3.1.12

T, 1801. päev: Hindenburg (2011)

Õhtu sisustab pööraselt lustakas uus Saksa 3-tunnine telefilm Hindenburg (2011), mille tegemiseks kulunud koguni 10 mln eurot. Kuulame filmist inglise varianti (subtiitreid ei ole). Saksa näitlejakoolides õpetatakse väga selget saksa hääldust (Bühnendeutsch), mida räägitakse kõikjal Saksa kinos ja TV-s, aga nähtavasti võivad nad inglise keeles puterdada nii, nagu tahavad. Päris sageli kuuleme valesti, nali missugune. (Hiljem IMDb-d kaevates saan teada, et inglise on filmi originaalkeel ja saksa on dublaaž.)



Üheks kohutavaks segapudruks on kokku keedetud kõikmõeldavad tsepeliini LZ-129 Hindenburg hukkumise oletused. Asja kallal on nii Ameerika heeliumimagnaat, kes tahab näidata maailmale, et vesinik on ohtlik, ja juba I jaos ulatuvad teised niidid ka Göringuni, nii et II osas ootab väike pettumus, et asjasse ei olegi segatud ei Rooma paavst, issand jumal ise ega maavälised tsivilisatsioonid (ehkki tsepeliinitehnikas uhvo oleks ju õige lahe – ükspäev meenutasin teises blogis mõjusat uhvoraamatut, kus oli kirjas, et väidetavasti nähtud USAs XIX saj lõpus ka aurujõul sõitvaid uhvosid, mille sõitjad tekitanud segadust väidetega stiilis „me tuleme kõikjalt ja eile olime Kreekas”). Võimalik, et punutavate konspiratsiooniliinide loendamisel jääb sõrmedest puudu ja abiks tuleb võtta ka varbad. Igatahes tundub, et tsepeliinireisijaist ja -meeskonnast enamik on väljas paha peal, v.a muidugi Peeter Positiiv (kes juhuslikult on ühtlasi tsepeliini projekteerija) ja tema silmarõõm (kes juhuslikult on ühtlasi nimetet heeliumitöösturi tütar). Aga selle ma ütlen kohe ära, et Göringu käsi on sees sellepärast, et takistada suitsukarbitäie salajaste dokumentide pääsu Ameerikasse (!) – ja täiesti seletamata jääb, kust teati asjast nii pealju ette, et jõuti tsepeliinile sokutada pagasi seas pommipulgad (pomm pandi konstruktori „Noor Elektrik” abil kokku alles tsepeliini kajutis), ehk miks valiti karbitäie dokumentide likvideerimiseks taoline ekstravagantne meetod (!!). Nimelt – kontrollige nüüd, kas te istute ikka kindlalt toolil – karbis on kogu II maailmasõja plaanid (!!! !!!).

Arvan tuvastavat anakronismi (mille hommikul lisan IMDb-sse), et reisil olevad kaks Luftwaffe hävituslendurit väidavad end lendavat lennukiga Messerschmitt Bf 109, kuigi Bf 109 ilmus laiema avalikkuse ette alles Zürichi lennundusnäitusel juulis 1937 ja mais 1937 lennukit alles töötati välja ning see alles hakkas jõudma väeüksustsse (sh Hispaania kodusõtta, kus 1938 kogus suurt kuulsust). Uurin filmi kõrvale inglise suurteosest Warplanes of the Third Reich ja saksa veel suuremast teosest Die deutsche Luftrüstung 1933–1945, aga miski ei näita, et Bf 109 olnuks mais 1937 juba nii kuulus, et saanuks poisikeste ees hoobelda. Olematute lennukitega kiitlemine tuli propagandakäibesse rohkem sõjaajal, näiteks tekitades liitlasriikides ettekujutuse, et 2-mootoriline hävituslennuk Fw 178 Falke on massilises sõjalises kasutuses (tegelikult oli neid 4 tk). Isegi ajakirja Der deutsche Sportsflieger septembri 1940 numbri esikaanel oli fantaasiaküllane foto allkirjaga, et sellel on Fw 178 justnagu Inglismaa õhulahingus.

Filmitegijad nähtavasti ei ole näinud, kuidas tõmmatakse nööriga üles purilennuk (mina muide olen, kauges lapsepõlves praegusel Kalevi staadionil, kui mingil spordipeol üritati staadionil purilendu). Selleks ei veeta purilennukit otse nööride otsast, vaid kumbki nöör jookseb läbi ploki ning kumbagi plokki veab edasi üks seltskond ja kumbagi nööriotsa tagasi teine. Teine võimalus on, et lennuk tõmmatakse üles kumminööriga (see oli olemas juba 1930. aastatel, isegi kui tollal benji-hüppeid* ei harrastatud). Purilennuk on marki SG 38 (SG – mitte Schulgleiter, vaid Schneider aus Grunau, ütleb asjaomane veebileht) ja pisut võib kahelda selle maandumisomadustes ning eriti asjaolus, kas 1938 projekteeritud lennukiga sai vigurdada juba 1937. Enne SG 38-t kasutati 1929 projekteeritud purilennukit Grunau 9, mille hüüdnimi Schädelspalter ütleb täpselt, mis juhtus sageli hädamaandumisel; viimasest on ühtlasi selge, et siis oleks kolmetunnise pikkfilmi asemel saanud veerandtunnise lühifilmi.

* Kirjapilt jumala õige, kontrollitud keelenõuvakast.

Kohati kasutatakse 1930. aastatel 1910. aastate autosid, mida 1930. aastate fotode järgi tollal liikluspildis suurt ei olnud.

Ja see peategelase soeng, see soeng...

Ma mundreid hästi ei tunne, et neid jaksaks uurida; ka ei tea ma, mis värvi olid tsiviillennunduse tehnikute tööriided (filmis on hallid kitlid) – sõja alguses oli Luftwaffe tehnikud valgetes ja pärast mustades tunkedes. Ka ei ole mul käepärast Hindenburgi albumit, mis on samuti Eestis. Võimalik, et filmis kujutatakse õhulaeva söögisaali ja ajaveeteruumi sama ruumina (igatahes ei ole näha nende seintel olnud pilte ja seinte värv on ka teine – aga võib-olla on nähtud fotod 1936. aastast); söögisaal oli suurem ja seal ei olnud klaverit, pean üle vaatama. Reisijate kajutid on liiga suured, need olid muidu alguses umbes rongikupee mõõtu ja akendeta, 1937 lisati B-tekile kempsude kõrvale uusi kajuteid, kus oli aken, aga ka need olid kitsad. Sama ümberehitusega võeti laevalt maha ka klaver. (Võrrelgem filmiga Apollo 13, kus võib panna plaadi seisma, võtta ette mitmesaja nupuga näidikupaneeli tehnilise joonise ja erinevusi ei leia – kontrollitud!)

Ekspluateerimata ei jää ükski Saksa ega Saksa-teemaliste filmide klišee. Tegelasi tekib ja kaob suvaliselt; üks pahalane hukkub I jaos pissuaaris, WC-poti kild rinnus, teine (II jaos) väriseva vanamehe puusalt lastud ainsa püstolilasuga. Sama hoone kujutab kolme linna. Terve öö läbi Gestapo hoolikas, tsepeliinimööblit purustanud käsitluses olnud noormees on pärast näo pesemist täiesti terve ja läheb seksima. Ka kasvab talle pärast IV astme põletust kahe päevaga otsa uus kogu parem käsi ning põletusarme on pärast üldse ainult ühel ellujäänul (oletan, et selleks ajaks oli filmitegijate raha grimmiks otsas).

Filmi IMDb arutelufoorumis on lustakaid lugusid, nagu 100 lolleimat mõtet, mida film näitab (nt „Kui teie parim sõber kukub purilennukiga metsa, parkige auto ikka poole kilomeetri kaugusele ja jookske sealt jala”; loetelu on jõudnud ainult numbrini 4 ja mul on kiusatus seda jätkata). Filmi parim kokkuvõte on ühes IMDb retsensioonis:
What sounds quite intriguing at first quickly unfolds to a beginners guide on how to waste 10 Million Euros.

2 comments:

Piu said...

Näiteks mina isiklikult vaatan oma väärtusliku aja säästmiseks vaid filme, mille IMDB skoor on alates 7,4, mitte 4,7.

AV said...

Samad sõnad raamatutega, kuigi nende kohta IMDb-taolist üldist hindamissüsteemi ei ole :)