P, 2030. päev: do not lean to the imperial

Ühe külalise liikumisraskuste tõttu toimub liikumine Välgulinnas enneolematul meetodil – muudmoodi kui jala (1,9 km). Olin järele uurinud, mis buss jaamast keskväljakule sõidab, ja isegi leidnud ühistranspordi veebilehe, aga see oli suuresti kasutu, sest kuigi seal oli leht „Kuidas käituda peatuses ja bussis?”, ei olnud kuskil mainitud, kas piletit müüb ka bussijuht. Loetletud olid kõik suitsu- ja leheputkad, kus pileteid müüakse (nagu Prantsusmaal kombeks, ei müü sugugi mitte kõik), aga sellele, et võib-olla müüb ka bussijuht, viitas ainult vihje, et pange bussi oodates täpne raha valmis. Lehelt „Bussivõrgu tutvustus” lootsin, mõistagi, leida bussivõrgu plaani, aga tutkit, seal oligi tutvustus, pikk jutt. Algeline värk.

Kohapeal selgub, et jaamaesise kuumaastikuks muutnud kaevetööd on laiali löönud ka jaamaesise bussipeatuse, mis on nüüd 200 m raadiuses umbes üheksas kohas.

Nii et sõidame kesklinna hoopis taksoga! Juht lahke, sõit kiire ja hind ainult 8.50 (nelja inimese bussipilet muidu 4 × 1,25 = 5).

Katedraal, kus pildistan mõningaid vanimaid vitraaže ja taban juhuslikult tähendusrikka pildi, kuidas kohtuvad lõppenud riituselt lahkuva kooripoisi ja mööduva skaudi pilk; panen selle allkirjaks „Eri viisid veeta pühapäeva”.

Pärast väljumist näeme, et minirongi hooaeg on läbi, ja pisut kurvastame, et pühapäeva tõttu on kõik muud kohad ka kinni ja kas tegime sellise reisi tõesti ainult ühe kiriku pärast. Käin vaatamas, kas bussipeatusest kohe katedraali kõrval läheb busse jaama. Läheb, aega veerand tundi. Umbes minut enne liinibussi tuleb aga ringsõidubuss, mistaolist näeme Välgulinnas esimest korda. Lähme peale, saame minirongist palju pikema tiiru, kus näidatakse linna teise nurga alt.

Tutvustusest nähtub, miks me ringsõidubussi varem Välgulinnas näinud ei ole: sõidab muidugist üksainus buss, mis paaris nädalal sõidab hommikuti Välgulinnas ja pärastlõunati René Artois’ sünnilinnas; paaritutel nädalatel vastupidi.

Pärast ringi on järgmise jaamabussini veel 40 minutit aega. Ootame samas bussipeatuses katedraali kõrval, aga mul on kaasas õnnelik kooslus: binokkel ja teleobjektiiv. Keskajal ei olnud silmatervishoid üldiselt kiita (suits, hämarus, korrektiivvahendeid netu), pikksilmi ka ei olnud, niisiis rõõmustasid kõrgel friisidel taimeornamendi sees äkki olevad pisikujud mitte kotkasilmseid linnakodanikke, vaid eelkõige ehitustöölisi („Kas sa seal teisel pool neid naljakaid kujusid nägid? Mine vaata, telling on alles seal juures!”) või olidki ette nähtud järelpõlvedele, sest kes nii kõrgele ikka ronis, enne kui oli vaja midagi ümber ehitada. Või ei olnudki, mida tõendab sajandite nõgi vihmavee eest kõrvale jäänud kohtades.

 

Taimornament, taimornament, aga äkki pidu ja pillerkaar torupilli saatel

 

Paremalt: narr, teine narr, lõbutsev emand ja muretsev isand, kes peab kõige selle eest maksma

 

Murelik öökull ja palju veidrat tegevust tema ümber

Küllap on pisikujudes tänapäevaks mõistmatu sümboolika, nagu öökulli ründab ühelt poolt tuvi, aga teiselt poolt sikutavad mingi teine lind ja lohe, keda kiusab augulist hiigelpaprikat käes hoidev püksata tantsiv mees (see ikka on mingi hiiglaslik piprakaun või piklik kõrvits, mitte nagu sarja „Isa Ted” osas The Passion of St Tibulus: „That wasn’t a banana, Dougal.”). Tantsijate, loomadega, pidutsejate ja sõjameestega kohad paistavad kogu katedraali ümbermõõdust ainult mõnekümne meetri peal; nimetet friis läheb ümber kogu kiriku. Pean teinekordki täpsemalt uurima.

Siis pildistame iseendid ja tuleb ka liinibuss, mis näitab ära ka vanalinna mõne eriti kitsa tänava. Üldiselt on bussijuht elava loomuga, akendest tuleb GPS-signaal läbi (kaugrongides muide ei tule) ja püsti püsimine on tükk tegemist.

Pärast õhtul vaatan pilte läbi ja märkan, et vastu jaamahoonet kusev isand on kaks kaadrit varem jäänud pildile ka nägupidi. Seega pidi ta fotokat nägema ja sellest hoolimata hakkama jaamaesisel platsil kusema. Üks külaline arvab, et isand märgistas oma territooriumi, millest arvan edasi, et tähistas, et see on ikkagi Prantsusmaa, sest kes muidu saksapärasest jaamahoonest oskaks seda arvata.

L, 2029. päev: photokina 2012 ja muu Köln

Jala jaama, mööda sõidab kolm bussi, sh kell 5.33 kohe siis, kui olen majaesisest peatusest üle tänava.

Ikka rohkem prantslased kui prantslased ise!

Nähtavasti langeb agregaadi avamine kuninglike pulmade aega ja eks näis, kes avama tuleb.

Leheputkast mitu lennundusajakirja, mis saavad läbi enne Koblenzit, kus hakkab peale tulema uni, mida ei peleta ka läbikommenteeritav magistritöö. See saab valmis mõni minut enne Kölni.

Aja säästmiseks lähen messikeskusse jala, mis on pisut kaugemal, kui mäletasin. Mitte et jalutuskäik olnuks liiga pikk, just paras, aga aega läheb 10 min asemel 20. Pärast messil pean täitma külastajate küsitluse, kus variant, et kõndisin messikeskuse ukse ette jala, puudub.

Näen sildilt, et kõrghoones kohe Hohenzollenbrücke Deutzi-poolse otsa juures on Euroopa Lennundusohutusamet, millest teadsin, et see on Kölnis, aga ei osanud arvata, et nõnda kesklinnas.

Kõnnin photokinal tunduvalt vähem kui eelmine kord, kui läbisin põhjalikult kõik hallid. Täna käin ainult hallis, kus on mind huvitav teema (järeltöötlus), mõtlen hulk aega, kas Spyderi kaks väikest voldikut ongi kõik, mille pärast Kölni sõitsin, aga siis leian lõpuks üles ka teise asja, mida tahtsin näha: fotonäitused. Leica hallis on Leicadega pildistatud loomingu näitus, sh mitme ajaloolise pressifotograafi ajaloolisi pilte koos saamis- ja avaldamislugudega (nt see ja see). Hallis 5.1 on suur jaapanlaste näitus „Ikiru – Post-Tsunami”, samuti mingi pildiklaasimisfirma reklaamnäitus (sh Stephan Zirwesi mitu pilti ja jõedeltade aerofotode pildid), mitu loodusfotode näitust ja siinkandi Arumägedes lõõtsaga suurformaatkaameraga tegutseva maastikufotograafi näitus (koos piirkonna looduspargi reklaamvoldikutega) – mitmel pildil on tuttavaid kohti (nt äratundmine, et seda puuriita nägin umbes 2007).

Veel uudistan raamimisfilma Whitewall stendil nende eri pildisorte, kujutades ette, kuidas peaks välja nägema ikka veel hankimata seinakaunistus elutoas.

Ära poole ühest (2010: kolmest)

Tunne, nagu oleksin säärast olukorda kunagi ammu unes näinud: et aiman, et minu kohalolek oleks nagu soodsam kui minna kohtuma vana sõbraga, mistõttu ei lähe ja satun pooleteisttunnisele linnaekskursioonile. Linnakeskursioonibussis on hoponhopoff- ja tavalised piletid. Võtame tavalised. Bussijuht küsib, mis keelt kuulata tahate, ja ainus maailmakeel, mida külaline mõistab, juhtub olema vene. Ilmselt samasse kategooriasse liigitavad bussijuht ja konduktor ka mind, sest kui E ja külaline bussi katusele ronivad, ei häbene bussijuht ja tema abiline meid tagaselja kommenteerida sõnadega „unglaublich viele Russen!”.

Ütlen kohe ära, et see jube firma on Kölner CityTour (valged bussid), et te lugejad teaksite hoiduda.

Esimesed viis minutit ei ole viga midagi, aga siis tuleb konduktor, et teeme katuse lahti. Osa rahvast protestib, et külm hakkab, aga bussi tagaosas on lõbus seltskond, kellel sedavõrd palju külmarohtu sees, et nende hääl jääb peale, ning edasi saab bussist ratastel hundilaut. Olen murelik, sest külm + bussisõit võivad tekitada ühese füsioloogilise reaktsiooni, mille tõttu tuleks bussisõit enne pooltteist tundi katkestada, ning hajutan muremõtteid sellega, et klõpsin bussiaknast hoolikalt linna (taskufotokaga). Sõit viib Kölni ulatuslikust vanalinnast väljagi, kuni ühel ristmikul käib äkki müraki! ja buss jääb rohelisega paigale. Pakun, et nüüd sõitis keegi sisse ja bussijuht läks asja raspiraitama. Mõne minuti pärast sõit jätkub, aga šokolaadimuuseumi juures juht teatabki, et buss tegi avarii ja peab jääma politseid ootama, poole tunni pärast tuleb teine buss, sõitke sellega edasi. (Kummaline, eks ju, et alles kaks kilomeetrit hiljem ootab; pakun, et äkki lahkus buss – kes avarii kindlasti põhjustas – avariikohalt, aga kannatanu teatas põgeneva bussi numbri politseisse, politsei teatas bussifirmasse, bussifirma helistas bussijuhile ja bussijuht otsustas siis lõpuks politseid siiski oodata, enne kui algab tagaajamine ja politsei rahvast täis bussil kummid läbi laseb.) Mõtlen, kuidas ilmselt täis bussile tahab teine bussitäis peale trügida, ja kuidas peab selgitama, miks me oma tavaliste piletitega justkui oleme sõidu katkestanud. Aega nii palju ka ei ole, et jõuaks käia šokolaadimuuseumis, mistõttu pakun, et lähme jala jaama poole.

Nõnda siis jäi vana sõbraga üldse kohtumata.

Eile õhtul oli Kölni kaasa tulnud külaline avaldanud soovi, et äkki E jääks koju ja ta tuleks kaasa minuga, mis plaani lahendas asjaolu, et juba ostetud piletid olid konkreetsetele rongidele. Külalise valvamine messi rahvamassis olnuks hulk vaeva juures ning aeglustanud ka hommikust jaama marssimist ning üleüldse suurendanud niigi väsitava päeva väsitavust.

Lõunalauas leian, et ega 15.18 rongi laupäeval üldse käigi, läheb 16.18, mis peaks olema üks otserongidest, millele kehtiks sooduspilet, aga meil on tavalised. Mis teha. Pärast tabloolt perrooni kontrollides näen, et ega ikka ei ole, laupäeviti 16.18 otserongi ei käi, mistõttu tuleb ikkagi sõita kahe ümberistumisega.

Teine rong hilineb teise ümberistuse jaama 5 min, rongide vahe sõiduplaani järgi on 6 minutit ja joosta oleks vaja 300 meetrit. Maha me jääme ning oodata on vaja 61 minutit järgmist.

Jaama ees on kohutavad politseijõud (kohati kiivrite ja soomusvestidega), eemalt paistab vilkureid. Pärast jääb rahulikumaks, kuigi täna politseinikud putkast jooke ja kommi ostmas ei käi nagu eile.

Matt on õues veel alles, aga jälle on liiga pime, et seda ära tuua.

R, 2028. päev: lendav vaip

Külalise sünnipäev. Päeval jaamast rongipiletid (õhtuks T-sse, laupäevaks Kölni – sinna „Kölni eri” sooduspilet, tagasisõiduks tavaline).

Kirjutan kölnlasest vanale sõbrale, et äkki tuleb homme ajalooline kohtumise tund, ja ta kirjutab vastu, et äkki tulebki.

Õhtul T-sse stammkõrtsi. Rongiga tagasi, jaamas ootamine 40 minutit. Näeme, kuidas üsna relvis politsei ostab veel lahtiolevast jaamaputkast kommi ja limonaadi.

Kui tagasi jõuame, näeme korteriuksele ülalt ja alt servast kleebitud ruudulisel paberil silti, kust saab rohkete kirjavigade kiuste teada, mis on naabri nimi ja et meie uksematt on kukkunud rõduservalt maja taha hoovi. Taskulambi valgel näen, et ongi. Pimedas ei tihka tooma minna (ma ei ole maja taga kunagi käinud ega täpselt tea, kuidas sinna saab).

N, 2027. päev: neljapäev

Saan kell 13.06 sõnumi, mis saadetud kell 13.05 ...üleeile. Ei ole uusaasta ega midagi. Peaks „Midsomeri mõrvade” tegijatele rääkima, et osast, kus pomm lõhatakse kohe saabuva sõnumi teel, ei saa siinmaal aru mitte keegi.

Nädal-paar tagasi rääkis „Aktuaalses Kaameras” Venemaa raamatumessil eesti-vene tõlkekirjanduse lugeja, et Ivan Orava mälestuste vene tõlget lugedes tuli kõik talle väga tuttav ette ja arvas, et äkki antakse iseseisvas Eestis selle autorile taolise nõukogudemeelsuse eest kere peale.

K, 2026. päev: arr!

Hiljuti varahommiku pimeduses omamaisele eripärasele loomale poole selle hüppe pealt otsa sõitnud ja tema ootamatute lennuomaduste tõttu terveks, kuid siiski autota jäänud kauge kirjasõber teatab, et täna on rahvusvaheline mereröövlikõne päev ehk päev, mil tuleb rääkida nagu mereröövel.

Mulle isiklikult meeldiks hoopis päev, mil tuleb kõndida nagu mereröövel – mitte puujalaga, vaid ikka nagu Jack Sparrow. Savvy?

T, 2025. päev: kuuldused päikesefiltri enneaegsest lahkumisest on liialdatud

Hommikune Päike. Baader Sonnenschutzfolie (D=5), f = 2 × 400 mm × 1,6 + kaadrilõige.

Ilma otstarbekohase päikesefiltrita – mis mõiste alla ei kuulu ei CD-plaat, tahmaklaas ega keevitusprill – olnuks tulemus suits ja przes fotokas. Paljasilmi vaatamisel pimedaksjäämine, nii et koolinoored, kes te seda siin loete, olge hoiatatud! 

Nagu kuu aega tagasi kirjutatud, kriimustasin filtrit kogemata ja katsin kriimud musta kangasteibiga (13 × 3 mm). Ühtlasi tuleb mõte, et äkki saab filtrit siiski ka kasutada niépcelike säriaegade jaoks, kui nikerdada filtrile varjuk ning filtri ja fotoka vaheline pilu paremini sulgeda, näiteks samuti musta teibiga, või osta odav UV-filter ja kinnitada Baaderi kile sellele.

Päike on pildistatud 400 mm asendis oleva 120–400 mm suumiga, mille taga veel 2× konverter (kokku 1280 mm efl); kollakas värv tuleb valgetasakaalust 6500 K (seade „varjus”; Päike on muidu 6000 K, pildi sellest suurem värvustemperatuur annab kollaka ja väiksem sinaka jume; pange hästi kõrva taha: varjuasendiga saab loojangupiltidele vunki juurde). Tudisemine eriti probleem ei ole (sest säriaeg on üsna lühike), aga mitu minutit läheb aega, kuni Päikese kaadrisse saan – Päikese poole keeramisel peab olema päikesefilter ees, aga pildiotsikust vaadata ei julge (juhuks, kui filter eest kukub) ja läbi filtri muu kui Päike lihtsalt ei paista. Samuti liigub Päike taevas nii kiiresti, et läheb kaadri keskelt ja säri täppmõõtmise punktist ära. Statiivipea ümber põiktelje pööramise kangi surkimise asemel (selle kinnikeeramise asend ei ole päris see, kuhu see paigale vajub) saab kiiremini pisut lühendada tagumist statiivijalga. Suurdünaamilise (HDR või liitsäri) pildi tegemise mõte tuleb muidugi alles siis, kui kõik jublakad tagasi oma kohtades ja Päikese ette on tulnud pilvevine. Mul on muidu fotoka kolmest seadistusprogrammist kaks pandud tegema suurdünaamilise pildi üksikvõtteid: keera ainult programminupp kas heledama või pimedama võtte asendisse ja vajuta päästikule ning tuleb kolm võtet järjest: 0 EV, –2 EV, +2 EV (muidu kestab sättimine mitu minutit), aga Päikese pildistamiseks peaksin tegema teise seadistuse (–1 EV, –2 EV, 0 EV – mu fotokal on särikorrektsiooni vahemik ainult –2...+2 EV; vähe moodsamatel on juba –5...+5 EV, sellega tee mis iganes).

Kui tööbussipeatuses väljun, lehvitab kontserdisaali rulatõkkel helehalle tiibu anomaalse värvusega vares, kes seal koos teistega istub.

* * *

Tööl saan teada, et ungari keeles on sõna „näited” „példák”. See on dokumendis pealkiri, mille muutmiseks on vaja kaevuda sügavale tekstitoimeti salasoppidesse (kirjeldus on neli rida pikk) ja et mul endal on dokument juba valmis ja ära saadetud, aga abistamiseks vaja vaadata, mida täpselt tegin, avan failivaramust originaali ja, ossa peldak, see on asendunud ungari tõlkega. Väga asjakohane.

E, 2024. päev: äge

Tõlget uuendades märkan, et olen muiste kirjutanud „ägenenud haigusega patsientide” asemel „ägenenud patsientidest”. Mis võib ju ka täiesti olla, eks ju.

P, 2023. päev: tegus pühapäev

Skannin vanu negatiive. Järg on sedamaal, et skannimata on veel ainult 10 filmi negatiivi ehk umbes 250 kaadrit. Slaididega on olukord vähe keerukam, neid on veel skannida umbes poolteist tuhat.

Eile hommikul skannisin maalt naabri kuurist leitud unikaalse negatiivi, mis võetud ilmselt 1988. või hiljemalt 1989. aasta suvel ja kus ilmutusvigadest ning aastakümnete kõntsast hoolimata võis mitmel kaadril olijaid isegi ära tunda.

Päeval vaatan History Channeli dokumentaali Life After People (samanimelisele sarjale alguse pannud erijagu, 2009), kus on muu hulgas meeldejääv lõik Pripjati linnast vingt ans après: kuigi 1986 kohe pärast pauku oli radioaktiivsus nii äge, et metsas surid puud, kasvab samas nüüd noor mets ja kogu mahajäetud tsoonis vohab metsik loodus. Mis ühtlasi meenutab mu lemmikfilmi lõppu ja tõdemust, et jahitud üliolevus, kellel oli voli elu anda ja võtta, oli tegelikult elu ise ja elu tappa ei saagi.

(Eks vaatasin seda viimati puhkusel jälle, nagu ikka, ja leidisin, nagu ikka, jälle uusi asju: et mõlemal peategelasel on sealkandi inimeste jaoks erandlikud sinised silmad ning filmi arvukate tegevusliinide seas on kunstiliselt tugevamaid ja nõrgemaid ning viimaste seas on ka peategelaste hõredavõitu lembeliin.)

Aimdusega, et täna on selle suve viimane päikesepaisteline puhkepäev, pean plaane minna sõitma jalgrattaga, aga kumbki plaan ei vii kuhugi. Üks plaan (Maaselja seni käimata loogad) hääbub seetõttu, et vaja oleks sõita umbes 60 km ja laskuda maanteel mõnikümmend meetrit, siis rattateel umbes 10 km edasi-tagasi ja viimane ots lineaarselt lõpp-punkti; alternatiiviks kohalesõit esimesse huvipunkti liinibussiga, mis käib ainult laupäeval ja sõidab paarikümmet kilomeetrit arutud poolteist tundi. Teine plaan, mille teen pühapäevaks, läheb mööda kohalikke piiriäärseid maanteid ja peaks näitama kauneid maastikke. Ilus valgus oleks õhtul, aga siis on valgus vastu ja jõeorg võib olla varjus. Seega peaks minema hoopis hommikul, mil aga praegu on juba külm ja udu. Kuldset õhtuvalgust lubab umbes tunniks ja veerandiks, mille aga nurjab ebasobiv bussigraafik (ma ei taha väga mäkke sõita, eks ju) ja siis pärast aknast välja vaadates leian, et hinnanuksin oma sõiduvõimet veidi üle ja jäänuksin pimeda peale (mis teisalt polnuks suur probleem, sest mu jalgrattal tuled on ja lõpus läinuks teekond mööda eraldi rattateed).

Vahepeal silitan pisut lemmiklaeva 1:200 pappmaketi ehituskomplekti (mõttega, kas peaks äkki hakkama ehitama või tellima juurdekuuluvad peened metallosad või konstrueerima selle järgi mudeli SketchUpis), mille muude allikate loetelus on viidatud mu muiste koostatud teemakohasele veebilehele. Esimest korda märkan, et saksakeelse jutu ingliskeelne kokkuvõte on kuidagi väga tuttava sõnastusega.

Facebookis on leht „I fucking love science” postitanud geenimuundamise rajaja pildi ühes meenutusega, kuidas geenmuudetud organismid on aidanud näljast päästa miljardeid. Paraku on pimedusega löödud isegi selle lehe lugejad, kes tuhandete kaupa kooris hüüavad, et aga GMOd on ju „pahad”. Naah, kui alternatiivid on, kas surra ikalduse tõttu nälga või kasutada mitteikaldavat GMO-toidutaime, siis valikut tegelikult ju ei ole. Kunagine ühikatoanaaber märkis taolise suhtumise kohta, et inimestel on liiga palju vaba aega (või, nagu joonistas klassik, uinuv mõistus sünnitab koletisi). Siingi helge sõnaga meenutatud bengali korterikaaslane ühes teises ühikas, kes sai korteris hakkama paljude veidrustega, aretas tööl riisi, mida saaks kasta mereveega.

Kuulen pöörase loomaloo teemal „hakkaja taks ja naabri küülik” ning pakun, et kord jõuab see maailma linnalegendide varamusse ja keegi enam ei usu, et see on päriselt toimunud, nagu on juhtunud looga „töömees pani maha vaipa ja kaotas suitsupaki”, mida kuulsin 1987 aastal võtmes „tead, mis juhtus meie klassivenna M-ga?!” ja mis umbes 1988 ilmus Pikri tõestijuhtunud lugude rubriigis, aga mida linnalegendide spetsialistid arvavad tunduvalt vanemaks (1964) (mis muidugi ei välista õrna võimalust, et ei Mistra-panija ega Tallinna koolinoore pere teadnud sellest rahvaloost õhkagi ja pisitragöödia toimus täiesti sõltumata uuesti, aga ka mitte võimalust, et lugu mõeldi välja M-i kiusamiseks). Kui aga uskuda ülalviidatud veebikohta, siis on sama toimunud USA küülikutega alates 1980. aastate lõpust (ja ikka kellegi tuntud inimese lähituttavaga – nagu linnalegendid ikka). Samas on mõlemal lool tugevaid rahvajuttude (muistendite vms) tunnuseid: need juhtunud rääkija tuttavaga (mitte kunagi tema endaga), konkreetses kohas, „hiljuti”.

L, 2022. päev: India modernvestern

Vaatan tervikuna ja järjest läbi Bollywoodi filmi Kites (2010), mis ühelt poolt on nagu tehtud Lääne publikule, aga teiselt poolt on ikka tavaline India film: nõretavalt kurb (musklis meespeategelane nutab sageli ja lahinal), tants ja pillerkaar on, isegi tants vihmas ja varjuteater on, uskumatud võitlusstseenid nõndasamuti. Naispeategelane on võetud Mehhiko seebist (sõna otseses mõttes, olnud naisnäitleja filmidebüüt, rohkem mänginuvatki Mehhiko seepides). Kokkuvõttes muidugi komöödia. Mõlemad varasemad katsed vaadata sumbusid umbes veerand tunni järel; ei suutnud ennast sundida vaatama isegi sellest hoolimata, et kaameratöö olevat väga hea ja lugu jutustab tantsuõpetajast, keda kehastab üle India – maailma suurima kinoriigi – tuntud filmitantsija. Täna siis vaatan.

Filmi narratiiv on moodne ja hüppab ajas edasi-tagasi: algul on, ütleme, A, siis jätkub ajas A miinus kolm kuud (nagu ütleb ekraanil kiri) ja sealt edasi, siis vahepeal jõuab jälle A-sse, siis nagu sündmustiku järgi peaks olema A-st hulka edasi, aga filminarratiivi järgi on ikka A. Nagu Indias kombeks, näidatakse algul tsensori lubatähte ja vahepeal on teade, et nüüd tuleb kinos vaheaeg.

Teises pooles on märulit rohkem ja mõne minuti sees on tagaajamine kuumaõhupallidega, täitsa „Viimse reliikvia” stiilis „öelge mulle, kes Te ikkagi olete?”-stseen, pangarööv koos põgenemisauto juhi osutumisega hinduks, kellega peategelane muidugi kohe sõbruneb, ning New Mexico kauboide ja politseijuhmardite vahel põhjalik kõmmutamine, kus keegi ei lange ja kumbki osapool ei märka, et nad lasevad paukpadrunitega. Filmi lõpus saab paha teenitud karistuse ja moel, mis jätab rahule ka nõudliku Lääne vaataja.

Kõrvaltegelased on muidugi karikatuursed ja vaataja naer on garanteeritud. Peategelased on siivsad ja enne pulmi niisama tantsivad, ujuvad, mängivad, naeratavad ja õpetavad teineteisele lollusi.

India filmis erakordsed olnud filmi mitu muusikaasjaolu, nagu et lausa mitmes laulus laulab peategelane ise (kes muidu ei laula, ainult tantsib), et üks eriti imal laul vedeles 20 aastat helilooja (kes juhtumisi on peategelase näitleja onu) sahtlis ja et tagaajamise (loe: bensiini laeni täis politseiautode lennutamise) kohas on taustaks eriti pingeline laul. See, et film on üles võetud Las Vegases, New Mexicos ja Texases, India filmis enam ebatavaline ei olevat. Mis versioon Saksa plaadil on, ma ei tea, sest India versioon olnud 2½ tundi, USA kinoversioon 1½ tundi (teine montaaž, jutt inglise keeles, tantsudeta), aga plaadil on 2 tundi, koos tantsudega ning jutt on algses hindi, inglise ja hispaania keeles.

R, 2021. päev: enneolematu sensatsioon: folgita sõnavara!

Loetelu veebiaadress: www.[minuperekonnanimi].com/[minueesnimi]/varia/2012/folgita_wortschatz.txt

On:
+ kõik kokku kirjutatud liitsõnad
+ kõik nimi- ja omadussõnad (üldiselt ainsuse nimetavas)
+ kõik tegusõnad (kõik pöördelised vormid ja enamik käändelisi (sh kesksõnad, kui need just ei ole oluliselt teistsuguse tähendusega) on taandatud ma-tegevusnimeks; käändelistest on säilitatud mine-vorm – sest mõnest tegusõnast saab moodustada mitu tegevust tähendavat nimisõna, samuti haruldasem nimisõnaline tu-vorm ja tuletised; loetelus lahku kirjtutud kaassõnaga ma-tegevusnimi tähendab, et tegusõna oli sõnaloetelus kokku kirjutatud vormina)
+ määrsõnad (v.a need, mida saab käsitleda omadussõna käändelise vormina, nt lt-vorm), eriti sti- ja mini-vormid
+ kõik sidesõnad
+ kõik hüüdsõnad
+ palju näpukaid

Puudub:
– kõik pärisnimed
– riiginimedega samad omadussõnad (nt puudub Tšehhi --> tšehhi [keel]), kuid on rahvused ja sellised keelenimetused, mis ei tulene riiginimedest (nt on telugu [keel])
– kõik võõrkeelsed sõnad, kui need ei ole eesti keeles kodunenud sedavõrd, et on juba üldkeeles, nt sushi (jp ’hapu’*)
– kõik osundatud sõnad: väärtõlked, väärlugemised, otsisõnad (need on eemaldatud tunde järgi, kriteeriumiks „kas ma tõesti ütleks nii”; mõni on järele kontrollitud)
– omadussõnade kesk- ja ülivõrde kõik vormid
– sidekriipsuga sõnad jagas AntConc eri sõnadeks, samuti eemaldas numbreid sisaldanud sõnadest (nt 22-täpptiinu) numbriosa, mille olen hiljem mälu järgi taastanud või jätnud algusse sidekriipsu (nii on 2-korruseline ja 3-korruseline sama sõna -korruseline)
– lühendid ja akronüümid
– suurtähed

Käsitsi korrastamine kestis mitu kuud ja kriteeriumid võisid selle aja jooksul muutuda (nt alguses jätsin tegusõna käändelise mata-vormi sisse, pärast eemaldasin; alguses jätsin alles arhailise kirjapildiga sõnu ja haruldasi vorme, hiljem taandasin tänapäevaseks algvormiks).

Soovitatav lugemisvara liitsõnahuvilistele. Ja keda huvitavad ainult arvud, siis arv on 34 267.

* Sõna sushi jaapani tähendust otsides leidsin, et surmavalt mürgist kala fugu tohivad käidelda ainult eriloaga kokad. Loa annab kohalik prefektuur ja eksamil on kirjalik osa, kalatundmine, fugu prepareerimine ja söömine (nagu keskajal suurtükimeistritega: ise tegid, ise ka lase – kui pahasti tegid, lendad õhku ise). Läbi pidavat saama ainult kolmandik, harva mõni ka sureb. Ning Jaapani keisril olevat fugu söömine suisa ametlikult keelatud.

N, 2020. päev: vidinad

Eks ma ole väikest viisi vidinahuviline ning mu tippkolmik on kahtlemata IR-termomeeter, mida kasutan asendamatu köögitarbena (kust muidu teab, kui kuum on kastrulis mittekeev vesi, pistan käe sisse või?!), dosimeeter, mille näite võin suure rahuloluga näidata igaühele, kes pelgab selge ilmaga kagust paistvaid tuumajaama gradiiridest kerkivaid aurupilvi (siinne looduslik foon on alla maailma keskmise), ja nahkhiireandur, mida peale ettenähtud otstarbe kasutan ka õhtusel koerajalutusel taskulambina (pealegi on hea jalutama minnes kuulata, kas maja taga ööpimeduses lennuliiklus käib – kui käib, on sealses vaikuses liiklus tihedam kui maja ees tänaval ja jõeorus).

Üleeile – just järgmisel päeval pärast seda, kui nahkhiired läksid talveunele – hankisin telefoni rakenduse SpectralPro Analyzer (näitab reaalajas helispektrit, tasulises versioonis võttesagedusega kuni 48 kHz), millega on näiteks selgunud, et taskutelefoni mikri sagedusvahemik on kuni umbes 22 kHz, elumaja lift tekitab teatud korrustel põnevaid kriginaid ja rasvatihase kutsehüüu piiks on u 4 kHz. Nahkhiirehäälitsuste sagedusvahemiku alumine ots on inimkõrvaga kuuldav, seega peaks midagi jääma ka telefonis nähtavale spektrile – kui nad muidugi juba ei oleks läinud talveunele.

See ässitas taas üles huvi ultrahelisalvesti vastu, kus teatavasti on põhiliseks probleemiks mikrofon, sest kõik tavalised mikrofonid on ehitatud inimkõrva kuuldevahemiku jaoks ja nende sagedusvahemiku ülemine ots on reeglina alla 25 kHz; ultrahelimikrofonid on muidugi ka olemas, aga maksavad umbes seda nägu, nagu oleksid kullast. Väikene internetiotsing aga leidis teabekillu, et ühel Panasonicu odaval mikrofonikapslil (hind umbes poolteist dollarit) minevat sagedusvahemik kogemata 60 kHz-ni ja sellest saavat kergesti ultrahelimikrofoni, kui kapslile joota külge juhtmed ja pistik. Siis torka 192 kHz võttesagedusega helisalvestisse ja küll sa siis näed!

Hiirelaulud, aknataguste nakhiirte liikide määramine (Avisofti analüüsirakendus SASlab Lite leiab salvestisest määramisparameetrid automaatselt jpt) ja mis kõik veel, mõtlesin.

Aga siis täna jätkasin uuringuid, kuidas on lood taolise helisalvestiga. Leidsin, et kuigi paremad WAV-(PCM) helisalvestid suudavad võttesagedust 96 kHz (millega saab jäädvustada helisageduse kuni ligi 48 kHz – Jaama tänava elektroonikakaubamajas ainsa müügiloleva taolise salvesti kasutusjuhendi järgi on võttesagedusel 96 kHz analoogsisendist salvestamisel suurim jäädvustatav sagedus tõesti 45 kHz –, mis on juba üsna tugevasti ultraheli), on 192 kHz võttesagedus olemas ainult professionaalsel paiksel salvestustehnikal. (NB! Jutt ei ole mp3 salvestuskvaliteedist 192 kbit/s, vaid 24-bitisest WAV-ist. Tihendamata WAV-i on kergem analüüsida ja töödelda kui tihendatud mp3-e.)

Seega on huvi taas hulka nõrgem kui enne, kuigi jah üle CD-kvaliteediga helipiltide ülesvõtmine oleks taas huvitav – tudengiajal oli mul lindistav pleier ja vähe hiljem ka juhtmega stereomikrofon. Pleier käis muidugi kassetiga ja pisut ebaühtlane mootoriurin jäi maki sisemikriga lindistades alati peale. Välise mikriga sai teada ka igasugu tarkusi, näiteks et kui mikker on püsti keset lauda, peab laua ääres istujatele meenutama, et nad ei taoks jalaga vastu lauajalga.

Nahkhiireplõginate välimääraja on mobiilirakenduses BatLib, mis esitab hääli just sellistena, nagu need kostavad heterodüünanduris.

* * *

Saabuvad vahepal juba libaühinguks arvatud seltsi liikmekaardid ja nännkustukad. Oodake vaid, kui kord saame ka liikmefliisid! ☺

K, 2019. päev: hooldamisega setud

Poes on kassiiril rinnas silt TECHNO. Lahe.

Padjaraamat kirjutab, et poole kilomeetri pikkuse lahingtunnelipuuri leiutaja saadeti viisakalt pipramaale ettekäändega „Te ei esitanud leiutise tööparameetrite toetuseks ühtki arvutust”.

T, 2018. päev: igasugu vigurid

Kui Eestis otsib politsei taga varastatud purgitäit sitta (ausalt!), erutavad siinkandis meeli hoopis teised lood. Eile sain näiteks teada, et kilpkonna selja- ja kõhukilbi nimetus on vastavalt karapaks ja plastron (vrd ka guugeldamisel leitud mõistatus: „Mõista-mõista, mis see on: karapaks peal, plastron all, anapsiid keskel?”); täna saan teada, et üle-eelmisel nädalal koertega jõe ääres jalutamisel taamal paistnud lossis ei ole niisama kirgedetormilik lossihotell, vaid ka kolme Michelini tärniga restoran...

E, 2017. päev: meenutusi

Tänasest midagi kirjutada ei ole, kirjutan siis üleeilsest – et külas käisid lähedased töökaaslased – ja puhkuseaegsest leiust, et mul, koolieelikuna kreisilinnast pealinna kolinul, oli suurlinna elust omapärane ettekujutus, sest I klassi liiklusvihiku joonistustel kannavad ülekäigurajal kõndivad härrasmehed erandita kõik umbes selliseid torukübaraid nagu šokolaadivabrikant Charlie.

P, 2016. päev: folgita in spe

Tulemas on enneolematu üllitis: selle blogi sõnavara loetelu. Lasin aprillis korpusetarkvaral koostada kõigi sõnade loetelu, mida olen nüüd ligi pool aastat läbi käinud ja käsitsi taandanud algvormideks (alles väga hilja sain aru, et saanuksin seda veidi mehhaniseerida). Täna läbindan R- ja S-tähe ning enamiku T-tähest (sõnani tume), nii et peagi saab valmis.

E loeb vahepeal ette Eesti ühe tuntud ülikooli filosoofiateaduskonna selle semestri kursuste pealkirju, mille peale ütlen, et jätku järele, mis ta sellise totrusega rikub viimast ilusat suvepäeva. Nagu varemgi mainitud, oleks asjaomase ülikooli vaimu jaoks vaja eksortsisti ja see vaim võis olla kohane ajal, mil muu eluolu oli sumbunud õitsvasse sotsialismi. Samas praegu on eluolu hoopis teistsugune, nii et vanamoodi jätkamine on tegelikult mitte traditsioon, vaid anakronism. Teisalt võin mütsi ära süüa, et asjaomasest ülikoolist ei ole keegi tulnud äratundmisele, et see kunagist akadeemilist avatust sümboliseerinud ülikoolivaim tekkis ajal, mil ülikoolilinn oli ametlikult suletud linn.

Padjaraamat (Gigantische Visionen: Architektur und Hochtechnologie im Nationalsozialismus) kummutab levinud arvamuse, nagu rajatanuks 1930. aastatel Saksamaale kiirteevõrk sõjaliseks otstarbeks. Ei, kiirteed olid ehitatud sõiduautodele, isegi kui tollaste laiatarbeautodega sai täisgaasil kihutada (100...120 km/h) ainult vähe aega, muidu läks radiaator keema. Sõjavägi kasutas rohkem raudteed ja üldkokkuvõttes tegid õhust hästi nähtavad kiirteed sõjalises mõttes karuteene, aidates vaenlase lennukeil paremini orienteeruda. 1930. aastatel oli sõiduautosid liikluses veel vähe ja kiirteedel liikles võrdlemisi palju veoautosid (mis tollal olid üsna kerged) ja ekskursioonibusse.

L, 2015. päev: uued petuskeemid

Leht kirjutavat, et siiamailegi on jõudnud nn Leedu petuskeem: heliseb vanainimese telefon, et tere, olen teie noor sugulane, mul juhtus välismaal autoõnnetus, kohe on vaja remondiraha, saadan sõbra järele. Ja vanainimene annabki ...140 000 eurot. Arutame, et mis auto see selline on, mille remont maksab 140 000; pakun, et vahest tekitas „sugulane” ulatuslikke kahjusid ega pääse edasi, enne kui makstud. (Päris Leedu skeemis vajatakse raha muidugi Leedu politseile altkäemaksuks, aga mujal Euroopas ei ole säärane ettekääne usutav.)

Samuti on praegu ülal lõbustuspark, kus tungleb enam-vähem kogu riigi elanikkond. Atraktsioonidele kotte võtta ei tohtivat, pidavat jätma hoiuriiulitele, ...kust need satuvad muidugi võõrastesse kätesse. See on umbes sama, et soomlaselt varastatakse Tallinnas mobiil ja ta selgitab politseis, et ega ta midagi muud teinudki, kui et oli baaris, läks kempsu ja jättis mobla lauale märkima, et see koht on kinni.

R, 2014. päev: Mission Impossible

Euroopa platsil kontorihoone klaastorni kõrval on, sussid püsti, väga surnud puukoristaja.

Pealkiri tähendab, et mul on kaasas 150 mm objektiiviga fotokas juhuks, kui peaksin anomaalse värvusega varest nägema ka täna (nagu eile ja üleeile). Ise ka mõistan, et see juhus on täitsa olematu: suur linnaosa, üksainus vares. Kellaaeg on ka varasem kui eile ja üleeile, inimesi ja autosid on veel liiga palju.

Kõnnin üle punase silla teatrini, silla peal laiutab kolm soomlast ega lase hästi mööda. Mõtlen, kas paljastada enda soome keele oskus (mida on ilmselt vähe rohkem kui see tavaline eesti „oskan soome keelt”, nagu just hiljuti juhtus, et seltskonnas väitsid kõik, et saavad soome keelest aru, aga keegi mõistnud, et eesti-soome tõlkeraskustest rääkinud tõestisündinud loo puänt „Missä vessa asuu?” tähendab umbes nagu „Kus sa, peldik, elad?”). Ei paljasta.

N, 2013. päev: Tallinna kilud 1979–2012

Jutt on sugulase koostatud retseptist, mille tootmine täna otsad kokku pani. Nüüh.

Töörühma viimane koosolek. Mu kommentaar tekitab pooletunnise elava arutelu, seega olen andnud väärilise panuse. Pärast pakutakse šampust ja kommi ning seinale lastakse mõtteteri, mis projektijuhi kahekordsel kinnitusel olla nopitud koosolekutel öeldust, aga kuivõrd üks on „oleme kuristiku äärel ja tuleb teha suur samm edasi”, mis Hruštšovi-anekdooti kuulsin juba vanaemalt, siis mõistsin, et ega ikka ei ole. Hoopis lahedam olnuks näha pikkadel koosolekutundidel loodud joonistuste galeriid, mis patust päris puhas ei olnud vist keegi peale koosolekuid juhatanud projektijuhi ja protokollija.

Tõlkes on physically handicapped pandud „kehaliselt ebanormaalseks”. Teate, sellise vihaõhutamise eest võidakse anda kohtu alla ja te jääte süüdi ning teist kirjutavad ajalehed ning seda häbi nuheldakse veel seitse põlve!

Õhtul poest tulles näen bussiaknast sama anomaalse värvusega varest kui eile, mis tähendab, et ta elab kuskil töömaja lähedal. Nagu teada juba „Kosmosemuttide” koomiksist, on varesed väga ühte nägu (etoloogide sõnul eristavat silmatorkamatu mustriga liigikaaslased üksteist rohkem käitumise ja hääle järgi), nii et erandid jäävad hästi silma. Aastaid elas sealkandis näiteks tumm vares, kes kraaksumise asemel plõksus – see muide ei takistanud tal aastaid teiste varestega koos elamast, nõnda palju siis ebatolerantsete väitest, nagu looduses puudega isend ellu ei jääks.

K, 2012. päev: kolmapäev

Kutseühingu pisut lapselikud ponnistused eetikakoodeksiga meenutavad ajaloolase Ian Mortimeri mõtet XIV sajandi Inglismaa ajarännu-reisijuhiraamatus, et keskajal, kui keskmine eluiga oli praegusest palju lühem, oli inimeste elukogemus ka palju väiksem ning otsustajad olid keskmiselt mitte 40.–50. eluaastates nagu praegu, vaid pigem 20.–30. aastates.

Vähemasti mu mõte, et pakutavast tööst tohib eetikapõhjustel loobuda, on sisse pandud ja ega kaasmeilis olnud lahtiütlust keegi ju ei loe (et inimesel võivat olla tööd alati vastu võtta käskiv tööleping – uhöh, ma ei teadnudki, et orjad töötavad töölepinguga). Jaburavõitu „tõotus” on välja jäetud, aga mulle vastumeelt olnud mõte, et tõlkida võidakse ka sõna, on sisse jäetud. Teisalt on eetikakoodeksis eetikat nüüd tõesti ka mainitud (ühe korra, vt ülal), nii et vast võin sellele käe alla panna.

Tööl toimetan 3 lk tõlget koos tagasiside kirjutamisega 2 tundi.

T, 2011. päev: teisipäev

Lootsin, et maru pikk igavate koosolekute sari jõuab mu puhkuse ajal lõpuni, aga eksisin. Kaks toimub veel, eelviimane on täna. Mul on samad väljaprinditud paberid kui varem istutud koosolekutel, keeran ette lehe, kus joonistusi veel ei ole. Kohal on kogu töörühm; vasakul käel istujal on kaasas läpakas, ta vahepeal kirjutab meile; paremal istuja joonistab ka, mis paistavad välja nagu sarvilised robotid ja teod. Näib, et viimasel koosolekul läheb aruteluks, kus ütlen sõna sekka.

AW&ST kirjutab Iisraeli lennuväe kübervõitlejate koolitamisest ja valimisest ning ka selle juht arvab, et esimene mastaapne küberagressioon mingi riigi vastu oli 2007, kui Venemaa ründas Eestit.

E, 2010. päev: esimene tööpäev pärast puhkust

Paroolid meeles ei ole. Failide asukohti ja rakenduste imevigureid ei mäleta (nt et rakendus jookseb kinni, kui sellega teha kaht konfliktset funktsiooni korraga).

Tõlkida ei oska enam üldse. Meil oli tõlkimine koolis kutseõpetus; leidsin kooliaegsete paberite hulgast paar tõlkimise tunnikontrolli, mis praeguse pilguga vaadates olid ikka täitsa jubedad, ehkki õpetaja oli seal mõningaid kohti kiitnud. Aga no läheb tasahilju paremaks.

Tore aga, et

• turvamehed veel mäletavad (napilt)
• paroolid on salamärkmetena olemas
• sel nädalal kehtib veel suvegraafik, nii et kohe esimesel puhkusejärgsel päeval ma linnas taas kehtestatud bussiogaruse tõttu viit minutit ei hilinegi

Mu eratõlge (mis on kestunud üle kahe aasta ja valmis on peaaegu pool!) on olnud hulk aega unaruses ja see maksab nüüd kätte. Ainus, mis lille olen sel teemal viimase mõne kuu jooksul liigutanud, oli ülesleidus – mille panen kirja siia, kui peaks telefonist kaduma –, et pikas kaasahaaravas kirjelduses mainitud akulaadimisjaam veduridepoo kõrval tuli sellest, et seal tööstuskäitises sõidutasid töötajaid elektrirongid, mis olid akutoitel. Puhkuse jooksul arvutioskus ära kadunud ei ole, kuigi enamasti siblisin kas millimeetri murdosade kaupa läpaka puutepatja, ise hoolikalt kuvarit põrnitsedes, või vajutasin üksikuid klahve: X (reject), D (Develop), G (Library), Ctrl-Alt-3 (Map) ning del + 2 vasaknoolt (Delete from disk). Kui arvuti läks aeglaseks, lugesin raamatut, sain läbi Goethe noorepõlvemälestustest üle poole (isa ristiema raamatutest leitud saksaaegne üheköiteline väljaanne – ma ei teadnud, et tal olid ka Goethe mälestused, varem teadsin ainult, et Bismarcki omad).

* * *

Õhtul, pärast ETV-st Venemaa päkkapikkude saadet – mille kohta arvan üldjoontes, et good cop, bad cop –, jätkub sarja Green Wing ei tea mitmes läbivaatamine; E uurib internetist, mis on vahepeal näitlejatest saanud (mitu mängib teatris, kuhu minek on hakanud tunduma üha huvitavam mõte). Nüüd peaaegu iga kord, kui ekraanile ilmub Sue White, hüüatab meist keegi, et mõtle, ta mees on James Norrington!

P, 2009. päev: kuidas prantslane veedab pühapäeva

Rongiga D-sse, sealt rattaga mööda Maaselja kallast allavoolu Rchi-sse.

Kasutan uut universaalvahendit: lenksu külge on atlas seotud takjateibiga. Korra näitan sellest sõidu pealt möödujalegi, kes küsib, millal tuleb järgmine sild.

D. linnaplaani ei ole kummaski selle piirkonna reisijuhis, mis meil on. Majade vahel ei saa telefonide GPS hästi signaali kätte. Vanalinn ei ole eriti kaunis.

Jõe kaldal on pühapäeva hommikul rivvi võtnud võimlejad. E märgib, et täpselt nagu Tati filmis (Les vacances du M. Hulot).

Linna lähedal jookseb palju inimesi, targemad neist linna poole, segasemad linnast eemale, mõni kõlbaks Saksa pilaajakirja Titanic kaanepildile Fit für den Tod, mõne kohta arvan, et ju jooksmise mõtte panid pähe kärsitud pärijad.

Jõekäänul on elektrijaama pais, sellest üle on meetri laiune sild ja silt „Võtke jalgratas käekõrvale”. Meie võtame ja saame nii möödujailt kui ka vastusõitjailt tilistada ja sõimata, miks me eest jõkke ei hüppa.

Siis on maanteesild üle lüüsi, kus laskub parajasti jõelaev Mona (algul lugesin, et Moba), millega hoiame kogu teekonna sammu, aga millest jõuame kohale veerand tundi varem.

On kalamehi ja koguni telkijaid. Ühes kohas on vastaskaldal viis kalameest nii korrapäraste vahedega, et peaaegu hakkan neid pildistama. Arutame, millest korrapärane vahe tuleb: kas nii pikk on õngeritv, kas selle kohta on eeskiri, kas nad mõõtsid jne...

Ühes jõekäänakus kaikuvate häälte ja teeäärt palistavate autode numbrimärkide järgi mõistan, et toimub Saksamaa venelaste väljasõit.

Eelviimase käänaku ääres on küla, milles on aimata nn Maaselja Rivieraks ümberkujundamise püüdu. Ainult 5 km allavoolu on katused hulga teravamad.

Vastaskaldal on mittemidagiütlev linnus, mille kohta leian praegu prantsuse Wikipédiast aga, et see olevat üks väheseid Prantsusmaa idaosas säilinud XI sajandi linnuseid.

R-chis oleme täna viimase nelja päeva jooksul juba kolmandat korda. Eilne apollo istub slipi ääres ka täna, aga õnneks seljaga; ta ümber pungitab kõhtu veel kaks samasugust.

L, 2008. päev: laupäev

Päeval poes; tagasi tulles näeme bussipeatuse haljasalas toimetamas suurt hiiretaolist närilist. Algul arvame, et on hamster (euroopa hamster siinkandis elab), aga pärast selgitab Wikipedia foto, et hamstril on heledad laigud, mida elukal ei ole. Saan koguni ühele pildile. Sööb taimi – hakkab augu juures ristikututt värisema, siis ilmub augule hetkeks eluka pea ja ristik kaob vupsti! auku. E olla mõnikord näinud elukat lausa mööda platsi ringi sibamas ja üldse esimene kord näinud teda nii, et äkki kerkinud rohust välja pöörav pea, täpselt nagu „Fawlty Towersi” jaos „Basil the Rat” kerkib sanitaarinspektori juustukarbist välja rott Basili pea.

Õhtul koertega uuesti R-chis jalutamas, seekord tuleme kaks peatust enne maha ja kõnnime R-chi poole (1½ km). Kõnd läheb algul nagu läheb, Šp leiab kaldapealsest rohust mingite loomade käike (kaldapealne on madalaks niidetud, mõnikord seal päevitatakse). Paadislipi juures päevitab üks turske apollo, istudes kaksiratsi palgist piirdel... võeh.

R-chis oleme veidi enne kella kuut; midagi õlleaia taolist juba võtab vaikselt tuure üles, aga midagi veel ei serveerita. Kaigub portugalikeelne muusika ja kokad teevad nurga taga suitsu. Št ei viitsi enam käia ja kui äkki rihmast sikutades kuidagi teistmoodi järele annab, märkan, et ta on visanud end selili ja libiseb mööda tolmust asfalti, ise sellise korraldusega peaaegu rahul.

R, 2007. päev: loomaaed

Õige papagoihuviline teab, mis siin pildil toimub.

Rongisõit ja jalgsimatk Teraskodu loomaaeda, mis on järjekordselt püstitanud loomaaia piletihinna rekordi, 30 € (aga on investeeringut ikka väärt – samas on neil nüüd kahe järjestikuse päeva pilet (32 €) ja, kui õigesti mäletan, maksab aastapilet sedasi, et alates neljandast külastuskorrast saab sisse tasuta). Neli aastat tagasi oli piletihind 22 või 23 €.

Loomaaias suhteliselt sihilik ja kompaktne kulgemine, algul jääkaru juurde – jääkaru ei ole kodus* –, siis jõehobude juurde – kus pooletonnine vasikas üritab rippuda ema kõrva küljes ja ma imetlen basseini puhastustehnikat –, siis nandupesa juurest hallpapagoide juurde, keda on kuidagi rohkem kui varem, siis orangutanide ees sööklasaba ja seejärel katuse all piknik. Orangutanimajas möllavad saarmaste asemel ekskavaatorid ja labidamehed, orangutanid kiiguvad oma tagatoas ringi ja vaatavad neid aknast. Paar orangutani on õues, kes uudistavad inimesi mõnekümne sentimeetri kauguselt klaasi tagant ning vahivad hoone esimese korruse akendest sisse.

Siis papagoietendus üha vanemaks jääva papagoijuhiga (väljapanekusse on lisandunud valge kakaduu, kes vähemalt helivaljuse poolest suurte papagoidega täielikult ühildub – millest võiks meenutada loo, kuidas H ja A käisid K-l ja W-l külas), uus pingviinimaja koos alt ja pealt vaadeldava sügava pingviinibasseiniga, sipelgakarud, hundid alamliigist Canis lupus arctos ja merilõvietendus, kus koos merilõvidega kümbleb uus naisterahvas. Naljad teemal, mis on juhtunud eelmiste esinejatega. Suur isasmerilõvi uut esinejat veest välja ei heida nagu eelmisi. Uus alles, võib-olla.

* Kunagi ammu oli Korkeasaari loomaaias siilide erinäitus, kus pikk stend rääkis siili elust ja kommetest ning kõige lõpus oli aediku sees siilimajake, millel aga selline silt:

Siili ei ole kotona
Igelkotten är inte hemma

N, 2006. päev: puhkus on mõnus

Postkontor helistab, et pakk kohal. Käime järel, siis poes. Pärast koertega R-chis jõe ääres jalutamas. Luiged tulevad lootusrikkalt lähemale ja susistavad koerte peale. Šp ei tee väljagi (vaatab luigest osavõtmatult läbi), mille peale – nagu kunagi äia hanedki – luik pettub ja ujub häbelikult eemale. Št tunneb luige vastu rohkem huvi, kõrvad on koguni ettepoole, aga samas saba püsti ei ole.

Lõpetuseks inimtühjas tänavarestoranis (nädalavahetus ei ole veel alanud) jäätis.

K, 2005. päev: puhkus jätkub

Eile oli postkastis pakisilt ning teades, et kirjakandja seda samal päeval postkontorisse tagasi ei vii, läheme sellele järele alles täna. Postkontorist öeldakse aga, et nemad küll midagi pakist ei tea. Võetakse telefoninumber ja lubatakse helistada.

Jaamast uus kuukaart, mille aktiveerimisel selgub, et 31 päevaga kuudel on seda osta õige soodne, sest selle kehtivuse „30 päeva” on tegelikult „kuupäev + 1 kuu”, st veebruaris võib olla ka 30 = 28.

Pärast T-s poes, kus on suhteliselt rahulik – ikkagi argipäev.

Tagasisõit

Teen tembu ära minagi ja saabun siiakandi mägedevahelisse lennujaama odavlennufirmaga, kellel läheb kole hästi.

Lennuk (B737-8AS) on täis. Kõrval istub rida saksa tütarlapsi, kes näevad kohta näitavat lennuväljamehikest ja lehvitavad talle vastu. Rida eespool istub venekeelne pere, kelle eluõis algul taob aknakatet üles-alla (vähemalt veerand tundi, väsimatult), kuni vahekäigu poole komandeeritakse. Suht ebatsensuurselt kõnelev pereisa plaksutab ja braavotab, kui lennuk maandub, vahib siis hetke nõutult ringi ja nendib: „Russkih zdes’ malo!”

Maapinnal on näha palju ja huvitavat ja kõige esimene saksamaine lapp oli Hannoveri lähedal, nagu Google Earth pärast näitas (kanalite järgi).

Bussis vaatan filmi „Malev” tagumist poolt, mis on tõsisem kui esimene. Mu kõrval istub viisakas lõunamaine härrasmees ja vahepeal hämmeldunult piilub, mida naeran, kui ekraanilt paistab kaks verist maas lebavat sõjameest, üks veel käteta ja puha. See-eest pärast plaati kuulates ei kuule ma üldse, kui taskus mobiilid mitu minutit helisevad; ta lausa torgib mind, kas minu mobiil. Viisakuse mõttes hoian edasi mobiile suisa käes.

Neli uskumatut lugu A. kreisist

Kus mina olin õuessagi

Nagu karjalapse laulus, kus kõik teised käisid kiriku tieda, aga karjalaps karja tieda, nii olid taasiseseisvumispäeval kõik inimesed Ott Leplandi kontserdil, aga mina olin metsas. Metsast tulles oli üks vaade pisut seda nägu, et see võiks olla tore ka pildil, aga selles ei võinud olla päris kindel (kell oli umbes tund liiga vara, valgus ei olnud veel kuldne). Fotokas oli seljas fotokotis, väljavõtmine pisut tüsilik, sestap juhtus üks nendest üliharvadest kordadest, kui seadsin sõrmed pildiservadeks ja vaatasin, kas tuleb hea pilt. Tuli selline:

Hero of French resistance

Aasta tagasi tõi vend kaks kohvritäit mu kooliaegseid pabereid, mis olid algul vedelenud kümme aastat kasside meelevallas linnas keldris ja siis ligi kakskümmend aastat koos paljude muude elusorganismidega maal pööningul. Ostsin nüüdisaegse tööstusliku respiraatori ja uued aiakindad, istusin kaks õhtut pööninguluugi vahel ja käisin paberid läbi (seda kuhilat peaks kunagi harvendama, aga kõigepealt on vaja saada olukorrast ülevaade).

Nagu juhtub sugupuuliste pärimustega, nii haihtusid dokumentaalse tõestuse valgel ka mõningad koolipärimused. Eks koolist hakka olema juba nii kaua möödas, et meeles ole ikka asjade helgem pool – targad ja leplikud õpetajad jagamas kooli- ja elutarkusi. Paberite hulgas olid paljud mu koolipäevikud, mis kõnelesid hoopis teist keelt: „Kodune töö nõuetekohaselt vormistamata!”, „Segab vene keele tundi!”, „Lobiseb pidevalt!”, „Ei käi koorilaulus!” jne. Sain ka teada, miks mul on suht hästi meeles luuletus „Giordano Bruno tuleriit” – no eks olin saanud selle eest kahe koos märkusega „Tuleb ikka ära õppida!” ning see tuli järele vastata, tuupides selle pähe võimalikult hästi, sest järele vastates ju pääsu ei olnud.

Meeldiv oli ent see, et kui paberipakist hakkas äkki tulema propagandalehti Homeland (propagandalehe Kodumaa ingliskeelne kaasaanne; keegi neid ei tellinud ja neid toodi trükikojast kooli õppematerjaliks, kusjuures pilte tohtis oma äranägemise järgi sodida), tekkis lootus, et äkki on nende seas ka kadunuks peetud Boris Vilde portree – ja oligi:

Kuidas panin kultuuritegelase hauale lilli ja siis sõitsin 40 km mööda naabervalda, närtsinud lilled rattakotis

Vihmarohke päeva õhtupoolikul surnuaiale minnes sõitsin läbi bussijaamast, kust ostsin tagasisõidu pileti, ja lillepoest, kust sugulaste haudadele lilli. Surnuaias aga selgus esimesel kahel platsil, et seal on püsililled; kui pärast korrastamist ja küünalde panemist läksin järgmisele platsile, olid ka seal püsililled; ja sama kordus kolmatki korda. Nii et mu kimp oli üle. Algul kavatsesin kirjutada paberile „Võtke!” ja panna need värava juures müürile, aga siis mõtlesin, et vähe imelik nagu. Siis mõtlesin, et paneks mõnele kultuuritegelasele. Tänavale nime andnud koorilauluedendaja hauda ma teadsin, aga meenus, et surnuaiale peaks olema maetud ka vähemalt üks kahest vennast, kes mõlemad olid tuntud kultuuritegelased. Aga mida ei ole, see on surnuaia skeem! See leidus alles 1970. aastatel rajatud osa väravast. Lugesin läbi, sai teada, et kirjamehest vend on maetud mujale, jätsin meelde, matkasin tagasi, leidsin – ja ühtlasi selle, et helilooja haua kõrval platsil keegi riisub usinasti (surnuaia vanas osas rohkem inimesi ei olnud kui üks matus ja see riisuja ning mina). Noh, ikka nagu imelik. Seega lõikasin lilled poole lühemaks ja asendasin koorilauluedendaja haual vaasis kole närtsinud lilled, mis ristidaatumite järgi olid pandud juulis, aga võib-olla ka mais. Närtsinud lilled võtsin kaasa. Nendega selgus, et prügikastid on ainult kõdunematute jäätmete jaoks, kõdunevad jäätmed visatakse samasse kõrvale hunnikusse. Ikka nagu imelik, mõtlesin, ja võtsin vanad lilled kaasa, et kodus on biojäätmete prügikast. Selleks ajaks oli sedavõrd selginenud, et alustasin pikka hilissuveõhtu imetlemise tiiru – ligi neli tundi ja nelikümmend kilomeetrit, närtsinud lilled rattakotis.

Lapsepõlve meenutav metsatee (vana maanteetrass praeguse kõrval)

...ja selle lõpetanud tüüpiline eestlase kadedus

Strateegilisest plaanimisest oli kasu, sest enamiku teest sõitsin õhtutaevas kõrguvaid pilvi imetledes ning kohtades, kus kaardi järgi võinuks olla huvitav vaade, see ka oli.

Tagasiteel sõitsin neli kilomeetrit piki vana raudteetammi, kuhu ma linnast väljas mäletamatutest aegadest üldse sattunud ei olnud – ma nagu mäletaks, et 1975 oli piimakombinaadi juures jões raudteesillast alles veel vähemalt sillapostid – ja paari kilomeetri pärast seda asjaolu kahetsema hakkasin, sest teekate oli lahtine liiv. Pusisin aga naasmise ja tiheda liiklusega maanteele keeramise asemel vaikselt edasi, kuni sattusin soonurgas peale kolmele sookurele, kellest üks või kaks röökisid samas põõsa taga (nägin üht salamisi binoklist ja kaugus oli nii 20 m) ja kolmas teisel pool. Proovin, kas saab panna selle telefonitilinaks!

Turistilõksus

Sellega võrreldes juba vähem huvitav on, kuidas käisin muidugi vaatamas ka kreisilinna suurimat vaatamisväärsust, kus ühelt poolt oli viimaste väljakaevamiste stend, mis ärgitas mõtteid mõlgutama hoone ehitusjärkude segasel teemal ning loksutas paika mõningad varasema ehitusloo mõistatused, aga teisalt küsiti mult kassas rahvastevahelise suhtlemise keeles „Один?” ja jäin ühes kitsas kohas kahe Läti ekskursiooni vahele. Lätlased trügisid, käppisid mu fotokat ja pisut lehkasid kummaliselt nagu tihedas troppis liikuvad turistid ikka.

Talinas

Käisin uuenenud ajaloomuuseumis ja lennusadamas. Suurgildi hoones oli kelder täitsa okei ja kaupmehekasti näitus ka, samuti Börsi kangi pealses kambris mündikabinet ja avatud ehitusdetailid nagu pillimeeste rõdu, aga peakorruse põhiekspositsioonis jäi mulje, et narratiiv puudub: stendide kaupa oli puntras mitmest ajajärgust asju väidetavasti mingil samal teemal (nagu vastus küsimusele) ja küsimuse „Kas Eesti on uskmatuim riik maailmas?” stendis oli viljeldud sakraal-romantilist muinaslugu, nagu tulnuvat ristiusk Eestisse iseenesest. Kuidagi imelik riigi ajaloomuuseumi põhiekspositsiooni usuteemalisest stendist unustada asjaolu, et Eestisse tehti ristisõda!

Võimalik, et seda jutustas see veerandtunnine video ühes eesruumis, kus päid võngutasid Konstantin Päts jpt, nende seas ka ordumeister Plettenberg, aga kesse veerand tundi istuda ja kuulata maldab, pealegi kui teksti on lugenud Ulfsak juunior, kelle häälduses puudub s-täht („ja ziiz tulid zakzlazed”).

Heliefektidega kemmerg oli ka tugevasti üle pingutatud: jõuan kohale, ei ole päris kindel, kas on meeste või naiste, märkan laes algul naiste-, siis ka meestenimesid, ja äkki ütleb nägematu hääl selges eesti keeles: „Paul.” Kui esimesest ehmatusest üle sain, kostis pisut aja pärast veel: „Jekaterina.”

Tänaval ei sattunud kahjuks silmsidemesse ühe turiste küsitleva noorikuga, oleksin talle kindlasti teatanud, et tulen kaugelt maalt mere tagant ja teie linnas peaks kindlasti olema majaseintel seinasuurused naeratava ja lehvitava linnapea pildid.

Tunnipileti ja äkilise koonerlushoo tõttu tulin Tõnismäelt vanalinna jala, läbides esimest korda Vabaduse väljaku uuenenud tunneli, järeldasin Vabaduse platsi ajaloo stendidest, et nende paigutust ei ole leiutanud insener (siis saaks neid päikesepaistel lugeda ka, muidu läigib neilt EEKS-maja), ja mõtlesin, et Tallinn on tõenäoliselt ainus Euroopa pealinn, mille keskväljak on tegelikult auk.

(Peale selle on Tallinn tõenäoliselt ainus Euroopa pealinn, mille pearaudteejaam suleb argipäeviti uksed õhtul nõnda vara kui kell 7 p.l.)

Tallinna gooti tornidel oli kombeks laduda nurkadesse nurgaketid ehk puhtalt töödeldud suured kivid, mis olid igaüks eri suurusega. Need jäeti krohvimata ja nii tekkis torninurkadesse lõbus sakiline vööt. Aga kuskil aasta 2000 paiku tuli kellelegi ajukääbikule idiootne mõte tõmmata lubivärvi ja palja kivi vahele sirge joon (õnneks ei ole lubivärv kivi küljes pöördumatult kinni ja algse vaatepildi saab taastada).

Siis meenus, et ma ei ole kunagi pildistanud Oleviste kirikus sees (mujal kui tornis), aga see oli laulatuse pärast kinni. Torni ei viitsinud minna.

Astun läbi meremuuseumist, et äkki seal on skeem, kuidas saab lennusadamasse (telefonis on kaart, aga teada ei ole, kust pääseb läbi ja kust mitte). Skeem on ja klaasustest paistab, et Paksus Margareetas on eksponaadid kõik täpselt samas kohas kui on olnud viimased 30 aastat.

Lennusadam

Lennusadam seevastu jättis väga kobeda mulje, kuigi ka see pisut kisub ajaloo kui lugude jutustamise poole (see läks moodi 1980. aasta paiku ja sellega kaasnes see pahupool, et varem, kui ajalugu rääkis faktidest, olid asjad konkreetsed, aga nüüd enam ei ole, ja lugude jutustamise suures tuhinas unustatakse faktid mõnikord hoopis ära). Praktiliselt õhus hõljuv allveelaev Lembit (kahe prussidest laotud kompaktse virna otsas). Saab jalutada alla ja tõusta miinišahtis püsti (proovitud). Sees mitmesuguseid toredaid 1935. a eesti tehnikakeelseid silte: nt „alalise voolu mootor” ja „ahtri uimud” ning „käimalask” ning „lülijad”. (Ma ei ole päris kindel, kas need on originaalsed, sest varem ma neid märganud ei ole – ega varem ole otsinud ka –, aga Inglismaalt saadud algsete jooniste pakis on mitu siltide joonist, vbl on nende järgi taastatud.)

Ahtri uimud

Ainsad kaks silma jäänud puudust on helikopteri ameerikalik leiutuslugu (nagu esimese kõlbliku helikopteri leiutanuvat Sikorsky 1939, mille peale tasub guugeldada märksõnu „hanna reitsch deutschlandhalle 1938”, mispeale Google leiab koguni video, kus Hanna Reitsch jutustab sellest lausa inglise keeli), ja see, et sakslased nimetanuvat oma allveelaevu miskipärast inglise nimetustega („Saksa allveelaev Type XXI”, seisab ühel sildil). Kiipkaardiga avanevate mängude võlust ma hästi aru ei saanud (ja õhutõrje ajaloo mingi lehekülg hüppas muudkui Papello vangipõlve lehele), aga ühe ingliskeelse nooruki aitasin hädast välja, avades talle sellega ukse. Pea lõin ära kaks korda, üks kord Lembitus (natuke) ja teine kord Suures Tõllus (muhk).

Praeguse väljapaneku järgi omistatakse Lembitule kolm kindlat uputust, sh Taani S/S Hilma Lau, mis taanlaste arvates olnud hoopis Saksa provokatsioon. Tore oli ka see, et kunagi umbes 1995 tollal veel Pirital olnud merekahuri toru oli taas tõstetud asendis, sest tookord me vennaga väheke väntasime seda, toru laskus küll ilusti, aga üles enam ei tõusnud. Kai peal tugede otsas mitu vahepeal ära kadunud olnud laeva nagu Grif ja see, mis ületas uudisekünnise esiteks sellega, et kapten vedas laevaga suvilasse turvast, ja siis sellega, et mõnemeetrisest mastist kukkus madrus surnuks.

Muidugi Kalamaja see nurk oli etnograafilises võtmes ka päris huvitav, ega ma sealkandis kunagi käinud ei olnud.

Viinis

Puhkasin nii hästi, et vahepeal maandamiseks blogi pidada ei olnud vaja ning nii ei viitsi ma ka augustis toimunud reisist Mozarti, Beethoveni, Bruckneri, Mahleri, Schuberti, mitme Straussi, Schönbergi, Wittgensteini, Stefan Zweigi, von Karajani, Konrad Lorenzi, dr Aspergeri, Rock-Me-Amadeus-Falco, Brüno Funkyzeiti ja politseikoera Rexi kodulinna pikemat lugu kirjutada. Pilte tegin (failinumbrite järgi rehkendatuna) 1320, millest praeguseks [10. IX] on alles 807. Parimad pildid ilmutan feisspukkis – oma asi, kes seda häbeneb, siis pilte ka ei näe – ja siia (kuhu piltide panemine on hulka keerukam) tuleb ainult mõni.

Pidasin reisi ajal suht reaalajas üksikasjalikku reisipäevikut:

11. VIII 2012, Wien

Juulis muretsesin palju GPX-träki tekitamise teemal. Mure lahendas telefon koos sellesse valmislaaditud kaartide ja salvestatud huvipunktidega ning lisaaku.

Selle kauni vaatepildi kujuteldamatu hobusekusehais pildile ei jäänud, aga meelde küll

„...See jäägu siia ordu suureks häbiks...” (ooperi-Lembitu)

Just seesama ühing, kes tõi euroopaliku kultuuri juba XIII sajandil Eesti lihrahvani, hõlmas Eesti esimesena postiteenistusega ja ehitas mitu sellist vaatamisväärsust, mis ei puudu ühegi Eestit külastava turisti programmist ning millest ühe otsas lehvib see kõige tähtsam Eesti lipp.

Kangialuses on majajuht, kus kirjas, et kõrgmeistri kabinet on tagumisest trepikojast minnes II korrusel, aga selle pilti siia loata panna ei ole ilus.

Viimase viie tuhande aastaga ei ole muutunud mitte midagi:



Väljas teistele imetlemiseks vaarao vägiteod...



...sees vaaraole imetlemiseks paljas naine

Käidud ja nähtud:

• Viini keisriloss ja selles kuus-kaheksa muuseumi (oleneb, kuidas lugeda; ühest muuseumist läksime kogemata mööda, aga ühte, kuhu minna ei plaaninud, kogemata sisse; lossis on muuseume muidu veel ja üldse on Austria riik enamiku lossi üürinud kontoriruumideks)
• Stephansdom, Karlskirche, Peterskirche. Lahenes mõistatus, miks on Stephansdom pime ja rusuv: see on pseudobasiilika, st kõrgema kesklööviga kodakirik, mitte valgmikuga basiilika (pikihoone ehitati selliseks ammu enne toomkirikuks saamist). Karlskirche sees 32 m kõrgustele freskotellingutele viinud ajutine lift mul sellist jalavärinat ei tekitanud nagu ühel sakslasel, kes liftiuksest üldse kaugemale ei saanudki, aga viimast viitteist meetrit laternasse ronida ma ka ei tahtnud.
• keiserlik kunstimuuseum
• keiserlik loodusmuuseum (kus on Willendorfi Veenus, latimeeria luukere ja Deinonychus’e rekonstruktsioonil seljas suled!)
• Schönbrunni loss seest ja väljast, park ja maailma vanim tegutsev loomaaed
• tantsivad hobused tööl ja puhkehetkel
• Griechenbeisl ehk kõrts, kus 1679 kirjutati saksa lauluke „Ach du lieber Augustin”, mille saatel toimub filmis „Malev” piiskop Alberti vastuvõtt, kus tellitud muu roog sarnanes takkajärele mõeldes väga ikkagi Viini šnitslile, kus olid seinal õpetussõnad pereelu teemal ja kus klaverimängija isikus (kas A. Jõks või M. Juur) ei saanudki selgust
• Sacheri kohvik selle kõige ehtsama Sacheri koogiga ja ees tänaval Sacheri veoautoga, mille number oli W+TORTE 1, ning sõiduautoga S+ACHER 2
• ooperimaja (ikka see „õige”, Staatsoper), koridorist, kohvikust, rõdult, parterist ja lavalt
• Musikvereini saal ühes selles möödapääsematute kohustuslike „Ilusa sinise Doonauga” ja „Radetzky marsiga” (ma vaikselt lootsin, et äkki Mozarti kontserdil neid ikka ei mängita)
• Gulaschmuseum (täitsa pükstele ajamata), Palmenhaus, Zum Alten Fassl, Augustinerkeller, Albertinaplatzi kuulus vorstiputka, üle ukse Nussdorfi kuulus heuriger Schibelauer (mille 230 õuekohta oli vastu ootusi puupüsti täis) ja hotelli kõrval Xu’s Cooking.

Siin majas elas ja töötas peaaegu-ühehitimees Falco, kelle maailmahitt Rock Me Amadeus (1985) on esimene ja senini ainus Billboardi edetabeli tipus olnud saksakeelne lugu. Tõsi, hiti lõi ta vähe hiljem kuskil mujal.

Olin läbi töötanud kolm reisijuhti (kaks inglise ja üks saksa keeli), emal oli neljas, eestikeelne, ja see oli ainus, mis nimetas täpselt ühe ülal nimetamata Austriast pärit tuntud poliitiku koduse aadressi (see, keda kaks korda vastu võtmata jättes Viini kunstiakadeemia hästi ei mõelnud, mis häda ta sedasi maailma peale saadab). Vaatama ei läinud, aga tänavasse paistis otsast sisse, kui läksime hotellist metroosse.

Raudrüümuuseumi (Hofjagd- und Rüstkammer) häbiks peab mainima, et selles on peamiselt mittepraktilised esindus-raudrüüd, peamiselt saalitäite kaupa Itaalia-Hispaania XVI ja XVII saj omi. Saksa stiilis raudrüid oli umbes nagu neli, keskaegseid (<XVI saj) raudrüid ainult mõni. Küll oli kaks XVI saj alguse nn mehaanilist rinnaturvist ehk vedrudega turniirivigurit, mis piigitabamuse peale suures kaares laiali lendas, millest – kui õigesti aru sain – ütles Pariisi sõjamuuseumi eksemplari juures silt, et neid olla maailmas alles 3 tk. Mõningaid spetsiaalseid imevigureid veel nagu vasaku käe turvise kaitsepiigid (nt kilp kinda küljes või 30 cm pikkade oradega nukirauad). Püsside väljapanek koosnes umbes neljast kapitäiest kaunistatud jahipüssidest. Ambe oli umbes üks, käsitulirelvi üldse mitte. Hobuseturviseid oli mitu, sh koos muu turniiritränaga. Oli paar jalgsiturniiri rüüd. Sai teada, et nägusid kujutava visiiriga kiivrid olid üksvahe (XVII saj) väga moes ja neid kasutati pidudel.

R, 2004. päev: pikk reis

Pikk (1087 km) rongisõit, eesmärgiga näha kaunist Lõuna-Baieri mägimaastikku; aga sõit on nii pikk, et mägedeni jõudes olen juba kerges apaatias.

Sõit algab reipa kolmekilomeetrise kõnniga jaama kell viis hommikul (sest – nimim. Kokemusta on, nagu ütleb soomlane – ei või siinmaal olla üldse kindel, kas kell viis hommikul takso tuleb või mitte). Tugeva varuga, sest ema eriti kiiresti ei kõnni. Jõuame jaama juurde koos esimese bussiga (meie peatuses olnuks see kell 5.33). Sealt veerand seitsmest esimese rongiga kaks jaamavahet. Üritan püsida ärkvel, sest lõuna paiku jõuab sama rong välja hoopis Põhjamere äärde.

Esimene ümberistumine (kohalikule ekspressile, 7.30). Aega on 23 minutit. Hommikueine rongi kaasa. Vahepeal kaunis metsamaastik.

Teine ümberistumine (17 minutit) on juba pisut karvasem, sest kui rong tuleb 8.58 ette (pisut ettearvamatust suunast, muide), tulevad sellest kõik reisijad maha ja teatavad, et rong on katki, edasi ei sõida. Saksa huumor, arvan, aga saab teada, et neid jah viib edasi teine rong, aga meie rong sõidab ikka õiges suunas. Tõstame eest reserveeritud kohal istujad, aga istmed on valele poole ja kaunist maastikku aknast suurt ei paista.

Kolmas ümberistumine (Mannheimis, 13 minutit) sisaldab ka teisele perroonile kiirustamist ja siis mõnetist munemist, sest rong (10.30) hilineb päris tugevasti. Tõstame jälle meie kohtadelt istujad eest ning imetleme aknast maastikku (Eesti ajaloos tähtis linnake Geislingen, maailma kõrgeim kirikutorn Ulmis, Doonau ülemjooks). See rong sõidab tervelt kolm tundi ja kuigi algul teatatakse, et inimesed, kes te vahepeal maha lähete, teie järgmised rongid on juba ära sõitnud, sest me jäime veerand tundi hiljaks, sori vaan, teeb rong tasahilju hilinemise tasa ja viimases vahepeatuses Augsburgis öeldakse, et rong on nüüd jälle graafikus.

Ulm, maailma kõrgeim kirikutorn. Esmapilgul ei tundugi vahest eriti kõrge, aga loendage tellingukorrused ja mõelge, et iga vahe on kolm meetrit...

Neljas ümberistumine (München, saabub 13.27, kohal 15 minutit, väljub 13.42) on kõige närvesöövam (kui kolmas rong hilineb kasvõi kümme minutit), aga nüüd on vaja ainult astuda perrooni lõpust võimalikult kiiresti tablooni, leida järgmise rongi perroon ja istuda sellele peale. Jääb isegi mõni minut osta münchenlik võikringel. See rong on Müncheni-Salzburgi ekspress, mis logistab seda vahet tervelt kaks tundi. Peatusi on uduumbe, eks ole reede õhtu, leiba teeninud pereisad lähevad suvitavatele naistele-lastele linnasaia kottidega külla.

Ühes kohas arvab ema, et silmapiiril on tumedad pilved. Mina: „Need vist... ei ole pilved.” Maastik meenutavat sellist, mida näidatavat „Kirgede tormis” (mille vaatajatest lähimad sugulased on onu ja onunaine; viimane küll sotsiaalses mõttes, sest muidu ei ole tal sõbrannadega millestki rääkida).

Üks väheseid rongiaknast võetud mäepilte, kus ei domineeri aknast peegeldumas minu ruuduline särk

Viies ümberistumine (Salzburg, saabub 15.42, kohal 19 minutit, väljub 16.01). Kuues rong on kiirrong, mis kihutab (seinal näitab kuvar kohati kiirust, ajuti on üle 200 km/h) Viini kolm tundi. Sõnavarra tulevad ümbernurgaütlemised (et meist ei saaks aru inimesed, kes eesti keelt ei mõista – vrd helikopteristseen filmis The Dictator) „tõusva päikese maa” ja „rahvavabariik” (teemaks meie kohtadel laiutanute päritolu) ning „Saksamaa kunagine valitseja” (kui sõidame läbi Linzist).

Rongis on punt kisavaid türgi tütarlapsi, kes käivad igas jaamas ukse vahel suitsetamas. Ukse vahel, kordan, sammugi kaugenemata ega kedagi mööda laskmata.

Rongis on ka minibaar, kust ostan pudeli vett, tekitades väga piinliku olukorra, sest – selgub – austria saksa keeles on mulliga vesi mitte sprudelndes nagu saksa saksa keeles, vaid prickelndes, aga keelevääratuse tõttu küsin hoopis pinkelndes (pissiv)...

Kohal kell 18.44, veerand kaheksast juba hotellis, kolmeerand kaheksast juba matkal kesklinna poole (kuhu on maad palju rohkem, kui olin kaardilt arvanud).

N, 2003. päev: viimane hullumeelne tööpäev

Jälle kohale enne kukke ja koitu, ära hilja õhtul. Saan asjad valmis ja kontrollin suisa mitu korda, et tõesti ikka on valmis.

K, 2002. päev: puhkus terendab

Eelviimane tööpäev, mis algab enne kukke ja koitu, et saaks homseks valmis (samas nii palju ma endasse usun, et pidasin eile ammu plaanitud vaba päeva).

Kui õhtul töölt tagasi jõuan ja koertega jalutama lähen, on lift hulk aega kinni. Kui tuleb, ootab all lifti selline kooslus: redeliga maaler, Hilti kohvriga neiu, 5 CD-ga keskealine härrasmees. Hilti kohvris on – kes ei tea – tavaliselt tööstuslik lööktrell, mis kaalub umbes 16 kg.

T, 2001. päev: eelpuhkus

Vaba päev viimase töönädala keskel. Proovin järele bussireisi mägedevahelisse lennujaama ja takseerin seda põhjalikult. Kuigi minnes on mul sees seletamatu närv, osutub lennujaam täitsa kobedaks. Terminale on koguni kaks, ühe söögiputka asemel on üle kümne (isegi restoran on) ja on koguni vaaterõdu (mida ei ole muide Talina lennujaamas, kus vastutulnu vaadaku lennukeid kaugest koridorinurgast või kõnniteeta teeservast). Põhilisel firmal läheb majanduslikult kole hästi (kirjutab AW&ST) ning lennukid on kõik sama marki (B737-8AS) ja uued. Platsi tagaosas seisab kaks Aerofloti ebatavalist tüüpi MD-11F kaubalennukit, mida viimati nägin lumevangis Helsingis olles 2009. aasta jõulude eel.

E, 2000. päev: Curiosity ja lahkus ei jää karistamata

Hommikutundidel maandub Marsi-kulgur Curiosity, enneolematul paelte otsast riputamise meetodil.

* * *

Kiirele puhkuse-eelsele ajale, palju aega kulutanud töörühma sattumisele ja esimesel puhkusepäeval oleva tähtajaga mammutdokumendile vaatamata olin täheldanud, et mammutdokumendi toimetamisel olen graafikust palju ees, ja lubasin suure suuga, et võtan endale veel ühe piraka toimetuse (peamiselt seetõttu, et ma seda teemat kõige paremini mõistan). Heitsin originaali pilgu ja nähes, et see on üldine tegevusprogramm, ma suuremat ei muretsenud, viimistlesin rahus mammutdokumenti (nädal enne selle tähtaega) ja jätsin selle „kerge” töökese selleks nädalaks (kus olen tööl kolm päeva).

No ja mis te arvate, mis ootab ees täna, kui tõlke avan? ...

Kes pakub, et tõlge üldse puudub, sellele soovin õnne, mulle nõnda ka meeldiks, sest kirjutaksin uue tõlke kiiremini kui loen läbi seda soga, kus umbes iga teine lause on selline, et ........ [kirjapandamatu vägivaldne fantaasia].

P, 1999. päev: pühapäev

Vaiksed tubased toimetused. Teen juulikuiseid külalistega ja Pariisi pilte, enne kui augustikuised pildid peale tulevad. Valmis ei saa [ja pildid jäävadki uute piltide tulva alla].

L, 1998. päev: päikesefiltri lõpp

E läheb hommikul poodi. Kasutan ära asjaolu, et teda ei ole juures pabistamas, ja eemaldan pliidi vooluvõrgust. Ühendus on, mainigem, püsiv ja tööstusvooluga (400 V) ning ma täpselt ei tea, kas Kirikmäe prismast ostetud pingeindikaator ikka töötab, ja voltmeetri maksimum on ainult 250 V. (Pärast muidugi meenub, et sellega saanuks kontrollida mitte faasi ja neutraali vahe (400 V), vaid kahe faasi vahe (230 V).)

Poe transpordi-paigaldusmehed kohe õues küsima: kas teil kaabel on? Õnneks on – sest eks ma naiivselt arvanud, et kui pood lubab ostetud kaupu paigaldada täitsa tasuta ega ütle midagi paigaldusmaterjalide kohta, siis nagu peaks loogiliselt võttes olema need paigaldajatel kaasas, eks elektripliidiga palju võimalusi ei ole, kas 5-sooneline 380 V kaabel või 3-sooneline 220 V kaabel. Kruvin eelmise pliidi tagant kaabli ära, see on umbes ½ m pikk ning paigaldaja peab hakkama kondiväänajaks. Mis mul sellest. Ise teab.

Pärast panevad pliidi tööle ja käsivad praeahju kuumutada tunni. Nii et kui E poest naaseb, on pliit paigas ja kasutuskorras.

* * *

Päikesefiltri lõpp saabub üheainsa kogemata tehtud vale liigutusega, kui filter ettepanemisel käest libiseb: UV-filtri sakiline serv äestab filtri keskele mitu sügavat kriimu. Tõesti, Baaderi kile ei rebene, aga otse keset filtrit on paar kohta, kust paistab valgus läbi natuke rohkem kui mujalt. Katan kriimud musta teibiga, nii et kuigi käsitsi filtrit kasutada saab, ei saa fotoka ees kindlasti enam mitte, kui juba aknal olnud ämblikutatt tekitas Päiksele efektseid, ent olematuid „päikeselaike”. Kriimustatud filter tuleks raami seest välja lõigata, raami ette kleepida uus kiht vaibateipi ja selle külge uus kile.

R, 1997. päev: lugu, maja, pilt

Mürts ja pauk, Putinil on seljas minu särk... või noh peaaegu. Ükskord ma vist ühele innukale juuksurile koguni ütlesin, et ärgu lõigaku mulle Medvedevi soengut, ja muiste, tunduvalt priskemal elujärjel, kandis ajalehes üks koolivend nii sarnast ilmet ja soengut, et inimesed vaatasid mulle tänaval järele. Kanna või silti, et see, kelleks te mind arvate, ei jaluta siin tänaval, vaid istub kindlalt trellide taga.

* * *

Päikesefiltri katsetused. Saan jälle targemaks:

• Niépceliku säriaja korral ei tohi filtrile paista päike
• Enne pooletunnise säriaja algust kontrolli kaugusskaala asendit...
• Astu samm rõdule, ära pildista Päikest läbi akna (sest see ei ole fotokvaliteediga klaasist)

Õhtul tegelen aga sellega, mis paneb kindlasti kadetsema iga lugeja: saen läbi köögimööbli. Põiki. Kinnitan ausalt, et sellises koguses 1970. aastate „tehnikat” kui köögikapis ei ole näinud mu silmad vähemalt kolmkümmend aastat: peaaegu kõik kruvid on pilukruvid, mis kruvikeerajat mul ei ole (aga on trell ja terav saag....). Köögimööbli suht paikse L-kujulise moodustise alumine saba seisis õhus nn pühast vaimust hoituna*, aga kuigi alumised osad tulevad pikkamisi lahti paljastama materjalide lagunemist** ning selliseid entomoloogilis-toksikoloogilisi asjaolusid, mida mu sõrmed kirjeldama ei paindu, selgub, et plaadi parem serv on väga kindlalt paigas. No sae kaasabil selgub, et see on kogu pikkuses tapitud ja liimitud teise plaadi sisse, mis kunagi hiljem on seinast silikooniga eraldatud ja sestap väga heas korras ja lagunemata.

* Isa mingis töökohas kunagi käibinud väljend, viitas obskuursele usulahule, kus talumaja korstna külge tuli siduda redel ja siis viimaselt pulgalt kandis püha vaim otse taevasse. Kes ronida ei julgenud, oli uskmatu; kes luud-liikmed sodiks kukkus, see uskus liiga vähe. Selle peale, et keegi ei olnud kuulnud kunagi kellestki, kes õhku jäänuks, see napakas usulahk ei tulnud.

** Ehitusfüüsika kursuse andmetel säilivat niiskes ja soojas siseruumis üle 20 aasta ainult üks materjal: tõrv.

N, 1996. päev: Baader, Niépce ja mitu teist seltsimeest

Hommikul valmib päikesefilter, mis sai viimast innustust vabamõtleja ning astronoomi MV päikesefotodest.

Filtri ehitus, fotoka poolt väljapoole:

• Kõva õhuke papp (ajakirja Naturfoto postiümbrikust)
• Paks jäik papp (mis kunagi oli olnud vist raamatukaanes)
• Veel kaks kihti Naturfoto ümbriku pappi (nendest ehitamine algaski, paksu papi lisasin hiljem ja fotokapoolse papikihi selleks, et filter ei hakkaks muutuva õhuniiskuse käes mängima)
• Must kartong
• Vaibateip
• (Baaderi kile kaitsekiht, kogemata)
• (Kaitsekile kleepimist heastav teine kiht vaibateipi)
• Baaderi kile (AstroSolar™ Sonnenfilterfolie)
• Vaibateip
• Must kartong

Filtriraami sisemuse, st kinnituspesa ja seesmised lõikeservad värvisin markeriga mustaks (et vähendada pilust sissetungivat valgust). Välisserva kaitsma tuleb veel kangateip. Ehituse eripära:

• Kinnituspesa on kooniline (jäme liivapaber). Sinna kandsin ka kihi liimi, mis peaks suurendama pinna hõõrdetegurit (võrreldes papiga).
• Kinnituspesa läheb objektiivi filtri ümber ja kile taga olev kartong pahimal juhul filtri esiservale (see on pesast kitsam: nii ei puutu objektiivi filtri raami esiserv vastu kile).
• Filtri raam on kaheksanurkne, tagaküljele võib veel paigaldada konkse, millega välistada filtri eestkukkumine.

Baaderi kile on teleskoobi- ja visuaalse vaatluse sorti (optiline tihedus 5,0 ehk vähendustegur 10⁵). Kuigi 120–400 mm objektiivi ja 2× konverteriga saaks Päikese kaadris päris suureks (u pool kaadri lühemast küljest), ma sellele erilisi lootusi ei pane, vaid soovin rohkem katsetada filtrit 10⁵× hallfiltrina. Niépce kuulsa foto säriaeg oli 8 tundi, Baaderi kilega peaks säriaeg olema kümneid minuteid, mida saab ajastada intervalomeetriga.

* * *

E loeb lehest, kuidas Ahhaa keskus nõudvat, et perepilet kehtib ainult kahe eri soost vanemaga ja lastega peredele (sellega välistades peale samasooliste vanematega perede ka üksikvanemaga pered ning, nagu leht märgib, ei saa perepiletit osta ka ühe vanavanema ja samast soost vanemaga keskusse saabunud lapsed, ning probleem on selles, et riiklikul haridusasutusel ei ole nagu üldse selge, mis on pere), ja meenutab, et eelmisel teisipäeval pakkunud T. ringsõidubussijuht, et müüb neile perepileti (1 meestäiskasvanu, 2 naistäiskasvanut, 1 laps). Kiidan bussijuhi edumeelsust ja üritan arvata selle perevormi täpsemat nimetust. Eks see kärgpere ole. Keskmine eesti tolerants on nimetet artikli kommentaariumis ka kenasti näha.

* * *

Leian huvitava lingi: vestlusring Läti Henriku teemal (algselt ilmus 22.8.2008 Sirbis)

* * *

Töörindel leiutasin, kuidas saab toimetaja objektiivselt näidata, et pika dokumendi on tõlkinud mitu inimest, kelle tegevust ei ole eriti ühtlustatud. Seda ütleb kogenud toimetajale kõhutunne, aga sellest tõendamiseks ei piisa. No vat. Eks kogu teksti tõsiselt ühtlustav toimetaja ühtlusta sõnastuse kõikjal samalaadseks. Olgu näiteks originaali väljend S tõlgitud dokumendis mitut moodi (T1, T2, T3), mis kõik toimetatakse lõpuks samaks (R). Vaja on tekstianalüüsi tarkvara (nt AntConc), mis näitaks graafiliselt otsitava stringi asukohta failis. Kui eeldada, et igale S-le vastab valmis tekstis R, saab kuvada T1, T2 ja T3 esinemiskohad (igale neist vastab alati R, kuid igale R-le ei saa vastata kõik, st T1, T2, T3 korraga) ja võrrelda neid R esinemiskohtadega. Kui otsida korraga kahest failist (toimetamata ja toimetatud tõlkest) ja korraga nii T1 (või T2 või T3) kui ka R esinemist, saab must valgel näha, kus on kasutatud üht varianti rohkem kui mujal:

Ülal on toimetamata, all toimetatud fail. Originaalis oli data holder, mis on õigusaktis andmete omanik. Toimetamata tõlke alguses (ja pisut ka lõpus, lisas) oli vasteks pandud andmevaldaja. Sama tõlkija mõlemat varianti ei kasutanud.

K, 1995. päev: väidetav keskkonnahoid ja olematu kant

Uus pliit ja telefonile väike lisaaku, 1300 mAh. Leian, et telefoni suure lisaaku (3500 mAh) saaks selle päikesepatarei abil laadida nii, et see oleks päiksepaistes 90 tundi... hehee...

Astume perekondlikult ühingusse, mille liikmefliis paneb kindlasti kergitama kulme ja hakkab pälvima imetlust.