Hommikul on raudteejaama juures ummik ja bussilt enne kella kohale jõudmiseks pean minagi ületama ehitusplatsi nagu kõik teised kolleegid (esmaspäevast saati, kui trepp on kinni olnud, olen käinud uhke kaarega).
Korra läheb jutt poliitika peale ja toanaaber D hakkab kiruma, kuidas nende maad juhivad vabamüürlased. Mina muidugi ei saa jätta märkimata, et vabamüürlaste ja juutide kahtlustamine maailma juhtimises on üks tavalisimaid paranoia ilminguid, ning siis saan teada, et ega tal paranoiat ei ole, ja pean selgitama, et see kehtib ikka juhul, kui inimene sellest liiga palju mõtleb, näiteks rohkesti raamatuid kirjutab.
Mu eesti keele õppejõu uue blogi ühes kommentaaris on meenutatud kolhoosilaulu, mida kord naljaviluks esitas mu kooli koor (festivalil vabalt valitud eesti autori loominguna). Vastan paari täpsustusega ja tekkinud dialoogis teise kommentaatoriga selgub, et tegu peakski olema kooli- ja koorikaaslasega. Blogipidaja ehk suur sõnameister ise saadab mulle meili, kus uurib, millal siinsed heietused edasi lähevad; vastan ja sisimas rõõmustan, sest see on kindel märk selle kohta, et mu blogi loeb neljaski inimene.
Lahkudes märkan, et kõrvalmaja ees seisavad samad valged furgoonid, mis kogu selle nädala, sh valgustite furgoon, ja ühele korralikule vagunelamule on ukse kohale kirjutatud Hair & Makeup. Huvitav, kas filmivõtted käivad edasi? Mu arusaama järgi on kõrvalmajas pooleli ehitustööd; akna alaosa oli kiledega kinni kaetud, ei tea, kas sellepärast, et inimesed ei saaks sisse vahtida, nagu arvasid sloveeni kolleegid, või et 1960. aastatest jutustavale filmile ei jääks 21. sajandi inimesi, autosid, ekskavaatoreid ega töömehi, kellel vast millegi soojendamiseks plekktünnis lõke lõõmab.
Käin keskses postkontoris, proovin taotleda telefoni ühendamist (postil on praegu mingi Interneti püsiühenduse sooduspakkumine). Kohal kolmveerand kuus, veerand tundi enne sulgemist. Sabapiletiautomaat ei tööta (võib-olla on teenindajad selle ise välja lülitanud, et saaks töönädala otsad vaikselt kokku tõmmata), ma ei imesta üldse. Ilmselt kuulub siinmaa olme juurde suvand nagu lennuimitaatoris Il-2 Sturmovik, et no instant success, ainult et Sturmovikus saab selle ka välja lülitada.
Uurin matkatarvete poes väiksemaid seljakotte ja matkasaapaid. Saapaid on suure poe kohta napilt. Muidu arvestatav koht. Toidupoest nädalavahetuseks süüa ja pesupesemiseks 10-liitrine plastkauss.
Õhtul sirvin vanu venna pilte (1987–1993), on ikka aardeid! Ilmselt naabripoisi ja tema koera järel olen piltidel sageduselt kolmas isik mina, edasi ülejäänud pereliikmed, sugulased ja tuttavad. Vennal oli poolkaadriga aparaat, mis tegi filmile 36 võtte asemel 72 ja nõnda klõpsis ta neid ühtelugu (paraku ei jõudnud me kunagi nende suurendamiseni, tunnen oma süüd; aga nüüd on need olemas elektroonilisel kujul).
31.3.06
30.3.06
N, 58. päev: tavaline
Ei midagi erilist, tavaline tööpäev.
Päeva kirjakoht on "elektrikollektortorud" ehk siis torud, millesse koguneb elekter (Rohrleitungen, elektrische), p.o "elektrijuhtmetorud".
Päeva kirjakoht on "elektrikollektortorud" ehk siis torud, millesse koguneb elekter (Rohrleitungen, elektrische), p.o "elektrijuhtmetorud".
29.3.06
K, 57. päev: varjutus
Tõlgin üht jampslikku euroteksti, milletaolistest ma senini olen kuidagi pääsenud. No mina ei oska nii segaselt väljenduda kui originaal. Teatavasti on suur vaidlus, kas segane tekst tuleb tõlkida segaselt või tohib mõelda ka lugeja peale. Vahepeal tulevad perekondlikud mured jälle painama, mis teevad selle keeruka üleande veel keerukamaks ja mis panevad täitsa ära unustama, et vahepeal on osaline päiksevarjutus.
Mure painab ja tajun, et kui pinge veel niimoodi pikalt kestab, siis ei pea vastu ka minu tervis (ning arvestades südame-veresoonkonnahaiguste ajalugu mu suguvõsas, ei ole ka raske arvata, mis juhtub). Ega aus inimene Süsteemi ja selle alatute ametnike vastu saa ning tuleb mitmest halvast valida see lahendus, kus saaks kannatada kõige vähem inimesi, nii valus kui see ka ei oleks.
Õhtul bussiga linna, automaadist raha, raudteejaama leheputkast telefonile kõneaega. Siis korteri poole (ilus kevadpäike, 11 kraadi). Enne peatust ukse juurde asudes vajutan peatumise nuppu, aga buss ei aeglustu ja siis avastan (hetk liiga hilja, teadagi), et just see lüliti ei tööta ning tuleb sõita järgmisse peatuse (ja sealgi avaneb õige uks hädaga pooleks). Seega järgneb umbes 700 m pikk jalutuskäik korteri poole.
Postkastis on krediitkaardi arve (paistab, et siinmaal ei ole krediitkaarti võimalik poes pangakaardina kasutada) ja kiri lennufirmalt SAS, kus lubatakse, et varsti saadavad kliendikaardi ka.
Mure painab ja tajun, et kui pinge veel niimoodi pikalt kestab, siis ei pea vastu ka minu tervis (ning arvestades südame-veresoonkonnahaiguste ajalugu mu suguvõsas, ei ole ka raske arvata, mis juhtub). Ega aus inimene Süsteemi ja selle alatute ametnike vastu saa ning tuleb mitmest halvast valida see lahendus, kus saaks kannatada kõige vähem inimesi, nii valus kui see ka ei oleks.
Õhtul bussiga linna, automaadist raha, raudteejaama leheputkast telefonile kõneaega. Siis korteri poole (ilus kevadpäike, 11 kraadi). Enne peatust ukse juurde asudes vajutan peatumise nuppu, aga buss ei aeglustu ja siis avastan (hetk liiga hilja, teadagi), et just see lüliti ei tööta ning tuleb sõita järgmisse peatuse (ja sealgi avaneb õige uks hädaga pooleks). Seega järgneb umbes 700 m pikk jalutuskäik korteri poole.
Postkastis on krediitkaardi arve (paistab, et siinmaal ei ole krediitkaarti võimalik poes pangakaardina kasutada) ja kiri lennufirmalt SAS, kus lubatakse, et varsti saadavad kliendikaardi ka.
28.3.06
T, 56. päev: päike
Tänane nael on see, et hommikul tormab toauksest sisse kolleeg N, pilk segane, küsib, kas mu toakaaslane D on kohal (nagu ise ei näeks, et ei ole). Varsti tuleb uuesti, siis on D juba kohal, järgneb elav sloveenikeelne vestlus, kus N vehib kätega ja on väga elevil. "Temperamentne lõunamaa rahvas," mõtlen.
Kui N on ära läinud, seletab D, et kõrvalmajas on filmivõtted [seda siis sinna veeti eelmisel nädalal suuri valgusteid] ja N tahtis saada Demi Moore'i autogrammi, aga ihukaitse ei lasknud ligi. Avan Internet Movie Database'i ja vaatan sealt, mis filme Demi Moore'iga parasjagu tehakse. See ütleb, et ainult üht, Flawless (2007), mille meespeaosas on Michael Caine. Tegevus toimub 1960. aastatel, mida kõrvalmaja arhitektuur iga detailiga õhkub.
Siis lähevad akna päikesekatted rikki, hakates ise liikuma (pöörduma ja tõusma-langema), nii et ajuti läheb toas äkki pimedaks. Muidu toimib tavaline nõidus, et tihedaimgi pilvitus haihtub hiljemalt pool tundi pärast aknakatete üleskerimist ja aknast hakkab sisse sirama nii ere päike, et ei näe kuvaril midagi. Ja vastupidi muidugi ka.
Päeva kirjakoht on see, kuidas keegi õnnetu tõlkija on arvanud, et itaalia malattia celica tähendab eesti keeli "kõhuõõnehaigusi" (no caelica on ladina keeli kõht, ütleb sõnastik, küllap itaalia keeli ka, aga kõhuõõs on ladina keeli ikka cavitas abdominalis ja ega selle itaalia vastegi saa väga kaugel olla). Aga malattia celica't Internetist (ja eriti itaalia Vikipeediast) otsides saan kinnitust oletusele, et see on hoopis tsöliaakia ehk ainevahetushäire, kus organism ei omasta gluteeni (ei saa süüa leiba-saia ega juua õlut jne). Olen kuri, see on väga raske viga.
Korteris on postiga tulnud kindlustuse arve, see kulu on ka üürniku kanda. Erinevalt Eestist katab [niipalju kui ma prantsuse keelest aru saan] kindlustus ka veekahjud.
Kinnitan välisukse sisepoolele nagi, kus hakkan hoidma pääsekaarti, et see enam maha ei ununeks nagu eile.
Õhtul õnnestub Il-2-s esimest korda maanduda: mis siis, et esimene kord tuleb läbi startida, sest raja lõpp jõuab kätte, enne kui lennuk päris maha laskub, ja mis siis, et teisel katsel hüppab lennuk kõrgele õhku tagasi ja songib pikalt muru. Aga püsti jääb, isegi pidurdamisel ei teki nn lendurimonumenti.
Kui N on ära läinud, seletab D, et kõrvalmajas on filmivõtted [seda siis sinna veeti eelmisel nädalal suuri valgusteid] ja N tahtis saada Demi Moore'i autogrammi, aga ihukaitse ei lasknud ligi. Avan Internet Movie Database'i ja vaatan sealt, mis filme Demi Moore'iga parasjagu tehakse. See ütleb, et ainult üht, Flawless (2007), mille meespeaosas on Michael Caine. Tegevus toimub 1960. aastatel, mida kõrvalmaja arhitektuur iga detailiga õhkub.
Siis lähevad akna päikesekatted rikki, hakates ise liikuma (pöörduma ja tõusma-langema), nii et ajuti läheb toas äkki pimedaks. Muidu toimib tavaline nõidus, et tihedaimgi pilvitus haihtub hiljemalt pool tundi pärast aknakatete üleskerimist ja aknast hakkab sisse sirama nii ere päike, et ei näe kuvaril midagi. Ja vastupidi muidugi ka.
Päeva kirjakoht on see, kuidas keegi õnnetu tõlkija on arvanud, et itaalia malattia celica tähendab eesti keeli "kõhuõõnehaigusi" (no caelica on ladina keeli kõht, ütleb sõnastik, küllap itaalia keeli ka, aga kõhuõõs on ladina keeli ikka cavitas abdominalis ja ega selle itaalia vastegi saa väga kaugel olla). Aga malattia celica't Internetist (ja eriti itaalia Vikipeediast) otsides saan kinnitust oletusele, et see on hoopis tsöliaakia ehk ainevahetushäire, kus organism ei omasta gluteeni (ei saa süüa leiba-saia ega juua õlut jne). Olen kuri, see on väga raske viga.
Korteris on postiga tulnud kindlustuse arve, see kulu on ka üürniku kanda. Erinevalt Eestist katab [niipalju kui ma prantsuse keelest aru saan] kindlustus ka veekahjud.
Kinnitan välisukse sisepoolele nagi, kus hakkan hoidma pääsekaarti, et see enam maha ei ununeks nagu eile.
Õhtul õnnestub Il-2-s esimest korda maanduda: mis siis, et esimene kord tuleb läbi startida, sest raja lõpp jõuab kätte, enne kui lennuk päris maha laskub, ja mis siis, et teisel katsel hüppab lennuk kõrgele õhku tagasi ja songib pikalt muru. Aga püsti jääb, isegi pidurdamisel ei teki nn lendurimonumenti.
27.3.06
E, 55. päev: äike
Uni: põgenen äikese eest (kaks korda).
Kraadiklaasi järgi on hommikul õues +14 kraadi. Et aga raudteejaama juures maja otsas näitab kraadiklaas +13, siis saan teada, et ega kraadiklaas valetagi. Toanaaber, kellele oma avastuse teatan, räägib, et Saksa telekas olla öeldud, et nädalavahetusel olnud Saksamaal suisa 20 kraadi sooja.
Hommikul prantsuse keelde minnes leian, et olen unustanud pääsekaardi korterisse (see kaart, mis tööl vajalikud uksed lahti teeb). Prantsuse keelde saan veel kuidagi sise, kui WAG-maja turvameestele selgitan, et olen selle-ja-tolle koha töötaja (nii et mul on õigus sealgi majas viibida), aga unustasin kaardi maha; mulle antakse dokumendi vastu külastajakaart. Aga sellega majast lahkuda ei saa ning sestap ei saa ka sööklasse (sest ma kahtlen väga, kas ainult sööklasse minekuks valvelauast ilma kaardita läbi pääseb). Niisiis kiirustan pärast prantsuse keelt korterist läbi ja toon kaardi ära.
Edasi on seega muidugi kiire-kiire, kella kolmeks paras ports tõlkida. Selleks on noorte töökaitse viktoriiniküsimused, kus saab näidata üles loovust ja töö edeneb kiiresti. Hoiatusmärkide juures jõuan ma oma toakaaslasest ette, sest ta imestab selliste kohtade üle, mis mul ammu valmis. Seal pakutakse näiteks pealuu ja kontidega mürgihoiatusmärgi tähenduseks ka "Ettevaatust, mereröövlid!" ja "Surnuaed" ning kuulmiskaitsevahendite kasutamise märgi puhul "Ettevaatust, DJ-d!" ja "Hoidke kõrvad soojas". No ja elektrihoiatusmärgi üks "seletusi" (peale "Ettevaatust, maod!") on inglise keeli "Storm", mida ma jagan alles neli tundi hiljem poe juures varikatuse all vihmavalingu lõppemist oodates, et see ei olnud, mitte "torm", vaid "äike". Oleks pilti näinud, oleks kohe aru saanud, et välgunool, aga pilti ei olnud. Oleks, oleks... oleks seal küüned, roniks siga puu otsa; oleks tädil rattad all, oleks tädi omnibuss; oleks tädil ..., oleks tädi onu.
Kraadiklaasi järgi on hommikul õues +14 kraadi. Et aga raudteejaama juures maja otsas näitab kraadiklaas +13, siis saan teada, et ega kraadiklaas valetagi. Toanaaber, kellele oma avastuse teatan, räägib, et Saksa telekas olla öeldud, et nädalavahetusel olnud Saksamaal suisa 20 kraadi sooja.
Hommikul prantsuse keelde minnes leian, et olen unustanud pääsekaardi korterisse (see kaart, mis tööl vajalikud uksed lahti teeb). Prantsuse keelde saan veel kuidagi sise, kui WAG-maja turvameestele selgitan, et olen selle-ja-tolle koha töötaja (nii et mul on õigus sealgi majas viibida), aga unustasin kaardi maha; mulle antakse dokumendi vastu külastajakaart. Aga sellega majast lahkuda ei saa ning sestap ei saa ka sööklasse (sest ma kahtlen väga, kas ainult sööklasse minekuks valvelauast ilma kaardita läbi pääseb). Niisiis kiirustan pärast prantsuse keelt korterist läbi ja toon kaardi ära.
Edasi on seega muidugi kiire-kiire, kella kolmeks paras ports tõlkida. Selleks on noorte töökaitse viktoriiniküsimused, kus saab näidata üles loovust ja töö edeneb kiiresti. Hoiatusmärkide juures jõuan ma oma toakaaslasest ette, sest ta imestab selliste kohtade üle, mis mul ammu valmis. Seal pakutakse näiteks pealuu ja kontidega mürgihoiatusmärgi tähenduseks ka "Ettevaatust, mereröövlid!" ja "Surnuaed" ning kuulmiskaitsevahendite kasutamise märgi puhul "Ettevaatust, DJ-d!" ja "Hoidke kõrvad soojas". No ja elektrihoiatusmärgi üks "seletusi" (peale "Ettevaatust, maod!") on inglise keeli "Storm", mida ma jagan alles neli tundi hiljem poe juures varikatuse all vihmavalingu lõppemist oodates, et see ei olnud, mitte "torm", vaid "äike". Oleks pilti näinud, oleks kohe aru saanud, et välgunool, aga pilti ei olnud. Oleks, oleks... oleks seal küüned, roniks siga puu otsa; oleks tädil rattad all, oleks tädi omnibuss; oleks tädil ..., oleks tädi onu.
26.3.06
P, 54. päev: 17°
Kraadiklaas näitab õues olevat +17 kraadi. Muidugi mõista mõtlen, et see valetab.
Õues laulavad metsvint ja "silk-solk"-lehelind.
Õues laulavad metsvint ja "silk-solk"-lehelind.
25.3.06
L, 53. päev: kraadiklaas
Tolmuimeja töötab suurepäraselt ja on vaiksem kui ma arvasin. Vaatan pärast kogu korteri ületõmbamist korraks tolmukotti, aga seal on palju vähem sodi kui ma arvasin. Kuuldavasti olevat esimest tolmuimejat kasutatud Pariisi ooperis, mille saalist kogunes esimese hooga tolmu vist 40 kg (kui mitte 400 kg).
Üritan end läbi puurida prantsuskeelsest linnusteteemalisest raamatukesest, mille leidsin neljapäeval õpikuriiuli kõrvalt. Ehituslikust osast arusaamine (eriti piltide najal) ei tekita raskust, ent kui jutt veereb turniiridele ja linnuseelule üldse, tuleb paiguti iga teist sõna sõnastikust järele vaadata. Ja ega see ka tihti aita. Aga igatahes saan aru, et keskaegses linnuseelus peeti sõjata suve raiskuläinud suveks.
Käin poes, hangin paar topograafilist kaarti juurde (sihiks on kokku koguda kõik siinmaad kujutavad kümme lehte) ja ostan raadiopoest kraadiklaasi. Mu eeldus, et see on raadiopood, seega tehnikapood ja küllap seal osatakse saksa keelt, ostutub ekslikuks (ma pidanuks meenutama raadio ostmise lugu, sest see oli sama kett). Kui ma müüjat saksa keeli kõnetan, hõikab ta üle õla, et musjöö parlee alemaan ja siis ilmub kuskilt tagaruumist keegi vanaonu, kes siis minuga suhtleb.
Suhtlus võtab koletu aja, sest vitriinis on kellegi kuri käsi sildid ära vahetanud ning ta peab arvutist laoseisu kontrollimas ja laost aparaati toomas käima kaks korda. Ja kui ma, karp kaenlas, toidupoes kassas olen, tekib müüjas jube kahtlus ja et ma täpselt aru ei saa, mida ta tahab, siis näitan raadiopoest antud ostudokumenti (garantiitunnistust).
Üritan end läbi puurida prantsuskeelsest linnusteteemalisest raamatukesest, mille leidsin neljapäeval õpikuriiuli kõrvalt. Ehituslikust osast arusaamine (eriti piltide najal) ei tekita raskust, ent kui jutt veereb turniiridele ja linnuseelule üldse, tuleb paiguti iga teist sõna sõnastikust järele vaadata. Ja ega see ka tihti aita. Aga igatahes saan aru, et keskaegses linnuseelus peeti sõjata suve raiskuläinud suveks.
Käin poes, hangin paar topograafilist kaarti juurde (sihiks on kokku koguda kõik siinmaad kujutavad kümme lehte) ja ostan raadiopoest kraadiklaasi. Mu eeldus, et see on raadiopood, seega tehnikapood ja küllap seal osatakse saksa keelt, ostutub ekslikuks (ma pidanuks meenutama raadio ostmise lugu, sest see oli sama kett). Kui ma müüjat saksa keeli kõnetan, hõikab ta üle õla, et musjöö parlee alemaan ja siis ilmub kuskilt tagaruumist keegi vanaonu, kes siis minuga suhtleb.
Suhtlus võtab koletu aja, sest vitriinis on kellegi kuri käsi sildid ära vahetanud ning ta peab arvutist laoseisu kontrollimas ja laost aparaati toomas käima kaks korda. Ja kui ma, karp kaenlas, toidupoes kassas olen, tekib müüjas jube kahtlus ja et ma täpselt aru ei saa, mida ta tahab, siis näitan raadiopoest antud ostudokumenti (garantiitunnistust).
24.3.06
R, 52. päev: vihm ja pappkast
Hommikul postkontorisse, kus saan kätte amazon.de-st tulnud raamatu ja juhtkangi. Bussiga korterini, kast korterisse, edasi tööle.
Tööl üldkoosolek, kus võib jälle näha, kui palju meid tegelikult on. Muidu sageli näen päeva jooksul ainult mõnd inimest (kuna tuba on trepikoja poolt esimene ja ma ei pea teistest kabinettidest mööda jalutama, kui just printeri juurde või posti kontrollima ei pea minema).
Õhtul kiirustan kohaliku maksimarketi juures olevassse kodutehnikapoodi ja omandan tolmuimeja (Philips Performer). Mu kena plaan kanda see korterisse kukub peaaegu läbi, sest kuigi maad korterini on ainult veerand tunnikest astuda, sajab kõik see aeg sooja kevadist vihma (sooja on 10 kraadi) ja mida ligemale korterile ma jõuan, seda rohkem kast laguneb. Pärast asetan kasti radika kõrvale kuivama ja leian, et veel 5–10 minutit vihma käes ja kastil oleks põhi alt tulnud või tolmuimeja läbi kastikülje välja kukkunud. Seni hoidis kasti koos plastteip. – Muidugi mõista tekib lugejas nüüd küsimus, miks ma ei võtnud taksot. Ausalt öldes tuli see mul endal ka umbes poole maa peal pähe (aga ega ma tea, kust numbrilt taksot saab tellida, sest maksimarketi juures taksopeatust ei ole). Muidugi mõista on käed pärast sirgus (kuigi ega tolmuimeja teab mis raske olnud, koos kastiga umbes 9 kg) ja tõusevad suu juurde ainult suure vaevaga.
Õhtul tegelen pikalt juhtkangi seadistamisega. Näiteks tarkvara, mille jaoks seda vaja läheb (mängu Il-2 Sturmovik II osa), tuleb kaks korda eemaldada ja uuesti installida, enne kui korralikult tööle hakkab.
Tööl üldkoosolek, kus võib jälle näha, kui palju meid tegelikult on. Muidu sageli näen päeva jooksul ainult mõnd inimest (kuna tuba on trepikoja poolt esimene ja ma ei pea teistest kabinettidest mööda jalutama, kui just printeri juurde või posti kontrollima ei pea minema).
Õhtul kiirustan kohaliku maksimarketi juures olevassse kodutehnikapoodi ja omandan tolmuimeja (Philips Performer). Mu kena plaan kanda see korterisse kukub peaaegu läbi, sest kuigi maad korterini on ainult veerand tunnikest astuda, sajab kõik see aeg sooja kevadist vihma (sooja on 10 kraadi) ja mida ligemale korterile ma jõuan, seda rohkem kast laguneb. Pärast asetan kasti radika kõrvale kuivama ja leian, et veel 5–10 minutit vihma käes ja kastil oleks põhi alt tulnud või tolmuimeja läbi kastikülje välja kukkunud. Seni hoidis kasti koos plastteip. – Muidugi mõista tekib lugejas nüüd küsimus, miks ma ei võtnud taksot. Ausalt öldes tuli see mul endal ka umbes poole maa peal pähe (aga ega ma tea, kust numbrilt taksot saab tellida, sest maksimarketi juures taksopeatust ei ole). Muidugi mõista on käed pärast sirgus (kuigi ega tolmuimeja teab mis raske olnud, koos kastiga umbes 9 kg) ja tõusevad suu juurde ainult suure vaevaga.
Õhtul tegelen pikalt juhtkangi seadistamisega. Näiteks tarkvara, mille jaoks seda vaja läheb (mängu Il-2 Sturmovik II osa), tuleb kaks korda eemaldada ja uuesti installida, enne kui korralikult tööle hakkab.
23.3.06
N, 51. päev: öö ja päev
Korteri magamistuba on tänava poole ja aknast mõne meetri kaugusel on kaks puud. Ilmselt ühe otsas neist istus linnuke, kellel oli öö ja päev segamini läinud, sest ta alustas oma trillerdusi kell kolmveerand kaks öösel. Varsti läks laul nii valjuks, et arvasin, et ma olen sisse maganud, tegin silmad lahti, aga oli veel pime. Vaatasin kella – kell oli kolmveerand viis. Magasin edasi, aga hommikul pool seitse tõustes ajasin ikkagi kella sassi ja sattusin välja tund plaanitust varem (mul on kogunenud nii palju ületunde, et saan saabuda poole kümneks).
Suundun töölt kesklinna raamatupoodidesse, et omandada prantsuse keele õpik ja üritada järele jõuda (kuna ma esmaspäeval puudusin, sest ootasin DHL-i autot). Ülesanne on raske, sest ma ei tea õpikust rohkem kui umbkaudset suurust ja seda, mis pildid olid lk 9. Leian teiset poest.
Raudteejaama platsil näitab kraadiklaas +9 °C.
Kohalikust maksimarketist süüa, kaks iidfilmidega DVD-d ja kohaliku ajakirja uus number. Teen selle ristsõna ja seekord saan 10 vastusetähest kätte 8.
DVD-d on Kubricku Clockwork Orange (1971) ja sillafilm A Bridge Too Far (1977). Esimene, mida "Väike Entsüklopeedia" nõnda armsasti eestindab "Kellavärgiga apelsiniks" (no apelsine filmis ei ole ja sõnademängu eesti pealkirjas ka enam mitte), osutub läpaka esituses tummfilmiks. Aga pole viga, plaadil on olemas inglise subtiitrid.
Teine film osutub vaatamisel vist mitte päris selleks sillafilmiks, mida esti arvasin. Kuigi filmis on Michael Caine ja Sean Connery tuntud headuses, meenutab muu vägagi vene sõjafilmi: "head" on igasugue lendava või plahvatava laskemoona suhtes immuunsed (või langevad väga kangelaslikult, lugematuid vaenlasi endaga kaasa viies), "pahad" ei saa ka 20-kesi 10 m kauguselt lastes pihta. Ameerika koloneli mängib sama näitleja, kes hiljem oli sarjas Friends Monica ja Rossi isa ning ühes zombifilmis sõbralik zombi (ja see tuleb kogu aeg meelde). Hollandi noorvastupanija on Harry Potter ise (ja temagi hukkub kangelaslikult).
Suundun töölt kesklinna raamatupoodidesse, et omandada prantsuse keele õpik ja üritada järele jõuda (kuna ma esmaspäeval puudusin, sest ootasin DHL-i autot). Ülesanne on raske, sest ma ei tea õpikust rohkem kui umbkaudset suurust ja seda, mis pildid olid lk 9. Leian teiset poest.
Raudteejaama platsil näitab kraadiklaas +9 °C.
Kohalikust maksimarketist süüa, kaks iidfilmidega DVD-d ja kohaliku ajakirja uus number. Teen selle ristsõna ja seekord saan 10 vastusetähest kätte 8.
DVD-d on Kubricku Clockwork Orange (1971) ja sillafilm A Bridge Too Far (1977). Esimene, mida "Väike Entsüklopeedia" nõnda armsasti eestindab "Kellavärgiga apelsiniks" (no apelsine filmis ei ole ja sõnademängu eesti pealkirjas ka enam mitte), osutub läpaka esituses tummfilmiks. Aga pole viga, plaadil on olemas inglise subtiitrid.
Teine film osutub vaatamisel vist mitte päris selleks sillafilmiks, mida esti arvasin. Kuigi filmis on Michael Caine ja Sean Connery tuntud headuses, meenutab muu vägagi vene sõjafilmi: "head" on igasugue lendava või plahvatava laskemoona suhtes immuunsed (või langevad väga kangelaslikult, lugematuid vaenlasi endaga kaasa viies), "pahad" ei saa ka 20-kesi 10 m kauguselt lastes pihta. Ameerika koloneli mängib sama näitleja, kes hiljem oli sarjas Friends Monica ja Rossi isa ning ühes zombifilmis sõbralik zombi (ja see tuleb kogu aeg meelde). Hollandi noorvastupanija on Harry Potter ise (ja temagi hukkub kangelaslikult).
22.3.06
K, 50. päev: tehnikaimed
Hommikul läheb buss katki. Paarist peatusest lahkumisel sureb mootor mitu korda välja, kuni kesklinnast enam edasi ei lähe. Kogu summ tungib järgmise bussi peale, kus on üsna tihe (ehkki, nagu pajatas kunagi Hollandis rahvusvahelisil tudengipäevil bussitäitmise maailmarekordit püstitada aidanud koorivend S, ei saa maailmas midagi selle inimtiheduse vastu, mis on hommikusel tipptunnil Tallinnas bussis nr 10 – kuhu aga paraku Guinnessi kohtunikud ei mahu). Bussijuht ilmselt arvab, et bussis on üks inimene liiga palju, ja ootab hulga aega, kuni see lahkub, siis sõidab edasi.
Saame tõlkida ühe skeemi MS Visios, mis rakendust valdav osa kolleege näeb esimest korda. Selle kauginstallimisel teeb itiosakond mõistagi reseti, kus hävib mu kirjutatav tähtis meil mu era-aadressil. Kui arvuti uuesti käib, tuleb ka teade, et varsti installitakse MS Visio jne. How nice.
This piece of halibut... — Märkan õhtul bussiga korteri poole sõites, et raudteejaama ületava viadukti kõrval on maja peal silt, et seal on jehoovatunnistajate kuningriigisaal, samast viib trepp... keldrisse.
Maja liftis satub silm tootja andmesildile ja saan teada, et lift on ehitatud 1971, kasutusele võetud 1972 ja ehituslik kasutuskestus on 25 aastat (kuni 24.8.1996), kuigi on viimati kontrollitud 2005. Vahest peaks hakkama ikkagi pigem trepist käima...
Õhtul teen kohaliku saksakeelse ajakirja ristsõna, saan sõnastikuta 12 vastusetähest kätte 8.
Saame tõlkida ühe skeemi MS Visios, mis rakendust valdav osa kolleege näeb esimest korda. Selle kauginstallimisel teeb itiosakond mõistagi reseti, kus hävib mu kirjutatav tähtis meil mu era-aadressil. Kui arvuti uuesti käib, tuleb ka teade, et varsti installitakse MS Visio jne. How nice.
This piece of halibut... — Märkan õhtul bussiga korteri poole sõites, et raudteejaama ületava viadukti kõrval on maja peal silt, et seal on jehoovatunnistajate kuningriigisaal, samast viib trepp... keldrisse.
Maja liftis satub silm tootja andmesildile ja saan teada, et lift on ehitatud 1971, kasutusele võetud 1972 ja ehituslik kasutuskestus on 25 aastat (kuni 24.8.1996), kuigi on viimati kontrollitud 2005. Vahest peaks hakkama ikkagi pigem trepist käima...
Õhtul teen kohaliku saksakeelse ajakirja ristsõna, saan sõnastikuta 12 vastusetähest kätte 8.
21.3.06
T, 49. päev: toidunaatrium
Hommikul käin vallamajas uurimas, kuidas käib veearvestuse ümbermeldimine (üürilepingust jääi selline mulje, et ma pean sinna teatama, et korteris elan nüüd mina ja saatke arved palun mulle). Mind juhatatakse ühe lahke onu juurde, kes klõbistab aadressi arvutisse ja leiab, et majas on ju mitu korterit ja seega lähevad veekulud käituskulude sisse, ei pea eraldi midagi meldima. Tore. Lähen läbi postkontori, saan kätte kodust saadetud kevadjope (väga õigel ajal!), sealt bussiga tagasi, pakk korterisse, uuesti bussi peale.
Päeva ja õigupoolest kogu nädala kirjakoht on see, kuidas keegi silmaringitu tõlkija arvab, et saksa Speisenatron (Natriumbikarbonat) on maakeelitoidunaatrium (naatriumbikarbonaat). Ehk mis juhtub, kui koolis õpitu meelest läheb: eks inimese seedekulgla ole üks märg asi, aga kui metalne naatrium puutub kokku veega, siis toimub plahvatus... Ma ei tea, mida egiptlase Sinuhe raamatu eesti tõlkes "naatroni" vasteks öeldakse, aga selle asja sisse matsid egiptlased mumifitseerimisel oma kadunukesed õige mitmeks nädalaks kuivama ning see kindlasti ei olnud metalne naatrium. Ning naatriumbikarbonaat on teisisõnu ju söögisooda.
Päeva ja õigupoolest kogu nädala kirjakoht on see, kuidas keegi silmaringitu tõlkija arvab, et saksa Speisenatron (Natriumbikarbonat) on maakeeli
20.3.06
E, 48. päev: DHL, kremoon ja põhjaminek
Jõuan tööle väga vara, kohe varsti pärast uste avamist pool kaheksa, kell 7.40. Otsin DHL-i telefoni ja helistan. Klienditeendindajal on üllatavalt korralik inglise keel. Saan teada, mida dokumentide saatmine Eestisse maksab. Käin SHU-majas pangaautomaadist raha toomas ja siis ootan DHL-i autot, mis peab tulema "kuni 11.30", aga tuleb 11.40. Ja selmet juht helistaks mulle maja ukse juurest, on teenindus veel ägedam: ta on üles otsinud firma valvelaua (korrusel miinus neli), kust siis turvaneiu helistab ja kuhu ma lippan. Ega umbkeelsel juhil vahetusraha ei ole, mul vajalikku summat peenraha ka mitte, aga õnneks toimub dokumentide üeandmine valvelauas ja turvaneiul on peenemat raha vahetada (see oli rohkem DHL-i mehe mure, et tal pole tagasi anda).
DHL-i autot passides jään ilma ka prantsuse keelest, õppejõu ega nimepidi meeles rühmakaaslaste telefone ega meiliaadresse ei leia kuskilt. Näen kurja vaeva, et kustutada äraoldud tundide kompenseerimise avaldus, itiosakond teatab, et see on võimatu, sealt ei saagi enam asju kustutada, kirjutagu ma sama kuupäevaga teade, et palun ignoreerida eelmist sissekannet jne.
Saan uue toakaaslase, samuti sloveeni. Eelmisest erinevalt on tal olemas akna avamise vahend. Kuuldavasti ei olevat akendel kremoone just selleks, et inimesed aknaid lahti ei teeks, aga ülemisel korrusel kütab ilmselt ka katus ja kliimaseade suurt ei toimi, suviti minevat kole palavaks. Tore uudis, kas pole. Kuigi ma kahtlen, kas ikka lausa 38 kraadi sisse tuleb nagu mu üle-eelmises töökohas, kus paariks minutiks laua äärest ära käies oli hiljem istuda täishigistatud tooli meeldivalt jahe.
Käin pangas oma aadressi ütlemas ja lõunastan samas. KAD-maja ees on 25 lipuvarrast Euroopa Liidu lippudega. Liidu laienedes pole raatsitud olemasolevaid vardaid ringi paigutada, vabasse otsa on lihtsalt pandud sama mustri järgi uusi vardaid juurde – ning sedasi seisab Malta lipp keset treppi.
Kinnitust leiab tõsiasi, et töölt kolmveerand tunniga postkontorisse ei jõua. Istun raudteejaama juures ringi ja suundun kohalikku maksimarketisse. Satun kassasabas teise DVD-riiuli juurde, millel on peletav pealdis Hollywood Collection. Nimelt märkan, et selles on Prantsuse rändlinnufilm Le peuple migrateur ("rändrahvas"), mis nüüd küll mingi Hollywood ei ole. Astun lähemale ja näen, et selle kõrval on ammune filmisoov Der Untergang (mille pealkiri pandi eesti keelde haledasti ümber kui "Allakäik", mis manab vaimusilma ette dr Harry Jänese bestselleri "Allakäiguspiraal", mis pajatab alkohooliku Peeter Taube kurvast elukäigust; soome tõlge on "Perikato" ja eelmises töökohas arutasid kord saksa filoloogid, et eesti keeles olnuks tabavam vast "Põhjaminek", sest saksa keeli tähendab Untergang ka seda).
Ehk ühesõnaga on filmiõhtu. Der Untergang on esimene film, mida läpakas soostub tõrgeteta ette mängima. Võimas. Peategelase kehastaja on suurepärane. Teatavasti uuris ta rolliks valmistudes põhjalikult ainsat säilinud heliülesvõtet, kus Hitler räägib tavalise häälega, mitte ei pea kõnet – Soome Yleisradio arhiivi 11-minutilist lõiku, mis lindistati salaja 4.6.1942 Mannerheimi 75. sünnipäeval Karjalas Immolas, kuhu Hitler üllatusena isiklikult kohale saabus ja seejuures peaaegu otsa sai, sest keegi noor mehaanik olevat vahetult enne seda lennuki piduris mingi lõhega kaitsekübara tangidega kinni vajutanud ning pidur kiilus kinni ja läks maandumisel põlema – kui oleks ruleerinud stardil pikemalt, oleks läinud põlema juba lennul ja ajalugu oleks võinud võtta ootamatu pöörde. Ja Helsingi lääneküljel Tapiolas olevat suur "must" neljamootoriline pommitaja olnud juba õhutõrje sihikul, kui äkki olevat keegi kohale tormanud ja kategooriliselt keelanud selle lennuki pihta tuld avada. Ehk siis raadiomehed olid paigutanud Mannerheimi rongi restoranvagunisse mikrofoni ning said munaputru sööva Hitleri juttu lindistada täies rahus 11 minutit ja oleks saanud kauemgi, aga hajameelsuses olid nad juhtme teise otsa ühendanud kõlari ja hoidsid oma uberiku ust tuulutamiseks lahti. Hitleri ihukaitse, kes ümbruses ringi jalutas, oli väga üllatunud, kui kuulis kuskilt toast Hitleri häält ning käskisid lindistamise ära lõpetada (aga samas linti ära ka ei võtnud). Mannerheim käis pärast vastukülaskäigul, kohtus Göringuga ja sai talt kingiks kümme Do 17 lennukit, mis olid kasutusel 1956. aastani, sest jäid mingil seletamatul põhjusel Venemaale viimata, kuhu kõik vähegi Saksa päritolu tehnika pärast sõda viidi (ja umbes nagu kolmkümmend kaheksa vagunitäit N. Liitu kujutavaid Soome topograafilisi kaarte samuti). Siis lammutati lennukid ära, mida muidugi nüüd kibedalt kahetsetakse, et oleks võinud ühe muuseumi jaoks ikka alles jätta, sest seda lennukitüüpi maailmas alles enam ei ole ja Soome oli viimane riik, kes seda kasutas.
Tagasi filmi juurde.
Muidu on hästi tehtud, aga paar asja jäid häirima. Esmalt sisejuhatus ja lõppsõna, mis seavad kohustusliku ja poliitiliselt korrektse konteksti, kuigi need eristuvad filmist nii selgelt, et üldmuljet ei riku. Aga veel rohkem segas kapituleeruva Berliini olustikus N. Liidu sõdurite ülisiivas kujutamine – ei ühtki käekella randmel (Berliini vallutajate seas oli eriti moodne kanda käekelli mõlemal randmel), ei ühtki vägisõna, tänavatel ei ühtki rebenenud naistepesutükki – ja tagatipuks hakkasid nad vihtuma kükktantsu!!
Nagu teab kirjutada oma mälestustes see komissar, kes oli kapituleerumisläbirääkimistel tõlgiks (nime ei mäleta, oli umbes nagu Võšinski; Tallinna 1941. a evakueerimise, Tallinna 1944. a hõivamise ja Berliini vallutamise osa on ilmunud ka eesti keeles), oli rebenenud naistepesu vallutatud Berliini tänavatel tavaline vaatepilt. Ja tema raamatust jäi ka mulje, et rahuläbirääkimised kulgesid palju sõbralikumas õhustikus kui filmis kujutatakse, kestsid kauem ja sakslased said rääkida saksa keeles. Ta avab ka tausta, miks tahtsid sakslased tingimata rahu, mitte kapituleerumist – kapituleerumise korral katkenuks Saksa riigi järjepidevus, nagu see juhtuski, st Saksa riik lakkas kapituleerumisega olemast ja tekkis hiljem uuesti. (Miskipärast tuleb siinkohal meelde, et praegune Eesti riik on kulla asemel mahutanud palju raha Saksa riigi võlakirjadesse, eeldades, et Saksa riik püsib paremini kui kuld...)
Aga selle järel panen peale linnufilmi, mida ma olen 2/3 ulatuses kunagi ETV pealt näinud – öösel, pisikesest telekast ja vaigistatud häälega. Ja tollalgi vaatasin filmi, suu ammuli – ma oleks ajutise harrastuspiltnikuna õnnega koos, kui saaks ühegi pildi nagu seal filmis, aga seal oli selliseid võtteid poolteist tundi! – Lumm jätkub... võimas, võimas.
DHL-i autot passides jään ilma ka prantsuse keelest, õppejõu ega nimepidi meeles rühmakaaslaste telefone ega meiliaadresse ei leia kuskilt. Näen kurja vaeva, et kustutada äraoldud tundide kompenseerimise avaldus, itiosakond teatab, et see on võimatu, sealt ei saagi enam asju kustutada, kirjutagu ma sama kuupäevaga teade, et palun ignoreerida eelmist sissekannet jne.
Saan uue toakaaslase, samuti sloveeni. Eelmisest erinevalt on tal olemas akna avamise vahend. Kuuldavasti ei olevat akendel kremoone just selleks, et inimesed aknaid lahti ei teeks, aga ülemisel korrusel kütab ilmselt ka katus ja kliimaseade suurt ei toimi, suviti minevat kole palavaks. Tore uudis, kas pole. Kuigi ma kahtlen, kas ikka lausa 38 kraadi sisse tuleb nagu mu üle-eelmises töökohas, kus paariks minutiks laua äärest ära käies oli hiljem istuda täishigistatud tooli meeldivalt jahe.
Käin pangas oma aadressi ütlemas ja lõunastan samas. KAD-maja ees on 25 lipuvarrast Euroopa Liidu lippudega. Liidu laienedes pole raatsitud olemasolevaid vardaid ringi paigutada, vabasse otsa on lihtsalt pandud sama mustri järgi uusi vardaid juurde – ning sedasi seisab Malta lipp keset treppi.
Kinnitust leiab tõsiasi, et töölt kolmveerand tunniga postkontorisse ei jõua. Istun raudteejaama juures ringi ja suundun kohalikku maksimarketisse. Satun kassasabas teise DVD-riiuli juurde, millel on peletav pealdis Hollywood Collection. Nimelt märkan, et selles on Prantsuse rändlinnufilm Le peuple migrateur ("rändrahvas"), mis nüüd küll mingi Hollywood ei ole. Astun lähemale ja näen, et selle kõrval on ammune filmisoov Der Untergang (mille pealkiri pandi eesti keelde haledasti ümber kui "Allakäik", mis manab vaimusilma ette dr Harry Jänese bestselleri "Allakäiguspiraal", mis pajatab alkohooliku Peeter Taube kurvast elukäigust; soome tõlge on "Perikato" ja eelmises töökohas arutasid kord saksa filoloogid, et eesti keeles olnuks tabavam vast "Põhjaminek", sest saksa keeli tähendab Untergang ka seda).
