Huvitav, kas Andres Mustonenil on päevinäinud BMW ja veel päevinäinum pesapallikuub, millega ta asjatab, paber näpus, mingi sellise ettevõtte ukse taga, mille tegevusala ei ole teada, aga mille akendest kostab alati maatriksprinteri sirinat ning paistab riiuleid ja valgetes kitlites onkleid?
Kirikmäel JFK avenüül tornidest mäe poole olev foor peaks kindlasti pandama Guinnessi rekordite raamatusse. Täna võtsin aega, kui kaua läheb nupulevajutusest (NB! esimesest nupulevajutusest, hiljem sõtkun nuppe veel) rohelise tuleni. Äärmise sõiduraja tuli lülitub tavalise paarikümne sekundi asemel 4¼ minutit; põhiradade tuled seevastu erakordselt kiiresti, tavaliselt on vaja ohutussaarel oodata umbes neli minutit, praegu aga ainult 2¼ minutit. Kokku täna seega 6½ minutit; eelmine rekord oli Lugano järveäärse foori 4 minutit. Ja oleks siis veel, et JFK avenüül oleks liiklust! See on enamiku ajast tühi, eriti linna poolt, kust teiselt poolt silda tuleb liiklus eelmise foori juurest laineti. Hakkab tunduma, et foori juures ületamisest palju kiirem oleks sõita 3 km ülesmäge prismani, seal kõndida üle silla ja tulla teise bussiga tagasi.
National Geographicu kaanelugu on sellest, kuidas loomad mõtlevad, mis algab papagoi Alexi (1976–2007) põneva looga.
29.2.08
28.2.08
N, 633. päev: mis mina nägin silmaga
Uurin hommikul isa vanade filmide karpi ja üritan meenutada, millal isa ostis fotoka FED-3, mida hiljem kasutasin mina. Sellel läksid kaadrid filmil vasakult paremale nagu kõikides 1930. aastate Leicade järglastes. Mu enda hilisem peegelkaamera keris sissepandud kassetist kogu filmi paremale poolile ja tõmbas sealt filmi kaaderhaaval vasakule kassetti tagasi – teravmeelne lahendus, kuidas vältida kogu filmi hävimist tagakaane juhuslikul avamisel või tagasikerimise seiskumist patarei tühjenemisel. Ühtlasi tähendas see seda, et selle kaameraga võetud filmidel läksid kaadrid paremalt vasakule (filmi serva märgitud kaadrinumbrid lähevad aga ikka vasakult paremale). Iseasi, kui filmi peal on näiteks jõulukuusk, kevadlilled ja lehes puud, siis on selge, mis pidi kaadrid lähevad, aga mul on tunne, et mõnel filmil (kus tühi film oli paremal ja täis vasakul) lähevad pildid võib-olla paremalt vasakule. (Kujutis on filmil tagurpidi, kes veel ei tea.)
Üritan uurida ka selle järgi, kummast otsast on film saanud sissepanemisel rohkem valgust; mõnel on filmi kaamerasse paneku ots alles, osadel on see teise kujuga kui FEDi poolile läks. Ühel pildil on isa pildistanud end peeglist, näo ees fotokas [ka mul on endast umbes samas vanuses võetud samalaadne foto], peab sellelt uurima, mis fotokas see oli. Isal oli alles ka vana Smena, mida ta olevat kasutanud ja mis praegu on Eestis minu valduses, aga ma ei ole seda kunagi kasutanud ja ei tea, mispidi seal film liikus.
Isa noorpõlves võetud filmidelt tõotab tulla huvitavaid ülesvõtteid naabrirahva noorusest ja tollase kõlakoja hiilgeaegadest (kus kahtlemata esines ka noormees, kellest hiljem sai alles nädal tagasi meenutatud surematu Laine vaimne isa).
Umbes 25 filmil (à 30–39 kdr) on ainult kaks kaadrit, mille võtteaega on võimalik tuvastada kuu täpsusega: pildile on jäänud kuud näitav seinakalender. Ühel on pilt sedavõrd hägune, et seletab ainult, mis number on ühe-, mis kahekohaline, mitu päeva on kuus ja mis nädalapäevadel kuu algab-lõpeb. Kalendrist sobivaid kuid otsides selgub, et pildil olev pidu on vanaema 45. sünnipäev. Kardetavasti pean mu varajast lapsepõlve kujutavate filmide kronoloogia paika panema oma soengu muutumise järgi. Ühe filmi võttesuunast (vasakult paremale või paremalt vasakule) ei võinud üheselt aru saada (ühes otsas olid puud lehes ja teises raagus), kuni ühe kaadri servast paistsid laua peal nartsissid: seega on film võetud kevadel.
Tööasjust niipalju, et korrutusmärk tekitas lõpuks meeskonnavaimu meelespea. Sobilik oleks sellele lisada 1942. aasta kampaania „Lahkus ja töörõõm” plakat, mille pilt on mul kuskil olemas, aga näib, et Eestis laua all kastis. Kui järgmine kord üles leian ja meeles seisab, riputan siiagi. [Palju hilisem täiendus: oligi, aga leidsingi.]
Eile oli ka ühel kolleegil sünnipäev, mis tuli meelde alles üleeile õhtul bussis ja sedasi jäi ühislillede korraldamine ära. Eile hommikul käisin ostsin lilled ja selgus, et ka üks teine kolleeg oli ostnud oma lilled. Et ta ei soovinud kimpe üheks panna, märkisin vahetult enne lilletamist (üks enda lilledega ja kaks kõigi kolme nimel ühiste lilledega), et olukord on täpselt nagu Suure ja Väikese Peetri loos, et algul anname sinu oma ja siis kumbki oma.
Ja nagu 'Allo 'Allo! huvilisele täiesti kohane, on Bloggeri kinnitussõna praegu edith. And then... I shall sing!!
Üritan uurida ka selle järgi, kummast otsast on film saanud sissepanemisel rohkem valgust; mõnel on filmi kaamerasse paneku ots alles, osadel on see teise kujuga kui FEDi poolile läks. Ühel pildil on isa pildistanud end peeglist, näo ees fotokas [ka mul on endast umbes samas vanuses võetud samalaadne foto], peab sellelt uurima, mis fotokas see oli. Isal oli alles ka vana Smena, mida ta olevat kasutanud ja mis praegu on Eestis minu valduses, aga ma ei ole seda kunagi kasutanud ja ei tea, mispidi seal film liikus.
Isa noorpõlves võetud filmidelt tõotab tulla huvitavaid ülesvõtteid naabrirahva noorusest ja tollase kõlakoja hiilgeaegadest (kus kahtlemata esines ka noormees, kellest hiljem sai alles nädal tagasi meenutatud surematu Laine vaimne isa).
Umbes 25 filmil (à 30–39 kdr) on ainult kaks kaadrit, mille võtteaega on võimalik tuvastada kuu täpsusega: pildile on jäänud kuud näitav seinakalender. Ühel on pilt sedavõrd hägune, et seletab ainult, mis number on ühe-, mis kahekohaline, mitu päeva on kuus ja mis nädalapäevadel kuu algab-lõpeb. Kalendrist sobivaid kuid otsides selgub, et pildil olev pidu on vanaema 45. sünnipäev. Kardetavasti pean mu varajast lapsepõlve kujutavate filmide kronoloogia paika panema oma soengu muutumise järgi. Ühe filmi võttesuunast (vasakult paremale või paremalt vasakule) ei võinud üheselt aru saada (ühes otsas olid puud lehes ja teises raagus), kuni ühe kaadri servast paistsid laua peal nartsissid: seega on film võetud kevadel.
Tööasjust niipalju, et korrutusmärk tekitas lõpuks meeskonnavaimu meelespea. Sobilik oleks sellele lisada 1942. aasta kampaania „Lahkus ja töörõõm” plakat, mille pilt on mul kuskil olemas, aga näib, et Eestis laua all kastis. Kui järgmine kord üles leian ja meeles seisab, riputan siiagi. [Palju hilisem täiendus: oligi, aga leidsingi.]Eile oli ka ühel kolleegil sünnipäev, mis tuli meelde alles üleeile õhtul bussis ja sedasi jäi ühislillede korraldamine ära. Eile hommikul käisin ostsin lilled ja selgus, et ka üks teine kolleeg oli ostnud oma lilled. Et ta ei soovinud kimpe üheks panna, märkisin vahetult enne lilletamist (üks enda lilledega ja kaks kõigi kolme nimel ühiste lilledega), et olukord on täpselt nagu Suure ja Väikese Peetri loos, et algul anname sinu oma ja siis kumbki oma.
Ja nagu 'Allo 'Allo! huvilisele täiesti kohane, on Bloggeri kinnitussõna praegu edith. And then... I shall sing!!
27.2.08
K, 632. päev: il mio cuore va
Kallis lugeja ei oska ilmselt ette kujutada, mis mõõtmed võib võtta arutelu korrutusmärgi kuju üle. Mõistan nüüd paremini näiteks „Roosi nimes” mainitud (filmis on sellest üks lause, raamatu mahust umbes viiendik) keskaegseid ususõdu, mille ajendiks oli lihtne vaidlus, kas Jeesus Kristuse rõivad olid ikka tema enda omad.
Muidugi kaldub jutt tõlkekvaliteedile. Järelmid on huvitavad, näiteks et põhjus, miks mõnikord tõlgetes asjad järele kontrollimata jäetakse, olevat ajapuudus. Huvitav vabandus; aga sageli piisaks lihtsast ja aeganõudmatust ettekujutamisest, kas kirjeldatu on ikka võimalik (nagu eile mälust leitud build-up of ammonia ~ammoniaagi kuhjumine – gaas ei saa olla kuhjas).
Raamatukogu teeb inventuuri, millega seoses käiakse toast tuppa ja kontrollitakse raamatute inventarinumbreid. Soodne võimalus vabaneda neist raamatutest, mida ma niikuinii ei kasuta (nt mille materjal on käepärasemal ja värskemal viisil olemas Internetis) ning mis seisavad niisama kapinurgas.
Postkasti on topitud saadetis Amazonist: 'Allo 'Allo 5. hooaja kaks plaati. See tähendab, et õhtu lõpetab 5. hooaja 1. osa, kus alguses kehastab Frau Kinkenrottenit Herr Flick ja pärast René.
Eile õnnestus YouTube'ist lõpuks ära näha ka eelmise nädala staarisaade. TV3 on pannud näidatud saated küll kodulehele, aga oma ihnuses pannud peale piirangu, et neid saab vaadata ainult Eestist. Aga mida teevad muud inimesed, kes soovivad näha, milliseid talente Maarjamaa pinnalt võrsub? Kuidas muidu saaks maailm teada, et ka Eesti parsil sirgub Titanicu-lauljaid, kes on tõsiseks ohuks klassikule?
Muidugi kaldub jutt tõlkekvaliteedile. Järelmid on huvitavad, näiteks et põhjus, miks mõnikord tõlgetes asjad järele kontrollimata jäetakse, olevat ajapuudus. Huvitav vabandus; aga sageli piisaks lihtsast ja aeganõudmatust ettekujutamisest, kas kirjeldatu on ikka võimalik (nagu eile mälust leitud build-up of ammonia ~
Raamatukogu teeb inventuuri, millega seoses käiakse toast tuppa ja kontrollitakse raamatute inventarinumbreid. Soodne võimalus vabaneda neist raamatutest, mida ma niikuinii ei kasuta (nt mille materjal on käepärasemal ja värskemal viisil olemas Internetis) ning mis seisavad niisama kapinurgas.
Postkasti on topitud saadetis Amazonist: 'Allo 'Allo 5. hooaja kaks plaati. See tähendab, et õhtu lõpetab 5. hooaja 1. osa, kus alguses kehastab Frau Kinkenrottenit Herr Flick ja pärast René.
Eile õnnestus YouTube'ist lõpuks ära näha ka eelmise nädala staarisaade. TV3 on pannud näidatud saated küll kodulehele, aga oma ihnuses pannud peale piirangu, et neid saab vaadata ainult Eestist. Aga mida teevad muud inimesed, kes soovivad näha, milliseid talente Maarjamaa pinnalt võrsub? Kuidas muidu saaks maailm teada, et ka Eesti parsil sirgub Titanicu-lauljaid, kes on tõsiseks ohuks klassikule?
26.2.08
T, 631. päev: neil mandumise, pimeduse tee
Peatuses bussi oodates näen ja kuulen, kuidas üle pea lendab kaks kureparve. Mitte keegi muu ülespoole ei vaata. Tuimad inimesed, või Einsteini määratluse järgi täitsa surnud.
Aga vat tööl saab nalja.
Tekstis on teatud parameetri väärtuses kümne astmed ja puhkeblahing arutelu, kuidas oleks seda kirjutada kõige õigem ehk millist korrutusmärki kasutada. Selgub, et korrutusmärgi kirjutamisel on meil igaühel oma eelistused; mina eelistan kasutust, et 3 x 4 mitte mingil juhul, pigem 3 · 4, võimalik on ka 3 × 4 (mäletamisi kasutati eesti matemaatikaõpikuis punkti põhjusel, et see ei läheks segi muutuja iksiga). Pakun, et ega me pole esimesed, kes on probleemi ees, kuidas eesti kasutuses kirjutada korrutusmärki ja kümne astmeid, ning äkki uuriks järele, kuidas seni on tehtud. „Jajaa,” on kolleegid päri. Aga kui nendevaheline arutelu jõuab selleni, kui näiteks tuntud nimeuurija selle ükskord paika paneb ja edaspidi saavad teised sellest õpetust võtta, saab mul siiber ja lahkun – matemaatikamärkide kirjapilt on eesti keeles ammu välja kujunenud ning mulle tundub, et keelenõu ei ole siin pädev määrama ja jalgratast ei ole vaja uuesti leiutada. Vaadakem näiteks pigem seda, kuidas kirjutavad Eesti Entsüklopeediakirjastus või matemaatikaõpikud.
Ehk siis olukord on taas kord tavaline, vahepeal juba natuke imestasin, et miks tüli ei ole.
Kui keegi siinse blogi lugejatest ei tea, kes oli Shakespeare või mis on termodünaamika teine põhiseadus, uurige kohe järele – või ärgu nii põhimõttelisi asju teadmata end intelligentseks inimeseks lugegu.
Aamen.
* * *
Ent see ei ole veel kõik.
Kui olen õhtul lahkumise eel tunnikese ajakohastanud tõlkemälu lauseid teatud uue standardteksti kohaseks, saabub ühelt kolleegilt toimetuskonfliktide lahendamise kava mustand, et tee täiendusi. Igati asjalik mõte ja teengi, näiteks lisan selliseid märksõnu nagu „konstruktiivne dialoog”, „väidete argumenteerimine”, „väidete mõistlik esitamine, kuulates ära ka vastaspoole” või et lahendamatute küsimuste tekkides pöördume valdkonnaspetsialisti, mitte ainult keelenõu poole.
Et tekst on jälitatud muutustega, näen sellesse tehtud muudatusi, nagu et algsele tekstile on lisandunud keeld näidata enda üleolekut ja vastaspooles teadmatuse hirmu tekitada, mis käib väga selgelt minu kohta, kes ma juhtun nendes valdkondades, mida me põhiliselt tõlgime, teadma rohkem kui kolleegid.
Aga see tähendab ju sama, et kui tead midagi rohkem kui keegi teine, ole parem vait, sest muidu äkki keegi mõistab seda üleoleku näitamisena ja võtab heaks tunda hirmu, et tema ei teagi. (See on subjektiivne, seda ei saa suuniseks võtta.) Tark inimene on mitte see, kes teab palju, vaid see, kes teab, kust läheb ta teadmiste piir, ja kes oskab öelda, kui ta ei tea. Ja ta uurib järele, kui ei tea – mitte ei keela teistel teadmast.
Nagu õpetas kunagi koorijuht hr TL, et kui inimene on milleski hea, ei pea ta seda soomeugrilikul viisil häbenema ega küünalt vaka alla peitma, sest see on lihtsalt hale. Kui inimene tõesti on milleski hea, siis ei ole selles midagi piinilkku ja ta võib julgesti kinnitada, et olen jah hea. Kujutage ette näiteks staarisaadet, kuidas Rein Rannap hakkaks venitama, et „mina ei tia-ee... no mis mina nüüd midagi oskan... minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on teie arusaam laulmisest ühesugune ja minu oma teistsugune”, vaid ikka otse: „Kes sulle ütles, et sa laulda oskad?” — Tere tulemast Euroopasse!
Kui sa nüüd arvad, kallis lugeja, et ma kogu asja peale vihastan, siis eksid. Elus on palju hullemaid asju ette tulnud ja – käesoleva pika tühjakskirjutamise kokkuvõtteks – võin kinnitada nagu Joosep Toots: „Aga, nää, mina elan!” ☺
Aga vat tööl saab nalja.
Tekstis on teatud parameetri väärtuses kümne astmed ja puhkeb
Ehk siis olukord on taas kord tavaline, vahepeal juba natuke imestasin, et miks tüli ei ole.
Kui keegi siinse blogi lugejatest ei tea, kes oli Shakespeare või mis on termodünaamika teine põhiseadus, uurige kohe järele – või ärgu nii põhimõttelisi asju teadmata end intelligentseks inimeseks lugegu.
Aamen.
* * *
Ent see ei ole veel kõik.
Kui olen õhtul lahkumise eel tunnikese ajakohastanud tõlkemälu lauseid teatud uue standardteksti kohaseks, saabub ühelt kolleegilt toimetuskonfliktide lahendamise kava mustand, et tee täiendusi. Igati asjalik mõte ja teengi, näiteks lisan selliseid märksõnu nagu „konstruktiivne dialoog”, „väidete argumenteerimine”, „väidete mõistlik esitamine, kuulates ära ka vastaspoole” või et lahendamatute küsimuste tekkides pöördume valdkonnaspetsialisti, mitte ainult keelenõu poole.
Et tekst on jälitatud muutustega, näen sellesse tehtud muudatusi, nagu et algsele tekstile on lisandunud keeld näidata enda üleolekut ja vastaspooles teadmatuse hirmu tekitada, mis käib väga selgelt minu kohta, kes ma juhtun nendes valdkondades, mida me põhiliselt tõlgime, teadma rohkem kui kolleegid.
Aga see tähendab ju sama, et kui tead midagi rohkem kui keegi teine, ole parem vait, sest muidu äkki keegi mõistab seda üleoleku näitamisena ja võtab heaks tunda hirmu, et tema ei teagi. (See on subjektiivne, seda ei saa suuniseks võtta.) Tark inimene on mitte see, kes teab palju, vaid see, kes teab, kust läheb ta teadmiste piir, ja kes oskab öelda, kui ta ei tea. Ja ta uurib järele, kui ei tea – mitte ei keela teistel teadmast.
Nagu õpetas kunagi koorijuht hr TL, et kui inimene on milleski hea, ei pea ta seda soomeugrilikul viisil häbenema ega küünalt vaka alla peitma, sest see on lihtsalt hale. Kui inimene tõesti on milleski hea, siis ei ole selles midagi piinilkku ja ta võib julgesti kinnitada, et olen jah hea. Kujutage ette näiteks staarisaadet, kuidas Rein Rannap hakkaks venitama, et „mina ei tia-ee... no mis mina nüüd midagi oskan... minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on teie arusaam laulmisest ühesugune ja minu oma teistsugune”, vaid ikka otse: „Kes sulle ütles, et sa laulda oskad?” — Tere tulemast Euroopasse!
Kui sa nüüd arvad, kallis lugeja, et ma kogu asja peale vihastan, siis eksid. Elus on palju hullemaid asju ette tulnud ja – käesoleva pika tühjakskirjutamise kokkuvõtteks – võin kinnitada nagu Joosep Toots: „Aga, nää, mina elan!” ☺
25.2.08
E, 630. päev: you owe me a pound
Päeval ei midagi erilist. Pärastlõunaväsimuse hiilides — leidsin ükspäev BBC kodulehelt unetsükli graafiku arvutamise lehe, mis kinnitas, et mul tõesti on kell 15–17 siestaaeg, nii et mu korrapärane uinumine prantsuse keeles jätkub ka kevadsemestril, sest mind on jälle pandud õhtupoolsesse vahetusse — tahan kuulata lustikummutist mõnd värskendavat pala, aga kõrvaklapi otsast on irdunud punn, mis käib kõrva sisse, ja otsingutest hoolimata ma seda kotist ei leia, nii et kuulamata muusika jääb.
Kirikmäe prismas tuleb eemal kassas vene müüjat Olgat nähes mõte, kui paljud poetöötajad võiksid olla seotud luuretalitustega: on ju Kirikmäel rohkesti tähtsaid euroastusi ja suuri panku ning sellest tulenevalt ka palju spioone (see ei ole nali) ning kus mainitud asutuste töötajad ikka poes käivad ning kes muu kui kassatöötaja ikka näeb, mida inimene ostab või millal käib (eriti kui kasutab püsikliendi kaarti, kus nimi peal). Ükspäev tuli vene müüja kolleegidega jutuks ja sain teada, et seal on terve hierarhia: kaupade väljapanija on alam kui letimüüja, kes omakorda on alam kui kassatöötaja. Ehk siis mõte spioonidest poes on selline, et äkki venelane Olga on pandud ametisse põhjusel, et kahtlejad kahtlustaksid teda, aga samal ajal töötab Vene luure heaks hoopis keegi teine. Inimesed, olge valvsad!
Et eile uisuhooaeg nõnda edukalt algas, uurin korteris pikalt üht Saksamaa vanale raudteeammile ehitatud 38 km pikkust rattateed, mis pidavat hästi sobima ka uisutamiseks (mida kinnitavad pildid). Väike probleem on ainult sellega, et rada on kaldu sedapidi, et koht, kuhu pääseb hästi, on mäe otsas, ja koht, kuhu mitte, natuke allpool. Ent küllap on aega väljauurimiseks, mis ja kus.
Lõpuks vana lõbus film „Kala nimega Wanda”, kahjuks ilma toreda eesti tõlketa.
Kirikmäe prismas tuleb eemal kassas vene müüjat Olgat nähes mõte, kui paljud poetöötajad võiksid olla seotud luuretalitustega: on ju Kirikmäel rohkesti tähtsaid euroastusi ja suuri panku ning sellest tulenevalt ka palju spioone (see ei ole nali) ning kus mainitud asutuste töötajad ikka poes käivad ning kes muu kui kassatöötaja ikka näeb, mida inimene ostab või millal käib (eriti kui kasutab püsikliendi kaarti, kus nimi peal). Ükspäev tuli vene müüja kolleegidega jutuks ja sain teada, et seal on terve hierarhia: kaupade väljapanija on alam kui letimüüja, kes omakorda on alam kui kassatöötaja. Ehk siis mõte spioonidest poes on selline, et äkki venelane Olga on pandud ametisse põhjusel, et kahtlejad kahtlustaksid teda, aga samal ajal töötab Vene luure heaks hoopis keegi teine. Inimesed, olge valvsad!
Et eile uisuhooaeg nõnda edukalt algas, uurin korteris pikalt üht Saksamaa vanale raudteeammile ehitatud 38 km pikkust rattateed, mis pidavat hästi sobima ka uisutamiseks (mida kinnitavad pildid). Väike probleem on ainult sellega, et rada on kaldu sedapidi, et koht, kuhu pääseb hästi, on mäe otsas, ja koht, kuhu mitte, natuke allpool. Ent küllap on aega väljauurimiseks, mis ja kus.
Lõpuks vana lõbus film „Kala nimega Wanda”, kahjuks ilma toreda eesti tõlketa.
24.2.08
P, 629. päev: you will someday
Hommikul jube udu. Kraadiklaas näitab oodatud õhusoojast viis kraadi vähem ja baromeeter lubab, et järgmise 12 tunni jooksul keerab vihmale. Seega jääb ära plaanitud matk või uisuretk.
Skannin pilte (vanad isa filmid, kus ühel on allakirjutanu teadaolevalt ainsal pildil olekus full frontal – olen seal 2-aastane ja tegevuspaik on rannas).
Et päeva jooksul hakkab selginema (kella ühe paiku hakkab silm näiteks seletama jõeoru vastasperve puid), siis tekib mõte, et võiks minna ikka kas matkale või uisutama, tõenäoliselt viimast ja aja kokkuhoiu mõttes maja juurde jalgrattateele. Asfalt näib olevat siiski kuiv. Pärastlõunal tuleb välja ka päike, sooja on tõesti lubatud 13 kraadi, aga ootan pisut, kuni päike paistab rattatee nendele osadele, mida tean olevat sageli märja.
Vahepeal lendab maja juurest läbi just täpselt Eesti poole neli suurt kureparve:
Kella viiest olen all rattateel ja küll on tore. Kohati on küll puulehti ja hobusesitta, aga nendest pääseb mööda. Osa veepuhastusjaamast edasi, mis tavaliselt on märg ja libe, on niiske, aga libe ei ole (vahest tekib libedus niiskel asfaldil elavate mikroorganismide mõjul, kes aga nõnda varasel aastaajal veel ei tegutse). See osa on huvitaval viisil ka lehetu ja raotu (olen seal kunagi rao taha komistanud). Sõidan veskini; ka osa tõkkepuu ja veski vahel on küll märg nagu peaaegu alati, aga mitte libe. Kaljudest õhkab paiguti päevasoojust. Kohtan kokku nelja rulluisutajat; jalgrattureid on rohkesti.
Tagasi Patagooniani, siis sillani. Läbisõit on 8,5 km, 49 minutit. Väga meeldiv.
Õhtul film American Beauty (1999), maakeelse pealkirjaga „Tabamata ilu”, mis on täitsa tore film nii omaette kui ka seetõttu, et peategelane on äravahetamiseni sarnane isand K-ga, nii et kogu aeg võib lõbusasti ette kujutada, mis saaks, kui isand K võtaks filmitegelasest eeskuju.
Skannin pilte (vanad isa filmid, kus ühel on allakirjutanu teadaolevalt ainsal pildil olekus full frontal – olen seal 2-aastane ja tegevuspaik on rannas).
Et päeva jooksul hakkab selginema (kella ühe paiku hakkab silm näiteks seletama jõeoru vastasperve puid), siis tekib mõte, et võiks minna ikka kas matkale või uisutama, tõenäoliselt viimast ja aja kokkuhoiu mõttes maja juurde jalgrattateele. Asfalt näib olevat siiski kuiv. Pärastlõunal tuleb välja ka päike, sooja on tõesti lubatud 13 kraadi, aga ootan pisut, kuni päike paistab rattatee nendele osadele, mida tean olevat sageli märja.
Vahepeal lendab maja juurest läbi just täpselt Eesti poole neli suurt kureparve:
Kella viiest olen all rattateel ja küll on tore. Kohati on küll puulehti ja hobusesitta, aga nendest pääseb mööda. Osa veepuhastusjaamast edasi, mis tavaliselt on märg ja libe, on niiske, aga libe ei ole (vahest tekib libedus niiskel asfaldil elavate mikroorganismide mõjul, kes aga nõnda varasel aastaajal veel ei tegutse). See osa on huvitaval viisil ka lehetu ja raotu (olen seal kunagi rao taha komistanud). Sõidan veskini; ka osa tõkkepuu ja veski vahel on küll märg nagu peaaegu alati, aga mitte libe. Kaljudest õhkab paiguti päevasoojust. Kohtan kokku nelja rulluisutajat; jalgrattureid on rohkesti.
Tagasi Patagooniani, siis sillani. Läbisõit on 8,5 km, 49 minutit. Väga meeldiv.
Õhtul film American Beauty (1999), maakeelse pealkirjaga „Tabamata ilu”, mis on täitsa tore film nii omaette kui ka seetõttu, et peategelane on äravahetamiseni sarnane isand K-ga, nii et kogu aeg võib lõbusasti ette kujutada, mis saaks, kui isand K võtaks filmitegelasest eeskuju.
23.2.08
L, 628. päev: Konstantin Päts 134
Hommikul näen unes, et teen looduspilte ja mul on optilise stabilisaatoriga teleobjektiiv. Kui olen just oma surematut pilti tegemas, kõlab ukse peale vali koputus ja mind kistakse unenäomaailmast pärismaailmasse. Muidugi mõista teen näo, et mind ei ole kodus. Hiilin esikusse ja kuulen, et koputused lähevad koridori mööda edasi. Oletan, et äkki on soojusarvesti tehnik.
Natukese aja pärast tulebki onkel, jutustab pikad lood kohalikus murdes, millele ägedalt kaasa noogutan, ise üritades kõigest väest aru saada, mida ta räägib. Taskulambi ja peegli olen pannud käepärast. Ühtäkki saan aru, et ta jutt on jõudnud tegelikult küsimuseni, kas ma kohalikust murdest ikka saan aru. Vastan, et eriti ei saa, aga kui tal midagi selle vastu ei ole, võiks ta sama näiteks saksa keeles üle rääkida. Ütleb, et ei ole, ja räägib. Saan teada, et ta ei näe isegi peegli abil soojaveemõõdiku näitu lugeda, äkki saan aidata. Lootes, et ta ei haara ajal, mil olen peadpidi kapis, köögilaua pealt leivanuga (mis on tegelikult üsna nüri), vaatan ja üritan mõistatada, kuidas peegelpildis numbrid õigetpidi välja näevad. Loen ette, kaks korda ja hästi aeglaselt, ta paneb need kirja ja kõnnib minema. Rahu majas – ei pidanud ma midagi soojafirmale helistama (sest mind ei olnud siis kohal, kui nad eelmine kord käisid); kel janu, sel jalad. Midagi kadunud ei ole (peale mu märkmiku, mis on kadunud juba kaks nädalat ja kus ei olnud strateegilisi andmeid).
Sirvin turismifirma pakkumisi ja tellin reisi Dortmundi mudelimessile (aprillis).
Pesen puhtaks rulluiskude randme- ja käsivarrekaitsmed.
Tundub, et kell 16.30 [arvuti kella järgi, mis on 4 minutit taga] on väike maavärin: maja võdiseb umbes sekundi edasi-tagasi ja laua peal toataim väriseb. Tunne on sama kui 2004. a maavärina ajal Tallinnas, kui algul arvasid töökaaslased, et ju vast maja alt sõitis läbi betooniveok, aga akna all istunud eitasid seda ja õhtul telekas ütles, et hoopis maavärin. Google Earthis nähtava maavärinateabe järgi on Kesk-Euroopas mitu nõrkade maavärinate kollet, lähim – kaevandustegevuse tõttu – Saksa Saaremaal. (Ja nii ka seekord, kinnitab teade. Magnituud puhta 3,8.)
Käin poes. Kassasabas on mu järel kisava pisivõsuga pere, kelle ema ütleb mulle kaks korda tere (esimene kord ma ei reageeri), siis tunnen ära, et see on töölt sama sekretär, kes kunagi mind uisutamas olla näinud. Rohkem töökaaslasi (ega üldse tuttavaid) ma Kõrgmetsa maksimarketis ega sama kaubanduskeskuse muudes poodides kahe aasta jooksul näinud ei ole.
Tagasiteel möödun Kõrgmetsa kirikust, kus hakkab tulema koorikontsert, kuhu näen tõttamas paari inimest, käes statiivid. „Aa, fotograafid,” mõtlen. Aga kui enamik kiriku poole tõttavaid koorilauljaid on samasuguste statiividega, siis tundub, et need on pigem mingid vähekompaktsed noodipuldid (ehk „muusikalavad”, nagu kirjutas kunagi keegi tundmatu tõlkija). Huvitav, ma ei ole varem koorilauljatel pulte näinud.
Aga see on ütlemata tore, et N. Liidul oli kogu olemasolu aja ning tema õigusjärglasel Venemaal on praegugi Konstantin Pätsi sünnipäeval riigipüha!
Natukese aja pärast tulebki onkel, jutustab pikad lood kohalikus murdes, millele ägedalt kaasa noogutan, ise üritades kõigest väest aru saada, mida ta räägib. Taskulambi ja peegli olen pannud käepärast. Ühtäkki saan aru, et ta jutt on jõudnud tegelikult küsimuseni, kas ma kohalikust murdest ikka saan aru. Vastan, et eriti ei saa, aga kui tal midagi selle vastu ei ole, võiks ta sama näiteks saksa keeles üle rääkida. Ütleb, et ei ole, ja räägib. Saan teada, et ta ei näe isegi peegli abil soojaveemõõdiku näitu lugeda, äkki saan aidata. Lootes, et ta ei haara ajal, mil olen peadpidi kapis, köögilaua pealt leivanuga (mis on tegelikult üsna nüri), vaatan ja üritan mõistatada, kuidas peegelpildis numbrid õigetpidi välja näevad. Loen ette, kaks korda ja hästi aeglaselt, ta paneb need kirja ja kõnnib minema. Rahu majas – ei pidanud ma midagi soojafirmale helistama (sest mind ei olnud siis kohal, kui nad eelmine kord käisid); kel janu, sel jalad. Midagi kadunud ei ole (peale mu märkmiku, mis on kadunud juba kaks nädalat ja kus ei olnud strateegilisi andmeid).
Sirvin turismifirma pakkumisi ja tellin reisi Dortmundi mudelimessile (aprillis).
Pesen puhtaks rulluiskude randme- ja käsivarrekaitsmed.
Tundub, et kell 16.30 [arvuti kella järgi, mis on 4 minutit taga] on väike maavärin: maja võdiseb umbes sekundi edasi-tagasi ja laua peal toataim väriseb. Tunne on sama kui 2004. a maavärina ajal Tallinnas, kui algul arvasid töökaaslased, et ju vast maja alt sõitis läbi betooniveok, aga akna all istunud eitasid seda ja õhtul telekas ütles, et hoopis maavärin. Google Earthis nähtava maavärinateabe järgi on Kesk-Euroopas mitu nõrkade maavärinate kollet, lähim – kaevandustegevuse tõttu – Saksa Saaremaal. (Ja nii ka seekord, kinnitab teade. Magnituud puhta 3,8.)
Käin poes. Kassasabas on mu järel kisava pisivõsuga pere, kelle ema ütleb mulle kaks korda tere (esimene kord ma ei reageeri), siis tunnen ära, et see on töölt sama sekretär, kes kunagi mind uisutamas olla näinud. Rohkem töökaaslasi (ega üldse tuttavaid) ma Kõrgmetsa maksimarketis ega sama kaubanduskeskuse muudes poodides kahe aasta jooksul näinud ei ole.
Tagasiteel möödun Kõrgmetsa kirikust, kus hakkab tulema koorikontsert, kuhu näen tõttamas paari inimest, käes statiivid. „Aa, fotograafid,” mõtlen. Aga kui enamik kiriku poole tõttavaid koorilauljaid on samasuguste statiividega, siis tundub, et need on pigem mingid vähekompaktsed noodipuldid (ehk „muusikalavad”, nagu kirjutas kunagi keegi tundmatu tõlkija). Huvitav, ma ei ole varem koorilauljatel pulte näinud.
Aga see on ütlemata tore, et N. Liidul oli kogu olemasolu aja ning tema õigusjärglasel Venemaal on praegugi Konstantin Pätsi sünnipäeval riigipüha!
22.2.08
R, 627. päev: alguses oli jääaeg
Eilne arutelu igivanal, aga ikkagi ammendamata teemal „Numbrite või sõnadega?” laieneb täna tuhandete eraldustühikuni ja selleni, mida teha 4-kohaliste arvudega, ning kas protsendimärgi ette käib tühik või mitte. Ka seda selgitab EKK ptk O51 – ja ka siin on oskustekstides sellist kasutust, mida EKK ei reguleeri (nt kui tabelis on arvud 3 koha kaupa rühmitatud, siis on ka 4-kohalistes arvudes tuhandete eraldustühik, mida muidu ei oleks).
Suhteliselt vara minekule. Jaamast tuleb sama bussi peale joodiknaaber; sätin end väljumisel hästi ukse juurde, et vältida olukorda, kus peaksin üles sõitma samas liftis. Jõuan.
* * *
Õhtul Eesti Vabariigi „90. juubeli”* tähistamine, asukohaga JMO-maja söökla. Eesti lipp on radiaatori vahel. Telekast jookseb film kauneimate Põlva-, Võru-, Valga- ja Viljandimaa vaadetega, poliitiliselt korrektsel viisil mitte ahistades vertiigoga inimesi ehk üle laiekraani laiaks vajutatuna. Lärm ja palavus on täiesti peokohased. Avakõnel on järeltõlge prantsuse keelde. Loendan mõttes, mitmes vabariigi aastapäevapidu see mul võõrsil veeta on; sellega tekib võrdlusmoment. Söök on (kohalik), vein tundub olevat Chardonnay. Asutan end minema võimalikult vara, juba enne etteasteid, nihkudes ukse poole piltide tegemise ettekäändel. Pidu algas seitsmest, olin kohal poole kaheksast, kõned peeti ja lauda sai umbes kaheksa, buss tagasi läks 21.08, korteris pool kümme.
Erinevalt õigel päeval ametlikust, Tallinnas Estonias peetavast aastapäevaaktusest valitseb siinsel peol siiski lõbus, mitte matusemeeleolu.
* Et juubel on ümmargune tähtpäev, tähendab „90. juubel” juhul, kui võtta juubeliks iga 10-ga jaguv tähtpäev, 900 aastat ning, kui lähtuda sellest, et esimene juubel on 50, siis koguni 4500 aastat. Soliidne iga, kiviajast peale, Vabadussõja asemel Kaali meteoriit. Veel uhkem oleks lähtuda Eesti paganlikust ajaarvamisest, mis hakkab pihta umbes Sindi-Kunda kultuuri algusajast või koguni mandrijää kadumisest ning on jõudnud praeguseks välja 12. tuhandesse. (Meenub „Lammas all paremas nurgas”, kus Kark jutustab oletatavale tulnukale kogu Eesti ajaloo jääajast laulva revolutsioonini.)
Ja fotograafid, pange kõrva taha: pärisfotokal toetatakse vasaku käega objektiivi.
Heheh.
Suhteliselt vara minekule. Jaamast tuleb sama bussi peale joodiknaaber; sätin end väljumisel hästi ukse juurde, et vältida olukorda, kus peaksin üles sõitma samas liftis. Jõuan.
* * *
Õhtul Eesti Vabariigi „90. juubeli”* tähistamine, asukohaga JMO-maja söökla. Eesti lipp on radiaatori vahel. Telekast jookseb film kauneimate Põlva-, Võru-, Valga- ja Viljandimaa vaadetega, poliitiliselt korrektsel viisil mitte ahistades vertiigoga inimesi ehk üle laiekraani laiaks vajutatuna. Lärm ja palavus on täiesti peokohased. Avakõnel on järeltõlge prantsuse keelde. Loendan mõttes, mitmes vabariigi aastapäevapidu see mul võõrsil veeta on; sellega tekib võrdlusmoment. Söök on (kohalik), vein tundub olevat Chardonnay. Asutan end minema võimalikult vara, juba enne etteasteid, nihkudes ukse poole piltide tegemise ettekäändel. Pidu algas seitsmest, olin kohal poole kaheksast, kõned peeti ja lauda sai umbes kaheksa, buss tagasi läks 21.08, korteris pool kümme.Erinevalt õigel päeval ametlikust, Tallinnas Estonias peetavast aastapäevaaktusest valitseb siinsel peol siiski lõbus, mitte matusemeeleolu.
* Et juubel on ümmargune tähtpäev, tähendab „90. juubel” juhul, kui võtta juubeliks iga 10-ga jaguv tähtpäev, 900 aastat ning, kui lähtuda sellest, et esimene juubel on 50, siis koguni 4500 aastat. Soliidne iga, kiviajast peale, Vabadussõja asemel Kaali meteoriit. Veel uhkem oleks lähtuda Eesti paganlikust ajaarvamisest, mis hakkab pihta umbes Sindi-Kunda kultuuri algusajast või koguni mandrijää kadumisest ning on jõudnud praeguseks välja 12. tuhandesse. (Meenub „Lammas all paremas nurgas”, kus Kark jutustab oletatavale tulnukale kogu Eesti ajaloo jääajast laulva revolutsioonini.)
Ja fotograafid, pange kõrva taha: pärisfotokal toetatakse vasaku käega objektiivi.
Heheh.
21.2.08
N, 626. päev: oot-oot-oot-oot otsalõpi
Tõlget kontrollides arvab kolleeg, et kirjapilt 2 °C on vale ja tahab seda parandama hakata, mis viib mitme vaheetapi kaudu lõpuks välja vana küsimuseni, kas sõnade või numbritega. Kui meilis ääri-veeri mainin, et see teema on meil tundlik, lähebki pauk lahti. Vastan sellele lakooniliselt „hakkab aga jälle... ☺”.
Aga seekord olen varustunud „Eesti keele käsiraamatu” uusima, 2007. a väljaandega ja avastan sealt, et peale selle, et ptk O51 algab nii armsasti sõnadega „tavalises üldkeele tekstis on kombeks arvsõnad 1–10 kirjutada sõnadega” – NB! „tavalises”, „üldkeele”, „kombeks”), järgneb kohe näide „Minu vanaisal oli seitse tütart” – mis minu keeletaju jaoks on pisut teisest puust kui näiteks ravimi kõrvalnähtude sagedus.
Aga, nagu mulle kunagi kenasti öeldi (mul on see meil välja prinditud ja tallel), ei ole mul kui inseneril õigust keeleasjus sõna võtta, nii et ülalöeldu on öeldud järelikult õiguseta. (Kui aga arvestada seda, et olen üheksandiku nimiõpinguajast nühkinud siiski keeleteaduskonna pinki, millest on ette näidata ka paber, siis pisike õigus ikka on. ☺)
Murdekeele esitamise pärast muretsevale lugejale: jah, pealkiri osundab surematut Lainet.
Aga seekord olen varustunud „Eesti keele käsiraamatu” uusima, 2007. a väljaandega ja avastan sealt, et peale selle, et ptk O51 algab nii armsasti sõnadega „tavalises üldkeele tekstis on kombeks arvsõnad 1–10 kirjutada sõnadega” – NB! „tavalises”, „üldkeele”, „kombeks”), järgneb kohe näide „Minu vanaisal oli seitse tütart” – mis minu keeletaju jaoks on pisut teisest puust kui näiteks ravimi kõrvalnähtude sagedus.
Aga, nagu mulle kunagi kenasti öeldi (mul on see meil välja prinditud ja tallel), ei ole mul kui inseneril õigust keeleasjus sõna võtta, nii et ülalöeldu on öeldud järelikult õiguseta. (Kui aga arvestada seda, et olen üheksandiku nimiõpinguajast nühkinud siiski keeleteaduskonna pinki, millest on ette näidata ka paber, siis pisike õigus ikka on. ☺)
Murdekeele esitamise pärast muretsevale lugejale: jah, pealkiri osundab surematut Lainet.
20.2.08
K, 54. päev: ahv
Hommikul tööle sõites täheldan, et joodiknaaber tuleb bussi peale peatusest, mis on kodutute varjupaiga ja narkomaanide tugikeskuse juures. Nagu tavaliselt, sõidab ta jaamani.
Hommikukohvi ajal on saanud nüüd kombeks ajada eesti rühmaga tööjuttu, aga paraku ei saabu kõik alati kella pealt ning siis juhtub, et esimesed saabujad haaratakse kuhugi muude lauda. Näiteks eile sattusin soomlaste seltskonda ja täna satun algul hollandi kolleegi M ja slovaki kolleegi S vastu, kes räägivad ülihuvitavat juttu eesnimedest, aga enne kui saan sõnajärje endale, et rääkida lõbus lugu, kuidas enne XX sajandit oli Eesti külas käibel keskmiselt kümme mehe- ja viis naise-eesnime ning lapsi oli umbes sama arv, mis tähendas, et näiteks mu isapoolsete sugulaste hulgas oli XIX sajandil tervelt kümme JV-d, kes peale selle, et nad olid nimekaimud ühest külast, olid nad suisa nimekaimud ühest talust – ja pakkuda välja mõte pidada ettekanne rahvaste isikunimedest – jõuavad kohale ülejäänud ja algab pisikoosolek, kus ma saan põhjalikumalt teada, mis juhtus eile koosolekul, kus olin füüsiliselt kohal, aga mõtetes mitte.
Lõuna ajal käin tänu täpsele ajastusele postkontoris järel nn toidupakil. Tegelikult on selle sees paar vaimutoiduüllitist, aga ega siis kohalik post oska eesti keelt ja vat kuidas ta on saatja nime tõlgendanud:
Peaaegu-näpuka tulemusel (kus saan sõnasabast kinni ja enne kahju sündimist ära parandan) saab Euroopa Liit peaaegu juurde uue asutuse, Ühenduse Soerdiameti. Lisan selle võimaluse automaatparandustesse koos täna hommikul samuti peaaegu juhtunud näpukaga, kus sõnas eeliseks libises sõrm valele klahvile ja tuli kogemata eesliseks. — Vaadake teinekord, mida pakuvad Wordi eesti keele automaatparandused. Tundub, et sedavõrd kirjaoskajad inimesed, kes teavad, mispidi arvutisõrmistikku laua peal hoida (nupud üles või alla), teavad ütlasi ka seda, et isegi eesti keeles ei kirjutata alati samamoodi kui loetakse. Automaatparanduste loendis vaikimisi olevad parandused on sama tohletanud kui 1990. aastate alguse unenägude seletajas juhuslikust kohast esimene vastuvaadanud sõna bolševik. Kirjutage sinna pigem praktilisi näpukavõimalusi, mis võivad tekitada piinlikkust, nagu seaketas → saeketas, kitselüliti → kaitselüliti või patisendid → patsiendid jne.
Täna jääb taas kord kaelakaart minu ja laua vahele ning taas kord läheb konks katki. Käin valvelauas uut paela küsimas, turvamees pakub tagasikeriva pooliga paela. No olgu siis. Huvitav, kui kaua veel peab vastu kaardi ümber olev plastkarp, mille aasaserva olen ma liiminud vähemalt viis korda. Hea liim on (UHU kraft), peab ütlema – täna läks katki konks, mitte aas.
Õhtul Kirikmäe prismas. On udu ja tibutab, mis kergendab otsust mitte minna vaatama kuuvarjutust (sest mul on aknad teisele poole ja peaksin matkama teisele poole jõge põllule, mis kella neljast öösel ei ole üldse tore; 2003. a mais vaatlesin kell viis hommikul osalist päiksevarjutust ja see oli tegelikult kole piin).
Hommikukohvi ajal on saanud nüüd kombeks ajada eesti rühmaga tööjuttu, aga paraku ei saabu kõik alati kella pealt ning siis juhtub, et esimesed saabujad haaratakse kuhugi muude lauda. Näiteks eile sattusin soomlaste seltskonda ja täna satun algul hollandi kolleegi M ja slovaki kolleegi S vastu, kes räägivad ülihuvitavat juttu eesnimedest, aga enne kui saan sõnajärje endale, et rääkida lõbus lugu, kuidas enne XX sajandit oli Eesti külas käibel keskmiselt kümme mehe- ja viis naise-eesnime ning lapsi oli umbes sama arv, mis tähendas, et näiteks mu isapoolsete sugulaste hulgas oli XIX sajandil tervelt kümme JV-d, kes peale selle, et nad olid nimekaimud ühest külast, olid nad suisa nimekaimud ühest talust – ja pakkuda välja mõte pidada ettekanne rahvaste isikunimedest – jõuavad kohale ülejäänud ja algab pisikoosolek, kus ma saan põhjalikumalt teada, mis juhtus eile koosolekul, kus olin füüsiliselt kohal, aga mõtetes mitte.
Lõuna ajal käin tänu täpsele ajastusele postkontoris järel nn toidupakil. Tegelikult on selle sees paar vaimutoiduüllitist, aga ega siis kohalik post oska eesti keelt ja vat kuidas ta on saatja nime tõlgendanud:
Peaaegu-näpuka tulemusel (kus saan sõnasabast kinni ja enne kahju sündimist ära parandan) saab Euroopa Liit peaaegu juurde uue asutuse, Ühenduse Soerdiameti. Lisan selle võimaluse automaatparandustesse koos täna hommikul samuti peaaegu juhtunud näpukaga, kus sõnas eeliseks libises sõrm valele klahvile ja tuli kogemata eesliseks. — Vaadake teinekord, mida pakuvad Wordi eesti keele automaatparandused. Tundub, et sedavõrd kirjaoskajad inimesed, kes teavad, mispidi arvutisõrmistikku laua peal hoida (nupud üles või alla), teavad ütlasi ka seda, et isegi eesti keeles ei kirjutata alati samamoodi kui loetakse. Automaatparanduste loendis vaikimisi olevad parandused on sama tohletanud kui 1990. aastate alguse unenägude seletajas juhuslikust kohast esimene vastuvaadanud sõna bolševik. Kirjutage sinna pigem praktilisi näpukavõimalusi, mis võivad tekitada piinlikkust, nagu seaketas → saeketas, kitselüliti → kaitselüliti või patisendid → patsiendid jne.
Täna jääb taas kord kaelakaart minu ja laua vahele ning taas kord läheb konks katki. Käin valvelauas uut paela küsimas, turvamees pakub tagasikeriva pooliga paela. No olgu siis. Huvitav, kui kaua veel peab vastu kaardi ümber olev plastkarp, mille aasaserva olen ma liiminud vähemalt viis korda. Hea liim on (UHU kraft), peab ütlema – täna läks katki konks, mitte aas.
Õhtul Kirikmäe prismas. On udu ja tibutab, mis kergendab otsust mitte minna vaatama kuuvarjutust (sest mul on aknad teisele poole ja peaksin matkama teisele poole jõge põllule, mis kella neljast öösel ei ole üldse tore; 2003. a mais vaatlesin kell viis hommikul osalist päiksevarjutust ja see oli tegelikult kole piin).
19.2.08
T, 624. päev: ma tulen rahus
Hommikul tüütuvõitu, kuigi kahtlemata kasulik koosolek, kus arutatakse, kuidas saab terminitööga tõlkeid paremaks muuta. Nihelen ja mulle tundub, et kogu asi läheneb asjale valest otsast, sest on umbes sama, et andke sõnaraamat ja siis oskame kõike.
Siis aga heliseb taskutelefon ja mind kistakse pooleteise tuhande kilomeetri tagustesse sündmustesse, mille raames kõnelen turvafirmaga ja turvafirma patrulliga ja abikaasaga ja juhatan vägesid sündmuskohta üle vaatama ning mõlgutan võimalust teha juhtunust politseile avaldus, sest kahtlusaluste jobukakkude ring on ahas.
Kui taas kontaktivõime saavutan, peaks kella järgi koosolek hakkama lõpetama, aga näen, et jutt on päevakorra 6 punktist alles 3. juures.
Ülejäänud päev kulub pikale tekstile, mille tähtaeg on homme hommikul, aga kus viimased poolteist lehekülge käivad üle jõu.
Korteriski olen väsinud, vaatan YouTube'ist soome huumorit (Kummeli). Saan aru, et enamik lugejaid on sellise teate peale ehmatusest toolilt maha kukkumas, aga seal on kohati ka häid asju. Meenutan sooja mälestusena seda, kui kõndisin tänaval, minding my own business, ning mööda sõitis nüüdseks kadund koomik ja leiutaja Spede Pasanen ning viipas sõbralikult.
Siis aga heliseb taskutelefon ja mind kistakse pooleteise tuhande kilomeetri tagustesse sündmustesse, mille raames kõnelen turvafirmaga ja turvafirma patrulliga ja abikaasaga ja juhatan vägesid sündmuskohta üle vaatama ning mõlgutan võimalust teha juhtunust politseile avaldus, sest kahtlusaluste jobukakkude ring on ahas.
Kui taas kontaktivõime saavutan, peaks kella järgi koosolek hakkama lõpetama, aga näen, et jutt on päevakorra 6 punktist alles 3. juures.
Ülejäänud päev kulub pikale tekstile, mille tähtaeg on homme hommikul, aga kus viimased poolteist lehekülge käivad üle jõu.
Korteriski olen väsinud, vaatan YouTube'ist soome huumorit (Kummeli). Saan aru, et enamik lugejaid on sellise teate peale ehmatusest toolilt maha kukkumas, aga seal on kohati ka häid asju. Meenutan sooja mälestusena seda, kui kõndisin tänaval, minding my own business, ning mööda sõitis nüüdseks kadund koomik ja leiutaja Spede Pasanen ning viipas sõbralikult.
18.2.08
E, 623. päev: vajaduse koraal
Tavaline tööpäev.
Ostan ära lihavõteteaegsed lennukipiletid. tv.ee pealt „Ärapanija”. Superstaari-saadet kahjuks kuskil ei ole.
(Bloggeri kinnitussõna on praegu, uskuge või mitte, "nipplz".)
Ostan ära lihavõteteaegsed lennukipiletid. tv.ee pealt „Ärapanija”. Superstaari-saadet kahjuks kuskil ei ole.
(Bloggeri kinnitussõna on praegu, uskuge või mitte, "nipplz".)
17.2.08
P, 622. päev: ja tulebki
Ortopeediatekste on tegelikult kaks, maht kokku umbes 35 lk. Kõike kahe päevaga ei jõua ega jaksa ning ei mina oska ega julge midagi vahelt ära jätta. Matk tuleb edasi lükata järgmiseks nädalavahetuseks. Üllatus on, et ma ei näinudki sellega seotut unes (kuigi ma teatavasti kujutan kõike kirjutatavat vaimusilmas ette). Samas ma nüüd mõni aeg ei taha süüa näiteks kanakoiba, et mitte hakata vaagima selle võrdlevat anatoomiat.
Millalgi õhtul hilja – kui iga tekstis olev tibia on pöördumatult võtnud kujuks tibla – vaatan väsinuna kella, aga see näitab alles 20.41.
Üritan ära osta lihavõtteaegsed lennukipiletid, aga peast ei mäleta, kas suur neljapäev on vaba või mitte, ning märkmik on kadunud kui tina tuhka. Aega hakkab nappima ja lennukipiletitel on teatavasti komme teha äkilisi hinnahüppeid.
Millalgi õhtul hilja – kui iga tekstis olev tibia on pöördumatult võtnud kujuks tibla – vaatan väsinuna kella, aga see näitab alles 20.41.
Üritan ära osta lihavõtteaegsed lennukipiletid, aga peast ei mäleta, kas suur neljapäev on vaba või mitte, ning märkmik on kadunud kui tina tuhka. Aega hakkab nappima ja lennukipiletitel on teatavasti komme teha äkilisi hinnahüppeid.
16.2.08
L, 621. päev: loen ja kirjutan
Laupäev ja suur osa ööst vastu pühapäeva kulub sellele, et alguses annan 60 lk pikkuse teksti kohta tehnikateemalist nõu ja siis satun tõlkima perekondliku harimise eesmärgil ülirasket ortopeediateksti. Sõnastikud ja asjalike kohtade veebilingid on tööjuures, Internetis on asjad väga vahelduva usaldusväärsusega (päeva, õigemini öö parim leid on Audentese kodulehelt leitud anatoomiaõppematerjal, kus oskuskeel lonkab mõlemast jalast – nähtavasti õpetab Audentes anatoomia kursust, st inimene tuleb maksab kõrghariduse eest ja siis õpetatakse seda talle stiilis, et inimesel on lülisamba asemel selgroog!)
Teen ettevalmistusi (marsruut, sõiduplaanid) homseks matkaks, sest päike särab potisinises taevas nagu tõllaratas ja kahju on toas istuda (kuigi on külm). Mida õhtu poole, seda rohkem mulle tundub, et ka homme tuleb samasugune päev kui täna.
Teen ettevalmistusi (marsruut, sõiduplaanid) homseks matkaks, sest päike särab potisinises taevas nagu tõllaratas ja kahju on toas istuda (kuigi on külm). Mida õhtu poole, seda rohkem mulle tundub, et ka homme tuleb samasugune päev kui täna.
15.2.08
R, 620. päev: I'm so ronery...
Messenger on saatnud järjekordse liigutava kirja, mis on maakeelde ümber pandud parimas võõrapärasust säilitavas tõlkeviisis, mis oli moes näiteks XIX saj saksa-inglise ilukirjandustõlgetes, aga mida tänapäevastes tarbetekstis nähes hakkab mul toimetajana kõht valutama (tõlge on küll kahtlemata ülitäpne ja kõik inglise sõnad on leidnud eestikeelse väljenduse, aga kaheldavasti tõlke lugejat ei huvita, mis sõnad seisid algupärandis).
Bussiraisk ei oota, mis annab võimaluse vaadelda, kuidas ehitusplatsi mõlemad töömehed käsitsevad sarikaotste mahasaagimiseks kettsaagi. Bussipeatusest vaadates jääb mulje, et sae käivitamisel hoiab üks mees saagi käes ja teine toetab saelaba vastu oma põske. Kiivreid nad ei tunnista (kiivri eesmärk ehitusel on kaitsta mitte allakukkumise korral, vaid asjade pähekukkumise eest).
Bussipeatuse vastas teises majas lammutab töömees, nagu paistab ja kostab, betoonist aknalauda ...haamriga. Kuigi ses suhtes mõistlik, et ta ei lammuta seda, ütleme, küüneviiliga, aga teisalt... Soovin talle mõttes jõudu ja pikka iga.
Töömaja kõrval oli eile ehitusplatsil sinine kraana, mis oli eemalt vaadates täpselt sama marki kui kuulus Eesti punane kraana (Krupp 70 GMT/AT). [Fakte kontrollides näen siiski, et mu mälu on alt vedanud ja sinine oli pisut teistsugune Krupp KMK 4070.] — Kas keegi selle peale seni tulnud ongi, et milline iroonia see oli, et Saksa kiivris, mundris ja MP40-ga soldati kuju tõstis minema just Kruppi kraana – ja Essenis, Sütiste „soomuslinnas” asunud Krupp ei tootnud sõja ajal teps mitte kohviveskeid ja röstereid, nagu oletas kunagi üks Ekspressi kirjaneitsi, kes ajas segamini Kruppi ja Krupsi ning ilmselt ei teadnud, et pärast sõda peeti Kruppi sõjaaegset tööstustegevust sõjakuriteoks ja hr Krupp sai 12 aastat + kogu vara konfiskeerimise.
Õhtul Kirikmäe prismas, kus trehvan FR1-kursuse rühma- ja alma materi-kaaslasega. Arvatavasti ei ole raske välja mõelda, millele jutt läheb. Saan teada, et ta on sattunud FR5-kursuse intensiivversioonile ja et prantsuse keele kursused lähevad vähemalt tema jaoks raskemaks geomeetrilises progressioonis.
Filmiõhtu: „Punase Oktoobri” lõpp ja „Team America: World Police”. Head filmid mõlemad.
Bussiraisk ei oota, mis annab võimaluse vaadelda, kuidas ehitusplatsi mõlemad töömehed käsitsevad sarikaotste mahasaagimiseks kettsaagi. Bussipeatusest vaadates jääb mulje, et sae käivitamisel hoiab üks mees saagi käes ja teine toetab saelaba vastu oma põske. Kiivreid nad ei tunnista (kiivri eesmärk ehitusel on kaitsta mitte allakukkumise korral, vaid asjade pähekukkumise eest).
Bussipeatuse vastas teises majas lammutab töömees, nagu paistab ja kostab, betoonist aknalauda ...haamriga. Kuigi ses suhtes mõistlik, et ta ei lammuta seda, ütleme, küüneviiliga, aga teisalt... Soovin talle mõttes jõudu ja pikka iga.
Töömaja kõrval oli eile ehitusplatsil sinine kraana, mis oli eemalt vaadates täpselt sama marki kui kuulus Eesti punane kraana (Krupp 70 GMT/AT). [Fakte kontrollides näen siiski, et mu mälu on alt vedanud ja sinine oli pisut teistsugune Krupp KMK 4070.] — Kas keegi selle peale seni tulnud ongi, et milline iroonia see oli, et Saksa kiivris, mundris ja MP40-ga soldati kuju tõstis minema just Kruppi kraana – ja Essenis, Sütiste „soomuslinnas” asunud Krupp ei tootnud sõja ajal teps mitte kohviveskeid ja röstereid, nagu oletas kunagi üks Ekspressi kirjaneitsi, kes ajas segamini Kruppi ja Krupsi ning ilmselt ei teadnud, et pärast sõda peeti Kruppi sõjaaegset tööstustegevust sõjakuriteoks ja hr Krupp sai 12 aastat + kogu vara konfiskeerimise.Õhtul Kirikmäe prismas, kus trehvan FR1-kursuse rühma- ja alma materi-kaaslasega. Arvatavasti ei ole raske välja mõelda, millele jutt läheb. Saan teada, et ta on sattunud FR5-kursuse intensiivversioonile ja et prantsuse keele kursused lähevad vähemalt tema jaoks raskemaks geomeetrilises progressioonis.
Filmiõhtu: „Punase Oktoobri” lõpp ja „Team America: World Police”. Head filmid mõlemad.
14.2.08
N, 619. päev: Tagariimu ja Jätakata
Kas on juba neljapäev? Alles nädal algas.
Eestist saabunud sõbrapäevasõnumid näitavad, et Eestis on sõbrapäevandus muutunud nähtuseks, kus üksteisele saadetakse õõnsaid valmissalmikesi. Samas on Eesti sõbrapäev suhteliselt ebaintiimne rahvapüha (ei kujuta ette, et käiksin siin mööda asutuse koridori ja sooviksin igaühele head valentinipäeva või sosistaksin, et roses are red, violets are blue jne — tundub, et võiksin saada külge maniaki maine).
(Vrd „Simpsonite” 200. osas pühadevaesele ajale kaubanduse elavdamiseks leiutatud Love Day.)
Tõlketehnika koosolek, arutatakse olukorda ja tulevaid koolitusi.
Uus kuukaart.
Vaatan õhtul vana allveelaevafilmi The Hunt for Red October algust. See on see film, kus Sean Connery on vene (õigemini leedu) allveelaevakomandör ning, nagu kartagi, räägivad vene allveelaevnikud ja laulavad nägematud koorid filmis ajuti „vene” keeles. Näitlejad murravad keelt, mida nad ei oska, veel jubedamini kui filmis Minu Leninid, nii et mitte midagi aru ei saa – hea, et on olemas subtiitrid!
Film valmis 1990, raamat, mille järgi film tehti, 1984, mil toimub ka tegevus, ja arvake kolm korda, mis nimi on allveelaeva KGB-lasest politrukil, kellel läheb kohe filmi alguses haprasti? Hehee.... — Ivan Jurjevitš PUTIN.
Eestist saabunud sõbrapäevasõnumid näitavad, et Eestis on sõbrapäevandus muutunud nähtuseks, kus üksteisele saadetakse õõnsaid valmissalmikesi. Samas on Eesti sõbrapäev suhteliselt ebaintiimne rahvapüha (ei kujuta ette, et käiksin siin mööda asutuse koridori ja sooviksin igaühele head valentinipäeva või sosistaksin, et roses are red, violets are blue jne — tundub, et võiksin saada külge maniaki maine).
(Vrd „Simpsonite” 200. osas pühadevaesele ajale kaubanduse elavdamiseks leiutatud Love Day.)
Tõlketehnika koosolek, arutatakse olukorda ja tulevaid koolitusi.
Uus kuukaart.
Vaatan õhtul vana allveelaevafilmi The Hunt for Red October algust. See on see film, kus Sean Connery on vene (õigemini leedu) allveelaevakomandör ning, nagu kartagi, räägivad vene allveelaevnikud ja laulavad nägematud koorid filmis ajuti „vene” keeles. Näitlejad murravad keelt, mida nad ei oska, veel jubedamini kui filmis Minu Leninid, nii et mitte midagi aru ei saa – hea, et on olemas subtiitrid!
Film valmis 1990, raamat, mille järgi film tehti, 1984, mil toimub ka tegevus, ja arvake kolm korda, mis nimi on allveelaeva KGB-lasest politrukil, kellel läheb kohe filmi alguses haprasti? Hehee.... — Ivan Jurjevitš PUTIN.
13.2.08
K, 618. päev: mutreid võib keerata, määrida määret
Väike kolmekordne maja, mida ehitatakse bussipeatuse juures mullu märtsist saadik, on sealmaal, et võiks juba tähistada sarikapidu. Täna hommikuks on mitu nädalat maja katusel viltu vedelenud katusetarind lõpuks õigesse asendisse tõstetud – muidu tundus, et äkki sai liiga suur ja ehitajad ei tea, mida peale hakata, kas saagida keskelt jupp ära või ehitada maja suuremaks. Eile veel võis bussi oodates näha, et kogu ehitusel askeldas ainult kaks ehitajat, neist üks rääkis mobiiltelefoniga ja kopsis teise käega hajameelselt tugimüüri raketist, teine istus niisama aknaaugus ja võttis õhuvanni. Sellises tempos võib ehitamine kesta veel aastaid: auku kaevati neli kuud, aluspõhja valati kaks kuud, müüre on laotud viis kuud. Meenub, kuidas mu koolimaja, neljakordne tellishoone, olevat ehitatud enne sõda 8 kuuga, seejuures kraanat kasutamata (tellised tassiti üles seljas).
Palju tööd, toimekas päev.
Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis (poevarblasele on seltsilisi suurde tulnud, nüüd on neid ringi lendamas neli). Korterisse kõndides kuulan arheoloogi Ain Mäesalu saadet kaitserüüdest ja rõõmustan, et ka ajaloolase jutus on mitu sama mõtet, mida olin oletanud Eesti seltsi matkal Veoküla lossis raudrüüdest rääkides (nagu et turniiril ja lahingus, samuti peol kasutati erisuguseid turviseid). Huvitav jutt, eriti kaitserüüde varasematest staadiumidest ja sellest, mis on selles osas Eesti pärand (umbes nagu viimane samm plaatturvise tekkel oli rinnaplaadi kasutuselevõtt, mille teatud vormi on Euroopas üldse leitud 3 tk, neist 2 tk Otepää linnusest). Pärast vaatan korteris raudrüüraamatust pilte juurde. Saates mainiti renessanssturviste omapära, kus esmakordselt sai soomusplaadi ka sõjamehe kube (gooti turvistel oli püksiaugu kohal rõngassärgi taoline kettkaitse), renessanssturvistele iseloomulikult rohkete kaunistustega, näiteks kuldse maskikujutisega – ning algsel Vanal Toomasel (1530) olevad jäljed näitavat, et moekas ulatuslikult punduv kubemekaitse oli temalgi (ja kui hoolikamalt vaadata, siis kogu tuulelipp selle peale toetubki).
Palju tööd, toimekas päev.
Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis (poevarblasele on seltsilisi suurde tulnud, nüüd on neid ringi lendamas neli). Korterisse kõndides kuulan arheoloogi Ain Mäesalu saadet kaitserüüdest ja rõõmustan, et ka ajaloolase jutus on mitu sama mõtet, mida olin oletanud Eesti seltsi matkal Veoküla lossis raudrüüdest rääkides (nagu et turniiril ja lahingus, samuti peol kasutati erisuguseid turviseid). Huvitav jutt, eriti kaitserüüde varasematest staadiumidest ja sellest, mis on selles osas Eesti pärand (umbes nagu viimane samm plaatturvise tekkel oli rinnaplaadi kasutuselevõtt, mille teatud vormi on Euroopas üldse leitud 3 tk, neist 2 tk Otepää linnusest). Pärast vaatan korteris raudrüüraamatust pilte juurde. Saates mainiti renessanssturviste omapära, kus esmakordselt sai soomusplaadi ka sõjamehe kube (gooti turvistel oli püksiaugu kohal rõngassärgi taoline kettkaitse), renessanssturvistele iseloomulikult rohkete kaunistustega, näiteks kuldse maskikujutisega – ning algsel Vanal Toomasel (1530) olevad jäljed näitavat, et moekas ulatuslikult punduv kubemekaitse oli temalgi (ja kui hoolikamalt vaadata, siis kogu tuulelipp selle peale toetubki).
12.2.08
T, 617. päev: kings don't mean a thing on the street of dreams
Hommikul seisatub buss Kuninga tänaval Uue värava foori taga kohe eriti põhjalikult. Lõpuks tuleb piki Uue värava tänavat kesklinna poole kaks vilkuvat ja vehkivat politseimootorratturit, nende järel auto, mille kuju on mu jaoks tundmatu, aga mille massiivsus, iidsus ja läikimisaste tähendab kahtlemata midagi ülitähtsat; seejärel tuleb veel üks mootorrattur ja liiklus taastub. Mõtlen, miks kroonitud pea ei võiks lossi sõita lossi alt läbiviiva tänavatunneli kaudu, millest mäletamisi keerab haru lossi poole – teisalt, kesse maa all ikka mootorrattaeskorti näeb, isegi kui see on argipäevase suurusega kolm ratturit...
Küsin otseselt ülemuselt luba homme hommikul hilineda (kell 9–11 tuleb töömees soojusarvestit hooldama). Vastust ei saa, seega tuleb jätta mehaanikule sildike, et vabandage, plaanid muutusid, helistame ja lepime kokku uue aja. Mehaaniku tulekust teataval sildil oli küll lahke soovitus, et jätke võti naabri või muu majaelaniku kätte, keda usaldate, aga no kuulge! Ei mina taha, et mul korteris naabrid ringi patseeriksid! Isegi siinkandis on elu sealmaal, et enam ei ole turvaline ka usalduslike vanurite elu, nagu kirjutab kohalik leht; nimelt käisid siinkandis paar aastat tagasi Saksa petturid, kes tilistasid mitme vanuri ukse taga kella ja kui uks avati, vangutasid pead, et küll teie maja näeb ikka kole välja, tuleb fassaad remontida, makske kohe 900 € ette. Vanainime läks seepeale tõi tagatoast 900 € ja rohkem ta neid „ehitusmehi” enam ei näinud.
Pusin pikalt jokktõlgetega, kus juriidililiselt oleks kõik nagu korras, kõik asjad on hoolikalt ära tõlgitud, aga kõlab nagu halb tõlge. Tõlkijate stiilitunnetusega on üldiselt kehvad lood, samuti suhtumisega, et lihtsat teksti võib teha kiiruga. Mu kogemuse järgi on lihtsad tekstid just kõige raskemad, sest lihtsalt on raske väljenduda. Tagasiside kooskõlastamisel arvavad kolleegid näidete peale, et pole viga midagi. Ei olegi! Tõesti ei ole viga, aga samas konteksti kõlblik ka ei ole (eriti kui olen neid mitukümmet lehekülge pusinud mitu päeva, mitte ei vaata kontekstita näiteid).
Kemplemine teemal „Eesti Post ja volitus” on viinud ametliku lahendini, mille kättesaamiseks on vaja ...volitust. Unustasin hommikul ümbrikud kaasa võtta, margid ja volikirjad ise on. Aja kokkuhoiu mõttes lihtpostiga ja kirjakandja kleptomaania pärssimiseks ükshaaval. Mõtlen, kuidas saaksin keset päeva Kirikmäel ümbrikke, prismasse mineku unustan sobival hetkel ära (pärast ei jõuaks), käin söökla all toidupoes. Seal ümbrikke muidugi ei ole, aga on õnnitluskaarte, ümbrik kaasas. Õnnitluskaartide stend on huvitaval kombel naistepesu osakonnas (seal on muud huvitavat tootepaigutust veel, peab teinekord tähelepanelikult uurima). Kahtluse hajutamiseks kõnnin vahepeal poes ringi, vaadates järele, et äkki on ümbrikud näiteks papptaldrikute juures (muidugi ei ole). Ostan veel kaks pakki teed, üks on hiina suitsutee, teine on mingi Aafrika tee, mille nime ma ei suuda meenutada, aga mis algab midagi nagu Ngwbm-...
Siis volikirjad ümbrikesse, margid peale ja posti.
On tulnud pahane tagasiside, et mul on pikast tõlkest viis sõna puudu. Tuleb ära parandada ja kirjutada seletuskiri, kus võtan omaks tõlkemälu liigse usaldamise ja nimetan segimineku põhjusena seda, et lähtetekstis oli punkti asemel koma.
Ka täna õhtul on selge. Arvuti kuvatava tähekaardi toel näeb, kui silmad hämarusega harjuvad, tähtkuju, mille rahvapärane nimetus on Hernekahlud.
Siis proovin hiina suitsuteed, mis meenutab mulle seda, et kunagi sõitis 18. bussis Vabaduse puiesteel vanamees, kelle riided ajasid välja samasugust lõhna ja ma tollal mõtlesin, et, huvitav, kas ta elab korstnas või suitsutares, aga nüüd siis tean, et tegelikult valmistas ta hoopis suitsuteed.
Aga tee on vägev ja uni hakkab tulema alles pool neli. Eks teine kord olen targem.
Küsin otseselt ülemuselt luba homme hommikul hilineda (kell 9–11 tuleb töömees soojusarvestit hooldama). Vastust ei saa, seega tuleb jätta mehaanikule sildike, et vabandage, plaanid muutusid, helistame ja lepime kokku uue aja. Mehaaniku tulekust teataval sildil oli küll lahke soovitus, et jätke võti naabri või muu majaelaniku kätte, keda usaldate, aga no kuulge! Ei mina taha, et mul korteris naabrid ringi patseeriksid! Isegi siinkandis on elu sealmaal, et enam ei ole turvaline ka usalduslike vanurite elu, nagu kirjutab kohalik leht; nimelt käisid siinkandis paar aastat tagasi Saksa petturid, kes tilistasid mitme vanuri ukse taga kella ja kui uks avati, vangutasid pead, et küll teie maja näeb ikka kole välja, tuleb fassaad remontida, makske kohe 900 € ette. Vanainime läks seepeale tõi tagatoast 900 € ja rohkem ta neid „ehitusmehi” enam ei näinud.
Pusin pikalt jokktõlgetega, kus juriidililiselt oleks kõik nagu korras, kõik asjad on hoolikalt ära tõlgitud, aga kõlab nagu halb tõlge. Tõlkijate stiilitunnetusega on üldiselt kehvad lood, samuti suhtumisega, et lihtsat teksti võib teha kiiruga. Mu kogemuse järgi on lihtsad tekstid just kõige raskemad, sest lihtsalt on raske väljenduda. Tagasiside kooskõlastamisel arvavad kolleegid näidete peale, et pole viga midagi. Ei olegi! Tõesti ei ole viga, aga samas konteksti kõlblik ka ei ole (eriti kui olen neid mitukümmet lehekülge pusinud mitu päeva, mitte ei vaata kontekstita näiteid).
Kemplemine teemal „Eesti Post ja volitus” on viinud ametliku lahendini, mille kättesaamiseks on vaja ...volitust. Unustasin hommikul ümbrikud kaasa võtta, margid ja volikirjad ise on. Aja kokkuhoiu mõttes lihtpostiga ja kirjakandja kleptomaania pärssimiseks ükshaaval. Mõtlen, kuidas saaksin keset päeva Kirikmäel ümbrikke, prismasse mineku unustan sobival hetkel ära (pärast ei jõuaks), käin söökla all toidupoes. Seal ümbrikke muidugi ei ole, aga on õnnitluskaarte, ümbrik kaasas. Õnnitluskaartide stend on huvitaval kombel naistepesu osakonnas (seal on muud huvitavat tootepaigutust veel, peab teinekord tähelepanelikult uurima). Kahtluse hajutamiseks kõnnin vahepeal poes ringi, vaadates järele, et äkki on ümbrikud näiteks papptaldrikute juures (muidugi ei ole). Ostan veel kaks pakki teed, üks on hiina suitsutee, teine on mingi Aafrika tee, mille nime ma ei suuda meenutada, aga mis algab midagi nagu Ngwbm-...
Siis volikirjad ümbrikesse, margid peale ja posti.
On tulnud pahane tagasiside, et mul on pikast tõlkest viis sõna puudu. Tuleb ära parandada ja kirjutada seletuskiri, kus võtan omaks tõlkemälu liigse usaldamise ja nimetan segimineku põhjusena seda, et lähtetekstis oli punkti asemel koma.
Ka täna õhtul on selge. Arvuti kuvatava tähekaardi toel näeb, kui silmad hämarusega harjuvad, tähtkuju, mille rahvapärane nimetus on Hernekahlud.
Siis proovin hiina suitsuteed, mis meenutab mulle seda, et kunagi sõitis 18. bussis Vabaduse puiesteel vanamees, kelle riided ajasid välja samasugust lõhna ja ma tollal mõtlesin, et, huvitav, kas ta elab korstnas või suitsutares, aga nüüd siis tean, et tegelikult valmistas ta hoopis suitsuteed.
Aga tee on vägev ja uni hakkab tulema alles pool neli. Eks teine kord olen targem.
11.2.08
E, 616. päev: hört, ihr Riesen!
Sööklas on kord, et ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome, pannes need koos kandikuga lindile, mis viib need silma alt ära, eeldatavasti nõudepesuruumi (aga vahetevahel tulevad need sealt kaarega jälle tagasi). Kui ei mahu, on ärapanekukoha naabruses ratastega restid, kuhu panna. Kella kahe paiku asuvad sööklatädid reste tühjendama, ladudes kandikud nõude ja söögijääkidega lindile. Ühel neist on küllap depressioon, sest ta loobib nõusid ja võib juhtuda, et käratab kurjalt, kui lindil on vaba koht, aga musjöö või madaam paneb oma kandiku resti, kust sööklatädi peab selle tõstma lindile. Söökla on lahti vähemalt poole kolmeni, aga laudu hakatakse pühkima juba enne kahte ja kuigi sööklatädid lausa ei kärata, et kuhu te istute, ma just sealt pühkisin, heidavad nad kurja pilgu, kui inimene äsjapuhastatud kohale istub, ja kui tühja laua ääres sööb üks inimene, siis pühivad ülejäänud laua puhtaks ja ohkavad etteheitlikult.
No täna siis toimub sööklas atraktsioon, et keski uus sööklatädi pillab esmalt ühe kandiku lindi alla. Paari minuti pärast vallandub terve restitäis kandikuid, nii et terve suur söökla vakatab ligi minutiks. Tuleb lapiga sööklaonu ja koristab sodi ära. Aga nähtavasti on söökla projekteerimisel arvetatud ka liulaskmisvõimalusega, sest märjad põrandaplaadid on kohe eriti libedad ja üks pahaaimamatu külastaja käib koleda röögatuse saatel selili. Which is not nice.
Vanade piltide skannimisel jõuan negatiivini, kus kunagi pildistasin ümber muistseid slaide (vend juhtus sündima slaidiajal ja ega temast imikuna muid pilte ei olegi). Tehnilistel põhjustel (fotoka pildiotsikust ei näinud kogu kopeerimisseadme kaadrit) jäid paberpildile inetud mustad raamid ja pildid on sageli viltu. Nüüd on võimalik neid vigu parandada, samuti pleekinud värve taastada. Kuskil on muidugi ka need slaidid ise, millelt on jäänud mulje, et lapsepõlv oligi küllastunud värvides ja sügavroheliste lehtedega alatine päikesepaiste.
Ka täna õhtul on selge, padjalt vaadates on otse ees väike tähtkuju Põhjakroon, mida eesti talupojad nimetasid Kuhjalavaks ja mille katkendlikkust selgitatud Paistu kandis sellega, et kurjad Tartumaa karjased olla osa ära põletanud.
No täna siis toimub sööklas atraktsioon, et keski uus sööklatädi pillab esmalt ühe kandiku lindi alla. Paari minuti pärast vallandub terve restitäis kandikuid, nii et terve suur söökla vakatab ligi minutiks. Tuleb lapiga sööklaonu ja koristab sodi ära. Aga nähtavasti on söökla projekteerimisel arvetatud ka liulaskmisvõimalusega, sest märjad põrandaplaadid on kohe eriti libedad ja üks pahaaimamatu külastaja käib koleda röögatuse saatel selili. Which is not nice.
Vanade piltide skannimisel jõuan negatiivini, kus kunagi pildistasin ümber muistseid slaide (vend juhtus sündima slaidiajal ja ega temast imikuna muid pilte ei olegi). Tehnilistel põhjustel (fotoka pildiotsikust ei näinud kogu kopeerimisseadme kaadrit) jäid paberpildile inetud mustad raamid ja pildid on sageli viltu. Nüüd on võimalik neid vigu parandada, samuti pleekinud värve taastada. Kuskil on muidugi ka need slaidid ise, millelt on jäänud mulje, et lapsepõlv oligi küllastunud värvides ja sügavroheliste lehtedega alatine päikesepaiste.
Ka täna õhtul on selge, padjalt vaadates on otse ees väike tähtkuju Põhjakroon, mida eesti talupojad nimetasid Kuhjalavaks ja mille katkendlikkust selgitatud Paistu kandis sellega, et kurjad Tartumaa karjased olla osa ära põletanud.
10.2.08
P, 615. päev: tähed ja pisimatk
Selgitan välja, mis oli see hägune ümmargune laik, mis paistis eile õhtul enne uinumist binoklis. (Nagu on ka enne juttu olnud, avaneb praeguse korteri aken idakaarde ja taevast saab vaadelda pead padjalt tõstmata. Olen leidnud, et sel tegevusel on ülimalt rahustav ja uinutav iseloom.)
Selgub, et kerasparv M 13. Mõõdistan aknast nähtava silmapiiri, mis edaspidiseid vaatlusi kergendab (nähtavas silmapiiris on vastasperve puude vahel sakke, mida hea arvutipildiga ühendada).
Ka täna paistab päike, sooja on 9 kraadi. Käin pisimatkal maja vastas orupervel (u 4 km), põhieesmärgiga uurida, mis seisundis on jõeäärse jalgrattatee see pool, mis aknast ei paista (tee keskel on läbipaistmatu plastmassist sõidutõke ja jalgratturite-jalakäijate-rulluisutajate pool on kitsam rada vastu orunõlva, kuhu kipub kogunema puulehti ja oksarisu). Kohapealne vaatlus kinnitab, et vähemalt sellel teel veel uisutada ei sünni (pealegi on lõik puhastusjaamast veskini asendis, et sinna ei ole umbes septembrist saati päike paistnud). Kevade märke ei ole, maastik on suhteliselt masendav (ühelt poolt on küll korterile lähim praktiliselt vaba silmapiiriga kõrgendik, aga teisalt on sellest läbi kaevatud kiirtee), põhiliselt portugalikeelsed kohalikud patseerivad parimais pühapäevarõivis, mille seas mina matkarõivastes (ja kaardiga!) olen täielik võõrkeha.
Muide, maja, kus elan, näeb vastaspervelt, st otsevaates välja lihtsalt rõve. Alt tänavalt viltuvaates pole nagu vigagi; ja maja enda aknast ei ole maja muidugi üldse näha (nagu habemega naljas, et Varssavis on kõige kaunim vaade kultuuri- ja teaduspaleest).
Skannin vanu pilte. Muu hulgas on 1998. a aprillis laulva revolutsiooni 10. aastapäeva konverentsil võetud pildid, kus kõik tähtsatest Eesti poliitikutest esinejad on sattunud pildile umbes sama imelike nägudega nagu mina klassiekskursioonil Leningradi Soome vaksali lähedalt leitud pildiautomaadi piltidel, mida nähes juhuslikult kohatud vene keele õpetaja sai naerukrambid ja küsis ühe endale:
(Aga mul on mõnest poliitikust veel paremaid pilte ühelt laulupeolt, kus istusin esisektoris ja hoidsin teleobjektiivi käepärast: näiteks kuidas üks praegune väga kõrge poliitik nuuskab näpuga nina.)
Õhtu lõpetab vana tore lastefilm (karbil on kiri, et alla 6 a keelatud) Jurassic Park kuni kohani, kus kuri paks programmeerija ära süüakse.
Selgub, et kerasparv M 13. Mõõdistan aknast nähtava silmapiiri, mis edaspidiseid vaatlusi kergendab (nähtavas silmapiiris on vastasperve puude vahel sakke, mida hea arvutipildiga ühendada).
Ka täna paistab päike, sooja on 9 kraadi. Käin pisimatkal maja vastas orupervel (u 4 km), põhieesmärgiga uurida, mis seisundis on jõeäärse jalgrattatee see pool, mis aknast ei paista (tee keskel on läbipaistmatu plastmassist sõidutõke ja jalgratturite-jalakäijate-rulluisutajate pool on kitsam rada vastu orunõlva, kuhu kipub kogunema puulehti ja oksarisu). Kohapealne vaatlus kinnitab, et vähemalt sellel teel veel uisutada ei sünni (pealegi on lõik puhastusjaamast veskini asendis, et sinna ei ole umbes septembrist saati päike paistnud). Kevade märke ei ole, maastik on suhteliselt masendav (ühelt poolt on küll korterile lähim praktiliselt vaba silmapiiriga kõrgendik, aga teisalt on sellest läbi kaevatud kiirtee), põhiliselt portugalikeelsed kohalikud patseerivad parimais pühapäevarõivis, mille seas mina matkarõivastes (ja kaardiga!) olen täielik võõrkeha.
Muide, maja, kus elan, näeb vastaspervelt, st otsevaates välja lihtsalt rõve. Alt tänavalt viltuvaates pole nagu vigagi; ja maja enda aknast ei ole maja muidugi üldse näha (nagu habemega naljas, et Varssavis on kõige kaunim vaade kultuuri- ja teaduspaleest).
Skannin vanu pilte. Muu hulgas on 1998. a aprillis laulva revolutsiooni 10. aastapäeva konverentsil võetud pildid, kus kõik tähtsatest Eesti poliitikutest esinejad on sattunud pildile umbes sama imelike nägudega nagu mina klassiekskursioonil Leningradi Soome vaksali lähedalt leitud pildiautomaadi piltidel, mida nähes juhuslikult kohatud vene keele õpetaja sai naerukrambid ja küsis ühe endale:
(Aga mul on mõnest poliitikust veel paremaid pilte ühelt laulupeolt, kus istusin esisektoris ja hoidsin teleobjektiivi käepärast: näiteks kuidas üks praegune väga kõrge poliitik nuuskab näpuga nina.)
Õhtu lõpetab vana tore lastefilm (karbil on kiri, et alla 6 a keelatud) Jurassic Park kuni kohani, kus kuri paks programmeerija ära süüakse.
9.2.08
L, 614. päev: the horror, the horror
Tavaline laupäev: pikk uni, Päevalehest Kivirähk, pesupesemine, hommiku-lõunasöök.
Päike särab ja on kümme kraadi, vaatlus näitab, et asfalt on kuiv. Puhastan ära uisud. Uisu spidomeetri patarei on tühi, vahetan selle ära, samuti selle kiirusanduri patarei, mis on peenem töö, panen uued tihendid ja kruvid, nagu juhend ette näeb. Uiskude puhastamisel jäävad vasaku uisu kaks tagumist telge väljavõtmisel kinni, kõige tagumine koguni nii, et selle väljasurumiseks läheb vaja universaaltöövahendit haamrit; imelik on see, et see on suhteliselt uus telg.
Hiljem jõuan lõpuks sinnamaani, et vaatan ära ammu laual lebanud kerge romantilise komöödia Pearl Harbor. Taevale tänu, et ma ei ole seda kinos näinud, sest see on nii hale, et kardetavasti oleksin kas naeru käes läkastama hakanud või siis igavusest magama jäänud. Õnneks saab DVD pealt filmi sujuvalt kiirendada, 1,5× on melodraamaosade jaoks täitsa paras kiirus.
Kahtlus, et Tora! Tora! Tora! on sündmuste kujutamisel tõetruum, peab paika. Samuti kahtlus, et eks see üks läila film ole.
Et filmis on midagi väga valesti, saan aru juba enne seda, kui film ei ole kestnud viit minutitki: väidetavas 1940. aasta ringvaates räägitakse Pariisi langemisest ja pilt näitab liikursuurtükki sihtimas varemete vahelt Kölni katedraali!
Lisaks täielik poliitiline korrektsus, täielik suitsuvabadus (kuigi Teises maailmasõjas ei suitsetanud sõdur ainult siis, kui ta oli surnud, ja vahetavahel ka siis, kui magas – aga kuuldavasti on see film tehtud inimestele, kes ei tea, mis juhtus Pearl Harboris, ja soovitatavalt ka seda mitte, mis oli Teine maailmasõda, nagu pakkus filmikriitik Roger Ebert, — rääkimata füüsikast ja masinaehitusest – no lennuki kabiinis, tiivas ja sabas ei seisa bensiinivaate plahvatamas) ja tegelaste sinetavvalged hambad – kuidas neid 1941. aastal valgendati? Klooriga? Lubjaga? Võib-olla värviti? Ja muidugi hoolikas huulepulga ja huulepliiatsi kasutamine sõjameestel; loodetavasti sai grimeerija selle eest Oscari.
Päike särab ja on kümme kraadi, vaatlus näitab, et asfalt on kuiv. Puhastan ära uisud. Uisu spidomeetri patarei on tühi, vahetan selle ära, samuti selle kiirusanduri patarei, mis on peenem töö, panen uued tihendid ja kruvid, nagu juhend ette näeb. Uiskude puhastamisel jäävad vasaku uisu kaks tagumist telge väljavõtmisel kinni, kõige tagumine koguni nii, et selle väljasurumiseks läheb vaja universaaltöövahendit haamrit; imelik on see, et see on suhteliselt uus telg.
Hiljem jõuan lõpuks sinnamaani, et vaatan ära ammu laual lebanud kerge romantilise komöödia Pearl Harbor. Taevale tänu, et ma ei ole seda kinos näinud, sest see on nii hale, et kardetavasti oleksin kas naeru käes läkastama hakanud või siis igavusest magama jäänud. Õnneks saab DVD pealt filmi sujuvalt kiirendada, 1,5× on melodraamaosade jaoks täitsa paras kiirus.
Kahtlus, et Tora! Tora! Tora! on sündmuste kujutamisel tõetruum, peab paika. Samuti kahtlus, et eks see üks läila film ole.
Et filmis on midagi väga valesti, saan aru juba enne seda, kui film ei ole kestnud viit minutitki: väidetavas 1940. aasta ringvaates räägitakse Pariisi langemisest ja pilt näitab liikursuurtükki sihtimas varemete vahelt Kölni katedraali!
Lisaks täielik poliitiline korrektsus, täielik suitsuvabadus (kuigi Teises maailmasõjas ei suitsetanud sõdur ainult siis, kui ta oli surnud, ja vahetavahel ka siis, kui magas – aga kuuldavasti on see film tehtud inimestele, kes ei tea, mis juhtus Pearl Harboris, ja soovitatavalt ka seda mitte, mis oli Teine maailmasõda, nagu pakkus filmikriitik Roger Ebert, — rääkimata füüsikast ja masinaehitusest – no lennuki kabiinis, tiivas ja sabas ei seisa bensiinivaate plahvatamas) ja tegelaste sinetavvalged hambad – kuidas neid 1941. aastal valgendati? Klooriga? Lubjaga? Võib-olla värviti? Ja muidugi hoolikas huulepulga ja huulepliiatsi kasutamine sõjameestel; loodetavasti sai grimeerija selle eest Oscari.
8.2.08
R, 613. päev: üks kaunis wagane lugu
Hommikul on rõdul 2 kraadi sooja, tänaval seega pakane. Puud on härmas, päike paistab, pilvitus taevas on palju lennukite veetud jutte:
Hommikupoolikul käib hiiretõrje. Kui hiiretõrjuja, mürgiämber näpus, ukselt küsib, kas toas hiireprobleemi on, mõistame kõik kolm seda muidugi, et jutt on arvutihiirtest. Aga hiiretõrjuja hoopiski ronib kättpidi radiaatori taha.
Pärastlõunaks lõpeb töö nii otsa, et lausa kirjutan ja palun tööd juurde panna. Ja siis pannakse kohe nii, et on tükiks ajaks pandud.
Töömaja taha, kuhu avaneb mu toa aken, on umbes kolmekümne meetri kagusel täpselt mu vaatesuunas torupanemise ehitusplatsi kemps (nii et üle kuvari näen iga kord silmanurgast, kui sinna keegi läheb või sealt tuleb). Õhtul paistab päike piki tänavat ja kuldab ehitist kaunisti, nii et ta justnagu kullatud on.
Õhtul Kirikmäe prismas.
Hommikupoolikul käib hiiretõrje. Kui hiiretõrjuja, mürgiämber näpus, ukselt küsib, kas toas hiireprobleemi on, mõistame kõik kolm seda muidugi, et jutt on arvutihiirtest. Aga hiiretõrjuja hoopiski ronib kättpidi radiaatori taha.
Pärastlõunaks lõpeb töö nii otsa, et lausa kirjutan ja palun tööd juurde panna. Ja siis pannakse kohe nii, et on tükiks ajaks pandud.
Töömaja taha, kuhu avaneb mu toa aken, on umbes kolmekümne meetri kagusel täpselt mu vaatesuunas torupanemise ehitusplatsi kemps (nii et üle kuvari näen iga kord silmanurgast, kui sinna keegi läheb või sealt tuleb). Õhtul paistab päike piki tänavat ja kuldab ehitist kaunisti, nii et ta justnagu kullatud on.
Õhtul Kirikmäe prismas.
7.2.08
N, 612. päev: oi imeta või imeta
Mind on määratud osalema koosolekul, kuhu on planeeritud terve päev. See toimub linna teises otsas haldusosakonnas. Korterist küll ainult 3 km (muidu tööle on umbes 8 km), aga vahepeal on põllud, kiirtee ja kõnniteeta maantee (ja kuigi linnapiirides, on see ikka kohe nii maantee, et kui tagasi tulen, sõidab buss mööda metsapeatust tegevast autost). Nõnda et tuleb mul sõita jaama ja sealt istuda teise bussi peale. Ainult 24 minutit ja kohal!
Koosolek lõpeb kella viie asemel kell pool kaksteist, mispeale sõidan tavalisse töömajja ja käin tavalises sööklas söömas ning teen tööasju.
Hommikul udu, mis keskpäevaks asendub nii ereda päikesepaistega, et meenutan, kus võiksid olla mu päikeseprillid. Õhtul, kui päike looja läheb, tekib veerand tunniga uus paks udu.
Kondan hulk aega Kõrgmetsa maksimarketis, uurides, kas ei peaks kunagi hankima rõduservale lillepotti. Ostan uue dušivooliku (ja nagu pärast selgub, väga õige pikkus sai).
Peale vastlapäeva, uue eurolaulu ja kaitseväe uue rivisammu lööb Eestis laineid ka saate „Eesti otsib superstaari” uus hooaeg. Möödunud aastal olid TV3 saated tv.ee-s, sai vaadata sealt, aga nüüd enam ei ole. Õnneks leidub lahkeid inimesi, kes on esimese saate ära jupitanud ja YouTube'i üles riputanud. Usun juttu, et kõige andetumad praagitakse välja juba enne eelvooru. Saade on kasvatanud minu austust selle kohtunike vastu (kahest muidu ei teadnud ja ainsast, keda teadsin, arvasin, et ta midagi ei tea – aga, näe, eksisin).
Koosolek lõpeb kella viie asemel kell pool kaksteist, mispeale sõidan tavalisse töömajja ja käin tavalises sööklas söömas ning teen tööasju.
Hommikul udu, mis keskpäevaks asendub nii ereda päikesepaistega, et meenutan, kus võiksid olla mu päikeseprillid. Õhtul, kui päike looja läheb, tekib veerand tunniga uus paks udu.
Kondan hulk aega Kõrgmetsa maksimarketis, uurides, kas ei peaks kunagi hankima rõduservale lillepotti. Ostan uue dušivooliku (ja nagu pärast selgub, väga õige pikkus sai).
Peale vastlapäeva, uue eurolaulu ja kaitseväe uue rivisammu lööb Eestis laineid ka saate „Eesti otsib superstaari” uus hooaeg. Möödunud aastal olid TV3 saated tv.ee-s, sai vaadata sealt, aga nüüd enam ei ole. Õnneks leidub lahkeid inimesi, kes on esimese saate ära jupitanud ja YouTube'i üles riputanud. Usun juttu, et kõige andetumad praagitakse välja juba enne eelvooru. Saade on kasvatanud minu austust selle kohtunike vastu (kahest muidu ei teadnud ja ainsast, keda teadsin, arvasin, et ta midagi ei tea – aga, näe, eksisin).
6.2.08
K, 611. päev: miners do it in the dark
Hommikul seitsmest välk ja pauk ning väga tugev (aga lühike) äikesevihma valing. Näiteks kostab vannitoas, kuidas vesi ventilatsioonikorstnast sisse sajab ja korteriukse tagusele vabaõhukoridori põrandale ladiseb. Pärast pilved rebenevad ja paistab isegi päike. Vahepeal sajab uuesti tugeva sahmaka vihma. JFK avenüü silla jalamil eile ekskavaatori kaevatud augus lainetab täna ilus järv.
Tööl on tööd kole vähe, nagu vahel väga harva juhtub. Tähtaegade järg on järgmises nädalas ehk peaaegu nii kaugel nagu Ivan Orava vanaisal, kellel oli 6. jaanuariks kõik aasta tööd tehtud ja ta võis uue jõulukuuse järele minna.
No ja kui ma selle üle olen kurvastuse ära kurvastanud, saan toimetada taas kord petliku failikese, kus on viis lehekülge sellist tõlget, et kõik oleks nagu õige, aga, no kuulge, eesti keeles nii ei öelda. Näiteks keegi kuulutab isikliku kogemuse põhjal, et kui mõtlete, kas minna või mitte minna, siis kindlasti minge: the only advice I can give [...] is...go for it!, mis on eesti tõlkes saanud sõnadeks minu ainus nõuanne [...] on ... tehke seda! Kui asjaosalise nime järgi Internetist selle eduloo üles otsin, näen, et samamoodi on selle tõlkinud ka tundmatu varasem eesti tõlkija. Au tööle!
Vrd ka The Last Temptation of Homer: just do it... join the other NRA... National Ringworm Association.
Loen bussis fototehnika raamatust, et inimese silma dünaamikavahemik (ehk ühekorraga nähtava heleidama ja tumedaima valgustuse erinevus) on umbes 214 (u 16 000) korda, digifotoka pildianduril umbes 211 (u 2000) korda, TFT-kuvaril ja JPEG-pildil 28 (256) korda ja paberpildil umbes 25 (32) korda... Ehk miks jäävad fotokal silmad õue või tuppa mõnikord isegi siis, kui inimesel ei jää (nt hämarast ruumist läbi akna päikesepaistesse: pildile jääb kas tuba või õu, aga mitte mõlemad korraga) või miks paberpildil on pilves taevas enamasti lihtsalt valge.
Õhtul Kirikmäe prismas.
Tööl on tööd kole vähe, nagu vahel väga harva juhtub. Tähtaegade järg on järgmises nädalas ehk peaaegu nii kaugel nagu Ivan Orava vanaisal, kellel oli 6. jaanuariks kõik aasta tööd tehtud ja ta võis uue jõulukuuse järele minna.
No ja kui ma selle üle olen kurvastuse ära kurvastanud, saan toimetada taas kord petliku failikese, kus on viis lehekülge sellist tõlget, et kõik oleks nagu õige, aga, no kuulge, eesti keeles nii ei öelda. Näiteks keegi kuulutab isikliku kogemuse põhjal, et kui mõtlete, kas minna või mitte minna, siis kindlasti minge: the only advice I can give [...] is...go for it!, mis on eesti tõlkes saanud sõnadeks minu ainus nõuanne [...] on ... tehke seda! Kui asjaosalise nime järgi Internetist selle eduloo üles otsin, näen, et samamoodi on selle tõlkinud ka tundmatu varasem eesti tõlkija. Au tööle!
Vrd ka The Last Temptation of Homer: just do it... join the other NRA... National Ringworm Association.
Loen bussis fototehnika raamatust, et inimese silma dünaamikavahemik (ehk ühekorraga nähtava heleidama ja tumedaima valgustuse erinevus) on umbes 214 (u 16 000) korda, digifotoka pildianduril umbes 211 (u 2000) korda, TFT-kuvaril ja JPEG-pildil 28 (256) korda ja paberpildil umbes 25 (32) korda... Ehk miks jäävad fotokal silmad õue või tuppa mõnikord isegi siis, kui inimesel ei jää (nt hämarast ruumist läbi akna päikesepaistesse: pildile jääb kas tuba või õu, aga mitte mõlemad korraga) või miks paberpildil on pilves taevas enamasti lihtsalt valge.
Õhtul Kirikmäe prismas.
5.2.08
T, 610. päev: nun achte wohl und laß mich seh'n
Tavaline veebruari alguse tööpäev. Sooja on umbes 10 kraadi. Sajab.
Kirjutasin siia efektse pealkirja ära („Parzifali” I vaatuses algab nõnda üks koor) ja salvestasin postituse mustandina, et küll pärast jõuan sisu ka juurde kirjutada. Nüüd, neljapäeval, ei ole meeles enam midagi: ju siis ei juhtunudki midagi erilist.
Aga võtke või jätke, mulle see meeldib, et Eestis on ometi kord aru saadud, et Eurovisioni lauluvõistlus ei ole tõsine koht.
Kirjutasin siia efektse pealkirja ära („Parzifali” I vaatuses algab nõnda üks koor) ja salvestasin postituse mustandina, et küll pärast jõuan sisu ka juurde kirjutada. Nüüd, neljapäeval, ei ole meeles enam midagi: ju siis ei juhtunudki midagi erilist.
Aga võtke või jätke, mulle see meeldib, et Eestis on ometi kord aru saadud, et Eurovisioni lauluvõistlus ei ole tõsine koht.
4.2.08
E, 609. päev: kohe näha, et vanad sõbrad
Vana sõber, kunagine töökaaslane, kellest ei ole midagi kuulda olnud 2000. aastast saadik ja kellele saatsin laupäeval meiliga pildi meenutusena ammumöödunud aegadest (õnneks tema nimi on unikaalne ja pealegi viis Interneti-otsing koorini, kus me kunagi koos laulsime), on pildi kätte saanud ja vastamise kellaaeg näitab, et on olnud seda saades üpris rõõmus. Tore-tore.
Tööl on ühine kohv uue kolleegiga.
Edasi kulub terve päev erakordselt halva välistõlkega pusimisele (seal ei ole vaevutud isegi peadirektoraatide eesti nimetusi üles otsima). Samas ei ole raskeid vigu ka niipalju, et saaks panna rohket paberitööd nõudva negatiivse hinde (stiilivigu on raske dokumenteerida). Olen kahevahel.
Õhtul South Park (V hooaeg) ja Call of Duty Dawnville'i lõpust Château' alguseni. Vahepeal on osa, kus minategelane kihutab autos sõitjana ühest tegevuspaigast teise, üle karjamaa ja läbi aedade ning ime, et keegi liiklusõnnetuses otsa ei saa.
Tööl on ühine kohv uue kolleegiga.
Edasi kulub terve päev erakordselt halva välistõlkega pusimisele (seal ei ole vaevutud isegi peadirektoraatide eesti nimetusi üles otsima). Samas ei ole raskeid vigu ka niipalju, et saaks panna rohket paberitööd nõudva negatiivse hinde (stiilivigu on raske dokumenteerida). Olen kahevahel.
Õhtul South Park (V hooaeg) ja Call of Duty Dawnville'i lõpust Château' alguseni. Vahepeal on osa, kus minategelane kihutab autos sõitjana ühest tegevuspaigast teise, üle karjamaa ja läbi aedade ning ime, et keegi liiklusõnnetuses otsa ei saa.
3.2.08
P, 608. päev: Juku ja Juhan
Uuendan terve päeva oma kursuse õppematerjale – olen aastate vältel ikka paksu pataka kokku kirjutanud! (Mis meenutab seda, kuidas ühe Eesti ajalehe üks välismaine kirjasaatja oli väga uhke, et tema kirjutas Clintoni külaskäigust veerupikkuse järgi kõige rohkem, mispeale publikust teatati, et ta „on ju vana grafomaan”, mis ei olnud sugugi pahasti mõeldud, ainult et ütleja enne ikka ütles ja alles siis mõtles.)
2.2.08
L, 607. päev: ajad ammused
Skannin terve päeva vanu pilte, liikudes ajas tagasi 1995. a kevadest eelnenud aastavahetuseni, mil osalesin aktiivselt üliõpilaselus. Ükskord pidin minema üritusele töölt otse ja võtsin fotoka tööle kaasa, jäädvustades ka kõik töökaaslased (ka nemad olid siis veel 13 a nooremad ja poole kõhnemad, mahtudes pildi peale isegi mitmekesi).
Meenutan kahe endise töökaaslase nime tund aega, isegi Internetist ei leia. Ühel mäletan eesnime, aga perekonnanimi oli midagi nii geneerilist, et no mitte ei leia, aga siis meenub, et mul on käepärast umbes sellest ajast elektrooniline märkmik sünnipäevadega. Teisel mäletan ainult hüüdnime, pika otsimise peale leian Internetist mingi vana töötajate loetelu, kus on nimetähed, millega meenub ka see, et sama töökaaslane kasutas teise eesnimena nime, mida ta võtta tahtis, aga mis taotlust ministeerium ei rahuldatud – aga sõbral, kes tahtis võtta sama eesnime, rahuldati; sellega liitub tore lugu, mida ma paraku nii rääkida ei saa, et nimesid ei maini, nii jääb see siin rääkimata nagu muud toredad lood samast töökohast, nagu ühe töökaaslase „kirjavahetus” keelekursusel kohatud neiuga, kes talle põrmugi ei meeldinud, aga keda nägi aastaid hiljem telekas, kui näidati uudistes tolle neiu riigi kroonprintsi abiellumist – sama neiuga, — mis meenutab ka itaalia toanaabri pajatust itaalia noorikust, kes oli käinud 1980. aastate lõpus USAs õnne otsimas ja semmis seal noormehega, kes tagus kuskil keldribändis trummi ja oli tolle naisterahva arvates täielik luuser, nii et ta tema maha jättis ja Itaaliasse tagasi kolis – aga vat siis sai see bänd, nimega Nirvana, maailmakuulsaks ja itaalia noorik kahetses hirmsasti).
Ja, oh pagan, üksvahe oli üheks töökaaslaseks olümpiavõitja (kelle kohta ma algul muidugi arvasin, et kindlasti on nimekaim).
Meenutan kahe endise töökaaslase nime tund aega, isegi Internetist ei leia. Ühel mäletan eesnime, aga perekonnanimi oli midagi nii geneerilist, et no mitte ei leia, aga siis meenub, et mul on käepärast umbes sellest ajast elektrooniline märkmik sünnipäevadega. Teisel mäletan ainult hüüdnime, pika otsimise peale leian Internetist mingi vana töötajate loetelu, kus on nimetähed, millega meenub ka see, et sama töökaaslane kasutas teise eesnimena nime, mida ta võtta tahtis, aga mis taotlust ministeerium ei rahuldatud – aga sõbral, kes tahtis võtta sama eesnime, rahuldati; sellega liitub tore lugu, mida ma paraku nii rääkida ei saa, et nimesid ei maini, nii jääb see siin rääkimata nagu muud toredad lood samast töökohast, nagu ühe töökaaslase „kirjavahetus” keelekursusel kohatud neiuga, kes talle põrmugi ei meeldinud, aga keda nägi aastaid hiljem telekas, kui näidati uudistes tolle neiu riigi kroonprintsi abiellumist – sama neiuga, — mis meenutab ka itaalia toanaabri pajatust itaalia noorikust, kes oli käinud 1980. aastate lõpus USAs õnne otsimas ja semmis seal noormehega, kes tagus kuskil keldribändis trummi ja oli tolle naisterahva arvates täielik luuser, nii et ta tema maha jättis ja Itaaliasse tagasi kolis – aga vat siis sai see bänd, nimega Nirvana, maailmakuulsaks ja itaalia noorik kahetses hirmsasti).
Ja, oh pagan, üksvahe oli üheks töökaaslaseks olümpiavõitja (kelle kohta ma algul muidugi arvasin, et kindlasti on nimekaim).
1.2.08
R, 606. päev: kõik muistse, mis on vajunud liiva, mu tulek taas äratab üles (H. Runnel)
Windows Live on saatnud liigutava meili, kus on nii palju toredaid kohti, et tõlkijana puhken peaaegu naerma/nutma [vali sobiv variant, aga vahet tegelikult ei ole]: „toome teieni uusi viise jagamiseks ja ühendumiseks” (mis toob meelde Nokia libalogosid, mis pilasid nende motot Connecting People), „pange kogu otsingu jõud enda heaks tööle” (jajah, the Force), „valmistuge aastaks, mis on lusti täis” („nüüd aitab Windows Live Events teil organiseerida oma külaliste nimekirju, saata kutseid ja isegi postitada oma kokkusaamiste fotosid ning vesteid”), „jaga oma autahvlit” (just enda, mitte kellegi teise oma, eks ole), „lase valla Sinus peituv kirjanikuanne”.
Saan bussis läbi 2005. a arheoloogiliste välitööde kogumiku. Sedapuhku on väljaandel olnud inglise ja saksa keele toimetaja, paraku eestlased (nii et ikkagi peab paari asja eesti kokkuvõttest vaatama, aga harvem kui 2004. a väljaandes, kus ei olnud ja pidi sageli).
Täna sajab ägedasti vihma. Et bussiooteputkast lähenevaid busse ei näe (ja nemad ootajat ka mitte, võivad mööda sõita), ootasin hommikul bussi putka ees, saades mõneti märjaks (sest ega ma vihmavarju tunnista), nii et töölesõidul tilkus peast vett raamatusse. Kui lõunale lähen, on majast väljudes vihm, poolel teel muutub see raskeks lörtsiks – paistab lume moodi välja, aga kukub raskelt nagu hõre jäme vihm. Sööklaakendest paistab, et lörts on muutunud räitsakateks; pärastpoole sajab juba üsna jämedaid räitsakaid ja toanaaber C on sillas.
Lörtsisadu jätkub ka õhtul, ühes kohustusliku liiklusummikuga.
Käin Kõrgmetsa maksimarketis nädalavahetuseks süüa ostmas ja seejärel jala korterisse (taustaks sarjast „Eesti lugu” ajaloolase Sulev Mäevälja jutustus keskaegsest Tallinnast (ta näib pooldavat teooriat, et 1265. a alustatud Margarethe müür piiras ainult Raekoja platsi ümbrust; samas arvab linnamüüri parim tundja Rein Zobel, et Margarethe müür kulges peale linna lõunakülje samas kui hilisemgi linnamüür, sest Raekoja platsi ümbruses varasema müüri jäänuseid leitud ei ole [kuuldavasti on leitud paarist kohast ainult kinniaetud kraavi jäänuseid, aga need teated on kahtlased]) ja ajaloolase Tiina Kala jutt Tallinna raest).
Edasi filmiõhtu: üks filmiajaloo kalleimaid filme Van Helsing, mis ühelt poolt on visuaalsest ja teostuse tehnilisest küljest huvitav, aga teisalt on kahtlane, mis vanuserühmale see on suunatud: parimal juhul keskmisele koolieale.
Saan bussis läbi 2005. a arheoloogiliste välitööde kogumiku. Sedapuhku on väljaandel olnud inglise ja saksa keele toimetaja, paraku eestlased (nii et ikkagi peab paari asja eesti kokkuvõttest vaatama, aga harvem kui 2004. a väljaandes, kus ei olnud ja pidi sageli).
Täna sajab ägedasti vihma. Et bussiooteputkast lähenevaid busse ei näe (ja nemad ootajat ka mitte, võivad mööda sõita), ootasin hommikul bussi putka ees, saades mõneti märjaks (sest ega ma vihmavarju tunnista), nii et töölesõidul tilkus peast vett raamatusse. Kui lõunale lähen, on majast väljudes vihm, poolel teel muutub see raskeks lörtsiks – paistab lume moodi välja, aga kukub raskelt nagu hõre jäme vihm. Sööklaakendest paistab, et lörts on muutunud räitsakateks; pärastpoole sajab juba üsna jämedaid räitsakaid ja toanaaber C on sillas.
Lörtsisadu jätkub ka õhtul, ühes kohustusliku liiklusummikuga.
Käin Kõrgmetsa maksimarketis nädalavahetuseks süüa ostmas ja seejärel jala korterisse (taustaks sarjast „Eesti lugu” ajaloolase Sulev Mäevälja jutustus keskaegsest Tallinnast (ta näib pooldavat teooriat, et 1265. a alustatud Margarethe müür piiras ainult Raekoja platsi ümbrust; samas arvab linnamüüri parim tundja Rein Zobel, et Margarethe müür kulges peale linna lõunakülje samas kui hilisemgi linnamüür, sest Raekoja platsi ümbruses varasema müüri jäänuseid leitud ei ole [kuuldavasti on leitud paarist kohast ainult kinniaetud kraavi jäänuseid, aga need teated on kahtlased]) ja ajaloolase Tiina Kala jutt Tallinna raest).
Edasi filmiõhtu: üks filmiajaloo kalleimaid filme Van Helsing, mis ühelt poolt on visuaalsest ja teostuse tehnilisest küljest huvitav, aga teisalt on kahtlane, mis vanuserühmale see on suunatud: parimal juhul keskmisele koolieale.
Subscribe to:
Posts (Atom)
