E, 1686. päev: mööda iidset veinijõge (jälle)

Külalised on ikka oma radadel. Veedame usupüha jalgrattamatkaga, peaaegu samal marsruudil kui 1. mail, aga teistpidi (R-ch → Wb). Buss alguskohta käib otse maja eest ka pühapäeviti kord tunnis (ja tuleb sinna ka tagasi), R-chis on bussijaam kohe jõelavade sildumiskai juures. Uurime laevaringreise, mille ajal tuleb mult küsima saksa onkel, et toredad rattad, mida need ka maksavad. Seletan ja seda ka, et neid Saksamaal täiesti müüakse. Onkel jääb rahule ja lahkub tänades.

R-chis on laat, mürtsub kaks puhkpilliorkestrit, üks neist marsib mööda just hetkel, mil väljun ostmast vett – ah, möödas on ajad, mil oli pasunakoor ka igas väikeses Eesti külas; meenutan, et mu poolvanaonu mängis oma umbes 4–5 talust koosneva koduküla orkestris.

Jalgratas käekõrval üle silla. Märkan, et silla kõrval elumajal on kaks alumist korrust ettenägelikult keldrid. 1983. aastal tõusis jõgi üle kallaste kaheksa meetrit, nii et tal jäi siis tuba kuivaks. Või noh kindlustas vähemalt, et jääb järgmine kord.

Seekord olen suure fotoka sootuks maha unustanud, sestap teen piltie väikese fotokaga ka sõidu pealt. Pärast pilte töödeldes avastan sobiva nipi ja pildid tulevad välja sellised, nagu silm näeb (eriti hea oleks, kui saaks need muudatused teha seebika piltidele importimisel automaatselt, mis isegi on vist võimalik, pean uurima).

Sõit möödub toredasti ja alla päikest on vaated kaunid.

Läti veinikeldri küla on seekord välja surnud: ega veinikeldrite lahtiste uste päeva ole iga päev. Küla tagaotsast leiame hotelli, mille ees laudade ääres sööb palju rattureid. Näeme, et kellegi eest ei puudu ka vein, ja ma käin vahepeal tõstmas rattaid tagasi püsti, kui üks pisut ebakindla kõnnakuga rattur enda ratta kohalt veeretab ja meie omad kogemata ümber lükkab. Pärast kempsus käies näen, et hotelli terve allkorrus on suur [ja nüüd suvel tühi] veinisaal; kohalikku kraami kaasa ei osta, kanderaskuste tõttu.

Üle silla tagasi.

Leidsin ükspäev üles vahepeal natuke kadunud teise raadiosaatja; sõidame seekord lähestikku ja neid kasutada vaja ei ole. Vahepeal kuuleb samal kanalil prantsuse veoautojuhtide möla.

Sõidame mööda liblikanäitusest, kus ma kogu siin oldud aja jooksul käinud ei ole. Ausalt öeldes suurt ei taha ka.

Siinmaal on üpris huvitav arusaam kergliiklusteedest: et neid ei pea iial puhastama ega asfalti uuendama, mis tähendab, et viimane 3 km jaamani on kitsas, rahvarohke ja vaevaline. Jaamatrepil on mitu sisalikku.

Pärast jaamast uus kuukaart; rõõmustan, et ei pea minema homme spetsiaalselt linna kuukaardi järele.