P, 141. päev: jõesäng

Hommikupooliku veedan taastudes. Pärastlõunal, nii kolme paiku, lähen uisutama, eesmärgiga sõita mööda jõeäärset rattateed kesklinna poole ja tulla sealt bussiga tagasi. Saan jälle hulga targemaks, näiteks satub teele 5% lang (100 meetriga 5 m), kust saan täitsa edukalt alla, ehkki seal on asfalt parajalt krobeline. Samuti saan siledamatel kohtadel selgeks, et kanalisatsioonikaevukaantest saab ka nii mööda sõita, et kaanepoolne jalg hetkeks õhku tõsta, ei pea hakkama eriti manööverdama.

Linnapoolses otsas aga kerkib rattatee äkisti väga järsku üles ja on kaetud kividega! Sealt mingil juhul pärast alla ei saaks. Keeran otsa ringi ja uisutan tagasi. Ilm on läinud ilusaks, päike paistab (kui puid ees ei oleks); majast väljudes oli paar piiska vihma tulnud. Veski juures, kuhu ma 1. mail suure surmaga jõudsin, näen päikest võtmas sisalikku ja et talle üks koht väga meeldib, saan ta pildilegi.

Tagasiteel, pärast umbes 10. kilomeetrit hakkab uisk eriti hästi lippama, vast on laagrites määre üles sulanud.

Puude all on niisked laigud tõesti libedad, tuleb neist vaikselt ja otse üle veereda. Eile tunnelis oli maas suisa vesi, aga otseselt libe ei olnud. Põnev.

Kokku pooleteist tunniga 16,5 km, mis teeb mu uisutamiskogemuseks kokku nüüd 61,5 km.

Õhtul õudne lärm, ei oleks uskunudki, et nii palju itaallasi siinkandis elab. Keegi naabritest, ilmselt andunud Prantsusmaa fänn, lõhub nõusid.