P, 495. päev: karu tuli koopast

Eesti seltsi ekskursioon Hani koobastesse (kohalik turismimagnet ja ilmekas näide, mida võib saavutada massiturism). Sissejuhatuseks mainitagu, et kõige sügavama elamuse jättis mulle pelgumaalaste arusaam inimeste ohutusest – mäenõlval vedrudeta ja lagunenud raudteel sajandivanune rong, maa-alusel jõel plekist paat (päästevahenditeta), koopas paari kilomeetri ulatuses pähekukkumisaldist lage ning loomapargis ringikihutamine lahtise veokiga, mille serv on istmest 10 cm kõrgemal ja kus puuduvad turvavööd. Juba koopa kitsas alguses sai mulle selgeks, et ega tegelikult mulle koopad ei meeldi, aga taganeda ei olnud enam kuhugi. Avaramates koobastes läks olek veidi paremaks. Tegelikult meeldis mulle kõige enam loomapargis, mida oligi arvata.

Aga nüüd kõigest järgemööda.

* * *

Laupäeva õhtul kontrollisin meilist üle, mis kell kogunemine on. Ohoh, mitte 11 ega 10, vaid suisa 9.00. Eks pühapäeviti ole linna saamine keerukas, sest liinibusse suurt ei käi. Tellitud buss tuleb Väikesele glassiile, kust on küll euroametnike meelis-elupiirkonnast L-mäelt tulla ainult ümber nurga, aga minu eeslinnast on umbes 5–6 km. Pühapäeval kell 10 on just liinibusside vaheline auk, aga kella 9-ks saab küll. Sõidan postkontori platsile ja käin läbi sealse pangaautomaadi äärest, seal on see nähtavate nuppudega. PIN-kood on meeles siiski õigesti (ühtki ülestähendust ei leidnud, aga nägin täna õiget koodi unes).

Olen platsil hakkamas kolmveerand üheksa ja olen esimene. Ükspäev oli tulnud viimaseid täpsustusi teatav meil, see on mul töömeilil, mõtlen hetkeks, et äkki on seal öeldud, et kellaaeg või kohtumispaik on muutunud. Aga siis hakkab tulema ka teisi. Sõit läheb mööda kiirteed. Ümberringi on paks udu. Oleksin teadnud, et buss sõidab veokitest mööda, oleksin kindlasti istunud paremale poole ja kostitanud siinkohal lugejat terve galeriiga, millel möödasõidul meetri kauguselt võetud veokijuhtide portreed.

Bussis on GPS, mis näitab kuvarilt, kus buss on. Kaardil puudub mõõtkava ja selle ühitamine atlasega on raske. Hiljem näitab bussi GPS ka külatänava nime, millest on kasu veel vähem.

Üheteist paiku oleme kohal. Oletan, et küla nimega Han on saanud oma nime maailma suurima rahvuse (19% inimkonnast) hanide järgi (92% hiinlasi on hanid, hànrén), kes kindlasti on seda kohta muistsel ajal asustanud, kui mõelda Edgar V. Saksaga sarnasel viisil. Külaelanikud seda ise vast veel ei tea. Ja Lesse jõgi on täiesti kindlalt saanud nime Leffe õlle järgi.

Läheme pileti­kassa juurest trammi peale. Tramme on kaks, kummalgi ees mootor­vagun, selle järel kolm lahtist konka­vagunit. Satun keskmisse konka­vagunisse. Teekond mäe vastas­küljele koopasuu juurde on väidetavasti 3,7 km pikk, aga vältab igaviku ning raputab kohati nõnda, et pilk ei fikseeru. Istun mäepoolses küljes, sõit kulgeb enamikus võsa vahel, nii et vaateid suurt ei ole. Kui kohal oleme, kiikan tehnika­huvilisena vaguni alla: nojah, vedrusid ei olegi! Vähemalt ei paista. Raud­teedelt võeti lahtised vagunid kasutuselt ära juba XIX saj lõpus (põhjusel, et söetuhk läks reisijatele silma). See siin on ametlikult tramm. Rööpad on kõverad ja lagunenud pinnaga.

Väikene ootamine ja giid viib meid koopasse. Saame tema suust kuulda paljut maa-aluste imede kohta, nt seda, et kõik tilkemoodustised, laes stalaktiidid (k nagu katus) ja maas stalagmiidid (m nagu maa) koosnevad puhtast kaltsiumist (calcium). No ikka pigem lubjast ehk kaltsiidist (calcite).

Koopas on niiske ja märg. Pilti teha ei tohi. Hämar ka, kohati tuleb taskulambiga teed valgustada. Mõnes kohas tilgub laest vesi pähe. Mõnes kohas on peenemad tilkekivimid varjatud pleksiklaasiga. Valgustijuhtmed on jämedad ja väga näha.

Algus on üsna klaustrofoobne, tagapool läheb sutsu avaramaks ja kõndimise tempo suureneb. Näha on igasugu koopamoodustisi, pikemaid ja lühemaid, kõrgemaid ja madalamaid, peenemaid ja jämedamaid tilkemoodustisi ning muid kivimeid. Ühes kohas läheb tee üle silla, silla all on mäe seest läbi voolav jõgi.

Ühes suuremas saalis koopa lõpupoole, kus hiljutine üleujutus on ilustanud prožektoreid vesikasvudega (nagu 1940. aastate lõpus Kiievi lähedal veehoidla süvendi lõhkamisele kogemata liiga lähedale sattunud Hruštšovi), kõlavad Enya sulnishelid – kui ettearvatav, eks ole! – ja ehkki maitse üle ei vaielda, on tunne, et mul hakkab varsti paha. (Meenutagem South Parki I hooaja 6. osa Death, mis oli väheste Eestis näidatud jagude seas, sealt sai vaataja teada, et vanadus on umbes nagu Enya muusika kuulamine pimedas toas: õudne, aga kummaliselt rahustav.) Kui meid märgadele pinkidele istuma pannakse (vihmakindlad matkapüksid märja pingi kindlad ei ole, selgub; aga kuivavad ruttu) ning muusika- ja valgusprogrammi jaoks tuli kustu tehakse, otsustan maitseelamust täiendada ning kougin kotist välja teetermose (millest valamine pilkases pimeduses nii, et näppu topsis ei hoia ja tilast hästi ei tule, on keerukas). Tulede vilgutamise saateks lastakse pisut (aga ainult õige pisut) paremat muusikat. Mõtlen, mis muusika siia sobiks paremini. Isegi mu helikogus on. Kui tulede vilgutamine ja suhteliselt ägedam muusika läbi, pannakse How Can I Keep from Singing peale tagasi, et keegi teistest maha jokutama ei jääks.

Edasi madalal rippuva lubjakivimassiivi alt (teatavasti lubjakivil, eriti pragunenud lubjakivil olulist tõmbetugevust ei ole) ja suvel olnud üleujutusest jäänud mudavälja vahelt läbi suurde kuppelsaali, kus on uuesti väike tuledevilgutamine ja kus saab teada, et kõrgus on 65 m ja lae paksus on veel 35 m („aga mitte enam kauaks,” lisan kaheldes mõttes juurde) ja et laest varises viimati kraami 3500 a tagasi ja et diagonaalis on koobas 145 m pikk. Laest (mis on mitmekümne meetri kõrgusel, eks ole) saavad allatilkuvad veetilgad suure hoo.

Küsimusele, kas Euroopa Liidu aastane veinitoodang mahuks siia koopasse, annab vastuse selline arvutus. Raamat ütleb selle saali mahuks olevat umbes 124 000 m³, mis peaks olema 1,24 miljonit hektoliitrit. Euroopa Liidu keskmine aastane veinitoodang olevat 178 mln hl. Seega kui sellele saalile alumisse otsa prunt ette panna ja laeni veini täis valada, mahuks siia vaid 0,7% ELi aastasest veinitoodangust. Tünnides ja pudelites veel vähem.

Siis alla trepist ja paati! Giidi sõnutsi on jõgi ainult viis meetrit sügav, aga mis see päästaks, plekkpaadis on ligi sada inimest ja päästevahendeid ei paista. (Aga võib-olla on see mõni sõjaväest üle jäänud dessantpaat, sest külgvaates meenutab neid poolemeetrise süvisega mootorpraame, mida olnud vaenlasel pagana raske põhja lasta, sest ühtki torpeedot ei olnud võimalik seadistada ujuma poole meetri sügavusel ja need läksid praami alt puhtalt läbi.) Suudme lähedal paugutatakse kahurist (väidetavasti), et võiks kuulda, kui uhke kaja on koopas. Paugutage jah, vibratsioon teeb õhus rippuvatele kivimitele kohe eriti head.

Siis hakkab paistma päevavalgus, mida on rõõm näha. Ja jala saab kindlale maale maha. Edasi hargneb rahvas laiali, kes sööb, kes mängib. Jalutan piletikassa juurde, kust läheb peagi lahti ringsõit loomapargis.

Ringsõidule pääsu oodates seisab saba kõrval eelmine veoautost ja haagisest ehitatud lahtine sõiduk nimega L'Ours ehk Roheline Karu. Sõiduk, kus meie you will take place, nagu ütleb silt, on Le Loup ehk Roheline Hunt. Veel näeb ringi tossutamas, mürisemas ja kihutamas Rohelist Piisonit.

Istun juhikabiini seina varju eesmisse nurka, vaatega küljele tahapoole, kus juhikabiin varjab sõidutuule. Kiirus on paiguti päris suur, seinu ei ole, turvavööd puuduvad, tee on kohati käänuline ja järsaku servas kitsas ning märgi lehti täis. Sõidukiserva kõrgust iseloomustab see, et püksitasku suu on seina kinnise osa ülaservast kõrgemal (aga õnneks jäävad taskutelefonid tasku, nii et ma ei pea siin kuulutama, et kui te mulle helistate ja ehkki torust näiteks röhkimist või mäletsemist kuulete, on minuga siiski kõik korras). Madala seina ja ukse kohal on pisut kõrgemal toru, mis on peaaegu küünarnuki kõrgusel. Mu ees on iste tühi ning saan jala sinna alla vajutada ja enda seljatoesse suruda.

Kui loomapargi piirdetõkkest läbi jõuame, ümbritseb autot kari lõbusaid ja uudishimulikke metssigu, mõni traavib pärast hulga maad kaasa. Edasi on kõrge traataia sees (nagu „ameerika onu Piider Patersson” K. A. Hindrey lugulaulus, ainult lühemas) hunte, siis aedikutes Prževalski hobuseid, metskass, ilves, lendlas kassikakud.

Vahepeal on paar jalutamis- ja pildistamispeatust, näiteks vaatama jõesooti (mille jõgi mäge läbiva voolutee avanemisel maha jättis) või jõe kurisut. Edasi ilves, eeslid, mitut sorti sarvilisi loomi ja lõpuks tüüpilises loomaaia karuaedikus karu. (Tallinna loomaaia olud siia ei puutu, karud on ikka veel ajutistes puurides.)




Silt, et karusid sööta ei tohi, on väga väike ja nurga taga, mispeale päris mitu ja päris arukas eas härras­meest (mitte meie selts­konnast – „ei-ei, ega ma meie perest räägi, see juhtus külas, hoopis teises peres,” nagu ütles „Nukitsamehe” filmis vanaisa) tegelevad pikka aega sellega, et tahavad karule küpsistega kõhuvalu tekitada. Bernis, mille vapiloom on karu, on vanalinna servas karud, kelle juures porgandiautomaat, et inimesed saaksid oma karutoitmise vajaduse rahuldatud viisil, et see karu kõhule liiga ei tee (looduses sööb karu ju muid asju kui küpsiseid-komme).

Siis kihutab Le Loup tagasi ja on ligi kaks tundi vaba aega. Käin muuseumis, kus on väljas koopast leitud esemed kaotamisaja järjestuses. Mind kummastavad kiviaegsed nooleotsad – keda koopas jahiti, kas ämblikke või kakandeid?

(Ja allveeuuringute makett, kus sukeldujad on sukeldumisvarustusse rüütatud Action Man-nukud [mida tõlgetes pannakse järjekindlalt ümber seiklusfilmide tegelaste kujulisteks nukkudeks või märulinukkudeks], paneb kah pisut itsitama.)

Siis käin neljandas vaatamisväärsuses ehk interaktiivsel väljapanekul, kus on küll läbi mõeldud inimmasside liigutamise konveier, ent puudub tavalisele muuseumile omale vabadus minna kuhu ja millal keegi tahab. Nimelt pääseb alguses ooteruumi, kus võib vaadelda seinale värvitud kaarti Euroopa suurte koobastega ning kõhnemad ja/või õhemas riides inimesed võivad pugeda mängukoopasse. Kell näitab, mitme minuti pärast avanevad uksed järgmisse saali.

Koobastiku maskotiks on leopardinahksetesse pükstesse rüütatud kiviaja poisike – piltidel on lihtsalt nahk ümber, aga animatsioonis on täiesti selgelt püksid, mis meenutab kogumikku „Eesti aastal 1200”, kus muu hulgas ei ole ajaloolaste seas üksmeelt küsimuses, kas 13. sajandi alguses kandsid Eesti naised paganliku kombe järgi pükse või kristliku kombe järgi mitte.

Muuseumisaalis on palav ja ka seal on ette nähtud olla täpselt 20 minutit. Mõlemad uksed on suletud, välja ei saa kummaski suunas. Lugematutelt kuvaritelt saab vaadata ja prantsuse, inglise, hollandi või saksa keeli lugeda koobaste ja need uuristanud jõe hingeelu üksikasju. Kui jõuan ükskord millegi huvitavani, et mingit liiki nahkhiir sööb öö jooksul 1000–4000 sääske, ja tahan teistest keeltest järgi vaadata, mis liik see on, kaob pilt hoopis, asemele kargab sama karusnahkseis pükstes poisike ja vehib (kõigil mitmekümnel ekraanil sünkroonis), et nüüd enam ei näe, sest nüüd minnakse kinosaali.

Interaktiivse kinoseansi (mille sihtrühm on noorem kooliiga) interaktiivne osa, milles tuleb juhtkangi abil liigutada istekoha numbriga rõngast ja millalgi nuppu vajutada, meenutab tähelepanekut pesapalli kohta: millegi arusaamatu peale hakkab keegi äkki jooksma, teise arusaamatu asja peale hakkab rahvas hüüdma ja millegi eest antakse äkki punkte. Nimelt ei olene kujundi liikumiskiirus juhtkangi kallutusnurgast (nagu arvuti­juhtkangidel) ja siis, kui ekraanilt näeb, kus oma numbriga muna on, saab mäng kohe läbi. Toredam osa on spetsiaalsete polaroid­prillidega vaadates ruumiline kino (taevas tänatud, et mitte punaroheliste servadega anaglüüf, mille tulemus on nõrk ruumiline efekt ja tugev vilkumisefekt, sest üks silm ei näe normaalset rohelist ja teine normaalset punast), kus sündmustik on mis ta on, aga 3D-animatsioon (eriti nahkhiired) ja inglise tekst on head.

Siis saab see läbi ja jalutan tänavale, kus kinos oldud 40 minutiga on sõjavägi saanud bussitäie ratastoolituriste peaaegu täielikult bussi peale (võimalik, et neil oli inimkadusid, sest varem oli kino- ja restoranimaja ees ka kiirabi ja politsei). Siis bussiga tagasi.

Loen piletimüügist ostetud pildiraamatukest, milles on võrratu inglise tõlge, näiteks:

For many years now, from the Trône de Pluton, a man has come down the mass of the fallen rocks with a torch in his hand and ended his race in front of admiring visitors!

Saan teada, et kuppelsaali laest varises viimati panku alla mitte 3500 aastat tagasi, nagu giid rääkis, vaid aastal 1984. Ja et see akvalangiga koopauurija, kes sukeldus 1971. aastal jõekurisusse vaatama, kus jõgi mäe sees jälle õhu kätte tuleb, on kadunud seniajani.

Ilm on ilus, piiril on hommikul udu tõttu kadunud IKEA jälle kohal. Mul läheb õnneks saada ainult 10-minutise ootamise peale liinibussiga korterisse.

Vaatan õhtul üle fotod ja loomapargis filmitu ja leian, et hirvede kohal juhtus segi minema pausi- ja võtterežiim (esimese tähis näidikul on roheline ja teisel punane, aga pildiotsik, mida kauge maa taha on mugavam kasutada, on mustvalge!) – ehk siis kaadris on suvalise nurga all möödalibisev rohi, arutu suumimine, parema kompositsiooni otsimine – ja niipea kui kompositsioon paigas, võte katkeb ning kaamera hakkab jälle sihitult liikuma. Tulemus on arvatavasti võrreldav sellega, kui panna filmikaameras filmilint obturaatori valesse hambasse: filmilint liigub särituse ajal edasi ja seisab pimendamise ajal paigal, mitte vastupidi.

L, 494. päev: närtsinud sõnajalgade metsas

Teen pildistusmatka E-chist Iluslinna. Kolm kilomeetrit Mäekülast Möldriorgu on mul varem käimata, mis oli ainus lünk kohaliku eesti seltsi matkaseeria teekonnal. Nüüd võin nentida, et olen kogu teekonna kõik senised üheksa osa maha kõndinud, algusest saati (kuigi kolm omal käel).

Panin eile kella helisema kella viieks, helises, aga kinni vajutamisel näen, et kellaaeg on saladuslikul viisil hoopis 5.56. Ega midagi, lähen pisut hilisema bussiga ja õigesti teen, sest ilm on hämar ja varem oleks olnud metsa all veel pimedam.

Olen E-chis kell 8.40, 8.50 mäe otsas ja nii ma sealt muudkui mäkke astun. Seekord on kaasas kõnnikepid, millega on mäkke tõusta pisut kergem kui ilma. Teen hundikuristikus ja labürindis palju pilte. Hämar on, säriaeg kipub olema pool sekundit, aga aparaadi saab toetada kõnnikeppide peale.

Sooja on umbes 11 kraadi, ajuti sajab uduvihma.

Sügis on sõnajalad Mäekülast pisut allpool sõnajalaorus ära närtsitanud. Veskikivikoobastes käratseb kolm-neli järeleaimatud kiivrites ja mõõkade-kilpidega rollimänguhuvilist ning nagu ootavad midagi, edasi minnes kohtan tänapäevasis rõivis noorsandi, kes rühib koopa poole ja kellel on käes punt rulluisukaitsmeid. Mõtlen, et omal ajal oli ju kiivreid ei tea kui palju eri tüüpe, aga miks tehakse järele ainult paari tüüpi? (Vastus: tehakse neid, mida saab lihtsalt = odavalt teha.)

Vastu tuleb päeva jooksul üsna palju matkajaid, enamikus sakslased. Metsast Mäekülla viiva kitsa põllutee külapoolses otsas tuleb vastu Saksamaa numbriga auto, sees mitu matkajat, sohvri kõrval istujal lahti ees kaart, ja sõidab aeglaselt, aga järjekindlalt alla oru poole. Kahju, et ma ei näe, kas nad üritavad autoga sõita ka alla kanjonisse. Võib-olla oleks see võimalikki, ehkki mõne kitsama koha läbimiseks on vaja sõita kahel rattal.

Mäekülast Möldrioru poole laskudes läheb tee mööda lagunenud ja taimi täis kasvanud terrassiga hotellist Park, mille juures on suur tahvel, et siia ehitatakse vanadekodu. Tõesti, väga praktiline, täpselt kiriku ja surnuaia vahele, igav ei hakka.

Karjateed pidi metsa (tee ääres on vana suur pirnipuu, lehmad söövad allakukkunud pirne), metsas kohtun ingliskeelse matkaseltskonnaga, kes teeb endast rühmapilti ja kellelt kuulen katke, kuidas üks neist (ilmselt siit pärit) läks 1962. aastal kodunt kaugele ja kui mõni aasta tagasi naases, siis üllatus, et lähimat raudteejaama enam ei olnud! (Tegelikult kadus see liin juba 1960. aastate lõpus, rong Virtsu veel sõitis, sest seal oli jaam – ehkki Ivo Linna on öelnud, et tegelikult jutustab see laul paar aastat hilisemast ajast, aga kuidas riimida „kuutkümmet seitset”? Ja samas laulus on kohe pärast Virtsu sõitmist koht ja Kuivastus ootas mind praam, mille kohta Suure väina olusid arvestades saab öelda, et niiviisi võis oodata päris kaua või siis pidi väina ületama nt ujudes, sest Virtsu ja Kuivastu on teine teisel pool väina. — Ja mis ootamisse puutub, siis kuuldavasti olevat Eesti praamiootamise rekord olnud paar kuud, kui keski mammi tahtnud 1950. aastatel sõita Rohukülast Vormsisse, aga algul oli sügistorm, praam ei käinud, siis olnud praam katki või mis iganes, lõpuks läks meri jäässe, praam ei pääsenud liikuma jne ning kõige lõpuks läks jää nii tugevaks, et mutike kõndis Vormsisse jala.)

Ka siin orulõigus on kanjon ehk vooluvee vormitud kaljud, teen pilti. Siis uurin kaarti, taas ei ole kaardi tähistusi märgitud looduses raja kõrvale, nii et tulen tunde järgi, kuni äkki tunnen ära koha, kuhu juhtusin mullu novembris. Panen kaardi ära ja kõnnin orust läbi kolmandasse kanjonisse, kus teen veel pilte ja kust eksin välja natuke liiga vara (pärast enam otse alla ei saa ja ma ei viitsi tagasi kõndima hakata).

Sammuloendur näitab läbikäiguks 12 km, aega on kulunud umbes kuus tundi (pildistamise arvelt). Orienteerun Iluslinnas bussijaama ja satun sealt esmalt E-sillale ja sealt rongiga tagasi linna.

Viin kepid, matkajope ja seljakotist asjad korterisse, bussijuht on taas vana tuttav nn Swiss Toni. Korterist ei viitsi jala poodi minna, sõidan bussiga poolteist kilomeetrit linna poole ja istun seal ümber 16. bussile, millega saab Kõrgmetsa maksimarketi ukse ette. Pärast jala tagasi.

R, 493. päev: toinen casvoi caalimaassa

Udu. Kirikmäe kõrghoonete tipud kaovad pilvedesse.

Täna on viimane päev katsetada üht uuenenud teabesüsteemi, mis lubaduse olen kunagi kerge käega andnud ja senini on olnud piinlik, sest ma ei ole mahti saanud. Katsetan ja leian, et enamik asju töötab ettenähtud viisil, et üks asi töötab nõnda, mida küllap programmeerijad teadsid, aga kasutusjuhendis ei ole, ja et üks asi töötab ettearvamatul viisil – otsingutulemuste kuvamise nupp saadab tulemused meilile – kuhu need saabuvad kaks tundi hiljem. Igatahes olen rahul, et ülesanne – või nagu ütles mu markantne keemiaõpetaja, „ülessanne” (ja pealegi väga pehme s) – täidetud ja et võib-olla tõuseb sellest ka mingi väike kasu.

Õhtul sööki ostma minnes (otsustan aja kokkuhoiu mõttes käia jaama poes, jääb tee peale) käin Pariisi platsil sularaha võtmas [siinmaine pangakaart toimib poes ainult krediitkaardina] ja juhtub midagi ettearvamatut. Nimelt on seal uued turvalised pangaautomaadid, tahavaatepeeglitega ja puha, numbrisõrmistikul kate peal, et kuri mööduja PIN-koodi ei näeks – aga ühtlasi ei näe nuppe ka ise. Klõbistan käsikaudu ja masin ütleb, et valesti sai, proovige uuesti. No proovin uuesti ja tuleb jälle teade, et valesti ja ühe korra saate veel proovida. No ei, aitäh, vajutan katkestamise nuppu ja saan kaardi kätte. Reede õhtu, nagu ikka. PIN-kood on muidu (katteta nuppude korral) nii käe sees, et ega ei mäletagi ähmiga, mis järjekorras kaks keskmist numbrit olid. Muide, elu esimene kokkupuude pangaautomaadiga lõppeski sellega, et automaat sõi kaardi ära (sest ma olin ajanud PIN-koodi segamini).

Ükski Eesti leht ei meenuta, et täna on Estonia huku 13. aastapäev. Inglise Wikipedia meenutab (aastapäevade veerus).

(Inglise Wikipedia päeva artikkel on Soome pühakust Henrikust, millega seonduvas Henriku tapnud talumees Lalli artiklis meeldib mulle eriti see koht, et üks ajalooprofessor julenud väita, et Henrik on ilmselt täiesti mütoloogiline tegelane, ja Köyliö (kus see veretöö olevat 1156 toimunud) volikogu solvus nii, et nõudis ajaloolaselt avalikku andekspalumist. „Taevas tule appi,” nagu Ansip ütleb, jah.)

N, 492. päev: elu veereb nagu ratas

Kogu hommiku sisustab tagasiside kuubis ehk kiri tõlkijale, kes ei ole rahul sellega, et ma olen tagasisides öelnud, et terminina on õige öelda nii ja mitte naa, kuigi seda naad on Google'i andmel kasutatud tervenisti 25 200 korda. Tegelikult on isegi 29 400 korda, aga kes mind paremini tunnevad, need teavad, et Google'i-hääletuse kasutamine (st ka mingit sõna on Internetis rohkem kui mingit teist sõna) ehk argi- ja oskuskeele sihilik segiajamine (Google'i leitud sagedus neid ei erista) on üks neist asjadest, mida ma ei salli ja mida olen tauninud oma kursustel kohe sissejuhatuses. Oskustekstide tõlkija peab valima hoolega oma terminiallikaid, ja lihtlabane Google'i-hääletus ei ole seda teps mitte. Vaadaku pigem seda, kus üht või teist sõna on kasutatud: kas ikka on teaduskirjutistes, õppematerjalides või ametlikes tekstides, või on äkki ainult üldfoorumites või meelelahutusajakirjades.

Arvamus, et asi peab õige olema, sest et kõik ju nii arvavad, on loogikaviga, ladina keeli argumentum ad populum. Lugejate õrritamiseks järgmine näide: Jaan Tätte meeldib paljudele, järelikult on ta andekas – järeldus on vale: seda, et ta andekas oleks, isegi paljudele meeldimisest kahjuks ei järeldu. Või: hääletusel arvas enamik, et A on B, järelikult A ongi B – tegelikult näitas hääletus, et enamik inimesi arvab, et A on B. Vist Isaac Asimov väitis, et kõik ühiskonnad enne meie oma on arvanud, et Päike tiirleb ümber Maa, aga see ei tähenda, et see tõesti nii oleks. Sama põhimõte on kindlal kohal poliitikas (loe: propagandas): sageli on diktaatorid oma riigis erakordselt populaarsed, mis ometi ei tähenda, nagu oleks nende tee õige.

(Lapsepõlves ei lubatud mul argumenteerida on väiteid/tahtmisi sellega, et „teised arvavad/teevad ka nii”, vanemad rõhutasid, et tuleb mõelda ikka oma peaga. Sestap siis minu skepsis.)

Vastuse mustandi kirjutamise peale kulub kaks ja pool tundi! (Seal on paar muud teemat veel. Valmis ei saa.) Tõlkija küllap saatis oma kirja esimese vihaga, aimamata, et ka algne tagasiside tõlkijale on kaalutletud ja sinna laest võetud asju ei kirjutata.

Pärast suviseid segadusi vasturääkiva tagasisidega välistõlkijatele (vt ka mis on statistika ja mis ei ole) võttis eesti rühm kasutusele uue menetluse, et mis tahes tagasiside peab heaks kiitma kogu rühm. See tähendab, et ka teised peavad minu eepose läbi lugema. Mul on neist täitsa kahju.

KAD-maja sööklast väljun täpselt sel hetkel, kui üks daam hakkab minu mantli ja vihmavarjuga minema jalutama. Õnneks märkab ainult neli trepiastet allpool ise, et on vale kuub, pöörab ringi, kaaslased naeravad, samas olen mina, kes teatab, et this should be my coat ja et ka vihmavari kuulub pigem minule. Kirjuta või krae peale nimi.

Õhtul lahkun kohe kella kukkudes, paar minutit pärast poolt viit T. linnakese poole (olen seda käiku plaaninud paar kuud, sobivaim nädalapäev on neljapäeva õhtu (T-s on neljapäeviti poed lahti üheksani), vahepeal oli puhkus ja siis ei olnud aega, ning praegu taandub selle plaani teostamise ees kõik muu). Jõuan jaama napilt enne ummiku tekkimist. Jaama piletisabas (miks ei võiks siinmaalgi olla piletiautomaate nagu Saksamaal!) on minu järel Hispaania pere, kes asub minuga põhjalikku vestlusse rongiliikluse üle siinmaa ja T. linnakese vahel. Piletimüüja, kes on väga vana ning kes ilmselgelt vihkab oma ametit ja eriti reisijaid, on väga aeglane, mispeale siis, kui rongi väljumiseni on aega 12 minutit, läheb Hispaania pere täitsa närviliseks ja küsib mu käest, mis kell mu rong läheb. Vastan, et ma lähen sama rongi peale kui nemad, mispeale leitakse, et kui jõuame peale, siis jõuame kõik, ja kui jääme maha, siis jääme kõik. No elu on näidanud, et kassast tagumise teeni saab natuke rohkem kui minutiga (kui väga kiiresti joosta) ja rongid enne õiget kellaaega ei välju, nii et muret ei ole. Näen neid hiljem T. jaamahoones, nii et nemadki jõudsid.

Peamine huvi on käia kahes kaubamajas, vaja on teatud sorti pehme kraega särke, aga oh imelugu, ühes on inglise päevad, st pehme kraega särke ei ole, see-eest on uduumbe rõivaid, mida kodus nimetame „George'i kampsuniteks”. Teine kaubamaja ahvib eelmist. — Veel ilmutas E kunagi huvi mu seljakoti taolise seljakoti järele, et tore seljakott, tahaks ka sellist, aga teist värvi; no leian, aga kahjuks sama värvi kui minu oma. Kohalikus matkapoes peaks kah olema, tuleb üritada siit.

Samuti tavapärasel viisil aega parajaks tehes läbi raamatupoest ja jaama elektroonikakaubamajast.

Vihma tihkuvast ilmast ja õhtusest kellaajast hoolimata soovivad kaks rongilt saabuvat inimest tutvuda Musta väravaga ja küsivad, kas ma tean, kus see on. Tean.

Pärast külavaherongiga tagasi siiamaale. Rongi istmed on, nagu tavaliselt, sellised, et nende peale hästi ei tahaks istuda (vrd ka ülalviidatud sarja diivan, mis contained many pints of bodily liquids). Rong seisab metsa vahel paar korda, kokku veerand tundi, keegi midagi ei ütle. Tulemus on see, et mul tuleb jaama bussipeatuses veeta ligi veerand tundi: kui vaatan tänava poole, näen möödakakerdavaid viinalembe; kui vaatan teisele poole, satun läbi restoraniakna nägema, kuidas meetri kaugusel süüakse molluskeid.

(Viimane vaatepilt oli nii õudne, et sündmustest ette rutates mainitagu [kirjutan neid ridu laupäeval], et nägin seda jubedust uneski.)

K, 491. päev: M/F

Ilus hommik, jõeorus on udu, sügisvärvid hakkavad järjest tugevamaks minema.

Tõlgin värbamiskuulutust, kus otsitakse sisuliselt sekretäri ja mille alguses on teade, et kandideerima julgustatakse „eelkõige kõikide liikmesriikide naisi”. Huvitav, kui sama asutus otsis näiteks arvutiturbe üliinimest, siis sellist teadet ei olnud. See kõik tähendab dokumendi tõlkimise kestel paar kohatut naeruturtsatust.

SAS on avastanud, et üks neist, kes on mitu korda lennanud nendega Kopenhaagenist siiamaale, olen mina, ja kostitab mind meiliga, kus selgitab, kuidas liiklevad nende Kopenhaageni lennud ajal, kui seda lennanud lennukitüüp Dash 8/400Q pärast kolmepäevase vahega juhtunud kaht õnnetust/vahejuhtumit (9. ja 12. sept k.a; ja mina lendasin SASi seda tüüpi lennukiga 10. sept!) ei lenda. Tore, ainult kaks nädalat läks.

Aga siinmaine lennufirma oli veel ägedam. Nimelt olla see olnud ainus lennufirma, mis seni, kui kõik muud maailma Dash 8/Q400-d seisid ja nende telikust kirstunaelaks osutunud roostes polte vahetati, jätkanud selle tüübiga lendamist.

T, 490. päev: mind like cheese

Saan hommikul valmis slaidide skannimise, kuid arvud ei klapi, olen arvepidamises teinud kuskil vea või jätnud paar slaidi vahele või märkinud karbi peale valesti.

Tööl kostab naabertoast raadio (loodetavasti mitte veebiressursse raiskav veebiraadio) ja sellest mitu toredat lugu, sh kaks Björki lugu.

Päeva näpukas: keskkonnakaitse (omastavas käändes) asemel kogemata keskkonnakitse. Alustan taas enda näpukate kogumist. Kui omal ajal puutusin väga palju kokku kasutusjuhenditega, oli mul Wordis näpukate ennetamiseks terve automaatparanduste loetelu, nt kitselüliti → kaitselüliti.

Üks kaubaloetelu jutustab inimeste sisse topitavatest voolikutest ja tõlkija on n−1 juhul pannud ühte patta hemodialüüsi (tehisneerravi) ja hemolüüsi (punaliblelahustus ehk asi, mida vere käsitsemisel üritatakse kõigiti vältida). Ja teises on tõlkijal segamini läinud sõna Hornhaut mitu tähendust (täpsemini need, mis eesti keeli on sarvkest (silma kõvakesta läbipaistev osa) ja sarvkiht (naha välimine kiht)) ning tõlkes seisavad nõnda sarvkestakäsnad ja sarvkestaplaastrid. Uhh. Ja siis on kolmandas tõlkes material safety data sheets saanud ohutuskaartide asemel materjaliohutuse andmeplankideks (kusjuures see sõna on olemas sõnastikus, nende vormist on üks direktiiv ja sisust teine, mõlemad eesti keeligi olemas, ning pealegi on see mitte [material safety][data sheet], vaid [material][safety data][sheet]).

Korteri poole sõites jõuan lõbusa bussiraamatuga, Graham Greene'i „Meie mehega Havannas” sinnamaani, kus peategelane hakkab Kuuba sõnasaladuste pähe üles joonistama tolmuimejaosi.

Õhtul selgitan segaduse skannitud slaidide arvestuses, nüüd on neid elektroonilisel kujul 570 ehk umbes 1/9. Tagasi negatiivide skannimise juurde, mis on tunduvalt mugavam (sest need on nelja- kuni kuuekaupa ribas ja püsivad skanneriraamis sättimatagi otse; samuti pidi iga slaidi raamist välja võtma ja pärast raami tagasi panema – ilma slaidi ja skanneriklaasi mäkerdamata). Vahelduse mõttes jätkan skannimist 1995. a suvega alanud negatiivimapist, mille viimati Eestist kaasa tõin, sisuks kauged rännuteed (Šveits). Ma ei ole neid pilte õige mitu aastat näinud, tore aeg oli.

Veel annan pisikese panuse täheteadusesse.

E, 489. päev: kala ja kiibid

Terve päeva sisustab reedel alustatud pikk ja põhjalik loetelu (ei ole vaja öeldagi, et ka see pikk ja põhjalik loetelu oli algselt saksa keeli), mille tõlke puurimisel selgub nn tekstiarheoloogia abil tegevuskäik samamoodi, nagu Paul Johansen tuletas Henriku Liivimaa kroonika järgi Henriku eluloo (vt Johanseni kirjutiste kogumik „Kaugete aegade sära”). Nimelt on tunne, et ega koostajad ole saksa keelt eriti hästi osanud, nad on kasutanud inglise-saksa sõnastikku, näiteks muusikariistade loetelus on ühtäkki Musikspielplatz, mis tegelikult peaks olema hoopis noodipult ehk inglise music stand, paraku on tõlkes puldist (sks Notenpult) saanud lava. Ja puhkpillidest, mis saksa keeli peaksid olema Blasinstrumente, on saadud inglise keele eeskujul Windinstrumente ning mängutoosidest (Spieldosen) on saanud inglise vaste musical boxes eeskujul musikalische Kasten. Hea tõlkija, kes valdab mitut võõrkeelt (mulle on väikest viisi mõistatus, kuidas tõlkijad ainult ühe võõrkeelega üldse hakkama saavad), saaks aru, et siin on midagi nihu, ja teeks peas vastava parandi õiges suunas.

Aga kahjuks kõnealuse kirjelduse eestindaja mitte. Ülalmainitud Windinstrumente on ta maakeelde ümber pannud kui tuulemuusikariistad ja musikalische Kasten kui musikaalsed kastid. Ja mis veel toredam, ega ta saksa-eesti sõnastikku kah kasutanud ole, vaid saksa-inglise oma ning siis inglise-eesti oma ning kogu krempli juures jätnud loogika kah veel kasutamata. Ja tulemused, oioi: küll on hobuseriistade seas valjaste asemel toruäärikud, küll on saanud rööbaspuudest paralleelpuud, söödasõimedest toidumollid, hobuse pähe tõmmatavast söödakotist hobuse söögikott, reisikirstudest reisikapikohvrid, häälestusvahenditest hääl muusikariistadele, suure trummi pulkadest on saanud kontrabassi-trummipulgad, auto katusel on ta arvates pagasitrellid, juuksurid kasutavad lokitangide asemel voltimisraudu ja mängumärkidest (Spielmarke) on saanud inglise keele vahendusel (chips) mängude kiibid.

Aga kirjeldus on pikk ja näha on kolme tõlkija käekirja. Teise tõlkel ei ole väga vigagi, aga kolmandale on täiesti üle jõu käinud elementaarne kokku-lahkukirjutus: näiteks elektri installatsioonimaterjal ja vanni mänguasjad (mille peale ma nendin tagasisides, et vann ei mängi) jne.

Here endeth the lesson.

Hommikul oli päikseline, kuid külm, päeval pilves ja vihmane.

Pärast Kirikmäe prismas.

P, 488. päev: matk

Kohaliku eesti seltsi matk. Nagu matk ikka, üles mäest ja alla mäest, sotsiaalne surve kannustamas – kasvõi pilt eest ära, aga sammugi maha jääda ei tohi.

Seekord ma ei olnud enne matka kaarti eriti uurinud, korraks vaatasin, kustkohast matkarada läheb, ja korraks kiikasin sisse ka Google Earthi, et milline on maapinna reljeef. Murettegevalt sakiline – rada kulgeb mööda sügava oru perve, mida lõhestavad sama sügavad põikorud.

Ilm on ilus, sooja umbes 25 kraadi, nii et laheneb ka mure sobiliku matkariietusega. Õigupoolest on nii palav, et tuleb olla särgiväel.

Ilmselt on ilusa ilma meelitavus matkale minekul mõjusam kui matka pikkuse (18 km) ja kogutõusu (600 m) hirmutavus, sest jaamas ootab kümne paiku mitukümmend inimest (poliitikahuvilised vahest teavad, et ilusal ilmal ja valimistel osalemise väikesel protsendil on näiteks Venemaal päris tugev korrelatsioon). Seekord olen tulnud jalavaeva säästes bussiga (saabub 9.37, käin vahepeal jaama poes, mis on üks vähestest toidupoodidest, mis pühapäeviti lahti).

Rongi peale (rong haiseb sõnniku järele) ja E-silla jaamast bussi peale, mis viib seltskonna Uhkelinna, kus lõppes eelmine matk (sama bussijuht kui eelmiselt matkalt naasmisel). Tutvustusring (ka seltskonna koertega, kellest noorem küllap kohe aru saab, et mul on riietel koeralõhn ligi), Eesti asja otsimine ja peagi algab esimene tõus, mis näitab selgelt kätte, mis täna oodata on.

Ja vat selliseid vaateid on oodata. Kalendri järgi algab sügis (vaadatakse kella ja soovitakse üksteisele head sügist).

Edasi mäest alla, nõlval allasakitav tee on järsk, inimesed ja puud näivad olevat maapinna suhtes veidralt viltu. Hea, et on kuiv, sest maad ja teed katvad lehed oleksid märjaga libedad. Edasi teine sajameetrine tõus, künka otsas hingetõmbepaus.

Siis on võimalus proovida oma limbooskusi. Mälu salasoppidest kougitud teave, et limbo maailmarekord on 16 cm, osutub ülekontrollimisel üsna tõeks (16,5 cm).

Siis läbi kriipiva tihniku jõe äärde alla maanteele.

Ees paistva mäe nimi on täitsa ametlikult Kapp, orust umbes veerand kilomeetrit kõrge. Selle otsas on kaks vahepeatust ja põhjalik piknik. Mäelagi on lage, seal on jahimeeste torn ja loog maas.



Kapi taga on (kaardi järgi) Kopp.

Siis läheb tee uuesti orgu (taas läbi okaspõõsaste) ja jõuame Alam-Raudoja külla, kus seltskonnast lahkuvad mõlemad koerad koos omanikuga ja kõnnivad tagasi matka algusse. Üle jõe on Ülejõe-Raudoja ning kilomeeter ülesvoolu Ülem-Raudoja. Nagu matkalgi öeldud, meenutab külanimede fantaasiavaegus 1834 Ingliste mõisa Lau külas mõisniku pandud perekonnanimesid: Weinberg, Leinberg ja Meinberg.

Jälle mäkke ja mäe otsas hingetõmbe- ja järeleootamispaus (tagumistel kõndijatel, eriti nn fotograafilisel arjergardil, on kõik pausid lühemad kui eesmistel).

Siis jälle jõeorgu ja piki maanteeserva, kus põristab ühtlugu mööda Saksamaa numbriga mootorrattamatkajaid, kes on tulnud loodusvaikust nautima. Oleks pidanud ära lugema, mitu päeva jooksul mööda sõidab, kindlasti üle saja.

Järgmise tõusu eel saab mõistus võitu ja kõik peale ühe ramboliku lätlase lähevad maanteeservas mäest mööda.

Siis lähevad väsinumad edasi mööda maanteed, ülejäänud seltskond alustab viimast rasket tõusu. Kahetsen, et kõnnikeppe kaasa ei võtnud, neist on tõusul abi. Riburada on veninud kaunis pikaks ja eesmistel puudub täielik ülevaade, mida teevad tagumised. Ühekorraga ilmub peaaegu puuvõrast matkajuhi peanupp ja ta teatab, et kui otse ronida, saab paraja haagi lõigata. No proovin, aga kohe teelt äraastumisel libisen ning käin tolmu ja kivide sisse selili. Õpetust saanuna lähen pigem haagiga; ühtlasi leiab kasutust kaasasolev desinfitseerimisaine (õnneks on käsi ainult tolmune, nagu selgub).

Ja siis viimast korda mäest alla. Tagasi maanteele, blondidest hobustest mööda tagasi inimasustusse.

Bussini on aega ligi tund. Kohalikust kohvikust L'Italiano – kas teate, et soomlased tunnevad Toto Cutugno laulu „Sono l'italiano” soome lauluna „Olen suomalainen”, samamoodi kui vanemat ligi üheksaminutist laululugu „American Pie” peetakse samuti soome lauluks, pealkirjaga „Suomi-neito”? Teatavasti on kõigi aegade parimate soome lugude tipus ka Raimonds Paulsi „Millioona ruusua” ja president Ahtisaari lemmiklaul, Eduard Kolmanovski „Rakastan sinua, elämä” – lõpevad üle 20 inimese saabumise peale õiged klaasid.

Buss peatatakse nn streljai menja meetodil (sest keegi ei tea, kus on Veoküla suuna bussipeatus, kõrtsi vastas on vastassuuna oma) ja, nagu ikka, on ümberistumise jaoks sõiduplaani järgi aega kas −1 või +59 minutit. Aga õnneks jääb ka teine buss hiljaks (ehkki kui mu nimekaim ja mina ei läheks peatusse, mitte bussijaama taha peitu nagu ülejäänud seltskond, sõidaks buss küllap mööda).

Siis rongi peale (rong haiseb jälle sõnniku järele) ja rongiga linna.

Kõnnin bussipeatusest korteri poole vahelduse mõttes D. maantee paremas servas (sest ei viitsi kaks korda üle tee minna) ja sedasi möödun peagi bensiinijaamast, mille pood on lahti. Ja sildilt näen, et see avaneb pühapäeva hommikul juba poole kaheksast ja on lahti terve päeva. Hea teada. Ostan vett, limonaadi ja mõne puuvilja.

Päevane läbikäik on kokku 23 km, sellest matkal endal umbes 19.

L, 487. päev: 3D

Päike särab ja on kuuldavasti palav, 26 °C. Inimene on tõeliselt vaba siis, kui tal on vabadus jätta midagi tegemata, õigustan ennast, kui kell saab varem plaanitud pika uisumatka jaoks juba liiga palju.

Nimelt kulub terve päev huvitava tarkvararakendusega Google SketchUp tutvumisele. Eriti paelub mind asjaolu, et see suudab fotolt perspektiivi arvestades üles lugeda ka sügavust ning ruumilisele mudelile kleepida õigesse kohta fotolt vastava osa (ja seda väänata-venitada nii, et see on mudeli suhtes õiget pidi ja perspektiivimoonutuseta). Väidetavasti saab SketchUpi ruumilisi mudeleid riputada üles Google Earthi, kus Eestist on mu teada praegu ainult umbes kolm ehitist: Ühispanga hoone Tartu maantee läbimurdel, Kawe Plaza ja Tallinna Jaani kirik, mille kohta keegi kunstiajaloolane kunagi märkis, et sellest ehitisest on ilumeel suure kaarega ja jälgi jätmata mööda läinud (mida on võimendanud veel kirikumeeste soov sarnandada oma historitsistlik pühakoda Tallinna keskaegsete hoonetega, lõhkudes portaalide pealt krohvi ära – mille alt aga paraku paljastus puhtalt töödeldud paekivi asemel üsna suvaline XIX saj paekivimüüritis, st Jaani kiriku portaalid ei ole ehitatud krohvita näitamiseks).

Google Earthis (ja Google'i maailmakaardil) on Eesti kohta üsna hägune aerofoto, v.a Tallinna, Emajõe Suursoo ja Rapla kohta. Tallinna pilt peab olema suhteliselt hiline, sest allveelaev Lembit, mis veel mõni kuu tagasi asus Google Earthis Sõjasadamas, on nüüd Miinisadamas.

Aga mul on plaan konstrueerida SketchUpis Kuressaare linnuse konvendihoone ruumiline mudel ja see, kui hästi läheb, Google Earthi riputada. Enne tuleb otsida fotokogust kõik Kuressaare linnuse välisvaated (mida on palju, sest lossiskäik on ju alati iga-aastase Kuressaare sugulaste väisamise kohustuslik osa ning eks mul ole 14. eluaastast alates olnud fotokas neil käigil alati ühes). Esimene proov ainult ühe foto najal on paljulubav. Mu vanemate suvekodu ja onu suvila mudelid saavad põhikujul üpris valmis.

Kui järgmine kord kella vaatan, näitab see kolmveerand kuut, mis tähendab, et poodi ma ei jõua. Tuleb loota selle peale, et äkki on jaamapood homme hommikul lahti, saab matkale toitu kaasa osta.

R, 486. päev: Bilko

Originaalis on näpukas think-thank, mis vallandab selle dokumendi tõlkijate seas arutelu, mis see olla võiks: kas nii, et eksperdid algul mõtlevad ja siis tänavad üksteist mõtlemise eest, või peaks ikkagi olema think-tank, mis küllap on USA sõjaväest pärit mõtlev tank?

Õhtul uisutamas: jõeäärt pidi vesiveskini ja sealt allavoolu ülejärgmise veskini. Kokku 6,9 km. Teise veski juures olev langus ei tundugi enam eriti pelutav.

N, 485. päev: kaunis vagane lugu

Toimetan bioloogiateemalist tõlget, kus tõlkija ei ole teinud vahet perekonnal ja liigil, muudest taksonoomiatasemetest rääkimata.

Päeval käin postkontoris eile tulnud raamatute järel. Üks neist on vana klassika „Minu pere ja muud loomad” originaalis. Hanke ajendas see, et alles eelmisel pühapäeval Eestis vaatasime ETV pealt sellest tehtud filmi ja et tõlget loeti peale, jäi mul kuulmata, kuidas oli „Plasku-Punnpepu” inglise keeles. Või Parlarakad. Või „ettevaatust, kõrvahargi pesa”. Teine on Durrelli elulugu, kus on ka Korfu-pilte, millelt võib teada saada, et kõik ülalmainitud raamatu kirjud tegelased olid ka päriselt olemas, isegi Spiro autologu on pildi peale jäänud. Sirvimisel jäi silma, et Durrelli esimene sõna olnud väidetavasti zoo.

Õhtu on ilus, päike paistab (nagu eilegi), päikese kiired kuldasiwad puude latwasi nii et nad justnagu kullatud oliwad, on suhteliselt soe, ummik on suur.

Enam kui pool sajandit tagasi kirjutasid tšehhi rännumehed Zikmund ja Hanzelka, et Lõuna-Aafrika koosa keeles (mida tol ajal nimetati veel kahvri keeleks) puudub mõiste „valutama” ja koosad ütlevad lihtsalt, et näiteks „mul on jalg” – mis on ülimalt loogiline, sest kui ei valuta, siis ju kehaliikme olemasolu ei adu. — Ja täna õhtul võin ma veenduda, et mu naabril on lööktrell ja haamer. Ning vägagi on.

Aga see ei sega kotlettide tegemist.

K, 484. päev: viisakus ei hüüa tulles

Bussipeatusse minnes näen, kuidas kõrvalmaja ees peatub politseiauto. Politseinik tuleb välja (jättes suunatule vilkuma), läheb rahulikult üle tänava ja teeb vaatest pilte. Siis tuleb buss ja mis edasi sai, ma ei tea.

Hommikul liftis hoiab iiri kolleeg G mulle ust lahti (vajutades vastavale nupule) ja siis on minu kord hoida ust lahti soome kolleegile J-le (samuti nupule vajutades), kes räägib, kuidas hiljuti olla saksa kolleegil S-il juhtunud õnnetus, kui tahtnud olla viisakas, kui nägi, et lifti poole tormab hommikul direktor, ja vajutas ukse lahti hoidmiseks nupule – aga paraku valele! Liftiuksed läksid plärtsti! direktori nina alt kinni. Selgitus on selline, et kuigi paremas liftis on uste lahti hoidmise nupp ukse pool, on vasak lift parema peegelpilt, aga juhtpaneel on samasugune, seega on vasakus liftis uksepoolne nupp hoopis uste sulgemise nupp.

Kinnitamata andmeil lähenetakse mõnikord sellise liftisõidu vältimiseks majale hästi aeglaselt või eelistatakse alla laskumiseks treppi. The Office.

Päeva tippsündmus on see, et lõuna paiku, natuke enne seda, kui ise lõunale lähen, niidab üks Tour-maja ehitusele kihutav veoauto maha ühe NHE-maja parklast väljakeerava sõiduauto nina. See osa sõiduautost mootori ees, mis auto küljes eriti kõvasti kinni ei ole (et saaks kokkupõrke summutamiseks vabalt lõõtsastuda), ei ole auto küljes kinni enam üldse, vaid on pihustatud väikesteks tükkideks umbes 10 m raadiuses mööda tänavat. Vasak esituli on lausa hulk maad eemal teisel pool teed. Kui ma KAD-majja lõunale lähen, on sõiduauto- ja veoautojuht (mõlemad ühegi kriimuta) elavas ja, nagu ütlesid tosin aastat tagasi bengali korterikaaslased, emotsionaalses vestluses (we do not scream, we speak emotionally!) koos juurdekuuluva kätevehkimisega. Kui tagasi tulen, tuleb vastu eesti kolleeeg M koos abikaasaga, kes kinnitab, et „ei ole enam ammu nii lömmis autot näinud”, ja uurib, kas ma tean, mis ja miks, et teine sõiduauto, mille külje vastas lömmis auto on, nii suurt pauku teha ei saa. Kui uuesti avariipaigale jõuan, on kogunenud kenake summ inimesi „aitama”, ehkki on raske aru saada, milles see aitamine seisneb. (Meenutagem uskupöördunud politseinikke sarjast The Fast Show, kes ka tahtsid kannatanut aidata, omal moel.)

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis. Tahan teha kotlette.

T, 483. päev: kui kuulete hääli, vaadake kahtlustades toanaabri poole

Proloogiks nii palju, et ärkan kell 1.43 imeliku puksumise peale, mis tuleb vannitoast. Kummalised hääled vannitoas tähendavad ainult üht: nagi hoidvad iminapad on otsustanud hakata eralduma seinaplaatide küljest (mille puurimine on üürilepingus eraldi karmi sõnaga ärakeeldud). Tõstan nagi iminappade küljest maha, sest kas te oskate ette kujutada, millise mürina tekitab öösel kell kaks allakukkuv nagi? Mina oskan, sest mul on meeles see, kui kukkus alla riiul.

* * *

Hommikul olen kõrvaklapistununa süvenenud töhe, kui äkki märkan, et toanaaber C niheleb ja aeg-ajalt vaatab mu poole imeliku pilguga. Võtan klapid peast ja ütlen, et kui ta arvab kuulvat konnade krooksumist, siis kuuleb ta täitsa õigesti. Seepeale küsib ta, kas ma toimetan kaubaloetelusid, et selline repertuaar. Seegi on õige.

Eilne vihm on üleöö eemaldanud puudelt lahtised lehed ning allesjäänud on muutunud värvilisteks. NHE-maja kõrval on puu, mille oksad on kolletunud ainult otstest. Ka täna sajab korra peaaeegu sama äkiliselt vihma kui eile (aga mul on täna vihmavari kaasas).

Eilne raudrüükaupade loetelu oli nii erakordne, et on meeles tänagi. Usun, kui sama kirjeldus olnuks inglise keeles, pannuks tõlkija sõnade plate armour and chain mail asemele raudselt plaatsoomus ja kettkirjad – kui rõngassärki kohe seitsmele inimesele edasi ei saada, veedad seitse põlve sepale rõngassärgi rõngaid keerates.

E, 482. päev: I won’t give up

Pärast päikselist ja sooja nädalavahetust on taas jahe ja pilves, nagu sel aastal on siinkandis enamasti olnud. Unustan vihmavarju maha. Üldisele süngusele väga sobilik taustamuusika on Apocalyptica looming, mis, nagu kogu soomlaste kirjutet muusika, on mollis. (Duurilembese Sibeliuse emakeel oli rootsi.)

Lõunalt naastes hakkab enne mind kella juures registreerinud töökaaslane (üks direktori sekretäridest) kätega mõneti vehkides seletama, kuidas ta mind laupäeval uisutamas nägi. Jutust selgub umbkaudu ka koht, kus (üsna tagasikeeramise koha juures, korterist ligi 8 km). Olevat viibanud, aga ma polevat näinud. Ei imesta, eks ma jälgisin teed, mitte inimesi tee kõrval.

Tõlgete kirevas maailmas (eks need hõlma kogu maailma) on sedapuhku üks järeletehtud vana- ja keskaegsete relvade loetelu. Tõlkija on pakkunud sõnapaari Rüstungen, Kettenzeuge vasteks plaatturviste ja rõngassärkide asemel „rüüd ja kettesemed”, veel on seal raudrüüde juurde kuuluvate rõivaste seas kuidagi ka „püksikud ja seelikud” (pigem püksid ja näiteks hamed). Ning relvastuse hulka on sattunud midagi küttekollete sõnavarast.

Ära tulles on maa vihmast valge. Ootan ukse juures vihmahoo lõppu (kui toas akent kinni panin, veel ei sadanud), paar minutit. Jään kuivaks. Kirikmäe Prismast väljudes näen bussipeatusse saabuvat 125. bussi. Kiire spurt ja jään ka nüüd kuivaks.

* * *

Saan õhtul romaani A Wild Sheep Chase läbi. Haarav, toredasti kirjutatud (ja tõlgitud) ning salapärane. Murakami jutustamisstiilist on raske aru saada, kus oli kulminatsioon ja kus lahendus. Aga see ei häiri (mitte nagu ühe tuntud bioloogi, näite- ja kirjamehe ning majakavalvuri loomingus, kus kahevaatuseline kolmetunnine näidend jõudis sõlmituseni alles umbes pool tundi enne teise vaatuse lõppu ja ka siis ähvardas kulminatsioonini üldse mitte jõuda ning veel vahetult enne eesriide kukkumist tuli uusi tegelasi juurde).

Teemaks on kaudselt lambad kui Jaapanis suhteliselt tundmatud loomad – meenutagem paari kuu tagust uudist, kuidas Briti tabloid The Sun avastas, et Jaapanis sahkerdatakse kergeusklikele peentele daamidele puudlikutsikate pähe lambatalli, nii et need imestavad, miks nende koerad ei haugu ega taha koeratoitu ning miks neil on küüniste asemel sõrad. Teisalt ei või selles loos ka täiesti kindel olla.

Murakami stiilinäiteid:

• limusiin libises tänaval nagu vann elavhõbedamerel
• kõik oli sassis nagu oleks karu ja kaelkirjak laenanud üksteisele mütsid ning karu ja sebra vahetanud sallid
• venelastel on palju tabavaid aforisme, neil ilmselt ei ole talviti midagi muud teha kui aforisme välja mõelda
• Boeing 747 meenutab paksu inetut vana naabrinaist – hiiglaslikud ripprinnad, paistes jalad, kuivetanud kael – ning nad kogunevad lennuväljale omasugustega juttu veeretama
• vaip oli kahvatuoranž, milliseks muutub veidi pleekinud riie, kui see jätta nädalaks vihma kätte ja siis visata keldrisse hallitama, selline esimeste värvifilmide oranž
• aknast paistsid masendavad tuhahallid majad, mis juba välimuse järgi lehkasid kuse järele
• enamik kitarriste ei pese nõusid, sest kardavad sõrmedele viga teha
• jaapanlased näivad elavat sõjast sõjani
• rongis luges kaamelivillases kampsunis vanamees kirjandusajakirja aeglaselt, keerates lehti nii, nagu oleks paberi asemel kleeplint. Ajakirja paksuse järgi pidi ta olema seda lugenud juba vähemalt kolm kuud. Tüse keskealine naine vaatas kaugusse nagu muusikakriitik Skrjabini sonaati kuulates. Keegi köhis kuiva köha, mis kostis, nagu koputataks muumiale tangidega pähe
• sügiskuldsest kasesalust lendasid välja kolm varest, tegid ringi jõe kohal ja jäid katusele vaikelt istuma nagu avangarddraama kõrvalosalised. Peagi tüdisid sellestki ja lendasid ükshaaval minema.

P, 481. päev: soe ja päike jätkuvad

Pärast põhjalikku kaartide uurimist – kus oleks uisutada sobilik (tasane või veidi allamäge) rattatee, kuhu algusse ja kust lõpust ära saaks võimalikult vähese jalavaevaga – käin uisutan lühikese (6,7 km) teekonna mööda endist raudteetammi, mille sobivust uisutamiseks olin märganud ligi aasta tagasi. Nimelt sinnakanti sõidab 175. buss, mis nädalavahetustel peatub otse maja ees ja mis sõidab iga tunni takka isegi pühapäeviti.

Maja ees bussipeatuses on joodiknaaber, kes mind nähes tuleb üle tee kella küsima, siis üritab linna poole hääletada, siis tuleb buss.

Paistab, et on olnud pikalt kuiv, sest metsa all tee peal on lehed ja muu prügi täiesti kuivad (kui oleksid märjad, oleksid libedad). Veel ei ole maas ka suuremaid lehti, mis on muidugi ka tore, ei lähe piduri vahele.

Esimesed 3–4 km lookleb tee piki metsast mäenõlva, jääb mulje, et kergelt allamäge, aga kaardi järgi mitte. Tee on kaetud krobelise, aga sõidetava betooniga. Vasakul on oru poole ilusaid vaateid.

Siis lõpeb mets ära ja algavad viinamäed, kus tee läheb üsna sirgelt alla. Omal ajal pidi siin rong kõvasti pidurdama, mõtlen. R-chis, kuhu tee viib, oli selle raudteeharu lõppjaam, mis on poolel pervel ehk mäe otsas (ilmselt ei suudetud välja mõelda, kuidas raudtee alla orgu viia, las inimesed ronivad, eks ole). Langus on 2 km kohta 50 m. Pidurdama peab kogu aeg, kiirust ei tohi lasta üle 10–14 km/h (ma olen aeglane sõitja ning pisut mehaanikat teades – kineetiline energia on võrdeline kiiruse ruuduga – on ilmne, et aeglasel kiirusel mõikab pidur paremini kui suurel). Selle 2 km peal kulub pidurit 4 mm ja pidur läheb tuliseks.

Bussipeatuses pingi peal topin uisud kotti ja astun alla linna. Bussini on 48 minutit.

R-chis pulbitseb veinihooaja melu. Peale selle on les moules sont arrivées; hea, et nende klobinat ei kosta. Ostaks kohalikku veini kaasa, aga mu sularahatagavara on napp ja pangaautomaati ei leia.

175. buss tuleb 17.14 asemel ette 17.25 (ummik) ja selle peale mahub kogu oodanud pisut svipsis pensionäride hord ära (on olusid arvestava suurusega buss). Meenutan ühe Pärnu muuseumitöötaja mälestusi, et baltisakslaste lahkumisel 1939. a sügisel öeldud laeva kohta, millel sõitis ära Pärnu baltisaksa vanadekodu, et „sellel sõidab kümme tuhat aastat baltisaksa ajalugu” – siin bussis sõidab pealinna poole vähemalt neli tuhat aastat siinmaa ajalugu.

Õhtul õnnestub ära uuendada Olympus Master, mis oli pikka aega uuendusõnnetuse tagajärjel tšehhikeelne. Uuel versioonil on nn kunstifunktsioon – pildi saab moondada visandi-, akvarelli- või õlimaalitaoliseks:

L, 480. päev: soe ja päike

Ilm on soe ja päike paistab. Pärastlõunal käin all jõe ääres uisutamas. Algul uisutan vesiveskini, siis tagasi tõkkepuuni (millele sõidan peaaegu otsa, sest olen ametis maapinna jälgimisega möödasõiduks või üleastumiseks sobival reageerimiskaugusel, millest aga peatumiseks jääb pisut väheseks), siis uuesti veskini. Uisutajate-jalgratturite suhe on ligikaudu 1:2 (tavalisest palju rohkem).

Veski juures on kavas ringi keerata ja tagasi korterisse naasta (kokku oleks u 7 km), aga ennist vastu tulnud algaja istub seal kiviaia otsas ja tundub kuidagi imelik, et mina, peaaegu 400 km uisukogemusega huviline tema silme all peatuks ja ringi keeraks. See tähendab, et lasen aga otse allavoolu edasi, kus viimati käisin möödunud aasta 9. juulil. Peale ühe 100 m pika ja krobelise 5% languse on seal asfalt parem kui korterile lähemal osas. Sõidan Pattoni puiesteeni ja siis tagasi, korrates paremaid teelõike. Pärast Patagooniani ja siis tagasi. Kokku on läbisõit 21,9 km. Nauditav.

R, 479. päev: poldid ja nõelad

Töine päev (kaugrääkimisaparaadid → telefonid; pumbad kütmiseks, jahutamiseks, ventilatsiooniks ja õhu konditsioneerimiseks → kütte-, jahutus-, ventilatsiooni- ja kliimaseadmete pumbad; beim Schlachten von Nutztieren anfallende Abfälle = tarbeloomade veristamisel ülejääv prügi → tarbeloomade tapajäätmed – ma ei tea, mis kihk on tõlkida Schlachten veristamiseks, seda näeb sageli, ega saksa Schlauchthaus ei ole ju „veristamismaja”, vaid ikka „tapamaja” [Monty Pythoni fännid meenutavad siin muidugi „Lendava tsirkuse” arhitektisketši]; king pins = peakangid → käänmikupoldid – hea muidugi, et mitte „kuninganõelad”).

Suhteliselt varakult minema, sõidan Kõrgmetsa matkatarvete poodi ja seisatun pisut mitmekihiliste matkajopede juures: see, mis mul on, on pakase jaoks, üle nulli on seda palav kanda ja voodrit ära võtta ei saa.

N, 478. päev: Ende gut, alles gut

Mu äraoleku ajal on maja juures bussipeatuses oleval ehitusplatsil toimunud suuri muutusi. Umbes kuu aega lasti alusplaadil kivineda, siis aga kerkis üleöö, ainult kahe ja poole nädalaga selle peale keldrikorruse jagu plokkseina ning seina peale ilmus laeplaat. Platsiserva on püsitatud väike tornkraana, mis teatud asendis peaks minema nooltpidi pervepealse naabri (vt pilt 4.11.2006) hekki (pildi paremas servas aimatava nõlva asemel on nüüd auk ja ehitusplats).

Pärastlõunal tekib haruldane olukord, kus tööd ei ole. Kõpitsen tõlkemälusid ja ootan, kuni kell saab 16.30, mis on E–N varaseim lubatud lahkumiskellaaeg. Vaja on osta uus kuukaart ja/või, kui ummikut ei ole, sõita veerand kuuese rongiga kaubamajja. Aga ummik on, mispeale ostan kuukaardi ja sõidan korterisse. Õhtu on päikseline ja soe; üksvahe on mõte, et läheks uisutama, aga, nagu ikka, jõuan korterisse ajal, et enam ei jõua (jääks pimeda peale), hommikul kah enam ei jõua, sest 40-minutiliseks tiiruks peaks rajal olema hiljemalt kell 7.00, aga siis on veel hämar ja hommikutaevas sirab ere (−4,7^m) Veenus (vt taevanähtuste ajakohane ülevaade). Õues on 18 kraadi sooja (hommikul oli 11, olin üsna soojalt riides).

Vaatan filmi Just Visiting (2001). Ei soovita, vaadake parem Prantsuse originaali (Les Visiteurs). Näitemäng on väga puine, originaali peategelastepaar kopeerib varasemaid trikke, aga lustita, naispeaosas on omaaegne daddy's little pumpkin ja võlur on Andy McDowell, kellelgi sära silmas ei ole, tegevus on toodud Ameerikasse ja saanud Hollywoodile omase täielikult õnneliku lõpu. Meenub Haruki Murakami tähelepanek praegusest bussiraamatust A Wild Sheep Chase, et Ameerika filmides on õnnelik lõpp nii range reegel, et kui seal peaks tehtama film kogu inimkonna hävingust tuumakatastroofis, siis kindlasti on ka sellel õnnelik lõpp.

K, 477. päev: klombid ja kämbud

Meditsiinitekst jutustab hüübimisvastasest ravimist ja inglise blood clots on vallandanud sajandivanuse sõnastiku kaastoimel tõlkijate fantaasiavoo: vereklombid, verehüübed, verekalgendid ja isegi verekämbud*! Taevas hoidku, sõna tromb peaaegu mitte kordagi!

* Huvitav, kas see oleks ainsuses kämbu. Viimase sõnaga nimetasid Saksa sõjaväes olnud eestlased samamoodi sakslast nagu Vabadussõjas sõnaga tibla venelast. Vrd ka skandinaavia poesilt tilbud →

Ja hüübimise kirjelduses on trombotsüütide agregatsioonist (ehk vereliistakute kokkukleepumisest) saanud ka vereliistakute kuhjumine ja kokkukogunemine (nt täiesti autentne lause trombotsüüdid on punastest ja valgetest verelibledest väiksemad üliväikesed struktuurid, mis kuhjuvad vere klombistumisel kämpudeks – st „osakesed, mis kleepuvad hüübimisel trombideks”).

Aga tegelikult oleks pidanud hoopis teadma, et inglise blood clot tähendab ühtaegu nii soonest väljunud vere hüüvet (vere hüübimine on normaalne nähtus) kui ka veresoones moodustunud trombi (mis võib hakata soont ummistama), ja nende ravimite eesmärk on enamasti trombide tekke ennetamine. Mis toob tagasi vana küsimuse juurde, kas autotekstide tõlkija peab teadma, et tagasikäigul pöörleb väntvõll samapidi kui edasikäigul.

Õhtul jätkan pusimist kohutavalt alavalgustatud slaididega. Allpool on näiteid, milline „polaaröö” valitses (olid väga paksud pilved, niigi pime detsember, siis läks film pooleks ja sai fotokast väljavõtmisel valgust). Avastan pildi, kus üks hilisem minister on villases mütsis, millel kiri VIHTI (asula Helsingi lähedal). Seda pilti ma siia ei pane, aga alloleva pildi servas jooksvast noormehest sai hiljem tuntud arhitektuurispetsialist. Esialgsed veneaegsed pappraamid on emulsiooni koledasti äestanud, järel on võikad sinised kriimud (Orwo filmil oli välimine – ja ilmselt ka väga paks, et kogu filmi ära toonis, – värvikiht kollane, muu maailma slaidifilmidel on järjestus mäletamisi teine).

T, 476. päev: tagasi tööl

Esimene tööpäev pärast puhkust. Jõuan väga palju, näiteks pataka meditsiinitõlkeid (olemasolevate tõlgete nn muutmine ehk senise teksti oluline parandamine ja pikkade uute lõikude tõlkimine).

Kella veerand neljast eesti rühma koosolek, tutvustatakse uut kolleegi, räägitakse tööasju, mulle antakse teatud tõlkeliigi vanema amet (see oli senini kolleeg M, kes peale selle on ka terminoloog, aga tema puhkuse ajal tegin seda tööd mina ning tagasisidefailid tulevad mingi eksituse pärast senini mulle ning eks enamiku tagasisidet kirjuta niikuinii mina). Igas keelerühmas on kvaliteediülem, see ülem, kes nüüd olen mina, tõlketehnikaülem ja terminoloog. Ma olin varem ainult tõlketehnikaülem. Veel arutatakse kaht eelseisvat koolitust, mida võrreldakse kolmanda koolitusega, ja ma mõtlen, et kui huvitav, ma tean kõiki kolme koolitajat, aga ei ole kunagi neid „üle laua”, st loengut lugemas näinud, ja hetkeks mõtlen, kas mainida, et üks nimetatud koolitajatest rääkis ebaametlikus õhkkonnas vahetult pärast ühelt varasemalt sarnaselt koolituselt naasmist oma huvitavaid muljeid, või mitte; õnneks tuleb mõistus pähe ja olen vait.

Koosolek toimub kohvikus, enne algust näen vahetut ülemust, kes ütleb, et ma tulgu pärast koosolekut tema kabinetist korraks läbi, I have a word with you. Varasem elukogemus on õpetanud, et enamasti öeldakse ülemuse kabinetis midagi halba, nii et kogu tunnine koosolek on aega mõelda, mis see võiks olla. Eriti nihelen koosoleku lõpus, kui asjalik jutt on otsas ja asendunud kutseala klatšiga. Ülemuse juures selgub, et õnneks mitte, täiesti süütu haldusasi, ühele paberile on vaja mu allkirja.

Päeval on üks tõlkesüsteem mitu korda rikkis, toanaaber C arvates on see vast kuupäeva mõju. Kuupäev oli ka põhjus, miks naasin puhkuselt eile, sest 11. septembril ei tundu lennukiga lendamine olevat kuigi tervislik.

Ime on sündinud, 3. septembril tõi GLS kohale mu paki. Ei läinud kuud aegagi.

Viimatiste õpingute algusest möödub neli aastat, õnnitlen toredaid õpingukaaslasi. Oli ikka meeldiv aeg! Isiklikult sain sealt rohkem vastuseid kui oli küsimusi, isegi ammu unustatud küsimustele.

Pärast pikalt tööd (personaalsed kaunistusesemed, superjuhid, kellaaja kellad, lööbevastased vestid, kiri Sans Serif, õhuke joon), siis Kirikmäe prismas söögi järel (eile oli siiski üllatavalt mitmesugune söök puhkuse üle elanud).

* * *

Fotoarhiivi digimine on staadiumis, et skannitud on üle poole negatiividest. Eestis loendasin kättesaadavad slaidid ära ja nüüd on umbkaudne ettekujutus, kui palju pilte üldse on, muutunud täpsemaks. Pilte on kokku umbes 19 400, neist slaide umbes 5150.

Alustan slaidide skannimist, esmalt kakssada mehaanilise fotokaga ja eraldi eksponomeetriga mõõdetud säritusega (loe: krooniliselt alavalgustatud) Svema ja Orwochrome slaidi. Svema slaidid on üldtoonilt nii lillad ja sinised, et skannimistarkvara automaatkompensatsioon ei aita; Orwo slaidid on pilves ilmaga ja alavalgustatuna nii määratult pruunid, et mõjuvad toonitud mustvalgete piltidena. Vanemad lugejad võib-olla mäletavad Orwo slaidifilmi; vanasti tehti reisipildid ikka slaidifilmile, milleks oli Orwo, neid sai Pärnu maanteel ühes keldris ilmutada, kus oli Vene ajalgi nende ilmutamise eraettevõte. Mu esimesed Orwole võetud pildid on 1989. aasta Taani-reisist, Aalborgi Lindholm Høje suurest viikingikalmistust udus. Võimsad vaated, eriti tänu udule, mis varjas lagendiku serva, lastes arvata, et laevkalmed ulatuvad lõpmatusse. Ehkki alavalgustatud ja väikese diaprojektoriga seinasuuruseks suurendatuna olid omal ajal nii pimedad, et mu ema ja sõbratar naersid kõva häälega. Vaatame, mis digikujul teha annab (kuigi slaidifilmi fotodünaamika on väga väike, varjust detaile välja ei mana).

E, tagasisõit

Puhkuse viimane päev ehk tagasisõidupäev algab sellega, et üritan ühe soojaga läbi lugeda Harri Jõgisalu mälestusi, mida alustasin eile ja milles jõudsin raamatu keskele. Tuleb nentida, et nii mulle kui E-le oli paras üllatus, et hr Jõgisalu (s 1922) on veel elus ja pealegi veel nii reibas, et suudab kirjutada paksu mälestusteraamatu (raamatu eessõna ütleb, et mälestused on kirjutatud 2006–2007).

Veerand kaksteist leian, et ega ikka ei jõua, enne vaja minna lennuki peale. Enne vaja võtta sularaha (et takso mind poolel teel maha ei paneks; kaardiga maksta ma taksos ei ihka – pärast seda, kui kunagi kuulsin, kuidas raadio teel hõisati kogu maailmale, st Kiisule kontrollimiseks krediitkaardi number). Kui kingi jalga panen, tahavad koerad jalutama.

Aga siis selgub, et olen luku taga.

Nimelt on üürikorteril kaks lukku, millest ühele pääseb ligi ainult väljast.

E on tööl, teine võti on emal, kellel on vaba päev. Aga selgub, et ema on maal ja võti on tal kaasas (kui oleks linnas, saaks komandeerida parasjagu kodus haigusest toibuva venna – jookse, poega, jõua, poega – seda tooma ja ust avama; aga ei saa). Klassikalist võtme aknast pildumise meetodit proovida ka ei taha. Tuleb paluda, et E tuleks mind välja päästma.

Vahepeal E helistab, et on juba taksos ja takso on ummikus.

Siis läheb veel 40 minutit ja E keerab ukse lahti. Selgub, et üsna korteri lähedal selgus, et ta jättis oma võtme töö juurde.

Edasi läheb kõik väga libedalt.

Lennuk läheb 18.10, tellin takso kolmeks, olen lennujaamas veerand neli, mu hoolega pakitud kott, milles on umbes kümnendik isiklikku slaidiarhiivi, on ka lennujaama kaalul alla 20 kilo – nimelt 19,7 kg! Tore, ehk mis kasu on kaalust kodus (eks ma kaalusin mitu korda). Seljakotis, mille lennukisse võtan, on peale telliskiviraskuse läpaka ka viimane osa isiklikust negatiiviarhiivist, mis kaalub mitu kilo, aga mida käsitan dokumentidena ja sestap pagasisse ei taha anda. Pärast viimase hetke ümberpaigutusi kahe koti vahel sain seljakoti raskuseks 8,4 kg. Oh, kadunud on ajad, mil lennukis arvestati äraantava pagasi kaalu valemiga 17 kg + 7 kg = 20 kg ja käsipagasi kaalu 16 kg = 8 kg. (Aga mul on olnud kunagi 25 kg pagasi ülekaalu ja ma nägin sellest pärast veel aasta otsa hirmuunenägusid.)

Pileti registreerimise sabas on minu ees kaks inimest, turvakontrollist saan piiksutamata läbi (puhkusele minnes pani püksinööp värava piiksuma) ja seega on mul aega kuivada üle kahe tunni, mis venib. Ilm on päikseline, aga puhkuselt mineku meeleolu ei ole kunagi eriti tore, eks ole.



Lennukist tulevate reisijate seas on Arvo Pärt. Passikontrolli juures võis näha Soome poliitikut Jörn Donnerit.

Kopenhaagenis on ümberistumiseks aega kolmveerand tundi (maandumisest pealeminekuni), aga tagasilennu esimest otsa lendab Estonian Air, mis teatavasti on viimasel ajal oma usaldusväärsusest palju minetanud. Nii ka seekord. Pealeminek hilineb, väljaminek hilineb (lendur ütleb, et oodatakse mingit dokumenti, enne pealeminekut rääkis keegi turvanooruk piletikontrollijaga, et vaja kolm Kiievist tulevat transiidireisijat läbi otsida, ja kuuldavasti olla Kiievi lennuk hilinenud; kas nad peale said, ma ei tea).

Ennist mainitud Estonian Airi uusimale lennukile on tiiva peale tekkinud kahe ja poole nädalaga õlivöödid ja peldikust avastan saladuslikud poolakeelsed sildid. Istekoht on pikima jalavahega 10. reas akna all (kus on hädaväljapääs ja 9. reas aknaalust kohta ei ole). Magan.

Kopenhaageni lennuväli on kahe ja poole nädalaga omajagu muutunud. Värav teatatakse alles 10 min enne pealeminekut, kasulik on seista selle koha lähedal, kust enamasti siiamaale lennuk läheb. Nii ka seekord.

Ka SASi lennuk jääb hiljaks, nagu alati. Teatatakse ette, et äralend hilineb 10 minutit. Kolm minutit enne seda, kui lennuk on juba rahvast täis, öeldakse, et tehke turvavööd lahti, lennukit hakatakse tankima! Vajalik tegevus, kahtlemata, ent meenutab ammusaegset jalgrattamatka, kus üks noorpaar tegi kõike risti vastupidi kui ülejäänud matkaseltskond: kui teised hakkasid sööma, läksid nemad päevitama, kui teised hakksid telke kokku panema, hakkasid nemad sööma.

Koht on tagumises reas akna all, mugavad nahkistmed, magan peaaegu terve tee. Aknast paistavad ilusad loojanguvärvid (ning parem mootor, tiib ja ratas).

Alles pärast saan teada, et täpselt samasugune lennuk läks eile Taanis ümber ja süttis, 11 inimest vigastatud. Nägin Kopenhaagenis ajalehe esilehel pilti, aga pealkirja ei lugenud. [Ja napilt läheb, sest kolmapäeval toimub teine sarnane õnnetus – taas kord on põhjuseks parem ratas nagu enamikes selle lennukitüübi õnnetustes – ja kõik Dash 8/Q400 lennukid pannakse telikuprobleemi lahendamiseni seisma.]

Lennujaamas tuleb oodata kotti vähemalt veerand tundi, mõtlen sellegi peale, et mis saab, kui üldse ei tule. Veider kotisisu, kahtlemata, et riietele lisaks kolm karpi kokku 561 slaidiga, uus raamat Alfred Rosenbergist, patofüsioloogia värviatlas, sariväljaande „Arheoloogilised välitööd Eestis” 2004. ja 2005. a number, palju akusid ja kaks akulaadurit ning üle 600 g kaaluv peenrahakott. (Mis meenutab järjekordset lugu tosina aasta tagant, kuidas läti majanaabri emal kadus lennukis kott ära ja kotisisu kirjeldamisel nimetas ta läti-saksa sõnastikku ning lennujaamatöötaja küsis üle, kas ta on ikka väga kindel, et selline raamat on olemas ja ta olematuid asju välja ei mõtle.)

Aga kott tuleb ja paraja ootamise peale tuleb isegi takso. Suhelda mõistan (prantsuse keeli) niipalju, et aadressi saan öeldud, selle ka, mis asulas see maja asub, aga kui taksojuht küsib umbes midagi, kas see on hotell või mis, vastan midagi üpris segast. Õnneks ta rohkem ei küsi.

Korteris on jahe, keeran kütte sisse. Kohal kohaliku kella järgi kolmveerand üksteist. Ei, maal raamatukogus lapsepõlves loetud vanas tehnikasaavutuste raamatus mahahõisatud ennustus, et aastal 2000 saab mis tahes maakera punktist reisida teise mis tahes punkti ööpäevaga, ei ole täide läinud, kui Eestist Kesk-Euroopasse sõit kestab koos lennujaamades kükitamisega juba üheksa tundi.