Šp arvab, et ta metsa minna ei viitsi, eile alles sai käidud. Mul aga kavas pikem tiir (ligi 4 km). Poole pealt, viimasel käänakul, kust edasi tagasiteed enam ei ole (sest hulk aega enam ära keerata ei saa ja siis oleks edasi minna otsem), keerame siiski vähe lühemale rajale. Nähes, et keerame tagasi, tuleb Št-le pooleks kilomeetriks elu sisse, eriti kui keerame teeotsale, kus viimati olime möödunud augustis. Siis aga meenutan, et sealt allasaamiseks tuleb teha vähemalt kahekilomeetrine ring ja et Šp kindlasti enne väsib, pean vedama teda seljas, ja mida kaugemale me seda mööda läheme, seda kauem (nõnda on pikemad jalutuskäigud trassidel, mille tagasikeeramiskohad – kus Šp „väsib”, sest ta saab aru, kui hakatakse minema tagasi – kaugusel, kust üks inimene jaksab teda seljas tagasi vedada). Seega keeran tagasi, nagu kolksti! kaob jõud Šp jalgadest ja ta heidab otsustavalt kõhuli ning ütleb, et kanna mind.
Metsas tuleb vastu mees Jack Russelli terjeriga, lahtiselt. Mul muidugi muremõtted, et mul kaks suht äsja jooksuajatanud emast koera, kui Russell juhtub olema isane, kuidas ma neid sellise koleerilise huvilise eest hoian, kaht korraga sülle võtta on keeruline. Aga ei, Russell on kartlik, läheb puu taha varju. Št ajab end suureks ja katsub näidata, et on temast üle.
Teise puu alt leian suure ebemepuhmakaga kattesule, otsast pruunilaiguline, mis esialgu arvan olevat olnud öökulli küljes (öökulli sees on tegelikult üsna väike lind, suurusest enamik on pehmed puhvis suled, mis annavad öökullile väga vaikse lennu). Ka Šp-le tuleb korraks elu sisse, kui mööda puualust räppetompe otsime. Aga ei ole seal ühtki hiireluukerepoegagi. Šp heidab uuesti kõhuli ning kõigi aja säästmiseks panen ta kotti ja tassin edasi seljas.
Sulgede välimääraja (kus linnunimetused on ainult inglise keeli ja kus on peamiselt tiiva- ning sabasuled) näitab sule omanikuks linnu nimetusega Merlin ja päritoluks tiivaaluse. Linnunimetuste andmebaasist leian vasteks väikepistriku (Falco columbarius), aga saksakeelse välimääraja levilakaart jälle ütleb, et väikepistrik siinkandis ei ela. Samas arvestades, et ega muude kullide kattesulgi raamatus ei ole, võib arvata, et sule on poetanud mis tahes siinkandis elav pruunilaigulise alaküljega kull – nagu on nii tuuletallajatel kui ka (natuke vähem) hiireviudel, kes on siin üsna tavalised.
Sulgede välimääraja taseme kohta, muide, seda, et praegu esikukaunistuseks oleva sule kohta saab teada, et see on suur-kirjurähni parema tiiva kuues primaarsulg (st tiivaotsa eest kuues sulg). Voh, tehke järele!
Metsas oli kaasas kompassiga pikksilm ja ainsas kohas, kus teerajale paistis aknast näha olev kraana, viseerisin selle asimuudi. Pärast kannan toaaknast ja metsast tehtud vaatlustulemused Google Earthi kaardile. Ideaaljuhul peaks kraana asuma joonte lõikumiskohas (ma ei tea kraanasõrestiku laiust, muidu saaks arvutada ka kauguse), aga, võta näpust, joonte vahel on kahtlaselt terav nurk (ehk kraana peaks olema kõvasti kaugemal ja suurem, kui mida lubab nurgaskaala). Mõõdan siis toasügavusest uuesti ja saan mituteist kraadi teise tulemuse! Selge, akna all väänab kompassi radiaator.
No comments:
Post a Comment