P, 1006. päev: siis täitis ta wiimaks paljude soowi ja läks ära Wene maale

HCLi Jungi tõlget lugedes (XVII:4) kerkis tänase postituse pealkirjaks pandud fraasi peale meelde see Eesti poliitik, kes pani viimati leiva kaardi peale; aga eks võim ole ju magus, valija mälu lühike ja valimiseelsete rõveduste arsenal mõõtmatu.

Jungi tõlke kommentaaridest võib lugeda muide seda, et 1880. aastate algul arvati Lembitu linnust olnud hilisema Põltsamaa orulinnuse kohal. (Hilisem märkus: sedasi arvas ka veel Karl von Löwis of Menar oma 1922 ilmunud Vana-Liivimaa linnuseleksikonis.) Alles Jung oletas, et äkki oli Leole Lõhavere, mida ta ise kaevamas käis. Paar nädalat läkski, enne kui seosest aru sain: eks kroonikas ole Navesti asemel Paala jõgi ja eks Põltsamaa oli saksa keeli Oberpahlen. Jung on mõelnud ka Lembitu liikumise peale, et Lembitu käis kodust nagu lipsti! Lätit rüüstamas, aga eks Põltsamaalt oleks olnud Ümera preestrit kimbutama palju pikem astumine.

Öösel tuleb mõte, et prooviks õige ID-kaarti vanast läpakast (kus on Windows XP, mitte Vista). Hommikul otsin läbi elektroonikavidinate, kasutusjuhendite ja tarkvaraplaatide sahtli, kust leian 2005. a ostetud kaardilugeja. Selle plaati ei leia (aga praegu, kui kõik lõpuks valmis, tuleb mul meelde, kus see on!). Leian Elioni ID-kaardi stardipaketi raamatu [jutt on ikka kaardilugeja stardipaketist, ärge arvake midagi, nagu mul oleks ID-kaart alles 2005. aastast, ma olen selle napi mõne tuhande inimese seas, kes tellisid ID-kaardi 2001. a sügisel kohe esimesel päeval ja kelle ID-kaardi numbri alguses on seega mitu nulli, nagu ka selle üheksa tuhande inimese seas, kes osalesid maailmas esimest korda Interneti kaudu valimistel]. Selles on üksikasjalik juhend, kuidas kaardilugeja paigaldada (oh aegu ammuseid, mis sealt piltidelt vastu vaatavad!). Jamasid tekib, uurin põhjalikult sertifitseerimiskeskuse abifaile, millest ei ole abi, susserdan seadetega, aru saamata, mida täpselt teen, peaaegu hakkan kirjutama SK abimeeskonnale, et mida teha IE8-ga; aga siis mõtlen, et enne kirjutamist ikka vaja proovida läbi uue läpakaga juhend, mida tega Vista puhul. Siis ühtäkki õnnestub ID-kaardi kaudu sisselogimine netipanka ja asi tundub põnev, sest ometi ükskord asi töötab! Kohe seejärel käin ka e-valimas ning üks hääl jälle rohkem kirjas, sest iga valgusele andmata hääl on hääl pimedusele!

Arvutiteemadel ka jätkame. Kurtsin äsja paar päeva tagasi Office'i õõvastava eesti tõlke üle. No omad vitsad peksavad: ega Office'i inglise versioonil eesti keelt kaasas ole, aga eesti versioonil inglise keel on! Tuleb eesti keele pakk eraldi tellida.

Joodiknaabril on tikud otsas, selgub kell 22.10. Paraku toimetan sel hetkel köögis ja tavaline hädapimendamine ei aita (mul on köögiuks tavaliselt lahti ja sealtkaudu paistab toatuli köögiaknasse). Just sel hetkel, kui ukse avan, kustub uksetagune tuli, aga pimedusest kostab tuttav krögisev joodikuhääl, millele vastan non, non ja kätega vehkides sulgen ukse, mille tagant kostab kolm sekundit pahane prantsuskeelne jorin (millest ma aru ei saa), siis loivab ta edasi. Ega mul tikke muidu ei ole ka.

Õhtu film on The Day the Earth Stood Still (2008): Klaabu Klaatu on kivinäoga Keanu Reeves, kes sedapuhku ei lenda nagu „Matrixis”, kuigi tal on ebamaiseid võimeid, isegi käsikirjaaukudest ja üldisest füüsikaseaduste eiramisest hoolimata, ja teine meenutab soengu poolest mõneti Eesti viimatist eurolauljat. Muidugi mõista on film poliitiliselt nii korrektne, et nõretab kohe (isegi ameerika Pavlik Morozov on, kes muidugi jääb terveks ja kasvab ümber). Filmis on päris pikk koht, kus Keanu Reeves räägib hiina keeles; kui subtiitrid välja lülitada, ega siis aru saa kah. Nalja hakkab saama kohe filmi alguses kohas, kus Jupiteri taga leitud taevakeha Maaga kokkupõrke koht arvutatakse olevat täpselt New Yorgis; edasi näeme USA sõjaväge lendamas helikopteritega, millega see ei lenda, ja UAV Reapereid laskmas Sidewinderitega. Vana John Cleese mängib täiesti tõsise rolli ja see tuleb tal väga hästi välja. Küll ükskord tuleb ka päev, mil ma näen ära 1951. a algupärase filmi, mis on küll traatidega ja väiksemate trikkidega, aga vast ehedam, nagu olid lood teise klassikalise tulnukafilmiga War of the Worlds, mille uusversioonis on Tom Cruise kraanajuht.

L, 1005. päev: olen aednik

Ebakonstruktiivne arutelu eesti tõlkekoolituse olukorrast ühes Eesti kõrgkoolis, kus kogu häda juur on selles, et asja õpetavad enamasti inimesed, kes ei ole tõlkijad, ajades taga sõnalisi ekvivalente ehk õpetades sõnasõnalist tõlget*, mõni õppejõud ka nn jumalapositsioonilt, et kõik, mis on teisiti kui tema arvates (loe: sõnasõnaline tõlge), on valesti (nt 3D vastena on kolmemõõtmeline õige ja ruumiline vale). Olen asjale põhimõtteliselt vastu (sest sedasi saavad inimesed ainult illusiooni, et nad oskavad tõlkida). Protestimine kuuldavasti ei aita (ja enamik inimesi ei oska ka paremat tahta) ning nendin, et kui õppurid kunagi päristõlkeid hakkavad tegema ja oma kraadist hoolimata neid pidevalt kõlbmatuteks tunnistatakse, siis võivad nad neid õpetanud asutuse pettuse eest kohtusse kaevata. Kas õppekavu akrediteeritakse lõpmatuks ajaks, st laseme ära akrediteerida, aga edasi teeme, mis pähe tuleb?

(* Peale selle on veel näiteks lõpmatu naljategemine (tõlge peab olema naljakas) ja häälikumaagia esitamine teaduse, mitte iidse kurioosumina. Seal on kõik võimalik, nagu ka tühjade kursuste pidamine – ainekavas on, õppejõudu ei ole, punkte saab, õpetust mitte.)

Päeva saavutused on Office'i installimine ja rõdu korrastamine. ID-kaart ikka ei toimi nii, nagu tahaksin. Vahest on põhjus selles, et koosluse Vista ja IE8 arvates on ID-kaardi rakendus ebaturvaline ja ühendust ei teki. Tuleb teisipäeval kasutada kohaliku eesti seltsi korraldatud hääletamisabi.

Käin poes aiandusosakonnas ja ostan kaks kotitäit lavendleid ning kühvli. Kaevan priimulatuustid kastist välja (suuremat alla pudistamata – kast sai viimati nii hästi rõdu serva külge kinni, et ei raatsi lahti lammutada), kaevan kogu mulla kastist välja, seda on saanud kuidagi väga palju. Pärast lavendlite istutamist jääb seda omajagu üle. Siis koristan rõdu ja mullased jäljed toast ära. Tuvastan, et külmikus on valdavalt temperatuur 10 kraadi, mistõttu keeran külmemaks.

Õhtul on umbes tunni ajaga ennist tolmuimejaga puhastatud rõdupiirde vahele tekkinud kümme tillukest Zygiella x-notata võrku, pisike ämblik keskel. Nahkhiired ilmuvad minut enne päikeseloojangut ning neid lendab kaht liiki.

R, 1004. päev: päike säratas, päike säratas

Päike lõõskab, ja tore on, et lõõskab, sest ega ma kellade kinnivajutamise järel muidu ei ärka kui alles selle peale, kui päike näkku paistab. Hea, et aken on idakaarde ja ase kohas, et see juhtub umbkaudu kell veerand üheksa. (Kuigi esimesed ärkvelolekuminutid on loomulikult väga sinised; kes ei usu, hoidku nägu vastu päikest ja silmi mõni minut kinni, tehku seejärel lahti ja siis näeb.)

Tööl on palav ja lähen veepudelite kallale, mis on puutumata seisnud kapis eelmisest aastast. Krutin hulk aega, kuni leian, et kõlblikkusaeg lõpeb alles 2010. aastal. Pudeli põhja on osa mineraalaineid välja kristalliseerunud.

Sööklas avastan lauda maha istudes, et olen unustanud vett võtta; kraani taga on eestlaste laud, kus parasjagu arutatakse Maa magnetvälja pöördumise hirmuäratavatest tagajärgedest aastal 2012. Lähen istun neist kohe, juba enne seda, kui see jutt arvatavasti ka Nibiruni jõuab, kaugele eemale, et ma seda juttu rohkem ei kuuleks ega kogemata vett kurku tõmbaks.

Leian täna, et e-valimine juba toimub ja tuleb ajakava muuta, sest alguses olin arvanud, et seegi toimub 7. juunil ja hakkan alles järgmisel nädalal uurima, kuidas uue arvutiga saab internetti ja sellel kiipkaardilugeja tööle. Õhtu täidavadki sellekohased ponnistused. Saavutan esiteks selle, et uue läpaka wifi hakkab tööle (selleks on vaja alla laadida tarkvarauuendus, milleks ühendan läpaka ruuteriga kaabli abil, mis teguviis varem õnnestunud ei ole), siis, et ühendus ruuteriga ka õnnestub, siis, et ID-kaardi tarkvara installimine osaliselt õnnestub. Installimine takerdub kohas, kus id.ee teatab, et mul ei ole Firefoxi. Saan aru, et Firefox on Eestis väga populaarne, aga mul seda ei ole ja seda ma ka ei taha (ei saa üle ega ümber mälestusest, mihuke õudus oli Netscape 6, ja, kui ma ei eksi, siis Firefox on vist kuidagi Netscape'i järglane). Teine jama on selles, et ActiveX saab IE-sse paigaldatud küll, aga see ei lähe käima (ID-kaardi rakendus saab kaardiga ühenduse küll, nii et kaardilugeja töötab jne). Kui otsin id.ee-st abi ja järgin juhiseid, mida mu probleemiga teha, teatab IE8 punaste kirjadega, et see seadistus on ebaturvaline ja kas ma ikka olen kindel, et tahan just seda teha, mida proovin. Üritan ID-kaardiga sisse logida oma panka, aga ikka sama, ei õnnestu, tekib leht, et ühendus serveriga puudub.

Öö on tähine ja veedan rõdul lamamostoolis lesides veerandtunnikese, süvenedes Linnutee ilusse binokli võimendusel vahetult, ilma vahepealse aknaklaasita. Muidugi on ka vaatesektor rõdult ülespoole suurem kui toast, rõdu lagi jääb vähem ette.

N, 1003. päev: nüüdse Euroopa juhid viiendat korda

Saabub esmaspäeval ostetud Office (koduskasutamise litsents, töökohal on leping, et töötajad saaksid kodus uut versiooni harjutada). Algul muidugi kaalusin, kas peaksin ostma eestikeelse, aga siis mõtlesin Office'i väga halva eesti tõlke peale (sageli selline, mille peale ma tööl või õppetöös kirjutaksin tagasisideks, et kirjutage ikka eesti keeles, mitte eesti sõnadega inglise keeles, ning midagi selle kohta, et eesti lugejad ei taha teada, mis sõnad seisid inglise originaalis) ning kontrollisin lausa kaks korda, et ma kogemata eesti versiooni ei valinud. Ma tahan seda rahus kasutada, mitte ärrituda selle peale, kui sügavale võivad tõlkijad langeda (muidugi juhul, kui seda üldse tõlgivad tõlkijad, milles mõnikord võib tugevasti kahelda).

Koosolek uute tõlkijate juhendi ajakohastamise teemadel. Nagu ikka, on see palju keerukam kui kõlab. Võtan ajakohastada toimetamise peatüki.

Täna saabub esimene valimiskandidaadi meil stiilis „vali mind ja anna mulle raha”. No kui enne võis tal väike lootus olla, siis nüüd just teda ei vali, raha ei anna ka. Ma ei taha teada, kust ta minu õige meiliaadressi sai (see ei olnud see, millele tavaliselt tuleb taolist spämmi).

Valimiseelne olukord Eesti poliitikaelus, eriti prominentide hõivamine parteidesse on mulle hakanud meenutama juhtumit, kui ma viie-kuueaastasena leidsin maalt raamatukapist siin blogis juba neli korda mainitud raamatu „Nüüdse Euroopa juhid” (1939, ingl originaal Inside Europe, 1938. a väljaanne, autor Ameerika ajakirjanik John Gunther), mille ainsad pildid on Euroopa poliitikute fotod ja Euroopa kaart. Esimene foto kujutab Hitlerit kõnet pidamas, käsi õieli. Küsisin vanematelt, kes see Hitler on. „Oli kunagi üks väga paha mees,” sain teada – ning kohe järgmisel päeval joonistasin pildi, kuidas Hitler peab kõnet nõidadele ja kollidele. Kui mu vanemad seda pilti nägid, sattusid nad hirmsasse paanikasse ja veensid, et ma enam kunagi Hitlerit ei joonistaks.

Mis omakorda meenutab algkoolist, kuidas pidime kohustusliku kirjandusena lugema mingit Lenini-teemalist lasteraamatut, mis nimestikus oli Bontš-Brujevitši „Lenin ja lapsed”, aga võis olla ka muu, nagu meil olnud „Lenini elu” (autor Nadežda Priležajeva), mis oopus oli meil sel ainsal põhjusel, et seda müüdi omal ajal Brežnevi pakis koos täpselt sama suure defitsiitraamatuga „Piilupart, Miki ja teised”. Läbiloetud raamatute kohta pidime pidama lugemispäevikut, kuhu pidime kirjutama pealkirja, autori, tegelased ja joonistama pildi; hiljem pidime pildi asemel kirjutama kahe tegelase iseloomustuse ja kirjutama ümber katkendi. Kas seda pärast algkooli pidime pidama või mitte, ma ei tea, aga kahtlen, sest kuigi ma pidasin seda umbes VII klassini, ei kontrollitud seda kunagi, sest siis oleks õpetaja märganud, et kõik mu tekstinäited olid erandita koomilised. (Jah, isegi „Anne Franki päevikust” leidsin.) Vat siis Lenini-raamatust joonistas praegugi kunstiteemadel tegutsev klassiõde oktoobrilapse märgi järgi väikese Volodja Uljanovi portree, mille peale õpetaja teda viisakalt noomis, et „Leninit tohivad joonistada ainult väga suured kunstnikud”. Tagantjärele mõeldes oleks võidud mu joonisest lugeda välja hirmsat riigivastasust, kuivõrd mu pilt kujutas kellegi saabumist hommikul kooli – tõllaga, teener põlvitamas tõllatrepi ees. Allkirjata, et see oli vaese ja viksi Lenini mõisnikuvõsust klassivend... Aga ju see on perekondlik, sest mu isa olla juba koolieelikuna mõistnud, et ju on olemas seos selle vahel, et valitseb Stalin ja et tema isa viidi jäljetult sõtta, ning seda siis tänaval kuulutanud. Kuid õnneks ei olnud kogu Eesti nurgatagused ja põrandapraod täis koputajaid, nagu mitte ka teise vanaema tööl, kus Stalini portree oli üleöö dekoreeritud surnud rottidega.

Ent lõpukergenduseks viimase aja parimaid leide Photoshop Disasterist: kappab, kappab kiirelt sälg, sälu nimi Kuldajalg, kappab tuhatnelja, jalgu palju all tal.

K, 1002. päev: take a closer look

Eile õhtul loetud raamatu ISBN-numbrit otsides leian, et raamatu ilmumist on toetanud Nord Stream, seega on raamatu ostja omakorda toetanud kurikuulsat gaasitoru.

Hotmail on järjekordselt läinud „eesti”keelseks. Jutumärgid panen sellepärast, et sinna saabuvad „eesti”keelsed teated on kõik stiilis „Leo (32 aastad) ja Lea (29 aastad) on lisanud sind ##### kontaktidesse, registreeru sinagi ##### kasutajaks, et saaksid Leo'iga ja Lea'iga suhelda”. — Kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Hommikul ei ole vett, selgub, ja meenub, et eile jah oli välisuksel ja liftis selleteemaline teade. Aga inimene on leidlik, eks ole.

Ilm on jahenenud mõistlikuks, täna on ainult 12 kraadi.

Teen ettevalmistusi suveks või siis küllap tagan hoopis suve vihmarohkuse, sest hangin rõdule lamamistooli.

T, 1001. päev: ka täna on palav

Ja sai õhtu ja hommik järgmiseks päevaks.

Eilne ämblik ilmub radiaatori vahelt uuesti nähtavale, püüan kinni ja lasen välja. Kui toanaaber lõunalt tagasi jõuab, võin teda rõõmustada, et our little 8-legged friend has left the building.

Õhtul Rootsi pildiraamat Shipwrecks of the Baltic. Täitsa jube, ma saan tekstist aru, et see on tõlge. Aga tore on see, et soovitatava kirjanduse hulgas on kaks raamatut, mida olen põhjalikult lugenud (ning mitu korda soovitatu Havsvargar on mul koguni endal olemas); teisalt on raamatus paar faktiviga. Eraldi peatükk on 1952. aastal alla lastud Rootsi elektroonilise luure lennuki DC-3 vraki otsimise ja leidmise lugu (allalaskmise fakt jõudis kuulujutuna Eestissegi, selgub Jaan Roosi päevikust „Läbi punase öö IV”).

„Kohtumine tundmatuga” (2005), mida ei ole ammu näinud.

E, 1000. päev: I wouldn't know about that, sir

Päeval on umbes 30 kraadi sooja. Õhtul on 27 kraadi ja ööselgi veel 21.

Puhkusejärgne esimene tööpäev venib nagu alati. On lämatavalt palav, aga akent avada ei saa, sest õues on veel palavam. Kardinate allakerimine ei aita. Ainus vaheldus on aknalauale ilmunud hüppav ämblik (Pseudoeuophrys lanigera?), kes seal pisut ringi jalutab ja siis otsustavalt radiaatori vahele hüppab.

Õhtuks lubatud äike jääb tulemata.

Ted & Ralph (1998), Sprengmeister-Simulator. Filmi päris lõppu ma ei ole kunagi näinud (sest omal ajal, kui see telekast tuli, oli saatekava ligi veerand tundi paigast ära ja lõpp jäi ometi varuga salvestama pandud lindilt välja. Tundub, et filmi tegevus ei toimu mitte sarjasketšide järel, nagu arvab vigu täis Wikipedia-artikkel (mille linki ma ei pane), vaid vahel: näiteks enne seda kohta, kus Ralphile tuleb mõte mõis Tedile pärandada. Plaadil on ka kõik sarjas olnud Tedi ja Ralphi sketšid, millest mõnda üllataval kombel ma ei ole näinudki.

Tagasisõit ehk 0,2 ljööd vee all

Suur osa puhkust möödus vannitoa põrandal istudes või röötsakil WC-poti kaane peal lamades. Jah, õigesti arvasid: kraapisin põrandalt katlakivi, millimeeterhaaval.

„Üle rahutu vee”: see kahetunniraamat sai ostetud põhjusel „Gailit! Ikkagi Gailit!” Ei tea, kuidas suhtuda järelsõnast saadud teadmisse, et see ei olegi kirjanduslik fantaasia, vaid hoopis naabimehe lugu (kuigi see ei välista naabrimehe fantaasiat, vähemalt osaliselt). Oletan, et raamatu valmimine nägi välja nii: pagulased käisid Gailitile pinda, et sina ju kirjanik, kirjuta paadipõgenikest raamat! [vrd Smuul: „kui sa Moskvasse läed, / kindlasti läed, / sina oled ju valla partorg!”] Gailit (kes saabus Rootsi Underi, Adsoni ja Tubinaga ühes paadis ning suhteliselt mugavalt) vastu, et ei taha. Kirjuta, kirjuta, undavad väliseestlased. Ei kirjuta, vastab Gailit. Kirjuta, kirjuta, kirjuta, kirjuta, mangutakse edasi. Gailit vaikib, sulepea laual. Naabrimees saadab lõpuks kirjaga mõtteid, mis tema arust romaanis võiks olla. Lõpuks Gailit vihastab ja kirjutab naabrimehe kirja romaaniks ümber. Lõpp. Aga et autor on Gailit, siis on lugejad harduses, sest ega Gailit ju halba asja kirjutada saa.

Puhkuselt ka selline pilt. Jaan Tätte fännid võivad rõõmus­tada, sest tema XIV saj teisiku terrakota­portree konser­veeri­mine on valmis saanud ja originaal (pildil paremal ülal) on Jaani kiriku riiulisse välja pandud. Koopia on portree algses kohas torni läänekülje alumise viiru vasakult neljandas orvas. Olen kindel, et muiste oli portree polükroomne, aga sajandite vältel pesi ilm värvid maha.

* * *

Lennukis loen eilsest lehest alles paar nädalat tagasi mainitud „teadusajakirjaniku” järjekordset kirjutist, kus seekord on ta arvanud Palomari kuulsa Schmidti kaamera Palomari kuulsa 5-meetrise teleskoobi osaks! Ei no, silmaring silmaringiks, aga ajakirjanik peaks ikka kontrollima, mida ta suu ammuli lugevatele lugejatele kirjutab! Oleks veel mingi obskuurne teema, aga kaks väga tuntud teleskoopi...

(Kunstnik Erik Schmidt, Bernhardi vennapoeg, kirjutab onu eluloos Optical Illusions, kuidas ta pakkus Palomari tähetornile onu portreemaali, et kui seda vana teleskoopi enam ei vajata ja see muuseumi pannakse, siis saab maali sinna kõrvale riputada, et inimesed näeksid, kes oli Bernhard Schmidt. Selle peale olla tähetorni juhataja puhkenud lahkesti naerma ja kinnitanud, et seda aega, kui nende suurt Schmidti kaamerat enam ei vajata, ei tule!)

Minu taga istub tugevasti lõhnastatud prantsuse vanurite kolmik, kelle lõhnapilv lahtub alles siis, kui värske õhk täie tugevusega puhuma panna. Nad kommenteerivad kõike, mida aknast paistab (enamiku teekonnast on täiesti selge), peale Hamburgi ja võib-olla Esseni. Et istekoht on overlooking the starboard engine ja maapinnast paistab aknaserva ja mootori vahelt ainult kitsas siil ning et nad istuvad minu taga, näevad nad minust ettepoole ja nõnda siis saan silmad lahti hoida. Põnevat lossi Pariisi lähedal ma praegu kaardilt üles ei leia, aga Pariisi kuulsa malmist torni näen ära. Näen ka Le Bourget' lennuvälja, kus tuleb juunis suur lennundusnäitus (mõeldes, et kuidas sealt lennukid tõusevad-maanduvad, sattumata kümnekonna kilomeetri kaugusel oleva CDG õhuruumi).

Pariisi CDG lennuväli on selline:
Suurem pilt

CDG terminalihooned on 1960. aastate betoonvigurid, mille välimusele ehitamisest saati kätt külge pandud ei ole (teisiti kui nt Mustamäe majadele). Rahvast on murdu ja on väga palav. Automaatrong viib 1. terminalist 2. terminali, mis on neljas peatus, vahepeal on muide 3. terminal – tere tulemast Prantsusmaale! Alles 2. terminalis kohtun esimest korda sõiduplaaniga, nii et ümberistuja, kes ei tea, et ta peab sõitma teise terminali, oleks suures hädas.

Annetan 20 € kurttummade heaks.

Kui oleme paar korda uurinud, kus on siinmaise lennufirma kassa, kust peame saama edasisõidu pardakaardid (Tallinnas neid ei antud, kuigi pagas saadeti otse sihtkohta), aga keegi ei tea ja ise ei leia, satume pisut eraldatud alale, kus üks meist lahkub otsima internetti (kolmas teadete leti töötaja olevat teadnud, mis see on). Võtmehoidja küljes olev wifi-andur näitab, et wifit ei ole. Tunnikese ringikolamise järel süttib 9. registreerimisletis lõpuks siinmaise sihtkoha silt. 8. letist läheb lend Helsingisse ja 10. letist Málagasse. 9. leti ääres käib õnneks kokku ainult umbes kuus inimest, neist kolm meie reisiseltskonnast.

Sõna „õnneks” kirjutan seepärast, et Pariis e-pileteid ei usu! Kästakse anda „päris piletid”. Asjaolu, et sama paberilehe eest on juba kolm korda lennukiga sõidetud, ei kõiguta neid vähimatki. Hulk aega väidavad registreerimisleti töötajad (algul üks, aga mida rohkem aega kulub, seda rohkem neid lisandub, lõpuks on kolm), et Estonian Air tuleb muusse terminali ja süsteemid ei ühildu, kuigi kolmest on pilet ostetud Estonian Airist ainult ühel.

Selle pooltunni jooksul on aega vaadelda terminali ehitust: lage kaunistavad Miki-Hiire ja Minni-Hiire kujulised õhupallid; valge kiht lae all on ilmselt värvitud asbest; selle all on võrk, mu arust selleks, et laest pudenevaid tükke kinni hoida (no kidding, pealegi kui üks terminaliosa kukkus mõni aasta tagasi kokku). Ventilatsioon ja kliimaseadmestik näib puuduvat. Terminalihoone selles osas eluneb kaks varblast, kes ettenägelikult hoiduvad restorani lähedale.

Näeme ka soomlasi, kes jäävad lennukist maha. Arvamus, et soomlane ei või olla temperamentne ja dramaatiline, on puhta vale.

Varasem kuuldus CDG masendavast sanitaarolukorrast, eriti pärast turvakontrolli, leiab kinnitust.

Üldine hinnang on, et ise võib CDG kaudu sõita, aga pereliikmeid selle kaudu lennutada ei saa.

Kahe terminali vahele on platsile välja pandud Concorde, mis on ühelt poolt mõistetav, ikkagi suurim Prantsuse tehnikasaavutus pärast ................... [sry, aga mu pea on tühi]; aga teisalt ainus lennuõnnetus Concorde'iga juhtus just sellel lennuväljal ning põhja poolt vaadatuna on Concorde täpselt õiges asendis, aga ilma tulesabata.

Kui lõpuks värava juures ootame, leian, et X10 näitab kõrguseks −799 meetrit. Lülitasin X10 baromeetrilt altimeetrile alles lennuki tõusul, nõnda et tulemus ei olnud päris õige. Nali on selles, et X10 laseb kõrgust seadistada vahemikus −500...8999 m, näit aga oli sellest madalamal.

Kui lennukibussile hakatakse peale laskma, ründavad üht reisijat kolm-neli (teiste nähtuna kuus) erariietes, aga oranži käesidemega DOUANE tollitöötajat ja hakkavad tal kotis sobrama.

Siinmaine lennuk on taas pisike Embraer 145. Lennuk on pooltühi, enne starti seletab stjuuard tagaosas murelikule reisijale, et ei ole see tema kott midagi, mida lennukist parasjagu maha võetakse, vaid nende reisijate kotid võetakse maha, kes lennukile ei tulnud. Lend on lühike (antakse võileib ja jook, pärast pakutakse teistki võileiba), suhteliselt madalal, ilm on kogu aeg selge ja maapind hästi näha. Raputab parasjagu. Tõus on suunas, kust mõni tund tagasi maandusime, aga suvepäeva tihke vine on varjutanud 25 km kauguse Pariisi ja Eifeli torni enam näha ei ole. Otsin tuttavaid pidepunkte, arvan veebruaris nähtud barokktsitadelli piiriäärse linnakese linnakindlustustuseks, aga pärast seda tuleb kahtlaselt palju maad enne kindlasti äratuntavate orientiirideni, nagu linnani, kus elab mu prantsuse keele õpetaja. Maandume lennuväljale kaarega põhja poolt, üle Möldrioru, aknast paistab palju tuttavaid kohti.

Siis bussiga linna, linnast teise bussiga korterisse. Maja ees seisab politseiauto ja kaks politseinikku küsitlevad trobikonda inimesi. Fuajees on põrandal välisukse ja liftide vahel kile ja papiga kaetud rada, mõlemas liftis samuti. (Hilisem täiendus: papp fuajees ja liftis oli seotud mitte koletu veretöö jälgedega, mida kriminalistid esmaspäeval uurima hakkavad, vaid õnneks ainult kellegi vannitoa ümberehitamisega, et ehitussodi põrandat ei määriks. Papid olid põrandal veel 8. VI hommikul.)

L, 999. päev: kloonide rünnak im Hofbräuhaus

Takso saabub minut enne viit. Taksojuht alustab lobisemist, et ta on très stressé. Et ma tema arvates adekvaatselt ei reageeri, jätkab ta: „Do you speak English? This morning... is very stress-....” – siin saab ta inglise keele varu otsa.

10-minutise sõidu jooksul saadab ta sõnumi (Ilustee linnaosa kitsail tänavail 70 km/h laveerides) ja helistab, teise telefoniga võtab vastu ja teeb kõne. Toru teisest otsast kostab plekine ja kuri maadamihääl. Mõtlen, et ei tea, mida ta on teinud.

Esimene lend on rahulik. Kott ei mahu õiget pidi tooli alla ja seetõttu ei saa ma pileti pealt vaadata, millal saabume. Antakse saia ja jooki. Lennuk on 2+1 nahkistmetega Embraer 145, lennusaatjal on liibitud pea laes. Ilm on algul selge, siis hirmsad vihmapilved. Baromeetri järgi on lennukis muide kogu aeg merepinna rõhk, piloodi kinnitusel on lennukõrgus ainult 6 km. Kompass näitab aiateibaid, ei saa aru, kummalt poolt läheneme (sest, nagu ikka, lennu ajal ma magasin ja maandumise ajaks on lennuk vastassuunast maandumiseks ümberpöörde juba teinud). Seetõttu ei näe ma ka aknast Baieri pealinna ennast.

München, mille kuulsaima laulu eesti muganduses on nime München kohal sõna lõbus, on lennujaamaga, mis näib väike ja tore ainult kaardil:


Suurem pilt

Nimelt peatub lennuk kuskil kõige tagumises nurgas, kust toob buss terminali pika sõidu järel, millest osa kulgeb maanteel, ülejäänud teest aiaga eraldatud sõidurajal. Terminalis mõistagi pikk astumine 1. terminali suunas, nooli on ainult ajuti ning kui avastan, et 1. terminali asemel kipun sattuma õue, lähen trepist üles tagasi, kuid et vahepeal muid silte ikka ei ole, astungi siis läbi ustest, kus peal on hoiatused, et neid läbinuna tagasiteed enam ei ole. Olen seega vihmases õues, kus tuleb läbida määratu suur aatrium (katusega kaetud õu), siis trepist üles, siis üle tänava, mingi maja hoovist läbi, üle teise tänava, üle muru, läbi parkla, siis on teine terminal. (Keerukas teekond viitaks, et küllap on terminalide vahel olemas mingi sõiduk, aga seda looduses kuskilt ei paista.) Siis selle esist mööda pikalt edasi, kuni tuleb täht D. Sealt sisse, vaja on pardakaarti. Küsin, kus on Eesti Õhu kassa. Öeldakse, et seal viimane. Ka see teenindaja on mu klassijuhataja kloon – kuuskümmend aastat hoolikat suitsetamist riigis, kus suitsude paremaks kättesaamiseks on pandud suitsuautomaadid tänavale ja suitsuvabas hotellitoas on viis-kuus tuhatoosi, on tootnud neid palju – siis turvakontrolli. Seal tuntakse erakordset huvi mu fotoka vastu ja kästakse näidata, kas see töötab. Mõeldes, et turvatöötaja pildistamine ilmselt ei lähe mitte, näitan, et nupuvajutusega ilmub ekraanile viimane pilt (hea, et ma ei olnud mälukaarti ära vormindanud nagu tavaliselt). Küllap tekitas suurt kahtlust suur pundar juhtmeid fotoka ümber: fotokaaku laadur, kaks telefonilaadurit, arvuti alaldi. Hea, et ma ei olnud ostnud enne turvakontrolli olnud jaamapoest külakostiks karvast pingviini, mis mõte mul hetkeks oli, see oleks kontrollis küllap suisa lõhki kistud. Värav omakorda terminali kaugmises otsas, eelviimane enne lennuvälja serva.

Terminalis on varblane, kes tunneb ennast koduselt ega küsi teenindajalt vene keeles, mille peale see pröökab, et vene turistid on vales terminalis ja tema ei saa ka aru, sest ta ei räägi vene keelt. Ka tema on järjekordne õp H kloon.

Sõiduplaani järgi läheb Pariisi täpselt samal kellaajal eri terminalidest kaks eri lendu; huvitav, mitu inimest päevas nendest lendudest maha jäävad, sest on tulnud valesse terminali? Sinna on sellised vead juba sõiduplaani koostamisel sisse kirjutatud, nagu Far Side'i pildil, kus kõrvuti on sattunud langevarjurikool ja krokodillikasvandus.

EA lendur pudistab peaaegu arusaamatut eesti keelt ning täitsa arusaamatut inglise keelt (kuidas ta saab hakkama lennujuhtidega suhtlemisel?). Lennusaatjad on umbes kaks korda vanemad kui esimesel lennul. Kott ei mahu ikka tooli alla, toppimisel kostab äkki mauh!, kui midagi kuskil järgi annab. Terve lennu loodan, et see oli välimises taskus olnud plaastrikarp ja mitte koti sees olev välklamp. Ei ole ikka hea toppida arvutisahtlisse peale tavalise nelja ajakirja ka arvutikotis olev arvuti. Kompass näitab ikka aiateibaid (Münchenis kalibreerisin, aga vast oli pingil eriti magneeditud terasraam), nii et kui kompassi näitel sõidame põhjasuunda ja oletan aknast pilvede vahelt paistvaks saareks Gotlandi nurga, siis viis minutit hiljem ei laiugi meie all Läänemere teravalainelised vood, vaid hoopis umbes Leisi, Karja ja muu Saaremaa põhjarannik. Tallinnale lääne poolt lähenedes on tugev külgtuul, mis tähendab maandumisel lennuki kummalist käitumist, viskumist ja mootori tuuride imelikku tõstmist mõnekümne meetri kõrgusel, nagu saaks lendur äkki aru, et tema ees on siiski Tartu maantee – põigiti nagu tuntud soome Norra-naljas – ja lennuväli hakkab alles selle taga.

Kui lennuk lennujaama poole ruleerib, sõidab Sõjamäe tänaval auto ja püüab hoida lennukiga sama tempot. Ka mingi lind lendab sama kiiresti. Lennujaama tagahoovis on muiste EA värvides sõitnud ES-ABC, mis praegu on antud tagasi liisingufirmale nagu kuulsas filmis masin, mis tegi ping!, ja millelt on kõik sildid maha võetud.

Taksoga bussijaama (100 krooni ehk 45 krooni sõidualustustasu ja 21 kr 75 senti kilomeeter, firma on Linnatakso, taksojuht on hr A. Veermäe), bussis ei mahu seljakott kahe istme vahele (seega on istmevahe väiksem kui 25 cm, suure punnimise peale läheb fotokasahtli katteklapi pannal pooleks, lõpuks tuleb pista vahekäigu kaudu). Ees (algul kõrval, aga buss ei ole täis, läheb mujale) istub lennukiski olnud mees, kelle väga pikast telefonikõnest võib järeldada, et ta on Itaaliast naasnud jahilaskja (ning sellest, et pagasis olnud ja olev veider karp sisaldab jahipüssi).

Eesti loodus on kevadine, lehtpuud on veel eri tooni rohelised, mõni suisa raagus. Jõgedes on keskmisest rohkem vett.

R, 998. reede: Mikihiir saab 81

Tänane tõlkeprobleem on pealkirjaga täitsa ühte nägu: kuidas on maakeeli pole dancing korrektse oskussõnana? („Pulgatants” ei lähe mitte.)

Tõlkijal tuleb kõike ette, eks ole!

Ettevaatlik otsing – olen ju tööl! ja tööarvutis!! – kestab mitu minutit, kuni Google leiab lingi (mida ma avada ei taha), kus pooleteistrealine kirjeldus lubab, et tulge meile, meil saab õppida mitut sorti striptiistantsu, sealhulgas posti- ja sületantsu. Voh, leitud! Sõna postitants peale on Google'i pildiotsing tulemuslikum kui esimeseks pähe tulnud sõna torutants peale.

* * *

Pärastlõunal ütleb toanaaber, et varsti hakkab vihma kallama, ja siis hakkabki. Täna on tal toalill, mille tõstab akna taha vihma kätte (või õigemini kaudsete vihmapritsmete kätte, sest akna kohal on pisut räästast).

Korruse limonaadiautomaadis enne tuli põles, et mahl otsas. Täna enam ei põle. Ostan mahla, pärast jälle tuli põleb. Nali on selles, et sinna ei panda kraami mitte ühekaupa, vaid umbes 20 purgi kaupa. Seega on korruserahvas tänase päeva jooksul ära joonud 20 purki mahla.

Allkirjastan võtmete tagastamise paberid ja peaaegu panen enda eksemplari kogemata vajaliku paberi asemel ümbrikku, mis vaja saata osakonnajuhatajale.

Teise kreepsu saan (peaaegu) siis, kui olen kirjutamas kontorist äraoleku teadet ja kuupäevi igaks juhuks puhkusetaotluste arhiivist üle kontrollides avastan, et olen taotlenud puhkust ainult 20. maini, mis Remo Savisaare kalendri järgi on kolmapäev. Kell on selleks ajaks reede õhtul kolmveerand kuus ja haldusosakonnast kedagi enam kohal ei ole, kes aitaks asja selgitada, et mis siis saab neljapäevast ja reedest, kui ma kavatsen samuti puhata. Toanaaber aga selgitab, et ei midagi, neljapäev ja reede on ju usupüha tõttu vabad.

Viimasel hetkel jõuan postkontorisse, kus panen posti vanad võtmed. Loodetavasti ei ole korteriomaniku firmal turvajuhendit, milles seisaks, et kiri, mis on ühelt poolt tunduvalt raskem kui teiselt, võib sisaldada pommi ja tuleks igaks juhuks avamata jätta. Nimelt teipisin võtmed paberi külge kinni, et nad ümbrikus ei kõliseks. Selles, et ma postkontorisse jõuan, ei kahelnud ma hetkekski, kuigi sekund enne seda, kui sisenesin, väljusid kaks töötajat tühjendama postkontori esist postkasti, mida ilmselt tehakse kell 19.00. Mu kella järgi oli aega veel kaks minutit.

Jaamapoes. Pakkimine. Asju kõvakettalt uude arvutisse.

N, 997. päev: le Lightsabre terrible

Ärkan selle peale, et vasak jalg läheb krampi. Eelmisel teisipäeval vastu lauaäärt äestatud jalg hakkab paranema, enam kärn ka ei kisu nagu nädala algul.

Halvasti magatud öö järel olen valmis mõelnud selgituse, mida pakkuda, kui eilne tüli suure kella külge riputatakse (mida ma ei usu, aga kes teab). Nimelt et rahulolematuse põhjused jagunevad pildiks ja selleks, et ma ei olnud pärast avaldamist majas. Viimases võtan süü täiesti omaks ja palun vabandust. Pilt aga jaguneb omakorda kaheks, tehniliseks ja kunstiliseks pooleks, esimene on objektiivne ja teine subjektiivne [pagan, peaaegu kirjutasin „subjunktiivne”]. Tehniline pool on korras ja kunstilised erimeelsused on subjektiivne maitseküsimus, mida lahendada ei saa. Pilt säilis läbi kolme karmi sortimisvooru ja seega oli minu jaoks pildil kõik korras, nii objektiivne tehniline pool kui ka subjektiivne sisu.

Bussi tuleb mu peatusest ema saatel koolieelikust portugali tüdrukutirts, kes vehib tähesõjaliku valgusmõõgaga. Tõsi, see ei põle ega sumise.

Tööl on kõik eile õhtuga võrreldes rahulik; paistab, et ühe pildi ümber olnud ühe inimese jama ei kandunud üle kogu maja. Käib korruse soome keele huviliste nurgakese kolmas liige S arutamas H-ga tulevase keskkonnateadlikkuse plakati teksti ja H pakub, et sinna võiks panna minu konnapildi (mille väike väljaprint on mul laua peal), mis trükitehnika poolest siiski ei ole võimalik. Keegi neist siis arvab, et selle mõtte võiks siiski kõrva taha panna prantsuse peo jaoks – et see peaks olema neile eriti südamelähedane – ja kui naer on vaibunud, siis H palub vabandust, et sellised naljad. S lausub, et ei ole viga, tema võib konnanaljade peale naerda küll, sest ta ei ole prantslane, vaid belglane!

On äike ja kallab vihma.

K, 996. päev: palju kiitusi, tõrvatilk ja konnakatku puhul öeldu

Põnev vestlus, mis algab soome keele raskete sõnade meeldejätmisest ja lõpeb koduloomade hügieeni küsimustega (vahepealsed teemad on raudrüüd (mis sai alguse sellest, et ma kunagi ajasin segamini sõnad haarniska ja haarukka, kuigi soome kolleeg lohutas, et haarniska on väga spetsiifiline sõna, nii et selle unustamises ei ole midagi koledat), sellele järgneb loomulikult püssirohu tootmine ja et püssirohuveskites saadi kaaliumnitraati sõnnikut keetes, järgneb sellele omakorda keskaegse linna lõhna küsimus). Seejärel satub tuppa kolmaski kolleeg, kes salamisi soome keelt oskab, ja meenutasin taas tuntud Beavise ja Buttheadi lugu (esmaspäeval oli nn Soome Butthead bussis kaks pinki minust eespool, aga kas ta kaaslane oli tollane Beavis, ma ei tea; oli suuremaks saanud ja enam nii huvitavat juttu ei rääkinud kui 2006) ning Gucci kummitaldade lugu.

Neljapäevaste peopiltide avaldamine lõuna alguses, esimese kolmveerand tunniga on külastuskordade arvu järgi vaadanud albumit pooled maja töötajad. Saan meilitsi viis korda tänatud (ja paljud muud tänavad suuliselt). Isegi direktorilt tuleb tänumeil. Toanaaber tänab selle eest, et ma teda suurplaanis pildile ei jätnud (mida ta varem soovis). Üks lõunamaine kolleeg küsib pilti, mida enam alles ei ole; luban uurida, kas õnnestub taastada.

Prantsuse keeles saame kätte kontrolltööd, olen saanud 67% ja minu kirjandilaused sisustavad tervelt veerandi (4/16) harjutusest „Mis siin on valesti?”, mida teeme üheskoos tunni algul. Paar korda on tunne, et lõpuks on tulnud hetk prantsuse keele lusikas nurka visata. Rehkendan, kui palju aega on mul prantsuse keeles kaotsi läinud, muu stress peale selle. Armas on vaid see, et mõtlikud vaikusehetked on kogu rühma laiused ja paaris kohas tean vastust ainult mina. Harjutustest, millest ma eelmine nädal aru ei saanud, ei saa ma aru ikka; usutavasti hakkab prantsuse keele tase jõudma piirini, mis mulle enam külge ei hakka.

Kui prantususe keelest päeval lahtiunustatud arvutit sulgema naasen, kohtun kella juures Ida-Euroopa kolleegiga, kes on pahur nagu kõuepilv ja vihast värisedes sisistab, kas ma juba tean. Mida, küsin. Kas sa oled olnud terve pärastlõuna ära, küsib. Jah, vastan. Ütleb, et lugegu ma meili ja kindlasti võtku maha see pilt, kus ta sööb, et talle olevat kõik öelnud, et ta ühe pildi peal sööb. (Kui peol on söök ja on inimesed, siis kardetavasti ongi kuskil pildil keegi, kes sööb, on mu mõte, aga ei ütle.) Meilis on talt ülitige kiri ja siis tunni pärast on tulnud teine. Muu hulgas küsib, et mis seekord juhtus, et „tavaliselt” [„tavaliselt” jah, nagu teaks ta mu pilte aastaid – olen pildistanud 27 aastat ja umbkaudu 60 000–70 000 pilti, aga praeguse töökoha pidudel 4 korraga kokku ainult midagi nii 250 pilti ehk üldtoodangust 0,4%] mu pildid ei olevat sellised – millele ma ei kavatse vastata, sest vastus on „kunstilised erimeelsused” (mu arust on tavaline peofoto, ülevalgustatud nägudega mustal taustal irvitavad inimesed, talumatu õudus, poseeritud pildid ka, aga sel pildil oli dünaamikat ja oli näha, et inimene tunneb mõnu ning pealegi oli ta ainult pildi paremas servas, mitte keskel), aga see midagi ei lahendaks. Ei lahendaks ka kirjeldus, mis põhjustel läks 80% pilte hävitamisele (liikumisudu, inimesed seljaga, veidrate nägudega, tagant pime või kollane, näod varjus, igav pilt jne – ehk siis sellel pildil neist midagi ei olnud), nagu ei lahendanud seekordne kaaskiri, et loodetavasti on kõik rahul (meenutades talvist pilditüli, kui ühe prantsuse kolleegi pildil oli direktoril mikrofon ninas). Ei lahendaks ka selle kirjeldus, kui hoolega valisin kehakaalutundlike inimeste puhul pilte, kus nad näivad võttenurga järgi suisa kiitsakad. Et mind on ka suvepeole pildistama palutud, tuleks siis äkki võtta inimestelt kirjalik luba jääda pildile ja pärast mitte kobiseda? Või pildistama üldse ainult hekis kumalasi, pärast väites, et keegi ei öelnud selge sõnaga, et ma pean pildistama peol inimesi?

Aga mu piltidest vähemalt räägiti, nii et võin olla uhke nagu Andrus Kõresaar Viljandi bussis (sest teisi maju kui Fahle maja mutikesed ei sarjanud). Õhtuks on albumit statistika järgi vaadanud kogu majarahvas.

T, 995. päev: ongi

Hommikul valges näen, et postkastile ongi pandud uus lukk. Tore oleks, kui ma võtme ka saaksin. Eile poole nelja paiku helistas omaniku sekretär ja pakkus, et võtme saamiseks on vaja allkirjastada paber, et uus lukk pandud, ja vanad võtmed tagastada, lubati mu juurest läbi tulla, kuigi kokku leppimata, millal. Viie paiku helistati kuskilt väga ragisevast kohast, aga see kõne katkes, nii et siis ma muudkui ootan.

No miks tõlgivad valdkonnateadmisi nõudvaid asju inimesed, kellel neid ei ole? Ja seejuures veel arvatakse, et võtame aga sõnaraamatu (nt muistse Silveti) või terminibaasi ette ja tõlget muudkui tuleb nagu Vändrast saelaudu. Toimetaja tõlkigu sisuliselt sama tekst uuesti ja paremini.

Kohtun hommikul liftis direktoriga, kes küsib, kus pildid on. Luban, et homme.

Avastan, et meditsiinisõnastikust puudub märksõna paistetus. See-eest on selles kuulsad vililane (lk 844, märksõna) ja leeliselembene sõmerlible (lk 92, basofiili seletuses). Spetsialist sai eile meie vereliistakute (mis seal muidugi samuti on, lk 839) peale peaaegu krambid.

Korteriukse najal on niiskunud ümbrik ja selles postkasti kaks uut võtit ning kahes eksemplaris üleandmise akt (mille ma pean ära täitma ja mõlemad vanad võtmed tagasi saatma).

Pildid valmis ja üles. Möönan, et peale ühe ma neid ei töödelnudki, see võtab praeguse arvutiga liiga palju aega. Pilte jäi kolmanda sortimisvooru järel alles 64.

E, 994. päev: raamatupakk

Vihm jätkub kolmandat päeva järjest. Hommikul bussis jaama peatusest lahkudes ainult 9 inimest, bussijuht ja vankris imik nende hulgas.

Mu postkast on ikka lukus (kuigi eelmine teisipäev omanik lubas selle kolmapäevaks ära vahetada ja mulle uue võtme anda) ning postkastis on mitu silti TNT-lt, et miks teid kodus ei ole, kui saabunud on Raamatukoist raamatupakk. Ilmselt käisid nemad mul laupäeva hommikul all kella laskmas, aga vat fonolukk mul ka ei tööta...

Saadan teise, juba üpris kurja kirja TNT-le. See mõjub, sest tund aega hiljem on pakk kohal (tõenäoliselt küll juba esimese meili peale, sest vahepeal saabub neilt protesteeriv kiri, et nad andsid küll aadressi sohvrile edasi; aga ei tea, kes siis 9. skp mu ukse taga kõlistamas käis, kui pakijälitus näitab, et 9. skp toimus teine katse pakki mulle üle anda?)

Omaniku sekretär helistab: uus lukk on ees ja vana (st vahepealse luku) võti old postkastis.

Ehk siis juhtunu kokkuvõte, mida ise ei usuks, kui ei oleks läbi elanud: läheb naabril postkastilukk katki, vahetab ära, aga kogemata vale. Tahab olla lahke, paneb uue võtme postkasti!! Aga kuidas kasti õige omanik võtme kätte saab, vat seda mõistust enam ei ole...

Keelerühma koosolek, kus muu hulgas kolleeg möönab Silveti iidsust (et seal on 1920. aastate inglise keele tähendused). Jutuks tuleb ka õhusõiduki plaaner (mille üle teine, varemasse mõttevahetusse kaasamatu kolleeg kah suuresti imestab) ja see, kas sellega saab enam midagi teha, „kui see juba on igal pool”. Olen optimist ja loodan, et saab – tuleb aga järjekindlalt rõhuda mõistusele (et see on ju pigem õhusõiduki tarindid), sest eks isegi juurdunud terminid muutu – öeldakse ju ka näiteks iseseisvus, mitte enam ärarippumatus, mis oli kunagi ju samuti juurdunud termin.

Postimees teeb ENSV-d: kõigepealt nimetab ajakirjanik Herbert Hall Turnerit „Oxfordi astroloogiaprofessoriks”, siis ei leia ma ajakirjaniku meiliaadressi ja seetõttu kirjutan kommentaari (oma õige nime all ja õige meiliaadressiga!), et silmaringitu ajakirjaniku jaoks vahest vahet ei ole, aga Herbert Hall Turner oli ikka astronoom – ja kui pisut aja pärast kontrollin, siis arvake, mis on saanud? – Ajakirjanik on vea ära parandanud ja sõna lausumata mu kommentaari kustutanud!! Nagu oleks ta algusest saati teadnud, mida tähendab astronoomia, hahaa. Kui see järgmine kord samamoodi juhtub (Postimehe viimase aja tase paraku näitab, et iga paari kuu takka on neil ikka raskusi sõna astronoomia olemasolus veendumisega), siis hakkan õiendama. Võib-olla peaks hoopis Päevalehe leeri üle kolima.

„South Park„”, „Imaginationland”.

Neljapäevase peo piltide (võtsin üle 300) teine suurem sortimine (loe: julm kustutamine): tulemuseks on 81 pilti – ehk arv hakkab lähenema sihile. Kustutamisele lähevad kõik pildid, mis on tehniline praak (eks peoelevuses läks mitu asja meelest, nt sulguva katiku välk; üldse oli välgu kasutamisest eri värvi valguse tõttu pigem kahju kui kasu), kus inimesed on liiga udused (välk + väikese ava tõttu pikk säriaeg), kus kes tahes on imeliku näoga, kus inimesed on liiga seljaga jne. Kustutamine on põhjalik, otse mälukaardilt.

P, 993. päev: vihm jätkub

Semestrilõpule kohane akadeemiline tegevus.

Leiame, et auväärt ajalehe auväärt teadusajakirjanik arvab, et viirus on rakk.

L, 992. päev: Jung

Vihmase päeva sisustab Henriku Liivimaa kroonika Jungi tõlge. Leian, et järgmine avaldatud tõlge, Mägiste tõlge (1962), on 2008. a trüki järgi sageli üksnes toimetatud Jungi tõlge. „Kõige kirjanduslikumaks tõlkeks” nimetasid Mägiste tõlget kahtlemata inimesed, kellel oli käepärast ainult Kleisi teadusliku suunitlusega tõlge (1982). Kui peaks leiduma tekstianalüüsi huvilisi, kes soovivad Jungi ja Mägiste tõlget võrrelda, võiksin juhedada selleteemalist magistritööd.

R, 991. päev: ootamatu reede

Hommikul piltniku privileeg vaadata pilte, mida seni ei ole näinud mitte keegi teine ja mida mitte keegi teine enam kunagi ka ei näe – ehk siis alustan piltide sortimist. Vabastav (nii vaimses kui ka kõvakettalises) tähenduses on olnud hiljutine arusaam, et ei ole mõtet säilitada praakpilte – seega valin näidatavad-säilitatavad pildid välja juba mälukaardil ja laadin üles ainult need, mida näidata ja säilitada.

Debriifingulaadne hommikutee. Seejärel ehmatus, et 8. mai on ju täna, mitte järgmisel nädalal. Kibe-kibe tööaeg.

Annan telefonitsi uue fotoka hankimise nõu, siinkandis juba teist korda. Mõtteavalduse peale, et ega hea pildi juures olegi olulisim fotokas, vaid hea pilt sünnib inimese peas ning fotokas on ainult selle jäädvustamise vahend, tekib liini teises otsas mõtlik vaikus ja lausutakse „ah soo...”. Näiteks ega kompositsiooni fotokas kuidagi ise pane. Fotokas annab pidile ainult tehnilise poole (või faili, mida hiljem saab järeltöödelda). Ja et lugegu fotoajakirju. Ning kõige olulisem – vaadaku palju häid fotosid. Näiteks siinmaa põhjaotsas püsinäitusel „Inimese perekond” on neid kogunisti 500 tükki, üks parem kui teine.

Maksuamet tahab mult pangapabereid. Kasutage jah e-maksuametit, aga siis paari kuu pärast jookske paberite viimisel jalad rakku. Ma ei saa aru, kui maksuametisse tuleb teave pangalt (ja mitte inimese antud teabe hulgast!), siis miks ei saaks ta asja pangast üle kontrollida ise, mitte parimas jookse-poega-jõua-poega-stiilis inimest käsutada? Ei julge üle küsidagi, mitmes eksemplaris ja kas koopiad peavad olema notariaalselt kinnitatud. Võiks muidugi proovida, kas õnnestuks tellida paberitest ilukirjas ärakiri, võib-olla pärgamendil, võib-olla papüürusel vana-egipti keelde tõlgituna.

Tööl on pärastlõunaks lahti läinud jutt, nagu mu eilsed pildid oleksid juba valmis ja kuskil internetis. Vastan, et see on täitsa võimatu, sest mu pildid on alles fotoka mälukaardil.

Lahvatab jälle vana küsimus, kas bold font on poolpaks kiri, nagu õpetab „Inglise-eesti tehnikasõnaraamat”, või paks kiri, nagu väidab eesti Windows ja „Arvutikasutaja sõnastik”. Argumenteerin, et kui me kirjutame dokumenti poolpaks kiri, aga inime kasutab Windowsit (mida ta suure tõenäosusega teeb, ning kuivõrd muudegi opsüsteemide eesti terminid on vast samalaadsed, siis on nendegagi sama), kus seda teha ei saa, siis järelikult oleme ju seadnud tõlkides piirangu, mida originaalis ei ole.

Ükspäev pead vaevanud mõistatus, miks kutsutakse eesti keeles õhusõiduki tarindit purilennukiks, leiab hirmsa selgituse: see on ju nõnda vene keeles. Ja kui midagi on mingit moodi vene keeles, Puškini, Lomonossovi ja Mitšurini emakeeles, siis järelikult on samamoodi ka eesti keeles!! – Kohutav ja masendav...

...või siis hoopis terminikorraldusliku selgitamise tööpõld.

* * *

Õhtul jube ummik, punase silla keskelt vanadekoduni (400 m) sõidab buss pool tundi, saan raamatus ligi 40 lk läbi. Ent kui lugeda, mitu inimest istub igas tänavaid ummistavas autos, siis ei ole selles ju midagi imestada.

N, 990. päev: 15 minutes of fame

Näen unes, kuidas üks ametikaaslane „on tegelikult koer”.

Balti peo jaoks kaasa seljakotitäis raamatuid, raamatutesse igaks juhuks nimi sisse, kaasa ka nimekiri, et midagi rändama ei läheks. Kott on koletu raske. Kaasa ka kilud ja liiter Vana Tallinna koorenapsi, nagu tellitud.

Pärastlõunal algavad viimase hetke ettevalmistused, nagu kiluleibade tikkimine. Siis algab üritus ise, millest praeguseks hetkeks (kirjutan neid ridu nädal hiljem) on meeles vaid ülev segadus. Sööki oli kaunis rohkesti, eesti kolmes fassongis kiluvõileivad kadusid üllatavalt kiiresti (aga noh midagi ei ole imestada, kui mujal süüakse ka molluskeid ja hallitanud juustu). Eestlased olid sedapuhku keskendunud soolasele (kala) ja kartulisalatile, lätlased muule tahedale (millest ajaks, mil ka mina mekkima pääsesin, olid alles näiteks oapudrupallid) ja leedukad kahel laual nii soolasele kui ka magusale. Joogiks tervitusvahuvein (kohalik) ja valik Baltimaade parimaid ande, Rīgas Balsams seal hulgas.

Nagu ikka, näib olevat vaikimisi seatud kohustus teha pilte. Teen pilte väga palju, lootuses, et ju vast ikka midagi peale jääb (ah neid digifoto mõnusid, kus klõps ei maksa peaaegu mitte midagi [pisut siiski: katiku kulumine, akulaadimise elekter, hanke- ja käsitlemiskulud]). Hiljem jääb üle 300 tehtud pildist alles umbes 80 (ülejäänud kustutan karmilt), sellest läheb peo veebialbumisse 64 ehk ainult iga viies.

Kultuurieeskavas on Vilniuse kui Euroopa tulevase kultuuripealinna promovideo (1 minut), Baltimaid tutvustav fotonäitus, Läti rahvakunstiansambel (!!) ja mu ettekanne eesti isikunimedest (mis on sisuliselt kunagine prantsuse keele ettekanne inglise keeles ja uues kuues). Võimendust ei ole, aga eks huvitava jutu peale sumin vaiki. Penny drops kohas, kus on juttu segasest olukorrast enne perekonnanimede panekut, talunimede järgi nimetamisel, kui samas talus võib elada mitu peret ja eri eesnimesid on kogukonnas parimal juhul kümmekond ning kus talunime muutumisel või teise tallu kolimisel muutus ka lisanimi. Muidu mõista tulevad jutuks perekonnanimede XIX saj panemise kohas Saaremaa nimi Eitea, Käru saksakeelsed sõimunimed, Järvakandi sadamanimed, Hõreda anglofiilsed nimed ja Ingliste mõisniku mõtteplokist tekkinud pisikese Lau küla nimekolmik Meinberg, Leinberg ja Weinberg. Paljud näited on mu vanavanemate ja kaugemate sugulaste seast.

Läti rahvakunstiansambel esitab alustuseks läti laulu, mille refrään sarnaneb kahtlaselt „Mutionu” refräänile, kaks läti rahvatantsu algul üksi, siis publikust tõmmatud kaaslastega (ah kui tore on olla fotograaf!!), ning lõpetuseks läti kaerajaan ja läti laul viisil „Üks vanamees saagis üht jämedat puud”. Tantsimise ajal lasen fotokal keskmisel käigul üsna pidevalt klõpsuda ja sellest sajastkonnast pildist tuleb umbes viis ka välja. (Üldse sain palju targemaks: täitevälk päevavalguslampidega valgustatud ruumis ei toimi; täitevälk sähvatagu katiku sulgumisel, mitte avanemisel; võinuks olla kaasas valgusjõulisem objektiiv: suurem ava → lühem säriaeg → väiksem liikumishämu; optiline pildistabilisaator hämaras ruumis liikuvate inimeste pildistamisel ikka ei sobi.)

On palav ja läti rahvatantsu ajal tunnen, kuidas higi jookseb mööda selga. Piltniku saatus on see, et söögi ja joogi kallale saab asuda „alles pärast laulatust”.

Üritus läheb aga korda, raamatulaual on mu eesti-, saksa-, inglise- ja itaaliakeelsete Balti ja Eesti ajaloo raamatute järjekord pisut muutunud, st keegi neid ikka vaatas.

Väsitava päeva järel korteris lõõgastumine. Kannan paberile märgitud magistritöökommentaarid faili (vahepeal ma mitu nädalat ei teadnud, kus töö on, kartsin juba, et äkki olen ära kaotanud, puhkuse ajal näiteks lennukis lugesin ja kommenteerisin).

* * *

Kas teate, et Eesti Rahvusraamatukogust saab tellida raamatuid elektroonilisel kujul? Vat nõnda tellisin omale paar nädalat tagasi Henriku Liivimaa kroonika esimese eesti tõlke (Jaan Jung, 4 vihku, 1881–1884), mida muidu omandada on raske. Sel nädalal oli suur pusimine sellega, et ma ei saanud failidele viitavaid linke lahti, aga täna on lõpuks kõik korras ja laadin alla. Kuivõrd ma ei leia, kuidas saaks teksti kopida (tellitud oli tuvastatud fail), arvan esti, et fail on pildina, mitte tekstina, siis järgneb nobedate näppude voor (katseks kroonika finaal XXX peatükk ja 1219. a Tallinna lahing).

Toredaid tõlkeleide ja autentset XIX sajandi eesti keelt.

Muu hulgas selgub, et järgmises ilmunud eesti tõlkes, Mägiste 1962. a tõlkes (2008. a väljaande järgi), saadetakse Valjalasse end ristima tulnud saarlased tagasi oma „küladesse”, mis paarkümmend rida eespool on just hoolega maha põletatud (mujal tõlgetes on ikka juttu teistest linnustest). Jung ütleb revalaste kohta „Tallinlased” (suurtähega ja ühe n-ga), Saaremaa kohta „Saare maa” (kuigi „Liiwimaa” kirjutab ta mõnikord kokku, vast on tükiviga) ja arvab nime Lindanise olevat sama laadi kui ise-lõpulised kohanimed (Puidise, Keitise jt) – uusimail oletusil on nimi Lindanise saadud sõnadest lin danische, st Taanilinn(us).

K, 989. päev: pildid näitusele

Täna on prantsuse keele kontrolltöö, kuhu lähen kogemata peaaegu tunni liiga vara. Kui olen kabineti uksel, helistab leedu kolleeg E ja küsib, kas mul on hetk aega. Ütlen, et ei ole. Välisukse juures saan eksitusest aru ja tulen tagasi. Helistan ja küsin, mida ta tahab. Saan teada, et kandmisabi tarvis. Aitan ja kannan, saades teada üht-teist huvitavat eri keelte kohta.

Tund aega hiljem teine katse kontrolltööle minekul. Tunne on kõhe. Koridor on pikk ja jään 16 sekundit hiljaks – õpetaja lubas alustada täpselt, aga siiski alustab nii kolm minutit hiljem.

Kontrolltöö on nagu ikka, paberi pealt vaatab mitu tuttavat asja vastu, aga vat see meelde ei tule, mida nendega täpselt tegema peaks. Näiteks harjutuses „Pane lause subjunktiivi” tuvastan, et lause juba on subjunktiivis, mistõttu kirjutan tühjale reale ainult indikatiivis olevate verbide subjunktiivivormid.

Kirjanditeemasid on kaks, üks on igipõline „Ebaseaduslik sisseränne” ja teine on meeleolukam „Ideaalne eluruum”, milles ma keskendun jahumisele, kuidas mõiste „ideaalne” on suhteline ja muudkui muutub. Kästakse kirjutada „ligikaudu 30 rida”, punktiiri on 30 rida, kirjutan 29 täisrida (31 ei mahuks ja täpselt 30 oleks veider).

Kohtumajas on nüüd einelaud, kus viibime kirjaliku ja suulise osa vahelise aja. Saan ka lõpuks süüa (tööle on küll tekkinud uus võileivaautomaat, aga ükskord ometi on mul õnnestunud ära kulutada peaaegu kogu peenraha).

Suuline osa on jutuajamine tõmmatud pileti öeldud teemal, mis on „Krediitkaardipettused”. Mul on tunne, et ma olen sel teemal juba rääkinud. Räägin, mis asjast arvan, ja see on rohkem kui 6. kursuse viis lauset. Kestab 9 minutit.

Siis tööle tagasi, kus toimub piltide riputamine. Arvake, kui kaua kestab 30 pildi ülesriputamine? – Kaks tundi. Konkse on tekkinud juurde, seina tohib lüüa konkse juurde. Selgub, et koostaja soovib panna pilte teemade järgi. Keegi enam alla ei kuku. Leian, et samas koridoris on esmaabiriiulil igasugu plaastreid ja puhastuslappe, nüüd siis tean.

Imelikul kombel ei ole üldse räägitud muusikast, aga võtan kaasa igaks juhuks lustikummuti, kus on igasugu asju igaks elujuhtumiks – näiteks kaunis täielik Metsatöll ja Rammstein.

* * *

Rahvasuu räägib, et üllamast üllam, auväärne ja kõrgestisündinu Umberto Eco sai Eestit väisates peaaegu teada musta ja valge koera märgilise tähenduse.

T, 988. päev: omanik tegutseb ehk verejanuline laud

Töine uni, kus mitu Eesti tõlkebürood üritab oma uudiskirjades üksteist rabavate tõlkevigadega üle trumbata. Üks büroo on koguni nii süstemaatiline, et esitab vead Exceli tabelina ja näitab juurde ka tõlkija nime ning vea liigi.

Postkasti lukk ongi vahetatud, majahoidjat ei saa kätte. Saadan töölt meili (tööl on ju uhkem meiliaadress koos poole lehekülje pikkuse lahtiütlusega meili lõpus) korteri omanikule (prantsuse keeles, Google Translatori abil), kus küsin luba lukk uuesti vahetada (mis tõenäoliselt sisaldab vana luku välja puurimist).

Kolleegidelt tuleb veel pildipakkumisi Balti peo pildinäitusele. Nagu teada, võivad kolleegid, kes omi pilte annetasid algul liiga laisalt, hakata kobisema, et laulupeopildi pilved on veidrad; no ei ole, just sellised pilved olidki, ägedad vöödid taevas. Kolleegide pildid tulevad muidugi alles täna, kui vaja pilte juba raamida: kusjuures piltidel on silmapiir viltu või kuupäev peal või nii ränk kontrast, et printimiseks vajavad rasket järeltöötlust. Kimbatusest päästab kiri, et tänan piltide eest, aga kahjuks on juba liiga hilja, pilte täna juba raamitakse. Saan teada, et pildid olid õnneks igaks juhuks.

Omanik saab meili kätte ja mobiliseerib asjaga tegelema sekretäri. Kella poole kaheteistkümneks on seis selline, et homme tullakse lukku uuesti vahetama ja antakse mulle uus võti. Ootame siis.

Kohustuslik koolitus, kus käsitletakse teatud tõlkesüsteemi uut versiooni, mille kasutajate katserühmas ma olen, aga mis nüüd koolituse ajal kõigile osalejatele installitakse ehk siis kasutusele võetakse. Tore, saab teada mitu uut asja, mis on mul kahe silma vahele jäänud. Veel toredam, et selles saab vaikselt teha neljapäevaks üles antud asju ja sedasi aega kokku hoida. Mõistagi praktiliste tähelepanekutega aeg-ajalt vahele segada kah.

Piltide raamimine. Kui peaks tehtama manufaktuur, kus pannakse pilte IKEA raamidesse, võiksin olla selles esitööline.

Üsna mitu pilti on filmist ja slaididest skannitud, annab A4-ks suurendada küll (2400 dpi, st umbkaudu 3200 px pikk külg). Raamimisel on hästi näha inimeste tegelikud oskusteadmised pildiasjandusest: põhikorraldajal on käes puuvillkindad (millega raame lahti ja kinni panna on vaev; selleks ei ole vaja kääre, vaid tugevaid sõrmeotsi), kuigi kui pilte hoida servadest, siis sõrmejälgi ei jää. Arvatavasti keegi ei tea fotograafitarkust, et käe kõige puhtam koht on käeselja alumise serva lähedal väikese sõrme kämblaluu kohal (filmiajastul puhastasid fotograafid sellega suurendisse asetatavat negatiivi).

Peo põhikorraldaja näib aeg-ajalt asjade üle valitsust kaotavat. Käime vaatamas, kuhu pilte riputada. Kokkulepitud konkse on jämedate tamiilisarnaste kiudude otsa pandud, aga mitte kõikidele seintele, kuhu tahetud. Konkse on 14 ja kui koridoris rippuv suur maal konksude otsast ajutiselt eemaldada, siis 16. R läheb järjest hirmsamasse pabinasse ja kurdab, et kuhu me 30 pildist ülejäänud 23 riputame. Selle peale suur mõistmatus ja mõne hetke pärast suur kergendus, kui selgub, et iga konksu otsa tuleb ikka üks pilt. Mul kui peamiselt inseneril tuleb mõte, et kui konksud kannavad kahekesi suurt maali, siis kannab üks konks kahte IKEA väikest pildiraami ikka, ning kirjeldan, kuidas saab traadi ja lisakonksu abil kinnitada sama konksu otsa kaks pilti ülestikku, nii et kõik pildid peaksid olemasolevate konksude otsa ikka ära mahtuma. Ma pean seda rääkima õige mitu korda, enne kui asi pärale jõuab, ka kätega õhku joonistades.

Leedu kolleeg E käpib konkse, mille peale üks neist ootamatult lae alt lahti tuleb ja kiu ülemise otsa kinnitus tabab teda peaaegu silma. On selge, et see tuleb lae alla siini vahele tagasi riputada. Lahked kolleegid kannavad kohale lähima laua (lauad on juba valmis pandud) ja ma pakun naljatelles, kes on kõige kergem meie seas, see ronigu lauale. Keegi ei anna end üles, mispeale proovin keharaskust kätele vajutades, kas laud mind kannaks – kannab! – ning ronin eesti kolleegi M-i hoiatussõnade saatel, et ma keskele ei astuks (mille peale kerkivad korraks mu vaimusilma ette mehaanika kursusel joonistatud epüürid), lae alla. Konks tagasi siini vahele ning efektse hüppe asemel alla löön jala koledasti vastu lauaäärt. Läti kolleeg J küsib, et kas ma „kurat” ei öelnudki. Vastan, et ütlesin küll, aga ta ei kuulnud. Just selle koha lõin ära, kus on inimkeha väheseid kohti, kus luu peal ei ole liha, sääreluu esikülje sisemise serva. Ostan limonaadiautomaadist külma mahla, hoian purki mõne aja jala peal. Siis läheb see soojaks ja joon ära.

Selleks ajaks maalib R pildiallkirju ja mina lõikan neid rullnoaga. See edeneb väga aeglaselt. Kui kümnekonna minuti pärast on kaks valmis (kolmekümnest), küsib R, kas mul on aega kella kümneni (kell on siis umbes pool kuus). Loodetavasti kuulsin valesti; nii kaua ei ole tööl keegi. Vastan, et ei ole, mul on homme prantuse keele kontrolltöö. Pakun, et lõigaku ise, ma jätan noa talle, karbis on kasutusjuhend sees, pealegi sellega näppe maha lõigata ei peaks saama. Aga jääb homse peale.

Kui oma laua äärde tagasi saan, kaabin püksisääre üles ja näen, et on ikka marraskil jah. Rulluisumatkalt on kotis järel desinfitseerimisaine, mida ma siis marrastuse peale lasen (erinevalt Cutaseptist ei pea seejuures mõtlema intensiivselt ilusaid mõtteid – kes ei tea, mis tunne on lasta Cutasepti lahtisesse haava, see ärgu proovigugi). Näib, et marrastuse sees on ka püksisäärest jäänud kiude, ei tea, kas need jäävadki uue naha sisse või tulevad kärnaga ära?

Siis poes (traati ja konkse). Korteris näen, et jalal on suisa muhk ning tuikab. Pagan, ma käisin pühapäeval uiskudega kaks korda pläraki, aga ainus vigastus oli umbes 1 cm pikkune nahakriimustus vasaku käsivarre all, ent siis nüüd teisipäeval tööjuures pildikonksu lae alla riputades saan ametliku muhu ja veidra kujuga marrastuse, millest tee või pilti...

Külmetus läks eileõhtuse ja tänahommikuse külmetusjoogiga (kohalikku marki, lahjem) ning päeval manustatud kakaoga üle. Vat ikka ei maksa pärast pikka uisumatka istuda jaamaperroonil särgiväel ja imestada, miks teised on peaaegu talveriietes (mitu oli salliga)!

(Särgiväel olekul oli tegelikult see põhjus, et ma olin oletanud, et äkki hakkab sadama, ja mul oli fliisi asemel kaasas vihmajope, ning arvasin, et kui selle märja ihu peale selga panen, siis kleepuvad käised käte külge ja sooja ikka ei saa.)

E, 987. päev: The site of injection should be changed with each injection to avoid changes to the ski

Arenguvestlus 46 minutit. Et eelmisel aastal kestis see 22 minutit, siis seega ma muudkui arenen.

Pildid näitusele. Valikule lisanduvad näituse koostaja soovil metsapilt ja Kihelkonna kiriku ja kellatorni pilt. Seega on kümnest pildist kogunisti viis negatiivist või slaidist skannitud. Metsapildi kohta meenub, et see vist sai võetud filmile Agfacolor Ultra ja värvid on skannil parandamata (see film oli pilvise ilma jaoks, värvid olid üleküllastatud), ning kirikupildi kohta, et tudengiühingu ajakirja toimetajana ilmus sama pilt kord ajakirja kaanel, allkirjaga „Inimesed, olge valvsad!”

Päeva pirakaim nael on see, kui õhtul korterisse jõuan ja postkasti tahan vaadata, ei lähe mu võti lukuauku! Postkasti lukk on ära vahetatud!! Et ma päris kindel ei ole, et ma nohuuimase peaga vale võtit auku ei topi, jätan ma lähema uurimise hommikuks.

Selgub, et nohu ei olegi allergianohu, milleks ma selle esti arvasin, vaid külmetusnohu. Ja just enne prantsuse keele kontrolltööd kolmapäeval!

P, 986. päev: sahh, mürts, summ

Käin uisutamas mööda vanale raudteetammile ehitatud jalgratta-matkateed, näen ära ajaloolise koha ning veendun Maa külgetõmbejõu kasulikkuses.

Eilsed ülipõhjalikud ettevalmistused olid kestnud mitu tundi, kui taipasin vaadata ilmaennustust. Toho p...., kerge vihm keset päeva. Rehkendan, et optimaalseim oleks jõuda teekond ära uisutada enne vihma, esimene rong peaks minema 7.17, peaksin üles tõusma kuuest.

Kell kuus ärkangi ja mõtlen: pühapäev! Kell on kuus!! Mida ma õige ennast piinan!!!

Teine kord ärkan juba rohkem hommiku moodi ajal. On jah pisut pilves, aga pilved ei ole seda nägu, et neist võiks hakata vihma kallama.

Jala jaama. Pidanuks sõiduplaani paremini kontrollima, sest minust möödub suisa kaks bussi. T. linna jaamas on aega bussini 54 minutit. Käin leheputkas ja loen.

Kui uskuda X10-t, siis peaks buss jaamaplatsilt ära sööstma kiirusega 206 km/h. Sõit kestab ligi tunni ja näitab, et T. linnakese taga on väga vahelduv pinnamood, mida alt orust arvata ei oskakski. Mõnel äkilisel tõusul teeb buss kurja häält ja ma mõtlen, et ei tea kui kaua sellel liinil ka bussid vastu peavad.

Sõidan kaugeimasse kohta, kuhu pühapäeval bussiga saab – leidsin liini, mis käib koguni pühapäeval ja – veel suurem ime – koguni kord tunnis. Sealt kaks kilomeetrit jala alla raudteetammini kunagise jaama juures. Seal uisud alla (kõrval piknikulaual peavad vanurid õllepausi) ja korra mõtlen ka üle, kas ma olen ikka kindel, et just sellist teekonda tahan? Samas on ka varuvariant, alguspunktist paar kilomeetrit allpool on raudteetammi kõrval bussipeatus, mille jaoks on mul sõiduplaan olemas ja kust käib buss samuti kord tunnis.

Uisumatka algusots on ülesmäge, rõhtsuunas 6 km, püstsuunas 91 m. Hiljem näitab X10, et sellel 6 kilomeetril langusi ei olnud meetritki, st kõik tee on rohkem või vähem ülesmäge. Aega kulub sellele pisut alla poole tunni ja siis olen kohas, mida olen soovinud näha juba ligi kolm aastat, aga kuhu varem ei ole kuidagi jõudnud.

Koht on Teise maailmasõja imerelva V3 ainus kasutuskoht, kus see ülipika laskekaugusega paikne suurtükk 1944/45. a vahetusel mõne nädala tõesti ka lahingukorras tegutses (pisendatud versioon, laskekaugus u 45 km; Prantsusmaa rannikul olnud täisversioon laskekaugusega 160 km ei saanud lahinguvalmis).

Kes ei tea, et see siin oli, see ka seda teada ei saa, sest V3-st ega isegi mitte selle kaitsmisel/vallutamisel langenud 800 hukkunust ei ole sildipoegagi.

Üldvaade: kuuskedega kaetud nõlval vasakul oli Rohr 1; Rohr 2 oli nõlva käänukohas, pärast kuuski on näha lehtpuudes nõrk 40° vasakule üles kaldu vööt, see on 2. toru süvendist jäänud metsasiht.

1. ja 2. toru sihid

Kinnimüüritud (või -langenud) stollisuudmed. Keskmisel pildil võib silm seletada uksel ähmast teksti. See peaks olema Ledermausschutzgitter, st nahkhiirekoopa kaitseks pandud uks.


Muid vaateid

Siis ronin kunagise jaama juurde tagasi, panen uisud uuesti alla ja alustan tagasiteed, mis peaks olema 20 km mööda rattateed, siis 5 km kuidagi jaama, ning esimesed 15 km peaksid olema ainult allamäge. Võrreldes tund aega tagasi kogetud rühkimisega mäest üles on jah olemine sootuks teine. Kiirust ei tea, sest ma läksin enne liikuma, kui X10 signaali kätte sai, ja metsa vahel liikudes ta seda ei saa, selgub.

Mõista-mõista, mis see on?



Tee peal on kohati kive, umbes nagu suuremaid graniidisõelmeid, mis paar korda jäävad tagumise ratta ja piduri vahele, mille puhul võib parem uisk ootamatult seiskuda. Ikka kindlasti kellegi vaateväljas! Esimene ja kõige põhjalikum kord pensionäripaari silme all, kus algul kaob tasakaal ettepoole, siis tahapoole ja jäljed asfaldil näitavad, et ma liikusin ligi kaks meetrit nii, et maha puutusid ainult rattad ja seljakoti nurk (pruun jutt), sest mustad kaitsmejutid tulevad alles hiljem. (Või siis on mustad jutid hoopis uisusaapa liigendi needist.) Soomuskäised kuluvad, st täpsemini just ei kulu ära, natuke narmendavad, aga käsi see-eest täitsa terve. Nende Kevlari-osa on halli värvi ja sellest asfaldile midagi ei jää, nii et vahest ma siiski tee kohal ei leviteeru, vaid libisen mööda käsivarrekaitset.

Saan ka targemaks, et ei ole hea uisutamisel kanda tagataskus pastakat, mis jääb küll terveks ja terveks jääb ka minu keha, aga kokkupuutes asfaldiga kulub püksitasku just pastaka kohast ära, nii et kui püsti saan, kukub pastakas klõpsti! maha. Hägus must laik pildil ees vasakul ongi jäänud mu pükstest, mis paarist kohast on nüüd pisut õhemad kui enne. Vähema kaitstusega sõites võib tekkida asi, mida inglise keeli nimetatakse tarmac rash ja vat seda ma saada ei taha.

Vanapaar muidugi küsima, kas sain väga haiget, kinnitan, et ei saanud. Nad jalutavad edasi ja käänakul veel vaatavad tagasi, kui ma asju üle kontrollin (nt kas veepudel on terve ja võtmed alles).

Teine kord, kui kivi piduri vahele jääb, juhtub just mööda sõitma jalgrattur, mis tähendab, et sõidan edasi hoogu andmata ja uisud on otse. Parem uisk seiskub, teen äkilise sammu edasi ja uisku maha pannes käinud plärts lööb kivi vahelt minema.

Käpuli käin ka, T. linnakeses raudteejaama lähedal, kui ületan endist raudteeharu, mis sõidutee kohalt on üles võetud, aga kõnniteele muidugist alles jäetud. Olen just laskunud mööda kiviparketiga kaetud kõnniteed püstloodis ligi 20 meetrit, jalul püsimise kindlus seega üüratu, ja ületuskoht näis nii ohutu, et otsustasin sellest üle sõita. Hoian kaalu tagumistele ratastele, aga mis rööpal äkiliselt libisevad küljele, nii et käin libinal käekaitsmete peale, kuhu tekib mõni sügav kriim juurde. Muidu ei midagi.

Paari ratturiga hoian kaks kilomeetrit sama tempot ja kahest rulluisupiigast sõidan mööda. Vastu tuleb küll päris mitu uisutajat, aga nad miskipärast võtavad kõik heaks uisutada ülesmäge, mis, nagu võin omast käest kinnitada, on vaevarohke isegi heade laagritega. Nood piigad, kes enne Suveniidu linnust mu ees allamäge uisutavad, annavad pidevalt hoogu, kuigi teekonnal, mille keskmine kalle on −1%, selleks heade laagritega otsene vajadus puudub. Pärast näitab X10 teekonnagraafik, et laskumisel ei langenud mu kiirus kordagi alla 7 km/h, mis tähendab, et ma ei aeglustanud ega seisatanud kuskil üle 10 sekundiks.

Ühe korra (enne 6% laskumist T. linnakeses) keeran piduri madalamaks. Mu uiskudel on ABT Lite-tüüpi pidur, millel on küljel reguleerimisnupp, mis praeguses olekus nõuab kas keeramispulka või tangilaadseid sõrmi. Vastasel korral saavad sõrmed lihtsalt muljuda. On paljuütlev, et mu teada Rollerblade'i uutel uiskudel enam ABT Lite'i ei ole.

Peaaegu kõik endisaegsed jaamahooned on leidnud uue elu kõrtsidena. Neid on iga paari kilomeetri takka ning nende kõigi ees istuvad jalgrataste ja õllekannude seltsis vanurid. Tundub, et näen jalgrattaid kõrtside ees umbes kolm korda rohkem kui kummaski suunas sõidul. Ühte põõsapeatusest lahkujat näen ka, eks mõnes kohas ole jaamu harvemini.

Kuigi mul on väike fotokas vööl, ei viitsi eriti pilte teha, sest ühelt poolt ei ole võsa vahelt midagi näha ning teisalt ei saa sõidu ajal pilti eriti teha ega isegi vaateid nautida, sest pilk on maas teed jälgimas.

Sildu on sellel piki jõeorgu kulgeval raudteel ohtrasti, kuuldavasti kaunid kivist kaarsillad, aga kahjuks neid nende otsast ei näe. Sillad on jäetud hästi laiad, nagu varuga, et kunagi tehakse nende peale kaks rada raudteed (sellel liinil oli üks laiarööpmeline rada).

Mõnes kohas on ristmikel jalgratastel eesõigus, mõnes kohas taas jalgrattatee enne ristmikku lõpeb ja pärast algab uuesti – nagu Eestis. Saksamaal siiski on lõpp ja algus tähistatud asjakohaste märkidega – mõnikord keset rattateed – ja turvaväravatega.

Kokku on raudteed alles vat nii palju:

Rattatee alumine osa ehk viimased 5 km enne suurt jõge on tasased ja lageda peal, tuul on vastu. Vihma tõesti sajab, ühe korra tuleb paar tilka, teine kord paarkümmend tilka. Päev on aga kuiv ja tilgad kuivavad kohe. Rataste pidamine on suurepärane.

Siis eraldi rattatee lõpeb ja leian, et kuigi jaamani ja kesklinnani on rattatee viidad olemas, mingit rattateed enam ei ole ja tuleb sõita kõnniteel. See on kole (asfalt on väga kehv ja ruumi vähe), aga peagi näitab viit, et rattatee jaama läheb mööda kõrvaltänavat. Alles hiljem saan teada, et selle nimi on Rohelisel Mäel, aga läbimisel ma seda ei tea, tänava nimi võiks mitmemeetrise kriidijoonistuse järgi asfaldil olla hoopis Boobarella-Str. See on kareda raputava asfaldiga, hiljem, inimasustuse juurde jõudes siledama asfaldi laikudega. Paar ülesmäge, siis jõuab suurema tee äärde, kus uurin kaarti ja avastan, et ei aita midagi, tuleb minna allamäge (ülalmainitud −6% laskumine), mööda kiviparketti, siis läbi tunneli (asfalt!), siis üle mahajäetud raudteeületuskoha (mille üks harudest suubub meetrisesse rohtu), kus käin käpaki, nagu ülal mainitud, siis mööda laia ja üsna sileda asfaldiga kõnniteed jaama. Jaama juures tuleb leida koht, kus uisk alt võtta, mõistatades, kust võiks minna raudteejaama piir (kuivõrd Saksamaal on raudteejaamades uisutamine keelatud). Aega on sobivasti kakskümmend minutit, söön võileiva, joon limonaadi, siis tuleb rong.

Siinmaal on tükk maad jahedam, tuleb jope peale panna. Hoolimata mu ennastsalgavast jooksmisest bussipeatusesse on buss olnud sõiduplaanist ees ja mul tuleb minna korterisse taas jala (uiskudel ei viitsi). Käin läbi bensiinijaama poe.

* * *

Õhtul prindin välja tuleva Balti peo pildid. Väikese varuga: pilte oli olemas kuus, vaja on kümme, kaks pakun ise juurde ja kaks lasen koostajal kaheksa seast ise valida. Rannapilti mul endal ei ole, aga palusin vennal saata; talt on tulnud neid kümneid, millest leiangi sobiva. (Rannapilti sooviti eesmärgil näidata, et Baltimail saab küll rannas käia ja meres ujuda, milles siinkandi inimesed sageli kahtlevad.)

L, 985, päev: pühad jätkuvad

Öösel müdistab rõdul neli maipõrnikat, püüan tabada neid lennust. Mida rohkem vaatan, seda rohkem hakkab tunduma, et maipõrnikas on nagu suur prussakas (eriti värvuse tõttu ja eriti siis, kui nad vastu akent põrkununa mu peale maanduvad). Aga lennust ma mõne pildi ka saan.

Ühtlasi kuulen pimeduses ringiliikuvat vaikset tiksumist, mis osutub nahkhiireks, keda ilmselt peibutab välklambi laadimisel tekkiv ultrahelivilin, teda on toatule valgel ka näha, nii et päris segane ma ei ole. Teisalt tore, et mu kõrvad kuulevad veel sedavõrd kõrget heli (nahkhiire häälitsuse spektri alumist otsa).

Hommikul saan Roosi raamatu III osa läbi; see peaks olema kõigile neile, kes nimetavad Vene aega hellitlevalt „Nõuka-ajaks”, kohustuslik kirjandus. Alustan IV köitega, kus on raamatut poliitiliselt korrektsesse konteksti panev eessõna nagu raamatul „Kaksteist tooli”, kus eessõna selgitab, et ei, see raamat ei naera nõukogude elukorralduse üle.

Teist päeva on õues suur suvi. Prindin tuleva Balti peo jaoks Eesti pilte. Arvuti kõvaketas on hakanud tegema koledat häält ja E-klahv enam hästi ei tööta.

Käin päeval vaatamas, kas konnad on väljas. On!



Jah, olin kuivand poris kõhuli, jah, tegin riided tolmuseks, jah, tulin sedasi linna.

Bussis, millega sõidan tänasest neljast bussisõidust esimese ja neljanda, on aknad seestpoolt pesemata. See on pikk liin, sõitjad kindlasti magavad ja toetavad pea vastu akent, kuhu jääb nende juuksegeelist hägune laik. Laik on iga istmerea juures.

Olen märgalal midagi ainult 40 minutit, keskendudes kohale, kus tean jalgrada minevat kohe tiigi kaldalt, ilma et vahel oleks roostikku. Ja konnad on ka sel aastal täpselt (±10 cm) samas kohas kui möödunud aastal. Pärast tulen ümberistumise järel teise bussiga lõpp-peatusesse, jaamani, ja käin jaamapoes.

Suvi on äkki tulnud.

X10 hakkab lagunema, ükspäev kippus sisemus kummikorpusest välja tulema, täna näen, et enterinupu kummikate on murdunud. Neljakuuse pühapäevamatka-kasutuse peale on see vidinalt, mille kasutusjuhend kirjeldab kasutamist mägironimise kontekstis, kahtlaselt ootamatu. Ei muud kui garantiiremonti uurima; samas Soome aeglust teades kestaks see ilmselt kogu suve.

Puhkuse ajal sai vaadatud kogu Shreki-triloogia. Kolmas film oli ikka täitsa katsumus: mida paremaks läheb arvutigraafika, seda nigelamaks läheb sisu. Uurin, kas see tõesti on sarja viimane osa, aga pean pettuma: kolm osa on veel plaanis. Uuhhh...

R, 984. päev: Phase 1: collect underpants!

Üle-eestiliste jututalgute kontseptsioon – tulevad inimesed kokku ja räägivad, nagu oleks mõtteid maailmas vähe – on õõvastav. On kole, kui jututalgute tegelik eesmärk on poliitiline, upitada kedagi kuhugi; veel koledam aga on, kui seda ei olegi, et juttu peetakse jutu pärast. Suuga teeb suure linna, arvas vanarahvas.

Vaatasin eile vaimukosutuseks South Parki, kus on nii päevakohane äriplaan.

Aga ma veedan aega kasulikult ja töötlen ära eelmise laupäeva matka pildid. Sinna juurde loen Jaan Roosi päeviku III osa (1948–1949) ja meelde jääb küsimus, mida esitati 1949. a sügisel Otepää kandis töörahvaga kohtuma sõitnud kommunistile: mis vahe on kulakul ja stahhaanovlasel? Võimumees ei osanudki vastata.