T, 1036. päev: ootamatult on saabunud suvi

Täna tuleb teade, et homsest alates kehtib suvegraafik ehk siis võib hommikul kohale ilmuda alles poolest lõunast ja varsti pärast lõunat jalga lasta (aga ikka nii, et töötunnid kokku välja tuleksid ja töö tehtud).

Ja tööd on nii, et kohe on. Päeva lõpuks on vaja anda lehekülgede järgi 160 lk ja tähemärkide järgi 212 lk dokumendi küljendusasjade viimane sõna, kella poole kahest poole kolmeni kontrollin kolleegi toimetatud 26 lk dokumenti (parandamist on tugevasti, sest eesti spellerile tundmatu sõna asemel on vähemalt poolesajasse kohta pandud varasemas meisse puutumatus tõlkes sõna, mida speller teab ja mis on sõnastikus, mida spetsialist nimetas „üheks naljakaimaks raamatuks maailmas”, aga mis sellest hoolimata on vale!), siis pooleteist tunniga toimetada 4 lk dokumenti, mida ei ole veel avanudki.

Asjad laabuvad oodatust kiiremini ja kella viie paiku on jäänud ainult pika dokumendi parandused enda jaoks läbi paljundi lasta, nagu erakordsed juhised ette näevad. Juhtub mul esimest korda, et poole dokumendi pealt lõpeb tooner! Käin helistan tehnilisse abisse, et tooner hakkab lõppema, tulge aidake. Paljundi aga ei seisku, kopeerib järele jäänud 56 lk ära ja jääb ootama. Väga pika veerand tunni pärast tuleb uus tooner ja kui tühjast ilmuvad ka puuduvad 56 lk – vahepeal olen muidugi jõudnud vajutada tühistamise nuppu, nii et kui tooneriga täitmise järel tuleb paljundisse jälle elu sisse, siis küsib, kas jätkame, ja muidugi jõuan jah-nuppu vajutada kaks sekundit enne seda, kui saabub direktori sekretär ühe leheküljega; olukord on peaaegu sama piinlik kui tudengiajal raamatukogus, kui mu kirjandusallikate otsingu tulemust printis ühiskasutusega maatriksprinter välja 40 minutit ja see toiming oli täiesti katkestamatu. Õnneks sekretär ei jää ootama, vaid läheb koopiat tegema mujale.

Ales pärast seda – sobivasti pärast tööpäeva ametlikku lõppu – jõuan avaldada grillipeo pildigalerii aadressi ning hakkab tilkuma out of office- ja tänuvastuseid.

Päeva jooksul toimub kõrvalmajaga huvitav metamorfoos:



Õhtul laulab all uduses jõeorus ööbik ja tuppa lendab jaanimardikas.

E, 1035. päev: kuum

Eelmisel kolma- või neljapäeval tuli teade, et mingi 2006. a minu toimetatud faili kohta tulnud laitev tagasiside, aga märkimata, mis või kus, et ma pean enda toimetust ja tagasitulnud teksti (väljaprindist skannitud PDF!) võrdlema ning märkima, kas parandused on asjakohased või mitte. Kui muude tööde tõttu selle siis alles reede pärastlõunal avasin, avastasin, et tagasisaadetud fail oli soome keeles. Nõnda et küsisin, et saatke palun eesti fail. Täna saan rõõmustava vastuse, et asi puudutaski hoopis soome tõlget, millega mina ei ole kuidagi seotud.

Postimees ja Päevaleht otsustavad koos tagasi minna hanesulega kirjutamise ja tänavail ringikõndiva uudiseheeroldi juurde. Head teed neil minna. (Ja mis täismahust üldse räägitakse: millal on veebiversioonis olnud näiteks matusekuulutused? Kust saab eesti sugupuuhuviline muidu teada inimeste lahkumisest?)

Ühes lehes arvab uudise kommenteerija, et ta kahtlustas ammu, et teise lehe veebiversiooni toimetas tegelikult Michael Jackson.

Lämmatav päev, paberid kleepuvad käe külge. Termostaat termostaadiks, aga meil ei ole täielikku üksmeelt toas ka selle üle, kuidas toimivad rulood. Mu veendumus on (see ei ole minu leiutatud; ei mäleta, kellelt kuulsin), et kui rulood on keeratud nõnda, et tõusev õhk läheb õue, mitte akna poole, on toas jahedam; aga langetatud rulood on enamasti keeratud just vale pidi, et vastu akent kuumenenud õhk satuks tuppa. Kuuenda klassi füüsika, kas pole, aga mine tee inimestele selgeks!!

Pärastlõunal, just siis, kui olen lõunalt tagasi, avanevadki taevaluugid.

Inglise kolleeg H küsib, kus on neljapäevased pildid. Ütlen, et homme. Tema, et eelmine aasta olnud pildid valmis ööpäevaga. Ma ei usu.

Saan grillipeo pildid lõpuks valitud ja laadin veebialbumi üles.

Sinsheimi pildil näib sedapuhku olevat Imhotep ise.

P, 1034. päev: tuli, puu ja pilt

Näen unes, et Eesti laulupeotuli on otsustatud läbi kanda kõikidest riikidest, kus eestlaste osakaal on vähemalt pool promilli, ja ilu nimel ikka nende looduskauneimatest kohtadest. Unes on mind ja veel ühte töökaaslast delegeeritud tuld tervitama ja ootame Mäeküla juures päkapikuorus koopas. Ootame poolteist ööpäeva, koopasuu kohal on elektrontabloo näitamas, kui palju aega on jäänud laulupeoni ja kui palju aega tule arvestusliku kohalejõudmiseni. Tuli aga une lõpuks kohale ei jõuagi.

Suhtlen meilitsi paari vastleitud sugulasega. See on ikka nii tore, kui inimesed suure õhinaga küsivad, kuidas me sugulased oleme, ja siis ma vastan, et nii kaheksandast põlvest, lähim ühine esivanem elas XVIII sajandil. Hahaa. Õigemini leidsid kõigepealt nemad mu lihaste sugulaste loetelu. Andmebaas on seni vanas arvutis, kus teatavasti kuvar ei tööta ja sugupuuprogrammi pilt ei mahu lisakuvari pildile ära. Teisalt on alati hea, kui keegi täpsustab andmeid, mis pärinevad ühestainsast autoriteetsest, kuid ebakindlast allikast, kus on mõni naine saab lapse 4-aastasena, paar inimest saavad järglasi mitu aastat haua tagant ja vähemalt kaks õde-venda on omavahel paari pandud.

Neljapäevase grilli piltidest leian 33 pilti, mis peaksid kindlasti olema, nüüd on vaja leida veel 23 teise valiku pilti ja komplekt ongi koos. Tänavuste piltide mure peale peo alguses antud allapoole vööd lööki (et ma enam ei paneks bizarre pilte üles; taevas hoidku, ma ei ole seda oma 27-aastase pildistamishuvi jooksul kunagi teinudki ja mitte keegi ei ole senini kurtnud; inimene, kes seda ütles, ei suuda seni leppida tõsiasjaga, et talle üks muidu hea pilt lihtsalt ei meeldinud või et ta ei olnudki pildil peategelane) ja sellest johtunud vastumeelsusest üldse pildistada on see, et ma ei teinud seekord eriti topeltpilte, nõnda et nüüd on mitmel pildil kolm inimest toreda ilmega, aga neljas selline, et ei lähe kohe üldse mitte. Näiteks ühel nüüdseks erilise hoolega kustutatud pildil kuulasid inimesed muusikat, esiplaanil direktor ja keegi teine rõõmsate nägudega, taga austria kolleeg nii põnevil, et sõrmed lausa suus, ja siis tema kõrval neljas, kes vaatab direktorit sellise hukkamõistva pilguga, et kui direktor seda pilti näeks, siis lastaks see inimene töölt lahti.

Tänasel Sinsheimi pildil on paljukannatanud rahvaväelane.

L, 1033. päev: vihmane laupäev

Puhkan, loen, taastun.

Käin poes (kastekann), pildistan rohus lebavat valimisplakatit.

Nohu on üle, lõhnataju on tagasi, poe poole minemisel läheb mu eest läbi inkontinentsiga inimene.

Grillipiltide teine põhjalik surkimistiir. 225 pilti on kahanenud 89 peale, siht on kõige rohkem 56 pilti. Mitte ühtki pilti ei pane ma välja ilma midagi surkimata: nt histogrammi, valgetasakaalu, kaadrilõiget, pildimüra.

R, 1032. päev: ein Reich, ein Volk

Näen unes, et Kölni toomkirikus on hakanud purskama vulkaan ja kui ma selle kaldeerat pildistada tahan, avastan, et olen fotoka ära kaotanud. Väga eluline, eile olin tagasiteel foto-seljakoti küljeklapi peaaegu lahti unustanud ja fotokat hoidis linnaliini bussis kotis peamiselt hõõrdejõud.

Pildid mälukaardilt kõvakettale.

Vana tõde: olulised uudised jõuavad kohale ise ja need, mis ei jõua, ei ole olulised. Et mul telekat ei ole (mis te arvate, kuidas ma muidu jõuaksin blogi kirjutada? ☺), jõuavad uudised popikuninga lahkumisest minuni meili kaudu, mida järeldan austraalia kirjasõbra levitatud spämmist. Et selleteemalisi nalju on kahtlaselt suures kontsentratsioonis, avan lehe ja vohh, ongi veel suuremas kirjas kui see, mida arvab Eesti Vabadussambast kiuslik idanaaber. (Ajaloohuvilised otsingu üles umbes 1986. aasta Aja Pulss ja lugegu sealt, kuidas tollal veel mustanahaline Michael Jackson soovis elada 300-aastaseks. Või siis Kiviräha lugu enne Eesti kontserti 1997. aastal, kuidas Michael Jackson on Hiiumaa (?) küla Popi kuningas. Perekondlikus heliarhiivis peaks olema mingist raadio pilasaatest lõik, kuidas „progressiivsed pensionärid” on enne Jacksoni Eesti-kontserti ülielevil ja üks võrdleb teda teise mehega, kes töötas Sillamäe radioaktiivsete ainete laos.) Aga minu lustikummutist ta puudub, jazzmuusiku Michael Bublé järel tuleb Valgre plaadil loo „Kraavihall” esitanud instrumentaalkollektiiv Mikeys.

(Hiiumaa taga on küsimärk, sest kontrollimine ei õnnestunud ei internetist ega Hiiumaa-spetsialistilt. — Teisalt meenub praegu miskipärast ja täiesti juhuslikult vanaisa mälestus, kuidas 1950. aastatel peetud Kuressaare lossihoovis saarlaste ja hiidlaste vahel ametlik jalgpallimäng, mis lõppes müstilise seisuga 54:8 saarlaste kasuks.)

Täna on mul köha ja sobivasti ka kahetunnine koolitus.

Alguses on üks saksa tädi, kes räägib meile Lawrence Venutist ja sellest, kuidas ameerika ilukirjandustõlgetes oli enne teda kombeks jätta lugejale mulje, et kogu maailm elab täpselt nagu Ameerikas. (Vat ei teagi, kas siis ameerika tõlgetena loetud Haruki Murakami minategelased joovadki midagi muud kui Coca-Colat ja suitsetavad midagi muud kui Lucky Strike'i? Ja nimi on neil ka midagi muud kui Toru Watanabe??)

Siis esineb endast heal arvamusel ja 2004. a masinaehituse Ig-Nobeli saanud soenguga vanem härrasmees; näib, et ta on oma olemasolu õigustanud juba kaua selliste ettekannetega, sest tundub, et ma olen samateemalist kirjutist juba lugenud ja siis kandis see aastaarvu 2001. Jutt keerleb ka temal tõlkija nähtavuse üle, mainib veel paarsada korda Venuti nime ja saan selgeks, et kogu tõlketeooria käsitleb ilukirjanduse tõlget, st protsessi „üks autor–üks tõlkija”, mille kohta väga tabavasti märgib kuulajate seast klassik Emma Wagner, et aga vat õigusaktidel on ju palju autoreid ja palju tõlkijaid, mida siis teha, millele adekvaatset vastust ei saa.

Üldiselt järeldan, et poliitikatekstide tõlge ei erine eriti ilukirjanduse või filosoofiatekstide tõlkest, ning mõtlen, et mis see kõik minusse puutub, kellel praegu on käsil selline hardcore-tehnika tekst, mis on sattunud mulle põhjusel, et „taganeda ei ole kuhugi, selja taga on Moskva” (või siis seepärast, et ma hiljuti palusin sellised tekstid parem kohe mulle anda).

Kasulik teadmine on aga see, et kui tõlkija vaatab tööl aknast välja või joob kohvi, siis ta siiski töötab, mitte ei löö luuslanki, sest mõte töötab tõlkeprobleemi kallal edasi.

Järgmine kord peaks sellel sariseminaril esinema guru ise, kellega 25.10.2005 kohtumisest kirjutasin oma tollases blogis väga sapiseid sõnu, aga mida siin ei saa kahjuks korrata.

Belgia kolleeg S on käinud lõuna ajal rannas. Üritan mõttes kangastada Maaselja kallast, kus rand pidavat olema, aga ühtki sobivat kohta ei meenu, kui just mitte enamikku Euroopat tähendama hakanud küla juures kiirteesilla all, kus on liivakallas. Mujal on kivine ja mudane, kohati koguni kividega palistatud, kust autod tavatsevad üle ääre sisse kaduda, nii et neid on leitud ja välja tõstetud alles sel suvel, kui hangitud on imeline jõepõhja detailselt kaardistav sonar.

Ära üpris vara, peaaegu nii vara, kui reedel saab; sõidan postkontorisse. Üks raamatuist on Classics-sarja raamat reisilennukist Fw 200 ja selle sõjateest (loen selle laupäevaks läbi ja no kuigi on seal uusi pilte ja selgitatud selle tüübi paljude erilennukite olemust, on teisalt raamat kehvem kui teised sama sarja raamatud; keel on halvem kah, autor on brasiillane ja et ta ise on inglise keele õpetaja, siis ega ta tõlkijat kasutanud ei ole). Teine on taas meelest läinud, see on Monty Pythoni „autobiograafia”, st elusolevate liikmete autobiograafilised ülestähendused ja Graham Chapmanist korjatud mälestused. Kellelgi neist [Graham Chapmanil] olnud isa politseinik ja mõneaastasele sõjaaegsele poisikesele jätnud üüratu mulje, kui naabruses kukkunud alla lennuk ja nende hoovis hakati ümbruskonda paiskunud tükke ja elundeid laibakottidesse sättima; algul kõik klappis ilusti, aga siis tulnud teade, et ei olnudki üheksa, vaid hoopis kaheksa meest, ja siis läks kõik segamini (kuigi „üheksas pea” oli algusest saati kaotsis).

Kõrgmetsa tenniseväljakute juures lebab tee kõrval muru peal valimisplakat, millest järgmine kord teen kindlasti pilti, sest sellel kujutatud poliitik näeb välja umbes selline, nagu näeks välja Kadri Simson 30 aasta pärast. Vähemalt on foto aus ja ilustamata ning kuu aega looduses ilmastikku talunud.

Esimene kallaletung eilsetele piltidele. Ülekäimisi peab toimuma rahuliku meelega vähemalt kolm.

Tänased kaks Sinsheimi pilti kujutavad üleeilse soomuki kõrval poseerinud härrasmeest.

N, 1031. päev: a licence to shoot ...photos

Täna on jälle asutuse suvegrill. Kui mind ei oleks sinna lausa kutsutud pilti tegema, siis ma parema meelega magaksin kogu päeva. Päevalgi mõtlen mitu korda, kas peaksin minema peole või korterisse magama; aga ma olen ju lubanud, et lähen ja teen pilte, ja kuidas ma siis äkki alt vean [ning tekitan olukorra, et kõik pildid on võtnud teine piltnik, kelle fotokas on küll suurem, aga mul on taas jälle välk parem].

Ärasõit kell pool viis, seekord ähvardati olla täpne. No tegelikult lahkub buss kell kolmveerand viis. Selmet teha kogu linnale kiirteed pidi uhke ring peale (ja jääda seal pooleviiesesse ummikusse), läheb buss kiirteeni otse. Kohal pool kuus.

Seekord on teemaks kantri, mida ma iseloomustaksin klassikafilmi lõpusõnadega the horror... the horror, aga õnneks on mul külmetuse tõttu ideaalne ettekääne lahkuda võimalikult vara, enne kui tantsuks läheb. Vat ei teagi, kas line-tants kah ikka tuleb, ja kui tulebki, siis olen peokohast turvaliselt mitmekümne kilomeetri kaugusel. DJ on sama, kes ka viimasel kahel asutuse peol, nõnda et juba tervitame südamlikult.

Pildistamise tõttu rahvasummas ringi liikudes kuulen ja vajutan mällu järgmised toredad ütlused (eelmine aasta, meenutagem, kuulsin ütlust I keep my men secret, millele võinuks visuaalse vaatluse alusel mõttes juurde lisada ...because there aren't any!):

• I am not a lesbian, you know!
• Oh, you have a big one!
• Every night, before sexy-time, I play with the pistol. With the holder, that is.

Kantriteema väljendub riietuses sellega, et mitmel on peas kauboikübarad ning nad seisavad nendega ja ohkavad tasakesi. Mõnel on ruudulised pluusid ning mõnel õige vähesel ka muid kauboiatribuute, kes siis suurt imestust pälvivad. (2004. a jõulude ajal käisime, peas mänguasjapoest saadud kauboimütsid, vööl mängupüstolid ja kaelas Stockmanni köögiosakonna laudlinikuist muundatud kantrikaelarätid, Artur Raidmetsa juhitud kantriteemalisel nälja- ja tantsupeol Mustamäe taga keskajateemaliste seinamaalingutega kõrtsis, kus valge vein lõppes otsa just poole minu klaasi pealt ning toodi teine pudel – teist marki! Mõlema maitse oli pärast selgelt eristatav ja pahasti dissonantsis.)

Muusikalise etteaste (mu kohaloleku ajal kaks korda) teeb töökaaslasist kõige ameerikalikuma inglise keelega kolleeg P (kellest kuuleme suure saladuse, et passis on ta nimi Peetrus), kes teeb ameerika aktsenti veel agaramini kui muidu ja kellel on kaasas vahetusrõivad, sest kummagi esinemise ajal on tal üll nõnda nahksed kauboirõivad, et kahtlen neid pärinevat mõnest eritarvete kauplusest (aga loodetavasti ma eksin).

Pärast mõtlen, et oleks olnud uhke, kui oleksin kantri- ehk kauboiteemasse sulandunud indiaanlasena. Aga et olen külmetunud, olen tihedasti rüütatud villasesse fliisi, mis teiste kerge suveriietuse kõrval mõjub, nagu oleks peole saabunud külaline Põhjanabalt.

Kavatsen piltniku kättemaksuna jätta piltide pealt võimalust mööda üldse välja Ella N-i, kellele kevadel Balti peol mu hoolega valitud pilt ei meeldinud ja kes sinder seda täna veel eraldi meelde tuletab, et no more bizarre photos on the internet – mille peale olen sõnatuks solvunud ja klõbistan päästiku tagust ratast oma veerand tundi edasi-tagasi – kurat, ma valisin tollal pilte mitu päeva ja see veerand, mis lõpuks alles jäi, ei olnud mingist otsast bizarre. Aga see plaan ei tule vist välja, sest ühekorraga on selge, et pean üles võtma direktori, kes parasjagu just temaga juttu puhub. Võib-olla õnnestub järeltöötlusel teha drastiline kaadrilõige, vaatame; või on direktor mõne teise pildi peal välja tulnud paremini. [Etteruttav täiendus: on, ja eelmise võib rahus kustutada. Tuska teinud kiuslik inime on ühe pildi servas koguni nägupidi, nii et olen ka sihiliku väljajätmise süüst puhas.] Oh, kuidas mulle ei meeldi pildistada reaalsusetajuta inimesi! Lillepeenras on ka seekord kumalasi, keda ma palju meelsamini uuriksin, aga kui ma lainurkobjektiivi asemel panen ette tavalise, 1:3,8 suurenduseks suutelise objektiivi ja uuesti põõsa juurde lähen, on nad kõik juba tudile läinud.

Peo algus venib märkamata ja kui eelroogi hakatakse andma, on juba pool kaheksa. Kolmveerand üheksa hakatakse andma sooja sööki, olen sabas viimane, aga just siis, kui taldrikuga laua poole laveerin, hakkab teist korda üles astuma kantrilauljaks maskeerunud kolleeg P ja ta sõber, ning kui ta lõpuks vakatab, siis kutsub uus prantsuse tõlkekorraldaja-noormees mind üles võtma õhupallide lennutamist (ta teeb seda inglise keeli, mis on palju kehvem kui minu prantsuse keel – kusjuures asutuses toimub tänapäeval inglise keeli rohkem suhtlust kui prantsuse keeli), nii et kui lõpuks veerand kümme laua taha maha istun, on taldrikus kõik ära jahtunud (sh külm lambaliha, hõõ). Kohvini nii ei jõuagi, sest kell pool kümme läheb esimene buss tagasi. Tõsi, kui jõuan kell 21.32 bussini, olen selles esimene sõitja. R seisab bussi eesotsas ja kõnetab kõiki sisenejaid soome keeles. Prantsuse kolleeg rõõmustab, et ta näeb seega soomlase moodi välja (jajah, eks minagi ajasin teda alguses kuu aega ühe soomlasega segamini ja tervitasin teda soome keeli). Ajastus on täiuslik, sest buss jõuab jaamani ajal, mil mu korteri poole läheb veerand tunni jooksul neli bussi.

Õhtu lõpuks vaatan inglise sarja Green Wing I hooaja 5. osa, mis vanal arvutil kuidagi mängida ei tahtnud.

Lõpetuseks taas järjekordne Sinsheimi pilt.

K, 1030. päev: bittersweet ehk ma tean, et ma midagi ei tea

Nii-nii: pool päeva Lightroomiga mässamist ja täna hommikul imestan, kas Eesti lehtedes avaldatakse fotod sellistena, nagu need otse fotokast tulevad (töötlemata JPEG): Postimehe esilehel peab kõnet sinine Ilves ja paraadi lennukid lendavad valgekspõlenud taeva taustal; Päevalehe esilehel on Ilves oranž (vastuvalguses läbi kumavad puulehed on teinud fotoka automaatse valgetasakaaluga oi-oi) ja valgeks on põlenud osa marssivate kodutütarde vormist. Aga üldiselt: kui on asju, mida te teada ei taha, siis avage ajaleht ettevaatlikult!

Bussis inimesed vaatavad kahtlustavalt iga kord, kui nuuskan. Peaksin aevastamise juurde vaikselt röhkima, siis oleks paanika täielik. Toakaaslane tõlgib suure asutuse sisedokumente, kus ametnikud on paanikas ega usu, et viirused ei levi hoone ventilatsioonikanalite kaudu.

Prantsuse keeles on eksam. Subjunktiivist ja konditsionaalist on meeles, et need on kaks ise asja, aga kumb on kumb, seda enam ei mäleta. Grammatikaharjutused modustavad koherentse narratiivi ning kirjaliku arusaamise harjutuses on kasutatud lihtminevikku, mida mujal kui väga kirjanduslikus tekstis kunagi ei kasutata. Kirjandi teemaks on „Mis on Euroopa Liidu laienemise piirid?”, mis teemal võib jahuda lõputult (geograafilised, majanduslikud, logistilised, poliitilised jne jne piirid).

Suulise etlemise teema on, kuidas saaks Europol parandada võitlust organiseeritud kuritegevusega. Õps pakub, et see on raske teema, kui tahan, võin valida teise. Arvan endamisi, et kui valin, on uus kindlasti taas kord ebaseaduslikust sisserändest, ning nõustun, et see on raske teema, aga proovin öelda, mida oskan. Ütlen paar meelde jäänud mõtet (kui tore, et küsimus ei puudutanud mõnd muud asutust, millest tean veel vähem), nagu olulise mõtte, et Europol ei ole Euroopa Interpol.

Tagasi töhe. Muljetan eksamist ja toanaaber imestab, kas jälle samal teemal, et äkki õpetajal on selle teemaga mingi suhe.

Kirikmäe prismas näen siinmaal esimest korda hapupiima. Täitsa joodav on.

Korteris imestan, miks üks lillekast on kuiv ja teine mitte. No ühes on ujuk täisasendis kinni jäänud.

Mäletate, kuidas Google Translator sai rivilaulu vasteks Estonia is not afraid of boobs? No vat, soomlased teavad oma skandinaavia naabritest ka kõike: tõlgi iloiset norjalaiset ja siis iloiset ruotsalaiset.

Rahvasuu räägib, et pärast Vabadussamba valmimist sõitvat riigitruudusetud venelased mööda Tallinna ringi ja otsivat Venemaad. Kui näete, lehvitage ja näidake suund kätte.

Pühapäeval ostetud Saksa linnuvaatlejate ajakirjas on kaanelugu öökullidest ja papagoiajakirjas uudis sellest, kuidas ameerika üksikemast kaak vahetas oma kaks koolieelikut last kakaduu vastu (aga võimud seda ei mõistnud ja ta pandi vangimajja tagasi). Saan teada, et sinisilm Pallas Athene öökull oli kivikakk (ma olin miskipärast varem arvanud, et värbkakk). Esimeses on veel lugu sellest, kuidas ulakad saksa koolipoisid kaevasid lahti jäälinnupesa ja viisid jäälinnutibud minema, aga vanaonust saksa jäälinnusõber otsis linnud üles ja kasvatas neist korralikud linnud, keda hiljem pesa lähedale lahti lasi. Suurim mure olnud see, et ta ei teadnud, kas kalade püüdmine ja vastu oksa surnuks löömine on jäälinnul õpitud või instinktiivne tegevus. Vanamehe naine pakkunud, et näita ise ette!, aga linnukesed siiski omandasid selle oskuse iseseisvalt. Tõsi, nad ei osanud looduses algul midagi pihta hakata, kui kalaämbri asemel oli sogane jõgi, nii et vanamees pidanud neid tuttava ämbriga veel paar nädalat söötmas käima.

Praegu on juba kolmas suvi järjest, kui ma jaanipäeva paiku külmetan. Teisalt suurepärane ettekääne hiilida asutuse suvepeolt esimesel võimalusel minema.

* * *

Aga tänane Sinsheimi pilt on suisa maiuspala! Pidin muuseumis saama naeru­krambid! (Pildil on muide sama Renault' soomus­traktor, mille kohta Viktor Suvorov arvas oma viimase vabariigi raamatus, et voh sihukeste leiutistega sakslased (!) sõitsidki, juht poolest kerest saadik väljas (vaata ülaltpoolt reedest pilti, siis saad aru). Naa-jah, sakslased kasutasid neid parimal juhul lennuväljal pommikelkude vedamiseks.)

T, 1029. päev: nagu tormilaine

Kohalik leht kirjutab, et ega eilset liikluskaost tekitanud kohalikud talumehed, kes on rahumeelsed, vaid naaberriigi omad, kes on sõjakad ja norivad alati riidu. Lehekommentaatorid ei tee neil vahet ja arvavad, et talumeestelt tuleks traktoritoetus liikluse sulgemise eest – blokeeritud piirkonda jäi nimelt ka haigla – ära võtta – traktorid on põllu harimiseks, mitte linna ummistamiseks.

Muidu olen külmetanud ja täna on sobivasti riigipüha.

Seekordne chili con carne konserv ei ole söödav, maitseb nii, nagu oleks see kokku keeratud toorestest ubadest ja toorest hakklihast. (Iseenesest on see siiski tore mõte, et idanematute ja mädanematute plastpakendite asemel on hakatud valmiseineid pakkima plekist konservipurki.)

Meilinduse (loe: üle 7000 sõnumi) kolimine ühe arvuti XP Outlook Expressist teise oma Vista Outlooki. Jah, nüüd on see tehtud, tänu internetile: klõbista aga märksõnad Google'isse ja aja järge (algul ühest arvutist varundamine kõvakettale, siis selle importimine teise arvuti Windows Maili, siis Windows Mailist importimine Outlooki. No mõnda meili on kuni kuues eksemplaris, aga nüüd on nad kõik ühes kohas.

Uuendan fotode järeltöötlemise arsenali, arvutisse saab Lightroom 2.3. Oh miks ma küll olen varem teinud kõiki asju eri programmidega, sh kirjutanud mitu veebigaleriid peaaegu käsitsi?!

Tänase Sinsheimi mannekeeni nägu on väga tuttav, aga ma ei mäleta, kus ma teda näinud olen. Võimalik, et mõnes õppeasutuses.

E, 1028. päev: tiefe Wasser sind nicht still

Hommikul töömaja ukse vahel võtab mul osakonnajuhataja nööbist ja küsib kaht Balti peo näituse pilti endale.

Saan üllatusega teada, et suvegrill ei ole teps mitte reedel, vaid juba neljapäeval.

Päeval urravad Kirikmäed mööda ringi traktorid, nagu kolleeg oma blogis elavalt kirjeldab. Kirikmäe servale satuvad kolm John Deere'i ja kaks muud traktorit ilmselt seetõttu, et nad üritavad jõeorust läbi sõites kiiresti linna või kuhugi mujale pääseda, mööda traktoristide endi tekitatud ummikutest.

(John Deere'iga seob mind soe tõlkijasuhe. Oli kord küsimus, kuidas on piibli raamatute pealkirjad eri keeltes, ja ma ajasin need mitmes keeles oma terminibaasi. Siis pisut hiljem käis otsene ülemus mu laua ääres, mul oli käsil mingi John Deere'i mainiv tekst, ja ta puhkes laginal naerma, kui nägi, et tõlkeprogramm oli lausest leidnud nime John ja pakkus selle vasteks „Johannese evangeelium”.)

Sõidan töölt ära samas liftis itaalia töökaaslasega, kes leiab, et küll on tore nädal: ole esmaspäeval tööl, teisipäeval kodus, kolmapäeval tööl ja neljapäeval on grillipidu!

Ootan bussi veerand tundi, siis lõpeb kannatus ja hakkan tulema jala. Punase silla otsas vanadekodu ja teatri vahel selgub, miks liiklus ei käi: põllumehed on teeotsale pargitud traktoritega liikluse sulgenud. Samuti on nad viha välja valanud roosipeenra peale, selle traktoritega päris segi sõtkudes. Võtan välja telefoni, et teha mõni pilt üleannetutest traktoritest, aga siis avaneb ümber nurga õõvastav vaade, pean hoolt, et ma sellest kogemata pilti ei teeks: linnavärava tõkestab musta riietunud, kiivrite, kilpide ja suurte nuiadega märulipolitsei tihe rida. Siiralt lootes, et lähima minuti jooksul kumbki leer teineteise poole tormama ei hakka (traktoritest ei ole seda loota, sest need seisavad mahajäetuina; märulipolitsei tõenäoliselt esimenena ei ründa; ja keevalisi päev otsa end isekeskis üleskütnud talumehi ka ei paista), hiilin väerinnast läbi ja suundun kiirel sammul kesklinna poole, enne kui ka see umbe läheb. Jõuan tempoka käiguga jaamani (ainult 35 minutit!), kokkuvõttes ainult kahe või kolme äkilise tänavaületusega saan lõpuks bussi peale (mis näitab, et vanadekodu juures on linnaväravad avanenud, sest mu buss on pääsenud sisse). Kuulda oli, et talumehed tahtsid panna kogu linna kinni, aga isegi kui teisest otsast on D. maantee kinni pandud, saaks sealt bussiga kergemini läbi kui jala; hädakorras saaks muidugi jala sulust ümber minna, kasvõi läbi metsa. Uut sulgu aga õnneks ei ole; maja juurest paistab, et traktorid on sattunud kiirteele (kas kiirteel tohib sõita traktoriga?) ja tossutavad seal kahekümnega (?!), sekka midagi, mis sarnaneb jalgratastele (kas kiirteel tohib sõita jalgrattaga??? – meenub õpinguaegse tuttava hambaarst K seiklus, kes keeras rattaga õpingulinnas ringi uidates surnuaia juurest paremale vaatamata, et see tänav viib jah kaunite merevaadeteni, aga alles siis, kui on muutunud kiirteeks). Ja ma söön oma mütsi ära, kui needsamad talumehed ei saa riigilt traktoritoetust, et nad saaksid sõita kohale liiklust ummistama!

Kõige selle tõttu ei soovi ma üldse tähistada kroonitud pea sümboolse sünnipäeva eelõhtu ilutulestikku, kuigi linn teeb selle jaoks palju ettevalmistusi. Lippude ja vappidega ehitud tribüüngi juba üleval, tulevärk paigas, politsei valvamas, õlleputkad hakkamas, muusika valjuhääldeist üha tugevnedes tulvamas, mis kokku loob täieliku kakofoonia, mis kostab isegi mitme kilomeetri kaugusele mu korteri aknasse.

Vaatan interneti kaudu Vabadussõja võidusamba avamise ülekannet. Kuigi üritus on muidu vägev, toredasti üles võetud ja koreograafia on hea ning kooliajast on helge mälestus, kuidas Urmas Sisask käis meile laulmistunnis esinemas, meenutavad oratooriumi viis ja eriti sõnad kohati „Maleva” tiiseri laulu. Ühelt poolt mäletan Enn Vetemaa ütlust, et kantaadisõnad on kõige kergem kirjandusžanr, teiselt poolt on mu tundlikkus oratooriumis käsitletud teemade suhtes seoses põhjaliku huviga Henriku Liivimaa kroonika vastu ja parasjagu käsiloleva Kreutzwaldi „Lembitu” tõttu ilmselt Harju keskmisest suurem.

Jajah, homme saab võidust Võnnu all 90 aastat, aga järgmine aasta saab ju teisest suurest võidust, 1210 Ümera all ümmargused 800 aastat! Ning – pange hästi tähele! – Eesti sõjaajaloo mõlemad võidud toimusid praeguses Lätis, teineteisest ainult mõneteist kilomeetri kaugusel!

Siinne ilutulestik toimub lõpuks, aga see mu aknasse tänavu hästi ei paista. Majanurk ja naabermaja taga kasvavad kased jäävad ette. Võib-olla lastakse säästuaja tõttu raketid madalamale ja need on väiksemad või siis lastakse neid mitte kesklinnas, vaid kruusaaugus linna taga.

Lõpuks Sinsheimi pilt kah, nagu lubatud. Võimalik, et selle mannekeeni kujundamisel lähtuti ekspressionistlikust taiesest eeldusel, et see on realistlik.

Valestilugemised III

Siin on viimase aja valestilugemiste loetelu.

Nagu ka kahel varasemal korral, hoiatan kohe ette, et loetelu on siivutu ja poliitiliselt ebakorrektne ning ei kajasta kellegi vaateid.

Reiljanile ja Trikoole esitati süüdistus
[Reiljanile ja Tuiksoole esitati süüdistus (PM)]

Pingviinil on tööd kuni Savisaare linnavalitsuse lõpuni
[Pingil on tööd kuni Savisaare linnavalitsuse lõpuni (PM)]

Putin teenib üle miljardi
[Putin teenib        Üle miljardi
rohkem kui       inimese nälgib.
Medvedev.    (PM, kaks kõrvutist pealkirja)]

Tsiklimüüjad tegid Molotovi
[Tsiklimüüjad tegid Motohoovi (PM)]

Vanglas sünnitanud Jukose eksjurist vabandab
[Vanglas sünnitanud Jukose eksjurist vabaneb (PM)]

Palusalu koduklubi kaotas Belgias ka teise finaalmängu
[Pajusalu koduklubi kaotas Belgias ka teise finaalmängu (PM)]

Neinar Seli: mina usun jumalasse
[Neinar Seli: mina usun eurosse (PM)]

Missugune riist on vägevaim?
[Missugune rehv on vägevaim? (PM)]

Rahapuudus jätab Paide Punase Risti kiriku tellingutesse
[Rahapuudus jätab Paide Püha Risti kiriku tellingutesse (EPL)]

Kodune spaa tugevdab orgasmi
[Kodune spaa tugevdab organismi (PM)]

Vuntsidega hobune ei pääsenud maletaja käest
[Vuntsidega hobune on pääsenud habemeajaja käest (PM)]

Veljo Tormis: muusikaline alaharimine hakkab tooma uusi õisi ja vilju
[Veljo Tormis: muusikaline aiaharimine hakkab tooma uusi õisi ja vilju (EPL)]

Välisinvestorid: Eesti ärieetika tuleb ära keelata
[Välisinvestorid: Eesti ärieetika võib alla käia (EPL)]

Hoiupaika toodi kohutavas seisukorras kohver
[Hoiupaika toodi kohutavas seisukorras koer (PM)]

Eesti Energia on jätmas töötajaid soojustuseta
[Eesti Energia on jätmas töötajaid soodustusteta (PM)]

Rituaalne ähvardamine viib tulevikus trellide taha
[Riigi ähvardamine viib tulevikus trellide taha (PM)]

Suurem osa välismaalasi peab tšehhe julgeolekuriskiks
[Suurem osa tšehhidest peab välismaalasi julgeolekuriskiks (PM)]

Videolülitus Pirogovi: kastreerimine ja tapja õllejogurti neelamine
[Videolülitus Pirogovi: kastironimine ja tapja õllejogurti neelamine (PM)]

Politseikoer Brutus aitas kanavargaid püüda
[Politseikoer Brutus aitas kraanavargaid püüda (PM)]

Savisaare lahkumine on lavastatud eurovalimiste jaoks
[Savisaar: Padari lahkumine on lavastatud eurovalimiste jaoks (PM)]

Unistuste Robertol tuleb uus sünnipäev
[Unistuste Robertol tuleb sünnipäev (PM)]

Strandberg: kriisist päästab sigade revolutsioon
[Strandberg: kriisist päästab roheline revolutsioon (PM)]

Lapsed: vanemad peaksid meile andma kindaid
[Lapsed: vanemad peaksid meile andma kindlaid lubadusi (PM)]

Politoloog: kanalisatsioon on teovõimetu
[Politoloog: koalitsioon on teovõimetu (EPL)]

Isiku ostmisel veendu passi olemasolus
[Istiku ostmisel veendu taimepassi olemasolus (PM)]

Moskvas Punasel väljakul toimus täna võidupühaparaadi tuleproov, ..........
[Moskvas Punasel väljakul toimus täna võidupühaparaadi peaproov, mille lõpetas sõjalennukite ülelend. (PM)]

Teatrikülastajal hakkas Pervo suitsust halb
[Teatrikülastajal hakkas Pedro Páramo suitsust halb (EPL)]

Tõnismäele punaarmeenlase hauatähist ei tule
[Tõnismäele punaarmeelase hauatähist ei tule (PM)]

Medvedev möönis võidupäeva eel «ajaloo võltsimist»
[Medvedev taunis võidupäeva eel «ajaloo võltsimist» (PM)]

Sõjaväepolitsei tabas õppuse Kevadtorm ajal 2009 joobes liiklejat
[Sõjaväepolitsei tabas õppuse Kevadtorm 2009 ajal joobes liikleja (PM)]

Narvas mängiti sõjasangareid
[Narvas mälestati sõjasangareid (PM)]

Itaalia peaminister: olen Jeesus
[Itaalia peaminister: olen poliitika Jeesus (PM)]

Hiina turule pääsemiseks ei piisa Eesti väiksusest
[Hiina turule pääsemiseks ei pea pelgama Eesti väiksust (PM)]

Ämblikule sõitis otsa kaubalaev
[Äksi saare lähedal sõitis madalikule kaubalaev (PM)]

Skoone bastionile maandus tasuta kurg
[Skoone bastionil toimus tasuta turg (PM)]

Riik unustas miljarditesse kroonidesse ulatuva laenulepingu
[Riik allkirjastas miljarditesse kroonidesse ulatuva laenulepingu (EPL)]

Eesti piirile kerkib metallist inimeste kett
[Eesti piirile kerkib metallist inimkett (PM)]

ARK teenis juhilubade müügilt ligi 300 000 krooni
[RMK teenis jahilubade müügilt ligi 300 000 krooni (PM)]

Sumotiimi boss mõisteti õpilase surnukspilastamise eest vangi
[Sumotiimi boss mõisteti õpilase surnukspeksmise eest kuueks aastaks vangi (PM)]

Töövahendajad vihkavad seadust
[Töövahendajad eiravad seadust (PM)]

Ligi 100 000 inimesel on väike
[Ligi 100 000 inimesel on väikesed / maksuvõlad (PM)]

Omanikud rüüstavad kalmistut
[Omanikud päästavad rüüstatud kalmistut (PM)]

Velliste: lipp suudab rahvast kõige paremini eristada
[Velliste: lipp suudab rahvast kõige paremini ühendada (PM)]

Tallinn võib lapsehoiutoetused muuta kaalupõhiseks
[Tallinn kaalub lapsehoiutoetused muuta vaid vajaduspõhiseks (PM)]

Obama vastas Obama lepituskatsele üleskutsega sõjaks uskmatute vastu
Teine katse:
Obama vastas Osama lepituskatsele üleskutsega sõjaks uskmatute vastu
[Osama vastas Obama lepituskatsele üleskutsega sõjaks uskmatute vastu (PM)]

Sada miljardit firmat on riigile võlgu
[Sada firmat on riigile miljardi võlgu (PM)]

Narkaritasud tõusevad tänasest mitu korda
[Notaritasud tõusevad tänasest mitu korda (EPL)]

Ilvese ema tegi pesa vanasse lauta
[Ilveseema tegi pesa vanasse lauta (PM)]

Politsei tahab SEB pangakaarte kopeerida
[Politsei tabas SEB pangakaarte kopeerida üritanud rumeenlased (PM)]

Vilja Savisaare asemel võib riigikokku tulla Bassajev
[Vilja Savisaare asemel võib riigikokku tulla Viktor Vassiljev (PM)]

Teisipäev võib pakkuda setudele vaheaega
[Teisipäev võib pakkuda sadudele vaheaega (PM)]

Venemaa silikoon teeb Eestis õudusfilmi
[Venemaa stiiliikoon teeb Eestis õudusfilmi (PM)]

Portugallased saadavad loomi ära parimate soovidega
[Portugallased saadavad Poomi ära parimate soovidega (PM)]

Koplis oli ulatuslik elektriarvestus
[Koplis oli ulatuslik elektrikatkestus (PM)]

Reformierakond esitas riigikogu asespiikri kandidaadiks prantslase
[Reformierakond esitas riigikogu asespiikri kandidaadiks Pentuse (PM)]

Glaskeki tütar on riigile võlgu pea
[Glaskeki tütar on riigile võlgu pea 7 miljonit (PM)]

Leedu lehmad lüpsavad tagumikust
[Leedu lehmad lüpsavad talunikku, nii kuis jaksavad (PM)]

Õiguskantsler müüb alkoholisisaldusega kalja
[Õiguskantsler uurib alkoholisisaldusega kalja müügi õiguspärasust (PM)]

Inno Tähismaast rääkinud Putin tõi näiteks Saksamaad ja Eestit
[Innovatsioonist rääkinud Putin tõi näiteks Saksamaad ja Eestit (PM)]

Keskkonnakaitsjad tabasid laupäeval mitu rahajõmmi
[Keskkonnakaitsjad tabasid laupäeval mitu rannajõmmi (PM)]

Tartu müüb raha saamiseks allkirju
[Tartu müüb raha saamiseks võlakirju (PM)]

Ainult naistele: mood ja valu
[Ainult naistele: mood ja ilu (PM)]

Obama lubas Lõuna-Koreale tuumakaktust
[Obama lubas Lõuna-Koreale tuumakatust (PM; jälle!)]

Paet: praktilised asjad Eesti ja Venemaa vahel puuduvad
[Paet: praktilised asjad Eesti ja Venemaa vahel sujuvad (PM)]

Klitško ei karda hepatiidihaiget Tšapajevit
[Klitško ei karda hepatiidihaiget Tšagajevit (PM)]

Kohalik uudisteagentuur Hovar tsiteeris siseministeeriumi teadet, mille järgi tulistas eksminister endale Makarovi püstolist 20 pauku, vahendas RIA Novosti.
[Kohalik uudisteagentuur Hovar tsiteeris siseministeeriumi teadet, mille järgi tulistas eksminister end Makarovi püstolist kella 20 paiku, vahendas RIA Novosti. (PM, uudis „Tadžikistani eksminister lasi end vahistamise ajal maha”)]

Valmos püsib maailma spioonitootjate esikolmikus
[Valmos püsib maailma spoonitootjate esikolmikus (PM)]

Prantsuse politsei otsib bordelli
[Prantsuse politsei otsib krokodilli (PM)]

P, 1027. päev: kotkad vihmas

Eesti jaanitule asemel käime röövlinnupargis, kus käisin märtsis. Seekord on ilm pilves ja oodata on sadu. Istume pinkidele veel enne sadu, nii et istumiskoht jääb kuivaks. Publiku vähesuse tõttu saavad pistrikku kinda peal hoida kõik vaatajad, mitte ainult lapsed. Saab teada, et stepilinnud on vihma käes nõutud, sest nende kodumaal sajab harva. Kassikakku saab silitada jälle. Linnujuht räägib, et kassikakk toodi parki siis, kui oli umbes 10 cm pikk tibu.



Nagu öeldud, vihma sajab; piltidele jäävad lindude ümber õhus hõljuvad ja linnujuhi pealaelt pritsivad vihmapiisad. Olen valgepea-merikotka Phoenixi pildistamisega ettevaatlik.



Pärast arutelu, kas pooleteist tunnist piisab 2 km jalutamiseks, siis linnakese vaated ja jaamas võileib. Siis törts maad tagasi, teivasjaamaks muutunud jaamas ümberistumine, keegi on sittunud põhjalikult täissoditud jaamatunneli trepile, teisest otsast laskub meie väljudes tunnelisse klassitäis lapsi ja võib selgelt kuulda, kui nad tunneli tagumise trepini jõuavad. Mu käest küsitakse teed. Tagasi siin raudteejaamas saame edukalt bussi peale.

L, 1026. päev: Le Bourget

Käime Pariisi lennundusnäitusel, mis on tore sellest hoolimata,

• et reisifirma on meie ja veel 9 inimese broneeringule märkinud bussi väljumispaiga valesti;
• et äraminek on ajastatud nõnda, et buss läbib õhtul poolt kilomeetrit parkimiskohast väravani 51 minutit;
• ja et Vene sõjaaegse lennuki lennutamise ajal rõkatatakse mögafonidest N. Liidu hümni – just-just, seda, kus vabade riikide murdmatu liidu loond rahvaste tahtel suur Venemaa hõim, mitte selle praegust versiooni, kus Venemaa on püha deržaava. Vene hümnist olin väga tõsiselt rabatud ja seda ma nõnda ei jäta. Tunne-Väldo peab Euroopa Parlamendis algatatud asja igal juhul jätkama, et edaspidi muutuks kunagise N. Liidu lennuki lennu ajal – isegi kui see enam ei lenda Klimovi mootori mürinal, sest töökorras Klimovi mootoreid enam ei ole – N. Liidu hümni esitamine sama mõeldamatuks kui sõnadega Deutschland, Deutschland, über alles Saksa hümni mängimine mõne sõjaaegse Saksa lennuki lennutamise ajal.

(Ja asjade järeleuurimine näitab, et tegelikult oli enamiku sõja ajal (kuni märtsini 1944) N. Liidu hümniks hoopis „Internatsionaal”. Kuuldub ka, et tekst on Stalinita 1977. a versioon.)

Kuigi tehtud piltide arv 855 pilti (kolmel mälukaardil) on praeguse fotokaga suurim päevane pildiarv, ei murra see mu 7. maist 2005 püsivat rekordit 872 pilti päevas (tollal valmis algupärane dokumentaalseeria „Tartu maantee”). Nagu teada, on mu fotoka sensoril nn kella 4 asendis tolmulätakas, mida ma käsitsi eemaldada ei riski (et mitte tekitada sensorile rohkem sodi) ja mis heledal taustal nagu pilved välja paistab – seepärast ei saa lennukipilte näidata, enne kui see on eemaldatud, mis on kestnud poolteist nädalat. 120–400 mm objektiivi ja fotoka vihmakatted kulusid marjaks ära, sest hoovihma ajal olin üks väheseid, kes pildistamist jätkas.

* * *

Teisipäevaste kuulduse järgi käinud näitusel (kokku) 350 000–380 000 inimest ja laupäeval ka hr Sarkozy isiklikult. (Kui teil on brauseris Google'i otsinguriba, klõbistage otsingukasti nimi Sarkozy ja vaadake, mis enimotsitud vasteid Google pakub: Sarkozy drunk, Sarkozy jokes, Sarkozy salary, Sarkozy rolex, Sarkozy wife, Sarkozy height. Poliitika inimesi ei huvita, eks ju.)

Teistel andmetel käis näitusel 140 000 ärikülalist ja pühapäeval ilusa ilmaga 100 000 eraisikut, kokku 360 000 külalist, mis teeb reede ja laupäeva osaks kokku 220 000 eraisikut. Kolmandatel andmetel käis laupäeval näitusel 110 000 inimest.

Nagu näha, arvud ei klapi ja üleüldse on huvitav, kuidas on külastajate arv teada ainult kümne tuhande täpsusega, kui igal piletil oli ise vöötkood ja põhimõtteliselt oli seega teada, mitu inimest oli korraga platsil. Aga see on ju Prantsusmaa, eks ju.

* * *

Elamusrohke päev algab taksoga (millest ma ei mäleta midagi) ja siis bussi ootamisega kesklinna servas parklas. Kahtlasel kombel on platsil tühjus, bussi ei paista, paar-kolm inimest ootab veel ja käib igaüks põõsas kusel. Inimesi tuleb ajapikku juurde, aga bussi ikka ei paista. Kella viiest sõidavad linnaliini bussid depoost välja. Siis saab ühel kohalikul kannatus otsa, ta helistab kuhugi üpris kurja häälega. Meie suureks õnneks on seltskonnas üks ingliskeelne vanaonu, kellele jutt inglise keeles üle räägitakse. Kell 5.26 buss lõpuks tuleb ja ennäe, meie kohad on seal olemas.

Bussimeeskond koosneb umbprantsuskeelsest juhist ja reisisaatjast, keda nimetame kelneriks, sest ta saalib pidevalt kohtade ja kohvimasina vahet.

Pileti paremas servas on musta markeriga mõlemalt poolt ülesoditud ja esiküljelt korrektuuriteibiga hoolikalt kinniplätserdatud hind. Sellest ei ole aidanud, sest esiteks paistab teibi alt reljeefsena arv 10.00 ning pealegi on hind trükitud veel suuremana ka vasakusse osasse. Nimelt hind, mida pileti eest eraldi juurde nõuti, oli 12.00. Aga no kust reisifirma ikka oma kopika saab.

Pileti peal on kirjad, et kui keegi on piletit paljundanud, siis sisse lastakse ainult esimene sama vöötkoodiga pileti omanik.

Sõit Le Bourget'sse (mis on Pariisi eeslinn, Pariis ise mitte) läheb seiklusteta. Kiirtee on nagu kiirtee ikka. Vahepeal on jalasirutuspaus ehk kollektiivne kuselkäik kiirteeäärses söögikohas. Juht ja kelner korjavad bussi peale ka ühe prantsuse tibi, kes jääb pärast Le Bourget's bussi ja on õhtuks kadunud.

Pariisi ring-kiirtee on ainus mu nähtud kiirtee, kus puuokste kasvu piiravad möödasõitvad sõidukid. Meenutagem Tallinn-Tartu maantee ääres Ardu ja Anna vahel tehtud lageraiet – ja siin kasvavad puud kohe põrkepiirde taga.

Ummik algab umbes kaks kilomeetrit enne sissepääsu ja seal me siis liigume teo­kiirusega väga hulk aega, paremal lennuvälja tara ja vasakul kiirtee­äärne võsa. Kui Nõlvak peaks ka järgmiseks aastaks talgu­kampaaniat korraldama, siis pakun välja mõtte „Pariis puhtaks!”.

Lõpuks pääseb buss parklaväravast sisse ja sõidab kohta otsides ringi. Koht on täitsa tagumises nurgas ja tuleb meelde jätta. Ütlen hiiglaslikku platsi ümbritsevate põõsaste kohta, et need põõsad saavad õhtul alles vatti näha. Siis loetakse sõnad peale, et tagasisõit algab kell 18.45, mida üle küsime. Jalutuskäik parkimiskohast välisväravani on pool kilomeetrit, sealt jalakäijate sissepääsuni teist samapalju. Rahvast on kui murdu. Värava eel on mitu türklast, kes pakuvad eelmüügist ostetud pileteid natuke kallimalt kui eelmüügist ja natuke odavamalt kui kassast. Politsei ei tee välja: no mis parata, kui inimesed ei saanud tulla ja oma piletid naabrimehel maha lasevad müüa.

Käime vaatame esimeses hallis natuke ringi, veendume, et nännivalik on väga mage (ei osta midagi, isegi mitte A330 mudelit, millega saaks mängida vannis või mõnes muus veekogus, nagu koolieelikuea lõpus oli üks parimaid mänge see, kuidas metsavaht Müller jäi rongi alla), siis suundume lennuvälja perrooni poole, kus seisavad väljapandud lennukid. Selleks tuleb läbida suur näitusehall, mille läbikäik on sellise inimmassi jaoks liiga kitsas. Mul läheb jalatsipael lahti ja igal teisel sammul tuleb seda järel- ja kõrvalkõndijate jalge alt välja kiskuda. Mõtlen, mis juhtub, kui peaks puhkema tulekahi. Kole mõte, parem ei mõtle. E – kes on üle elanud suurlinna metroos puhkenud paanika ja seega teab – mõtleb, mis juhtuks, kui peaks lahti pääsema paanika, ja parem ka seda koledat mõtet edasi ei mõtle.

Platsil on halliga võrreldes suhteline inimhõredus. Vaatame siin, vaatame seal ja siis jõuame kohta, kus peaks eriti hästi näha olema. Panen fotoka ette teleobjektiivi. Vilistavate politseinike hulk teeb inimeste sekka viiekümnemeetrise koridori, kust veetakse läbi lennukeid, mis hiljem lendama hakkavad. Kogemustest on õpitud, et lennundusnäitustel ei ole hea, kui lennukid lendavad inimeste kohal, nõnda et nad lendavad eemal (sh hiljem parkla kohal). Kuigi lennuväli on maandumisraja poole kaldu ja tagumine osa üle eesseisjate peade seetõttu näha, jääb üks hoone just selle koha ette, kus enamik lennukeid rattad maha paneb.

Lendamine kestab ligi kolm tundi. Suhtun väljajagatud lendlehtedel olevasse loetellu skepsisega (ja nii lähebki, kõik lubatud lennukid ei lenda: näiteks originaalmootoritega Šveitsi lennukit Junkers Ju 52/3m g4e ei paista ega kosta ning kuigi üks Airbus A380 on väljas ja teine ruleerib, ei näe seda lendamas muidu kui kümnekonna kilomeetri kaugusel Charles de Gaulle'ist õhku tõusmas), kuid siiski on tore ja saab huvitavaid pilte ning 25 minutit videot, sh E esimesed videoülesvõtted.

Vahepeal sajab päris tugevat hoovihma, mis ajab suure osa inimesi ära. Võtan aga fotoka ja objektiivi vihmakatted ja jätkan pildistamist.


Eurocopter Tigre


Mööda sõidab E-3F AWACS


E-3F AWACS


Venelaste seekordne suur tõmbenumber Suhhoi S100, mille Vene panus on mu arusaama järgi odav tööjõud kokkupanekul (muidugi oleks tore, kui ma eksiksin). Panus tehti isegi nii suur, et kohal ei olnud ühtki Vene sõjalennukitki, kuigi näituse ametliku meestesärgi pildil on. Erinevalt 1973. ja 1989. a Le Bourget' sündmustest maandus lennuk ühes tükis, õiges asendis ja maandumisrajale.


Suhhoi S100


Eurofighter Typhoon


Eurofighter Typhoon


F-18F Super Hornet. Austraallased võivad nüüd rahulikult magada, sest ei ole karta enam allajäämist Indoneesia lennukitele (tõsiselt).


C-130J Super Hercules


OV-10 Bronco

Siis selgub, et Le Bourget' muuseum on rahvast tulvil, ja sinna me ei lähe. Kõnnime vaikselt tagasi hallide poole, otsides kohta, kus antaks süüa midagi muud kui surnukspiinatud partide maksast võileibu või päev läbi soojas olnud sushit. Kemmergute osas valitseb hallides suur sooline ebavõrdsus; kõige ontlikum on muide Jaapani boksi taga. Hallide vahel kõndides selgub, et lennuetenduse viimane osa on hilinenud ja veel toimub:


Patrouille de France

Kui võileib peaaegu söödud, kuulen mitme suure kolbmootori plödinat ja mul hakkab korraga õue väga kiire:


B-17G-85-VE Fortress #44-8846 "Pink Lady" ehk sama lennuk kui möödunud aastal näitusel Wings and Wheels

Siis on mõningasi eriarvamusi selle üle, mis kell on tagasisõit. Üldiselt kella viiest hakatakse poode kinni panema; Aviation Weeki boks on, nagu kogu sama hallgi, täiesti inimtühi (täiesti tühi on ka USA sõjaväe boks). Leti peal lebavad tellimise sooduspakkumise lehed, mida ma näituselt lootsin leida. Teisest putkast kaasa võileivad (saan harjutada prantsuse keelt: Deux... DEUX sandwiches!).

Pool tunnikest kulub parklasse tagasi matkamisele (lennukeid veel lendab, parkla kohal), kus oleme kella kuuest. Sel kella­ajal on inimeste ja autode vool pidev ja väga selgelt platsilt välja suunatud, aga ummikut veel ei ole. Me muide ei ole bussis esimesed inimesed.

Kella seitsme paiku paneb buss hääled sisse ja järgmised 51 minutit veedame värava poole nihkudes (kuhu on 500 meetrit, meenutagem), sest vahepeal on tekkinud ummik. Ei mõista, miks ei võinuks välja­sõit olla kell viis, saanuks siis ära ummikuta.

Aknast paistab, kuidas üht autot suisa lükatakse käte­jõul. Leiutan vaate­pildile juurde loo, et autot lükkav noormees on ees kõrval­istmel istuva nooriku peigmehe­kandidaat, roolis on tulevane ämm ja taga­istmel pikutab tulevane äi ning kandi­daadile on antud ülesanne lükata ja näidata, kas on ikka vääriline peigmees.

Bussi kelner küsib, mis film peale panna, kas nt Chti-film. Tagantpoolt kostab rõõmsat pominat, et Chti, Chti jah, ning peale pannaksegi Die Hard 4, prantsuse keelde dubleeritud. Bruce Willis räägib nii peenelt prantsuse keelt, et kole kohe. Teise rea vanamehed aga naudivad filmi ja kõõksuvad naerda, osaliselt ilmselt seetõttu, et bussi kelner on käima lükanud õlleäri.

Tagasisõit möödub peamiselt une hõlmas. Peatugi on mu kaela kohal ja varsti tekib tunne, et natuke veel, ja mu pea murdub otsast. Prantsuse kiirteedel on iga mõnekümne kilomeetri järel teemaksu kogumise kohad, kus buss pidurdab ja vajalikud mündid annab. Iga kord ärkan üles. Kolmanda korra järel, kui on juba üsna hämar, on ees silt, et kohani, kus kiirtee ära lõpeb ja kust edasi on veel tund aega sõita, on veel 210 km! Ent uni tuleb jälle.

Päris pimedas peatub buss – pärast kaardilt näen, et kunagise väga suure lahingutandri ja veel muistsema üle-euroopalise orjaturu lähedal – arrêt de pipi jaoks. Mulle jätab Prantsuse kiirtee äärne tüüpiline peldik tohutu mulje: sellel on kaks poolt, meeste ja naiste, on esisein, on külg- ja vaheseinad, aga tagaseina asemel on otse vaba käik põõsastesse!! Ja kõige pärjaks rõkkab kõlaritest muusika, mis on... – ei midagi muud kui... – Spice Girlsi Wannabe!!! Kokku milline positiivne elamus, kergendus ihule ja hingele! ☺

Reisi lõpus käib kelner ringi kilekotiga, kuhu kogub annetusi bussijuhi jaoks. No ei, tänan, kui algul jäetakse pooleks tunniks kuivama ja külmetama ning siis ajastatakse ärasõit suurimasse ummikusse.

Buss jõuab siinmaal tagasi tugevasti pärast keskööd. Läheme maha bussi tegelikus lähtekohas ja üritan tellida taksot. Arvake ära, kas taksofirma, mille juhid ei tea, kus on lennujaam, teab, kus on see suurparkla? Lõpuks saab mu prantsuse keel otsa ja lähen üle inglise keelele. Võlusõna on „toll”, mille hoone on kohe parkla taga.

R, 1025. päev: ich wollt ich wär der Mikimausdann sehe ich sehr komisch aus

Koristamine.

EMT rõõmustab kõigi soomlaste südameid uue maailma­kaardiga (Suomi suureksi!).

Lõuna ajal linnas fotopoes 77 mm PL-CIR-filtrit ostmas. Müüja peaaegu kummardab ja ümardab hinda allapoole. 77 mm filtrid on peamiselt profiobjektiividel, vast seepärast.

Sealt tagasi Kirikmäele tulek tähendab kõigepealt pikka ootamist, sest buss tuleb viis minutit plaanist hiljem ja tänavaremondi tõttu viib vajalikust tänavast kvartali kõrvale. Näen aga kohti, mida varem näinud ei ole.

Kreutzwaldi „Lembitu” on parem, kui esti arvasin. Sisu on jõuline ja probleem keeruline, avaldamist takistas vast iga riigikorra vastane hoiak.

Lennujaama vastu. Näen bussist jaama minnes eesti kolleeg S-i, kes küsib, kas lähen reisile. Vastan napilt, et lähen vastu, vältides edasist vestlust, sest see viiks paratamatult küsimuseni, kas eesti seltsi jaanitulele tulen. Hakka seletama, miks ei tule. Meil on hoopis teisi plaane.

Lõpetuseks taas Sinsheimi pilt.

N, 1024. päev: Mr Beani jälgedes

Keskkonnateadlikkuse plakat saadetakse meilis PDF-failina ja ongi, meie termostaadivärk on seal lausa keskel. Minu nimi on koguni kaks korda ja teisest lausest võiks aru saada, nagu käiksime me direktoriga kahekesi bussis raamatuid lugemas.

Lõuna sööklas õues, lõbusa ekskavaatorikolina saatel. Tuul lennutab salvräti minema ja kui selle kätte saan ning tagasi toon, siis jääb toolijalg klompkivide vahele kinni.

Ka KAD-maja on kaunistatud enda keskkonnateadlikkuse plakatitega. Maja ees pritsitakse klompkivide vahele taimemürki. Poest paar pakki teed ja kohvi, mida siis kannan käes nagu kass kassipoegi.

Lõpetuseks taas meenutus Sinsheimist.

K, 1023. päev: nädal armuaega

Prantsuse keelt õppides (st vihikut lugedes) avastan toreda märkuse test 24.6, seega mitte täna, vaid alles nädala pärast. Seda ma hakkasin pisut imestama jah, et eelmine kord ei loetud meile sõnu peale, et me täpselt alguseks kohale peaksime tulema, et kuulata kuulamisülesannet.

Teisalt oleks ma vihikusse varem vaadanud, siis ei oleks mitu väärtuslikku õhtut ja hommikut raisku läinud. Reede päevaks vaja korter ära koristada, mis alati on, noh, aeganõudev tegevus.

Polaarkaru blogis on viide lehekirjutisele, mis paneb mõtlema, et miks mina oma haridusteel pidin lõputöö jaoks tegema kehaliselt raskeid ja tervisele pisut ohtlikke katseid, kui oleksin võinud hoopis käia käsi määrimata Toomel mängimas ja majadele lõnga ümber kerimas või Portugali kitsedele eesti regilaule laulmas ja eesti tüvitekste etlemas? Arvan, et eriti meeldib sealsetele kitsedele Eesti tüvitekstidest Henriku Liivimaa kroonika, sest ladinakeelsena sarnaneb selle keel sellele, mida nad muidu kuulma harjunud.

Tööl on kohvik esimest päeva kinni ja võileivaautomaat on juba tühjaks söödud.

Kui ma prantsuse keelde jõuan, kumab koridoripoolsetest mattklaasseintest (mis bulgaarlase nende vastu nõjatudes alati ähvardavalt raksuvad), et rahvas on kummargil laua ääres ja klassitoas on pahaendeline vaikus. Kas tõesti on eksam täna, ehmatan, aga ukselt avaneb siiski kergendav pilt: õpetaja on andnud eelmise kolmapäeva uudiste kohta 9 pilti ja peame rääkima, miks need on. Piltidest tunnen ära ainult ühe, mille peal teeneka muusikakollektiivi KISS liige (näomaalingu järgi, ning meenub ka klassivenna pajatatud lugu, kuidas ta KISSi plakati peale arvas noor sugulane väga järjekindlalt, et sellel on tädid), ja järgmise oletan kaunidusomaduste poolest Stefi Grafiks. Õnneks ei kuuluta ma seda valjusti, sest see on hoopis keegi väga kuulus, aga meile tundmatu prantsuse näitleja. Neljandal pildil on jalgpallur Kaká, kelle nime eesti koprofiilsed spordiajakirjanikud tavatsevad kirjutada ilma aktsendimärgita. Muidugi mõista peame arvama, mida me Kaká müügist arvame, ja mina olen reas esimene, kes ütleb, et jalgpall ei huvita mind kohe üldse.

Loetakse ette eksami harjutuste teemad ja isegi kirjandi teema. Karta on, et see on mingi konksuga värk, muidu ju õppijad laseksid mõnel prantslasel kirjandi valmis kirjutada ja õpiksid pähe.

Kui grammatika taas eriti segaseks läheb (grammatikaraamatus on harjutuses asju, mida teooriaosas seletatud ei ole!), küsib bulgaarlane, kas seda, mis on prantsuse keeles õige ja mis vale, otsustab Académie française. Nii see on, ja see on ka hirmus tagurlik ja konservatiivne asutus, saame teada.

Vaheajal jutustab sloveen, kuidas eelmisel neljapäeval sõi kohtumaja sööklas krevetisalatit, nagu ka tema sõbranna, kes enda oma tagasi viis, aga tema kuulutanud, et pole sel viga midagi – ja järgmised viis päeva ei saanud karku alla. Keelel kibeleb mitu lugu, nagu kuidas ma kolm aastat tagasi saabusin siia tundmatute sanitaaroludega riiki, kaasas 200 tbl soolefloora taastamise spoore (millest selle aja jooksul on vaja läinud 5 või 6 tbl) või vikatimehe koht filmist The Meaning of Life või Fawlty Towers'i rotimürgi koht (veal's off!), aga ainus, mis räägin, on see, kuidas muiste käisin lõunatamas sepikukohvikus, kus katse-eksituse meetodil olin saanud teada, et ainus ohutu toiduaine on neil porgandipirukas, sest seda ei tehtud eelmise päeva ülejääkidest. Nõnda siis käisin seal iga tööpäev ja alati ostsin kaks porgandipirukat, 4,50 tükk. No ja ükskord ostsin suure valmisvõileiva ja müüja pidas vajalikuks mind hoiatada, et see on ju nii kallis, 25 krooni, aga kuidas ma ütlen, et põhjus, miks ma muidu porgandipirukaid ostan, ei olnud see, et mul raha põle, vaid see, et sellest ei saa toidumürgistust!

Pärast prantsuse keelt otse Kõrgmetsa maksimarketisse.

Õhtul alustan vaikselt koristamist. Saan läbi vaadatud-sorditud Sinsheimi ja Kölni pildid (blogi kirjutamine on olnud piltide taga), neid on olnud tervelt 800. Seejärel uurin Sinsheimist ostetud aerofotoalbumit Deutschland Stunde Null taaslähtestatud Saksamaast 1945. a suvel. Hirmus on inimene!

Seejärel enamik filmist Kummeli Alivuokralainen.

Taas pilt Sinsheimist, pehmepilguline ja -käeline sõjamees.

T, 1022. päev: plakat

Bussis T-särk una familia, 1 computador. Ei oska seisukohta võtta, mida see tähendab: kas alalhoidlik inimene propageerib naasmist muistse eluviisi juurde?

Toanaaber räägib, et keskkonnateadlikkuse plakat, kuhu on sattunud meie nimed ühes teatega, et me ei näpi kabineti termostaati (ma ei tea, kelle mõte see algselt oli), on üleval JMO-majas ning see teade on kohe plakati keskel nähtavas kohas.

Tööl muidu 250 lk tõlkeid joondatud, mis eelmise nädala 50 lk päevas väga tõsise toimetamisega on köömes. Õhtul on tunne, nagu oleks täna esmaspäev, kuigi jah, kui mõtlema hakata, siis täna ma poes ei käinud, aga eile käisin, seega on vist ikka teisipäev.

Avastan bussis prantsuse keele grammatikaõpikut lugedes, et seal taga on aegade ühildumise tabelid ja tegusõnade rektsiooni tabelid. Eks saksa keeles oli ka enne palju ebaloogilisust ja mäletamisi 54 komareeglit, aga 1995. aastal sai neil mõõt täis ja tehti õigekirjareform. Prantsuse keele grammatikareformist võib ainult unistada, kuigi mida rohkem prantsuskeelseid aafriklasi Prantsusmaale rändab, seda lihtsamaks prantsuse keel muutub (sest nende seas pidavat olema populaarne kirjapildiline hääldus, mis vähendab telepaatia vajalikkust prantsuse kõne mõistmisel). Samas hakkan tasahilju harjuma asjaoluga, et prantsuse keel on veider, võta või jäta; veider ta ju on, aga ma tean, et ma seda ei oska ega saa ka kunagi oskama, eesmärk on aru saada kirjalikust tekstist. Elu tahab elamist.

Et täna muud pilti ei ole, siis jälle Sinsheimi mannekeenipilt.

E, 1021. päev: sissejuhatus juhendisse

Hommikul just bussisõidu ajal hirmus äiksevihm, jaamasilla peal mäe otsas on selline vesi, et bussi alt paiskub vett üle sillaääre.

Taskutäis peenraha võib kuluda väga kähku, kui sellest maksta lilleraha. Kui lõunale ei jõua, võib juhtuda, et ülejäänust võileivaautomaadi jaoks ei jätkugi.

Saan reisibüroost telefonikõne, et vaja veel raha juurde maksta. Käin õhtul kohal. Mu neljapäevane makse veel saabunud ei ole, kuigi päevane kõne näitas, et on. Ma olen selle reisi eest nüüd maksnud kolmes jaos.

Õhtul kesklinnas kole ummik: nagu väike poisike teeb kõigi tinasõdurite ja karumõmmidega paraadi, on Aadu silla ette ritta võtnud kõik riigi sõjaväe-, kiirabi-, tuletõrje- ja muud päästeautod. Isegi tuletõrjepaat on treileri peal. Ümbersõidu ummikus teeb bussi äkkpidurduse, kõik asjad ja seisvad reisijad lendavad paukudes ettepoole. Jaama juures maha minev onkel seletab mulle (ja ma saan aru!) et tema iPhone'i vutlar lennanud minu jalgade juurde, tahab seda kätte saada.

Päevased mitu ränka vihma on tõstnud lillekastides vett u 20 mm (tore, ei pea kastma!); ei tea, mida all orus jõgi teeb.

Tuleb mõte, et Marc Chagall on nagu Prantsuse Evald Okas.

* * *

Ja nagu lubatud, alustan Sinsheimi õudusmannekeenide galeriiga – jaopärast, kui muud pilti ei ole.

P, 1020. päev: Köln

Kell pool viis kostab akna tagant linnu hädakisa. Leian, et ma ei saa teda kuidagi aidata.

Koblenzis peatub rong müügiautomaadi juures, näen, et masina soklile on kirjutatud firmanimi Wurlitzer.

Täna on rongisõit palju meeldivam, sest sõiduks õnnestus broneerida imesoodsad piletid I klassis (kõvasti odavamad kui tavaline pilet II klassis, õigemini oli I ja II klassi pakutav hind sama, aga kui selline pakkumine juba on, kes siis II klassi valib!). Kogu tee (mõlemad otsad) on kupees (6 kohta) ainult 2 inimest, natuke ka mina üksi; I klassi istmevahe on mõistlikult suur ja vastasistujaga ei puutu kokku nagu II klassis.



