Rahulik päikseline suvepühapäev. Märgistan Google Earthis kohti, mida peab augustikuise reisi ajal tingimata nägema (ja neid saab tugeva varuga) ning broneerin hotelli. Selgub, et kuigi sihtkoha mõlemad ooperid, filharmoonikud, laulvad poisikesed ja tantsivad hobused just siis, kui sinnakanti jälle satun, puhkavad, selgub, et pärimus, nagu oleksid üle ilma tuntud kontserdisaali piletid mitu aastat ette välja müüdud, paika ei pea. Nii et tuleb võtta kaasa ka ebamugavad ontlikud jalavarjud, kuigi võin mürki võtta, et enamik kuulajaid on samasugused turistid, kes tahavad järgmine kord, kui saali telekas näidatakse, kiidelda, et nad on seal käinud.
Kindlasti peab minema kõrtsi „NN-i juures”, kus NN on täpselt kunagise naabri Imhotepi pärisnimi. Isegi kirjapilt on täpselt sama.
End tänapäeva Mowgliks luisanud Hollandi noormehe teemadel arutelles jõuab jutujärg algul selleni, kuidas papagoid Alexit uurinud teadlased kasutasid Alexi keelt omavahel ning proovisid lõpuks ka restoranis, kui kaugele sellega seal hakkama saab. E leiab, et mis saaks, kui tema väidaks end tihaste kasvatatuks ja mina rähnide, näiteks suheldes ainult pliiatsiga vastu lauda koputades ja „kiikkk!! kiikkk!!” kisades. Punane müts peaks ka olema, siis näeksid kõik, et olen rähnipoeg. (Vanal suur-kirjurähnil on ainult kukal punane, on rõduelanikud meid viimastel nädalatel harinud.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment