Augustis on söögikohtadega siinmaal väga halvasti. Möödutud kohtadest oli 2 tk lahti (üks liiga vara ja teine rattaparklata) ja 8 tk kinni.
Mineku rongis on toimekas vagunisaatja, kes raskesti ohates käib rongis edasi-tagasi. Vagunid on keskelt kahe-, aga tamburite kohast ühekordsed, seega on treppe nii, et seda nägu.
Kogu liini 4 peatuses on (vist isegi koos meiega) ainult 4 pealeminejat-mahatulijat. Lähtejaamas seisab ka täiesti tühi rong naaberriigi pealinnast suurlinna. Puhkuste aeg!
Väikevoodi alevikust väljudes tõuseb maantee künkale, millelt kaugele näha naaberriigi populaarne mööblipood. Vahepeal on maalitud piiritulbad, mida pildistada muide ei õnnestu.
Vanale raudteetammile on ehitatud jalgrattatee, mis on esialgu võsa vahel (paremal paistab läbi puude piiripostidega põlluserv, vasakul on võsas huvitav oja). Vahepealses asulas on raudteejaamas restoran, mis varajasest kellaajast hoolimata juba kihab, ja selle hoovis puidust mänguplats pealkirjaga Konnaloss, mille väravat valvavad tahutud varesed. Peaks uuendama feisspukipilti.Siis – möödudes küla määratu korralikust jalgpalliplatsist, mis mõistagi keerab jutu sellele, kuidas Eesti profijalgpallurite ja siinmaa harrastajate kohtumise esimene mäng jäi 0:0 viiki, aga teise mängu ainsa värava lõi hallipäine kooliõpetaja – kerkib raudteetamm aeglaselt mäkke, et siis kilomeetreid vähehaaval taas alla laskuda.
Ükskord see mõnu aga lõpeb ja tuleb keerata väljasurnud tänavaile. Pisut kaardi uurimist ja äkki selgub ootamatult, et rattatee on kruuskattega, mis meie ratastele on veidi vastunäidustatud. Seega sõidame ettevaatlikult ja siledamaid kohti otsides. Lapsepõlvekogemusest tean, et korralikult, halbade vedrudega kinni sõidetud kruusatee võib olla siledam kui asfalt (halbade vedrude iva on selles, et head vedrud võivad minna konarustega resonantsi ja tee asemel on pärast trepp).
Jõuame ringristmikuni, kus on reas õlletehase kääritid. Äkki loeb seda siin õllesõpru, ma siis parem ei ütle, mis ma sellest B-nimega sordist arvan.
Mööda poest, millel on sama nimi kui meist paari kilomeetri kaugusel poel, aga mis paraku ei ole see meie oma. Siis osutub metsatee, kust plaanisin paar kilomeetrit lõigata, ootamatult läbitamatuks, mistõttu tuleb see paarikilomeetrine siksakk ikka teha.
Karm tõus ja siis laskumine, kus on teada, et all lõpus on terav täisnurkne ristmik. Pidurid muudkui kuluvad.
All on külateel suur roheline ritsikas, kellest teen pilti ja kui E seda hakkab tee pealt paberiga ära aitama (sest seda sorti ritsikad hammustavad käppimise peale valusasti), lööb ritsikas tiivad laiali ja lendab põrinal üle tee põõsasse.
Asulas on loss, kaardi peale on märgitud, et sisse ei saa; algul läheme vaatama paremalt mööda, seal on plastaknad (mis on sobitatud aknaavadesse ikka ava väiksemaks müürides) ja hoovi peal kohutavalt inetu kolmekordne väike paneelmaja, mille ees on aga prügikastid ja tuli sees põleb, seega seal elatakse. Vahest on mingi joodikute varjupaik. Tagasi ja teisele poole, kust on vaade vähe parem. Kuigi Wikipedia kirjutab lossist pikalt ja laialt (nimetades eelmainitud koledat maja 1965. a ehitatud pargipaviljoniks – ja õigus, seal elavadki praegu varjupaigataotlejad), ei ole seda linnuste põhiplaanide leksikonis, nõnda et kahtlane, kui palju selle ollusest ikka on keskaegne vesilinnus ja kui palju uusaegne loss.
Praegu seda kirjutades Internetis kaevates saan veel teada, et asula vastasnurgas avastati kunagi põllul olnud triipude järgi aerofotolt Rooma-aegne villa. Valla kodulehel olev kodulooraamat küll väidab, et foto oli tehtud suvel, kui vili valmimas, ega ilmselt tea, et muististe otsimiseks aerofotodega on parim vahend hoopis infrapunafotod varakevadel, nagu kirjutas ulatuslik, vist Kodaki üllitatud oopus Photography by Infrared (Amazon väidab, et see ilmus 2007, aga ma lugesin seda umbes 1992 ja see oli vähe uuem kui 1946 ilmunud esimene trükk).
Marsruudi koostasin alles eile õhtul ja ega see päris selge ole. Ühes kohas näiteks käsib X10 keerata vasakule, aga meenub, et kahtlesin kaardil seda kohta uurides, et vasakule tuleb äkki kole pikk ring, niisiis keerame paremale – ja tee kerkib mäkke nagu sein. Teisalt klassikalist mehaanikat meenutades vahet ei ole, sest nii vasakult laugelt kui ka paremalt järsult minnes jõudnuksime samasse künkatippu. Künkatipus on koristatud põllul suur parv künnivareseid, igal põhupallil istub kolm-neli.
Viimased 10 km mööduvad mossitades, sest sobivat söögimaja ei olnud, siis tuli järsk tõus ja kuigi vahepeal oli mitu kilomeetrit järjest allamäge Kusehäda-nimelisse külla (see on nii, on nii, kinnitan), kus on järjekordne puhkav söökla, tuleb siis jälle tõus ja järgmine, taas söögimajata asula ning siis teen ettepaneku minna rongi peale, kui kord raudteejaam on ainult 2 km kaugusel ja rong käib kord tunnis.
Ühissõidukite portaalist avastan, et aega on 15 min, maad on ligi 2 km ja ei ole päris kindel, kas ligi 10 aastat vanale kaardile märgitud kohas jaama enam ongi (mais 2010 sealt läbi sõites märkisin paar kilomeetrit eemal kaardi järgi asustamata metsa, et seal on uus jaam). Seega ei hakka ma paanikat tekitama ja lihtsalt sõidan ees. Jaamas, kui aega on rongini 4 minutit, selgub alguses, et ega teada ei ole, kuidas õigele perroonile saab, siis, et õige perroon on üldse kinni, ja siis (kui oleme sõitnud kaarega teise perrooni äärde), et ega seda ka teada ole, kuhu rong täpselt tuleb. Nõnda siis saame rongi saabumise hetkeks rattad küll kokku käkerdatud, aga kotti tuleb toppida alles sõidu ajal, mistõttu jääb mul X10 välja lülitamata ja sestap näitab see, nagu olnuks matka suurim kiirus 93 km/h. Pärast andmeid uurides näen, et ikka realistlikum 40 km/h. Väga postiivne on see, et üpris varajase kellaaja tõttu käib linnas veel busse ja saame ära nendega.
Pärast uurin Google Earthist, et läbisõit oli 31,3 km. Pilte on taas väga vähe, aga see-eest lossiasula ees olnud suurest rohutirtsust on suhteliselt huupi tehtud pildid (päike paistis peale, ma ei näinud, mida ekraan näitas) tulnud välja väga hästi (vt ülal) ja saan välimäärajast teada, et see oli Tettigonia viridissima, maakeeli roheline lauluritsikas.
No comments:
Post a Comment