Õnneks tuli jalgrattaga kaasa hooldusjuhend, kust saan teada, et ratast koos hoidvaid klambreid tulebki aeg-ajalt kontrollida ja pingutada. Pisut müstiline on aga soovitus, et pingutage üks polt 11,3 Nm-ni. Mäletan kunagi mingist veduri poole meetri paksusest hooldusjuhendist, et palja käega pidavat inimene suutma väänata momendini 30 Nm, aga kui palju sellest on kolmandik ja kui pika mutrivõtmega? (Momendi 30 Nm mõistmiseks kujutage ette, et toetate rannet lauanurgale ja hoiate käes rõhtsalt meetri pikkust latti, mille otsas ripub u 3 kg. Ning muudkui hoiate ja hoiate.)
Nõnda et lähen hommikul kohe poodi momentvõtme järele. Siis tagasi ja kohe proovima. Selgub, et padrunikomplektis on pesad kahesuguste võtmenelikantide jaoks, uhiuuel momentvõtmel on 1/4” nelikant, aga osa padruneid on 1/2” nelikandile. 10 mm kuuskant, millega peab pingutama juhtrauaposti püsti hoidva klambri kinnitust raami külge, on juhtumisi just 1/2” nelikandiga. Nii et uuesti poodi vaatama, kas seal on näiteks 1/4”–1/2” adaptrit. Ei ole, selle asemel tavaline 10 mm kuuskantvõti, millega siis pärast pingutan oma arusaama järgi sellest, mis on 11,3 Nm (jah, ka seda peab pingutama just 11,3 Nm-ni).
Siis otse rongile, aga vahepeal tabab telefonikõne, kus kumbki kõneleja arvab mäletavat tähtsat parameetrit sootuks erinevalt, aga mul ei ole selle ülestähendust kaasas, mistõttu lähen jaamast tagasi (mul on pilet ostetud, aga järgmisele rongile enam ei jõuaks), vaatan ja krutin veidi jalgratast.
T. linnakesest on vaja kingitust kooliminejale (eile käisin luurel siinses elektroonikakaubamajas, ei leidnud; Kirikmäe prismas oli täpselt üks mark, aga liiga mänguasja ilmega). On argipäeva lõuna ja seapildiga elektroonikakaubamaja jaama juures on päris tühi. Sealt ei leia, edasi kesklinna omasse. Seal on; samuti on seal veel elektroonikavidin, mis nende ridade kirjutamise aegu on poolautomaatse tihasekaamera staatuses (tihaseid seni jäädvustunud ei ole).
Siis üle tänava raamatupoest saksa linnuste väike kunstiajalugu, mis on 1964. a raamatu 6. trükk, ja teisest kaubamajast algul kingi juurde kaart ning keldrist toidupoest kohalikke veine. Nagu teada, on siinmaal poes olukord, nagu ei kasvaks idanaabri juures ükski viinamari, aga meile sealse kolme suure veinijõe pervedel kasvanud sordid just meeldivad. Veinileti ääres on küll esti paha üllatus, et eelmine kord kohalikke veine majutanud seinasuuruse riiuli asemel paistab nüüd paljas krohv, aga veinid on alles, teises kohas. Valin asjatundlikku muljet jättes, kandevõimalusi arvestades kolm, ja pakin need suurema kolinata.
Äraminekul sajab vihma ja jaama poole minnes vihm ei vaibu. Teeäärest raamatupoest uurin kaarte, kuni näen, et lehestendil on mingi leht, kus esiküljel täpselt sama pilt kui meil hommikusöögialustel: Das Ei ist hart! Selgub, et Loriot on surnud ja lehes on järelehüüe, kohe esiküljel: „Loriot ist tot. Das Ei ist hart” ja siis kogu sketši tekst ise. Hoo, isiklik tutvus saksa huumoriga algas just täpselt samast klassikateosest, nõnda et meie õpperühmas oli üks tavalisimaid saksa lööklauseid peale miljonite sakslastegi lemmiku „Morgen bringe ich sie um!” ka laused „Was, etwas stimmt mit mir nicht?!” ning „Ich weiß es nicht... ich bin kein Huhn.”
Nagu leht seespool päris nekroloogis kirjutab, võisid sakslased enne Loriot'd küll muiata, aga tänu temale hakkasid nad lõpuks ka naerma. Muidugi tekkivat nüüd küsimus, et mille peale naeravad nad pärast Loriot' surma. Lihtne, ikka tema loomingu peale, sest tema lood ja pildid jäävad ju alles.
Pärast reguleerin jalgratast – selgus, et kaks raamiklambrit käisid liiga lõdvalt – ja saan lenksude krigina korda. Näib, et täna ostetud vidinatega saan väiksemad reguleerimised teha kõik ise ja täpselt. Parem ikka kui pantomiim umbkeelsele tehnikule.
Õhtul tekib akuutne vajadus MicroSD-mälukaardi järele, mis leidub jaama juurest elektroonikakaubamajast, ei pea rändama kaugele Kirikmäe prismasse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment