Matk ligikaudu samal marsruudil kui kolm aastat tagasi, kohandatuna jalgrattaga läbimisele.
Unustan kaardi üldse maha. X10 jaoks käänupunkte otsides jäi tee enam-vähem meelde ja jõeorus sõites eksimisvõimalust niikuinii ei ole, aga enne orgu jõudmist tajun äkki, et laiuskraadi ja kellaaja kohta paistab päike valest suunast. Tuleb võtta telefon ja uurida, mida näitab Maverick. Möönan, et õiget ärakeeramise teed ma ei märganudki, sest olin ametis sama ristmiku liiklustihedamate otste jälgimisega. See-eest on tiir tagasi tore sõit lokkavate põldude vahel.
Org on nn seitsme linnuse org, kuigi, nagu nenditud 2008, ei saa kuidagi pidi lugedes kokku just seitset linnust. Üks nimelt on hoopis klooster ja üks on üle sajameetrise mäe teise jõe orus! Põhiplaane vaadake 2008. a kirjutisest.
Esimene linnus: internetist leitud põhjalik ülevaade sedastab, et on arusaamatu, miks rajati linnus kahe mäe vahele auku, nii et mäe otsa vaatamiseks pidanuks valdustorn olema säilinust kolm korda kõrgem. Pealegi on tornideta põhjakülje ja lähima mäenõlva vahel ruumi ainult 15 m. Ülevaates oletatakse, et äkki oli strateegiliselt soodsal lõunapoolsel künkal juba kirik ees või äkki oli kaitsetingimustest olulisem rajada linnus vahetult kahe maantee ristmiku nurka. Üldiselt on välismüürides nii palju ehitusjälgi, et sellest mingi narratiivi väljavõlumisele soovin kunstiajaloolastele palju jõudu!
(Sellega meenub muidugi üks segaseima ehituslooga vana Tallinna hoonekomplekse, dominiiklaste klooster, mille mõningate osade vanus heitleb eri allikates siia-sinna koguni kolm sajandit – umbes et kas krüpti kaarjad aknasillused on romaani- või renessansiaegsed; kuigi uuem konsensus on vist see, et kirik on palju noorem kui seni arvatud, lihtsalt vanad portaalid laoti uuele kohale ümber. Enne mahapõlemist 1531 pidi kloostrikiriku kivikatus paistma kõrgelt üle linnamüüri ja olla eriti nähtav sadamast. Pilte sellest ei ole, sest vanim Tallinna vaade on alles aastast 1561.)
Linnusel askeldab kopsivaid töömehi, kes nähtavasti mingit müüri uuesti laovad.
Vahepeal laskun alla jõeorgu ja seal võluvaid oruvaateid (kell on üpris vähe, sest päevaks lubas taas palavust) ja mingi kull lendab madalalt üle (nägin, kuidas lähenes mööda maad ta vari, ma jäin puu taha, ta mind ei näinud; lendas nii 10 m kõrguselt üle).
Teise linnuse järel möödub, nagu eelminegi kord, taas vanaauto. Seekord on see mingi umbes nagu Studebaker, kastis rihmadega kinni Willys Jeep.
Sageli tuleb vastu rattureid, kõik tervitavad viisakalt.
Lenks krigiseb, raskema väntamisega, nt ülesmäge kohe iga jalaliigutuse peale. Teravmeelsed insenerisaavutused tagavad, et klambrid sõidu ajal ise lahti ei lähe, aga ega logisemisest palju puudu ka ei ole.
Maastik on kaunis, meeldejääv ja liiklus suvise argipäeva tõttu vähene. Siin-seal keeran toredat vaadet nähes ringi ja naasen vaatega kohta pildistama. Pilte tuleb hulga rohkem kui eelmine kord pühapäeval.
Raudteejaama asulast läbi laveerimiseks kasutan navigeerimisrakenduse abi. Uhuh, eks tema pakutav tee ole õige keeruline. Müstilisel viisil näib ta teadvat, mis tänavad on ühesuunalised ja kust läbi ei pääse.
Jään paar minutit rongist maha, aga see-eest on ratast pakkida aega rohkem. M-chist käib ronge iga veerand tund.
Rongis uus meelelahutus: sõitke rongiga ja laske navigaatoril soovitada, kus peaksite sõitma (sest ega seal siis raudteid peal ole)
Olen linnas tagasi juba lõuna paiku. Õhtul käin poes: algul elektroonikakaubamajast uus paberilõikur (vana tuli liiga paksu paberit lõigates rööpast välja ja läks katki), siis Kirikmäe prismas (kus pruugin pakkide kile sisse keevitamise masinat, et poodnik ei arvaks, et ma olen paberilõikuri pätsanud tema poest).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment