Bussiraamatu algusotsas on XX sajandi hirmutegude näited teada-tuntud ja neid on kirjeldatud sedavõrd primitiivselt, et piinlik kohe (nendel teemadel, mida rohkem tean, tunnen ära isegi konkreetsete tsitaatide päritolu ja kohe on näha ka seda, mis allikaid ei ole kasutatud). Kuigi üdini häid ei ole, on olemas üdini pahad. Samas on analüüs huvitav: näiteks saan teada varem mõtlemata jäänud asja, et Esimese maailmasõja ajal (ja järel, kuni maini 1919) toimunud Briti mereblokaadi tõttu hukkus Saksamaal rohkem rahvast kui Teise maailmasõja aegu linnade pommitamisel.
Saabunud on ka lapsepõlvekangelase Niko Tinbergeni üks tähtteoseid, The Herring Gull’s World: A Study of the Social Behaviour of Birds (see trükk ilmus 1960). Raamat on kunagi olnud mingi Ameerika kooli raamatukogus ja hoolikas raamatukoguhoidja on sinna märkinud raamatu hankimiskuupäeva ja -hinna ning kleepinud viimase elektroonikaeelse laenutussedeli, millest nähtub, et see raamatukogu läks elektroonilisele süsteemile üle alles pärast 1999. aastat, mil – mäletamist mööda – oli laenutus siinpool Suurt Lompi ammu elektrooniline.
Kõva vihm.
Hommikul on kaks koosolekut samal ajal, üks kohe nurga taga, üks üleülejärgmises majas; esimene pool, teine kolm tundi. Lähen esimesele ehk seega olen enamiku hommikut kohal; pärast selgub, et toimunud oli väga ebatõenäoline lugu, et ülejäänud kolleegid olid juhuslikult korraga koolitusel ja minugi äraolek loonuks väga ebatõenäolise, aga ikkagi õnnetu pretsedendi, et kohal polnuks eesti rühmast üldse kedagi.
Õhtul on vaja minna elektroonikapoodi. (Lasteaednikud, ärge edasi lugege.) Eks ma esmalt rõõmusta, et olen mammutdokumendi saanud vahepealsetest plaanivälistest ajaraiskadest hoolimata valmis 22 tundi enne tähtaega, ja siis on täiesti ebatavalisel kellaajal linnas ummik. Nii et kui jõuan elektroonikapoe ukse taha, tassivad kaks turvameest eskalaatoriga sisse poe ees tänaval seisnud reklaamsilti ning kui tahan viia kotti hoiukappi, viibutab üks sõrme käekella ja poole ja räägib midagi omas keeles (turvamehed on siin väga rahvusvahelise seltskonnaga maal raudkindlalt umbkeelsed!), mida võiks tõlgendada kui et me hakkame poodi veerand tunni aja pärast kinni panema, ärge pange kotti kappi, vaid võtke poodi kaasa (ja lisan mõttes juurde: „sest me ei viitsi pärast kappe enam kontrollida”, nagu Eesti lasteaias, mille päevakava toimub selle järgi, millal lasteaiatöötajad lähevad õhtule – olnud just kuskil lugu Soome muusikutest, kes said viia lapse lasteaeda õhtul kell kuus, sest neil oli päeval aega, aga õhtul kontsert, ja see lasteaed olnud lahti hommikul kuuest õhtul üheteistkümneni ehk ajal, mil vanematel oli vaja lapsi jätta lasteaeda).
Kaalun, kuidas seletada olukorda teistele turvameestele (kes pessimaalhinnangu järgi on samuti umbkeelsed), ja pigem ei lähe poodi üldse.
Õhtuks on saabunud alles ükspäev tellitud kaks lennukiraamatut ja ühest saab näiteks teada, et Saksamaal kasutatud lennukibensiini oktaaniarv oli 80 (kallis lugeja, lase vanaisal meenutada, mis oli A-76) ja bensiini oktaaniarvuga 87 kasutati ainult stardil.
Saabunud on ka lapsepõlvekangelase Niko Tinbergeni üks tähtteoseid, The Herring Gull’s World: A Study of the Social Behaviour of Birds (see trükk ilmus 1960). Raamat on kunagi olnud mingi Ameerika kooli raamatukogus ja hoolikas raamatukoguhoidja on sinna märkinud raamatu hankimiskuupäeva ja -hinna ning kleepinud viimase elektroonikaeelse laenutussedeli, millest nähtub, et see raamatukogu läks elektroonilisele süsteemile üle alles pärast 1999. aastat, mil – mäletamist mööda – oli laenutus siinpool Suurt Lompi ammu elektrooniline.
Kõva vihm.
Hommikul on kaks koosolekut samal ajal, üks kohe nurga taga, üks üleülejärgmises majas; esimene pool, teine kolm tundi. Lähen esimesele ehk seega olen enamiku hommikut kohal; pärast selgub, et toimunud oli väga ebatõenäoline lugu, et ülejäänud kolleegid olid juhuslikult korraga koolitusel ja minugi äraolek loonuks väga ebatõenäolise, aga ikkagi õnnetu pretsedendi, et kohal polnuks eesti rühmast üldse kedagi.
Õhtul on vaja minna elektroonikapoodi. (Lasteaednikud, ärge edasi lugege.) Eks ma esmalt rõõmusta, et olen mammutdokumendi saanud vahepealsetest plaanivälistest ajaraiskadest hoolimata valmis 22 tundi enne tähtaega, ja siis on täiesti ebatavalisel kellaajal linnas ummik. Nii et kui jõuan elektroonikapoe ukse taha, tassivad kaks turvameest eskalaatoriga sisse poe ees tänaval seisnud reklaamsilti ning kui tahan viia kotti hoiukappi, viibutab üks sõrme käekella ja poole ja räägib midagi omas keeles (turvamehed on siin väga rahvusvahelise seltskonnaga maal raudkindlalt umbkeelsed!), mida võiks tõlgendada kui et me hakkame poodi veerand tunni aja pärast kinni panema, ärge pange kotti kappi, vaid võtke poodi kaasa (ja lisan mõttes juurde: „sest me ei viitsi pärast kappe enam kontrollida”, nagu Eesti lasteaias, mille päevakava toimub selle järgi, millal lasteaiatöötajad lähevad õhtule – olnud just kuskil lugu Soome muusikutest, kes said viia lapse lasteaeda õhtul kell kuus, sest neil oli päeval aega, aga õhtul kontsert, ja see lasteaed olnud lahti hommikul kuuest õhtul üheteistkümneni ehk ajal, mil vanematel oli vaja lapsi jätta lasteaeda).
Kaalun, kuidas seletada olukorda teistele turvameestele (kes pessimaalhinnangu järgi on samuti umbkeelsed), ja pigem ei lähe poodi üldse.
Õhtuks on saabunud alles ükspäev tellitud kaks lennukiraamatut ja ühest saab näiteks teada, et Saksamaal kasutatud lennukibensiini oktaaniarv oli 80 (kallis lugeja, lase vanaisal meenutada, mis oli A-76) ja bensiini oktaaniarvuga 87 kasutati ainult stardil.
No comments:
Post a Comment