Tööl igav kahetunnine koosolek, kus ma ei pea kordagi suud avama ning magama ka päris ei jää. Kui väljun, küsib koosoleku juhataja, kas ma tahan äkki midagi öelda. Ei taha muud, kui et tänane teema ei olnud minu teema, aga homsel jätkukoosolekul on.
Uus bussiraamat on lapsepõlvekangelase Niko Tinbergeni pool sajandit vana tähtteos hõbekajaka käitumisest ning oi, küll see on hea!! Muhe esitusviis, mõistev ja mitte liiga abstraktne suhtumine vaatlusalustesse ning kadestamisväärt amet: istu ja vaatle kajakaid. (Tinbergen sai 1973 koos ametikaaslaste Konrad Lorenzi ja Karl von Frischiga meditsiini-Nobeli. Tinbergen ütles tänukõnes, et see on eelkõige tunnustus etoloogiale kui teadusele, mida veel mõni aasta varem peeti üksnes loomade vaatamiseks.) Kohe üsna alguses on selline väärt mõttera:
Vaatlemisel on kõige tähtsamad kaks asja. Esimene on kannatus. [...] Teine on hea binokkel.
Poest riiulid. Bussipeatus on üles kaevatud, jalgtee viib üle muru, läbi betoonitehase parkla ja – üleastumise meetodil – üle selle aia (no ma alguses ei teadnud, et aed on vahel ja et see üldse on tehase oma). Mitte ei meenu, kuidas on riiul prantsuse keeli. Kutsun müüja kohale, näitan käega ja ütlen, et palun mulle see, must ja valge. „Üks must ja teine valge?” küsib müüja üle ega ütle, kuidas siis on. Küsib, kas mul on riiulikastide jaoks käru (noogutan, sest kuidas muidu siis pärast riiuleid ära viin), käsib oodata, kuni laos käib. Veerand tunni pärast (mille olen kogu aeg olnud leti juures valves, et äkki tuleb tagasi) kärutab riiulid kohale, küsib mingi võõra ostukäru kohta, kas see on minu, tõstab kastid maha ja sõidab oma käruga minema. Käristan kastid kuidagi kassani, hoides neid alla vajumast peamiselt küünte jõul ja iga viie meetri tagant jalalabaga kergitades. Kassa järel kastid klappkäru peale, kaks kasti on kokku kergemad kui aasta tagasi kirjutuslaud.
Riiulid on enam-vähem papist. Kokkupaneku taustal räägib „Fawlty Towersi” plaadilt John Cleese, kuidas ta sarja tegi. Akutrelli aku on tühi, aga kokkupanek kestab nii kaua, et ka teine aku saab täis. Edasi surts! ja surts! Tootjariiki ei selgugi.
Seinaplaatidesse puurimine on selge sõnaga keelatud, nõndap siis rakendan insenerimõtlemist ja riiul seisab ülal ainulaadsel moel – takjateibiga! Argumendid:
- Plaatidesse puurimine on rangelt keelatud!
- Riiul on iseloomult kaldu, toetab kõigi riiulitega ja otsalattide ülaotstega vastu seina. Seega kukuks maha nii, et jalad libisevad alt ja ülemine ots libiseb mööda seina alla. Mõlemal juhul on tegu nihkega.
- Takjateip talub nihet väga hästi.
- Kui takjateip on kõlvanud üle poole sajandi igasugu asjade kinnitamiseks kosmoselaevas (sh meeskonna kinnitamiseks), sobib see kööki kah.
Niisiis on seina külge takjateibitud viiest riiulist kolm kummastki otsast ja mõlema püstlati ülaotsad. Väikese kärtsuga saab riiuli seinast ilusti lahti ja noaga urgitsedes saaks teibi ka seinast, kui vaja. Ei jää puuriauku ega midagi, tagasipanemine kah ainult vajutamise küsimus!
No comments:
Post a Comment