Ehk ühesõnaga on filmiõhtu. Der Untergang on esimene film, mida läpakas soostub tõrgeteta ette mängima. Võimas. Peategelase kehastaja on suurepärane. Teatavasti uuris ta rolliks valmistudes põhjalikult ainsat säilinud heliülesvõtet, kus Hitler räägib tavalise häälega, mitte ei pea kõnet – Soome Yleisradio arhiivi 11-minutilist lõiku, mis lindistati salaja 4.6.1942 Mannerheimi 75. sünnipäeval Karjalas Immolas, kuhu Hitler üllatusena isiklikult kohale saabus ja seejuures peaaegu otsa sai, sest keegi noor mehaanik olevat vahetult enne seda lennuki piduris mingi lõhega kaitsekübara tangidega kinni vajutanud ning pidur kiilus kinni ja läks maandumisel põlema – kui oleks ruleerinud stardil pikemalt, oleks läinud põlema juba lennul ja ajalugu oleks võinud võtta ootamatu pöörde. Ja Helsingi lääneküljel Tapiolas olevat suur "must" neljamootoriline pommitaja olnud juba õhutõrje sihikul, kui äkki olevat keegi kohale tormanud ja kategooriliselt keelanud selle lennuki pihta tuld avada. Ehk siis raadiomehed olid paigutanud Mannerheimi rongi restoranvagunisse mikrofoni ning said munaputru sööva Hitleri juttu lindistada täies rahus 11 minutit ja oleks saanud kauemgi, aga hajameelsuses olid nad juhtme teise otsa ühendanud kõlari ja hoidsid oma uberiku ust tuulutamiseks lahti. Hitleri ihukaitse, kes ümbruses ringi jalutas, oli väga üllatunud, kui kuulis kuskilt toast Hitleri häält ning käskisid lindistamise ära lõpetada (aga samas linti ära ka ei võtnud). Mannerheim käis pärast vastukülaskäigul, kohtus Göringuga ja sai talt kingiks kümme Do 17 lennukit, mis olid kasutusel 1956. aastani, sest jäid mingil seletamatul põhjusel Venemaale viimata, kuhu kõik vähegi Saksa päritolu tehnika pärast sõda viidi (ja umbes nagu kolmkümmend kaheksa vagunitäit N. Liitu kujutavaid Soome topograafilisi kaarte samuti). Siis lammutati lennukid ära, mida muidugi nüüd kibedalt kahetsetakse, et oleks võinud ühe muuseumi jaoks ikka alles jätta, sest seda lennukitüüpi maailmas alles enam ei ole ja Soome oli viimane riik, kes seda kasutas.
Tagasi filmi juurde.
Muidu on hästi tehtud, aga paar asja jäid häirima. Esmalt sisejuhatus ja lõppsõna, mis seavad kohustusliku ja poliitiliselt korrektse konteksti, kuigi need eristuvad filmist nii selgelt, et üldmuljet ei riku. Aga veel rohkem segas kapituleeruva Berliini olustikus N. Liidu sõdurite ülisiivas kujutamine – ei ühtki käekella randmel (Berliini vallutajate seas oli eriti moodne kanda käekelli mõlemal randmel), ei ühtki vägisõna, tänavatel ei ühtki rebenenud naistepesutükki – ja tagatipuks hakkasid nad vihtuma kükktantsu!!
Nagu teab kirjutada oma mälestustes see komissar, kes oli kapituleerumisläbirääkimistel tõlgiks (nime ei mäleta, oli umbes nagu Võšinski; Tallinna 1941. a evakueerimise, Tallinna 1944. a hõivamise ja Berliini vallutamise osa on ilmunud ka eesti keeles), oli rebenenud naistepesu vallutatud Berliini tänavatel tavaline vaatepilt. Ja tema raamatust jäi ka mulje, et rahuläbirääkimised kulgesid palju sõbralikumas õhustikus kui filmis kujutatakse, kestsid kauem ja sakslased said rääkida saksa keeles. Ta avab ka tausta, miks tahtsid sakslased tingimata rahu, mitte kapituleerumist – kapituleerumise korral katkenuks Saksa riigi järjepidevus, nagu see juhtuski, st Saksa riik lakkas kapituleerumisega olemast ja tekkis hiljem uuesti. (Miskipärast tuleb siinkohal meelde, et praegune Eesti riik on kulla asemel mahutanud palju raha Saksa riigi võlakirjadesse, eeldades, et Saksa riik püsib paremini kui kuld...)
Aga selle järel panen peale linnufilmi, mida ma olen 2/3 ulatuses kunagi ETV pealt näinud – öösel, pisikesest telekast ja vaigistatud häälega. Ja tollalgi vaatasin filmi, suu ammuli – ma oleks ajutise harrastuspiltnikuna õnnega koos, kui saaks ühegi pildi nagu seal filmis, aga seal oli selliseid võtteid poolteist tundi! – Lumm jätkub... võimas, võimas.
19.3.06
P, 47. päev: otsingud
Ei midagi erilist peale selle, et lasen vennal järele uurida, mis kiirpostifirmasid siinmaal tegutseb.
18.3.06
L, 46. päev: avastused
Guys, we learned something today:
Oleksin pidanud mäletama ja arendama oma vana põhimõtet, et töökaaslastega ei käida kinos [kus ma ei ole üldse käinud, muide, seitse ja pool aastat, viimati käisin 1998. a novembris koos vennaga vaatamas X-failide filmi], ja mõistma, et see laieneb ka muudele usalduslikele ülesannetele. Ma saan küll uued paberid teha, aga fail on tööl arvutis, kuhu ma enne poolt kaheksat esmaspäeva hommikul sisse ei saa, ja vaja on neid Eestis teisipäeval kell kaksteist. Nii et ühesõnaga ükski vabandus arvesse ei lähe, isegi kui kaastöötaja lubas DHL-i arve kinni maksta. Huvitav, palju maksab kullerpost?
Selles valguses tõlgendan tänast unenägu oma viimatisest õpinguajast ja sellest, kuidas olime tuntud õiguskeele spetsialisti ML seminaris (ML oli kasvatanud habeme) ja ei osanud ta mõtteid lugeda nagu muistegi, halva endena.
Pärastlõunal jalutuskäik vallakeskusse, et teada saada, millal on lahti postkontor – 8.00 kuni lõunani ja õhtul kuni 17.15. Kõnnin läbi kohalike linnusevaremete juurest, kuhu pidavat aasta läbi olema vaba sissepääs, aga ei leia sissekäiku üles. Eks mõni teine kord uuri paremini. Põikan enne kiirteesilda vasakule, kus on kodulooline loodusrada. Saan teabetahvlitelt teada palju huvitavat:
- Usalda postiteenistust enam kui oma kaastöötajaid, sest post ei unusta kiireid ja tähtsaid pabereid lennuväljal autosse.
Röösk.
Oleksin pidanud mäletama ja arendama oma vana põhimõtet, et töökaaslastega ei käida kinos [kus ma ei ole üldse käinud, muide, seitse ja pool aastat, viimati käisin 1998. a novembris koos vennaga vaatamas X-failide filmi], ja mõistma, et see laieneb ka muudele usalduslikele ülesannetele. Ma saan küll uued paberid teha, aga fail on tööl arvutis, kuhu ma enne poolt kaheksat esmaspäeva hommikul sisse ei saa, ja vaja on neid Eestis teisipäeval kell kaksteist. Nii et ühesõnaga ükski vabandus arvesse ei lähe, isegi kui kaastöötaja lubas DHL-i arve kinni maksta. Huvitav, palju maksab kullerpost?
Selles valguses tõlgendan tänast unenägu oma viimatisest õpinguajast ja sellest, kuidas olime tuntud õiguskeele spetsialisti ML seminaris (ML oli kasvatanud habeme) ja ei osanud ta mõtteid lugeda nagu muistegi, halva endena.
Pärastlõunal jalutuskäik vallakeskusse, et teada saada, millal on lahti postkontor – 8.00 kuni lõunani ja õhtul kuni 17.15. Kõnnin läbi kohalike linnusevaremete juurest, kuhu pidavat aasta läbi olema vaba sissepääs, aga ei leia sissekäiku üles. Eks mõni teine kord uuri paremini. Põikan enne kiirteesilda vasakule, kus on kodulooline loodusrada. Saan teabetahvlitelt teada palju huvitavat:
- et kõnealune rada on muistne Rooma maantee;
- et mu korterist umbes 200 m kaugusel oli üle 500 aasta (hiljemalt 1277 kuni 1795) võllamägi;
- ja et asumis olev 9. mai 1944 tänav ei ole trükiviga (nagu ma esti arvasin), vaid mälestab esimest [ameeriklaste?] pommirünnakut asumi servas olevale kaubajaamale, mille pommitamistel sai asumis kokku 34 inimest surma, kuigi tollal olid praeguse asumi asemel peamiselt põllud (ja kohe edasi Ilutee linnaosas sai pommirünnakutes otsa kokku 138 inimest).
17.3.06
R, 45. päev: org
Hommikul vara Eesti konsulaati. Ausalt öeldes ei tule mulle pähegi, et konsulaadis võidaks eesti keelt mitte osata. Uksele tuleb vastu keegi tädi, kellelt ma küsin sulaselges eesti keeles: "Eesti konsulaat...?", ja et tema vastus sellele on "oui, oui," satun ma segadusse, sest mulle ei tule meelde, kuidas võiks olla üheski teises keeles kaastunderaamat. Seisame umbes viis sekundit tummalt. Siis tädi küsib midagi, milles kuulen iidset ladina tüve scrib-, vastan omakorda "oui, oui," ja mind juhatatakse kõrvaltuppa.
Raske tammise ukse tagant avaneb efektne vaatepilt (juba efekti pärast sobib see lahkunu olemusega toredasti) – keset tuba on suur laud, sellel püstraamis Lennart Mere pilt musta triibuga nurgal ning eluaastatega. Ees mustakaaneline, käsitsi valmistatud paberist lehtedega raamat ja must geelpliiats. Vaatepilt pühib peast mõtted, mida ma eilsest saati peas hoolsalt ritta olen seadnud. Üks asi on mõelda, aga teine asi on need paberile panna (parandusteta ja loetava käekirjaga, mis ülesannet veelgi raskendab). Ühelt poolt selline suurkuju ja teiselt poolt mina oma mälestuskilluga, kuidas Meri 1991. aastal mu kätt surus ja soovis edu õpinguteks võõrsil, mis vältasid kokku kümme aastat ja andsid väga palju. Ja samuti oli Mere kirjutatud ju "Hõbevalgem", mis murdeeas loetuna mu mõtteviisi muutis ja pani uhkust tundma selle üle, et olen eestlane. Küllap see on mu elu enim mõjutanud raamat üldse. Kui tudengipõves olime valmis saanud "Kalevipoja" lintilugemise ja selle tähistamisel arutasime, mis raamat järgmiseks etteloetuna jäädvustada, siis oli mu ettepanekul "Hõbevalgem" kõne all ja ma tegin isegi veidi eeltööd hinnates, kui kaua see kestaks.
Ja muidugi Mere ilusa eesti keele taotlus, millega olen püüdnud oma ametitegevuses kaasa minna. Aga mul on veel väga pikk tee areneda.
Mul lastakse rahus kirjutada ning kui valmis saan, pliiatsi raamatu kõrvale lauale panen ja leides, et mu kirjaread on tegelikult ju õige õõnsad, astun toast välja kargesse hommikusse ja otsustan, et lähen sealt edasi jala, alt orust läbi. Linnulennul on tööle umbes 1,1 km, aga teekonnaks kulub ligi pool tundi. Linna poolt umbes 60 m alla ja teiselt poolt umbes 75 m üles. Higi võtab igatahes lahti. Kirikmäe nõlval keerutab serpentiin üespoole ei rohkem ega vähem kui viis korda. Küll on kahju, et majja alumiselt korruselt (–6) sisse ei saa ja tuleb ikka ülespoole rühkida. Saan päeval teada, et eesti kolleeg M olevat vanasti elanud all orus ja käinud tööl jala – hommikul mäkke, õhtul orgu.
Ka täna saan targemaks. Nimelt olin kodust reisile minema hakates rippinud kõvakettale enamiku mu lemmikplaatidest, aga seadusekuuleka inimesena pannud neile peale kopikaitse. No ja neid lugusid saab küll raadiosse kopeerida ja raadio isegi näitab, et need on laaditud, aga lihtsalt ei mängi! Tuleb järgmine kord uuesti võtta.
Päeval lõunatamas käies on sööklas erakordselt vaikne, aga on ju reede, kõik kuhugi on läinud.
Õhtul sõidan korteri lähedale poodi ja saan uue lingvistilise elamuse selle erakordselt umbprantsuskeelsete teenindajatega asustatud pileti- ja suitsuletis, sest soovin jälle osta telefonikaarti. Seekord valin oma ohvriks ühe nooremapoolse teenindaja ja küsin viisakalt:
"Hello, could I have a telephone card please?"
Teenindaja vastab midagi, mis oleks, kui ta oleks Fawlty Towersi hispaanlane Manuel, "Qué?"
Vahetan keelt: "Eine Telefon-Karte?"
Teenindaja näkku ilmub kauge, aga ähmane äratundmine. Panen tema kõnes tähele sõna récharge ja kui ta midagi küsib, siis vastan juba kolmandas keeles: "Oui, oui," ja lisan juurde arvsõna quarante, mis, nagu ma nüüd juba ligi kaks nädalat tean, tähendab prantsuse keeles neljakümmet. Saan oma kaardi, õigemini kassatšeki moodi lipaka.
Poest söögikraami (näen ja haistan ära ka kaks kohalikku joodikut, mul on tunne, et olen neist ühte samas poes juba näinud) ja siis tore jalutuskäik musträstaste sidina saatel korteri poole. Kõrgmäe kirikust möödudes ehmatan jälle, kui see veerandtundi lööb. Võib-olla on selle küljes parema ehmatavuse saavutamiseks liikumisandur.
Raske tammise ukse tagant avaneb efektne vaatepilt (juba efekti pärast sobib see lahkunu olemusega toredasti) – keset tuba on suur laud, sellel püstraamis Lennart Mere pilt musta triibuga nurgal ning eluaastatega. Ees mustakaaneline, käsitsi valmistatud paberist lehtedega raamat ja must geelpliiats. Vaatepilt pühib peast mõtted, mida ma eilsest saati peas hoolsalt ritta olen seadnud. Üks asi on mõelda, aga teine asi on need paberile panna (parandusteta ja loetava käekirjaga, mis ülesannet veelgi raskendab). Ühelt poolt selline suurkuju ja teiselt poolt mina oma mälestuskilluga, kuidas Meri 1991. aastal mu kätt surus ja soovis edu õpinguteks võõrsil, mis vältasid kokku kümme aastat ja andsid väga palju. Ja samuti oli Mere kirjutatud ju "Hõbevalgem", mis murdeeas loetuna mu mõtteviisi muutis ja pani uhkust tundma selle üle, et olen eestlane. Küllap see on mu elu enim mõjutanud raamat üldse. Kui tudengipõves olime valmis saanud "Kalevipoja" lintilugemise ja selle tähistamisel arutasime, mis raamat järgmiseks etteloetuna jäädvustada, siis oli mu ettepanekul "Hõbevalgem" kõne all ja ma tegin isegi veidi eeltööd hinnates, kui kaua see kestaks.
Ja muidugi Mere ilusa eesti keele taotlus, millega olen püüdnud oma ametitegevuses kaasa minna. Aga mul on veel väga pikk tee areneda.
Mul lastakse rahus kirjutada ning kui valmis saan, pliiatsi raamatu kõrvale lauale panen ja leides, et mu kirjaread on tegelikult ju õige õõnsad, astun toast välja kargesse hommikusse ja otsustan, et lähen sealt edasi jala, alt orust läbi. Linnulennul on tööle umbes 1,1 km, aga teekonnaks kulub ligi pool tundi. Linna poolt umbes 60 m alla ja teiselt poolt umbes 75 m üles. Higi võtab igatahes lahti. Kirikmäe nõlval keerutab serpentiin üespoole ei rohkem ega vähem kui viis korda. Küll on kahju, et majja alumiselt korruselt (–6) sisse ei saa ja tuleb ikka ülespoole rühkida. Saan päeval teada, et eesti kolleeg M olevat vanasti elanud all orus ja käinud tööl jala – hommikul mäkke, õhtul orgu.
Ka täna saan targemaks. Nimelt olin kodust reisile minema hakates rippinud kõvakettale enamiku mu lemmikplaatidest, aga seadusekuuleka inimesena pannud neile peale kopikaitse. No ja neid lugusid saab küll raadiosse kopeerida ja raadio isegi näitab, et need on laaditud, aga lihtsalt ei mängi! Tuleb järgmine kord uuesti võtta.
Päeval lõunatamas käies on sööklas erakordselt vaikne, aga on ju reede, kõik kuhugi on läinud.
Õhtul sõidan korteri lähedale poodi ja saan uue lingvistilise elamuse selle erakordselt umbprantsuskeelsete teenindajatega asustatud pileti- ja suitsuletis, sest soovin jälle osta telefonikaarti. Seekord valin oma ohvriks ühe nooremapoolse teenindaja ja küsin viisakalt:
"Hello, could I have a telephone card please?"
Teenindaja vastab midagi, mis oleks, kui ta oleks Fawlty Towersi hispaanlane Manuel, "Qué?"
Vahetan keelt: "Eine Telefon-Karte?"
Teenindaja näkku ilmub kauge, aga ähmane äratundmine. Panen tema kõnes tähele sõna récharge ja kui ta midagi küsib, siis vastan juba kolmandas keeles: "Oui, oui," ja lisan juurde arvsõna quarante, mis, nagu ma nüüd juba ligi kaks nädalat tean, tähendab prantsuse keeles neljakümmet. Saan oma kaardi, õigemini kassatšeki moodi lipaka.
Poest söögikraami (näen ja haistan ära ka kaks kohalikku joodikut, mul on tunne, et olen neist ühte samas poes juba näinud) ja siis tore jalutuskäik musträstaste sidina saatel korteri poole. Kõrgmäe kirikust möödudes ehmatan jälle, kui see veerandtundi lööb. Võib-olla on selle küljes parema ehmatavuse saavutamiseks liikumisandur.
16.3.06
N, 44. päev: tora-tora
Hommikukohvil kõrvalmaja kohvikus koos eesti kolleegidega. Seltskonnaga liituvad peaaegu kõik soome kolleegid ja saame teada, kuidas soome kolleeg J, kes tavaliselt pargib maja ette, olevat üleeile tööle hiljaks jäänud, sest ta ei julgenud oma autot suurhertsogi auto kõrvale parkida ja parkimiskohta otsides sai kell liiga palju.
Õhtul rändan poodi plaaniga osta omale tolmuimeja, aga see plaan jääb viimasel hetkel siiski katki (asendub kaaluga). Kõnnin toidupoodi ja seisatan uuesti DVD-riiuli juures. Seekord täieneb mu kogu poole võrra. Filmiks on USA-Jaapani ühisfilm Tora! Tora! Tora! (1970), mille täpsus on kohati väidetavalt lausa dokumentaalfilmilik. See on esimene DVD, mille arvuti peaaegu korralikult ette mängib (paari sekundi takka kostvate krõpsudega harjub ära). Võrreldes samast teemast jutustava Pearl Harboriga on see nagu öö ja päev – Tora! on nagu päev ja Pearl Harbor on nagu öö, naisterahvaste kinnomeelitamiseks läila ja poliitilise korrektsuse saavutamiseks sedavõrd nügitud, et kogu filmis näiteks ei tee keegi ühtki suitsu (kuigi jutustab 1941. aastast). Toras on üks tumeda nahavärviga inimene siiski olemas, aga ta on ekraanil kahe võttega kokku napi kümme sekundit ja saab siis surma. Sel ajal tehti lennukitega stseenid ikka lennukitega, mitte arvutis, ja filmis näeb ehtsat võtet, kuidas suur pommitaja B-17 teeb hädamaandumise ühele rattale (sest teine ratas ei tulnud maandumisel välja) ning kuidas mööda lennuvälja ruleeriv lennukimakett juhitavuse kaotab ja vales kohas plahvatab ning kaskadöörid elu eest põgenevad. Ning Jaapani filmimeeskond oli ehitanud lahingulaeva elusuuruses maketi. Kuuldavasti jooksnud 1970. aastal film USAs tühjadele ja Jaapanis täissaalidele.
Õhtul rändan poodi plaaniga osta omale tolmuimeja, aga see plaan jääb viimasel hetkel siiski katki (asendub kaaluga). Kõnnin toidupoodi ja seisatan uuesti DVD-riiuli juures. Seekord täieneb mu kogu poole võrra. Filmiks on USA-Jaapani ühisfilm Tora! Tora! Tora! (1970), mille täpsus on kohati väidetavalt lausa dokumentaalfilmilik. See on esimene DVD, mille arvuti peaaegu korralikult ette mängib (paari sekundi takka kostvate krõpsudega harjub ära). Võrreldes samast teemast jutustava Pearl Harboriga on see nagu öö ja päev – Tora! on nagu päev ja Pearl Harbor on nagu öö, naisterahvaste kinnomeelitamiseks läila ja poliitilise korrektsuse saavutamiseks sedavõrd nügitud, et kogu filmis näiteks ei tee keegi ühtki suitsu (kuigi jutustab 1941. aastast). Toras on üks tumeda nahavärviga inimene siiski olemas, aga ta on ekraanil kahe võttega kokku napi kümme sekundit ja saab siis surma. Sel ajal tehti lennukitega stseenid ikka lennukitega, mitte arvutis, ja filmis näeb ehtsat võtet, kuidas suur pommitaja B-17 teeb hädamaandumise ühele rattale (sest teine ratas ei tulnud maandumisel välja) ning kuidas mööda lennuvälja ruleeriv lennukimakett juhitavuse kaotab ja vales kohas plahvatab ning kaskadöörid elu eest põgenevad. Ning Jaapani filmimeeskond oli ehitanud lahingulaeva elusuuruses maketi. Kuuldavasti jooksnud 1970. aastal film USAs tühjadele ja Jaapanis täissaalidele.
15.3.06
K, 43. päev: lennukilood, raadio
Hommikukohvil kõrvalmaja kohvikus koos sloveeni kolleegi N-ga ja tšehhi kolleegi H-ga. N räägib oma kodumail käigust eelmisel nädalal, kui Austria lennuk läks lennu ajal põlema, reisijateruum oli suitsu täis ja keegi midagi reisijatele ei öelnud – lendurid ilmselt olid ametis tulekustutinuppude vajutamisega ja lennusaatja oli ilmselt nurgas palvetamas. Lennuk olevat pärast maandumist tund aega maas paigal olnud ja alles siis lennujaamani sõitnud. Ja kõigil olnud rõõmus meel, et ellu ja terveks jäivad. — Lauda ühineb veel paar kolleegi. Iiri kolleeg G jutustab oma põnevast koolipõvest katoliku koolis ja viitab preestri koduabilisest rääkides iiri naljasarja Father Ted tegelasele Mrs. Doyle'ile. Ma olen lauast ainuke teine, kes on Father Ted'i näinud. (Kui tahate teada, mis on mu lemmikosa, siis muidugi osa A Song for Ireland, kus nad esitavad Iirimaa eurolauluks laulu My Lovely Horse.)
Õhtul ostan omale uue kuukaardi ja teen teise katse minna raadiopoodi. Seisan leti ees müüjaid põrnitsedes umbes kümme minutit, kuni nad suvatsevad oma paberitöö ja telefoniga lobisemise lõpetada ja klientidega tegeleda. Arvatavasti saab umbes minuealine müüja aru mitte niivõrd minu sõnadest kui margi- ja mudelinimetusest. Ta kõnnib riiulini, osutab näpuga ja ilmselt küsib, kas see. Vastan, et jah.
Et samas lähedal oli toidupood, käin sealt läbi ja peale hambaaluse ostan igaks juhuks ka kaks AAA-akut, et neid hea kasutada, kui raadio komplektis olev patarei tühjaks saab. Jõuan siis korterisse ja tahan raadiole hääled sisse panna, aga selgub, et toho pele, komplektis patareid ei olegi. Ja akud on ostes teatavasti tühjad. No pistan need pooleks tunniks laadima (laenguga on selline lugu, et alguses läheb jube ruttu ja pärast üha aeglasemalt); loodetavasti ei teki NiMH-akudes mäluefekti (kodus käies peab akud suure laaduriga igaks juhuks ära taastama). Saan mängima. Kasutusjuhend on hiinainglise keeles, on naljakas, aga mitte kuigi ülevaatlik. Leian, et mu korteris kuuleb selgelt ainult viit raadiojaama.
Õhtul ostan omale uue kuukaardi ja teen teise katse minna raadiopoodi. Seisan leti ees müüjaid põrnitsedes umbes kümme minutit, kuni nad suvatsevad oma paberitöö ja telefoniga lobisemise lõpetada ja klientidega tegeleda. Arvatavasti saab umbes minuealine müüja aru mitte niivõrd minu sõnadest kui margi- ja mudelinimetusest. Ta kõnnib riiulini, osutab näpuga ja ilmselt küsib, kas see. Vastan, et jah.
Et samas lähedal oli toidupood, käin sealt läbi ja peale hambaaluse ostan igaks juhuks ka kaks AAA-akut, et neid hea kasutada, kui raadio komplektis olev patarei tühjaks saab. Jõuan siis korterisse ja tahan raadiole hääled sisse panna, aga selgub, et toho pele, komplektis patareid ei olegi. Ja akud on ostes teatavasti tühjad. No pistan need pooleks tunniks laadima (laenguga on selline lugu, et alguses läheb jube ruttu ja pärast üha aeglasemalt); loodetavasti ei teki NiMH-akudes mäluefekti (kodus käies peab akud suure laaduriga igaks juhuks ära taastama). Saan mängima. Kasutusjuhend on hiinainglise keeles, on naljakas, aga mitte kuigi ülevaatlik. Leian, et mu korteris kuuleb selgelt ainult viit raadiojaama.
14.3.06
T, 42. päev: in memoriam
Tööle jõudes näen juba eemalt, et ukse ees pargib must luksauto, selle kõrval politseiauto, ja musta auto numbrimärgil on numbrite-tähtede asemel hertsogikroon. Maja saalis, restoranis ja kohvikuski käib mingi investorite kongress ja ilmselt on keegi suurhertsogliku perekonna liige tulnud seda avama (nad on linnas, nagu näitab lipp lossi tornis, mis paistab mu kontoriaknasse).
Siis jõuab minuni uudis, et Lennart Meri on surnud (kuuldavasti esimene kord, kui Eesti riigijuht sureb Eestis, tulemas on esimesed riiklikud matused). Inimesed kirjutavad lehtedele oma mälestuskilde. Toredad mälestused.
Õhtul on, nagu teisipäeviti ikka, palju tööd ning olen kohal umbes veerand kaheksani ja sõidan otse korterisse.
Elu veereb nagu ratas. Me peame olema nagu ühe käe kaks sõrme. Vahel on sada rohkem kui tuhat. — Lennart Mere 1992. aasta valimisprogramm Ivan Orava mälestuste järgi.
Siis jõuab minuni uudis, et Lennart Meri on surnud (kuuldavasti esimene kord, kui Eesti riigijuht sureb Eestis, tulemas on esimesed riiklikud matused). Inimesed kirjutavad lehtedele oma mälestuskilde. Toredad mälestused.
Õhtul on, nagu teisipäeviti ikka, palju tööd ning olen kohal umbes veerand kaheksani ja sõidan otse korterisse.
Elu veereb nagu ratas. Me peame olema nagu ühe käe kaks sõrme. Vahel on sada rohkem kui tuhat. — Lennart Mere 1992. aasta valimisprogramm Ivan Orava mälestuste järgi.
13.3.06
E, 41. päev: kükktants
Hommikul prantsuse keel. Vaheajal kurdab minuga sama alma materi vilistlane K, et nende perest tulnud siiamaale tööle kõigepealt tema naine, siis tema ise ja alustas tööd Euroopa heaks aasta hiljem. Aga see aastane elamine tähendab ühtlasi seda, et ta on personaliosakonna silmis kohalik ja jääb sedasi ilma igatsustasust ja kojusõitudele antavast kuuest lisapuhkusepäevast. See teeb talle tõeliselt meelehärmi. Võrdlen seda mõttes perekondlike muredega, mida mul endal on tulnud viimase paari nädala jooksul läbi elada (ja millest ma siin mõistagi kirjutada ei saa; kes teab, see teab), ning kadestan.
JMO-maja tavaliselt rahva- ja kärarohkes sööklas on silmatorkavalt palju tumedas ülikonnas härrasid ja tähelepanuväärselt mitu inimest räägivad vene keeles.
NHE-maja korruse +1 liftiesist koridori, kuhu ma satun nüüd, kui ma liigun tööl üles-alla ainult trepist, vaid vetsus käies, on täis kola ja askeldavaid tehnikuid. Nagu paistab, panevad nad üles teleülekandeseadmeid.
Kuigi elamine ilma Internetita ja ilma töötava wapita/GPRS-ita on võimalik (sest olulised uudised tulevad kohale niikuinii ja kas muud ikka on olulised?), on saanud küpseks plaan hankida omale raadio. Kõnnin kella kuueks kesklinna ja sisenen kell 18.07 raadiopoodi, kus on meelepärane mudel sooduspakkumises, aga üks müüjatest hakkab kätega vehkima ning tunnen ta prantsuskeelsete rahvaste vahelise suhtlemise keeles ära sõnad musjöö ja fermée. No ju siis nad panid kinni kuuest, kuigi ega muidugi seda ukse peal kirjas ei ole.
Söögipoes uurin korraks DVD-riiulit ja hangin sealt allveelaevafilmi K-19 Widowmaker, kahekordistades nõnda oma allveelaeva- ja üldse DVD-kogu. Paraku ei soovi läpakas plaati korralikult esitada, nimelt ei tule mingi triki ega programmiga kuuldavale mitte piuksugi. Aga pole viga, plaadil on ka kurtidele mõeldud subtiitrid, mis ütlevad, millal kõlab kurb ja millal heroiline muusika. Aga umbes kahe kolmandiku peal jääb plaat seisma ega lähe enam edasi. — K-19 on tähelepanuväärne selle poolest, et selles mängib allveelaeva (nii väljast kui seest) Vene allveelaev K-77, mis oli 1994–1998 Helsingis uudistada ja millel ma olen isegi torni roninud, kui valvur kõrvale vaatas. Üldiselt on film lame, Vene madrused tantsivad kükktantsu ning alati on selge, kes järgmiseks surma saab – täpselt nagu mu üle-eelmises töökohas oli alati selge, kes järgmiseks lahkub.
JMO-maja tavaliselt rahva- ja kärarohkes sööklas on silmatorkavalt palju tumedas ülikonnas härrasid ja tähelepanuväärselt mitu inimest räägivad vene keeles.
NHE-maja korruse +1 liftiesist koridori, kuhu ma satun nüüd, kui ma liigun tööl üles-alla ainult trepist, vaid vetsus käies, on täis kola ja askeldavaid tehnikuid. Nagu paistab, panevad nad üles teleülekandeseadmeid.
Kuigi elamine ilma Internetita ja ilma töötava wapita/GPRS-ita on võimalik (sest olulised uudised tulevad kohale niikuinii ja kas muud ikka on olulised?), on saanud küpseks plaan hankida omale raadio. Kõnnin kella kuueks kesklinna ja sisenen kell 18.07 raadiopoodi, kus on meelepärane mudel sooduspakkumises, aga üks müüjatest hakkab kätega vehkima ning tunnen ta prantsuskeelsete rahvaste vahelise suhtlemise keeles ära sõnad musjöö ja fermée. No ju siis nad panid kinni kuuest, kuigi ega muidugi seda ukse peal kirjas ei ole.
Söögipoes uurin korraks DVD-riiulit ja hangin sealt allveelaevafilmi K-19 Widowmaker, kahekordistades nõnda oma allveelaeva- ja üldse DVD-kogu. Paraku ei soovi läpakas plaati korralikult esitada, nimelt ei tule mingi triki ega programmiga kuuldavale mitte piuksugi. Aga pole viga, plaadil on ka kurtidele mõeldud subtiitrid, mis ütlevad, millal kõlab kurb ja millal heroiline muusika. Aga umbes kahe kolmandiku peal jääb plaat seisma ega lähe enam edasi. — K-19 on tähelepanuväärne selle poolest, et selles mängib allveelaeva (nii väljast kui seest) Vene allveelaev K-77, mis oli 1994–1998 Helsingis uudistada ja millel ma olen isegi torni roninud, kui valvur kõrvale vaatas. Üldiselt on film lame, Vene madrused tantsivad kükktantsu ning alati on selge, kes järgmiseks surma saab – täpselt nagu mu üle-eelmises töökohas oli alati selge, kes järgmiseks lahkub.
12.3.06
P, 40. päev: Sturmovik
Ilmselt pole vaja täpsustada, et suur osa tänasest päevast on kulunud õppides vanaaegsete lennukite juhtimise keerukat kunsti (eriti kui selleks on kasutada vaid arvuti noolenupud).
11.3.06
L, 39. päev: Saksamaal
Käin koos kolleegi R-ga tema kutsel Saksamaal poes.
Sõit kolleegi küüdis on oodatust rahulikum, eriti teravaid elamusi ei paku, kui mitte arvestada seda, et sinna isegi Lääne-Euroopa kliimat arvestavas talvejopes hästi ei mahu. Elu ilusaimad hetked jooksevad silme eest läbi ainult kaks korda – kui minnes vedeleb kiirteel umbes pool auto esispoilerist ning kui tagasiteel kitsal maanteel otsustab kolleeg kihutada mööda vänderdavast eessõitjast ja äkki tuleb ohutussaar. Saksamaa kiirteel, kus siinmaise kiirtee piirkiirus 130 km/h on soovituslik kiirus, hirmu eriti ei ole, sest kolleegi auto ei liigugi nii kiiresti, eriti ülesmäge.
Ja et ma ei ole varem Saksamaal käinud (üle lennanud küll palju kordi, enamasti pilves ilmaga, nii et ainsad Saksamaa kohad, mida ma õhust kindla peale ära tundsin, olid Kieli kanal ja Usedomi saare Peenemünde-poolne ots; ning kord isegi rongiga ühest Saksamaa nukast peatumata läbi sõitnud), saab esimeseks kohaks, kus mu jalg Saksamaad puutub, T. linnakese suure mööblipoe Möbelgruben parkla.
Lüürilise kõrvalepõikena mainitagu, et riigid, mille pinda on mu jalg esimest korda puutunud mujal kui jaamades, sadamates, lennuväjadel ja hotelliparklates, on Läti (esimene kontakt oli piirioja Läti-poolne kallas Paganamaal ning mu esimese Lätis-käigu pikkus oli neli sammu ja kestus umbes kolm sekundit) ning Leedu ja Tšehhi (bensujaamade kempsu ees).
Saksamaal on tore, kõik räägivad saksa keelt, kõik sildid on saksa keeles, betoonsilla alla on kirjutatud plakatite kleepimise keeld täpselt sama kirjaga nagu nad sõja ajal lennukitele kirjutasid, kuhu tohtis ja kuhu ei tohtinud astuda. Mõned asjad lihtsalt ei muutu.
Saan omale lõpuks madratsi, mis on tore, sest kaua ma ikka paljaste lippide ehk nagu redeli peal magan (fakiire palun mitte meenutada, sest mul oli külje all ikkagi Vene laenatud kummimadrats ühes vahelduva hulga õhuga ja kolmeks keeratud tekk koos tekikotiga). Siis siirdume järgmisse poodi sada meetrit eemal, mis meenutab mulle tugevasti Ehituse ABC-d, ainult selle vahega, et ruumi on vähem ja müüjatega ei ole suhtlemisel keelebarjääri. Poe ampluaa on ehitusmaterjalidest ja tööriistadest siiski veidi laiem, sisaldades ka jalg- ja mootorrattaid, aiakaupu ja lemmikloomi. On ka [vanade] arvutimängude nurk, kust täieneb minu tagasihoidlik kollektsioon lennuimitaatori Il-2 Sturmovik koguga (kõik kolm osa; eriti pakub mulle huvi II osa, sest seal on ka neli vana Saksa reaktiivlennukit).
Ja seejärel algab linnaekskursioon. Kolleeg on arvamusel, et ma pean tingimata ära nägema T. linnakese kõik Rooma-aegsed varemed (aga paraku olnud, nagu ma ühel muistisel 1 € eest giidautomaadist kuulda saan, T. meie ajaarvamise alguse üks Rooma riigi neljast pealinnast). — Amfiteatrist tilgub igalt poolt vesi läbi ja selle areeni all on koguni midagi reservuaari taolist. Kui sinna sisenen, seisab trepil üks hirmunud noorsand, kes mult ameerika aktsendiga küsib, kas ma inglise keelt räägin ja talle ütleksin, mis trepi kõrvale samba peale on kirjutatud. Seal seisab, et ärge teerajast kõrvale astuge (külma vette, eks ole...).
Ja siis järgmisele muistisele, mis on kolekülmad (sest mul jäid sall ja kindad autosse) keiserlikud termid. Seal on nii külm, et üksteise järel annavad otsad kolm paari leelispatareisid ja nõndaks saan teha ainult paar pilti. Selgub, et termide all olevasse käigurägastikku (kuhu ma valest otsast sisse satun) lastakse koos giidiga, aga ega tegelikult seal mingit eksimise ohtu pole, kui vähegi suunataju olemas.
T. linnakeses on laupäev vilgas, mitte nagu siinmaal, kus laupäeval on tänavad tühjad, sest kõik on naaberriikides ostlemas. Rahvast on liikvel üsna palju.
Siis arvab R, et ma pean tingimata nägema ära ka Karl Marxi sünnimaja. Küsin igaks juhuks üle, kas jutt on habemikust või mõnest filminäitlejast. Maja küljes on aga tahvel ja sellel suure habemiku nägu. Muidu kena maja.
Järgmine (ja kuuldavasti ka viimane) vaatamisväärsus on Rooma-aegne Must värav, mille ladina nimi on praegusajal poliitiliselt ebakorrektne Porta Nigra. Aga tee selleni viib õnneks mööda odavraamatupoest, mille ees on lauad riiulitega. Ja seal hakkab silma paljugi sirvimisväärset.
Musta värava juures paistab, et sinna saab ka sisse ja üles, aga kui kolleeg mu käest küsib, kas ma tahan sinna minna, ütlen, et ei, sest seal on ilmselt ka väga külm. Läheme kuhugi sooja. Selleks osutub jäätisekohvik, mida loomulikult peavad itaallased, loomulikult oma itaalialiku teenindustempoga, ja mille tagaosas loomulikult koguneb peaaegu selline seltskond nagu maffiafilmis.
Ainus soe söök menüüs on pannkoogid, mis tuuakse ette sellise vahega, et kolleeg arvab, et neil on nende tegemiseks vist üksainus väike ahi, ja mina lisan, et vahest ka serveerimiseks üksainus taldrik.
Siis tahab kolleeg osta oma pihuarvutile mingit lisapulka ja siseneb ühte kaubamajja (Saksamaal on need, näe olemas, siinmaal mitte). Aga et ennist nähtud paljulubav raamatupood on otse selle vastas, lähen mina sinna sisse, sügavale sisse.
Ja minu ootused ei peta mind! Poes on mulle huvipakkuvaid raamatuid umbes kümme riiulimeetrit. Mitu eriti esil olevaist on mul tänu Saksa veebiraamatupoodidele kodus olemas ja isegi läbi loetud. Oo seda raamaturikkust! (kusjuures see oli üsna väike pood, linnas oli vähemalt kaks suuremat veel), aga teisalt inimese kande- ja eriti ostuvõimel on piir.
Kolleegil läheb kaubamajas kokkulepitust umbes 20 minutit kauem aega ja leian endamisi, et küllap nurgal saksofoni piinav tänavamuusik kogub raha oma depressiooni ravimiseks. Kogu selle 20 minuti jooksul esitab ta ainult ühe loo, mis ei ole ahastav.
Siis kõnnime tagasi auto suunas, mõõda veel ühest Rooma muistisest, basiilikast, mis peab suures osas olema sõjajärgne taastus, sest see pommitati 1944. a augustis põhjalikult katki (Jörg Friedrich teab oma koleraamatus Der Brand: Deutschland im Bombenkrieg 1940–1945 kirjutada, et üks Ameerika 8. lennuväe eskadron ei leidnud ilma tõttu üles Prantsusmaal sihtmärgiks olnud Saksa kasarmuid ja heitis oma koormad varusihtmärgile, T. linnakesele; ja muidugi saabus kurikuulusa Transport Offensive raames ükskord (1944. aasta detsembris) ka T. tunnike: seal said tümitada kõik Saksamaa lääneosa linnad, kus oli raudteejaam; lõppkokkuvõttes hävis linnas kolmandik elamispinnast). Samas nurga taga on nn Kadrioru loss ja selle ees pargikeses toredasti samblikega kaetud kujud. Kahjuks ei õnnestu teha pilti kollaste samblikukulmudega ja samblikutäpilise habemega kujust, sest fotoka viimased patareid annavad otsad ega soostu andma voolu isegi pärast peos soojendamist.
Tagasitee kulgeb mu vaikseks rõõmuks mõõda selle jõe kallast, mis on andnud nime ühele mu lemmikveinile ja mis Edgar V. Saksa arvates tuleb soomeugri nimest Maaselja (nagu tema teada tuli Iirimaa ladinakeelne nimi Hibernia soomeugri nimest Hiiesaar jne).
Jõuan oma kandamiga kuidagi korterisse, madratsirull kaenlas ja kott muu kraamiga näpu otsas. Rull kipub maha vajuma ja sellega on paras võimlemine. Toas lõikan madratsi kileümbrise lahti ja paari sekundi jooksul kasvab sinna kokkusurutud madrats iseenesest täismõõtu. Oh mis tore on magada madratsil (isegi kui see on ainult vahtkummist) ja mitte enam lippidel!
Sõit kolleegi küüdis on oodatust rahulikum, eriti teravaid elamusi ei paku, kui mitte arvestada seda, et sinna isegi Lääne-Euroopa kliimat arvestavas talvejopes hästi ei mahu. Elu ilusaimad hetked jooksevad silme eest läbi ainult kaks korda – kui minnes vedeleb kiirteel umbes pool auto esispoilerist ning kui tagasiteel kitsal maanteel otsustab kolleeg kihutada mööda vänderdavast eessõitjast ja äkki tuleb ohutussaar. Saksamaa kiirteel, kus siinmaise kiirtee piirkiirus 130 km/h on soovituslik kiirus, hirmu eriti ei ole, sest kolleegi auto ei liigugi nii kiiresti, eriti ülesmäge.
Ja et ma ei ole varem Saksamaal käinud (üle lennanud küll palju kordi, enamasti pilves ilmaga, nii et ainsad Saksamaa kohad, mida ma õhust kindla peale ära tundsin, olid Kieli kanal ja Usedomi saare Peenemünde-poolne ots; ning kord isegi rongiga ühest Saksamaa nukast peatumata läbi sõitnud), saab esimeseks kohaks, kus mu jalg Saksamaad puutub, T. linnakese suure mööblipoe Möbelgruben parkla.
Lüürilise kõrvalepõikena mainitagu, et riigid, mille pinda on mu jalg esimest korda puutunud mujal kui jaamades, sadamates, lennuväjadel ja hotelliparklates, on Läti (esimene kontakt oli piirioja Läti-poolne kallas Paganamaal ning mu esimese Lätis-käigu pikkus oli neli sammu ja kestus umbes kolm sekundit) ning Leedu ja Tšehhi (bensujaamade kempsu ees).
Saksamaal on tore, kõik räägivad saksa keelt, kõik sildid on saksa keeles, betoonsilla alla on kirjutatud plakatite kleepimise keeld täpselt sama kirjaga nagu nad sõja ajal lennukitele kirjutasid, kuhu tohtis ja kuhu ei tohtinud astuda. Mõned asjad lihtsalt ei muutu.
Saan omale lõpuks madratsi, mis on tore, sest kaua ma ikka paljaste lippide ehk nagu redeli peal magan (fakiire palun mitte meenutada, sest mul oli külje all ikkagi Vene laenatud kummimadrats ühes vahelduva hulga õhuga ja kolmeks keeratud tekk koos tekikotiga). Siis siirdume järgmisse poodi sada meetrit eemal, mis meenutab mulle tugevasti Ehituse ABC-d, ainult selle vahega, et ruumi on vähem ja müüjatega ei ole suhtlemisel keelebarjääri. Poe ampluaa on ehitusmaterjalidest ja tööriistadest siiski veidi laiem, sisaldades ka jalg- ja mootorrattaid, aiakaupu ja lemmikloomi. On ka [vanade] arvutimängude nurk, kust täieneb minu tagasihoidlik kollektsioon lennuimitaatori Il-2 Sturmovik koguga (kõik kolm osa; eriti pakub mulle huvi II osa, sest seal on ka neli vana Saksa reaktiivlennukit).
Ja seejärel algab linnaekskursioon. Kolleeg on arvamusel, et ma pean tingimata ära nägema T. linnakese kõik Rooma-aegsed varemed (aga paraku olnud, nagu ma ühel muistisel 1 € eest giidautomaadist kuulda saan, T. meie ajaarvamise alguse üks Rooma riigi neljast pealinnast). — Amfiteatrist tilgub igalt poolt vesi läbi ja selle areeni all on koguni midagi reservuaari taolist. Kui sinna sisenen, seisab trepil üks hirmunud noorsand, kes mult ameerika aktsendiga küsib, kas ma inglise keelt räägin ja talle ütleksin, mis trepi kõrvale samba peale on kirjutatud. Seal seisab, et ärge teerajast kõrvale astuge (külma vette, eks ole...).
Ja siis järgmisele muistisele, mis on kolekülmad (sest mul jäid sall ja kindad autosse) keiserlikud termid. Seal on nii külm, et üksteise järel annavad otsad kolm paari leelispatareisid ja nõndaks saan teha ainult paar pilti. Selgub, et termide all olevasse käigurägastikku (kuhu ma valest otsast sisse satun) lastakse koos giidiga, aga ega tegelikult seal mingit eksimise ohtu pole, kui vähegi suunataju olemas.
T. linnakeses on laupäev vilgas, mitte nagu siinmaal, kus laupäeval on tänavad tühjad, sest kõik on naaberriikides ostlemas. Rahvast on liikvel üsna palju.
Siis arvab R, et ma pean tingimata nägema ära ka Karl Marxi sünnimaja. Küsin igaks juhuks üle, kas jutt on habemikust või mõnest filminäitlejast. Maja küljes on aga tahvel ja sellel suure habemiku nägu. Muidu kena maja.
Järgmine (ja kuuldavasti ka viimane) vaatamisväärsus on Rooma-aegne Must värav, mille ladina nimi on praegusajal poliitiliselt ebakorrektne Porta Nigra. Aga tee selleni viib õnneks mööda odavraamatupoest, mille ees on lauad riiulitega. Ja seal hakkab silma paljugi sirvimisväärset.
Musta värava juures paistab, et sinna saab ka sisse ja üles, aga kui kolleeg mu käest küsib, kas ma tahan sinna minna, ütlen, et ei, sest seal on ilmselt ka väga külm. Läheme kuhugi sooja. Selleks osutub jäätisekohvik, mida loomulikult peavad itaallased, loomulikult oma itaalialiku teenindustempoga, ja mille tagaosas loomulikult koguneb peaaegu selline seltskond nagu maffiafilmis.
Ainus soe söök menüüs on pannkoogid, mis tuuakse ette sellise vahega, et kolleeg arvab, et neil on nende tegemiseks vist üksainus väike ahi, ja mina lisan, et vahest ka serveerimiseks üksainus taldrik.
Siis tahab kolleeg osta oma pihuarvutile mingit lisapulka ja siseneb ühte kaubamajja (Saksamaal on need, näe olemas, siinmaal mitte). Aga et ennist nähtud paljulubav raamatupood on otse selle vastas, lähen mina sinna sisse, sügavale sisse.
Ja minu ootused ei peta mind! Poes on mulle huvipakkuvaid raamatuid umbes kümme riiulimeetrit. Mitu eriti esil olevaist on mul tänu Saksa veebiraamatupoodidele kodus olemas ja isegi läbi loetud. Oo seda raamaturikkust! (kusjuures see oli üsna väike pood, linnas oli vähemalt kaks suuremat veel), aga teisalt inimese kande- ja eriti ostuvõimel on piir.
Kolleegil läheb kaubamajas kokkulepitust umbes 20 minutit kauem aega ja leian endamisi, et küllap nurgal saksofoni piinav tänavamuusik kogub raha oma depressiooni ravimiseks. Kogu selle 20 minuti jooksul esitab ta ainult ühe loo, mis ei ole ahastav.
Siis kõnnime tagasi auto suunas, mõõda veel ühest Rooma muistisest, basiilikast, mis peab suures osas olema sõjajärgne taastus, sest see pommitati 1944. a augustis põhjalikult katki (Jörg Friedrich teab oma koleraamatus Der Brand: Deutschland im Bombenkrieg 1940–1945 kirjutada, et üks Ameerika 8. lennuväe eskadron ei leidnud ilma tõttu üles Prantsusmaal sihtmärgiks olnud Saksa kasarmuid ja heitis oma koormad varusihtmärgile, T. linnakesele; ja muidugi saabus kurikuulusa Transport Offensive raames ükskord (1944. aasta detsembris) ka T. tunnike: seal said tümitada kõik Saksamaa lääneosa linnad, kus oli raudteejaam; lõppkokkuvõttes hävis linnas kolmandik elamispinnast). Samas nurga taga on nn Kadrioru loss ja selle ees pargikeses toredasti samblikega kaetud kujud. Kahjuks ei õnnestu teha pilti kollaste samblikukulmudega ja samblikutäpilise habemega kujust, sest fotoka viimased patareid annavad otsad ega soostu andma voolu isegi pärast peos soojendamist.
Tagasitee kulgeb mu vaikseks rõõmuks mõõda selle jõe kallast, mis on andnud nime ühele mu lemmikveinile ja mis Edgar V. Saksa arvates tuleb soomeugri nimest Maaselja (nagu tema teada tuli Iirimaa ladinakeelne nimi Hibernia soomeugri nimest Hiiesaar jne).
Jõuan oma kandamiga kuidagi korterisse, madratsirull kaenlas ja kott muu kraamiga näpu otsas. Rull kipub maha vajuma ja sellega on paras võimlemine. Toas lõikan madratsi kileümbrise lahti ja paari sekundi jooksul kasvab sinna kokkusurutud madrats iseenesest täismõõtu. Oh mis tore on magada madratsil (isegi kui see on ainult vahtkummist) ja mitte enam lippidel!
10.3.06
R, 38. päev: trepp
Kirjutan seda siin nädal aega hiljem ja no mitte ei mäeta, mida möödunud reedel huvitavat juhtus peale selle, et otsustasin minna korterisse lifti asemel tervislikul viisil jala, aga tuli kustus kolm korda ära ja lülitit ei leidnud ja pidin kottpimedas jalaga kobama. Kardetavasti keegi jala trepist ei käi.
9.3.06
N, 37. päev: IT
Aga hommik on õhtust targem! Hommiku sisustab eilse perekondliku probleemi lahendamine meili ja telefoni teel. Tore, et leidub häid sõpru! Asi leiab paari tunni jooksul soodsa lahenduse (ja söögiisu tuleb ka tagasi) ning saan pühenduda täielikult tööle (vaja toimetada 84 lk umbes kuue tunniga). Saan teada, et Gibraltarist ida pool olevat Vahemere osa nimetatakse selle keskel oleva tillukese saare järgi Albaráni mereks.
Kui lähen tõlke hinnangulehte ära viima (korrusele miinus neli), kohtun koridori peal ülemus P-ga, kes küsib, kuidas mul läheb ja kuidas olen kohanenud, ning siis saan kiita. Tore.
Itimees on lahe säga, kõigile ta meeldib väga — Kella kolmest IT-osakonna esitlus (mida nad 23-kesi teevad ja kuidas). Vägev värk – 190 kasutajat, 250 kasutajakontot, 24 serverit, 120 rakendust, 900 GB andmemahtu jne. [Arvutiasjandusega tutvumine võib inimesel ikka pildi täielikult eest võtta – meenutatagu näiteks kreeka robotmeest Michalis Raknitzist, kes esitas Tallinna Eurovisoonil autobiograafilise laulu "S.A.G.A.P.O.", mis on kahtlemata meeldejäävaim Kreeka eurolaul läbi aegade – ka visuaalsest küljest.] Ja, muide, ühelgi itimehel 21-st (osakonnas on ka kaks naist) ei ole patsi! – Esitluse lõpus viiakse soovijad ekskursioonile serveriruumi. Veel vägevam! Sealt lahkudes (serveriruum on korrusel miinus viis) loen ära trepiastmed korruseni pluss üks – 141 üles ja 4 alla.
Täna päeval sajab vihma ja sulatab viimase lume ära. Poole kuuest ära, korterilähedase maksimarketi juurde muudesse poodidesse. Kõnnin suures matkatarvete poes, aga ei näe seal suurt õhkmadratsit; samuti kahes kodutehnikapoes, raadioid uurides ja mudelinumbreid üles tähendades, et nende kohta lisateavet otsida. Sealt maksimarketisse endasse suundudes kuulen ja ka näen kuldnokka (ja jään hetkeks seisma, kuigi vöötrajal). Ostan veidi toidupoolist, kohaliku ajakirja, köögirätikuid ja lõikelaua.
Kassas juhtub ime: ma saan aru, mida kassatädi mult prantsuse keeles küsib!! Arve on nn.61 ja ta küsib, kas mul on üht senti (un cent). Ja selles eufoorias läheb mul kõrvust mööda tema järgmine repliik, et kas mul on 10 senti, et ta saaks tagasi anda 50-sendise.
Siis jalutuskäik korterisse (kohati tuleb olla ettevaatlik, sest lume alt on koerajunnid välja sulanud).
Kirikust möödudes lööb kell kolmveerand, nii et ma jälle ehmatan (eile lõi täpselt siis, kui olin torni all, veerand). Õhtul loen. Sain teada, et siinmaal suurenes 1990–2005 töökohtade arv oodatust 16,8 korda rohkem (7000 asemel 118 000) ja et umbes samaks ajaks, kui töökoha päris oma maja valmis saab, sõidab sellest mööda ka tramm.
Kui lähen tõlke hinnangulehte ära viima (korrusele miinus neli), kohtun koridori peal ülemus P-ga, kes küsib, kuidas mul läheb ja kuidas olen kohanenud, ning siis saan kiita. Tore.
Itimees on lahe säga, kõigile ta meeldib väga — Kella kolmest IT-osakonna esitlus (mida nad 23-kesi teevad ja kuidas). Vägev värk – 190 kasutajat, 250 kasutajakontot, 24 serverit, 120 rakendust, 900 GB andmemahtu jne. [Arvutiasjandusega tutvumine võib inimesel ikka pildi täielikult eest võtta – meenutatagu näiteks kreeka robotmeest Michalis Raknitzist, kes esitas Tallinna Eurovisoonil autobiograafilise laulu "S.A.G.A.P.O.", mis on kahtlemata meeldejäävaim Kreeka eurolaul läbi aegade – ka visuaalsest küljest.] Ja, muide, ühelgi itimehel 21-st (osakonnas on ka kaks naist) ei ole patsi! – Esitluse lõpus viiakse soovijad ekskursioonile serveriruumi. Veel vägevam! Sealt lahkudes (serveriruum on korrusel miinus viis) loen ära trepiastmed korruseni pluss üks – 141 üles ja 4 alla.
Täna päeval sajab vihma ja sulatab viimase lume ära. Poole kuuest ära, korterilähedase maksimarketi juurde muudesse poodidesse. Kõnnin suures matkatarvete poes, aga ei näe seal suurt õhkmadratsit; samuti kahes kodutehnikapoes, raadioid uurides ja mudelinumbreid üles tähendades, et nende kohta lisateavet otsida. Sealt maksimarketisse endasse suundudes kuulen ja ka näen kuldnokka (ja jään hetkeks seisma, kuigi vöötrajal). Ostan veidi toidupoolist, kohaliku ajakirja, köögirätikuid ja lõikelaua.
Kassas juhtub ime: ma saan aru, mida kassatädi mult prantsuse keeles küsib!! Arve on nn.61 ja ta küsib, kas mul on üht senti (un cent). Ja selles eufoorias läheb mul kõrvust mööda tema järgmine repliik, et kas mul on 10 senti, et ta saaks tagasi anda 50-sendise.
Siis jalutuskäik korterisse (kohati tuleb olla ettevaatlik, sest lume alt on koerajunnid välja sulanud).
Kirikust möödudes lööb kell kolmveerand, nii et ma jälle ehmatan (eile lõi täpselt siis, kui olin torni all, veerand). Õhtul loen. Sain teada, et siinmaal suurenes 1990–2005 töökohtade arv oodatust 16,8 korda rohkem (7000 asemel 118 000) ja et umbes samaks ajaks, kui töökoha päris oma maja valmis saab, sõidab sellest mööda ka tramm.
8.3.06
K, 36. päev: vihm
Sajab vihma, maas olev lumi on muutnud pahkluusügavuseks plödiks. Vihun teha asju, mille tähtaeg oli eile, aga mille jaoks õnnestus enneolematu mahu (2851 segmenti tavalise kuni 400 asemel) pärast saada päev ajapikendust.
Vahepeal tuleb läbivaatamiseks töö, mille tähtaeg oli peaaegu kolm tundi tagasi ja sihtkeel on leedu keel. Kirjutan, et siin on midagi valesti; tuleb vastus, et oijah, keel on valesti, ja kohe saan läbivaatamiseks eestikeelse dokumendi, aga sellegi tähtaeg on olnud kolm tundi tagasi.
