L, 907. päev: ühe võtte pärast

Pisimatk eesmärgiga pildistada siinmaa suurima järve tuntud vaadet. Ma täpselt ei tea, kust see on tehtud, aga kaardi pealt olen tuvastanud kolm võimalikku kohta, mis on kavas läbi käia ja oma silmaga vaadata.

Jään vajalikust bussist maha, tuleb järgmine. Ümberistumiste arvutamise robot käskis mul minna 170. bussiga ja Roosiaia peatuses ümber istuda 258. bussile, mis hakkab tulema bussijaamast (mis on raudteejaama kõrval). Jälgin pingsalt bussi kella, et siis raudteejaama bussipeatusest teha vägev spurt bussijaama; näen koguni, kus perrooni ääres 258. buss seisab. Ent tuli on punane ja jaamapeatuses näen, et 258. buss paneb hääled sisse ja keerab välja tänavale, sadakond meetrit minu bussist tagapool. Selge, proovime järgmist peatust, kus sööstuvahemaa on pisut väiksem; mõlgutan, kui suur on tõenäosus, et 258. buss minu bussist Vabaduse puiesteel mööda ei kihuta; väike, peaaegu sama kui praktiliselt võimatu. See aga ei tähenda, et see oleks üldse võimatu, sest teine buss jääb fooride taha kinni rohkem kui minu buss ja ma saan väikese spurdiga Roosiaia peatusesse (see on Pariisi platsi peatusele lähemal kui bussijaam raudteejaama peatusele) ja seal ümber istutud.

Sõit on pikk, maja juurest kahe ümberistumisega kokku kaks tundi, ja satun kohtadesse, kus ma varem olnud ei ole. Olen ka ainus sõitja. Bussijuhil üürgab nn kohalik Raadio Elmar. Kadund Dajan Ahmet kunagi märkis, et talle olevat teatrikooli alguses märkus tehtud, et miks ta räägib eesti keeles normaalse häälega, aga vene keeles sügava rinnahäälega, rääkigu mõlemat keelt ühtmoodi; vat prantsuse keelt räägitakse, vähemalt prantsuse Raadio Elmaris ja nähtud Prantsuse filmides, läbi nina peene häälega. Ei ole võimalik, et raadiotesse ja filmidesse on sattunud tööle ainult ühesuguse kõnedefektiga inimesed!

Siis bussivahetus (620), siis veel pikk sõit, siis lõpuks saab sõit otsa. Kobin Kaunakülas maha, panen asjad rännakukorda. On paar kraadi külma, maapind on külmunud, kohati on maas lumeriismeid (aga vähem kui arvasin), ilmaennustuse lubatud selgest ilmast ei ole essugi. Puhub vinge tuul, mul on kapuutsiservas esimest korda nn tuisukindel karvane riba, nii et ma näen lageda peal (tuul puhub ju ainult lageda peal, eksju) välja umbes nagu porikarva ürbis Kenny McCormick.

Kaunaküla sõjamemoriaal on alusel u 1000-naelane pomm. Loodan, et see on kahjutuks tehtud, mitte nagu Helsingi Normaallütseumi varemetest leitud ja mitukümmend aastat direktori riiulil aukohal seisnud lõhkevalmis süütepomm. Nooled näitavad kohaliku metsavennapunkri poole. Teel sinnani (see on suur, Atlandist Böömi metsani ulatuva matkatee osa; võsast puhastatud tee on koguni umbes meetri laiune) möödun paarist vaatekohast, millest üks on väga sarnane otsitud vaate kohaga. Punkrini ma ei jõua, selleni jõudmiseks tuleks nõlvast alla laskuda, mis tähendab, et pärast tuleks uuesti üles ronida, ei viitsi.

Vaatekohas (see on näha taevarannal ja pilvepiiril sellel pildil, vasakpoolsest ratturist üles ja sutsu paremale) pakin asjad laiali, panen statiivi üles ja teen siis lugemata arvu pilte, kõigi kolme objektiiviga, mitut sorti panoraame, eri seadetega jne. Hiljem leian, et pisut edasi on teine hea võttekoht, kus samuti teen pilte. Olen kokku seal ligi poolteist tundi. Meenutagem õhutemperatuuri ja tuule tugevust: põhjamaisel päritolul on ka teatud eeliseid. Seekord on mul kaasas jook, termoses kuum tee, ja võileivakarbis eine, nii et strateegilise küpsisevaru kallale ei ole vaja minnagi.


Miks on hea käia pildistamas mitme fotokaga...

Et see panoraam näitab üldvaate ära, lisan ainult paar Olympus Masteri abil kunstivormi valatud väiksemat pilti:







Kui olen umbes tunni pilte teinud, märkan, et statiivipea vesiloodi kaitse on ära tulnud ja paljastanud loodi klaasampulli, mille peal on lahtisena kaitsme ja ampulli vahel olnud rõngastihend. Panen tihendi kaabelpäästiku juhtme vahele tallele, et suisa ära ei kaoks. Muidugi, kui ampull paigast läheb, siis on vesilood kõlbmatu; mõtlen, et huvitav, kas see kuulub garantii alla. Samas on ampull augu põhjas kinni ega loperda niisama. Otsin pilguga mõlemad kohad läbi, kus statiiv üleval oli, aga ei leia.

Pakin asjad kokku ja astun Kaunaküla poole tagasi (minekul hüppab jalast poole meetri kauguselt põõsast välja pöialpoiss ja lendab piiksumise saatel kaarega lähima puu otsa). Ja seal, ligi kilomeetri pärast, kümmekond meetrit enne pommiga sõjamonumenti, vaatan, et mis must ümmargune asi see maas lebab – mu vesiloodikaitse! See on siis selles kuus kolmas imeline leidmine (esimene oli enne jõulu kadunud kõrvaklapitropp mitu nädalat hiljem tööl põrandalt ja teine oli koti küljest tulnud lukutõmmits mitu päeva hiljem tänavalt).

Et vaatekoht leidus kohe esimese hoobiga, ei ole vaja ülejäänud kohti uurima minna. Õgvendan matkateed maanteed mööda. Käisin samas kaks aastat tagasi, millest mäletan, et mõnel pool oli metsa rohkem kui praegu.

Saan teada, et lind, kes läbilõikavat krääk-krääk-häält teeb, on pasknäär, ilus roosakashall lind.

E. turismikülakeses on üliväga off-season. Mitme seal veedetud tunni vältel näen kokku ehk kümmet turisti välimusega inimest. Ilm on hall, valgus lame:



Seda pilti tehes näen, et buss saabub peatusesse, kavas on minna tunni pärast järgmisega (on ju laupäev ja bussid käivad sagedamini kui pühapäeval). Tegelikult lähen kahe tunni pärast, sest käin söömas. Kui restorani sisenen, on tuba suitsust sinine ja laua ääres söövad kaks inimest ning ühel pingil sööb kass. Selgub, et need on restoranipidajad, kes peagi lõpetavad ja asuvad toimetama. Kogu selle aja jooksul, kui ma söön, ühtki muud klienti ei tule, ainult tuttavaid tuleb restoranirahvale tere ütlema.

Pärast sööki käin linnuses, kus kaks aastat tagasi käies said fotoka kõik akud tühjaks ning on ainult [mitte kuigi häid] videoülesvõtteid. Vahelduseks ka mustvalgeid pilte:







Kui pilti teen, tuleb keski härrasmees mult küsima, kas ma ei ole mitte raamatut ära kaotanud. Vastan kiiresti ja kindlalt, et ei ole (sest mul ei ole raamatuid kaasas peale vist fotokoti taskus oleva mingi kasutusjuhendi, mida ma sel aastal välja võtnud ei ole ja mis on kummiservaga võrktaskus tõmblukuga klapi ja rihmadega kinni tõmmatud katte all). Pisut hiljem, kui teed jälle kohtuvad, küsib ta uuesti, aga fotokat nähes teeb puhh-puhh! ja kõnnib minema. Ühel müürinukal raamat ongi ja näen, et see on fotoka Olympus E-420 kasutusjuhend, juba üsna läbi ligunenud seisundis.

Siis bussipeatusesse ja üsna sõiduplaanis tuleb ka buss. Bussijuht (vist sama kui oktoobris) küsib ühel ristmikul kaasmaalasest reisija käest nõu, kuhu poole peab keerama. „Levo,” seletab see. Praegu mõtlen, et oleksin pidanud lisama: „Leto svet, eto leto svet!”

Tee ääres paarikümne meetri kaugusel istub aiaposti otsas suur pruun kull. Kahju, et fotokat ei olnud käes valmis.

Siis rongi peale ja rongilt korterini viiva bussi peale, mis nädalavahetusel sõidab krooniliselt 3 minutit sõiduplaanist ees (nii et rongilt on tulla aega 3 minutit, mitte 6).

Õhtu film on vana hea „Roosi nimi”, millest hiljuti ostsin uue plaadi (oli mälestus, nagu olnuks vanal ainult saksa tekst; no tegelikult ei ole, film on originaalheliga, mis Eco soovil oli inglise kui nüüdisaegses ladina keeles).

R, 906. päev: frequent use of little known French profanities

Enne jaama on buss sõitnud vasakule keeranud sõiduautol nina maha. Bussil on nurk natuke katki, tuli on terve, autol tuledest eespoolne osa pilbasteks mööda teed laiali.

Kui võrrelda viimatist prantsuse keele kursust õhulennuga, siis maandusin sellelt nõnda, et rattad puudutasid puulatvu*, aga elusalt ja tervelt kohale jõudsin. Napist tulemusest hoolimata (eriti masendavalt on läinud eksami grammatikaosa) on tuju hea ja tunnen, et kursusest oli kasu.

Esimeses pooles lahkame eksami vigu (sellel kursusel tohib ka üles kirjutada). Vaheajal hõiskab sööklas leedulane, et ta sai kohustusliku kuuenda kursuse läbi ja nüüd ei pea ta enam mitte kunagi prantsuse keelega tegemist tegema!

„Looda sa...” mõtlen skeptiliselt.

Teises pooles vaatme filmi Bienvenue chez les Ch'tis (2008). Õpetaja räägib, et seda filmi teavad Prantsusmaal kõik; meie aga oleme prantsuse kultuurist sedavõrd puutumata, et meist ei tea keegi. IMDB andmetel olevat see film kinokülastajate arvu poolest Prantsusmaal Prantsuse filmidest populaarseim (ja „Titanicu” järel absoluutarvestuses teine). Eelmine vaadatuim kodumaine film Prantsusmaal oli see 1966. a film, mis muiste naerutas Eestigi publikut, pealkirjaks „Suur jalutuskäik”.

Film jutustab lõunaprantslase sattumist Prantsusmaa põhjanurga veidrasse seltskonda. Interneti andmeil on prantsuse marurahvuslased muidugi maha teinud asjaolu, et mõlemad peaosalised on näitlejatena tegelikult alžeerlased (üks täiesti, teine poolenisti), aga see-eest on see poolenisti alžeerlasest sealtkandist pärit ja suudab sealset murret murda nii, et isegi prantsuse subtiitritest hoolimata midagi aru ei saa. Muidugi murduvad kõik kultuurieelarvamused (peale selle, et prantsuse kirjakandja töö juurde kuulub see, kui tähtkirja kohaleviimisel antakse talle klõmakas, nagu seda toredasti näitas juba musjöö Tati oma kirjakandjafilmis, nii et õhtuks on kirjakandja täitsa svipsis).

Nagu mainitud, võiks õpetaja olla perekonnanime poolest Marge Simpsoni sugulane; välimuse poolest meenutab ta „Minu pere” noorimat perepoega Mike'i, eriti I hooajal. Ehk ühesõnaga, ei ole olemuselt ähvardav nagu on olnud eelmised õpetajad, eriti II ja IV kursuse moor.

Täna on viimane päev, kui kehtib mu tunniskaart, millega saan tööjuures sisse ja ustest läbi. Kirjutasin sel nädalal mitu korda turvaülemale, et uut kaarti vaja; kolmapeäval helistasin ja sain teada, et neljapäevaks, kõige hiljem reedeks saan uue kaardi. No ja kui prantsuse keelest tagasi jõuan ja pärast tööde lõpetamist uuesti helistan (et võin minna pärast tema juurest läbi), on ta juba ära läinud. Esmaspäeva hommikul läheb seega põnevaks!

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis. Huvitav, et ma satun sinna enamasti reedeti.

(*) Lubatagu ümber jutustada pikk lugu Jackson Granholmi raamatust The Day We Bombed Switzerland, mis räägib USAAFi ainsast Euroopas tegutsenud B-24 Liberatorite üksusest ning põhiteemaks on juhtum, kuidas Freiburg i. B. asemel pommitasid paar lennukit Zürichit (mille sõjakohtus oli hr Granholm navigatsiooniekspert – ja kus meeskonna kaitsja oli juristist sõjaväelane, kes lõpetas oma elupäevad USA psühhiaatriahaiglas The Institute of Living – kus pikalt töötas psühhiaatrina pärnakas Erik Linnolt, kes enne sõda oli Orul Pätsu valveteenistuses ning pärast sõda Rootsis kirurg ja kelle naine oli Asta Willmann, nn väliseesti Tammsaare – võiksime neid seoseid edasi arendada lõputult). Raamat räägib rohkesti ka üldse lendamisest B-24ga, nagu et selle lendureile meeldis kohe eriti lennata selle suure võimsa neljamootorise lennukiga hästi madalal, nii et vee kohal lennates lõi vesi tagant vahtu. Samas mida kõrgemal lendab lennuk, seda väiksem on tõenäosus, et sellele saadakse maa pealt lastes pihta. Kui B-17 pommiluugid käisid lahti nagu kapiuksed, siis B-24 pommiluugid olid parema aerodünaamikaga, liikudes nagu ruloo. Tavaliselt ei olnud luugid päris kinni (esiteks ventilatsiooni pärast, sest pommiruumi kippus kogunema kütuseaure, ja teiseks hügieeni pärast, sest lennuki pissuaar kippus ära külmuma ning luugipilust oli pommiruumi läbivalt kitsalt käiguteelt, mis ühendas lennuki esi- ja tagaosa, võimalik hästi sihtides lennu ajal häda ära õiendada – küll sabalaskuri meelehärmiks, sest see pritsis tema kabiini klaasile ja külmus sinna ära). Ehk siis olnud üsna tavaline, et tuleb lennuk pommilennult tagasi ja pommiluugi vahel on puuoksi! „Kuidas oksad sinna said?” kärgib kuri ülemus. Meeskond ei tea midagi ja lendurid kinnitavad nagu ilmsüüta lapsukesed, et nad lendasid kogu aeg ettenähtud 20 000 jala kõrgusel ja ka nemad ei tea, kust need oksad lennuki külge said.

N, 905. päev: kalender

Tahan kirjatarvete laost A4-kalendrit (pool aastat korraga ees), aga enne vaja kõhu- ja käevalutoimetus ära lõpetada. C käib omale kontoritarbeid toomas ja teatab, et A4-kalendrid on otsas, ainult A1-seinakalendreid on. No hea seegi, mõtlen, aga kui neli minutit enne sulgemist kohale jõuan, on uks juba kinni. S-l ka ei ole. C läheb S-le enda omast koopiat tegema ja teatab, et peale faksi on ärakolinud kaasa võtnud ka koopiamasina. Lähim leidnud alles direktori sekretäri juurest, kes siis teinud lahkesti värvilise koopia, mille C annab S-le. Saan peagi teada, et keegi ei tea, miks kalendrid on otsas, ja et järgmine aasta peaks igaühele antama isiklik A4-kalender. Saan kalendri laenuks, et sellest homseks korteris koopia teha. Veider, kahtlemata.

Aknast paistab metsaalune, täna siis näen üle kuvari silmanurgast, kuidas keegi neoonvestis inimene üles-alla hüppab ja siis maha kükitab. Moraal: kui teile metsas äkiste häda peale tuleb, siis a) ärge tehke seda suure kontori aknede all ja b) kui kohe kuidagi mujale ei jõua, siis vaadake, et te ei oleks kellegagi silmsidemes ning c) palun ärge kandke pilkupüüdvat neoonvesti!!

Õhtul Kirikmäe Prisma ees just sel ajal, kui ma seal sees olen, suurem autoavarii. Midagi näha ei ole, politseiauto ja teepiirde tagant paistab üks seisev auto. Kui välja tulen, sõidab just kiirabi minema (muide linna, mitte haigla poole). See veerand tundi, kui ma oma bussi ootan, toimetavad valgemütsilised politseinikud agaralt mööda tänavat (neid on vähemalt kaheksa): mõõdavad, pildistavad, seavad liiklust ringi.

K, 904. päev: kun paperityöt on tehty

On teabekaitsepäev, aga on väga kiire. Milleks peab kasulikku teavet esitatama üliaeglase õppefilmina, mis on veel aeglasem kui, ütleme, Pearl Harbor? Tegelased jutustavad pikalt ja aeglaselt, pidades mõtlikke pause. Küllap on selle välja mõelnud inimesed, kellel midagi muud tööl teha ei ole kui sisustada päev koosolekuga, kus võib siis näidata sellist toredat aeglast filmi. (Ja rahus tukkuda.)

Hommikul on sada meetrit enne Kirikmäe bussipeatust põrutanud üks auto taksole tagant sisse, on politsei, tänavapühkimisauto ning kapotil kindlustuspabereid täitev rahvasumm. Buss läbib paarisada meetrit sillast bussipeatuseni umbes kümme minutit. See tähendab, et tõlketehnika koosolekule jään hiljaks. Et olen hirmus unine (mu viimatise kursuse päris lõpp, viimase hinde panemine oli täna öösel), siis olen kogu koosoleku letargias ja virgun alles selle peale, kui koosoleku juhataja teatab, et mina teda selles tegevuses toetan ja kui küsimusi tekib, siis võib ka minu käest küsida.

Pärast lõunat seisab välimisel aknalaual töömees, peesitab päikese käes, vilistab ja hööritab tagumikku, mis jääb just täpselt pooleldi avatud aknakatete alt tuppa näha. Siis võtab ämbri ning kõnnib, turvaköis taga lohisemas nagu diplodookuse saba, paremale ära.

Mu korrusel on osa inimesi ära kolinud ja minema viinud ka faksi, mis enne oli mu ukse taga. Nii et kes mulle soovib faksi saata, siis teadku, et vanale 380-lõpuga numbrile saates satub see nüüd teise majja. – Printer on aga kohal ning mõni tuba edasi on ikka kohal prantsuse kolleeg, kes sai jõulupeol suurima paberikasutaja auhinna. Näib, et ta on kas võtnud nõuks kogu aasta paberivarud juba jaanuaris täis printida (vrd Ivan Orava usin isa, kellel olid aasta tööd juba kolmekuningapäevaks tehtud) või soovib ta järgmisel jõulupeol saada auhinnaks mitte kolm, vaid kolmsada pakki telefoniraamatuid.

Või veel parem, ämbritäie kuuseistikuid.

T, 903. päev: pealtvaataja näpunäited

Toimetan pikka aruannet, kus on samad vead kui sarnases aruandes mõni nädal tagasi, mille tõlkija oli sama. Pahandan endamisi, et küll on jultunud tõlkija, laseb aga vanas vaimus edasi (või siis algaja, kes ei tea, kuidas saab tõlkemälus asju parandada), aga enne kui selle uude tagasisidesse kirjutan, vaatan järele, mis oli vanas – ja no kes arvab ära, kas seal oli üldse korduvaid parandusi üles loetud? — Mu lemmikkoht on stiilis „41% inimestest arvas nii, aga alla poolte arvas hoopis naa” – alla poolte sellest 41%-st muidugi, aga see väike asi oli jäänud kahe silma vahele.

Nädalavahetusel läbikukkunud õppur kirjutab uue eksamitöö ja seekord on kõik kenasti. Saadan hinde ära ja tunnen, et sellega on see kursus lõplikult läbi. Nüüd ma mõne nädala puhkan, enne kui järgmise satsiga alustan.

Päeva nael on inetu kommentaarivaidlus Saaremaa lehelugejatega teemal, mitu õigekirjaviga on pealkirjas „Kuressaare gümnaasium on vabariigi parim ujumiskool”. Pakun, et kaks: „Kuressaare gümnaasium” tähendab ju mis tahes gümnaasiumi Kuressaares (neid peaks olema kaks, Pihtla tee kandis Kuressaare Gümnaasium ja Hariduse tänavas Saaremaa Ühisgümnaasium) ning „vabariik” on ENSV-aegne eufemism, mille asemel ÕS soovitab korrektselt öelda „Eesti”. Saan teada, et ma ei ole kursis uusimate keeleuuendustega! Möönan vastu, et tõesti, „Kuressaare gümnaasium” on lubatud vorm (juriidiliselt on kõik korrektne, öök), aga et Kuressaares on neid kaks, siis ei maksaks segadust tekitada, vaid öelda selgelt „Kuressaare Gümnaasium”, ning et keeleuuendustest hoolimata on „vabariik” Eesti asemel siiski ebasoovitatatv. Mulle pakutakse koguni, et tulgu ma ajalehte keeletoimetajaks. Miks ka mitte! ☺

Ajakirjanduse teema kohta veel seda, et ma kogun siin enne jõulu korraks väljas olnud valestilugemiste II osa ikka edasi, riputan siia üles, kui ma selle roppuste ja poliitilise ebakorrektsuse kollektsiooni avaldamise jaoks piisavalt julgust olen kogunud, kuigi ega keegi saa vendade Tähismaade blogi vastu, mille ainsast lugemise korrast mäletab E kõrkjates seksimise stseeni ja mina rõvedat fantaasialugu, mis pajatas hr IT lahutusprotsessi kohtuniku väidetavast intiimelust.

See muidugi meenutab kooliajast episoodi, kui kirjandustunniks oli Lermontovi „Meie aja kangelane” vms vene klassika ja tahvli ees katkendit etelnul keel vääratas ja ütles „me elu-olu pilte” asemel „me suguelu pilte”. Millal see oligi, VIII klassis vist. Marulised ovatsioonid, kestvad kiiduavaldused.

E, 902. päev: veider vabadus

Parandasin hilja ööni viimaseid eksamitöid. Kuulasin ärkvelpüsimiseks Bollywoodi plaati, mis on tegelikult ikka päris rõve, kui seda järjest mitu tundi kuulata. Mäletan, et paar korda varem olen kuulanud eksamitööde parandamise taustaks Rammsteini, aga no teisalt vahepeal on mu kogusse jõudnud Rammsteini esimesed kaks plaati (Herzeleid ja Sehnsucht), mis on selleks liiga toredad.

Eilse „Tõehetke” ajel on Google leidnud 10 korral mu blogi, kui otsisõnadeks oli Jaak Siinmaa (no vast olen samas kuus maininud ööbikut Jaak Joalat ja arhitekti Olev Siinmaad, kuigi ma ei mäleta, millega seoses).

Minus nii palju vana peeru ka ei ole, et kukutaks eksamitöö eest puuduliku saanud õppuri prauhti! läbi ilma teist võimalust andmata. Elame-näeme.

P, 901. päev: kaaned metsas ehk Great Tits...

...are primarily insectivores, läheb see Wikipediast leitud ja pealkirjas alustatud mõttetera edasi. Nimelt kirjutasin austraalia kirjatuttavale meili, kus mainisin, et ainsad linnud, kes praegu metsas laulavad, on rasvatihased, ja soovisin üle kontrollida, kas rasvatihane tõesti on inglise keeli Great Tit, nagu ma uduselt mäletasin. On. (Helsingis Ateneumis oli pilt tihastest kase otsas, „Tiaiset koivussa”. Selle inglise pealkiri on tõlkimistarkuste hea näide: Small Birds in a Tree.)

Ehk ühesõnaga, käin täna talvisel matkal vaatamas kolme riigi kokkupuutepunkti, pildistamas (allpool on pilte), värsket õhku hingamas ja vaikust nautimas ning nädala sees saabunud matkatarvet katsetamas. Soojenduseks pühapäevahommikune jalutuskäik jaama, kuhu jõuan pisut hilja, et jõuda käia jaamapoes mahla, limonaadi või vett ostmas, aga mäletan, et ümberistumiskohas, kus on aega 21 minutit, on limonaadiautomaat. Jalutuskäigul meenub, et mõlemad mobiilid jäid maha.

Rongiaknast näen, et vesi on eile olnud ikka väga kõrgel – puudel ja põõsastel on sodi meeter kuni poolteist praegusest niigi kõrgest veepinnast kõrgemal ja laia lammi madalamatesse kohtadesse on jäänud suuri jäätunud järvi. Kroonitud pea elulossi juures on jõgi sängi värskelt õgvendanud, allavoolu on siis jõgi kohe eriti mudane ja pervedel on settinud pinnast.

E-silla jaamas limonaadiautomaati ei ole ning pagaripood on pühapäeval kinni, aga võib imetella seinal korraga üleskutset lugeda piiblit ja sellest pool meetrit eemal olevat kaunistatud haakristi. Sõnavabadus, eks ole.

Olen minnes bussis ainus sõitja. Mängib mingi 1990. aastate alguse parimate lugude kogumik. Matk algab W-chi külast, mis on Arumägesid põiki läbiva seljandiku otsas oleva maantee peal. Et see on selles nukas suurim maantee, siis mõnikord nimetatakse seda koguni kiirteeks, mh-pup-pup-pup.

On udu, maas on lumekirme, külm on, kinnastes sõrmed külmetavad. Metsas, vaese mehe kasukas, on soojem. Esimene peatus on jäätunud lombi ääres.

Kaardi ja Google'i aerofotodega võrreldes on metsa läinud rohkesti kaotsi. Tee ääres on silt, et lumega ei soovitata metsa minna, sest mis saab, kui näiteks puu teile peale kukub.

Lõbus astumine allamäge, rebasejäljed, kull, rasvatihased. Plaanis on teha umbes 12-kilomeetrine ring, paarikilomeetrise põikega kõrvale. Et algus- ja lõppkoht on sama, tuleb pärast mäkke tagasi ronida.

Mets on kuusik, selle all sambla roheline samet, nõlval vaevu­märgatavad loomarajad.



Ühes kohas on kuusetihnikus fotogeeniline metsaoja, mida ma pildistama poen (mul on matkajope taskus igaks juhuks kaitseprillid). Esimeses võttekohas tuleb statiivi üks jalg panna ojja, teised kaks jalga on teine teisel pool kuuske ning enda jaoks on mul oja, kahe kuuse ja okastraataia vahel ruumi just napilt seljakoti mahapanemise jagu.

Kui asju tee pool kokku pakkin, käib statiivi kokku pannes klõps; vaatan, et mingi must asi kukub vaikselt okastele. Mõtlen, et just nagu põlenud paber oleks. Vaatan lähemalt: see on muidu statiivijala küljes olev plastist mutrivõti, mis seletamata kombel on küljest lennanud. (Statiivi esimest korda üles pannes (toas) lendas selle seest valju ping! häälega plastitükk, kuigi midagi nagu katki ei ole, töötab hästi. Itaalia värk, noh...)

Seejärel rühin otse läbi teedeta metsa, lennukimemoriaali suunas (1944 alla lastud kahe Briti lennuki auks). Ülesminemise nõlv on umbes 45° järsk ja sammaldunud, nii et jalg leiab pidet ainult loomaradadest. Kaardi peal on poolel mäel ka metsatee, aga seal ei ole aastaid liikunud keegi, sest tee peale on kasvanud kibuvitsad. Enne perve on metsatuka asemel raiesmik ja leian, et kaart ja matkatarve ei klapi: ei saa aru, kus olen, muudkui ootan, et monument ilmuks nõlva tagant nähtavale. No kui pervele jõuan, näen, et memoriaal on umbes 300 m vales kohas (no kaart, millelt koordinaadid mõõtsin, oli sellest kohast kortsus ja kortsude kohast kalibreerimata).

Mõista, mõista, mis on pildil:



See ei ole niisama põllupeenar, vaid riigipiir!!

Huvilistele teadmiseks, et 20 a tagasi olnud Venemaa piiril 48 rida okastraati, vähemalt Leningradi ja Soome vahelise maantee ääres, nagu teadis jutustada soomlane S.Y., kes piirikontrolli oodates ajaviiteks read ära luges.



Põllupeenra pildi tegemisel oli selja taga maantee ääres ka piiripost, mida on kokkuhoiu mõttes pandud ainult piiri käänukohtadesse. Riigipiir on muidugi püha: selleni jõudes lõpeb nii härmas metsatukk kui ka memoriaali hekk.

Tagurdan pildistamisel vastu üht lipuposti, mis võdiseb hulk aega; peaasi, et pooleks ei murdu. Seejärel alla tagasi, nüüd juba joonelt üle põllu laugema laskumiskoha suunas. All orus tajun, et neljast plaanitud matkatunnist on juba kaks ja pool ära kulunud, mis tähendab, et matka ülejäänud osa tuleb kärpida. Otsustan kogu ringi mitte teha, vaid riikide kokkupuutekohast tagasi keerata ja mööda tuldud teed naasta. Buss läheb kell 14.47 ja maad on sealt tagasi umbes 6 km, nii et tunniga peaks jõudma.

Vasakul on piirioja ning tee on kohati jääs. Ühes kohas on jää paksus umbes 10 cm, alt on vesi ära voolanud, jää on õhus ja kui ma naastes sellele kogemata peale jalutan, siis isegi kannab.


Kui märkate Euroopas, et tee telg­joon kaob või muudab värvi, olete jõudnud teise riiki.

Kolme riigi ühises nukas on memoriaal, kus on nelja lähima riigi püstitatud kivimürakad, Euroopa Liidu kohta selgitavad tekstid, parkla ja pikk rida piknikulaudu.

Kolme riigi tegeliku kokku­puute­punkti (jões) juurde rajati 1977 Euroopa ühtsust sümboliseeriv sild. See koht on üpris kõrvaline, muidu teeksid euroskeptikud sinna palverännakuid: esiteks on silla teises otsas lihtsalt võsa ja teiseks on sild vägagi pehastunud, nii et ma ei julge keskkohani minna ja tagasiteel astun igaks juhuks täpselt põiktalade peale, kergel kõnnil.

Tagasitee bussipeatusesse on üpris kole, sest peatumiseks aega ei ole, maad on 6 km, aega on 1 tund, kõrguste vahe on 200 meetrit! Viimane ots kujuneb võidujooksuks kellaga: näiteks et „neid käänakuid on veel neli minutit, sealt teeristini on kolm, teeristist bussipeatuseni on kuus, aega peaks üle jääma veel kolm”. Juua tahaks, aga jooki mul kaasas ei ole; teisalt on kohti maas puhast jääsegust lund. Alternatiiv oleks muidugi veeta kolm tundi järgmise bussini mõnusasti söögikohas, aga jätan selle puhuks, kui peaksin siiski maha jääma. Buss (sama buss ja bussijuht kui minnes) jääb paar minutit hiljaks ning näen, et bussi kell on minuti taga. Tagasiteel tuleb veel reisijaid peale, kokku on meid neli. Sellised vaated avanevad aknast:




Seekord mängib Anne Veski saksa analoogi kogumik. Ma ei teadnud loota, et kuskil on veel keegi, kes suudab samuti läbilõikavat häält tekitada läbi nina. (Kui võrrelda muusikat toiduga, siis on Anne Veski repertuaar mu meelest umbes nagu Tartu kaubamaja toiduosakonna soojade söökide lett.)

E-sillas on aega rongini üle 40 minuti. Perroonil on paljulubavalt palju inimesi (et äkki läheb ka varem mõni rong), aga kui kohale ruttan, näen, et seal tähistatakse hoopis kohaliku raudtee 150. aastapäeva ehk toimub rongisättumusega inimeste kokkutulek. Müüakse vedurijuhi tillukeses klambriga pudelis napsi ja 20-euroseid DVD-sid, kus peal rongid igast vaatenurgast ning rongiliinid algusest lõpuni. (Telekast tuli kunagi sari Šveitsi raudteedest. Võtsin ükskord kaardi kõrvale ja ei, saated ei jätnud ühtki kilomeetrit vahele!)

Üritus on nii põhjalik, et kohal on isegi kohalik külahull, kes algul sõimab posti ja pärast laulab bändile elavalt, suurte žestidega kaasa. Bänd näitab, et E-sillast superstaari-kadalipp üle käinud ei ole – vastasel juhul oleks sellise tasemega „muusikud” lihtsalt kuss. Isegi Simmaniduo oli parem ning muiste maal jaanitulel üles astunud kapell oli siinse bändi kõrval suisa riiklik ja akadeemiline kollektiiv.

Kõnnin sillale, et vaadata, kui kõrgele vesi üleeile tõusis. Linna poolt sõidab jaama rong, mille tagaosast tuleb suitsu: see on muuseumirong, mille ühes otsas on nüüdisaegne vedur ja teises auruvedur, aur üleval. Rong jääb jaamas seisma ning inimesed ruttavad auruvedurit silitama.

Kui olen jõe ära vaadanud ja jaama poole kõnnin, et vedurist kah mõni pilt teha, tuleb vastu nii palju fotokatega ja videokaameratega inimesi, et sellest võib teha ainult ühe järelduse: kohe-kohe sõidab auruveduri „veetav” rong linna poole tagasi (sest peab vabastama sama tee, kust läheb 16.21 liinirong). Väga kaval – inimesed saavad sõita auruveduri veetud rongis, aga auruvedur tegelikult ei veagi, vaid rongi liigutab tegelikult tagumisest otsast lükkav teine vedur. Pärast mõneminutist ootamist tõuseb veduri suitsusammas veel kõrgemale kui enne (kadund isa ikka meenutas, et tema noorusajal, vahetult pärast sõda, sõitnud kitsarööpmelisel veel auruvedurid ja nendest ilmus kõigepealt nähtavale suur suits metsa kohal ja alles hulga aja pärast ilmus välja vedur ise) ning asjakohase puhkimise saatel sõidab rong juubeldavast rahvahulgast mööda:





Üks umbes minuvanune siinmaa inimene, kellel ilmselt ei olnud fotokas film sees, küsib, kas rong ikka tuleb tagasi. Imelik küsimus, ega auruvedurit saa ju niisama ringi keerata, aga kes siis muuseumirongiga sõidab, kui vedur tagurpidi ees! Järelikult ei tule.

Kui nüüd juba vabanenud perrooni poole kõnnin, on rongikummardamise üritus peaaegu lõppenud ja lahkuv rahvasumm kõnnib vastu. Peaaegu igal lapsel on jaamaülemaviled. Mõtlen, et vaesed lapsevanemad peavad kannatama kuni õhtuni, aga edasi on usutavasti rahulikum, sest arvata on, et näiteks rotid viivad öösel viled minema ega toogi enam tagasi.

Linnas jõuan toredasti bussi peale, ehkki see tuleb sõiduplaanist 3 minutit ees. Õhtul korteris jätkan oma kursuse eksamitööde hindamist. Kursus hakkab läbi saama.

* * *

Lõpuks matkatarbe (Suunto X10) mulje: minutise uuendamisajaga ei saa GPS kõnnikiirusel signaali kätte. Rongis signaal kaob (aga bussis on). Sekundise uuendamisajaga saab GPS signaali kätte ka majade vahel ja metsas, ka kõnnikiirusel. Metsas on GPS liikumisel täpsem kui paigal olles (eriti kui see paik on kuusikus, mitte talveks raagus pöögikus). GPS saab signaali kätte isegi siis, kui käsi on normaalses kõnniasendis ja varruka alt on väljas ainult serv (kinda randmeosa tuleb tagasi keerata). Kaasas oleva pikendusrihmaga saab vajaduse korral kinnitada X10 otse varruka peale (aga noh siis on võimalus see kuhugi taha takerdada).

X10-ga suhtlemiseks on lihtne rakendus Suunto Trek Manager, millega saab kasutada skannitud kaarte. Lihtne ja säästlik, arvestades et matkajal on paberkaardid varnast võtta, aga teisalt saab korraga skannida kuni A4 pinna ning skannitud kaardid tuleb enne kasutamist kalibreerida, st sisestada vähemalt kahe punkti tegelikud koordinaadid (olen kasutanud teeristide koordinaate Google Earthist). Edasi arvutab rakendus kaardi mis tahes ülejäänud punktide koordinaadid ise ning neid saab laadida X10-sse (teekonnal kuni 40 punkti). Kui kaart on kortsus ja/või punkt on kalibreeritud punktidest kaugel, siis võivad koordinaadid olla mitusada meetrit paigast (nagu mul lennukimemoriaali asukoht, mida ma ajapuudusel Google Earthist üle ei kontrollinud). Muidugi võib ka Google'i aerofoto olla koordinaatide suhtes paigast (nagu pikka aega oli Ilusa Tähekese poe kandis fotode paigutamisel segamini aetud kaks maanteed ja üks aerofoto oli oma 400 m paigast).

Navigeerimisrežiim (sh teekonnapunktide näitamine) ja tegevusrežiim (läbitud teekonna, kiiruse ja kõrguse salvestamine) saavad kasutusel olla korraga. Trek Manageriga saab salvestatud teekonna importida Trek Manageri, kus seda saab skannitud kaardile kuvada (ning võrrelda teekonnapunktidega), ning teise kaasatulnud rakendusega importida Google Earthi.

X10 menüüd ja kujutis on ekraani väiksuse tõttu väga lakoonilised (navigeerimisel kaarti ei ole, on ainult kaks joont (tee) ja vajalikku suunda näitav punn) ning mälus on ainult need punktid, mida kasutaja on sinna pannud. Näib, et läbitud teekonna kõrgus salvestatakse baromeetrilise altimeetri järgi, mida mõjutab õhurõhu muutumine (altimeeter mõõdab kõrgust täpsemini kui GPS). Teekonnapunktide täpsustamine on vaevaline, aga noh, X10 eesmärk on kompaktsus.

L, 900. päev: nagu Razlivi onnis

Kui keskpäeva paiku ärkan, näen päevavalges, et jõgi ongi oma porikarva vooge paisutanud tavalisest kolm korda laiemaks. Kitsas org rohkemat ei lase.

Istun ülejäänud osa päevast laua taga ja parandan oma kursuse eksamitöid. Erakordse asjana kukkus tänavu üks töö läbi, seal oli eiratud mu kursuse kõiki üldpõhimõtteid: kujuta ette, mõtle järele, kontrolli, uuri tundmatud asjad järele, sõnastiku pimesi usaldamise asemel mõtle oma peaga. Nagu seinale räägiks.

R, 899. päev: eksam

Öösel kell 1 tuleb meelde, et kell 10.00, mis on eilse mitte päris valmis toimetuse tähtaeg, on ju samal ajal, kui ise istun prantsuse keele eksamil, ja mul on pärastlõunaks üks teine dokument veel teha, mida ma ei ole veel alustanudki. Keeran seega kella tirisema veel ebainimlikumale ajale kui enne.

Kolmapäeval saabunud matkatarbe baromeetris on võimalik panna peale õhurõhu äkilise muutuse (=ilmamuutuse) häire. See piiksus öösel mitu korda. Kui õhurõhk jätkab samamoodi langemist kui täna öösel, on paari nädala pärast vaakum.

Majast välja 7.00, tööl 7.35, dokument valmis ja ära (ning näen, et teise dokumendi tähtaeg ei ole mitte 16.00, vaid 14.00), 7.55 bussipeatuses, tagasi linna, Pariisi peatuses teisele bussile, kell 8.24 tulen maha, viimastest koridoriustest sisenemisel on kell 8.29, aga nurga taga joob õpetaja alles kohvi. Tore, jõudsin. Eksamil on kombeks kohe esimeseks pidada kuulmisülesanne ning hilinejad seda ei kuule.

Grammatika osa on ootuspäraselt jube, aga ma ei muretse. Kes ei tea, see ei tea.

Kirjandi valikuteemad on üleilmastumine (la mondalisation) ja ideaalne Euroopa ülikool. Valin mõistagi esimese ja teema lahtikirjutamine (plussid, miinused, ohud) võtab kenasti poolteist lehekülge.

Ajanappuse tõttu jätan pärast kirjandit lõpetamiseks viimaseks kaudse kõne ülesande, kuhu alla serva kirjutan, et rohkem ei jõudnud. Ma mäletan küll, et mingi aeg muutus millekski, isegi milleks, seda mäletan, aga mismoodi seda vormi moodustatakse, seda enam ei mäleta.

Ning arutelu õpetajaga on asi, mis mind segab keskendumast. Eelistan, kui ruumis oleks ainus hääl pliiatsikrigin.

Suulise väljenduse ülesande ajaks tõmban 10.40 ehk esimese aja. Eksam lõpeb kirjade järgi 10.30 ja võin alustada juba 10.35. (Kui kirjalik väljendumine on kirjand, siis mis on suuline väljendumine? „Suulind”?)

Tõmban teema „Schengeni leppe eelised ja puudused”, millest suudan ettevalmistuseta rääkida küll. Ainus, millega jään pisut jänni, on kirjeldus, kuidas Eestisse sissesõidukeelu saanud vene aktivistid avastasid, et pärast Eesti Schengeniga ühinemist ei saa nad sõita ka muudesse Schengeni riikidesse, mis väga ruttu nende aktivistitegevuse lõpetas.

Kell 10.45 olen vaba ning võin kiirustada tagasi töhe. Olen kohal juba 11.15, nii et kella kaheni on aega küll ja küll.

Tänane tõlkepärl on tõlkemälust: hepatitis B or C infection ~ B-hepatiit või C-infektsioon – tõlkija on seega ette kujutanud, et on olemas haigus lakoonilise nimetusega C! (Haigust nimetusega C ei tunne isegi muidu ootamatuid uudissõnu (vililane, sinimik, sügav veenitromboos) täis „Meditsiinisõnastik”.)

Eile õhtust alates kallab pidevalt vihma, öösel ja hommikul vihm lausa mühises. Toanaabri C sõnutsi olevat jõgi vett väga täis; pean aknast binokliga uurima. Õhtuks annab vihm järele ja ilm läheb paremaks. Käin Kõrgmetsa maksimarketis.

N, 898. päev: eksami eelõhtul

Finantssümpoosioni plakatilt on nool ümber tõstetud valvurilaua nurgale. Küllap keegi märkaski, kuhu see tegelikult osutas.

Vahetu ülemus helistab ja teatab, et prantsuse keele intensiivkursust pakutakse sel aastal teisele eesti kolleegile ning osakonnajuhataja arvates ei ole hea, kui korraga on ära mitu inimest. Vahest järgmisel aastal, ütleb. Ega mul selle vastu ka midagi ei ole.

Pärastlõunal sajab laia lund, õhtul hakkab sadama tihedat vihma.

Kirikmäe prismast plaadikogumik The Essential Guide to Bollywood. Küll on aga ilusad laulud! ☺

Päeva lõpetavad vaevalised ponnistused prantsuse keele varasalvede poole rühkimisel. Ainus, mida ise õppida saaks, on grammatika, mida aga ei viitsi ning eksamil saab selle eest ka häbemata vähe punkte.

K, 897. päev: salongimõtted

Töömajas on finantsspetsialistide sümpoosion alanud. [Ei tea, miks sõnaga sümpoosion tekivad alati mu vaimusilma ette lebasklevad antiiktegelased, valged toogad seljas, kuldsed loorberipärjad peas, kuulamas harfimängu ja mekkimas viina- ning viigimarju?] Kui tulen, on maja ees külalistega taksosid ning parasjagu lippab üks taksojuht teise käest raha lahti vahetama.

Kontrollin tõlkeuuendust, kus on jäetud kasutamata tõlkemälu ning aetud järge ainult muudatuste loetelus ja muudetavas dokumendis. Nõnda on tõlkes vanast tõlkest edasi (mida tõlkemälus enam ei ole) sihuke jubedus, mida ma siia Google'i hammaste vahele sattumiseks kirjutada ei saa. Eriti rabatud olen sellest, et silmaringita kolleegil ei tule isegi mitte pähe, et see seniolematu uudissõna võiks olla valesti – seal on kokku ühendatud põhimõtteliselt ühitamatud asjad – või kahtlustada, et midagi on viltu, kui kogu suur ja lai internet tunneb seda sõna täpselt ühe korra (seisab samas vanas dokumendis, millest jutt). Uuuuhhhhhh.... Ja karta on, et kui ma seda ütlen, siis olen jälle kuri ja õel inime ning laian oma teadmistega. [Aga nii siiski ei lähe.]

Saan teada, et sisekaemusliku aruande peab kirjutama siiski mitte kohe, vaid alles siis, kui selleks vahetu ülemus konkreetse käsu annab (ja vajalik fail koostatakse, kuhu vahele peab enda jutu kirjutama). Vahetu ülemus on lapsehoolduspuhkuselt täie tarmuga tööl tagasi; helistab ja uurib mu selle aasta koolitussoove, küsides, kas ma tahaksin minna Prantsusmaale prantsuse keele intensiivkursusele. Ega see paha mõte ole, olen nõus.

Saabub matkatarve (X10) ja Pariisi lennundusnäituse reisi kuulutus. Uurin õhtul järele, kus Le Bourget on, kus samas on teatavasti ka Prantsuse lennundusmuuseum. Uurin järele ja leian, et see on kohe lennuvälja kõrval ning seal olev mu lemmiklennuk on just ära restaureeritud ja pidavat maailmas allesolevast seitsmest seda tüüpi lennukist olema parimas seisus ja terviklikem, ja näituseplats on kohe muuseumi kõrval ja uksed on valla. Põnev, põnev!


Mu lemmiklennuk fantaasiaküllastes Eesti värvides.

T, 896. päev: Does my bum look big in this?

Töömaja saalis hakkab tulema järjekordne finantskongress. Nagu näha, on Eesti kahe paremerakonna tegevus ülemaailmse finantskriisi tekitamisel [tahtsin panna linki ka Eesti juhtivale huumoriväljaandele, aga samasisulise artikli otsimisel läks süda pahaks] olnud sedavõrd äge, et isegi nendel finantsspetsialistidel, kes Eestist vaevalt midagi teavad, ei ole enam raha isegi uute plakatite trükkimiseks, kui kuupäev on muutunud oktoobrist jaanuariks, iga plakati peale on kleebitud parandav silt. Samuti seisab maja ees furgoon, millele peale kirjutatud, et see on mustkunstifirma oma ning kui soovite trikke, tellige meid!

(Plakati peale on kleebitud nool, et kuspool on registreerimine. Plakati pildilises osas on kujutatud üleelusuurusi äriinimesi kõndimas vaatajast eemale lennujaama liikuval kõnniteel. Esimene asi, millele silmade kõrgusele kinnitatud nool paraku täpselt osutab, on pükskostüümis ärinaise taguots. Mida oligi oodata, kui disainer kujundab, aga korraldaja otsustab ise peale kleepida selgitavaid silte – measure with micrometer, mark with chalk, cut with axe.)

Avastan tõlkemälust väga raske vea, kus väärtus on muutunud kolmkümmend korda ohtlikumaks kohas, kus lugeja ei kahtleks, et võiks olla teisiti. Süda vajub saapasäärde, et äkki on olnud minu toimetatud tekst, aga märkmed õnneks kinnitavad, et ei ole.

Irdmõtetest veel, et usutavasti töötab siinmaine telefonivõrk veel mehaaniliste keskjaamadega (rekord, mitu korda on tulnud Eesti numbrit järjest valida, enne kui ühendab, on olnud üle 60), sest valeühendusi on kahtlaselt palju. Ükspäev E helistas, minu asemel vastanud väga unine prantslanna, muidugi sõnaga „Allo?”

See meenutab, et ükspäev tulnud Discoverylt rongiõnnetuse saade, kus tegevuskohaks oli Prantsusmaa. E kommentaar oli lühike: ärme kunagi Prantsusmaal rongiga sõida! Et prantslanna läinud kooli lapsele järele, aga unustanud ära, et on suvi ja rong vajalikus peatuses enam ei peatu. Tõmmanud hädapidurit. Tulemus oli see, et rong peatus küll, aga lõplikult. Vedurijuht ja konduktor käinud kogu rongi läbi ja vabastanud pidureid käsitsi. Aga oh häda! Liiga palju keerasid, pidurid jäidki lahti, ainult veduri pidurid töötasid. No et veduri omad töötasid, siis ükski märgutuli ei näidanud, et rongi pidurid oleksid rikkis. Vedurijuhil kiire, pidurite kruttimisel läks pool tundi kaotsi. Kihutas mis hirmus, mõnest peatusest suisa mööda, kuni lõpp-peatusele lähenedes äkki tajus: pidurid ei tööta. No selleks puhuks on olemas hädakutsungi süsteem, kuhu ta siis olevat ainult karjunud, et pidurid ei tööta! ja lõpetanud kõne, nii et jaamakorraldajad ei teadnud, mis ja kus. Süsteem nägi ette, et selles olukorras antakse kõigile rongidele punane tuli – ja no ka sellele rongile, mis pidi kohalelendava rongi eest ära sõitma. Pauk oli vägev ja põhjalik. Tulemusena pandud Prantsuse rongidesse selline hädapidur, mida ise enam tõmmata ei saa, vaid pead rongijuhiga vestlema, siis tema alles lülitab. Usun, et see vestlus sisaldab tingimata pöördumist „Bonjour, monsieur conducteur!” – ja tema vastab tingimata: „Allo, conducteur N. à l'appareil! Ça va?” – ning alles siis, kui resija on kinnitanud, et tal läheb hästi, ja pisut lobisenud, võib ta teatada, mis rongil häda. Palju kasutajasõbralikum kui näiteks saksa rongides hädapiduri kohal olev kuri kiri Missbrauch strafbar – All misuse will be punished.

* * *

Aastavahetusest jäi külmikusse saia, mis kahe äraoldud nädalaga muidugi kivistus. Aga kes siis saia ära viskab, nii et proovin, kas saab teha saiavormi ilma praeahjuta. Selgub, et saab – paksul pannil ja vaiksel soojusel. Lõhn juba on selline, et ohhoo!

E, 895. päev: cash, boom, bang

Läinud kolmapäeval, kui Tallinnas oli troll reisija surnuks sõitnud, kinnitas lehes Tallinna trammi- ja trollipargi juhatuse esimees sisuselt seda, et ikka juhtub – aastas sõidab Tallinnas trammide ja trollidega 4 mln reisijat ja nendest hukkub „paratamatult” 1–2.

See oli fakt, aga nüüd tuleb kommentaar.

Nimelt tähendavad need arvud, et Tallinnas on trollis või trammis tõenäosus hukkuda umbes neli korda suurem kui lennukis (suurim hukkumise tõenäosus sõidukordade järgi 1/2.000.000, lennukis 1/8.000.000).

Aga parem vaatame, kuidas on olukord mujal maailmas: näiteks UKs on rööbastranspordis hukkumise tõenäosus sõidukordade järgi 1/50.000.000 ja bussis 1/233.000.000, seega on Eestis trammisõit sellest vähemalt 25 korda ja trollibussisõit vähemalt 100 korda ohtlikum kui vanal heal Inglismaal... Mõelge, miks on see nii (aga mitte teisiti)!

Tee Euroopasse on veel oioioi kui pikk!!

* * *

Ilmajaam lubab täna, „Mürakarude” kalendri järgi jääkarupäeval, päevaks selget ilma. Võtan kaasa päikeseprillid. Hommikul kallab vihma, lõunale lähen seega ilma päikeseprillideta, aga nii kui tagasi hakkan tulema, särab ere päike. Õhtul on taas vihm.

Kohe hommikul juhtun koridoris kokku inglise kolleegi I-ga, kes küsib, kas ma olen ikka huvitatud Pariisi lennundusnäitusele minekust, nagu kunagi oli juttu. Vastan, et olen ja et ma alles ükspäev uurisin, mis firma sinna reise teeb (I oli kunagi maininud, et mingi firma teeb ja ta läheb). I ütleb, et saadab mulle prospekti koopia.

Kui lõunalt tulema hakkan, kandik mustade nõudega käes, on nõudelindi juures see sööklatöötaja, kellel kahtlustan rasket depressiooni (loobib) ja kellest on targem eemale hoida. Lauast tõustes vaatan veerand sekundit ringi, kuhu oma kandik panna, mispeale ta vehib ja karjub, et tulgu ma pangu mitte ratastega riiulisse, vaid otse lindile. Aga tegevuspaika ma ei jõua, sest kuigi ta ühe käega vehib, hoiab teine ühest sellisest kärust kinni ning muidugi see läheb vehkimise peale uppi ning selles kohas on kohe eriti kõva kivipõrand. Sodi kõik kohad täis. No söökla ikka vaadaku, millised töötajad ta laseb inimestega suhtlema. Või teisalt, eks võib-olla ole võrdsed võimalused. Seega topin oma kandiku esimesse riiulisse ja võimalikult suure kaarega temast möödudes kõnnin üleriiete nagi poole.

Õhtul muidugi poes, taastamas nädalavahetusel tühjenenud toiduvarusid. Raamatud kirjutavad, et Saksa Ordu linnuses pidi alati olema selline moonavaru, et peaks vastu kaks aastat kestva piiramise; mõnikord olen mõelnud, kui kaua peaksin vastu korteris olemasoleva söögiga (no kuivaineid on omajagu). Nädala kindlasti, kui mitte kaks.

P, 894. päev: antakse kaks vaba päeva ehk gunstizaalis, gunstizaalis

Magan, loen, kirjutan blogi. Õues kallab pahinal vihma.

* * *

Eelmise kolmapäeva leheartikkel uutest suundadest maalikunstis viib mõtted taas mõtlemapanevate taieste juurde.

Jätan täpsemalt kirjeldamata asjaolud, mis sundisid mind 15 a tagasi ostma nelja õlimaali ja veel sama kunstniku juurest, kelle pintsel oli maalinud mu noorepõlvekodu elutoa seinal rippunud taiese „Päike loojumas rannale sattunud kandilise hiidrändrahnu taha”, millest mul õnneks korralikku fotot ei ole, aga mis on kahtlemata tema üks tippteoseid. Keegi ei võtnud kuulda mu katseid seletada, et ainus põhjendus, miks on pildi keskel tohutu ja muu kompositsiooniga (rääkimata loodusest, nt vastu rändrahnu kasvanud rannamännist või pealtvaates praemuna meenutavast halost) haakumatu rändrahn, on see, et kunstnikuhärral läks päikeseloojangu sillerdus untsu ning ta otsustas kokkuhoiu mõttes pildile üle maalida rändrahnu, nagu Ivan Orava mälestustes tahab Tööliste Keldris maalida põrandaalune kunstnik Stalinile punase habeme, aga teeb sellest kampsuni.

Sama kunstnik oli naabrirahva põhjaliku suulise kirjelduse järgi maalinud naabrimemme juubeliks tema sünnitalu vaate, mida memm kahjuks ei suutnud ära tunda.

Püüdsin tookord päästa mis päästa annab ning valida olemasolevatest kümnetest „maalidest” parimad. Loodan, et lugejatega ei juhtu samasuguseid õnnetusi nagu nende inimestega, kes need neli „maali” said.

Ühesõnaga, pildid olid sellised:


Meretäis sulametalli. Õli lõuendil.

Võib-olla ma eksisin ja pildil ei olegi merevaade, vaid hoopis apokalüptiline pilt põrgu eeskojast.

Ka pildistamishuvilistel on siit midagi kõrva taha panna (eriti kes kasutavad reaalseid või virtuaalseid gradatsioonfiltreid): peegeldus ei saa olla heledam kui asi, mis peegeldub!!


Vaikus enne tormi ehk kolm minutit enne asteroidi paiskumist planeedi Maa pinnale. Õli lõuendil.

Õhus on peatse kataklüsmi painet. Isegi kivid on võtnud jalad alla või hõljuvad õhus. Minna ei ole siiski kuhugi, sest takistab paksust kullast sein paremal.

Võib olla on siin mingi ülisügav sümbolism, mida ma kahjuks ei mõista.


Meri ja roheline taevas. Õli lõuendil.

See maal on kogu neliku kohta hurmavalt realistlik. Usun, et oma osa on selles asjaolul, et siin ei ole kujutatud randa, kuigi silmapiiri kohal hõljub ähvardav rohekas tulekera ja valgus kumab kilomeetreid otse läbi lainete (võib-olla on pildil Bikini atolli ümbrus pool sajandit tagasi). Inimesed, olge valvsad!

Roheline värvus on täitsa autentne, see ei ole valgetasakaalu viga, sest valge raam on ka pildil valge (ülal sulametalli pildil on skannimisprogramm üritanud tooni korrigeerida ja tulemusena on valgest raamist tulnud õrnroheline).


Üksik mõrtsuklaine paiskumas puuslike, korrapäraste kividega ja kajakasita hunnikuga kaunistatud randa. Õli lõuendil.

Üksik mõrtsuk- ehk hiidlaine (mitte „üksik hiidlane”, kuigi kes teab) on salapärane nähtus ja kõiketeadva Wikipedia andmetel hävitab vähemalt ühe väga suure laeva aastas. Siin on tekkinud taoline vaikses abajas ning eeloleva hävitustöö suurust aimates jooksevad pakku kadakad. Kividki on omandanud malelauataolise paigutuse. Usun, et valge laik all servas sümboliseerib valgeid laike meie elus ja kunstnik oleks tahtnud teda kujutada rohkemgi, aga pildi serv jõudis kätte.

L, 893. päev: Arensburg!

Sooja on paar kraadi, all jõe ääres on kalda ääres näha pisut jääd. Selle abil märkan, et aknast paistab tegelikult jõgi läbi puude mitmesaja meetri pikkuselt; varem ei ole ma neid mudakarva vooge puude vahel tähele pannud. Mõlgutan, kas peaks äkki minema matkama ja pildistama jäiseid ojamaastikke; samas aga on teadaolevate potentsiaalselt fotogeeniliste ojavaadeteni maad palju ning vaja on kõmpida pikk maa ning mõnes kohas ületada ka poriseid kohti. Seega loobun mõttest. Poodi ka minna vaja ei ole, nii et ei lähegi. Ja õigesti teen, sest just keskpäeval, mil oleksin kohal, hakkab kõvasti sadama. Õhtuks on jäärant kadunud.

* * *

Loen mu keskmise kooliea lemmikraamatut, Kalvi Aluve raamatu „Kuressaare linnus” nn suurt versiooni (1979; samalt autorilt on sama pealkirjaga ka väike raamat, sarjast „Oma silmaga”, ilmus 1977). Tundub, et ma ei ole seda tähelepanuga hiljem suurt lugenudki, igatahes on seal avastusi küllaga. Näiteks leian, et ka Aluve on maininud seda, et kolm Kuressaare linnuse poole suunduvat tänavat (Tolli, Pikk ja Lossi) on sihitud mitte praeguse kirdekurtiinis oleva vallivärava, vaid põhjabastionis oleva vana vallivärava (ja selle taga oleva ringmüüri välisvärava) peale, mida ma kevadel kohapeal iseoma tarkusest avastasin. Maapinna kerget ehk mere taganemist arvestades on selge, miks ehitati Kuressaare linnuses tornid just sinna, kuhu ehitati: kivilinnus algas ringmüürkastellist (1222), 1260. aastatel ehitati vahitorn kastelli idanurga juurde – sest kastelli loode- ja edelakülg olid sadama ja mere poole. Kastelli läänenurka ehitati Wulffi torn, mis valitses sadamat. 1330. aastate lõpus hakati ehitama kastelli sisse konvendihoonet (mu arust lõppes sellega seoses ka Wulffi torni värava aktiivne kasutamine, sest ma ei usu, et kogu liiklus võis toimuda mööda kitsast käiku massiivse konvendihoone ja kastellimüüri äärse hoonestuse vahel, pealegi kui piiskopi kemmerg avanes põhimõtteliselt otse Wulffi väravast tulijale pähe; st konvendihoonest pidi pääsema üle vallikraavi otse). Konvendihoone kaitsetorn ehitati põhjanurka, valitsema sadamasse viinud maanteed ja selle linnusesse viinud haru. Siis mõni aeg hiljem ehitati eeslinnus ja ringmüür (3 ehitusjärgus), sadam nihkus ringmüüri (ja vallikraavi) taha loodeküljele, aga vana sadamasse viiv maantee jäi alles ning ringmüüri välisvärav tehti sellele. Ringmüüri põhja- ja lõunanurka tehti (III ehitusjärgus) usutavasti seniste väikeste tornide asemele suurtükitornid, läänenurk oli ümar – aga arvestades seda, et ringmüüril oli lõpuks kahekorruseline kaitsekäik (all olid suurtükkide laskekambrid), siis sai sealt anda otse tuld sadamale, kuhu sihtis ka taastatud suurtükitorni põhiline laskesektor. (Kui juhtute Kuressaares jalutama Kalda puiesteel supelranna poole, vaadake raveliini ja bastioni vahel tagasi torni poole: näete sellel igal rekonstrueeritud korrusel kaht laskeava, mitte üht nagu teistest suundadest vaadatuna.) Ringmüüri veider tagasiaste hilisema idabastioni kohal on vast samal põhjusel.

Üritan kastelli mõõtmete põhjal (pikkus 86,5 m, laius 66,8 m) leida selle proportsioonid ja (osalt eelmise abil) kasutatud mõõtühiku. Vanasti, kui inimeste matemaatikaoskus oli kehv, katsuti läbi ajada täisarv ühikut pikkade mõõtmetega ja suuremate mõõtmetega ikka nii, et oleks ilus ümmargune arv. Samas eks viimane ole maitseasi – näiteks arv 96 praegu ümmargune ei ole, aga vanasti, kui kõike rehkendati tosinates, oli küll (8 tosinat). Kõige täpsem külgede suhe oleks 17:22 (suhte erinevus raamatus öeldud mõõtmete suhtega 0,06%), aga nii peent matemaatikat on XIII sajandist raske uskuda. Seda enam 27:35 (täpsus −0,1%) ja 24:31 (täpsus 0,3%). Isegi 10:13 (täpsus −0,3%) on kahtlane, nii et see siiski oli ju vast 3:4 (täpsus −2,8%). See väike täpsus (kastell oli täpsest 3:4 suhtest tervenisti 1,6 m laiem) tähendab, et sama palju võis nihu minna ka muu maamõõtmisega, st ühiku pikkus võis vahelduda sama palju (nt jala kohta ligi sentimeeter siia-sinna; teisalt kes teab, mis oli kastelli tegelik pikkus, sest selle kirdekülge ei ole mu teada lahti kaevatud ja vanad plaanid on, noh, vanad plaanid). Vahitorni mõõtmete, algse kõrugse ja sissekäigu kõrguse ning aknaava mõõtmete järgi midagi tarka teada ei saa (vahitorn pärineb hilisemast ajast kui kastell), no algne kõrgus ei ole täpselt teada. Konvendihoone mõõtmeid ma esialgu ei puutu; näib, et küljepikkuste paari protsendi suurune varieerumine on suuresti tegijal-ikka-juhtub-stiilis.

Põnev on, et 1970. aastate väliuuringutel leiti konvendihoonest XVII saj tarindeist XI sajandi puitu. Seik, et ehituspuit oli säilinud pool tuhat aastat, tähendab, et see pidi olema kogu aeg katuse all, kirjutab Aluve, st seal pidi olema pidevalt ehitisi. Aluve oletab, et Kuressaare kastell oli sama linnus, mille 1222 rajasid taanlased ja mille saarlased alistasid ning Läti Henriku teatel nii ära lõhkusid, et kivi ei jäänud kivi peale (non reliquentes lapidem super lapidem). Selle piiramisele, mainib Henrik üksikasjalikult, saabusid saarlased kokku seitsmeteist paterelli ja muu heitemasinaga (cum decem et septem patherellis et machinas). Paterelli olemus vajab täpsemat uurimist – nimelt heitis see Tartu piiramisel 1224 põlevainega täidetud potte, st võis olla väändejõutoimeline kopaga heitemasin, aga teisalt oli selle ehitus nii lihtne, et saarlased õppisid nende ehitamise varbolastelt kiiresti ära, mis taas viitaks kaevukoogutaolisele raskusjõutoimelisele heitemasinale (vastukaaluga või pigem käsitisi tõmmatav; heidetav asi lingu otsas), aga seda taas välistab see, et neid on siin vastandatud machina'dele, mis muude viidete järgi tähendasid kooguga heitemasinaid. Ja vat siis teen sellise järelduse, et kui kastelli loodeküljes oli sadamasild ja edelas suisa meri, siis pidid maa poole olema ainult kaks külge, kirde- ja kagukülg, ning ühe heitemasina kohta tuli keskmiselt ainult 9 m kastelli ringmüüri. Pidi olema vägev vaatepilt.


Taanlased alistuvad 1222. Maal Kuressaare linnuses.

Eks vahepeal ole ma nii linnust ennast kui ka selle ümbrust õppinud paremini tundma ning ettekujutus on parem. Prindin välja Kuressaare linnaplaani, et orienteeruda paremini linna tekke peatükis. (Sest kus siis tohtis 1979. aastal raamatus avaldada täpset linnakaarti koos tänavanimedega! Skeem on, aga ilma.) Joonistan sellele peale raamatus olnud Kuressaare vanima, Paul Esseni 1681. a joonistatud linnaplaani järgi rootsiaegse tänavavõrgu ning teen sellise järelduse: Aluve oletab, et keskaegne turuplats ei olnud praegune Raekoja plats ega nn Sõrve turg Lasteaia tn otsas Tolli ja Aia tn vahel, vaid Esseni plaanil tühjaks märgitud ala Pika, Turu ja Lasteaia tn vahel. Kõik on tore, Esseni plaanil selleks tõesti muud kohta ei ole. Samas aga... Lossipargis on kõlakoja ja Tolli tn vahel mälestusmärk, et seal oli keskaegne kirik või kabel. Esseni plaanil on ainus pühakoda Laurentsiuse kirik selle praeguses asukohas, aga see on alles rootsiaene ehitis. Pargis oleva kirikumälestusmärgi ja keskaegseks turuplatsiks väidetud ruumi vahel on ligikaudu 300 m maad! See on liiga kaugel!! Seega tundub mulle, et Kuressaare keskaegne turg oli pigem üsna kiriku naabruses, praeguse Lossipargi kohal. Ei ole loogiline, et linn rajati linnusest väga kaugele; Esseni plaanil näidatud tühi ala tekkis alles muldkindlustuste rajamisel, varem küllap ulatus asustus ikka peaaegu ringmüüri ja veel varem kastelli vallikraavini. Ning veel: lossipark ehk endine esplanaad, st kindluse esine tühi ala ulatub Tolli ja Pika tänava pool kaugemale kui Allee tänava pool; hoonestuse piir on muutumatu kõigil plaanidel (vanim 1681; see piir ei muutunud pärast 1680. aastatel toimunud muldkindlustuste moderniseerimist ega pärast Põhjasõja-järgset taastamist ega hiljemgi) ning on sama ka praegu. Muud seletust ma sellele tagasiastele ei näe, kui et Tolli ja Pika tänava otsas oli juba enne esplanaadi, st muldkindlustuste rajamist tühi plats.

Ning kes neid avastusi siit kavatseb oma tarbeks noppida, palun lahkesti enne luba küsida.

Rootsi sõjaarhiivi Kuressaare kaardid on (värvilistena!) siin: link.



Eestis rajati Rootsi ajal muldkindlustusi valdavalt insener Erik Dahlberghi projektide järgi, mis Aluve hinnangul olid üpris originaalsed ning tegid silmad ette koguni fortifikatsiooniguru Vaubani omadele (teisalt oli XVII–XVIII sajandil muldkindlustuste süsteeme mitukümmend). Nimelt olla ohtralt eelkaitsesse panustanud Vaubani kõigis kolmes maneeris ühine nõrk koht, et kui vaenlane eelkaitse murdis, siis ei olnud kindluse põhiliinil muud teha kui alistuda (mida tegelikkuses ka juhtus). Dahlberghil oli aga kogu kaitse koondatud ühele liinile ning tema süsteemis oli põhirõhk bastionide ja raveliinide flankidel, millelt sai hoida tule all vallikraavi külgsuunas, mis oli muldkindlustuste üldine nõrk koht. Kuressaare kindlus oli ses suhtes ainulaadne, et siin jõuti projekt Rootsi aja lõpu hektilises ehitusbuumis peaaegu ka valmis – ehitamata jäi edelaraveliin (pildil alumine), moderniseerimata põhjabastion (sellel senini flanke ei ole) ja murdmata kurtiinide otsad idabastioni juures (seal on need senini sirged). Tallinnas, kus suur võhm kulus Tõnismäe mahakoorimise peale (viiendik mäge veeti minema, ehitatavatesse bastionidesse), saadi samal ajal valmis ainult kolm bastioni (Skåne bastion ehk Rannavärava mägi, Rootsi kants ehk Lindamägi, Ingeri bastion ehk Harjumägi) üheteistkümnest ja üks raveliin (Wismari) kuuest. Narvas saadi bastionivöö üpris valmis, aga see oli väiksem kui Tallinnas; Pärnus ka; Tartus oli olukord kehv.

[NB! Rootsi sõjaarhiivi veebileht on vahepeal muutunud, Kuressaare plaanid on nüüd siin: link]

Ilmselt see rootsiaegne joonis, mille järgi Kuressaare linnuse restaureerimise arhitekt Kalvi Aluve projekteeris 1970. aastate lõpus linnuse Pika Hermanni ehisfriisi (ümarkaartega), on see. Ümarkaar tuli Eestis gooti arhitektuuri alles renessansi mõjul XVI saj algusaastatel, nt Tallinna Niguliste tornis 1505 (või oli see 1515), Paksus Margareetas 1510–1529.

* * *

Vaatan enamiku sarja The Office, mida ma ammusel ajal, kui see telekast tuli, õnneks ei vaadanud, sest töötasin sel ajal kontoris, kus olid sarja mitme tegelase teisikud (jah, isegi kitarri mängiti ja filosoofilisi arutelusid esitati). Samastamine oleks olnud rohke.

Ainus, mida ma sellest omal ajal telekast nägin, oli õnneliku lõpu toov eriosa, mis omakorda plaadi pealt puudub. Selle esimene pool on YouTube'is, aga teisest poolest on ainult päris lõpp, toredasti siis koos õnneliku pöördega.

Sari tehti 2002. aastal ja see oli ikka väga ammu: faile kanti kaasas flopidel, mobiile ei olnud veel kõigil ja tulemüür oli tundmatu mõiste.

R, 892. päev: need nagu lastele või?

Prantsuse keele I pool möödub üleüldises letargias. Tulemas on eksam ja kordame grammatikavigureid. Ju seda võib siis käsitada unesõppimisena. Teisalt saab eksamil grammatika eest nii vähe punkte, et tuupida ei ole mõtet.

Kaalun, kas minna vaheajal sööma või mitte, sest täis kõht uinutab veelgi. Lähen, aga pillan unise peaga kandiku maha. Tore, et vähemalt selle asutuse sööklatarvete hankija on hulgilaos käitunud nagu Mr Bean jõuluehteid ostmas.

Arutame vaheajal isekeskis ja II pooles lausa tunnis eile Brüsselis avatud moodsat kunsti. Meie seas on arvamused seinast seina, aga õnneks on peale minu veel neid, kelle arvates on teos suurepärane. Ka selles seltskonnas (nagu ka eile Postimehes ega kirjutise kommentaarides) ei ole keegi aru saanud, et see on ju mudelikomplekt karbist välja võetuna, kui osad alles pulkade küljes kinni! Kas selle sõnumi arusaamiseks on tõesti vaja olla IPMSi liige ja kogenud mudeliehitaja?

Tagasi Kirikmäele. (5 km peale läheb bussiga 50 minutit! See on sama kaua kui jala! Taas mõtlen rulluiskudele.) Muidugi on vahepeal laekunud palju uusi töid, teisalt aga on tulekul nädalavahetus, hohhoo...

Sabaga tips M saab täna minuvanuseks.

N, 891. päev: der Wahnsinn ist nur eine schmale Brücke

Hommikul liftile lähenedes kuulen trepi poolt pahaendelist sahh-sahh! sahinat. Selge, et kaks korrust allpool eksleb joodiknaaber. Kuulen, kuidas all lähevad lifti uksed lahti, siis lähevad sahinasammud kuhugi, siis uksed sulguvad, sahinat enam ei ole. No ja kui lift siis hetke pärast minu korrusel peatub, seisabki seal sees joodiknaaber, toetab seina ja teeb suitsu. Mina joomahulluga koos samasse lifti vabatahtlikult ei lähe, nii et viipan, et mingu sõitku aga edasi. Kostab tekst, millest ma õnneks aru ei saa. Pagana liftiautomaatika! Kui inime tuleb korruselt X peale ja tahab sõita allapoole, aga korrusel X+2 on keegi samuti nuppu vajutanud, siis sõidab lift esti korrusele X+2 ja alles siis alla. Kui aga lift juba allapoole tagasi sõidab, siis enam ta üles ei hakka sõitma, kui nuppu uusesti vajutada, vaid kestab igavik, kuni tuleb alt teine lift. No bussi tuleb oodata veel kauem, sest välisuksest väljudes on maja eest mööduv õige buss kohas, et bussile jõudmiseks oleks vaja ületada sprindi maailmarekord.

Nii nagu Eestis peavad korteriühingud korraldama suve alguseks üldkoosoleku – mis parimal juhul on nagu harrastusooper, halvimal nagu tubateater, mida kunagi retsenseerisin oma Eesti-blogis (kui huvitab, kopipeistin näiteks kommentaaridesse) – nii on siin kord, et 15. jaanuaril tuleb käsk kirjutada 5 tööpäeva jooksul sisekaemuslik aruanne „Kui tubli olin eelmisel aastal?”

Toimetan uskumatult igavat protokolli, nii et tekib vajadus kuulata turgutavat muusikat juba hommikupoolikul. Ajan ooperi pealkirja segamini, aga kaks plaati kuulan ära, tüki kolmandatki, enne kui mõtlen, et veider, mul on sama ooper peale kogumiku ka eraldi, aga seal mahtus kahe plaadi peale.

Õhtupoolikul, kui enam ei jaksa ja tahan lõpetada hommikul, meenub, et homne tähtaeg on sel ajal, mil ise olen prantuse keele tunnis! Kirun ning teen lõpuni.

K, 890. päev: „Liebe, Liebe!” kisas vanaema ja jumalaganoorused muudkui libisesid

Ilm on läinud tavaliseks siinmaa talveks, et mõni kraad on sooja (rõdu teine kraadiklaas näitab jälle numbreid, aga eelmisel nädalal rõdule jahtuma unustatud veepudel on jääkamakas edasi), taevas on paksus pilves ning kõik on mattunud uttu. Täna hommikul on kõikjal kiilasjää ka veel. Teekond bussipeatusest töömajja on väga aeglane.



Õhtu film on kuulus sillafilm Die Brücke (1959). Peale mõne veidra sarnasuse (nt käis mul üks rühmavend täpselt samasuguse vestiga nagu see noorsand, kes läheb kasarmusse juba eelmisel õhtul) ja vanaaegse ilme (filmi alguspoole olustikuga sama pildikeel oli Eesti filmides veel 1970. aastate lõpuni) meenutab film mulle ammust äärmiselt koledat unenägu, mis oli umbkaudu samalaadse tegevustikuga, aga tegelasteks mu õpingukaaslased, tegevusajaks võib-olla Vabadussõda ja tegevuskohaks pangahoone Tartus kaarsilla kõrval. Unenäo moraal oli, et mis mõtet on olla kangelane, kui neid, kelle nimel saadi raske võit, enam ei ole.



(Mis oli kolmas sõjajärgne tuntud sõjafilm, mis tunneb kaasa sakslastele? Üks oli Die Brücke, teine Das Boot, aga mis oli kolmas? Kas kolefilm Das eiserne Kreuz?)

T, 889. päev: sipelgad ja tänud

Üles on antud vanas dokumendis 7 lk muuta, täna kella 12-ks. Eile seda teha ei saanud, aga täna olen 7.34 kohal. Leian ka selle, et vana tõlge on üsna kehv. Toimetan ära (u 24 lk toimetada ja siis see 7 lk uut teksti tõlkida). Saan valmis kell 12.51. Imestan pisut, et miks keegi teine seda ei tõlgi, aga eks põhjus oli see, et tähelepanelikud kolleegid leidsid, et jälitatud muudatustega failis on rohkem teksti kui originaalfailis, ja mitu päeva oodati tellija vastust, mis täna varahommikuks veel tulnud ei olnud. Igaks juhuks toimetasin kogu teksti ja jälgisin nii originaali kui ka muudatusi näitavat dokumenti ja tähistasin need kohad tõlkes ära, mida originaalis ei olnud. Kui taas päevavalgust nägin, oli tulnud vahepeal muidugi teade, et tellija on saatundu uue originaali, mis palju ei pidavat eelmisest erinema, ning et tähtaega on kolm päeva edasi lükatud. Aga mul peaks töö olema põhimõtteliselt valmis...

Sööklast tulles mantlit varnast võttes kuulen, kuidas mööduvad eestlased arutavad eetikateemal, et kumb on eetilisem, kas kanda kasukat, mis peab vastu terve inimpõlve, või käia loopida kasukakandjaid munadega, kandes seejuures kummitallaga kingi, ning kas loopijad kunagi ka on mõelnud, kui tohutu suur keskkonnamõju on tehismaterjalide tootmisel, mille kõrval on karusloomakasvandus loodussõbralik. Kahjuks keeravad nad söökla sissekäigu poole ja mina välisukse poole, nii et ma ei tea, kuhu see ülipõnev arutelu välja jõuab. Nagu surivoodil lebanud Buddha, keda jüngrid tülitasid tüütute küsimustega (et kas pärast surma on elu või kas pärast surma ei ole elu jne), aga kes iga asja peale vastas, et tal ei ole selles suhtes seisukohta, nii ütlen siin minagi ainult seda, et eks ole see igaühe enda asi, kas ta kannab seljas prügimäge või surnuaeda.

Õhtul saan teada, et emaga kohtunud juhuslikult mu kooliõpetaja, kes meile andis keskkoolis kutseõpet, ja uurinud, ega ma raamatut kirjuta. Selgus, et koolivenna mälestused pannud kooli õpetajaskonna kihama nagu sipelgapesa ning nad ei ole toibunud senini. Ema vastanud, et tema teada mitte. Ja selles osas oli tal ka õigus, kuigi ta vist ei tea, et põhjus, miks ma ei kirjuta, on see, et koolimälestuste õpetajate osa on mul suuremalt jaolt juba valmis, aga enne 2013. a klassikokkutulekut mul sellest midagi teistele näidata kavas ei ole. Mida edasi, seda rahulikumaks aeg läheb, looduslikel põhjustel, ehkki minu mälestused on koolivenna vulkaanipurske taoliste kõrval nagu vaikne ojamulin.

Ja ühes sellega on sobilik kirjutada ka hiljutisest telesaatest selle ainsa õpetajaga, kellega me senini regulaarselt terviseid vahetame; see telesaade jõudis nädala alguses keerukaid teid pidi minuni ja küll on tore! Kui koolis küsiti, kes on lemmikõpetaja, siis ma alguses ei tajunudki, et see õpetaja on ju ka õpetaja. Kui järele mõelda, siis selles, milline ma mõttemaailma poolest olen, on selle õpetaja osa päris suur. Aitäh!

E, 888. päev: fännid tervitavad

Hommikul, just kui olen selga saanud särgi, aga pükse veel ei ole, kõlab uksekell ja saabub soojusarvesti näidu lugeja. Mul köök mõistagi eilset söögitegemise kola täis. Tal on pea veel rohkem sassis kui mul. Loeb 2 minutit ja siis lahkub. Kui alla bussi peale lähen, on ta samas liftis.

Buss teeb Vabaduse puiesteel äkkpidurduse, sest kellelgi tõmmul noormehel on nii kiire, et läheb või läbi bussi või bussi alt. Paar sentimeetrit jääb puudu ning tore, et hetkel on vastassuunavöönd tühi. Bussi vasakul pool istunud, sh bussijuht jäävad kael õieli vaatama, kas noorsand langes või mitte. Kuniks see ise bussi esiukse juurde kõnnib ja oma täiesti korras olukorda näitab ning vabandust palub, küsib bussijuht üle bussi, ega keegi ei kukkunud ega muul kombel viga saanud. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Aga selle, et ma olen tunniskaardi korterisse unustanud, leian alles bussist maha minema hakates. Kõik on tore, valvurid tunnevad nägupidi, aga kuidas sisse saada oma korruse elektroonilise lukuga uksest? Õnneks märkan, et mu ees kõnnib toanaaber C, nii et kiirustan järele ja saan temaga koos uksest sisse. Et on kiire, ma lõunal korterisse ei jõuaks, kaardi puudumise tõttu ei saa ma sööklasse sisse ning isegi ei saa muule korrusele, kus on võileivaautomaat; minu krrusel on ainult kohviautomaat ja limonaadiautomaat. Kaardita siiski majast õhtul välja saab.

Kirikmäe prisma, kus on taas põhjalikud seiklused tooteotsinguil, lõpuks ei aita muu, kui hakkan laest silte lugema. Näen, et selles paduprantslaslikus poes on sildid koguni prantsuse ja saksa keeles! Ning hiljuti on kassade juurde tekkinud lipukesed, mis keeles müüja suudab suhelda. Samas poes umbes suvest alates neli automaatkassat, mille juures alguses oli iga kassa juures ülevaataja ning siis veel ülevaatajate ülevaataja; nüüd on nelja kassa peale ainult üks-kaks ülevaatajat.

Õhtul juhtun uurima, mis põnevaid asju on juhtunud 12. jaanuaril. Leian, et täna on sünni[aasta]päev õige paljudel tuntud inimestel: Charles Perrault, J. H. Pestalozzi, Jack London, Mihhail Gurevitš, Hermann Göring, kõigi aegade kuulsaim tallinlane Alfred Rosenberg, Igor Kurtšatov, Sergei Koroljov ja Haruki Murakami. Viimane teade muidugi tingib selle, et uurin järele, et kui palju siis – puha juubel, 60 – mille peale helistan E-le, et voh kas tead, Murakamil on sünnipäev! E ärgitab, et võiksime saata kaardi, mida ma siis kirjastusele saadangi. Ega ma hästi usu, et kirjastus selle kunagi kirjanikule edastab, aga no liblika tiivalöök on tehtud.

P, 887. päev: lubas küll, ei tulnud aga

Nädal tagasi pühapäeval puhkuselt naastes nägin, et ukse alla oli pistetud silt, et 11.01 kell 10 tuleb onkel soojusarvestit lugema (soojusarvesti on köögis nõuderesti all, selleni jõudmiseks tuleb pugeda vööst saadik kappi ja kasutada peeglit). Tore-tore, mõtlen, et seekord on neil mõistus pähe tulnud ja saadetakse arvestimees kohe nädalavahetusel (varem on olnud nii, et kui ei ole nädala sees päeval kohal, siis panevad uue sildi, et tulevad nädalavahetusel uuesti).

Tõusen vara, kaheksa paiku, ja koristan köögi ja esiku korralikult ära. Esialgsed pärastlõunase talvematka plaanid on kahtlased, sest eile ei jõudnud ma paljusid oma kursuse kodutöid läbi vaadata ja täna teen siis neid.

Tutvun veebilehega http://www.museumofbadart.org/.

Onklit muidgi ei tule.

L, 886. päev: onu Tiktaki lood

Kõik algas sellest, et jõulu I pühal uisutama minnes kadus mu truu ja ligi 18 aastat järjest, suuremate vaheaegadeta kasutatud Casio F-77W küljest ära üks tihvt kahest, mis hoiab kella rihma küljes, ja sobivat uut tihvti ei ole läinud korda leida. Aeg on küps, mõtlesin, osta omale uus kell. Uurisin nädala sees, millist kella ma tahan ja kus seda ka müüakse, ning siis laupäeval asun kohe hommikul teele kõigepealt Kõrgmetsa ostukeskuse poole. Seal seda siiski ei ole. Jään bussist umbes minuti maha, järgmiseni on aega 19 minutit, käin vaatan elektroonikapoe pisemaid läpakaid (valik on veider: mis mõte on hiiglasliku ekraaniga läpakal, mis on väga raske ja mille aku peab vastu kaks tundi?) ja siis ootan bussipeatuses ning teen jäälilledest pilti. Ilm on selge jõulukaardiilm, madal päike paistab, on kohalikus mõistes lõikavalt külm.



Bussiga raudteejaama, kuhu jõuan hetkel, kui vajalik rong on just läinud ja tablool tema andmed kinni lapatakse.

Aja parajaks tegemiseks jalutan Jaama tn kahes elektroonikapoes: ühes aga on ainult prantsuse klaviatuuriga arvutid. Saksa omaga tuleksin toime, aga prantsuse omal on ju A-tähe asemel Q! Eks Q-klahv ole ju see, mida eesti inime ju üldse ei puutu ning see ei muutu ilusti läikivaks nagu A-, E-, T- ja K-klahv. Ja numbrid on ülaregistris!!

Siis rongi peale ja T. linnakesse.

[Stammlugejale teadmiseks: imposantne kuju Bingeni vastas mäe otsas ei ole siiski Bingeni Hildegard mõõtkavas 8:1, vaid Germania kuju, mille lasi püstitada keiser Wilhelm I Preisi-Prantsuse sõja võidu auks, nagu Koblenzi Saksa Nurga kompleks jt.]

Maaselja on üsna tihedalt kaetud jääpankadega.

Otsin üles T. linnakese matkapoe, sealt uued kindad. Üle tänava kaubamajja, uus tihvtidega kellarihm, siis pööningule rõngasplaneedi nimelisse elektroonikakaubamajja, uurin ka seal läpakaid. Valik on parem kui Kõrgmetsas. Uus mobiilipael enne pühi äratulnu asemele. Siis alla kellaosakonda tagasi, uurin kõik letid läbi.

Mul on käekellale palju tingimusi: et oleks selge ja et oleks näha korraga kuupäev ja nädalapäev ning et ei oleks väga rõve. Teatavasti jaotuvad käekellad kaheks põhirühmaks: need, mis näitavad õiget aega, ja need, mida põhiliselt ennast näidatakse. Esimesse rühma kuuluvad tagasihoidlikud tootjad nagu Casio, Citizen, Seiko ja Timex, teise kuulsad nagu Breitling, Omega, Rolex jpt. (No mõni teise rühma kell on spetsiaalne, nagu hädaraadiosaatjaga käekell lenduritele ja ülivastupidav kell, mida kasutasid Kuu-astronaudid, aga valdav osa nende kandjatest ei ole lendurid ega astronaudid ega isegi mitte James Bondid.)

Kõnnin läbi ka teise kaubamaja kellaletid, siis tagasi esimesse. Kui tänava poolt väljun, tõmbab lõõtsa lahti ukse taga taburetil istuv vene mees ja siis korraga pistab läbilõikaval häälel kõõrutama suure Zõkina häälelt suhteliselt väikeste õpilaste kolmik. Põgenen üle tänava raamatupoe tagumisse soppi, kus on peamiselt traktori- ja veduriraamatud nagu Saksamaa raamatupoodides ikka. Sakslased muidugi kannatavad vaikselt ega tee viisakalt teist nägugi (st nad ei tungle kuuldeulatusest välja, tänavalt poodi). Kui veerand tunni pärast jälle väljun, oli plats puhas. Saksa talv on nad ära ajanud!

Seejärel tagasi esimese kaubamaja kellalettide vahele. Rõõm on märgata, et Casio toodab mu senise kella edasiarendusi ehk u 200-krooniseid vastupidavaid ja ülimalt täpseid elektronkelli senini. Nädalas läheb mu kell u 1,5 s ette ja seda alati nii, käib ses suhtes väga täpselt (st etteminek ei muutu). Tõsi, viimased paar nädalat olen pidanud kandma kella püksitaskus, mis käekella jaoks ei ole logistika mõttes hea koht.

Kaubamaja suur ja uhke, sealt on muide pärit mu rulluisud, nii et tore kõik. Jaanuari algus, allahindlus allahindluse otsa. No ja selmet hankida mõni kindel ja alati õiget aega näitav kell, võtab kaubamaja mu üle võimust, lähen allahindluse liimile ja ostan tundmatu firma Rover & Lakes raadio teel isetäpsuva ja päikesepatareiga kella, mis on 35% alla hinnatud. Mõtlen, et kui aga signaali kätte saab, siis ei ole käigumehhanismi täpsusel ju tähtsust. Rongis uurin ja näen, et saab signaali kätte küll, ja on seni olnud sekundi pealt sama kui korteris raadiotäpsuv äratuskell.

Hiljem muidugi klõbistan Google'isse sisse, mida see kellafirmast räägib, ja saan teada, et muudki on imestanud, miks ei räägi. Ehk siis mis siis, et nn „Saksa” päritolu, see on sama kaubamaja isiklik mark, peamiselt „toodab” riideid ja siis ka kelli. Eks Hiinas panda peale mis tahes silt, kui aga tellida konteineritäite kaupa. Kasutusjuhend – mida kaks müüjat sahtleid pidi kümme minutit otsisid – on tegeliku päritolu kohta kõnekas! Kaubamaja oletatav kasum olevat tillukese tootmiskulu tõttu suurusjärgus tuhandeid protsente, aga no teisalt, mida siis tänapäeval Hiinas ei toodetaks? (See on retooriline küsimus, ma võin lugeda pika loetelu asjadest, mida veel toodetakse mujal.)

Ega uuel kellal ka midagi viga ole, kole raske ainult ja metallrihmaga, mida ma varem kasutanud ei ole. Vahest sobib enesekaitseks, kui fotokat (kere + obj 1,6 kg, kere + obj + välk 2,2 kg) ei ole käepärast!



(Nooremad lugejad vast ei tea, kes oli Zõkina. Seletan. Klassivend rääkis, et tema vanema õe õpilasmalevarühmas olnud väga toores karistamisviis: pahategija suleti ruumi, kus oli täiel häälel mängiv Zõkina plaat, ja enne välja ei lastud, kui plaat läbi.)