Hommikul pisutine koristamine (maja prügikast oli õhtul tühi), siis linnast läbi lennujaama. Piletid on seekord paberil ja toekas raamatus; registreerimisel muidugi lapatakse läbi ainuks kaks pealmist ja tahetakse mu kott saata Riiga. F. lennuvälja kell on kolm-neli minutit taga; huvitav, kas neil on kogu lennujaamas üks kellasüsteem ja mis saab, kui valet kellaaega kasutab ka lennujuhtimine?
Taani lennukis istub minust kummalgi pool meesterahvas, kes omavahel üle minu juttu ajavad; väga häiriv. Üks neist on kas söönud või suitsetanud sitta või muidu pussutab võigast lehka. Ka selle lennuki lennusaatja on Sue White'i õde; ei tea, kas see on mingi uus trend vä? Teisalt Taani lennukis oleks eelduspärane kohata nn Leni Riefenstahli meigiga lennusaatjaid, aga no rasked ajad, rasked ajad.
Ümberistumise kassas on kolm kurba lätlast, vahest piltnikke, sest kahe kott näib olevat fotokott ja ühel on täpselt samasugune fotoseljakott kui mul.
Saan mõlema järgmise lennu pardakaardid. Tagasilennul hakkab juhtuma trikke, juhul kui Berliinis on vaja pardakaarti, sest maandumise ja tõusu vahel on ainult kolmveerand tundi, millest umbes veerand tundi kulub ühest lennukist väljatulekule ja pool teisele pealeminekule. Tundmatu terminal kah, õhtul. Vat ei tea, mis kaalutlustel viimase lennu firma sõiduplaani nihutas; kas lendurid tahavad varem koju? (Mis neil on seal kodus?)
Kopenhaagenis on mitu tundi aega; leian wifi-sildi, saan ühenduse mingi väga eksklusiivse võrguga (lennuvälja Hiltoni luksnumbrite omaga), aga et sellesse on autoriseerimiseks vaja kirjutada nimi ja toanumber, siis tuleb otsida muid võrke. Üks võrk on nime järgi tasuta, aga sinna sisse muidugi ei pääse. Internetiühendus Taanis inimõigus veel ei ole ja kui nad selle eest 80 DKK/4 h koorivad, siis ei tule kah.
Aga kui ma, arvuti süles, istun, tuleb mult küsima ameeriklane, kas siin on wifit (wifi-sildid on toolidega kavalasti ära varjatud), ja siis ta istub kahe meetri kaugusele ja et tal kõrvaklappe ei ole, kuulen ma ära kõik selle mesijutu, mida ta ameerika naine (ilmselt veel mitte tema päris naine) talle skaibis ajab. Onu ise hoiab arvutit suu juures ja tema juttu ma ei kuule.
Läpaka aku kulub kahtlaselt ruttu, kuni avastan, et eks ma ole peale jätnud muidu pilditöötluseks olnud võimalikult heleda ekraani. Lülitan ümber ja ennäe! Safti tuleks nagu juurde.
Lend CPH-RIX kulgeb tulevase ooperilaulja-helilooja saatel. Ta leiutab rohkesti uusi rütme ja meloodiaid, mis lõhestavad kõigi reisijate trumminahku iga paari sekundi tagant. Lätlane ta ei ole, nagu selgub pärast lennuväljabussis. Minu kõrval istub keegi umbes nagu taani ärimees, uurib lehest börsiteateid. Hämmastav, kuidas mu kott eesmise tooli alla ära mahub. Esimesel lennul oli väga palju jalaruumi, sest koht juhtus olema väljapääsu (või peaksin äkki kirjutama „väljakäigu”, meenutades ukse pool istunud isiku levitatud lehka) juures ja mantel ning kott kästi ära panna üles kappi. Kapisuu oli selgelt 4 cm kitsam kui mu kott, aga et mu kott on täpselt lubatud mõõtmetega, siis teadsin teda kappi mahtuvat ja tuli lihtsalt suruda. Kapp andis päris kenasti painduma ja kui kott sees, siis läks ava normaalsesse suurusesse tagasi; välja tuli samuti kapi ukseava painutades, aga kergemini).
Riiga maandumine on muide pehmeim, mida ma kunagi tundnud, õigemini Fokker 50 rataste mahapaneku momenti ei ole üldse tunda. Loojangukuma järgi arvestades maandume põhja, st mere poolt, kuhu suunda pärast järgmine lennuk ka tõuseb. Kolmest lätlasest võtterühm väljub lennukist just minu ees, ühel nagu helimehel jookseb kotist mingi juhe järel.
[Suurem kaart] Riia lennujaama katusel on kiitsakate punaste tähtedega RĪGA ja selle taga palju suuremate ning paksemate siniste tähtedega SAMSUNG. Lennuki pealt transiiditsooni viib pikk kitsas trepp. Sildid ja teated on kolmes kohalikus keeles: läti, inglise, vene. Väikelennukite nn bussiterminal on kohas, kuhu minnes satub esiteks vanade passikontrollide vahele ja siis sööklasse. Üle kõige heljub odava lõhnaõli läpatav hais täpselt nagu Tallinna bussijaamas. (Mis kihk on inimestel kallata enda peale kohutavates kogustes haisvaid ollusi? Mida odavam, seda vängem, eksju. Ega ühissõiduk ole teater, kus peente parfüümide segu võib isegi moodustada elamusest teatud osa.) Lennujaama kemps on natuke ajarände efektiga. Enne minu lennukit läheb samast kõrvalt lennuk Turku ja Oulusse; Riia lennuvälja esituses küll algul nagu Oulusse ja siis alles Turku.
Eesti külalennuväli on sama spartalik kui, pakun, sõjaaegne rindelennuväli. Kui lennuk maandumisrajalt ära keerab, näeb aknast, et ega rajal muid tulesid ei olegi kui ääretuled, loodetavasti mitte vastupanuliikujate jalgrattatuled nagu sarjas „'Allo 'Allo!”. Maja ehitus on pooleli, kõik on pime, asula nimesilt on valgustamata, pagasit peab ootama lennuakadeemia uksesiltidega koridoris ja pagas tuuakse õue välisukse juurde (kus kõik inimesed, kes tervelt 50 minutit pidid ilma suitsuta olema, juba usinalt suitsu kisuvad) käru peal. Lennujaama ees ootab üksainus takso.
27.10.09
T, 1129. päev: Norwegian blue
Näen unes, et lennuki väljumisaeg oli muutunud ja ma sain sellest teada voodis lamades (või olin aja veetmiseks läinud magama), nii et ka päriselt ärgates ei tea, kas on õhtu või hommik (näen, et seierid näitavad seitset – mis seitset, mõtlen) ja mis nädalapäev on. TUE on, mitte WED, mil lennuk ootabki.
Tööl sisustab hommikupooliku nelja termini kohta asjatundja seisukoha koostamine ja ühtlustamisettepanekute põhjendamine. Uhh. Mida enam [edasi] läheb kell, tidili-pom, seda imelikumaks läheb tunne, kas ikka jõuan tööd valmis. Google Translatori abil valmib kiri prantuse keele õpetajale, et palun teatagu, mida meilt kontrolltöös tahab. Reedel on nimelt mässavate talumeeste pärast ära jäänud tunni järeletegemine, aga ma peesitan sel ajal Eestis, olles pika nädalavahetuse plaaninud just selle järgi, et 2.11. prantuse keelt ei ole.
Töö saab nõutud määral valmis imelisel ajal kell 19.25, mil ainus pood, kuhu jõuan, on Kirikmäe prisma. Buss tuleb paar minutit tavalisest hiljem, nii et kui kohale jõuan, kuulen juba välisukse vahelt, et kuulutatakse juba, et chères clients, hakkame lõpetama, hakkame lõpetama. Mul tingimata plaanis külakostiks viia šampooni, mida muidugi on saada ka Eestis, aga kardetavasti Punase tänava garaaži toodanguna, sest mõjub miskipärast teisiti. Ja nagu ikka, nagu ikka, on kassasabas minu ees mingi sekeldus ja tuleb kanduda teise sabasse. Prantsuse kultuuri esindajana on Kirikmäe prisma asutus, mille sulgemisaeg tähendab mitte kellaaega, mil ostjad enam siseneda ei saa, nagu Eestis, vaid kellaaega, mil lastakse alla turvavõre ja keegi enam poest välja ei saa. Kui ukse poole kõnnin, on ostukeskuse enamik poode juba pimedad ja lukus, kuigi mu kella järgi on aega veel 3 minutit.
Praegune bussiraamat on Monty Pythoni autobiograafia, kus viis elusolijat liiget ja Graham Chapman haua tagant (tema mälestuste katketena ning elukaaslase, venna ning vennanaise mälestustena) kirjeldavad enda lugu, üpris palju on läbi juba, saab teada massiliselt pisifakte, mida ma varem veel ei teadnud. Peab ostma „Lendava Tsirkuse” DVD. Muide, kui sari lõpuks USAsse jõudis (umbes kuu aega enne, kui Inglismaal pidi hakatama linte kustutama) ja mingi Dallase kanal näitas sarja algupärasena, pooletunniste osade kaupa, siis kanal ABC otsustas aga saated ümber monteerida, et reklaam vahele panna (täpselt nagu seda tegi ETV, kui ETV-s oli veel reklaam), siis kaebasid nad ABC kohtusse ja neil läks kohtus üpris edukalt.
Tööl sisustab hommikupooliku nelja termini kohta asjatundja seisukoha koostamine ja ühtlustamisettepanekute põhjendamine. Uhh. Mida enam [edasi] läheb kell, tidili-pom, seda imelikumaks läheb tunne, kas ikka jõuan tööd valmis. Google Translatori abil valmib kiri prantuse keele õpetajale, et palun teatagu, mida meilt kontrolltöös tahab. Reedel on nimelt mässavate talumeeste pärast ära jäänud tunni järeletegemine, aga ma peesitan sel ajal Eestis, olles pika nädalavahetuse plaaninud just selle järgi, et 2.11. prantuse keelt ei ole.
Töö saab nõutud määral valmis imelisel ajal kell 19.25, mil ainus pood, kuhu jõuan, on Kirikmäe prisma. Buss tuleb paar minutit tavalisest hiljem, nii et kui kohale jõuan, kuulen juba välisukse vahelt, et kuulutatakse juba, et chères clients, hakkame lõpetama, hakkame lõpetama. Mul tingimata plaanis külakostiks viia šampooni, mida muidugi on saada ka Eestis, aga kardetavasti Punase tänava garaaži toodanguna, sest mõjub miskipärast teisiti. Ja nagu ikka, nagu ikka, on kassasabas minu ees mingi sekeldus ja tuleb kanduda teise sabasse. Prantsuse kultuuri esindajana on Kirikmäe prisma asutus, mille sulgemisaeg tähendab mitte kellaaega, mil ostjad enam siseneda ei saa, nagu Eestis, vaid kellaaega, mil lastakse alla turvavõre ja keegi enam poest välja ei saa. Kui ukse poole kõnnin, on ostukeskuse enamik poode juba pimedad ja lukus, kuigi mu kella järgi on aega veel 3 minutit.
Praegune bussiraamat on Monty Pythoni autobiograafia, kus viis elusolijat liiget ja Graham Chapman haua tagant (tema mälestuste katketena ning elukaaslase, venna ning vennanaise mälestustena) kirjeldavad enda lugu, üpris palju on läbi juba, saab teada massiliselt pisifakte, mida ma varem veel ei teadnud. Peab ostma „Lendava Tsirkuse” DVD. Muide, kui sari lõpuks USAsse jõudis (umbes kuu aega enne, kui Inglismaal pidi hakatama linte kustutama) ja mingi Dallase kanal näitas sarja algupärasena, pooletunniste osade kaupa, siis kanal ABC otsustas aga saated ümber monteerida, et reklaam vahele panna (täpselt nagu seda tegi ETV, kui ETV-s oli veel reklaam), siis kaebasid nad ABC kohtusse ja neil läks kohtus üpris edukalt.
Valestilugemised IV: poliitika- ja Savisaare-uudiste eri
Kogutud suvest saati. Eelmine (III) kollektsioon on siin. Igaks juhuks kinnitan kohe ette, et loetelu on ropem veel kui ropp ning näitab, kuidas suurest poliitikast ja kultuurist võivad silmad teha labase nalja.
- Jaan Tätte ja Tiit Pruuli räägivad joomisest
[Jaan Tätte ja Tiit Pruuli räägivad peotule toomisest (ERR)] - Paremäärmuslikust tolmuimejast on õigus lahti öelda
[Pähemääritud tolmuimejast on õigus lahti öelda (PM)] - Kerli Kõiv ja Kristjan Kasearu pannakse loomaaeda
[Kerli Kõiv ja Kristjan Kasearu lähevad loomaaeda (PM)] - USA doonorirünnakus Pakistanile hukkus kümneid mässulisi
[USA droonirünnakus Pakistanile hukkus kümneid mässulisi (PM)] - Õllesummeril kirikut mullusest vähem
[Õllesummeril rikuti korda mullusest vähem (PM)] - Varguste arv on Tõrvas kuritegevuse languse meepott
[Varguste arv on tõrvaks kuritegevuse languse meepotis (PM)] - Kalvi Pukka: raudteeohtlikkus on Edelaraudtee prioriteet
Teine katse:
Kalvi Pukka: raudteereostus on Edelaraudtee prioriteet
[Kalvi Pukka: raudteeohutus on Edelaraudtee prioriteet (PM)] - Botaanikaaia roosid peavad sünnipäeva. Teiste seas õitseb ka Savisaar!
[Botaanikaaia roosid peavad sünnipäeva. Teiste seas õitseb ka Peaminister Savisaar! (PM)] - Galerii: Merkeli ja Medvedevi kohtumine aias
[Galerii: Merkeli ja Medvedevi kohtumine algas (PM)] - Ando Kiviberg: pärimusmuusika on õige
[Ando Kiviberg: pärimusmuusika on kõigile (PM)] - Mustlased ründavad T-särke kandvaid mehi
[Musträstad ründavad T-särke kandvaid mehi (PM)] - Viimase nädalaga lisandus kuus uue Ansipi juhtu
[Viimase nädalaga lisandus kuus uue gripi juhtu (PM)] - Ene Ergma hindab Kosmosemutte kõrgelt
[Ene Ergma hindab kosmonaute kõrgelt (PM)] - Õiguskantsler: kus oli Kadri Simson juunis?
[Kadri Simson: kus oli õiguskantsler juunis? (PM)] - Eesti kaotas Uus-Meremaale allveearendaja
[Eesti kaotas Uus-Meremaale avaveerandaja (PM)] - USA transpordilennukid viivad ecstasy-varustuse Afganistani
[USA transpordilennukid viivad Estcoy-E varustuse Afganistani (PM)] - Üleskutse: räägi oma kogemustest karateega
[Üleskutse: räägi oma kogemustest erateega (PM)] - Lollid on kõige targemad
[Kollid on kõige targemad koerad (PM)] - SEB: Eestil on revanšistlik šanss euro kasutuselevõtuks
[SEB: Eestil on realistlik šanss euro kasutuselevõtuks (EPL)] - Linnud on olemas
[Linnud on teel lõunasse (PM)] - Sõjapidamine raskel ajal ei kehti
[Sõnapidamine raskel ajal ei kehti (EPL)] - Meestesaak jäi tänavu kesiseks
[Meesaak jäi tänavu kesiseks (PM)] - Merkel on 10 aasta pärast endiselt ilus, tark ja seksikas
[Merca 10 aasta pärast: endiselt ilus, tark ja seksikas (PM)] - Ameerika laev lükkas spordihalli
[Ameerika laev lükkas spordihalli / avapeo valimiste eelõhtule (PM)] - Kitsemüüjad langetasid hindu
[Kütusemüüjad langetasid hindu (PM)] - 10 lauset, mis lapsevihkaja ihale ajavad
[10 lauset, mis lapseihkaja vihale ajavad (PM)] - Kuradid kavandavad rakette
[Venemaa loobus Kalinigradi kavandatud rakettidest (PM)] - Erootiline reis kaubalaevaga üle Atlandi
[Eksootiline reis kaubalaevaga üle Atlandi (PM)] - hat crimes
[hate crimes] - Kassi blogi pidamine aitab õpetaja aega säästa
[Klassi blogi pidamine aitab õpetaja aega säästa (PM)] - Endine sõnastikumeister jäi dopinguga vahele. Kristus - kaheaastane võistluskeeld!
[Eesti kergejõustikumeister jäi dopinguga vahele. Karistus - kaheaastane võistluskeeld! (PM)] - Parts päästis valitsuses lapsed mõrtsuka käest
[Parts päästis valitsuses lapsed maksukärpest (PM)] - Noored jõid ministriga
[Noored talendid jõid ministriga õunakokteili (Tartu PM)] - Kaitseministeeriumis puhkes krooniline liftiskandaal
[Kaitseministeeriumis puhkes koomiline liftiskandaal (EPL)] - Savisaar lubab pensionärid kehaliselt rahuldada
[Savisaar lubab pensionäride rahalist toetust kahekordistada (PM)] - Kärbse võib jätta Eesti Televisioonita
[Kärbe võib jätta Eesti Eurovisioonita (PM)] - Valga rong hakkab sõitma Narva
[Valga rong hakkab sõitma harva (PM)] - Päästjad taltsutasid Pärnu
[Päästiad taltsutasid Pärnu / kesklinnas tulekuradit (Pärnu PM; jah, just „päästiad”)] - Pevkur: kooparavimid viivad ravimite hinnad alla ka Eestis
[Pevkur: koopiaravimid viivad ravimite hinnad alla ka Eestis (PM)] - Vastab kõõmas doktor: kuidas arterist lahti saada?
[Vastab doktor Arter: kuidas kõõmast lahti saada? (PM)] - Riigikogulane Sarapuu ületas miljonikroonise Moskvitšiga kiirust
[Riigikogulane Sarapuu ületas miljonikroonise Mercedesega kiirust (PM)] - „Kesknädal” ähvardab laussaju ja lörtsiga
[Kesknädal ähvardab laussaju ja lörtsiga (PM)] - Politsei alaealised on alkoholilembesed
[Politsei: alaealised on alkoholilembesed (PM)] - Nordea: tõenäoliselt Eesti ei saa 2011 eurot [kahte tuhandet ühteteist eurot]. Kurat: kui on tahtmist eurole üle minna, tuleb eelarvega veel tegeleda!
[Nordea: tõenäoliselt Eesti ei saa 2011 eurot [nii oligi!]. Kraft: kui on tahtmist eurole üle minna, tuleb eelarvega veel tegeleda! (PM)] - Tiblasid loetakse sügisel
[Tibusid loetakse sügisel (blogipostituse pealkiri)] - Vahur Kraft sai uue nime
[Vahur Kraft sai uue kabineti (PM)] - Ansip ja Güberkaitse rääkisid majanduskriisi teemal
[Ansip ja Grybauskaite rääkisid majanduskriisi teemal (PM)] - Päeva pilt: Mart Viisitamm jagas mustal turul rahakotte
[Päeva pilt: Mart Viisitamm jagas turul rahakotte (PM)] - Uuring: isegi kambaga on raske Savisaare kamba vastu astuda
[Uuring: isegi kambaga on raske Savisaare erakonna vastu astuda (PM)] - Have a nice wee.
[Have a nice we. (reedeõhtusest töömeilist)] - Mongolite ohjeldamise seadus sai võimuliidult rohelise tule
[Monopolide ohjeldamise seadus sai võimuliidult rohelise tule (PM)] - ...partei tahab algatada vandenõu...
[...partei tahab algatada eelnõu... (blogipostitusest)] - Viru Keskuse katus kukkus viiendiku
[Viru Keskuse käive kukkus viiendiku (PM)] - Kohtus hääletanu kahtlustas võltsingut
[Kodus hääletanu kahtlustas võltsingut (PM)] - Pärnu koolis evakueeriti õpilased munahaisu tõttu
[Pärnu koolis evakueeriti õpilased mädamunahaisu tõttu (PM)] - SEB juht laekub Ukrainasse
[SEB juht lahkub Ukrainasse (PM)] - Superlitsita jäänud Loeb Abu Dhabis ei sõida
[Superlitsentsita jäänud Loeb Abu Dhabis ei sõida (PM)] - Lang ei välista Estonia uut hukkumist
[Lang ei välista Estonia huku uut uurimist (PM)] - Valimisliit korjas kampaania jaoks 10 000 marja ja seent
Teine katse:
Valimisliit korjas kampaania jaoks 10 000 tonni marju ja seeni
[Valimisliit korjas kampaania jaoks 10 000 krooni eest marju ja seeni (PM)] - Oma ohvriteks valib ta üksikud vanemad naisterahvad, kelle käest ta rebib käekoti ja põgeneb ida suunas.
[Oma ohvriteks valib ta üksikud vanemad naisterahvad, kelle käest ta rebib käekoti ja põgeneb, teatati Ida politseiprefektuuri Rakvere politseiosakonnast. (EPL)] - Tarbijakaitse hoiatab tasulise kitarri eest
[Tarbijakaitse hoiatab tasulise mobiili-virvarri eest (PM)] - Atria keeduvorstiga läheb paksemaks
[Atria muutis keeduvorsti viilu paksemaks (PM)] - Politsei tabas Eestis kanaari linde võltsinud jõugu
[Politsei tabas Kanaari saartel Eesti passe võltsinud jõugu (PM)] - Tartumaal tarastati haruldane kopphari
[Tartumaal varastati haruldane kopphari (PM)]
26.10.09
E, 1128. päev: välk, pauk ja suur auk Lätimaal
Lätis on päeva uudis libameteoriit, aga siinkandis see, et kuskilt on ära karanud suur kaslane ja luusib linnalähedases metsas ringi. Muidugi on teda näinud üksainus inimene ja Teraskodu loomaaed, kust ta väideti ära karanud olevat, kinnitab ajalehe usutluse peale, et ei-ei, neil on kõik kiskjad alles ja kindlalt riivi taga, aga vat riigis on 800 eraisikut, kellel on kodus ohtlikke loomi, vahest pani neilt plehku. Sajakonna kilomeetri raadiuses olla juba nädal aega nähtud ebatavaliselt suuri käpajälgi (võin täitsa kindlalt kinnitada, et mitte nendes metsades, kus 18. skp käisin).
Prantsuse keelde minna ma ei jõua; ühelt poolt valutab süda, et mis saab järgmine kord, kui peaks olema kontrolltöö, aga teisalt läinuks mul prantsuse keelde minnes umbes viis tundi päris-tööaega kaotsi. Ei jõua isegi sööma. Võileivaautomaat on tühjaks söödud, selles on alles ainult kolm pudelit kakaojooki. (Võib-olla metsik metsloom sõi, peaks lehele teatama.)
Muidu on sügis täitsa kohal, kuigi ringsõidubussid vuravad veel mitu korda tunnis tööakna alt läbi. Täna on need muide pealt lahtised.
Ka täna tuleb jaama juurest minuga sama bussi peale joodiknaaber. Seekord kakerdab maja välisukse ees ka tema abikaasa, kes ei ole palju parem, nii et õnneks pääsen enne sisse ja liftiga üles.
Prantsuse keelde minna ma ei jõua; ühelt poolt valutab süda, et mis saab järgmine kord, kui peaks olema kontrolltöö, aga teisalt läinuks mul prantsuse keelde minnes umbes viis tundi päris-tööaega kaotsi. Ei jõua isegi sööma. Võileivaautomaat on tühjaks söödud, selles on alles ainult kolm pudelit kakaojooki. (Võib-olla metsik metsloom sõi, peaks lehele teatama.)
Muidu on sügis täitsa kohal, kuigi ringsõidubussid vuravad veel mitu korda tunnis tööakna alt läbi. Täna on need muide pealt lahtised.
Ka täna tuleb jaama juurest minuga sama bussi peale joodiknaaber. Seekord kakerdab maja välisukse ees ka tema abikaasa, kes ei ole palju parem, nii et õnneks pääsen enne sisse ja liftiga üles.
25.10.09
P, 1127. päev: kuidas muuta pingviinid vastikuks
Teisiti kui eile, on täna vahelduv pilvitus ja aeg-ajalt kuldne sügispäike. Nagu nimme, kui mul on ometi kord tulnud kihk tegelda õppetööga ja prantsuse keelde on vaja kirjutada poolteist kirjandit. Ja nagu nimme paistab mu aknast kõige kuldsema vaate taustal kõrgepingeliin.
Muidu on tunne, et kell on palju rohkem kui tegelikult on. Käe-, äratus- ja arvuti kell on talveajale läinud ise. Seda olen ma siin vast kirjutanud, kuidas pisut rohkem kui kümme aastat tagasi oli oktoobri viimasel nädalavahetusel suur mudeliehitamise võistlus, kaks päeva, asukohaga muuseum linna servas metsa sees. Alati oli inimesi, kes ei teadnud kellakeeramisest midagi, ja tulid pühapäeva hommikul tund aega liiga vara muuseumi ukse taha kolistama.
Võitlus iseendaga, et millalgi peaks tegema vähemalt kaks nädalat tagasi üles antud prantsuse keele asju. Loen ja masendun, see on nii tobe. Jahumine keskkonnateemade üle jätkub, kusjuures sellest jahumisest midagi kuhugi suunda ei muutu, peale selle, et ma konspekteerin seda lauslollust, mis auväärt kõrgekohaliste inimeste suust välja voolab. Pingviinide jutu jätku alla on pandud pilt filmist ...missellepealkirinüüdoligi, kus kõigepealt pühkis sajameetrine tsunami üle New Yorki (NB! Nii, et kõik majad terveks jäid!) ja siis külmus kõik kohe ära, mis on peaaegu sama ebateaduslik kui sama lavastaja uus film 2012. Alates sellest, et kliimamuutused ega jääaeg ei tule nädalaga, nagu filmis, on ka maailmamere väidetava tõusmisega kliima soojenedes see paha lugu, et ära on unustatud soojemas suurem aurumine. Võib-olla muidugi ongi prantsuse keelde ümber pandud see kliimasoojenemise raamat, mida lugesin aastal 1989, ja vahepeal teadus ja muu arusaam planeedist Maa kuhugi suunda muutunud nagu ei ole. Ei usu, ei usu.
Õhtu lõpetuseks siis üle pika aja snaiprimäng, mille sisu ongi sama kerglane kui arvustustes lugeda. Selle mängu kuulsa õhus hõljumise näen ära: saab hoone otsas olev vaenlane pihta, kukub, hiljem variseb hoone alt ja langenu jääbki õhku hõljuma. Mängu saab tõesti nii umbes kahe tunniga läbi mängida ja pikapeale on kõik ette aimatav.
Muidu on tunne, et kell on palju rohkem kui tegelikult on. Käe-, äratus- ja arvuti kell on talveajale läinud ise. Seda olen ma siin vast kirjutanud, kuidas pisut rohkem kui kümme aastat tagasi oli oktoobri viimasel nädalavahetusel suur mudeliehitamise võistlus, kaks päeva, asukohaga muuseum linna servas metsa sees. Alati oli inimesi, kes ei teadnud kellakeeramisest midagi, ja tulid pühapäeva hommikul tund aega liiga vara muuseumi ukse taha kolistama.
Võitlus iseendaga, et millalgi peaks tegema vähemalt kaks nädalat tagasi üles antud prantsuse keele asju. Loen ja masendun, see on nii tobe. Jahumine keskkonnateemade üle jätkub, kusjuures sellest jahumisest midagi kuhugi suunda ei muutu, peale selle, et ma konspekteerin seda lauslollust, mis auväärt kõrgekohaliste inimeste suust välja voolab. Pingviinide jutu jätku alla on pandud pilt filmist ...missellepealkirinüüdoligi, kus kõigepealt pühkis sajameetrine tsunami üle New Yorki (NB! Nii, et kõik majad terveks jäid!) ja siis külmus kõik kohe ära, mis on peaaegu sama ebateaduslik kui sama lavastaja uus film 2012. Alates sellest, et kliimamuutused ega jääaeg ei tule nädalaga, nagu filmis, on ka maailmamere väidetava tõusmisega kliima soojenedes see paha lugu, et ära on unustatud soojemas suurem aurumine. Võib-olla muidugi ongi prantsuse keelde ümber pandud see kliimasoojenemise raamat, mida lugesin aastal 1989, ja vahepeal teadus ja muu arusaam planeedist Maa kuhugi suunda muutunud nagu ei ole. Ei usu, ei usu.
Õhtu lõpetuseks siis üle pika aja snaiprimäng, mille sisu ongi sama kerglane kui arvustustes lugeda. Selle mängu kuulsa õhus hõljumise näen ära: saab hoone otsas olev vaenlane pihta, kukub, hiljem variseb hoone alt ja langenu jääbki õhku hõljuma. Mängu saab tõesti nii umbes kahe tunniga läbi mängida ja pikapeale on kõik ette aimatav.
24.10.09
L, 1126. päev: pildiarhiiv
Sajab. Olen toas ja terve päev õiendan pildiarhiiviga: esiteks proovin, kas pildilises mõttes palju muret tekitanud jaanuarikuise koosviibimise pilte saab paremaks, kui nende kallale tormata Lightroomiga (mitte selle mitme programmiga, millega ma neid algselt töötlesin). Oluliselt ei saa, samas panen kõrva taha tähelepanekuid, mida teeb valgusega värviline sein. See tähendab, et jaanuari arhiiviplaati tuleb uuendada. Seejärel leian, et peaks suvised pildid DVD-de peale põletama (järg on juunis), aga seepeale leian, et juunikuiste piltide hulgas on selliseid, mis miskipärast jäid sootuks üle käimata, seega käin nad kõik läbi, 2216 pildist saab 1713, endise nelja kahekihise DVD asemele mahuvad need nüüd ainult kolmele ja kõvakettale tekib 9 GB ruumi juurde. Huvitav, kuidas juuni jäi vahele, muidu ma ju viimasel ajal muid pilte kui häid alles ei hoia.
23.10.09
R, 1125. päev: praktiline kultuurilugu
Olen tööl mattunud sellisesse töölaadungisse, et nalja üldse ei ole.
Töömaja vastas on tornkraana juba katki, lõunale minnes näen, kuidas noole peal askeldavad kaks tehnikut, üks seab jalad ettevaatlikult harki ja kõnnib mitmekümne meetri kõrgusel järgmise põiktoeni, kus midagi kruttima hakkab; paha vaadatagi, nii et ma ei näe, kas neil mingid turvarakmed ka on. Nagu ei paista. Karjumist ei kosta samas ka. (Mõtlen, kas ka allakukkumisel kohustuslik karjumine on sama päritolu kui kuriteo avastamisel kohustuslik karjumine: kui ei karju, oled järelikult kurjategija – kui allakukkumisel ei karju, oled järelikult ise hüpanud ja sind tuleb matta surnuaia aia taha.) Kui lõunalt tagasi tulen, on kohal autokraana, millega midagi tornkraana noole juures asjatatakse.
Varsti hakatakse püsti ajama ka teist kraanat, selle vundament on rajatud sügavale maja vundamendiauku.
Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis. Soe on, õues lendab nahkhiir. Kõrgmetsa maksimarketis on juba mitu nädalat pöördukse vahel halloweenikaunistused: hiiglaslik lokkis ämblik ja sellest väiksem sulgedega nahkhiir.
Töömaja vastas on tornkraana juba katki, lõunale minnes näen, kuidas noole peal askeldavad kaks tehnikut, üks seab jalad ettevaatlikult harki ja kõnnib mitmekümne meetri kõrgusel järgmise põiktoeni, kus midagi kruttima hakkab; paha vaadatagi, nii et ma ei näe, kas neil mingid turvarakmed ka on. Nagu ei paista. Karjumist ei kosta samas ka. (Mõtlen, kas ka allakukkumisel kohustuslik karjumine on sama päritolu kui kuriteo avastamisel kohustuslik karjumine: kui ei karju, oled järelikult kurjategija – kui allakukkumisel ei karju, oled järelikult ise hüpanud ja sind tuleb matta surnuaia aia taha.) Kui lõunalt tagasi tulen, on kohal autokraana, millega midagi tornkraana noole juures asjatatakse.
Varsti hakatakse püsti ajama ka teist kraanat, selle vundament on rajatud sügavale maja vundamendiauku.
Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis. Soe on, õues lendab nahkhiir. Kõrgmetsa maksimarketis on juba mitu nädalat pöördukse vahel halloweenikaunistused: hiiglaslik lokkis ämblik ja sellest väiksem sulgedega nahkhiir.
22.10.09
N, 1124. päev: kaval ämblik
Laadisin öösel lustikummutit, aga unustan hommikul maha. Kõrvaklapid on kaasas, mis tähendab hetkelist mõtiskelu tööl kapi juures, kus mul on CD-mängija ja hunnik plaate, mis oleks pisut turgutav, aga samas staatiline? Muidugi ooper. Ajan kaks ooberit segi (kuulan „Parsifali” ja arvan seda „Lohengriniks”) ja saan sellest aru alles lõpumängu ajal.
Kui buss peatusesse jõuab, on selle ees teine buss, millest tuleb välja kasukas ja kootud mütsis inimene, kes selja tagant meenutab kõnnaku poolest joodiknaabrit, aga täna on ta nähtavasti kaine, sest leiab eksimata üles oma postkasti ja saab välisukse lahti kiiremini kui muidu saan mina, kelle võti ei taha hästi keerata. Paraku tähendab tema järel sisenemine, et mul tuleb kas sõita üles temaga samas liftis, mida ma ei taha, või oodata järgmist. Ootan järgmist ja saan ka tema kainest olekust hoolimata sõimu osaliseks. See on nõnda leebe, et saan aru, et ta nimetab mind lolliks. Võimalik, et purjuspäi sõimab ta teist teksti või siis lihtsalt artikuleerimata kõnet.
Täidan ära valla rahvaloenduse paberi ja mõngutan, kui onkel seda täna viima ei tule, pean minema seda homme vallamajja ära viima. Paberil on kirjas, et peab 24. oktoobril tagasi olema, mis on laupäev, mil mu teada on vallamaja kinni. Ent siis käib uksele kopp-kopp, ukse taga on sama onkel kui kõik need aastad on olnud, pistan talle paberi näppu, ta küsib paar asja prantuse keeli üle (saan aru!), tänab ja läheb minema. Mure murtud, homme vallamajja minema ei pea.
Elutoa aknal on täna toimunud hirmus „vere”töö – ööliblikas on lennanud päeval aknasse, akna peal on Zygiella x-notata võrk, rabelemine on olnud hirmus, võrk kõik katki ja liblika tiivatolmu täis, aga nüüd on liblikas võrgu keskel ämbliku haardes, kes teda parajasti tühjaks imeb. No vähemalt ei kõngenud kuhugi lambinurka, vaid keegi sai temast priske kõhutäie. (Ükspäev just arutasime, kuidas Eestis korterisse sattunud porikärbes üles ainsa ämblikuvõrgu, mis oli WC-poti taga; ma pakkusin, et kaval ämblik tegi vastassoost porikärbse häält.)
Kui buss peatusesse jõuab, on selle ees teine buss, millest tuleb välja kasukas ja kootud mütsis inimene, kes selja tagant meenutab kõnnaku poolest joodiknaabrit, aga täna on ta nähtavasti kaine, sest leiab eksimata üles oma postkasti ja saab välisukse lahti kiiremini kui muidu saan mina, kelle võti ei taha hästi keerata. Paraku tähendab tema järel sisenemine, et mul tuleb kas sõita üles temaga samas liftis, mida ma ei taha, või oodata järgmist. Ootan järgmist ja saan ka tema kainest olekust hoolimata sõimu osaliseks. See on nõnda leebe, et saan aru, et ta nimetab mind lolliks. Võimalik, et purjuspäi sõimab ta teist teksti või siis lihtsalt artikuleerimata kõnet.
Täidan ära valla rahvaloenduse paberi ja mõngutan, kui onkel seda täna viima ei tule, pean minema seda homme vallamajja ära viima. Paberil on kirjas, et peab 24. oktoobril tagasi olema, mis on laupäev, mil mu teada on vallamaja kinni. Ent siis käib uksele kopp-kopp, ukse taga on sama onkel kui kõik need aastad on olnud, pistan talle paberi näppu, ta küsib paar asja prantuse keeli üle (saan aru!), tänab ja läheb minema. Mure murtud, homme vallamajja minema ei pea.
Elutoa aknal on täna toimunud hirmus „vere”töö – ööliblikas on lennanud päeval aknasse, akna peal on Zygiella x-notata võrk, rabelemine on olnud hirmus, võrk kõik katki ja liblika tiivatolmu täis, aga nüüd on liblikas võrgu keskel ämbliku haardes, kes teda parajasti tühjaks imeb. No vähemalt ei kõngenud kuhugi lambinurka, vaid keegi sai temast priske kõhutäie. (Ükspäev just arutasime, kuidas Eestis korterisse sattunud porikärbes üles ainsa ämblikuvõrgu, mis oli WC-poti taga; ma pakkusin, et kaval ämblik tegi vastassoost porikärbse häält.)
21.10.09
K, 1123. päev: lepatriinude kongress
Ka täna jätkub und kauaks. Alles päeval meenub, et vaigistasin esmaspäeval tavalise kolmveerandkaheksase helina, et mitte liialt lõbustada bussireisijaid. Pean selle uuesti sisse lülitama.
Muidu olen täna näinud kirjakohta kaitserõivad ja -peakatted kasutamiseks hobuse seljas ratsutajatele ning lahti dešifreerinud tõlkijale üle jõu käinud sõnad red chard, bulls blood, mizuna, mis maakeeli usutavasti on „lehtpeet, harilik peet, jaapani lehtnaeris”.
Päeval lendab õhus palju lepatriinusid. Õhtul on üle 10 kraadi sooja, nahkhiired on talveuinakust tagasi; töömaja juures näen ebakindla lennuga väikest olevust lendamas, korteris panen akna vahele nahkhiireanduri kohisema ja tõesti, aeg-ajalt klõbiseb.
Muidu olen täna näinud kirjakohta kaitserõivad ja -peakatted kasutamiseks hobuse seljas ratsutajatele ning lahti dešifreerinud tõlkijale üle jõu käinud sõnad red chard, bulls blood, mizuna, mis maakeeli usutavasti on „lehtpeet, harilik peet, jaapani lehtnaeris”.
Päeval lendab õhus palju lepatriinusid. Õhtul on üle 10 kraadi sooja, nahkhiired on talveuinakust tagasi; töömaja juures näen ebakindla lennuga väikest olevust lendamas, korteris panen akna vahele nahkhiireanduri kohisema ja tõesti, aeg-ajalt klõbiseb.
20.10.09
T, 1122. päev: kops-kops-kops käib akna taga
Uni läheb kellaajal, mil ma eile juba töölaua taga istusin. Hea, et sel nädalal on veel suveaeg ja päike tõuseb kell kaheksa ja mitte kell üheksa! (Või noh... talveajaga tõuseks tegelikult kell seitse, mis oleks ärkamise seisukohast muidugi veel parem.)
Leian, et pühapäevastel valimistel oli Irja Tähismaa kandidaat ja sai kogunisti seitse häält, neist ühe elektrooniliselt. Et usun vendi Tähismaid mõlemat hääletavat interneti kaudu, aiman, et tulemuste selgumise järel sai Inno kere peale.
Sitemeter näitab, et ka Egiptuse ja Kramatorski veebilugejad on leidnud käesoleva blogi.
Uued koridoriaknad. Seni on olnud klaasplokkidest aknad, kuhu aastakümnetega on sisse tulnud pragusid ja mõnesse plokki ka päris palju vihmavett. Haamriga asjamees taob plokke just minu korrusel täna välja ning kolmandik on juba läinud. Igatahes täiesti erakordne, miks aknaid peab vahetama just külmal ajal? Eile kõndisid töömajaski ringi ämbrite ja harjadega mehed, nii et märkisin, et on aga aknapesuks tore soe ilm leitud, aga nad asusid puhtaks küürima hoopis välist aknalauda, mille projekteerija on jätnud kahe silma vahele kaks olulist ehitiste projekteerimise põhimõtet: a) ära tee rõhtpindu, muidu ei voola vesi ära; b) plekk paindub ja läheb lohku, nii et vesi ära ei voola.
Töömaja vastasmaja ehtusele püstitatakse täna tornkraanat. Mark on sama kui kraanamängus. Näib, et mingi aeg kõnnime tööle ja töölt ära kraana alt läbi. Õhtul on kraana pööratud asendisse, et vastukaalu betoonplokid ripuvad täpselt kõnnitee kohal.
Tööl läheb kaua ja ei viitsi tuld põlema panna; miks küll ei ole klaviatuur taustavalgustusega nagu mul läpakas? See ei oleks ju nii eksootiline kui arvuti vesijahutus, mida huvilised ju ehitavad. Päris pimesi ma tippida ei suuda. (Mis meenutab aega, kui ostsin kirjutusmasina, mul ei olnud seal toas lampi ja kohe samal päeval otsustasin hakata tõlkima raamatut. Mida rohkem õhtul pimenes, seda pentsikumaks läks paberile saanud tekst.)
Poes on erakordselt palju rahvast; eks eile oli pood möllavate põllumeeste pärast kinni ja inimesed näivad täiendavat oma toiduvarusid.
Õhtul näen, et koridoriaken ongi valmis, näitab koledat mäenõlva maja taga. Tali tuleb: all ukse juures on fuajeesse valmis ladustatud 100 kg (sada kilo) sulatussoola. Jajah, puistake aga, ehitusmehed ja autoparandajad ainult rõõmustavad, et saavad tööd juurde.
Leian, et pühapäevastel valimistel oli Irja Tähismaa kandidaat ja sai kogunisti seitse häält, neist ühe elektrooniliselt. Et usun vendi Tähismaid mõlemat hääletavat interneti kaudu, aiman, et tulemuste selgumise järel sai Inno kere peale.
Sitemeter näitab, et ka Egiptuse ja Kramatorski veebilugejad on leidnud käesoleva blogi.
Uued koridoriaknad. Seni on olnud klaasplokkidest aknad, kuhu aastakümnetega on sisse tulnud pragusid ja mõnesse plokki ka päris palju vihmavett. Haamriga asjamees taob plokke just minu korrusel täna välja ning kolmandik on juba läinud. Igatahes täiesti erakordne, miks aknaid peab vahetama just külmal ajal? Eile kõndisid töömajaski ringi ämbrite ja harjadega mehed, nii et märkisin, et on aga aknapesuks tore soe ilm leitud, aga nad asusid puhtaks küürima hoopis välist aknalauda, mille projekteerija on jätnud kahe silma vahele kaks olulist ehitiste projekteerimise põhimõtet: a) ära tee rõhtpindu, muidu ei voola vesi ära; b) plekk paindub ja läheb lohku, nii et vesi ära ei voola.
Töömaja vastasmaja ehtusele püstitatakse täna tornkraanat. Mark on sama kui kraanamängus. Näib, et mingi aeg kõnnime tööle ja töölt ära kraana alt läbi. Õhtul on kraana pööratud asendisse, et vastukaalu betoonplokid ripuvad täpselt kõnnitee kohal.Tööl läheb kaua ja ei viitsi tuld põlema panna; miks küll ei ole klaviatuur taustavalgustusega nagu mul läpakas? See ei oleks ju nii eksootiline kui arvuti vesijahutus, mida huvilised ju ehitavad. Päris pimesi ma tippida ei suuda. (Mis meenutab aega, kui ostsin kirjutusmasina, mul ei olnud seal toas lampi ja kohe samal päeval otsustasin hakata tõlkima raamatut. Mida rohkem õhtul pimenes, seda pentsikumaks läks paberile saanud tekst.)
Poes on erakordselt palju rahvast; eks eile oli pood möllavate põllumeeste pärast kinni ja inimesed näivad täiendavat oma toiduvarusid.
Õhtul näen, et koridoriaken ongi valmis, näitab koledat mäenõlva maja taga. Tali tuleb: all ukse juures on fuajeesse valmis ladustatud 100 kg (sada kilo) sulatussoola. Jajah, puistake aga, ehitusmehed ja autoparandajad ainult rõõmustavad, et saavad tööd juurde.
19.10.09
E, 1121. päev: see maja võiks üle elada piiramise
Kõigepealt valimistulemustest. Tallinn on eestlaste jaoks kaotatud territoorium, eesti rahvuspealinn tuleks asutada mujale (täpselt nagu vene ajal: saarlased olla lubanud, et kui Eestist tehakse oblast, siis kuulutavad nad Saaremaal välja Eesti Vabariigi, ja tõmbasid selle kinnituseks Kuressaare linnuse torni vabariigi aastapäeva puhuks sinimustvalgeid lippe). Las Savisaar valitseb, kuidas tahab, kui paljukest talle elupäevi veel antud on (ja pärast seda, ennustan, muutub uue füüreri otsing suureks segaduseks, mille tulemusel Keskerakond laguneb). Lahti seletatuna tähendab see, et Tallinnast on saanud inner city ehk slumm: need, kel on võimalust, on eeslinnadesse kolinud, alles on jäänud Savisaare valijad – linnaümbruse valdade volikogudes ei ole Keskerakonnal enamust kuskil – Harku vallas 2 kohta 21st, Saue vallas 3 kohta 17st, Kiili vallas 1 koht 15st, Rae vallas 8 kohta 21st, Viimsi vallas 2 kohta 21st. Et nõnda läheb, oli selge sellest hetkest alates, kui selgus, kes on 90 000 valijaga Lasnamäel Keskerakonna nimekirjas nr 1. (Parteijuhtide kandideerimine kohalike volikogude valimistel peaks olema seadusega keelatud.) Samas ärgu hüpaku Savikas oma Lasnamäe hallipassimeestelt kogutud napi 39 000 poolthäälega midagi (84% – viis kuuendikku – Lasnamäel antud Keskerakonna häältest anti just talle), 2007 sai ta üle Eesti allkirjadena 100 000 vastuhäält (ja Ansipi 20 000, millest ta täna muudkui kilkab, andsid kodanikud, mitte muude riikide kodakondsed või sootuks kodakondsusetud, ja eelmistel tänavustel valimistel Tarandi saadud 102 509 kodaniku häälega võrreldes on Savika praegune saavutatu kaks ja pool korda väiksem ja Lasnamäe 93 121 valija juures selle ületamine koguni võimatu). (Oh pagan, meelde tuli, et ükspäev nägin unes, kuidas Lasnamäe oligi eraldi linn, seda juhtis Savisaar üksi, elanikele meeldis, isakesele toodi andameid, lehvitati tuult, riputati majaseintele pilte, peeti sibulkuplitega kirikus iga päev tänuteenistusi.) Aga muidu on areng põnev, näiteks Rahvaliit on saanud 6,5 korda vähem hääli kui eelmine kord, ilmselt on neid valinud ainult viimased rahvaliitlased ise. Minu valitud kandidaat sai oma ringkonnas kõige rohkem hääli (kusjuures mu teada ta seal ei ela), tore seegi.
Asutan end tööle minema hirmus vara, sest natuke enne seda, kui ma muidu Kirikmäele jõuan, pannakse täna liiklus kinni. Peatusest vurab mööda seninägematute numbritega busse. Tööl on tühjus; õhtupoole käib koridoris ülemusi, toanaaber kinnitab, et nad käivad näitamas, et nad on kohal.
Soome keele huviliste salaselts suureneb, ka rootslane M osutub kõnelevat soome keelt.
Tööl tegelen sihukese ajaviitega nagu äärmiselt halvale tõlkele tagasiside kirjutamisega. Nagu lõpuks selgub, on seal lehekülje kohta 5,5 otsetõlget ja 1 raske viga. Lehekülgi aga oli õige mitu ja tagasiside sedasi veel pikem kui tõlge ise.
Päeval pidid traktoristid tulema Kirikmäele ministeeriumi ette möllama, aga neid ei paista (mu aken on metsa poole) ja piima ka mäest alla ei voola. Võetud on hirmsad ettevaatusmeetmed, nagu reedel kirjeldatud: tulemus on see, et tavaline söökla on kinni (ja asutuse sööklast, kust mu teada sooja sööki ei saa, saan eelviimase võileiva), õhtul on ebatavaliselt vaikne ja muidu valgustatud tornidest paistavad ainult paar Iljitši lambikest. Kõige pahemaks üllatuseks on prisma kinni ja muudesse poodidesse enam ei jõua, mis tähendab korteris tungimist strateegiliste kuivainevarude kallale.
Asutan end tööle minema hirmus vara, sest natuke enne seda, kui ma muidu Kirikmäele jõuan, pannakse täna liiklus kinni. Peatusest vurab mööda seninägematute numbritega busse. Tööl on tühjus; õhtupoole käib koridoris ülemusi, toanaaber kinnitab, et nad käivad näitamas, et nad on kohal.
Soome keele huviliste salaselts suureneb, ka rootslane M osutub kõnelevat soome keelt.
Tööl tegelen sihukese ajaviitega nagu äärmiselt halvale tõlkele tagasiside kirjutamisega. Nagu lõpuks selgub, on seal lehekülje kohta 5,5 otsetõlget ja 1 raske viga. Lehekülgi aga oli õige mitu ja tagasiside sedasi veel pikem kui tõlge ise.
Päeval pidid traktoristid tulema Kirikmäele ministeeriumi ette möllama, aga neid ei paista (mu aken on metsa poole) ja piima ka mäest alla ei voola. Võetud on hirmsad ettevaatusmeetmed, nagu reedel kirjeldatud: tulemus on see, et tavaline söökla on kinni (ja asutuse sööklast, kust mu teada sooja sööki ei saa, saan eelviimase võileiva), õhtul on ebatavaliselt vaikne ja muidu valgustatud tornidest paistavad ainult paar Iljitši lambikest. Kõige pahemaks üllatuseks on prisma kinni ja muudesse poodidesse enam ei jõua, mis tähendab korteris tungimist strateegiliste kuivainevarude kallale.
18.10.09
P, 1120. päev: pildimatk
Tahan sügisepilte ühest siinmaisest jõekäänuvaatest, veel tahan sügisesi metsapilte ja näha Tulelinna linnust, mis on siinmail vist viimane allesolev kivilinnus, mida ma oma silmaga veel üldse näinud ei ole.
Sügis on tulnud äkki, küll on hea, et taipan viimasel hetkel kaasa rabada ka fliisi, mis saab teiseks rõivakihiks, muidu oleks kole külm. Õhuke pusa + fliis + kilejope on praeguse ilmaga täitsa paras (ja muide pärast õhtul on rõivad seisundis, et pusa on niiske, kilejope sisekülg samuti, aga vahepealne fliis, kust veeaur läbi läks, on peaaegu kuiv).
Mäletan, nagu läinuks ainus pühapäevahommikune buss kell 8.18, aga umbes kell 8.05 sildilt järele vaadates näen, et hoopis 8.11. Kiirustan ja ennäe, buss ei tulegi varem. Jaamas pisimatk pangaautomaadi juurde ja jaamapoest vesiballast ja võileivad. Jaama putkast foto- ja lennukiajakiri.
E-silla jaamas on 34 minutit aega, kõnnin ringi, pildistan härmas lillepeenart, mis on ehitatud vanasse pisivagunisse ja pandud raudteejupile, mille kõrval on pöörmeosa riströöbas (ingl frog). Mõtisklen hulk aega, mis servi pidi riströöpal rongiratta äärik liigub, st kas ma saan aru, mis pidi sealt on rongid peamiselt keeranud, aga ilma skeemi joonistamata seda välja ei mõtle.
Üleval mäe otsas on paks udu, milles õige mahatulekukoht leida on paras pähkel. Leian matkatee üles; kaardi järgi peaks olema vägevaid vaateid, aga udu tõttu neid täna ei ole.
Vaateplatvorm on samas laugvarjude stardiplats, pooleteist seal veedetud tunni jooksul loen põhjalikult läbi platsi kasutuseeskirjad. Udu vaheldub, vahetevahel hõreneb, siis aga voolab kohale uus laam.
Kui udu lõpuks hajub, on pilt selline:
Mul on kaasas koguni suvel paljujanditud gradatsioonfilter, kuigi ega ma selle tulemustest suurt vaimustunud ole. Järeltöötlus, järeltöötlus on õige vastus.
Kui pilt käes, pakin asjad kokku ja fotoka ette jätan lainurkobjektiivi, mis on muidu tore, aga sisepeegeldustega, nii et tuleb jälgida, et päike objektiivi ei paistaks.
Kohe sama mäe otsas on karjamaa, siis pikalt metsarada, mis laskub mäest alla päris pikalt, mis tähendab, et pärast peab tagasi üles mäkke rühkima. Siis uhked vaated, teed ületav röövik ja sipelgad, kes näivad suure hoolega oma okaslinnust ehitavat, aga kahjuks fotoka lainurgaga midagi peale ei jää, nagu jäi kevadel makroobjektiiviga.
Nagu teada, on Arumäed tegelikult lainjas maastik, mida lõikavad vähemalt saja meetri sügavused jõe- ja ojaorud. Maanteid pidi liigeldes võib teekond üle oru olla väga pikk ja käänuline ning vat ei teagi, kuidas piirkonda läbiv tee teati ehitada just piki veelahet. Sealt otsast on aga vaade selline:
Kõrgepingeliinidest ei ole pääsu: pange jah iga künka otsa propeller või kõrgepingeliini mast ning mida kõrgem küngas, ikka seda suurem! Mõistatage, mis kondiväänamist on vaja, et jätta suur mast näiteks puu taha (nagu juhtus nt allpool oleval mustvalgel pildil).
Siis pisut mööda suure maantee sooti, st mahajäetud kitsast ja äkiliste käänudega haru. Eemal karjamaal hobused (kes märkavad mu pildistamisponnistusi ja end kõik peadega mu poole keeravad, aga et ma ei viitsi objektiivi vahetada, siis jäävad nad väga kaugele ja pisikestena). Pisut maad eemal maantee ääres mulla sees maas plokkflööt.
Edasi mäest alla orgu, poolel teel silt, et vaatekoht (mida kaardil ei ole). Sealt Tulelinna vaade. Uurin binokliga; varemetesse muidu ei pääse, alt orust vast ei näe. Siis pikk laskumine alla orgu. Tulelinna all külas on 300 m peal 3 bussipeatust, ühe sildi küljes suur ämblik ja riidest autokatuse peal magav kass, kes küll selle peale, kui ma seisma jään, üles ärkab ja pisut vähem fotogeense poosi võtab.
Siis vaevarohke tõus (täna mul keppe ei ole), mäe otsas plekist kuur ja maisipõld, osa koristatud. Siis osaliselt langetatud kuusik ja selle järel matkaradadest puutumata lehtmets, mis oli matka teine põhiline siht.
Mets on samasugune nagu I klassis nähtud väga pikas ja väga kurvas filmis, mille peale vanemad pärast seletasid mulle kunsti ja elu erinevust ehk seda, et filmis osalenud koeraga midagi ei juhtunud.
Mets on väga fotogeeniline, tehnilist praaki tuleb väga vähe.
Siis mõnisada meetrit otse läbi võsa, kompassi järgi suunda hoides. Siinkandis vist marjulisi ja seenelisi ei tunta, sest kui metsas on võsa, siis on see seetõttu läbimatu. Raudnõgeseid kasvab palju, võtavad läbi püksisäärte, käistes on pärast kinni okkaid.
Pärast metsa algab lagendik, mille teises servas on sihtkoht F. küla, selle ees aga karjamaa, millel kohe tee servas uudishimulik, aga kurb lehm, kes otsekui aimaks ette, et piim, mis temast täna lüpstakse, valatakse homme ministeeriumi ees asfaldile.
Kogu matka moraal: lugege sõiduplaani hoolega. Nimelt arvasin, et buss läheb 15.34. No selge on, et otsejoones jõuaks ilusti, aga tegelikult otse minna ei saa ning natuke enne poolt otsustan, et lähen tunni pärast järgmise bussiga ja seni uudistan, kui palju on järel raudteetammist.
F. külale jättis 1889 rajatud ja 1948 suletud raudtee ilmselt nõnda halva mulje (eks sellega sai vast sõita linna kõrtsi ja pordumajja), et pärast raudtee sulgemist on nad teinud kõik, et selle mälestust kustutada. Lisagem, et F. külas oli haruldane kavatis, et seljandikul oleva külasüdame alt läks raudtee läbi 160 m pikas tunnelis. Tunneli läänepoolne ots on nähtavasti hävitatud (seal on majahoov, uurida ei saa), idapoolsest portaali kaevandist on tehtud muidugi prügimägi. 1:40 kaldega serpentiinidest, mis kunagi rongi mõne hektari peale pakituna 50 m kõrgemale kergitasid, on tehtud lehmakarjamaa ja nõnda põhjalikult, et risti-rästi on sellest üle veetud ka okastraataedu. Tuvastan, et kuiva jalaga ja maas roomamata saab läbida ainult esimese serpentiini alumise poole; serpentiini ots on kaevandis, mille põhjas voolab tänapäeval oja (loe: 5 cm muda ja/või vett). Kuigi lehm ei peaks eriti hüplik loom olema, on esimese serpentiini kõrgemal harul üle tammi veetud okastraataiad kõik kapitaalsete nurkrauast postide küljes ja üle meetri kõrgused (neli rida pingul okastraati!), nii et nende ületamiseks tuleb kola üle tõsta ja ise alt läbi roomata (alumine traat on 30 cm kõrgusel). Seda tuleb teha kolm korda. Kui olen lõpuks võsast maanteele läbi murdnud, ma ülejäänud serpentiinidele enam tagasi ei lähe.
Ja vat siis, kui pildid valmis ja seenetaolise peatuseputka poole kõnnin, sõidab minust mööda buss. Ohhoo, mõtlen, veel üks buss, mille numbrit ma ei mäleta. Peatuses (kus olen 16.01) näen, et mis värk, tegelikult oli see buss läinud kell 15.54. Jääb mulje, nagu läheks õige buss kell 16.24 ja nii ma siis ootan. Ootan ja söön ja loen ning kui 16.24 tee äärde seisan ja midagi ei tule, siis uurin silti hoolega ja leian, et veel parem, buss läkski tegelikult 15.54 ja kui ma poleks serpentiinidele seiklema läinud, oleksin selle peale jõudnud ilusti. Mis teha, veel pool tundi oodata. Päike on ära läinud, riided higised, jahe on. Nii et kokku ootan bussi üle 50 minuti.
Rongis (kupeedega kaugrong) vaba kohta otsides näen matkahuvilist prantsuse töökaaslast, aga ta magab. Ei ma tea, et sama liini rongis eile hilisõhtul keski kupeekaaslaste poolt läbi peksti ja paljaks rööviti, nagu nädala alguses kohalik leht kirjutab.
Läbikõnd on kokku 17777 sammu, bussilt bussile X10 järgi 15,5 km.
Sügis on tulnud äkki, küll on hea, et taipan viimasel hetkel kaasa rabada ka fliisi, mis saab teiseks rõivakihiks, muidu oleks kole külm. Õhuke pusa + fliis + kilejope on praeguse ilmaga täitsa paras (ja muide pärast õhtul on rõivad seisundis, et pusa on niiske, kilejope sisekülg samuti, aga vahepealne fliis, kust veeaur läbi läks, on peaaegu kuiv).
Mäletan, nagu läinuks ainus pühapäevahommikune buss kell 8.18, aga umbes kell 8.05 sildilt järele vaadates näen, et hoopis 8.11. Kiirustan ja ennäe, buss ei tulegi varem. Jaamas pisimatk pangaautomaadi juurde ja jaamapoest vesiballast ja võileivad. Jaama putkast foto- ja lennukiajakiri.
E-silla jaamas on 34 minutit aega, kõnnin ringi, pildistan härmas lillepeenart, mis on ehitatud vanasse pisivagunisse ja pandud raudteejupile, mille kõrval on pöörmeosa riströöbas (ingl frog). Mõtisklen hulk aega, mis servi pidi riströöpal rongiratta äärik liigub, st kas ma saan aru, mis pidi sealt on rongid peamiselt keeranud, aga ilma skeemi joonistamata seda välja ei mõtle.
Üleval mäe otsas on paks udu, milles õige mahatulekukoht leida on paras pähkel. Leian matkatee üles; kaardi järgi peaks olema vägevaid vaateid, aga udu tõttu neid täna ei ole.
Vaateplatvorm on samas laugvarjude stardiplats, pooleteist seal veedetud tunni jooksul loen põhjalikult läbi platsi kasutuseeskirjad. Udu vaheldub, vahetevahel hõreneb, siis aga voolab kohale uus laam.
Kui udu lõpuks hajub, on pilt selline:
Mul on kaasas koguni suvel paljujanditud gradatsioonfilter, kuigi ega ma selle tulemustest suurt vaimustunud ole. Järeltöötlus, järeltöötlus on õige vastus.
Kui pilt käes, pakin asjad kokku ja fotoka ette jätan lainurkobjektiivi, mis on muidu tore, aga sisepeegeldustega, nii et tuleb jälgida, et päike objektiivi ei paistaks.
Kohe sama mäe otsas on karjamaa, siis pikalt metsarada, mis laskub mäest alla päris pikalt, mis tähendab, et pärast peab tagasi üles mäkke rühkima. Siis uhked vaated, teed ületav röövik ja sipelgad, kes näivad suure hoolega oma okaslinnust ehitavat, aga kahjuks fotoka lainurgaga midagi peale ei jää, nagu jäi kevadel makroobjektiiviga.Nagu teada, on Arumäed tegelikult lainjas maastik, mida lõikavad vähemalt saja meetri sügavused jõe- ja ojaorud. Maanteid pidi liigeldes võib teekond üle oru olla väga pikk ja käänuline ning vat ei teagi, kuidas piirkonda läbiv tee teati ehitada just piki veelahet. Sealt otsast on aga vaade selline:
Kõrgepingeliinidest ei ole pääsu: pange jah iga künka otsa propeller või kõrgepingeliini mast ning mida kõrgem küngas, ikka seda suurem! Mõistatage, mis kondiväänamist on vaja, et jätta suur mast näiteks puu taha (nagu juhtus nt allpool oleval mustvalgel pildil).
Siis pisut mööda suure maantee sooti, st mahajäetud kitsast ja äkiliste käänudega haru. Eemal karjamaal hobused (kes märkavad mu pildistamisponnistusi ja end kõik peadega mu poole keeravad, aga et ma ei viitsi objektiivi vahetada, siis jäävad nad väga kaugele ja pisikestena). Pisut maad eemal maantee ääres mulla sees maas plokkflööt.
Edasi mäest alla orgu, poolel teel silt, et vaatekoht (mida kaardil ei ole). Sealt Tulelinna vaade. Uurin binokliga; varemetesse muidu ei pääse, alt orust vast ei näe. Siis pikk laskumine alla orgu. Tulelinna all külas on 300 m peal 3 bussipeatust, ühe sildi küljes suur ämblik ja riidest autokatuse peal magav kass, kes küll selle peale, kui ma seisma jään, üles ärkab ja pisut vähem fotogeense poosi võtab.
Siis vaevarohke tõus (täna mul keppe ei ole), mäe otsas plekist kuur ja maisipõld, osa koristatud. Siis osaliselt langetatud kuusik ja selle järel matkaradadest puutumata lehtmets, mis oli matka teine põhiline siht. Mets on samasugune nagu I klassis nähtud väga pikas ja väga kurvas filmis, mille peale vanemad pärast seletasid mulle kunsti ja elu erinevust ehk seda, et filmis osalenud koeraga midagi ei juhtunud.
Mets on väga fotogeeniline, tehnilist praaki tuleb väga vähe.
Siis mõnisada meetrit otse läbi võsa, kompassi järgi suunda hoides. Siinkandis vist marjulisi ja seenelisi ei tunta, sest kui metsas on võsa, siis on see seetõttu läbimatu. Raudnõgeseid kasvab palju, võtavad läbi püksisäärte, käistes on pärast kinni okkaid.
Pärast metsa algab lagendik, mille teises servas on sihtkoht F. küla, selle ees aga karjamaa, millel kohe tee servas uudishimulik, aga kurb lehm, kes otsekui aimaks ette, et piim, mis temast täna lüpstakse, valatakse homme ministeeriumi ees asfaldile.
Kogu matka moraal: lugege sõiduplaani hoolega. Nimelt arvasin, et buss läheb 15.34. No selge on, et otsejoones jõuaks ilusti, aga tegelikult otse minna ei saa ning natuke enne poolt otsustan, et lähen tunni pärast järgmise bussiga ja seni uudistan, kui palju on järel raudteetammist.
F. külale jättis 1889 rajatud ja 1948 suletud raudtee ilmselt nõnda halva mulje (eks sellega sai vast sõita linna kõrtsi ja pordumajja), et pärast raudtee sulgemist on nad teinud kõik, et selle mälestust kustutada. Lisagem, et F. külas oli haruldane kavatis, et seljandikul oleva külasüdame alt läks raudtee läbi 160 m pikas tunnelis. Tunneli läänepoolne ots on nähtavasti hävitatud (seal on majahoov, uurida ei saa), idapoolsest portaali kaevandist on tehtud muidugi prügimägi. 1:40 kaldega serpentiinidest, mis kunagi rongi mõne hektari peale pakituna 50 m kõrgemale kergitasid, on tehtud lehmakarjamaa ja nõnda põhjalikult, et risti-rästi on sellest üle veetud ka okastraataedu. Tuvastan, et kuiva jalaga ja maas roomamata saab läbida ainult esimese serpentiini alumise poole; serpentiini ots on kaevandis, mille põhjas voolab tänapäeval oja (loe: 5 cm muda ja/või vett). Kuigi lehm ei peaks eriti hüplik loom olema, on esimese serpentiini kõrgemal harul üle tammi veetud okastraataiad kõik kapitaalsete nurkrauast postide küljes ja üle meetri kõrgused (neli rida pingul okastraati!), nii et nende ületamiseks tuleb kola üle tõsta ja ise alt läbi roomata (alumine traat on 30 cm kõrgusel). Seda tuleb teha kolm korda. Kui olen lõpuks võsast maanteele läbi murdnud, ma ülejäänud serpentiinidele enam tagasi ei lähe.
Ja vat siis, kui pildid valmis ja seenetaolise peatuseputka poole kõnnin, sõidab minust mööda buss. Ohhoo, mõtlen, veel üks buss, mille numbrit ma ei mäleta. Peatuses (kus olen 16.01) näen, et mis värk, tegelikult oli see buss läinud kell 15.54. Jääb mulje, nagu läheks õige buss kell 16.24 ja nii ma siis ootan. Ootan ja söön ja loen ning kui 16.24 tee äärde seisan ja midagi ei tule, siis uurin silti hoolega ja leian, et veel parem, buss läkski tegelikult 15.54 ja kui ma poleks serpentiinidele seiklema läinud, oleksin selle peale jõudnud ilusti. Mis teha, veel pool tundi oodata. Päike on ära läinud, riided higised, jahe on. Nii et kokku ootan bussi üle 50 minuti.
Rongis (kupeedega kaugrong) vaba kohta otsides näen matkahuvilist prantsuse töökaaslast, aga ta magab. Ei ma tea, et sama liini rongis eile hilisõhtul keski kupeekaaslaste poolt läbi peksti ja paljaks rööviti, nagu nädala alguses kohalik leht kirjutab.
Läbikõnd on kokku 17777 sammu, bussilt bussile X10 järgi 15,5 km.
17.10.09
L, 1119. päev: tubased toimetused
Nädala sees ületas Pöide kiriku halb seisukord uudiskünnise, mille ajel asun ehitama Google Earthi jaoks kiriku ruumilist mudelit, kasutades Maa-Ameti aerofotot ja enda fotosid, mida on tellinguteta välisvaadetega umbes kolm. Pärast mitmetunnist pusimist taipan uurida, mida ütleb kiriku kohta Eesti kirikute digitaalarhiiv. No seal ongi ülevaatlikke plaane, nõnda et mudel tuleb ringi teha ja paremini kui fotodelt saan kätte õiged proportsioonid. Umbes pool mudelit saan valmis. (SketchUp on programm, millega üle viie tunni järjest tegelda ei tohi, pärast on tulek reaalsesse maailma vaevarohke, nagu kunagi tajusin fantaasiamudeli ehitamisel, mille ärgitus oli see, et maalt naabri arvates varjutab meie mets tema krunti – valmis oluline osa mudelist, kus proovisin, kui suure kivilinnuse saaks meie krundi peale ehitada ja kuhu paigutada 50 m kõrge valdustorn, et selle vari läheks ka suvel täpselt üle naabri ukseesise ja naabri toaaknast paistaks ainult vallikraavi taga olev tornidega müür ja selle taga pilve piirini kõrguv sahataoline valdustorn. Pärast oli silm krillis ja kõige pahem, ma olen selle mudeli üldse ära kaotanud, enam ei leia.)
Teiseks teen südame kõvaks ja vaatan lõpuni filmi The New World (2005), kus peaosas on Colin Farell, kes mul läheb pidevalt segi sarnase Russell Crowe'ga. Tema mängimine seisneb põhiliselt silmade pungitamises ja kurva näo tegemises, mida on tüütu vaadata. Kuigi möönan, et filmis jah on üritatud autentsust ja kauneid vaateid ning pärismaalasi mängides said pärisameeriklased võimaluse näidata, milline idüll valitses Ameerikas enne eurooplaste saabumist, ja pärismaalaste koreograafia on seadnud Raoul Trujillo ise, on film jube staatiline (vat ei tea, kuidas see staatikalembidele soomlastele meeldis?) ja enamikku filmist saab vaadata normaalsest kaks korda kiiremini.
Filmi lemmikkoht on kaheksa sekundit (0:29:30–0:29:38), kus Pocahontas mängib kahe lammipapagoiga (Conuropsis carolinensis, ainus USAs looduslikult elanud papagoi). Olevat olnud üks filmi kahest ainsast digiefektist, mõlemas kujutati väljasurnud linde: tänapäevaste aratingade värv tehti lammipapagoi taoliseks ja paar korda täidetakse taevas rändtuvi parvedega.
Teine film, mida nädala sees jupikaupa vaatasin, oli Night at the Museum (2006), üpris keskpärane lastefilm, peaosas Ben Stiller. Tüüpiline nn koguperefilm, steriilne ja söödav igale eale ning tingimata lõpeb ühistantsuga. Öösiti ellu ärkava muuseumi direktor on Ricky Gervais, kes hoolimata lavastaja kommentaari ülistusest sisuliselt kordab „Kontori” ülemuse rolli (mis paneb arvama, et „Kontori” jõulujagu endise ülemuse ponnistustest meelelahutuses on äkki näitlejast tehtud tõsielufilm).
Täna uus „South Parki” jagu ka, kus Butters (9 a) saab meheks.
Veel loen (ühe soojaga) läbi kolleegi soovitatud ja laenatud raamatu „Tõlkimise aabits”, mille pealkirjast on kahetsusväärt viisil ära jäänud algussõna „Ilukirjanduse”, mis kordab stereotüüpi, et tõlkija on filoloog, ja mis mitte poole sõnagagi ei maini tarbetõlget, mistõttu seda lugedes on samastuda raske ning tahaks küsida: „Aga mis see kõik minusse puutub?” Muidugi, kunagi võiks proovida tõlkida ilukirjandust (mida ma iial teinud ei ole), aga et ma nn puhast ilukirjandust loen vähe (vt siin kõrval 25 viimast raamatut), sis ei ole eriti nagu ette tulnud, et voh seda ilukirjandusteost tahaksin tõlkida. Muus osas on, näiteks viimati Dornbergeri mälestustega, mis minu kui varajase reaktiivlennu tunnustatud spetsialisti ☺ ja tõlkespetsialisti jaoks peaks olema kohane ettevõtmine, nõnda et suuremaid puussepanekuid olla ei tohiks. Kirjastajad, ahoi!
Teiseks teen südame kõvaks ja vaatan lõpuni filmi The New World (2005), kus peaosas on Colin Farell, kes mul läheb pidevalt segi sarnase Russell Crowe'ga. Tema mängimine seisneb põhiliselt silmade pungitamises ja kurva näo tegemises, mida on tüütu vaadata. Kuigi möönan, et filmis jah on üritatud autentsust ja kauneid vaateid ning pärismaalasi mängides said pärisameeriklased võimaluse näidata, milline idüll valitses Ameerikas enne eurooplaste saabumist, ja pärismaalaste koreograafia on seadnud Raoul Trujillo ise, on film jube staatiline (vat ei tea, kuidas see staatikalembidele soomlastele meeldis?) ja enamikku filmist saab vaadata normaalsest kaks korda kiiremini.
Filmi lemmikkoht on kaheksa sekundit (0:29:30–0:29:38), kus Pocahontas mängib kahe lammipapagoiga (Conuropsis carolinensis, ainus USAs looduslikult elanud papagoi). Olevat olnud üks filmi kahest ainsast digiefektist, mõlemas kujutati väljasurnud linde: tänapäevaste aratingade värv tehti lammipapagoi taoliseks ja paar korda täidetakse taevas rändtuvi parvedega.
Teine film, mida nädala sees jupikaupa vaatasin, oli Night at the Museum (2006), üpris keskpärane lastefilm, peaosas Ben Stiller. Tüüpiline nn koguperefilm, steriilne ja söödav igale eale ning tingimata lõpeb ühistantsuga. Öösiti ellu ärkava muuseumi direktor on Ricky Gervais, kes hoolimata lavastaja kommentaari ülistusest sisuliselt kordab „Kontori” ülemuse rolli (mis paneb arvama, et „Kontori” jõulujagu endise ülemuse ponnistustest meelelahutuses on äkki näitlejast tehtud tõsielufilm).
Täna uus „South Parki” jagu ka, kus Butters (9 a) saab meheks.
Veel loen (ühe soojaga) läbi kolleegi soovitatud ja laenatud raamatu „Tõlkimise aabits”, mille pealkirjast on kahetsusväärt viisil ära jäänud algussõna „Ilukirjanduse”, mis kordab stereotüüpi, et tõlkija on filoloog, ja mis mitte poole sõnagagi ei maini tarbetõlget, mistõttu seda lugedes on samastuda raske ning tahaks küsida: „Aga mis see kõik minusse puutub?” Muidugi, kunagi võiks proovida tõlkida ilukirjandust (mida ma iial teinud ei ole), aga et ma nn puhast ilukirjandust loen vähe (vt siin kõrval 25 viimast raamatut), sis ei ole eriti nagu ette tulnud, et voh seda ilukirjandusteost tahaksin tõlkida. Muus osas on, näiteks viimati Dornbergeri mälestustega, mis minu kui varajase reaktiivlennu tunnustatud spetsialisti ☺ ja tõlkespetsialisti jaoks peaks olema kohane ettevõtmine, nõnda et suuremaid puussepanekuid olla ei tohiks. Kirjastajad, ahoi!
16.10.09
R, 1118. päev: issanda jumala imeteod
Issand, kes teatavasti näeb ja kuuleb kõike... [Bussiraamatus on parasjagu musta katku teema(*), sellest siis sellised usulised sõnavõtud minulgi, kelle arvates on inimesel religiooni vaja sama vähe ku kalal jalgratast] ...ja kindlasti ka loeb kõike, on minu eilset, tänaseks veel avaldamata postitust lugenud ja kuulda võtnud ning teatab personaliosakonna kaudu, et mu prantsuse keel jääbki esmaspäeval ära. Au olgu issandale kõrges!
Ja minu ammust unistust, et veebiühendus olgu inimõigus, on issand jumal samuti kuulda võtnud ja teatab Postimehe läbulisa Elu24 kaudu, et sedasi arvatakse juba Soomes!
Keskhommikul tuleb teade, et kogu Kirikmäe liiklus pannakse esmaspäeval kinni, sest põllumehed tahavad seal piima valada, tulge tööle hästi vara. Toanaaber arvab, et võiksid inimesed parem koju jääda, ja siis võtab issand jumal ka teda kuulda ja teatab direktori kaudu, et jääge koju, kes saab! „Saab” paraku aga see, kes on kas kaugtöötaja või kes saab oma töö nt paberi või pulga peal koju kaasa võtta. Pagan, mul just hunnik värsket kiiret tõlkimist, ilma mäluta ikka ei tee. Kolmas võimalus on veel see, kes ei taha väga vara tööle tulla ja kes saab pakiliste asjatoimetuste puudumise tõttu koju jääda, need võtku vahetu ülemuse heakskiidul päev puhkust. No 4 vahetust ülemusest on selleks hetkeks majast ära 3 ja neljas on piltlikult öeldes riidesse panemas, sest näen teda 10 min hiljem lifti minemas. Päeva puhkust kah kulutada ei tahaks, saaks aastavahetuse vabadele päevadele lisada.
(* Kas teate, kuidas muu hulgas saadi annetusi Strasbourgi toomkiriku ehitamiseks? Eks musta katku ajal põletati ka Strassburgis, nagu mitmel pool mujalgi, juudid ära (muidugi toimus pogromm pärast seda, kui võetud laenude tagasimaksekohustused olid tühistanud) ja hukatute varandus jagati laiali. Kroonik Fritsche Closeneri teatel hakkas ausate inimeste südametunnistus vaevama, pihtisid preestrile, et ei tea, mida sellise koledal viisil saadud rahaga teha, ja preester soovitas: annetage toomkirikule!)
Muidu käin Kõrgmetsa maksimarketis eesmärgiga osta föön, sest elu on näidanud, et kui pead pesta õhtul, siis olen hommikul nagu Mõhk või Tölpa, aga kui hommikul, siis ei kuiva pea tööleminekuks täiesti ära ning kui praegu on hommikuti väga karge, siis ju ei taha, et pea läheks härma. Peale selle jääb riiulil silma „South Parki” 12. hooaja DVD-komplekt; väga operatiivne, praegu on alles 13. hooaeg poole peal. Eks kõik jaod ole stuudio kodulehelt nähtud, aga noh, plaadi peal on Parkeri ja Stone'i kommentaarid.
Ja minu ammust unistust, et veebiühendus olgu inimõigus, on issand jumal samuti kuulda võtnud ja teatab Postimehe läbulisa Elu24 kaudu, et sedasi arvatakse juba Soomes!
Keskhommikul tuleb teade, et kogu Kirikmäe liiklus pannakse esmaspäeval kinni, sest põllumehed tahavad seal piima valada, tulge tööle hästi vara. Toanaaber arvab, et võiksid inimesed parem koju jääda, ja siis võtab issand jumal ka teda kuulda ja teatab direktori kaudu, et jääge koju, kes saab! „Saab” paraku aga see, kes on kas kaugtöötaja või kes saab oma töö nt paberi või pulga peal koju kaasa võtta. Pagan, mul just hunnik värsket kiiret tõlkimist, ilma mäluta ikka ei tee. Kolmas võimalus on veel see, kes ei taha väga vara tööle tulla ja kes saab pakiliste asjatoimetuste puudumise tõttu koju jääda, need võtku vahetu ülemuse heakskiidul päev puhkust. No 4 vahetust ülemusest on selleks hetkeks majast ära 3 ja neljas on piltlikult öeldes riidesse panemas, sest näen teda 10 min hiljem lifti minemas. Päeva puhkust kah kulutada ei tahaks, saaks aastavahetuse vabadele päevadele lisada.
(* Kas teate, kuidas muu hulgas saadi annetusi Strasbourgi toomkiriku ehitamiseks? Eks musta katku ajal põletati ka Strassburgis, nagu mitmel pool mujalgi, juudid ära (muidugi toimus pogromm pärast seda, kui võetud laenude tagasimaksekohustused olid tühistanud) ja hukatute varandus jagati laiali. Kroonik Fritsche Closeneri teatel hakkas ausate inimeste südametunnistus vaevama, pihtisid preestrile, et ei tea, mida sellise koledal viisil saadud rahaga teha, ja preester soovitas: annetage toomkirikule!)
Muidu käin Kõrgmetsa maksimarketis eesmärgiga osta föön, sest elu on näidanud, et kui pead pesta õhtul, siis olen hommikul nagu Mõhk või Tölpa, aga kui hommikul, siis ei kuiva pea tööleminekuks täiesti ära ning kui praegu on hommikuti väga karge, siis ju ei taha, et pea läheks härma. Peale selle jääb riiulil silma „South Parki” 12. hooaja DVD-komplekt; väga operatiivne, praegu on alles 13. hooaeg poole peal. Eks kõik jaod ole stuudio kodulehelt nähtud, aga noh, plaadi peal on Parkeri ja Stone'i kommentaarid.
15.10.09
N, 1117. päev: kust see äkki tuli?
Leht kirjutab, et esmaspäeval möllavad Kirikmäe messikeskuse ümbruses talumehed. Tore-tore, mul prantsuse keel sealsamas, äkki jääb ära.
Lõuna ajal postkontoris, mille ees seisab lahtine auto. Usutavasti täna, kui homikul oli mul rõdul 2 kraadi ja all tänaval naabermaja prügikastid ja bussipeatuse lillepeenar härmas, on selle juhil seljas polaarrõivad.
Päev läbi kõikvõimalikke tõlkeid üle kontrollida ja siis kell kolmveerand seitse avastan, et mul on homme hommikuks veel portsjon tõlkida. Grrr!! 19.50 bussi peale jõuan pika kiire jooksuga.
Päris õhtul sirvin eestlaste imelisi eesnimesid, näiteks Saaremaal Kuressaares on elanud kunagi naisterahvad nimega Võbe ja Võõbe (eri inimesed) ning ka meesterahvastel on olnud nimesid, et hirm tuleb peale, millega ma ei mõtle sugugi 1932. a sündinud Võitu ja 1937. a sündinud Võitlust (või olid sünniaastad teistpidi, ei mäleta), vaid näiteks nagu kaksikeesnime Ülo-Kaunisvald.
Lõuna ajal postkontoris, mille ees seisab lahtine auto. Usutavasti täna, kui homikul oli mul rõdul 2 kraadi ja all tänaval naabermaja prügikastid ja bussipeatuse lillepeenar härmas, on selle juhil seljas polaarrõivad.
Päev läbi kõikvõimalikke tõlkeid üle kontrollida ja siis kell kolmveerand seitse avastan, et mul on homme hommikuks veel portsjon tõlkida. Grrr!! 19.50 bussi peale jõuan pika kiire jooksuga.
Päris õhtul sirvin eestlaste imelisi eesnimesid, näiteks Saaremaal Kuressaares on elanud kunagi naisterahvad nimega Võbe ja Võõbe (eri inimesed) ning ka meesterahvastel on olnud nimesid, et hirm tuleb peale, millega ma ei mõtle sugugi 1932. a sündinud Võitu ja 1937. a sündinud Võitlust (või olid sünniaastad teistpidi, ei mäleta), vaid näiteks nagu kaksikeesnime Ülo-Kaunisvald.
14.10.09
K, 1116. päev: tali tulnud ju
Ükspäev nägin unes, kuidas asjatundmatud, aga ülbed tõlkijad, kes on rikastanud eesti keelt sõnaga „kuuptonn”, selgitasid mitmekaupa mulle, kuidas see on võimalik ehk kuidas saab massiühikuna olla tonn kuubis. Kahjuks ei jäänud see selgitus ärkvelolekusse meelde, aga ega uneski ma arvanud, et see olnuks loogiline.
Töötuppa lähenedes näen, et ukse vahelt vonkleb sisse jäme juhe. Ohhoo, toa vabas otsas on ratastel suur kast nagu Vene ulmefilmis, antennide moodi andurid katusel. Aeg-ajalt plõgiseb. Teatab, mitu ppm-i on õhus süsihappegaasi. Uurin järele ja näen, et ventilatsioonist täiesti piisab. Meenub tudengiaeg, kuidas isekirjutiga õhuniiskusmõõturitele vaikselt peale hingasime ja selle näit päris hulgaks ajaks RH 100% peale läks (ja et need mõõtsid õhuniiskust juuksekarva pikenemise abil, siis hulk aega läks selleks, et juus jälle kokku kuivaks ja osuti tagasi läheks). Aga küll õppejõud seda trikki teadsid, miks õhuniiskus laboris äkki 100% peale kargab, nagu oleks keegi leili visanud. H pakub, et kasti sees on äkki väike hiinlane, kes meid jälgib.
Maadlen sellise otsetõlkega, kus on järele ahvitud isegi lähtekeele kirjavahemärgikasutust. Selle tekitaja ei vääri tõlkija nime! Isegi masin paneb komad kohta, kus vaja (näiteks Google Translator paneb, kontrollisin). Võib-olla ongi sama tõlkija, kellele ma kunagi kirjutasin tagasisidesse järgmise mõtte: „Kui selle teksti oleks tõlkinud masin, oleks tulemus olnud ka parem kui see, mida tegite Teie!”
Õhtul on rõve külm ja bussijuht võtab peatuses küll hoogu vähemaks, aga siis sõidab mu nina alt minema. Numbrit ei näinud, aga bussi värvide järgi oli sama firma, kes mind kord hommikul kevadiste põldude vahele sõidutas.
Töötuppa lähenedes näen, et ukse vahelt vonkleb sisse jäme juhe. Ohhoo, toa vabas otsas on ratastel suur kast nagu Vene ulmefilmis, antennide moodi andurid katusel. Aeg-ajalt plõgiseb. Teatab, mitu ppm-i on õhus süsihappegaasi. Uurin järele ja näen, et ventilatsioonist täiesti piisab. Meenub tudengiaeg, kuidas isekirjutiga õhuniiskusmõõturitele vaikselt peale hingasime ja selle näit päris hulgaks ajaks RH 100% peale läks (ja et need mõõtsid õhuniiskust juuksekarva pikenemise abil, siis hulk aega läks selleks, et juus jälle kokku kuivaks ja osuti tagasi läheks). Aga küll õppejõud seda trikki teadsid, miks õhuniiskus laboris äkki 100% peale kargab, nagu oleks keegi leili visanud. H pakub, et kasti sees on äkki väike hiinlane, kes meid jälgib.
Maadlen sellise otsetõlkega, kus on järele ahvitud isegi lähtekeele kirjavahemärgikasutust. Selle tekitaja ei vääri tõlkija nime! Isegi masin paneb komad kohta, kus vaja (näiteks Google Translator paneb, kontrollisin). Võib-olla ongi sama tõlkija, kellele ma kunagi kirjutasin tagasisidesse järgmise mõtte: „Kui selle teksti oleks tõlkinud masin, oleks tulemus olnud ka parem kui see, mida tegite Teie!”
Õhtul on rõve külm ja bussijuht võtab peatuses küll hoogu vähemaks, aga siis sõidab mu nina alt minema. Numbrit ei näinud, aga bussi värvide järgi oli sama firma, kes mind kord hommikul kevadiste põldude vahele sõidutas.
13.10.09
T, 1115. päev: el sombre patologico
Ei midagi kirjutamisväärset, võrreldes sündmustega Eestis, kus alla kukub lagi kinosaalis, millest alles täna hommikul kirjutati, kuidas see hindu alla laseb, ja mis üldse sai valmis ammu-ammu, nii umbes möödunud reede paiku.
12.10.09
E, 1114. päev: tunnustus ehk isegi kõige suurem ketser võib olla kloostri liitlane
Väga vara tõusengi, aga mitte kella, vaid äärmiselt tõetruu, pika ja koleda unenäo ajel neli minutit enne kella; unenäost taastumine võtab õige mitu tundi. Ma ei ole ilmselt kunagi ärganud kell 4.56 tänutundega, et ärkan ja nähtu oli vaid uni. Viimasel sobival hetkel, kui veel saaks lahendada pingviinide ja jääkarude loodushoiu küsimust, näitab reaalsus, et uni oli ikka väga uni ja tegelik elu on õnneks teistsugune. Nõnda et siis on mu paber ikka sama valge kui enne, nagu jää, mis jääkarutaldade ja pingviinilestade alt muudkui kahaneb. Äkki saab teha järgmiseks korraks (kui muidugi meeles seisab).
Kui tööle jõuan, ühendab vastasmaja torni ja kohtutorne vikerkaar.
Pärastlõunal prantsuse keele tunnis, kuhu jõuan peaaegu täpselt, on arutelu all kolmandat korda järjest keskkonnateema. Jagatakse arutelurühmadesse, satun kokku nullirohkeid arve maaliva kreeklasega ja eelmine kord telefoni unehäirete põhjustamises süüdistanuga, kes tegelikult on hispaanlane. Meile langeb osaks jutustada, miks tekib kasvuhooneefekt. No selles me üksmeelele ei jõua, sest kui asun seletama, et see on termodünaamiline protsess, kus planeedile Maa jõuab rohkem päiksekiirgust kui sealt lahkub, siis pistab hispaanlane vahele, et see on ju osooniaukude mõju! Et tegelikult tekivat kliima soojenemine sellest, et inimesed muudkui põletavad kütuseid, ja konkreetselt kasvuhooneefekt sellest, et inimesed põletavad saastavaid kütuseid. Kreeklane lisab, et seepärast ka, et lehmad peeretavad metaani. Konspekteerin neid mõtteavaldusi, nad ei pane eriti pahaks. Mul ei tule meelde, kuidas on prantsuse keeli väävel (et vääveldioksiid on saaste missugune, happevihmad tekivad ja puha, aga kasvuhooneefekti ei põhjusta).
Hispaanlannast, taanlasest ja itaallasest koosnev rühm räägib, et ega tegelikult üldse varasemat kliimat ei tunta kui paarsada aastat tagasi. Ja et kuidas siis dinosauruste kadumise ajal kliima muutus, kui siis ei olnud inimestki. Ma ei oska täpsustada, et varem ei ole mõõdetud temperatuuri, aga üldiselt saab seda, kas kliima oli külm või kuum, märg või kuiv, geoloogiast ja arheoloogiast hästi teada.
Tšehhi noorikute rühm arutleb muude kliimanähtuste inimtekkelisuse üle, näiteks kas hiljutine Indoneesia loodusõnnetus oli inimese tekitatud, ja hispaanlane arvab, et jutt on 2004. a India ookeani maavärinast ja tsunamist. Üleujutusest on. Üks tšehh teatab, et ega vanasti troopilised tormid nõnda kanged olnud ega Maa Päiksele nõnda lähedal kui praegu.
Issanda loomaaed jätkub sellega, et kreeklane ei saa aru, kuidas liustike sulamine tõstaks maailmamere pinda. Ta nimelt ei tea, et Gröönimaa on saar, st Gröönimaa ei hulbi väga suure jäämäena ookeanil ringi, vaid jää all on kindel maa. Lehmade metaanieritamise piiramise kohta räägib ta, et sakslased töötavatki välja juba sööta, mis tekitab metaani vähem, aga ei tea, mis see on. Piuksatan midagi metaani looduslikust tekkest anaeroobsetes tingimustes, et see on sama protsess kui see, mis tekitab maagaasi, aga saan väga põlgliku pilgu. Ühe nähtavasti National Geographicut lugenud tšehhi mure peale, et Siberi sood on külmunud metaani täis ja mis siis saab, kui see kõik ära sulab ja lahti pääseb, arvab keegi minu jaoks tundmatu päritoluga ja seni vait olnud rühmakaaslane, Hauptmann Hans Geeringi teisik, et tuleks aretada olevus, kes metaani sööb.
Märkigem juurde, et päris mitu rühmakaaslast on pangaanalüütikud ja sestap ei ole midagi imestada, et maailma pangandus on seal, kus ta on, kui pangatöötajate silmaring on, nagu ta on. Kui hästi meenutada, oli ka 5. kursusel, kus oli arutluse all see, kas kana on emane ja kas Strassburgis voolab Maas või Thames, palju pangatöötajaid.
Teises pooles jutleme sellest, mida me igaüks oleme teinud keskkonna säästmiseks, mis enamasti on lame kuulata. Ka siin teen mõningaid märkmeid. Lõpuks peame 20 minuti jooksul vastama kirjalikult loodushoiu teemalistele küsimustele ja enamik saab vastused valmis, kui mina olen tunni lõpuks valmis maalinud ainult veerandi. Neil, kes valmis ei saa, lubatakse kodus jätkata. Teema arendamine teatavasti mulle raskusi ei tekita, nii et õpetajast olnuks tark seada ka mahupiirang.
Prantsuse keele vaheajal on lugemiseks kaasas praegusest bussiraamatust pisut vähem morbiidne ja koguni prantsuskeelne raamat keskaja tänavatest. Vahetunnil ei ole mahti lugeda, aga pärast bussis on ja etskae, seal on 5 lk läbijõutu peal kaks lauset just sellise tarindiga, mida täna õppisime ja millest ma muidu aru ei oleks saanud!
Valin kohalike omavalitsuste valimistel poliitiku, keda viimati (või õigemini ainus kord üldse) elusuuruses kohates (see juhtus kohvikus, meie seltskond oli igati mõnus) tõin mantli tema juurest nagist ära lähemale, et mine isahane tea. See-eest on tal sama eesnimi kui kellelgi, kes toredasti tõlkimisse suhtub: olla tema nimekaim (või kes teab, äkki ta ise) kuskil väga tähtsal üritusel äkki emmanud tõlki ja kuulutanud valjul häälel (ning tõlgi põhjatuks piinlikkuseks): „She is my best friend!”
Et Vista ja IE8 ID-kaardiga ikka veel koostööd teha ei taha, tuleb hääl sisse panna vanasse läpakaronti, mis lauaruumi säästmiseks on pargitud kontorisse (raskete sõnade seletus: pime uberik esiku kõrval). No kuigi vanasti wifi-signaal uberikku levis, siis enam ei levi ja tuleb võtta vana läpakas, selle külge ühendatud kuvar, mõlema juhtmed, läpaka alaldi ja mõlema juhtmeid ühendav pikendusjuhe kaenlasse ja kõndida ruuteri küljest ulatuva võrgukaabli ulatusse, mis olude sunnil on põrandal, radiaatori kõrval, kus veedan vana läpaka üliaegluse tõttu higise pooltunni, maas külitades. Aga valitud saan ning jälle üks hääl pimeduse jõudude poolt vähem.
Bussiraamatu järg on keskaegse mitmekesiste surmanuhtlusviiside kirjeldamise juures; loodan, et saan ikka magada ega näe unes, mis toimus maja taga sajakonna meetri kaugusel, kus oli pool tuhat aastat võllamägi.
Kui tööle jõuan, ühendab vastasmaja torni ja kohtutorne vikerkaar.
Pärastlõunal prantsuse keele tunnis, kuhu jõuan peaaegu täpselt, on arutelu all kolmandat korda järjest keskkonnateema. Jagatakse arutelurühmadesse, satun kokku nullirohkeid arve maaliva kreeklasega ja eelmine kord telefoni unehäirete põhjustamises süüdistanuga, kes tegelikult on hispaanlane. Meile langeb osaks jutustada, miks tekib kasvuhooneefekt. No selles me üksmeelele ei jõua, sest kui asun seletama, et see on termodünaamiline protsess, kus planeedile Maa jõuab rohkem päiksekiirgust kui sealt lahkub, siis pistab hispaanlane vahele, et see on ju osooniaukude mõju! Et tegelikult tekivat kliima soojenemine sellest, et inimesed muudkui põletavad kütuseid, ja konkreetselt kasvuhooneefekt sellest, et inimesed põletavad saastavaid kütuseid. Kreeklane lisab, et seepärast ka, et lehmad peeretavad metaani. Konspekteerin neid mõtteavaldusi, nad ei pane eriti pahaks. Mul ei tule meelde, kuidas on prantsuse keeli väävel (et vääveldioksiid on saaste missugune, happevihmad tekivad ja puha, aga kasvuhooneefekti ei põhjusta).
Hispaanlannast, taanlasest ja itaallasest koosnev rühm räägib, et ega tegelikult üldse varasemat kliimat ei tunta kui paarsada aastat tagasi. Ja et kuidas siis dinosauruste kadumise ajal kliima muutus, kui siis ei olnud inimestki. Ma ei oska täpsustada, et varem ei ole mõõdetud temperatuuri, aga üldiselt saab seda, kas kliima oli külm või kuum, märg või kuiv, geoloogiast ja arheoloogiast hästi teada.
Tšehhi noorikute rühm arutleb muude kliimanähtuste inimtekkelisuse üle, näiteks kas hiljutine Indoneesia loodusõnnetus oli inimese tekitatud, ja hispaanlane arvab, et jutt on 2004. a India ookeani maavärinast ja tsunamist. Üleujutusest on. Üks tšehh teatab, et ega vanasti troopilised tormid nõnda kanged olnud ega Maa Päiksele nõnda lähedal kui praegu.
Issanda loomaaed jätkub sellega, et kreeklane ei saa aru, kuidas liustike sulamine tõstaks maailmamere pinda. Ta nimelt ei tea, et Gröönimaa on saar, st Gröönimaa ei hulbi väga suure jäämäena ookeanil ringi, vaid jää all on kindel maa. Lehmade metaanieritamise piiramise kohta räägib ta, et sakslased töötavatki välja juba sööta, mis tekitab metaani vähem, aga ei tea, mis see on. Piuksatan midagi metaani looduslikust tekkest anaeroobsetes tingimustes, et see on sama protsess kui see, mis tekitab maagaasi, aga saan väga põlgliku pilgu. Ühe nähtavasti National Geographicut lugenud tšehhi mure peale, et Siberi sood on külmunud metaani täis ja mis siis saab, kui see kõik ära sulab ja lahti pääseb, arvab keegi minu jaoks tundmatu päritoluga ja seni vait olnud rühmakaaslane, Hauptmann Hans Geeringi teisik, et tuleks aretada olevus, kes metaani sööb.
Märkigem juurde, et päris mitu rühmakaaslast on pangaanalüütikud ja sestap ei ole midagi imestada, et maailma pangandus on seal, kus ta on, kui pangatöötajate silmaring on, nagu ta on. Kui hästi meenutada, oli ka 5. kursusel, kus oli arutluse all see, kas kana on emane ja kas Strassburgis voolab Maas või Thames, palju pangatöötajaid.
Teises pooles jutleme sellest, mida me igaüks oleme teinud keskkonna säästmiseks, mis enamasti on lame kuulata. Ka siin teen mõningaid märkmeid. Lõpuks peame 20 minuti jooksul vastama kirjalikult loodushoiu teemalistele küsimustele ja enamik saab vastused valmis, kui mina olen tunni lõpuks valmis maalinud ainult veerandi. Neil, kes valmis ei saa, lubatakse kodus jätkata. Teema arendamine teatavasti mulle raskusi ei tekita, nii et õpetajast olnuks tark seada ka mahupiirang.
Prantsuse keele vaheajal on lugemiseks kaasas praegusest bussiraamatust pisut vähem morbiidne ja koguni prantsuskeelne raamat keskaja tänavatest. Vahetunnil ei ole mahti lugeda, aga pärast bussis on ja etskae, seal on 5 lk läbijõutu peal kaks lauset just sellise tarindiga, mida täna õppisime ja millest ma muidu aru ei oleks saanud!
Valin kohalike omavalitsuste valimistel poliitiku, keda viimati (või õigemini ainus kord üldse) elusuuruses kohates (see juhtus kohvikus, meie seltskond oli igati mõnus) tõin mantli tema juurest nagist ära lähemale, et mine isahane tea. See-eest on tal sama eesnimi kui kellelgi, kes toredasti tõlkimisse suhtub: olla tema nimekaim (või kes teab, äkki ta ise) kuskil väga tähtsal üritusel äkki emmanud tõlki ja kuulutanud valjul häälel (ning tõlgi põhjatuks piinlikkuseks): „She is my best friend!”
Et Vista ja IE8 ID-kaardiga ikka veel koostööd teha ei taha, tuleb hääl sisse panna vanasse läpakaronti, mis lauaruumi säästmiseks on pargitud kontorisse (raskete sõnade seletus: pime uberik esiku kõrval). No kuigi vanasti wifi-signaal uberikku levis, siis enam ei levi ja tuleb võtta vana läpakas, selle külge ühendatud kuvar, mõlema juhtmed, läpaka alaldi ja mõlema juhtmeid ühendav pikendusjuhe kaenlasse ja kõndida ruuteri küljest ulatuva võrgukaabli ulatusse, mis olude sunnil on põrandal, radiaatori kõrval, kus veedan vana läpaka üliaegluse tõttu higise pooltunni, maas külitades. Aga valitud saan ning jälle üks hääl pimeduse jõudude poolt vähem.
Bussiraamatu järg on keskaegse mitmekesiste surmanuhtlusviiside kirjeldamise juures; loodan, et saan ikka magada ega näe unes, mis toimus maja taga sajakonna meetri kaugusel, kus oli pool tuhat aastat võllamägi.
11.10.09
P, 1113. päev: Psittacula krameri
Väikelinna eeslinnale iseloomulikul viisil väga vaikne pühapäevahommik, kuni kell saab 8 ja rasked kaubalennukid hakkavad lennuväljalt täna minu poole tõusma.
Muret hakkab tegema see, et olen fotokaga teinud juba paarkümmend tuhat pilti, ei tea, kauaks katiku ressurssi jätkub (näiteks vanal filmifotokal olnud 20 000 ja tegin sellega peaaegu 11 000 pilti ning katik tegi mõne korra trikke jah). Leian statistika ja saan teada, et tootja kinnitusel peab katik vastu 100 000 võtet, üldse rekord on natuke üle 2 mln ja ressurssi peaks järel olema veel 70%. Asjad kuluvad, ainult viis ja pool aastat veel. Eile ostetud kahes fotoajakirjas oli uudisena mu fotokast ülejärgmine mudel, panen kõrva taha.
Loen, kuidas rahvajuttudest saab välja lugeda muistseid kombeid ja olmeajalugu, näiteks miks lapsega juhtunud õnnetuse korral pidi keskajal vanem ilmtingimata karjuma: kui ei karjunud, siis oli nagu õnnetuses ise süüdi ja halvemal juhul koguni lapsetapja. Raamatus on tabel, mis süüteo eest mis viisil surmanuhtlus määrati. Raamatu alguses oli tabel keskaegse Euroopa elanike arvuga, elanikke oli hilisema ajaga võrreldes ikka väga vähe; varem arvasin, et eks Prantsusmaal elas mingi 25 mln inimest ja Saksamaal vahest 20 mln, aga ennäe, hoopis nõnda – 1000: Ibeeria ps 7 mln, Prantsusmaal 6 mln, Itaalias 5 mln, Briti saartel 1,7 mln ning Saksamaal ja Skandinaavias kokku 4 mln; 1340 (enne musta katku) vastavalt 9, 19, 9,3, 5 ja 11,6 mln; ning 1440 vastavalt 7, 12, 7,5, 3 ja 7,5 mln inimest. Meenutagem, et 1200. paiku elas Eestis umbkaudu 150 000 inimest, mis moodustas tollasest Euroopa koguelanikkonnast u 30 mln tervelt 0,5% (praegu 0,15%).
* * *
Pikk rongisõit Euroopa pealinna, kolm tundi selle eurohoonete taguses Juubelipargis ja siis pikk rongisõit tagasi. Ainus eesmärk oli tuvastada, kas neljapäeval kuuldud jutt papagoidest seal pargis vastab tõele. Vastab! Esimene veerand tundi ei näe, aga kuulen, siis näen mööda lendamas ja siis jõuan pikkamisi pargi ossa, kus papagoisid ka puu otsas asjatades näha on. Pingid on pargis puhta valepidi, kõik puude poole seljaga! Keegi teine papagoisid ei vaatle, mida linnud märkavad ja üks, kes oma tüve küljes istub vähemalt 20 minutit, minu poole pikad jutud ära vadistab. Vahepeal sajab vihma, aga mul on vihmakindel rõivas üll ning fotokal vihmakatted ka.
Papagoid on kaeluspapagoid (Psittacula krameri, kirjanduse andmeil selle India alamliik). Kõik suurepärases terviseseisundis, sulestik ideaalkorras, toitumus hea.
Peaks kuivalt harjutama suure telesuumi silma juurde tõstmist – silm seletab, aga katsu kitsa vaateväljaga just õigesse suunda tabada! Tabamine näeb välja nii, et vaikselt jalutades ja ringi kuulates täheldan, mis puude otsas elu käib, või näen, kuhu puude otsa papagoid maanduvad. Kõnnin siis lähemale ja üritan pildi peale saada.
Veel on pargis mustvareseid ja harakaid. Ilm on pilves, mis on tore, sest valgus on ühtlane, teravaid varje ei ole, ka valguse värvustemperatuur on ühtlane (pilvise ilma seadistus 5700 K toimib väga hästi).
Pärast pildistamine nn onu Siimu maja juures ja et äkki on väga kiire ja eeldatud kohas ülekäigurada ei ole, tuleb sealne tänav ületada ühel vaiksel hetkel otse.
Rongis on rahvast päris vähe, tuleb kõndida päris ette, sest kõik peale mõne esimese vaguni haagitakse eelviimases jaamas lahti ja jäetakse maha.
Tagasi linnas, jala, sajab, bensiinijaama pood, möödub buss, ei midagi, jala ikkagi. Saan teada, et suur foto-seljakott tegelikult vihmakindel ei ole. Fotokasahtel on kuiv, kolasahtlis on asjad Ziploc-kilekottides, aga läpakasahtlisse – mul oli läpakas kaasas, et rongis parandan kodutöid, no hea, kes plaanibki, tegelikult rongis magasin ja lugesin – on poole tunniga vesi sisse tunginud ja oh mis õnn, et läpakas ei olnud sahtlis paljalt, vaid oma pehmendava katte sees. See on, nagu selgub, ka natuke veekindel.
Kogu pühapäev on tore ja meeldiv, kuni kella 22 paiku meenub, et homme on ju prantsuse keel. Loodan tõusta väga vara ja teha hommikul.
Muret hakkab tegema see, et olen fotokaga teinud juba paarkümmend tuhat pilti, ei tea, kauaks katiku ressurssi jätkub (näiteks vanal filmifotokal olnud 20 000 ja tegin sellega peaaegu 11 000 pilti ning katik tegi mõne korra trikke jah). Leian statistika ja saan teada, et tootja kinnitusel peab katik vastu 100 000 võtet, üldse rekord on natuke üle 2 mln ja ressurssi peaks järel olema veel 70%. Asjad kuluvad, ainult viis ja pool aastat veel. Eile ostetud kahes fotoajakirjas oli uudisena mu fotokast ülejärgmine mudel, panen kõrva taha.
Loen, kuidas rahvajuttudest saab välja lugeda muistseid kombeid ja olmeajalugu, näiteks miks lapsega juhtunud õnnetuse korral pidi keskajal vanem ilmtingimata karjuma: kui ei karjunud, siis oli nagu õnnetuses ise süüdi ja halvemal juhul koguni lapsetapja. Raamatus on tabel, mis süüteo eest mis viisil surmanuhtlus määrati. Raamatu alguses oli tabel keskaegse Euroopa elanike arvuga, elanikke oli hilisema ajaga võrreldes ikka väga vähe; varem arvasin, et eks Prantsusmaal elas mingi 25 mln inimest ja Saksamaal vahest 20 mln, aga ennäe, hoopis nõnda – 1000: Ibeeria ps 7 mln, Prantsusmaal 6 mln, Itaalias 5 mln, Briti saartel 1,7 mln ning Saksamaal ja Skandinaavias kokku 4 mln; 1340 (enne musta katku) vastavalt 9, 19, 9,3, 5 ja 11,6 mln; ning 1440 vastavalt 7, 12, 7,5, 3 ja 7,5 mln inimest. Meenutagem, et 1200. paiku elas Eestis umbkaudu 150 000 inimest, mis moodustas tollasest Euroopa koguelanikkonnast u 30 mln tervelt 0,5% (praegu 0,15%).
* * *
Pikk rongisõit Euroopa pealinna, kolm tundi selle eurohoonete taguses Juubelipargis ja siis pikk rongisõit tagasi. Ainus eesmärk oli tuvastada, kas neljapäeval kuuldud jutt papagoidest seal pargis vastab tõele. Vastab! Esimene veerand tundi ei näe, aga kuulen, siis näen mööda lendamas ja siis jõuan pikkamisi pargi ossa, kus papagoisid ka puu otsas asjatades näha on. Pingid on pargis puhta valepidi, kõik puude poole seljaga! Keegi teine papagoisid ei vaatle, mida linnud märkavad ja üks, kes oma tüve küljes istub vähemalt 20 minutit, minu poole pikad jutud ära vadistab. Vahepeal sajab vihma, aga mul on vihmakindel rõivas üll ning fotokal vihmakatted ka.
Papagoid on kaeluspapagoid (Psittacula krameri, kirjanduse andmeil selle India alamliik). Kõik suurepärases terviseseisundis, sulestik ideaalkorras, toitumus hea.
Peaks kuivalt harjutama suure telesuumi silma juurde tõstmist – silm seletab, aga katsu kitsa vaateväljaga just õigesse suunda tabada! Tabamine näeb välja nii, et vaikselt jalutades ja ringi kuulates täheldan, mis puude otsas elu käib, või näen, kuhu puude otsa papagoid maanduvad. Kõnnin siis lähemale ja üritan pildi peale saada.
Veel on pargis mustvareseid ja harakaid. Ilm on pilves, mis on tore, sest valgus on ühtlane, teravaid varje ei ole, ka valguse värvustemperatuur on ühtlane (pilvise ilma seadistus 5700 K toimib väga hästi).
Pärast pildistamine nn onu Siimu maja juures ja et äkki on väga kiire ja eeldatud kohas ülekäigurada ei ole, tuleb sealne tänav ületada ühel vaiksel hetkel otse.
Rongis on rahvast päris vähe, tuleb kõndida päris ette, sest kõik peale mõne esimese vaguni haagitakse eelviimases jaamas lahti ja jäetakse maha.
Tagasi linnas, jala, sajab, bensiinijaama pood, möödub buss, ei midagi, jala ikkagi. Saan teada, et suur foto-seljakott tegelikult vihmakindel ei ole. Fotokasahtel on kuiv, kolasahtlis on asjad Ziploc-kilekottides, aga läpakasahtlisse – mul oli läpakas kaasas, et rongis parandan kodutöid, no hea, kes plaanibki, tegelikult rongis magasin ja lugesin – on poole tunniga vesi sisse tunginud ja oh mis õnn, et läpakas ei olnud sahtlis paljalt, vaid oma pehmendava katte sees. See on, nagu selgub, ka natuke veekindel.
Kogu pühapäev on tore ja meeldiv, kuni kella 22 paiku meenub, et homme on ju prantsuse keel. Loodan tõusta väga vara ja teha hommikul.
10.10.09
L, 1112. päev: matk
Eesti seltsi geopeitus, mis õnnestub 50% (üks aare jääb leidmata). Teekonna pikkus raudteede harujaamast (kuhu lõppes kevadine matk) käänulise mägioru lõpus olevasse linnakesse (mille olen kunagi kangelaslikult läbinud rulluiskudel) on kaardi järgi 14 km, X10 järgi on 15 km (eks metsas leiab X10 signaali mitte otse taevast, vaid iks kohast peegeldununa; ja ega ma seda puhkepausi ajal välja ka ei lülitanud, nii et selles kohas oleks teekonnajoone järgi olnud nagu jäneste kokkutulek) ja sammuloenduri järgi 12 km. Tõuse on X10 barometrilise altimeetri järgi kokku 599 m ja laskumisi kokku umbes 40 m võrra vähem, aga mõlema peal kuluvad kepid marjaks ära. Esimene tõus (150 m) on kohe alguses ja nii ränk, et juba 2 km järel toimub puhke- ja einepeatus, mis kestab ligi 40 minutit, kuni lahendame rootslase jutustatud mõistatuse.
Mets on sügisene, metsa roheline samet, kask kuldkollane jne. Vahepeal on piki nõlva kulgev rada päris kitsas ja langenud lehtede pärast libedavõitu. Kinnitan mitmel laskumisel, et veel nädal vihma ja see rada oleks enne kevadet läbimatu. Värsket vihma sajab mitu raksu juurde, aga päikest näeb rohkem. Ilmselt enamik muid tavalisi matkahuvilisi jäi vihma kartes koju.
Vihmaga on matkal ja fotokaga see kindel reegel, et kui kilejope selga saab ja seljakoti rihmad uuesti selle peale kinni, siis jääb vihm kohe järele. Samuti jääb vihm varsti järele, kui paigaldada fotoka peale vihmakatted.
Sihtjaamas sisseminekuväärilist kohvikut ei ole, jaamas on seega aega 35 minutit. Mu kaasasolnud veevarud on ammu läbi ja peenraha automaadi jaoks ka eriti ei ole (õnneks mäletan, kus seal jaamas on automaat), aga automaat võtab 5-sendiseid (kõik ei võta), nii et pudeli vee saan ja pärast ostmist jääb tervelt 4 senti üle.
Tagasiteel rongis näitab rootslane rootsi rongiajakirja Tåg. Teeme asjatundlikke tähendusi.
Õhtul jaamast kaks fotoajakirja, mis hommikul silma jäid; on ka muuseumiöö, aga ma ei viitsi sinna minna (matkal just ülistati, mis suurepärane asi on vann).
Korteris uus South Park, Dead Celebrities, kus teemaks suvel lahkunud Ameerika meelelahutus- ja teletöötajad. Michael Jackson, õigemini tema vaim ongi peaosas.
9.10.09
R, 1111. päev: kole reedeõhtu
Ülikoolide edetabelist on avaldatud esimesed neli sada. Tartut nende hulgas ei ole. Lohutuseks ütlen, et ka TÜ ürgvaenlast Vilniuse Ülikooli ei ole.
Minu alma mater on langenud üle-eelmise korraga võrreldes umbes kolm korda madalamale. Samas on mu kirjul haridusteel vähemalt semestri käidud ülikoolide hulgast parim tõusnud lausa pilve piirile.
Muidu pühitsen reede pärastlõunat sellega, et üritan korralikuks toimetada pikka tõlget, mille tähtaeg on esmaspäeva hommikul ja mille seni tundmatu stiiliga algajale tõlkijale tuleks – leebelt öeldes – anda rihma.
Loen bussiraamatust, et kuigi keskajal ei olnud laipade hauast välja kaevamine ebatavaline (näiteks kaevati välja ja viidi paremasse kohta pühakud – ainus Rooma-aegne kristlik märter, kes uusajaks veel oma algupärases hauas lebas, olnud püha Hyacinthus – või põletati tuleriidal, nagu inglise teoloog ja tõlkija John Wycliffe, kes põletatud 42 aastat pärast surma), siis ainus juhtus, kuidas hauast toodud keegi välja kättemaksuks teistele, juhtunud Portugalis. Olnud Portugalis kuri kuningas Alfonso IV, kes 1355. a lasknud tappa oma minia. Kaks aastat hiljem 1357 sai poeg võimule (kuningas Pedro [loe: pedru]), kes aadlikele kätte maksis. Nimelt pannud Pedro oma naise palsameeritud surnukeha kuningannaks rõivastatuna, ehete ja mingiga troonile istuma ning käskis aadlikel talt andeks paluda ja laiba kanget kätt suudelda.
Minu alma mater on langenud üle-eelmise korraga võrreldes umbes kolm korda madalamale. Samas on mu kirjul haridusteel vähemalt semestri käidud ülikoolide hulgast parim tõusnud lausa pilve piirile.
Muidu pühitsen reede pärastlõunat sellega, et üritan korralikuks toimetada pikka tõlget, mille tähtaeg on esmaspäeva hommikul ja mille seni tundmatu stiiliga algajale tõlkijale tuleks – leebelt öeldes – anda rihma.
Loen bussiraamatust, et kuigi keskajal ei olnud laipade hauast välja kaevamine ebatavaline (näiteks kaevati välja ja viidi paremasse kohta pühakud – ainus Rooma-aegne kristlik märter, kes uusajaks veel oma algupärases hauas lebas, olnud püha Hyacinthus – või põletati tuleriidal, nagu inglise teoloog ja tõlkija John Wycliffe, kes põletatud 42 aastat pärast surma), siis ainus juhtus, kuidas hauast toodud keegi välja kättemaksuks teistele, juhtunud Portugalis. Olnud Portugalis kuri kuningas Alfonso IV, kes 1355. a lasknud tappa oma minia. Kaks aastat hiljem 1357 sai poeg võimule (kuningas Pedro [loe: pedru]), kes aadlikele kätte maksis. Nimelt pannud Pedro oma naise palsameeritud surnukeha kuningannaks rõivastatuna, ehete ja mingiga troonile istuma ning käskis aadlikel talt andeks paluda ja laiba kanget kätt suudelda.
8.10.09
N, 1110. päev: kolm kinu
Öösel artikkel valmibki, hommikul veel kohendusi.
Esimene kinu. Leht kuulutab, et Tartu Ülikool olevat sattunud maailma parimate kõrgkoolide sekka, ja hetk hiljem täpsustab, et siiski kõrgkoolidest 5% parima loetellu. Kui ülikoole on 12 000, nagu artikkel mainib, siis tähendab see, et ometi kord on TÜ saanud ihaldatud 600. koha, sest varem ei ole ükski Eesti kõrgkool esimese 600 seas olnud. Osundan:
Teine kinu: loogikaviga argumentum ad populum ruulib!
Saan nimelt teada, et Euroopa Komisjon argumenteerib oma terminivalikuid Google'i hääletusega!!! Miks siis juba mitte kohvipaksu pealt vaatamisega? Muidugi jääb neile õigust ülegi ning mu arvamus nendest terminoloogidest, kellele andis jumal ameti, annab ka asjatundlikkuse, langeb senisest veel paar kriipsu allapoole (see on napilt veel võimalik).
Aga ma ei lase end suuremat morjendada, sest paar tundi varem olin valmis saanud oma artikli ja ära saatnud ning seal olin ma juba öelnud, mida ma umbes sellisest suhtumisest arvan.
Kolmas kinu: kolmveerand kuuest jalutan Kirikmäelt alla orgu (sattudes tänavale, kus ma ei ole kunagi käinud), poole seitsmest on suureks kultuurikeskuseks muundatud Uuskiriku kloostri pööningul Kesk-Euroopa filmifestivali animafilmide seanss. Vaja oma silmaga üle vaadata, kuhu suunda on arenenud mustast ja valgest koerast, maanilis-depressiivsest mutist ning maksikoer Fíkist alguse saanud kunst.
8 min enne algust on u 150 kohaga saalis 4 inimest, seansi ajal umbes 15. Korraldajad lõhuvad aknakatteid langetades ära potitaime, mis teisendub kummuli potiks, lahtiseks taimeks ja hunnikuks mullaks. Õhkkond on seega päris tugevasti lapsepõlve suvekodu alevikukinos olnu sarnane, kui just välja arvata see, et esitusele ei tule pealinnast „Karupoeg Puhhi” külalisetendust andma tuntud näitlejate purjus trupp.
Olen esimene kord kinos, kus film lõpetatakse enne päris lõppu ära („Siit tuleb ju algus uuesti!”) ja pannakse publiku tungival nõudmisel peale tagasi („Seda kohta alguses ei olnud!”).
Filmid:
Esimene kinu. Leht kuulutab, et Tartu Ülikool olevat sattunud maailma parimate kõrgkoolide sekka, ja hetk hiljem täpsustab, et siiski kõrgkoolidest 5% parima loetellu. Kui ülikoole on 12 000, nagu artikkel mainib, siis tähendab see, et ometi kord on TÜ saanud ihaldatud 600. koha, sest varem ei ole ükski Eesti kõrgkool esimese 600 seas olnud. Osundan:
Tartu Ülikooli lähinaabritest on esisajas esindatud Lundi (67. koht) ja Uppsala (75. koht) ülikoolid Rootsis ning kaugele ei jää ka Helsingi Ülikool (108. koht) Soomes.See on täpselt sama propagandistlik retoorika, et Nõukogude Liit on kosmosesse lennutanud Maa esimese tehiskaaslase, esimese inimese ja Päikese esimese tehiskaaslase [viimase küll komavea tõttu ☺] ning „samuti on inimkond käinud Kuul ja saatnud kosmosejaamu Päikesesüsteemist välja”, nagu seisis veneaegses astronoomia õpikus XI klassile. Midagi otseselt vale ei ole, aga oluline teave – et jutt on geograafilisest naabrusest ja et Kuul käisid ameeriklased – on välja jäetud. Nimekiri avaldatakse täies pikkuses homme ja näeme siis, mitmes TÜ on. Täna on avaldatud esimesed 200 ja seal mõistagi ei ole. Hetk hiljem on Postimees teinud postimeest ja märkinud, et „esialgsetel andmetel asub Tartu Ülikool kohal vahemikus 500-600” – no kas võis siis arvata teisiti? („Esialgsed andmed” olevat BNSi uudis, räägitakse.)
Teine kinu: loogikaviga argumentum ad populum ruulib!
Saan nimelt teada, et Euroopa Komisjon argumenteerib oma terminivalikuid Google'i hääletusega!!! Miks siis juba mitte kohvipaksu pealt vaatamisega? Muidugi jääb neile õigust ülegi ning mu arvamus nendest terminoloogidest, kellele andis jumal ameti, annab ka asjatundlikkuse, langeb senisest veel paar kriipsu allapoole (see on napilt veel võimalik).
Aga ma ei lase end suuremat morjendada, sest paar tundi varem olin valmis saanud oma artikli ja ära saatnud ning seal olin ma juba öelnud, mida ma umbes sellisest suhtumisest arvan.
Kolmas kinu: kolmveerand kuuest jalutan Kirikmäelt alla orgu (sattudes tänavale, kus ma ei ole kunagi käinud), poole seitsmest on suureks kultuurikeskuseks muundatud Uuskiriku kloostri pööningul Kesk-Euroopa filmifestivali animafilmide seanss. Vaja oma silmaga üle vaadata, kuhu suunda on arenenud mustast ja valgest koerast, maanilis-depressiivsest mutist ning maksikoer Fíkist alguse saanud kunst.
8 min enne algust on u 150 kohaga saalis 4 inimest, seansi ajal umbes 15. Korraldajad lõhuvad aknakatteid langetades ära potitaime, mis teisendub kummuli potiks, lahtiseks taimeks ja hunnikuks mullaks. Õhkkond on seega päris tugevasti lapsepõlve suvekodu alevikukinos olnu sarnane, kui just välja arvata see, et esitusele ei tule pealinnast „Karupoeg Puhhi” külalisetendust andma tuntud näitlejate purjus trupp.Olen esimene kord kinos, kus film lõpetatakse enne päris lõppu ära („Siit tuleb ju algus uuesti!”) ja pannakse publiku tungival nõudmisel peale tagasi („Seda kohta alguses ei olnud!”).
Filmid:
- Miasto Plynie (PL 2008), Balbina Bruszewska, 20 min (treiler). Piksellatsioon, kaks poola räppi. Poola (st Łódź) näeb välja sama närtsinud kui Eesti aastal 1992. Kui see tõesti oli nii, siis oli Eestis Euroopa Liitu astudes rohkem Euroopat kui vanale Euroopale palju lähemas Poolas (mida kinnitas ka 2005 põiki läbi Poola sõitmisel nähtu, nt kuskil mujal linnaeramu hoovis lehmaga muru ei pügatud ega tänaval vikatiga ringi kõnnitud ning puuslikke ei olnud ka tee ääres iga paarisaja meetri takka).
- O ponožkách a láske / About Socks and Love (SK 2008), Michaela Čopíková, 7 min. Festivalikirjeldus ütleb: Short movie about an unusual relationship of a man and a woman. – Mina ütlen: hõõ. South Park ütleb (parafraas): They have many problems. Tegija on näinud Pärna filme.
- (R)Evolution (SK 2008), Juraj Kubinec, 7 min. Järgmine Slovaki tudengifilm. Jumal loob taeva ja maa ning näeb, et see hea on, ...käes maailma loomise kasutusjuhend ja kaugjuhtimispult, mida, kui loomad teda erisoovidega liiga tülitama tulevad, saab lülitada käsitsijuhtimiselt evolutsiooni peale. Huvitav animeerimisstiil, aga sisu etteaimatav.
- Alfonzova mucha / Alfonz's Fly (SK 2008), Peter Budinský, 7 min. Ka see on tudengifilm, aga sellel tudengil on suur tulevik. Vang Alfonz ja kärbes tema kongis ning vahepeal tema peas. Tore film, staatika osutub dünaamikaks ja tegelased arenevad (mida oh nii sageli filmides ei juhtu).
- Susedy / Neighbours (SK 2008), Michaela Ošťádalová, 7 min. Väga isikupärase joonistusstiiliga tudengi film. Põnev animeerimisstiil, kunagi oli mingi ERFi Tallinna Kaubamaja (siis, kui kaubamaja otsas oli veel pilgutav silm) joonisfilmina tehtud reklaam samas stiilis. Lugu ka üpris tore, tegelased elulised.
- Premeny / Metamorphoses (SK 2008), Lenka Pšenčíková, 8 min. Tänase viimane tudengifilm on katse animeerida õlimaali, muidu äärmiselt, äärmiselt pingutav. Loodetavasti sai see tudeng ikka filmikooli lõpetatud (vast üksnes õlimaali animeerimise pärast).
- Ichthys (PL 2005), Marek Skrobecki, 16 min, ümarnukufilm. Veebileht. Festivalitutvustus: Animated puppet film about waiting, hope and fulfilment. The waiter takes the order and leaves. The client waits for hit return. Will the client eat the fish or will the fish devour the client?
Nagu kooliajal eksamijärjekorras, jäeti ka siin tugevaim kõige lõppu, et eelmistel paremini läheks. Oioi, see on väga hea film! Ümarnukufilm on „Koolilugudest” saati ikka väga palju arenenud: sama stuudio (Se-Ma-For) oli üks kolmest stuudiost, kelle aasta hiljem valminud ühisfilm „Petja ja hunt” (Peter & the Wolf (2006)) oli 2008 parima animafilmi Oscari nominent!
7.10.09
K, 1109. päev: hakkas põldu kündemaie
Päikseline sügispäev. Päeval väga soe (21 °C).
Bussiraadios lõõritab mingi 1980. aastate lõpu lööklaulude plaat, Phil Collinsi Sussudio ja edasi selle iiri kiilaspäise nooriku esituses Nothing Compares, millega meenub see erakordne lugu, kuidas vennal oli 1990. aastate alguses korraga a) laenatud mingi karaokekassett ja b) kohustuslik kirjandus „Kalevipoeg”. Eks juhtuski see, mis juhtuma pidi, ehk ühendasime meeldiva kasulikuga! Kahel häälel. Nothing Compares ja mingi teine lugu, mille pealkirja ma ei mäleta, said uued sõnad eesti rahva eepose lauavõitluse kohast, ning Suzanne Vega Tom's Diner sai sõnad kohast, kust Kalevipoeg tuli tagasi maailma otsast. Sandra lugu Hiroshima sai uuteks sõnadeks (teosest „Eesti luule antoloogia”, 1955, II kd, Eesti luule alates aastast 1940) vist Paul Rummo oodi taastatud Estoniale (1947). Phil Collinsi lugu Another Day in Paradise sai uued sõnad Juhan Schmuuli „Poeemist Stalinile” (1948). Pet Shop Boysi It's a Sin sai uuteks sõnadeks mingi traktorikallistamise luulenduse („Traktoristi laul”), ikka samast kogumikust*. Ettenägelikena laulsime uued laulud otse linti, see lint on alles ja isegi muundatud digikujule.
* Kui XI klassis oli vaja õppida igalt kirjandusprogrammi Eesti sõjajärgselt luuletajalt vabal valikul üks luuletus pähe, siis ma valisin need erandita kõik samast kogumikust, ja mida tobedam, seda parem. Hiljem ei ole nii paksu traktoristioodide kogumikku enam ilmunud.
Kirjutan muudkui oma artiklit, saab valmis peale kokkuvõtte. Ühe fakti teadasaamiseks mujalt kui Wikipediast sukeldun kognitiivpsühholoogiasse (sh otsides PUBMEDist), saan teada seniolematuid asju. Vastust siiski mitte, nii et tuleb kasutada Wikipedias viidatut artiklit. Viimase nädalaga olen teada saanud selle kohta, kuidas ma mõtlen, rohkem kui varem kogu elu jooksul!
ÕSis muide ei ole sõna „CD”.
Vat ei teagi, mida siis teen, kui see ükskord valmis saab (homme õhtul olen lubanud ära saata). Võib kuulata-vaadata Metallica DVD-d ja üritada snaiprimängus tehasest välja pääseda ilma suurema kõmmutamiseta.
Õhtul nahkhiired veel lendavad.
Pildiks vaadake aga mu noorepõlve aegset käepärastest materjalidest tehtud grilli (disain ja teostus TH).
Bussiraadios lõõritab mingi 1980. aastate lõpu lööklaulude plaat, Phil Collinsi Sussudio ja edasi selle iiri kiilaspäise nooriku esituses Nothing Compares, millega meenub see erakordne lugu, kuidas vennal oli 1990. aastate alguses korraga a) laenatud mingi karaokekassett ja b) kohustuslik kirjandus „Kalevipoeg”. Eks juhtuski see, mis juhtuma pidi, ehk ühendasime meeldiva kasulikuga! Kahel häälel. Nothing Compares ja mingi teine lugu, mille pealkirja ma ei mäleta, said uued sõnad eesti rahva eepose lauavõitluse kohast, ning Suzanne Vega Tom's Diner sai sõnad kohast, kust Kalevipoeg tuli tagasi maailma otsast. Sandra lugu Hiroshima sai uuteks sõnadeks (teosest „Eesti luule antoloogia”, 1955, II kd, Eesti luule alates aastast 1940) vist Paul Rummo oodi taastatud Estoniale (1947). Phil Collinsi lugu Another Day in Paradise sai uued sõnad Juhan Schmuuli „Poeemist Stalinile” (1948). Pet Shop Boysi It's a Sin sai uuteks sõnadeks mingi traktorikallistamise luulenduse („Traktoristi laul”), ikka samast kogumikust*. Ettenägelikena laulsime uued laulud otse linti, see lint on alles ja isegi muundatud digikujule.
* Kui XI klassis oli vaja õppida igalt kirjandusprogrammi Eesti sõjajärgselt luuletajalt vabal valikul üks luuletus pähe, siis ma valisin need erandita kõik samast kogumikust, ja mida tobedam, seda parem. Hiljem ei ole nii paksu traktoristioodide kogumikku enam ilmunud.
Kirjutan muudkui oma artiklit, saab valmis peale kokkuvõtte. Ühe fakti teadasaamiseks mujalt kui Wikipediast sukeldun kognitiivpsühholoogiasse (sh otsides PUBMEDist), saan teada seniolematuid asju. Vastust siiski mitte, nii et tuleb kasutada Wikipedias viidatut artiklit. Viimase nädalaga olen teada saanud selle kohta, kuidas ma mõtlen, rohkem kui varem kogu elu jooksul!
ÕSis muide ei ole sõna „CD”.
Vat ei teagi, mida siis teen, kui see ükskord valmis saab (homme õhtul olen lubanud ära saata). Võib kuulata-vaadata Metallica DVD-d ja üritada snaiprimängus tehasest välja pääseda ilma suurema kõmmutamiseta.
Õhtul nahkhiired veel lendavad.
Pildiks vaadake aga mu noorepõlve aegset käepärastest materjalidest tehtud grilli (disain ja teostus TH).
6.10.09
T, 1108. päev: õppige loodusteadusi! Ja keeli!
Selgub põhjus, miks skanner viimasel ajal tegi 1200 dpi skanni kole aeglaselt: kogemata oli sattunud seade, et skann tuleb teha ettenähtud mõõtmetest 103% suuruses, ja siis skanniski vajalikust hoopis peenema tihedusega ja pärast arvutas õige pildi. Skanneriliides on selline:
...ja palun leia sealt suumiprotsent! Tavaliselt silm sinna peale ei satu.
Täna leidis siinse blogi tallinlane, kes otsis Google'ist sõna oksügeen. Oksügeen, tuletagem meelde, on mõjus mürk, mida on isegi sissehingatavas õhus! Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Selle vesinikuühend oksidaan on teine mürk, mille letaalsus on 100% – kõik, kes sellega kokku puutuvad, surevad, ent sellest hoolimata ei ole selle müük alaealistelegi seadusega keelatud. Viimane hetk on selle keelustamist nõuda kohalike valimiste kandidaatidelt! ☺
Peale ükspäev kurdetud äraspidise kuupäeva ka teine mure: mis paneb inimesed tõlkima kalendri kontekstis sõna event „sündmuseks”? (Nt „korralda 6.10. kõigi huviliste jaoks sündmus”.) See on ikka ju „üritus”! Kas silvet on tõesti vaste „üritus” ära unustanud? (Ma ei tea, mul silvetit ei ole ega saa ka kunagi olema!)
Töömaja akna all saetakse kibuvitsapõõsaid, mis väljendub peamiselt selles, et laia välisaknalaua tagant paistab äkki liikuv põõsas, nagu saanuks maja rattad alla.
Palun vabandust segaduse eest, kui minu Skype'i pildi (sellelt pildilt välja lõigatud portree) kõrval on pühapäevast saati rippunud silt „olen Niinemäe sugulane!”. Sugulane olen ikka mina, mitte pildil olev maki!
...ja palun leia sealt suumiprotsent! Tavaliselt silm sinna peale ei satu.
Täna leidis siinse blogi tallinlane, kes otsis Google'ist sõna oksügeen. Oksügeen, tuletagem meelde, on mõjus mürk, mida on isegi sissehingatavas õhus! Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Selle vesinikuühend oksidaan on teine mürk, mille letaalsus on 100% – kõik, kes sellega kokku puutuvad, surevad, ent sellest hoolimata ei ole selle müük alaealistelegi seadusega keelatud. Viimane hetk on selle keelustamist nõuda kohalike valimiste kandidaatidelt! ☺
Peale ükspäev kurdetud äraspidise kuupäeva ka teine mure: mis paneb inimesed tõlkima kalendri kontekstis sõna event „sündmuseks”? (Nt „korralda 6.10. kõigi huviliste jaoks sündmus”.) See on ikka ju „üritus”! Kas silvet on tõesti vaste „üritus” ära unustanud? (Ma ei tea, mul silvetit ei ole ega saa ka kunagi olema!)
Töömaja akna all saetakse kibuvitsapõõsaid, mis väljendub peamiselt selles, et laia välisaknalaua tagant paistab äkki liikuv põõsas, nagu saanuks maja rattad alla.
Palun vabandust segaduse eest, kui minu Skype'i pildi (sellelt pildilt välja lõigatud portree) kõrval on pühapäevast saati rippunud silt „olen Niinemäe sugulane!”. Sugulane olen ikka mina, mitte pildil olev maki!
5.10.09
E, 1107. päev: kuidas baromeeter mind alatult pettis
Natuke enne lõunat hakkab ladistama vihma, mis õhtu poole üha tugevneb. Hommikul aga oli baromeetri- ehk toailmajaamaraisk lubanud, et lähema 12 tunni jooksul vihma ei tule! Ma olen kampsuniväel!
Aga teada on, et ega inimene ole suhkrust, et vihma käes laiali liguneb, nõnda jõuan bussipeatusesse täitsa edukalt ja enamiku teekonnast teisest bussipeatusest prantsuse keele klassi saab kõndida läbi Kirikmäe prisma.
Prantsuse keeles õpime prantsuse keeles nii vajalikku asja, kuidas jahuda neli tundi teemal, millest keegi suurt midagi ei tea. Kõige enam jahuvad ikka need, kes kohe midagi ei tea. Esimesed kaks tundi räägime mobiiltelefonide kahjulikkusest ja seal toovad rühmakaaslased kuuldavale järgmised seisukohad, mida ma järelpõlvedele säilitamiseks oma märkmetesse värskelt kuulduna üles tähendan:
„Meiega tehakse katseid,” arvab üks meesterahvas, kes on mu arust ungarlane, aga võib-olla ei ole ka, ametilt itimees. – „Paranoia,” panen mõttes diagnoosi*.
Temale sekundeerib täna esimest korda kohal olev kreeka härramees minu paremal käel: „Me ei saa ohutuskatsete tegelikke tulemusi mitte kunagi teada!” Kui ta vaikib, kaunistab ta oma märkmeid tihedate arvuridadega, mis koosnevad põhiliselt nullidest. Ma hoian tast parem kaugele.
Kolmanda korra haaran masenduses peast, kui oma elutarkusega astub lagedale härrasmees, kelle päritolu ma ei mäleta, aga kes vist samuti on kreeklane: „Mobiiltelefonid põhjustavad unehäireid! Telefon oli öökapil, magasin halvasti. Ostsin uue, magan kohe paremini!” – Küll on kahju, et ma ei oska öelda, kuidas on prantsuse keeles „kontrollitud pimekatse”.
* Psühhiaatriahuvilistele on kui taeva kingitus saate „Eesti otsib superstaari” algusvoorud, aga kahjuks seda siin ei näe. Pean otsima, äkki on lahked inimesed riputanud juppe YouTube'i.
Teises pooles mängitakse meile kaks korda raadiosalvestist, mis kostab nagu 10 minutit pikk üks lause; teen märkmeid ja olen kole uhke, et sain aru, millest jutt. Jutt oli võõrliikide sissetungist. Kui õpetaja lugu lahkama hakkab, saan teada, et ega tegelikult ma sain aru ainult umbes kuuendiku. Eelmine õpetaja oleks andnud pärast ka loo transkriptsiooni, aga see õpetaja ainult kirjutab terve tahvli täis.
Siin on ülestähendamist väärt ainult minu vasakul käel istuva tšehhi daami ütlus, et kliima soojenemine on muutnud Tšehhi elu nii kardinaalselt, et rändlinnud ei lendagi enam lõunamaale. Kuivõrd kaks härrasmeest (üldse on rühmas seekord tugev meeste ülekaal) avaldavad ketserlikku arvamust, kas kliimasoojenemine ikka üldse inimtekkeline ongi, leiab õpetaja kiiruga kompromissi, et jutt on kliimasoojenemisest üldse, mitte inimtekkelisest soojenemisest. – Tahaks näha, mis saab, kui teemad jõuavad ükskord energeetikani; 6. kursusel jõudis ja kursuslased jõudsid – õpetaja meelehärmiks – üksmeelele, et parim energiaallikas on tuumaenergia.
Pingviinide ja jääkarudeni tund ei jõua ning sellel teemal kirjutamine antakse uuesti kodutööks. Võiksin kaunistada paberi jääkarupiltidega.
Kui ära tulen, sajab ikka veel. Pärast prismat bussipeatuses hakkab sadama päris tihedat peent vihma, aga paari minuti pärast tuleb vajalik buss. Viimased mõnisada meetrit bensiinijaamast edasi on ummik, buss sõidab väga aeglaselt. Ükspäev nägin erakordset vaatepilti, et bensiinijaama vastas olevas hiina restoranis olid külastajad!! Varem ei ole ma seal mitte kedagi näinud. Huvitav, millest see koht elab.
Kui bussipeatusest korteri poole kõnnin, näen, et umbes liiklus linnast väljuval suunal sõidab allamäge vabakäiguga. Väga praktiline (kui just rooli- ja pidurivõimendi ära ei kao).
Keeleteemalise artikli kondikava on koos, hakkan kontidele liha peale kasvatama. Vahepeal on maht kasvanud 15 lk-le, tuleb hakata kärpima.
Leian, et Linux on umbes sama kui Oy Bonk Ab.
Ülehomme läheb edasi „South Park”. Stuudio eelteade lubab kahtlustada, et küllap on seal üheks tegelaseks Michael Jacksoni vaim. Vaatan väljapandud klippe 3D- ja joonisfilmina animeeritud osa Major Boobage tegemisest ja siis sama osa tervikuna.
Aga teada on, et ega inimene ole suhkrust, et vihma käes laiali liguneb, nõnda jõuan bussipeatusesse täitsa edukalt ja enamiku teekonnast teisest bussipeatusest prantsuse keele klassi saab kõndida läbi Kirikmäe prisma.
Prantsuse keeles õpime prantsuse keeles nii vajalikku asja, kuidas jahuda neli tundi teemal, millest keegi suurt midagi ei tea. Kõige enam jahuvad ikka need, kes kohe midagi ei tea. Esimesed kaks tundi räägime mobiiltelefonide kahjulikkusest ja seal toovad rühmakaaslased kuuldavale järgmised seisukohad, mida ma järelpõlvedele säilitamiseks oma märkmetesse värskelt kuulduna üles tähendan:
„Meiega tehakse katseid,” arvab üks meesterahvas, kes on mu arust ungarlane, aga võib-olla ei ole ka, ametilt itimees. – „Paranoia,” panen mõttes diagnoosi*.
Temale sekundeerib täna esimest korda kohal olev kreeka härramees minu paremal käel: „Me ei saa ohutuskatsete tegelikke tulemusi mitte kunagi teada!” Kui ta vaikib, kaunistab ta oma märkmeid tihedate arvuridadega, mis koosnevad põhiliselt nullidest. Ma hoian tast parem kaugele.
Kolmanda korra haaran masenduses peast, kui oma elutarkusega astub lagedale härrasmees, kelle päritolu ma ei mäleta, aga kes vist samuti on kreeklane: „Mobiiltelefonid põhjustavad unehäireid! Telefon oli öökapil, magasin halvasti. Ostsin uue, magan kohe paremini!” – Küll on kahju, et ma ei oska öelda, kuidas on prantsuse keeles „kontrollitud pimekatse”.
* Psühhiaatriahuvilistele on kui taeva kingitus saate „Eesti otsib superstaari” algusvoorud, aga kahjuks seda siin ei näe. Pean otsima, äkki on lahked inimesed riputanud juppe YouTube'i.
Teises pooles mängitakse meile kaks korda raadiosalvestist, mis kostab nagu 10 minutit pikk üks lause; teen märkmeid ja olen kole uhke, et sain aru, millest jutt. Jutt oli võõrliikide sissetungist. Kui õpetaja lugu lahkama hakkab, saan teada, et ega tegelikult ma sain aru ainult umbes kuuendiku. Eelmine õpetaja oleks andnud pärast ka loo transkriptsiooni, aga see õpetaja ainult kirjutab terve tahvli täis.
Siin on ülestähendamist väärt ainult minu vasakul käel istuva tšehhi daami ütlus, et kliima soojenemine on muutnud Tšehhi elu nii kardinaalselt, et rändlinnud ei lendagi enam lõunamaale. Kuivõrd kaks härrasmeest (üldse on rühmas seekord tugev meeste ülekaal) avaldavad ketserlikku arvamust, kas kliimasoojenemine ikka üldse inimtekkeline ongi, leiab õpetaja kiiruga kompromissi, et jutt on kliimasoojenemisest üldse, mitte inimtekkelisest soojenemisest. – Tahaks näha, mis saab, kui teemad jõuavad ükskord energeetikani; 6. kursusel jõudis ja kursuslased jõudsid – õpetaja meelehärmiks – üksmeelele, et parim energiaallikas on tuumaenergia.
Pingviinide ja jääkarudeni tund ei jõua ning sellel teemal kirjutamine antakse uuesti kodutööks. Võiksin kaunistada paberi jääkarupiltidega.
Kui ära tulen, sajab ikka veel. Pärast prismat bussipeatuses hakkab sadama päris tihedat peent vihma, aga paari minuti pärast tuleb vajalik buss. Viimased mõnisada meetrit bensiinijaamast edasi on ummik, buss sõidab väga aeglaselt. Ükspäev nägin erakordset vaatepilti, et bensiinijaama vastas olevas hiina restoranis olid külastajad!! Varem ei ole ma seal mitte kedagi näinud. Huvitav, millest see koht elab.
Kui bussipeatusest korteri poole kõnnin, näen, et umbes liiklus linnast väljuval suunal sõidab allamäge vabakäiguga. Väga praktiline (kui just rooli- ja pidurivõimendi ära ei kao).
Keeleteemalise artikli kondikava on koos, hakkan kontidele liha peale kasvatama. Vahepeal on maht kasvanud 15 lk-le, tuleb hakata kärpima.
Leian, et Linux on umbes sama kui Oy Bonk Ab.
Ülehomme läheb edasi „South Park”. Stuudio eelteade lubab kahtlustada, et küllap on seal üheks tegelaseks Michael Jacksoni vaim. Vaatan väljapandud klippe 3D- ja joonisfilmina animeeritud osa Major Boobage tegemisest ja siis sama osa tervikuna.
4.10.09
P, 1106. päev: kuidas ma kinos ei käinud
Kirjutan päev otsa artiklit. Pärastlõunaks on seis 12 lk.
Sugupuurindel saan lõpuks teada, mida olin ammu kahtlustanud: et minu kooliaegne eesti keele õpetaja õp Niinemäe, kes meile õpetas 7½ aastat, on mu kauge, kuid lihane sugulane. Kahtlus tekkis sellest, kui selgus, et haridustegelase Orest Niinemäe (keda õp Niinemäe ütles olevat enda onu) nimi oli eestistatud nimest Baumthal, ja natuke hiljem vana (ja muidugi kaugest sugulasest) sugupuu-uurija märkis, et Baumthalid oli pisut suguluses minu isaemaisa suguvõsaga. Ainult kaheksa ja pool aastat kuluski, kuni sain teada, kuidas!
Suundun hilisel pärastlõunal külastama filmifestivali, aga minust olenematutel põhjustel (avalike teenuste napp olemasolu pühapäeva õhtul) jõuan pika jalgsimatka tulemusel küll kesklinna, aga kinno jääksin hiljaks ning siis mõtlen ringi ja et on just mõni minut enne seda, kui peaks tulema pühapäeviti kord tunnis sõitev buss, tulen bussiga tagasi.
Kella kaheksa paiku tuleb ehmatusega meelde, et homme on ju prantsuse keel, ja isegi loen kodus antud asja läbi. Teine harjutus on aga nii labane, et mitte ei tõuse pliiats sel teemal kirjutama: mida tähendab pingviinide ja jääkarude arvukuse vähenemine? Pingviinid ja jääkarud prantsuse keele harjutusest eraldi võetuna on toredad küll, aga harjutuses enam mitte. Muretsemine looduse pärast peab algama inimese enda lähedalt – ja prantslasi teades arvan, et seda nad ei oska.
Sugupuurindel saan lõpuks teada, mida olin ammu kahtlustanud: et minu kooliaegne eesti keele õpetaja õp Niinemäe, kes meile õpetas 7½ aastat, on mu kauge, kuid lihane sugulane. Kahtlus tekkis sellest, kui selgus, et haridustegelase Orest Niinemäe (keda õp Niinemäe ütles olevat enda onu) nimi oli eestistatud nimest Baumthal, ja natuke hiljem vana (ja muidugi kaugest sugulasest) sugupuu-uurija märkis, et Baumthalid oli pisut suguluses minu isaemaisa suguvõsaga. Ainult kaheksa ja pool aastat kuluski, kuni sain teada, kuidas!
Suundun hilisel pärastlõunal külastama filmifestivali, aga minust olenematutel põhjustel (avalike teenuste napp olemasolu pühapäeva õhtul) jõuan pika jalgsimatka tulemusel küll kesklinna, aga kinno jääksin hiljaks ning siis mõtlen ringi ja et on just mõni minut enne seda, kui peaks tulema pühapäeviti kord tunnis sõitev buss, tulen bussiga tagasi.
Kella kaheksa paiku tuleb ehmatusega meelde, et homme on ju prantsuse keel, ja isegi loen kodus antud asja läbi. Teine harjutus on aga nii labane, et mitte ei tõuse pliiats sel teemal kirjutama: mida tähendab pingviinide ja jääkarude arvukuse vähenemine? Pingviinid ja jääkarud prantsuse keele harjutusest eraldi võetuna on toredad küll, aga harjutuses enam mitte. Muretsemine looduse pärast peab algama inimese enda lähedalt – ja prantslasi teades arvan, et seda nad ei oska.
3.10.09
L, 1105. päev: kärbeste kaunis elu
Vaatan, mis lisad on filmi Month Python's The Meaning of Life (1983) 20. aastapäeva (2003) DVD peal, filmi parimad kohad samuti (igavamad jätan vahele), näiteks filmi koreograafiast (nt et laulus Every Sperm Is Sacred olla osalenud suur osa Põhja-Inglismaa tantsukoolide lapsi – kes pärast valmis filmi oma noore ea tõttu vaadata ei tohtinud; alguses olla küll üritatud laste eest varjata, millest laul räägib, aga lastevanemate juuresolekul ja heakskiidul räägiti ikka kõik ära, ning kõik olid filmitegijaile tänulikud, et nad võtsid nõnda suurelt ette inimeste maailmavaate avardamise). Uutes, 2003. a lisades ei ole Monty Pythoni elusolevad liikmed ikka veel üle saanud sellest, et pungitan aga silmi ja olen igavesti naljakas (võib-olla John Cleese on, aga teised neli küll mitte).
Ballistikademonstraatori valmimine (kolm muud kooku; kokku on kaks kitseneva otsaga ja kaks ühtlase ristlõikega kooku ning kaks liikuva ja kaks kinnitatud vastukaaluga kooku) ja selle järel elutoa põranda puhastamine saepurust ja puidulaastudest, nii et nüüd saab pimedas elutoa läbida ilma muretsemata, kas leian ikka vajaliku puhta rajakese üles.
Töötlen puhkusepilte, eelkõige neid, mida võtsin maal venna suvekodus, kus süvenesin põhjalikult (nii palju, kui 1:4 makroga objektiiv lubas) kollases lillepõõsas askeldavatesse kiletiivalistesse. Ikka väga mitmesuguseid kärbsetaolisi putukaid on olemas! Mõni läigib, mõni on karvane nagu mesimumm; aga kes musta porikärbest lähivaates näinud ei ole, see ärgu teda lähedalt vaadakugi! Ees seisab tiiva soonemustri ja välimääraja abil täpsustamine, kes ja mis.
Ballistikademonstraatori valmimine (kolm muud kooku; kokku on kaks kitseneva otsaga ja kaks ühtlase ristlõikega kooku ning kaks liikuva ja kaks kinnitatud vastukaaluga kooku) ja selle järel elutoa põranda puhastamine saepurust ja puidulaastudest, nii et nüüd saab pimedas elutoa läbida ilma muretsemata, kas leian ikka vajaliku puhta rajakese üles.
Töötlen puhkusepilte, eelkõige neid, mida võtsin maal venna suvekodus, kus süvenesin põhjalikult (nii palju, kui 1:4 makroga objektiiv lubas) kollases lillepõõsas askeldavatesse kiletiivalistesse. Ikka väga mitmesuguseid kärbsetaolisi putukaid on olemas! Mõni läigib, mõni on karvane nagu mesimumm; aga kes musta porikärbest lähivaates näinud ei ole, see ärgu teda lähedalt vaadakugi! Ees seisab tiiva soonemustri ja välimääraja abil täpsustamine, kes ja mis.
2.10.09
R, 1104. päev: Ig-Nobelid selgunud!
Eesti uudiskünnist see vaevalt et ületanud on*, aga öösel selgusid tänavused Ig-Nobelid, st auhinnad teadussaavutuste eest, mis alguses ajavad naerma ja siis panevad mõtlema (ametlik link):
Räägin toanaabrilegi, et Iirimaa politsei sai tähtsa auhinna, ta naerab südamest, kuigi pan Juhiloa lugu on vana lugu ja tõlketeemalisena meilgi töömeilist läbi käinud, aga enne tema tulekut.
* No lõuna ajal saan teada, et ületas küll, Delfi, Postimehe läbulisa Elu24 ja Õhtuleht kirjutasid, aga neid ma ju ei loe. See-eest on siinne loetelu täielik.
Olen hakanud saama mobiili peale valeühendusi, nii kord päevas. Usun, et see on seotud sellega, et mobiiliarve liigub kiirusega 24 m/h (meetrit tunnis) ehk 7 mm/s. Lõuna ajal kogen, kuidas siinne mobiilifirma edastab sõnumit viis minutit.
Kirjutangi lubatud artiklit, nn „toimetaja kogutud teoste” kui ammendamatu varaallika põhjal.
Kõrgmetsa maksimarket, reedeõhtune tung. Üle kõige lõugab Tom Jones sama laulu, mida filmis Little Voice kasutas LV ema LV kiusamiseks.
- Veterinaarmeditsiin: uuringu eest, kus tõestati, et nimega lehmad annavad piima rohkem kui nimeta lehmad
- Rahu: katselise uuringu eest, kus uuriti, kas parem on saada pähe täis või tühja õllepudeliga
- Majandus: neljale Islandi pangale tõestamise eest, et tillukesed pangad võivad muutuda hiiglaslikeks ja siis tagasi tillukesteks ning et sama võib teha ka kogu riigi majandusega
- Keemia: uuringu eest, kus kasvatati teemante tekiilast
- Meditsiin: liigesepõletiku põhjuste katse eest, kus teadlane ragistas oma ühe käe sõrmeliigeseid (aga teise omi mitte) iga päev 60 aastat
- Füüsika: teooria eest, miks rasedad ei kuku ümber
- Kirjandus: Iirimaa politseile üle viiekümne liiklustrahvi kirjutamise eest poolakale nimega Prawo Jazdy ('juhiluba')
- Tervishoid: häda korral kaheks respiraatoriks muundatava rinnahoidja eest
- Matemaatika: Zimbabwe keskpangale saavutuse eest tutvustada rahatähtedele trükituna rahvale väga mitmesuguseid arve, alates 0,01 kuni 100 000 000 000 000 (saja triljoni) Zimbabwe dollarini**
- Bioloogia: tõestuse eest, et söögijäätmete massi saab vähendada üle 90% võrra hiidpandade väljaheidetest eraldatud bakterite abil.
Räägin toanaabrilegi, et Iirimaa politsei sai tähtsa auhinna, ta naerab südamest, kuigi pan Juhiloa lugu on vana lugu ja tõlketeemalisena meilgi töömeilist läbi käinud, aga enne tema tulekut.
* No lõuna ajal saan teada, et ületas küll, Delfi, Postimehe läbulisa Elu24 ja Õhtuleht kirjutasid, aga neid ma ju ei loe. See-eest on siinne loetelu täielik.
Olen hakanud saama mobiili peale valeühendusi, nii kord päevas. Usun, et see on seotud sellega, et mobiiliarve liigub kiirusega 24 m/h (meetrit tunnis) ehk 7 mm/s. Lõuna ajal kogen, kuidas siinne mobiilifirma edastab sõnumit viis minutit.
Kirjutangi lubatud artiklit, nn „toimetaja kogutud teoste” kui ammendamatu varaallika põhjal.
Kõrgmetsa maksimarket, reedeõhtune tung. Üle kõige lõugab Tom Jones sama laulu, mida filmis Little Voice kasutas LV ema LV kiusamiseks.
1.10.09
N, 1103. päev: kui uni ei tule, lugege kolmeni
Liftis soome kolleeg J, kes kurdab, et eile juhtus temalgi teeõnnetus ja uni tuli alles pool kolm. (Paar nädalat tagasi juhtusime samuti sama bussi pealt tulema ja ta rääkis, kuidas õige mitme aasta eest siiakanti siirdudes oli ta arvanud, et hakkab Pariisis käima umbes igal teisel nädalavahetusel, aga on seal käinud kõigi aastate jooksul ainult kolm korda.)
Esmaspäeval kurdetud koolitusbürokraatia jätkub: saan kolm meili, et hinda käidud koolitust! Mingit viidet, mis koolitused need täpselt olid, ei ole. Usutavasti on üks neist ühe kliendi ettekanne, teine sama kliendi seminar ja kolmas „Pipi Pikksuka” ning rootsi kriminullide tõlkimise kaks ettekannet, aga mis on mis, seda ei ole. Mõistmatu on ka see, miks avaneb vormi muudel sakkidel klõpsates kõigel kolmel eelmise prantsuse keele kursuse „koolitusnõude” leht (igas muide isesugune).
Mis kihk on eesti keeles kirjutada aasta kuupäeva ette (nt „2009. aasta 1. oktoober” ja mitte „1. oktoober 2009”)? Loe ja mõtle pikalt, mida on öelda tahetud.
Kell 15.44.30 kuni 15.47.00 ajuti ja korraks veel 15.53.30 väriseb maa. Aknalaual hakkavad toanaabri potitaime lehed värisema ja koridoris klõbiseb kapiuks. Võib-olla kukkus naaberriigis jälle mõne mahajäetud kaevanduse lagi sisse, nagu paar aastat tagasi, või siis kukkus naabermaja lammutusplatsil paari teraspostiköndi lahtikaevatud alusmüür uue hooneosa vundamendiauku.
Muidu rahulik, nädalavahetus varsti käega katsuda.
Esmaspäeval kurdetud koolitusbürokraatia jätkub: saan kolm meili, et hinda käidud koolitust! Mingit viidet, mis koolitused need täpselt olid, ei ole. Usutavasti on üks neist ühe kliendi ettekanne, teine sama kliendi seminar ja kolmas „Pipi Pikksuka” ning rootsi kriminullide tõlkimise kaks ettekannet, aga mis on mis, seda ei ole. Mõistmatu on ka see, miks avaneb vormi muudel sakkidel klõpsates kõigel kolmel eelmise prantsuse keele kursuse „koolitusnõude” leht (igas muide isesugune).
Mis kihk on eesti keeles kirjutada aasta kuupäeva ette (nt „2009. aasta 1. oktoober” ja mitte „1. oktoober 2009”)? Loe ja mõtle pikalt, mida on öelda tahetud.
Kell 15.44.30 kuni 15.47.00 ajuti ja korraks veel 15.53.30 väriseb maa. Aknalaual hakkavad toanaabri potitaime lehed värisema ja koridoris klõbiseb kapiuks. Võib-olla kukkus naaberriigis jälle mõne mahajäetud kaevanduse lagi sisse, nagu paar aastat tagasi, või siis kukkus naabermaja lammutusplatsil paari teraspostiköndi lahtikaevatud alusmüür uue hooneosa vundamendiauku.
Muidu rahulik, nädalavahetus varsti käega katsuda.
Subscribe to:
Posts (Atom)
