Hommikul korteris vannitoa põhjalik puhastamine. Homme õhtul saabuvad E ja T ning on ka viimane aeg.
Tööl kümnest JMO-majas uuematele tõlkijatele eelarvesõnavara koolitus. Ettekandja näeb välja täpselt nagu kadunud Louis de Funès, aga tema deebeti ja kreediti jutus pole huumori raasugi [meenub viimatisest õpinguajast üks majanduse põhialuste kursuse loeng, kus olin kindel, et ma igavuse kätte ära suren, nii et sööstsin vaheajal raamatupoodi järgmiseks loenguks turgutust hankima]. Üldistuseks võiks kasutada sõna primitivism – mingi valdkonna põhiasjadest rääkides ei pea eeldama, et kuulaja on täiesti ohmu ega jaga maailmast üldse midagi. Lisaks ei tunne ta ka kella, sest "5–10-minutiline" vaheaeg kestab kella 11.05-st 11.26-ni, ja kui ma pakiliste tööülesannete tõttu kell 12.22 lahkun (NB! väljakuulutatud kestus oli 10–12), ei ilmuta ettekandja mingit märki, et koolitus võiks lõppeda, ütleme, lähema tunni jooksul. Usutavasti ei tuleks ettekandjale üldse kahjuks üks väikene ettekandekoolitus, kust võiks õppida näiteks seda, et rääkige materjal kodus läbi, saate teada, kui kaua see kestab.
Sisu poolest on koolitus maruigav ja mulle on eriti vastukarva sissejuhatuseks öeldu, et tehnikas on lihtne, tunned termini ära [huvitav, kuidas, kui valdkonda ei tunne?] ja vaatad sõnastikust, aga vat majanduses ja õiguses on lugu hoopis teistmoodi – there are situations where you have to understand – sest sõnad on täitsa üldkeele omad ja võivad tähendada midagi hoopis muud. Ehk siis otsetõlkimise propageerimine valdkonnis, mida ei oska, ai-ai – aga milleks siis üldse inimesi tõlkima vaja on, sõnastikust vaatamise tööd võib ju masin ka teha! Ja tekkis ka mõte, et huvitav, kui palju on saalis tehnikaharidusega inimesi või üldse neid, kelle arvates tuleks tõlgitavast tekstist alati aru saada – ilmselt vähe, sest valdav enamus naeris ettekandja "nalja" peale, et kuigi sõnad salt ja sodium chloride on sünonüümid [kas ikka on, sest salt on palju laiem üldmõiste kui konkreetne naatriumkloriid], ei saa siiski öelda salty jokes asemel sodium chloride jokes.
Ehk siis ettekannete pidamise teine põhitõde: kui ei tea kindlalt, ära blufi, eriti mitte sissejuhatuses! Ma olen siin küll ja küll toonud selle kohta näiteid, mis juhtub, kui eelistada oma peaga mõtlemisele sõnastikuvasteid.
Vahepeal näen unes, et ma istun samal koolitusel ja uinun nii sügavalt, et löön nina vastu lauda ära. Aga õnneks ei ole ma kaugeltki esimene, kes lahkub.
Kui pärast lõunat naasen töö rüppe, leian, et pikk reedeks läbi vaadata antud dokument on sellise kvaliteediga, et pean vajalikuks anda plaaniosakonnale ja välistõlkerühmale eelhoiatuse.
Kõrgmetsa maksimarketisse napilt enne sulgemist, korteris poole ööni kraamimine (mitte et mul alati väga segamini oleks, aga homme tulevad ikkagi mitmeks päevaks külalised).
30.1.07
T, 310. päev: koosolek
Hommikul kutse eelarvesõnavara koolitusele (eile küsiti, kes tahavad minna).
Minu tõlkijasilmad on nüüd näinud kõike – mälust tuli välja tilli õli (p.o tilliõli).
Pärastlõunal tõlkemälude dokumenditüüpide töörühm. 46 tüübist jääb esimeses voorus alles 20. Iirlasest inglise tõlkija G elamusliku esinemise kaudu saame teada, et inglise keelde tõlgitakse sootuks muid tekste kui muudesse keeltesse, sest enamike tekstide lähtekeel on English ...or so-to-say English.
Päeval paistab päike. Õhtul laulavad Kirikmäel korraga kuldnokk ja musträstas, sooja on ligi 10 kraadi. Kraadiklaas näitab, et päeval on enim sooja olnud 10,5 °C. Eestis pidada olema üheksa kraadi külma ja paks lumi maas. Maailmas on ikka palju ebavõrdsust.
Bussis koos soome kolleegi J-ga postkontorini. Juhtun pajatama, kuidas käisin kord ühes sõjamuuseumis vaatamas toatäit raudrüüsid, aga ei mäleta vajalikku soome sõna. Niipalju tuleb meelde, et see algab silbiga haar-, aga mis edasi, seda mitte. Esimene mõte oli haarukka, aga siis tuli meelde, et see tähendab ju kahvlit (muuseumis vaatamas toatäit kahvleid!), siis aga meenub, et õige on haarniska. Nii see keel rooste läheb...
Kõrgmäe maksimarketis, sh korv. Müüja ei leia selle hinda kassast (riiulis olid selle sisse kahtlasel viisil peidetud kellegi makaronid), aga lööb siiski hinna, mis ajutisel sildil peal. Kassadesse on ilmunud müügile iselagunevad kilekotid (nagu ka eile Kirikmäe prismasse).
Maja ukse juures kohtun joodiknaabriga, kes kõigub postkastide juures ja neid läbi kolistab. Hea, et Amazoni raamatud tulid kasti paar päeva enne seda, kui tal tuli järjekordne tuur inimeste posti kontrollida. Ning samuti tore, et minu kast käib siiski lukku.
Minu tõlkijasilmad on nüüd näinud kõike – mälust tuli välja tilli õli (p.o tilliõli).
Pärastlõunal tõlkemälude dokumenditüüpide töörühm. 46 tüübist jääb esimeses voorus alles 20. Iirlasest inglise tõlkija G elamusliku esinemise kaudu saame teada, et inglise keelde tõlgitakse sootuks muid tekste kui muudesse keeltesse, sest enamike tekstide lähtekeel on English ...or so-to-say English.
Päeval paistab päike. Õhtul laulavad Kirikmäel korraga kuldnokk ja musträstas, sooja on ligi 10 kraadi. Kraadiklaas näitab, et päeval on enim sooja olnud 10,5 °C. Eestis pidada olema üheksa kraadi külma ja paks lumi maas. Maailmas on ikka palju ebavõrdsust.
Bussis koos soome kolleegi J-ga postkontorini. Juhtun pajatama, kuidas käisin kord ühes sõjamuuseumis vaatamas toatäit raudrüüsid, aga ei mäleta vajalikku soome sõna. Niipalju tuleb meelde, et see algab silbiga haar-, aga mis edasi, seda mitte. Esimene mõte oli haarukka, aga siis tuli meelde, et see tähendab ju kahvlit (muuseumis vaatamas toatäit kahvleid!), siis aga meenub, et õige on haarniska. Nii see keel rooste läheb...
Kõrgmäe maksimarketis, sh korv. Müüja ei leia selle hinda kassast (riiulis olid selle sisse kahtlasel viisil peidetud kellegi makaronid), aga lööb siiski hinna, mis ajutisel sildil peal. Kassadesse on ilmunud müügile iselagunevad kilekotid (nagu ka eile Kirikmäe prismasse).
Maja ukse juures kohtun joodiknaabriga, kes kõigub postkastide juures ja neid läbi kolistab. Hea, et Amazoni raamatud tulid kasti paar päeva enne seda, kui tal tuli järjekordne tuur inimeste posti kontrollida. Ning samuti tore, et minu kast käib siiski lukku.
29.1.07
E, 309. päev: pulk ja palk
Puhkusetaotlus kinnitatakse ära ning kohe hakkan uurima lennukipileteid. Ei ole raske arvata, et võrreldes eelmise nädalaga on hinnad mõistagi tõusnud, aga üllatusmoment on selles, et sama lennu hind on tõusnud kolm korda. Saaksin veel aru, kui see oleks äriklassis, aga ei ole. Uurin eraldi ka kolme lennufirma lehelt ja otsustan seegi kord alustada reisi toreda reedeõhtuse rongisõiduga, sest kummalisel kombel maksab hingehinda just siinpoolne 20-minutiline lühilend (ilma selleta on hind umbes poole väiksem).
Vahepeal tuleb õpetada kolleegile Windows Exploreri kasutamist.
Päeva sõnade pingereas on esikohal sõnapaarpulkteras ja palkteras, mis tegelikult peaks olema terasvardad ja terastalad, teisel kohal käsipüssid (handguns; p.o käsitulirelvad) ja kolmandal ehitamisel kasutatavad agregaadid (aggregates for use in building, p.o ehitusmaterjalide täiteained, eriti kui kohe edasi olid sõnad liiv, kruus ja killustik). Siis on ühes kohas tree grilles saanud puude juurevõrede asemel puude iluvõredeks, aga ma kahtlen, kas selle saavutuse juures ikka inimese käsi on mängus olnud, äkki on kuidagi sõnakaupa mälust välja tulnud.
Õhtul poole kaheksani tööl, siis kiiresti Kirikmäe prismas. Bussipeatuses on mitu lärmavat portugaallast, kellest vähemalt üks kehastab kauboid, kes on oma kauboimütsi ära kaotanud.
Vahepeal tuleb õpetada kolleegile Windows Exploreri kasutamist.
Päeva sõnade pingereas on esikohal sõnapaar
Õhtul poole kaheksani tööl, siis kiiresti Kirikmäe prismas. Bussipeatuses on mitu lärmavat portugaallast, kellest vähemalt üks kehastab kauboid, kes on oma kauboimütsi ära kaotanud.
28.1.07
P, 308. päev: tali läbi
Täna on sooja kaheksa kraadi. Tali on selleks korraks läbi. Ilm on tumedas pilves ja maapind on märg; matkaraja kutse on vaikinud. Olen toas, pesen pesu. YouTube'ist South Parki 8. hooaja jagusid ja loen reedel tulnud toaraamatut (mida suuruse tõttu ei saa bussilektüüriks kasutada).
27.1.07
L, 307. päev: Yrjö ja Heinrich
Ilm on ilus, päike paistab (natuke), sooja on kuus kraadi. Mõtlen, et võiks minna matkale, nt kõndida Arumägedes C-st Tr-sse (kus raja ääres peaks olema mitu Arumägede lahingu mälestusmärki, sh üks lennukivrakk). Aga enne on vaja täita lubadus, üles laadida eksamitööde tagasisided, mis olid mul valmis kirjutatud, aga hindamisprogrammist eksportimata.
No ja kes arvab, et eksportimine õnnestub, see eksib! Nimelt on n−1 töös tabel ja juba tabeliga teksti importimisel tuli veateateid (ning umbes 2/3 tööde tekst tuli kopipeistida uude faili ja hinnata seda). Ja tabeliga teksti eksportimine tagasi üldarusaadavatesse vormingutesse (rtf või html) ei õnnestu enam üldse. Ei jää muud üle kui kopipeistida algupärastest failidest tekst uuesti tühja faili, seekord vorminguteta (nii et tabelit ei tule), avada teises aknas algne hindamisfail ning märkida samad veakohad ja kopida märkused. Uhh. Töid on kokku 18, see vigur käib 17-ga. Mis tähendab, et saan valmis pärastlõunal, kui juba hakkab hämarduma. Ja matk jäab ära. Rongid käivad ka pühapäeviti ja niiviisi saaks matka lükata edasi homseks.
Õhtul lõpetan soome etnoloogi Yrjö von Grönhageni (1911–2003) eksitava pealkirjaga Himmlerin salaseura mälestuste lugemise. See 1948. aastal ilmunud ja aastatest 1935–1939 pajatav raamat on ainus soome keeles ilmunud raamat Kolmanda Riigi ladvikule meelt mööda olnud okultismiharrastusest. Ilmselt nad ei olnud lugenud psühhopatoloogia õpikut, et neid gurusid, suu ammuli, kuulasid. Nagu öeldud, on pealkiri üsna eksitav, sest valdav osa raamatust pajatab kas veidrikest või suisa hulludest, kellega Grönhagen Saksamaal kokku juhtus, või ekspeditsioonidest. Oma tööst põhjarassi kuulsusrikast minevikku avastama pidanud riiklikus muinasuuringukeskuses Ahnenerbe soome osakonna juhatajana räägib Grönhagen väga vähe ning see asjaolu puudus ka tema Helsingin Sanomates ilmunud nekroloogist (tema elutöö oli hiljem Konstantinuse rüütelkonnas, see varjutas kõik muu). Raamatu nimitegelane astub uksest sisse alles lk 73 ja kuni 88. leheküljeni arvab minategelane, et see on keegi täiesti tavaline pangaametnik või insener või agronoom; alles kui ühe muinashuvilise juures kõrged ohvitserid H-le kulpi löövad, hakkab G-le tunduma asi kahtlane. — Aga nagu igasuguste mälestuste puhul, ei saa ka siin kõike tahtmatu ja tahtliku subjektiivsuse pärast puhta kullana võtta.
No ja kes arvab, et eksportimine õnnestub, see eksib! Nimelt on n−1 töös tabel ja juba tabeliga teksti importimisel tuli veateateid (ning umbes 2/3 tööde tekst tuli kopipeistida uude faili ja hinnata seda). Ja tabeliga teksti eksportimine tagasi üldarusaadavatesse vormingutesse (rtf või html) ei õnnestu enam üldse. Ei jää muud üle kui kopipeistida algupärastest failidest tekst uuesti tühja faili, seekord vorminguteta (nii et tabelit ei tule), avada teises aknas algne hindamisfail ning märkida samad veakohad ja kopida märkused. Uhh. Töid on kokku 18, see vigur käib 17-ga. Mis tähendab, et saan valmis pärastlõunal, kui juba hakkab hämarduma. Ja matk jäab ära. Rongid käivad ka pühapäeviti ja niiviisi saaks matka lükata edasi homseks.
Õhtul lõpetan soome etnoloogi Yrjö von Grönhageni (1911–2003) eksitava pealkirjaga Himmlerin salaseura mälestuste lugemise. See 1948. aastal ilmunud ja aastatest 1935–1939 pajatav raamat on ainus soome keeles ilmunud raamat Kolmanda Riigi ladvikule meelt mööda olnud okultismiharrastusest. Ilmselt nad ei olnud lugenud psühhopatoloogia õpikut, et neid gurusid, suu ammuli, kuulasid. Nagu öeldud, on pealkiri üsna eksitav, sest valdav osa raamatust pajatab kas veidrikest või suisa hulludest, kellega Grönhagen Saksamaal kokku juhtus, või ekspeditsioonidest. Oma tööst põhjarassi kuulsusrikast minevikku avastama pidanud riiklikus muinasuuringukeskuses Ahnenerbe soome osakonna juhatajana räägib Grönhagen väga vähe ning see asjaolu puudus ka tema Helsingin Sanomates ilmunud nekroloogist (tema elutöö oli hiljem Konstantinuse rüütelkonnas, see varjutas kõik muu). Raamatu nimitegelane astub uksest sisse alles lk 73 ja kuni 88. leheküljeni arvab minategelane, et see on keegi täiesti tavaline pangaametnik või insener või agronoom; alles kui ühe muinashuvilise juures kõrged ohvitserid H-le kulpi löövad, hakkab G-le tunduma asi kahtlane. — Aga nagu igasuguste mälestuste puhul, ei saa ka siin kõike tahtmatu ja tahtliku subjektiivsuse pärast puhta kullana võtta.
26.1.07
R, 306. päev: They got Brian!
Ärkan kolmveerand kaheksa paiku üpris reipana. Isegi nõnda, et jõuan seekord bussipeatusse enne 8.59 bussi.
Hommikul on tööl kohvikus üldkoosolek, kus direktor räägib eilsest haldusnõukogu koosolekust ning siis kutsub tõlkijaid üles jätkama koosolekut isekeskis ja midagi halduslikku otsustama – aga mida, seda ma ei pane tähele (vist kuidas kedagi kuhugi valida) ja ausalt öeldes ei huvita ka eriti, sest töö ootab ja piilun muudkui kella. Tõlkijate koosolekut iseloomustab – subjektiivselt arvates – surematu inglise mõttetarkus this calls for immediate discussion. Ilmselt on ka mitmel teisel kiire tagasi töölaua äärde (algselt pidi koosolek kestma veerand tundi), sest nad hiilivad vaikselt minema, nii et tund pärast koosoleku algust, kui minagi olen jõudnud oma nihkumisega ukse lähedale, on kohal vast kolmandik neist, kes kolmveerand tundi tagasi. Ja nagu võin tähele panna, ei ole arutelu oluliselt edasi jõudnud.
Päeval selgub, et mu juhendatava kursuse üks eksamitöö oli eelmise nädala keskel meilis kaduma läinud ja saadab uuesti; õppetooli koordineerija kinnitab, et veel jõuab hinde protokolli kanda.
Hommikul on ilm vines, korterirõdul oli pool kraadi üle nulli, edasi ajuti päikseline, päeval läheb vinesse. Õhtul käin Kõrgmetsa maksimarketis, kui sealt korteri poole jalutan, hakkab sadama lund – suuri jäiseid lumehelbeid – ning elus esimest korda kuulen, kuidas lund sajab. Helbed on suured ja jäised, nagu öeldud, ja tekitavad puulehtedele ja rohule sattudes täiesti kuuldava sahina.
Maja ees postkastis on Amazonist tulnud raamat; pakk on paksuse suhtes mahtunud postkasti pilust sisse küll, aga kirjakandja pole arvestanud, et kast on pakist lühem. Nii on pakist umbes kolmandik väljas. Aga ausad inimesed, kui kirjakandja on pannud kirja valesse kasti, on need ilusti ukse kõrval peegli ääre peal reas.
Hilisõhtuks saab maa täitsa valgeks.
Hommikul on tööl kohvikus üldkoosolek, kus direktor räägib eilsest haldusnõukogu koosolekust ning siis kutsub tõlkijaid üles jätkama koosolekut isekeskis ja midagi halduslikku otsustama – aga mida, seda ma ei pane tähele (vist kuidas kedagi kuhugi valida) ja ausalt öeldes ei huvita ka eriti, sest töö ootab ja piilun muudkui kella. Tõlkijate koosolekut iseloomustab – subjektiivselt arvates – surematu inglise mõttetarkus this calls for immediate discussion. Ilmselt on ka mitmel teisel kiire tagasi töölaua äärde (algselt pidi koosolek kestma veerand tundi), sest nad hiilivad vaikselt minema, nii et tund pärast koosoleku algust, kui minagi olen jõudnud oma nihkumisega ukse lähedale, on kohal vast kolmandik neist, kes kolmveerand tundi tagasi. Ja nagu võin tähele panna, ei ole arutelu oluliselt edasi jõudnud.
Päeval selgub, et mu juhendatava kursuse üks eksamitöö oli eelmise nädala keskel meilis kaduma läinud ja saadab uuesti; õppetooli koordineerija kinnitab, et veel jõuab hinde protokolli kanda.
Hommikul on ilm vines, korterirõdul oli pool kraadi üle nulli, edasi ajuti päikseline, päeval läheb vinesse. Õhtul käin Kõrgmetsa maksimarketis, kui sealt korteri poole jalutan, hakkab sadama lund – suuri jäiseid lumehelbeid – ning elus esimest korda kuulen, kuidas lund sajab. Helbed on suured ja jäised, nagu öeldud, ja tekitavad puulehtedele ja rohule sattudes täiesti kuuldava sahina.
Maja ees postkastis on Amazonist tulnud raamat; pakk on paksuse suhtes mahtunud postkasti pilust sisse küll, aga kirjakandja pole arvestanud, et kast on pakist lühem. Nii on pakist umbes kolmandik väljas. Aga ausad inimesed, kui kirjakandja on pannud kirja valesse kasti, on need ilusti ukse kõrval peegli ääre peal reas.
Hilisõhtuks saab maa täitsa valgeks.
25.1.07
N, 305. päev: päev ja öö
Parandasin eksamitöid eile poole ööni, hinded peavad olema valmis reedeks. Iga töö läbivaatamiseks ja tagasiside andmiseks kulub umbes tund ja töid on seitseteist, nii et arvake ise. Aga nädalavahetusel ma magan nii, et auk maa sees.
Ja ka täna jõuan bussipeatusse väga täpselt – õigemini näen majast väljumisel, et bussipeatuses seisab inimene, ja hakkan igaks juhuks jooksma, ja tore on, sest kõigepealt tuleb 125. buss, mis mind peatuses ootab, ja selle järel seisab foori taga 194. buss, sest tänav on autosid täis ja tuli endale roheline vajutada. 125. bussi juht kobiseb midagi sõbralikult, aga ma ei saa aru, mida. Üheksase 125. bussi juht on vahetunud.
Alustan eile saadud raamatu lugemist ja jõuan Kirikmäeks 27. leheküljeni, kus pealkirjas öeldud teemast ei ole kippu ega kõppu. Ju on see kõmuline pealkiri (mida ma siin veel ei maini) pandud müügiedu saavutamiseks, ehkki autor kinnitab eessõnas kaks korda, et see nii ei ole – aga eks kinnitatud ka "Kaheteistkümne tooli" eesti tõlke eessõnas pikalt ja laialt, et see ei naera nõukogude elulaadi, ehkki see pilas seda täie rauaga.
Keelenõu annab teada, et eile neilt üleküsitud sõnakasutuse asjas (kas eluviisi saab harrastada), kus mu kõhutunde arvamus (ei saa) lahknes tõlkija kõhutunde omast (saab), on nende kõhutunne siiski ühel meelel tõlkija omaga (muidugi mitte just sellises sõnastuses, eks ole). Võtan teadmiseks. Me bad.
Mul on täna turgutamiseks kaasas termosega teed, aga seekord puudub sellel samasugune mõju nagu tol ööl, kui uinusin alles kell 4.29. Vahest avaldub tee virgestav mõju ainult siis, kui leban?
Õhtul poes ei käi, pärast õhtusööki asun taas eksamitööde kallale. Hommikuks ei tihka jätta, sest äkki magan sisse. Piparmünditee ja kõrvaklappidest üpris valju Reise Reise turgutusel püsin siiski ärkvel ning ka mõtted ja sõrmed veel liiguvad. Saan valmis pool kolm ja saadan hinded ära. Olen siis nii väsinud, et rahuliku uinumise asemel näen unes, et mul ei tule und ja et näen kellal täiesti fantastilisi kellaaegu.
Ja ka täna jõuan bussipeatusse väga täpselt – õigemini näen majast väljumisel, et bussipeatuses seisab inimene, ja hakkan igaks juhuks jooksma, ja tore on, sest kõigepealt tuleb 125. buss, mis mind peatuses ootab, ja selle järel seisab foori taga 194. buss, sest tänav on autosid täis ja tuli endale roheline vajutada. 125. bussi juht kobiseb midagi sõbralikult, aga ma ei saa aru, mida. Üheksase 125. bussi juht on vahetunud.
Alustan eile saadud raamatu lugemist ja jõuan Kirikmäeks 27. leheküljeni, kus pealkirjas öeldud teemast ei ole kippu ega kõppu. Ju on see kõmuline pealkiri (mida ma siin veel ei maini) pandud müügiedu saavutamiseks, ehkki autor kinnitab eessõnas kaks korda, et see nii ei ole – aga eks kinnitatud ka "Kaheteistkümne tooli" eesti tõlke eessõnas pikalt ja laialt, et see ei naera nõukogude elulaadi, ehkki see pilas seda täie rauaga.
Keelenõu annab teada, et eile neilt üleküsitud sõnakasutuse asjas (kas eluviisi saab harrastada), kus mu kõhutunde arvamus (ei saa) lahknes tõlkija kõhutunde omast (saab), on nende kõhutunne siiski ühel meelel tõlkija omaga (muidugi mitte just sellises sõnastuses, eks ole). Võtan teadmiseks. Me bad.
Mul on täna turgutamiseks kaasas termosega teed, aga seekord puudub sellel samasugune mõju nagu tol ööl, kui uinusin alles kell 4.29. Vahest avaldub tee virgestav mõju ainult siis, kui leban?
Õhtul poes ei käi, pärast õhtusööki asun taas eksamitööde kallale. Hommikuks ei tihka jätta, sest äkki magan sisse. Piparmünditee ja kõrvaklappidest üpris valju Reise Reise turgutusel püsin siiski ärkvel ning ka mõtted ja sõrmed veel liiguvad. Saan valmis pool kolm ja saadan hinded ära. Olen siis nii väsinud, et rahuliku uinumise asemel näen unes, et mul ei tule und ja et näen kellal täiesti fantastilisi kellaaegu.
24.1.07
K, 304. päev: loen ja söön
Selge ilm, hommikul −1 °C. Jätkan hommikul eksamitööde parandamist. Selgub, et laupäeval oli eesti matkal umbes kümmekond inimest (ma isegi tunnen ära koha, kus nad on pildi teinud, seal ma jälgi nägingi), aga G-sse matk välja ei jõudnud. Neil muidugi vedas ilmaga, sest paar tundi hiljem oli uduvihm. Järgmine matk on 11. veebruaril.
Tööle (buss ei oota).
Mis küll oli selle disaineri mõttes, kes värvis betooniveokid kartulimardika järgi...
Üks välistõlkija ei ole rahul tõlkesse tehtud muudatustega, millest ühe, tuleb välja, tegi ilmselt asutus, kes selle teksti oma kodulehele riputas. Ilmselt oli tahetud teha rohkem originaali moodi, aga välja tuli tühikuviga ja seda süsteemselt kogu tekstis.
Kolleeg käib oma tõlget kinnitamas, seal on fraas allkirjastatud ja kuupäevaga varustatud. Küsin, kas ta on kindel, et eesti keeles pole ilusat sõna kuupäevastama, ütleb, et seda ei ole; kui ta on lahkunud, vaatan igaks juhuks ÕS-ist järele. Nüüd siis tean.
Lahkudes näeb kolleeg, et mu toas on ukse kohal üks laeplaat kohalt ära ja sealt paistab tükk kivivilla. Areneb umbes järgmine mõttevahetus:
Ja, pagan, peale selle, et mu viimatiste tehnikaõpingute kõrvalaine oli ehitusfüüsika, läks mul meelest öelda ka seda, et mul käis koguni ruumiõhuühingu ajakiri (hallitus, asbest ja muud loomad).
Veidi hiljem tuleb soome kolleeg kiitma, et ta on eile talle antud "Esto-Europat" otsinud aastaid ja on ikka hämmastav, et see leidub lõpuks sama maja töötajalt. Laenab vastu ühe soome rännumehe mälestused, mille suurus on väga sobiv järgmiseks bussiraamatuks, sest Borsti "Keskaja olmeajaloos" on käsil juba üle-eelviimane peatükk (kirjaoskusest keskajal: lugemus ei tähendanud keskajal, et inimene osanuks lugeda, sest siis loeti alati valjusti ja alguse poole ka pigem seltskonnas kui omaette; ülikoolides oli peamine õppevorm loeng ehk vanema sõnaga ettelugemine ja inimesed suutsid peast tsiteerida pikki teoseid – meenutagem kasvõi Läti Henriku rohkeid piiblifraase oma kroonikas; ja et veel 14. sajandil oli kõrgeid ametnikke, kes olid täiesti kirjaoskamatud).
* * *
Olen pähe võtnud tervislikult toituma hakata, eelmisel reedel pakuti kohalikus poes raamatukest, milles loetletud 8000 toiduaine energia- ja rasvasisaldus, ning nüüd ma siis muudkui rehkendan. Paberile ülesmärkimine, tuleb nentida, distsiplineerib tugevasti. Samuti avastus, kui palju on maitsvates toiduainetes energiat ja rasva (meenutagem Murphy seadusi: kõik hea on kas illegaalne, amoraalne või paksendav). Raamat loetleb ka vabaajategevuste energiakulu, et rulluisutamisel kulub energiat 4,5 korda rohkem kui matkamisel ja, ime küll, näiteks klaverimängul veidi rohkem kui akordionimängul (ehkki klaverit ei pea ju mängimisel teise käega edasi-tagasi vedama). — [See "teine käsi" tuletab meelde koerakasvatajat, kelle koer andis käskluse "Käpp!" peale parema ja "Teine käpp!" peale vasaku käpa. Vasaku andis ka siis, kui öeldi üksnes "Teine käpp!", ilma et enne oleks kästud lihtsalt käppa anda.]
Täna-homme tuleb mäele saada Peda eksamitöödega. n−2 inimest on olnud piisavalt tähelepanelikud ja märganud mu sisseujutatud näpuvigu, mis kasvatasid koduseadme kõrguma läbi nelja korruse või andsid selle trumlile peaaegu reaktiivmootori pöörlemissageduse.
Õhtul on −2,5 °C.
Tööle (buss ei oota).
Mis küll oli selle disaineri mõttes, kes värvis betooniveokid kartulimardika järgi...
Üks välistõlkija ei ole rahul tõlkesse tehtud muudatustega, millest ühe, tuleb välja, tegi ilmselt asutus, kes selle teksti oma kodulehele riputas. Ilmselt oli tahetud teha rohkem originaali moodi, aga välja tuli tühikuviga ja seda süsteemselt kogu tekstis.
Kolleeg käib oma tõlget kinnitamas, seal on fraas allkirjastatud ja kuupäevaga varustatud. Küsin, kas ta on kindel, et eesti keeles pole ilusat sõna kuupäevastama, ütleb, et seda ei ole; kui ta on lahkunud, vaatan igaks juhuks ÕS-ist järele. Nüüd siis tean.
Lahkudes näeb kolleeg, et mu toas on ukse kohal üks laeplaat kohalt ära ja sealt paistab tükk kivivilla. Areneb umbes järgmine mõttevahetus:
Kolleeg: Kui see on kivivill, siis see on kahjulik.
Mina (imestades): Kivivill ja kahjulik? Sa mõtled ilmselt asbesti. Kivivill on hoopis teine asi. (Mõtlen hetke, kas rääkida, kuidas tehakse kivivilla ja et asbest on teatud peente nõeljate kristallidega looduslik kivim; aga et see on pikk jutt, siis ei räägi.)
Kolleeg: Aga X-s [kus X on üks suur euroasutus] oli remont ja võeti kivivill ära ja seal oli asbest. Ja sealt tuleb tolm nahale ja siis on kahjulik.
Mina: Asbest tuleb õhu kaudu kopsu.
Ja, pagan, peale selle, et mu viimatiste tehnikaõpingute kõrvalaine oli ehitusfüüsika, läks mul meelest öelda ka seda, et mul käis koguni ruumiõhuühingu ajakiri (hallitus, asbest ja muud loomad).
Veidi hiljem tuleb soome kolleeg kiitma, et ta on eile talle antud "Esto-Europat" otsinud aastaid ja on ikka hämmastav, et see leidub lõpuks sama maja töötajalt. Laenab vastu ühe soome rännumehe mälestused, mille suurus on väga sobiv järgmiseks bussiraamatuks, sest Borsti "Keskaja olmeajaloos" on käsil juba üle-eelviimane peatükk (kirjaoskusest keskajal: lugemus ei tähendanud keskajal, et inimene osanuks lugeda, sest siis loeti alati valjusti ja alguse poole ka pigem seltskonnas kui omaette; ülikoolides oli peamine õppevorm loeng ehk vanema sõnaga ettelugemine ja inimesed suutsid peast tsiteerida pikki teoseid – meenutagem kasvõi Läti Henriku rohkeid piiblifraase oma kroonikas; ja et veel 14. sajandil oli kõrgeid ametnikke, kes olid täiesti kirjaoskamatud).
* * *
Olen pähe võtnud tervislikult toituma hakata, eelmisel reedel pakuti kohalikus poes raamatukest, milles loetletud 8000 toiduaine energia- ja rasvasisaldus, ning nüüd ma siis muudkui rehkendan. Paberile ülesmärkimine, tuleb nentida, distsiplineerib tugevasti. Samuti avastus, kui palju on maitsvates toiduainetes energiat ja rasva (meenutagem Murphy seadusi: kõik hea on kas illegaalne, amoraalne või paksendav). Raamat loetleb ka vabaajategevuste energiakulu, et rulluisutamisel kulub energiat 4,5 korda rohkem kui matkamisel ja, ime küll, näiteks klaverimängul veidi rohkem kui akordionimängul (ehkki klaverit ei pea ju mängimisel teise käega edasi-tagasi vedama). — [See "teine käsi" tuletab meelde koerakasvatajat, kelle koer andis käskluse "Käpp!" peale parema ja "Teine käpp!" peale vasaku käpa. Vasaku andis ka siis, kui öeldi üksnes "Teine käpp!", ilma et enne oleks kästud lihtsalt käppa anda.]
Täna-homme tuleb mäele saada Peda eksamitöödega. n−2 inimest on olnud piisavalt tähelepanelikud ja märganud mu sisseujutatud näpuvigu, mis kasvatasid koduseadme kõrguma läbi nelja korruse või andsid selle trumlile peaaegu reaktiivmootori pöörlemissageduse.
Õhtul on −2,5 °C.
23.1.07
T, 303. päev: pomm ja uim
Hommikul −1 °C.
Kohalik leht kirjutab, et hommikul leiti Kõrgmetsast kaubajaama lähedalt maa seest sõjaaegne 1000 kg pomm ja 500 m raadiuses suleti liiklus (peale T maantee). Ja et pommi liigutamise ajaks suleti 30 minutiks lennuliiklus (maandusid täna hommikul üle kaubajaama). Õhtuks on selgunud, et veidi väiksem, "500 kg" pomm (aga et teatakse täpsustada, et USA pomm, siis vast pigem 1000-naelane ehk 454 kg pomm, küllap marki M-65 (vt selle faili keskelt tabelist). 1000-naelases pommis on lõhkeainet umbkaudu 200 kg. See võib tekitada 12 m läbimõõduga ja 4 m sügavuse kraatri (vt pilt), purustada kiviseina 8 m raadiuses, palkseina 11 m raadiuses, vaheseinad, uksed ja aknaraamid 45 m raadiuses, lüüa aknad sisse 125 m raadiuses ja praod sisse 475 m raadiuses.
500 kg pommi kraatri serv Muhu tammi Muhu-poolses otsas 16.9.1941. (Eesti Filmiarhiiv)
Eks sõdadest ole nii palju lõhkemata sõjamoona järele jäänud, et kuuldavasti pidavat Prantsusmaa täielik puhastamine (mis kulgeb niigi edukalt) kestma veel 700 aastat. See on umbes sama kui umbes kümnendi tagune tõdemus, et Tallinna loomaaed valmib sama ehitustempo juures 200 aasta pärast, või Oskar Öpiku mälestustes mainitud juhtum, kus talt küsitud 1942. aastal, kui kaua veel kestab Eestis talude tagastamine, ta teinud siis väikese rehkenduse ja vastanud, et veel 240 aastat.
Taotlen omale veebruaris nädala puhkust. Mõni aeg tagasi selgus, et möödunud aastal jäi mul nädal puhkust välja võtmata ja see kandus sellesse aastasse üle. Et see juhtub just vastlapäevanädalale, tuleb teade, et las teised eesti kolleegid kinnitavad allkirjaga, et nad on mu puhkusesooviga nõus. Käin siis mööda maja, paber näpus, ja kolleegid panevad oma käe alla. Aprillis ja mais läheb põnevaks, sest seal on enamik nädalaid niigi poolikud.
Toimetan väikesi tekste, kus aga ühega läheb neli tundi aega, sest tunnen vajadust anda tõlkijale tagasisidet ja selleks on vaja kõigepealt ennast asjaga kurssi viia. Näiteks on ta tõlkinud uime pelvic fin otse vaagnauimeks, kuigi ega kaladel vaagnat ju ei ole! See on ikka kõhuuim. Ja muid väikseid susserdisi on veel. [Sitemeter näitab, et nädala lõpu poole otsis keegi google.ee-st sõnu pelvic fin ja jõudis siia lehele. Kui see on sama, kes vaagnauimest kirjutas, siis hea, et üldse seda otsib, mis siis, et alles päras tõlkimist – mis läinud, see läinud ja järgmine kord vast vaatab tundmatu asja enne järele ja alles siis hakkab tõlkima.]
Tootemisammas
Õhtul alustan oma lõpuks kursuse eksamitööde hindamist. On ka viimane aeg.
Kohalik leht kirjutab, et hommikul leiti Kõrgmetsast kaubajaama lähedalt maa seest sõjaaegne 1000 kg pomm ja 500 m raadiuses suleti liiklus (peale T maantee). Ja et pommi liigutamise ajaks suleti 30 minutiks lennuliiklus (maandusid täna hommikul üle kaubajaama). Õhtuks on selgunud, et veidi väiksem, "500 kg" pomm (aga et teatakse täpsustada, et USA pomm, siis vast pigem 1000-naelane ehk 454 kg pomm, küllap marki M-65 (vt selle faili keskelt tabelist). 1000-naelases pommis on lõhkeainet umbkaudu 200 kg. See võib tekitada 12 m läbimõõduga ja 4 m sügavuse kraatri (vt pilt), purustada kiviseina 8 m raadiuses, palkseina 11 m raadiuses, vaheseinad, uksed ja aknaraamid 45 m raadiuses, lüüa aknad sisse 125 m raadiuses ja praod sisse 475 m raadiuses.
500 kg pommi kraatri serv Muhu tammi Muhu-poolses otsas 16.9.1941. (Eesti Filmiarhiiv)
Eks sõdadest ole nii palju lõhkemata sõjamoona järele jäänud, et kuuldavasti pidavat Prantsusmaa täielik puhastamine (mis kulgeb niigi edukalt) kestma veel 700 aastat. See on umbes sama kui umbes kümnendi tagune tõdemus, et Tallinna loomaaed valmib sama ehitustempo juures 200 aasta pärast, või Oskar Öpiku mälestustes mainitud juhtum, kus talt küsitud 1942. aastal, kui kaua veel kestab Eestis talude tagastamine, ta teinud siis väikese rehkenduse ja vastanud, et veel 240 aastat.
Taotlen omale veebruaris nädala puhkust. Mõni aeg tagasi selgus, et möödunud aastal jäi mul nädal puhkust välja võtmata ja see kandus sellesse aastasse üle. Et see juhtub just vastlapäevanädalale, tuleb teade, et las teised eesti kolleegid kinnitavad allkirjaga, et nad on mu puhkusesooviga nõus. Käin siis mööda maja, paber näpus, ja kolleegid panevad oma käe alla. Aprillis ja mais läheb põnevaks, sest seal on enamik nädalaid niigi poolikud.
Toimetan väikesi tekste, kus aga ühega läheb neli tundi aega, sest tunnen vajadust anda tõlkijale tagasisidet ja selleks on vaja kõigepealt ennast asjaga kurssi viia. Näiteks on ta tõlkinud uime pelvic fin otse vaagnauimeks, kuigi ega kaladel vaagnat ju ei ole! See on ikka kõhuuim. Ja muid väikseid susserdisi on veel. [Sitemeter näitab, et nädala lõpu poole otsis keegi google.ee-st sõnu pelvic fin ja jõudis siia lehele. Kui see on sama, kes vaagnauimest kirjutas, siis hea, et üldse seda otsib, mis siis, et alles päras tõlkimist – mis läinud, see läinud ja järgmine kord vast vaatab tundmatu asja enne järele ja alles siis hakkab tõlkima.]
Tootemisammas
Õhtul alustan oma lõpuks kursuse eksamitööde hindamist. On ka viimane aeg.
22.1.07
E, 302. päev: tulemus
Tööl läheb täna korruse minupoolne välisuks katki, enam ei avane, õnneks on teises otsas ka uks, muidu oleks korrusetäis rahvast vangis ja oleks väga ebsanitaarne olukord, sest kempsud on turvaustest väljaspool.
Soome kolleegi JP-ga tuleb jutuks Edgar V. Saks ning ta ilmutab suurt huvi tema "Esto-Europa" vastu ning ei mõista hästi, miks ma ei võta seda väga tõsiselt. No paraku on paljudes üldisest ajalookäsitlusest erinevates ajalooraamatutes see häda, et üldteema on korras, aga mingis detailis tehakse rumal viga (näiteks jäetakse mingi kõrvaline seik järele kontrollimata), mis kõigutab ka üldteema usutavust. "Esto-Europas" on selliseks näiteks amb-/hamb-/ham-algusega kohanimede peatükis (mida Saks arvab olevat tulnud läänemeresoome sõnast ambuma ehk teatud viisil nõiduma) näitena sees ka Soome linn Hamina, mis aga paraku ei ole üldse muinasaegne ega ole sellel ka soome päritolu nimi, sest see kindluslinn rajati alles 1723. aastal ja soome nimi Hamina tuleb rootsi nimest Fredrikshamn (mis viitab kuningas Fredrik I-le ja sadamale). [Ja keset Haminat alusel seisev "tank" ei ole tegelikult üldse tank, vaid iseliikuv suurtükk StuG III ning selle haakristiga eraldusmärk on Soome, mitte Saksa oma.]
Saame kätte prantsuse keele eksamitööd. Läks paremini kui vaheeksam. Kõige ebalevam tunne oli tegusõnade pööramise ülesande suhtes, kus oletasin, et 20 vormist vähemalt 10 on valed, aga ennäe, ainult 3 on valesti (alati tasub läbi lugeda ka ülejäänud eksamimaterjal, ülejäänud harjutustes võib leiduda vajalikke vorme). Ja aitas ka nn "Aino-neiu" meetod, mille leiutas praeguseks kõmulise kuulsuse saavutanud koolivend X klassis kirjanduse tunnis "Kalevala" tunnikontrollis, sest mu kirjaliku väljenduse harjutuse Šveitsi-heietus sai 17 p 20-st. (Koolivend ei mäletanud "Kalevalast" midagi muud, kui et seal oli üheks tegelaseks Aino-neiu, ja kasutades kurjasti ära asjaolu, et ka õpetaja eesnimi oli Aino, keskendus oma kirjutises ainult Aino-neiule; hindeks sai ta nelja miinuse. Mina seevastu ei jätnud mainimata, et Šveitsis on mõni kant francophone.) Ehk siis kirjalikul eksamil hinnatakse seda, mis paberil kirjas on, aga keegi ei käsi paberile kirjutada seda, mida ei oska (st kui hinne tuleb vigade puudumise pealt, siis tuleks kirjutada seda, mida osatakse). Suuline osa oli kõige kehvem, 11/20 p, mille tõttu töö sai kokku 78,5/100 p. Lõpphinne tuli 40% ulatuses vaheeksami hindest (mis oli 72/100 p, rahuldav) ja 60% lõppeksami hindest, kokku oli 76/100 p, mis oli väga kena, sest 75% on piir rahuldava ja hea vahel. Nii et tunnistusele tuli hea. Which is nice!
Pärast eksamitöö arutlemist küsib õpetaja, kas tahame vaadata prantsuskeelset filmi või pigem räägime oma nädalavahetusest ja ta laseb meid siis minema. Eelistatakse viimast. Jutt kandub koertele; õpetaja kiidab, kui nutikas, aga raskesti alluv on Jack Russelli terjer.
Õhtul poole kaheksani pisitoimetusi, siis Kirikmäe prismasse. Õhtu lõpuks tv.ee vahendusel Ärapanija mõlemad tänavused osad ning Green Wingi 1. hooaja 6. osa.
Soome kolleegi JP-ga tuleb jutuks Edgar V. Saks ning ta ilmutab suurt huvi tema "Esto-Europa" vastu ning ei mõista hästi, miks ma ei võta seda väga tõsiselt. No paraku on paljudes üldisest ajalookäsitlusest erinevates ajalooraamatutes see häda, et üldteema on korras, aga mingis detailis tehakse rumal viga (näiteks jäetakse mingi kõrvaline seik järele kontrollimata), mis kõigutab ka üldteema usutavust. "Esto-Europas" on selliseks näiteks amb-/hamb-/ham-algusega kohanimede peatükis (mida Saks arvab olevat tulnud läänemeresoome sõnast ambuma ehk teatud viisil nõiduma) näitena sees ka Soome linn Hamina, mis aga paraku ei ole üldse muinasaegne ega ole sellel ka soome päritolu nimi, sest see kindluslinn rajati alles 1723. aastal ja soome nimi Hamina tuleb rootsi nimest Fredrikshamn (mis viitab kuningas Fredrik I-le ja sadamale). [Ja keset Haminat alusel seisev "tank" ei ole tegelikult üldse tank, vaid iseliikuv suurtükk StuG III ning selle haakristiga eraldusmärk on Soome, mitte Saksa oma.]
Saame kätte prantsuse keele eksamitööd. Läks paremini kui vaheeksam. Kõige ebalevam tunne oli tegusõnade pööramise ülesande suhtes, kus oletasin, et 20 vormist vähemalt 10 on valed, aga ennäe, ainult 3 on valesti (alati tasub läbi lugeda ka ülejäänud eksamimaterjal, ülejäänud harjutustes võib leiduda vajalikke vorme). Ja aitas ka nn "Aino-neiu" meetod, mille leiutas praeguseks kõmulise kuulsuse saavutanud koolivend X klassis kirjanduse tunnis "Kalevala" tunnikontrollis, sest mu kirjaliku väljenduse harjutuse Šveitsi-heietus sai 17 p 20-st. (Koolivend ei mäletanud "Kalevalast" midagi muud, kui et seal oli üheks tegelaseks Aino-neiu, ja kasutades kurjasti ära asjaolu, et ka õpetaja eesnimi oli Aino, keskendus oma kirjutises ainult Aino-neiule; hindeks sai ta nelja miinuse. Mina seevastu ei jätnud mainimata, et Šveitsis on mõni kant francophone.) Ehk siis kirjalikul eksamil hinnatakse seda, mis paberil kirjas on, aga keegi ei käsi paberile kirjutada seda, mida ei oska (st kui hinne tuleb vigade puudumise pealt, siis tuleks kirjutada seda, mida osatakse). Suuline osa oli kõige kehvem, 11/20 p, mille tõttu töö sai kokku 78,5/100 p. Lõpphinne tuli 40% ulatuses vaheeksami hindest (mis oli 72/100 p, rahuldav) ja 60% lõppeksami hindest, kokku oli 76/100 p, mis oli väga kena, sest 75% on piir rahuldava ja hea vahel. Nii et tunnistusele tuli hea. Which is nice!
Pärast eksamitöö arutlemist küsib õpetaja, kas tahame vaadata prantsuskeelset filmi või pigem räägime oma nädalavahetusest ja ta laseb meid siis minema. Eelistatakse viimast. Jutt kandub koertele; õpetaja kiidab, kui nutikas, aga raskesti alluv on Jack Russelli terjer.
Õhtul poole kaheksani pisitoimetusi, siis Kirikmäe prismasse. Õhtu lõpuks tv.ee vahendusel Ärapanija mõlemad tänavused osad ning Green Wingi 1. hooaja 6. osa.
21.1.07
P, 301. päev: toas
Ärkan kell 9.52 telefonihelina peale; esimene mõte on, et ma olen sisse maganud ja küllap töölt helistatakse. Õnneks näitab käekell ka nädalapäevi ja seal seisab rahustav SU.
Päeval Google Earth ja YouTube, õhtul Green Wingi esimesed viis osa järjest. Suurepärane näitlejatöö.
(Ah ja näitlejatöö tuletab meelde ka seda, et eile õhtul üritasin vaadata ka uhiuut lühimängufilmi Tulnukas, mille kohta võib kiituseks öelda, et see on uus Eesti film, ja laituseks näiteks seda, et mul on näitlejatest täitsa kahju... et nad sellisesse filmi sattusid.)
Päeval Google Earth ja YouTube, õhtul Green Wingi esimesed viis osa järjest. Suurepärane näitlejatöö.
(Ah ja näitlejatöö tuletab meelde ka seda, et eile õhtul üritasin vaadata ka uhiuut lühimängufilmi Tulnukas, mille kohta võib kiituseks öelda, et see on uus Eesti film, ja laituseks näiteks seda, et mul on näitlejatest täitsa kahju... et nad sellisesse filmi sattusid.)
20.1.07
L, 300. päev: matk
Suundun eesti seltsi matkale, 10 matkast koosneva sarja algusmatkale, aga asjaolude õnnetul kokkulangemisel matkan sama matka punktist A punkti B üksi.
Nimelt juhtub, et laupäevase hõreda liikluse puhul sõidavad bussid täpselt ja ma jään maha 10.59 bussist ja seega ka 11.17 rongist. Mu mälestust mööda on 17 minutit täistund läbi väljuv rong kiirrong ja kohe selle järel (mäletamist mööda tund ja 24 minutit) peaks minema iga aiateiba juures peatuv kapsauss, mis jõuaks kohale pool tundi pärast kiirrongi, ja mul oleks lootust teistele pikapeale järele jõuda. No aga jaamas selgub, et kapsauss läheb sellisel tunnil hoopis 11.52 ja jõuab kohale poole ühe paiku. No mida parata. Lähen sellega, sest matkakola on kaasas ja selle kandi kaart samuti (muid kaarte mitte).
(Vasaku jala päev algab juba hommikul, kui hommiku õndsas vaikuses hakkavad helistama mu kursuse tudengid, kes tahavad teha eksamit. Olin eile õhtul hilja mõelnud, et äkki aktiveeriks lingi juba ära, oleks homme mureta, aga samas annaks see rohkem aega neile, kes hakkavad eksamitööd kirjutama juba öösest. Ja kui arvuti käima panen ja meili vaatan, oli mitu inimest saatnud ka meile, et kus eksamitöö on.)
Matka alguskohas võib imetella Maaselja ning Savijõe tavalisest meeter-poolteist kõrgemaid ja mitu korda kiiremaid vooge. Riigi madalaim punkt jääb nägemata, sest see on vee all. Üks kühmnokkluik ujub seal juures peaaegu tänaval. Matka algusosa algselt plaanitud teerada (jõeäärne jalgrattatee) on vee all, seal ujuvad pardid, mispärast suundun maanteeserva (teepeenraid ei ole, põrkepiirded on). Sajab uduvihma.
Tegelik Alam-Savijõe suur matkarada kulgeb mööda oruperve (libedate kiviastmetega trepp, hea, et on toekas käsipuu). Täheldan, et astmete vahel poris on üsna värskeid matkasaapa jälgi, vähemalt kaks erisugust saabast.
Läbi mõne langenud või murtud puuga pöögiku kiirteesilla alt läbi ja mäkke; siis leian kaarti uurides, et mis mõtet on teha ligi kolmekilomeetrine haak läbi metsa ja mäe otsast läbi, kui selle asemel võin lõigata üle kilomeetri ja minna killustikutehasest mööda, piki orunõlva teed. Siin piilub hetkeks pilvede vahel päike ja tihased laulavad ja ühel pihlakal on midagi justnagu rohelise lehe moodi küljes (muidugi, võib-olla oli see eelmise aasta leht). Enne küla näen nelja hiireviud; üks laskub puu otsa ja istub seal mingi tuusti otsas. Pärast näen hiireviusid veel (sirgeldan binoklis nähtud mustri kaardi servale, õhtul vaatan raamatust järele, et oli hiireviu).
Tee läheb läbi küla, kus on ojanire muutunud kohisevaks koseks. Edasi järsk tõus poolel orunõlval olevale astangule, teerada on kaetud lehtedega (mis võivad olla libedad) ja rajale on langenud üks puu. Paistab, et seda lõiku ei ole aastaid korrastatud (vt pink kõrval pildil). Kõik teeäärsed kivid (on nagu midagi kiviaedade moodi asju) on kaetud paksu samblakihiga.
Edasi viib tee läbi kuusetihniku ja Google Earthis kruusatee mulje jätnud rada on selle ilmaga tegelikult lirtsuv pori (kohati on märke, et siit on keegi paar tundi tagasi läbi läinud). Vahepeal on uduvihm tihenenud tavaliseks vihmaks ning ilmunud mõõdukas udu. Vihm ei lase pilte teha. Kaart läheb vihma käes niiskeks, mistõttu üritan seda hoida nii kaua taskus kui võimalik. Heidan peast algse plaani matkata sportliku nimega külakeseni välja ja otsustan lõpetada eesti seltsi matka sihtkohaks olnud G. külas (kus G. on näpuveaga läti mehenimi), õigemini sellest kaks-kolm kilomeetrit edasi H. külas, kus käib buss kummaski suunas kord tunnis (G-s käib buss neli korda päevas).
G küla vastas otsustan veel lõigata ja liikuda G-ni mööda väikest matkarada peaaegu otse läbi oru. Metsane, sügav ja kaljupaljanditega ojaorg on ilus, aga pildid jäävad tegemata, sest koolme juures avaneb selline pilt: tavaliselt ilmselt alla meetri lai ja paari sentimeetri sügavune oja on vihmadega tõusnud kobrutavaks ja vähemalt 10–20 cm sügavuseks kiirevooluliseks kahe-kolme meetri laiuseks sogase veega kärestikuks. Ei tahaks jalgu märjaks teha ega isegi katsetama hakata, kui sügavast veest saab saabastega läbi minna, enne kui vesi sisse tuleb (olen kunagi detsembrikuus koos riietega vette kukkunud ja karta on, et jaanuaris ei ole sama elamus oluliselt soojem, isegi kui õhusooja on rohkem kui tollal oli). Kivid on kõik libedad ning meenub ammuse ellujäämisõpiku hoiatus, et kiire vool võib ootamatult jalust rabada.
Ehk meenutades näitlejast koolivenna pioneerilaagriaegset tarkust miks otse, kui ringi saab!, kõnnin mööda ojakalda kive mõni meeter ülesvoolu, kus leian toeka kaika, millele saab toetuda ja ojas olevaid kive tagudes kontrollida, kas need on kinni või logisevad. Hea, et keegi ei näe, kuidas ma viimaseks umbes meetriseks hüppeks viimaselt kivilt vastaskaldale (ülejäänud oja saab ületada kivilt kivile astudes, mitte hüpates, sest kivid on libedad) paar minutit valmistun: surun tõukejalga kivi serva taha asendisse, kus see ei libiseks, kaika tugevasti ojapõhja ja siis hopp! Jätan kaika põõsa najale järgmist ületajat ootama ja olen järgmised viis minutit oma saavutuse üle rõõmus, kuni jõuan teise, natuke laiema koolmeni. Sellest allavoolu on õnneks suuri lamedaid peaaegu kuivi kivisid, millest saab kuiva jalaga üle.
Jalutan G. külast läbi (siin on ainult üks tänav) ja alla orupõhja H. külla (kus on bussipeatus). Teel kuulen kuldnokka ja näen kormorane (usutavasti need ikka on kormoranid, mustad saldedad veelinnud, hele nokk, raamatu järgi on talviti siinkandis sisemaal suurte jõgede ääres küll). Mööda Savijõe läänekallast kulgeb rattatee, mida mööda tahan kevadel uisutada, aga H. külas pöördub jalgrattatee raudteetammilt ära ja täheldan, et see ei ole täitsa tasane. (Matka alguskohas oli paaris kohas liiklusmärke, et rulluisutamine lubatud, aga oli selge, et ega märgipanijad ise uisuta ega kujuta ette, kas nii krobelise asfaldi peal on see üldse võimalik.)
Olen bussipeatuses kümme minutit enne bussi (16.19), buss jääb mõne minuti hiljaks (nagu ikka). Sellega 11 km ülesvoolu E-chi, sealt järgmise bussiga linna (magan enamiku teed, kuigi buss pidurdab mitu korda nii, et seljast käib valu läbi). Kuue paiku olen korteris tagasi.
Nimelt juhtub, et laupäevase hõreda liikluse puhul sõidavad bussid täpselt ja ma jään maha 10.59 bussist ja seega ka 11.17 rongist. Mu mälestust mööda on 17 minutit täistund läbi väljuv rong kiirrong ja kohe selle järel (mäletamist mööda tund ja 24 minutit) peaks minema iga aiateiba juures peatuv kapsauss, mis jõuaks kohale pool tundi pärast kiirrongi, ja mul oleks lootust teistele pikapeale järele jõuda. No aga jaamas selgub, et kapsauss läheb sellisel tunnil hoopis 11.52 ja jõuab kohale poole ühe paiku. No mida parata. Lähen sellega, sest matkakola on kaasas ja selle kandi kaart samuti (muid kaarte mitte).
(Vasaku jala päev algab juba hommikul, kui hommiku õndsas vaikuses hakkavad helistama mu kursuse tudengid, kes tahavad teha eksamit. Olin eile õhtul hilja mõelnud, et äkki aktiveeriks lingi juba ära, oleks homme mureta, aga samas annaks see rohkem aega neile, kes hakkavad eksamitööd kirjutama juba öösest. Ja kui arvuti käima panen ja meili vaatan, oli mitu inimest saatnud ka meile, et kus eksamitöö on.)
Matka alguskohas võib imetella Maaselja ning Savijõe tavalisest meeter-poolteist kõrgemaid ja mitu korda kiiremaid vooge. Riigi madalaim punkt jääb nägemata, sest see on vee all. Üks kühmnokkluik ujub seal juures peaaegu tänaval. Matka algusosa algselt plaanitud teerada (jõeäärne jalgrattatee) on vee all, seal ujuvad pardid, mispärast suundun maanteeserva (teepeenraid ei ole, põrkepiirded on). Sajab uduvihma.
Tegelik Alam-Savijõe suur matkarada kulgeb mööda oruperve (libedate kiviastmetega trepp, hea, et on toekas käsipuu). Täheldan, et astmete vahel poris on üsna värskeid matkasaapa jälgi, vähemalt kaks erisugust saabast.
Läbi mõne langenud või murtud puuga pöögiku kiirteesilla alt läbi ja mäkke; siis leian kaarti uurides, et mis mõtet on teha ligi kolmekilomeetrine haak läbi metsa ja mäe otsast läbi, kui selle asemel võin lõigata üle kilomeetri ja minna killustikutehasest mööda, piki orunõlva teed. Siin piilub hetkeks pilvede vahel päike ja tihased laulavad ja ühel pihlakal on midagi justnagu rohelise lehe moodi küljes (muidugi, võib-olla oli see eelmise aasta leht). Enne küla näen nelja hiireviud; üks laskub puu otsa ja istub seal mingi tuusti otsas. Pärast näen hiireviusid veel (sirgeldan binoklis nähtud mustri kaardi servale, õhtul vaatan raamatust järele, et oli hiireviu).
Tee läheb läbi küla, kus on ojanire muutunud kohisevaks koseks. Edasi järsk tõus poolel orunõlval olevale astangule, teerada on kaetud lehtedega (mis võivad olla libedad) ja rajale on langenud üks puu. Paistab, et seda lõiku ei ole aastaid korrastatud (vt pink kõrval pildil). Kõik teeäärsed kivid (on nagu midagi kiviaedade moodi asju) on kaetud paksu samblakihiga.Edasi viib tee läbi kuusetihniku ja Google Earthis kruusatee mulje jätnud rada on selle ilmaga tegelikult lirtsuv pori (kohati on märke, et siit on keegi paar tundi tagasi läbi läinud). Vahepeal on uduvihm tihenenud tavaliseks vihmaks ning ilmunud mõõdukas udu. Vihm ei lase pilte teha. Kaart läheb vihma käes niiskeks, mistõttu üritan seda hoida nii kaua taskus kui võimalik. Heidan peast algse plaani matkata sportliku nimega külakeseni välja ja otsustan lõpetada eesti seltsi matka sihtkohaks olnud G. külas (kus G. on näpuveaga läti mehenimi), õigemini sellest kaks-kolm kilomeetrit edasi H. külas, kus käib buss kummaski suunas kord tunnis (G-s käib buss neli korda päevas).
G küla vastas otsustan veel lõigata ja liikuda G-ni mööda väikest matkarada peaaegu otse läbi oru. Metsane, sügav ja kaljupaljanditega ojaorg on ilus, aga pildid jäävad tegemata, sest koolme juures avaneb selline pilt: tavaliselt ilmselt alla meetri lai ja paari sentimeetri sügavune oja on vihmadega tõusnud kobrutavaks ja vähemalt 10–20 cm sügavuseks kiirevooluliseks kahe-kolme meetri laiuseks sogase veega kärestikuks. Ei tahaks jalgu märjaks teha ega isegi katsetama hakata, kui sügavast veest saab saabastega läbi minna, enne kui vesi sisse tuleb (olen kunagi detsembrikuus koos riietega vette kukkunud ja karta on, et jaanuaris ei ole sama elamus oluliselt soojem, isegi kui õhusooja on rohkem kui tollal oli). Kivid on kõik libedad ning meenub ammuse ellujäämisõpiku hoiatus, et kiire vool võib ootamatult jalust rabada.
Ehk meenutades näitlejast koolivenna pioneerilaagriaegset tarkust miks otse, kui ringi saab!, kõnnin mööda ojakalda kive mõni meeter ülesvoolu, kus leian toeka kaika, millele saab toetuda ja ojas olevaid kive tagudes kontrollida, kas need on kinni või logisevad. Hea, et keegi ei näe, kuidas ma viimaseks umbes meetriseks hüppeks viimaselt kivilt vastaskaldale (ülejäänud oja saab ületada kivilt kivile astudes, mitte hüpates, sest kivid on libedad) paar minutit valmistun: surun tõukejalga kivi serva taha asendisse, kus see ei libiseks, kaika tugevasti ojapõhja ja siis hopp! Jätan kaika põõsa najale järgmist ületajat ootama ja olen järgmised viis minutit oma saavutuse üle rõõmus, kuni jõuan teise, natuke laiema koolmeni. Sellest allavoolu on õnneks suuri lamedaid peaaegu kuivi kivisid, millest saab kuiva jalaga üle.
Jalutan G. külast läbi (siin on ainult üks tänav) ja alla orupõhja H. külla (kus on bussipeatus). Teel kuulen kuldnokka ja näen kormorane (usutavasti need ikka on kormoranid, mustad saldedad veelinnud, hele nokk, raamatu järgi on talviti siinkandis sisemaal suurte jõgede ääres küll). Mööda Savijõe läänekallast kulgeb rattatee, mida mööda tahan kevadel uisutada, aga H. külas pöördub jalgrattatee raudteetammilt ära ja täheldan, et see ei ole täitsa tasane. (Matka alguskohas oli paaris kohas liiklusmärke, et rulluisutamine lubatud, aga oli selge, et ega märgipanijad ise uisuta ega kujuta ette, kas nii krobelise asfaldi peal on see üldse võimalik.)
Olen bussipeatuses kümme minutit enne bussi (16.19), buss jääb mõne minuti hiljaks (nagu ikka). Sellega 11 km ülesvoolu E-chi, sealt järgmise bussiga linna (magan enamiku teed, kuigi buss pidurdab mitu korda nii, et seljast käib valu läbi). Kuue paiku olen korteris tagasi.
19.1.07
R, 299. päev: kuldnokk ja sangad
Ka täna on tunda tuuleõhku, aga ilm paistab selginevat. Hommikul udutab kerget vihma, kuid piilub ka päike. Näen aknast, et aknaalune jõgi on umbes kolm korda laiem kui tavaliselt (kell kuus olevat olnud 264 cm üle tavalise taseme, uputuspiir on 230 cm) ja tema kollakasrohelised vood küündivad peaaegu jalgrattateeni. Tööle sõites jälgin aknast hoolega, kas kuskil on näha purustusi. Ei ole, isegi oksi ei ole maas ...mida osaliselt selgitab see, et linnas on puid väga vähe. Kohaliku lehe järgi oli täna hommikul kuueks pealinnas ainult viis tormikahju: kaks teele kukkunud puud, äralagunenud tänavalamp, ümberkukkunud ajutine teepiire ja ümberkukkunud plastkemps. Kokku on kogu riigis tulnud väljakutseid 284 puu, 1 aia, 43 uputuse, 33 katuse ja paljude muude kahjude pärast – kohalik leht nimetab tulemust "võrdlemisi õnnelikuks".
Aadu sillalt paistab, et Peetrijõeks nimetatav nire on tavalisest viis korda laiem, umbes viis meetrit; Punaselt sillalt paistab sama jõgi kui korteri aknast, siin on see kängitsetud kivikallaste vahele ja midagi erilist ei hakka silma (kuigi tase peaks olema kõrgem).
Kui kell 17.45 töölt lahkun, kuulen vasakul, Kirikmäe lõunaveeru tihnikus laulmas kuldnokka! 19. jaanuaril!! (Isegi kui nad elavad siin aasta läbi, ei laula nad ometi kõik see aeg.)
Pärast tööd käin Kõrgmetsa maksimarketis, kus ootab ees ebameeldiv üllatus: kassas enam kilekotte ei ole. Pood on poole nädala pealt otsustanud hakata keskkonnahoidlikuks, mis väljendub tasuta kilekottide asendamises tasuta paberkottidega, mis selle kauge maa kombe kohaselt, kus ei tunta ka ukselinke, on sangadeta. Autoni, jah, saab ehk kuidagiviisi kõndida, kaks kotti süles, aga kaugemale? Kassas on müügil korduvkasutatavad kilekotid (sangadega!), nii paksud, et näivad olevat tehtud mingi tööstuskile ülejääkidest (nt jõusööda- või tsemendikotist). Nende praktilises korduvkasutatavuses ma kahtlen, sest kotti ei saa tema paksuse tõttu eriti kokku murda ja see tähendab, et ei saa tasku pista, vaid kilekoti kaasavõtmiseks tuleb kaasa võtta kott, kuhu sisse kilekott panna – mis kõlab umbes nagu habemega nali, kuidas augukaevaja küsimusele, kuhu ta väljakaevatud mulla paneb, soovitati lahkesti, et kaevaku teine auk ja pangu sinna.
Aadu sillalt paistab, et Peetrijõeks nimetatav nire on tavalisest viis korda laiem, umbes viis meetrit; Punaselt sillalt paistab sama jõgi kui korteri aknast, siin on see kängitsetud kivikallaste vahele ja midagi erilist ei hakka silma (kuigi tase peaks olema kõrgem).
Kui kell 17.45 töölt lahkun, kuulen vasakul, Kirikmäe lõunaveeru tihnikus laulmas kuldnokka! 19. jaanuaril!! (Isegi kui nad elavad siin aasta läbi, ei laula nad ometi kõik see aeg.)
Pärast tööd käin Kõrgmetsa maksimarketis, kus ootab ees ebameeldiv üllatus: kassas enam kilekotte ei ole. Pood on poole nädala pealt otsustanud hakata keskkonnahoidlikuks, mis väljendub tasuta kilekottide asendamises tasuta paberkottidega, mis selle kauge maa kombe kohaselt, kus ei tunta ka ukselinke, on sangadeta. Autoni, jah, saab ehk kuidagiviisi kõndida, kaks kotti süles, aga kaugemale? Kassas on müügil korduvkasutatavad kilekotid (sangadega!), nii paksud, et näivad olevat tehtud mingi tööstuskile ülejääkidest (nt jõusööda- või tsemendikotist). Nende praktilises korduvkasutatavuses ma kahtlen, sest kotti ei saa tema paksuse tõttu eriti kokku murda ja see tähendab, et ei saa tasku pista, vaid kilekoti kaasavõtmiseks tuleb kaasa võtta kott, kuhu sisse kilekott panna – mis kõlab umbes nagu habemega nali, kuidas augukaevaja küsimusele, kuhu ta väljakaevatud mulla paneb, soovitati lahkesti, et kaevaku teine auk ja pangu sinna.
18.1.07
N, 298. päev: tuul ja kõned
Alates eile õhtust saati on tugev tuul ja kallab vihma. Nii ametlikult, et aknast näeb, et all orus on jõgi kollakassogast vett pilgeni täis. Tuul peksab vihma vastu akent, märjad on nii korteri rõdu (ida poole) kui ukse taga trepikojani viiv käigurõdu (lääne poole). Kohaliku lehe andmeil on see nädala aja jooksul juba teine orkaan, Kyrill. Ükspäev avastasin, et Kirikmäel bussipeatuse juures, kus kahe kõrghoone vahel võib ka mõõdukas tuul paisuda selliseks, et ajab sea püsti, on üks ajutine viit lausa seotud posti külge:
Tööle minekul väljun majast täpselt samal hetkel, kui sellest sõidab mööda 125. buss. Seisan peatuses paar minutit õnnetuna, aga siis tuleb 194. buss, mis on taas plaanist neli-viis minutit maas. Tore.
Tööl vastab keeletehnoloog (vt eilne sissekanne), et mu pakutud nimevariant on küll superlahe, aga vaevalt, et see inimestele meeldiks, aga ta edastab selle rühmale siiski. Ja et ka senise tarkvara nimi olla pakutud naljana.
Kahe terminiküsimusega on kiire ning juhtub midagi erakorralist: tavalise meili asemel ma võtan kätte ja helistan!! Teisel juhul tuleb, tõsi küll, ka meil saata, aga ikkagi erakordne.
Teen korraks iseoma käega näpuka hotelituubade reserveerimine.
Päev otsa peksab vihm vastu akent (sest tuul puhub edelast, just mööda seda orgu, mille kohal mu pesa ripub). Nähtavus on umbes kaks kilomeetrit, mis on nädala alguse uduga võrreldes väga palju. Kõrghooned kindlasti kõiguvad [mis meenutab ühe Tallinna kõrgkooli hiljutist pealtnäha kivist juurdeehitist, mis iga tuuleiiliga nagises]. Turvaosakonnalt tuleb meil, et kuna õhtuks tuul tõuseb veelgi, kontrollige enne äraminekut, et aknad oleksid kõvasti kinni. Mu toa aknad ei käi üldse lahti (vaja on erivõtit, mida mul ei ole). Kohalik leht loetleb kogu riigi tormikahjud, aga pealinna ei ole torm õnneks eriti laastanud. Kella üheks on kogu riigis kinni 10 maanteed, ümber kukkunud 62 puud ja ära lennanud 7 katust; kolmveerand kolmeks on puid langenud juba 110 ja katuseid minema lennanud 15 ning veega täitunud 20 keldrit; kell pool viis on kinni 20 maanteed (ja 5 on üle ujutatud) ning kiirteedel on piirkiiruseks 130 km/h asemel 90 km/h). KAD-majas lõunal käies kuulen õues undamist; esti arvan, et kellegi auto on tuules vankuma löönud ja kisama hakanud, aga et undamine kostab ka KAD-maja juures, siis saan aru, et see kostab kohtutornide ehituselt, et allatuult olijaid tähelepanelikud oleksid. Kraananokad on keeratud allatuult ja tornide otsas täna ilmselt midagi ei ehitata.
Kohaliku lehe järgi on kell pool viis mu korteri juures jões üleujutusest puudu 7 cm ja kell seitse 5 cm. No muidugi on tore, et maja on kõrgel jõekaldal ja tuba jõest mitukümmend meetrit kõrgemal, nii et hommikul õnneks ei ole külma jalapesu oodata!
Kui kuue paiku lahkun, on tuul ikka veel üsna vali, aga vihma enam ei kalla. Edasi hakkab torm vaibuma. Tuul on meeldivalt soe, kraadiklaas näitab 14 °C.
Tööle minekul väljun majast täpselt samal hetkel, kui sellest sõidab mööda 125. buss. Seisan peatuses paar minutit õnnetuna, aga siis tuleb 194. buss, mis on taas plaanist neli-viis minutit maas. Tore.
Tööl vastab keeletehnoloog (vt eilne sissekanne), et mu pakutud nimevariant on küll superlahe, aga vaevalt, et see inimestele meeldiks, aga ta edastab selle rühmale siiski. Ja et ka senise tarkvara nimi olla pakutud naljana.
Kahe terminiküsimusega on kiire ning juhtub midagi erakorralist: tavalise meili asemel ma võtan kätte ja helistan!! Teisel juhul tuleb, tõsi küll, ka meil saata, aga ikkagi erakordne.
Teen korraks iseoma käega näpuka hotelituubade reserveerimine.
Päev otsa peksab vihm vastu akent (sest tuul puhub edelast, just mööda seda orgu, mille kohal mu pesa ripub). Nähtavus on umbes kaks kilomeetrit, mis on nädala alguse uduga võrreldes väga palju. Kõrghooned kindlasti kõiguvad [mis meenutab ühe Tallinna kõrgkooli hiljutist pealtnäha kivist juurdeehitist, mis iga tuuleiiliga nagises]. Turvaosakonnalt tuleb meil, et kuna õhtuks tuul tõuseb veelgi, kontrollige enne äraminekut, et aknad oleksid kõvasti kinni. Mu toa aknad ei käi üldse lahti (vaja on erivõtit, mida mul ei ole). Kohalik leht loetleb kogu riigi tormikahjud, aga pealinna ei ole torm õnneks eriti laastanud. Kella üheks on kogu riigis kinni 10 maanteed, ümber kukkunud 62 puud ja ära lennanud 7 katust; kolmveerand kolmeks on puid langenud juba 110 ja katuseid minema lennanud 15 ning veega täitunud 20 keldrit; kell pool viis on kinni 20 maanteed (ja 5 on üle ujutatud) ning kiirteedel on piirkiiruseks 130 km/h asemel 90 km/h). KAD-majas lõunal käies kuulen õues undamist; esti arvan, et kellegi auto on tuules vankuma löönud ja kisama hakanud, aga et undamine kostab ka KAD-maja juures, siis saan aru, et see kostab kohtutornide ehituselt, et allatuult olijaid tähelepanelikud oleksid. Kraananokad on keeratud allatuult ja tornide otsas täna ilmselt midagi ei ehitata.
Kohaliku lehe järgi on kell pool viis mu korteri juures jões üleujutusest puudu 7 cm ja kell seitse 5 cm. No muidugi on tore, et maja on kõrgel jõekaldal ja tuba jõest mitukümmend meetrit kõrgemal, nii et hommikul õnneks ei ole külma jalapesu oodata!
Kui kuue paiku lahkun, on tuul ikka veel üsna vali, aga vihma enam ei kalla. Edasi hakkab torm vaibuma. Tuul on meeldivalt soe, kraadiklaas näitab 14 °C.
17.1.07
K, 297. päev: ettekuulutus
Hea, et ma eile Ilusa Tähekese poodi ei läinud. Kohalik leht nimelt kirjutab, et just kell seitse rööviti selle ees olevat bensiinijaama ja politsei otsis põgenenud kurikaela leidmiseks läbi nii ümbruskonna kui kaubanduskeskuse.
Hommikul (ärkan 8.36) aktiveerin ära juhendatava kursuse eksamitöö lingi, siis tööle.
Ilmateade lubab, et laupäevase eesti seltsi matka ajal kallab vihma ja on külm ilm. Näis-näis, palju osalisi tuleb.
Pärastlõunal kolleegi R pooleteisttunnine ettekanne ühe meie põhilise erirakenduse ning seda asendava uue rakenduse arendamise hädadest ja vaevadest. Unustan algul ettekande ära; kui alla nõupidamissaali jõuan, on ettekanne juba toekas veerandtund tagasi alanud (aga mul läheb paremini kui itaalia kolleegil A-l, kes jõuab kohale täpselt siis, kui teised hakkavad lahkuma). Tuba rahvast tulvil, isegi direktor ja IT-osakonna juhataja on kohal. Sisu ma ei saa siin kahjuks täpsemini eritleda. Et mul on siin oma blogis täielik voli öelda just seda, mida mõtlen, või hoopis ütlemata jätta, siis ma vormi ei kommenteeri.
Ainus, mida siiski kirjeldan, on põletav küsimus iga rakenduse arendamisel: mis saab maimukese nimeks? Nimi peab olema lühike ja lööv, nagu näitas XX sajandi kurikuulsaima raamatu juhtum (mille pealkirja pakkus autori lohiseva heietuse asemel välja kirjastaja, aga sellest ma samuti rohkem ei räägi). Ettekandja pakutav nimi mulle mitmel põhjusel ei meeldi, sest mõistan, kuidas saaks senisest nimest väänata lühema ja tunduvalt ägedama, mis sobib koguni kolmel põhjusel. Saadan oma mõtte kohe pärast koosolekut töörühma juhile. Ta peaks olema huumorisoonega inimene.
Õhtul Kirikmäe prismas. Korteris roogin arvutist tarbetuid asju ära (jah, ka mängimatu Battlestrike läheb).
Hommikul (ärkan 8.36) aktiveerin ära juhendatava kursuse eksamitöö lingi, siis tööle.
Ilmateade lubab, et laupäevase eesti seltsi matka ajal kallab vihma ja on külm ilm. Näis-näis, palju osalisi tuleb.
Pärastlõunal kolleegi R pooleteisttunnine ettekanne ühe meie põhilise erirakenduse ning seda asendava uue rakenduse arendamise hädadest ja vaevadest. Unustan algul ettekande ära; kui alla nõupidamissaali jõuan, on ettekanne juba toekas veerandtund tagasi alanud (aga mul läheb paremini kui itaalia kolleegil A-l, kes jõuab kohale täpselt siis, kui teised hakkavad lahkuma). Tuba rahvast tulvil, isegi direktor ja IT-osakonna juhataja on kohal. Sisu ma ei saa siin kahjuks täpsemini eritleda. Et mul on siin oma blogis täielik voli öelda just seda, mida mõtlen, või hoopis ütlemata jätta, siis ma vormi ei kommenteeri.
Ainus, mida siiski kirjeldan, on põletav küsimus iga rakenduse arendamisel: mis saab maimukese nimeks? Nimi peab olema lühike ja lööv, nagu näitas XX sajandi kurikuulsaima raamatu juhtum (mille pealkirja pakkus autori lohiseva heietuse asemel välja kirjastaja, aga sellest ma samuti rohkem ei räägi). Ettekandja pakutav nimi mulle mitmel põhjusel ei meeldi, sest mõistan, kuidas saaks senisest nimest väänata lühema ja tunduvalt ägedama, mis sobib koguni kolmel põhjusel. Saadan oma mõtte kohe pärast koosolekut töörühma juhile. Ta peaks olema huumorisoonega inimene.
Õhtul Kirikmäe prismas. Korteris roogin arvutist tarbetuid asju ära (jah, ka mängimatu Battlestrike läheb).
16.1.07
T, 296. päev: udu
Udu jätkub, aga selginemisteta.
Tööl on rahulik, üles on antud igavene ports tekste, aga osade tähtaeg on alles teisipäeval ja teised, kuigi keerulised ja võtavad aega, laabuvad erakorraliste pingutusteta.
Pärast tööd Kõrgmetsa matkapoodi, millest sõidan peaaegu mööda, sest jään bussis mitu korda magama. See on tore koht ja veel toredam, kui satuksin sinna teinekord ka varem kui vahetult enne sulgemist. Algul kavatsen sõita Kauni Tähekese matkapoodi, aga see on kaugel ja aega läheb palju. Siis Kõrgmetsa maksimarketist hambaalust.
Uurin eile Saksamaa ühe lähedase nurga turismiteabekeskusest postiga tulnud jalgrattateede kaarti ja avastan, et selle tagaküljel on jalgratta-matkateede (Saksamaal eristatakse jalgratta-matkateid ja jalgratta-lühisõiduteid, kuigi nende võrgustik võib kohati kattuda) kohta eraldi öeldud, kas need sobivad rulluisutamiseks. Seega on lahendatud ka mõistatus, kas Saksamaal tohib jalgrattateel uisutada (tohib!) – mõnel pool võrdsustati uisutaja jalakäijaga, mis polnud päris mõistlik. Näen, et ühe umbes 40 km peaaegu ainult mäest alla mineva jalgrattatee kohta, mille võimalikku sobivust uisutamiseks märkasin teiselt sealkandi matkakaardilt juba novembris, on suisa öeldud, et see sobib allamäge suunal uisutamiseks kogu pikkuses väga hästi. Google Earth näitab, et paiguti on seal ühe laia asfaldiriba asemel keskkonnahoidlikumad kaks umbes meetrist riba, aga sellisel laiusel saab veel uisutada küll (mäletamisi on Saksamaal jalgrattaraja vähimlaius 1,20 m), isegi möödasõit õnnestub. Teekonna alguses on mitu maari ehk iidset vulkaanilehtrit ning vulkaanimuuseum, eks see ole huvitav; pean uurima kevadel rongiplaane.
Mu juhendatav kursus on jõudnud lõpusirgele, leian sobivad eksamitekstid.
Ja päris õhtu lõpuks tutvumine paljulubava vana mänguga Battlestrike: The Road to Berlin. Epiteet paljulubav tuleb pakendist, mille graafika a) sarnaneb Battlefield'i omale; ja b) lubab paremaid graafikaelamusi kui Battlefield. Kui mäng lõpuks käima saab, selgub, et pakend oligi mängu parim osa. Õudne. Battlestrike on kahtlemata kõige magedam arvutimäng, mida ma olen kunagi proovinud, demod kaasa arvatud. Isegi muinasmäng Gorilla, kus kõrghoonete otsas ronivad gorillad loopisid teineteist plahvatavate banaanidega, oli mängitavam. Graafika graafikaks, mis on hea, aga kogu mängul on tuntavaid sarnasusi minu koolipõlve mänguautomaadimänguga Morskoi boi (2 × 15 kop), kuigi viimases sai aeg-ajalt pihta ka. Tegevust juhitakse ainult hiirega (liikumine, laskmine – ja ei mingeid kaarte, hiilimist, roomamist, hüppamist, käelist tegevust vms), üksikmängu pole (ainult kampaania), raskusastet seadistada ei saa, pärast esimest korda seadistusi muuta (nt hiire tundlikkust tõsta) ei saa. Kampaania algab transpordilennuki kõhus Saksamaale lendamisega ja minategelaseset langevarjur peab oma luugist alla laskma (laskemoon on lõppematu) umbes 20 füüsikareegleid eiravat Messerschmitti, sealjuures tabamata laskeväljas olevaid omi lennukeid. Kui see juhtub, algab kampaania nullist. Mul seda vältida ei õnnestu, neli korda. — Aga midagi positiivset ka: mäng on 2004. aastast ja pärit väga, väga allahinnatud mängude kastist. Internetist selle mängu kohta midagi suurt ei leia, mis on ka väga kahtlane.
Tööl on rahulik, üles on antud igavene ports tekste, aga osade tähtaeg on alles teisipäeval ja teised, kuigi keerulised ja võtavad aega, laabuvad erakorraliste pingutusteta.
Pärast tööd Kõrgmetsa matkapoodi, millest sõidan peaaegu mööda, sest jään bussis mitu korda magama. See on tore koht ja veel toredam, kui satuksin sinna teinekord ka varem kui vahetult enne sulgemist. Algul kavatsen sõita Kauni Tähekese matkapoodi, aga see on kaugel ja aega läheb palju. Siis Kõrgmetsa maksimarketist hambaalust.
Uurin eile Saksamaa ühe lähedase nurga turismiteabekeskusest postiga tulnud jalgrattateede kaarti ja avastan, et selle tagaküljel on jalgratta-matkateede (Saksamaal eristatakse jalgratta-matkateid ja jalgratta-lühisõiduteid, kuigi nende võrgustik võib kohati kattuda) kohta eraldi öeldud, kas need sobivad rulluisutamiseks. Seega on lahendatud ka mõistatus, kas Saksamaal tohib jalgrattateel uisutada (tohib!) – mõnel pool võrdsustati uisutaja jalakäijaga, mis polnud päris mõistlik. Näen, et ühe umbes 40 km peaaegu ainult mäest alla mineva jalgrattatee kohta, mille võimalikku sobivust uisutamiseks märkasin teiselt sealkandi matkakaardilt juba novembris, on suisa öeldud, et see sobib allamäge suunal uisutamiseks kogu pikkuses väga hästi. Google Earth näitab, et paiguti on seal ühe laia asfaldiriba asemel keskkonnahoidlikumad kaks umbes meetrist riba, aga sellisel laiusel saab veel uisutada küll (mäletamisi on Saksamaal jalgrattaraja vähimlaius 1,20 m), isegi möödasõit õnnestub. Teekonna alguses on mitu maari ehk iidset vulkaanilehtrit ning vulkaanimuuseum, eks see ole huvitav; pean uurima kevadel rongiplaane.
Mu juhendatav kursus on jõudnud lõpusirgele, leian sobivad eksamitekstid.
Ja päris õhtu lõpuks tutvumine paljulubava vana mänguga Battlestrike: The Road to Berlin. Epiteet paljulubav tuleb pakendist, mille graafika a) sarnaneb Battlefield'i omale; ja b) lubab paremaid graafikaelamusi kui Battlefield. Kui mäng lõpuks käima saab, selgub, et pakend oligi mängu parim osa. Õudne. Battlestrike on kahtlemata kõige magedam arvutimäng, mida ma olen kunagi proovinud, demod kaasa arvatud. Isegi muinasmäng Gorilla, kus kõrghoonete otsas ronivad gorillad loopisid teineteist plahvatavate banaanidega, oli mängitavam. Graafika graafikaks, mis on hea, aga kogu mängul on tuntavaid sarnasusi minu koolipõlve mänguautomaadimänguga Morskoi boi (2 × 15 kop), kuigi viimases sai aeg-ajalt pihta ka. Tegevust juhitakse ainult hiirega (liikumine, laskmine – ja ei mingeid kaarte, hiilimist, roomamist, hüppamist, käelist tegevust vms), üksikmängu pole (ainult kampaania), raskusastet seadistada ei saa, pärast esimest korda seadistusi muuta (nt hiire tundlikkust tõsta) ei saa. Kampaania algab transpordilennuki kõhus Saksamaale lendamisega ja minategelaseset langevarjur peab oma luugist alla laskma (laskemoon on lõppematu) umbes 20 füüsikareegleid eiravat Messerschmitti, sealjuures tabamata laskeväljas olevaid omi lennukeid. Kui see juhtub, algab kampaania nullist. Mul seda vältida ei õnnestu, neli korda. — Aga midagi positiivset ka: mäng on 2004. aastast ja pärit väga, väga allahinnatud mängude kastist. Internetist selle mängu kohta midagi suurt ei leia, mis on ka väga kahtlane.
15.1.07
E, 295. päev: æstorum gentes
Öösel väga selge, akna taga tähistaevas (aga see kant, mida ma suurt ei tunne, Suure Vankri aisaalune, tuleb kohendada oma teadmisi; pealegi on binokkel läinud aastatega kollimatsioonist välja – kunagi imestasin, et on aga palju kaksiktähti!). Hommikul sihuke udu, et tänav ka õieti ei paista. Sooja on rõdul neli kraadi, aga maas on hall. Bussipeatuses on mitu härmatanud ämblikuvõrku ja mul ei ole fotokat kaasas.
Sirvin bussis veel veidi grammatikaraamatut, see tundub arusaadavam kui õpik (no eks seal ole seletused inglise keeles, kuigi liiga palju keelevõhikutest inglaste peale mõeldes kirjutatud, näiteks et fraasi it was raining tõlkimisel ei tohi käsitada sõna was kui lihtminevikku sõnast is jne).
Hommikul 12-ks üle vaadata üks 14 lk tõlge, mille esmaspäevaks jätmine oli veidi riskantne, aga õnneks on tõlkija ajanud näpuga järge samas õigusaktis kui selle dokumendi koostajad. Siiski, siiski, ühes kohas on ta saanud sõna placards vasteks siltide asemel plakatid. Aga ainult ühes kohas.
Siis lõpetan pika teksti, millega pusisin eelmise nädala lõpus, ja satun peaaegu paanikasse, sest mul on kiire prantsuse keele eksamile, aga dokumendi vormingud otsustavad hakata käituma omapead.
Ja siis prantsuse keelde, kuhu jõuan väga täpselt. Kõik on kohal, peale selle slovaki daami, kes kavatseb kursust korrata ja kellele õpetaja oli soovitanud, et lihtsaim viis on jätta eksamile tulemata. — Oh jah... Tajun, kui piiratud võivad olla inimese teadmised... aga seda, mida tean, kasutan nii palju kui võimalik. Kui ühes ülesandes on kästud teha küsimus hästi viisakaks (ja ootamatus sina-vormis), siis kas võib olla õpetajal midagi selle vastu, kui ta viiest reast kolmel loeb peaaegu õigesti kirjutatud fraasi est-ce que tu pourrais me dire? Nagu Agu Sihvka sõber Kiilike kodukirjandis Minu koolitee, et "astun, astun, astun, astun" ja nõnda kaks tuhat korda järjest, selles sõnas ma vigu ei tee; ja õpetaja võib pärast rõõmustada, et "Kiilikese peale ei pidanud üldse punast tinti kulutama".
Aga tegusõnade harjutuses kohtades, kus ma oma väheseid teadmisi ekspluateerida ei saa ega muudest ülesannetest abi leia, laiendan ma prantsuse sõnavara kahtlemata mõne uue pöördvormiga. Kahtlen pikalt, kas tüved va ja aller on ikka sama sõna eri vormid (on, nagu pärast järele vaatan) või on äkki va sõna venir mingi vorm (ei ole).
Siis saavad esimesed valmis ja hakkavad käima koridoris ülekuulamistel. Need kestavad umbes kaks minutit. Vahepeal käib õpetaja klassis vaatamas, mis mõjub positiivselt distsipliinile (üks rühmakaaslane otsib vahepeal tegusõnade vorme vihikust). Pärast ülekuulamist võib ära minna. Rühmakaaslane P käib klassist omi asju võtmas ja teatab, et ülekuulamiste teema on "olen turist Teie riigis ja mida ma seal teha võiks". Ehk siis mitte see, mida õpik pakkus, vaid taas igihaljas turismiteema (sellest oli ka eksami kirjatükk, kus ma lasin jutul voolata ühe teise riigi kohta, kus kunagi pikemalt olnud), kuigi see on siiski parem teema kui eelmise kursuse pidev "Minu päev" (tõusen, pesen hambaid, söön hommikust, lähen tööle, töötan, tulen koju, vaatan telekat, lähen magama).
Ja siis jõuab järg ka minuni. No mida võiks teha prantsuse turist Eestis? – Käia Tallinna vanalinnas ja loodusmatkal, pakun. – Milline on Eesti köök? – Nagu saksa köök, vastan, sealiha ja kartul. Ja erilist eesti magustoitu ei ole (vähemalt sellist, millest ma oskaksin jutustada). – Mida ta suveniiriks võiks osta? – Ilusa värvipiltidega raamatu, pakun. – Ja siis saan küsimusest, kas Eestis on palju turiste (les gents vms) aru, et jutt on legendidest, ja mõtlen, et taevas halasta, kuidas me peaksime oma keeleoskuse juures neid ümber jutustama. Ütlen ebamääraselt, et vanalinnas on. Õnneks annab täpsustav selgitus aimu, millest jutt. Eks nädala pärast näis, kuidas läks.
Kui prantsuse keelest tulen, on udu läinud veidi hõredamaks ja päike paistab sealt läbi. Valgus on huvitav, aga veel põnevam on valgusmäng, mis avaneb NHE +1bis-korruse koridori aknast: päike paistab üle vanalinna, kirikutornid heidavad alla orgu udu sisse pikki varje, paljudest vanalinnakorstendest tõuseb suitsu. Ja, nagu öeldud, ei ole mul fotokat kaasas.
Ja õhtu lõpetab meeldivaks vahelduseks teatud mõtterohke toimetusliik. Ega seda tihti juhtu, et seda saaks nimetada meeldivaks.
Päris õhtul YouTube'i vahendusel õige mitu South Parki osa. Saan vennalt lõpuks tema reisipildid; lennukiaknast tehtul on siiski Veenus, mitte komeet.
Sirvin bussis veel veidi grammatikaraamatut, see tundub arusaadavam kui õpik (no eks seal ole seletused inglise keeles, kuigi liiga palju keelevõhikutest inglaste peale mõeldes kirjutatud, näiteks et fraasi it was raining tõlkimisel ei tohi käsitada sõna was kui lihtminevikku sõnast is jne).
Hommikul 12-ks üle vaadata üks 14 lk tõlge, mille esmaspäevaks jätmine oli veidi riskantne, aga õnneks on tõlkija ajanud näpuga järge samas õigusaktis kui selle dokumendi koostajad. Siiski, siiski, ühes kohas on ta saanud sõna placards vasteks siltide asemel plakatid. Aga ainult ühes kohas.
Siis lõpetan pika teksti, millega pusisin eelmise nädala lõpus, ja satun peaaegu paanikasse, sest mul on kiire prantsuse keele eksamile, aga dokumendi vormingud otsustavad hakata käituma omapead.
Ja siis prantsuse keelde, kuhu jõuan väga täpselt. Kõik on kohal, peale selle slovaki daami, kes kavatseb kursust korrata ja kellele õpetaja oli soovitanud, et lihtsaim viis on jätta eksamile tulemata. — Oh jah... Tajun, kui piiratud võivad olla inimese teadmised... aga seda, mida tean, kasutan nii palju kui võimalik. Kui ühes ülesandes on kästud teha küsimus hästi viisakaks (ja ootamatus sina-vormis), siis kas võib olla õpetajal midagi selle vastu, kui ta viiest reast kolmel loeb peaaegu õigesti kirjutatud fraasi est-ce que tu pourrais me dire? Nagu Agu Sihvka sõber Kiilike kodukirjandis Minu koolitee, et "astun, astun, astun, astun" ja nõnda kaks tuhat korda järjest, selles sõnas ma vigu ei tee; ja õpetaja võib pärast rõõmustada, et "Kiilikese peale ei pidanud üldse punast tinti kulutama".
Aga tegusõnade harjutuses kohtades, kus ma oma väheseid teadmisi ekspluateerida ei saa ega muudest ülesannetest abi leia, laiendan ma prantsuse sõnavara kahtlemata mõne uue pöördvormiga. Kahtlen pikalt, kas tüved va ja aller on ikka sama sõna eri vormid (on, nagu pärast järele vaatan) või on äkki va sõna venir mingi vorm (ei ole).
Siis saavad esimesed valmis ja hakkavad käima koridoris ülekuulamistel. Need kestavad umbes kaks minutit. Vahepeal käib õpetaja klassis vaatamas, mis mõjub positiivselt distsipliinile (üks rühmakaaslane otsib vahepeal tegusõnade vorme vihikust). Pärast ülekuulamist võib ära minna. Rühmakaaslane P käib klassist omi asju võtmas ja teatab, et ülekuulamiste teema on "olen turist Teie riigis ja mida ma seal teha võiks". Ehk siis mitte see, mida õpik pakkus, vaid taas igihaljas turismiteema (sellest oli ka eksami kirjatükk, kus ma lasin jutul voolata ühe teise riigi kohta, kus kunagi pikemalt olnud), kuigi see on siiski parem teema kui eelmise kursuse pidev "Minu päev" (tõusen, pesen hambaid, söön hommikust, lähen tööle, töötan, tulen koju, vaatan telekat, lähen magama).
Ja siis jõuab järg ka minuni. No mida võiks teha prantsuse turist Eestis? – Käia Tallinna vanalinnas ja loodusmatkal, pakun. – Milline on Eesti köök? – Nagu saksa köök, vastan, sealiha ja kartul. Ja erilist eesti magustoitu ei ole (vähemalt sellist, millest ma oskaksin jutustada). – Mida ta suveniiriks võiks osta? – Ilusa värvipiltidega raamatu, pakun. – Ja siis saan küsimusest, kas Eestis on palju turiste (les gents vms) aru, et jutt on legendidest, ja mõtlen, et taevas halasta, kuidas me peaksime oma keeleoskuse juures neid ümber jutustama. Ütlen ebamääraselt, et vanalinnas on. Õnneks annab täpsustav selgitus aimu, millest jutt. Eks nädala pärast näis, kuidas läks.
Kui prantsuse keelest tulen, on udu läinud veidi hõredamaks ja päike paistab sealt läbi. Valgus on huvitav, aga veel põnevam on valgusmäng, mis avaneb NHE +1bis-korruse koridori aknast: päike paistab üle vanalinna, kirikutornid heidavad alla orgu udu sisse pikki varje, paljudest vanalinnakorstendest tõuseb suitsu. Ja, nagu öeldud, ei ole mul fotokat kaasas.
Ja õhtu lõpetab meeldivaks vahelduseks teatud mõtterohke toimetusliik. Ega seda tihti juhtu, et seda saaks nimetada meeldivaks.
Päris õhtul YouTube'i vahendusel õige mitu South Parki osa. Saan vennalt lõpuks tema reisipildid; lennukiaknast tehtul on siiski Veenus, mitte komeet.
14.1.07
P, 294. päev: jätkub
Prantsuse keele puurimine jätkub. Lõpetan lõunaks ära tegusõnad, kirjutan neid mitu tundi järjest, umbes pool pastakat kulub. Kui sellest midagi kasu ka oleks, milles ma kahtlen (no niipaljukest mäletan, et tulevik ja konditsionaal on kuidagi omavahel seoses, aga mis see aitab, kui iga reeglipäratu sõna võib muutuda muudes aegades nii, nagu ise tahab).
Vahepeal uuendan siinse ja mu esimese blogi välimust. Leian aegade hämarusse mattunud kommentaare (ennist ei olnud siin blogil seadistust, et kommentaari saatmisel tuleks mulle ka meil). Vastus lugeja V küsimusele: olen jah. Ja kui tohin vastu küsida, siis kas V nimetähed on VP?
Ja siis tagasi prantsuse keele hõlma. Loen nii grammatikaraamatut kui vestluskunsti raamatut (Collins Easy Learning French Conversation). Üritan õpiku abil ära mõistatada, mis teema võiks tulla jutuks eksami osaks oleval suulisel ülekuulamisel. Tunne on väga kõhe, sest mul puudub ettekujutus, mida võidakse eksamil küsida. Üritan leida mnemotehnilist võtet, et jäädvustada mällu fraas est-ce que vous pourriez me dire, sest see tuleb kindlasti.
Ja porgandeid ma nüüd kah mõni aeg enam ei taha.
Vahepeal uuendan siinse ja mu esimese blogi välimust. Leian aegade hämarusse mattunud kommentaare (ennist ei olnud siin blogil seadistust, et kommentaari saatmisel tuleks mulle ka meil). Vastus lugeja V küsimusele: olen jah. Ja kui tohin vastu küsida, siis kas V nimetähed on VP?
Ja siis tagasi prantsuse keele hõlma. Loen nii grammatikaraamatut kui vestluskunsti raamatut (Collins Easy Learning French Conversation). Üritan õpiku abil ära mõistatada, mis teema võiks tulla jutuks eksami osaks oleval suulisel ülekuulamisel. Tunne on väga kõhe, sest mul puudub ettekujutus, mida võidakse eksamil küsida. Üritan leida mnemotehnilist võtet, et jäädvustada mällu fraas est-ce que vous pourriez me dire, sest see tuleb kindlasti.
Ja porgandeid ma nüüd kah mõni aeg enam ei taha.
13.1.07
L, 293. päev: sajab
Jätkan prantsuse keele kordamist. Saan valmis sõnastiku (järg on umbes 1100 mõiste juures). Alustan pöördkondade läbikirjutamist (tüüpsõnade kõik muutvormid). Sõnastikus on 64 pöördkonda, grammatikaraamatus (Collins Easy Learning French Grammar) 93, üks reeglipäratum kui teine. Eesti õigekeelsussõnaraamatus ÕS 2006 on, muide, ainult 69. Ostsin ükspäev poest 200 pappkaardikest, jõuan tegusõnani être.
Vahepeal käin poes. Jõuan kohale veerand tundi enne sulgemist, leivariiulid on juba lagedad (nagu rublaaja lõpus), puuviljakaaluja on puhastatud ananassid ära likvideerinud. Ostan õppimiskõrvaseks krõbistamiseks porgandeid.
Muidu veel pajatab vend msn-is oma hiljutisi reisielamusi; pooled pildid kaovad aga kuhugi ära, sealhulgas komeedipilt. Tal, näe, õnnestunud lennukiaknast näha loojuva päikese kõrval seal olevat eredat komeeti, millest ma lugesin alles eile (Eesti lehed ega kohalik leht sellest ei kirjuta). Vikipeedia lubab, et komeeti on võib-olla veel näha laupäeval; muidugi mõista oli ilm pilves nii eile õhtul kui täna kogu päeva.
Meelelahutuseks YouTube'ist mõni South Parki uuem osa (10. hooaeg; Eestis tuli sarja omal ajal, nenditagu, 2 hooaega). Jõulu aegu kodus käies sattusin Soome pealt nägema seda tuntud 7. hooaja osa, kus Wendy on viimast korda peategelaste seas (ja kus Stan saab õpetust, et naise tagasivõitmiseks peab tema akna all rõkatama Peter Gabrielit, aga ta valib vajaliku In Your Eyes asemel hoopis loo Shock the Monkey).
Vahepeal käin poes. Jõuan kohale veerand tundi enne sulgemist, leivariiulid on juba lagedad (nagu rublaaja lõpus), puuviljakaaluja on puhastatud ananassid ära likvideerinud. Ostan õppimiskõrvaseks krõbistamiseks porgandeid.
Muidu veel pajatab vend msn-is oma hiljutisi reisielamusi; pooled pildid kaovad aga kuhugi ära, sealhulgas komeedipilt. Tal, näe, õnnestunud lennukiaknast näha loojuva päikese kõrval seal olevat eredat komeeti, millest ma lugesin alles eile (Eesti lehed ega kohalik leht sellest ei kirjuta). Vikipeedia lubab, et komeeti on võib-olla veel näha laupäeval; muidugi mõista oli ilm pilves nii eile õhtul kui täna kogu päeva.
Meelelahutuseks YouTube'ist mõni South Parki uuem osa (10. hooaeg; Eestis tuli sarja omal ajal, nenditagu, 2 hooaega). Jõulu aegu kodus käies sattusin Soome pealt nägema seda tuntud 7. hooaja osa, kus Wendy on viimast korda peategelaste seas (ja kus Stan saab õpetust, et naise tagasivõitmiseks peab tema akna all rõkatama Peter Gabrielit, aga ta valib vajaliku In Your Eyes asemel hoopis loo Shock the Monkey).
12.1.07
R, 292. päev: tuuled
Leht kirjutab, et eilne tuul, mis kummutas kõik Kirikmäe ajutised liiklusmärgid ja peaaegu peatas bussipeatusest nähtud vapra motorolleri, mis jonnakalt vastutuult trügis ja millel oli purjepinna suurendamiseks koguni tuuleklaas, ületas kuskil 32 m/s piiri ja on seega ametlikult orkaan, nimeks pandi talle Franz.
Hommikul bussiga postkontorisse ja sealt tööle. Tööl maadlemine pika ja mitte sisu, vaid vormi poolest erakordselt vastiku aruandega, mida olen skepsisest tõlkekvaliteedi vastu otustanud võrrelda originaaliga sõna-sõnalt. Tänaseks on jäänud paberil läbitoimetatud teksti paranduste ülekandmine faili. Uähh. Aega läheb tublisti rohkem kui arvasin. Umbes 2/3 peal oli tõlkijal ilmselt juhe kinni jooksnud. Mul peaaegu ka; vahepeal teen väiksemaid pudinaid, mis on selle tekstiga võrreldes meeldiv vaheldus. Saan aruandesse muudatused tehtud reede õhtu kohta nõnda ebatavalisel ajal kui 19.30.
Siis otse korterisse, poes ei käi, laskun prantsuse tegusõnade pööramise segasesse maailma. Ka selles keeles jagub pöördetüüpe ja -vorme.
Hommikul bussiga postkontorisse ja sealt tööle. Tööl maadlemine pika ja mitte sisu, vaid vormi poolest erakordselt vastiku aruandega, mida olen skepsisest tõlkekvaliteedi vastu otustanud võrrelda originaaliga sõna-sõnalt. Tänaseks on jäänud paberil läbitoimetatud teksti paranduste ülekandmine faili. Uähh. Aega läheb tublisti rohkem kui arvasin. Umbes 2/3 peal oli tõlkijal ilmselt juhe kinni jooksnud. Mul peaaegu ka; vahepeal teen väiksemaid pudinaid, mis on selle tekstiga võrreldes meeldiv vaheldus. Saan aruandesse muudatused tehtud reede õhtu kohta nõnda ebatavalisel ajal kui 19.30.
Siis otse korterisse, poes ei käi, laskun prantsuse tegusõnade pööramise segasesse maailma. Ka selles keeles jagub pöördetüüpe ja -vorme.
11.1.07
N, 291. päev: ei midagi erilist
Lähen hommikul postkontorisse paki järele, aga poolel teel meenub, et ma ei võtnud teatist kaasa. Tagasi minna pole mõtet, sest siis ei jõuaks postkontorist hästi tööle. Nõnda kõnnin lähimasse peatusesse ja sealt tööle. Bussis on, muide, sama eile nähtud neidis taas kord tagumise ratta kohal istumas ja silmi värvimas. Some never learn.
Muidu usin tööpäev, midagi erilist meelde ei tule. Pärast Kirikmäe prismas, kus üks lihaleti müüja poemuusikale kaasa laulab ja tantsib.
Muidu usin tööpäev, midagi erilist meelde ei tule. Pärast Kirikmäe prismas, kus üks lihaleti müüja poemuusikale kaasa laulab ja tantsib.
10.1.07
K, 290. päev: jõed ja metsad
Ärkan ajal, mil akna taga on veel tähistaevas. Padjalt üles vaadates näen rõduääre taha kadumas Veegat ja Lüüra tähtkuju. Internet hakkab tööle (pärast seda, kui olen igaks juhuks vajutanud modemi taaslähtestamisnuppu), kaks ööpäeva ei töötanud.
Tööle, bussis värvib keegi minu ees istuv koolinoor silmi (ta istub täpselt tagumise ratta kohal). Sarja Smack the Pony II hooaja esimeses osas oli samal teemal sketš (kuidas kaks ärinaist meikisid end ärikoosolekule sõites ja mis sellest välja tuli).
Borsti raamat on jõudnud perekonnateemadeni. Saan teada, et prantsuse trubaduurid välistasid üldse võimaluse, et abielu ja armastust saaks ühitada; nende kolleegid, saksa minnesingerid, pidasid seda põhimõtteliselt siiski võimalikuks (kuigi mitte eriti tavaliseks). Ja et valitseja Friedrich II ja tema naine olnud abielludes 8-aastased ning said esimese lapse 13-aastastena. Perekonna kui institutsiooni ajaloost on põhjalik (ja rohkete piltidega) raamat Perhekirja: Eurooppalaisen perheen historia, kirjutanud soome ajaloolane Kaari Utrio.
Tööl on tänumeil ühelt tšehhi kolleegilt: saatsin eile õhtul tšehhidele uusaastatervitusena jõululaupäeval Eestis tehtud pildi, kuidas kaks koera, must ja valge, valvavad köögis ahju ees kalkunit, ja näevad välja täpselt nagu Tšehhi kuulsad must ja valge koer (õigemini valge ja must koer) Štaflík ja Špagetka.
Käin söömas (KAD, portsjon on täna mõistliku suurusega, mitte nagu eile, kui see käis isegi mulle (!!) üle jõu). Naastes näen, et söökla ukse taga on laud paberitega täpselt sel teemal, mille dokumenti parasjagu toimetan. Tahan ühte esilolevat dokumenti, aga mulle antakse terve virn (noorik kõnnib piki lauda ja laob sealt ridamisi dokumente mulle kätte; laua tagant ulatab teine veel neid, mis esimesel kogemata vahele jäid).
Korteri postkastis ootab Amazonist tulnud DVD sarja Green Wing eriosaga, mida näidati Inglismaal alles 4. skp ja mille DVD ilmus üleeile. Vaatan ja selles saavad tegevusliinid lõpliku lahenduse. (Ehkki kommentaaris ütleb üks peaosalistest, kelle tegelaskuju oli suremas, et ega keegi ei tea, äkki tuleb 15 aasta pärast produtsendil ja muudel asjaosalistel vajadus teha III hooaeg, mis algab näiteks tõdemusega, et kõik eelnenu oli unenägu, et ka tema tegelaskuju saaks edasi elada, mis telesarjade üldist olemust arvestades on täiesti võimalik. Ehk meenutades 1993. a vana-aasta paroodiasaadet "Aisakoll", mille teksti oli ilmselt kirjutanud Kivirähk ja mis muu hulgas sisaldas "viimase osa Mehhiko telesarjast "Leegitsev jõgi"" — "Ja, muide, ta ei olegi üldse su mees!" – "Minu mees? Aga kes ta siis on?" – "Ta on su õde!")
Mu juhendataval kursusel on üks lisaküsimus väliskohanimede tõlkimise teemal. Et võõrkeelses tekstis on väliskohanimed (st kirjutajariigi suhtes välisriikide kohanimed) sageli selle keele eksonüümid (omakeelsed võõrkohanimed, nt eesti k Pihkva ja Riia) ja neid otsetõlkida oleks viga (näiteks kujutage ette, et tõlgitakse eesti keelest inglise keelde Pihkvat mainiv tekst ja tõlkesse jääb Pihkva, mitte Pskov, siis inglise lugeja ei leiaks seda linna oma maakaardilt). Näiteks piirkond, mis on inglise eksonüümiga Black Forest, on eesti keeli saksa endomüümiga Schwarzwald. Seni on 2/3 tegijatest alt läinud "inglise" kohanimega The Skaw, mis tähendab hoopis Skageni neeme ehk Grenenit (neeme Taani põhjatipus Kattegati ja Skagerraki vahel). Aga sellega oli kunagi alt läinud ka ühe Läänemere kaitse konventsiooni tõlkija, nii et ärge muretsege.
Kohalik leht kirjutab, et kohalikes teeb ääretut pahameelt see, et tulekul on seadus, mis käsib koera avalikus kohas hoida rihma otsas, ja selle rikkujatele lubatakse suurt trahvi või koguni vangimaja. Huvitav, kas sama seadus käsib omanikel ka koerasita ära korjata, või on koerasitt keset kõnniteed edaspidigi püha ja puutumatu? Soome koomiku Simo Frangéni järgi nõudvat rahvas sellisel kuritegelikul viisil risustajale koguni surmanuhtlust.
Tööle, bussis värvib keegi minu ees istuv koolinoor silmi (ta istub täpselt tagumise ratta kohal). Sarja Smack the Pony II hooaja esimeses osas oli samal teemal sketš (kuidas kaks ärinaist meikisid end ärikoosolekule sõites ja mis sellest välja tuli).
Borsti raamat on jõudnud perekonnateemadeni. Saan teada, et prantsuse trubaduurid välistasid üldse võimaluse, et abielu ja armastust saaks ühitada; nende kolleegid, saksa minnesingerid, pidasid seda põhimõtteliselt siiski võimalikuks (kuigi mitte eriti tavaliseks). Ja et valitseja Friedrich II ja tema naine olnud abielludes 8-aastased ning said esimese lapse 13-aastastena. Perekonna kui institutsiooni ajaloost on põhjalik (ja rohkete piltidega) raamat Perhekirja: Eurooppalaisen perheen historia, kirjutanud soome ajaloolane Kaari Utrio.
Tööl on tänumeil ühelt tšehhi kolleegilt: saatsin eile õhtul tšehhidele uusaastatervitusena jõululaupäeval Eestis tehtud pildi, kuidas kaks koera, must ja valge, valvavad köögis ahju ees kalkunit, ja näevad välja täpselt nagu Tšehhi kuulsad must ja valge koer (õigemini valge ja must koer) Štaflík ja Špagetka.
Käin söömas (KAD, portsjon on täna mõistliku suurusega, mitte nagu eile, kui see käis isegi mulle (!!) üle jõu). Naastes näen, et söökla ukse taga on laud paberitega täpselt sel teemal, mille dokumenti parasjagu toimetan. Tahan ühte esilolevat dokumenti, aga mulle antakse terve virn (noorik kõnnib piki lauda ja laob sealt ridamisi dokumente mulle kätte; laua tagant ulatab teine veel neid, mis esimesel kogemata vahele jäid).
Korteri postkastis ootab Amazonist tulnud DVD sarja Green Wing eriosaga, mida näidati Inglismaal alles 4. skp ja mille DVD ilmus üleeile. Vaatan ja selles saavad tegevusliinid lõpliku lahenduse. (Ehkki kommentaaris ütleb üks peaosalistest, kelle tegelaskuju oli suremas, et ega keegi ei tea, äkki tuleb 15 aasta pärast produtsendil ja muudel asjaosalistel vajadus teha III hooaeg, mis algab näiteks tõdemusega, et kõik eelnenu oli unenägu, et ka tema tegelaskuju saaks edasi elada, mis telesarjade üldist olemust arvestades on täiesti võimalik. Ehk meenutades 1993. a vana-aasta paroodiasaadet "Aisakoll", mille teksti oli ilmselt kirjutanud Kivirähk ja mis muu hulgas sisaldas "viimase osa Mehhiko telesarjast "Leegitsev jõgi"" — "Ja, muide, ta ei olegi üldse su mees!" – "Minu mees? Aga kes ta siis on?" – "Ta on su õde!")
Mu juhendataval kursusel on üks lisaküsimus väliskohanimede tõlkimise teemal. Et võõrkeelses tekstis on väliskohanimed (st kirjutajariigi suhtes välisriikide kohanimed) sageli selle keele eksonüümid (omakeelsed võõrkohanimed, nt eesti k Pihkva ja Riia) ja neid otsetõlkida oleks viga (näiteks kujutage ette, et tõlgitakse eesti keelest inglise keelde Pihkvat mainiv tekst ja tõlkesse jääb Pihkva, mitte Pskov, siis inglise lugeja ei leiaks seda linna oma maakaardilt). Näiteks piirkond, mis on inglise eksonüümiga Black Forest, on eesti keeli saksa endomüümiga Schwarzwald. Seni on 2/3 tegijatest alt läinud "inglise" kohanimega The Skaw, mis tähendab hoopis Skageni neeme ehk Grenenit (neeme Taani põhjatipus Kattegati ja Skagerraki vahel). Aga sellega oli kunagi alt läinud ka ühe Läänemere kaitse konventsiooni tõlkija, nii et ärge muretsege.
Kohalik leht kirjutab, et kohalikes teeb ääretut pahameelt see, et tulekul on seadus, mis käsib koera avalikus kohas hoida rihma otsas, ja selle rikkujatele lubatakse suurt trahvi või koguni vangimaja. Huvitav, kas sama seadus käsib omanikel ka koerasita ära korjata, või on koerasitt keset kõnniteed edaspidigi püha ja puutumatu? Soome koomiku Simo Frangéni järgi nõudvat rahvas sellisel kuritegelikul viisil risustajale koguni surmanuhtlust.
9.1.07
T, 289. päev: errare humanum est
Taas pime ja vihmane hommik. Pärast mitut katset edasi lükata äratuskelli (ilmselt näen osa sellest unes) ja ühe taskutelefoni mahakukkumist nõnda, et see tuleb uuesti sisse lülitada, ärkan lõplikult alles kell 8.43. Mõni minut selle järel alustab just mu magamistoa seina taga naaberkorteris remondimees lööktrelliga puurimist. Võib-olla peaksin jätma talle sedelikese, et ei pea ootama peaaegu üheksani, minugi poolest võib juba seitsmest.
Tervis on kõbus, köha on vaibumas, palavikutunnet enam ei ole, mõni pakk Coldrexi on veel varuks.
Päeva sisustab peale tavalise töö kuri tagasiside. Eks tõlgetega ole ikka nii, et kui need on korras, siis ei öelda, et aitäh, oli tore tõlge, aga kui ei meeldi, alles siis öeldakse. Ja kindlasti valatakse välja kõik oma emotsioonid ning oletused, mida tõlkija ja toimetaja teksti tõlkimise-toimetamisel tegi või arvas. Olen viis minutit õnnetu, aga siis asun vastust kirjutama, kus selgitan, kuidas nimetatud vead teksti tekkisid. Alguses on tagasiside üsna asjalik (ja mul vastuväiteid ei ole, me bad), aga mida edasi, seda subjektiivsemaks läheb. Näiteks ei ole ma nõus väitega, et see, kui originaalis pole mingi määruse viite juures olnud, et see oli nõukogu määrus, ja tõlkija on selle lisanud ning ma selle sisse jätnud, oleks ebatäpsus või tõlkeviga, sest see määrus (millele tekstis palju kordi viidatakse) siiski on nõukogu määrus. Liigitaksin selle pigem sisu muutmatuks lisanduseks. Ja kokkuvõttes (kus tellija loeb üles, mida tegid ja mõtlesid tõlkija ning toimetaja) on sõnakasutus selline, et pean tarviliseks oma vastuse lõppu lisada, et asjalik tagasiside peaks olema siiski vaba isiklikest emotsioonidest.
Kolleeg uurib, kas inglise keeli öelda Ukraine või the Ukraine. Leian õpetuse, et alates Ukraina iseseisvumisest eelistatakse artiklita nime.
Saan veidi mahti teha tööd (äärmiselt hoolikalt, 6 lk tõlkest tuleb tagasiside 2 lk ja arhiivimappi 20 lk paberit: valmis versioon, originaal, tõlkijalt tulnud versioon, tagasiside tõlkijale), siis helistab sisetõlkeüksuse koordineerija M, kes ongi see inimene, kelle kaudu käivad ülalnimetatud kurjad tagasisided, ja jutustab, et novembris rahulolematu olnud ministeerium on minu vastusest hoolimata rahulolematu edasi (ma ikka väga loodan, et koordineerija saatis edasi mu lõpliku vastuse, mitte esimese reaktsiooni, mille algusotsas seisis märge DO NOT FORWARD THIS!), näiteks ei usu see, et mitu inimest võiksid saavutada sama teksti tõlkimisel eri sõnastuse (!!). Pidavat kunagi tulema selle tõlke teemal koosolek. Ja et terminisoovitusi ega muid toetavaid toiminguid nad tõesti pakkunud ei ole. Usutavasti ei ole ma esimene tõlkija, kellel sama juhtub, ainult et varasemates töökohtades tavaliselt ei antud pahuraid tagasisidesid tõlkijateni. — Errare humanum est, perseverare diabolicum. (Seneca)
Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis. Korteris on Internet ikka maas. Meelelahutuseks balletifilm Matrix Reloaded. Imetlen, kui tõetruu oli see paroodia.
Tervis on kõbus, köha on vaibumas, palavikutunnet enam ei ole, mõni pakk Coldrexi on veel varuks.
Päeva sisustab peale tavalise töö kuri tagasiside. Eks tõlgetega ole ikka nii, et kui need on korras, siis ei öelda, et aitäh, oli tore tõlge, aga kui ei meeldi, alles siis öeldakse. Ja kindlasti valatakse välja kõik oma emotsioonid ning oletused, mida tõlkija ja toimetaja teksti tõlkimise-toimetamisel tegi või arvas. Olen viis minutit õnnetu, aga siis asun vastust kirjutama, kus selgitan, kuidas nimetatud vead teksti tekkisid. Alguses on tagasiside üsna asjalik (ja mul vastuväiteid ei ole, me bad), aga mida edasi, seda subjektiivsemaks läheb. Näiteks ei ole ma nõus väitega, et see, kui originaalis pole mingi määruse viite juures olnud, et see oli nõukogu määrus, ja tõlkija on selle lisanud ning ma selle sisse jätnud, oleks ebatäpsus või tõlkeviga, sest see määrus (millele tekstis palju kordi viidatakse) siiski on nõukogu määrus. Liigitaksin selle pigem sisu muutmatuks lisanduseks. Ja kokkuvõttes (kus tellija loeb üles, mida tegid ja mõtlesid tõlkija ning toimetaja) on sõnakasutus selline, et pean tarviliseks oma vastuse lõppu lisada, et asjalik tagasiside peaks olema siiski vaba isiklikest emotsioonidest.
Kolleeg uurib, kas inglise keeli öelda Ukraine või the Ukraine. Leian õpetuse, et alates Ukraina iseseisvumisest eelistatakse artiklita nime.
Saan veidi mahti teha tööd (äärmiselt hoolikalt, 6 lk tõlkest tuleb tagasiside 2 lk ja arhiivimappi 20 lk paberit: valmis versioon, originaal, tõlkijalt tulnud versioon, tagasiside tõlkijale), siis helistab sisetõlkeüksuse koordineerija M, kes ongi see inimene, kelle kaudu käivad ülalnimetatud kurjad tagasisided, ja jutustab, et novembris rahulolematu olnud ministeerium on minu vastusest hoolimata rahulolematu edasi (ma ikka väga loodan, et koordineerija saatis edasi mu lõpliku vastuse, mitte esimese reaktsiooni, mille algusotsas seisis märge DO NOT FORWARD THIS!), näiteks ei usu see, et mitu inimest võiksid saavutada sama teksti tõlkimisel eri sõnastuse (!!). Pidavat kunagi tulema selle tõlke teemal koosolek. Ja et terminisoovitusi ega muid toetavaid toiminguid nad tõesti pakkunud ei ole. Usutavasti ei ole ma esimene tõlkija, kellel sama juhtub, ainult et varasemates töökohtades tavaliselt ei antud pahuraid tagasisidesid tõlkijateni. — Errare humanum est, perseverare diabolicum. (Seneca)
Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis. Korteris on Internet ikka maas. Meelelahutuseks balletifilm Matrix Reloaded. Imetlen, kui tõetruu oli see paroodia.
8.1.07
E, 288. päev: umbkeel
Sajab ladinal. Teen hommikul kakaod, mis kukub välja üpris maitsetu. Külmetus on jõudnud paukuva köha faasi ja hääl on kui tõrrepõhjast.
Tööl on tulnud osakonnajuhatajalt igast keelerühmast ühele inimesele meil, et kell 9–11 saame kokku seitse kiirtööd, mis peavad olema tagasi need tõlked tellinud agentuuris kell 17 ehk siis tehke nii kiiresti kui saate. Ja mul algab kell 13.30 prantsuse keel, viimane tund enne eksamit. Tore-tore. Peale selle on veel natuke tõlkida ning mitu lehekülge rasket meditsiiniteksti üle vaadata (ja samuti kolleegi meditsiinitõlget).
Lisatõlked hakkavad paarikaupa kohale tilkuma kell pool kaksteist ja mida edasi, seda kiiremaks on läinud ilmselt ka tõlkijal. Kella kaheks saan seitsmest kuus tööd valmis ja kirjutan meili, et kus on seitsmes töö, mul prantsuse keel juba käib. Kell kolm tuleb sellele vastus (osakonnajuhataja helistab ja saadab kõigile meili), et seitsmes töö tuleb alles homme, mingu ma rahus oma prantsuse keelde.
Prantsuse keelde jõuan seega umbes tunni ja neljakümneminutilise hilinemisega, paarkümmend minutit enne vaheaega. Peaasi, et saan nime kohalolijate paberile kirja; hilinemisi seal ei arvestata. [Meenutatagu lugusid kadund Lennart Mere töötamisest Tallinnfilmis, kus ta tööaeg oli 14–17 ja kuhu ta tuli mõnikord kohale kolmveerand viis, nii et kirja läks hilinemine, mitte tööluus.]
Viimane kordamistund näeb välja nii, et õpetaja on igaühele andnud paki harjutusi, mida siis kõik vaikselt teevad. Vaikust rikub ainult mu köhimine mõne minuti takka. Pärast pikka vaheaega (mis saabub mu hilinemise tõttu meeldivalt vara) loeme tehtud harjutused ette ja õpetaja parandab.
Võrdlen (mõttes) umbkeelset prantsuse keele õpetajat ja umbkeelset vene keele õpetajat III klassis. Sarnasus on ilmne, sest seletustest ei saa aru ja küsida õpetatavas keeles ma ei oska. Hea, et prantsuse keele õpetaja ei karju, jookse ega kisu õpilasi kõrvast nagu seda tegi meie Valeri Ivanovitš.
Pärast tundi laskun KAD-maja keldripoodi, et äkki on seal müügil ravimilaadseid asju, mida mõnikord poes müüakse. Käin kogu poe läbi, leian mõne mõõduka ravitoimega šampooni ja vitamiinitoote, aga köharohtu mitte.
Edasi Kirikmäe Prismas. [Kohalik leht kirjutas, et pühapäeva hommikul külastasid sama kaubanduskeskuse juveeliäri üleni musta riietatud tegelased, kes avasid ruloo ketaslõikuriga ja vitriini suure kirvega ning kohaletõtanud turvamehe kirvega ähvardades ära ajasid. Paistab, et turvamees pages elu eest nii kaugele, kui jalad võtsid, sest tema ütlused lehenupus on väga pealiskaudsed ja eriti rohkem pealtnägijaid ei olnud. Seda siiski nähti, et röövlite auto oli Škoda (hea veel, et mitte Trabant). Võimalik, et ka nendest saavad omal maal kunagi kuulsad ja armastatud telesaatejuhid.]
Uurin majajuhi hoolikalt läbi, aga apteeki ikka ei ole. Prismas endas on olemas "apteek", aga selles on ainult plaastreid, sidemeid, kondoome, hügieenitarbeid ja kosmeetikat. Ühe peaaegu farmatseutilise pealdisega poekeses müüakse kah ainult kosmeetikat. Ilmselt ei ole apteek siinmaal äriettevõte, miks teda muidu kaubanduskeskuses pole, vaid kohtades, kus inimesed ei käi (vana- ja südalinnas) ja lahti ainult päeval. Muidugi, katoliiklik maa – jumal annab, jumal võtab. Või siis kasutatakse piiritaguseid apteeke.
Õhtul üle hulga aja Il-2, edasi Species lavastaja ning näitlejate kommentaariga.
Tööl on tulnud osakonnajuhatajalt igast keelerühmast ühele inimesele meil, et kell 9–11 saame kokku seitse kiirtööd, mis peavad olema tagasi need tõlked tellinud agentuuris kell 17 ehk siis tehke nii kiiresti kui saate. Ja mul algab kell 13.30 prantsuse keel, viimane tund enne eksamit. Tore-tore. Peale selle on veel natuke tõlkida ning mitu lehekülge rasket meditsiiniteksti üle vaadata (ja samuti kolleegi meditsiinitõlget).
Lisatõlked hakkavad paarikaupa kohale tilkuma kell pool kaksteist ja mida edasi, seda kiiremaks on läinud ilmselt ka tõlkijal. Kella kaheks saan seitsmest kuus tööd valmis ja kirjutan meili, et kus on seitsmes töö, mul prantsuse keel juba käib. Kell kolm tuleb sellele vastus (osakonnajuhataja helistab ja saadab kõigile meili), et seitsmes töö tuleb alles homme, mingu ma rahus oma prantsuse keelde.
Prantsuse keelde jõuan seega umbes tunni ja neljakümneminutilise hilinemisega, paarkümmend minutit enne vaheaega. Peaasi, et saan nime kohalolijate paberile kirja; hilinemisi seal ei arvestata. [Meenutatagu lugusid kadund Lennart Mere töötamisest Tallinnfilmis, kus ta tööaeg oli 14–17 ja kuhu ta tuli mõnikord kohale kolmveerand viis, nii et kirja läks hilinemine, mitte tööluus.]
Viimane kordamistund näeb välja nii, et õpetaja on igaühele andnud paki harjutusi, mida siis kõik vaikselt teevad. Vaikust rikub ainult mu köhimine mõne minuti takka. Pärast pikka vaheaega (mis saabub mu hilinemise tõttu meeldivalt vara) loeme tehtud harjutused ette ja õpetaja parandab.
Võrdlen (mõttes) umbkeelset prantsuse keele õpetajat ja umbkeelset vene keele õpetajat III klassis. Sarnasus on ilmne, sest seletustest ei saa aru ja küsida õpetatavas keeles ma ei oska. Hea, et prantsuse keele õpetaja ei karju, jookse ega kisu õpilasi kõrvast nagu seda tegi meie Valeri Ivanovitš.
Pärast tundi laskun KAD-maja keldripoodi, et äkki on seal müügil ravimilaadseid asju, mida mõnikord poes müüakse. Käin kogu poe läbi, leian mõne mõõduka ravitoimega šampooni ja vitamiinitoote, aga köharohtu mitte.
Edasi Kirikmäe Prismas. [Kohalik leht kirjutas, et pühapäeva hommikul külastasid sama kaubanduskeskuse juveeliäri üleni musta riietatud tegelased, kes avasid ruloo ketaslõikuriga ja vitriini suure kirvega ning kohaletõtanud turvamehe kirvega ähvardades ära ajasid. Paistab, et turvamees pages elu eest nii kaugele, kui jalad võtsid, sest tema ütlused lehenupus on väga pealiskaudsed ja eriti rohkem pealtnägijaid ei olnud. Seda siiski nähti, et röövlite auto oli Škoda (hea veel, et mitte Trabant). Võimalik, et ka nendest saavad omal maal kunagi kuulsad ja armastatud telesaatejuhid.]
Uurin majajuhi hoolikalt läbi, aga apteeki ikka ei ole. Prismas endas on olemas "apteek", aga selles on ainult plaastreid, sidemeid, kondoome, hügieenitarbeid ja kosmeetikat. Ühe peaaegu farmatseutilise pealdisega poekeses müüakse kah ainult kosmeetikat. Ilmselt ei ole apteek siinmaal äriettevõte, miks teda muidu kaubanduskeskuses pole, vaid kohtades, kus inimesed ei käi (vana- ja südalinnas) ja lahti ainult päeval. Muidugi, katoliiklik maa – jumal annab, jumal võtab. Või siis kasutatakse piiritaguseid apteeke.
Õhtul üle hulga aja Il-2, edasi Species lavastaja ning näitlejate kommentaariga.
7.1.07
P, 287. päev: talveuni jätkub
Täna on, nagu ilmaennustus lubaski, lapiti näha ka sinist taevast, vahepeal paistab natuke päikest. Külmetus hakkab jõudma köhafaasi. Tegelen oma õpetatava kursusega ning ajan prantsuse keele sõnu sõnastikku. Ma ei leia järge üles.
Avastan, et umbkeelse keeleõpetaja kasutamine tekitab veel olukordi, kus ta ei oska sõnade tähendusi seletada (rääkimata sellest, et grammatikareeglite seletustest ei saa lihtsalt aru ja õpikus neid lahti seletatud ka ei ole). Näiteks embouteillage, mis tema seletuses oli lahkesti traffic, osutus olevat hoopis traffic jam.
Avastan, et umbkeelse keeleõpetaja kasutamine tekitab veel olukordi, kus ta ei oska sõnade tähendusi seletada (rääkimata sellest, et grammatikareeglite seletustest ei saa lihtsalt aru ja õpikus neid lahti seletatud ka ei ole). Näiteks embouteillage, mis tema seletuses oli lahkesti traffic, osutus olevat hoopis traffic jam.
6.1.07
L, 286. päev: talveuni
Üritan magada nii palju kui võimalik. Külmetus on nohufaasis.
Vaatan õhtul muinasulmefilmi The War of the Worlds (1953). Äge (kui mitte arvestada marslaste sõjamasinaid õhus hoidnud niite, mida aeg-ajalt paistis, ja lisatud usuteemat).
Vaatan õhtul muinasulmefilmi The War of the Worlds (1953). Äge (kui mitte arvestada marslaste sõjamasinaid õhus hoidnud niite, mida aeg-ajalt paistis, ja lisatud usuteemat).
5.1.07
R, 285. päev: liigid
Ärkan kell 8.41 ja ei saa hulk aega aru, kas see on vara või hilja. Täpselt paras, selgub, eriti kui 8.59 saabuma pidanud buss saabub alles 9.03, nii et jõuan tööle õigeks ajaks.
Jätkan maadlemist eilse tekstiga. Keegi on kruttinud printerit, sellel tuleb nüüd enne printimahakkamist üht nuppu vajutada. Ja et printer on lauast 30 m kaugusel, siis see ei ole kuigi mugav.
Läti kolleeg J toob igale eesti kolleegile läti loomakalendri. Kahjuks ei ole piltide juurde kirjutatud, kuidas on need loomad läti keeles. Ainus lätikeelne loomanimetus, mida ma mäletan, on naktssikspārnis (nahkhiir ehk lendlane). [1942. aasta kevadel tahtnud Saksamaa zooloogiaselts pidada kongressi teemal, et võtta kasutusele nahkhiire senise nimetuse Fledermaus asemel Fleder ja karihiire nimetuse Spitzmaus asemel Spitzer, sest kumbki tegelikult ei ole hiir. Hitler lugenud seda lehest, sattunud raevu ja nõudnud, et see kongress otsemaid ära jäetaks, et hulk inimesi tegeleb sellise tähtsusetu asjaga nagu loomanimetuste väljamõtlemine, sellal kui nad võiksid olla parem idarindel. Ehk siis mis on kellelegi tähtis. (Allik: Hans-Jörg Wohlfromm ja Gisela Wohlfromm, "Und morgen gibt es Hitlerwetter!" Alltägliches und kuriöses aus dem Dritten Reich. Frankfurt am Main: Eichborn 2006, lk 260–261. Algupärane allik: Bundesarchiv, R 43 II 953 a (4.3.1942, Bormann vahendab Hitleri kommentaari Berliner Morgenpostis olnud teate kohta).]
Nimetatud tekst on üsna kole. Saan aga siiski tähtajaks valmis ja viie paiku hiilin minema. Käin sel aastal esimest korda siinmaal poes (Kirikmäe prismas). Olen vist pisut külmetunud.
Loobun eilsest plaanist matkata nädalavahetusel Saksamaa nurka uurima, kas leian üles selle metsasihi, kus kunagi oli hiidsuurtüki V-3 toru. Enne tuleb hankida piirkonna matkakaart, Google'i kaartide järgi ei tahaks matkale minna. Samuti vahest tuleb jätta matk suisa kevadeks, sest nädalavahetusel sinna busse ei lähe, tagasiteed saaks uisutada kuivemate teeolude korral pikalt mäest alla mööda vanale raudteetammile tehtud jalgrattateed.
Õhtul vaatan ulmefilmi Species (1995), mida ma olen kunagi ammu poolikuna telekast näinud. Species oli esimene film, kus kasutati liikumishõivega arvutigraafikat (mis kahjuks ei ole veel eriti veenev, sest liikumine on väga nurgeline). Peategelase koletiskuju mõtles välja sama kunstnik kui Alieni, šveitsi kolekunstnik H.R.Giger (kes sai omal ajal Alieni eest Oscari). Filmi kummitusrongi olen näinud elusuuruses 1996. a alguses filmikunsti 100. sünniaastapäeva näitusel (filmis on seda küll ainult paar sekundit; kuuldavasti ei tahtnud stuudio rongistseeni kokkuhoiu pärast filmi panna, aga H.R.Giger ehitas rongi oma rahadega, olevat maksnud u 100 000 dollarit). Lisade hulgas on filmike H.R.Gigerist tööhoos, tema "inglise keel" on vahva (võimsa šveitsi aktsendiga). Süveneb veendumus, et Giger on hull (kuna ta näeb oma kunsti kõigepealt unes) ehk siis mis vahe on geeniusel ja hullul. Tollal elas Giger Zürichis ja Zürichi telefoniraamatus oli tema nime järel ametiks Innenarchitekt.
Jätkan maadlemist eilse tekstiga. Keegi on kruttinud printerit, sellel tuleb nüüd enne printimahakkamist üht nuppu vajutada. Ja et printer on lauast 30 m kaugusel, siis see ei ole kuigi mugav.
Läti kolleeg J toob igale eesti kolleegile läti loomakalendri. Kahjuks ei ole piltide juurde kirjutatud, kuidas on need loomad läti keeles. Ainus lätikeelne loomanimetus, mida ma mäletan, on naktssikspārnis (nahkhiir ehk lendlane). [1942. aasta kevadel tahtnud Saksamaa zooloogiaselts pidada kongressi teemal, et võtta kasutusele nahkhiire senise nimetuse Fledermaus asemel Fleder ja karihiire nimetuse Spitzmaus asemel Spitzer, sest kumbki tegelikult ei ole hiir. Hitler lugenud seda lehest, sattunud raevu ja nõudnud, et see kongress otsemaid ära jäetaks, et hulk inimesi tegeleb sellise tähtsusetu asjaga nagu loomanimetuste väljamõtlemine, sellal kui nad võiksid olla parem idarindel. Ehk siis mis on kellelegi tähtis. (Allik: Hans-Jörg Wohlfromm ja Gisela Wohlfromm, "Und morgen gibt es Hitlerwetter!" Alltägliches und kuriöses aus dem Dritten Reich. Frankfurt am Main: Eichborn 2006, lk 260–261. Algupärane allik: Bundesarchiv, R 43 II 953 a (4.3.1942, Bormann vahendab Hitleri kommentaari Berliner Morgenpostis olnud teate kohta).]
Nimetatud tekst on üsna kole. Saan aga siiski tähtajaks valmis ja viie paiku hiilin minema. Käin sel aastal esimest korda siinmaal poes (Kirikmäe prismas). Olen vist pisut külmetunud.
Loobun eilsest plaanist matkata nädalavahetusel Saksamaa nurka uurima, kas leian üles selle metsasihi, kus kunagi oli hiidsuurtüki V-3 toru. Enne tuleb hankida piirkonna matkakaart, Google'i kaartide järgi ei tahaks matkale minna. Samuti vahest tuleb jätta matk suisa kevadeks, sest nädalavahetusel sinna busse ei lähe, tagasiteed saaks uisutada kuivemate teeolude korral pikalt mäest alla mööda vanale raudteetammile tehtud jalgrattateed.
Õhtul vaatan ulmefilmi Species (1995), mida ma olen kunagi ammu poolikuna telekast näinud. Species oli esimene film, kus kasutati liikumishõivega arvutigraafikat (mis kahjuks ei ole veel eriti veenev, sest liikumine on väga nurgeline). Peategelase koletiskuju mõtles välja sama kunstnik kui Alieni, šveitsi kolekunstnik H.R.Giger (kes sai omal ajal Alieni eest Oscari). Filmi kummitusrongi olen näinud elusuuruses 1996. a alguses filmikunsti 100. sünniaastapäeva näitusel (filmis on seda küll ainult paar sekundit; kuuldavasti ei tahtnud stuudio rongistseeni kokkuhoiu pärast filmi panna, aga H.R.Giger ehitas rongi oma rahadega, olevat maksnud u 100 000 dollarit). Lisade hulgas on filmike H.R.Gigerist tööhoos, tema "inglise keel" on vahva (võimsa šveitsi aktsendiga). Süveneb veendumus, et Giger on hull (kuna ta näeb oma kunsti kõigepealt unes) ehk siis mis vahe on geeniusel ja hullul. Tollal elas Giger Zürichis ja Zürichi telefoniraamatus oli tema nime järel ametiks Innenarchitekt.
4.1.07
N, 284. päev: meditsiin
Jõuan hommikul ilusti bussi peale ja isegi täiesti rahulikult kõndides. Samasse bussi, kus ma istun ja aknast välja vahin, minding my own business, ilmub kesklinnas ka eesti kolleeg M ja soome kolleeg J, kusjuures eesti kolleegi näen alles siis, kui ta juttu alustab. Tuleb olla edaspidi valvsam. Pärast tuleb buss täis.
Hommikupoolikul ei tööta arvutite H-kettad ehk isiklikud virtuaalkettad, kus kõik salvestatud asjad, sh veebisirvija lemmikud. Ja kes siis vajalike internetivaramute aadresse peast mäletab!
Pärast lõunat väga väikese hoiatusajaga uute tõlkijate koosolek meditsiinitõlgete teemal, kus isegi mul, kellel on töökogemust selles kohas juba 11 kuud ja kes on meditsiinitõlkega natuke kokku puutunud ka varem, tulevad hirmujudinad peale, kui adun, kui rohkesti on kohustuslikke normdokumente ja mallfaile (peale nende, mis mul on eraldi mapis välja prinditud ja kust ma näpuga järge ajan). Miks ma sinna olen kutsutud, ma ei tea (enamik rahvast olid minust uuemad, näiteks kohal on kõik kolm täna meil tööd alustanud uut tõlkijat). Teen pärast kasuliku täiendusettepaneku ning selle saatmisel meiliga tõuseb taas esile teema, mis asjus tõlkijad meditsiiniasju järele küsivad, et see enamasti pole üldse seotud konfidentsiaalse teabega, mida mingi ravim teeb, vaid enamasti täiesti fundamentaalsete asjadega, näiteks et põletik on organismi kaitsereaktsioon või kuidas nimetatakse elundeid või milline on mõne elundi ehitus. Neil, kellel mõni pereliige või hea sõber on arst, on lihtne, aga mida peavad tegema need, kellel ei ole? Ja kas lühikoolitus aitaks? (Mis ühtlasi meenutab seda suhtumist, et kõigepealt õpime ära keele ja siis õpime juurde mõne eriala, et siis selles valdkonnas oskaks tõlkida, unustades ära, et seda valdkonda õpitakse ülikoolis mitu aastat ja sama materjali ei saa seega omandada paari tunni, paari päeva ega isegi paari nädalaga. Palju oleneb siiski aga ka õppimissoovist ja sellega võib saavutada väga kasulikke teadmisi. Teatud piirist alates hakkavad selguma üldistavad seosed eri valdkondade vahel ja alles siis läheb põnevaks.)
Õhtupoolikul puurin end homme lõunaks üles antud meditsiniiteksti (13 lk), mille läbindamine on valulik. Ei mina jõua nii palju tagasisidet kirjutada, kui vaja oleks, see saaks kindlasti mitu korda pikem kui töö ise. Samas täiesti kõlbmatu töö ka ei ole (nagu ma pika vaagimise peale leian). Vaatan, kas äkki saab juhinduda ühest uuest mallfailist, aga see kisendab nõnda toimetamise järele, et mul hakkab peaaegu paha, isegi ühikud on valesti kirjutatud. — Mida siis tõlkest huvitavat leida on? – See on üle mäletamatu pika aja esimene töö, kus ei teata, kuidas viidata eurodokumentidele, et as amended by ei ole parandatud, vaid on muudetud. Ja sama asja nimetatakse iga kord isemoodi. Ja tõlkes on lugematu arv ühildumisvigu ja isegi spellerivigu. Ja selgitamata lühendeid. Ja standardfraaside isetegevuslikke tõlkeid. Ja rasedad naised.
Ja nii veereb päev väga õhtusse, poodi ei jõua, korteris hoidun ägedamast mõttetegevusest. Maksan ära elektri ja koeramaksu; selgub, et viimane oli eelmise aasta eest, ehkki, nagu öeldud, mu koerad ei ole siin riigis.
Hommikupoolikul ei tööta arvutite H-kettad ehk isiklikud virtuaalkettad, kus kõik salvestatud asjad, sh veebisirvija lemmikud. Ja kes siis vajalike internetivaramute aadresse peast mäletab!
Pärast lõunat väga väikese hoiatusajaga uute tõlkijate koosolek meditsiinitõlgete teemal, kus isegi mul, kellel on töökogemust selles kohas juba 11 kuud ja kes on meditsiinitõlkega natuke kokku puutunud ka varem, tulevad hirmujudinad peale, kui adun, kui rohkesti on kohustuslikke normdokumente ja mallfaile (peale nende, mis mul on eraldi mapis välja prinditud ja kust ma näpuga järge ajan). Miks ma sinna olen kutsutud, ma ei tea (enamik rahvast olid minust uuemad, näiteks kohal on kõik kolm täna meil tööd alustanud uut tõlkijat). Teen pärast kasuliku täiendusettepaneku ning selle saatmisel meiliga tõuseb taas esile teema, mis asjus tõlkijad meditsiiniasju järele küsivad, et see enamasti pole üldse seotud konfidentsiaalse teabega, mida mingi ravim teeb, vaid enamasti täiesti fundamentaalsete asjadega, näiteks et põletik on organismi kaitsereaktsioon või kuidas nimetatakse elundeid või milline on mõne elundi ehitus. Neil, kellel mõni pereliige või hea sõber on arst, on lihtne, aga mida peavad tegema need, kellel ei ole? Ja kas lühikoolitus aitaks? (Mis ühtlasi meenutab seda suhtumist, et kõigepealt õpime ära keele ja siis õpime juurde mõne eriala, et siis selles valdkonnas oskaks tõlkida, unustades ära, et seda valdkonda õpitakse ülikoolis mitu aastat ja sama materjali ei saa seega omandada paari tunni, paari päeva ega isegi paari nädalaga. Palju oleneb siiski aga ka õppimissoovist ja sellega võib saavutada väga kasulikke teadmisi. Teatud piirist alates hakkavad selguma üldistavad seosed eri valdkondade vahel ja alles siis läheb põnevaks.)
Õhtupoolikul puurin end homme lõunaks üles antud meditsiniiteksti (13 lk), mille läbindamine on valulik. Ei mina jõua nii palju tagasisidet kirjutada, kui vaja oleks, see saaks kindlasti mitu korda pikem kui töö ise. Samas täiesti kõlbmatu töö ka ei ole (nagu ma pika vaagimise peale leian). Vaatan, kas äkki saab juhinduda ühest uuest mallfailist, aga see kisendab nõnda toimetamise järele, et mul hakkab peaaegu paha, isegi ühikud on valesti kirjutatud. — Mida siis tõlkest huvitavat leida on? – See on üle mäletamatu pika aja esimene töö, kus ei teata, kuidas viidata eurodokumentidele, et as amended by ei ole parandatud, vaid on muudetud. Ja sama asja nimetatakse iga kord isemoodi. Ja tõlkes on lugematu arv ühildumisvigu ja isegi spellerivigu. Ja selgitamata lühendeid. Ja standardfraaside isetegevuslikke tõlkeid. Ja rasedad naised.
Ja nii veereb päev väga õhtusse, poodi ei jõua, korteris hoidun ägedamast mõttetegevusest. Maksan ära elektri ja koeramaksu; selgub, et viimane oli eelmise aasta eest, ehkki, nagu öeldud, mu koerad ei ole siin riigis.
3.1.07
K, 283. päev: ž
Hommikul on kange uni. Päev on pime ja aeg-ajalt sajab vihma. Väljudes unustan tunniskaardi kappi, lähen tagasi ja mõistagi jään seega maha viimasest bussist (bussijuht, pagan, ei märka mind teisel pool teed kiiresti jooksmas ja sõidab peatusest mööda; oleks ma paar sekunditki varem majauksest välja tulnud, jõudnuks ma enne bussi foorini ja saanuks ehk sealt punase tule ette vajutada).
Mu toanaaber, kes võib-olla pidi aasta algusest tööle tagasi tulema, ei ole ikka tulnud (meenutatagu, et viimati nägin teda aprillis). Satun kohemaid usina töö rüppe, tõlkida üks parajalt keerukas meditsiinitekst, mis peale raviminimetuse on täpipealt sama kui üks teine tõlge, aga tuleb olla valvas. Varasem tõlkija on see kolleeg, kellele meeldib kasutada peapöörituse asemel pearinglust, ning seal on muidki väikesi vigureid, aga muidu on väga hea. Ainus mure on mäletada teisest failist lõikamisel-kleepimisel vahetada tootenimi.
Pühendan juhendatava kolleegi meditsiinitõlgete põhisaladustesse, andes talle olulisemate näidistekstide koopiad, räägin mõne sõnaga asja olemusest (tegelikult on olulisim küsimus see, kust saab teada asjade sisu ehk kellelt küsida ja kust uurida – sest põhiasju teadmata ei pruugi tekstist isegi aru saada).
Läti kolleeg J küsib, kas mu arvuti töötab, et tema oma ei tööta. Pakun, et vahest on ta arvutis aasta 2007 probleem. — [Mul oli 2000. a paiku Y2K-ga arvuti, alates 1. jaanuarist 2000 arvas ta igal hommikul, et aastaarv on 2094, ja see tuli käsitsi seada õigeks. Selgub, et Win95 programmid töötavad ainult umbes aastani 2030, rääkimata aastast 2094, vale kalendrinäidu puhul nad lihtsalt ei käivitu. – Ja kodus oli üks 1990. aastate algupoole muinasarvuti, mis näitas kuupäeva põhimõttel, et alguse nulle ei näita, ja 1.1.2000 näitas kuupäevaks lakoonilise 1.1.0.]
Pärastpoole käin näitamas teatud tõlgete tagasiside andmise menetlust (välistõlkija oli kirjutanud ž asemel zh) ja õnneks juba enne seda, kui olin jõudnud rääkida kurva loo, kuidas isegi Eesti ühe väga asise tõlkebüroo 5-aastase staažiga vanemküljendaja ei teadnud, kuidas saab eesti sõrmistikult kätte ž-tähe, küsib sedasama oma kolleeg ja näitan – AltGr + z. AltGr on nupp tühikust paremal kirjaga AltGr, kes veel ei tea; toimib nagu tavaline Alt-nupp tühikust vasakul, aga teeb teisi märke. (Samamoodi saab eesti sõrmistikult kätte š-i (AltGr + s), @-i (AltGr + 2), §-i (AltGr + õ) ja muud märgid, mis on märgitud sõrmisele paremasse serva. HTML-is (sh Bloggeris) saab kasutada HTML-olemeid ja Unicode'i märke, š on olem š ja ž on Unicode'i märk ž.)
Õhtul otse korterisse, mingit sööki mul veel on (eelmisest aastast). Loen hoogtööna, üsna ühe soojaga läbi juhendatud magistritöö, mis peagi trükki läheb. Sõber ja kolleeg X küsib nõu ajalooteemal, kus kaevan mälusoppidest (ja arvutis leiduvast ühest vanast failist) välja nii palju kui tean, sh asjatundjate meiliaadresse.
Mu toanaaber, kes võib-olla pidi aasta algusest tööle tagasi tulema, ei ole ikka tulnud (meenutatagu, et viimati nägin teda aprillis). Satun kohemaid usina töö rüppe, tõlkida üks parajalt keerukas meditsiinitekst, mis peale raviminimetuse on täpipealt sama kui üks teine tõlge, aga tuleb olla valvas. Varasem tõlkija on see kolleeg, kellele meeldib kasutada peapöörituse asemel pearinglust, ning seal on muidki väikesi vigureid, aga muidu on väga hea. Ainus mure on mäletada teisest failist lõikamisel-kleepimisel vahetada tootenimi.
Pühendan juhendatava kolleegi meditsiinitõlgete põhisaladustesse, andes talle olulisemate näidistekstide koopiad, räägin mõne sõnaga asja olemusest (tegelikult on olulisim küsimus see, kust saab teada asjade sisu ehk kellelt küsida ja kust uurida – sest põhiasju teadmata ei pruugi tekstist isegi aru saada).
Läti kolleeg J küsib, kas mu arvuti töötab, et tema oma ei tööta. Pakun, et vahest on ta arvutis aasta 2007 probleem. — [Mul oli 2000. a paiku Y2K-ga arvuti, alates 1. jaanuarist 2000 arvas ta igal hommikul, et aastaarv on 2094, ja see tuli käsitsi seada õigeks. Selgub, et Win95 programmid töötavad ainult umbes aastani 2030, rääkimata aastast 2094, vale kalendrinäidu puhul nad lihtsalt ei käivitu. – Ja kodus oli üks 1990. aastate algupoole muinasarvuti, mis näitas kuupäeva põhimõttel, et alguse nulle ei näita, ja 1.1.2000 näitas kuupäevaks lakoonilise 1.1.0.]
Pärastpoole käin näitamas teatud tõlgete tagasiside andmise menetlust (välistõlkija oli kirjutanud ž asemel zh) ja õnneks juba enne seda, kui olin jõudnud rääkida kurva loo, kuidas isegi Eesti ühe väga asise tõlkebüroo 5-aastase staažiga vanemküljendaja ei teadnud, kuidas saab eesti sõrmistikult kätte ž-tähe, küsib sedasama oma kolleeg ja näitan – AltGr + z. AltGr on nupp tühikust paremal kirjaga AltGr, kes veel ei tea; toimib nagu tavaline Alt-nupp tühikust vasakul, aga teeb teisi märke. (Samamoodi saab eesti sõrmistikult kätte š-i (AltGr + s), @-i (AltGr + 2), §-i (AltGr + õ) ja muud märgid, mis on märgitud sõrmisele paremasse serva. HTML-is (sh Bloggeris) saab kasutada HTML-olemeid ja Unicode'i märke, š on olem š ja ž on Unicode'i märk ž.)
Õhtul otse korterisse, mingit sööki mul veel on (eelmisest aastast). Loen hoogtööna, üsna ühe soojaga läbi juhendatud magistritöö, mis peagi trükki läheb. Sõber ja kolleeg X küsib nõu ajalooteemal, kus kaevan mälusoppidest (ja arvutis leiduvast ühest vanast failist) välja nii palju kui tean, sh asjatundjate meiliaadresse.
2.1.07
T, tagasitee
Aastavahetuse viimasel vabal päeval juhtub kolm märkimisväärset sündmust:
1. Enne koti pakkimist seisab kott tagatoas, lahti, asjad hunnikus koti peal. Kuulen korraks elutoas, et kuskil tagapool käib vaikne plop! nagu kukkunuks midagi väikest kuskilt maha. Lähen vaatan, kas mõni fotokaaku on toolilt maha veerenud – ei ole. Mõni aeg hiljem astun tuppa, kus ootab kott pakkimist, ja näen ukselt, et kogu vaip ümber koti on kaetud mingite helkivate mummudega nagu seebimullidega. Astun lähemale ja märkan ka, et toas on tavalisest veidi pimedam. Siis taipan, et need on klaasikillud, peaaegu koti kohal olnud lamp on lõhkenud. Ja ühest lambist võib tulla päris palju kilde. Puhastan käsitsi ja tolmuimejaga vaipa ja põrandat hoolikalt ning uurin mitme nurga alt, kas läigib kuskilt veel vastu. Raputan ka koti peal olnud riideid, aga seni paistab, et kotti ei sadanud ükski kild.
2. Puhastan lemmiklinnupuuri ja linnuke W tühjendab oma kloaagi otse mulle käe peale. Ollus on väga soe, väga vedel, väga rohke ja väga roheline. Usutavasti ka väga kasulik, näiteks eesti vanasõnu meenutades peaks see tähendama, et varsti on palgapäev.
3. Lennujaama turvakontrolli röntgeniaparaadile ilmselt ei meeldi, et mu seljakotis on umbes kaheksa AA-suuruses akut ja vallandab kellahelina, mille peale kott tõstetakse masina teise otsa ja tädid uurivad ekraani uuesti ja hoolega, seekord tuvastades, et need on siiski akud, mitte lõhkekehad.
Ning aasta esimesel päeval juhtus, et pillasin omale jala peale pool väikest torti, mis muidugi pöördus õhus ringi ja maandus soki peale, šokolaad allapoole.
Ülejäänud tagasisõit läheb viperusteta. Olen värava juures hakkamas umbes kaks tundi enne väljalendu ehk poolteist enne pealeminekut, esimene, umbes tund enne väljalendu tuleb ette natuke räsitud ja tundmatu firma lennuk. Rahvast on kui murdu, vähemalt pooled väikelapsed. Otsin kõrvatropid üles. Siis teatatakse, et see lend läheb hoopis Tenerifele (ega seltskond polnud seega lastega jõuludeks Eestisse saabunud euroametnikud). Õige lennu väravat muudetakse viimasel hetkel. Istekoht on B737 10. reas akna all, kus saab jalgu vabalt sirutada. Uni on magus.
Taani pealinnas tuleb transiidikassas registreerida teine lend. Kiire kõnni tõttu olen kassas enne umbes kümnelist summa arvatavaid kolleege (kellest üks – kes räägib palju ja kõigest, mida silm näeb – meenutab hääle poolest äravahetamiseni üht vana sõpra, kuigi ei nonohhita sama sageli). Saan sabamasinast sildi, et enne teid on 0 inimest, ja ootan 15 minutit. Väljuva lennu värav lubatakse teatada tund enne väljalendu ehk pool tundi enne pealeminekut, aga tegelikult saab selle teada alles veerand tundi enne pealeminekut ja see on lennujaama teises otsas vähemalt poole kilomeetri kaugusel. Nimetatud kolleegide punt saabub hulk aega hiljem. Loen, ikka Otto Borsti keskaja olmeajalugu, jõuan läbi keskaja ametite ja tehnika peatüki (kas teate, et nukkvõll leiutati IX sajandil?) ning poole peale peatüki, mille teemaks see, mis oli keskajal sünnis ja mis mitte (et praegune nn peldikuseinafolkoor oli keskajal igati sünnis). Teisel lennul antakse süüa (võileib). Mu koht on pisilennuki 4. reas (1.–3. reani on tühjad), jälle eraldi koht akna all, saan välja ja kotikaruselli juurde kolmandana. Kotti peab ootama üsna kaua.
Lennujaama ees taksosse (viimane buss läks kaks tundi tagasi). Näitan paberi peal aadressi, kuhu tahan sõita. Taksojuht üritab arendada small talk'i, näiteks et milline see maja täpselt on ja mis täpselt oli selle résidence'i naljakas nimi. Ütlen, aga ta ei reageeri; ju vast ikka ei tea. Nagu ma veidi enne jõulu leidsin, on see nimi võetud ühelt Pariisi-lähedaselt lossilt, mis betoonist 10-korruselise maja kohta on, jah, veidi kohatu.
Kiirteel arendab takso kiirust 140 km/h ja siis keerab läbi linna, loodetavasti selleks, et läbida mu tänav algusest saati ja jälgida majanumbreid. Raudteejaama taga alustab juht juttu teist korda (keerates iga kõnetuse ajal end kerega minu suunas): et kust lennuk tuli (ja kujutage ette, mul läheb korda ära unustada, kuidas on Kopenhaagen saksa keeles!!), et ta on veidi külmetunud (mis see minusse puutub!) ja siis jõuab tuumani, kas ma ka sageli taksoga sõidan, siin on visiitkaart. Kaart on paljundatud nõnda, et telefoninumbrist on vaid numbrite ülemine pool.
Maja ees, õigemini kohas, kus takso peatub (sada meetrit linna pool), löön kotti võttes pea vastu päraluuki ära, saan muhu. Postkastis on vallavalitsuselt kiri: koeramaksu arve, ehkki ma olin vastavale paberile oktoobris selge sõnaga kirjutanud, et koerad on välismaal.
1. Enne koti pakkimist seisab kott tagatoas, lahti, asjad hunnikus koti peal. Kuulen korraks elutoas, et kuskil tagapool käib vaikne plop! nagu kukkunuks midagi väikest kuskilt maha. Lähen vaatan, kas mõni fotokaaku on toolilt maha veerenud – ei ole. Mõni aeg hiljem astun tuppa, kus ootab kott pakkimist, ja näen ukselt, et kogu vaip ümber koti on kaetud mingite helkivate mummudega nagu seebimullidega. Astun lähemale ja märkan ka, et toas on tavalisest veidi pimedam. Siis taipan, et need on klaasikillud, peaaegu koti kohal olnud lamp on lõhkenud. Ja ühest lambist võib tulla päris palju kilde. Puhastan käsitsi ja tolmuimejaga vaipa ja põrandat hoolikalt ning uurin mitme nurga alt, kas läigib kuskilt veel vastu. Raputan ka koti peal olnud riideid, aga seni paistab, et kotti ei sadanud ükski kild.
2. Puhastan lemmiklinnupuuri ja linnuke W tühjendab oma kloaagi otse mulle käe peale. Ollus on väga soe, väga vedel, väga rohke ja väga roheline. Usutavasti ka väga kasulik, näiteks eesti vanasõnu meenutades peaks see tähendama, et varsti on palgapäev.
3. Lennujaama turvakontrolli röntgeniaparaadile ilmselt ei meeldi, et mu seljakotis on umbes kaheksa AA-suuruses akut ja vallandab kellahelina, mille peale kott tõstetakse masina teise otsa ja tädid uurivad ekraani uuesti ja hoolega, seekord tuvastades, et need on siiski akud, mitte lõhkekehad.
Ning aasta esimesel päeval juhtus, et pillasin omale jala peale pool väikest torti, mis muidugi pöördus õhus ringi ja maandus soki peale, šokolaad allapoole.
Ülejäänud tagasisõit läheb viperusteta. Olen värava juures hakkamas umbes kaks tundi enne väljalendu ehk poolteist enne pealeminekut, esimene, umbes tund enne väljalendu tuleb ette natuke räsitud ja tundmatu firma lennuk. Rahvast on kui murdu, vähemalt pooled väikelapsed. Otsin kõrvatropid üles. Siis teatatakse, et see lend läheb hoopis Tenerifele (ega seltskond polnud seega lastega jõuludeks Eestisse saabunud euroametnikud). Õige lennu väravat muudetakse viimasel hetkel. Istekoht on B737 10. reas akna all, kus saab jalgu vabalt sirutada. Uni on magus.
Taani pealinnas tuleb transiidikassas registreerida teine lend. Kiire kõnni tõttu olen kassas enne umbes kümnelist summa arvatavaid kolleege (kellest üks – kes räägib palju ja kõigest, mida silm näeb – meenutab hääle poolest äravahetamiseni üht vana sõpra, kuigi ei nonohhita sama sageli). Saan sabamasinast sildi, et enne teid on 0 inimest, ja ootan 15 minutit. Väljuva lennu värav lubatakse teatada tund enne väljalendu ehk pool tundi enne pealeminekut, aga tegelikult saab selle teada alles veerand tundi enne pealeminekut ja see on lennujaama teises otsas vähemalt poole kilomeetri kaugusel. Nimetatud kolleegide punt saabub hulk aega hiljem. Loen, ikka Otto Borsti keskaja olmeajalugu, jõuan läbi keskaja ametite ja tehnika peatüki (kas teate, et nukkvõll leiutati IX sajandil?) ning poole peale peatüki, mille teemaks see, mis oli keskajal sünnis ja mis mitte (et praegune nn peldikuseinafolkoor oli keskajal igati sünnis). Teisel lennul antakse süüa (võileib). Mu koht on pisilennuki 4. reas (1.–3. reani on tühjad), jälle eraldi koht akna all, saan välja ja kotikaruselli juurde kolmandana. Kotti peab ootama üsna kaua.
Lennujaama ees taksosse (viimane buss läks kaks tundi tagasi). Näitan paberi peal aadressi, kuhu tahan sõita. Taksojuht üritab arendada small talk'i, näiteks et milline see maja täpselt on ja mis täpselt oli selle résidence'i naljakas nimi. Ütlen, aga ta ei reageeri; ju vast ikka ei tea. Nagu ma veidi enne jõulu leidsin, on see nimi võetud ühelt Pariisi-lähedaselt lossilt, mis betoonist 10-korruselise maja kohta on, jah, veidi kohatu.
Kiirteel arendab takso kiirust 140 km/h ja siis keerab läbi linna, loodetavasti selleks, et läbida mu tänav algusest saati ja jälgida majanumbreid. Raudteejaama taga alustab juht juttu teist korda (keerates iga kõnetuse ajal end kerega minu suunas): et kust lennuk tuli (ja kujutage ette, mul läheb korda ära unustada, kuidas on Kopenhaagen saksa keeles!!), et ta on veidi külmetunud (mis see minusse puutub!) ja siis jõuab tuumani, kas ma ka sageli taksoga sõidan, siin on visiitkaart. Kaart on paljundatud nõnda, et telefoninumbrist on vaid numbrite ülemine pool.
Maja ees, õigemini kohas, kus takso peatub (sada meetrit linna pool), löön kotti võttes pea vastu päraluuki ära, saan muhu. Postkastis on vallavalitsuselt kiri: koeramaksu arve, ehkki ma olin vastavale paberile oktoobris selge sõnaga kirjutanud, et koerad on välismaal.
Subscribe to:
Posts (Atom)