Kölnis on kavas käia põhiliselt toomkiriku tornis (rong kohal 11.42, toomkirikus mõni minut hiljem (jaam on kohe toomkiriku kõrval), siis seal pisut ringi­pildistamist, aga juba kell 11.50 ajavad punakuuelised papid uudistajad kirikust minema, et missa algab) ja siis võib-olla Kölni vee muuseumis.

Missa peatset algust näitab ka see, et uste ette võtavad koha sisse kerjused ja timmivad hääled haledaks.

Torni aga saab õue kaudu, läbi 11 m paksu alusmüüri puuritud tunneli, kust algab lõputu trepp (platvormini kõigepealt 4 m ja 23 astet tavalist treppi, siis 70 m ja 363 astet keerdtreppi, siis 24 m ja 135 astet raudtreppi, siis veel 2½ m ja 11 astet tavalist treppi – kokku maapinnast 97,25 m ja 509 astet, keldrist 4,36 m ja 23 astet juurde). Lähen üles ühe soojaga ja nojah, see on täitsa kobe astumine. Hingeldama ei hakka ja higi veidral kombel ka lahti ei lähe, aga läheb pärast alla tulles, kui inimesi on rohkem ja 70-meetrine keerdtrepp ei ventileeri. Küll on hea, et ma ei hakanud torni ronima novembris talvepalituga!

Võib rõõmustada, et tornis on käinud tuhandeid kirjaoskajaid inimesi.

Vaateplatvorm on tõesti pilve piiril, kõrgusel, kus algab torni püramiidjas tornikiiver. Kirikukatused on hulk maad allpool, justkui poolel teel maapinnani. All platsil sibavad kärbsetaolised inimesed jaama ja kesklinna vahet. Kes on olnud Oleviste torni otsas, korrutagu kõrgust ligi kahega. (Kuigi Olevistes on trepist mineku peale paremini mõeldud, sest trepp vahetab kaks korda asukohta ja pöörlemissuunda. Võimalik, et nõnda oleks tehtud ka keskaegses tornis, ent Kölni toomkiriku tornist sai keskajal valmis ainult kellakorruse alune osa, seega on pool esimesest keerdtrepist XIX sajandi ehitis.)

Kivipitsist tornikiiver on tegelikult 50 m kõrge, kuid seda perspektiivi tõttu alt vaadates ei taju. Ainus kõhe koht on keerdtrepi järel raudtrepp torni viimasel korrusel, mis on üle 20 m kõrge tuulele valla ruum. Vat sealt ülalt otsast, läbi akende klaasita massvärgi on päris kõhe alla vaadata. Tornikiivri jalamit ümbritseval platvormil endal on peal tihe metallvõrk, mis takistab nii elust tüdinute allahüppamist kui ka lindude sissetungimist.

Pärast ringkäiku ja tiheda võrgu vahelt väljapiilumist laskun raudtrepi asemel tagumise keerdtrepi kaudu uuesti põhilise keerdtrepini ja sealt kellakorrusele, kus on seina sees kitsas, pisut üle poole meetri laiune käik ümber korruse. Minu ees läheb saksa pere, kelle väikseim võsu, umbes kolmeaastane tüdrukutirts kuulutab äkki, et tal on pissihäda, mispeale pereema paneb paika, et tema ja tüdruk lähevad alla kempsu, aga isa ja vanem laps lähevad üles ning ootavad neid järele. Et koridor on kitsas ja mööda ei saa, kulgeb sama rodu minu ees ka trepist alla. Tirts astub trepist alla astehaaval – ja kogu keerdtrepitäis inimesi temaga samas tempos, kusjuures ega tiir ülalpool enam keegi aru ei saa, mis on viivituse põhjus. Kui ema ja lapse järel vahetult minevad teismelised piigad pakuvad, et äkki laseks ülalt kiiremini tulijad mööda, vastab saksa pootsmani häälevaljusega saksa ema küllap oma arust normaalselt kõneldes: "KUI TEILE EI MEELDI, SIIS MIS TE ÜLDSE ALLA TULETE?!" Ja ei lase ega kiirenda kriipsugi*. Las kõik selle pika trepi täis inimesi kannatab umbsel trepil; minu laps või maailm, eks ole, ka Saksamaal. Kui laps allpool ära väsib ja jonnima hakkab, saab ka tema oma verbaalse sauna kätte. Mõistan, et Hitleri varmad abilised ei ole kuhugi kadunud – kas mõistlik lapsevanem ajaks mõneaastase lapse üles marssima 100 m kõrgusest trepist ehk umbkaudu 30. korruse kõrgusele, ajutist allatulemist arvestades kokku umbkaudu 50. korruse kõrgusele ja pärast alla tagasi ka? Inimestel kas puudub reaalsustaju või on õigus mu saksa keele õpetajal, kes arvas, et Marschieren im Takt on saksakeelse kultuuri lahutamatu osa.

* Raamatus „Eesti lendurid lahingute tules” kirjeldab Hendrik Arro, kuidas Luftwaffe eesti üksuse NSGr 11 mehaanikute hulgas oli naljavend, kes hiljem, üksuse laialisaatmise ajal Saksamaal vastas tähtsa ohvitseri küsimusele, mis väeliiki ta tahab sattuda, et ta tahab saada maamiiniks, et lebab vaikselt ja vaatab, et keegi peale ei astu. Paljude muude trikkide seas teinud sama naljavend siis seda, et läinud pärast Eestist Saksamaale taganemist nõudma Rüütliristi, et ta olla ihuüksi hoidnud rinnet 25 km kinni: tema juhitud veoauto olnud vooris viimane, metsatee olnud kitsas, sõitis aeglaselt, Vene tank sõitnud sama aeglaselt järel.

Kümmekond meetrit maapinnast tuleb vastu üles rühkiv vanamees ja ilmselt tema poeg. Vanamees juba ähib ja kinnitab pojale: „Kui ma enam ei jaksa, siis lase mind maha!” Nali või mitte, aga Saksamaa on edasi Saksamaa.

Ma ei tea mis spartalastele on sildil tekst, et üles-allaminek kestab 30 minutit; ülesminek keerdtrepi lõpuni kestab tõesti mingi 10 minutit, aga pärast on veel 30 m treppi ja üleval vaja uudistada ka ning kuigi allatulek kestab pisut vähem kui ülesminek, võib trepil tekkida ummik, nagu nüüd juhtus.

Olen tornist tagasi maa peal kella ühe paiku, rong sõidab tagasi kell 16.18. Uudistan pisut toomkirikupoes, sirvin mõnd raamatut (plaanides osta alles vahetult enne rongi), käin tiiru ümber koori, pildistan veesüliteid. Kölni vee muuseumi asemel tuleb mõte käia hoopis loomaaias. Uue linnaplaani saab jaama raamatupoest ja ainult veerand tunniga saan teada, kui palju maksab metroopilet. Automaadil on küll jaotis Kurzstrecke, CityTicket ja CityPlusTicket, aga seletuseta, mida need tähendavad. Saan teada, et esimene on kuni 4 peatust ja teine on kogu linn ning kolmas lähemad eeslinnad. Ostan igaks juhuks kolmandat sorti päevapileti.

Peale kahe loomaaedades seninägematu musta ronkkakaduu esimene täiesti papagoivaba loomaaed, kus olen käinud! (Seal peaks kuskil olema parv aretamata (= pisikesi; Saksamaal on nad kõik aretatud = hiiglaslikud) viirpapagoisid, aga ei näinud.) Rahvast nagu Tallinna loomaaias lastekaitsepäeval, saksa keele järel teine kõneldav keel muidugi vene keel.

Loomaaias ehitati kunagi linnumaja vene kiriku stiilis, sibulkuplitega ja puha, ja praegu on keegi õel loomaaednik pannud sinna elama pärdikud. Muudest tähelepanekutest: tohutu elevandimaja ja -koppel, mõnel loomal jälle ruumi vähe; inimahvide väljapanekus gibonid, gorillad, bonobod ja orangutanid; bonobod on leiutanud, et kui nad end köiega vastu inimestest eraldavat akent kiikudes prõmmivad, siis inimesed ehmatavad ja kiljuvad, bonobodel nalja kui palju, sest kui inimesed tüdivad, siis tulevad ju nende asemele akna taha uued. Sissemindav öökullimaja, aga üldiselt kõikjal väga äge rohukasv ja natuke närtsinud olek. Frankfurti loomaaiale vastu ei saa, ammugi mitte Antwerpeni või aasta tagasi nähtud Prantsusmaa nurga omale.

Huvitava leiutisena on mitmest siseruumist tehtud loomale üle külastajate peade läbipaistev tunnel välis­aedikusse.

Kintsujämeduse mao ees on rahvasumm laiem kui troopikamaja ühesuunaline käik läbi laseb.

Loomaaia üldmulje on džunglilaadne, pikka rohtu ja võsa on palju. Harakaid ja haisu on, rotte ei paista. Elevantidel on ruumi tohutu palju, pingviinidel mitte, paavianide paljunemine näikse olevat läinud käest ära nagu Tallinnas miiludega. Bratwurst'i kiosk on. Pärast kiiret tiiru loomaaia akvaariumiosakonnas (loomaaia ees, aga sisse saab ainult loomaaia piletiga) tagasi linna, toomkiriku raamatupoes: ennist kaalusin, kas osta raamat kiriku läänefassaadi keskaegsest joonisest (joonise mõõtkava u 1:36, kõrgus 4 meetrit, pärgamentpoognatel) või toomkiriku avamisest XIX saj keskel; ei suuda otsustada ja ostan hoopis mõlemad.

Jaamast mark, postkast (ahhaa! leia tänapäeval jaamast postkast!!), võileib just sellises tähtsuse järjekorras. Kuskilt olen tagasi saanud imeliku 1-eurose, äkki oli Athena öökulliga (kivikakk, Athene noctua) Kreeka münt, poemüüja vaatab hetkeks huviga.

Võileiva ostmisel trügib ette saksa vanahärra, aga müüja osutab minu peale, et mina olin enne, ja teenindab enne mind. Vanamees küsib talt, kas ta on türklane. Müüja vastab väga huvitavalt: „Olen teie naaber.”

Perroonil jääb aega just nii vähe, et jõuan võileivast manustada vaid poole. Muusikalihuvilistele: perroonilt näen jaama taga jõe ääres hallil olevat muusikali „Spamalot” reklaami.

Otsustan, et ma raamatuid enne prantsuse keele eksamit ei loe, võtan kätte prantsuse keele grammatika – ja magan siis, see käes, peaaegu kogu tee. Mu vastas istub vanamees ja magab nõnda liikumatult, et vahetevahel mõtlen, kas ta ikka on elus. Eelviimases peatuses läheb ta maha ja ma saan võileiva lõpuni süüa.