L, 1963. päev: täpiline sulg ja anomaalia elutoas

Feisspukis kurdavad soomlased, et alles juuni, aga juba võib minna seenele. Soome Soomeks, ikkagi külm põhjamaa, aga seened on juba ka aknaaluses metsas.

Šp arvab, et ta metsa minna ei viitsi, eile alles sai käidud. Mul aga kavas pikem tiir (ligi 4 km). Poole pealt, viimasel käänakul, kust edasi tagasiteed enam ei ole (sest hulk aega enam ära keerata ei saa ja siis oleks edasi minna otsem), keerame siiski vähe lühemale rajale. Nähes, et keerame tagasi, tuleb Št-le pooleks kilomeetriks elu sisse, eriti kui keerame teeotsale, kus viimati olime möödunud augustis. Siis aga meenutan, et sealt allasaamiseks tuleb teha vähemalt kahekilomeetrine ring ja et Šp kindlasti enne väsib, pean vedama teda seljas, ja mida kaugemale me seda mööda läheme, seda kauem (nõnda on pikemad jalutuskäigud trassidel, mille tagasikeeramiskohad – kus Šp „väsib”, sest ta saab aru, kui hakatakse minema tagasi – kaugusel, kust üks inimene jaksab teda seljas tagasi vedada). Seega keeran tagasi, nagu kolksti! kaob jõud Šp jalgadest ja ta heidab otsustavalt kõhuli ning ütleb, et kanna mind.

Metsas tuleb vastu mees Jack Russelli terjeriga, lahtiselt. Mul muidugi muremõtted, et mul kaks suht äsja jooksuajatanud emast koera, kui Russell juhtub olema isane, kuidas ma neid sellise koleerilise huvilise eest hoian, kaht korraga sülle võtta on keeruline. Aga ei, Russell on kartlik, läheb puu taha varju. Št ajab end suureks ja katsub näidata, et on temast üle.

Teise puu alt leian suure ebemepuhmakaga kattesule, otsast pruunilaiguline, mis esialgu arvan olevat olnud öökulli küljes (öökulli sees on tegelikult üsna väike lind, suurusest enamik on pehmed puhvis suled, mis annavad öökullile väga vaikse lennu). Ka Šp-le tuleb korraks elu sisse, kui mööda puualust räppetompe otsime. Aga ei ole seal ühtki hiireluukerepoegagi. Šp heidab uuesti kõhuli ning kõigi aja säästmiseks panen ta kotti ja tassin edasi seljas.

Sulgede välimääraja (kus linnunimetused on ainult inglise keeli ja kus on peamiselt tiiva- ning sabasuled) näitab sule omanikuks linnu nimetusega Merlin ja päritoluks tiivaaluse. Linnunimetuste andmebaasist leian vasteks väikepistriku (Falco columbarius), aga saksakeelse välimääraja levilakaart jälle ütleb, et väikepistrik siinkandis ei ela. Samas arvestades, et ega muude kullide kattesulgi raamatus ei ole, võib arvata, et sule on poetanud mis tahes siinkandis elav pruunilaigulise alaküljega kull – nagu on nii tuuletallajatel kui ka (natuke vähem) hiireviudel, kes on siin üsna tavalised.

Sulgede välimääraja taseme kohta, muide, seda, et praegu esikukaunistuseks oleva sule kohta saab teada, et see on suur-kirjurähni parema tiiva kuues primaarsulg (st tiivaotsa eest kuues sulg). Voh, tehke järele!

Metsas oli kaasas kompassiga pikksilm ja ainsas kohas, kus teerajale paistis aknast näha olev kraana, viseerisin selle asimuudi. Pärast kannan toaaknast ja metsast tehtud vaatlustulemused Google Earthi kaardile. Ideaaljuhul peaks kraana asuma joonte lõikumiskohas (ma ei tea kraanasõrestiku laiust, muidu saaks arvutada ka kauguse), aga, võta näpust, joonte vahel on kahtlaselt terav nurk (ehk kraana peaks olema kõvasti kaugemal ja suurem, kui mida lubab nurgaskaala). Mõõdan siis toasügavusest uuesti ja saan mituteist kraadi teise tulemuse! Selge, akna all väänab kompassi radiaator.

R, 1962. päev: oui, je suis le gelatier

Teen elus esimest korda jäätist (mangosorbetti), kasutades esimest korda saumikserit ja jäätisemasinat. Nämm-nämm!

N, 1961. päev: erakordsed, aga ka veidrad sõnad

Tänase kosmonautikahõngulise päevaarvu juurde mainin, et ükspäev tellisin Peenemünde katsejaama ülema Dornbergeri mälestuste esimese väljaande (1952), et kontrollida, kas ka seal väidab ta end öelnuvat raketi esimese eduka stardi tänukõnes 1942. a oktoobris, et alanud on kosmoselennu ajastu. Isegi 1952. aasta kohta, kui orbiidile jõudmiseni oli aega veel viis aastat, olnuks see võimas seisukohavõtt.

Leian vanadest tõlgetest jäänuki „veretromb”, mis jäi kunagi kahe silma vahele, kui rookisin tõlkemälust ära „vereklompe”, „verehüübeid” ja „verekalgendeid”. No taolise variandi peale ei tulnud. Kole lugu jah, kui a) inglise keeles öeldakse ainult blood clot ja lugeja ise mõelgu, kas jutt on normaalsest verehüübest või ebanormaalsest trombist, ning kuigi on olemas kreekalaenuline thrombus (mitm thrombi), on see haruldane teadustermin, mida on üldises meditsiinitekstis harva, ning b) kui omal ajal ununes* tromb nii Silvetil kui ka tema jüngritel, kes toimetasid sõnastiku 2. ja 3. trükki, nii et see ei sattunud ka silveti 3. trükist lekkinud materjali seas eesti veebisõnastikesse... aga see kõik ei õigusta oma peaga mõtlemata jätmist!

* See on tegelikult päris veider, sest silveti aluseks olnud Concise English Dictionary esimese väljaande (1911) kirje clot selgituses c. of blood on tähendus thrombosis selge sõnaga olemas. (Mul on COD 1911 PDF-failina (vt Google), uuritud ja oma silmaga nähtud.)

Mul on nüüd spetsiaalne ööliblikate välimääraja, kust selgub mõne minutiga, et tuppa lennanu on Parectropis similaria (ja guuglist ka kohe, et maakeeli valgetähn-samblikuvaksik).

Kas teadsite, et eesti guugli arvates on olemas mingine „Aafrika keel”? Teadke siis:

Lõpuks pisut lugemist neile, kes arvavad, et jabur ajakirjandus ja eimillestki uudiste treimine on olemas ainult Eestis. Voilà: Helsingi linnaleht teatab, et kõrge trammindusametnik annab andeks iseäralikule sõitjale (foto on).

K, 1960. päev: noobel, nooblim, noobleim

Saksa keele eksam. Kirjaliku ja suulise osa vahel on poolteist tundi ootamist. Selle rühmaga üldist rühmavaimu tekkinud ei ole nagu eelmise rühmaga – kus vaheajal söödi koos ja õpetaja rääkis lõbusaid lugusid, peamiselt saksa keele õpetamisest Lõuna-Koreas; praegusel kursusel on nurga taga ainult kohviautomaat ja õpetaja sööb võileiba klassis üksi. Aga nüüd see eelviimasel korral siiski natuke tekib.

Nädala leid oli tõlkemälus, autor tundmatu: playpen ~ mängupastakas.

E plaanib minna sügisel portugali keele kursusele ja mina kiidan takka, et mine-mine, siis saad öelda alt naabrile, et ära grilli rõdul. Järgmisel kevadel peab tihaste armee õpetama välja tegema täpsusrünnakuid.

Iidpiltide skannimine jõuab välja noobli ürituseni 1999. aastal, mis algas samast asutusest, kus otsustatakse ühe valdkonna Nobeli* saajad (otsustamise ruum oli kõrvalmajas). Failinime jaoks kohaandmeid otsides leian, et ega Rootsis ka Google’i tänavavaadet ei ole ja üritusejärgse peo samuti nooblis kõrvalmajas on tänapäeval Angola saatkond.

* Nimi Nobel hääldub tegelikult [nobeel], et te teaksite!

T, 1959. päev: muna või kana

Üritame liigitada joodiknaabrit saksa lasteraamatuklassika „Väikese nõia” ainetel. Kahjuks enam tulemust ei mäleta; vist pakkusin liigiks soonõida. Neljajalgsed sõbrad saavad ilme järgi nimeks Nõia-Šp ja Luua-Št.

Helsingin Sanomate eluviisitestide lehekülg õhkab positiivsust: lubab, et elan 87-aastaseks, dementia- ja diabeedirisk on 1%, südame-veresoonkonna haigustesse 10 aasta jooksul suremise risk on 1%, alkoholikasutus on alla riskipiiri, depressioon puudub täielikult (0 punkti) ja isegi internetisõltlane ei ole!

Tööl on tänane jätkukoosolek vähem igav kui eile, aga juhtub jälle nii, et minu eest räägivad kõik ära teised ja ainsad kaks korda, kui suu avan, pean vastama otsesele küsimusele. Üks on, et olen nõus, ja teine, et ei ole, aga enne kui jõuan lisada, et see käis konkreetselt küsitu kohta, aga muidu arvan, et miks mitte, katkestab mind idee autor, ja selgitab, et miks mitte. Jälle võeti sõnad suust.

Tuline vaidlus tegusõna teatama rektsiooni teemal. Palun pärast vabandust ja puha.

Internet kirjutab, et nüüd on õige väiketähega jüriöö ülestõus.

E, 1958. päev: uudne riiulikinnitusviis

Tööl igav kahetunnine koosolek, kus ma ei pea kordagi suud avama ning magama ka päris ei jää. Kui väljun, küsib koosoleku juhataja, kas ma tahan äkki midagi öelda. Ei taha muud, kui et tänane teema ei olnud minu teema, aga homsel jätkukoosolekul on.

Uus bussiraamat on lapsepõlvekangelase Niko Tinbergeni pool sajandit vana tähtteos hõbekajaka käitumisest ning oi, küll see on hea!! Muhe esitusviis, mõistev ja mitte liiga abstraktne suhtumine vaatlusalustesse ning kadestamisväärt amet: istu ja vaatle kajakaid. (Tinbergen sai 1973 koos ametikaaslaste Konrad Lorenzi ja Karl von Frischiga meditsiini-Nobeli. Tinbergen ütles tänukõnes, et see on eelkõige tunnustus etoloogiale kui teadusele, mida veel mõni aasta varem peeti üksnes loomade vaatamiseks.) Kohe üsna alguses on selline väärt mõttera:

Vaatlemisel on kõige tähtsamad kaks asja. Esimene on kannatus. [...] Teine on hea binokkel.

Poest riiulid. Bussipeatus on üles kaevatud, jalgtee viib üle muru, läbi betoonitehase parkla ja – üleastumise meetodil – üle selle aia (no ma alguses ei teadnud, et aed on vahel ja et see üldse on tehase oma). Mitte ei meenu, kuidas on riiul prantsuse keeli. Kutsun müüja kohale, näitan käega ja ütlen, et palun mulle see, must ja valge. „Üks must ja teine valge?” küsib müüja üle ega ütle, kuidas siis on. Küsib, kas mul on riiulikastide jaoks käru (noogutan, sest kuidas muidu siis pärast riiuleid ära viin), käsib oodata, kuni laos käib. Veerand tunni pärast (mille olen kogu aeg olnud leti juures valves, et äkki tuleb tagasi) kärutab riiulid kohale, küsib mingi võõra ostukäru kohta, kas see on minu, tõstab kastid maha ja sõidab oma käruga minema. Käristan kastid kuidagi kassani, hoides neid alla vajumast peamiselt küünte jõul ja iga viie meetri tagant jalalabaga kergitades. Kassa järel kastid klappkäru peale, kaks kasti on kokku kergemad kui aasta tagasi kirjutuslaud.

Riiulid on enam-vähem papist. Kokkupaneku taustal räägib „Fawlty Towersi” plaadilt John Cleese, kuidas ta sarja tegi. Akutrelli aku on tühi, aga kokkupanek kestab nii kaua, et ka teine aku saab täis. Edasi surts! ja surts! Tootjariiki ei selgugi.

Seinaplaatidesse puurimine on selge sõnaga keelatud, nõndap siis rakendan insenerimõtlemist ja riiul seisab ülal ainulaadsel moel – takjateibiga! Argumendid:

• Plaatidesse puurimine on rangelt keelatud!
• Riiul on iseloomult kaldu, toetab kõigi riiulitega ja otsalattide ülaotstega vastu seina. Seega kukuks maha nii, et jalad libisevad alt ja ülemine ots libiseb mööda seina alla. Mõlemal juhul on tegu nihkega.
• Takjateip talub nihet väga hästi.
• Kui takjateip on kõlvanud üle poole sajandi igasugu asjade kinnitamiseks kosmoselaevas (sh meeskonna kinnitamiseks), sobib see kööki kah.

Niisiis on seina külge takjateibitud viiest riiulist kolm kummastki otsast ja mõlema püstlati ülaotsad. Väikese kärtsuga saab riiuli seinast ilusti lahti ja noaga urgitsedes saaks teibi ka seinast, kui vaja. Ei jää puuriauku ega midagi, tagasipanemine kah ainult vajutamise küsimus!

P, 1957. päev: mängud

Skannin vanu pilte, järg on 1999. aastas. Polekski nagu olnud eriti kaua tagasi, aga piltidel olnud autod on jubedad pannid ja koolieelikud on praeguseks otsapidi juba ülikoolis.

Õhtul „Ussisõnad” koos „Rehepapiga”, pika mängu reeglite järgi (laastatud maastik võetakse kasutatud kaartide pakist).

L, 1956. päev: pidustused

Vagunisaatja näib olevat tööle tulnud otse eilsetelt rahvapidustustelt.

Suht ootamatult on ka T-s mingid rahvapidustused (vanalinnapäevad, nagu selgitab kohalik ajaleht). Peamiselt seisneb see ohtras kohaliku õlle müügis (leht kirjutab 120 müügipunktist, lugedes sisse ka türklaste booliletid). Palverännakust ei ole möödas kaht kuudki, aga juba on selle nänn müügil poole hinnaga. Raamatupoe juures platsil voolab esialgu õlu; algul arvan esinevat mingit bändi, aga kes vist niisama suid maigutab, kui just ühe laulu pärast ei ole kohale toodud teisest ilmast Michael Jackson. Õlu on hõivanud ka kogu keskväljaku, kuhu täna on lillemüüjad jätnud targu tulemata. Leht kirjutab, et üritus oli suhteliselt rahulik, ilma eriliste vahejuhtumiteta. Peale tavapäraste kakluste (seitse vigastatut, üks vahistatu) varastati ka üks kallis ja raske spetsiaalgrill.

Tutvume T jaamapoega, mis siinse blogi vaimus saab nimeks Maxima. Kassiir tõuseb püsti ja koogutab vaatama, ega me ürita kärupõhjas midagi tast mööda veeretada.

Hilisem täiendus. T. jaamapoe kirjeldusele tuli kaks kommentaari, ühes oli liiga täpseid kohaandmeid (poekettide nimed), nii et seda ei saa siin all avaldada, ja teine tuli meiliga. Mõlemas kirjutati, et kassas kontrollitakse hoopis käru numbrit. Aga no kuulge! kesse seda nii ebapraktiliselt teeb. Mu kadund isa oleks juba sama päeva õhtul asunud köögis joonestama ja järgmiseks päevaks olnuks tehtud ratsettepanek, kuidas saaks käru numbrit kontrollida väiksema vaevaga. (Mu valduses on isa 1970. aastate alguse tööraamatu ümberpildistusega negatiiv, selle järgi tegi ta ametlikke ratsionaliseerimisettepanekuid vähemalt korra kuus.) Iseoma tarkusest pakuksin, et vöötkood käru käepideme külge või veel lihtsam – käepideme külge lihtsalt silmaga loetav number.

Oletus, et müüja kontrollib käru sisu, ei tulnud mitte tuulest, sest meie ees inimestelt leidis ta kärust kilekoti alt paki nätsu või mingi muu sarnase tühja-tähja, mis oli sinna unustatud, aga, näe, leidis.

Nime Maxima panin puhta subjektiivseil põhjusil – poe üldmulje meenutas Maximas kogetut – ning see ei ole mingit moodi objektiivne sedastus. Köögiviljade poolest võiks vabalt panna ka Säästumarket (see oli nüüd kompliment, kes aru ei saanud! ☺).

Öösel on mingi jalgpall, tänaval korraks tuututatakse ja kisatakse. Küll on tore, et korter on pooleldi metsa vahel ja mitte linnas, kus kostaks tänavalt tuppa ka palju nõrgem kisa või kas või ainult see, kui purjus tudengid alles lähevad lemmikurkasse.

R, 1955. päev: jaan läheneb

Soomes tähistatakse jaanilaupäeva, mis on peaaegu sama elamusrohke kui eesti jaanipäev, ainult selle vahega, et praktilistel soomlastel on see liikuva pühana alati reede õhtul, st toibumiseks antakse kaks päeva, mitte üks nagu Eestis.

Teisalt on soomlased nihutanud nädalavahetusele nii palju pühi, et on lausa imelik, miks ei tähista nad nädalavahetusel ka jõule või iseseisvuspäeva.

Valestilugemised IV–VI 2012

Metsik kaklus
[Metsik veetlus (autoreklaami lööklause)]

Move in to a good wrestler
[Move with the good weather (Novoteli spämm)]

Kommunist ... kirjutab, et ...
[Kolumnist ... kirjutab, et ... (PM)]

Supilinna päevad kulmineerusid suure natsipeoga
[Supilinna päevad kulmineerusid suure platsipeoga (PM)]

Rattaralli on tänavu pikem ja sellel sõidetakse tagurpidi
[Rattaralli on tänavu pikem ja sõidetakse tagurpidi (TartuPM)]

Politsei peatas jalgratturi teesuluga
[Politsei peatas mootorratturi teesuluga (TPM)]

otsing-usu-vandid
[otsingusuvandid]

Tallinnas on parkimisahvide arv enam kui kahekordistunud
[Tallinnas on parkimistrahvide arv enam kui kahekordistunud (PM)]

Hispaanias protestisid tuhanded inimesed eelarvekärbeste vastu
[Hispaanias protestisid tuhanded inimesed eelarvekärbete vastu (PM)]

küberrohud
[küberohud
(E luges sama kui kübe-rohud)]

Alates 9. veebruarist 2010 pakub Estonian Air kõigile turistiklassi reisijatele tasuta mähkmeid...
[Alates 9. veebruarist 2010 Estonian Air pakub kõigile turistiklassi reisijatele tasuta snäkke, kohvi, teed, vett ja mahla. (Vikipeedia; sõnajärg muutmata; mäletan, aga ei leia praegu siit blogist, kuidas kord hilines väljalend 50 minutit, aga kõik see aeg pakuti inimestele muudkui teed ja kohvi, aga inimesed pidid kohal istuma, ning nii kui lennuk sai üles, hakati sõeluma WC vahet)]

Galerii: emadepäeva kohustuslik kontsertaktus Estonias
[Galerii: emadepäeva pidulik kontsertaktus Estonias (PM)]

Uuring: arvutikasutajad eelistavad väikest ja seksikat sülerit
[Uuring: arvutikasutajad eelistavad väikest ja võimast sülerit.
Lapsi seksile ahvatlenud noormees sai tingimisi karistuse (PM)]

Saksa kirurg taastas Tartus kaks mõrva
[Saksa kirurg taastas Tartus kaks kõrva (PM)]

Lastele tutvustatakse purjutamist
[Lastele tutvustatakse purjetamist (MM)]

Jaga ja võida tasuta kalur
[Jaga ja võida tasuta kalatuur (FB)]

* * *

Kvartali parima küljendusega on hakkama saanud muidugi jälle anonüümne PM-i küljendusdebiilik:

N, 1954. päev: Piibeleht revisited

Hommikuse bussisõidu ajal läbindan bussiraamatust 68 lehekülge, mis näitab hästi käsiloleva osa „kvaliteeti” (muidu 10–20 lk) ja on peaaegu rekord (seni u 80). Ikka täitsa jube; loe ja imesta, kas on selle kirjutanud haritlane või on see põhikooli kirjand! Amazoni klientidel, kes raamatut taevani kiitsid, on need hullud jutud, ja kui hästi järele mõelda, kiitis Dawkinsi raamat üksnes raamatu stalinismi osa (kuidas stalinism-maoism-polpotism oli pigem usk), aga mitte kogu raamatut. Häid momente seal ju oli, aga siis see imelik lõpp...

Praegune padjaraamat on seevastu palju põnevam. Saab teada, et lennukimootor BMW 132 (mis mitmel vanalennukil lendab seniajani) maksis 22 900 RM (vt tollaste Saksa lennukite hinnad üldse; Fw 200 tsiviilversioonid maksid u 300 000 RM (1938–1939) ja sõjaline versioon Fw 200C maksis 273 500 RM (1940; allikas)) ja Fw 200 nelja mootorit sai vabalt vahetada omavahel ning ühe mootori (õigemini jõuseadme = mootori + vahetute lisaseadmete) väljavahetamiseks (kinnitused ja ühendused lahti, jõuseade ära, teine asemele, kinnitused ja ühendused kinni) kulus ainult 12–30 minutit – selle kohta võiks pakkuda nüüdisaegsele lennukihooldusele, et tehke järele! (Nagu varemgi mainitud lugu, et 1970. aastatel ei suudetud järele teha 1930. aastate mootoritolerantse.)

Õhtul tugev vihm ja siis äike. Ekspressis paanitsevat Kosmosemutid, et kuumalaine tuleb – tervelt 18 kraadi ja tervelt kaks päeva!

K, 1953. päev: Dolet ei surnud asjata

Imevigurid ja -lahendused teemal „kas kohustuslik termin tõlkesse ikka sobib”. Vahepeal kaalun, kas saaks käsust eetikapõhjustel keelduda nagu eesrindlikes riikides tänapäeval saavat isegi sõjaväes. Päästavad terminisse sattunud sulud, nii et seda saab tõlgendada kui kaht varianti, millest kasutame läbivalt üht (seda, mis kisendab valeduse järele vähem). Hundid söönud, lambad enam-vähem terved.

Št reageerib Prantsuse kunstfilmile nii, et saab püsiva telekakeelu.

T, 1952. päev: loen ja imestan

Bussiraamat jõuab ettearvatud radadele, hakates rääkima kangelaste erilisest valust. Meenub 1996. a käidud avalik loeng, mida pidas sama ajalooprofessor, kelle lähema erialaga seotud kaht kursust muidu kuulasin ja kes juhatas mind sinna õppima kutsunud stipendiumifondi, ja kus üks kohalik vanamees küsis loogilise küsimuse nn ebaloogiline matemaatika teemal, aga mis jäi vastuseta. Vahepealse 16 aastaga on maailm muutunud nii palju, et seda küsimust enam korrata ei saa.

E, 1951. päev: kuidas sõid vanad roomlased

Bussipeatuses on joodiknaaber. Seekord ei olegi minis, aga see-eest – näen, kui buss saabub ja ta tõuseb – on ta nabapluusis. Nüüd pean vist silmi seebiga pesema või mingil muul viisil kustutama selle kohutava mälupildi.

Õhtul Rooma söök. Roomlased sõid väga napilt ja juurvilju üldse mitte: kartul oli veel avastamata, porgand aretamata, aga muud? Naerist ja kapsast tunti tollal ometi. Kaste on taoline, mida tegi mu see vanaema, kes ei olnud käinud kodumajanduskoolis; kiri kinnitab küll, et see on imeline toiduaine garum, mida Rooma ajal tehti kolm kuud ja linnas ei tohtinud, aga ilme on, noh, palju lihtsam. Teenindus on kiire, restoran argipäeva õhtul üsna tühi. Varbasele ei jää üle midagi. Rooma mõdu (mulsum) on petlik (algul ei tunne midagi, tops na väike kah, aga korraga on kõik need 18% peas).

Päikeseline õhtupoolik on kaunis, aga keeran kogemata fotoka ISO 3200 peale ja pildid tulevad kole teralised.

P, 1950. päev: pühapäev

Rahulik päikseline suvepühapäev. Märgistan Google Earthis kohti, mida peab augustikuise reisi ajal tingimata nägema (ja neid saab tugeva varuga) ning broneerin hotelli. Selgub, et kuigi sihtkoha mõlemad ooperid, filharmoonikud, laulvad poisikesed ja tantsivad hobused just siis, kui sinnakanti jälle satun, puhkavad, selgub, et pärimus, nagu oleksid üle ilma tuntud kontserdisaali piletid mitu aastat ette välja müüdud, paika ei pea. Nii et tuleb võtta kaasa ka ebamugavad ontlikud jalavarjud, kuigi võin mürki võtta, et enamik kuulajaid on samasugused turistid, kes tahavad järgmine kord, kui saali telekas näidatakse, kiidelda, et nad on seal käinud.

Kindlasti peab minema kõrtsi „NN-i juures”, kus NN on täpselt kunagise naabri Imhotepi pärisnimi. Isegi kirjapilt on täpselt sama.

End tänapäeva Mowgliks luisanud Hollandi noormehe teemadel arutelles jõuab jutujärg algul selleni, kuidas papagoid Alexit uurinud teadlased kasutasid Alexi keelt omavahel ning proovisid lõpuks ka restoranis, kui kaugele sellega seal hakkama saab. E leiab, et mis saaks, kui tema väidaks end tihaste kasvatatuks ja mina rähnide, näiteks suheldes ainult pliiatsiga vastu lauda koputades ja „kiikkk!! kiikkk!!” kisades. Punane müts peaks ka olema, siis näeksid kõik, et olen rähnipoeg. (Vanal suur-kirjurähnil on ainult kukal punane, on rõduelanikud meid viimastel nädalatel harinud.)

L, 1949. päev: lätlased jälle ees

Teisipäeval sain kelmusmeili, et maksa 929 €. Täna saan veel kaks, et maksa mingi üle 3000 € ja üle 5000 €. Järjest lõbusamaks läheb.

Poes on palju inimesi, kes oma ihu eest hoolt ei kanna.

Eile löödi katki välimise välisukse klaas; klaasikillud säravad senini uksemati sees ja kanname koeri sealt üle. Et üksi korraga mõlemat kanda ei saa, on Šp õlal kotis ja Št kaenlas. Algul imestasin, miks Št tahab minna uksest vasakule, kui tavaliselt minnakse jalutama paremale, aga täna mõistsin: Šp on õlal kotis tavaliselt pikalt jalutuskäigult tulles; kui aga majast väljutakse nii, et Šp on õlal kotis, siis minnakse ju arsti juurde, ja bussipeatus on majast vasakul.

* * *

Lõpetuseks eile vaadatud filmist Inside the Titanic (2012, kahjuks mitte originaalkeelne, vaid saksa keelde dubleeritud variant). Lugu põhineb Titanicult pääsenute kohtutunnistustel ja juurde on tehtud põhjalik ülevaade, kuidas täpselt vesi laeva tungis ja millal olukorrast mida arvati. Loo lõpp on teada ja seetõttu on lugu päris kriipi, kohati (veekindla ukse vahele kinni jäänud mehaanik) isegi nii väga, et võtan seal iga kord hääle maha ja kerin kiiremini üle.

Aga mis eriti silma jääb: lõputiitrite paljudest läti nimedest saab teada, et film on tehtud koostöös mingi Läti stuudioga. Nii et – kui aeglased eestlased alles mõtlevad, et võiks hakata Eestit filmimaailmas müüma kui kohta, kus on hea teha filmi, siis lätlased juba [Titanicu dokudraamas] upuvad!!

R, 1948. päev: Kämp ja Klomp taas asialla

Hommikul käin kõrvalmajas; turvakontrolliks valmistudes kühveldan püksitaskust peenraha jopetaskusse ja pillan terve euro jalamati vahele: see on just sellise suurusega, et jääb pühkimisribade vahele püsti – paistab, aga paljasõrmi enam kätte ei saa.

Praeguse bussiraamatu headus vaheldub – kohati on piinlikult primitiivne, siis jälle huvitav. Häid mõtteid:

• 1962. aasta raketikriisi ajaks oli USAs just ilmunud Barbara Tuchmani raamat „Augustikahurid”, mis räägib, kuidas 1914. aasta augustis vallandas Euroopa riikide kangekaelsus ja kompromissitus maailmasõja. Kennedy öelnud vennale, et ta teeb kõik selleks, et kui järelpõlvede seas keegi veel kirjutada oskab – tollase hinnagu järgi hukkunuks tuumasõjas vähemalt 400 miljonit inimest, neist USAs vähemalt 100 mln (maailmas elas tollal 3,1 mrd ja USAs 185 mln inimest) – , ei oleks põhjust kirjutada raamatut „Oktoobriraketid”.
• Stalinismi peatükkides arutab autor, kuidas N. Liidu riigijuhid tahtsid näidata, kui halastamatud kommunistid nad on, ja võtsid omale taolisi pseudonüüme nagu Teras (Stalin), Kivi (Kamenev), Vasar (Molotov). Mis saaks aga demokraatias poliitikust, kes võtaks nimeks Teras? – Suur naer lõpetaks ta karjääri kohe!

Ja selle jätkuks ongi kohane rääkida täna avastatud pirakast: Euroopa Liidu eestikeelses õigusaktis on nanomaterjali määratluses samas lauses sõnavärrad „kämp” (mis on algselt olnud agglomerate) ja „pahm” (aggregate*). Saan aru, et paljudele inimestele on silvet pühakiri, aga kuulge – kas teil häbi ei ole?! Hakkasin seda nähes kõva häälega naerma (teiste inimeste juuresolekul) ja, uskuge mind, ma ei ole kindlasti mitte ainus!

* Mujal kui pühakirjas silvetis on nende eesti vasted aglomeraat ja agregaat. Kõhutunne ütleb, et pimesi on järgitud ka keelesoovitust, et „agregaat” öelda ei ole sünnis – kuigi see käis üldkeele, mitte nanoosakeste määratluse kohta. Kämbu ja pahma soovitajatele tuleb anda agressiivse keeletagurluse auhind – ja kui seda ei ole, tuleb see asutada!!

N, 1947. päev: vanasõnad tänapäeval

Imeline päev, täna ei sajagi.

Leht kirjutab ja joonistab, et Tartus ujus Anne kanalis krokodill. Mu silmad on nüüd vist kõike näinud.

Kursusel on vaja kirjutada umbes kümnekeheküljene kirjatükk, mille tähtaeg on viis-kuus nädalat ja tähtpäev aprilli lõpus. Inimlikel põhjustel olen hilinejatele kenasti vastu tulnud ja lasknud töö esitada – hindes midagi kaotamata – kuni semestri viimase nädala alguseni (et jõuaksin enne hinde panemise viimast tärminit läbi lugeda). Vanasti pidi kevadsemestri hinne olema väljas sügissemestri alguseks ehk augusti lõpuks. Kõik oli tore, tavaliselt jäi mõni inimene „suvetööle” ja nendest omakorda mõni kirjatüki augusti teises pooles ka esitas.

Aga tänavu on kõik sootuks teisiti. Enamik (üle poolte) kursusel osalejatest leidsid, et mis kuus nädalat, jääme parem kohe suvetööle. Siis leidis ülikool, et mis augusti lõpp, teeme uue korra ja kevadsemestri hinne olgu väljas juuni lõpuks. Mille peale puhkes suur segadus. Juunist juba pool möödas, aga kirjatükk on esitamata veel kolmandikul.

Ma ei ole objektiivselt jälginud kodutööde laekumise aega, aga subjektiivselt tundub, et hilinevate tööde seas on halvemaid rohkem kui tähtajal esitatute seas. Eile laekunud töös on näiteks nii sujuvalt kantud narratiiv aastaid vanadest allikatest tänapäeva, et spetsiaalselt kontrollin, kas aktivistideks nimetatud vanahärrad on üldse veel elus. On, aga kas ka tegutsevad või tukuvad vaikselt kiiktoolis (üks on 77), sellest Google ja eesti Vikipeedia vaikivad.

Senise helduse sellise kuritarvitamise tõttu hakkavad seega tulevikus tähtajajärgsele esitamisele kehtima sanktsioonid, näiteks võiks korrutada hinde hilinemispäevade järgi väheneva koefitsiendiga: tähtpäev = 1, ..., semestrihinde kohustuslik väljasolekupäev << 1. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb!

K, 1946. päev: „Joobnu magab peatäie välja, loll lollust mitte kunagi” (poola vanasõna)

Üksõhtu sain rabava meili, mille saatja esines posti-fotopoena, kust mitme aasta eest tellisin aeg-ajalt fotokola. Rabavus seisnes nii selles, et meilis nõuti mult 926-eurose „maksmata arve” tasumist, kui ka selles, nagu oleksin saanud neilt ...3 (kolm) ...Nikoni fotokat – mina aga olen teadupärast viimased 21 aastat olnud ühes teises leeris. Taoliste meilide korral tuleb enne paanitsemist ilusti vaadata, kes on saaja ja kes saatja. Kui saaja asemel on @@ või unspecified recipients, võib kustutada kohe rahus. Aga oli minu meiliaadress. Järgmiseks vaatasin, kes oli saatja: no seal oligi mingi suva aadress, mitte selle veebipoe oma. Väidetavasti oli „maksmata arve” kokkusipitud manuses, mille jätsin targaste avamata. (Tagantjärele mõeldes: et see läks viirusetõrjest läbi ja oli väga väike, ei saanud seal mingit nakatatud värki olla, kuid võis olla millegi sees õngitsuskoha hüperlink.) Saatsin meili (manuseta) asjaomasele veebipoele, et kas nad ka teavad, et keegi ähvardab inkassoga nende nimel.

Täna saan fotopoelt viisaka vastuse, et nad teavad asjast küll, taolisi meile olevat üleeile saadetud paar miljonit ja nad ei saa midagi teha, sest need meilid tulevad välismaalt, ja nad saadavad enda meile ainult firma aadressilt ja ei pane kaasa manuseid ning kahtlane meil tuleb kohe kustutada ega mingil juhul tohi manuseid avada.

Saksa keel. Nagu varemgi nenditud, jätan ma saksa keeles lugedes väheolulisi sõnu ilmselt vahele, sest mul ei ole mingite vigur-sidesõnade kohta halli aimugi ja igaks juhuks kaasa võetud, 1995. a keelekursusel kasutatud grammatikaraamat ei tea nendest ka midagi. Raamat on vanadusest ja kergest kopitusehaisust hoolimata kasulik, sest seletab neid asju, mis seal on ja mida üles leiab, paremini kui õpetaja.

Tööle tagasi tulles kirikmäe prismast vajalikke asju nagu mõõdulint (küll korteris kuskil olev vana lähipäevadel ka kindlasti välja ilmub!) ja mappe. Satun bussi peale, mis töömaja trepi juures ei peatu; tulen maha elektrijaama juures ja ükskord ometi olen seal päevavalges ja teen kunstpilte:

T, 1945. päev: suvi tuleb

Bussipeatusest töömajale lähenedes näen kõigepealt, et ümber kõrvalmaja on paksult politseinikke, ja siis, kõrvalmajaäärset tänavat pidi lähenedes, et töömaja tänaval seisab hulk inimesi ja politseiautosid ning vahivad ja sihivad kaameratega nurga taha töömaja poole. Muidugi näen vaimusilmas, et töömaja on maamuna pealt kadunud ja küll ma olen õnnega koos, et see juhtus öösel. Viiskümmend meetrit eespool kõnnib vist üks kolleeg, kes kougib taskust pääsekaardi ja sellega ühe politseiniku ees vehib.

Nurga tagant keerates näen, et töömaja on alles, aga selle ees on tänava katkestanud hirmutamisühing, mille nime jätame targu mainimata, aga nad on katkestanud selle vaikselt ja tahavad takistada liiklust üle tänava teise majja ning saan minna nende vahelt läbi. Näitan tunniskaarti igale avaliku korra kaitsjale, nagu vähegi saan. Korrakaitsjatel on kaelas automaadid.

* * *

„Midsomeri mõrvad” üllatavad ka täna. Peale selle, et emotsionaalne politseitar Stevens vesistab lausa sündmuskohal, teeb Barnaby kaht asja, mida sarja 70 varasemas osas veel juhtunud ei ole: kukub jalgrattaga koduaias lillepõõsasse ja kihutab ralliautoga. Osa kurjam on selgelt läbi näha, sest tegelastest on ainult üks, kes on mänginud Iiri telesarjas õelat silmakirjalikku piiskoppi. Teises täna vaadatud osas esineb üks külalisesineja täpselt sama rõõmsalt kui kunagi „Green Wingi” rõõmsa haldustöötajana (aga et seda osa ETV näidanud ei ole, siis täpsemalt ei räägi).

Plaadil on ka Jason Hughesi (sarjas Barnaby abiline Ben Jones) intervjuu, kus ta nähtavasti on selline nagu eraelus (I had that amazing teacher at school who was ...amazing). Saab teada, et ta on pärit Walesist (nagu Ben Joneski) ning ta politseinikust õele ja onule teinuvat koledasti nalja, kui ta teatas, et hakkab telesarjas mängima terast politseiuurijat. Tuleb öelda, et sarjas mängib ta pagana hästi.

E, 1944. päev: rõdufauna laieneb

Öösel algas augustikuiste rännuteede piletite ostmine. Üheteisttunnine rongisõit on ikka veel saada võileivahinna eest. Peaaegu-otselennu piletitele lisanduvad muidugi mitmesugused kõrvalkulud (mis hinnaotsing alguses ei näita), aga hinnavahe vahemaandumisega lennuga on suur.

Hommikul kostab rõdult senikuulmata jõulisi linnuhääli: rõdul on pasknäär koos pojaga. Mitte pasknäär nagu hoburästas, vaid pasknäär nagu priske haki mõõtu vareslane, ilus roosa ja tiival kirju sinine triip. Veidi hiljem selgub, et kuigi rõdukaamera on iga liikuva oksa peale reageerides teinud päevas 400–500 fotot (pärast ole aga mihkel ja sordi neid käsitsi), on kaamera täna hommikul püsinud ärkvel pärast aknale panekut ainult mõne minuti – ja vaikinud enne pasknääripere tulekut.

Üks lendav patskaak on kogu raskusega istunud ka roosipõõsasse.

Päeval kolm paduvihma.

„Midsomeri mõrvade” läbivaatamine – tavaliselt õhtusöögi kõrvale – on jõudnud 12. hooaega (täna läheb 69. osa). ETV näitas kuni 10. hooaja lõpuni (millest alustas, ei tea). 12. hooaja esimesed kaks lugu on mõlemad nn best MacGyver ever! – võiks ju arvata, et kui sarja on tehtud 12 aastat, siis hakkab see kuluma, aga ei, muudkui paremaks läheb. Kõrvaltegelaste näitlejad on ammu teisel ringil ja isegi peategelastest tuleb välja uusi tahke (nagu et Barnaby oli kunagi MI6 agent või (samas osas) suudab olla kriketikohtunik). 11. hooaja alguses läks Barnaby tütar Cully mehele ja kadus sarjast. Barnaby naine Joyce jätkab kulinaariakatsetusi ja Barnaby põgeneb nende eest endiselt esimesel võimalusel, tavaliselt telefonikõne peale, et toimunud on järjekordne hirmus mõrv. Barnaby abiline Jones on osutunud nii kunagiseks vabamüürlaseks kui ka osavaks golfi- ja kriketimängijaks. Kandva naisosana on esile tõusnud neljas tekstiga kriminalist, naispolitseinik Stevens (ilmselt on Inglise filmides ja telesarjades senini tähtis piirata tekstiga tegelaste arvu – sellest oli kunagi muiste üks Monty Pythoni sketš –, sest peaaegu mitte kunagi keegi muu uurija ei räägi kui Barnaby, Jones, Stevens või patoloog dr Bullard). Kõiketeadva Wikipedia andmeil tekkivat Jonesil ja Stevensil kirglik suhe, aga 12. hooaja 3. osaks on see alles üsna algusjärgus (just selles osas saab Stevens täiskohaga detektiiviks, mille puhul valatud rõõmupisaraid mainib Wikipedia).

P, 1943. päev: gunstizaalis, gunstizaalis

Harime end kultuuraliselt, käime kunstimuuseumis. Nüüd on mitme aasta kultuuritegevuse plaan täidetud ja võib minna kotile magama nagu „Rehepapi” lõpus. Ma ei teadnudki, et muuseum avati alles 2010: oleks nagu olemas olnud „kogu aeg”; järele uurides leian, kui sealtkandist 2009 mööda uisutasin, oli muuseum veel valmimata.

Pühapäevane bussiliiklus on nagu on. Täna pärastlõunaks lubab kõva vihma, mistõttu jäi jälle ära tänavu juba palju kordi ära jäänud jalgrattamatk (mul marsruutki välja mõeldud ja puha). Veab lausa topelt: kõigepealt jõuame linnas bussipeatusse 3 (kolm) minutit enne bussi ja sadama hakkab alles siis, kui oleme bussis.

Eilseid pilte töödeldes arvan, et äkki peaks kahe pildile jäänud nunna pildi saatma võttekohast kohe ümber nurga olnud kloostrisse. Mõtleme asja. Eks neil ole hea meel, ja kui nad juhtumisi olid hüppes, siis eks vast andestavad.

L, 1942. päev: kes elab tankiremonditöökojas?

Naaberlinnas bussiga sõitmas. Taevas on uhked pilved ja kahekordse turistibussi ülemise korruse esiklaas mitte eriti sodine. Igatahes pildid paistavad tulevat toredad (ja ette rutates öeldagu, et tulevadki).

Peetrimäe vaateplatvormile lähenedes näen, et platvormile lähenevad ka kaks eakat nunna, keda muidugi tahan pildile. Nad näevad seda ka ise ja üks lehvitab. Pilt välja ei tule. Kui pärast buss tagasi keerab, on nad teises kohas, aga jäävad ja pilt tuleb välja.

Mäe otsas on uuselamurajoon. Ühel uuselamul on vat selline pealdis:

Panzerreparaturwerkstatt!

Pragune kõrvaliste pilkude eest varjatud, aga muidu hästi teada kaitseväesõidukite katsetamiskeskus on küll mitte selle, vaid järgmise mäe otsas. Kes teab, vahest oli kunagi siinpool.

* * *

Raamatupoest album Entlang des Rheins von Emmerich bis Speyer: Frühe Farbfotografien, mis suhestub aprillis loetud sarnase raamatuga Eesti fotoajaloo kohta, „Pildistus loomulikes värves. Varajane värvifotograafia Eestis” ja on pisut teistmoodi, kuigi samuti väga huvitav, eelkõige ajalugu ennast seletav sissejuhatus. Saab teada, et värvifotograafial on kolm ajalugu: trükitud värvifoto, värvislaidi ja värvilise paberpildi ajalugu, mis algavad kõik eri ajal. Eesti raamat keskendub peamiselt värvislaidile (selle paljudes tehnikates), aga ei seleta hästi varajast trükitud värvifotot, mis ilmselgelt tehtud muu tehnikaga ja mida võis veel näha 1950. aastate ajakirjade värvilistel kaanefotodel. Saksa raamat keskendub Saksamaal XX saj esimestel aastatel leiutatud trükitud värvifotole ja teravmeelsele leiutisele: selleks ei olnud vaja kolmekihilist värvifilmi (või muud meetodit, kuidas panna kolm primaarvärvi samale filmile), vaid kasutati kolme ühevärvilist plaati, mis säritati kiiresti järjest. Pärast tehti igast trükiplaat ja trükiti värviliseks pildiks. Ja arvake, millega seoses ilmus esimene värvifotoalbum? – Selles olid trükitud värvifotod, mida oli seni levitatud peale postkaartide ka šokolaadikarpides kogumiskaartidena... Enne Esimest maailmasõda reisis värvifotopioneer ringi mööda Saksamaad, Euroopat ja maailma ning muudkui pildistas ja lasi trükkida uhkeid värvifotoalbumeid. Tulemust kiitsid nii keiser kui ka kunstnikud – üks vana kunstnik olevat koguni meeleliigutusega öelnud, et värvifotost on ta unistanud poisikesepõlvest saati ja nüüd, kui ta on juba vana mees, näevad ta silmad lõpuks ometi, et see on saanud teoks!

* * *

Suvefestival, „rannapidu” vallakeskuse juures ojakaldal. Üks umbes viieaastane omapead kondama lastud kohalik eluõis viskab selja tagant Šp-t jalgpalliga. Aga ma sõiman. Eesti keeles muidugi. Mis sa, hing, muidu ikka teed. Nii et teadke, et eluõite kasvatamatus on peale Eesti levinud ka mujale: a) laps ei tea, et nii ei tehta; b) laps julgeb seda teha võõraste täiskasvanute juuresolekul. Vastik-vastik-vastik. Loodame, et sellest pägalikust kasvab pätt ja ta pannakse lõpuks kinni.

R, 1941. päev: lõpuks ometi

Ristirahvas, rõõmusta: lõpuks ometi kirjutavad Soome ajalehed Eestist neutraalses võtmes!

* * *

Elektroonikapood hakkab alla käima: kaheksast kassast ei ole mehitatud ega naisetatud ühtki. Pood lubab ostetud kodutehnika ka „paigadalda”, täpsemalt seletamata, mis see on, ja käsib lisateavet küsida infoletist. Sealt kutsutakse kohale üks noorsand, kes inglise keelt pursib. Ei saa aru, mida temagi mõtleb paigaldamisena; jääb mulje, et lihtsalt kohale asetamist. Meil oleks vaja teha ka mõningasi torutöid (põhimõttel lõika-kleebi-keevita) ja ma ei tea, kust käib kinni korteri vesi.

Hoopis suurem mure on aga see, et ka kõige väiksemad pesumasinad on umbes 2 cm liiga pikad, et mahuks meile vannituppa nii, et sinna pääseks uksest ka sisse. Äkki saaks pesumasina paigaldada kärule? Paneks tsentrifuugimise ajaks rattad pidurisse ja pärast veeretaks vanni kõrvalt jälle minema.

* * *

Mitme katse ja eksituse peale olen leidnud videovormingu, mida suudan olemasoleva tarkvaraga taskufotoka videoformingust konvertida ja mida suudab kuvada plaadimängija. Selgub ka, et taskufotoka meelest on HD mitte 1080 px lühem külg (1920 × 1080), vaid 1280 px pikem (1280 × 720). Meenutagem siia juurde, et VHSi pildikvaliteet oli umbes 320 × 120 px. Ainus asi on meeles pidada, et Št läheb ekraanil jooksvate väikeste koerte peale väga leili.

* * *

Viimati avatud peaaegu-otselennuliin on pannud mõtlema augustikuiste rännuteede radikaalse ümberkorraldamise peale (neist ei ole paigas veel midagi peale tagasisõidukuupäeva). Täna teen kalendri ja interneti abil esimese kalkulatsiooni ning lähen väga elevile, sest bahn.de pakub maalilist rongisõitu seitsme maa ja mäe taha tavahinnast veerandiga. Vaja saada luba asuda tegutsema.

* * *

Saabub Rammsteini kogumikplaat Made in Germany 1995–2011 koos teise, remikside plaadiga. Vanamuusikahuvilistele pakuvad kindlasti huvi nt hiti Mein Teil remiks, mille autoriks Pet Shop Boys, ja Pussy uues kuues, mille kudunud Scooter.

* * *

Siin blogis on kirjutamata üle-üle-üle-üle-üle-üle-üle-eelmises loetud raamatus olnud õpetlik lugu. Et kosmoseprogrammides harjutatakse igasugu viltuminekuid väga põhjalikult, küll meeskond imitatsioonseadmetes üksi, küll koos kogu maapealse lennujuhtimise täismeeskonnaga. Suvel 1969 Apollo 11 lennu eel toimus Kuu-maandumise viimane suur läbimängimine mõni nädal enne lendu ja, nagu seda sageli juhtus, jäi võidumeheks imitatsiooni stsenaariumi koostaja, kes viimasel hetkel pani suure juhtarvuti matkima pardaarvuti viga nr 1202, mille tulemusena läks imiteeritud maandumine aia taha. No tulnuks lasta lennujuhtimise tagatoameeskonnal järele uurida, mida see viga tähendab ja kas see takistab, aga kosmoselaeva meeskond otsustas maandumise katkestada. Kolm nädalat hiljem päris maandumisel tekkis just sama arvutiviga nr 1202, aga siis teati kohe kähku, et laske aga edasi; aga see meie juttu ei puutu, nagu ei puutu ka see, et maandumise hetkel olid maandumisastme kütusepaagid tühjad ja mootor töötas põhimõtteliselt kütusetorustikus olnud kütusejääkidel, mida jätkunuks veel ainult 16 sekundiks, aga raudnärvidega komandör ei lasknud end sellest häirida.

Päris maandumisel selgus hoopis see, et kui Kuu-moodul oli õnnelikult Kuu pinnal, mõistis lennujuhtimine, et seda olukorda ei ole suure seltskonnaga imiteerimisel kunagi läbi mängitudki, sest ikka on imiteeritud maandumine ühe või teise rikke või hädaolukorra pärast katkestatud või Kuu-moodul sootuks purunenud. Sellest siis capcom’i Charlie Duke’i pisut puterdav vastus Neil Armstrongi kuulsale teatele Tranquillity base here. The Eagle has landed.

N, 1940. päev: nagu lasteaed, ma ütlen

Bussiraamatu algusotsas on XX sajandi hirmutegude näited teada-tuntud ja neid on kirjeldatud sedavõrd primitiivselt, et piinlik kohe (nendel teemadel, mida rohkem tean, tunnen ära isegi konkreetsete tsitaatide päritolu ja kohe on näha ka seda, mis allikaid ei ole kasutatud). Kuigi üdini häid ei ole, on olemas üdini pahad. Samas on analüüs huvitav: näiteks saan teada varem mõtlemata jäänud asja, et Esimese maailmasõja ajal (ja järel, kuni maini 1919) toimunud Briti mereblokaadi tõttu hukkus Saksamaal rohkem rahvast kui Teise maailmasõja aegu linnade pommitamisel.

Saabunud on ka lapsepõlvekangelase Niko Tinbergeni üks tähtteoseid, The Herring Gull’s World: A Study of the Social Behaviour of Birds (see trükk ilmus 1960). Raamat on kunagi olnud mingi Ameerika kooli raamatukogus ja hoolikas raamatukoguhoidja on sinna märkinud raamatu hankimiskuupäeva ja -hinna ning kleepinud viimase elektroonikaeelse laenutussedeli, millest nähtub, et see raamatukogu läks elektroonilisele süsteemile üle alles pärast 1999. aastat, mil – mäletamist mööda – oli laenutus siinpool Suurt Lompi ammu elektrooniline.

Kõva vihm.

Hommikul on kaks koosolekut samal ajal, üks kohe nurga taga, üks üleülejärgmises majas; esimene pool, teine kolm tundi. Lähen esimesele ehk seega olen enamiku hommikut kohal; pärast selgub, et toimunud oli väga ebatõenäoline lugu, et ülejäänud kolleegid olid juhuslikult korraga koolitusel ja minugi äraolek loonuks väga ebatõenäolise, aga ikkagi õnnetu pretsedendi, et kohal polnuks eesti rühmast üldse kedagi.

Õhtul on vaja minna elektroonikapoodi. (Lasteaednikud, ärge edasi lugege.) Eks ma esmalt rõõmusta, et olen mammutdokumendi saanud vahepealsetest plaanivälistest ajaraiskadest hoolimata valmis 22 tundi enne tähtaega, ja siis on täiesti ebatavalisel kellaajal linnas ummik. Nii et kui jõuan elektroonikapoe ukse taha, tassivad kaks turvameest eskalaatoriga sisse poe ees tänaval seisnud reklaamsilti ning kui tahan viia kotti hoiukappi, viibutab üks sõrme käekella ja poole ja räägib midagi omas keeles (turvamehed on siin väga rahvusvahelise seltskonnaga maal raudkindlalt umbkeelsed!), mida võiks tõlgendada kui et me hakkame poodi veerand tunni aja pärast kinni panema, ärge pange kotti kappi, vaid võtke poodi kaasa (ja lisan mõttes juurde: „sest me ei viitsi pärast kappe enam kontrollida”, nagu Eesti lasteaias, mille päevakava toimub selle järgi, millal lasteaiatöötajad lähevad õhtule – olnud just kuskil lugu Soome muusikutest, kes said viia lapse lasteaeda õhtul kell kuus, sest neil oli päeval aega, aga õhtul kontsert, ja see lasteaed olnud lahti hommikul kuuest õhtul üheteistkümneni ehk ajal, mil vanematel oli vaja lapsi jätta lasteaeda).

Kaalun, kuidas seletada olukorda teistele turvameestele (kes pessimaalhinnangu järgi on samuti umbkeelsed), ja pigem ei lähe poodi üldse.

Õhtuks on saabunud alles ükspäev tellitud kaks lennukiraamatut ja ühest saab näiteks teada, et Saksamaal kasutatud lennukibensiini oktaaniarv oli 80 (kallis lugeja, lase vanaisal meenutada, mis oli A-76) ja bensiini oktaaniarvuga 87 kasutati ainult stardil.

K, 1939. päev: Veenuse üleminek Päikese kettast

Tõusen röögatu vara, kell viis, nõrgas lootuses, et äkki tõusev päike siiski paistab. Olin eile mõõtnud päikesetõusu asimuudi ja ülemineku lõpu aegse kõrguse silmapiirist ning tõdenud, et peaks üle metsa paistma küll. Samuti katsetasin eile hommikul, kas läbi CD vaadata saab, ja olin põhimõtteliselt välja mõelnud, kuidas konstrueerida fotokale vajalik filter, kus on vajalikud materjalid (papp, teip ning mis fotoarhiivi mapis on ilmutatud valgustatud filmi!) ja kus on vajalik fotokola (fotokas + suur objektiiv + konverter + statiiv) ning kuidas teravustada kaamerat nii, et läbi pildiotsiku ei vaataks.

Kogu üritus jäi siiski ära, sest algul oli hämar ja pilves, siis läks pisut valgemaks ja hakkas sadama tugevat vihma.

Hommikul käib peale tihase- ja varblaseparve rõdul ka rähnipere (vanem + laps) ning isegi harakapere (vanem + 3 last).

* * *

Tööl koosolek, kus aprillis konverentsil käinud peavad rääkima, mida konverentsil räägiti. Olen kohapealseist märkmeist erilised terad välja sõelunud ja õnneks hilineb koosoleku algus nii kaua, et saan käia ja printida need uuesti. Mind tituleeritakse ühe teema parimaks asjatundjaks [kohaolijate seas], mis teeb mulle vaikselt, aga koledasti nalja, sest mu side on pigem kaudne kui otsene.

Paiguti pean mõtlema väga hoolikalt, mida öelda ühe jutuks oleva tarkvaratoote kohta, sest selle kohta olen peale konverentsi kuulnud ka teises kohas, kus olen spetsiaalselt allkirjaga kinnitanud, et vaikin nagu surnud laplane, ja osi asju räägiti üldiselt mõlemal ning osi asju konkreetselt ainult selles viimases.

Meie räägime üldiselt aiast, aga kommentaarid on aiaaugust ning üleüldine viisakusõhustik ei luba teatada, et kuulge nüüd!! Ja aega ka ei ole nii palju, et alustada jutuga aegade algusest peale ja sedasi selgitada, mis on puder ja mis kapsad. Igaüks jääb oma arvamuse juurde kindlaks ja mina olen parandamatu optimist edasi.

Kokkuvõttes jäi koosoleku pärast mul täna hommikul saksa keeles käimata. Kui just mingit uut grammatikavigurit ei õpitud, siis ma vist väga palju ei kaotanud.

* * *

Otsides internetist kinnitust või kummutust mälestusele, nagu olnuks Lomonossovi tuntud punnpõskse portree algne allkiri „Suur vene teadlane Mihhail Lomonossov vaatlemas 1761. aastal Veenuse üleminekut Päikese kettast” (milles võib tegelikult kahelda, sest ta teeb seda silmi kaitsmata ja pildilt ei paista, nagu olnuks tal kassisilmad), leian hoopis selle, et nimetet vaatlusega leiti Veenuse atmosfäär ja, mis veel põnevam, leian ka selle, et Lomonossovi multitalent leiutas teooria, et häälikud ise kannavad tähendust, mille leiutajaks arvatakse üldiselt üht teist keeleteadlast ja mida mõnes ülikoolis pidada senini õpetama kui teadust, kuigi see on süüvimisel siiski rohkem maagia ja sellega sõnade päritolu seletamine rahvaetümoloogiaks nimetatav naljakas ajaveede.

T, 1938. päev: muudkui muutub

Kuulen ja näen, kuidas päevinäinud, ütleme, vana Audi universaal põrutab tagant sisse üsna uuele, ütleme, BMW sportautole. Sissesõitnud juht kargab otsekohe eesmise juhi ukse taha, justkui lootes sellega vähendada aastaid, mida ta veedab võlavanglas.

Tarkvarakatsetus. Kui eelmise toote katsetus sarnanes sellega, et täpselt ei tea, kuidas alternatiivjõuallikaga aparaat käima läheb või kas sellesse istutakse sisse uksest või aknast, siis täna on olukord lausa vastupidi.

Õhtul film National Lampoon’s European Vacation (1985); nüüd, inimpõlv hiljem, on filmitegijate arusaam koguperekomöödiast kõvasti muutunud. Ilmselt keelataks see film mitmete paljaste naiserindade, jalgratturi humoorika allaajamise ja lõbusa külakakluse pärast praegu alla 18-aastastele üldse ära. (Tekib ka kahtlus, et peretütre näitleja on tugevalt vanem kui filmi „umbes 13”. Wikipedia lahknevate andmete järgi oli ta võtetel kas 18 või 20 (IMDb järgi 20).)

Aga vägivallast räägib praegune bussiraamat, politoloogiakirjastuse Pimlico üllitatud Humanity: The Moral History of the Twentieth Century, mis jutustab 20. sajandi ajaloo sõjakoleduste, diktatuuride ja muude inimsusevastaste kuritegude võtmes. Alguses oli moraalsusest kui filosoofiakategooriast paljuvõitu, ajaloost vähevõitu, aga pärast pisut komberdavat sissejuhatust hakkab edasi lugu sujuma. Detsembris ilmub teine trükk, kus kindlasti on sees ka nain-ileveni sündmused (mis toovad meelde üle-eelmises bussiraamatus mainitud mõtlemapaneva plakati, millega reklaamiti tõsielufilmi The Root of All Evil?, aga millest Google leiab ainult järeletehtud variandi).

E, 1937. päev: jalgpallihaigust põdenud ei ole

Enne kui jõuan kotist välja koukida kõrvaklapid ja kaotada nendega välishelid, üritan mitte kuulda kontorituppa kogunenud seltskonna arutlust jalgpallivõistluste teemal ja sellest, kas ühe teise hispaania kolleegi poetatud märkus, et üksvahe plaanis ta valida elukutselise jalgpalluri ametit, on tõsi või ütlevad seda kõik meeshispaanlased üldiseks jutualustuseks nagu mujal kultuurides repliiki „oo, küll sul on ilusad silmad!” või „mis sa täna õhtul teed?”. Keele otsas kibeleb, aga ma ei paljasta raamatus „Eesti idapataljonid Idarindel 1941–1944” (Tallinn 2004, ISBN 9949415055) olnud makaabrit lugu itaallastest Idarindel Volhovi kallastel ehk mitu vene vangi oli vaja kase otsa tõmmata, enne kui itaallased said pühapäeviti rahus mängida jalgpalli.

Filmiõhtul on kavas „Midsomeri mõrvade” 11. hooaja 1. osa, kus Barnaby tütar Cully läheb mehele ning Barnaby abiline Jones on seniolematult sõnaosav ja sõbrustab tunnistajaga, mille üle juurdlusabiline politseitar Stevens kurvastab, ning filmisarja National Lampoon karbist esimene, kus perekond Griswold sõidab Chicagost Californiasse, osa teed auto katusel surnud vanatädi.

P, 1936. päev: saladused lahenevad

Mitu nädalat plaanitud jalgrattamatka plaanimine oli jõudnud eile välja juba selleni, et selgitasin, kuidas saab kohale ja ära teetööde ning finišeeruva velotuuri kiuste, aga järele jäi vaatamata ilmateade. Eile säras päike, täna pahiseb tugev vihm, mis jääb järele (st tibutama) alles nii nelja paiku.

Sellest, mis meil toimub rõdul, panin Feispukki pildiallkirjaks Tit madness. Sageli käivad linnud parvekaupa (pesakond-paar sinitihaseid ja teine varblasi).

ETV uudistesaades näidatu paneb aimama, miks sai Eurovisionil Eesti laul nii palju punkte Prantsusmaalt: samal ajal toimus Prantsusmaal Cannes’i filmifestival, kus juhtumisi oli kakssada Eesti filmitööstuse esindajat.

Üritan rõduülesvõtteid muundada MOV-vormingust millekski, mida seedib plaadimängija. Ega ikka ei suuda.

Ja, tänan küsimast, minu enda seedimine on kah parem. Käisime eile apteegis, läksin kohe saksa keelele ja sain paki kapslitega, à 5 mrd L. acidophilus. Mul oli siiakanti asumisel kaasas imeline seedehäirete kõrvaldamise rohi Lacto-7, aga kui see kaks aastat üle parima ende veel toimis, siis praegu viis aastat üle enam mitte.

L, 1935. päev: öised mängud

Külaline läks täna hommikul kell kolm linnast bussi peale ja und peletaval kombel aja parajaks tegemiseks mängisime kella kaheni öösel lauamänge. Kilest võtsime lahti koguni aastaid kapi otsas seisnud „Eesti mälumängu”, mis „uuendatud versioonist” hoolimata räägib veel ajast, mil Mõisakülas oli raudtee. Arutelu, kas mängu 400 × 6 küsimust-vastust saab õppida pähe. Pakkusin, et võiks proovida ka mängu mängimist tagurpidi: saad teema ja vastuse ning mõtle välja mõistlik küsimus!

Teine mäng olid „Ussisõnad” koos „Rehepapiga”, seekord täpselt reelite järgi (üks mängija peab pidevalt reeglitest järge pidama, mida me varem teinud ei olnud). Lubasin panna feispukki olekuks, et kirikukoori kastraat („vanamees, kes lõõritab nagu lõoke”) ja Rooma paavst võtsid mult kumbki öökullimuna, ning E, et ta võitis pimeda ebausu.

R, 1934. päev: läheb aga edasi

Mul on nüüd mobiilis Bloggeri rakendus, nii et saan siinseid ülestähendusi kirjutada igal pool, kus andmeside töötab!

Pärastlõunal mitu meeleheitehetke käsiloleva toimetusega: keskel on tegutsema asunud teine tõlkija, kes on öelnud asju teistmoodi, ning ole siis mihkel ja toimeta ühetaoliseks! Esiteks otsin ja kerin originaali järgi kogu dokumendi läbi, leides, et üht nimetust on tõlgitud koguni kolme moodi, ja siis hakkab äkki tulema teksti, mille kohta tundub, et see eespool juba oli, ja hetkeks kaaludes, kas pean tõesti hakkama lausehaaval otsima (NB! Google’i otsing on hägus, aga tuntud tekstitoimeti otsing ei ole, see otsib alati täpselt seda teksti, mida inime sisestas), või pean tegema hädajoondamise ja kasutama dokumendi juba enam-vähem toimetatud esimesest poolest otsimiseks tõlkemälu (mis otsib hägusalt). Jätan ametisaladuseks, kuidas saab joondada 200 lk/h, aga mainin, et ega originaali kordus täpselt 100% olnudki, nii et tekstitoimeti Ctrl-f jätnukski hätta.

Saan õhtul läbi Lembitu-teemalise bussiraamatu ja viimasena täheldan, et autor ei tea päris täpselt, mis kroonika kirjakohti võtta puhta kullana, mida mitte. Arve (eriti just langenud eestlaste arve) ta mõistlikul kombel umbusaldab, aga piiblitsitaate usub – nagu saarlased lammutanuvatki 1222 taanlaste linnuse nii, et kivi ei jäänud kivi peale (vrd Mk 13:2: Ja Jeesus ütles talle: „Kas sa pead silmas neid suuri hooneid? Ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!” ja Mt 24:2: Jeesus hakkas rääkima ja ütles neile: „Eks te näe seda kõike? Tõesti, ma ütlen teile, ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!”), ja sakalased heitnuvatki 1223 Viljandi sakslaste laibad väljadele metsloomade ja -lindude roaks (vrd Ps 79:3: Nad on su sulaste laibad andnud söögiks taeva lindudele ja su vagade liha metsloomadele; NB! ka Henrik ise ütleb selle kohta sicut scriptum est, „nagu on kirjutatud”). Muidugi eks süüdi ole see, et kroonika viimase eesti tõlke kolmest trükist üheski piiblitsitaate eraldi märgitud ei ole (esimese, 1982. a väljaande ladina rööptekstis küll), ja õige ka, sest neid olevat tegelikult tunduvalt rohkem kui pealtnäha paistab ja hakka siis vaidlema, mis tõlge on see ainus ja õige. Kui õigesti mäletan, siis 1982. a tõlke kommentaarides ja eessõnas on piiblitsitaatide usaldamatust kommenteerinud ka ajaloolane Enn Tarvel (vist ühe 1215. a sõjakäigu võika kirjelduse kohta: et ühelt poolt võib Henrik liialdada ja kasutada mõtte paremini väljendamiseks piltlikke piiblitsitaate, aga teisalt võib-olla nii jube oligi).

Hilisõhtul üks perekondlikest lemmikfilmidest „Kohtumine tundmatuga”, aga, nagu võib lugeda homsest sissekandest, jätkub õhtu üle kesköö.