Imeline päev, täna ei sajagi.
Leht kirjutab ja joonistab, et Tartus ujus Anne kanalis krokodill. Mu silmad on nüüd vist kõike näinud.
Kursusel on vaja kirjutada umbes kümnekeheküljene kirjatükk, mille tähtaeg on viis-kuus nädalat ja tähtpäev aprilli lõpus. Inimlikel põhjustel olen hilinejatele kenasti vastu tulnud ja lasknud töö esitada – hindes midagi kaotamata – kuni semestri viimase nädala alguseni (et jõuaksin enne hinde panemise viimast tärminit läbi lugeda). Vanasti pidi kevadsemestri hinne olema väljas sügissemestri alguseks ehk augusti lõpuks. Kõik oli tore, tavaliselt jäi mõni inimene „suvetööle” ja nendest omakorda mõni kirjatüki augusti teises pooles ka esitas.
Aga tänavu on kõik sootuks teisiti. Enamik (üle poolte) kursusel osalejatest leidsid, et mis kuus nädalat, jääme parem kohe suvetööle. Siis leidis ülikool, et mis augusti lõpp, teeme uue korra ja kevadsemestri hinne olgu väljas juuni lõpuks. Mille peale puhkes suur segadus. Juunist juba pool möödas, aga kirjatükk on esitamata veel kolmandikul.
Ma ei ole objektiivselt jälginud kodutööde laekumise aega, aga subjektiivselt tundub, et hilinevate tööde seas on halvemaid rohkem kui tähtajal esitatute seas. Eile laekunud töös on näiteks nii sujuvalt kantud narratiiv aastaid vanadest allikatest tänapäeva, et spetsiaalselt kontrollin, kas aktivistideks nimetatud vanahärrad on üldse veel elus. On, aga kas ka tegutsevad või tukuvad vaikselt kiiktoolis (üks on 77), sellest Google ja eesti Vikipeedia vaikivad.
Senise helduse sellise kuritarvitamise tõttu hakkavad seega tulevikus tähtajajärgsele esitamisele kehtima sanktsioonid, näiteks võiks korrutada hinde hilinemispäevade järgi väheneva koefitsiendiga: tähtpäev = 1, ..., semestrihinde kohustuslik väljasolekupäev << 1. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment