R, 2478. päev: Rahul, Palun ärge kartke, meiega.

Kui teil täna midagi teha ei ole, lugege selle kuulutuse lõpus olevat loetelu ja kujutage endile neid kaupu ette. Siis liikuge sealsamas veebikohas veel ringi ja nautige ning teadke, et seda ei ole tõlkinud Google (kontrollisin), vaid hoopis vist Bing (kontrollisin). Tohutu suurus tooteid. Poed igapäevaseid vajadusi: jalg. Nagid on aga tundub trahvi. Äraviimise praht ja liigne aabits.

* * *

Saksa keel saab läbi (eksamil punkte 86%). Saame viimases tunnis teada veel rahvaste kõnekäände ja vanasõnu:

• Varajane linnuke hüppab kaugele (cz)
• Iga kukk jäägu oma õrre peale (pt)

N, 2477. päev: loodusfilmid ja nende tegijad

Št-le meeldib laupäeval ostetud loodusfilmide komplektist mõni teema nii kangesti, et neid enam kuidagi vaadata ei saa: täiskasvanud jää- ja pruunkarude peale on ta hästi kuss (eriti kui hambad välguvad), aga hüljestele tahaks seltsiks minna. Teine plaat (millel on, muide, jääkaru foto) sisaldab nelja filmi Serengeti pargist, mille vaatamine on ka päris võimatu. Saab teada näiteks selle, et filmide autor (Hugo van Lawick) läks omast arust Aafrikasse kaheks aastaks, aga jäi mitmeks aastakümneks (saades nende eest aastate jooksul kaheksa Emmyt), ning tema esimene naine oli šimpansiuurija Jane Goodall. See Artika film, millest kirjutasin eile, on esimesel plaadil, millel on, muide, kaelkirjaku foto.

K, 2476. päev: loodusfilm loodusuurijatest

Hommikusöögi juurde lõbus Kanada prantslaste loodusfilm Arktikast (täpsemini Loodeväila läbimisest idast läände asjakohatu purjekaga; jääkarusid näidatakse jaopärast, alguses ja lõpus natuke). E märgib, et autor on tahtnud kirjutada raamatu, aga välja tuli film. Ise loeb teksti, mis on päris õudne (vrd prantsuse kunstfilm Playback Time mr Beani teise filmi lõpus), nii jubeda kanadaprantsuse aktsendi kui ka kordava sisu tõttu. Pakun, et viimase tõttu saaks filmist toreda joomismängu. Veel leiame, et sellise filmi võiks teha ka ise, näiteks kõndides piki ülesvõetud pisiraudteed (mida siinkandis on palju) ja küsitledes inimesi, mida nad arvavad, kas „vanasti”, raudtee ajal oli ikka toredam (ja jääd ja jääkarusid rohkem). Eriti neid, kes raudteetammi kõrval pikutavad või asjasse üldse ei puutu.

Film on loodusfilmide komplektis, mille laupäeval ostsin. Esimene film oli vaaladest, täpsemini põhiliselt ühest vaalauurijast, kes rääkis nagu „Sõprade” Phoebe või see Ameerika daam, kelle pajatusi saime eelmisel suvel kuulda kuus pikka päeva. Nii et ka karbi ülejäänud kümme filmi tõotavad olla väga lõbusad.

* * *

Täna kostab tööl kuskilt kaugelt muusikat; algul arvan, et tuul ulub jälle ventilatsioonis või on niisama meelepete, aga siis kostab selgemini – peale muusika läbu ka – kuskil mujal kuuldekauguses on pidu.

Eelmisel nädalal (silt ütles 21.–22. I, aga tegelikult kauem) võeti maha maja kõrvalt sarapuuvõsa ja mitu suuremat puud, ühes millega kattus seni porine parkla siivsa puulaastukihiga. Kadus ka risukiht kalju servas, kuhu uute elementidena on ilmunud mitu uut allakukkunud kivikamakat, mis nähtavasti vallandusid kaljust, kui puulangetajad neil peal tallasid.

Keeletunnis saame tunnistused ja teada, et kursus kattis kaks taset (A1.1 ja A1.2 – „A1.1 on ainult enda tutvustamine, see oli meie kursusest esimesed viis nädalat,” selgitas õpetaja) ning sedasi on tasemele A2.1 sattunud kogu rühm. Eksam oli samuti mõlema peale ja, nagu eelmisel reedel selgus, sisaldas ülesandeid A1.2 tagumisest otsast, mida me nagu veel läbida ei olnud jõudnud ja mille eest lubati anda lisapunkte, kes need ära teeb.

T, 2475. päev: salapärased hääled ja teod

Eilset lund enam ei ole. Täna on mingist suunast tuul ja tööl ventilatsioon ulub!

* * *

Bussijampsi kah – neile, kes kiidavad siinmaist bussikorraldust, sest nad ei ole juhtunud nägema sellest paremat.

Mõni aasta tagasi kuulutas siinne ühistranspordikeskus väga kõva häälega, et kel on üleriigiline kuu- või aastapilet, saab võtta nädalavahetusel teise inimese kaasa tasuta. Ja nii see mitu aastat oligi ja kõigil oli hea meel. Kui aga ükskord võrdlemisi hiljuti (septembris) seda nagu vaja oleks olnud ja igaks juhuks üle kontrollisime, me kumbki seda enam ühistranspordikeskuse veebilehelt ei leidnud ning tuli osta külalistele enda piletid. Aga kuulunekse, et möödunud nädalavahetusel polla üks inglane seda vigurit teadnud ja sai piletita naise kaasavõtmise eest 150 € trahvi. Kui ta kontrollilt (kes olnud väga kuri; ise oleks ka, kui nädalavahetusel tööle aetakse) küsis, kust ta oleks pidanud teadma, et vana kord enam ei kehti, vastanud see, et ise oleks pidanud lugema! — „Aga kui sageli, kas nagu iga päev või?” küsinud inglane, mispeale kontroll ei osanud vastata muudmoodi, kui läinud veel kurjemaks.

Siis siinmaalgi on kasutusele võetud madala põhjaga bussid, et astu sisse, kuku välja ja eriti viga ei saa. Aga suhteliselt napi keskmise pikkuse tõttu on veikene probleem, kui kõrgele paigaldada kinnihoidmise torud. Nõnda siis sisenedes ja istudes löön pea väga kõvasti vastu toru, mis on pandud põiki eest läbi. Vannun hulk aega ja tuleb muhk. Pärast väljudes uurin, kui kõrgele see saadana toru on pandud – no istmekõrgendikest nii 160 cm. Korrat, põhjamaine inimene võib selle vastu ära lüüa lõua!!

Ja et kolm on kohtu seadus, siis ka kolmas tänane bussi-pahalugu. Nimelt selgub, et ega 50 minutiga bussiga 2 km kaugusele ei jõua. (Ma ei ole seni otseteed proovinud, sealt peaks saama jalutada, aga osa läheb läbi tühermaa ja ei tea, kas ja kuipalju sealt läbi pääseb.) Niimoodi jäävad seaehitusmaterjalid ostmata, sest maksimarketi toidukaupade osakonnas ei ole isegi PVA-liimi, traadist rääkimata. Seal ei ole enam ka imelisi sooduspakkumises patju, mille järele konkreetselt läksin, kui juba sealkandis olin.

E, 2474. päev: eksamitulemused filmi taustal

Keelekursuse eksam on läinud õnnelikult, neljast osast (kuulamine, lugemine, kirjutamine, rääkimine) kokku 94%. Saan teada, et olen rühmast ainus, kes käinud kohal 100%, kõik korrad. Tänagi ei lähe enne kui alles umbes viis minutit enne tunni lõppu. Näidatakse filmi, mis aga valmis ei jõua, päris viimaseks ei taha ka jääda (sest kohal peab olema niikaua, kui õpetaja eksamitulemused on ära näidanud, mida ta teeb ükshaaval, nii et keegi teine teada ei saa).

Film on joodiku elulugu aastast 2001 või 2002 (ühes kohas seisab kuskil letil suur pehme Kenny!). Klassi videoekraanil hästi ei paista, tegevus toimub põhiliselt kõrtsis, keskmiselt juuakse minutis rohkem õlleklaase kui hukkub keskmiselt leheküljel inimesi Mihkel Raua teises raamatus, suitsu ka. Tegevusest sotti ei saa, tuttavaid kohti ei näe. Ainsa sekskoha ajal kutsub õpetaja mind enda juurde ja näitab tulemusi. Näitab väljaprindi pealt, kust osaliste nimed on hoolikalt ära volditud.

Pärastlõunal sajab lörtsi, vanadekodu bussipeatuses telefonikilbil on koguni umbes 2 cm.

Õhtul alustan traadist sea ehitamist. Traat ja sõrmed on jämedamad, kui mäletasin.

Õhtu film on Schiller (2005), mille vältel kraaksatan mitu korda, teemaks peategelase ilmeline sarnasus mitme muu tuntud näitlejaga (üks suurte kõrvadega inglise näitleja, üks viiuliga eesti näitleja jne). Leiame, et eilne Humboldti ja Gaussi film oli sellest kõvasti parem.

P, 2473. päev: talvine auruvedur II

Möödunud aastast tuttava muuseumrongiga läbi Metsiku Lääne piirijaama ja tagasi. Pühapäevaste harvade bussidega minnes oleme jaamas paraja varuga; kust rong läheb, ei tea, vana vedurit ei ole. Näeme, kui väike manööverdusvedur toob kohale vagunid; seame perrooni õigesse otsa valmis ja peagi ilmub ka vana vedur. Reis on isegi jaama suurel elektroonilisel tablool (koos märkega, et erirong, st riigi kuukaart ei kehti). Pileti saab rongi tagumisest vagunist.

Sedapuhku on reisijaid vähe, meie päralt on algul kogu vaguniosa (24 kohta), tagasiteel (kui istume jälle rongi sappa) istub 24 kohal umbes 6 inimest. (Nagu näeme, selle vanarongi kemmerg töötab, sest see on tagasisõidul kahe ukse taga minust umbes meeter eemal ja ühele poole voorib mööda hädas ja tagasi tuleb rahul nägudega inimesi.)

Piirijaamas saan hõõgveini ja vorstisaia ostmisega kohalikus keeles hakkama ning, mis veel tähtsam, mõistan, mida mult tahetakse.

Seda, kui kange on hõõgvein, me tuvastada ei suuda. Oletan, et niisama leige mahl on. Leigus tekib seetõttu, et algul viib saba joogiletini, kus läheb kähku, ja siis soovime osta pisut vähem rasvase vorsti kui aasta tagasi (kus ma veel põletasin huule ära ja E-le tilkus rasv riietele). Vorste on kolme sorti: meetwurst (see, mis eelmisel aastal), grillvorst ja Edami vorst. See, et Edami vorst on ilmselt juustuvorst, hakkab mulle aimduma alles nii umbes 10 minuti pärast, ja see, kumb valge vorst on kumb, umbes 15 minutiga. No eks Edami vorsti küpsetamine kesta kole kaua, sest sellele on ümber kääritud peekon, mis sees olevat vorsti kuidagi jahutab (ahhaa! praktiline soojustehnika), ja need, kes tahavad meet- või grillworsti, lastakse mööda. Saiu on kastitäis, pooled (ütleme, kasti põhjapoolne ots) on lõigatud (pikisuunas pooleni, nii et vorst on pärast rohkem nagu servas, mitte keskel) ja pooled lõikamata (kasti lõunapoolne ots). Rahvavaenlane on kasti aga kõvasti raputanud ja saiad on läinud sassi.

Rahus seista (21 min) võimaldab asjaolu, et rong seisab piirijaamas tund 10 minutit.

Siis soojas rongis jälle tagasi. Jaamast kook, siis kiiresti jaamalähedasele uuele kaarsillale, kust alt rong järgmise tretiga läbi sõidab. Saan vajalikud pildid. Nagu aasta tagasi, oli ka täna rongi peal ja raudtee kõrval palju igasugu pildijäädvustusvahenditega inimesi, ühel oli koguni mu helisalvesti vähe kangem variant seotud videokaamera kõrvale statiivi peale, samasugune väike surnud kassi taoline tuulekaitse küljes nagu minu omal. Üks punase autoga fotograaf kihutas ilmselt rongiga kaasa, sest teda (ja tema autot) oli tee ääres mitmes kohas näha (mida võimaldas see, et rong seisis igas jaamas natuke).

Jala tagasi, bensukapoe kaudu.

Pärast leian heliülesvõtetelt, et auruveduri mitmepalgeline susin ja ähkimine summutab kõik muud hääled, mida see tekitab. Metall kõliseb nimelt nii, et spektris on näha ülemtoonid, mida nüüd näha ei ole, kõik on ühtlase paksu susina all.

Kevadel sõidab sama rong naaberlinna, tehes sellele suisa tiiru peale, sõites üht otsa mööda Maaselja läänekalda kaubaraudteed (mis haru on, muide, vanem; T. esimene raudteejaam (1860) oli ka sealpool, aga kole kaugel olnud inimestel käia, siis ehitati linna poole 1878 praegune, kui valmis Saksamaa viimase eduka sõja tulemusel ehitatud strateegiline raudteeliin).

* * *

Õhtul uus film Die Vermessung der Welt (2012). Täitsa hea.

L, 2472. päev: filmielutus

Rongiga poes. Mul 48. kord Kella kõrtsis, kahe peale kokku 54. kord. Nagu teada, on Kella kõrtsi einetel imeline kaalu vähendav toime: 48 korraga olen alla võtnud kokku 11,4 kg.

Õhtul joonistan siga. Valmivad tööjoonised mõõtkavas 1 : 1 ja ühes nendega mitu tehnilist lahendust. Uinumise eel näen lausa liikuva 3D-pildina, kuidas mõni keerukas koht kokku käib.

Hiina kuukulgur läheb rikki. Nagu Hiina kaupade paha reklaam töötas see normaalselt ainult kaks [Kuu] päeva.

Millalgi nädalavahetusel näen telefilmi Challenger (2013), mida paar kuud tagasi siin just mainisin. Filmi alguses peaks olema suures kirjas hoiatus, et need, kes on lugenud Feynmani raamatut, mille alusel olla film tehtud, vaadaku seda ettevaatlikult, ja nendele, kes on lugenud peale selle ka McDonaldi raamatut, on filmi vaatamine kategooriliselt keelatud. Feynmani raamatust on filmis umbes veerand tundi ja McDonaldi raamatust umbes minut. Filmi andmetel oli kogu presidentlik uurimiskomisjon niisama tühikargajate kamp, kellest pikema tekstiga oli ainult umbes kolm inimest (Feynman; Rogers, komisjoni esimees; kindral Kutyna) ning veel kahel oli paar repliiki (Sally Ride; Neil Armstrong). Ainus mõtlev inimene selles oli muidugi Feynman. Hoiatus „Nooremale koolieale!” võinuks ka olla. Kusjuures ega vist peaosalise näitleja ole tegelaskuju loomisel ise komisjoni fotosid näinud, sest McDonaldi raamatus on Feynmani jääveekatse foto ja seal on ta, noh, tunduvalt sõbralikum.

Ülejäänud on filmitegijate fantaasia. Küll oli tore, et nägin seda telekast; muidu hakanuks veel otsima Amazonist ja olnuks siis raha raiskamise peale pahane. IMDb-s saab film mult 2 punkti 10st, sest on umbes sama kehv kui Saksa vusserdis Hindenburg (2011).

R, 2471. päev: vaadake pilte ikka hoolega!

Olen täitsa ehmatanud, kui vaatan üht 1995. a pilti ja avastan, et seal on antenni otsas inimene, mida ma mäletamisi ei ole seal pildil mitte kunagi varem märganud:

Võimalik seletus on lihtne: tollane kaamera ei näidanud pildiotsikus kogu kaadrit; kui see oli slaid, võis jääda ülaserv raami varju; kui see oli negatiivil, ei suurendatud teeninduses kogu kaadrit.

Hommikul saksa keele eksam: leian, et 0,3 mm harilik pliiats kirjutamiseks hästi ei kõlba, sest iga väiksemagi kui pliiatsivajutuse peale süsi murdub; kui lasta toetavast torust paista ainult nii vähe sütt, et ei murduks, peab sütt edasi lükkama igal kirjutusreal. Muidu ega teema arendamine mulle mingit raskust ei tee, eks ju. Teemaks on andmekaitse vs. eraelu kaitse, aga selmet kirjutada teemal „Snowden hea, NSA paha”, arutlen pisut küpsemalt, et huvitav, et praegu nutetakse jälgimise pärast, aga alles paar aastat tagasi teise samalaadse skandaali ajal hõisati, et maailma saladustega on nüüd lõpp ja küll on hea. On aga mälu, ütlen (aga ei kirjuta). Ja andmekaitse alaku inimesest endast, näiteks enda elektroonilise intellektuaalomandi korrastamisest, kasvõi andmekandja püsivuse ja muude andmesäilituse põhimõtete selgeks tegemisest. Ja et ega sideliikluse jälgimine ole sama kui üksikisikute jälgimine nagu vanasti, mil suurt arvutusvõimsust ei olnud. Ning mida inimesel üldse karta on, kui ta on olnud korralik kodanik ja valgust kartvaid tegusid teinud ei ole. Taolised üllad mõtted tulid pähe kirjandi kirjutamisel (õigemini kui et me teadsime umbkaudseid teemasid ette, siis olin põhipunktid välja mõelnud juba eile õhtul).

Õhtul teine, kirjalik eksam, raskem kui arvata: suuna juhatamist me näiteks üldse õppinud ei ole. Lugemine, kuulamine, kirjutamine. Kirjutamisülesannete lehel on esimene külg taoline, et esimene mõte on, et siin on nüüd küll midagi valesti ja kus konks on. Et täida ankeet: nimi, sünniaeg, sünnikoht, perekonnaseis, harrastused jne. Teine ülesanne on pisut ootamatu: kutsu töökaaslane kinno. Eks oli läinud nii, et jõudsin läbi vaadata ainult hommikuse eksami asjad ja praeguse eksami kolmapäevaseks osaks õppides keskendusin dialoogile „Turul”. See kinno kutsumise dialoog oli ükskord teemaks küll, aga kes enam mäletab. Loen hoolikalt sõnu, et ei tuleks liiga lühike.

N, 2470. päev: tärrrrrrr

Täna lõbustasiwad meid korrus allpool tegutsevad töömehed lööktrelliga, mis suruti vastu tugevat, head ja kõlavat betooni kohe pärast hommikukohvi lõppu ja mida ei pandud käest enne lõuna algust. Vahepeal lisandus sellele ka sepahaamriga vemmeldamine.

Õhtul kähku läbi maksimarketist, sealt käsitöötarbeid. Nii kui eksamid reedel läbi saavad, algab sea ehitamine. Praeguste plaanide järgi toimub see modulaarsena: kärss, pea (selles on palju käsitööd), alakeha, õlad ja käed, jalad, saba, võib-olla isegi nii, et jäsemed saab paigaldada alles pärast kokkupanekut, sest kõik kaalutud jalamaterjalid on kas liiga jämedad või kere kandmiseks liiga nõrgad. Tänase maksimarketis-käigu eesmärk oli uurida, kas alakehaks saav vahtplastkera on läbimõõduga 10, 8 või 12 cm (10 on); sinna tuleb sukelduda veel ja sügavamale, otsides sidumistraati (aiandusosakonnas) või jalgrattakodaraid (spordiosakonnas), samuti peent alumiinium- või messingtoru, eelkõige kanttoru luukere tarvis. (Sarja „Loomasuu ei valeta” plaadi lisades näidatakse, kuidas sarja elukaid tehti, see on väga õpetlik.)

E on keeltekoolist kaasa võtnud barokkfestivali kava ja leian sealt, et kolme kohaliku konservatooriumi lavastuses kantakse seal ette Händeli barokkooper ning Eeslilinna vanas kirikus toimub viola da gamba kontsert. (Vt lugu teemal „Perotinus”: link.)

SAS kirjutab ja ähvardab, et veebruari lõpus kaovad mu aastatega kogunenud ja kasutamata lennureisija punktid. Uurin, mida nende eest peale mitte kellelegi vajaliku träna saab (vt aB boonuspunktid ja Shreki laulud), ja leian, et a) veebruari lõpus kaob ainult veerand; b) kui tegutseda enne veebruari lõppu, peaks saama mitme aasta lendude punktidega ühe otsa lennu suisa tasuta.

K, 2469. päev: Teller, must ei ole must, suuline eksam

Alles pühapäeval mainitud erakordsele teadussaavutustele, et avaldatud on keravälgu spekter, tuleb täna lisa: nimelt on CERNis loodud 80 aatomit antivesinikku ja kavatsetakse uurida selle spektrit, et kas antiaine omadused on samasugused või teistsugused kui pärisaine omad.

Samuti leian värvuste entsüklopeedia Encycolorpedia ja sealt edasi (otsides põhjendust väitele, et „antratsiitmust” ei saa öelda, sest sellenimeline värvus on heledam kui Kuu pind, mis ju nõnda kenaste öösel taevas särab, kui täiskuu on) sellise loo: Kuu albeedo varieeruvus.

Keelekursusel on suuline eksam. Olen kohal samal ajal kui tavaliselt, 40 min enne etteastet. Sedasi on palju varem kohale tulnud ka enamik ülejäänud rühma. Teadja rühmakaaslane seletab, et ta teab täpselt, millest rääkida tuleb. Kõik süvenevad seega veel kord dialoogi „Turul”. Pärast uurin põhjalikult vanaaegseid linnavaateid koridoris (ikka tuvastamata, mis kohad need on). Siis kutsutakse sisse.

Meie kolmikus on õnneks üks väga kidakeelne daam, kellelt õpetaja kisub sõnu kui tangidega. Tema kõrval me ülejäänud kaks lausa särame. Saab teada ka, kes kui kaua on siinmail elanud ja kui vana keegi on, mida muidu andmekaitse tõttu me teada ei saanud. See kidakeelne daam on siinkandis elanud juba 18 aastat.

Dialoogi „Turul” muidugi ei tule, Fortuuna tõmbab hoopis vestlusteema „Puhkus”. Ühe osalise kidakeelsuse ja muude võrdlemisi piiratud puhkusefantaasia tõttu sekkub ka õpetaja ning küsib igaühelt, mis ta puhkusel teeb, kuhu läheb ja kellega kohtub, ning mulle meenub väga keerukas sõna „onu”, mida kursusel üks kord mainiti (pereliikmetest räägiti ainult ühes tunnis, perekond Simpsonite näitel, ja enda perest jutustas nii Homer kui ka Bart – kummalgi onu ei ole).

T, 2468. päev: pliiatsid, kujud, aadressid

Ükspäe ostetud pinali pastakat lähebki kohe vaja, kui tööl on vaja anda allkirja, tööl sahtlis on ainult värvilisi tindipliiatseid ja pastakaid ning sinine 2007. a suveniirpastakas, mis viimati töötas umbes sama ammu. Kotis on kaks (0,3 mm ja 0,05 mm) musta joonestuspliiatsit, kaks peent mehaanilist (Pilot, Faber-Castell) ja üks harilik harilik pliiats (aga, hehe, olen selle söe teritanud käsitsi kiilukujuliseks – kas teie teate, mis on kiilukujuliseks teritamine?) ning neljapäeval ostetud nelja pliiatsiga pinal, kus peale lihtsa mehaanilise hariliku pliiatsi, musta joonestuspliiatsi ja kollase markeri on ka sinine pastakas.

Mu kursus sai läbi ja kaks inimest tänas ka. Nii et oli mingine kasu ikka ka.

Meil on vaja Wagneri kuju. Meenutades Totoro hankimise saagat ja natuke seiklusvaesemat Jiji saabumist, kaalun, äkki peaks kuju tegema fännikunstina ise. Et sukelduks maksimarketi käsitööriiulisse ja prooviks teha ülejäänu papjeemašeest, mis tehnikat ma varem kasutanud ei ole. Õhtul selgub muidugi, et sobiva suurusega pehme Wagner on asjaomases veebipoes olemas. Muidugi ega ise tegemise soov sellest lahtu. Inseneri peas on Wagner lagunemas algosakesteks ja mõte jookseb nende ridade kirjutamise aegu (päev hiljem) Wagneri luukere juures. Wagneri mõõtmed olenevad maksimarketis müüdava vahtplastpalli läbimõõdust (sellest saab Wagneri alakeha), küsimus on, kuidas ta peenikeste jalgade ja pisikeste labajalgade otsas püsti seisab – alust nagu ei taha hästi teha. Võib-olla teha riiuliäärel istuv Wagner?

Kilulinna linnaarhiiv teatab feisspukkis, et on avaldanud Saagas 1920. aastate aadressbüroo aadresslehed. Koos nimeotsinguga. Viis minutit hiljem (kui olen meenutanud, mis oli mu Saaga salasõna) selgub, kus elas vanaonu 1928 (see maja on praegu veel alles) ja enne seda eelmisel aadressil (see maja on asendatud uuemaga; kumbki aadress ei olnud see, kus ta elas 1937, mille asemele tekkis sõjategevuse tulemusel tühi plats), et ta oli siis juba abielus, ta naise isa nimi, kus elas 1915 teine ajaloo hämarusest mõneks hetkeks vilksatav saladuslik vanaonu („Juri Lizo sõn”), et vanaemale on luuletatud isanimeks Juhan ja mis oli täpne kuupäev, mil ta kolis ära tädi juurest. Nagu ikka, ei klapi dokumentaalsed faktid hästi sugukondliku pärimusega, välja arvatud vaartädi aadress, mis 1930. aastatel asendati uue moodsa majaga, mille keldris oli minu ajal igavesti sibulahaisune juurikapood.

E, 2467. päev: Kentuki poisid

Leian juhuslikult, et kaunis põõsas Cayratia japonica on maakeeli rändav kahvanägu. Selle ajel hakkan otsima Kentuki lõvi päritolu omal käel ja leian mitu võimalust:

• 1860. aastatel viibis Venemaal USA diplomaat, kes võis ületada uudiskünnise, sest aitas kõvasti kaasa Alaska ostmisele, ja kelle hüüdnimi oli kah Kentuki lõvi – kuigi kust muidugi võis tema nimi jõuda suvalise külapoisini? Ehkki samas kandnud Clay kaasas kaht laetud püstolit ja nuga ning seadnud kodu kaitseks üles tamasseri rauad kahuri ning kuivõrd Kentucky hõivati punanahkadelt juba ligi sajand varem, võis elu-olu Tootsi ajal olla seal juba kaunis rahulik. (Peale selle oli Clay Venemaal, kui 1861 kaotati pärisorjus, millest ta kodumail Lincolnile rääkis, ning Lincoln kuulas huviga, ning mis edasi sai, on teada.)
• Kentuki Lõviks kutsuti ka maletajat Jackson Showalterit, aga tema oli Tootsi eakaaslane ja suurte tegudeni jõudis alles hiljem.
• Ning siis oli tõesti olemas Metsiku lääne seiklusjutt The Lion of Kentucky, aga selle üht haruldast eksemplari säilitava raamatukogu oletusel ilmus see alles 1909, nii et kuigi „Kevade” kirjutamise ajaks võis Luts seda (või selle saksa mugandust?) näinud olla, ei saanud Toots seda veel lugeda. Eesti tõlget ma ESTERist ei leia. Google Booksi link on siin: link (Londoni kirjastuse Aldine sarja Boys’ Own Library nr 26; selle pealkirjaga sarju oli eri aegadel mitu).

Kirjandusteadlased on uurinud Tootsi lugemust põhjalikult: link.

P, 2466. päev: maailma uudiseid

Putin olla ühe soojaga välja öelnud, et ta isegi tundvat mitut homot ja seega neid kuidagi ahistada ei saa ning et Sotši olümpia ei olevat tehtud ta isikliku prestiiži tõstmiseks. Halleluuja! Eestis olla müügile paistatud toode Hooraja Mati, mille kohta korrektor ütleks, et hüüdnimed kirjutatakse sidekriipsuga (vrd keelenõustaja vastus küsimusele, kas Saksa Riigipäev kirjutatakse suure või väikese tähega: „Kõik tähtpäevad kirjutatakse väiksega.”). Eelviimane sõda pidanud jaapanlane suri ära, leiti elukad, kes ripuvad 200 m paksuse jääkilbi all, ja avaldati artikkel, milles esimest korda kirjeldatakse keravälgu optilist spektrit.

L, 2465. päev: mediteerin

Algul ulatub eenduva posti vari ilmselt põllumajandust kujutava lebava naisfiguuri jalgadeni, siis liigub hulk maad eemale, siis läheb pilve.

Kohvi pakutakse neli korda – mida edasi, seda harvem; pärast enam ei julgeta. Varsti hakatakse pilku vältima. Muutun toataime kõrval üha enam toakaunistuseks.

Ehk siis kuidas me käisime juuksuris ja mind pandi enda järjekorda „natukeseks” ootama, mis, selgus, kestis kaks ja pool tundi.

Eks ma algul arvasin, et istun niisama natuke, ei hakanud lennundusajakirja kotist võtmagi (kuigi seal oli pooleli ajakirja raskekahurväe Amy Butleri ja legendaarse Bill Sweetmani usutavasti legendaarseks muutuv artikkel lennuseadmest RQ-180, mistaolist ma selle umbes viie aasta jooksul, kui olen AW&ST-i tellinud, teist ei mäleta). Laual olev ajakiri saab läbi viie minutiga.

Mediteerin põhjalikult läbi hinnakirja.

Umbes tunni pärast on juuksuritel lõunapaus, kõik kaovad kuhugi, omanik käib veinipoes.

Umbes pooleteist tunni pärast hakkan istuma juba trotsides, et ma ei liigu siit muidu kui välisukse, juuksuritooli või äärmise häda korral kemmergu poole.

Umbes kahe tunni pärast hakkan motivatsiooni toetuseks mõtlema pantvangidele, kes veetsid mitu aastat metsaliste juures radiaatori külge seotuna ja kui vabaks lasti ja habeme maha ajasid, olid jälle inimesed nagu enne.

Kui ma umbes 2½ tunni pärast ette saan, on juuksur minuga väga sõnaaher ja ettevaatlik. Jootraha ta mult ei saa, kuigi tegelikult ei peaks saama salongi omanik, kes meid samal ajal sama juuksuri käte alla kirja pani. Bilokatsioon samas ruumis ja päise päeva ajal ei ole võimalik.

* * *

Pärast Kella kõrtsis seda lõbusam.

Sealt tulles toredad hetked pliiatsiriiuli juures. Tahan, et pliiats oleks peen ja kummikatteta. Söed ja juurdekäiv kustukas kah, sest kõige paremini kustutab mingit marki pliiatsit ikka sama marki kustukas.

Uus pliiats on Faber-Castell 0,3 mm, mis, selgub, on müügil tühjana, nii et ostja saab kohe sisse panna vajaliku kõvadusega söed. Klambri saab keerata niipidi, et selle vahelt paistaks parasjagu sees olevate süte kõvadus. Söekarbil on torusse valamise tila, mida ma pärast muidugi lähemalt uurin, pillates kolm tera maha. Need saadanad on 0,3 mm jämedad, eks ole, nii et neid saab maast ära ainult väikese teibitüki abil.

Kuivõrd ma ei saa pliiatsit algul käima, selgub ka, et ora pliiatsi sees oleva kustukummi küljes on söetoru puhastamise ork. Ma olin kõik see aeg arvanud, et see on kuidagi seotud järgmise söe ette lükkamisega (ja vähe imestasin, kuidas töötab neljapäeval ostetud pliiats, kus orki ei ole). Vanal Pilotil ma seda kunagi kasutanud ei ole, mistõttu tekib mõte, et äkki oli esmaspäeval kindlasti ja kolmapäeval võib-olla nähtud plönn pliiatsiotsa sees tegelikult aastakümnetega kokku paakunud söetolm, mille paigalt nihkunud söetugi lõpuks sissepoole lahti lükkas?

R, 2464. päev: saja rahva lood

Keelekursusel saame teada selliseid saja rahva kõnekäände:

• joob nagu ...
  ... taanlane (cz)
  ... tšehh, venelane (pl)
  ... harjategija (hu)
  ... rähn (sl)
• märg nagu ...
  ... kana (pl, cz)
• rõõmus nagu ...
  ... ahv saba üle (hu) – siinkohal näitles õpetaja umbmääraselt, kuidas see võib välja näha, mispeale ungarlane parandas endapoolse näitlemisega, et ei, ikka see õige saba, mis ahvil selja taga
• räägib nagu ...
  ... leierkast (pl)
  ... läbi värava (ro)
  ... lõhkikäristatud arst (sl)
• vahib nagu ...
  ... auto (de)

N, 2463. päev: juubel

Toanaaber hakkab minema õhtul lennuki peale, teatab, et abikaasa muudkui helistab ja küsib, kas on juba hakanud minema, et muretseb, kas ikka jõuab. (Aga võib-olla hoopis kontrollib?) Tuvastan lähimate lennujaamade ja päraleveobussi sõiduplaane uurides, et ta hakkab töölt liikuma veidi vähem kui kolmveerand tundi enne lennujaamabussi, mis jõuab lennujaama poolteist tundi enne lennuki väljumist. Kui liin sõidab samamoodi pisut korrapäratult kui üks teine liin, on see paras julgustükk.

Pärast tööd käin kesklinna suures kirjatarvete poes. Sealne mehaaniliste pliiatsite valik on, ütleme, tagasihoidlik. Isegi luksusklassi pliiatsite letis on ainult luksuspastakad ja -sulepead; n.ö tõsiseid joonestuspliiatseid ei ole. Ostan häda rahuldamiseks 4 pliiatsiga pinali.

K, 2462. päev: loeme kah

AW&ST kirjutab mitu artiklit seadmetest, mille eesti ametlik nimetus ei ole teps mitte „simulaator”, vaid on eelisterminina hoopis imitaator. Saab teada, et kuigi mitme imitaatori linkimine mitme õhusõiduki kooslennu matkimiseks oli ette arvata, on juba praegu reaalsus ka selliste stsenaariumide läbimängimine, kus koos tegutsevad lennukid, helikopterid ja laevad, kuigi tehnika praeguse taseme ja turvanõuete tõttu peab virtuaalmanöövris osalev laev olema sadamas, mitte merel, kuigi mitte tingimata samas kandis. Mehitamata lennuseadmete (neid õhusõidukiteks nimetada on pisut ebaõiglane, sest nendega otseselt ei sõideta, ega) juhid aga kurdavad, et nende imitaatorid on nii tõetruud – kogu „kabiin” on sama, isegi istmed ja joogitopsi hoidikud –, et nad ei tee päris ja imiteeritud lennul vahet ning võib juhtuda, et ei saa aru, kas teises otsas lennuseadet üldse on. Ning lähem tulevikumuusika on reaalse komponendiga imitatsioonid, kus peale paljude operatsioonis virtuaalselt osalevate masinate osaleb mõni ka reaalselt – ning tema radariekraanile ilmuvad imitatsioonis läbimängitavad asjad ning tema enda andurite nähtu söödetakse virtuaalsesse imitatsiooni teistele näha. Eesmärk muidugi raha säästmine, kuigi ega päris lendamine kuhugi kao, sest mehitatud õhusõiduki meeskonnaliikmele on üheselt selge, kas ta lendab või istub maa peal, kuigi eriti peentes imitaatorites on peale kõlarite ning toa, pildi ja istme väristamise süsteemide ka Bose ruumhelisüsteem, mis esitab kõrvalist lenduri kuuldavat müra – seni ei ole imitaatoris keegi veel surma saanud. Nõnda siis, kui inime teab, et tal imitaatoris kuhugi kukkuda ei ole, annab päris lendamine aimu vajalikust ohutusest.

Veel on samal teemal lausa kaheleheküljene lugu, kuidas garaažis kirjutatud X-Plane seljatas imitaatorite maailmas Microsofti, kes 2009 lennuimitaatoritest suisa loobus. Et mitu lennuki- ja avioonikafirmat lennutavad sellega oma toodangut enne pärislende.

Ning üldiselt saab teada, et reisilennuki varisemiskäitumist – kus nina võib olla väga püsti või lennuk kalduda ootamatult emmale-kummale poole – ei modelleeri realistlikult ükski imitaator, mis keskenduvad katselendudest saadud tavalistele asenditele. Ning ka reisilennukite piloote, kes on suure lennukiga tõsise varisemise läbi teinud ja seejuures ka ellu jäänud, on väga vähe ning neid nüüd otsitakse ja kuulatakse nende kogemusi. Mure ikka selles, et mitmes hiljutises raskes lennuõnnetuses lennuk varises ja lendurid tegid seda, mida koolituses õppinud, mis paraku oli risti vastupidi kui see see, mida olnuks vaja.

(Need jutud ja lood ilmusid 2. detsembri numbris, kuhu ma vahepeal kogunenud paki lugemisega olen jõudnud.)

Raha säästmisest: väidetavasti (Bill Sweetman, AW&ST 9.12.2013) olevat A-10 lennutund hirmus odav, ainult 18 000 dollarit, reaktiivlennukite lennutund seega kõvasti kallim. Otsin täna enda pildiarhiivist Tallinna 23.9.1944 aerofotot ja leian sakslaste 1944. a koostatud tabeli, kus võrreldi tollal projekteeritava Junkers EF 126 „Elli” lennukulusid kolme tollal tootmises olnud hävituslennukiga (propelleri ja reasmootoriga Ta 152, kahe turboreaktiivmootoriga Me 262, ühe turboreaktiivmootoriga He 162) ja saab teada, mis oli kallis toota, oli ka kallis pidada. Mis ühtlasi selgitab Willy Messerschmiti pahameelt, et tema kauni metallist ja kahe mootoriga lennuki asemel anti eelis mingile ühe mootoriga vineerlennukile, nagu kirjutasid 2009 Robert Forsyth ja Eddie Creek raamatus Heinkel He 162. From drawing board to destruction: The Volksjäger.

1980. aastatel müüs Soome lennuvägi oma vanad reaktiiv-õppelennukid Fouga Magistrid tsiviilkasutusse ning üks soome vanem härrasmees kinnitas hiljem, et ka tal olnud mõte osta reaktiivlennuk – kaheistmelises lennukis saanuks ta lenduripaberiteta lennata nii, et palkab lenduri –, aga pelutas just see lennutunni hind, mis olnud – ainult kütus – 6000 marka tund. Praeguses rahas oleks see inflatsioni arvestamata oma 1500 eurot. (Soome marga kurss oli euro suhtes küll umbes 6 : 1, aga 1990. aastate algul marka devalveeriti umbes veerandi võrra.)

* * *

Tööl on vaja täiendada sõnaraamatut, otsin kotist muidu keelekursuse mapi vahel oleva mehaanilise pliiatsi, täiendan. Avan ka pliiatsi otsa ja üritan söe toetamise peent terastoru suruda õigele kohale tagasi. Ei õnnestu, ja kui kokku panen, märkan, et esmaspäeval avastatud peen must vidin on kadunud. Maas ka ei ole, pleale ühe ebamäärase musta plönni, mille samasuses ma kindel ei ole (äkki on kingatallast). Tööl on muidugi jube imelik, kuidas äkki poen laua alla ja hakkan millimeeterhaaval põrandavaipa läbi kobama.

T, 2461. päev: saladused

Õhtul on bussis kaks umbes rootslast, kes arutavad millestki, mis muidu maksab 650 €, aga noormees saavat selle neiule 400 € eest. Neiu on elevil. Millest jutt käib, nad ei ütle, lähevad enne maha.

E, 2460. päev: Pilot 1993–(2014?)

Kui keeletunnis võtan kotist kalli mehaanilise pliiatsi, mida olen kasutanud üle 20 aasta, on selle kirjutamisots lühenenud tervelt millimeetri võrra: sütt toetab peen terastoru, mis tavaliselt on olnud väljas umbes 4 mm, nüüd aga ainult umbes 3. Nähtavasti on see tulnud kinnitusest lahti ja liikunud sissepoole. Keeran korgi pealt ja üritan vaadata pliiatsi sisse, kust pudeneb välja väike plastosa, mida ma ei ole pliiatsi sees kordagi näinud. See näib juhtivat söe sinna torusse.

Pliiats on vana ja kulunud: praegu Pilot selliseid pliiatseid enam ei tee (Pentel P200 on sarnane, aga tagasihoidlikuma disainiga; praegu mudelinumbrit järele kontrollides tuleb mõte, et kirjutamisots on nii sarnane, et äkki saab selle ümber paigaldada vanale pliiatsile, nagu mõni aasta tagasi sai päevinäinud käekell uue korpuse). Õnneks ei olnud pliiatsil kummist hoidekohta, sest vana kumm kipub kaotama kaubanduslikku välimust, läheb lõdvaks ja kukub lõpuks ära, nagu tuli umbes kümne aastaga ära tollase lemmikobjektiivi Sigma 24 mm f/2,8 teravustamisrõnga sakiline kummikate, mida viimati nägi ükskord Tallinna loomaaia öökulliosakonnas. Seda, kas Piloti pliiatsil küljel mingeid kirju oli, ei mäleta, igatahes näha enam ei ole; tagumise korgi all olev kustukas kulus ära vähem kui aastaga; terasosadelt on nikkel maha kulunud; aga klamber on edasi nii tugevasti kinni, et kahtlen, kas seda kunagi ära olen võtnudki. Pliiatsiga kirjutasin üle 20 aasta peaaegu kõik loengukonspektid ja eksamitööd (kui neid oli lubatud kirjutada pliiatsiga, minu alma mater’is oli nõnda kombeks), ülesanded keeleõpikutesse, samuti suur osa mudeliehituse märkmeid ja visandeid (osa märkmeid ja püsivamaid visandeid tegin 0,18 mm joonestussulepeaga (vist Staedtleri mingi nagu ühekordne mudel, praegu vist enam ei toodeta; see oli odavam kui normaalne hirmkallis joonestussulepea), mida oli järjestikku mitu, sest ma ei saanud kunagi selgeks, kuidas neid tegelikult tuleb täita, nii et kui tint sai otsa, hakkas pliiats pärast taastäitmist koledasti lekkima ja tuli osta uus; õnneks seda ei juhtunud päris iga aasta). Enamik väheseid pliiatsivisandeid kah. Peale selle pidas pliiats vastu igavatel loengutel mängimise ja küünealuste puhastamise ning kursusel FR 4 juhtunud vägivallatsemise õppematerjalide kallal.

P, 2459. päev: laisapalk

Kutsutakse laikima getost lähtunud luululist algatust, kus tahetakse saada palka mitte midagi tegemata ehk täitsa ametlikult elada teiste kulul – kas koolis ajalugu enam ei õpita, et sama teostumatu mõtte pärast on tapetud üheksakohaline arv inimesi?! Seda laigib neli FB-sõpra, kellest kolmel on vaimutervise probleeme ja neljandat ma lähemalt ei tunne. Kutsuja – the artist formerly known as „tasuta lasteaiakoht 50-aastaseks saamiseni” – oli niigi pagendatud FB-tuttavate loetellu; hetk hiljem ei ole ta sõber enam mitte. Nagu juhtub ka muudele igiliikuritele ja uhuudele agaralt takka kiites.

Selgub ka, miks on detsembri telefoniarve nii röögatu suur (üksöösel nägin õudusund, et see oli isegi kümme korda veel suurem): novembri arve oli läinud laua kultuurkihti kaotsi, summa on pandud detsembri arvele otsa.

L, 2458. päev: meest sõnast, mõõdikulugejat aluspüksist

Veeretan terve päeva selle nahka, et ootan mõõdikulugejat, kes on lubanud tulla kell 14.00–16.00, aga kogemusest on teada, et võib tulla juba tund varem.

Tolmutan ära toa.

Puhastan ära läpakakuvari.

Loen raamatu läbi (Wodehouse, Something Fresh).

Onkel tuleb kell 15.48 ja veedab peadpidi köögikapis ainult minuti, kusjuures taskulamp ja peegel on tal endal. Seekord on elu edasi läinud ja tal on uuelaadsed aluspüksid, mis venivad ja värvel püsib ilusti vöökohas, mitte ei paljasta persepragu nagu tavaliselt. Mis ühtlasi meenutab, et mul peaks kuskil olema teenekalt rahvaluulespetsialistilt saadud „Vürst Rasvamagu”, mis eepos kuulus mu ema aegsesse tudengirepertuaari, aga mida ta etles meile alati sõnadega „ühel kaugel maal elas kord vürst Rasvamagu, / kellel oli nii lai persepragu, / et igaüks, kes selle üle tahtis ehitada silda, / otsekohe kukkus persekukkund inimeste kilda, / ja edasi läheb teie jaoks liiga ropuks”.

R, 2457. päev: Wagner Riias

Tööle veel varem kui eile, et pärast ka saksa keelde. Keegi kurivaim aga oli otsustanud korraldada just täna hommikul tuletõrjeõppuse, mis alati tähendab, et esimesed kaks minutit vahivad inimesed niisama koridoris üksteisele otsa, et kas on tõsi taga või liigutas keegi valvega ust (kuigi Basil Fawlty öelnuks tänase sireeni kohta, et see on a semitone higher). Uurisin isegi hädaolukorra plaani, mis seniajani vedeleb mu üsna tühja töölaua nurgal pealkirjaga Welcome! paberite virnas.

Ega halvemat aega on raske välja mõelda, eks ju. Käisin kõik see aeg maja ees edasi-tagasi, kõndisin maha oma kilomeetri kindlasi, sellal kui teised lõbusasti juttu puhusid ning kohviku poole suundusid. Seevastu olin, kui tagasi lasti, esimene tagasi töölaua ääres.

Saksa keelde jõuan vaheajal ning kui klassitoas ajalehte lugev õpetaja on mind südamlikult tervitanud, lähen ka mina sööklasse teisi otsima. Nad on olnud küll vähe kauem kui õpetaja pakutud „viis minutit”, sest enamikel on söök juba otsas ja pean meenutama salati sissekeeramisel tudengiaega, mis küllap ei ole meeldiv vaatepilt.

Lõpus on valida, kas „mingi tõsine teema”, Dinner for One (uusmeremaalane teatab, et ta on seda „juba kaks korda” näinud ja rohkem ei taha) või Euroopa kultuuripealinn Riia. Mulle kui Baltimaade spetsialistile antakse taas sõna, Riia teemal; seekord hoian vaka all, kuidas alles üksaasta veetsin Riias mälestusväärse jõuluöö (vt 24. XII ja 25. XII 2010). Nagu nentisin 2010, võib videost näha, et Riia ilme muutunud ei ole: „Riia üldtoon on endiselt märgpruun”. Ka ei tule jutuks muud olukorrad, kui olen sattunud Riia kesklinna, millest esimeses sattusime kooliekskursioonil otse filmivõtete keskele ja mul on isegi foto, kuidas Saksa mundrites statistid teevad toomkiriku platsil suitsu.

Saab teada, et Riia ooper lavastab Wagneri „Rienzit”, sest Wagner on seniajani ajaloo tuntuim inimene, kes Riias elanud (kaks aastat, aga no ikkagi), Riias on isegi Riharda Vāgnera iela. Seda, kes on olnud Kilulinna elanikest tuntuim, korralikus seltskonnas ei räägita (temanimelist tänavat seni ei ole, aga võiks ju teha, näiteks Lasnamäe kiriku kõrvale), nagu ka seda, et „Rienzi” olnud Hitleri lemmikooper. Samas hakkas Wagner muutuma selleks, kellena teda ja tema muusikat teatakse, alles umbes järgmisest ooperist, „Lendavast hollandlasest” alates, millesse põimis Riiast seiklusrikka meritsi lahkumise meenutusi. Ehk siis Riias alustatud „Rienzi” kirjutamise ajal oli Wagner veel väga noor, piltlikult öeldes sõitis alles ringi punase Jawaga*, ja see oli tema esimene edukas ooper. Varasemad on vajunud unustuse hõlma: esimene, Die Hochzeit, olnud traagiline ooper mingitest kõrge seltskonna pulmadest (jäi lõpetamata), teine (Die Feen), nagu ooperid ikka, haldjatest, ja kolmas (Das Liebensverbot) oli tüüpiline XIX saj alguse koomiline ooper, millel ei olnud hilisema Wagneriga midagi pistmist. (Mis Wagneriga Riias juhtus, et neljandas ooperis tekkis dramaatiline traagika?) „Rienzi” tegevus toimub mitte Riias, vaid keskaja Itaalias, teemaks rahva toel valitud valitseja suhted rahvaga. Olen näinud sellest mingi Itaalia teatri plaati (täpsemalt ainult selle I vaatust – seni), mis, nagu Wagneri ooperite moodsad Euroopa lavastused ikka**, on tapvalt igava lavakujundusega (nagu isegi see „Parsifal”, mille säästu-lavakujundust olime näinud elavettekandes külalisteatri esituses, oli hulga parem kui plaadi peal nähtud Berliini ooperi lavastatu, kus lavakujundust ja vaikivat taustategevust asendas pimeduses aimduv rauast sein – ning millest samuti kanntatasime vaadata ainult I vaatuse).

* Punase Jawa kujundit kasutas kunagi keegi muusikatudengist tuttav Pärdi varajase loomeperioodi kohta, kui Pärt kirjutas hoogsat muusikat animafilmidele, sealhulgas Aatomiku laulu.

** v.a Glyndebourne’i festivali „Nürnbergi meisterlauljad”.

Jalutan tööle, oja ääres on pajudel urvad väljas.

Õhtul on Kuu ümber halo, mis tšuktsi rahvatarkuse järgi tähendavat, et tulevat pakast.

N, 2456. päev: enneolematu

Kui Eesti kosmoseprogramm jõuab kunagi astronautide otsinguni, soovitan esimeseks saata kosmosesse selle vale-tõlkija (vrd Vale-Dimitri), kelle näputööd praegu inimkeelde väänan. Talle tuleb anda kohe ka kolmas kosmiline kiirus ja saata hüperboolsele orbiidile. Tõlkima ta mingil juhul ei kõlba, kui ainult, siis tõendama, et tõlkekvaliteet on nagu absoluutne null, et alati saab olla halvem, aga absoluutne põhi on saavutamatu. Ma siia ei kirjuta, mida kirjutasin tagasisidesse, aga ka seekord oli seal sõnu, mida varem tagasisidesse kirjutanud ma ei ole.

* * *

Kalendrit täiendades selgub, et ooperireisi tükk on oma tund aega pikem, kui esialgu vaatasin, ja kuivõrd see on eelviimane etendus, aga viimane, kus laulab peaosalise põhinäitleja, võib tema aplaus olla äkki pikapoolne. Rehnungi järgi on aega etenduse lõpust rongini 47 minutit, millest metroos läheb ühes kummagi jaamaga umbes 20–25, aga kes teab, äkki on dirigendil aega laialt ja tükk lõpeb hiljem? Ja ma ei tea, kui kiiresti ooperist välja pääseb.

K, 2455. päev: ooperiteemadel ka jätkame II

Hommikusöögi kõrvale alustame ooperiplaatide virnast Rossini ooperiga „La Cenerentola” (mis Loriot’ raamatust puudub), mille täpne saamislugu peitub hämaruse varju (ilmselt Amazon soovitas ja pikemalt mõtlemata ostsin, koos mitme teise plaadiga). Met 2009. Kostüümid on paigutatud 1920. aastatesse, kergelt stiilis „aga mina teen talle plastikat”. Peategelase registrid on hirmuäratavalt võimsad; leiame, et kõike seda tekitas lapsepõlves raske füüsiline talutöö. Mis muidugi Tuhkatriinu rolli kõik väga sobib.

Kauni printsi osatäitja on peaosalisest pool pead lühem ja võrdlemisi turske, aga pärast intervjuus ütleb, et ta peab end Rossini-tenoriks, oskab viitteist rolli ja.

Saabuvad ooperireisi ooperipiletid.

T, 2454. päev: hopsti ja lopsti

E sks k õpikus väitvat endisest miimist praegune kehakeele prof, et inimahvi paljastatud hambad olevat sõbralik naeratus, mis väitega E sugugi nõus pold, viidates harivale stendile Teraskodu loomaaia orangutanimajas. Mainin kodus arutledes märksõnu bokitoproof ja bokito glasses.



Bussis on õhtul hispaaniakeelne tädi, kes laseb vabalt oma 10 silpi sekundis. Hispaania keeles on teatavasti ohtrasti relatiivlauseid, mille asemel eesti keeles on sageli kõiksugu täiendid ja lauselühendid. Tekib mõte, et vahest tuleb külma kliima keelte lühidus sellest, et tuima loomuga põhjarahvad ei suutnud liigutada lõugu nii kiiresti kui vaja ja keel muutus ökonoomsemaks, et sama teabe saaks öelda vähema vaevaga.

Veel tuli mul ükspäe mõte, et on olemas üksikud tippkokad ja palju staarkokki, kes aga päris nagu tippkokad ei ole. Nad võiksid siis olla täppkokad.

Õhtasöögi juurde saab läbi ooper „Tosca”; lõpp on suht äkiline, ma ikka lootsin, et Tosca seisab kaljuäärel ja ringutab ahastades laulda oma pool tundi. Aga ei, hopsti! ja lõpuaplaus. Vahest hakkas Puccinil noodipaber lõppema. Kogu teos on ka ainult pisut üle 2 tunni pikk (Covent Garden, 2012).

E, 2453. päev: that's what Brian Boitano do

Kirjutan tagasisidesse hoolikalt kaalutud sõnu, mida varem kirjutanud ei ole – aga taolist „tõlget” ei ole ma varem ka näinud. Olnuks see isegi ainult toores Google’i tõlge, olnuks asi ka parem (kontrollisin). Võib-olla muidugi kasutati mingit muud, algelist masintõlget (re: „ärge paaritage suitsuots alla aken” – krt, ma ei leia selle algset sõnastust, sest Õhulehe kunagine artikkel on pannud pillid kappi). (Artikli uus link.)

Keelekursusel õpime täna, kuidas viisakalt nõustuda ja mitte nõustuda kutsega kuhugi tulla. Nõustumisi on umbes kolm, tagasilükkamiste koha pealt aga fantaasial puudust ei tule. Enda, laste ja naise haigus mainitakse, kuigi mitte kassi ega tädi haigust – viimase ettekäändega ei saanud 1939. aasta septembris Soome välisminister Erkko vastu võtta laiava N. Liidu vastu abi paluvat Eesti suursaadikut Müllersoni. (Järgmine päev olnud minister ise „mitte päris terve” ning kolmandal päeval oli juba hilja – vt Oskar Mamers [Oskar Öpik], „Häda võidetuile!” – Stockholm: EMP 1958, lk 98.)

Saabuvad ooperireisi rongipiletid.

P, 2452. päev: vana film

Õhtu film on – hoidke toolist kinni – Matrix (1999). E kannatab pooleni ehk näeb ära ainult alguse filosoofilisema osa; kohe pärast seda läheb vaatemängulisemaks. Ise olen kogu triloogiat näinud varem ainult korra (vist järjekorras 2-1-2-3); põnevalt iidne on tollane elu ja ettekujutus maailma asjadest – 1999 oli nain-ileven veel olemata ja arusaam turvanõuetest seega üsna lõdva. Mobiilid on kõik klapiga ja nuiasuurused, pikad mustad mantlid olid veel minemata moodi ja mustad päikseprillid moest.

Värskenduseks lugedes saab teada, kuidas sai peaossa Keanu Reeves: algul pakuti osa Johnny Deppile, Will Smithile, Nicholas Cage’ile, Brad Pittile ja Val Kilmerile, kellel kõigil peale Deppi oli muud tegemist, aga stuudio tahtis, et osa saaks Reeves. Nii et usutavasti olnuks Matrix hoopis teistsugune, kui peaosades olnuks Brad Pitt (Neo), Gary Oldman (Morpheus), Janet Jackson (Trinity) ja Jean Reno (Agent Smith).

L, 2451. päev: vara-varakevad

Apteegi ees tänaval kõnnib ristiämblik, kelle välimus on väga värske, nii et esmapilgul tundub, et see on mingine muu ämblik. Algul hoian jalga ämbliku juures, et keegi peale ei astuks, kuni ta teelt ära jõuab, aga võtan siiski märkmiku kaane peale ja asetan põõsasse ise. Ämblik tõmbab puutumise peale jalad krussi ja heidab selili; näen, et see on täitsa harilik ristiämblik, võib-olla isane, usutavasti noor, aga ma ei tea nende elutsüklit (kas elavad mitu aastat).

Jaamast kommikarpe; müüja soovib „Bonne année, HEIN?!” – see siiski on hulk maad peenem kui viimati üle tänava saiapoes (enne kui see sealt ära kolis), kuidas müüja andis tagasi raha, olles sama, sujuva liigutusega pühkinud enne nina.

Rongis tahan piletikontrollile näidata kuupileti asemel krediitkaarti (see ei ole mitte esimene kord).

Paneme kirja juuksuriajad, ulatades kingiks ka väikese kommikarbi, mille võtab vastu juuksuritöökoja omanik ise. Pärast heidame nalja, et naeratas jah lahkelt, aga pärast jagab komme ükshaaval, päeva parimale töötajale vms.

Söömas ja teine kommikarp Kella kõrtsile.

Suurturu teepoes.

Õhtul tungib uksest sisse koos minuga sääsk.

R, 2450. päev: und singen so fröhliche Lieder

Esimene tööpäev. Kohe aasta esimeses toimetuses on kohe algul sihuke pirakas, mis vajab tõhusat detektiivitööd. Muidu on see ka selline, et võtab kergelt kõhu valutama.

Aasta parim kommentaar, veerand sajandit vana foto metsikute soengute kohta, muidugi feisspukkis: „Ma tundsin end nina järgi ära.” (Te muidugi arvate mida iganes, aga eksite.)

Ostan järgmise kuu kultuuriürituse piletid.

N, 2449. päev: uusaasta esimene tööpäev

Aga mul on vaba päev (pärast aasta tagasi juhtunut – kui pääsesin kenasti töölaua äärde välja – uurisin väga põhjalikult, et 2. jaanuar on siiski vaba). Poes, koogi järel linnas suures koogipoes, sest jaamapoes ei ole.

Uus ja endisest radikaalsem tooliparandamine. Mu lemmik-plekktoolil tuli seljatugi keevitusest lahti (kandva toruraami ülaosa vahele oli punktkeevitusega kinnitatud plaat, kuhu vastu toetus selg; eks peal istudes tool mõneti väändu):

• algul liimsin (metalli-epoliim, väidetav tõmbetugevus 130 kg/cm²)
• siis läks liim lahti: liimsin uuesti ja rohkema liimiga
• täna läks liim uuesti lahti: taipan, et liide toimib mitte tõmbele, vaid lõikele, ja kinnitan seljatoe hoopis väikeste poltidega

* * *

Arutame, et filmi Lone Ranger peategelase matkimiseks ei ole vaja muud, kui siduda teibiga pea külge lind – meil on see varnast võtta, poolemeetrine plekist marabu (mida jõulu eel just epokitiga remontisin, tal oli tulnud nokk keevitusest lahti (pilte väga kurvast marabust ei ole)).

* * *

Padjaraamat on üha väga hea. Ainus puudus on teksti ja piltide väike ebakõla, mistõttu käin mõningate Prantsuse katedraalide kohta öeldut vaatamas sama suurest prantsuse raamatust Cathédrales et églises (nt kuidas kõrged tornikiivrid olid tavaliselt kaheksakandilised ning üleminek neljakandiliselt tornilt kaheksakandilisele kiivrile nõudis nippe, näiteks Chartres’i katedraali lõunatornis oli vat nõndamoodi: The transition from one form to the other is accomplished by the deployment of projecting gabled pinnacles at the diagonals of the octagon and even taller gables at the main sides. Ühel läbilappamisel avastan, et kui inglise raamat arutleb tugikaartest ja -piilaritest 18 lehekülge, siis prantsuse raamat ainult ½.

Paar õhtut käisin, raamat süles, Google Earthiga tegevuskohad läbi ja vaatasin, mida seal näha on. Kogu Prantsusmaast on olemas tänavavaade, aga 3D-hooneid on vähevõitu. Ennist mainitud raamatus Cathédrales et églises on sees, muide, kunagi siinmaale kuulnud külakirik, mille kohta võin mürki võtta, et selle ehitusmeister oli varem ehitanud kuskil mingit katedraali.

Mul on ka kiusatus panna kunagi kuhugi tõlkeülesandesse järgmine lõik, mis kirjeldab Lincolni katedraali kesklöövi võlve:

Tiercerons were designed to strengthen the ridge rib by providing support between the intersection with the diagonal ribs and the ends of the bay. Arrangements vary, but in the nave of Lincoln, where the vault is of ca. 1235–40, in addition to the two diagonal ribs and the longitudinal ridge rib, there is a short transverse ridge rib as well as eigth additional tiercerons, all of which extend from the four corners of the vault bay. Four of these meet the longitudinal ridge at a point midway between the center of the bay and its sides. The other four rise to the ends of the transverse ridge rib.

Nali mõistagi selles, et ega kogu raamatus Lincolni võlviplaani ei ole (selle koori ainulaadsed viltused võlvid on ühes kohas tekstis mainitud ja pisut näha kogu katedraali pikilõikel).

K, 2448. päev: uusaasta

Kui uusaastaöö tegevuste järgi ennustada, mida teen järgmisel aastal, siis teen järgmisi asju:

• parandan tooli
• teen enneolematuid foto-kunstvõtteid
• märgistan šampusekorgiga lage

Presidendi kõne ajal võimlesin. ETV veebiülekanne tegi EV hümnist sellise, et konservatiivsed lugejad saaksid kreepsu, kui seda täpsemalt kirjeldaksin.

Ajavahe tõttu jäi väga napilt (umbes 2...1½ minutit) puudu, et oleksin uut aastat vastu võtnud Val. Leontjevi „Kruužatsa diski” saatel.

„Tujurikkuja” oli pealkirja väärt. Mul oli varem nagu imelik, et Edgarstani khaaniga tehti täitsa tõsine intervjuu – ja seda mitte riigi raha eest tehtavas tema era-propagandakanalis, vaid ehtsas avaõiguslikus riigitelevisioonis – , aga kuivõrd õhtu kummaski pilasaates esitati temast pikem lugulaul, võib lugeda seisuks siiski 2:1.

Aga kõigi Eesti telekanalite uusaastaöö saadetest tegi kauni kokkuvõtte prof P juba reaalajas: isegi tema kohvimasina ekraaniteated „lisa vett” ja „soojendan” on sisukamad!