Bussipeatuses on joodiknaaber. Seekord ei olegi minis, aga see-eest – näen, kui buss saabub ja ta tõuseb – on ta nabapluusis. Nüüd pean vist silmi seebiga pesema või mingil muul viisil kustutama selle kohutava mälupildi.
Õhtul Rooma söök. Roomlased sõid väga napilt ja juurvilju üldse mitte: kartul oli veel avastamata, porgand aretamata, aga muud? Naerist ja kapsast tunti tollal ometi. Kaste on taoline, mida tegi mu see vanaema, kes ei olnud käinud kodumajanduskoolis; kiri kinnitab küll, et see on imeline toiduaine garum, mida Rooma ajal tehti kolm kuud ja linnas ei tohtinud, aga ilme on, noh, palju lihtsam. Teenindus on kiire, restoran argipäeva õhtul üsna tühi. Varbasele ei jää üle midagi. Rooma mõdu (mulsum) on petlik (algul ei tunne midagi, tops na väike kah, aga korraga on kõik need 18% peas).
Päikeseline õhtupoolik on kaunis, aga keeran kogemata fotoka ISO 3200 peale ja pildid tulevad kole teralised.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment