Tänane tõlkeleid: Florence's runway 23 ~ Firenze 23. lennurada. Tallinna lennujaamas on lennuraja ühte otsa kirjutatud 08 ja teise 26, nii et sama loogika järgi võiks öelda, et kaubalennuk lendas enne Ülemiste järve hädamaandumist üle Tallinna 26. lennuraja.
Tööl on toanaabril arvutis viirus, ja mitte üks, vaid suisa kaheksa. See mõistagi meenutab, kuidas üle-eelmises töökohas anti mulle ülemuse vana arvuti ning kohe, kui ülemus oli läinud lõunale, hakkasime läbi uurima arvuti kõikvõimalikke registreid, et mis veebilehti on ta töö ajal vaadanud, mis kohtadest küpsised alles jne. Aga ta oli olnud kaval ja kõik registrid kustutanud (mis tol ajal käis muide mitmest kohast, nii et ta oli näinud ikka kõvasti vaeva). Ainus, mida ei olnud, oli viirustõrje register. Seal oli kirjas, et ainus leitud viirus leiti arvutisse pistetud flopilt. Flopil oli nimi, mis valmistas suure pettumuse: Formula-1. Oleksime oodanud, et ülemus on täiskasvanum. (Millega ma muidugi ei taha väita, et vormel oleks midagi lapsikut, arvestades indu, kuidas elas vormelile kaasa elavas keskkonnas vormelile kaasa mu vanaema kuni surmani 86 a vanuses.)
Itiabi abiga selgub aga, et ei olnud häda midagi, ta sattus mingi õngitsuslehe otsa, mis mõeldud selliste ullikeste püüdmiseks, kes ei tea, et viirustõrje ei näita asju veebibrauseri aknas.
Väga vahelduv ilm, lõuna järel sabin suurt rahet (terad 1–2 cm). Siis selgineb taas.
Kui kõnnin bussipeatuse poole, kostab eemalt sahinat ja tuleb uus valing rahet, sama suured terad kui enne, põrkumas JFK avenüült ja autodelt. Lippan katuseserva alla ja kougin välja fotoka ning vihmakatte. Löön fotokat kaela riputades vastu nina ja vihmakate ei taha jälle mahtuda ja takjaribad on taas kuhugi kadunud. Pärast pikka pusserdamist (selgus, et jälle üritasin panna katet põiki) on katted peal, aga rahe otsustavalt üle.
31.3.10
30.3.10
T, 1256. päev: ilm kiusab
Ilus päikseline hommik. Võtan kaasa fotoka, et teen lõuna ajal pilte. S----gi, lõunaks muidugi juba jälle sajab. Just lõuna lõpus muidugi sirab jälle päike, aga õhtuks on päike mõistagi kadunud ja dramaatilised pilved ka.
29.3.10
E, 1255. päev: mind on seia üksi jäetud, sink sale proo
Rahuolematu tudeng pole old rahul sellega, et ma pole old rahul sellega, mida ta kirjutas kursuse esimeses kodutöös, ajab oma jonni ja tahab, et ma talle vastaks. Tean kogemusest, et tagasiside ruudus on halb märk ning tagasiside kuubis ebakonstruktiivne. Seega plaanin sulandada küsitud teemad tulevase elavettekande eeskavva.
Tööl on ülejäänud rühma kolleegid puhkusel / võtnud vaba päeva / ootamatult haiged.
Tõlkeleid: empty nest phase, st kui perest on lapsed välja lennanud. Ma ei oleks imestanud, kui tõlkija oleks osundanud raamatu „Avameelselt abielust” teemakohase peatüki pealkirja „Jälle kahekesi”, aga tõlkes seisab hoopis „nn tühja pesa sündroom”. Aga nagu issand annab andeks neile, kes ei tea, mida nad teevad, siis anname ka meie, sest tõlkija nähtavasti lihtsalt ei tea, mida tähendab sõna „sündroom”.
Käin lõuna ajal korteris kontrollimas, ega jäänud kraan lahti („tänu” kellakeeramisele liikusin hommikul nagu zombi ja ei mäletanud, et keerasin kinni, kuigi eks mõistuse hääl ütles, et küllap ma ikka keerasin). Ei jäänud. Vahepeal oli mõte, et tooks fotoka ja teeks pärast pilte, aga korteris mõtlen, et pärast pean siis minema fotokaga poodi ja see on tülikas. Nii et ei võta. Muidugi asenduvad hommikupooliku dramaatilised vihmapilved pärastlõunal sinitaeva ja päiksepaistega.
Imestan, et aga läheb kell kiiresti, kuni mõistan, et paganas, kella ju keerati.
Poest naastes potsatab Kuke spordikeskuse peatuses mu kõrvale üpis ontlikus ülikonnas härrasmees, kes on käe katki teinud ja vahib siis oma veritsevat sõrme. Temast (ilmselt) lähtub sellist hallituslõhna, et ära tahab lämmatada. Mõtlen, kas peaksin osutama esmaabi, kuigi Cutasepti pihustamine bussisõitja lahtisesse haava (isegi kui seda teha mis tahes verbaalsete selgituste saatel) liigituks kindlasti terroristlikuks keemiarünnakuks, või suhtuda põhjamaalaslikult.
(Mis muidugi meenutab lugu, kuidas tunnis olla pisut tõbine noormees pidanud klassi ees ettekande ja aevastanud, mille peale õppejõud haaranud Cutasepti pudeli ja puhastanud sellega laua.)
Tööl on ülejäänud rühma kolleegid puhkusel / võtnud vaba päeva / ootamatult haiged.
Tõlkeleid: empty nest phase, st kui perest on lapsed välja lennanud. Ma ei oleks imestanud, kui tõlkija oleks osundanud raamatu „Avameelselt abielust” teemakohase peatüki pealkirja „Jälle kahekesi”, aga tõlkes seisab hoopis „nn tühja pesa sündroom”. Aga nagu issand annab andeks neile, kes ei tea, mida nad teevad, siis anname ka meie, sest tõlkija nähtavasti lihtsalt ei tea, mida tähendab sõna „sündroom”.
Käin lõuna ajal korteris kontrollimas, ega jäänud kraan lahti („tänu” kellakeeramisele liikusin hommikul nagu zombi ja ei mäletanud, et keerasin kinni, kuigi eks mõistuse hääl ütles, et küllap ma ikka keerasin). Ei jäänud. Vahepeal oli mõte, et tooks fotoka ja teeks pärast pilte, aga korteris mõtlen, et pärast pean siis minema fotokaga poodi ja see on tülikas. Nii et ei võta. Muidugi asenduvad hommikupooliku dramaatilised vihmapilved pärastlõunal sinitaeva ja päiksepaistega.
Imestan, et aga läheb kell kiiresti, kuni mõistan, et paganas, kella ju keerati.
Poest naastes potsatab Kuke spordikeskuse peatuses mu kõrvale üpis ontlikus ülikonnas härrasmees, kes on käe katki teinud ja vahib siis oma veritsevat sõrme. Temast (ilmselt) lähtub sellist hallituslõhna, et ära tahab lämmatada. Mõtlen, kas peaksin osutama esmaabi, kuigi Cutasepti pihustamine bussisõitja lahtisesse haava (isegi kui seda teha mis tahes verbaalsete selgituste saatel) liigituks kindlasti terroristlikuks keemiarünnakuks, või suhtuda põhjamaalaslikult.
(Mis muidugi meenutab lugu, kuidas tunnis olla pisut tõbine noormees pidanud klassi ees ettekande ja aevastanud, mille peale õppejõud haaranud Cutasepti pudeli ja puhastanud sellega laua.)
28.3.10
P, 1254. päev: kellade keeramine
Mõni on läinud ise, mõni ei ole, ühes taskutelefonis on suveaja sisselülitamiseks eraldi menüükoht. Isegi seinakell, mis on mitu kuud võbistanud sekundiosutit asendis 2:46:39, saab õigeks ja uue patarei toitel lõbusasti käima.
Avastan ehmatusega, et olen kaht juhendatavat arvanud üheks inimeseks; hea, et ma neile varem nn lambist ei vastanud ega teemasid piinlikult segi ajanud (üks nt soovib juhendamist messengeri kaudu – see on täitsa võimalik, ma olen nõnda teinud ka varem). Seega on inimesi, kes omi lõputöid kirjutavad, neli ja see on minu suutlikkuse tipp. Ülejäänud, kellele ma aegade vältel jah-sõna öelnud, palun tukkuge edasi!
Päeva tulemus on 22 parandatud kodutööd.
Vahepeal kostab välisukse tagant haledat kiunutamist – isegi joodiknaaber tuleb kiunutajat sõimama (seega elab joodiknaaber siinpoolses majatiivas). Selgub, et majataguselt nõlvalt võetakse mänguasjataolise võsa-kettsaega maha võsa. Kuradi kaua võetakse, võtja alla ka ei kuku (aeg-ajalt kostab küll tumedaid mütse, aga kiunutamine pisut aja pärast siiski jätkub). Alles pimedas saabub vaikus.
Töötlen eelmise nädalavahetuse pilte ja lisan loomaaedade andmebaasist märksõnu. Tore, kui loomaaias on vaid 91 liiki ja pildilt keegi sedasi tundmatuks ei jää. Tuvastan, et emaseks paabulinnuks arvatud lind ei olegi paabulind, vaid teine kanaline, mistõttu sugulist dimorfismi ülistavad pildid seega seda ei kujutagi. „Hülged” osutuvad pisikesteks merilõvideks ja „hahk” järve-aurikpardiks ning haigur, selgub, ei olnudki loomaaia inventari hulgas, vaid niisama käis merilõvide, pingviinide ja aurikpardi juures kala põske pistmas.
Avastan ehmatusega, et olen kaht juhendatavat arvanud üheks inimeseks; hea, et ma neile varem nn lambist ei vastanud ega teemasid piinlikult segi ajanud (üks nt soovib juhendamist messengeri kaudu – see on täitsa võimalik, ma olen nõnda teinud ka varem). Seega on inimesi, kes omi lõputöid kirjutavad, neli ja see on minu suutlikkuse tipp. Ülejäänud, kellele ma aegade vältel jah-sõna öelnud, palun tukkuge edasi!
Päeva tulemus on 22 parandatud kodutööd.
Vahepeal kostab välisukse tagant haledat kiunutamist – isegi joodiknaaber tuleb kiunutajat sõimama (seega elab joodiknaaber siinpoolses majatiivas). Selgub, et majataguselt nõlvalt võetakse mänguasjataolise võsa-kettsaega maha võsa. Kuradi kaua võetakse, võtja alla ka ei kuku (aeg-ajalt kostab küll tumedaid mütse, aga kiunutamine pisut aja pärast siiski jätkub). Alles pimedas saabub vaikus.
Töötlen eelmise nädalavahetuse pilte ja lisan loomaaedade andmebaasist märksõnu. Tore, kui loomaaias on vaid 91 liiki ja pildilt keegi sedasi tundmatuks ei jää. Tuvastan, et emaseks paabulinnuks arvatud lind ei olegi paabulind, vaid teine kanaline, mistõttu sugulist dimorfismi ülistavad pildid seega seda ei kujutagi. „Hülged” osutuvad pisikesteks merilõvideks ja „hahk” järve-aurikpardiks ning haigur, selgub, ei olnudki loomaaia inventari hulgas, vaid niisama käis merilõvide, pingviinide ja aurikpardi juures kala põske pistmas.
27.3.10
L, 1253. päev: ei midagi
Ei tee mitte midagi peale selle, et sordin pisut vanapaberikuhilat (leian sellest Eesti Õhu tulevase lennu pileti) ja sean sisse ühelt poolelt puhta paberi kasti.
Õhtupooliku alguses meenub, et eelmisel laupäeval unustasin fotokotti välja prinditud lõputööd, seega kirjutan nende tagasisidesid. See kestab kaua. Ükspäev leidsin, et kui arvutada semestri eest makstava tasu ja tundide arvu järgi tunni hind ning jagada sellega lõputöö juhendamise tasu, siis ülikooli arvates kulub ühe töö juhendamisele aega täpselt 12 tundi, ei kriipsugi rohkem.
Õhtupooliku alguses meenub, et eelmisel laupäeval unustasin fotokotti välja prinditud lõputööd, seega kirjutan nende tagasisidesid. See kestab kaua. Ükspäev leidsin, et kui arvutada semestri eest makstava tasu ja tundide arvu järgi tunni hind ning jagada sellega lõputöö juhendamise tasu, siis ülikooli arvates kulub ühe töö juhendamisele aega täpselt 12 tundi, ei kriipsugi rohkem.
26.3.10
R, 1252. päev: enne õuna
Eile õhtul on saabunud kiirtöö, mis on paindumatu tähtajaga, päris pikk ja jube halb. Tuleb lugeda moraali – nähtavasti on see tõlkija esimene vasikas. Jutustame selliseid labaseid asju, et vaadake, kui te tõlgite dokumendi eesti keelde, siis tiitellehe pöördel olev silt „Keel” peaks ikka olema „eesti”, mitte „inglise”, ja et määrus, mille ümber kogu tants ja trall käib, on kogu oma neljakohalise arvu leheküljeses hiilguses eesti keeles olemas, koos vajalike terminitega, nii et neid ei pea seletama inglise keeles, ning et on olemas instutsioonidevaheline stiilijuhend, kus kirjas, mismoodi tuleb viidata.
Ainsad kaks head asja on need, et kõik mu isiklikult tuttavad tõlkijad seda kõike juba teavad, st sellist soga nad toota ei suuda, st süda võib olla rahul, et need polnud nemad, ja saan kritiseerida rahus, ning teine on see, et tundmatu kobakäpp on olnud oma eksiteedel vähemalt järjekindel, nii et päris palju aitab vana sõber Ctrl-h.
Uus bussiraamat on psühholoogiatudengite õpik teemal, kuidas korraldada psühholoogiauuringuid ja kuidas tulemusi analüüsida. 558 lk, läbi on sissejuhatus ja 6 lk teksti. Alguses on teaduse ajaloo ülilühikokkuvõte. Saan sealt teada, et esimesed mõjukad teadlased, kes leidsid, et vaja ikka uurida tegelikku elu (vaatlused ja katsed) ning kõiki väiteid tõendada, olid Isaac Newton ja Roger Bacon. Enne neid oli lähtutud teooriast ja väidete kinnitamiseks rõhutud oma autoriteedile. See kõik tuletab meelde Eesti mõne akadeemilise kooskonna elu-olu... mis on seega veel Newtoni- ja Baconi-eelses ajas.
Eelmises bussiraamatus oli põnev teave sellest, et teatud ettekujutus füüsilisest maailmast on kaasa sündinud, mida uuritud imikute lutilutsumiskiirust jälgides (rahulolu korral on lutsumiskiirus aeglasem). Näiteks kui videol langes pall ülalt alla, siis seda käsitasid imikud normaalsena ja lutsusid lutti rahulikult, aga kui pall jäi õhus seisma, siis lutsumine kiirenes – st imikud said aru, et midagi on valesti (sama raamatu väitel tekib arusaam raskusjõu suunast 8. raseduskuul, kui tööle hakkab tasakaaluelund, nõnda et loode oskab end enne sünnitust keerata õigesse asendisse). Samamoodi siis, kui ekraanil oli kaks nukku, mis pandi ükshaaval sirmi taha, aga sirmi äravõtmisel oli seal ainult üks, millest järeldati, et ka lihtsa matemaatika (1 + 1 = 2) oskus on kaasa sündinud.
Aga Amazonist on tulekul tipp-mälu-uurija kirjutatud raamat, kus teaduslikult kummutatakse paljud populaarpsühholoogia väärettekujutused (nagu et Mozarti kuulamine teeb intelligentsemaks, käekiri näitab inimese iseloomu, kuu faasid mõjutavad käitumist). Juhtusin mainima kirjasõbrale viimases prantsuse keele tunnis kogetut, millega paljastas ka tema oma tõelise palge taolise kräpi uskujana (või noh vähemalt ei olnud nõus ta mu väitega, et ainus kasu selles miljardiäris on majanduslik kasu teenuste pakkujatele). Huvitav, kas seal on ikka juttu tuntud petuskeemist „minu pakutav kallis X teraapia ravib kõik hinge- ja ihuhädad”?
Ainsad kaks head asja on need, et kõik mu isiklikult tuttavad tõlkijad seda kõike juba teavad, st sellist soga nad toota ei suuda, st süda võib olla rahul, et need polnud nemad, ja saan kritiseerida rahus, ning teine on see, et tundmatu kobakäpp on olnud oma eksiteedel vähemalt järjekindel, nii et päris palju aitab vana sõber Ctrl-h.
Uus bussiraamat on psühholoogiatudengite õpik teemal, kuidas korraldada psühholoogiauuringuid ja kuidas tulemusi analüüsida. 558 lk, läbi on sissejuhatus ja 6 lk teksti. Alguses on teaduse ajaloo ülilühikokkuvõte. Saan sealt teada, et esimesed mõjukad teadlased, kes leidsid, et vaja ikka uurida tegelikku elu (vaatlused ja katsed) ning kõiki väiteid tõendada, olid Isaac Newton ja Roger Bacon. Enne neid oli lähtutud teooriast ja väidete kinnitamiseks rõhutud oma autoriteedile. See kõik tuletab meelde Eesti mõne akadeemilise kooskonna elu-olu... mis on seega veel Newtoni- ja Baconi-eelses ajas.
Eelmises bussiraamatus oli põnev teave sellest, et teatud ettekujutus füüsilisest maailmast on kaasa sündinud, mida uuritud imikute lutilutsumiskiirust jälgides (rahulolu korral on lutsumiskiirus aeglasem). Näiteks kui videol langes pall ülalt alla, siis seda käsitasid imikud normaalsena ja lutsusid lutti rahulikult, aga kui pall jäi õhus seisma, siis lutsumine kiirenes – st imikud said aru, et midagi on valesti (sama raamatu väitel tekib arusaam raskusjõu suunast 8. raseduskuul, kui tööle hakkab tasakaaluelund, nõnda et loode oskab end enne sünnitust keerata õigesse asendisse). Samamoodi siis, kui ekraanil oli kaks nukku, mis pandi ükshaaval sirmi taha, aga sirmi äravõtmisel oli seal ainult üks, millest järeldati, et ka lihtsa matemaatika (1 + 1 = 2) oskus on kaasa sündinud.
Aga Amazonist on tulekul tipp-mälu-uurija kirjutatud raamat, kus teaduslikult kummutatakse paljud populaarpsühholoogia väärettekujutused (nagu et Mozarti kuulamine teeb intelligentsemaks, käekiri näitab inimese iseloomu, kuu faasid mõjutavad käitumist). Juhtusin mainima kirjasõbrale viimases prantsuse keele tunnis kogetut, millega paljastas ka tema oma tõelise palge taolise kräpi uskujana (või noh vähemalt ei olnud nõus ta mu väitega, et ainus kasu selles miljardiäris on majanduslik kasu teenuste pakkujatele). Huvitav, kas seal on ikka juttu tuntud petuskeemist „minu pakutav kallis X teraapia ravib kõik hinge- ja ihuhädad”?
25.3.10
N, 1251. päev: mürtsub trumm ja linnud hüüavad
Öösel kell 4.10 ärkan öökulli huikamise peale. „Hu-hu-hu-hu.” Kolm korda, kaugelt. Teen silmad lahti, näen laes kellaaega 4.10 ja mõtlen, kas peaks akna avama ja hoolimakalt kuulama, aga uinun taas.
Mind vabastatakse kohustusest osaleda päevapikkusel koosolekul, kus mult küsitaks arvamust asjade kohta, mida ma ei tea. Rõõmustan, sest sellega vabaneb terve tööpäev ja saan nautida esmaspäeva, mil prantsuse keelt ei ole (sest keelekoolis on kevadvaheaeg).
Nädalavahetusel käidud loomaaiad tahavad, et fotosid ilma loata ei avaldata, isegi mitte blogis, seega kirjutan ja küsin ning mainin, et soovin avaldada siin blogis. Loodan väga, et nad ei tule selle peale, et hakata Google Translatoriga murdma teksti saksa keelde, sest juba pealkirja alune tekst on õõvastav: kõik on kena, aga tekst, mida jäälind hüüab, pole seal mitte „kääk!” nagu maakeeles, vaid on „Galgen!”, st „võllas!”. Kujutage ise ette, et seisate ojas ja teist lendab vurrdi! mööda jäälind ning just teie kohal röögatab: „Võllas!” — Mina ei kujuta. (Kurja juur on muidugi see, et ega siis Google tõlgi eesti keelest saksa keelde otse, vaid üle inglise keele. Nii saab minu lausest ilm on juba täitsa kevade moodi, et ilm oli juba täitsa nagu vedru (või isegi nagu sulg, sest Feder tähendab mõlemat). Mõtle, mida tahad.)
Mind vabastatakse kohustusest osaleda päevapikkusel koosolekul, kus mult küsitaks arvamust asjade kohta, mida ma ei tea. Rõõmustan, sest sellega vabaneb terve tööpäev ja saan nautida esmaspäeva, mil prantsuse keelt ei ole (sest keelekoolis on kevadvaheaeg).
Nädalavahetusel käidud loomaaiad tahavad, et fotosid ilma loata ei avaldata, isegi mitte blogis, seega kirjutan ja küsin ning mainin, et soovin avaldada siin blogis. Loodan väga, et nad ei tule selle peale, et hakata Google Translatoriga murdma teksti saksa keelde, sest juba pealkirja alune tekst on õõvastav: kõik on kena, aga tekst, mida jäälind hüüab, pole seal mitte „kääk!” nagu maakeeles, vaid on „Galgen!”, st „võllas!”. Kujutage ise ette, et seisate ojas ja teist lendab vurrdi! mööda jäälind ning just teie kohal röögatab: „Võllas!” — Mina ei kujuta. (Kurja juur on muidugi see, et ega siis Google tõlgi eesti keelest saksa keelde otse, vaid üle inglise keele. Nii saab minu lausest ilm on juba täitsa kevade moodi, et ilm oli juba täitsa nagu vedru (või isegi nagu sulg, sest Feder tähendab mõlemat). Mõtle, mida tahad.)
24.3.10
K. 1250. päev: lõhnav kevad
Hommikul kohe alustuseks koosolek haldusosakonna majas. Hea on, et kohtan minut enne algust koridoris inimest, kellega pean kohtuma. Tal on kohvitass käes ja pilk segane ning vaatab vaheldumisi mind ja kohvitassi ning küsib, kas meil on koosolek. On jah. Ütleb, et tal on kiire, ma oodaku.
No ootangi, mõeldes, kuidas väikesed prantsuse bürokraadid lasevad inimesel oodata üksnes selleks, et näidata oma tähtsust (kuigi S on kuuldavasti sitsiillane). Pikapeale õngitsen kotist raamatu ja loen seda. Loen tervelt 12 lehekülge, kuni tuleb keegi kõnetama, et S on väga hõivatud teise koosolekuga ja võtab uue koosoleku asjus ise ühendust.
Aga nähkem ka positiivset poolt: millal ma enne olen puhtast tööajast 25 minutit lugenud juturaamatut!
Lõuna ajal postkontoris raamatukasti järel. Vallakeskuses on niidetud muru. Mingi asi õitseb, õhtul õhk lõhnab kevade moodi.
Saan õhtul läbi Murakami romaani Norwegian Wood (tlk Jay Rubin). Kuuldavasti esimene Murakami raamat, kus talle ebatüüpilisel viisil autobiograafilisi sugemeid. Taas on peategelase nimi Toru (Watanabe) ja taas kord tunnen, et meil on palju ühist (aga mitte kõik) ning muudes tegelastes on tuttavate inimeste jooni (aga mitte täpset kokkulangevust).
Tuleks kindlasti hankida ka Murakami elulooraamat, mille kirjutanud tema raamatute peamine inglise keelde tõlkija Jay Rubin. Eesti lugejale seostub nimetus elulooraamat küllap pildiraamatutega, kus üles loetud asjaosalise seksipartnerid ja muud seiklused ning tühjad mõtted, aga vaadake, mujal maailmas võib see žanr olla teistsugune.
No ootangi, mõeldes, kuidas väikesed prantsuse bürokraadid lasevad inimesel oodata üksnes selleks, et näidata oma tähtsust (kuigi S on kuuldavasti sitsiillane). Pikapeale õngitsen kotist raamatu ja loen seda. Loen tervelt 12 lehekülge, kuni tuleb keegi kõnetama, et S on väga hõivatud teise koosolekuga ja võtab uue koosoleku asjus ise ühendust.
Aga nähkem ka positiivset poolt: millal ma enne olen puhtast tööajast 25 minutit lugenud juturaamatut!
Lõuna ajal postkontoris raamatukasti järel. Vallakeskuses on niidetud muru. Mingi asi õitseb, õhtul õhk lõhnab kevade moodi.
Saan õhtul läbi Murakami romaani Norwegian Wood (tlk Jay Rubin). Kuuldavasti esimene Murakami raamat, kus talle ebatüüpilisel viisil autobiograafilisi sugemeid. Taas on peategelase nimi Toru (Watanabe) ja taas kord tunnen, et meil on palju ühist (aga mitte kõik) ning muudes tegelastes on tuttavate inimeste jooni (aga mitte täpset kokkulangevust).
Tuleks kindlasti hankida ka Murakami elulooraamat, mille kirjutanud tema raamatute peamine inglise keelde tõlkija Jay Rubin. Eesti lugejale seostub nimetus elulooraamat küllap pildiraamatutega, kus üles loetud asjaosalise seksipartnerid ja muud seiklused ning tühjad mõtted, aga vaadake, mujal maailmas võib see žanr olla teistsugune.
23.3.10
T, 1249. päev: puhkekodud osadena
Avastan, et ÕSi järgi on õiged ühe u-ga stjuardess ja kahe u-ga stjuuard! Kus on sugude võrdõiguslikkus?!
Veel saan teada, et rahvasuu on omistanud mulle millalgi hiljuti Austraalia-reisi. Ei, ei ole käinud.
Veel saan teada, et rahvasuu on omistanud mulle millalgi hiljuti Austraalia-reisi. Ei, ei ole käinud.
22.3.10
E, 1248. päev: tõeline pale
Kevad on käes. Õues laulab väike-lehelind, kelle saksa nimetus on palju ilmekam: Zilpzalp.
Kokkupuude inimestega, kellel võib-olla on vaimuhäireid, mida nad ise ei pruugi teada, jätkub ka täna.
Täna ehk kursuse kolmandas prantsuse keele tunnis hakkab prantsuse keel tagasi pöörduma normaalsetesse ehk vastikutesse radadesse. Teises pooles pärast vaheaega nimelt teeb üks tšehhidest ettekande teemal, kuidas kõik maailma hädad lahendaks see, kui me mõtleksime õige ajupoolkeraga (mõte, et inimene mõtleb ainult ühe ajupoolkeraga, on jama, aga selle põhjendamisega prantsuse keeles jääksin hätta, mistõttu ma ainult puhin omaette ja vahin aknast välja), ning mu küsimuse peale, kuidas seda on teaduslikult uuritud, ajab ta midagi segast (väites, et Sperry sai selle eest Nobeli: no hiljem leian, et sai tegelikult kirurgiliselt eraldatud ajupoolkerade talitluse uurimise eest, mitte sellise uhhuu ajamise eest – aga on ju nii tore väita mida tahes klassis, kus järelevaatamisvõimalus puudub). Aga üldiselt on suhtumine ülientusiastlik ja seega mitte päris normaalne.
Siis kõneleme hilinemise teemadel ja üks uus õppur kinnitab, et tema ei hiline mitte kunagi. Kohe üldse mitte. Selle ja tema veel mitme kategoorilise kinnituse peale ärkab minus amatöörpsühhiaater ja mõtlen: „Kompulsiiv-obsessiivne häire.”
Ja kõige tipuks istub mu vasakul käel samuti täna esimest korda kohal olev õppur, kes meenutab korraga Hagi Šeini ja Kivinõida, ja luristab kogu teise poole (1½ h) sõõmhaaval topsi kohvi ja, kui see otsa saab, siis topsi teed täpselt samamoodi takkajärele. Janulisi on klassis veel, aga kõik teised saavad juua ilma heliefektideta!! Luristamine ja matsutamine on väheseid asju, mida ma ei kannata (nagu paljud ei talu kriidi kriipimist tahvlil või mõni kitarriplõnnimise heli), nagu valu kohe lõikaks läbi! Iga tema rüüpe ajal sulen silmad ja hoian lauast tugevasti kinni. Mõtlen seega kogu aeg, millal peaks ütlema või kas oleks väga ebaviisakas, kui ma talt topsi tunni lõpuni ära võtaks. Ilmselt on; vahest peaks järgmine kord kaebama õpetajale, et ei lase keskenduda.
Aga õnneks on järgmine tund alles kolme nädala pärast, mil ma aga tundi tulla ei saa, seega jään ma prantsuse keele piinast ligi kuuks ajaks kõrvale. Küll on tore! ☺
Kokkupuude inimestega, kellel võib-olla on vaimuhäireid, mida nad ise ei pruugi teada, jätkub ka täna.
Täna ehk kursuse kolmandas prantsuse keele tunnis hakkab prantsuse keel tagasi pöörduma normaalsetesse ehk vastikutesse radadesse. Teises pooles pärast vaheaega nimelt teeb üks tšehhidest ettekande teemal, kuidas kõik maailma hädad lahendaks see, kui me mõtleksime õige ajupoolkeraga (mõte, et inimene mõtleb ainult ühe ajupoolkeraga, on jama, aga selle põhjendamisega prantsuse keeles jääksin hätta, mistõttu ma ainult puhin omaette ja vahin aknast välja), ning mu küsimuse peale, kuidas seda on teaduslikult uuritud, ajab ta midagi segast (väites, et Sperry sai selle eest Nobeli: no hiljem leian, et sai tegelikult kirurgiliselt eraldatud ajupoolkerade talitluse uurimise eest, mitte sellise uhhuu ajamise eest – aga on ju nii tore väita mida tahes klassis, kus järelevaatamisvõimalus puudub). Aga üldiselt on suhtumine ülientusiastlik ja seega mitte päris normaalne.
Siis kõneleme hilinemise teemadel ja üks uus õppur kinnitab, et tema ei hiline mitte kunagi. Kohe üldse mitte. Selle ja tema veel mitme kategoorilise kinnituse peale ärkab minus amatöörpsühhiaater ja mõtlen: „Kompulsiiv-obsessiivne häire.”
Ja kõige tipuks istub mu vasakul käel samuti täna esimest korda kohal olev õppur, kes meenutab korraga Hagi Šeini ja Kivinõida, ja luristab kogu teise poole (1½ h) sõõmhaaval topsi kohvi ja, kui see otsa saab, siis topsi teed täpselt samamoodi takkajärele. Janulisi on klassis veel, aga kõik teised saavad juua ilma heliefektideta!! Luristamine ja matsutamine on väheseid asju, mida ma ei kannata (nagu paljud ei talu kriidi kriipimist tahvlil või mõni kitarriplõnnimise heli), nagu valu kohe lõikaks läbi! Iga tema rüüpe ajal sulen silmad ja hoian lauast tugevasti kinni. Mõtlen seega kogu aeg, millal peaks ütlema või kas oleks väga ebaviisakas, kui ma talt topsi tunni lõpuni ära võtaks. Ilmselt on; vahest peaks järgmine kord kaebama õpetajale, et ei lase keskenduda.
Aga õnneks on järgmine tund alles kolme nädala pärast, mil ma aga tundi tulla ei saa, seega jään ma prantsuse keele piinast ligi kuuks ajaks kõrvale. Küll on tore! ☺
21.3.10
P, 1247. päev: vulkaan, linnus ja märg öökull
Pühapäeval rongisõidud jätkuvad. Seekord on sihiks Gerolstein Eifeli kunagiste vulkaanide vahel. Jaamast matk (läbi saju) mäe otsa, kus mu arusaama järgi on vulkaani nii 150 m läbimõõdus plahvatuskraater või muidu kaldeera. 
Kohapeal – vaatepilt näeb välja nagu muruga ülekasvanud kruusaauk – selgub sildilt, et ei ole: sinna hakkas vulkaan küll tekkima, aga viimasel hetkel pressis laava välja läbi karstikoobaste hoopis mäe küljelt, ning lohk tekkis, kui magma tõmbus tardumisel kokku või mis iganes. (Huvitav oleks muidugi teada, kui maapinna lähedale Eifeli all sula magma tõuseb; kui muidu olevat nii 600 km sügavusel, siis vulkaanipiirkondades on palju lähemal, st läbi maakera koore tõusevad ülespoole nagu sula magma lõõrid, mille otsas on nt Yellowstone või Island. Eifeli vulkaanid tegutsenud veel mõnikümmend tuhat aastat tagasi ja alles paar aastat tagasi tehti Saksamaal 3-tunnine ülihale katastroofifilm Vulkan sellest, mis saab, kui uuesti hakkavad.)Gerolsteinis on kaks suurt tehast, milles tehakse, nagu kohapeal selgub, Gerolsteini mineraalvett. Seda tõesti villitakse seal, mitte ei tehta näiteks Lätis ja kleebita peale silt, et tehtud Gerolsteini retsepti järgi, nagu tehakse Vichy vett ka igal pool mujal kui Vichys.
Mäe otsas on nn kotka- ja hundipark, kus siis kotkaste osa on eksponeeritud keskaegse Kasselburgi linnuse varemete vahel ja hundid nende varjus mäenõlval. Mu jaoks oli tähtsusjärjekord muidugi selline: 1) Kasselburg; 2) linnud; 3) hundid. Põnevad varemed, päris palju algseid detaile järel, erakordne 34 m kõrge 8-kordne vahitorn, kujult umbes 8- või B-kujulise põhiplaaniga kaksiktorn, algselt värav allkorrusel (milles ma veidi kahtlen, kui see värav just ei viinud tunnelisse, sest teisel pool on maapind kõrgem).
Varemete vahel lagedad linnupuurid. Nali selles, et ega päris kotkaid (sks Adler) nagu ei paista. Raisakotkad, keda paar tükki on, ei ole sks k Adler. Aga hoopis huvitavamad on öökullid, nagu kassikakk, kes just sel hetkel, kui ma puuri ees olen, päästab valla pikema uhhuutamise ja kui hästi läheb, siis vast saan konnakrooksumise kõrvale teisegi põneva telefonihelina!
Siis lindude lennutamine, mis vihma tõttu on lühike ja linnud ei taha eriti lennata. Väga interaktiivne: linnulennutaja näeb mind pildistamas ja ütleb, et ta tuleb seisab mu taha, siis kassikakk lendab minust lähedalt mööda. Kuidas ma vastan, et lind on kiirem kui objektiivi autofookus ja sedapidi lennates tuleb välja veel vähem pilte kui põiki eest läbi lennates.
Hundid seisavad tropis aediku nurgas (taas hele traatvõrk, läbi pildistada võimatu), ma nende söötmist ei viitsi vaatama jääda (seal olevat atraktsioon, et maksa ja siis lastakse huntide söötmise ajaks piltnik hundiaia sisse). Endal ka kõht hele! Linnuse kõrval on ontlik restoran, mõtlen, et seal läheb ilmatu aeg, ma parem söön pargi enda sööklas. Selle seinal tore menüü; sees aga jahmatan, sest AINUS tahke söök, mis sel kellaajal veel on (kell on 15.28; silt teatab, et lõunasööki antud kell 12.00–14.30), on neli tükki kooki. Üks neist saab siis minu omaks. Pluss tass kakaod.
Pilte pargist praegu veel ei ole, sest nende avaldamiseks on vaja luba, mida ma muudkui ootan. Enamik on muidugi linnusest ja vahitorni katuselt võetud udused maastikuvõtted. Mõni öökullipilt siiski õnnestus ka.
Seega see linnusepilt on võetud alt orust.Siis läbi vihma jaama tagasi, mis on sutsu kaugemal, kui tundub (eks ma lähen mitte üle mäe otse nagu enne, vaid ümber mäe kaarega), ja jään neli minutit rongist maha. Seega ootan ligi tunni uut aeglast rongi. Läheks mõni minut varem ka kiirrong, aga sellelt ümber istudes peaksin ootama 40 minutit, mitte 12 nagu aeglase rongi pealt.
Loen, Norwegian Wood hakkab peagi läbi saama.
Rongis teeb keegi onkel piirkonna ühiskondliku liikluse sooduskaardi propagandat. Rasked ajad on järelikult ka seal liikluspiirkonnas. (Piletitega on üldse jama, sest ega jaamas kuskilt ju teada ei saa, kus piirkonnas Gerolstein täpselt on: oleks nagu Rheinland-Pfalzi liidumaal, kus peaks kehtima Rheinland-Pfalzi päevapilet, aga samas Rheinland-Pfalzi rongiliinide kaardile on märgitud, et just Gerolsteini jaamast algab Kölni liikluspiirkond, kuigi Köln on juba Nordrhein-Westfalenis.)
Siinmaa rongis õiendab üle vaguni venekeelne eluõis, mida on algul lõbus kuulda, nt iga jaama nime järele röögatus „[jaamanimi] naša!!”; nähtavasti on tegu perega, kus isa on sakslane ja kõneleb lapsega saksa keeli, aga ema üritab lapsega rääkida vene keeles. Samas pikapeale hakkab selguma, et laps vajaks rohkem nagu psühhiaatrit, which is not nice.
20.3.10
L, 1246. päev: loomaaed, issanda loomaaed ja kuidas kevad tuligi teisiti
Teisiti kui Eestis, on siinkandis talv asendunud kevadega. Neljapäeval oli 13 kraadi ja reedel 17. Laupäevaks ja pühapäevaks lubas muidugi vihma, nii et siis ma sättisin ilmaennustuse vihmaaukude järgi, millal kuhu lähen. Välja kukkus mõistagi vastupidi, nii et olin katuse all muidugi siis, kui ei sadanud, ja õues siis, kui sadas.
Et siis oli kavas käia ühel päeval Landau loomaaias ning teisel päeval Gerolsteini kotka- ja hundipargis. Esialgu ennustati, et sajab laupäeval, nii et lootes loomaaiast saada mingit katust pea kohale, lähen laupäeval sinna. On üldiselt raske ette kujutada, kuidas sõidab rong linnulennult paarisada kilomeetrit ligi viis tundi (4 tundi 40 minutit, neli ümberistumist, ja muide kogu aeg ka üpris kiiresti sõidab), aga paljude ümberistumiste tõttu tundus, et sõidud on lühikesed, suts ja jälle maha järgmise rongi peale.
Landau on suurem, kui ma olin ette kujutanud. Kohal olen kaheteist paiku (mis annab aimu, millal rongisõit algas), linnas on palju rahvast liikvel, mingi laada moodi asi raekoja platsil. Kisa ja kära kui palju. Loomaaia leian üles, seal on meeldivalt vähe rahvast. (Landau loomaaed lubab koeri rihma otsas, neid siis on seal inimestel kaasas, sabad erutusest lehvimas muidugi, jaaguaripuuri ees õrritabki peremees väikest rakatsit: „Guck mal, eine große Katze!”) Rajatud endiste linnakindlustiste vallikraavi, ruumi üldiselt kole vähe, kõvasti meenutab Mäekalda tänava loomaaeda (kus oli mu mäletamist mööda ruumi küllap [eks ma ise olin siis väike] ja valgust kindlasti rohkem).
Esimeseks suundun kutsuva röökimise peale araraunade puuri juurde, kus põrkun kokku ka selle loomaaia suure probleemiga: toekas hele raudvõrk.
Selle taskuloomaaia väiksus on loonud ohutusprobleemi: nimelt kuidas eraldada külastajad loomadest võimalikult turvalisel moel, aga nii, et mõlemale jääks ruumi? Selge: tuleb panna toekas raudvõrk ning jätta võre ja inimese vahele ruumi võimalikult vähe! Seega suurem osa hammustavaid loomi on jämeda heleda traatvõrgu taga (tumedast traatvõrgust läbi pildistada saab, heledast ei saa), väikelaste kõrguselt pandud veel tihedam võrk ette, kust sõrm läbi ei mahu, ja mõne eriti hammustava olendi puuri ette tehtud täpselt käe pikkune turvaala – aga mitte rohkem. Eriti sügava mulje jätab mulle gepardiaedik, kus gepardi aiaäärse raja ning külastajate jalgtee vahel on koos aiaga ehk nii 20 cm maad. Sellest siis üliohtrasti keelusilte, kindlasti suurim arv keelusilte ruutmeetri kohta kuskil loomaaias, kus käinud.
Päikesepaistega on seal ka kohati probleeme, sest kogu loomaaed on kas puude ja/või bastionimüüride vahel vallikraavis, kuhu päike suurt ei paista.
Teine omapärane moment on eri liikidest loomade majutamine samasse puuri, mida ikka juhtub, aga samas võib näha liikidevahelist lävimist, nagu „hahk” tegemas tuult alla pingviinile ja kaiman ajamas nurka väikest kilpkonna. Positiivseist nootidest mainitagu kolme šimpansi, kes mõttetarkadele sobivate ilmetega söövad ega kirjuta ekskrementidega aknale nagu Frankfurdi loomaaias. Usutavasti saan mõne toreda portree. Landau loomaaias on nähtavasti eriti hea ämmalahviõnn, neid on palju ja üpris heas seisundis.
Lõpetuseks veel paar papagoipilti:
Landau loomaaed lubab pilte avaldada ainult nende loal (ka internetis, ka mittekaubanduslikul eesmärgil). Sain loa 26. III, nõnda et siin olevad pildid on 29. III avaldatud puhta ametlikult.
Olin seal plaaninud olla nii viis tundi, aga saan hakkama kahe ja poolega, niisiis kõnnin läbi linna (kus vahepeal on poed kinni pandud ja laat koristatud) jaama poole, hakkab sadama. Kui Amsterdami üks suurimaid vaatamisväärsusi on maja, kus elas Anne Frank, siis Landaus on just loomaaiatee kõrval maja, mille omanik oli Anne Frangi vaarisa. Majal küll silti küljes ei ole ja turiste seal ümber parvlemas ka ei näe.
Landaus on teinegi loomaaialik koht, terraariumimaja Reptilium, aga mul ei ole ettekujutust, kus täpselt; telefon ei saa üldse andmesidet kätte, seega ei saa Google Mapsist vaadata, ja tuleb minna ehku peale (korra olin eile õhtul Google Earthist näinud, kus kandis). Õnneks on paar viita (natuke enne seda, kui hakkan pereliikmeid kallil laupäeva õhtul tülitama, et tee lahti Google Maps ja juhi mind). Landau oli XVII–XIX saj pikalt Prantsusmaa käes ja ega seal tänavasilte just iga nurga peal ei ole seniajani. Jalgrattaid on harjumatult palju (siinkandis sõidavad jalgratastega kas ainult neoonrõivis vanemas keskeas ületreeninud meesterahvad või Kirikmäe naisterahvad, viimased ainult marsruudil Kirikmäe–Limpsimäe).
Reptilium on ligi kolm korda kallim kui loomaaed, aga see-eest iga senti väärt! Suurepärane koht. Loomad rõõmsad, kaimanil sära silmis, külastajad rahul.
Pilte teen üpris vähe, sest eks ma ole pikast jalulolemisest väsinud. Lahkumisel satub silm peale ukse kõrval olevale terraariumile, millest enne märkamata möödusin: seal osutub elavat kogu Reptiliumi erakordseim liik – kangursipelgad, kes elavad kolmes pleksiklaasist kastis, mida ühendavad pikad silikoonvoolikud. Hästi on näha kangursipelgate komme kanda surnud sipelgad kolooniast välja eraldi „surnuaiale” – selle peale võiksid mõelda need, kes väidavad, nagu hakanuks inimene mõtlema, et surnud liigikaaslast ei pruugi niisama suvalisse kohta vedelema jätta, alles hauataguse elu ettekujutuse tekkides, nagu väitis veel äsja loetud uus raamat. Ma hästi ei usu, et sipelgatel võiks olla taolisi ettekujutusi, seega ei pruugi väide, et surnute eest hoolitseb ainult inimene ja teeb seda ettekujutuste najal, olla tõene.
Tagasiteel on väikesed viperused rongidega: ei ole midagi nii, et loomad nähtud, hakkan aga varem siiapoole tulema, siis jõuan varem kohale, küll ronge ka läheb; keegi idioot (jah, keegi idioot töötab ka Deutsche Bahnis!) on teinud sõiduplaani, kus rong punktist A jõuab punkti B kell 18.04, aga punktist B punkti C väljub teine rong juba kell 18.00! Tulemus muidugi see, et ootan poolteist tundi, ja siis tuleb just see rong, millega tulekut olin algselt plaaninud. Aja kokkuhoidu ei kuskilt otsast. Seega võtan kevade vastu Saarimaal Pärnu-suuruse Homburgi raudteejaama laupäevaõhtust joodikumaailma vaadeldes (proovin saata kevade alguse puhul tervitussõnumeidki, aga Saksa võrk mu telefonile ei meeldi) ja loen Haruki Murakami romaani Norwegian Wood. See kompott on kokku väga sürr. ☺
Et ma ei jõudnud hommikul sularahaautomaadi juurde, on mul sularaha täpselt 5 eurot + mõni münt, nii et tuleb hoolikalt valida, mis võileiva ma ostan (müüja on muide aktsendi järgi venelane). Kõht on tühi, unistan korteris külmikus olevatest viineritest ja ketšupist. (Mis mõistagi meenutab talvisel rühmakokkutulekul kuuldud lugu, kuidas eestimaises itaalia restoranis hakkas kelner ketšupi küsimise peale karjuma, kokk tuli isiklikult sõimama ning restorani väärikust solvanud külastajad visati välja. Kokkutuleku teine palju edasiräägitud lugu oli minu meenutus sea lõikehambast siinmaa süldis, aga mis oli kolmas lugu? Ma nagu mäletaks, et ma rääkisin pärast mitmele inimesele kaht kokkutulekul kuuldud lugu, millest üks oli see ketšupilugu, aga teist enam ei mäleta.)
((Hilisem täiendus (3.5.2010): meelde tuli. Kolmas lugu juhtunud just mõni päev varem. Olnud talvine koolivaheaeg ja jutustaja tütar (9 a) küsinud vanemailt, kas ta tohib õues lund rookida. Vanemad lubasid ja tarmukas laps veetnud õues mitu tundi, kuni õhtul hakanud naabrid koju tulema ja vangutanud päid, et on ikka vanemad, pannud lapse lund rookima, ise aga on soojas toas! ☺))
Et siis oli kavas käia ühel päeval Landau loomaaias ning teisel päeval Gerolsteini kotka- ja hundipargis. Esialgu ennustati, et sajab laupäeval, nii et lootes loomaaiast saada mingit katust pea kohale, lähen laupäeval sinna. On üldiselt raske ette kujutada, kuidas sõidab rong linnulennult paarisada kilomeetrit ligi viis tundi (4 tundi 40 minutit, neli ümberistumist, ja muide kogu aeg ka üpris kiiresti sõidab), aga paljude ümberistumiste tõttu tundus, et sõidud on lühikesed, suts ja jälle maha järgmise rongi peale.
Landau on suurem, kui ma olin ette kujutanud. Kohal olen kaheteist paiku (mis annab aimu, millal rongisõit algas), linnas on palju rahvast liikvel, mingi laada moodi asi raekoja platsil. Kisa ja kära kui palju. Loomaaia leian üles, seal on meeldivalt vähe rahvast. (Landau loomaaed lubab koeri rihma otsas, neid siis on seal inimestel kaasas, sabad erutusest lehvimas muidugi, jaaguaripuuri ees õrritabki peremees väikest rakatsit: „Guck mal, eine große Katze!”) Rajatud endiste linnakindlustiste vallikraavi, ruumi üldiselt kole vähe, kõvasti meenutab Mäekalda tänava loomaaeda (kus oli mu mäletamist mööda ruumi küllap [eks ma ise olin siis väike] ja valgust kindlasti rohkem).
Esimeseks suundun kutsuva röökimise peale araraunade puuri juurde, kus põrkun kokku ka selle loomaaia suure probleemiga: toekas hele raudvõrk.
Selle taskuloomaaia väiksus on loonud ohutusprobleemi: nimelt kuidas eraldada külastajad loomadest võimalikult turvalisel moel, aga nii, et mõlemale jääks ruumi? Selge: tuleb panna toekas raudvõrk ning jätta võre ja inimese vahele ruumi võimalikult vähe! Seega suurem osa hammustavaid loomi on jämeda heleda traatvõrgu taga (tumedast traatvõrgust läbi pildistada saab, heledast ei saa), väikelaste kõrguselt pandud veel tihedam võrk ette, kust sõrm läbi ei mahu, ja mõne eriti hammustava olendi puuri ette tehtud täpselt käe pikkune turvaala – aga mitte rohkem. Eriti sügava mulje jätab mulle gepardiaedik, kus gepardi aiaäärse raja ning külastajate jalgtee vahel on koos aiaga ehk nii 20 cm maad. Sellest siis üliohtrasti keelusilte, kindlasti suurim arv keelusilte ruutmeetri kohta kuskil loomaaias, kus käinud.
Päikesepaistega on seal ka kohati probleeme, sest kogu loomaaed on kas puude ja/või bastionimüüride vahel vallikraavis, kuhu päike suurt ei paista.
Teine omapärane moment on eri liikidest loomade majutamine samasse puuri, mida ikka juhtub, aga samas võib näha liikidevahelist lävimist, nagu „hahk” tegemas tuult alla pingviinile ja kaiman ajamas nurka väikest kilpkonna. Positiivseist nootidest mainitagu kolme šimpansi, kes mõttetarkadele sobivate ilmetega söövad ega kirjuta ekskrementidega aknale nagu Frankfurdi loomaaias. Usutavasti saan mõne toreda portree. Landau loomaaias on nähtavasti eriti hea ämmalahviõnn, neid on palju ja üpris heas seisundis.Lõpetuseks veel paar papagoipilti:
Landau loomaaed lubab pilte avaldada ainult nende loal (ka internetis, ka mittekaubanduslikul eesmärgil). Sain loa 26. III, nõnda et siin olevad pildid on 29. III avaldatud puhta ametlikult.
Olin seal plaaninud olla nii viis tundi, aga saan hakkama kahe ja poolega, niisiis kõnnin läbi linna (kus vahepeal on poed kinni pandud ja laat koristatud) jaama poole, hakkab sadama. Kui Amsterdami üks suurimaid vaatamisväärsusi on maja, kus elas Anne Frank, siis Landaus on just loomaaiatee kõrval maja, mille omanik oli Anne Frangi vaarisa. Majal küll silti küljes ei ole ja turiste seal ümber parvlemas ka ei näe.Landaus on teinegi loomaaialik koht, terraariumimaja Reptilium, aga mul ei ole ettekujutust, kus täpselt; telefon ei saa üldse andmesidet kätte, seega ei saa Google Mapsist vaadata, ja tuleb minna ehku peale (korra olin eile õhtul Google Earthist näinud, kus kandis). Õnneks on paar viita (natuke enne seda, kui hakkan pereliikmeid kallil laupäeva õhtul tülitama, et tee lahti Google Maps ja juhi mind). Landau oli XVII–XIX saj pikalt Prantsusmaa käes ja ega seal tänavasilte just iga nurga peal ei ole seniajani. Jalgrattaid on harjumatult palju (siinkandis sõidavad jalgratastega kas ainult neoonrõivis vanemas keskeas ületreeninud meesterahvad või Kirikmäe naisterahvad, viimased ainult marsruudil Kirikmäe–Limpsimäe).
Reptilium on ligi kolm korda kallim kui loomaaed, aga see-eest iga senti väärt! Suurepärane koht. Loomad rõõmsad, kaimanil sära silmis, külastajad rahul.
Pilte teen üpris vähe, sest eks ma ole pikast jalulolemisest väsinud. Lahkumisel satub silm peale ukse kõrval olevale terraariumile, millest enne märkamata möödusin: seal osutub elavat kogu Reptiliumi erakordseim liik – kangursipelgad, kes elavad kolmes pleksiklaasist kastis, mida ühendavad pikad silikoonvoolikud. Hästi on näha kangursipelgate komme kanda surnud sipelgad kolooniast välja eraldi „surnuaiale” – selle peale võiksid mõelda need, kes väidavad, nagu hakanuks inimene mõtlema, et surnud liigikaaslast ei pruugi niisama suvalisse kohta vedelema jätta, alles hauataguse elu ettekujutuse tekkides, nagu väitis veel äsja loetud uus raamat. Ma hästi ei usu, et sipelgatel võiks olla taolisi ettekujutusi, seega ei pruugi väide, et surnute eest hoolitseb ainult inimene ja teeb seda ettekujutuste najal, olla tõene.
Tagasiteel on väikesed viperused rongidega: ei ole midagi nii, et loomad nähtud, hakkan aga varem siiapoole tulema, siis jõuan varem kohale, küll ronge ka läheb; keegi idioot (jah, keegi idioot töötab ka Deutsche Bahnis!) on teinud sõiduplaani, kus rong punktist A jõuab punkti B kell 18.04, aga punktist B punkti C väljub teine rong juba kell 18.00! Tulemus muidugi see, et ootan poolteist tundi, ja siis tuleb just see rong, millega tulekut olin algselt plaaninud. Aja kokkuhoidu ei kuskilt otsast. Seega võtan kevade vastu Saarimaal Pärnu-suuruse Homburgi raudteejaama laupäevaõhtust joodikumaailma vaadeldes (proovin saata kevade alguse puhul tervitussõnumeidki, aga Saksa võrk mu telefonile ei meeldi) ja loen Haruki Murakami romaani Norwegian Wood. See kompott on kokku väga sürr. ☺
Et ma ei jõudnud hommikul sularahaautomaadi juurde, on mul sularaha täpselt 5 eurot + mõni münt, nii et tuleb hoolikalt valida, mis võileiva ma ostan (müüja on muide aktsendi järgi venelane). Kõht on tühi, unistan korteris külmikus olevatest viineritest ja ketšupist. (Mis mõistagi meenutab talvisel rühmakokkutulekul kuuldud lugu, kuidas eestimaises itaalia restoranis hakkas kelner ketšupi küsimise peale karjuma, kokk tuli isiklikult sõimama ning restorani väärikust solvanud külastajad visati välja. Kokkutuleku teine palju edasiräägitud lugu oli minu meenutus sea lõikehambast siinmaa süldis, aga mis oli kolmas lugu? Ma nagu mäletaks, et ma rääkisin pärast mitmele inimesele kaht kokkutulekul kuuldud lugu, millest üks oli see ketšupilugu, aga teist enam ei mäleta.)
((Hilisem täiendus (3.5.2010): meelde tuli. Kolmas lugu juhtunud just mõni päev varem. Olnud talvine koolivaheaeg ja jutustaja tütar (9 a) küsinud vanemailt, kas ta tohib õues lund rookida. Vanemad lubasid ja tarmukas laps veetnud õues mitu tundi, kuni õhtul hakanud naabrid koju tulema ja vangutanud päid, et on ikka vanemad, pannud lapse lund rookima, ise aga on soojas toas! ☺))
19.3.10
R, 1245. päev: Tanuki-san leiab varjuki ehk kevadeks valmis ehk Eesti lugejad, kadetsege!
Öösel kesköö paiku oli 13 °C. Talvevammus jääb täna varna ning õigupoolest poleks vaja ka suvemantlit, sest päevaks lubab +16 °C. Hommikul on ere ja soe päikesepaiste ning bussipeatuse arjergard leiab ühiselt, et toredam olnuks täna koju jääda kevadeilma nautima ning miks kehtestatakse suvine tööaeg alles juulist. Toakaaslane pakub, et kuna nädalavahetusel sajab, siis võiks tulla L ja P tööle ning teha paar tööpäeva ette, et ei peaks päikselisi päevi tööl toas veetma.
Suur rõõm: leian üles objektiivivarjuki. See oli fotokoti ühe tasku põhjas, mille peal oli vihmakate, nii et varasematel kontrollimistel arvasin, et vihmakate täidab kogu tasku.
Päeval teatab ilmajaam, et sooja on +17 °C.
Seminar, mille järel eravestluses nimetatakse mind ebakriitiliseks inimeseks. Nimetaja, tõsi, teab seiku, mida teavad väga vähesed, nõnda et ju ta teab, millest räägib.
Saan lõpuks teada, kes arhitekt on loonud töömaja. Google leiab selle teabe margikorjajate ajakirjast maja pildiga margi kõrvalt! Edasi uurides leian, et kohalikus keeles on maja nimi Väike Vares. (Suur Vares olnuks 140-meetrine futuristlik kaldu ja tänava kohal rippuva osaga pilvelõhkuja, mille maketi peale said kõik siinmaa inimesed kreepsu ja mis seepärast jäi ehitamata.)
Muudest kõrvalistest asjadest on täna kaasas nahkhiireandur. Jalutan loojangul ümber moodsa kunsti muuseumi (kus sees ma pole käinud ja kus ümber käisin ainsa korra 2006. a, või õigemini mitte päris ümber, sest meid aeti ehitusplatsilt ära), uurides, et kas Kirikmäel ka nahkhiiri on; on, selgub, kuulen ja näen; ja peale selle juhtub ka, et anduri helivaljuse nupp läheb taskus paigast ja parema kõrva kuulmine peab pärast natuke taastuma.
See-eest on Kõrgmetsas, kust jalutan õhtul poest tulles läbi, nahkhiiri paksult (selle pisut üle kilomeetri peal, kus kuulan, on mitukümmend). D. maantee ääres teatab andur lendavast nahkhiirest iga põleva tänavalambi ümber. Selge: tänavalamp põleb, ööliblikad lendavad nende juurde, nahkhiired lendavad liblikate järele. Sümbioos missugune.
Suur rõõm: leian üles objektiivivarjuki. See oli fotokoti ühe tasku põhjas, mille peal oli vihmakate, nii et varasematel kontrollimistel arvasin, et vihmakate täidab kogu tasku.
Päeval teatab ilmajaam, et sooja on +17 °C.
Seminar, mille järel eravestluses nimetatakse mind ebakriitiliseks inimeseks. Nimetaja, tõsi, teab seiku, mida teavad väga vähesed, nõnda et ju ta teab, millest räägib.
Saan lõpuks teada, kes arhitekt on loonud töömaja. Google leiab selle teabe margikorjajate ajakirjast maja pildiga margi kõrvalt! Edasi uurides leian, et kohalikus keeles on maja nimi Väike Vares. (Suur Vares olnuks 140-meetrine futuristlik kaldu ja tänava kohal rippuva osaga pilvelõhkuja, mille maketi peale said kõik siinmaa inimesed kreepsu ja mis seepärast jäi ehitamata.)
Muudest kõrvalistest asjadest on täna kaasas nahkhiireandur. Jalutan loojangul ümber moodsa kunsti muuseumi (kus sees ma pole käinud ja kus ümber käisin ainsa korra 2006. a, või õigemini mitte päris ümber, sest meid aeti ehitusplatsilt ära), uurides, et kas Kirikmäel ka nahkhiiri on; on, selgub, kuulen ja näen; ja peale selle juhtub ka, et anduri helivaljuse nupp läheb taskus paigast ja parema kõrva kuulmine peab pärast natuke taastuma.
See-eest on Kõrgmetsas, kust jalutan õhtul poest tulles läbi, nahkhiiri paksult (selle pisut üle kilomeetri peal, kus kuulan, on mitukümmend). D. maantee ääres teatab andur lendavast nahkhiirest iga põleva tänavalambi ümber. Selge: tänavalamp põleb, ööliblikad lendavad nende juurde, nahkhiired lendavad liblikate järele. Sümbioos missugune.
18.3.10
N, 1244. päev: lapsuliblikas ja kimalane
Tarkvarakoolitus. Olen seal pooleldi nagu eksperdina, aga kui kästakse käsi tõsta, kes seda kasutanud ei ole, siis saab palju nalja, sest tõstan käe ka mina. Eks ma kasutan teist lahendust, mis ei ole küll nii lihtne ja elegantne ega kauni kujundusega, aga mis on hoopis paindlikum ja mu arust palju kiirem. Kui keeruka tarkvara kasutamise sai ära õppida pealt vaatamisega 20 min jooksul, siis lihtsama tarkvara kasutamine on selge iseenesest. Kõik on kena, kuni muidugi jõuan kohani, kus lihtne paindumatu tarkvara jääb hätta. No vat.
Koosolek. Istun näoga akna poole ja unne vajumisest päästab põõsaaluste tähelepanelik vaatlemine. Põõsastiku taga toimub tegevus, mis kaugelt paistab, nagu puhutaks lehepuhuriga, aga tontlikus vaikuses. Akna tagant lendab läbi kollane lapsuliblikas, keda näen muidugi ainult mina, kuigi ka ülejäänud kuulajad on akna poole näoga.
KLM on täheldanud, et ma ei ole nendega enam hulk aega lennanud, ja on alandanud mu kliendikaardi staatust hõbedasest vandlivärviliseks, just nagu oleksin mina süüdi, miks nad enam Tallinna vahet ei lenda.
Inglismaa kohalikud omavalitsused on ära keelanud 250 sõna, mida üldsusega suhtlemisel kasutada ei tohi. Kui Eestis oleks samamoodi (oh, miks ei ole...), siis jääks mõni elukutseline bürokraat lõpuks ometi vait.
Eestis on kuuldavasti taasavatud Ülemiste järve aerodroom, mis viimati tegutses mu teada Saksa ajal. Ende gut, alles gut.
Kui bussi sisenen, rõkkab selle kõlaritest tuttav lugu, bussijuht „laulab” kaasa. Kus ma olen seda kuulnud... kus olen kuulnud... Vohh, Cartman laulis!
„South Park” lähebki edasi. Fännide rõõmuks on kolikambrist välja toodud Kenny vanem vend Kevin (keda viimati nähti üle kümne aasta tagasi) ja Kenny jälle hukkub, nagu vanasti (esimesed viis hooaega, 1997–2001) juhtus igas osas, aga pärast Kenny surma (Kenny Dies, 5.12.2001) ja surnuist tagasitulekut (Red Sleigh Down, 11.12.2002) on ta elumus olnud [enam-vähem] normaalne.
Koosolek. Istun näoga akna poole ja unne vajumisest päästab põõsaaluste tähelepanelik vaatlemine. Põõsastiku taga toimub tegevus, mis kaugelt paistab, nagu puhutaks lehepuhuriga, aga tontlikus vaikuses. Akna tagant lendab läbi kollane lapsuliblikas, keda näen muidugi ainult mina, kuigi ka ülejäänud kuulajad on akna poole näoga.
KLM on täheldanud, et ma ei ole nendega enam hulk aega lennanud, ja on alandanud mu kliendikaardi staatust hõbedasest vandlivärviliseks, just nagu oleksin mina süüdi, miks nad enam Tallinna vahet ei lenda.
Inglismaa kohalikud omavalitsused on ära keelanud 250 sõna, mida üldsusega suhtlemisel kasutada ei tohi. Kui Eestis oleks samamoodi (oh, miks ei ole...), siis jääks mõni elukutseline bürokraat lõpuks ometi vait.
Eestis on kuuldavasti taasavatud Ülemiste järve aerodroom, mis viimati tegutses mu teada Saksa ajal. Ende gut, alles gut.
Kui bussi sisenen, rõkkab selle kõlaritest tuttav lugu, bussijuht „laulab” kaasa. Kus ma olen seda kuulnud... kus olen kuulnud... Vohh, Cartman laulis!
„South Park” lähebki edasi. Fännide rõõmuks on kolikambrist välja toodud Kenny vanem vend Kevin (keda viimati nähti üle kümne aasta tagasi) ja Kenny jälle hukkub, nagu vanasti (esimesed viis hooaega, 1997–2001) juhtus igas osas, aga pärast Kenny surma (Kenny Dies, 5.12.2001) ja surnuist tagasitulekut (Red Sleigh Down, 11.12.2002) on ta elumus olnud [enam-vähem] normaalne.
17.3.10
K, 1243. päev: koosolek, koosolek, koosolek ja siis äkki koolitus
Ilm on juba päris kevade moodi. Eelmisel aastal samal ajal oli juba üle 10 kraadi.
Kui tööle jõuan ja meili avan, loen kõigepealt meeldetuletavat meili, et kell 11 on koosolek. Ma ei tea sellest midagi. Alles selle järel on koosoleku juhatajalt tulnud meil, et sorri, A, ma ennist unustasin sind kutsuda, aga loodetavasti ikka leiad aega jne.
Kell 10 on päeva esimene koosolek, kus arutatakse homset teist koosolekut.
Kell 11 on teine koosolek, kust võime näha, mihuke dokumendiküllus tekib, kui projekti juhtida täpselt raamatu järgi (projektijuht mainib astronoomilisi arve).
Kell 12 on kolmas koosolek, kus küsitletakse eelmise koosoleku projekti endist liiget, kes aga järgmisel sama liini koosolekul osaleda ei saa ja ma pean teda asendama; seega täna lennutati mind kuulama, mida ta räägib. Ma ei tea, kas talle endale ikka öeldi, miks ma uksest sisse sajan. Muidugi on jutt suuremalt jaolt aiast ja aiaaugust, aga mu roll on vajalikus kohas täiendada värske teabega, mida tean kohe eriti värskena, sest ju tulen just eelmiselt koosolekult.
Siis lõuna ja siis koolitus, kuhu tahtsin minna tubateatri mõttes, aga mille kohta oli esmaspäeval hoiatatud, et ilmselt seal tubateatrit ei tule. Et raamatut lugeda ei ole viisakas (pealegi kui kaanel on raamatut lugeva gorilla pilt), kaalun seega, kas võtta kaasa viimane AW&ST, mis on mul lugemata ja mille kaanelood on põnevust tõotavad Boeing Plans Catch-Up on Unmanned Aircraft, samuti Beyond Radar: Nav Canada's ADS-B Push ja NASA's Radical Wing Concepts. Aga leian viimasel hetkel, et ikka ei ole viisakas, pealegi kui AW&ST paber krabiseb. Kohapeal meenub, et hädalugemisega lustikummut jäi ka maha. Seega kaalun esimese kolmveerandtunni lõpus, kuidas õngitseda taskust telefon ja sellega internetti sõuda, aga siis läheb ikka huvitavaks. Isegi märkmeid teen ja plaanin kontrollida tõlkemälu.
„South Park”: ootan põnevusega. Siinkandi kella järgi peaks uus osa ilmuma kella kolme paiku öösel, aga nii kaua ma üleval olla ei jaksa.
Kui tööle jõuan ja meili avan, loen kõigepealt meeldetuletavat meili, et kell 11 on koosolek. Ma ei tea sellest midagi. Alles selle järel on koosoleku juhatajalt tulnud meil, et sorri, A, ma ennist unustasin sind kutsuda, aga loodetavasti ikka leiad aega jne.
Kell 10 on päeva esimene koosolek, kus arutatakse homset teist koosolekut.
Kell 11 on teine koosolek, kust võime näha, mihuke dokumendiküllus tekib, kui projekti juhtida täpselt raamatu järgi (projektijuht mainib astronoomilisi arve).
Kell 12 on kolmas koosolek, kus küsitletakse eelmise koosoleku projekti endist liiget, kes aga järgmisel sama liini koosolekul osaleda ei saa ja ma pean teda asendama; seega täna lennutati mind kuulama, mida ta räägib. Ma ei tea, kas talle endale ikka öeldi, miks ma uksest sisse sajan. Muidugi on jutt suuremalt jaolt aiast ja aiaaugust, aga mu roll on vajalikus kohas täiendada värske teabega, mida tean kohe eriti värskena, sest ju tulen just eelmiselt koosolekult.
Siis lõuna ja siis koolitus, kuhu tahtsin minna tubateatri mõttes, aga mille kohta oli esmaspäeval hoiatatud, et ilmselt seal tubateatrit ei tule. Et raamatut lugeda ei ole viisakas (pealegi kui kaanel on raamatut lugeva gorilla pilt), kaalun seega, kas võtta kaasa viimane AW&ST, mis on mul lugemata ja mille kaanelood on põnevust tõotavad Boeing Plans Catch-Up on Unmanned Aircraft, samuti Beyond Radar: Nav Canada's ADS-B Push ja NASA's Radical Wing Concepts. Aga leian viimasel hetkel, et ikka ei ole viisakas, pealegi kui AW&ST paber krabiseb. Kohapeal meenub, et hädalugemisega lustikummut jäi ka maha. Seega kaalun esimese kolmveerandtunni lõpus, kuidas õngitseda taskust telefon ja sellega internetti sõuda, aga siis läheb ikka huvitavaks. Isegi märkmeid teen ja plaanin kontrollida tõlkemälu.
„South Park”: ootan põnevusega. Siinkandi kella järgi peaks uus osa ilmuma kella kolme paiku öösel, aga nii kaua ma üleval olla ei jaksa.
16.3.10
T, 1242. päev: Alarm! Tauchen! Fluten!
Eile oli aknal roheline kiilassilm, täna laulavad tööl akna taga metsas metsvindid nagu pöörased. Jääaegse Eesti elanikel on luba minna kadedusest roheliseks, nii saab rohelust näha kohe, sest kes teab, kas Eestis tänavu kevadet tulebki.
Muinasjutuliste piltide padutehniline suskimine, mis kestab väga-väga kaua, aga lõpuks on tulemus visuaalselt peaaegu selline, nagu tahan.
Saabunud on Silent Hunter V, toekas ja värvilõhnaga plekk-karp. Eks näis, millal on aega sellesse sõna tõsises mõttes sukelduda.
Muinasjutuliste piltide padutehniline suskimine, mis kestab väga-väga kaua, aga lõpuks on tulemus visuaalselt peaaegu selline, nagu tahan.
Saabunud on Silent Hunter V, toekas ja värvilõhnaga plekk-karp. Eks näis, millal on aega sellesse sõna tõsises mõttes sukelduda.
15.3.10
E, 1241. päev: kiilassilm
Prantsuse keel möödub suhteliselt valuta, nii et ma ei panegi siia silti piin. Õpime-kordame asesõnataoliste sidesõnade kirjut maailma, mis paiguti ületab mu ettekujutusvõime, aga teised on samasugused ja õpetaja vähemalt ei naera, nagu tegid valede vastuste korral vähemalt kaks teist prantsuse keele õpetajat. Peame kirjutama jutukese teemal, et esitleme oma tilulilukogu, kus olgu hästi palju täna õpitud asesõnataolisi sidesõnu. Mul ei tule vaimu peale (st nii, et tuleksid ka vajalikud sidesõnad), aga rahuldun tähelepanekuga, et neli rida ongi selle kirjandi keskmine pikkus.
Teises pooles jutustab üks maltalastest filmist Delikatessen (mida keegi näinud ei ole) ja peame rääkima, mis prantsuse filme oleme näinud. Õpetajale ka ei meeldi film Amélie. Siis räägib õpetaja päratu pika loo, mille ajal vahin aknast välja, aga ühtäkki hakkan mõistma, et ta räägib Milgrami katsest. Saame teada, et katse ei ole prantsuse keeles teps mitte experiment, vaid on experience. Edasi tegeleme idioomidega, mis on suhteliselt lustakas.
Bussipeatuseni viiva tee ääres on künnivareste koloonia, kellel on käsil usin pesapunumine. Ei ole aega vaadelda, kas varesed eelistavad kuivanud või tooreid raage (olen näinud, kuidas vares katkus ikka puu küljest tooreid). Ega selliseid lihtsaid asju ju keegi uuri, ikka midagi eksootilist. (Mis meenutab pikka lõbusat mõttevahetust teemal, kuidas peaksid bioloogid vaatlema N. kreisilinna lillemüüjaid, muidugi varjest.)
Eelmisel nädalal oli keeleprobleem, kus kõik 22 tudengit olid arvanud nii, aga mina ja kõik ametikaaslased, kelle keelekõrva uurisin, arvasime naa ning isegi nõnda naa, et panin selle eest raske vea. Aga siis hakkasin kahtlema, et äkki olen ajast maha jäänud, ja küsisin keelenõust järele. Vaheajal siis uurin telefonist meili ja saan teada, et keelenõugi oli nõus, et naa, ja lausa nentis, et seda kasutusjuhtu ÕSis ja EKSSis tõesti ei ole, aga ÕSi järgmisesse trükki pannakse!
Täna on taevas küll pilves, aga teisiti kui eile, on pilved dramaatilised, mitte ühtlane hall. Suhteliselt soe on.
Kirikmäe poole kandudes (no kesse küll on teinud geniaalse liigutuse koondada keelekoolitused linna vastasserva? kuigi käima on pandud otsebuss, kolistab see ikkagi ligi pool tundi) saan mitu telefonikõnet, kust kolleeg räägib, et lõuna järel kokku lepitud kohvikukohtumine külalisega toimub varem, ja siis, et suisa kohe, nii et pärast meili kontrollimist, et ega mulle ole antud pakilisi ootamatuid asju teha, suundun siis kohvikusse, kus „kohvikust” saab „söökla ja kohvik”. Tore on; tagantjärele degradeerin poole üheteistkümnest söödud võileiva hommikusöögiks, nii et ikka nii hull lugu ei ole, et ma külalise auks sööks teise lõuna juurde.
(Taoline lugu juhtus aga 1991 esimest korda ainsal väljamaisel sugulasel külas olles, sest kuidas mahub ühe eestlase pähe mõte, et külaline süüa ei taha. Et me siin sinu auks kõik kokku tulnud ja lõuna teinud ja mis tähendab, et sa tund aega tagasi just sõid! Söö uuesti!! Ja siis ega siis midagi üle jätta ka ei tohtinud ega kööki tagasi viia. Pärast ma ei saanud mitu tundi normaalses asendis istuda, lebasklesin ainult, puhkisin ja andsin ühesilbilisi vastuseid. Pärast pakkisid kaasa seljatäie humanitaarabi, sh natuke varem lahkunud sugulase täitsa uue kella, mida lapselapsed nähtavasti vanaisale haiglasse kingiks viinud, aga mis täitsa kasutamata jäi, mida ma siis sellest ajast saati kandsin ja mida ma laupäevast alates saan jälle kanda. Igipõline „surnud sugulaste kellade” traditsioon seega jätkub.)
Teises pooles jutustab üks maltalastest filmist Delikatessen (mida keegi näinud ei ole) ja peame rääkima, mis prantsuse filme oleme näinud. Õpetajale ka ei meeldi film Amélie. Siis räägib õpetaja päratu pika loo, mille ajal vahin aknast välja, aga ühtäkki hakkan mõistma, et ta räägib Milgrami katsest. Saame teada, et katse ei ole prantsuse keeles teps mitte experiment, vaid on experience. Edasi tegeleme idioomidega, mis on suhteliselt lustakas.
Bussipeatuseni viiva tee ääres on künnivareste koloonia, kellel on käsil usin pesapunumine. Ei ole aega vaadelda, kas varesed eelistavad kuivanud või tooreid raage (olen näinud, kuidas vares katkus ikka puu küljest tooreid). Ega selliseid lihtsaid asju ju keegi uuri, ikka midagi eksootilist. (Mis meenutab pikka lõbusat mõttevahetust teemal, kuidas peaksid bioloogid vaatlema N. kreisilinna lillemüüjaid, muidugi varjest.)
Eelmisel nädalal oli keeleprobleem, kus kõik 22 tudengit olid arvanud nii, aga mina ja kõik ametikaaslased, kelle keelekõrva uurisin, arvasime naa ning isegi nõnda naa, et panin selle eest raske vea. Aga siis hakkasin kahtlema, et äkki olen ajast maha jäänud, ja küsisin keelenõust järele. Vaheajal siis uurin telefonist meili ja saan teada, et keelenõugi oli nõus, et naa, ja lausa nentis, et seda kasutusjuhtu ÕSis ja EKSSis tõesti ei ole, aga ÕSi järgmisesse trükki pannakse!
Täna on taevas küll pilves, aga teisiti kui eile, on pilved dramaatilised, mitte ühtlane hall. Suhteliselt soe on.
Kirikmäe poole kandudes (no kesse küll on teinud geniaalse liigutuse koondada keelekoolitused linna vastasserva? kuigi käima on pandud otsebuss, kolistab see ikkagi ligi pool tundi) saan mitu telefonikõnet, kust kolleeg räägib, et lõuna järel kokku lepitud kohvikukohtumine külalisega toimub varem, ja siis, et suisa kohe, nii et pärast meili kontrollimist, et ega mulle ole antud pakilisi ootamatuid asju teha, suundun siis kohvikusse, kus „kohvikust” saab „söökla ja kohvik”. Tore on; tagantjärele degradeerin poole üheteistkümnest söödud võileiva hommikusöögiks, nii et ikka nii hull lugu ei ole, et ma külalise auks sööks teise lõuna juurde.
(Taoline lugu juhtus aga 1991 esimest korda ainsal väljamaisel sugulasel külas olles, sest kuidas mahub ühe eestlase pähe mõte, et külaline süüa ei taha. Et me siin sinu auks kõik kokku tulnud ja lõuna teinud ja mis tähendab, et sa tund aega tagasi just sõid! Söö uuesti!! Ja siis ega siis midagi üle jätta ka ei tohtinud ega kööki tagasi viia. Pärast ma ei saanud mitu tundi normaalses asendis istuda, lebasklesin ainult, puhkisin ja andsin ühesilbilisi vastuseid. Pärast pakkisid kaasa seljatäie humanitaarabi, sh natuke varem lahkunud sugulase täitsa uue kella, mida lapselapsed nähtavasti vanaisale haiglasse kingiks viinud, aga mis täitsa kasutamata jäi, mida ma siis sellest ajast saati kandsin ja mida ma laupäevast alates saan jälle kanda. Igipõline „surnud sugulaste kellade” traditsioon seega jätkub.)
14.3.10
P, 1240. päev: kuidas mulle omistatakse süvafilosoofiline arvamus ja kuidas saan teada uudiseid
Eile skaipi pandud teadet „Eesti Laulu 2010 vaheklipid nähtud ☺ Vana kella sisu pandud uude keresse” – mis, nagu lugejad teavad, jutustab kahest sündmusest – on käsitatud täna ühena ehk seega on omistatud mulle süvafilosoofiline arvamus, nagu oleksid need üheksa andekat vaheklippi sellised, nagu oleks vana kella sisu pandud uude keresse! Naeran laginal, kui sellest teada saan. (Märksõna: „aeg on omaette paat”.)
Loomapark jääb ära. Ilm on kole hall, pime ja pilves. Juhendan veel lõputööd.
Vend saadab pilte ema uuest vannitoast. Saan alles piltidelt teada, et ema on murdnud libedaga käeluu ja tal on käsi kipsis.
Loomapark jääb ära. Ilm on kole hall, pime ja pilves. Juhendan veel lõputööd.
Vend saadab pilte ema uuest vannitoast. Saan alles piltidelt teada, et ema on murdnud libedaga käeluu ja tal on käsi kipsis.
13.3.10
L, 1239. päev: nahkhiir
Lahked inimesed ongi pannud YouTube'i Eesti Laulu 2010 vaheklipid, kus Märt Avandi ja Ott Sepp pigem surevad, kui pääsevad Eurovisioonile.
Tegelen terve päeva õppetööga, parandan kodutöid, juhendan lõputööd.
Õhtul on 8 kraadi sooja ja lendab nahkhiir. Täitsa kindlalt lendab: panen päikseloojangul akna vahele kohisema nahkhiireanduri, mis seitsme paiku hakkabki plõgisema. Nii et kevad tuleb!
Sel ajal tegelen ise peenmehaanikaga, avades päevinäinud käekella Casio F-77W (kasutusel pikemate vaheaegadeta maist 1991 jaanuarini 2009), mis ikka käib, ja istutades selle sisu ümber uude korpusse (Casio F-91W). Tõsi on mu oletus, et uuem kell on vana edasiarendus ja vana sisu mahub täpselt uude pesasse ning nupud on õiges kohas. Mahubki, ongi ning nupud liiguvad nüüd ilma jõulise litsumiseta; seega on tõeks saanud 18.2. nähtud uni, kus sama tegin. Vana kella tagakaane tihend on lõplikult kõvastunud ja lagunenud (viimati patarei vahetamisel nii viis aastat tagasi oli veel olemas ja püsis ühes tükis). Jätan külge ka uue plastrihma, mis on esialgu pehme ja puhas, aga eks peagi ole vaja vahetada asemele hingav nahkrihm.
Vana kell oli riiuli peal õigeks panemata aasta ja kaks kuud ning oli ette läinud 3 minutit 19 sekundit, st keskmiselt 0,47 s päevas, mis oli sama ka muiste.
Teen teoreetilisi ettevalmistusi homseks matkaks loomaparki.
Tegelen terve päeva õppetööga, parandan kodutöid, juhendan lõputööd.
Õhtul on 8 kraadi sooja ja lendab nahkhiir. Täitsa kindlalt lendab: panen päikseloojangul akna vahele kohisema nahkhiireanduri, mis seitsme paiku hakkabki plõgisema. Nii et kevad tuleb!
Sel ajal tegelen ise peenmehaanikaga, avades päevinäinud käekella Casio F-77W (kasutusel pikemate vaheaegadeta maist 1991 jaanuarini 2009), mis ikka käib, ja istutades selle sisu ümber uude korpusse (Casio F-91W). Tõsi on mu oletus, et uuem kell on vana edasiarendus ja vana sisu mahub täpselt uude pesasse ning nupud on õiges kohas. Mahubki, ongi ning nupud liiguvad nüüd ilma jõulise litsumiseta; seega on tõeks saanud 18.2. nähtud uni, kus sama tegin. Vana kella tagakaane tihend on lõplikult kõvastunud ja lagunenud (viimati patarei vahetamisel nii viis aastat tagasi oli veel olemas ja püsis ühes tükis). Jätan külge ka uue plastrihma, mis on esialgu pehme ja puhas, aga eks peagi ole vaja vahetada asemele hingav nahkrihm.
Vana kell oli riiuli peal õigeks panemata aasta ja kaks kuud ning oli ette läinud 3 minutit 19 sekundit, st keskmiselt 0,47 s päevas, mis oli sama ka muiste.
Teen teoreetilisi ettevalmistusi homseks matkaks loomaparki.
12.3.10
R, 1238. päev: ööliblikas aknal
Mu kaduma läinud Amazoni-paki asemele saadetu on kohal jõudnud. Käin varavalges sellel järel (postkontoritädi ähib, kui seda skannimiseks oma letini veab, aga tegelikult nii hull ei ole, kanda täitsa saab) ja jõuan paki tuua veel hommikul korterisse, siis tööle.
Õhtul käin Kõrgmetsa maksimarketis, nagu ikka reedel, algul kolan tööstuskaupade osakonnas (otsin printeripaberit, mida seal muide ei ole!), siis toidukaupade majas.
Kevad hakkab tulema – aknale tuleb ööliblikas.
Õhtul käin Kõrgmetsa maksimarketis, nagu ikka reedel, algul kolan tööstuskaupade osakonnas (otsin printeripaberit, mida seal muide ei ole!), siis toidukaupade majas.
Kevad hakkab tulema – aknale tuleb ööliblikas.
11.3.10
N, 1237. päev: up there, there's so much room
Saan valmis laraka tööd ja lahe on. Uus kuukaart ja jaamapoest läbi.
Täna siia midagi mõistlikku rohkem kirjutada ei ole ja seepärast kopin siia kunagi ammu-ammu kirjutatu, aga mustandiks jäänu, mille ajendas sõna õlu vale käänamine:
Ja siis see ka (panen eraldi plokiks, sest eelmisega suurt seotud ei ole):
Täna siia midagi mõistlikku rohkem kirjutada ei ole ja seepärast kopin siia kunagi ammu-ammu kirjutatu, aga mustandiks jäänu, mille ajendas sõna õlu vale käänamine:
Õlle käänamine on selline asi, mida tuleb ÕSist järele vaadata. Kodune üllatus oli hiljuti suur, et ÕSi järgi käändub taim pune kui pune:puneme:punet, mis vallandas mu fantaasia, mis sõnu võiks veel nõnda käänata (hõbe:hõbeme, kude:kudeme, tobe:tobeme, jume:jumeme). Siis eile tuli veel mõte, et eesti sõna pekk on tulnud ju saksa sõnast Speck, kas siis muistsed eestlased ise ei teadnud, mis asi on pekk, või olid muistse Eesti sead väga kõhnad.
Ja siis see ka (panen eraldi plokiks, sest eelmisega suurt seotud ei ole):
Hirmus lausa, kui need, kes tõlkida ei suuda, hakkavad terminoloogideks ehk ütlema, mis sõnu peavad kasutama need, kes aru ei saa. Nagu teada, olen hirmus skeptiline sellise terminitöö suhtes, kus terminitööd teevad inimesed, kes asjast aru ei saa, tulemuseks umbes nagu pime juhib pimedat.
10.3.10
K, 1236. päev: kõik on seotud
Seda, et olen viimased paar sinitaevalist päeva lõuna ajal ja õhtul Kirikmäe majade vahel fotokaga võimelnud, on märgatud, mis annab viisaka small talk'i ainest bussipeatusest töömaja ukseni kõndimisel. Muidu palju ikka ilmast rääkida jaksab! Kuigi võiks läbi lugeda mingi meteoroloogiaõpiku ja hakata eritlema näiteks pilveliike. (Suve poole võiks efekti mõttes proovida näidata tarkust, et suusakujuline kiudpilv taevas tähendab järgmisel päeval sadu. Võiks üldjuhul ka üles märkida, kas ikka hakkab sadama.)
Fotokaga võimlemise üks tulemusi, mille võtmisel kulus märkamisest nupule vajutamiseni kõige rohkem kaks sekundit ja mille väljaprinti on valitud seltskonnal suur tõenäosus näha aastavahetusel albumis „80 × 2010”:
Koosolekul arutatavas tehnilises dokumendis on mainitud populaarse tarkvaratoote tuntud nõrkust ja mul on keeleotsal pajatada lugu, kuidas selle olemasolu on mu elu muutnud. (Täitsa tõsiselt, ei liialda.) Siiski ei pajata. Samuti olen väga lähedal sellele, et kirjutada lugu lahti siia blokki; aga tänatud olgu praegune kirjutusviis, kus ootan avaldamisega seni, kuni lood saavad täitsa valmis, nii et jõuan ikka läbi vaagida, mida kirjutada sobib ja mida mitte! ☺
Ühtlasi käin külas kunagisel toanaabril, kes on uues toas juba päris mitu kuud, aga ma ei ole maja sinna otsa vahepeal sattunud. Telefoniraamatus on kirjas, et ta on seniajani minuga samas toas. Seega üldine orienteerumine ja uste pealt nimede lugemine. (Hea veel, et ei pea järge ajama toanumbrite järgi, mida olen kuskil näinud uksepiidale märgituna 10 pt suuruses kirjas.)
Fotokaga võimlemise üks tulemusi, mille võtmisel kulus märkamisest nupule vajutamiseni kõige rohkem kaks sekundit ja mille väljaprinti on valitud seltskonnal suur tõenäosus näha aastavahetusel albumis „80 × 2010”:
Koosolekul arutatavas tehnilises dokumendis on mainitud populaarse tarkvaratoote tuntud nõrkust ja mul on keeleotsal pajatada lugu, kuidas selle olemasolu on mu elu muutnud. (Täitsa tõsiselt, ei liialda.) Siiski ei pajata. Samuti olen väga lähedal sellele, et kirjutada lugu lahti siia blokki; aga tänatud olgu praegune kirjutusviis, kus ootan avaldamisega seni, kuni lood saavad täitsa valmis, nii et jõuan ikka läbi vaagida, mida kirjutada sobib ja mida mitte! ☺
Ühtlasi käin külas kunagisel toanaabril, kes on uues toas juba päris mitu kuud, aga ma ei ole maja sinna otsa vahepeal sattunud. Telefoniraamatus on kirjas, et ta on seniajani minuga samas toas. Seega üldine orienteerumine ja uste pealt nimede lugemine. (Hea veel, et ei pea järge ajama toanumbrite järgi, mida olen kuskil näinud uksepiidale märgituna 10 pt suuruses kirjas.)
9.3.10
T, 1235. päev: kevad on kaugel ja küllap tuleb jälle teisiti
Kontoris heljub lõhn, mis meenutab lagunevat taimset materjali. Et seda, näiteks kompostihunnikut, ei paista, oletan, et keegi on kasutusele võtnud uue agressiivse lõhnaõli. Sic transit gloria mundi.
Rõõmsama noodi toob spämm, millest saan teada, et ilmunud on Silent Hunter V. Mäletan neid muistseid aegu, kui ilmus Silent Hunter II (algupärast Silent Hunter-it olen näinud versioonis Silent Hunter: The Commander's Edition, see oli pisut ebarealistlik) ja seal sai Scapa Flow' osast läbi ainult õppust võttes, kuidas sellega sai päriselt hakkama Günther Prien (läbida tuli kitsas valveta väin saarestiku idaosas).
Kas Eesti lehed ikka on kirjutanud, et 4. skp juhtus suur õnnetus Kundas, kus templis jagatava nänni pärast tambiti 63 inimest surnuks? Vast elu24.ee ikka kirjutas, nii naljakas ju, kui Eesti kohanimesid on mujalgi olemas. Paide on näiteks olemas ka Senegalis. Narva on olemas nii Kanadas kui ka kahes kohas Siberis ning Amuuri lahe soppi nimega Narva laht suubub koguni teine Narva jõgi.
Rõõmsama noodi toob spämm, millest saan teada, et ilmunud on Silent Hunter V. Mäletan neid muistseid aegu, kui ilmus Silent Hunter II (algupärast Silent Hunter-it olen näinud versioonis Silent Hunter: The Commander's Edition, see oli pisut ebarealistlik) ja seal sai Scapa Flow' osast läbi ainult õppust võttes, kuidas sellega sai päriselt hakkama Günther Prien (läbida tuli kitsas valveta väin saarestiku idaosas).
Kas Eesti lehed ikka on kirjutanud, et 4. skp juhtus suur õnnetus Kundas, kus templis jagatava nänni pärast tambiti 63 inimest surnuks? Vast elu24.ee ikka kirjutas, nii naljakas ju, kui Eesti kohanimesid on mujalgi olemas. Paide on näiteks olemas ka Senegalis. Narva on olemas nii Kanadas kui ka kahes kohas Siberis ning Amuuri lahe soppi nimega Narva laht suubub koguni teine Narva jõgi.
8.3.10
E, 1234. päev: 567 890
Täna hommikul on mul prantsuse keel, mis sünge pitserina varjutab kogu algavat nädalat. Sügisel kursust katkestades loopisin suure rõõmuga oma prantsuse keele asjad kuhugi, aga kuhu, seda enam ei mäleta. Raamatud ja sõnastikud leian, vihikut mitte.
Jään 25 min hiljaks (tund algab muidu ajal, mil ma muidu alles unest toibun*), mis on muidugi tore, sest esiteks on mul ja 30 min hilinenud maltalasel teineteise elust uurida aega vähe ning jutt seetõttu lühem, ja vaheaeg tuleb ka kiiremini. Uksest sisse astumisel täheldan, et õpetaja on uus (kuues (kui 3. ja 5. kursusel oli sama õpetaja, ma ei mäleta) või seitsmes (kui ei olnud)) ja veerand sekundiks arvan, et sarnaneb kooliõe Trb-ga, aga hiljem leian sarnanevat rohkem kunagise töökaaslasega, kellega kuigi hästi läbi ei saanud, mis arvatavasti veidi suhtumist tumendab. Muidu näib olevat õpetaja sõbralik – või on siis vast esimese tunni asi, sest teeme kaks tundi pikka imparfait' ja passé composé harjutust, aga nende eristamine läheb mul suhteliselt libedalt, üle kolmveerandi läheb täkkesse (see teema on esiteks üpris lihtne ja teiseks aitavad kaks praktilist võtet: a) mõelge, kas jutt on tegu või olukord, ja siis pange risti vastupidi (nt vaikselt istumine võib olla tegu, aga tuule lõõtsumine olukord); b) vaadake hoolega, millega lõpeb isikuline asesõna lünga eel – kui seal on ülakoma, siis tuleb selle järele täishäälik, mis on passé composé abisõna alguses).
Pärast söögivahetundi jätkame naistepäeva teemadel. Keerukast mõtteavaldusest, et Tallinnas varjutas vene ajal naistepäeva ka teadmine, et järgmisel päeval oli Märtsirünnaku aastapäev – vähemasti pidas seda meeles mu vanaema, ja eks jää ju meelde, kui tulla varjendist suitsevate ahervaremete ja tänavatel vedelevate laipade vahelt läbi ja kodu enam eest ei leia –, päästab mind telefonikõne lennukipiletifirmast, et mu piletiandmed lõplikult üle kontrollida. Kui klassi naasen, on vastamise järjekord läinud edasi. — Meile puurida antud väljatrükis on kole pilt, mida algul arvan Klara Zetkini portreeks, aga osutub olevat hoopis naistevastase vägivalla läbi kannatanu, mis teemal me ka jätkame. Nägemispuudega poola naisterahvas teatab, et temale ei meeldi naiste ja puudega inimeste positiivne diskrimeerimine**, tööle võetagu ikka oskuste järgi. Kahju, et ma ei tea Eesti päevauudiseid, kust saab teada, et Eesti vägivallavastane poliitika on hoopis laiem.
Vaade on ka seniste prantsuse keele õpingute parim – eemal kuusehekk sinitaeva taustal, latvadesse lendavad harakad, pugud hommikupäikese valguses roosakad.
Lahkudes soovin õpetajale peaaegu bon week-end, sest prantsuse keel, nädala raskeim osa on ju läbi, kaugel sealt enam nädalavaehtuski on.
* Ükspäev helistati hommikul just siis, kui hambaid pesin. Ajasin hambapastat telefoni kontaktidesse ja noh nüüd tuleb pistikut kangutada, et ikka laeks.
** Mõni aeg tagasi oli jutuks keskaegne kohtukeiss, kus saksa prostituut kaebas kohtusse ülikooli rektori, kes oli talt nõudnud seksi põrandal (ta olla keeldunud, sest see tähendanuks seadusvastaseid suguühteasendeid, aga rektor käinud peale), ja võitis. Raamatus oli see juhtum kui näide, et keskaegsel Saksamaal olid kõik ametid head [/ „vali, millist tahad”], aga mõningase mõtlemise peale võib järeldada, et kohus võis teha otsuse prostituudi kasuks samuti positiivse diskrimineerimisena – juhtum oli sõna sõna vastu, kus tavaliselt jääb kaotajaks nõrgem pool, ja kohus andis siin õiguse nimelt nõrgemale.
Käin lõuna ajal korteris kola ära panemas ja lennukipiletifirmale kiiret meili saatmas (et andmed on õiged) ja päikseprille toomas ja pildistamiseks fotokat võtmas, sest jälle sirab sinitaevas lai päikene, kuigi muidu on külm (hommikul kraadiklaasi järgi −1,6 °C). Ma ei leia objektiivivarjukit, kohe üldse ei leia. Eestis see kindlasti veel oli, äkki olen jätnud sinna. Tuleb osta teine. Aga sinitaeva [kirjutasin esti „sinitarva”] pilte saan. Loodetavasti saan isegi autoportree, mille võin panna siia muistse Volli, Triibu ja Elspeti söötmise pildi asemele.
Siseveebi esiküljel on räägitud uuringust, kus leiti, et „peaaegu 99%” on uuritud asjaga rahul. Mida tähendab „peaaegu 99%”? Muidugi uurin järele ja leian, et 36 küsitust vastas 35, et on rahul. See teeb rohkem nagu 97%, mida ei anna ümardada tulemuseks „peaaegu 99%”. Ega matemaatika siseveebi kirjutajate tugev külg ole, usun.
Täidan koolitustaotluse (mille pidanuks täitma enne koolitust, nagu kursusekutselt loen), nimme ei vaata juhendit. Saan valmis teisel katsel, sest esimesel ei suuda ma oma mõistusega välja mõelda, kuhu imenupule ma pidin vajutama, et tuleks ette nädala kalender, kuhu märkida kursuse aeg.
Lahkun töölt pisut enne loojangut, mõni minut liiga hilja, päike on juba liiga madalal, kuldpunase valguse asemel on allpool siniseid varje. Külm on, käed hakkavad külmetama, ja poodi suunduv buss sõidab peaaegu mööda (siinsete linnaliinibusside paha komme – siin ei ole kombeks bussile peatumiseks viibata, nagu on nt Soomes (kus kuukaarditasku kaanel on selleks helkurkate), seega kui ootaja ei asu juhiga silmsidemesse (nt kui ta sel hetkel loeb), siis buss mööda ka sõidab).
Õhtu lõpuks YouTube'ist parimaid Big Train'i palu. Järgmise nädala keskel läheb edasi South Park.
Jään 25 min hiljaks (tund algab muidu ajal, mil ma muidu alles unest toibun*), mis on muidugi tore, sest esiteks on mul ja 30 min hilinenud maltalasel teineteise elust uurida aega vähe ning jutt seetõttu lühem, ja vaheaeg tuleb ka kiiremini. Uksest sisse astumisel täheldan, et õpetaja on uus (kuues (kui 3. ja 5. kursusel oli sama õpetaja, ma ei mäleta) või seitsmes (kui ei olnud)) ja veerand sekundiks arvan, et sarnaneb kooliõe Trb-ga, aga hiljem leian sarnanevat rohkem kunagise töökaaslasega, kellega kuigi hästi läbi ei saanud, mis arvatavasti veidi suhtumist tumendab. Muidu näib olevat õpetaja sõbralik – või on siis vast esimese tunni asi, sest teeme kaks tundi pikka imparfait' ja passé composé harjutust, aga nende eristamine läheb mul suhteliselt libedalt, üle kolmveerandi läheb täkkesse (see teema on esiteks üpris lihtne ja teiseks aitavad kaks praktilist võtet: a) mõelge, kas jutt on tegu või olukord, ja siis pange risti vastupidi (nt vaikselt istumine võib olla tegu, aga tuule lõõtsumine olukord); b) vaadake hoolega, millega lõpeb isikuline asesõna lünga eel – kui seal on ülakoma, siis tuleb selle järele täishäälik, mis on passé composé abisõna alguses).
Pärast söögivahetundi jätkame naistepäeva teemadel. Keerukast mõtteavaldusest, et Tallinnas varjutas vene ajal naistepäeva ka teadmine, et järgmisel päeval oli Märtsirünnaku aastapäev – vähemasti pidas seda meeles mu vanaema, ja eks jää ju meelde, kui tulla varjendist suitsevate ahervaremete ja tänavatel vedelevate laipade vahelt läbi ja kodu enam eest ei leia –, päästab mind telefonikõne lennukipiletifirmast, et mu piletiandmed lõplikult üle kontrollida. Kui klassi naasen, on vastamise järjekord läinud edasi. — Meile puurida antud väljatrükis on kole pilt, mida algul arvan Klara Zetkini portreeks, aga osutub olevat hoopis naistevastase vägivalla läbi kannatanu, mis teemal me ka jätkame. Nägemispuudega poola naisterahvas teatab, et temale ei meeldi naiste ja puudega inimeste positiivne diskrimeerimine**, tööle võetagu ikka oskuste järgi. Kahju, et ma ei tea Eesti päevauudiseid, kust saab teada, et Eesti vägivallavastane poliitika on hoopis laiem.
Vaade on ka seniste prantsuse keele õpingute parim – eemal kuusehekk sinitaeva taustal, latvadesse lendavad harakad, pugud hommikupäikese valguses roosakad.
Lahkudes soovin õpetajale peaaegu bon week-end, sest prantsuse keel, nädala raskeim osa on ju läbi, kaugel sealt enam nädalavaehtuski on.
* Ükspäev helistati hommikul just siis, kui hambaid pesin. Ajasin hambapastat telefoni kontaktidesse ja noh nüüd tuleb pistikut kangutada, et ikka laeks.
** Mõni aeg tagasi oli jutuks keskaegne kohtukeiss, kus saksa prostituut kaebas kohtusse ülikooli rektori, kes oli talt nõudnud seksi põrandal (ta olla keeldunud, sest see tähendanuks seadusvastaseid suguühteasendeid, aga rektor käinud peale), ja võitis. Raamatus oli see juhtum kui näide, et keskaegsel Saksamaal olid kõik ametid head [/ „vali, millist tahad”], aga mõningase mõtlemise peale võib järeldada, et kohus võis teha otsuse prostituudi kasuks samuti positiivse diskrimineerimisena – juhtum oli sõna sõna vastu, kus tavaliselt jääb kaotajaks nõrgem pool, ja kohus andis siin õiguse nimelt nõrgemale.
Käin lõuna ajal korteris kola ära panemas ja lennukipiletifirmale kiiret meili saatmas (et andmed on õiged) ja päikseprille toomas ja pildistamiseks fotokat võtmas, sest jälle sirab sinitaevas lai päikene, kuigi muidu on külm (hommikul kraadiklaasi järgi −1,6 °C). Ma ei leia objektiivivarjukit, kohe üldse ei leia. Eestis see kindlasti veel oli, äkki olen jätnud sinna. Tuleb osta teine. Aga sinitaeva [kirjutasin esti „sinitarva”] pilte saan. Loodetavasti saan isegi autoportree, mille võin panna siia muistse Volli, Triibu ja Elspeti söötmise pildi asemele.
Siseveebi esiküljel on räägitud uuringust, kus leiti, et „peaaegu 99%” on uuritud asjaga rahul. Mida tähendab „peaaegu 99%”? Muidugi uurin järele ja leian, et 36 küsitust vastas 35, et on rahul. See teeb rohkem nagu 97%, mida ei anna ümardada tulemuseks „peaaegu 99%”. Ega matemaatika siseveebi kirjutajate tugev külg ole, usun.
Täidan koolitustaotluse (mille pidanuks täitma enne koolitust, nagu kursusekutselt loen), nimme ei vaata juhendit. Saan valmis teisel katsel, sest esimesel ei suuda ma oma mõistusega välja mõelda, kuhu imenupule ma pidin vajutama, et tuleks ette nädala kalender, kuhu märkida kursuse aeg.
Lahkun töölt pisut enne loojangut, mõni minut liiga hilja, päike on juba liiga madalal, kuldpunase valguse asemel on allpool siniseid varje. Külm on, käed hakkavad külmetama, ja poodi suunduv buss sõidab peaaegu mööda (siinsete linnaliinibusside paha komme – siin ei ole kombeks bussile peatumiseks viibata, nagu on nt Soomes (kus kuukaarditasku kaanel on selleks helkurkate), seega kui ootaja ei asu juhiga silmsidemesse (nt kui ta sel hetkel loeb), siis buss mööda ka sõidab).
Õhtu lõpuks YouTube'ist parimaid Big Train'i palu. Järgmise nädala keskel läheb edasi South Park.
7.3.10
P, 1233. päev: pühapäev
Päeva mehaanikaleid on laavalamp tsentrifuugis! (üksikasjalikumad vaated ja selgitused ning muid põnevaid roboteid on siin).
Olen võlutud, mida kõike saab ehitada konstruktoriosadest; ise oleksin ehitanud sarnase kaadervärgi vast puust ja käinud selleks mitu nädalat poes juppe ostmas. (Vahepeal lisandunud teadmised keskaegse tarindamise kohta viivad mõttele, milline näinuks välja vastukaaluga heitemasina kook, kui tollased insenerid oleksid taibanud ehitada ümara koogu asemel kerge
Mis meenutab ka pinginaabri V klassis tehtud ponnistusi konstruktorijuppidest minirula ehitamisel, et õpetada rulaga sõitma oma kass; rularattad ta rulaplaati kallutades keerama sai, aga kass ei tahtnud sõita. Pinginaabril olid pärast hulk käed paksus sidemes.
Täna siis asun artikli kallale. Teema võib olla ju huvitav, aga kuidas valada see sõnadesse? (küsin siin mina, kellele ei teki mingit raskust mis tahes teema arendamisega, kui seda kirjutada siia blogisse, nagu lugejad teavad) Vahepeal parandan koguni laekunud kodutöid, mida varem nagu meelelahutuseks teinud ei olegi. Mehhaniseerimise eelised: ühe kodutöö peale läheb aega kunagise tunni asemel 20 minutit.
Artikkel aga valmis saab.
Olen võlutud, mida kõike saab ehitada konstruktoriosadest; ise oleksin ehitanud sarnase kaadervärgi vast puust ja käinud selleks mitu nädalat poes juppe ostmas. (Vahepeal lisandunud teadmised keskaegse tarindamise kohta viivad mõttele, milline näinuks välja vastukaaluga heitemasina kook, kui tollased insenerid oleksid taibanud ehitada ümara koogu asemel kerge
I-kujulise ristlõikega koogu, aga keskajal fermi ei tuntud ja vastukaaluga heitemasina autentseid detailseid jooniseid säilinud ei ole?)Mis meenutab ka pinginaabri V klassis tehtud ponnistusi konstruktorijuppidest minirula ehitamisel, et õpetada rulaga sõitma oma kass; rularattad ta rulaplaati kallutades keerama sai, aga kass ei tahtnud sõita. Pinginaabril olid pärast hulk käed paksus sidemes.
Täna siis asun artikli kallale. Teema võib olla ju huvitav, aga kuidas valada see sõnadesse? (küsin siin mina, kellele ei teki mingit raskust mis tahes teema arendamisega, kui seda kirjutada siia blogisse, nagu lugejad teavad) Vahepeal parandan koguni laekunud kodutöid, mida varem nagu meelelahutuseks teinud ei olegi. Mehhaniseerimise eelised: ühe kodutöö peale läheb aega kunagise tunni asemel 20 minutit.
Artikkel aga valmis saab.
6.3.10
L, 1232. päev: kui jää on katnud maa
Hommikul lumi maas. Päike paistab, on paar kraadi külma ja mul on vaja kirjutada hiljemalt esmaspäevaks valmis artikkel.
Lükkan seda muudkui edasi. Kokkuvõttes ei tee ma midagi peale selle, et mängin sõiduplaanidega läbi juunikuise külaliste võõrustamise ühe toimeka päeva. Selgub, et ega siinmaine bussiaegade robot nii kaugele tulevikku ei näegi.
Saan amazon.de-lt automaatse, kuid viisaka kirja, kus kummardatakse vabandust paludes ette-taha ja lubatakse mulle saata kadunud paki asemele uus (+ mitu lehekülge selgitust, mida pean tegema, kui ka teine pakk välja ilmub). Äge.
Ja siis veel teen seda, et laadin omale uudistamiseks alla Rootsi sõjaarhiivi Eesti kindluste plaanid ja avastan, kuidas neid sättida paistma Google Earthi:
Dorpati linnamüür 1620. a, enne muldkindlustuste ehitamist. Siit on näha, et Kassitoome kohal oli auk juba enne seda, kui sealt bastionide jaoks mulda kaevama hakati. Paks kilpmüür toomkirikust läänes säilis plaanide järgi kogu Rootsi aja ja hävis alles Toomemäe veneaegsel kindlustamisel XVIII saj, kui kahe bastioni vaheline nõlv kaevati järsemaks ja toomkirik lõimiti kaitsevööndisse (selle vastu kuhjatud valli profiil on senini torniseintel näha, samuti Krause plaanil).
.jpg)
Revali kindluse uhke rootsiaegne projekt aastast 1690...
...ja tegelik olukord 1707 (st uhkest plaanist teostati uusehitisena ainult Skåne bastion; Ingeri bastion ja Rootsi kants valmisid samuti, aga need olid osaliselt olemas juba varem). NB! Praeguse Snelli tiigi äärsed kaks redaani (ja Patkuli kraav e Snelli tiik ise), Vabaduse väljaku alune „tenail” ning Inglise Kolledži võimla alt ja Estonia tagant leitud kaks Uut poolbastioni ehitati hiljem, XVIII saj Vene võimu ajal.
Lükkan seda muudkui edasi. Kokkuvõttes ei tee ma midagi peale selle, et mängin sõiduplaanidega läbi juunikuise külaliste võõrustamise ühe toimeka päeva. Selgub, et ega siinmaine bussiaegade robot nii kaugele tulevikku ei näegi.
Saan amazon.de-lt automaatse, kuid viisaka kirja, kus kummardatakse vabandust paludes ette-taha ja lubatakse mulle saata kadunud paki asemele uus (+ mitu lehekülge selgitust, mida pean tegema, kui ka teine pakk välja ilmub). Äge.
Ja siis veel teen seda, et laadin omale uudistamiseks alla Rootsi sõjaarhiivi Eesti kindluste plaanid ja avastan, kuidas neid sättida paistma Google Earthi:
Dorpati linnamüür 1620. a, enne muldkindlustuste ehitamist. Siit on näha, et Kassitoome kohal oli auk juba enne seda, kui sealt bastionide jaoks mulda kaevama hakati. Paks kilpmüür toomkirikust läänes säilis plaanide järgi kogu Rootsi aja ja hävis alles Toomemäe veneaegsel kindlustamisel XVIII saj, kui kahe bastioni vaheline nõlv kaevati järsemaks ja toomkirik lõimiti kaitsevööndisse (selle vastu kuhjatud valli profiil on senini torniseintel näha, samuti Krause plaanil).
.jpg)
Revali kindluse uhke rootsiaegne projekt aastast 1690...
...ja tegelik olukord 1707 (st uhkest plaanist teostati uusehitisena ainult Skåne bastion; Ingeri bastion ja Rootsi kants valmisid samuti, aga need olid osaliselt olemas juba varem). NB! Praeguse Snelli tiigi äärsed kaks redaani (ja Patkuli kraav e Snelli tiik ise), Vabaduse väljaku alune „tenail” ning Inglise Kolledži võimla alt ja Estonia tagant leitud kaks Uut poolbastioni ehitati hiljem, XVIII saj Vene võimu ajal.
5.3.10
R, 1231. päev: auväärsus ja üllus, peenus ja stiil, vääriline kuninga talund
Pilvitu päikesepaiste jätkub ja olen päikseprillid jälle korterisse unustanud. Samas on külmavõitu, öösel oli suisa pakane.
Eilse tööõnnetuse konstruktiivse tulemina teen itiosakonnale ettepaneku, kuidas muuta ühe väikese ikooniga tõlkehaldusprogramm paremaks ja säästa meie vaeva – tööde nimekirja tuleb lisada väike ikoon, mis näitab, et tööd on väga sarnased. Praegu on nali selles, et teade, et tööd on sarnased, on süsteemis olemas küll, aga teada saamiseks tuleb lahti võtta tööleht või dokument ise, aga kes siis toimetatava teksti uurimisest alustab, kui on tulnud ka äkiline tõlkimine? Nõnda et kui oleks kohe näha, et järjestikused tööd on sarnased, teaks inime alustada toimetamisest ja hoida kõvasti vaeva kokku.
Ühtlasi saan teada, kuidas taolise ettepaneku tegemine peab käima: tuleb saata vahetu ülemuse kaudu! Kahju, et me ei ela Jaapanis, sest siis oleks alla lüüa ka isiklik pitsat. Vahest peaks üles soojendama vana mõtte isiklikust vapist ja laskma trükkida vapiga kirjapaberi?
Tuleb kutse prantsuse keele kursusele. Esmaspäeva hommikul kell kaheksa. Ilmselt tekib selle järel tunne, et peagi on nädalavahetus. Näis, kes õpetajaks antakse.
Amazoni ja siinmaa postiteenistuse andmeil saabus minu viimatine amazon.de pakk siinmaa postiteenistuse valdusse 18. veebruaril ehk üle kahe nädala tagasi, aga seni ma pakiteadet saanud ei ole. Amazoni hinnangul olnuks tagumine päev pakk kätte saada 23. veebruaril. Õiendan. Saan õhtuks telefoni teel teada, et ega pakki siiamaale üldse tulnud ei olegi, küsigu ma Amazonist, kuhu see jäänud. Nõnda et kaevan amazon.de lehelt välja klienditeeninduse (see on keerukas, kuigi mitte nii keerukas kui midagi leida tööl siseveebist) ja kirjutan meili (paljude vigadega, mu saksa grammatika on õudne, aga ma ei viitsi Google Translatorit kasutada). Paljude aastate vältel on Amazonist tulnud seinatäis raamatuid, seekord siis esimene kord, kus pakk kadunud. Õigupoolest ka esimene kord, kui neilt ostan midagi muud kui raamatuid või plaate.
Õhtu lõpetab pöörane komöödia ehk ajulage „teadlased päästavad maailma teooriaga, millest keegi aru ei saa, filmitegijad kõige vähem”-konveieri järjekordne taies Quantum Apocalypse (2010). Kui seda seltskonnas vaadata, peab tegema vahepeal hingetõmbepause, lakkamatu naeru tõttu. IMDb-s on film saanud tervenisti kolm punkti (NB! see on keskmine hinne). Samast saab teada, et see on pool aastat tagasi lõbustanud elukafilmi lähedane sugulane – mõlemad on tootnud sama telekanal (Sci-Fi Channel). Kunagises töökohas oli jutukas töökaaslane, kes vaatas sarnaseid kanaleid, suurt midagi aru saamata, ja siis oma muljeid järgmine päev kohvinurgas jagas. Kohvinurga seinad aga ei ulatanud laeni ja seda kuldaväärt juttu kostis üle kogu kontori. Sealt saanuks mitme romaani ainese.
Eilse tööõnnetuse konstruktiivse tulemina teen itiosakonnale ettepaneku, kuidas muuta ühe väikese ikooniga tõlkehaldusprogramm paremaks ja säästa meie vaeva – tööde nimekirja tuleb lisada väike ikoon, mis näitab, et tööd on väga sarnased. Praegu on nali selles, et teade, et tööd on sarnased, on süsteemis olemas küll, aga teada saamiseks tuleb lahti võtta tööleht või dokument ise, aga kes siis toimetatava teksti uurimisest alustab, kui on tulnud ka äkiline tõlkimine? Nõnda et kui oleks kohe näha, et järjestikused tööd on sarnased, teaks inime alustada toimetamisest ja hoida kõvasti vaeva kokku.
Ühtlasi saan teada, kuidas taolise ettepaneku tegemine peab käima: tuleb saata vahetu ülemuse kaudu! Kahju, et me ei ela Jaapanis, sest siis oleks alla lüüa ka isiklik pitsat. Vahest peaks üles soojendama vana mõtte isiklikust vapist ja laskma trükkida vapiga kirjapaberi?
Tuleb kutse prantsuse keele kursusele. Esmaspäeva hommikul kell kaheksa. Ilmselt tekib selle järel tunne, et peagi on nädalavahetus. Näis, kes õpetajaks antakse.
Amazoni ja siinmaa postiteenistuse andmeil saabus minu viimatine amazon.de pakk siinmaa postiteenistuse valdusse 18. veebruaril ehk üle kahe nädala tagasi, aga seni ma pakiteadet saanud ei ole. Amazoni hinnangul olnuks tagumine päev pakk kätte saada 23. veebruaril. Õiendan. Saan õhtuks telefoni teel teada, et ega pakki siiamaale üldse tulnud ei olegi, küsigu ma Amazonist, kuhu see jäänud. Nõnda et kaevan amazon.de lehelt välja klienditeeninduse (see on keerukas, kuigi mitte nii keerukas kui midagi leida tööl siseveebist) ja kirjutan meili (paljude vigadega, mu saksa grammatika on õudne, aga ma ei viitsi Google Translatorit kasutada). Paljude aastate vältel on Amazonist tulnud seinatäis raamatuid, seekord siis esimene kord, kus pakk kadunud. Õigupoolest ka esimene kord, kui neilt ostan midagi muud kui raamatuid või plaate.
Õhtu lõpetab pöörane komöödia ehk ajulage „teadlased päästavad maailma teooriaga, millest keegi aru ei saa, filmitegijad kõige vähem”-konveieri järjekordne taies Quantum Apocalypse (2010). Kui seda seltskonnas vaadata, peab tegema vahepeal hingetõmbepause, lakkamatu naeru tõttu. IMDb-s on film saanud tervenisti kolm punkti (NB! see on keskmine hinne). Samast saab teada, et see on pool aastat tagasi lõbustanud elukafilmi lähedane sugulane – mõlemad on tootnud sama telekanal (Sci-Fi Channel). Kunagises töökohas oli jutukas töökaaslane, kes vaatas sarnaseid kanaleid, suurt midagi aru saamata, ja siis oma muljeid järgmine päev kohvinurgas jagas. Kohvinurga seinad aga ei ulatanud laeni ja seda kuldaväärt juttu kostis üle kogu kontori. Sealt saanuks mitme romaani ainese.
4.3.10
N, 1230. päev: kevadine päikesepaiste
Märgin tööjuures rühma puhkusi omale kalendrisse (et teaks, mis päevi vabaks võtta enam ei saa) ja avastan, et rühma ametlikus puhkusetabelis on märgitud vabaks aprilli viimane reede (30. IV), mis tegelikult on tööpäev. Üleeile koosolekul keegi just mainis, et vat kui tore, siis on kolm vaba päeva järjest. Koosolekul leidsime ka teise vea, et vabaks oli märgitud ka märtsi viimane reede (õigemini märtsi viimane nädalavahetus oli kalendris nihutatud reedele ja laupäevale), kellelgi meist, kes siis vabu päevi tahtis, oli vaja seega taotleda muudatust.
Vabad päevad kinnitatakse ära.
Täna särab pilvitus taevas suur päike. Kui päike töölauale paistab, laadin selle valgel kella, mille aku peaks saama nii täis, et läheb või lõhki. Huvitav, ma ei ole proovinudki, kas on tõsi kasutusjuhendis väidetu, et kell käib pimedas kolm päeva ja jätab siis osutid seisma ning hiljem uuesti valguse kätte jõudes keerab osutid jälle õigeks.
* * *
No jaa, see juhtus jälle. Üles on antud toimetada ja tõlkida ning ma alustasin tõlkimisest (sest see võtab kauem aega) ja alles siis, kui see valmis, märkasin töölehelt, et tekst on praktiliselt sama kui toimetatavas tekstis... Seega järgneb toimetamine vanal üliheal kopipeistimeetodil, kus ühendatakse tõlkija ja minu tõlke parimad pooled.
* * *
Vahel tundub, et maailma parim koht millegi, näiteks vajalike vormide peitmiseks on asutuse siseveeb.
Vabad päevad kinnitatakse ära.
Täna särab pilvitus taevas suur päike. Kui päike töölauale paistab, laadin selle valgel kella, mille aku peaks saama nii täis, et läheb või lõhki. Huvitav, ma ei ole proovinudki, kas on tõsi kasutusjuhendis väidetu, et kell käib pimedas kolm päeva ja jätab siis osutid seisma ning hiljem uuesti valguse kätte jõudes keerab osutid jälle õigeks.
* * *
No jaa, see juhtus jälle. Üles on antud toimetada ja tõlkida ning ma alustasin tõlkimisest (sest see võtab kauem aega) ja alles siis, kui see valmis, märkasin töölehelt, et tekst on praktiliselt sama kui toimetatavas tekstis... Seega järgneb toimetamine vanal üliheal kopipeistimeetodil, kus ühendatakse tõlkija ja minu tõlke parimad pooled.
* * *
Vahel tundub, et maailma parim koht millegi, näiteks vajalike vormide peitmiseks on asutuse siseveeb.
3.3.10
K, 1229. päev: miks ma ei ole hiromant ehk imekaru
Mu toimetusest on leitud viga ja pean seletama, kas kriitika on asjakohane. Vastan, et originaalis oli A ja B vahel tehtud vahet ning tõlkes oli samuti A ja B (sest ega me saa olla targem kui originaal, mis ütleb, et A on A ja B on B), aga kui kliendi arust on A = B, siis tore on, saab muudkui targemaks. Ehk siis seleta viisakalt, miks ma ei ole osanud taibata seda, mida ma ei tea. „Kas keegi ei tulnud samale mõttele kui mina?” armastas öelda meie kõige vihatum õppejõud, keda me vihkasime nii metsikult, et täitsa tõsiselt plaanisime ametlikult taotleda tema väljavahetamist.
Muidugi on see kiire teade tulnud pika nädalavahetuse esimesel päeval (ja ma pole seda pärast enam näinud, ilmselt kustutasin eile avamata ära) ja poolülemus helistab; saadan ära ja helistab uuesti, et kuhu vastus jäänud; saadan jälle.
Lõuna paiku käib majas klassitäis itaalia koolilapsi, kes sõeluvad fuajees. Andmed selle kohta, kas nad turvamehest ka kaugemale saavad, puuduvad.
Kohalik leht kirjutab, et politsei olla öösel ehtevargaid taga ajanud ja ühe suisa maha lasknud. Sellest kirjutavad lehed veel kaua.
Muidugi on see kiire teade tulnud pika nädalavahetuse esimesel päeval (ja ma pole seda pärast enam näinud, ilmselt kustutasin eile avamata ära) ja poolülemus helistab; saadan ära ja helistab uuesti, et kuhu vastus jäänud; saadan jälle.
Lõuna paiku käib majas klassitäis itaalia koolilapsi, kes sõeluvad fuajees. Andmed selle kohta, kas nad turvamehest ka kaugemale saavad, puuduvad.
Kohalik leht kirjutab, et politsei olla öösel ehtevargaid taga ajanud ja ühe suisa maha lasknud. Sellest kirjutavad lehed veel kaua.
2.3.10
T, 1228. päev: siin kihab kui mesilastarus, siin virgad on kõikide käed
Nagu ikka puhkuse järel, isegi kui see kestis ainult mõne päeva, on töötegemine takkus, seepärast on hea, et täna mingit kulmudel käimist ei ole, vaid on rahulikku tõlkimist-toimetamist ja ainult üks koosolek, seegi konstruktiivne ja rahulik.
Laadin päikesepaistel kella, millel on halb omadus mitte täpsuda, kui aku tühi. Keskpäeva paiku on akud täis, aga pika täpsekskeeramise järel arvab, et on alles 1. märtsi õhtu. Huvitav, kui kaugel on Amazoni pakk vanale kellale uue korpusega, mis pidi saabuma eelmisel teisipäeval?
Tuleb kutse prantsuse keele 9. kursusele. Protestin, et esiteks jäi mul 8. kursus pooleli ja teiseks, kui juba üle jõu käis 8. kursus, siis kuidas saaksin hakkama 9. kursusega? Toanaaber imestab seepeale, et huvitav oleks, kui kaugele niimoodi pääseks üldse midagi tegemata, kui aga istuks tööl laua taga, kursustel ei käiks, aga ainus, mis edeneb, oleks personaliosakonna ettekujutus, kui kaugel inimene juba olla võiks. Mis meenutab, kuidas mu isa olla kunagi emalt küsinud: „Kuule, mis klassis õige meie lapsed käivad?”
Õhtul on kellale mõistus pähe tulnud ja ta on ennast õigeks keeranud.
Laadin päikesepaistel kella, millel on halb omadus mitte täpsuda, kui aku tühi. Keskpäeva paiku on akud täis, aga pika täpsekskeeramise järel arvab, et on alles 1. märtsi õhtu. Huvitav, kui kaugel on Amazoni pakk vanale kellale uue korpusega, mis pidi saabuma eelmisel teisipäeval?
Tuleb kutse prantsuse keele 9. kursusele. Protestin, et esiteks jäi mul 8. kursus pooleli ja teiseks, kui juba üle jõu käis 8. kursus, siis kuidas saaksin hakkama 9. kursusega? Toanaaber imestab seepeale, et huvitav oleks, kui kaugele niimoodi pääseks üldse midagi tegemata, kui aga istuks tööl laua taga, kursustel ei käiks, aga ainus, mis edeneb, oleks personaliosakonna ettekujutus, kui kaugel inimene juba olla võiks. Mis meenutab, kuidas mu isa olla kunagi emalt küsinud: „Kuule, mis klassis õige meie lapsed käivad?”
Õhtul on kellale mõistus pähe tulnud ja ta on ennast õigeks keeranud.
1.3.10
E, tagasisõit ehk „Jääaeg: suur sula”
Kahe sõidu- ja kolme puhkepäevaga pikk ja ebaproduktiivne nädalavahetus. Kavatsesin viie päevaga
Vaatasin ära filmid ルパン三世 カリオストロの城 (1979), milles palju hilisematele filmidele viitavat, ja suurepärase 天空の城ラピュタ (1986), millega on kõik seni plaadil ilmunud Studio Ghibli Hayao Miyazaki filmid nähtud (uusim film, 崖の上のポニョ (2008) ilmub plaadil juunis, nii et Miyazaki-fänni-rahvas, rõõmusta). Samuti uuesti filmi ホーホケキョとなりの山田くん (1999), mille teinud Isao Takahata (kellele Miyazaki pannud hoopis suupärasema hüüdnime Paku-san [mis tulnud sellest, et Takahata-san jäänud hommikuti stuudiosse peaaegu hiljaks ja siis alati kohalejõudnuna lõõtsutas: paku-paku]) ja mida on ikka tore vaadata.
Nädalavahetuse uudis sellest, kuidas Misso ajaloohuvilised ehitasid lumest Tiigri, sai mudeliehitajatest sõbrad elevile. Pildi kohta kiideti, et näeb välja peaaegu nagu talvemaalingus ehtne tank.
Filmide mõju sõnavarale: nii kui olümpias näidati Kanada iluuisutajaid, lipsas huulile küsimus What would Brian Boitano do?
* * *
Nagu kunagi siin blogis mainitud, ennustati lapsepõlves maalt raamatukogust leitud tehnikasaavutuste-teemalises raamatus (u 1955), et poole sajandi pärast jõuab mis tahes punkti maakeral ühe ööpäevaga. Tagasisõit näitas, et aastal 2010 kulub linnulennul 1656 km vahemaa uksest ukseni läbimiseks veel 14 tundi ehk seitse korda rohkem.
Võsalennujaama uus hoone on ehtne säästulennujaam! Vetsus nagi ei ole ja disain, millega maailma kõigis lennujaamades peaks üles leidma õige vetsu, lõpeb koridoris. Säästuprojekteerija ergonoomia- ja logistikaoskused näikse olevat puudulikud: kas varem olete näinud ootesaali, kust tuleb lennukile minekuks tulla tagasi fuajeesse (st mitte minna otse edasi)? Lennulepääsu oodatakse pimedas madalas uberikus. Odav oli lennujaam kahtlemata, aga vaadake, ükskord lõpeb majandussurutis ära ja siis on heade mõtete linna sihuke õhuvärav lausa häbiks...
Esimene lennuk on YL-BAS, mis väljalennu hetkel mootorid hoopis seisma paneb ja pardaarvutit resetib. See kestab 25 minutit. Mu paremal käel üle vahekäigu istub keegi nagu lennundusspetsialist, kes kogu see aeg (pluss kogu lennu- ja ruleerimisaeg) valju häälega kommenteerib (ja platsil seismise ajal ka kinnitab, et talle tundub, et lähme täna õhtuks bussiga; aga ta tunneb valesti). Paar korda mõtlen, et äkki peaks paanika tekitamise pärast noomima, aga loobun, et mis ma ikka tüli norin, ja hiljem, et muidu vestlusse sekkuma, näiteks parandama tema segaseid selgitusi uuele tuttavale. See ei saa aru ja küsib veidraid küsimusi, millest omakorda aru ei saa noor lennundusspetsialist ise, jättes näiteks selgitamata, miks on vaja teada lennuki kiirust just õhu suhtes (ehk miks lennukiiruse teadasaamiseks ei kasutata GPSi). Tema selgituse järgi mõõdetakse lennuki kiirust õhurõhu muutumise järgi – vestluskaaslase pikk mõtlik vaikus (ilmselt üritab ta välja mõelda, kuidas see käib); tegelikult mõõdetakse Pitot' toruga mitte õhurõhu muutumist, vaid õhurõhu dünaamilise ja staatilise väärtuse vahet. Kui Eesti lennuliine kavandavad sellised inimesed, ei ole midagi imestada, miks Tartust (kus on rahvusvaheline lennuväli) Kuressaarde (kus on rahvusvaheline lennuväli) ega koguni Tallinna (kus on päris uhke rahvusvaheline lennuväli) lennukit ei käi.
Riia lennujaamas on erakordne nähtus, mida ei ole näinud juba aastaid: vetsusabad. Peale selle on terminal pime, umbne ja rahvast täis. Wifi on, aga ei ühendu. Reisijad eeldavad, et ma kõnelen vene või läti keeles. Põhiline kõneldav keel on vene keel.
Teine lennuk on YL-BBX. Ka selle väljalend hilineb; lend ise on sündmusteta. Kohale jõuab 20 minutit sõiduplaanist maas. Mu kott saabub lindile umbes kuuendana, aga käik 2. terminalist raudteejaama võtab 15 minutit. Vaja oleks poole vähem. Tahtmata rännata tundmatuid radu pidi osaliselt bussiga, ootan järgmist otserongi. Ligi kaks tundi ootan. Wifi on 8 €/h.
Kui hommikul resetiti lennuki arvutit, siis pärastlõunal tehakse sama veduri arvutiga. Muidugi seisu ajal, mis toimub tundmatus teivasjaamas. Saadan sellest erakordsest seiklusest paljudele sõnumi, et mõelge, hommikul lennuk ja õhtul vedur! Aga kui Läti lennuki resettimine kestis 25 minutit, kestab Saksa veduri resettimine ainult 2, nõnda et mul ei ole sõnum veel valmiski, kui juba edasi sõidame. Kohe käänaku taga on kuulus Loreley kalju.
Sellest pisutisest hilinemisest hoolimata jõuan ümberistumisel käia läbi võileivaletist ja osta omale sama toreda pikkpoisivõileiva nagu sealt jaamast alati.
Teises rongis on sõitjaid vähe ja viimased poolteist tundi ma põhiliselt magan.
Nädalavahetusel ongi lõõtsunud hirmus torm – korteriukse tagusel käigurõdul on oksatükke ja suur kuusekäbi. Nali selles, et majatagusel nõlval kasvab jah puid, kuid kuuski ei ole ma varem märganud.
- valmis kirjutada artikli
- valmis kirjutada lõbutõlke mustandi
- valmis kirjutada prantsuskeelse meili
- läbi kommenteerida kolme juhendatava lõputöö vahepeal valminud osa
- teha palju lumepilte,
Vaatasin ära filmid ルパン三世 カリオストロの城 (1979), milles palju hilisematele filmidele viitavat, ja suurepärase 天空の城ラピュタ (1986), millega on kõik seni plaadil ilmunud Studio Ghibli Hayao Miyazaki filmid nähtud (uusim film, 崖の上のポニョ (2008) ilmub plaadil juunis, nii et Miyazaki-fänni-rahvas, rõõmusta). Samuti uuesti filmi ホーホケキョとなりの山田くん (1999), mille teinud Isao Takahata (kellele Miyazaki pannud hoopis suupärasema hüüdnime Paku-san [mis tulnud sellest, et Takahata-san jäänud hommikuti stuudiosse peaaegu hiljaks ja siis alati kohalejõudnuna lõõtsutas: paku-paku]) ja mida on ikka tore vaadata.
Nädalavahetuse uudis sellest, kuidas Misso ajaloohuvilised ehitasid lumest Tiigri, sai mudeliehitajatest sõbrad elevile. Pildi kohta kiideti, et näeb välja peaaegu nagu talvemaalingus ehtne tank. Filmide mõju sõnavarale: nii kui olümpias näidati Kanada iluuisutajaid, lipsas huulile küsimus What would Brian Boitano do?
* * *
Nagu kunagi siin blogis mainitud, ennustati lapsepõlves maalt raamatukogust leitud tehnikasaavutuste-teemalises raamatus (u 1955), et poole sajandi pärast jõuab mis tahes punkti maakeral ühe ööpäevaga. Tagasisõit näitas, et aastal 2010 kulub linnulennul 1656 km vahemaa uksest ukseni läbimiseks veel 14 tundi ehk seitse korda rohkem.
Võsalennujaama uus hoone on ehtne säästulennujaam! Vetsus nagi ei ole ja disain, millega maailma kõigis lennujaamades peaks üles leidma õige vetsu, lõpeb koridoris. Säästuprojekteerija ergonoomia- ja logistikaoskused näikse olevat puudulikud: kas varem olete näinud ootesaali, kust tuleb lennukile minekuks tulla tagasi fuajeesse (st mitte minna otse edasi)? Lennulepääsu oodatakse pimedas madalas uberikus. Odav oli lennujaam kahtlemata, aga vaadake, ükskord lõpeb majandussurutis ära ja siis on heade mõtete linna sihuke õhuvärav lausa häbiks...
Esimene lennuk on YL-BAS, mis väljalennu hetkel mootorid hoopis seisma paneb ja pardaarvutit resetib. See kestab 25 minutit. Mu paremal käel üle vahekäigu istub keegi nagu lennundusspetsialist, kes kogu see aeg (pluss kogu lennu- ja ruleerimisaeg) valju häälega kommenteerib (ja platsil seismise ajal ka kinnitab, et talle tundub, et lähme täna õhtuks bussiga; aga ta tunneb valesti). Paar korda mõtlen, et äkki peaks paanika tekitamise pärast noomima, aga loobun, et mis ma ikka tüli norin, ja hiljem, et muidu vestlusse sekkuma, näiteks parandama tema segaseid selgitusi uuele tuttavale. See ei saa aru ja küsib veidraid küsimusi, millest omakorda aru ei saa noor lennundusspetsialist ise, jättes näiteks selgitamata, miks on vaja teada lennuki kiirust just õhu suhtes (ehk miks lennukiiruse teadasaamiseks ei kasutata GPSi). Tema selgituse järgi mõõdetakse lennuki kiirust õhurõhu muutumise järgi – vestluskaaslase pikk mõtlik vaikus (ilmselt üritab ta välja mõelda, kuidas see käib); tegelikult mõõdetakse Pitot' toruga mitte õhurõhu muutumist, vaid õhurõhu dünaamilise ja staatilise väärtuse vahet. Kui Eesti lennuliine kavandavad sellised inimesed, ei ole midagi imestada, miks Tartust (kus on rahvusvaheline lennuväli) Kuressaarde (kus on rahvusvaheline lennuväli) ega koguni Tallinna (kus on päris uhke rahvusvaheline lennuväli) lennukit ei käi.
Riia lennujaamas on erakordne nähtus, mida ei ole näinud juba aastaid: vetsusabad. Peale selle on terminal pime, umbne ja rahvast täis. Wifi on, aga ei ühendu. Reisijad eeldavad, et ma kõnelen vene või läti keeles. Põhiline kõneldav keel on vene keel.
Teine lennuk on YL-BBX. Ka selle väljalend hilineb; lend ise on sündmusteta. Kohale jõuab 20 minutit sõiduplaanist maas. Mu kott saabub lindile umbes kuuendana, aga käik 2. terminalist raudteejaama võtab 15 minutit. Vaja oleks poole vähem. Tahtmata rännata tundmatuid radu pidi osaliselt bussiga, ootan järgmist otserongi. Ligi kaks tundi ootan. Wifi on 8 €/h.
Kui hommikul resetiti lennuki arvutit, siis pärastlõunal tehakse sama veduri arvutiga. Muidugi seisu ajal, mis toimub tundmatus teivasjaamas. Saadan sellest erakordsest seiklusest paljudele sõnumi, et mõelge, hommikul lennuk ja õhtul vedur! Aga kui Läti lennuki resettimine kestis 25 minutit, kestab Saksa veduri resettimine ainult 2, nõnda et mul ei ole sõnum veel valmiski, kui juba edasi sõidame. Kohe käänaku taga on kuulus Loreley kalju.
Sellest pisutisest hilinemisest hoolimata jõuan ümberistumisel käia läbi võileivaletist ja osta omale sama toreda pikkpoisivõileiva nagu sealt jaamast alati.
Teises rongis on sõitjaid vähe ja viimased poolteist tundi ma põhiliselt magan.
Nädalavahetusel ongi lõõtsunud hirmus torm – korteriukse tagusel käigurõdul on oksatükke ja suur kuusekäbi. Nali selles, et majatagusel nõlval kasvab jah puid, kuid kuuski ei ole ma varem märganud.
Subscribe to:
Posts (Atom)
