Vastlapäev, 28. päev: lumi

Suureks õnneks käib pärast keskööd tehtud ülekanne tõesti järgmise päeva sissse. Teen ülekande ära ja kobin magama. Hommikul ärkan ilusti telefoni vastiku huilgamise peale üles — see täesti autentne ajalooline ülesvõte pärineb selle loo algusest ja ülesajamine, täpsemalt üleskargamine on garanteeritud! — aga mõtlen siis, et on ju laupäev ja miks ma enne seitset üles tõusen, parem magan edasi. Näen und, kuidas olen võitnud auhinnaks reisi Jaapanisse ja parasjagu olen suures tundmatus lennujaamas jaapanlaste hoole all, aga mul õnnestub nad silmist kaotada. Ärkan umbes pool tundi hiljem (nii et õnneks ikka mäletan, et tegelikult on teisipäev) ja näen, et kuurikatused on valged. Tänav on lörtsine, aga üleval Kirikmäe otsas on lund palju. Ja päeva jooksul tuleb seda muudkui juurde. Nähtavus on väha vahelduv. Vahepeal läheb väga selgeks ja märkan, et silmapiirile on tekkinud valged laigud, st mõnes kohas on silmapiiril olnud ka lagendikud, mitte ainult metsad (puud ja metsad!), ja need lagendikud on nüüd kaetud lumevaibaga.

Päev otsa kibe töö, aga ei jõua valmis isegi mitte jäädes kohale viimase piirini. Päeva kirjakohaks on seekord ilulindude lambid, reptiilide lambid.

Kirjutan hommikul kinnisvarafirmale, et kokku leppida, millal ma võtme saan ja sisse võin kolida. Möödub õige mitu tundi, aga midagi ei juhtu. Seda ikka ei tahaks uskuda, et tegu on mingi libafirmaga, kes pärast raha laekumist lihtsalt kaob. Saadan mitu meili veel ja siis saabub ka vastus. Nõnda et siis topin oma maise vara taas kottidesse ja võtan näpu otsa. Põnevaks teeb asja veel see, et võti tuleb ära anda mitte oma hotelli alla, vaid umbes pool kilomeetrit mujale, Kolumbus Krisostoomuse hotelli. Et korterisse saab alles õhtul, saabun seega homme tööle kahe suure kotiga, aga see pidi Kirikmäe rahvusvahelises õhkkonnas olema täesti normaalne, eriti reedeti ja esmaspäeviti.

E, 27. päev: sukad

Panen hommikuks kella helisema, et mitte ära unustada osta lill kolleeg M-le, kellel on täna sünnipäev. Veidi enne väljumist kuulen akna alt vaikset siutsumist: seal istub musträstapaar ja isaslind laulab väga vaikselt (või on aken väga helikindel, mis ülelendavate lennukite puhul nii väga ei kehti). Üritan teha pilti, aga kardinast läbi jääb hägune ja kardinat millimeeterhaaval eest liigutades käsi vääratab korraks ja linnud lendavad minema.

Tänaval meenub, et unustasin kaasa võtta fotoka, et teha hotelli ümbrusest pilte. Ilm on karge ja päikseline (juhtub siin sedagi). Buss on ootamatult tühi ja kolmveerand Kirikmäe parklast on täitsa vaba – peast käib läbi mõte, et vahest on sellal, kui ma nädalavahetusel hotellis istusin, linnugripp juba korra üle pühkinud. Aga õnneks saab päeva jooksul selgitust – alanud on koolivaheaeg ja kohalikud teevad ilmselt tööluusi.

Tänased päeva sõnad on "proteesid sukkade kinnitamiseks" (no saksa keeli oli seal tegelikult ikka Stumpf, mitte Strumpf, nagu tõlkija oli näinud, ehk siis jutt oli proteeside kinnitamisest köndi otsa), "elektroonilised ahelad" ja "sanitaarsed vannid ja valamud".

Kinnisvarafirmast tuleb meil, kus küsitakse, kas ma olen juba korteri märtsi üüri + käituskulud ning kautsjoni ära maksnud (peab olema sissekolimiseks tehtud). Vastan, et kannan üle õhtul (ei taha töölt internetipanka kasutada).

Päeval hakkab sadama laia lund, pilt on kaunis (vahepeal paistab langevale lumele päike peale) ja et lumi jääb kuuseokste peale lebama, on pärast pilt tore. Ja nagu ennist mainitud, ei ole mul fotokat kaasas.

Õhtul asun hotellis kohe esimeseks asjaks vajalikke makseid tegema. Igaks juhuks kontrollin internetipangast üle, kui palju on mu päevane tehingulimiit. No ja selgubki, et nii riigivälistel kui -sisestel on selline piirang, et ainuüksi kautsjon (kolme kuu üür) moodustab sellest 90%! No ja see tähendab automaatselt seda, et ma ei saa kautsjonit ja muid asju samal päeval maksta. Maksan kautsjoni ära, ootan üle kesköö, proovin siis kohe edasi.

P, 26. päev: Torino lõpeb

Jätkan kirjatööd. Ja nagu arvata võite, ei ole ülesanne eriti kerge. Nimelt tähendab e-õpe seda, et see, mida ma muidu seminaris ette lugesin või õigemini kondikava järgi kohapeal välja mõtlesin, tuleb nüüd lahti kirjutada. Kirjutamist – muidugi mõista – ilmestab see, et puuduvad täpitähed, korralik HTMLi kirjutamise programm ja eesti speller. Omandan erakordse vilumuse täpitähtede kirjutamiseks kujul ä = ä jne. Kes veel ei tea, siis õ kood on toredat vanatädinime meenutav õ. (Sagedaim täpitäht eesti keeles on mu kogemuse järgi ä, järgmine on õ, siis ü, aga ö-d on üsna harva, kui just väga palju kodutöödest ei kirjuta.) Tekstides leidub rohkesti erimärke, mille koodid lõpuks ka leiduvad; ent siiski võtab soovitud väljanägemisele lihvimine aega, eriti kui lihtsa HTMLi kirjutamise tore abivahend Netscape Composer ei taha muude asjadega samal ajal üldse töötada.

Telekas on päev otsa lahti; vastlad hakkavad vist tulema. Vaatan silmanurgast Torino olümpia lõpetamist. Ehkki itaalia klimmpimm on vägev ja võõras, on lendamise koht tore, FIAT Topolinod ja Vespad ka (Topolino on see auto, millelt Venemaal viksiti maha maanteemuhk). Ja siis tuleb lõpuks ka Boccelli! Nagu paljude asjadega, meenub mulle ka siin naljasari South Park, täpsemini osa nr 403 "Quintuplets", kus Kenny õpib laulmist plaadi "Singing Like Boccelli for Dummies" järgi, mille 3. harjutus on "Con te partirò" ja 4. harjutus kogu Mozarti looming.

L, 25. päev; ohtlik amet

Korrastan oma aadressiraamatut ja tipin igaks juhuks guuglisse sisse ühe saksa tuttava nime, kelle isa (eestlane, s 1893) leiutas muiste Minoxi objektiivi ja kellest seetõttu olen arvanud, et see on üks vana kuiv kõbi. Saan imestusega teada (aga meiliaadress klapib), et ta on umbes 30 aastat noorem, kui ma arvasin (s 1952), ning tegeleb sellise tänapäeval üliohtliku ametiga nagu poliitiliste karikatuuride joonistamisega, seda mitmes suures Saksa lehes alates aastast 1984, ning on osalenud karikatuurinäitustel mitmel pool maailmas.

Õhtul alustan oma Eestis viimased kolm semestrit õpetatud kursuse ümbervalamist kaug- ehk moodsa nimetusega e-õppe vormi, mis tähendab kogu materjali muundamist parema ülevaate nimel HTML-kujule. Saan valmis kursuse kodulehe, kuhu materjalid üles tulevad (loodetavasti ülevaatlikumalt kui seni, ehkki ma – piinlik tunnistada – kasutan veergude tekitamiseks freimide asemel nähtamatut tabelit, aga no midagi ei või parata, tabeliga on kood lihtsam).

R, 24. päev: vene raamatut ei ole

Aga Eestist väljaspool on täna tööpäev.

Ilm on kangesti tuuline, mida on eriti tunda Kirikmäe otsas.

Tegelen hommikul raske terminiprobleemi lahendamisega, mitte kuskilt ei leia. Lõpuks leiab kolleeg M selle ühest toimetatud dokumendist. Seejärel edeneb töö usinasti.

Hotelli poole tulles lähen läbi toidupoe kõrval oleva raamatupoe, kuhu ma muidu tavaliselt kunagi ei jõua. Kui ma leti ääres ootan, et ära maksta oma kirjapaber (olen lubanud jätkata oma Eestis loetud kursust ka sel semestril, aga kaugõpetusena, ja ma olen oma eelmise aasta mapi Tallinna jätnud; kuhugi on ju vaja endale märkmeid teha), pälvib mu tähelepanu leti teises otsas seisev klient, kes inglise keeli teatab, et ta ei saa oma aadressi kirjutada, sest ta ei tea oma siinset tänavanime, ta muidu elab Gran Canarial [ehk "Gran Ganarial", nagu seda kirjutas üks Eesti reisifirma]. Kirjutanud aadressi asemel oma telefoninumbri, pistab kaagutama, et mis pood see on, kus ühtki venekeelset raamatut pole, vähemalt ükski võiks ju olla, vat Venemaa on ju nii suur (üritab käega näidata), teil on raamatuid mis keeli tahes, isegi poola keeli on, aga Poola on Venemaaga võrreldes ju ainult nii suur (jälle tulevad käed appi). Klienditeenindaja seletab rahulikult, et kauba valik ei ole üldse tema rida, aga rahulolematu klient jätkab, et ikka üks venekeelne raamat võiks ju ikka olla (aga ei ütle, mis raamat siis). Jõuab kätte minu kord ja klienditeenindaja ütleb mulle midagi kohalikus murdes, aga et ma ei reageeri, siis küsib, kas ma räägin saksa keelt, ja saan teada, et maksta tuleb allkorrusel. Trepist alla minnes kõnnib see vene daame minu ees ja kuulen, kuidas ta endamisi ikka veel pobiseb. Muidugi, kole šokk, uhke pood, aga venekeelset raamatut njeetu. Jube ju.

N, 23. päev: üürileping

Täna on 132. sünniaastapäev sellel ajalootegelasel, kelle nime ütles üks mu vanaema klassiõde valesti, kui talt küsiti Päästekomitee liikmeid, öeldes selle olevat "Pätstantin Konts".

Hommikul proovin hotellist kasutada kohalikku internetipanka ja leian, et selle keelt saab vahetada inglise või saksa keeleks. Tore.

Bussis tööle näen soome kolleegi J-t (soome kolleegidega suhtlen soome keeles, sest kus seda ikka harjutada saab), kes räägib, et ta vahetab korterit ja just eile käisid seda vaatamas eestlased. Küsib, mis koer mul on, ja lisan, et koera isa elab Soomes.

Otsustan, et tervise huvides võiksin käia tööl ainult trepist. Pean päeval käima kaks korda miinus neljandal korrusel ja pärast trepist kuus korrust ülespoole ronimine on tore.

Saan teada, et ka üks inglise kolleeg pidavat rääkima arusaadavat vene keelt.

Käin söömast tulles läbi KAD-maja pangast, kust sain üleeile kätte kohaliku krediitkaardi, aga olin siis unustanud neile öelda, et mul on nüüd kohalik mobiil ja tean ka oma laual oleva telefoni numbrit (mida ma alguses ei teadnud). Teatan need ja jälgin ise, et numbrid õigesti saaks. Täheldan, et kliendihaldusprogramm on MS-DOS-is, mitte Windowsis.

Kuigi jõuan lõunatunnil kolleegidele oma korteriepopöa teemal jälle kurta, et esmaspäeval lubatud üürilepingut ei ole ikka veel tulnud, see siiski lõpuks saabub. Loen hoolega läbi (see ongi saksa keeles, korteriomaniku nimi on saksapärane ka), esitan täpsustavaid küsimusi (meilivahetus maakleriga on läinud üle saksa keelele, milles ta suhtleb vabamalt kui inglise keeles), kirjutan alla ja saadan faksiga ära nagu vaja.

Adun, et korteri ürimisega seoses on vaja teha järgmised kulutused:

– büroo vahendustasu (ühe kuu üür + km);
– märtsi üür ja kommunaalkulud;
– kolme kuu üüri suurune kautsjon.

Kokku tuleb selline summa, et ohhoo... ja kaks nädalat järgmise palgapäevani (mil tuleb osta hädavajalikku sisseseadet) tuleb pruukida ilmselt krediitkaarti.

Aga igatahes on lootust 1. märtsil sisse kolida, kui nimetada kolimiseks kahe kotiga saabumist.

Hotellis väikesemõõduline pesupäev, sest mu kodust kaasa veetud puhta pesu varu on mõnes osas lõpukorral ja kitsas käes. Eks korterisse kolinuna on üks suuremaid oste pesumasin, mida ma justnagu ei märganud seal olevat.

K, 22. päev: toanaaber lahkub

Ilm on jahe, taevast pudiseb lumekirmet. Aga üldiselt hakkab vist kevad tulema, sest eelmisel neljapäeval nägin lendamas viit hane (pardid need igatahes ei olnud).

Täna saab täis kolm nädalat uuel töökohal. Olen üpris kohanenud, tean juba peaaegu kõiki süsteeme, välja arvatud mõningaid telefoniga seotud peensusi.

Arutleme eesti kolleegidega eilsete dokumentide vormistuse asjus, ei saa selgust. Uurin selle asutuse koordinaatorilt järele, aga et ei saa vastust, lähen tund enne tähtaja kukkumist oma tõlkeid lõpetama. Uurin, mida on teinud teiste keelte tõlkijad ning talitan oma parima äranägemise järgi. Tagasi tulles saan veerand tundi pärast tähtaja kukkumist siiski ka vastuse. Tore seegi.

Sünnib uus isiklik rekord: teatud pisikesi pudinaid pikkusega paarist reast paari leheküljeni, mida tuleb nädalas läbi vaadata sadu, on tänaseks jäänud 390 tk lühemat (kuni u 0,2 lk). Et nende avamine ja sulgemine vältab oma 10 sekundit ja et alles jäänud tunni jooksul on neid veel teha 120 tk, adun ühel hetkel, et igaühele tohib kuluda kõige rohkem 20 sekundit. See õnnestub, kuigi pärast täna kokku seitse ja pool tundi järjest nende läbivaatamist on imelik tunne.

Üsna uus Eesti film "Malev" hakkab tekitama juba tarbetuid seoseid. Näiteks tekstis nähtud käimaminemine (p.o käivitumine) kangastas mu vaimusilma höövliga lehvitava ja vatthabemega Lembitu soovima Toreidasse suunduvaile saadikuile: "Tulge ruttu rahuga tagasi, saate ka piduõlu mekkida! Lembitu päev on täna käima minemas!" – Ning mõistagi seostub omadusega tõhus nüüd sõna rukkilill.

Täna on mu kontoritoakaaslase B lahkumisüritus (ja ta pliiats sai ka otsa), mis toimub meie korruse postitoas, kus oli rahvast peaaegu nagu Tallinna trollibussis tipptunnil (kes veel ei tea, siis trollis on 1 m² põrandapinnale ette nähtud seisma 7 inimest; proovige selline tihedus mõnes väikses ruumis teinekord järele). Veendun jälle kord, et kui olen enne vihtunud laua tagant tõusmata hommikust saati järjest tööd teha ja siis visata tühja kõhu peale kaks klaasi veini, kaob sorava kõne võime. Igaks juhuks seisan seina lähedal ka. [Juhtus kord ammu õnnetus saunast palava nahaga tulles, kui ainus jook laual oli šampus; ja kui see mõjuma hakkas, tuli olla veerand tundi igaks juhuks täiesti liikumata.]

Lähen enne äraminekut oma toast läbi, et kontrollida ära üks homse tähtajaga tõlge, et pead lahutada, ja just siis, kui mõtlemisvõime juba on tagasi, aga sorava kõne võime veel ei ole, helistab E ja ta ei saa sugugi aru, miks ma rääkida ei taha/saa.

T, 21. päev: kvaliteet

Tänase päeva tippsündmus on kahtlemata see, et tõlgin oma esimesi salajasi dokumente [tegelikult konfidentsiaalseid, "salajane" on tiba kangem]. Üldiselt on salajane kõik see, mis ei ole avalik, ja saladuse hoidmise kohustus jätkub piiramatult ka pärast ametist lahkumist (kui vahepeal ei ole see teave muul viisil avalikuks saanud). Ühe eriti rohkesti salajaste dokumentidega tegeleva asutuse asjade tõlkimiseks on eraldi turvatuba, kuhu pääseb sisse ainult nende tõlkimise ajaks, arvutid ei ole ühendatud ei Inter- ega intranetti, puudub printer, mobiile ei tohi kasutada jne. Iga keele jaoks on oma arvuti (mis seab selle piirangu, et teiste oma keele kolleegidega tuleb kokku leppida, kes seal on). Peale mõningate vormistusasjade (vormistusjuhendis seda asutust ei ole, sest salajased dokumendid vormistust kontrollivast küljendusest läbi ei käi) saan valmis, aga et tähtaeg on alles homme, jätan tõlke seedima.

Pärast kohtan koridoris eilse koolituse korraldajat ja vestleme tõlkekvaliteedi kvantitatiivsest määramisest seal umbes veerand tundi. Oleme ühel nõul selles, et tõlkimist õppinud tõlgivad paremini kui need, kes seda ei ole, st teooriast siiski on kasu.

Et homme on ka ühe teise, pika töö tähtaeg, viibin usinasti vihtudes kohal kuni tööaja lubatud tagumise piirini (19.30).

E, 20. päev: korter(id)

Esimene telefonikõne kinnisvarabüroost tabab mind juba enne seda, kui olen jõudnud hotellitoast väljuda. Lepime kokku, et lähen kohale kell veerand seitse. Sama firma helistab päeval veel mitu korda ja lepime kokku, et kell pool seitse lähen vaatama ka üht teist nende vahendatavat korterit samas piirkonnas, ning siis poole kuue paiku küsivad, kas ma kella kuueks jõuan.

Siis helistab ka neljapäevane firma ja ütleb, et nad said mu meili reedel kätte küll ning et nad on valmis lepingut saatma, ja kas olen nõus, kui leping on prantsuse keeles, sest omanik ei räägi eriti inglise keelt (he speak Eenglish not very good – mille peale mulle mõistagi meenub Arnold Rüütli kuulsusrikas esimene lause presidendina: "I am sorry, ich spreche English very poor."). Küsin, kas saksakeelne leping tuleks kõne alla. Tuleb. Veel küsib maakler üle, mis tõugu koer mul on. Ütlen "Dachshund", ei midagi; proovin saksa keeli "Teckel" – maakleri hääles on äratundmisrõõmu: "Aa, Dackel!" (Moraal: õppige selgeks oma koera tõu nimetus kõigis maailma või vähemalt Euroopa Liidu keeltes! Siis te ei pea taluma hämmastunud pilku, kui te näitate käega, kui pikk on teie "väike koer"...)

Tööst ka. Hommikul kohe hüppab minu juurde üks haldusosakonna töötaja, räägib pikalt kohustuslikest keelekursustest ja nendib, et tõlkeosakonna juhataja arvanud, et ma võiksin õppida prantsuse keelt. Olen sellega väga päri (üldiselt olin just hakanud huvi tundma, kelle poole keelekursuste asjus peaks pöörduma), täidan ära nõutava ankeedi ja viin vajalikku kohta.

Seejärel (olin pannud omale kalendrisse meeldetuletuse) jõuan lõpuks ometi kirjatarvete lattu (see on lahti kaks tundi nädalas), kus lasen omale anda kontoritöötaja põhivarustuse. Isegi auguraud antakse.

Õhtupoolikul on uute tõlkijate toimetamiskoolitus, õigemini näidatakse seal, mida tuleb teha, kui ette juhtub väga halb tõlge, isegi kui seda juhtub üliharva, sest majavälised tõlkijad on üldiselt väga head. Sedasi on see koolitus kasulik; ma alguses kartsin, et räägitakse toimetamisest üldse ja ma olen viimased neli aastat hommikust õhtuni tõlkeid toimetanud. Aga tõlkijate kvaliteedi erinevuse tõttu on lähenemine ka erinev.

Ja siis astun Ilutee linnaosa poole vaatama kaht korterit. Üks on tänavanime järgi kohe raudteejaama taga ja teine veidi kaugemal. Aga majanumbreid vaadates näen, et esimene on päris Ilutee uulitsa alguses ehk seega hotellist sajakonna meetri kaugusel ümber nurga. Jõuan selle ette minut enne kuut, tuleb ka maakler, kes valdab inglise keelt tasemel, et käsi-jalgu appi võttes saame jutud räägitud. Ausalt öeldes olen läinud bussi peale hotelli vastaskvartalist mööda teiselt poolt ja pole varem neid maju eriti teravalt silmitsenud. Igatahes seest tundub maja kaugelt kõrgem kui väljast. Trepp teeb arusaamatuid käänakuid ja läbib kaks paksu kandeseina, mis oleks asjakohane vast mõnes keskaegses majas, aga et selles kohas oli veel poolteist sajandit tagasi N. fort, ei ole nõnda teps mitte. Siinses mõistes I ehk kodumaises mõistes II korrusele jõudnuna muutub lai kivitrepp nagisevaks, järsuks, kaldus astmetega ja logiseva madala käsipuuga keerdtrepiks, millele keegi on peale pannud kosmeetilise laminaadi, aga mille tarind pärineb sellest hoolimata muinasaegadest. Ma ei mäleta, mis korrusel kuulutuse järgi korter oli, aga igatahes tõuseme majas korruse kõrgemale, kui seda akende järgi võiks tänavalt arvata.

Korter on paras pugerik, kõige suurem tuba on magamistuba, kahe pisikese aknaga (need vist ongi kunagised pööninguaknad). Elutoas on aknaid vähem ja ka tuld pole raatsitud võimsamat kui nii 60 W lakke panna, edasi köök ja kemps/duširuum, millel on tänava poole aken. See on korteri ainus korras ruum. Esikupõrand tundub kahtlaselt kühmjas ning trepikojas haiseb nagu keldris ehk siis seal on niiskuseprobleem (trepikoja seintel oli puittahveldus, küllap selle alt on kõik hallitanud). Küsin maaklerilt, mis on korteri pindala (selgitades pikalt, mis asi on pindala). Vastab, et ei tea. Küsin, kas loomi lubatakse. Vastab, et koerte kohta ei tea, peab omanikult küsima. Aga et teise korteri omanik koeri ei luba, siis pole mul mõtet sinna minema hakata.

Oh mis tore. Lähen parem poodi (kes enam ei mäleta, siis siinmaal sulguvad poed kell 18.30) ja ostan omale vahelduseks õunu ja apelsine. Mu arusaama järgi on teisipäev see päev, kui tuba koristatakse, nii satuvad apelsinikoored toa prügikastist ka vajalikku kohta (ma ei ole veel senini aru saanud, kuidas siinmaal prügimajandus toimib; see on ju igal maal isemoodi).

P, 19. päev: Oti saade, DVD

Magan kaua ja põhjalikult. Loobun kohaliku eesti seltsi matkast (ei mingeid lõbustusi, kuni korterit pole leitud) ja tegelen edasi tubaste tegevustega. Näen MSNi, venna, videomaki, video-/veebikaamera ja tohutu juhtmepuntra abil Oti saate kordust, kus Ott Inno Tähismaa nurka räägib. Vaene Inno.

Lõpuks ometi saan tööle läpaka DVD-seadme, mis iseseisvalt on esitanud kõike, mille failinimedel vähegi VOB-laiend küljes on, täpselt nagu filminduse algusaegadel ehk tummalt. Heliks oli vaja DVDsid mängivat vabavara.

Et mu DVD-kogus on täpselt üks plaat, vaatan esimesena seda. Film on allveelaevafilm "Das Boot" ning eri- ja huvialasest huvist valin jälgimiseks saksa heli ja eesti subtiitritega versiooni. Kuigi ma olen lubanud, et ma teletõlgete üle enam ei naera, ei ole mu arusaamist mööda DVD sama kui TV. No aru ma sain, aga ma olen ka elukutseline tõlkija (st tean, mis võis tõlkimisel valesti minna) ja teiseks tunnen valdkonda (st Saksa allveelaevadega seotud mõisteid ja oskussõnu) tugevasti üle keskmise. Umbes veerandi filmi pealt jäid silma järgmised apsud (ma alguses ei kirjutanud üles):

– Minategelasele antakse hingamisaparaat juhuks, kui hapnik hakkab laevast otsa lõppema "või kui allohvitser N. peeretab" (furzt). Eesti siivas tõlge: "kui allohvitser N-i jalad haisevad".

– "Need on meie laevade viimased raadiosõnumid (letzte Funksprüche)," ütleb komandör. Eesti tõlge: "Need on meie laevade viimased triumfid."

– Komandör kiidab, et pole kaunimaid laevu kui allveelaevad, need on peaaegu sama ilusad kui purjelaevad (Segelschiffe). Eesti tõlge: "lihtsalt laevad".

– Allveelaev läheb rünnakule hävitaja vastu, komandör käsib torpeedoaparaadid nr 1–4 vett täis lasta (Typ VII laevades olid aparaadid nr 1–4 vööris ja nr 5 ahtris; vee pidi selleks sisse laskma, et muidu ei oleks saanud aparaatide välimisi luuke lahti teha), siis käsib teha lahti ka aparaatide välimised luugid (Mündungsklappen). Eesti tõlge: "ahtriklapid". (Need peaksid olema inglise keeli "bow doors" ja arvatavasti on tõlkijal "bow" ja "stern" lihtsalt segi läinud.)

– Raadiost tuleb rusuvaid uudiseid ja pootsman läheb meeskonnale kurba uudist teatama: "Schalke sai pähe!" Eesti tõlge: "Meie meeskond sai pähe!" (No Saksamaalt võiks ühte ajatut jalgpallimeeskonda ikka nimepidi tunda...)

– Komandör uurib kaardilt, kas laev jõuaks olemasoleva kütusevaruga vaenlase laevadeni, ja käsib anda sirklit (Zirkel), millega vahemaid paremini mõõta. Eesti tõlge: "Kompass!" (No inglise keeli on ju sirkel "compass" ja ega siis tõlkija pole pilti vaadanud ega oma peaga mõelnud...)

– Ilmselt näpukas või väsimusaps: komandör käsib mõlemad mootorid panna tagasikäigule (beide Maschine zurück!). Eesti tõlge: "Kõik mehed tagasi!" (No siin on raske süüd isegi inglise tõlke kaela ajada, sest diiselmootor on alati "engine" ja elektrimootor alati "motor".)

– Laev sukeldub kiiresti; sõitva allveelaeva hädasukeldusprotseduur nägi ette, et kõik, kes vähegi said, jooksid vööri, et see alla kaaluda. Vastav käsk oli alle Hände nach vorn!. Eesti tõlge: "Kõik käed ette!" (No inglise keeli on ju ka "all hands", vrd "lost with all hands".)

Ja need on ainult mõni, mida taipasin üles kirjutada. Raamat, millel film põhineb, on nüüd eesti keeles ka olemas ja – kui selle tõlge vähegi hea on – seal on põhjalik ülevaade selle kohta, kuidas sõjaaegne allveelaev seest ja väljast välja nägi ning kuidas liikus. (Loodetavasti ei ole seda DVDd tõlkinud mõni siinse blogi lugejatest... Sellisel juhul võin pakkuda rohkemgi asjatundja kommentaare.)

Õhtul süvenen taas korterikuulutustesse, saadan umbes kuus kontaktisoovi ja märgin veel umbes 10 tk üles, kuhu kavatsen homme helistada. Nüüd on mu huvipakkuvate korterite registris 32 nimetust.

L, 18. päev: hotell

Ebaõnnestumine korteririndel on mind viinud suhteliselt loppi. Tegelen terve päeva tubaste tegevustega. Toiduvarusid ka ei ole vaja täiendada, nõnda et otsene vajadus väljuda puudub.

R, 17. päev: meilid

Siinmaal ei vastata meilidele üldse.

Kirjutasin eile hilisõhtul eile kohatud kinnisvarafirmale kirja, et tahan seda korterit üürida, ning kontrollin päevas väga palju oma erameili, aga kõik, mis sinna päeva jooksul tuleb, on tavaline spämm. Ja et nüüd on mul kohalik moblanumber, siis panin ka selle juurde, et vähemalt helistatagu, kui meili saata kardavad (*), aga ei midagist. Mu arusaamist mööda ei saa siinsetest mobiilinumbritest aru, kas need on lepinguga või ilma, mitte nagu kuus aastat tagasi Eestis, kui oli vaja samuti korterit ja maaklerid mu Simpeli numbri peale nina kirtsutasid ega tahtnud täpsemaid andmeid anda.

(*) 1995. aastal kirjutas praegune tohter dr V (ühtlasi dr V vend) umbes midagi nii, et Saksamaal on olukord e-mailiga väga kehv, sest keskmine sakslane "kardab e-maili nagu usklik vanapaganat". Aga see oli üksteist aastat tagasi!

Ja maakler andis sellise telefoninumbri, mida kasutab mingil selgitamatul viisil mitu inimest, kellest mõni ei tea asjast mitte tuhkagi, ei räägi mingit võõrkeelt ja viibib pidevalt autos ega saa seepärast üle kolme sõna rääkida, ja mõnikord vastab plekine prantsuskeelne jutt, mida arvan tähendavat: "Vaalesti vaalitud nuumber. Nepraavilna võõbrannõi nomer." (Äkki on relee?? – Vahest meie eakamad lugejad veel mäletavad, misasi oli releetelefon, kui vastaja tavaliselt ütles, et see, kellega te rääkida tahate, on minu naaber, helistage palun uuesti, ja uuesti helistamisel võttis vastu uuesti tema ja ütles, et oih, jälle teie, helistage veel kord.)

Kuna rohkem pidepunkte mul maakleri otsinguks ei ole, siis nõnda ootan terve päeva, et äkki tuleb neile siiski elu sisse, ja seetõttu ei aja edasi ka nn Buenos Airese korteri asja. Mis tähendab vist seda, et olen peaaegu tagasi otsingute alguses. Mein Weg hat Gipfel und Wellentäler ja täna on siis just see Wellental, mis algas vastu hommikut nähtud paha unega (jajah, kes veel ei tea, siis mu ratsionaalsest loomusest hoolimata võib unenägu anda tervele päevale värvingu). Esmaspäeval jätkan otsinguid Interneti-eelsel teel, jalutades kohale mõnda kinnisvarabüroosse (nende loetelu oli mul hotellis, sestap ei saanud kohale minna juba täna). Komisjoni korterikuulutuste hulgas ka midagi uut toredat ei ole.

Kontoritoanaaber B on oma pliiatsijupi üles leidnud ja teritab seda usinalt; kui ta nii jätkab, siis varsti kaob see tal küüne alla ära.

Täna sajab hõredat hoogvihma, pilvede all on väga selge. (Umbes üleeile oli olnud see, mida sakslased nimetavad Schlagregen, kus vihm ei kuku pilvest alla mitte püstloodis, vaid viltu ning peksab vastu seinu ja aknaid. Ja vihm peksis ikka päris viltu, kui arvestada akna kohal oleva karniisi laiust. Peaaegu rõhtsuunas. Hea, et aknad ei käi lahti.) Täna näeb mitu raksu, kuidas kümnekonna kilomeetri kaugusel ilmub pilve alla vihmakardin ning see aeglaselt üle maastiku liigub. Leian ka, et otse mööda orukülge edasi vaadates on silmapiiril mingi sopkataoline küngas, mida linnaümbruse topograafilisel kaardil ei ole (see on kaugemal). Tavaliselt silmapiiril olnud küngaste taga paistavad veel järgmised künkad. (Peaks kaardilt uurima ümbruskonna suhtelisi kõrgusi ja väja arvutama, kui kaugele kontoriaknast teoreetiliselt paistab – silmapiiri ligikaudne kaugus kilomeetrites on s = 117 × √ h, kus h on vaatluskoha kõrgus kilomeetrites.)

I will grow my own private branch off this tree

Õhtul hotellis söön põhjalikult (lõuna jäi nimelt vahele, sest just lõunaajal leidsin, et olin jätnud oma tõlkesse kogemata sisse kahekordse suurtähe ja faksinumbris unustanud võõramaiste punktide asemele tühikud panemata, ja ma vajasin itimeeste abi, et suletud dokument uuesti lahti teha ja viga prandada). Edasi loen ("Das Reich hört mit", mis jutustab Saksamaa pealtkuulamisasutusest, mis oli nii salajane, et liitlased said sellest teada alles pärast sõda ning ligi miljoni artikliga Wikipedias vastav artikkel puudub).

N, 16. päev: antietalon ja korter

Täna tibutab jälle vihma, aga mitte nii järjekindlalt kui eile. Loen jaama bussi peale minnes, mitu lõbustusurgast on hotelli tänava teises otsas viimase saja meetri peal. Ei ole kuus, on seitse.

Tööle jõudes taban toauksega peaaegu toanaaber B-t, kellel on fotokas kaasas ja kes parasjagu jäädvustab aknast avanevat vaadet, kui ma reipalt uksest sisse astun. Muudest töistest asjadest juhtub seda, kuidas B pisike toimetamispliiats kaob mitu korda ära (pakun, et sidugu sellele pael taha; aga pärast veereb see vist radiaatori alla, ühesõnaga, kaob lõplikult ja B on õnnetu). Siis tuleb käsk minna kuus korrust allapoole valvuri juurde tunniskaardi tarkvara uuendama; ja siis veel toimub üks keeleteemaline nõupidamine eesti kolleeg M-ga.

Päeva kirjakohaks on seekord lause kahjuritõrje vallast, ligikaudu selline: "Rotte tuleb kontrollida või nad elimineerida, kasutades selleks harki või labidat, või käsitseda surnud rotte kinnastega." Vaesed rotid! Jutt on muidugi sellest, et kahjurite arvukust tuleb piirata ja surnud rotte ei tohi igasuguste nakkuste ohu pärast palja käega puutuda, mitte sellest, mis riistaga täpselt neid maha nottida.

Aga pole viga, sellised vead on siiski pinnapealsed. Kui tekib kahtlus, kas tõlge ikka täidab temale pandud ülesande, võrdlen tulemust minu jaoks tõlkekvaliteedi antietaloniga. Tegu oli professionaalse, tõlkebüroos põhikohaga olnud tõlkijaga, kelle silmaring, valdkonnalugemus, keeletaju ja õppimisvõime oli null, kes ei lugenud läbi toimetaja tagasisidesid, aga kes oli kirjutanud suurepärase proovitöö ja ilmselt jätnud töövestluses ülihea mulje, ehkki mu arusaamist mööda olid tema varasemad tõlked olnud kõik surnud keeltest, kus raskemate kohtade peal võis vabalt panna punktiiri ja selgitada, et sellest kohast oli savitahvel või pärgament katki. Ja kõnealune tõlkija lahkus ametist alles katseaja (4 rohket piina tekitanud kuud) viimasel päeval. Toimetaja tagasisidedes oli ajuti äärmuslikke kommentaare nagu "mis Teil hakkas?" või "AAAAAHHHH!!!", mida ma muidu väldin; tema töödest sain väga palju õppematerjali praktilise väljendusoskuse harjutuste jaoks.

Siis tavalisest veidi varem ära (ilm on selge ja päike paistab) ja otsin vanalinnast üles mobiilipoe. Eile olin telefoniraamatust otsinud, kus see võiks asetseda, ja muidugi mõista käivad ka sellel tänaval numbrid teistpidi kui võiks arvata ning tänavasiltidega koonerdatakse siinmaal ka kõvasti, rääkimata juba majanumbritest, mis vanalinnas lihtsalt pole kombeks. Nõnda saan kohaliku moblakaardi omanikuks. Poemees räägib üllatavalt soravat inglise keelt (eelmine klient suhtleb ka inglise keeli), aga teine poemees on ukse juures rääkimas – mäletate mobiilide leviprobleeme? Eestis on akna all või kännu otsas rääkimine juba ammu möödanik...

Jalutan vanalinnast hotelli ja hotelli lähedal astun sisse kohalikku tubakapoodi, et hankida teine kinnisvaraajakiri kui see, mille ma olen hoolikalt läbi töötanud. Et olen selles putkas esimest korda, ekslen veidi riiulite vahel ringi, piipu pahviv kaupmees vaatab seda pealt, nagu see oleks kõige loomulikum asi. Mingis muus keeles ta ei suhtle kui kohalikus murdes ja mulle tundub ka, nagu ta nimetaks kohalikku raha kuidagi teistmoodi kui muud inimesed.

Putkast väljudes näen silmanurgast, et mingi pitsabaari ukse juures seisab suurt kasvu politseinik ja nügib üht tõmmut meesterahvast vastu ust. Rahvast on nagu rohkemgi, vist üks politseinik veel ja paar sammu eemal veel kolm tõmmut meesterahvast, kes rahulikult seisavad ja pealt vaatavad (resistance is futile), ning hetke pärast kuulen, kuidas käerauad kinni klõpsatavad. Ühesõnaga, Folgita Viljandi politsei tegutseb! Ilmselt õnnestus mul kohaliku kidura krimielu tähtsündmus oma silmaga (peaaegu) ära näha.

Hier kommt die Sonne

Siis hotellis proovin uue SIM-kaardi kohe järele ehk õigemini näen kurja vaeva, et EMT kaart välja koukida. Kaart paindub ähvardavalt. Proovin taskunoa pintsettidega, aga need ei saa millestki kinni haarata ja libisevad ära (ja vanad head hambaarstipintsetid võttis Tallinna lennujaama toll ju ära). Ei jää midagi üle, kui klõbistada Internetti aadress www.siemens.de ja otsida sealt C65 kasutusjuhend (põhjalikel sakslastel on kasutusjuhendid üleval, mujalt ei leia neid üles). Juhend õpetab, et kaart tuleb siiski lihtsalt välja tõmmata; kasutan ettevaatlikult tange. Selge, et C65 SIM-kaart ei ole ette nähtud pidevaks telefoni sissepanekuks ja väljavõtuks nagu vanal C35i-l oli. Eks kunagi pea ka teise mobiili hankima, nagu siinsetel eestlastel kombeks, aga see on tulevik (ja margiteadlik nagu ma olen, siis saab sama laaduriga läbi jne). [Kes veel ei tea, miks kõik mu iseseisvalt ostetud mobiilid on olnud Siemensid: see on olnud täiesti teadlik valik, austusest Siemensi kui ülipika traditsiooniga elektroonikafirma vastu – nad on tegutsenud sel alal juba sada viiskümmend kaheksa aastat!]

Ohne dich kann ich nicht sein (no kuulan juhtumisi plaati, vabandage sellised tundelised kõrvalepõiked).

Kella seitsmeks sõidan vaatama saadaolevat korterit D. maantee ääres, mis asub kuulutuse järgi H. külas. Mind on veidi hämmeldanud asjaolu, et korter paikneb 8. korrusel, ega kaardi järgi seal külas palju kohti pole, kus selline pilvelõhkuja seista võiks. Buss läheb F-ange külla ja sealt on kilomeetrijagu mäest alla astuda. No astun ja "küla" on parajalt uhke ning parajalt ägeda liiklusega.

Isegi linnusevaremed on silla kohal kaljunukal (silma järgi 14. sajand; üle kontrollides leian, et selle kividel on kõndinud ka Victor Hugo õnnis jalg). Silla juures jõuan T. maanteeni ja lähen edasi, jälgides majanumbreid, mida hulk aega ei ole. No ja siis on äkki number, mis vajalikust 120 võrra suurem, ent aega on ainult 13 minutit! Kiirmarss vastassuunas viib mind peaaegu linna tagasi, leian maja üles (see paistab kaugele) ja saan ka aru, miks kuulutuses oli pildistatud vaadet aknast välja otse, sest paremal on suur kiirteesild. Korter jätab üldiselt hea mulje.

Ja nüüd siis teisipäeval ja täna külastatud korterite kiirvõrdlus. Nimetagem esimese asukohta tinglikult Buenos Aireseks ja teise asukohta Kõrgmetsaks.

• Asukoht: BA – kesklinna serval, vanalinn jala 5 minutit; KM – linna halduspiirist väljas, bussiga ukse alt peatusest linna 10 minutit.


• Vaade: BA – tänav, vastasmaja; KM – jõgi, mets, kiirtee, silmapiiril linn.


• Kirjeldus: BA – "väga ilus korter, perfektses seisus"; KM – "ilus poolmöbleeritud korter ilusa vaatega rohelusse".


• Köök: BA – sisseseadeta; KM – sisseseadega.


• Pood: BA – toidupood 200 m; KM – kohalik maksimarket 1 km.


• Sõjalised objektid läheduses (aga me elame ju ohtlikul ajal, kus kõik on võimalik!): BA – kahe tuumariigi saatkonnad ja sünagoog 200 m kaugusel (viimast tuleb paraku samuti nimetada sõjaliseks objektiks, sest selle ees on sõiduteel terastõke nagu mõne saatkonna ees, ja saatkonnad on ju ometi sõjalised objektid, kui ma ei eksi); KM – suur maanteesild 300 m kaugusel, lennuväli silmapiiril.


• Haljasalad (peres on ju koer!): BA – kaks suurt parki 300 m; KM – midagi metsataolist kohe maja taga, kohale viib sild 9. korruselt.


• Suurus: BA – 2 tuba, 83 m²; KM – 2 tuba, 60 m².


• Maja suurus: BA – umbes 3 korterit; KM – väga suur.


• Maja ehitusaasta: BA – teadmata; KM – 1975.


• Hind: BA – väga soodne; KM – täitsa soodne.


• Seisukord: BA – remondieelne; KM – remondijärgne.


• Esimesed vajalikud ostud: BA – redel, laelamp, suur pott värvi; KM – madrats, tool.

Nõnda et siin pole tegelikult vist suurt midagi kaaluda.

Nõnda et soovige mulle homseks edu.

K, 15. päev: sea ruum

Hommikul kostab akna tagant kuldnoka laulu (või äärmisel juhul laulurästa, aga see teeb peaaegu sama välja). Et aknast paistab ainult vastasmaja ning kuurikatused, ei ole näha, kus linnuke laulab. Sajab täitsa tuntavalt vihma, kui välja lähen.

Jälle kodust eemal kuulan tuulte uluvat häält

Olen tuvastanud, et raudteejaama ja järgmise peatuse vahel on ikkagi üks erinevus: nimelt läheb jaamast Kirikmäe poole busse, mis vahepeal ei peatu. Nõnda et veidi pikem jalutuskäik veidi räpakamal tänaval (mööda mitte umbes kolmest, vaid umbes kuuest ööklubist) viib lõppkokkuvõttes kiiremini kohale. (Siiski, siiski, ei ole N. uulits nii must midagi. Näen täna hommikul, kuidas majaesist pestakse ja kuum vesi rentslisse visatakse, äärepealt oleksid kingad märjaks saanud.)

Tööl uuendatakse täna arvuteid, need on veerand tundi tahmas ja kõvaketas teeb sellist häält, et arvan kuulvat alt tänavalt (meenutatagu, et kontori korrus on orust lugedes kaheksas!) lumesaha häält. Aga et lund mitte karvavõrdki ei ole, siis saan aru, et see on ainult arvuti, mis sellist häält teeb.

Täna kontakti kinnisvaramaakleritega ei ole, kuigi hommikul olin saatnud kahe korteri peale soovi, et mulle helistataks ja külastus kokku lepitaks. Nõnda on seis praegu selline: läbi vaadatud umbes 300–400 kuulutust, saadetud 12 soovi kohtuda, neist on eri põhjustel öeldud ära umbes pooled, seni kahes olen kohal käinud, ühte lähen homme. Vaatan ka komisjoni intraneti kuulutusi, aga seal midagi sobivat uut ei ole. Vaatame, mida toob homne päev.

Töörindel on tänagi teemaks töökaitse põllumajanduses ja seekord on parandamist kuhjaga. Eriti meeldib mulle koht, kus räägitakse loomade tõstmisest, siis veereb jutulõng töökeskkonnale ja kolm lauset loomadest edasi on äkki küsimus: "Kas seal on piisavalt ruumi, et mugavalt töötada?" (Röh-röh!) Kuuldavasti oli kunagi ka ühe Nokia telefoni eesti menüüs üksus "Sea äratus".

T, 14. päev: huvitav korter

Kõigepealt soovin head sõbrapäeva! Uurige teie ka selle tähtpäeva tausta ja saate teada, et püha Valentinus oli nii tundmatu isik, et tema elust ja surmast ei olegi suurt midagi teada ja tema püha on üpris tehislik, asendades peaaegu samalaadse Rooma püha 15. veebruaril. (Eesti uuemas ajaloos seostub 14. veebruariga üks inetu lugu 10 aastat tagasi, aga sellest me siin rohkem ei räägi.)

Tänane hommik ja terve päev möödub paksus udus. Kirikmäe otsast avanev vaade on ahenenud kaheksale lähimale kuuseladvale ja avardub (vanalinnani, aga mitte kaugemale) alles õhtu eel. On jälle äärmiselt töine päev.

Lõunavaheajal kiirustan kella 12.35-ks K. uulitsale, kus et üle vaadata üks saada olev korter. Kuigi saan täpselt lõuna algushetkel kell 12.15 majast välja ja buss tuleb ka kohe, osutuvad majanumbrid jooksvat teistpidi ja nõnda tuleb teha üks soliidne kiirmarss (a gentleman will walk, but never run) ning jõuan kohale kell 12.36, mis pole selle ekslemise ja paari hoogu mahavõtva pika punase tulega foori peale peale sugugi paha. Korter on selgelt kehvem kui eelmine, mida vaatamas käisin, kuigi suur (aga tühi) nagu karjakoppel. Maakler ilmselt näeb mu pikka nägu ja küsib, kas ma lootsin ehk midagi muud, millele ma püüan vastata võimalikult reipalt, et korter on huvitav (kuidas see oligi ühes "Simpsonite" jaos, kus Marge läks kinnisvaramaakleriks ja Lionel Hutz talle õigeid väljendeid õpetas: mitte "kitsas", aga "hubane"; mitte "lagunenud", aga "rustikaalne" jne jne). Kui see kõrvale jätta, et mööbli ja isegi lampide seis oli null (no kraanikausid ja vetsupott ikka olid) ja et korter näeb välja tugevas remonditarbes, siis plusspoolte pealt on see, et põrandad on korralikud lakitud laudpõrandad ja mitte vaipkate nagu siin üldiselt ning et põhiliselt vajavad seinad kosmeetilist kohendamist ehk lihtsat ülevärvimist; ja kõige toredam asi on muidugi suhteliselt soodne hind, arvestades asukohta kesklinnas, maja väiksust ja seda, et korter hõlmab terve majakorruse. Nõnda palun paar päeva mõtlemisaega, et vahepeal ära näha ka paljulubav korter linnast väljas ilmselt kohaliku küla kõrgeima maja otsas. Peab muidugi uurima, kuidas on lood koduloomadega, sest peres on ju koer ka.

Õhtul avastan enda jaoks Eesti muusikakollektiivi D. ja imestan, kuidas ma senini olen ilma nende loominguta hakkama saanud.

E, 13. päev: korterid, kuukaart, Inno

Hommikul käin kiiresti kinnisvaraportaalis atHome.lu ning otsin sealt sobivaid kahetoalisi kortereid. Asukoha suhtes rakendan kriteeriumi "kui seda ei ole atlases, siis ei ole seda olemas" või õigemini "kui seda ei leia atlasest veerand minutiga..." (sest kui tahta vaatama minna, võib ekslemine võtta palju kauem aega). Leian paar korterit, mille suudan topograafilise kaardi abil enam-vähem maja täpsusega üles leida. Seekord olen õige kaval ja märgin ka endale üles, mis korterite peale ma palusin ühendust võtta. Laupäeval, kui viimati kortereid vaatasin, siis ma neid üles ei kirjutanud.

Hommikul kella kümne paiku hakkabki telefon tirisema. Olin täna kirjutanud viie korteri asjus, helistab neli (ja kaks meili tuleb ka, üks ühe laupäevase korteri asjus).

Esimene maakler pakub, et võiks kolmapäeval vaatamas käia, ja lubab tagasi helistada, kui omanikuga kokku lepib (no rohkem me temast täna ei kuule, aga et see käivat siinmaise klienditeeninduskultuuri juurde, siis ma ei pane seda karvavõrdki pahaks, vahest tuli midagi pakilisemat ette või läks lihtsalt meelest – nagu Tallinna näitlejal JU-l kord see, et tal on Vanemuises monoetendus).

Siis helistab keegi tädi ja miskipärast arvan ma hääle järgi, et see on kolleeg M ning ütlen oma nime järel telefoni: "Jaa?" Seepeale kostab torust: "Ach ja, sprechen Sie Deutsch?" ning igatahes aru me saame. — Aga igale maaklerile on tema esindatav korter nii kallis, et küllap nende arust teab ka iga muu inimene maailmas, millest parasjagu jutt käib, eriti kui see inimene on ise öelnud, et ta tahab selle korteri kohta lisateavet. Nõnda et on asjatu lootus, et nad ka kuidagi täpsustaksid, millisest korterist jutt käib. Eriti kui toru teises otsas on väljamaalane, kelle jaoks kõlavad kõik ümbruskonna ange-, lange-, range- ja dange-lõpulised kohanimed jumalast ühtmoodi ning ette kujutab ta nende asukohta ainult atlase abil. Sedavõrd ma saan aru, et see tädi teatab, et tema esindatav korter ühes neist dange-/range-kohtadest vabaneb alles aprillis, ja ma ütlen, et mul oleks vaja vähe varem. Siis ütleb tädi, et ta teab veel üht samasugust korterit tema korteri lähedal, ja lubab tagasi helistada, ja rohkem me temast samuti enam ei kuule.

Siis helistab üks onu, kes umbes pooleteist hingetõmbega vuristab oma jutu maha; mina saan tema jutust aru umbes ühe sõna (paraku ei mäleta enam, millise), nii et saan aru, kes ta on ja mida tahab, ja küsin, kas ta räägib äkki inglise keelt. "Oh yes," lausub onu rõõmsalt ja vaikib. Aga nende paari sõnaga, mida ta järgmise kahe minuti jooksul "inglise" keeles kuuldavale toob, saan ma aru, et see korter on vahepeal juba läinud "tu anotheer perzonn". Nii et me sellest kah midagi rohkem ei kuule (kuigi ma oleksin tahtnud teada, mis kohast jutt käib, et see oma nimekirjast maha tõmmata).

Siis helistab üks tädi, kes räägib üsna talutavat inglise keelt ning lepime kokku, et lähen neljapäeva õhtul vaatama korterit, mis paistab esialgu vägagi paljulubav.

Päeva muid sündmusi. Hommikul teen toreda jalutuskäigu läbi lumise südalinna (tuvastan, et haljasalalt koera järelt ei koristata, aga koeri on siin linnas väga vähe), ostma kuupiletit. Seal on hommikutunnil väga tühi ja kõle. Onu ütleb, et räägib inglise keelt, aga lasen ette näidata, mida piletiga tegema peab. Trükis selgitab (?) kõike ainult prantsuse keeles (nagu ma aru saan, saab piletit kasutada kolmel viisil; kui see ikka käib just selle pileti kohta, sest pilt on teine) ja pileti peal on juhis kohalikus murdes. Loodetavasti saan õigesti aru. Löön pileti bussis läbi ja nüüd see siis kuu aega kehtib. Peaks end 18 bussisõiduga ehk kahe töönädalaga ära tasuma.

Sööklasse jõuan umbes pool tundi enne lõunaaja lõppu ja prae asemel on järel tugevasti omapäraselt lehkava juustuga kaetud kartulid ja tuust kuiva salatit.

Tööl toimetamine jätkub, seejuures saan ühe 4-leheküljelise töö toimetada 14 minutit enne tähtaja kukkumist. Muidu suurepärane, aga leian ühe idioomivea (danger to life and limb on tõlgitud "ohtu võib sattuda elu ja mõni jäse").

Õhtul saan kodust meili soovitusega lugeda tänasest Postimehest koolivenna pikemat arvamuslugu ja selle sadu kommentaare, mida ma kõiki pärast hotellis lugeda kavatsen. Siis kuue paiku bussile, viimasel minutil poodi ja hotelli. Loen ja leian, et kooliajast saati koolivenna stiil muutunud ei ole. Tervisi igatahes!

P, 12. päev: kuld ja muuseum

Mihuke tore hommik: põõnan nii et auk maa sees, siis ärkan üles, teen teleka lahti, kohe esimeselt kanalilt tuleb naiste suusatamine, kus esiotsas on Neumanova ja Šmigun, ning distants on juba üsna lõpukorral; ja sealt see kuld meie tänavasse tulebki!!

Söön lõunaks suppi. Märgitagu, et Knorri purgisupp on sellise konsistentsiga, mida "liruks" nimetades läks soome sõber P naisega põhjalikult riidu. Supp peab olema ikka supp! Et lusikas seisaks sees püsti! Tuleb järgmine kord igasugu pudinaid lisada, et tummisem saaks.

Siis käin harin end kultuuraliselt, väisates kohalikku linnamuuseumit, mis on mitu korrust maa sees vanades majakeldrites. Põhiliselt tahan näha linna makette eri ajastutel: XIV, XVI, XVII, XIX ja XX sajandil. Teine keskaegne linnamüürilaiendus haaras müüri sisse sellise lahmaka maad, et linna polnud vaja enne XIX sajandi lõppu enam laiendada. Uusajal muutus linn tugevaks tsitadelliks, "Gibraltariks kuival maal": XIX sajandi keskel oli linna ümber 47 km kaitseliine ja nende all 23 km käike, mis XIX sajandi lõpus enamasti ära lammutati. Seda kõike tahan oma silmaga näha. Ja näengi. Maketid on toredad (lakitud puust) ja väga hästi tehtud ning näen, et viimase keskaegse müüri sees oli palju lagedat maad, mis asjade hilisemat käiku seletab. Samas muu muuseum kannatab ruumikülluse käes, mingeid viitu ei ole, kuspidi peaks ekspositsiooni järgima, ning kohati on ka väga pime. On tore rändnäitus propagandast ja ajakirjandusest, eriti palju näiteid on N. Liidust (nt kuidas Stalini + 4 võitluskaaslase rühmapilt kuivas lõpuks kokku ainult Stalini portreeks) ja Ida-Saksamaalt (eks seal oli seltsimeeste kujutamisega sama mure).

Maadlen õhtul FTP-ga (saan rohkem tööle kui nädal tagasi, ent siis kaob ühendus lõplikult) ja vahetan ära töölaua taustapildi (kogu mu digifotode kogu on kõvakettal kaasas). Aga harjunud ma sellega ei ole, kuigi tore pilt, iga kord võpatan, kui näen. Saan tööle veebipanga ja näen, et ka seal on kõik prantsuse keeli.

L, 11. päev: suits

Üritan teada saada, mismoodi süsteemid töötavad. Enam üldse ei mäletagi, mismoodi seda teada saab ilma Internetita. Siinmaal nimelt on Internet umbes samas kurvas seisus kui Eestis kümme aastat tagasi: üleval on tavalisel juhul kontaktandmed, midagi võõrkeeles pole, midagi kuskilt üles ei leia. Telefoniraamatus on küll eraldi Interneti kollased leheküljed, aga seal on teine numeratsioon kui tavalises kollases osas. Ja internetipank on just siis, kui ma seda proovida tahan, ajutiselt suletud.

Teen omale lõunaks praekartuleid, mis peaaegu päädib katastroofiga, sest kartulid otsustavad panniga kontakteerudes emiteerida paraja suitsupilve. Et pliidiventilaator on nn õhupuhasti tüüpi, mis midagi kuskilt välja ei suru, vaid niisama tuppa tagasi juhib, tuleb kõvasti loota, et see ikka suitsu kuidagi ära filtreerib (jube kahtlane), enne kui suitsuandur lahti läheb. Täistuurid on ventilaatorile ilmselgelt liiast või pole seda täistuuridel kunagi käitatudki, sest sellega kaasneb paras plärin ja toavärin. Aga lõpuks suits kuhugi kaob, sest kui pärastpoole linnast tulen, ei ole vinet enam näha.

Linnas käin uurimas, kas turismiinfost saab äkki midagi kasulikku, aga seal ei ole peale kahe teenindaja (kes kindlasti külastajad suulise teabega üle külvavad) suurt midagi. Mingeid abistavaid trükiseid kuskil ei paista. Sama on ka raudteejaamas.

Leian üles koha, kust saab bussi kuupileteid, aga see on nädalavahetusel kõvasti kinni. Võiks minna esmaspäeva hommikul, see tehakse seitsmest lahti. – Linnas tulevad peremeeste kõrval vastu üks Jack Russeli terjer ja üks basset. Veel kord imestan, kuidas Silvet suutis selle oma sõnastikus taksikoeraks tõlkida!!

Edasi raudteejaama (vt ülal) ja sealse toidupoe kaudu (võileibu ei ole, Granny Smithi õunu on) tagasi hotelli, kus jätkan lõputut aadressiraamatu korrastamist.

R, 10. päev: Torino algab

Hommikul hotellis Internetis mingi kohalik kinnisvaraportaal. Saadan kahe suhteliselt meelepärase korteri jaoks kontaktandmed, et mulle rohkem teavet saadetaks või vaatamisaeg kokku lepitaks. Nõnda juhtubki: üks büroo helistab ja lepime kokku teisipäeva lõuna, teine saadab pika prantsuskeelse meili, millest ma Babelfishi abil saan niipalju aru, et seal on koteri kohta lisaandmeid (natuke kahtlane tundub see, et korteris on varem olnud kass, ja kui seal on ka üle kogu põranda vaipkate nagu siinkandis kombeks, siis seda allergeeni ei saa sealt enam välja muudmoodi kui et kate tuleb üles võtta, nagu ma kodus Tallinnas kunagi tegin).

Korteriga aga on selline dilemma: sobiva suurusega ja hinnaga korter asub kas kuskil pärapõrgus – iseasi, kas pärapõrgu on selles Saaremaast väiksemas riigis üldse võimalik – või siis ei ole see odavam kui hotell, kus nädalas kord-paar koristatakse tuba ära ja viiakse prügi välja.

Tööl on tänane saak "looduslikud või puuris kasvavad kalad", kus ilmselt mõeldakse vabalt meres või sumbas viibivaid kalu, ja siis on tõlkija olnud endas äärmiselt kindel, et "discharge" on ikka ja alati väljavool, ja nõnda on saanud ta olukorra, kus vesi voolab jõgede kaudu merest välja (tegelikult käib jutt saasteainetest, mis voolavad jõest merre).

Söömas kohtumajas, kus pidi olema kõige moodsama sisekujundusega söökla. Hämaravõitu, muidu pole väga vigagi. Prae juures küsitakse, mis garneeringuid musjöö oma kala juurde soovib, ja mulle tuleb meelde, et kooliajal sai kooliaasta enne otsa, kui faktultatiivne prantsuse keel jõudis köögiviljadeni (sest Lauri Leesi õpikus käsitleti enne kahtlemata palju elulisemaid teemasid nagu Pariisi Pont Neufi silda või luuletust kolmest tikust öös). Nõnda palju ma olen siin oldud ajaga tähele pannud, et legumes on kartulist lahjemad köögiviljad, mida halvasti käituv mees Tony Smart nimetas inglise keeli oskussõnaga green things (vrd ka roheline sisalik leeguan).

Siis samasse majja kohvikusse, kus ma saan hakkama sellega, et unustan hajameelselt kakaomasina alla panna tassi ja seepärast voolab minu kakao tassi asemel otse läbi resti masina alla tilganõusse.

Seejärel KAD-maja pangast läbi, kust saan internetipanga kaardi. Pärast leiab kolleeg R, et mul on vedanud, et ma sain internetipanga kaardi juba pooleteist (ja mitte kolme) nädalaga.

Olen täna toas üksi (toanaaber B on ära) ja saan aknakatteid hoida täpselt sellisel kõrgusel ja nurga all, kui ise tahan.

Siis õhtupoole saan toimetamisele lisaks ühe väikse toreda tõlketöö, mida tehes läheb tujugi rõõmsaks, sest see võimaldab kasutada kogu mu tõlkeoskuste ja kogemuste arsenali (tegu on mingi sügisel ilmuva noortele suunatud teabevoldikuga, mille annab välja üks EL asutus, ja ma väga loodan, et vahepeal ei leita kedagi, kes mu ilusa teksti ära solgiks).

Aga kell on siis jälle halastamatult üsna palju saanud ning kiirustan bussi peale. Peatuses kohtun soome kolleegi J-t, kes kurdab, et ainus asi, millest ta siinmaal puudust tunneb, on see, et ta ei saa rahus poodi minna siis, kui ta tahab, vaid peab alati arvestama, et pood pannakse kinni kell 18.30 ja mitte üks kriips hiljem.

Õhtul telekast poole silmaga Torino olümpsi avamine. Eelmise olümpia avamine (Ateena) õnnestus mul omal ajal maha magada, hoolimata asjaolust, et olümpialaulu esitas vast mu lemmikuim laulja B ja ma isegi vist teadsin seda asjaolu juba varem. Aga nagu ma näen, on itaallaste arusaam pidulikust defileest üks suur klimm-pimm. Ei tea, kas see Toto Cutugno laul ka tuleb, mille soome tõlge on "Olen suomalainen"?

N, 9. päev: lumi

Hommikul hotelli aknast vaadates üllatun, sest õues olevad kuurikatused on valged ja suuri räitsakaid muudkui liugleb juurde. Hotelli vastas oleva tööhõiveameti ukse taga on saba rohkem kössis kui tavaliselt.

Päeva jooksul sajab lund mitu raksu juurde, vahepeal isegi natuke nagu tuiskab, on paar kõva tuuleiili, mis paugutavad veidi akendega ja lükkavad Kirikmäe otsas, kus on püsiv ehitusplats, paar ajutist viita külili.

Mul on fotokas kaasas ja toakaaslase B ergutuste saatel jäädvustan aknast avanevat vaadet eri valgustusega (eriti meeldib mulle pilt, kus muidu on pilves, aga vanalinnale langeb veidi päikest). Nagu vist olen öelnud, on vaade võimas ja seda saab nautida ka kohalt tõusmata, kui vaid aknakatted on üleval.

Lõunaks jääb lumesadu järele ja lumi hakkkab vulinal sulama.

Käime söömas KAD-majas, kus on nii populaarne söökla, et praegu pääsevad sinna enne kella üht sööma ainult oma maja inimesed. Kolleeg R räägib, et enne olla ka kõik meie maja inimesed KAD-majas söömas käinud, nii et kell 12.15 olevat kella juurde lõunaleminekuks registreerimiseks paras saba tekkinud.

Söökla on nii tuugalt täis, et vaba kohta annab otsida. Ruumi on väga vähe. Mõtlen, et parklate eeskujul ei tohiks ju üldse raske olla ehitada loendurit, mis näitaks juba tänaval (ja muidugi ka kuskil Internetis) reaalajas, mitu kohta kuskil sööklas on vaba – iga söökla nii sisse- kui väljapääsu tuleb paigaldada pöördvärav, mis loeb sisenejad ja väljujad üle, nende kahe arvu vahe on sööklas viibijate arv ning see arv lahutatuna söökla kohtade üldarvust ongi vabade kohtade arv. Nõnda lihtne see ongi.

Siis käime vaatamas KAD-maja all olevat toidu- ja muude esmatarbekaupade poodi. Hea teada. See on maja all parklakorrusel ja nii palju betooni sees, et mobiililevi sinna ei ulatu (no ilmselt keegi pole selle peale tulnud, et panna ka maa-alusesse parklasse mõni väike mobiilisaatja nagu Helsingi metroos). Siis tagasi töhe.

Toimetamise üks parimaid külgi on see, et aeg-ajalt saab nalja. Ja täna lõpuks jõudsin selliste leidudeni nagu "reoveepuhastitega ühendatud elanikkond", "pakendijäätmete tarbimine" ja "isiklikud kaevud".

Poodi jõuan viimasel hetkel, siis hotelli.

K, 8. päev: hüva vesi

Lähen hommikul bussi peale raudteejaamast, lootuses, et äkki saab sealt paremini peale. Aga seda ei tea, kas jõuab kiiremini bussipeatusse, sest kuigi see on umbes sama kaugel kui Vabaduse puiestee peatus, on see üks peatus tagapool ja vahepeal on kaks ristmikku, kus buss foori taga seisab.

Päeval söömas selle mehe järgi nimetet majas, tänu kellele on 9. mail vaba päev. Leian, et seal on väikestes kannukestes olemas vesi, sest eile võtsin sööklas tomatimahla, mis oli suur viga, sest see oli mitte ainult tugevasti pipardatud, vaid ka tugevasti soolatud, nii et janu kustutamise asemel see hoopis tekitas seda. Siinmaal on populaarne allikavee ehk gaasita "mineraalvee" joomine, aga mu arusaama järgi on see pudelisse aetud kraanivesi. Ja ega kraaniveel siinmaal ka eriti viga pole. — Mis tuletab meelde eesti fosfaaditeadlase P-ga juhtunud episoodi, kui ta sattus umbes viisteist aastat tagasi Soome-komandeeringus peole, kuulutas seal, et ta on teadlane ja teda huvitab, kuidas Soome pidu ära lõpeb, ja järgmine päev algas tema jaoks sellega, et kaanis kraanist vett ja ise kiitis: "Hyvä vesi! Hyvä vesi!"

Siis edasi kibe töö.

Õhtul poodi ei lähe, hangin raudteejaamast omale pealinna ümbruse 1:20 000 topograafilise kaardi (tore, kui riik on nii väike, et mahub ainult kümnele sellisele lehele ära). Sellelt on hea vaadata, kus on org ja kus on mägi.

T, 7. päev: printer, Kenny ja Helmi

Hommikul on väga rõske, sajab vihma. Oleks mul reuma, siis lõhuksid kondid valutada.

Töötegemine on täie hoo sisse saanud.

Päeval jälle JMO-majas söömas. Sinna minnes täheldan, et sellel vähemalt veerandsada aastat vanal majal on esiküljel pikk rida täiesti tarbetuid kaldus talasid, roostes ja lähemal vaatlemisel ka sammaldunud. Midagi need talad ei kanna ega kata. Midagi ei kukuks ka ümber, kui nad ära võtta. Võib-olla on need kunagi midagi kandnud, aga seda seal enam ammu ei ole. Või siis võiks ilme elavdamiseks need mingi erksavärvilise roostetõrjesüsteemiga katta, kasvõi liikmesmaade lipuvärvidega (Eesti omad seekord õigetpidi).

Pärast oma maja kohvikus, õnnestub lahti saada suurest hulgast vaskmüntidest. Mul on peenrahakott tagataskus ja kui selles on liiga palju münte, on selle peal paha istuda. Panin bussipileti jagu kõrvale, aga peale hunniku vaskmüntide oli järgmine vääring juba selline, mille ehtsust poes üle kontrollitakse; kui juhtub, et ma täna poodi ei jõua, siis tuleb sellega homme hommikul bussis maksta, sest kuukaardi ostmiseni ma veel ei ole jõudnud (kuigi täna sain juba teada, kus asub putka, kust neid saab). Kohvikutädi on kannatlik ja ootab ilusti ära, kuni ma sente loen.

Pärastlõunal saab valmis esimene toimetustöö. Toimetamise juhendis on soovitatud originaal ja tõlge mõlemad välja trükkida ja paberilt järge ajada. Kuigi see on kahtlemata ülevaatlik, olen senini elektroonilise võrdlusega hakkama saanud. Kui toimetus valmis, trükib süsteem välja tõlke kvaliteedi hindamise lehe (2 lk), mis tuleb allkirjastada ja viia viis korrust allapoole teatud inimese kätte.

No ja seepale ilmub veateade, et printerit ei ole; seepeale jookseb tõlkehalduse programm kinni. Kirjutan aga itimeestele ja kurdan oma muret. Siis jookseb kinni arvuti; taaskäivituse ajal tiriseb telefon, kust kostab pikk prantuskeelne jutt, siis veidi vaikust, siis küsimus, et ega ma vist prantsuse keelest aru ei saa; siis ootame, kuni arvuti täiesti tööle saab; ja siis läheb alles põnevaks. Nimelt mul keelatakse hiirt puutuda, kursor hakkab itimehe käe juhituna ekraanil ise ringi liikuma ja et üks häälitsus kostab väga kirumise moodi, siis võib järeldada, et kuigi printerit näitas, seda tegelikult nagu rohkem ei olnud. Itimees seadistab uue printeri ja prindib välja proovilehe, mida mul tuleb ära tuua ja öelda, kas on korras.

Kui vajaliku hindamislehe uuesti välja prindin ja seda ära tooma lähen, loen ära, kui kaugel see koridoris on. 33 sammu uksest.

Õhtul üsna viimasel minutil poodi, seal kassas saan vahetusrahana tagasi sellist raha, millega juba kõlbab ka bussis tipptunnil maksta, ilma et kaassõitjad väga pahaseks saaksid. Hr kassiir jätab tugeva mulje; äkki saaks talt võtta prantsuse argikeele tunde? (Kui see oli ikka prantsuse keel, mida ta kõneles.) Populaarkulturi tegelastest kõneles umbes samamoodi Kenny McCormick. Näiteks "Tere õhtust!" on tema öelduna umbes nagu "bää!" ja "Palun!" on lihtsalt "kääks!" (Olen täheldanud ka, et kui vastutulija mis tahes keeles kõnetuse peale teha "mm-ää!" ja vehkida pisut kätega, siis nad jätavad kohe rahule ja lähevad edasi.)

Poest tulles oli Jaama tänavas väike ummik ja vöötraja juures peatus (no palju edasi ei oleks niikuinii saanud) suur roheline prügiauto, mille juht viipas käega, et võib julgesti ületada. Juhi ees tuuleklaasi vahel oli suur silt (numbrimärk?) tekstiga "HELMI". — Terve tee hotellini kujutasin ette, kuidas juht prügikaste kärutades unistab, et Helmi talle näitaks vaid, mõni moodne samm kuis foksis käib, sest paarist sammust peaks ju aitama, et ta võikski tantsida.

E, 6. päev: suur

Päev on töine ja ohne besondere Vorkommisse, nagu sakslane ütleks. Hommikul on arvutipõhise tõlkimise koolitus. See kestab 5 minutit, sest ma tunnen seda rakendust väga hästi juba varasemast ajast. Õhtul näidatakse kahte teist andmepanka. Veel näen lauset, kus sama lühend tähendab mu arust algul üht ja paari sõna pärast teist asja (aga nagu hiljem välja selgitan, ei ole mul õigus, ja parandan ära).

Lõunal käime kolleegide R ja B-ga hiiglaslikus JMO-hoones, kus on ligikaudu kombinaadi mõõtu söökla. Hoolimata asjaolust, et samas majas töötab vähemalt 60 eestlast, ei ole sööklas eesti keelt kuulda. Õieti ei ole seal sadadest sööjatest tekkiva lärmi tõttu kuulda üldse mitte midagi.

Pärast tööd jalutan läbi laupäeval raudteejaama tagant leitud toidupoest. See on siinmaa poodidest, kuhu ma seni sattunud, kõige suurem.

P, 5. päev: lihtne!

Kuidas olen täna targemaks saanud:

1) see, et maailma ainsa suurhertsogiriigi õunaaedniku van Dijki Pink Lady õunad sarnanevad pealtnäha Royal Gala õutega, on väga petlik. Toime sarnaneb mõnele Poola odavõunale, mida Eestis müüakse igal pool;

2) kuigi jäätis sisaldab palju energiat, ei anna selle söömine sooja;

3) kui arvuti läheb tudile, siis läheb tudile ka kõvaketas ja FTP-ühendus katkeb.

Veel saan täna teada, mis tunne on kolm tundi iga 10 minuti tagant FTP-ühendust taastada ja mis imeline mõju on asjal nimega koodek. Nõnda et päraslõunal võin (kergelt lõdisedes) nautida üht viimase aja filmi, mida mul lahkesti vaadata lubatakse.

Edasi jätkan oma aadressiraamatu korrastamist, ei tea, peaks umbes juba poole peal olema. Ja mis kõige huvitavam – kõigi inimeste kohta tuleb ka meelde, mis seoses ma neid kohanud olen.

L, 4. päev: korter ja Skype

Käin tutvumas ühe korteriga, mida üürile pakutakse. See asub siinses mõttes kuuendal korrusel pilvepiiril, vaade on uhke, aga erilise suurusega korter ei hiilga ning ei tundu ka eriti kutsuv (soe vesi ja küte käib gaasiboileriga, mis teeb hääli, ja siis tundub mulle ka, et seal võib olla niiske). Mõtlemisaega antakse homseni. Aga see on ka alles esimene korter, mida vaatamas käin; eelmisel korral korterit otsides käisin vaatasin läbi 15 korterit, enne kui leidsin sobiva.

Siis jalutan parkimismaja alla kaubanduskeskusse, kus selgub, et ega seal toidupoodi ei olegi, lihtsalt vana silt on alles, ja siis raudteejaama juurde, kus esmalt näen, kuidas buss seisab peaaegu keset tänavat ja selle juhiga vestlevad kolm politseinikku, kes lahkuvad, aga kedagi endaga ei vii. Ei tea, mis seal juhtus.

Leian raudteejaama juurest viisaka toidupoe, kus müüakse koguni puuvilja (poes bussipeatuse ja hotelli vahel, kus olen mitu korda käinud, on puuviljad eraldi käsimüügis). Kõnnin üle raudtee teisele poole, veendun, et seal on üsna kena elurajoon, kuigi võib olla lennukite ja rongide tõttu mürarohke, ja leian sealt suure toidupoe ja sama keti majapidamistarvete poe. Tuleb uurida mõni päev lähemalt.

Kohalikku jäätist tehakse vist piimapulbrist.

Õhtul üritan tekitada MSNi kaudu kõneühendust. Hakkan Skype'i kasutajaks. – Skype'i eesti tõlge on rabav. Kohas "dial" (tegusõna, tähendab "vali number") on inglise sõna tõlgitud vist esimese sõnastikuvastega: "numbrilaud"!!

Telekast saksa miljonimäng ja saade stiilis "talente otsitakse". Viimase soome analoogiaga võrreldes oskavad sakslased ikka väga hästi laulda ja stiil on ka toredam. Edasi veerand silmaga mingi vana sõjafilm, mis osutub olevat Cross of Iron (1977), mis on üks umbes kolmest Teist maailmasõda kujutavast filmist, mis tunnevad kaasa sakslastele.

Selle taustal paneme vennaga üles FTP-ühendust, mis pärast paljusid katseid lõpuks ka tööle hakkab.

R, 3. päev: töö hakkab

Hommikul hotelli vastuvõtust läbi. Esmaspäevast onu ei ole, aga on üks tädi, kes asjast teab ja kellelt saan raha ja uue kviitungi ning kinnituse, et peale vale parooli oli mulle antud kogemata ka vale kasutajatunnus, nii et mõni ime, et midagi ei juhtunud.

Hommik on karge (olevat kaheksa kraadi külma) ja selge (inversioon), maapind ja puud on härmas, majakorstendest tuleb valget auru. Ilmselt reede puhul (või ka veidi varasema kellaaja puhul kui eile) on bussis rahvast sedavõrd vähe, et saan peagi istuma.

Tööl uurin meilitsi, kellelt saan vajaliku koolituse veel kahe süsteemiga töötamiseks, millest üht ma muidu tunnen, aga kindlasti on selles siin spetsiifilisi asju, mida on vaja teada. Saan vastuseid ja lepin koolitused kokku esmaspäevaks. Majandusülem tahab, et ma saadaksin talle oma pangakonto numbri faksiga (personaliosakond on linna teises otsas), mis tähendab pikka otsimist – alguses otsime koos appi tulnud toakaaslase B-ga faksiaparaati ja siis kedagi, kes seda ka kasutada oskaks. Aga faks saab saadetud.

Ja kui siis olen oma kohal tagasi ja olen just mõelnud, kas ka tänane päev kulub jämedalt öeldes pöidlakeerutamisele, siis läheb lahti! Hakkab tulema tööd! Esimene tekst on poolteist rida pikk, aga paras pähkel.

Ja siis tuleb uksest ja aknast, inimeste ja masina tõlgitud asju üle vaadata. Püüan olla väga täpne. Kahju ainult, et eesti kolleegid istuvad maja teises otsas, sest on ju nii tore parimaid leiutisi kolleegidele ette lugeda! (Sest vana tõde on, et pole paremat rõõmu kui kahjurõõm... kuigi omaaegne toakaaslane S arvas, et see on hoopis isetegemise rõõm.) Näiteks kui tekstis kirjutatakse jäätmekäitluse asemel prügitöötlemisest või on saadud "kasutajaliidese" asemel salapärased "programmisõlmed" (meenub muinasjutt tuulesõlmedest) ja veel mitu asja, mis ei jää meelde.

Ja nõnda jõuan ka täna üsna viimasel minutil sööma ning veel paari tunni usina töö järel saab tööpäev otsa. Liigun linna ja poe kaudu hotelli. Toidupoe kõrval on suur raamatupood, aga see pannakse kinni kell kuus, eile jõudsin selleni kell 17.58 ja täna kell 17.59. Võib-olla homme.

Hotellitoas ootab mind sildike, millel on kirjas kasutajatunnus ja parool. Proovin ja oh seda õnne – töötabki!!

N, 2. tööpäev

Viimase paari kuuga kogetud perekondlikud läbielamised on tugevasti langetanud mu kehakaalu ja et praegune püksirihm on veidi liiga pikk, tundsin eilse päeva jooksul pidevalt, kuidas püksid üha allapoole vajuvad. Ammusel õndsal ajal tegin solidaarsuse mõttes läbi kuulsa kahenädalase valgudieedi (mis pidavat kehakaalu langetama 9 kilo) ja pärast seda kukkusid korra mul kodupüksid jalast. Nõnda et bussilt tulles pidin aeg-ajalt tegema näo, et otsin midagi paremast ja siis vasakust püksitaskust, ise neid kergitades.

Seega on täna esimene asi rihma lühendamine, mida sellel rihmal tehakse pandla poolt (pannalt rihmaga ühendav kruvi tuleb lahti keerata).

Vabaduse puiesteel jään maha bussist nr 5 ja siis mõistagi bussist nr 18 — igale Vabaduse puiesteele maailmas oma 18. buss! — sest ei mahu peale. Kolmandale napilt mahun. Kirikumäel suundun kohe alustuseks panka (kolmat korda). Et eile kohatud hallipäist vanahärrat ei ole, käin teise telleri jutul. No kuidagi me teineteisest siiski aru saame. Noorhärra annab igavese pataka pabereid ja käsib umbes kahekümnesse kohta alla kirjutada.

Eile ei pidanud ma kaardiga oma tulekuid ja minekuid meldima, aga täna juba küll. Aparaat näitab hommikul kohe tööaja saldoks "-7.30", ma algul ehmatan ära, et äkki eile ikka pidi tulekud ja minekud kirja panema ning ma olen ühe tööpäevaga miinuses. Aga õnneks arvan valesti.

Kohe hommikul oli NHE-maja kohvikus koosolek, kus avalikustatakse uue direktori nimi (üks leedu daam – ehk pidu Balti tänavas!). Päeval tuleb meilis link tema ametlikule CV-le, mis on ainult leedu keeles. Et ainus teadaolev leedu sõnastik internetis on leedu-poola, tuleb tema keeleoskuse müstilisemate keelte teadasaamiseks sealt vaadata – sest no kes oskaks arvata, et "Poola" on leedu keeles "Lenkija"?

Siis arvutisüsteemide koolitus. Algul selgitatakse, mida teeb XP, ja mul tuleb kange uni peale. Ilmselt on varem tööle tulnud inimesi, kes pole arvutiga sinasõbrad olnud. Koolitus jätkub õnneks huvitavamalt, ühe põhilise töösüsteemi tutvustamisega, mida eile olin sissejuhatavalt näinud.

Siis tõusen tagasi pilvede alla oma miljonivaatega kohale (näiteks mõned kolleegid vaatavad võsa ja teised betoonseina). Loen koolituselt saadud arvutijuhendi läbi (mul on tunne, et ma olen seda juba kaks korda lugenud) ja selles järge ajades vahetan ära oma parooli.

Et mulle on antud harjumiseks ja kohanemiseks, nagu näib, mitu päeva aega, enne kui tööd ka antakse, proovin saata koju ja lähematele sõpradele meili (osalt õnnestub) ja siis täidan natuke pabereid (mul hakkab järg segi minema, mis ja kuidas, aga õnneks on igal lehel kirjas, kellele ja kuhu see tuleb saata).

Umbes kell 13.36 meenub, et mul on kohustuslik pooletunnine lõunapaus pidamata (mis peab olema läbi kella 14.15-ks). Samas ei taha ma lõunat vahele ka jätta, eilne sööklasöök oli tore. Kiirkäiguga samasse sööklasse kui eile (seekord oli rahvast vähe) ja tagasi; pidin koguni aega parajaks tegema: kuulasin tihaseid ja vaatasin vareseid (üleni mustad mustvaresed, hallvares on hariliku varese teine alamliik). Kui läksin lõunale ja sealt tagasi tulin, näitas meldimisaparaat järelolevaks tööajaks "-2.56".

Evakueerimisplaani uurides saan teada ka tähtsa asja: kus asub lähim kemps. See on kohe koridoriseina taga, aga kohale saab ainult suure kaarega: minekuks tuleb avada (lülitist ja tagasi kaardiga) üks rauduks, minna pool korrust trepist üles (tagasiteel alla) ja läbi veel ühtede tuletõkkeuste.

Ilm oli hommikul udune, puud olid härmas; päeval oli väga tugevas vines päike.

Pärastlõunal on teise tööprogrammi koolitus, selle haldaja lubab varsti tööd ka saata, ja annab juhendi läbi lugeda, mida ma siis oma laua taga teengi. Toanaaber ütleb, et tema küll juhendit ei lugenud, aga mis siis, ma loen alati kõik juhendid läbi, nendes on mõnikord kasulikke asju.

Siis saab tööaeg otsa, sõidan mingi suvalise bussiga linna (ma ei ole numbrisüsteemist aru saanud, äkki kõik bussid ei tulegi raudteejaama juurde). Kõnnin hotelli vastuvõttu, kust eile helistas see onu, kes oli esmaspäeval mind registreerinud ja interneti eest liiga palju raha võtnud, ja lubas liigse raha tagasi maksta. Aga tema asemel oli üks neidis, kes ei teadnud asjast mitte midagi. Küsisin, millal too härra ise kohal on, proovin siis uuesti (teine põhjus on ka, ma tahan ükskord ometi välja selgitada, miks internet ei tööta, mul on muidu võõrutusnähud).

Oma hotelli ja toidupoe poole kõndides oli nii tugev udu, et liiklusvahendite ees pidanuks keegi kääridega käima ja udu lahti lõikama. Märkan, et poe ees (ukse ja kassade vahel) istub mitu heas toitumuses koera, kes oma peremehi ootavad, igale möödujale anuvalt otsa vaatavad, kurvalt haugatavad ja siis natukese aja pärast midagi nätsutavad.

Õhtul hotellis teen kinnisvara analüüsi, mis maksab üürikorteri ruutmeeter. Äärmused leidsin sellised: ühes oli 20 ruutmeetril kaks tuba, teises oli elutuba 60 ruutu. — [Meenub pärimuslugu pärast sõda Eestis erakorterisse majutatud Vene ohvitserist, kellel ülemus käskis toa pindala ära mõõta. Peagi teatas ohvitser, et tema tuba ruutmeetriga mõõta ei saa, sest seina äärde jääb ruutmeetrist kitsamaid ribasid. Selgus, et ta oli lasknud enale teha ruutmeetri suuruse vineertahvli ja märkis ruudud põrandale kriidiga. — See omakorda tuletab meelde dr R doktoritöö kaitsmisel oma kõrvaga prof M suust kuuldu: "Protsent on osa sajast, aga Teil oli 96 patsienti, oleks pidanud ikka 100 olema, muidu ei saa ju protsenti arvutada!"]

K, 1. tööpäev

Hommikul tõusen vara, valmistun põhjalikult ja klõpsin telekat, kust tulevad tavalised hommikusaated. Silma jääb üks multikas, kus on soldataara, varbad õigesti – papagoidel on nagu rähnidel kaks varvast ette ja kaks taha, mitte 3+1 nagu muudel lindudel; see on tavaliselt valesti.

Siis bussi nr 7 peale. Algul oli ka korraks mõte, kas ei peaks äkki igaks juhuks minema jala, aga mõõtsin tee kaardilt ära ja sain 4,5 km. Paljuvõitu. Bussiga oli mööda kiirteed kaks peatusevahet.

Jõuan kohale veidi enne üheksat, saan alt valvelauast ilusti sisse ja tunnen vajaliku tädi ära. Halduslikku juttu jätkub kaheks tunniks: vaatame teetopsi kõrval [Lipton!] koos läbi paksu paberimapi, mis kõik tuleb kunagi ära täita ja asjaomastele inimestele saata (õnneks on iga peale kirjutatud, kellele). Turvaülem näitab PowerPointiga ülevaate asutuse turvanõuetest. Muud keelt peale prantsuse ta tegelikult suurt ei räägi ja fail on ka prantsuse keeli. Tal on kaasas abiline, kes vahel aitab.

Siis viiakse majandusülema jutule, kes räägib pikalt-laialt sellest, millest koosneb palk ja milline on tervisekindlustus. Ega tema inglise keelest ka päris kõike aru saa, aga ühiseid keeli meil rohkem ei ole.

Siis tehakse näopilt ja pannakse see uhke kaardi peale, mis avab kõik vajalikud uksed ja mis peab tööl alati nähtaval kohal enda küljes olema. Siis saab kell üksteist ja sohver sõidutab mind kaarega ümber linna Kirikumäe otsa, kus hetkeks keegi ei tea, kes ma olen ja mida minuga peab tegema, aga siis saadakse järje peale.

NHE-maja Kirikumäe nõlval on veidra ehitusega. Esiteks on see põhiplaanilt kuusnurkne nagu meekärg. Keskel on suur kongressikeskuse saal (kuusnurkne), selle servades ja all kabinetid (õnneks mitte kuusnurksed, aga tavatuid nurki on ootamatutes kohtades). Maja kuusnurkne kuju tähendab, et domineerivad nurgad on 60° ja 120° – tuletades meelde ühe ergonoomiaraamatu soovitust vältida muid nurki kui täisnurka, muidu pimedad eksivad ära. Majal on mäe poolt vaadatuna kolm ja oru poolt kaheksa korrust, kõik eri laiusega, nii et väljast näeb ka püstsuunas peale täisnurga muid nurki. Sissekäik on korrusel miinus üks ja meie kontorid asuvad korrusel miinus viis, miinus neli, miinus üks, null ja pluss üks. Nõnda et treppidest liikumist või liftiga sõitmist tuleb päevas päris palju ette. Mainitagu, et trepidki on kuusnurksed ja nendel on korruste vahel kahe-kolme marsi asemel viis, igaüks pööratud 60°. Korruselt pluss üks vaadatuna kaob trepi keskel olev šaht kaugesse sügavusse; raamatukogust tulles kostis sealt kauget müra ja meenusid morlokid "Ajamasina" filmist, kes elasid maa all ja sõid maa peal vegeteerivaid lillelapsi eloisid.

Kontor on korrusel pluss üks ehk täitsa räästa all ja toanaabri hr B sõnutsi on sellest kogu majas kõige uhkem vaade (täitsa usun). Ega mul lasta kaua seda vaadet imetleda, sest aknast sirab päike sisse ja kardinad tuleb ette langetada.

Siis käime söömas; kõrvallauas räägitakse eesti keeles. Söök on suhteliselt odav. Edasi suurte ja tähtsate majade vahelt läbi KAD-majja, kus on pangakontor. Kolleeg R näitab eemalt, et kahest tellerist oskab inglise keelt hästi vanem, mingu ma tema juurde. Et mul pole konto avamiseks vajalikke pabereid kaasas, tuleme tulema. Võtan paberid ja lähen panka tagasi. Selgubki, et ega siinmaal pole pangakonto avamine sama lihtne kui Eestis, siin peab olema tööandja tõend, et tõesti töötad siin (õnneks on pakis neid mitu tükki) jne. Saan teada, et päevasel ajal võtab konto avamine aega, aga tulgu ma homme hommikul tagasi, siis on konto avatud.

Seejärel tööle ja raamatukokku. Näen nimekirjast, mis eesti sõnastikke seal on, ja sünnib tilluke vaidlus selle üle, kas tõlkija laud peab ikka olema sõnastike all lookas. Internetisõnastike vilunud kasutajana ma punnin vastu, sest mitu aastat oli mu töölaud praktiliselt tühi, seal oli alati ainult ÕS, sest isegi Silveti materjal on Internetis mitmes kohas olemas. Aga paar vajalikku raamatut ma saan kaasa siiski ning rändan selle koormaga oma lauani, mis muidu on kuvarit, sõrmistikku, hiirt ja telefoni arvestamata täiesti tühi.

Edasi tutvun IT-süsteemiga ja loen seal olevaid juhendeid. Leian meiliprogrammist ELi asutuste töötajate tohutu meiliaadresside loetelu ja sellest mitu ärakadunud eesti kolleegi.

Esimese tööpäeva lõpuks on jalad treppidest muudkui üles ja alla käimise järel täiesti tunda. Oma korruse WC-d ma esimesel päeval iseseisvalt üles ei leiagi. Tore on see, et mu laud on kohvinurgast 5 korrust kõrgemal, mitte selle kuulderaadiuses nagu eelmises töökohas.

Aknast paistab ilus päikseloojang vanalinna kirikutornide taha ja aeg on hotelli minna. Bussi sisenevad minu ees kah eestlased (kas ka igas maailma bussis on vähemalt üks eestlane?), kes räägivad üsna valjult oma terviseprobleemidest ja sellest, kuidas siin bussijuhid ei oska sõita.

Bussi pealt otse lähima poeni. Parkimismaja all osutub olevat terve kobar väikepoode, kümme minutit seitsme peal juba enamikus kinni. Edasi võtan suuna sellele, mis oli detsembris hotelli lähedal. Juhuslikult leian teelt paraja suurusega poe, mis on veel lahti. Which was nice.

Õhtu sisustab selline tubane tegevus nagu Windows Movie Makeriga filmi monteerimine. Filmiks on filmiarhiivis olev 3-minutiline tummfilm sellest, kuidas Harald Nugiseks sai Türi haiglas 20.4.1944 Rüütliristi. Arhiivis on filmi jupid täiesti suvalises järjestuses kokku liimitud, näiteks käib Nugiseksil Rüütlirist justkui kogu aeg kaelast ära ja kaela tagasi. Võtan selle pulkadeks lahti ja üritan uuesti, seekord loogilises järjestuses kokku panna. Selgub, et see 3 minutit koosneb u 60–70 jupist, mis on üles võetud kahe kaameraga ja mõnd kohta on kaamera jaoks korratud (nt teiste haigete õnnesoovid).