Naaberlinnas bussiga sõitmas. Taevas on uhked pilved ja kahekordse turistibussi ülemise korruse esiklaas mitte eriti sodine. Igatahes pildid paistavad tulevat toredad (ja ette rutates öeldagu, et tulevadki).
Peetrimäe vaateplatvormile lähenedes näen, et platvormile lähenevad ka kaks eakat nunna, keda muidugi tahan pildile. Nad näevad seda ka ise ja üks lehvitab. Pilt välja ei tule. Kui pärast buss tagasi keerab, on nad teises kohas, aga jäävad ja pilt tuleb välja.
Mäe otsas on uuselamurajoon. Ühel uuselamul on vat selline pealdis:
Pragune kõrvaliste pilkude eest varjatud, aga muidu hästi teada kaitseväesõidukite katsetamiskeskus on küll mitte selle, vaid järgmise mäe otsas. Kes teab, vahest oli kunagi siinpool.
* * *
Raamatupoest album Entlang des Rheins von Emmerich bis Speyer: Frühe Farbfotografien, mis suhestub aprillis loetud sarnase raamatuga Eesti fotoajaloo kohta, „Pildistus loomulikes värves. Varajane värvifotograafia Eestis” ja on pisut teistmoodi, kuigi samuti väga huvitav, eelkõige ajalugu ennast seletav sissejuhatus. Saab teada, et värvifotograafial on kolm ajalugu: trükitud värvifoto, värvislaidi ja värvilise paberpildi ajalugu, mis algavad kõik eri ajal. Eesti raamat keskendub peamiselt värvislaidile (selle paljudes tehnikates), aga ei seleta hästi varajast trükitud värvifotot, mis ilmselgelt tehtud muu tehnikaga ja mida võis veel näha 1950. aastate ajakirjade värvilistel kaanefotodel. Saksa raamat keskendub Saksamaal XX saj esimestel aastatel leiutatud trükitud värvifotole ja teravmeelsele leiutisele: selleks ei olnud vaja kolmekihilist värvifilmi (või muud meetodit, kuidas panna kolm primaarvärvi samale filmile), vaid kasutati kolme ühevärvilist plaati, mis säritati kiiresti järjest. Pärast tehti igast trükiplaat ja trükiti värviliseks pildiks. Ja arvake, millega seoses ilmus esimene värvifotoalbum? – Selles olid trükitud värvifotod, mida oli seni levitatud peale postkaartide ka šokolaadikarpides kogumiskaartidena... Enne Esimest maailmasõda reisis värvifotopioneer ringi mööda Saksamaad, Euroopat ja maailma ning muudkui pildistas ja lasi trükkida uhkeid värvifotoalbumeid. Tulemust kiitsid nii keiser kui ka kunstnikud – üks vana kunstnik olevat koguni meeleliigutusega öelnud, et värvifotost on ta unistanud poisikesepõlvest saati ja nüüd, kui ta on juba vana mees, näevad ta silmad lõpuks ometi, et see on saanud teoks!
* * *
Suvefestival, „rannapidu” vallakeskuse juures ojakaldal. Üks umbes viieaastane omapead kondama lastud kohalik eluõis viskab selja tagant Šp-t jalgpalliga. Aga ma sõiman. Eesti keeles muidugi. Mis sa, hing, muidu ikka teed. Nii et teadke, et eluõite kasvatamatus on peale Eesti levinud ka mujale: a) laps ei tea, et nii ei tehta; b) laps julgeb seda teha võõraste täiskasvanute juuresolekul. Vastik-vastik-vastik. Loodame, et sellest pägalikust kasvab pätt ja ta pannakse lõpuks kinni.
Peetrimäe vaateplatvormile lähenedes näen, et platvormile lähenevad ka kaks eakat nunna, keda muidugi tahan pildile. Nad näevad seda ka ise ja üks lehvitab. Pilt välja ei tule. Kui pärast buss tagasi keerab, on nad teises kohas, aga jäävad ja pilt tuleb välja.
Mäe otsas on uuselamurajoon. Ühel uuselamul on vat selline pealdis:
 |
| Panzerreparaturwerkstatt! |
* * *
Raamatupoest album Entlang des Rheins von Emmerich bis Speyer: Frühe Farbfotografien, mis suhestub aprillis loetud sarnase raamatuga Eesti fotoajaloo kohta, „Pildistus loomulikes värves. Varajane värvifotograafia Eestis” ja on pisut teistmoodi, kuigi samuti väga huvitav, eelkõige ajalugu ennast seletav sissejuhatus. Saab teada, et värvifotograafial on kolm ajalugu: trükitud värvifoto, värvislaidi ja värvilise paberpildi ajalugu, mis algavad kõik eri ajal. Eesti raamat keskendub peamiselt värvislaidile (selle paljudes tehnikates), aga ei seleta hästi varajast trükitud värvifotot, mis ilmselgelt tehtud muu tehnikaga ja mida võis veel näha 1950. aastate ajakirjade värvilistel kaanefotodel. Saksa raamat keskendub Saksamaal XX saj esimestel aastatel leiutatud trükitud värvifotole ja teravmeelsele leiutisele: selleks ei olnud vaja kolmekihilist värvifilmi (või muud meetodit, kuidas panna kolm primaarvärvi samale filmile), vaid kasutati kolme ühevärvilist plaati, mis säritati kiiresti järjest. Pärast tehti igast trükiplaat ja trükiti värviliseks pildiks. Ja arvake, millega seoses ilmus esimene värvifotoalbum? – Selles olid trükitud värvifotod, mida oli seni levitatud peale postkaartide ka šokolaadikarpides kogumiskaartidena... Enne Esimest maailmasõda reisis värvifotopioneer ringi mööda Saksamaad, Euroopat ja maailma ning muudkui pildistas ja lasi trükkida uhkeid värvifotoalbumeid. Tulemust kiitsid nii keiser kui ka kunstnikud – üks vana kunstnik olevat koguni meeleliigutusega öelnud, et värvifotost on ta unistanud poisikesepõlvest saati ja nüüd, kui ta on juba vana mees, näevad ta silmad lõpuks ometi, et see on saanud teoks!
* * *
Suvefestival, „rannapidu” vallakeskuse juures ojakaldal. Üks umbes viieaastane omapead kondama lastud kohalik eluõis viskab selja tagant Šp-t jalgpalliga. Aga ma sõiman. Eesti keeles muidugi. Mis sa, hing, muidu ikka teed. Nii et teadke, et eluõite kasvatamatus on peale Eesti levinud ka mujale: a) laps ei tea, et nii ei tehta; b) laps julgeb seda teha võõraste täiskasvanute juuresolekul. Vastik-vastik-vastik. Loodame, et sellest pägalikust kasvab pätt ja ta pannakse lõpuks kinni.
No comments:
Post a Comment