N, 605. päev: how to recognise different trees from quite a long way away

Hommikul, just siis, kui peaksin võtma jalad selga ja tormama bussi peale, märkan akna taga lehise otsas asjatamas, pea alaspidi, pisikest ümarat lindu, keda esti arvan puukoristajaks, aga kes binoklis osutub pöialpoisiks. Läbi binokli vaatevälja maandub samasse teine väike lind, kes osutub ilusaks sinitihaseks, sinine tekkel peas ja puha. Ning, kurivaim, järgmine buss hilineb tervelt 10 minutit ja mul on kole külm. Ja pildid jäid kah tegemata, sest olemasoleva kaameraga saab hommikuvalguses suure suumiga ainult udukogusid. Skannisin just ükspäev negatiivi, kus oli pool filmitäit tuttpütipesa (mõlemad linnud, munad, triibulised pojad), pildistatuna läbi 1000 mm objektiivi:



Objektiiv oli MTO-1000/CA, kui õigesti mäletan. See oli Maksutov-Cassegraini-tüüpi peegelobjektiiv, f/10 (muutumatu), u 15 cm jäme ja u 35 cm pikk jurakas, mille suurim probleem oli mitte maha unustada väikest sobitusrõngast, mis kinnitas selle Vene objektiivi nn Zenit-keerme (42×1 mm) mu fotokakere bajonettkeermesse, õigemini küll kinnitas hoopis fotokakere (patareita 400 g, patareiga 440 g) objektiivi (mitu kilo) külge, sest statiivi peal seisis objektiiv, mitte fotokas; ning maha see rõngas mõnikord jäi, sest mul oli ka teine 42 mm keermega objektiiv, kuhu oli sama rõngast vaja – ja mul miskipärast ei tulnud pähe osta kaht sobitusrõngast (see oli vast üpris kallis).

Küll on tore vaadata pilte, mis tehtud normaalse optikaga. Praegusel kompaktfotokal on 7,7-megapiksline sensor, aga objektiiv on jama.

(1000 mm objektiivist rääkides ei saa jätta vaka alla tähelepanekut Vene leidurite mõtteviisist. Nagu teada, käivad objektiividele filtrid ette. Nõnda käib ka sellele objektiivile filter ette (keere 120×1 mm), aga katsuge hoida käes umbes 12,5 cm läbimõõduga rõngast! Palju ei puudu, et selleks oleks vaja nn Paganini-sõrmi. Iva on selles, et väga suurtele objektiividele käivad filtrid hoopis taha (ja need võivad olla seega oluliselt väiksemad kui objektiivi esiklaasi läbimõõt), aga näib, et Vene meistrid seda ei teadnud.)

((Ja kui jutt läks juba filtritele, siis õpetuseks ka selline nipp. Filtrikeermed on sageli väga peened ja kipuvad jõuga keerates kergesti katki minema. Nipp on keerata filtrit (vms.) algul vasakule, kuni kostab klõps (kui kohakuti keermed täpselt üksteise sisse langevad) ja siis saab keerata kergesti paremale, ilma et midagi katki läheks.))

Töömaja ette kaevatud kraav on saanud paraja kaitsekraavi mõõtmed ja peab minema kaarega. Ei tea, kas siinmaal arheoloogilist järelevalvet ka tehakse, maapõu peaks täis olema vanade kindlustiste jäänuseid.

Prantsuse keele eksam läheb eeldatud viisil ehk sufficit. Kas see, et ma järgmisele kursusele edasi saan, on hea või mitte, ei oska ma veel öelda. Aiman halba.

Hea seegi, sest äärmiselt omapäraste pedagoogiliste meetoditega kursus oli (seletuste praktiline puudumine, uue aine edasivõtmine 4-tunnise õppekorra lõpus, eksamitöös selliste asjade küsimine, millest kursusel juttu ei ole olnud jne). Näiteks saan eksamitööst teada, et prantsuse assisteerimine seineb selles, et inimene vahib, suu ammuli ja käed kõhu peal. How typical.

Õhtul Kirikmäe prismas. Starmani võrku helistamine õnnestub 7. katsel (kusjuures 2. katsel vastab keegi ilusa inglise aktsendiga bassihääl: „Hello?”).

Skannin vanu pilte (1995. aastast), kus vanad sõbrad on peal vähemalt kolmandiku nooremad ja vähemalt poole kergemad kui praegu.

K, 604. päev: tali

Tööl teatud juhendi koostamisel oleme teatud asjas eri meelt ja hääled jagunevad 2:1 või koguni 1:1:1. Lahendamisel juhtub väike arusaamatus sellega, mida tähendab ÕSis kaldkiri: nt kui ÕS ütleb „xxxxx ARGI yyyyy”, siis kumb – xxxxx või yyyyy – on argi-, kumb kirjakeeles? Kas kaldkirjas (veebiversioonis ilma värvilise põhjata) on soovitus või lihtsalt seletus? Meenub lugu, kuidas äsja ülikooli lõpetanud ja tõlkijana tööle asunud inimene kasutas sõnastikku: kirjutas vaste ees olnud kaldkirjas valdkonnatähised tõlkesse, arvates, et needki on vaste osad.

Õues on kolm kraadi sooja. Töömaja küte ütleb hommikul üles ja mida õhtu poole, seda külmemaks läheb. Kui lõunale lähen, istuvad fuajees turvamehed mantlites. Õhtuks siiski on pisut soojem.

Nagu oleksid töömaja ees kraavi kaevavad töömehed lugenud mu mõtteid (kuidas ekskavaatoriga asfalti taoti), müdistab täna just peaukse ees asfalti murda hüdrauliline vasar (mis on kinnitatud ekskavaatori noole külge ja mida surub maa sisse ainult tagaratastele toetuva ekskavaatori kaal).

Leian üles oma lemmikpastaka, mis oli paar nädalat jäljetult kadunud (ja ma ei jõudnud ära imestada, kuidas ma suutsin selle taskust välja tõmmata, sest muud kadumisviisi ma ette ei kujutanud). Leian selle ühe mapi vahelt, kuhu ma olen selle pannud järjehoidjaks. (Paarkümmend aastat tagasi kirjutas ajaleht Noorte Hääl rubriigis „Viimane Veerg”, kuidas USAs teinud mingi raamatukogu näituse asjadest, mida inimesed on järjehoidjaks unustanud. Seal oli muu hulgas ka kööginuga ja peekoniviil.)

Õhtul sajab lörtsi.

T, 603. päev: lumi

Sitemeter näitab, et käesolev blogi on lisatud uude lemmikblogide loetellu. Tänan sellise austusavalduse eest!

Töömaja ees kaevatakse suurt kraavi, ekskavaator on jõudnud juba üsna sügavale. Märkan, et ka siinmaal ekskavaatoreid pestakse. Majaesist tänavat mööda linna poole on ehitusplats, kus eelmisel nädalal oli tulekahi, tuletõrje vilkurite vilkudes kohal ja puha.

Ja ka töömaja ees kaevati kraavi nõnda, et asfaldi läbistamiseks taoti seda nii kaua ekskavaatorikopaga, kuni auk sees. Mitte igal pool ei olnud näha suruõhupiike. (Mu bussipeatuse vastas kaevati kevadel uue maja jaoks liivakivinõlva niiviisi auku, et mitu kuud krigistas ekskavaator kopaga kivi küljest tükke kiskuda. Alustas hommikul vara, mis oli ärkamise jaoks suurepärane.)

Päeval selge, asfalt kuiv; õhtul aga sajab lund.

E, 602. päev: надо сказать... vol. 2

Kõigepealt südamelt ära.

Saan tagasiside, kus mu käe alt läbi käinud tekstist (osa tõlgitud, osa toimetatud) on leitud hirmsaid vigu, nagu et ma olen kirjutanud on vaja, kui „õige” on hoopis on vajalik – just täpselt sama, et надо сказать "kauplusse". (Järgmine kord räägin ära, millest see väljend tuleb.) Või et miks on saanud inglise liaison officer mingiks kontaktametnikuks, kui „õige” – isegi väljaspool sõjaväekonteksti – on hoopis sideohvitser (kunagi nägin kuskil koguni „kalakaitseohvitseri” ja ei jõudnud ära imestada, kas kõrgeim kalakaitseohvitser on kalakaitsekindral, kalakaitsemarssal või ikkagi kalakaitsegeneralissimus). „Sideohvitseri” kohta vastan pika jutustusega inglise mittesõjalise termini officer päritolust ja sellest, kuidas on seda õigusaktides ümber pandud maakeelde seni.

Oi, mulle meeldib, kui mingi valdkonna lugupeetud ametnikel osutub olevat pädevus ka parandada professionaalsete tõlkijate grammatikat! Ja oh neid leide, mis nende arvates on kindlalt õiged ja mis valed! See kaalub üles isegi selle, et tagasiside ruudus on kõige tüütum asi maailmas...

Aga võib-olla on Eesti tuntud tõlkijavaenulikust ministeeriumist üks ametnik... vabandust, „ohvitser” – kes kunagi teatas, et mu toimetuses olnud palju grammatikavigu, ja kui imestades faili lahti tegin, seisis kohe esimese näitena, et ma olin kirjutanud, et „meetmeid võtma”, kuigi „tegelikult” peab ju olema „meetmeid kasutusele võtma” – lihtsalt vahetanud töökohta.

Ega siis tõlkija ole mõtetelugeja, et saaks teada täpselt, mismoodi inimene oleks tõlkinud „ise, kui tal oleks olnud aega” (üldiselt jubedaim suhtumine üldse).

Ohh, hakkas palju kergem...

Õhtul Kirikmäe prismas. Starmani võrku helistamine õnnestub 31. katsel.

P, 601. päev: Liège

BEDEVERE: And that, my liege, is how we know the Earth to be banana-shaped.
ARTHUR: This new learning amazes me, Sir Bedevere. Explain again how sheeps' bladders may be employed to prevent earthquakes.

Taas kord rongiga väljasõit ja talvises linnas ringikolamine, reisijuht näpus, otsimas optimaalseimat teekonda, saapad kolisemas.

Väljun 8.36 (jala, sest on ju pühapäev ja buss ei käi), jaama piletikassas kell 9.09. Pilet käes 9.12. Rong (9.15) on meeldivalt tühi, algul on pilves, siis läheb selgeks, maastik siinmaa tagumisest nukast edasi on tore, vaatamist oleks mõlema poole aknaist. Unustasin Pelgumaa atlase maha, reisijuhi kaardil raudteed ja jõeoru kõiki asulaid ei ole, nii et umbkaudset asukohta tuleb määrata päikese suuna ja kella järgi.

Veidi enne kahtteist jõuab rong paleejaama kohale ja sealt maa peale tõusnuna näen endist piiskopipaleed kohe ees. Hoovi peale ei saa. Plaanin seada sammud joonelt relvamuuseumi poole, siis teha vanalinnas aega parajaks, kuni avaneb akvaarium, siis seal ringi vaadata ja sealt tagasi rongi peale.

Nimelt on raamatu järgi kõik Liège'i vaatamisväärsused lõuna ajal kõik kinni, ka nädalavahetustel. Mis on selle põhjus, ma ei tea. Vahest valloonlaste püüd olla rohkem prantslased kui prantslased ise, nagu ma päeva jooksul veel tunda saan.

Kui olen läbi ummikus vanalinna jõudnud relvamuuseumi oletatavasse asukohta (sest selle ees on suur tänav kinni pandud ja sellel laat), selgub, et ka see on kinni (remont). Siis suundun romaani tornidega Pärdi kiriku poole, kus reisijuhi andmeil on uhke romaaniaegne pronksist ristimisnõu, aga ka see jääb nägemata (samuti remont). Kolan tagasi jaama poole, siis sihitult umbes katedraali poole (et äkki selle varakamber on lahti). Tee peal märkan üle katuste iidset torni, mille juurde jõudes avaneb silmadele pilt Tõnise kirikust, romaani seinad allapudenevate kivide eest kaitseks traatvõrku mähitud, ja ninale pilt kirikuäärsest tänavast, mille seina vastu on kustud vähemalt tuhat aastat.

Edasi katedraali poole, kus näikse olevat sees teenistus, aga sinna sisse ma ei lähe, sest ukse peal on sinistes tööriietes nn kerjus ja ega kohalikke kombeid tea, äkki kargab kallale, kui talle almust ei anna.

Varakambri noole suunas edasi minnes avastan tänavalt allaviiva täiskustud trepi, mis aga, nagu mu suureks üllatuseks selgub, ei vii üldsegi mitte varakambrisse, vaid hoopis katedraali külge ehitatud pissuaaride juurde. Seni arvasin, et vabaõhupissuaar on olemas ainult sarjas „'Allo! Allo!” jt muistset prantsuse olustikku pilavates teostes, aga võta näpust! Ja kohe kolm kohta kõrvuti!! Hakkab tekkima tunne, et vahest toetab ka meeste vabas õhus kusemise idee valloonide ettekujutust õigeks prantslaseks olemisest. (Huvitav, mida ütlevad naisõiguslased?)

Varakamber on kella kaheni väga kõvasti kinni, mistõttu suundun edasi Jaagupi kiriku poole, kus reisijuht ütleb olevat kesklöövi laes hilisgooti leekestiilis võrkvõlvid. Möödun väga koledast majast, mille peal on kiri „Liège'i Ateena” ja mis osutub koolimajaks. Ukse peal on üllas moto, mida ma õnneks enam ei mäleta, selle ees mitmesaja meetri pikkusel kõnniteel rohkest koerasitast moodustunud muster.

Ka Jaagupi kirik on üldise värvuse poolest tahmamust nagu enamik muid Liège'i vanu ehitisi; põiklöövi ja koori vahelises nurgas kasvab katusel puu, paari kohta on prussidega toestatud. Sisse ei saa, aed on ümber, uksel on remonditöid selgitav silt.

Siis kolan veel pisut ringi, satun pompöösse konservatooriumi vastu, sealt jõe äärde, üle mille avaneb vaade linnaosale, kus raamatu järgi jooksis põnnina ringi Georges Simenon.



Aga sellest õhustikust ei ole järel enam midagi, ma ei suuda välja mõelda, mida erandita betoonist, plastmassist ja alumiiniumist vaatepilt meenutab: Lasnamäed, Ateenat, Suwałki uuselamurajoone või Mustamäe ABC-poodide alumiiniumist uksi, mis ei käinud kunagi korralikult kinni. Majad, nenditagu, on oma olemasolu üürikust arvestades määrdumises vanadele muististele jõudsasti järele jõudmas.

Et akvaariumi avanemiseni on ikka veel ligi tund aega, maandun ümmarguse betoonmaja alla olevasse söögikohta, ilma tõttu sisse ega hakka ka välja, väidetavasti köetavale terrassile minema, kui selgub, et söömakoht on suitsu täis. Mis ajajärku vaatepilt meenutab, ma öelda ei oska. Võib-olla 1970. aastate algusjärku, halvas mõttes. Ütleme, selline „Kännu Kuke” kulinaaria. Üldse ei imestaks, kui näeks laudadel kandilises teeklaasis – mille põhjas sentimeeter lahustumatut suhkrut – helebeeži piimakohvi. Ettekandja on ühe jalaga hauas ja meenutab hüljest; kui ta ringiloivamise vaheajal paigale tardub, ei ole ma kindel, kas ta on elus või surnud. Toit maitsev ei ole, aga kõhtu täidab.

Kui olen pika mõtlemise peale meenutanud, kuidas on prantsuse keeli „arve” (muudes keeltes tuleb kohe meelde) ja see mulle lõpuks ka tuuakse ning ma selle kelneri hoolika pilgu all ära maksan, on akvaariumi avanemiseni aega ikka veel veerand tundi. Lähen igaks juhuks siiski kohale, maja on sammastega, kummalgi pool paksu paatinakihi all pronkspuuslik, kellest ühe sildijäänustelt saab teada, et see kujutab Liège'i ülikooli esimest rektorit. Selgub, et ega tegelikult nädalavahetusel seal lõunat ei olegi.

Akvaarium ning sama katuse all olevad „teaduste maja” ja zooloogiamuuseum on tegutsevad õppehooned ja nõnda meenutavad pisut Tartu zooloogia- ja geoloogiamuuseumi (küll ilma garderoobitädi hõiketa, et mis ma sinna geoloogiamuuseumisse ikka lähen, „seal on ju kivid!”). Garderoobis valvet ei ole, aga seljakotiga sisse minna ei tohi.

Maja keldris on siis akvaarium, väidetavasti Liège'i suurim vaatamisväärsus. Esimeses toas on muud kalad, teises haid. Muudel kaladel on enda suuruse ja arvukuse kohta ruumi mõnel juhul väga vähe. Klaaside ees on toekad rauast piirded, mille otsas istub ekskursioonijuht ja jutustab algkoolilastele haaravaid lugusid kalade elust (need peavad olema haaravad, sest ajal, mil mina jõuan läbi vaadatata 24 eksponaati, jõuavad nemad 4). Ühe akvaariumi kohal on suur kollane silt, et kalapoeg Nemo elab just seal. Isiklik lemmik on kammeljas, silmad kruusa seest väljas ja kere kruusamustriga. Siltidelt saab teada, et piraajadel on selge hierarhia – kangemad isendid on ülalpool, neile jätkub sedasi rohkem süüa. Võib näha, et parve alumistel kaladel on uimedel palju ümaraid hammustusjälgi.

Haisaalis on seinasuurune ja -kõrgune paarisajakuupmeetrine paak, mille sees ringiratast tiirutamas kuus haid (liivhaid liigist Carcharhinus melanopterus; eesti nimetust ei ole korda läinud leida), kes tõmbavad seinal olevasse vetikavaipa mööda ujudes rinnauimega jutte ja tulevad klaasi lähedale külastajaid vaatama. Eelmise saali kaladega võrreldes on haid heas seisundis.

Teadusmuuseum on midagi enneolematut. Kui sinna sisenen, kepsab ligi üks minust umbes poolteist korda noorem Peeter Sauli habemega noorsand ja teatab, et kohe algab animation ja seda peab kindlasti nägema. Arvan endamisi, et ei taha, ja suundun tuppa, kus silt ütleb olevat hologramminäituse. Sealt ajab mind välja tädi, kes teatab, et kohe algab animation ja peab ikka minema.

Nimetatud animation on esitlus, kus Peeter Sauli habemega noormees näitab vedelat lämmastikku (kaitsevahenditeta). Parafraseerides klassikuid, võtan selle kokku sõnadesse he has no other friends than liquid nitrogen – ja sedasi jätkates ei tule ka. Publikum on viis koolieelikut ja nende vanemad, kes on sunnitud seda pealt vaatama, ning siis tagaplaanil uksepiida vastu toetumas mina, kes ma olen siia sattunud juhuslikult, aga ära minna ei saa. Vaatepilt on selline, nagu, ütleme, minna ooperisse ja ooperi asemel näha seal näiteks kohaliku andetu kooliteatri esituses iseoma jõududega lavalaudadele seatud „Punamütsikest”, ...mida esitatakse käpiknukkudega. Kogemus on igatahes ütlemata veider.

Aga siis see lõpeb ja pääsen vaatama ülejäänud muuseumi, mis kestab umbes kümme minutit ja kus midagi toredat ei ole peale töötava Wilsoni kambri.

Kui viibin muuseumi teisel korrusel, kus on mõni hologrammpilt ning paar hästi tolmust ja ämblikuvõrke täis seadet, ilmub taas Peeter Sauli habemega noormees ja kuulutab, et nüüd hakkab teine animation, kus ta näitab elektri imesid. „M-mh,” vastan ning keeran ta järel koridori jõudnuna otsustavalt välisukse poole.

Maja pööningul on zooloogiamuuseum, milleni viib kummaline trepp – ümber põhjatu sügaviku küllalt järsk, lühikeste astmetega trepp (justnagu mõnikord unenäos). Zooloogiamuuseumis tervitavad saabujaid mõned kitsesarved, aga seejärel on kogu väljapanek süstemaatiline: vasakul selgrootud ja paremal selgroogsed.

Muuseum on olemas olnud juba väga hulk aega, millest annab tunnistust eksponaatide seisund. Kui hästi järele mõelda, siis peale väikeste skelettide on kõige loomulikumatena säilinud putukad. Formaliin on pleegitanud kõik sellesse sukeldatud olevused valgeks ja topised on sellised, et nad tuleks parimal juhul panna hoidlasse, vaatajate ja zooloogiatudengite silma alt ära, ja muuseumi taksidermist tuleks saata asumisele kolleegide juurde kogemusi omandama. Nii mõndagi elukat nähes tuleb pähe Durrelli elulugu – ja mitte ainult Aafrikas püütud haruldasi elukaid nähes, vaid ka hale nahkhiiretopise valmistamise lugu raamatust „Minu pere ja muud loomad”. Võimalik, et topised on iidsed ja neil on museaalne väärtus ...või siis olen sattunud halloweeni erinäitusele, kus teemaks loomazombid:





Luukerede saalis on, nagu ikka, kõige huvitavama eksponaadi juurest puudu silt. See on ligikaudu 20 m pikk vaalaskelett, aga mis vaal, jääb teadmata. Rinnakorvi alt läheb teerada läbi, ribiotsad on just minu silmade kõrgusel.

Kõige tagumises saalis on väljapanek Pelgumaa looduse endiste ja praeguste loomadega. Ilmselt jäi kappidest topiseid üle, nii otsustas kuraator tekitada toa keskele aiakese sisse midagi, mis hea fantaasia korral võiks kujutada õue peale tulevaid loomi (varjamata puidust topisealuseid). See on nii õudne, et mul puuduvad sõnad.

Siis on veel korrusetäis koralle, kus läheb õige ruttu.

Ekspositsiooni osa moodustab kahtlemata ka WC. Mõtlen, millal käisin viimati avalikus õppeasutuses euronõuetele mittevastavas WC-s. See oli vist 2000. aastal, kui ma ei eksi, ja juba siis tekkis seal nii tugev ajamasina efekt, et ei oleks imestanud, kui oleksin väljudes sattunud vastastikku Lenini pildi ja ENSV lipuga ning raadiost tuleva saatega „Piirist piirini”.

Muuseumimajast väljudes – mu seljakott on alles – näen, et fuajee seinal teadetetahvlil on tudengite eksamitulemused. Hulk aega ei ole näinud korda, kus ühel paberil tohiks avalikult rippuda seinal tudengi nimi, matriklinumber ja hinne. Ühes tuttavas kõrgkoolis oli lubatud kirjutada kas inimese nimi ja hinne või matriklinumber ja hinne, aga oli kategooriliselt keelatud kirjutada korraga nime ja matriklinumbrit; teises tohtis kirjutada ainult matriklinumbri ja hinde, nime mitte mingil juhul.

Seejärel on kell sealmaal, et hakkan vaikselt Villemi jaama poole kõndima, algul piki jõeäärt, kus tuleb vastu rulluisutaja. Julged inimesed, ei mina sellises kohas julgeks – ma ei mõtle praegu kiivrit ja kaitsmeid, mida sellel rulluisutajal ei ole, vaid seda, et kõnniteed eraldab kõrgete betoonseinte vahele kängitsetud jõest ainult u 80 cm kõrgune kahetorune piire. Inimese raskuskese on kuuldavasti kuskil pisut ülalpool naba ja rulluiskudel on tallad ligi 10 cm kõrgemal kui kingas.

Üle jõe on vastupanijate memoriaal, selle taga Guernica monument, selle taga porise pargi keskel hanetiik, selle taga kuuekohaline vabaõhupissuaar. (Kuuekohaline!)



Jaama poole on terve tänav üles kaevatud ja kohati seisab ekskavaatoreid, mis on silmatorkavalt mustad. Saan aru, et eks kogu linn on must ja tahmane, sest eks kaua aega ole köetud ikka kivisöega, aga samas kaks nädalat tagasi Gentis olid ekskavaatorid puhtad! Samas eks Gent ole flaamide asualal ja vahest on ekskavaatori puhastamata jätmine taas väike viis end teisest rahvast eristada.

Villemi jaamas on suur ehitustanner. Uus jaamahoone meenutab midagi laulukaarest, kui see oleks tehtud kalaluudest. Praegune tegutsev jaamahoone on ajutistes kuurides. Tahan osta koju saatmiseks postkaarti, aga neid ei ole, sest leheputka on terve pühapäeva kinni.

Rongisõit tagasi möödub taas „Eesti loo” lugude saatel, üle poole tunni neist läbi une. Samas kupees on kaks ostureisilt naasvat vietnami tädi, kotisuust paistmas kummalgi sama potikomplekt. Läheb pimedaks ja aknast välja ei näe.

Nagu pühapäeva õhtul ikka, on bussini aega 50 minutit, nii et lähen ka korterisse jala. Päevane läbikõnd on seega kokku ligi 18 km.

Starmani võrku helistamine õnnestub 7. katsel.

L, 600. päev: DC

Eilne Call of Duty (mis sedakorda takerdus 2. loo viimase ülesande poole peale) tähendab seda, et hommikul ärkan mitte umbes seitse, vaid kümme. Vahepeal ekslen sugupuuvõsas ja seega jõuan T. linnakesse alles kella nelja paiku – ning kui ametit vihkav piletimüüja või eelmine klient (kes on mingis uimas) tegutseks veel natuke kauem, siis muutuks minek üldse kahtlaseks. Loen ära, seekord klõpsab piletimüüja arvutiklahve 28 korda ja hiirenuppu 10 korda.

T. linnakesest tahan väga konkreetseid asju: raamatuid rakettide V-1 ja V-2 (ehk ametlike nimetustega FZG 76 ja A 4) tegutsemisest Saksamaa siinpoolses nurgas, paari arvutijubinat ja raamaturiiuli otsanurki, et raamatud alla ei kukuks (praegu on raamaturiiulite otstes mul väga kunstipärased, aga ebapraktilised kuhilad, üks näiteks Larousse'i sõnastik/lühientsüklopeedia, mis võiks olla keele arendamiseks käepärasemal kohal – Meyersi taskuentsüklopeedia valikuline läbilugemine aitas omal ajal väga tublisti kaasa saksa keelest arusaamise omandamisele).

Õhtupoolikuks läheb ilm üpris selgeks, päike paistab ja kui rong sõidab piki Maaselja kallast T. poole, näen, et raudtee ja jõe vahelise rattatee asfalt on täiesti kuiv – mida mõistagi kuulen kui asfaldi kutset, et peaksin täna õige uisud ära puhastama ja kui homme on samasugune ilm, siis alustama hooaega. Ja minu oletusi, et asfalt on uisule täitsa küps, kinnitab kohas, kus rong keerab jõe äärest ära, uiskudel kakerdav väikemees.

Õhtul korteris YouTube'ist „Dibley vikaari” – mida jõulu paiku Eesti telekast põhjalikult vaatasime – viimane kahetunnine osa. (Miks Inglismaal osatakse teha lõbusaid komöödiasarju, aga Eestis mitte?)

R, 599. päev: päike

Eile optikapoe spämmiga tulnud teade, et neil on kompaktne (4", Maksutov-Cassegrain, 4 kg) Celestron NexStar 4 SE soodushinnaga, tekitas umbes ööpäevaks ärevuse ja ärgitas meenutusi noorukieast, kui isa küsis, kas ma tahan 18. sünnipäevaks makki või teleskoopi (5,5", Newton), vastasin, et teleskoopi, aga sain maki, mis kahtlemata oli palju praktilisem riistapuu kui teleskoop, aga nõnda teleskoop ka saamata jäi (mõni aasta hiljem hankisin, tõsi küll, väikese (2") kehva läätsteleskoobi, millega taevavaatamine oli rist ja viletsus ning millega parim saavutus oli augustis kell neli hommikul märjas rohus roomates ära näha madalalt läbi võsa paistva Saturni rõngas). Tõsi, ind lahtus pärast paari ülevaate lugemist, et kõik päris ei ole nii tore, nagu tooteteabes öeldud. (Nagu paar kuud tagasi olin umbes viieks minutiks huvitatud aruka olendi seepia pidamisest, aga lihtne Interneti-otsing laitis selle mõtte maha – vajavad väga suurt akvaariumi, et ehmatades tagasi sööstes taguotsa vastu klaasi katki ei lööks (seepia sees on terav luuplaat; kuigi enamiku päevast pidavat nad hõljuma paigal ja jälgima toas inimesi), tahavad elustoitu (teatud kalu, kui õigesti mäletan), võivad üksteist nahka pista, pritsivad oma lõbuks üle akvaariumi ääre vett või, kui midagi ei meeldi, siis tinti.)

Hommikul ja õhtul bussis kuulan Vikerraadio arhiivi „Eesti loo” saateid – hommikul tööle minnes räägib Kaur Alttoa Tartu Jaani kirikust ja õhtul poes käies räägib Rein Zobel Paksust Margareetast. Väga põnev.

Tööl on tavalisest rohkem tõlkida. Eile oli vahepeal olukord, et olin tööee läbikäimisega (teen esimese tõlke ära ja jätan laagerduma) jõudnud järjega veebruari algusse, aga siis sain pataka töid juurde. Kuigi edenen nendega jõudsasti, ei jõua ma õhtul T. linnakesse, nagu varem plaanitud.

N, 598. päev: must have been students

Hommikul sätin end minekule mõnevõrra varem, sest eile hoiatati, et 9.00-st algab Vabaduse puiesteel meeleavaldus ja teatavasti jääb siis kogu kesklinna liiklus läbima kitsukest Jaama tänavat, kus isegi muidu on pidevalt ummik. Mõni minut enne üheksat paistab Vabaduse puiesteel rauafirma poolsel küljel kolmekordne piire ja politseinik iga 7–8 m takka, aga midagi veel ei toimu. Kohaliku lehe teatel saabusid 500–600 prantsuse terasetöölist (ja nende punalipud) bussidega alles 10.15.

Töömajas on täna juba kongressikülalisi ka näha, õigemini neid on fuajeekorruse igas vabalt ligipääsetavas nurgas. Enamikul kaenlas posterikandmise torud.

Päeva kardetud kõrghetk on prantsuse keele eksam, mille ma olin vahepeal üldse ära unustanud, leppides sellele eelnevale nädalavahetusele kokku oma õpetatava kursuse eksami. Arvasin küll muud, ent selgus, et ega ikka rohkem aega ei jäänud kordamiseks kui kaks õhtut. Eilne õhtu isegi nii põhjalik, et ei pannud arvutitki käima. (Sellest kõigest siis ka lüngad siin blogis, aga teen need tasa.) Kleepisin grammatikaõpikusse eksamile tulevate teemade kohale sildid, et hea vaadata ja korrata, neid sai kokku 11, tegusõnatabel peale selle (kusjuures kontrolltööst on möödas ainult kolm õppekorda, millest ühte ma ei jõudnud). Harjutusteks seekord aega ei ole.

Siis eksam. Minu vasakul käel istuv slovaki onu, kes muidu on lobisemisaldis, on täna erakordselt liimist lahti ja ka muud märgid (eriti kui ta rääkides käed pea peale tõstab) näitavad, et ta on närvist täiesti higine. See mõistagi lohutab. Olin arvutanud, et kokkuvõttes hea hinde saamiseks pean saama eksamist 72 punkti, aga see ei ole uue süsteemiga, kus põhirõhk on suhtlemisel, üldse reaalne. Varem sai grammatika ehk ainsa omal käel õpitava asja eest 40% võimalikest punktidest, nüüd saab ainult 15%. Ja eks seal on ka vigureid, kus paaris kirjuta-lünka-sobiv-sõna-ülesandes aitab loov mõtlemine ja hoolikas vaatlemine, näiteks mis soost on etteantud sõnad (mida on rohkem kui lünki) ja mis soost sõna peaks tulema lünka.

Oletus, et peame omaloomingulises (sõnastikuta!) kirjalikus osas kirjutama ametliku kirja, ei pea paika. Peame ainult täitma kolm lünka ühes harjutuses, kus on selle lause, kus tavaliselt on salutationes cordiales, üks teine erim. Jutukese peab kirjutama taas kord koosoleku plaani koostamise teemal, mis on tüütu.

Siis saab minu paremal käel istuv tšehhi onkel valmis ja käib õpetajale oma kõnelemisoskust näitamas. Õpetaja lahkub klassist sõnadega, et keegi raamatust ei vaataks, mida järelejäänutest umbes neli inimest ka kuulda võtavad. Siis saan valmis mina ja istun hulk aega niisama, sest algul ei taha kohe „kõnelema” tormata ja pärast on järjekord.

Kui kaks ja pool tundi läbi saab, aetakse viimased 6 ootajat klassitoast välja ja ülekuulamine jätkub klassitoas. Teeme kurbmängu, kes millal sisse läheb; mind tabab number 5. Küsime väljujatelt, mis teemadel nad rääkisid (etteantud teemasid on 5 või 6, piletitega, ise tõmbad, ise räägid, ettevalmistuseta). Mida vähem inimesi ukse taha jääb, seda parem pilt tekib.

Aga lohutav on see, et ma ei ole kogu FR4-kursuse jooksul kelleltki vähemalt kuulnud, et oh mis tore kursus. Ukse taga arutatakse õpetusmeetodeid, näiteks seda, et iga tunni algusest umbes 20 minutit kulub sellele, et õpetaja manab uue keelekooli õpetussüsteemi, selmet korrata uut ainet. Ja selle üle, miks võetakse uut ainet edasi alles õppekorra lõpus, on imestanud ka teised.

Siis tuleb minu kord ja, nagu selgub, olen tänasel õhtupoolikul 10 inimesest 5., kes tõmbab pileti „sult on läpakas ära varastatud ja oled politseis sellest teatamas”. Saan aru, et siin lasub põhiline raskus tegusõnade „nägema” ja „varastama” kahtlaselt sarnaste minevikuvormide eristamisel, aga noh, mis ikka kogu asjast arvata. Eks järgmine kord näe. Vähemalt saan aru, mida „politseinik”, st õpetaja küsib.

Siis töölt läbi, et äkki on tulnud kiireid töid. Toanaaber ütleb, et pane jah arvuti käima, seal ootab üllatus, aga vastan, et kui ta mõtleb ühe ja sama asutuse viit teksti, mida vaja esmaspäevaks tõlkida, siis ma juba tean, sest need tulid juba siis, kui ta oli lõunal.

Edasi Kirikmäe prismasse, sealt paar DVD-d. Korteris õhtul lõõgastumine: kõigepealt Call of Duty, millel saan surnud punktist üle, siis film United 93, mis osutub – üllatus, üllatus – tunduvalt paremaks filmiks, kui arvasin (näiteks erinevalt muudest lennuõnnetusefilmidest ei hakka keegi sünnitama). Nagu ikka, on kurjamid väga sarnased sugulaste või tuttavatega: lendurkurjam on otsekui sugulane H ja pommikurjam on täpipealt nagu ammune õpingukaaslane P või natuke vähem ammune, aga siiski kunagine töökaaslane D.

Samuti näitab film väga ilmekalt, miks on kasulikum istuda akna, mitte vahekäigu pool.

K, 597. päev: vaikus enne eksamit

Töömaja fuajee täitus eilse jooksul paljude kahemeetriste puittahvlitega ning oletus, et nendele riputatakse teadusposterid, näib olevat tõenäosem kui see, et tulekul on pimesikumängu- või nukuteatrikongress. Ja nii lähebki, teema näib olevat apoptoos ehk normaalne rakusurm.

Starmani võrku helistamine õnnestub 1. katsel, aga kedagi ei ole kodus. Võtan telefoni teise tuppa ja murran end prantsuse keelde; siis helistab E, aga kohe saab telefoniaku tühjaks (ja ühtki AAA-patareid ei ole käepärast, et neid asendada). Siis proovin taskutelefonilt tagasi helistada, mis õnnestub umbes 10. katsel.

T, 596. päev: summertime

Leian, et uue bussiraamatu „Arheoloogilised välitööd Eestis 2005” sissejuhatuses on koostaja tänanud inglise ja saksa keele kohendajaid. Eelmises, eile läbi saanud 2004. a köites ei olnud ja selle enamik artikleid oli kirjutatud nõnda kohutavas „inglise” keeles, et ajuti pidin eesti kokkuvõttest üle kontrollima, mida mõeldi. Ilmselt arheoloogidele võõrkeeles kirjutamise kunsti ei õpetata.

Olen tõlkinud märtsi maiks ja siis imestan, mida tähendab Inglismaa kontekstis GMT – sest mais on Inglismaalgi suveaeg ehk GMT + 1 h. Arutame kolleegiga pikalt, mida võtta, mida jätta. Alles siis, kui kirjutan selle asutuse koordineerijale, et ta asutusest järele küsiks, mida seal täpselt mõeldakse, avastan vea ja probleem laheneb.

Saan eksamitööd hinnatud ja tagasisidetatud, mis kestis kauem, kui ma arvasin (no eks töid oli ka veerand rohkem, kui ootasin). Edasi üritan süveneda prantsuse keelde, mis raamatus paistab kõik ilus ja mõneti ka selge, harjutustes juba natuke vähem, kontrolltöö grammatikaosas tunduvalt vähem, kontrolltöö kirjaliku väljenduse ülesandes kole palju vähem ja suulise väljenduse ülesandes ei ole sellest järel enam midagi.

Starmani võrku helistamine õnnestub 3. katsel.

Ilm on jahenenud, ei ole enam 12–13 kraadi nagu mõni päev tagasi, vaid 3, hommikul oli tänavaäärse maja katus härmas. Keeran radiaatori rohkem lahti.

E, 595. päev: am Ende tut es weh

Arvutis ei tööta kogu hommik kellelgi üks virtuaalketas, kästakse kella 12.15-st arvuti kinni panna ja näiteks lõunale minna. Jama on see, et sellisel kellaajal on meile Kirikmäel lahti ainult kaks sööklat, neist lähim selline, et isegi sama maja inimesed käivad söömas mujal (nagu innukalt kinnitas toanaaber, kes varem töötas just seal), näiteks eelistades matkata ligi kilomeetri teise sööklasse.

Ma ei ole seal käinud üle aasta. Ruumi juurde tekkinud ei ole, teenindajate kõrvakuulmine paranenud ei ole (seal peab küsima, kas tahad 1. või 2. lõunat, aga antakse ikka nii nagu jumal juhatab), liha asemel antud makaronid ujuvad õlis.

Kui sundlõunalt naasen, on vahepeal muidugi antud kiire töö.

Õhtul Kirikmäe prisma kaudu korterisse. Lõpetan oma kursuse eksamitööde hindamise ja kommenteerimise, sekka vaatan pisut prantsuse keelt. Jama, et ma pidin oma pagana prantsuse keele ära unustama; nüüd on tunne, nagu peaksin kahe järelejäänud õhtuga ära õppima umbes pool prantsuse keelt. Aiman, mis tuleb (nt kirjaliku väljendusoskuse ülesandes tuleb kindlasti kirja kirjutamine, eks siis peab igale teisele reale maalima sentimentales cordiales, mis on üks neist asjust, mida eesti inimene käsitaks tühja jahumisena, aga prantslane tingimata vajaliku viisakusena, mis paisutab ½ lk pikkuse kirja ilusti umbes 3 lk pikkuseks).

Starmani võrku helistamine õnnestub 3. katsel.

P, 594. päev: Tu-160

Skannin paar filmi (1993 ja 1997).

Starmani võrku helistamine õnnestub 21. katsel.

Edasi hindan ja tagasisidetan poole ööni eksamitööde II osa.

L, 593. päev: Igel im Nebel

Hindan oma kursuse eksamitöid.

Starmani võrku helistamine õnnestub juba 1. katsel.

Leian sellise tuntud, aga saladusliku filmi, mida ETV näitas vanasti ikka eesti keelde dubleerituna – koos alatise litaaniaga tiitrite ajal: Dubleerinud filmistuudio Tallinnfilm. Tõlkija Valeria Villandi, lavastaja Eugen Rozental, helioperaator Herman Vahtel, toimetaja Luule Žavoronok. Näitlejad: Ellu Puudist, ..., Kaarel Kalkun, ..., Ester Pajusoo, ... ja Ain Jürisson.

Ehk miks on kasulik osata võõrkeeli – saab asju teada ilma tõlketa.

Edasi umbes pool aastat riiulil seisnud Call of Duty. Jõuan 2. loo alguse kuulikindla planguni, aga edasi sealt enam ei saa.

R, 592. päev: lõpp hea

...kõik hea: hommikul on keelerühma koosolek, mis eilset ja üleeilset „verevalamist” arvestades möödub ülisõbralikus õhkkonnas (ja kirjutan seda mingisuguse irooniata) ning ülimalt konstruktiivses vaimus, kus leitakse, et tulemuseks saadud tekstid olid siiski head ja et igaühel oli midagi juhtunust õppida. Samas ei anna juhtunut võrrelda sama asutuse standardtekstide eelmise arutamisega ülemöödunud aasta suvel, mis oli lausa sõda ja kus teksti läks mitu imelikkust sisse põhjusel, et kumbki muu ei jaksanud nende pooldajaga enam vaielda (ja kole palav oli ka).

Muidu rahulik. Õhtupoolikul, kui väsimus peale tikub, selgub, et olen lustikummuti korterisse unustanud, mistõttu tuleb veeta vaikuses.

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis (näen silmast silma selles elavat varblast, istub korraks külmutusriiuli servale ja ütleb siuts!). Harv on tänane juhus, kui möödun Kõrgmetsa kirikust nii, et kell ei löö (seal otsas osutitega kella ei olegi).

Starmani võrku helistamine õnnestub rekordilisel 2. katsel.

N, 591. päev: vaidlustes selgub tõde

Hommikul on rohkesti vaidlusi sütitanud standardtekstide töö tähtaeg. Eile õhtul oli kolleeg väga pahandanud selle üle, miks ma üht tema parandust ei olnud teksti sisestanud, ja kui küsisin, miks ta arvab, et eelmine versioon on vale ja tema oma õige, viitas ta inimestele, kelle käest ta seda oli kuulnud. Lubasin üle kontrollida, sest ma juhtumisi tean nende tollast ülemust. Küsisin ja saan hommikuks vastuse, ning kui ütlen, et N ütles, et võib mõlemat pidi, taltub kolleeg hämmastavalt kiiresti. Kahju, et muud autoriteetsed allikad, millega muidu oma väiteid argumenteerin, aga mida tema kahjuks ei tunne, samasugust mõju ei avalda.

Ühes teises, pealtnäha täiesti tühises sõnastusküsimuses mainin, et sellist väljendusviisi oli taunitud „Väikeses soovitussõnastikus”, ja saan vastuse, kus kahel real on neli korda suurtähtedega karjutud, et see olevat minu isiklik arvamus ja ärgu ma oma arvamust teistele peale surugu. Et mitte minna isiklikuks, ma ei kirjelda, mis juhtub, kui samale isikule öelda, et kirjutame teistmoodi, kui tema pakkus. Vastan, et fleimidele ma ei vasta, aga prindin välja ja panen tallele. Panengi.

Eile mainitud ingliskeelse raske tarindiga me päris kokkuleppele ei jõuagi, sest vastanduvad sisuline ja vormiline lähenemine (viimases üritatakse mõistatada, mis ajavormi inglise kontekstita lause ikkagi võiks tähendada). Selgitan palju kordi, et kui see lause kunagi päris tekstis tõlkida või toimetada tuleb, saab kontekstist aru, mida täpselt mõeldakse.

Kaks eestlast, kolm arvamust, ütleb kõnekäänd, aga meid on hetkel kolm, nõnda et kui ei oleks tähtaega, siis kestaksid vaidlused küllap viimsepäeva laupäevani. Kui olen töö ära saatnud, olen väsinud, tagaksin magada, aga, pagan, õhtul on parlevuu fransee ja siis pean mäletama mu juhendatava kursuse eksamitöö avada ja nädalavahetusel tuleb mul parandada, hinnata ja kommenteerida 18 eksamivastust NING õppida prantsuse keele eksamiks, mis on nädala pärast ja kuhu ma eelmine kord ei jõudnud ja kus võetakse uusi asju edasi alati nii hilisel tunnil, et mu tähelepanu on väsimuse tõttu null.

Uääh!

* * *

Suhtlen enne prantsuse keelde minekut veel AS Starmaniga. Seekord on asjalikum klienditeenindaja kui üleeile. Saan teada, et neil on kõigil telefonidel limiit, ilma ei saa, aga seda saab tõsta, tuleb saata avaldus.

Kui prantsuse keel lahti läheb, arvan esti, et olen sattunud valesse rühma või on siis rühmakaaslased mingi teise rühmaga näod ära vahetanud, sest kordame selliseid asju, millest ma ei ole kunagi kuulnud-lugenudki. Et järgmisel nädalal on eksam, kulub tund põhjalikule kordamisele. Uni seekord peale ei tule.

Kirjaliku teksti arusaamise jutt räägib võõramaalastest Prantsusmaal ja miskipärast tekitavad võõramaalste „imelikud” kombed ülejäänud rühmas koletut nalja (muidu Prantsusmaa ja Ungari erisuste peale naerda kiljuv ungarlane on kohal, aga kõik teised itsitavad ka) – mis euroopalikest väärtustest nagu tolerantsist siis me räägime? (Meenub aastast 1995 õppejõud, kelle arvates olid prantsuse rahuvalvajad umbes sama mentaliteediga kui koloniaalsõdurid sada aastat varem.) Võib-olla nende elukogemuses ei ole pesumasina kasutamise õpetamist bengali korterikaaslastele, aga mul on (enne seda nad tegid oma musta pesu märjaks, keerasid nutsakaks ja hakkasid vastu vanniäärt nüpeldama, näiteks pühapäeva hommikul kell seitse).

Tööle tagasi minnes – pean tingimata enne kuut arvutis olema – meenub, et unustasin varem mineku kirja panna; õnneks saab seda teha samal kuupäeval ka tagantjärele (aga homme enam ei saaks). Arvutit sisse lülitades näitab vasak kuvar kaunist mustrit; toanaaber õpetab, et kuvari kaabel on lahti, tegelikult ei ole. Kõnnin arvutiabisse, tuleb sealt ititädi kohale, näitab, mida teha, ütleb, et uute arvutitega pidavat see probleem juhtuma suhteliselt sageli. (Keeletehnoloog P kunagise tähelepaneku järgi pidi arvutiasjade korral „sageli” tähendama seda, et juhtub sagedamini kui inimene tahaks.) Saab korda viis minutit enne kuut.

Siis Kirikmäe prismasse ja korterisse. Starmani võrku helistamine õnnestub 6. katsel.

Kuidagi on juhtunud nõnda, et ma ei ole varem eriti süvenenud Borati filmi lõpus olnud Kasahstani hümni. Hoolikamal vaatamisel näeme, et selle „Tarashenki tasandikud” (siin klipis kohas 0:55–0:58) on hoopis Tallinnas Tõnismägi, taga paistab Toompuiestee-Endla ristmik (kollase Ikarusiga) ja endine Saksa Reaalkooli, praegune Kapo maja. Ja missugune soeng!! Ma saan nüüd aru, miks Harri Egipt sellise šedöövri taolise kasutamise eest pahandas.

K, 590. päev: надо сказать kauplusse

Tööl paras hullumaja. Kiire-kiire-kiire on lõunani, siis on lõuna eel pisut hingetõmbeaega, siis läheb edasi. Et ühistööd ja kokkulepet nõudev töö on antud formaalselt mulle, ootan, kuni ülejäänud kolleegid on oma parandused ja ettepanekud teinud, ja asun alles siis neid lõplikku faili kokku panema. Vahepeal pakun, et kuna meilitsi arutelu eriti konstruktiivne ei kipu olema, et teeks äkki koosoleku, aga ükski aeg kõigile ei kõlba. Luban lõpliku versiooni juurde kirjutada kaaskirja, mida ma tehtud muudatustest arvan. Üle 80% muudatustega olen nõus, kõigiga siiski mitte (põhjendan, miks).

Ühes kohas käib inglise keele tarind meile kõigile üle jõu ning konsulteerin inglastega, kes leiavad, et seal on kasutatud mingit eriti keerukat aega valesti. Teises sarnases kohas kasutan ära asjaolu, et kõrvatoas käib läti kolleegide sama teksti arutluskoosolek, ja küsin tooli ära toovalt läti kolleegilt R-ilt, kuidas ta ühest teisest ühele eesti kolleegile mõistatust valmistanud kohast aru sai. Selgub, et lätlased on teinud seal hoopis tõlkevea. Olukord, mida lause kirjeldab, on nii keeruline (rääkimata mainitud tarindist), et mulle peab appi tulema toanaaber C, kes õnneks sai aru samamoodi kui mina, ja lõpuks ma joonistan oma nägemusega skeemi.

Kui olen suhteliselt viimase versiooni laiali saatnud ja asju kokku pakin, et ükskord ometi ka mõnikümmend minutit varem lahkuda, heliseb telefon ja veel majas viibiv eesti kolleeg – kellel näib olevat tema arvamus ja vale arvamus (loodame, et see mulje on ekslik) – soovib viimast versiooni arutada, et meili saata ei ole aega (aga veerand tundi helistada on). Telefonikõnet ma siinkohal täpsemalt ei kirjelda, aga konstruktiivne see ei ole (mu väidetest hoolimata, et see ei ole maailma lõpp, kui me oleme mingist kohast erimoodi aru saanud) ja kui ma kõne lõpetamise järel majast lahkun, võtan nurki igaks juhuks suure kaarega.

* * *

Starmani võrku helistamine õnnestub 3. katsel.

T, 589. päev: mit viel Oktan und frei von Blei

Mitu põnevat sündmust. Esiteks tõlgin ühe asutuse käitumisjuhendit, mis on nii ülevas stiilis, et meenutab Eesti Vabariigi põhiseadust või inimõiguste deklaratsiooni.

* * *

Teiseks lahvatab taas kord arutelu, kas ravimi kõrvalnähtude sagedus on statistika või mitte (st kas selle peaks kirjutama numbrite või sõnadega). Aga nagu suvel – kui mu arvamus jäi läbi ja lõhki demokraatlikul hääletusel 1:3 alla – öeldud, ma sel teemal enam ei vaidle, ehkki mu seisukoht on muutumata. Seekord jõuab üks meist soovituse kaudu, et äkki on see osa siiski oskuskeel, järelduseni, et oskuskeel on sama kui kantseliit. Sellega samuti ma nõus ei ole, neid ei saa üldse võrrelda, sest esimene on allkeel ja teine on mu arusaama järgi stiil.

* * *

Kolmandaks on niinimetatud sideasutusel AS Starmanil millalgi kogemata allaneelatud vihmavari kõhus lahti läinud ning nad on E-le helistanud ja väitnud midagi nii segast nagu et limiit on ületatud ja miks te ei ole arvet ära maksnud. Selgitan asja ja avastan, et arve maksetähtpäev on alles 31. skp. Pärast hulgalisi seiklusi tavalise telefoninumbri leidmisel (sest AS Starmani koduleht on „küberrünnakute kartuses” väljamaa jaoks suletud ja lühinumbrile saab helistada ainult Eestist) küsin klienditeeninduselt, milles asi on. Selgub, et ega Starmani telefoniga saagi muud moodi kõnelda, kui tuleb jälgida, et kuus rohkem ei räägiks kui 800 kr eest. Aga et E on praegu Eestis, kus on kunagi meeltesegaduses hangitud Starmani telefon, ja mina olen pooleteist tuhande kilomeetri kaugusel ja tehnilisil võimalusil ei saa sidepidamiseks kasutada ei MSNi ega Skype'i ning alati ei satu esimesena helistama mina, siis sellest ei jätku. (Kas olete proovinud välismaalt Starmani võrku helistada? Proovige. Ja proovige uuesti. Ja uuesti. Ning uuesti. Ärge heituge, ühenduse lõpuks siiski saab, keskmiselt juba kümnendal katsel. Isegi faksi saatmine Eestisse 1990. aastate algul käis umbes kaks korda lihtsamini.)

Ja parim on see, et ega siis see 800 kr limiit rakendu automaatselt, vaid AS Starman „kontrollib” aeg-ajalt arveid käsitsi läbi (ehk määrab oma suva järgi). Küsimusele, miks Starman ei taha, et kliendid talle maksaksid, klienditeenindaja vastata ei oska. Teisele küsimusele, kas on õiguspärane nõuda arve tasumist arvel näidatust suuremas summas kaks nädalat enne maksetähtpäeva, ei osata vastata samuti. Aga et ma ei ole nõus maksma muu kui arve järgi ja et Starmani kodulehelt ma järele vaadata ei saa (sest selle on Starman võrdsustanud küberkuritegevusega), nõudan arvet. Õhtuks ma seda saanud veel ei ole.

Oma arvamust kogu loost ja AS Starmanist ma siia ei kirjuta, sest seda võiks käsitada vägivalla õhutamisena. Samas selle vastu, kui asja võtaks üles uuriv ajakirjandus, ma ei ole. Tarbijakaitsesse teatada kavatsen, neil küllap on AS Starmaniga tegelemiseks terve osakond.

Ja praegu on Bloggeri kinnitussõna, uskuge või mitte, thxno.

* * *

Korteri poole suundudes kuulan Vikerraadio arhiivist pärit lugu Otepää püssist (vanim kindlalt dateeritav käsitulirelv, 1396). Avastasin selle varamu alles eile ja seal on palju sobiva pikkusega saateid, mida saaks bussis kuulata.

Korteriukse taga käib kolistamas joodiknaaber. On ikka inimesel alles tervis! Minu ukse taha ta õnneks ei tule, hädapimendamine näib aitavat, aga järgmise naabri ukse taga ta pröökab küll midagi. Vahepeal on mõte, et kui ta pikemalt jätkab, siis vahest peaks seda proovima salvestada, las mõni Eesti prantsuse keele õpetaja kasutab ülikõrgtaseme kuulamisharjutuseks.

Starmani võrku helistamine õnnestub 10. katsel.

E, 588. päev: filmid komöödia, draama, märuliga

Avastan hommikul tööl, et ohhoo, ma olen vaadanud kalendrit valesti ja tööd, mida arvasin olevat vastavalt teisipäevaks ja kolmapäevaks, on tegelikult kolmapäevaks ja neljapäevaks. Which is nice.

Lõuna paiku tuletab taskutelefoni kalender meelde, et 10 päeva pärast on prantsuse keele eksam. Which is not nice, arvestades, et ma eelmine kord kibeda töö tõttu üldse kohale ei jõudnud ja me oleme uut materjali edasi võtnud alati neljatunnise õppekorra lõpus, kui mu tähelepanu on väsimuse tõttu ümmargune null.

Õhtul Kirikmäe prismas. Üritan leida nõudepesuvedelikku, aga lemmikmarki ei ole.

P, 587. päev: olid tunnid juba alanud

Olen toas, puhkan ja kirjutan koolimälestusi.

L, 586. päev: Gent

Veetsin toreda päikesepaistelise laupäeva Tallinna sõpruslinnas.

Seniks, kuni ma jutu valmis kirjutan ja umbes 200 pildist parimad välja valin, imetlege Gravensteeni linnuse muuseumis olevat rüütel Pikkjalga.

* * *

Üles 6.00, 6.45 bussi peale, sellega 7.24 rongi peale. Jaamas on seitsme paiku 7 kassas 3 kassiiri, kes magavad avali silmi ja kellega suhtlemisel aitab see, et mul on sihtjaama nimi kirjutatud paberi peale. Püüan ära aimata, kumma ajupoolega nad magavad – selles ma üldse enam ei kahtle, et siinmaa raudteepiletite müüjad suudavad magada ühe ajupoolkeraga nagu vaalalised, see selgitaks paljutki. Kuigi see on juba pikem (3 h 40 min) ja ümberistumisega reis, ei mahu mulle ometi pähe, miks ei võiks olla siinmaalgi piletiautomaate populaarsetesse piiritagustesse ostukohtadesse (näiteks T. linnakesse) sõitmiseks – nagu on piletiautomaat igas Saksamaa jaamas.

Loen rongis reisiraamatust, et Genti algne nimi Ganda pidavat tähendama keldi keeles jõgede kokkujooksu – mul ei ole praegu Edgar V. Saksa oopust käepärast, aga ma söön ometi mütsi ära, kui tal pole pähe tulnud seda nime nähes eesti sõna kand (muistse tähendusega 'nurk').

Teisiti kui suvel Brüggesse sõidul koos Flandria rannale tulvlevate patisakstega, mahun täna rongi istuma. Ilm läheb selgeks ja mul tuleb uni peale.

Jalutan jaamast kesklinna, on laupäeva keskpäev, inimesed kas teevad sisseoste või tulevad peolt koju; mida enam kesklinna poole, seda enam sagib inimesi soodusmüükide jahil (rahvatihedus on keskmine Viru tänav suvel, kui välislauad välja jätta).

Nagu kirjutas reisijuht, on Gent üliõpilaste ja jalgratturite linn. Need sajad jalgratturid, keda ma täna näen ja mõnele peaaegu ka alla jään, ei kanna keegi kiivrit ja kui Pelgumaal ei ole kardinaalselt teistsugust liikluseeskirja kui mujal, on paljudel neist arusaam sellest väga nigel. Märkan, et erinedes siinmaa vähestest jalgratturitest, kes on erandita keskeas härrasmehed Alieni-kiivris ja liibuvais neoonvärvi jalgratturirõivis, ja jalgratastest, mis on erandita kallimat sorti ja kõige rohkem aasta-paar vanad, on Genti jalgratturid tavalisis rõivis tavalised inimesed ja nende tranduletid pärinevad XX sajandi II poolest. Näen pilti, kuidas kitsal tänaval (kus sõidutee laiusele mahub ainult kaks trammiteed) sõidab trammirööbaste vahel jalgratas ja tramm sõidab aeglaselt tema järel; mul on seda vaadatagi ebameeldiv, sest kui tavalise maanteejalgratta ratas satuks trammirööpa soonde, kiiluks see seal kinni ja rattur kukuks maha. Aga võib-olla on looduslik valik oma töö teinud ja ringi sõidavad ainult väga osavad jalgratturid.

Tramme on kahte liiki: need, mida põhjanaabrid esti nimetasid teadusliku nimetusega Cursus electricus demissidor (või midagi sarnast) ja siis sellised, mis minu väga varajases lapsepõlves sõitsid Kopli liinil. Vahepealseid ei ole. Vanalinnas näen, et heitluse pildihuviliste ja elektrisõidukipooldajate vahel on väga kindlalt võitnud viimased – trossid, mis kontaktliine (tramm, troll) õhus hoiavad, on hästi jämedad ja neid on palju.

Jaamast tulev tänav jõuab täpselt Niguliste kirikuni, mille juurest paistavad kaks teist kesk­aegset torni – kellatorn ja toomkiriku torn. Kellatorn on talvel kinni, muidu saaks sealt otsast uudistada, mis mitmekümne versta peale ümberkaudu näha on. Toomkirikus on kuulus lambapilt, mida näha tahan.

Toomkirikus on lõikavalt külm, hingeaur on näha. Pime on ka; iga nurga peal on silt, et pildistamine ja filmimine keelatud (mida oleks selles hämaruses ka raske teha). Üks habemik vanamees tinistab ühes kabelis harfi, ühes pimedas nurgas on kohalike piiskoppide portreede galerii. Kooriosa on vineertahvlitega eraldatud (mis üldisele pimedusele mõistagi kaasa aitab) – sildid seletavad, et kõik seepärast, et XVII saj olla otsustatud algne talalagi asendada võlvlaega – ja nimelt tollal moes olnud lamedate võlvidega. Aga eks XVII sajandilgi kasutatud tugevusarvutuste asemel katse ja eksituse meetodit ning siin juhtus olema kokkuvõttes eksitus, st võlvid on seinad kolmesaja aastaga ohtlikult laiali lükanud.

Lambapilt on eraldi turvaruumis, paksu soomusklaasi taga, piletiga. Antakse kuuldetoru ja skeem pilditahvlite numbritega. Nagu öeldud, on külm. Ruum on üpris väike ja täis inimesi, kes on pildi ette kangestunud, kuuldetorud kõrva ääres pinisemas. Mitte ei leia õigeid numbreid üles, sest kas oskaksin arvata, et alles skeemi taga on teine skeem, millel on pilditahvlite ja heliklippide numbrite seos? Ja, nagu ikka, on helindid ebahuvitavad ja muusika ei ole teps mitte ajakohane: ei mina usu, et 1432 jorutati ainult Gregoriuse koraale. — Aga üldmulje nii toomkirikust kui ka pildist on masendav – millised vaimuressursid kulutati muinasjuttudele, selmet neid kasutada näiteks hariduseks või inimkonna muuks hüvanguks!

Toomkiriku pahaendelises varjus on Kapiitli tänav, mis tundub olevat koht, kus omal ajal varustati katedraalikoori sopranitega.

Kõnnin toomkirikust edasi vanalinna serva poole, kus on endine kindlustatud elamu, siis tagasi sadama poole, tehes aeg-ajalt pilti. Ilm läheb selgemaks ja justkui pisut soojemaks (10 °C). Meri on lähedal, mida küll tuule lõhna järgi tunda ei ole, aga kanalitel on kajakaid.

Astun sisse Niguliste kirikusse, mis on pooleldi kinni (restaureerimine). Avatud osas on kõrgete ja suurte akende tõttu huvitav valgus. Ka siin on võlvide rõhtjõud piilareid ja seinu püstasendist välja lükanud. Õhustiku teeb rõõmsaks see, et kellegi õndsal äranägemisel on pandud mängima Ameerika jõululauludega plaat, millest see laul, mille saatel sisse astun, on viisil „Miki merehädas”; teine on Let It Snow, mida hakkas South Park-i III hooaja jõulujaos jõuluvanale laulma Jeesus Kristus, kui jõuluvana oli kurtnud there's, like, 300 Jesus Christmas songs and only four f*cking Santa ones!; ning kolmas on Rudolf the Red-Nosed Reindeer. Ülimalt meeldiv.

Edasi kunagise sadama ja kahe turuplatsi kaudu ning Hullu Krõõda nimelise piiramiskahuri juurest Grevensteeni linnuseni, mis on piltidelt tuttav koht.

Saab sisse ja minu suureks rõõmuks viib nummerdatud teekond läbi kogu linnuse sügavast keldrist katuseni, ringmüüri kaitsekäiguni ja väravatornini. Kuigi praegu ei ole turismihooaeg ja rahvast on suhteliselt napilt, on teekond paika pandud ergonoomia seda põhitõde järgides, et erisuunalised rahvavood ei lõikuks.

Ehkki linnus oma massiivse elutorniga on suuremas osas XIX sajandi ülesehitus, on meeliülendaval viisil taastatud isegi heitešahtid ja sakkidevahelised puidust kaitseluugid ning kunagise latriini lõhnastikust võib arvata, et ajalooline kraam on sealt senini välja kaevamata (ja nagu teada, säilib lampkastis hästi orgaaniline materjal). Treppidest ronimist on palju, aga müüritrepid on ruumikad (mis ei pruugi XIX saj leiutis ollagi, näiteks Tallinna Kuldjala tornis on meetrilaiune müüritrepp).

Muidugi sõltub linnuse mulje sellest, mis kontekstis seda vaadata: kas ennistatud ja korrashoitud arhitektuuri­mälestisena; romantilise ehitisena, kus kogunesid lippude lehvides, raudrüüde tärinal ja lossiprouade õhinal rüütlid; või rõske vangikongina, milles viibimise aastad sõltusid õigusmõistja suvast ning kus oli võllas, pakk ja hiljem ka giljotiin (on väljas, tera on algupärane ja kes teab, kui palju kaelu poolitanud).

Aga vaade elutorni katuselt on uhke, kogu vanalinn kui peo peal, riburada keskaegseid torne taamal – ja pilved on purunenud peeneks valgeks säbruks. Kui hiljem alla ringmüürile jõuan, on taevas suisa pilvitu.

Linnuse sees on peale ruumide endi näha ka kaks muuseumi. Esimene on keskaegse relvastuse muuseum (kõik seletused on hollandi keeli), kus näeb muu kola seas kaht plaatturvist (õigemini kolme, kui kürassiiri moodi XVII sajandi turvist ka arvestada). Üks, ilustusega, näib olevat peorõivas ja teine, aukude ja mõlkidega, näib olevat töörõivas – sain alles hommikul rongis ajalooajakirjast teada, et plaatturviseid oli kahte sorti: massiivsed turniiriturvised (mis võisid kaaluda kuni 40 kg ja mille kasutamine millekski muuks kui piigi ja kilbi hoidmiseks oli mu meelest sama raske kui vormeli kasutamine linnatänaval tarbesõitude tegemiseks), ning „kerged” (25 kg) lahinguturvised (mis võimaldasid igasugu liigutusi, sh joosta ja maadelda, nagu on näidanud kanal Discovery History). Muudest põnevikest on väljas veel asi, mida ma nimetaksin taskuammuks, ja lainelise teraga kahekäemõõk. — Teine muuseum on võigas piinariistade muuseum, mille esemed (jälgede järgi tõelised ja usinas kasutuses olnud) annetas Genti viimase timuka poeg (kellel vedas, sai kuuri või pööningu õõvastavast kolast lahti).



Linnuse järel kõnnin tagasi linna, päike paistab, valgus on taas huvitav, kuulen eemal laulmas kuldnokka. Umbes kümneminutise otsimise peale leian üles korstna, mille otsast laul tuleb, aga kui saan linnu kenasti kaadrisse – nokk laiali ja peasuled lauluinnust turris – näeb ta mind, paneb noka kinni ja lendab minema. Umbes viie minuti pärast kuulen kuldnokalaulu kaugelt eemalt, aga ei viitsi enam otsima minna.

Kolan veel linnas, seekord video­kaameraga, käin uuesti korraks läbi Niguliste kirikust, aga paraku on seal saanud ilmalike jõulu­laulude plaat läbi ja päike on ka majade taha vajunud ning meeleolu on palju pimedam kui enne. Kõnnin jaama poole, nähes kraana otsas tervet seltsingut kuldnokki (kes niisama siristavad).

Jaamas ühtki söögiputkat ei olegi (eks ma jaama peale olin lootnud), ostan šokolaadid ning kirjutan ära postkaardid. Siis heidan pilgu kellale ja ehmatan, sest rongini on aega ainult 7 minutit, millest 5 veedan mööda jaama postkasti otsides ning siis minuti kommiautomaadi ees (vahvlid). Tablool ripub teade, et rong jääb 5 minutit hiljaks; mul on ümberistumiseks samuti 5 min, aga saabub täpselt ja vaja on minna ainult teisele poole perrooni.

Euroopa pealinnast siiapoole sõitev rong on üsna täis laupäevaselt osturetkelt naasnud kaubareisijaid. Üle vahekäigu istub kaks joobnut, üks tülitab kõiki, vaidleb piletikontrolliga, meenutab seletamatul viisil üht mu kunagist rühmakaaslast. Minu vahes on kaks vanemas keskeas daami, kellest üks terve tee (kolm tundi) pidevalt ja valju kileda häälega räägib. Keelt ma tuvastada ei suuda. Vastas akna all on vanamees, kes näib kuuluvat samasse seltskonda ja kes kindlasti peab olema kurttumm. Algul üritan lugeda (Arno Borst, Computus, arvutamise ja ajaarvamise ajalugu), aga siis lasen pooleteiseks tunniks silma kinni. Läbi une kostab jutuvada pidevalt edasi. Alles mingis pimedas Arumägede teivasjaamas tekib vaba koht kuhugi mujale kui joodiku õlle- ja kuseloigu juurde ning ma kolin minema.

Jaamast – kuhu see tunnirong jõuab täpselt sünkroonis korteri ukse alla mineva bussiga – 16. bussiga Kõrgmetsa piirile, sealt jala.

R, 585. päev: piiks, mauh ja hoplaa!

Päeva tippsündmus on see, et toanaaber C teatab äkki peaaegu pühalikult: „A., I want to ask you something,” ja kutsub mind oma laua äärde. Seal on lahti tõmmatud tühi alumine sahtel ja selle põhjas on mingi tume sodi. C küsib, kas see võib olla hiirtest. Vastan, et näib olevat mingi orgaaniline jäänus (oletan, et seda tuba enne asustanud töökaaslased võisid näiteks sahtli tagaosasse unustada mingi söögiasja, mis on seal ära lagunenud).

Aga mõne aja pärast saan teada, et ka mujalt olla tulnud kinnitusi, et miinus viiendal olla hiiri nähtud, ja et nädalavahetusel pidavat tehtama hiiretõrje. Käepärane oleks kasutada hiirepesa leidmiseks koera, kelle võiks laenata miinus kolmandalt, mõtlen.

Teisipäevaks on üles antud „8 lk” dokument, mille kohta saan kuulda hoiatusi, et see on tegelikult päris õudne. Selgub väikeseks šokiks, et mahu järgi 8 lk on tõlkimata sissejuhatus, dokument kokku on 60 füüsilist lehekülge. Enamik on mälus olemas ja ehkki ainus vaev on enda ja kolleegide varasemate näpuvigade otsimine, on ometi paljujõudnud tunne, kui tunniga jõuan läbistada poole ehk 30 lk.

N, 584. päev: teadanege, linnud targad

Saan bussis läbi raamatu Briefe an Hitler, kus on pudemeid Venemaa arhiividest. Kuigi see raamat on Saksamaal bestseller ja vahepeal oli amazon.de-st läbi müüdud, tuleb nentida, et hea see raamat ei ole. Näiteks fakti ja kommentaari lahus suudetud hoida ei ole, kohati ei saa isegi aru, kus on kiri, kus autoritekst.

Maadlen tööl pika tööga, prantsuse keel jääb vahele. Pikas töös on ühtlustamist rohkem kui rubla eest: selles on peaaegu sama jutt mitme mitmekümnelehelise peatükina, mille sõnastus on originaalis peaaegu sama – umbes nagu „Kalevipoja” I loos kordab Salme ja Linda kosjalugu sama juttu iga kosilase jaoks uuesti, kokku midagi kuus või seitse korda (vahest oli Kreutzwaldil rahvalaulude eeposse valamise nõnda varajases järgus veel fantaasiapuudus). Käsiloleva töö tõlkes on aga mitu inimest tõlkinud jupikaupa ja varasemat teksti kasutamata, mistõttu tuleb teksti ühtlustada. Kaks korda kaotan järje ära. Valmis saab 2 minutit enne tähtaja kukkumist.

Aga igatahes on kogemus olnud toredam kui prantsuse keel. Vabandust.

Toanaaber on riputanud enda poolele tuba (tuba on pikergune ja teine toanaaber asustab toa ühte otsa) seinale Euroopa Liidu lõbusa joonistatud kaardi. Leian ühtäkki, et sellel on Gröönimaale koos jääkaruga elama pandud ka pingviin, kes looduses põhjapoolkeral ei ela (nagu ka mitte jääkaru lõunapoolkeral). Šveitsist (mis teatavasti ei ole Euroopa Liidu liikmesriik) on kujutatud ainult paar mäge ja nende tagant piiluv vuntsidega vanamees. Veel parem olnuks mägi ja selle tagant paistev alpipasun.

Lähemalt vaadates selgub, et vuntsidega vanamees on hoopistükkis Albert Einstein – kes sattus XIX saj lõpus Šveitsi põhjusel, et ei tahtnud minna Saksa sõjaväkke, aga kui mõne aja pärast tahtis teda omale saada Šveitsi sõjavägi, siis sai ta sealt lampjalgadega ära, ja kuigi Zürichis on maailmatasemel riiklik kõrgkool ETH, ei võtnud see Einsteini vastu, Einstein tegutses seepärast Zürichi Ülikoolis, mis on kantonlik õppeasutus, ja selles hoones, kus ta kunagi töötas, on tänapäeval meditsiiniajaloo muuseum ja tema kabinetti on ehitatud muistne apteek koos lae all rippuva kuivatatud krokodilliga.

Õhtul poodi suundudes satun 16. bussi peale ja saan ometi ära tembeldada uue kuukaardi. Nimelt see bussifirma, kes mu korteriukse alt läbi sõidab, on üle läinud elektroonilisele piletisüsteemile, aga paberist kuupiletit nendega tembeldada ei saa. Kavatsesin juba minna jaama, et seal on olemas piletite tembeldamisautomaat. Muidu ostsin iga päev hommikul ja õhtul bussist pileti.

K, 583. päev: las kaotada õied kõik õunapuud

Päev algab öösel äratundmisega, et mul on ju homme, neljapäeva pärastlõunal prantsuse keel ja neljapäeval kella 16-ks üles antud kiire toimetamisega, kus on originaalis kokku 155 lk ja tõlkes kokku 130 lk seas arvestuslikult 30 lk uut teksti ning mida ma veel alustanud ei ole, ma homme prantsuse keelde ei jõua (või läheb väga kiireks).

Õhtuks jõuan tõlkes 81. leheküljeni.

Seejärel otse korterisse, kus lõõgastuseks skannin filmi, millel ajalooline pilt 1993. a Piibe maantee ääres Aegviidu polügooni ühe sissesõidu kohal rippunud vene- ja leedukeelsest sildist „CTOЙ! CTPEЛЯЮT! STOK!(?) ŠAUDO!”

T, 582. päev: päike

Hommikul laulab akna taga rasvatihane, mis juhtub Eestis tavaliselt märtsis. Sooja on 9 °C.

Tööl tavaline SNAFU-olukord:

1. tuleb meil, et siin on teatud asutuse uued tüüptekstid, pistke pead kokku ja arutage;
2. ei juhtu midagi;
3. siis tuleb mõne aja pärast uus meil, et tegelikult anname selle ühele, et leidke endi keskelt selle valdkonna asjatundja;
4. ikka ei juhtu midagi;
5. siis kirjutan, et võtan vabatahtlikult ülesande enda peale (sest tunnen selles end üpris pädevana);
6. siis kirjutab üks kolleeg, et ta on sellega nõus;
7. siis tuleb teise kolleegi käest kümmekond meili, miks tema ei saa ja kui hea tõlkija ta on.

Täpselt nagu aasta tagasi slaidiprogrammi tegemisel.

Aga lõpuks jõuame konstruktiivse lahenduseni, et kuna see on niikuinii rühmatöö, siis loodetavasti ei sõltu tulemus iga panuse järjekorrast.

* * *
Õhtul avastan vanu pilte skannides, et heade mõtete linnas jäädvustati seitse sajandit tagasi kirikuseina saviportreena praegune rahva poolt ülipalavasti armastatud rahvalaulik! Kust nad küll teadsid, et kunagi tõuseb Eestimaa kohale selline päikene? Nostradamus kahvatub.

E, 581. päev: kevade ei ole enam kaugel

Ei midagi erilist. Töönädal on alanud, seekord täie pikkusega, mitte ainult kaks päeva ja kõik. Tööd on nii, et seda nägu.

Loen bussis Göringi elulugu, kus on korraga kaks huvitavat dokumenti: esiteks Rootsi närviravila antud tõend, et Göring viibis ravilas omal vabal tahtel ja tal puuduvad mis tahes vaimuhaiguse sümptomid, ning teiseks katkend sama ravila peetud haigusloost, kus on eelmainitus eitatute täpne kirjeldus. Väidetavasti olnud see 1920. aastate keskel antud tõend Göringi ametiredelil palju tähtsam kui Esimeses maailmasõjas saadud tähtis medal ning see kuulus ta tähtsaimate paberite hulka veel kinnivõtmisel 1945. aastal.

Ilm vaheldub, vihma sajab ja päike paistab vaheldumisi.

−3. korrusel olevas asutuses on kellelgi aeg-ajalt tööl kaasas koer. Satun sellega lõunalt naastes ühte lifti. Tore koer.

Pärastlõunal on keelerühma koosolek aasta alguse puhul ehk ametiklatš. Võib saada üksiksasjaliku ülevaate, kes kui palju palka saab või sai. — Jah, Eestist on Euroopasse – kus see on iga inimese enda asi – veel väga pikk tee.

Muidu on tööd palju. Taustaks ooper Das Rheingold, millega seostub perekondlik mälestus: nimelt oli isa 1980. aastate keskel Moskvas kuu aega täienduskursustel ja muidugi käis ta lõpuks ka Suures Teatris, kus etendus sama ooper. Orkester oli vägev (muu hulgas kaheksa kontrabassi!), lavaefektid uhked (laserid!), aga avastseenis (Weia, waga), kus autor on pannud jõepõhja mänglema kolm vesineitsit, hüplesid mööda lava kolm Suure Teatri primadonnat, kellel igaühel korpulentsust umbes 130 kg jagu. See vaatepilt sööbinud isale alatiseks meelde.

Õhtul vaatan „Kevade” 2006. a DVDd.

P, 580. päev: päev tuli tubaje

Eile sadas kohinal vihma, aga täna särab päike. Sooja on kaheksa kraadi. Korra käib läbi pea isegi mõte, et prooviks õige rulluiske, varajasest kuupäevas hoolimata (vrd Ivan Orava ülitöökas vanaisa, kellel olid kolmekuningapäevaks aasta kõik tööd tehtud ja võis metsa jõulukuuse järele minna). Vaatlen, mis seisundis on all jõe ääres jalgrattatee asfalt, ei saa aru, aga tänava asfalt on märg.

Siis mõtlen, et läheks õige matkama, aga kavas on immutada saapaid, mida enen puhkust pesin ja mis nüüd on sobivasti kaks nädalat kuivanud. Immutan ja sätin rõdule kuivama. Kaheksa kraadi on ikka päris külm, jaanuaris võib ju päikene paista, aga soe ta ei ole.

Edasi väga põhjalikult Google Earthi (Eesti kohta on uusi teravaid aerofotosid!) ja Iiri naljasarja Father Ted.

L, 579. päev: talvevihm

Uuendan lustikummuti püsivara, seade saab nüüd lahti varasemast vaevast sünkroniseerimisel. Selgub, et see suudab näidata isegi DivXi.

Ilm on kole, sajab kohinal vihma.

Siis tuleb peale nn loov laiskus (ei viitsi järele jätta) ja parandan väga põhjalikult mu juhendatava kursuse viimast kodutööd. Algul mõtlen, et parandan umbes pooled; siis 2/3 peal arvan, et pigem juba kõik, ehkki lõpuks olen nii väsinud, et ei saa poole ööni und ja see tõmbab kriipsu peale ka plaanile minna homme rongiga naaberriiki sõitma.

R, 578. päev: napilt

Täna rikastun kahe seniolematu kogemusega: esiteks saan bussis trahvi ja teiseks kukun trepil käpuli, nii et peopesa verine.

Aga nüüd täpsemini.

Hommikul tegelen juhendatava kursusega. Ühe kodutöö vastuste analüüsiks on vaja leida Exceli funktsioon, mis loendaks tabelis teatud sõnu. Exceli abist saab juhiseid stiilis impress you colleagues by always knowing exactly how many cells that monthly sales spreadsheet is using. Öäk.

Ka tänane liiklus on väga vaikne. Bussi (kus on umbes seitse reisijat) tuleb jaamast peale piletikontroll. Nagu ikka, vaatan enne esitamist piletile, kuhu ma pärast ostmist tegelikult vaadanud ei olegi – ja mida ma näen: see, mida ma olin mäletanud olevat kuupäev (7), on hoopis aasta, ja see, mida arvasin olevat kellaaja minut (3), on hoopis kuupäev. Nõnda siis aegus mu kuupilet eile hommikul kell 8. Aga sellest hoolimata ulatan pileti kontrollile tavalise liigutusega. Ta pilk jääb pidama ja siis kuulen selgitust, millest saan aru katke „...kell kaheksa” (ehk mida oligi oodata). Küsin (inglise keeli), et kas see number 7 tähendab aastat, mitte kuupäeva. Vastab, et jah. Huvitav, kas see on üleriigilise kuupileti või üldse kuupileti jõud, aga kõik, mida ma pean maksma (küsin selle üle, kontrollijal saab inglise keel otsa, aga saksa keelega saan jutud räägitud), on kahekordne tavalise pileti hind ehk kolm raha ja mitte kuuskümmend raha, mida kuuldavasti nõutakse juhul, kui piletit üldse ei ole. Ja andmeid kirja kah ei panda, vaid kirjutatakse lihtsalt uus pilet ning loetakse sõnad peale, et kui ma tagasi tulen, ostku ma uus pilet või kuupilet (mida ma muidugi kavatsen teha). Eks ma järgmine kord ole pärast puhkust kuupiletiga hoolikam.

Aga mu meeleolu sellise kerge pääsemise üle on rõõmus.

Saan bussis läbi jõulureedel Amsterdami lennuväljalt ostetud raamatu The Fruits of War, mis jutustab, mis väikest kasu on sõdadest saadud (tehnika on hoogsalt arenenud). Peale esipeatükkides oleva meditsiiniajaloo (näiteks et kaudselt tänu Florence Nightingale'ile – kes, muide, arvas, et haigusi tekitab „paha õhk” – said naised valimisõiguse) on suhteliselt tüütu ja nendes valdkondades, mida tean põhjalikumalt, faktivigadega või oluliste väljajättudega (nt mainib, nagu olnuks esimene lahingutegevust näinud saritoodetud reaktiivlennuk Heinkel He 280 – mh-huh, sellel tilkus mootoritest nõnda palju kraami välja, et katselendudel ei pandud isegi mootorikatteid kohale (ja Saksa lennukite piibel Die deutsche Luftrüstung ütleb II köites lk 244, et He 280-t ehitati üldse ainult 9 katselennukit ja saritootmist ei toimunudki), õige vastus on ikka Messerschmitt Me 262; või et esimene välisõhust sõltumatu allveelaev ehitati 1954, mis ei ole ka õige, sest umbes 1943 leiutati diiselmootori suletud tsükkel (kus heitgaasidele lisati hapnikku ja suunati mootorisse sisselaskeõhuna tagasi), rääkimata varasematest puhtalt elektrilistest allveelaevadest; või et flankeeriv kaitse leiutati alles bastionidega 1530. aastail Itaalias, samas ehitati näiteks Kiek in de Kök kaks sugupõlve varem (1475–1483) samuti flankeerivaks kaitseks ja flankeerivaid torne oli olemas kogu XV sajandil). Ahhaaelamusi on teemat arvestades vähe, ehhee-elamusi ehk asjakohatuid pisifakte rohkesti (nagu et mehaanilise telegraafi leiutaja hüppas lõpuks kaevu või et Bell varastas telefoni põhimõtte vanemalt kolleegilt või et Morse sai morsetähestiku idee laevas kahe teadlase samateemalist vestlust kuuldes – kunagi kuulasin mingit tehnikaajaloo kursust, millest on meeles ainult see, kuidas Napoleon I avas Prantsuse teaduste akadeemias XIX saj alguse kohta erakordset 600 V patareid (mida toitis toatäis galvaanielemente) ja enne kui keegi jõudis teda takistada, pistis ta otsad elektri kontrollimiseks omale suhu ja sai elektrilöögi, õnneks mitte surmava. Ja meenub ka füüsikalise keemia õpik, kus oli tõsise jutu vahele pistetud kergendusi, nagu et Mendelejevil oli Venemaa seaduse silmis kaks naist või et mool on mis tahes ainehulk, mida on Avogadro arv osakesi: molekule, aatomeid, hobuseid.)

Ainsad neli ahaaelamust olid need, et Hiina minetas oma edusammud maailmariigina 1430. aastatel tehtud otsusega, et riik peab pöörama tähelepanu väliskaubanduse asemel riigisisesele hüvangule; et Prantsusmaa paljud kompleksid tulevad sellest, et Napoleon sai 1805 Trafalgari lahingus lüüa; et tänapäevane arvutipõhine elu on Apollo-projekti otsene järglane (ja mis kõik võib tulla mehitatud Marsi-lennust, unistab autor); ja et tulevased sõjad võideldakse arvutisüsteemides. Raamat on kirjutatud aastal 2005 ja nagu näitas möödunud kevad, läks viimane ennustus täide kiiremini kui arvata.

Lõunale minnes kiirustan KAD-maja trepist üles ja valesti teen, sest kolmandal hüppel komistan eskalaatoriastme taha (need on kõrgemad kui liikumatu trepi astmed) ja käin käpuli. Kahju, et kindaid käes ei ole, sest teatavasti on eskalaatori astmepind rauast ja selle esiserv on umbes sama hambuline kui ekskavaatorikopal, ent hambad on teravaks kulunud. Saan mitu vorpi ja täket, aga kui pilguga mööda KAD-maja seinu otsin plaastripunkti, siis neid ma ei leia. Meil küll on igal korrusel mitu tükki! Ehk siis just siis, kui oleks vaja haav puhtaks pühkida, neid ei ole. No tuleb kannatada seni, kuni jõuan tagasi. Mul muidu on kotis alati leukoplaste, tavaliselt ka mini haavapuhastusaine, aga viimase olin enne kojusõitu välja võtnud, sest ega siis lennukisse tohi sellist asja kaasa võtta...

Lumi on maas.

Õhtul ostan uue kuupileti. Postimaja esine tunnel, kust seda osta saab, on muidu koht, kus kohalikud urbaankultuurist unistavad kolm ja pool noort käivad breikimas, mis on nõnda hale vaadata, et iga kord teen ennastsalgavaid pingutusi, et möödudes mitte naerma puhkeda. Aga täna neid ei ole, seevastu on tunnelisse kolinud seltskond kaltsakaid koos kaasavõetud prügiga.

Siis Kõrgmetsa maksimarketis. Toidukraamile lisaks ostan filmi Pearl Harbor DVD. Ma ei ole seda kunagi tervikuna näinud, tahan näha, kuidas selle lahingukohad (mida kuuldavasti on roosamanna vahel ainult pool tundi) erinevad filmist Tora! Tora! Tora! (1970). Ja lahingustseenide makettide tegemisest oli kunagi ajakirjas FineScale Modeler artikkel. Müüja kobiseb plaadi kohta midagi, ja kui me lõpuks oleme leidnud ühise keele, selgub, et Pearl Harbor olla just jõulu aeg siinmaa telekast tulnud, et küll on ikka hea ja tore film. Aiman halba.

Päris õhtul mitu jagu Iiri naljasarjast Father Ted.

Hommikune Exceli-probleem lahendus samuti, Google'i-otsinguga excel counting occurrences. Vajalik funktsioon on =COUNTIF(piirkond,"*sõna*") – just nimelt koma, mitte semikoolon nagu muidu Exceli funktsioonides (aga saksa versioonis on ikkagi semikoolon, =ZÄHLWENN(piirkond;"*sõna*"; eesti versioon mu teada funktsioone inglise keelest ei tõlgi).

N, 577. päev: aasta esimene tööpäev

Hommik on hall ja väga pime. Unustan tunniskaardi kapiriiulile, õnneks tuleb enne maja välisust meelde, käin ära toomas.

Muidu venib tööpäev nagu härja ila. Maja on üpris tühi. Töid ja tegemisi jätkub. Lõunale minnes kohtan mitut kolleegi, kellest inglise kolleeg I soovib uue aasta asemel kogemata häid jõule.

Söökla on õnneks avatud.

Päeval sajab kõike, alates jäätanud vihmast lumeni, siis on lumi paar tundi maas, siis sajab vihma, siis on lihtsalt külm.

Õhtul poodi söögi järele. Poes on hooajakaupade sekka rajatud vanamuusikariiulid, ostan sealt Björki 1997. a plaadi Telegram, millest ma olen kogu aeg arvanud, et ju see üks teiste plaatide lugude kogumik ole; aga selgub, et seal on küll samad lood, aga teiste miksidena.

K, tagasisõit

Pühad läbi, tagasi töhe. Olen Kilulinna lennujaamas kaks ja pool tundi varem. On suhteliselt rahulik, turvakontroll (kus on ilmselt vargaprobleem, sest dokumendid ja rahakott kästakse panna muude asjade alla) keerutab mind oodates pöidlaid. Kingad tuleb panna röntgeni eraldi ja taas kord kõndida sokkis. Lennujaama kemmergus avanevat vaatepilti ei ole näinud ma enam aastaid (viimati mäletamisi 1980. aastatel Balti jaama peldikus); loodetavasti ei olnud vaatepilt kuidagi seotud nelja meie linna külalisega, kes mu sisenedes kemmergust väljusid.

Alustuseks hilineb KLMi lend „lennuki hilisema saabumise tõttu” 50 minutit. Tegelikult tähendab uus kellaaeg mitte väljalendu, nagu lubatud, vaid pealeminekut. Kust see rahvamass välja kerkib, ma ei tea, aga lennuk (uus reaktiiv-Fokker) pannakse tuugalt täis.

Siis ütleb lendur, et hilinemise põhjustas Maastrichti lennujuhtimisarvuti rikkiminek (kole lugu; meenutan kümmekond aastat tagasi proovitud lennujuhtimise-arvutimängu, mis kinnitas, et mina oleksin selles ametis väga sobimatu – tore, kui inimese asemel on arvuti). Ja et nüüd kooritakse lennukilt jää maha ja siis me ootame pool tundi lihtsalt niisama. Jään magama. 54 minutit hiljem, kui mootorite käivitamise peale ärkan, oleme veeretatud lennuvälja keskele ja vasak tiib, mis mu aknast kenasti paistab, on kaetud mingi vedelikuga. KLM lõbustas ootamise ajal inimesi tee ja kohviga, misjärel algas sebimine lennuki kemmergu vahet (meenutagem, et lennuki serveerimiskäru on täpselt vahekäigu laiune). Ja need, kes jätsid käimata, nihelevad seni, kuni lennuk on õhus (näiteks minu kõrval laiutav vene onkel Boriss L., nagu ta piletikontsult paistab). Pilvede peal paistab loojangutaevas, värvid on samad kui ühe Soome õlle sildil.

Amsterdamis oleme sõiduplaanist tund ja 50 minutit hiljem, aga mul muret ei ole, sest niigi olnuks mu lendudel neli tundi vahet – nüüd siis kaks tundi. Täitsa sobilik.

Schengeni piiri turvakontrollis on röntgeni järel lindi peal pleksiklaasist kate, mis ühtlustab eseme- ja inimvoo liikumise kiirust ja takistab võõraste esemete näppamist.

Teine lend on üks Amsterdami lennuvälja viimaseid lende – ka see lennuväli ilmselt öösel ei tegutse (kunagi trügisid õhtul hilja piirisabas must ette paar noorukit, valetades suitsevi sui, et neil läheb lennuk Zürichisse – kuigi ka see lennuväli ei tegutse öösel). Lend läheb seiklusteta. Lennuväljal on kole külm tuul ja et ootava lennuki uks on lahti, on umbes miinus kolm alguses ka lennuki sees (aga tuuleta). Ka seda lennukit kooritakse jääst puhtaks, kattes akna kollaka vahutava vedelikuga, mis jääb sinna kogu lennu ajaks.

Saan läbi Tallinna lennujaamas alustatud raamatu „Aolinnad, linnused ja kindlused”. Koolireferaadikirjutajad, värisege! – auväärt eas autor kirjutab täpselt samamoodi, mingisuguse allikakriitikata. Ühes kohas ütleb autor, et al-Idrisi Astlanda linnad ei pruugi olla Eesti asulad, teisal konstrueerib neile suure teooria. Teooria, kuidas Tartus ületati keskajal jõge suvel ühest ja talvel teisest kohast (nõnda et tekkis kaks maanteed), paneb parimal juhul kulme kergitama ja meenutab kuuldust ajaloolase bakalaureusetööst, mis kukkus läbi põhjusel, et väitis, nagu lähenenuks keskaegsele Tartule Tallinna maantee Tähtverest. Ehk teooriate põhjendused on piiratud, sama hästi saaks üles lugeda asjaolusid, mis teooria kummutaksid. Paaris kirjutises on lobedalt kokku pandud 1920. ja 2000. aastate vastukäivad teooriad. Ühes kirjutises on allikaviited, mis kirjandusloetelust puuduvad. (Ülikoolide lõputööde kirjutajad, ärge teie nõnda tehke!) Keel on väliseesti keel (vrd shee on forst, me Thorontos shööme seda), tugevate rootsi mõjudega, ja tõlkijad teavad, et skandinaavia keeltest sõna-sõnalt eesti keelde tõlkides on tulemus väga naljakas.

Hirm tuleb peale. Kõige õudsem on see, et neid kirjutisi on avaldanud isegi nõnda soliidne ajakiri nagu Akadeemia, mis mu teada ei avaldanud harrastusajaloolase Voldemar Pinni umbes samalaadseid kirjatükke.

Külm tuul ootab ka F. lennuväljal. Kotilindi juures tuleb veerandtunnike oodata (ja ma mõtlen välja, mis pidi lint tiirleb: valgusandur on ikka etteandelindi ees, mitte järel). Samal ajal tuleb teise lindi peale Las Palmase lennuki täis kohvreid. Taksosid on n−2 (ja ikka on kole külm tuul). Viie pika minuti pärast tuleb eemal parkiva takso juht ja hakkab taksosaba läbi küsima, kes kuhu sõita tahab. Ta küsib seda prantsuse keeli ja ei võta peale minu järel seisvat onklit, kes räägib ainult inglise keelt ja tahab sõita tänavale, mille nimi ei ütle kellelegi midagi. Seepeale vastan, et soovin sõita H. külla (mis on halduslikult täiesti õige) ja takso võtab mind peale. Taksojuht osutub portugaallaseks, kelle prantsuse keele tase on umbes sama kui minul; seega on vastastikune arusaamine suurepärane.

Korteris on jube külm (eks ma keerasin kütte enne lahkumist üsna välja). Peale panga kontokokkuvõtte posti tulnud ei ole. Vannitoanagi alla kukkunud ei ole (sest ma võtsin ta enne puhkust igaks juhuks alla). Toitu peale paari õuna järel ei ole (sest mul oli esialgu plaan külmik üldse välja lülitada).