T, 1391. päev: mis on lähedal ja mis ei ole ehk olfaktoorseid ekstsesse

Postimehe „teadus”-ajakirjanik oskab juba nähtavasti kõndida ja rääkida, aga päris koolis veel ei käi, sest on avaldanud masendavalt infantiilse kirjutise („Jupiter võidakse Kuuga segamini ajada”). Saan aru, et varasem läbuajakirjanik pole teadnud, mis on suur vastasseis, ja on seda enda jaoks seletanud kui „läheb üsna lähedalt mööda” (nt Uraan, 2,7 mld km, valgus läheb seda vahet 2½ tundi). Selle vastu vat ongi vaja silmaringi.

Mis aga veel jubedam, Postimees on selle ka avaldanud! Arvates, et äkki hakkab Postimehel piinlik, kui toimetus ise ka loeb, mida ta avaldab, tegin kähku algupärasest kritseldisest kuvahõive.

Bussis on rõve lehk, mis näib tulvavat suurte reisikottidega lõunamaalase poolt. Võib-olla on tal kotis esivanema jäänused. Mõtlen minna järgmises peatuses maha ja oodata järgmist bussi, kuid selle mõne minuti jooksul, mil buss pikka peatusevahet sõidab, nina harjub, aga siis hakkab mahaminekule asutama ka see lõunamaalane ja paneb õhu uuesti liikuma. Tulen maha, ootan päris pikalt (aga õhtu on ilus), loen, näen üle Linnavärava puiestee lendavaid nahkhiiri. Korteri juures nad nii vara õhtul ei lenda, loojanguni on veel 26 minutit. Küllap on neil kõht hele, eile neid üldse ei olnud.

Õhtu soojust näitab ka see, et alakorra portugaallane kremeerib taas kord rõdul sardiine. Kõik söestunud poslamasla hais on mul toas!!