Magasin öösel väga halvasti – kaheksas öö järjest veeta kolikambris, kus kogu vaba põrandapinna hõivas kummimadrats ja kus jalga sirutades sattusid varbad jalgrattakodarate vahele. Öö oli palav ja lina all külje vastas madratsikumm. Vaatasin muudkui kella; õhtul kümnest üheteistkümneni magasin, üheteistkümnest hakati käima kempsus, siis nihkusid kellaseierid vähehaaval edasi, kuni hakkas saabuma äratus pool neli. Poole nelja – või selleks arvatud kellaaja – paiku hakkas lõppema kellaseierite helendus, nii et kui pool neli midagi ei juhtunud, oli see vist tegelikult pool kolm. Pärast seda uinusin siiski, kuulsin läbi une, kuidas üks sats külalisi läks lennuki peale ja teine sats ärkas hommikust sööma, mil pakkusin, et ma lähen koertega välja, sest kui nendega minna siis, kui ülejäänud külalised lahkuvad, siis nad lähevad väga pöördesse. Edasi ei mäleta, ärkasin alles siis, kui kõik oli vaikne.
Minuni jõuab ka teade erakordselt kaua säilinud kiludest. Ma neid siiski igaks juhuks ei torgiks, vaid paneks purgi uuesti korralikult kinni ja säilitaks edasi.
18.8.11
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment