L, 1353. päev: veere, veere vurinaga

Igati nauditav laupäev: päike, soe, aga mitte palav. Üürin jalgratta, sõidan rongiga nn mäe otsa (piki looklevat mägijõge umbes poolsada kilomeetrit üles) ja sõidan piki jõeäärset rattateed jälle alla. Läbisõit kokku 60,64 km (X10 näitas 60,22 km, aga mõnes oru kitsamas või metsasemas kohas ei nokkinud või nokkis valesti; pärast kaardilt mõõtsin tulemuseks 60,64 km). Teekonna alguses on paar karmi tõusu, kust lükkan ratta üles käekõrval, aga edasi tuleb siis ka pikki laugeid langusi, kus lageda peal püstitan oma selle sajandi jalgratta-kiirusrekordi 48,5 km/h*. Mittelageda peal tuleb ikka pidureid vajutada ja mitte üle umbes 40 km/h lasta, sest mine tea, ühes kohas näiteks otsustab nurga tagant välja sõita maastur, aga esiteks on maad selleni mingi 30 meetrit, rattal on pidurid korras ja ma olen varasemas elus sõitnud jalgrattaga nii palju talvel, et ka plokkis rataste libisemine ei loksuta.

* Tudengiajal, rattamatkal Ahvenamaale juhtus, et tulin mäest mööda lõbusat 10% kallet, uut jalgratta-kiirusrekordit tehes (spidomeeter näitas 48 km/h), ja ühe kurvi tagant sõitis vastu auto. See oli kruusatee, kus jalgrattakõlbulik osa oli 10 cm laiuste ribadena. Aga noh. Sama päeva õhtupoolikul tulime alla mööda maanteed, kogu kolaga, tunne ütles, et kiirus on suurem (tuul kohises kõrvades rohkem ja ratas sahises teise tooniga), aga spidomeeter näitas aiateibaid, nii et see jäi mõõtmata. Järgmisel sügisel üritasin mäest vaba langemist korrata, aga kiirusel 45 km/h hakkas sama ratas koledasti värisema ja lenksude hoidmine nõudis suurt jõudu, niisiis katse ebaõnnestus. Hiljem tuli tehnilisil põhjusil piirata piirkiirust 35 km/h peale.

Mul on ümber juhtraua keeratud Gorillapodi statiiv ja selle küljes on videokaamera, nii et umbes 6-tunnise sõiduajaga matkast on lindis umbes viiendik (see auto vastutuleku koht ka).

Edasi kõik järgemööda. Seekord on rattalaenutuse vahetuse ülem vuntsidega vanahärra, kes ei tea e-mailist midagi (ma olin jälle palunud kinni panna ratta ja seekord öelnud isegi sadula kõrguse). Seega saan ratta, kus on raam ja sadul kole madal; sadulatoru tuleb tõsta nii välja kui võimalik. Istun kahevagunise rongi veduris ja jälgin aknast maastikku, täheldades lahknevust põhilisest kaardist. Eile kopisin põhilise kaardi osi, printisin suurendatuna välja ja teipisin kokku umbes 2 m pikkuseks ja 9 cm laiuseks ribaks, mida kokku pakituna mugavam käes hoida või tasku pista kui suurt kaardilehte. Eile ostsin omale lõpuks ka rattakindad.

Paar peatust enne mu mahaminekut on rongil mingi väiksem elektririke, vagunisaatja ja vedurijuht õiendavad mõlemad (sõidu pealt). Et rattahoidla on veduris, näen seda tramburaid pealt.

Kohal kaunis mägilinnakeses, mille nimeks võiks öelda Kililinn, kell 10.39. Jaam on reisi alguspunktist kõrgemal ligi 150 meetrit (no tegelikult on see rohkem nagu mäestiku madalam osa; mäestiku kõrgemas osas on kõrgused isegi nii 700 m kanti, palju just pole, aga see-eest on seal endised vulkaanid). Kililinnas on jõeoru käänus kõrge küngas, millel vana keskaegne linn (linnas on tuhatkond elanikku, aga sõjas pommitati kõvasti) ning tagumises tipus kunagine kloostritaoline kiriklik asutus (Stift, ma ei tea, mis see eesti keeli on, ja isegi ajaloosõnastik ei aita; vahe kloostriga on see, et kloostrisse astudes anti varandus kloostrile, aga siin jäi varandus endale, lihtsalt elati mäe otsas vaikset tagasitõmbunud ühiselu). Ühes selle kõrvalkabelis on tänapäeval õllekas, kus veerand kaheteist paiku kostab Modern Talkingu taolist muusikat ja veidi hiljem Philipp Glassi taolist minimalistlikku.

Selle kirikliku asutuse keskmes on suur keskaegne kirik, omapärase kavatisega – seest ligi 15 m lai ühelööviline. Tehke järele või ostke ära! Üpris õhukesed seinad loodis kah, ei kipu laiali vajuma ega midagi, kuigi võlvid on kaunis lamedad. Omapärane külgakende paigutus (lõunaseinas on läänevõlvikutes sein akendeta, see-eest on idapoolsetes väga suured).

Kinnitan videokaamera lenksule ja sõidan ettevaatlikult tagasi alla jaama juurde. Siis pisut majade vahel ning edasi metsa ning karjamaa vahel pikk tõus (korraks on põnev metsane vaade, sest linn orupervele ei paista). Manustan paljastele kehaosadele 50+-päikesekreemi (suvel puhkusel sain näha, mis juhtub, kui ei manusta!) ning pärast mõningast kaardipuurimist (kaardil oli teid õgvendatud) leian tee äärest rattatee sildid ja, möödudes mingist piiritähiseks olnud iidsest pärnast (mida näen olevat umbes 4 eksemplaris), veeren teisel pool kinku alla.

Oleks ma teadnud, et allamägi kestab umbes kilomeetri, oleksin videokaamera ikka sisse lülitanud. Küla läbistanuna on natuke ülesmäge, mis lubab arvata, et lust ja lillepidu läbi (kaardil on samakõrgusjooned 50 m sammuga, mine võta kinni, kuidas väiksemad tõusud-langud käivad), aga siis tuleb teine, natuke lühem ja kurviga lõppev allamägi. Ka siin tuleb kurvis vastu auto, kuigi tee on tavaline külavahe-maantee, mitte rattatee, nagu tuleb juttu allpool.

Edasi läheb rattatee läbi kiirtee E42 alt [millega meenuvad soome tuttava sõjaväemälestused, kui ta pidanud vedama õppusel telefonitraati ja see pidi ületama jalgraja kas maa seest (alitus) või kohalt (ylitys), aga puuduliku kinnitamise ja liigse sikutamise peale ületas hoopis nii umbes vöö kõrguselt, mille peale seersant olla küsinud: „MITÄ TÄMÄ ON, PITI OLLA ALITUS VAI YLITYS!!!” ja tema siis vastanud: „Herra kersantti, tämä on... välitys!” – mille peale olla seersant oma rollist lausa välja kukkunud, sest pidi kogemata hakkama naerma, mis tõsisele seersandile ju mitte kuidagi ei sobi]. Siis mõnus lauge langus jätkub, ja muudkui jätkub ja jätkub.

Ja jätkub. Siis lõpeb peatamisväravaga ja hoiatusmärgiga, et langus 25%, ratturid tulge maha. Tulengi, kuigi langus ise on just taoline, nagu oli mu tudengiühika lähedal linna viiva tee ääres, mida suutsin läbida päris edukalt, kuigi kord kukkusin põlve veriseks (ruttasin siis korterisse, tegin akrobaatilisi poose võttes sellest makrovõtteid ja saatsin verd kartvale sõbrale tervituseks – saades kogemuse, et kui teil on põlv katki, ärge pange selle juurde valgustamiseks põlevat lampi).

Siis kauneid aia- ja niiduvaateid, õhus lendab liblikaid, heljub augustikuine lillelõhn, lehmad söövad karjamaal, taevas on sinine, päike paistab ja ei ole palav.

Kui ma õigesti mäletan, siis enne järgmist küla juhtubki episood maasturiga. Mainitagu, et ma ei ehmata ega värise ega midagi. Külas on 1936 püstitatud I maailmasõja monument ja kiriku kõrval kosk. Edasi – mägiveiste juurest mööda – keerab rattatee raudtee kõrvale, kus kulgeb enamiku ülejäänud teest, isegi ühes raudteetunnelis on plangu abil eraldatud rattureile pisut ruumi.

Rattureid on üpris palju ning nende keskmine vanus on üle 60.

Vastaspervel müttab ja tolmutab kombain.

Tee keerutab ümber kunagise jõesoodi ning möödub õngesõprade majast. Ühtäkki silman jõe kohal kiiresti otsejoones lendamas väikest lindu, kelle selg intensiivselt sinine – siis näen eespool ka oranži – seega on see jäälind!! Jälgin teda kogunisti neli sekundit, kuni ees puude vahele kaob. Muidugi peatun kohe ja saadan sõnumi, et nägin just elus kolmandat korda jäälindu, ning ootan umbes pool tundi, et äkki tuleb tagasi, uurides binokliga hoolikalt läbi vastaskalda puuoksad, et äkki on seal jäälinnu isteoksi. Muidugi jäälindu ei tule. Põnev on see, et ega see koht ole mingi inimtühi metsaoja, vaid aktiivse puhkuse park, suur jalgrattatee, paarsada meetrit eemal kolistavad noored parvetajad ehitada tünnidest parve, teisel pool jõge on raudtee, orunõlval maantee ja otse sealt üle läheb sõjaväelennuvälja lähenemiskoridor (täitsa kasutusel lennuväli, sest kaartidel on selle asemel lihtsalt teedeta laik).

Oru mõnes kitsamas ja kõrgemate nõlvadega osas meenutab vaade päris mägesid, kus tipu ja oru kõrgusvahed on ikka üle kilomeetri ning oru allosas kasvab kuusik. Siin siis on ainult see kuusik.

Näen ja saan videole mingi kurvalt kisava kulli.

Siis läheb tee Kilijõe paremale kaldale, päris järsk tõus (rakendan jalgratta aeglasimat käiku, mida ma isiklikul rattal vist kunagi kasutanud ei ole, sest esimene ketivaheti ei taha vähimale vedavale rattale vahetada) ning pärast lõbus langus, kus tuleb vastu raskelt koormatud jalgrattaid, mida mäest lükkavad ratturid on maapinna suhtes väga veidras asendis.

Siis läbi asula, kus lõpeb videokaamera aku, siis ühtlane rahulik tasane tee.

Viisteist kilomeetrit enne lõppu on teine huviväärsus, mida tingimata tahan näha, nimelt Ramsteini (no relation) linnuse varemed. Sinna juurde läheb orust looklev tee, mille sõidan üles. Tõsi, edasi läheb veel paar keerdu treppi, muidu nagu väsinud ei ole, aga trepi peal on tunne, et kuku või käpuli. See linnus koosnes suurest elutornist, mis on olnud pärast II maailmasõda väga varemeis. Videole kunstvõtteid tehes saan juhuslikult videole ühelt tornitrepilt piiluva sisaliku.

Asjaolusid kaaludes käin linnuse restoranis söömas, kus läheb oma poolteist tundi (loen: hommikul kirikust ostetud ülevaatebuklett ning noore kirjaniku Daniel Kehlmanni novelliraamat, millega õhtuks nihkub 25 viimatise raamatu loetelu täielikult käesolevasse aastasse). Toit – kui see lõpuks tuleb – ujub rasva sees ning ka „salat” on üle ujutatud mingi rasvase ollusega. Salati ainus söödav osa on salatikastmest nõretavad salatilehed, sest ülejäänud osa koosneb hapendatud aedubadest (!) ja mis-siin-haiseb-tüüpi hapendatud peedist(!). Loomastikust käivad leivapuru nokkimas tihased, laual jalutab pika koonuga koonlane ning naaberlauda saabub seltskond, kus on kolm koera, nendest tore noor beagle lamab enam-vähem mu istme all.

Restoran on kunagises eeslinnuses (vt põhiplaan), mis on elutorni sissekäigust 12 m madalamal. Elutorn on kaljurüngal, kuhu on sisse uuristatud keldreid ja toeks laotud müüre, seal elab nähtavasti palju hiiri, sest kõrvallaua lapsed kisavad iga kord, kui hiir jälle müüripraost nina välja pistab (ja koertel on pärast kah palju nuuskimist).

Restoranis oli laud kohas, kus aia külge aheldatud jalgratas kätte paistis – aheldamisel pudenes aiast pilpaid. Järgneb lõbus allasõit, kus parima vungi kohas on vaja teha kitsalt teelt 180° parempööre teisele kitsale teele.

Edasi hakkavad teed ilmestama pensionärratturid. Mida vanem on eessõitja, seda keerukam on temast mööduda. Mõni on kahtlemata kuulmispuudega, paaril sõidan pikalt sabas, enne kui nad paiknevad tee keskjoonelt kaugusele, et neist julgeb ka mööduda (sõites asfaldi vasakäärmisel sentimeetril). Üks mingi seltskonna viimane vanamees seejuures peeretab pidevalt ning raudteeharu ületuskoha ette pandud ohutusväravate läbimine on neile suurem vigursõidutükk, mille puhul tullakse sadulast maha ning vahepeal veeretatakse ratast hargivahel hoides isegi tagurpidi. Sirkus parsseloonas!

Sõidan siltide järgi. Taskus oleva kaardi järgi peaks tee minema lagedale jõudes kohe paremale ja jaamani on mingi 6 km, aga viidad näitavad otse ja 12 km. No sõidan siis, nähes ära suurima siinkandi sadama.

Vasakul: Saksamaa vanim pidevalt asustatud elumaja

Teen sisselülitatud videokaameraga ka tiiru läbi T. eeslinnakese P-zli, kus on Saksamaa vanim pidevalt asustatud elumaja (suur osa välismüüre kuulus nimelt aasta 350 paiku rajatud keisripaleesse).

Edasi läheb rattatee T. kesklinna mitte piki raudteed (nagu mul kaardil), vaid piki Maaselja kallast. Tuul on vastu, aga mul on säherdune hoog sees, et möödun tuulega võitlejaist kiirusel 25 km/h. T-s alumisest sillast kesklinna, see mõningat ebamugavust taludes läbi (ametlikul rattateel on lahtine kruuskate). Rattatee lõpeb üks kvartal enne jaama. Teen ammusest ratturipõlvest tuttava manöövri, kuidas jalgratturist saab vasakpöörde jaoks ontlik jalakäija, ning talutan ratta jaama, koukides käigu pealt ära külgekinnitatud vidinaid.

Kui ootan rattalaenutuse vahetuse ülemat, kelle käes kassa võti, et saaks oma kautsjoni tagasi, näen-kuulen, kuidas vanem saksa paar on pumba ära kaotanud ja peab maksma selle kinni, 4 €. Saksa tädi imestama, et nii odav. Onkel siis seletab, et jah, vaadake, me paneme rataste külge võimalikult odavad pumbad, kui keegi peaks ära kaotama, sest neid tegelikult vaja ei ole, kummid on head, päeva jooksul tühjaks ei lähe ja me laseme need hommikul kompressorist täis ning 90% inimestest niikuinii ei tea, kuidas ratta kummi pumbatakse, aga pumpa tahavad ikka! :)

Seapildiga elektroonikakaubamajas. Arvake, kas hiirematid ja randmetoed on vastavalt hiirte ja klaviatuuride juures? – Ei ole. On printeritindi ja kuvarite vahel.

* * *

Õhtul praeguse ülimalt üksikasjaliku Kuu-raamatu ajendil suurepärane dokumentaalfilm In the Shadow Of the Moon, kus selgub olevat ka DVD-lisad, mida ma varem näinud ei ole. Seal heietavad filmis rääkivad endised Kuu-astronaudid asjadest, mis filmi ei saanud (nt Buzz Aldrin oma Korea õhulahingutest ja Al Bean oma maalidest ning üllatusest, kui ta pööras Kuu peal skafandikäisel olevas tegevusmärkmikus lehte ning sinna oli varumeeskond pannud nende lõbustamiseks Playboyst võetud tibipildi koos teadusliku juhisega „observe the protuberances”, aga vaikis sellest raadioeetris, sest muidu oleks keegi mammi kindlasti kaevanud, et USA riigi raha taolise roppuse peale raistatakse). Ka lisas on peale astronautide nägude ainult autentsed NASA filmikaadrid. Häguselt meenub, et üht lõiku olen kunagi näinud, aga rüütatuna elu24likku kuube „astronaut nägi kosmoses uhvot”. Nimelt ei lahkunud Apollo 9 Maa orbiidilt, katsetades Kuu-moodulit seal. Apollo Kuu-moodul oli stardil pakitud kanderaketi III astme ülaossa; meeskonna- ja seadmemoodulist koosnev kosmoselaev ise oli selle otsas. Lend Maalt Kuu-orbiidile kestis umbes neli ööpäeva ja millalgi pärast Maa-orbiidilt lahkumist, kui kanderaketi III astme mootorit enam vaja ei olnud, tõmmati Kuu-moodul välja (kosmoselaev lõikus lahti III astmest, pööras ringi, põkkus Kuu-mooduliga, tagurdas ja tõmbas Kuu-mooduli välja) ning III aste jäi esimestel lendudel tiirlema väga kõrgel orbiidil ümber Maa (üht neist on aastakümneid hiljem teleskoobis ka märgatud) ning hilisematel, kui Kuu-maandumiskohtadesse paigaldati seismograafe, lasti Kuu peale, et saada teadaoleva energiaga impulss, mida seismograafidega jälgida. No vat. III astme tüvikooniline ülaosa, kus sees oli Kuu-moodul, lõigati enne põkkumist lõhkenööri abil neljaks paneeliks, millel olid raketi pool avamiskäiturid ja hinged, st III astme ots avanes nagu lilleõis. Apollo 9 meeskond täheldas, et sel plahvatusel paiskus laiali palju väikesi värvitükke, millest mõni möödus veel ümber pöördumata kosmoselaeva akendest, kus jäi filmile (sest kõiki põkkumisi jne filmiti). Ärme lõpust III astet ega Kuu-moodulit näita ning ongi uhvo-film valmis. Lihtne.