Õhtul kohalikku maksimarketisse. Ostan süüa ja leivanoa. Ilmselt käsitsen seda kassalindile tõstes liiga ettevaatlikult, igatahes jälgib kassatädi mind väga hoolikalt, kuni ma, nuga kotis, kassa juurest lahkun. (Tegelikult on nuga nii kindlalt kile sisse nipusidetatud, et pakendi avamiseks tuleb korteris hulk aega kääridega pusida.)
Ja kui olen manustanud toreda õhtusöögi, heliseb telefon ja saan teada suurest ja akuutsest kodusest murest, eelmise neljapäeva sarnasest, mille lahendamisüritused ilma internetita ja nii, et arukaimat nõu andev inimene on teatris, tekitavad veel ühe koleda öö.
Vahepeal tuleb läbivaatamiseks töö, mille tähtaeg oli peaaegu kolm tundi tagasi ja sihtkeel on leedu keel. Kirjutan, et siin on midagi valesti; tuleb vastus, et oijah, keel on valesti, ja kohe saan läbivaatamiseks eestikeelse dokumendi, aga sellegi tähtaeg on olnud kolm tundi tagasi.
Õhtul kohalikku maksimarketisse. Ostan süüa ja leivanoa. Ilmselt käsitsen seda kassalindile tõstes liiga ettevaatlikult, igatahes jälgib kassatädi mind väga hoolikalt, kuni ma, nuga kotis, kassa juurest lahkun. (Tegelikult on nuga nii kindlalt kile sisse nipusidetatud, et pakendi avamiseks tuleb korteris hulk aega kääridega pusida.)
Ja kui olen manustanud toreda õhtusöögi, heliseb telefon ja saan teada suurest ja akuutsest kodusest murest, eelmise neljapäeva sarnasest, mille lahendamisüritused ilma internetita ja nii, et arukaimat nõu andev inimene on teatris, tekitavad veel ühe koleda öö.
7.3.06
T, 35. päev: laternad
Lumi on ikka maas.
Satun hommikul vale bussi peale, 194 asemel 195. Olen oma elust kolm aastat käinud tööle 194. või 195. bussiga ja sestap vast alateadlikult leian, et ju see kõlbab kah. Buss sõidab linna küll, aga märkan, et peatub ebatavalistes kohtades (kus Kirikmäele minevad bussid ei peatu). Enne kui hilja (st peab hakkama otsima tagasiteed), lähen maha ja kõnnin õigesse peatusesse.
Täheldan õiges bussis, et ühel murelikul härral on süles viiulikast – mida teeb viiul Kirikmäel? Äkki on selles tegelikult kuulipilduja?? Ent lõunal sööklaaknast sama murelikkku onu (ja tema viiulikasti) uuesti nähes turkab pähe, et samas kõrval on ju uhiuus kontserdimaja.
Tööl on eile töötegemisele kaotsi läinud kuue tunni tõttu rabamist küllaga. Kui eesti kolleegid kutsuvad kohvile ("kohe!"), siis siiski lähen, aga jõuan teisest majaotsast ja kaks korrust kõrgemalt kohale enne kui nemad ümber nurga. Mind kutsuvad oma lauda soome kolleegid ja saan veidi aega oma soome keelt harjutada. Saan teada, et soome kolleeg J2 oli juba ammu enne minu siiatulekut lugenud mu teatud viisil sõjaajalooteemalist veebilehte, mis on üleval olnud 1997. aastast saati ja kus tänaseks on käinud 11 998 külastajat (kusjuures mul on 10 000. külastajale aukiri ikka andmata). Siis saabub ka eesti kolleeg R ja saan enda kohta teada, et ma suudaksin edukalt sulanduda soomlaste sekka, kui aga sooviksin (ei tea, kas peaks selle peale nutma või naerma, aga pigem vist naerma).
Päeva nael on skolastiline vaidlus eesti kolleegi M-ga: nimelt kas autol on tuled (nagu arvame mina, mitu Eesti suurt autofirmat ja liikluseeskiri) või laternad (nagu arvab tema, "Autosõnastik" ja ARK). Üritan enda arvamust argumenteerida, et "Autosõnastik" on muidu tore sõnastik küll (kui imelikult koostatud inglise register välja jätta), aga kohati väga vananenud ja latern peaks olema selline tuli, mis oli vanasti eraldi korpuses näiteks auto poritiival. Minu arusaamas on laternas ainult üks lamp ja selle peegeldi läbimõõt on vähemalt 10 cm, aga tänapäleva autodel on tihti mitu lampi ühes plokis (eriti tagatuled) ja nt kaugtuled väiksemad kui 10 cm, rääkimata pisikestest suuna- ja ääretuledest ning pikkade sõidukite küljetuledest. – Saan teada, et ARK olla algul tahtnud isegi lühtreid ja mitmes eurodokumendis olnud tulelaternad, mille peale mul hakkab peaaegu paha ja leian, et viimase pidi välja mõtlema ikka keegi täielik võhik. Saan teada, et ARKi teadmisel olla isegi suunatuli latern. No mida ma oskan kosta! Et tuli olla see, mis on laterna sees ja latern on kogu krempel koos, lamp ja klaas ning mis iganes. Seepeale vastan, et vähemalt Eesti Energia järgi on lamp see, mis argikeeli on elektripirn (ehk kui lisada siia juurde üks mu lemmikütlusi, siis oskuskeeles on "pirn" see, mis kasvab puu otsas). Jõuan järelduseni, et kui tuli on tuli ainult siis, kui see põleb, siis tuleks kustunud tuld nimetada kuidagi teistmoodi, aga ei ole ju kombeks vahetada lülitusseisundi muutudes eseme nimetust – siis tuleks ju ka näiteks akent nimetada muuks kui aknaks, kui sellel on kardinad ees, või vilet muuks kui vileks, kui seda parajasti ei puhuta.
Uurin terminoloogiaühingu [mille ma liige ei ole, aga M on] kodulehel olevast oskuskeelekorralduse seisundi kirjeldusest järele, et autovaldkonnas valitseb suur segadus, keskset terminitööd ei tehta, ARK terminitööd ei tee (sic!) ning et autoteadlased kasutavad ise mitmesuguseid sõnastikke ja ENEt. Viimase väikevennas "Väikses entsüklopeedias" on auto pildil küll esilaternad, aga suunatuled ja tagatuled. Heheh...
Pärast meenub seoses asutatava tõlkemagistrite liiduga lugu, kuidas Saksa metallimeeste kollektiiv Rammstein soovis oma 2004. a novembris peetud Tallinna-kontserdile tulles, et nendel peab olema vannutatud tõlk, ega rahuldunud väljapakutud konverentsitõlkemagistritega, kuigi neil oli pädevus tõlkida Euroopa Liidu asutustes, vaid tahtsid ikka vannutatud tõlki. Kolleeg Y kahtleb, kas vannutatud tõlk oleks ikka Rammsteini tõlkimisega hakkama saanud, ja ma pakun, et tõlk oleks võinud harjutamiseks tõlkida mõne nende laulu sõnad eesti õiguskeelde.
Satun hommikul vale bussi peale, 194 asemel 195. Olen oma elust kolm aastat käinud tööle 194. või 195. bussiga ja sestap vast alateadlikult leian, et ju see kõlbab kah. Buss sõidab linna küll, aga märkan, et peatub ebatavalistes kohtades (kus Kirikmäele minevad bussid ei peatu). Enne kui hilja (st peab hakkama otsima tagasiteed), lähen maha ja kõnnin õigesse peatusesse.
Täheldan õiges bussis, et ühel murelikul härral on süles viiulikast – mida teeb viiul Kirikmäel? Äkki on selles tegelikult kuulipilduja?? Ent lõunal sööklaaknast sama murelikkku onu (ja tema viiulikasti) uuesti nähes turkab pähe, et samas kõrval on ju uhiuus kontserdimaja.
Tööl on eile töötegemisele kaotsi läinud kuue tunni tõttu rabamist küllaga. Kui eesti kolleegid kutsuvad kohvile ("kohe!"), siis siiski lähen, aga jõuan teisest majaotsast ja kaks korrust kõrgemalt kohale enne kui nemad ümber nurga. Mind kutsuvad oma lauda soome kolleegid ja saan veidi aega oma soome keelt harjutada. Saan teada, et soome kolleeg J2 oli juba ammu enne minu siiatulekut lugenud mu teatud viisil sõjaajalooteemalist veebilehte, mis on üleval olnud 1997. aastast saati ja kus tänaseks on käinud 11 998 külastajat (kusjuures mul on 10 000. külastajale aukiri ikka andmata). Siis saabub ka eesti kolleeg R ja saan enda kohta teada, et ma suudaksin edukalt sulanduda soomlaste sekka, kui aga sooviksin (ei tea, kas peaks selle peale nutma või naerma, aga pigem vist naerma).
Päeva nael on skolastiline vaidlus eesti kolleegi M-ga: nimelt kas autol on tuled (nagu arvame mina, mitu Eesti suurt autofirmat ja liikluseeskiri) või laternad (nagu arvab tema, "Autosõnastik" ja ARK). Üritan enda arvamust argumenteerida, et "Autosõnastik" on muidu tore sõnastik küll (kui imelikult koostatud inglise register välja jätta), aga kohati väga vananenud ja latern peaks olema selline tuli, mis oli vanasti eraldi korpuses näiteks auto poritiival. Minu arusaamas on laternas ainult üks lamp ja selle peegeldi läbimõõt on vähemalt 10 cm, aga tänapäleva autodel on tihti mitu lampi ühes plokis (eriti tagatuled) ja nt kaugtuled väiksemad kui 10 cm, rääkimata pisikestest suuna- ja ääretuledest ning pikkade sõidukite küljetuledest. – Saan teada, et ARK olla algul tahtnud isegi lühtreid ja mitmes eurodokumendis olnud tulelaternad, mille peale mul hakkab peaaegu paha ja leian, et viimase pidi välja mõtlema ikka keegi täielik võhik. Saan teada, et ARKi teadmisel olla isegi suunatuli latern. No mida ma oskan kosta! Et tuli olla see, mis on laterna sees ja latern on kogu krempel koos, lamp ja klaas ning mis iganes. Seepeale vastan, et vähemalt Eesti Energia järgi on lamp see, mis argikeeli on elektripirn (ehk kui lisada siia juurde üks mu lemmikütlusi, siis oskuskeeles on "pirn" see, mis kasvab puu otsas). Jõuan järelduseni, et kui tuli on tuli ainult siis, kui see põleb, siis tuleks kustunud tuld nimetada kuidagi teistmoodi, aga ei ole ju kombeks vahetada lülitusseisundi muutudes eseme nimetust – siis tuleks ju ka näiteks akent nimetada muuks kui aknaks, kui sellel on kardinad ees, või vilet muuks kui vileks, kui seda parajasti ei puhuta.
Uurin terminoloogiaühingu [mille ma liige ei ole, aga M on] kodulehel olevast oskuskeelekorralduse seisundi kirjeldusest järele, et autovaldkonnas valitseb suur segadus, keskset terminitööd ei tehta, ARK terminitööd ei tee (sic!) ning et autoteadlased kasutavad ise mitmesuguseid sõnastikke ja ENEt. Viimase väikevennas "Väikses entsüklopeedias" on auto pildil küll esilaternad, aga suunatuled ja tagatuled. Heheh...
Pärast meenub seoses asutatava tõlkemagistrite liiduga lugu, kuidas Saksa metallimeeste kollektiiv Rammstein soovis oma 2004. a novembris peetud Tallinna-kontserdile tulles, et nendel peab olema vannutatud tõlk, ega rahuldunud väljapakutud konverentsitõlkemagistritega, kuigi neil oli pädevus tõlkida Euroopa Liidu asutustes, vaid tahtsid ikka vannutatud tõlki. Kolleeg Y kahtleb, kas vannutatud tõlk oleks ikka Rammsteini tõlkimisega hakkama saanud, ja ma pakun, et tõlk oleks võinud harjutamiseks tõlkida mõne nende laulu sõnad eesti õiguskeelde.
6.3.06
E, 34. päev: je m'appelle AV
Hommikul varavalges üles, sest pool üheksa on prantsuse keel, aga ma pean enne seda töölt tingimata läbi minema ja oma äraoleku vajalikku kohta meldima. Selle süsteemi (Gestures) kasutusliides on ainult prantsuse keeli, aga mul on sõnastik kaasas, ehkki süsteemi pealkirja asemel (mis pidavat tähendama taotlust) on seal sõna ghetto.
Prantsuse keel on äge ja kestab neli tundi. See toimub WAG-majas, mille turvamees mind kolm minutit enne poolt üheksat vajalikust kohast toredasti viis korrust kõrgemale juhatab. Õppureid on seitse, vanused 25–48, viis on komisjonist, üks kohtust ja siis olen mina. Minust kuus aastat vanem kohtuonu, kellega saan vahetunnil jutu peale (sest selgub, et me oleme õppinud mitte ainult samas ülikoolis, vaid koguni samas teaduskonnas, tema paar aastat enne mind – maailm on väike!), kurdab, et on ikka raskem küll kui kooli võõrkeeletunnis, kus harjutusteni jõuti alles paari kuu pärast. Üldiselt on tempo siiski jõukohane. Kodutöid ei anta. Käisin kümme aastat tagasi saksa keele intensiivkursusel, iga päev kuus tundi, seal oli kodutöid iga päev oma kaks tundi juurde, ja nõnda kolm kuud järjest. Nõnda, et ma usun kõvasti kodutööde sisse.
Kodutööd saabuvad aga teise kandi pealt, nimelt mu e-kursuse omad, parandada. Ettekardetud viisil arvavad umbes pooled tudengid, nagu oleks muruniiduki kasutusjuhendis öeldud, et sellega ei tohi puid raiuda ega hekki pügada! (Tegelikult on jutt sellest, et niidukiga ei tohi peenestada laaste ega hekipügamisjääke.)
Pärastlõunal paistab ere päike, katuselt suliseb sulavett alla.
Kella veerand nelja paiku helistan personaliosakonda ja küsin, kas vajalik ametnik on veel kohal nii kella neljani, et ma tuleks lälbi. On ja asutan end minekule. Selgub, et edasi-tagasisõidule bussidega (busse tuleb kesklinnas vahetada, kusjuures tuleb kõndida teise peatusse) kulub kokku 1 tund ja 59 minutit, sellest umbes veerand tundi olen EUFO-majas ka kohal. Satun minnes bussiga kohtadesse, kus ma varem pole käinud, nagu Küüditamise uulitsale – koledatest tänavanimedest hoolimata on see tore linnaosa, aga paraku otse lennukite maandumiskoridori all (=ajutine mürin ja, noh, kes teab, mida veel).
(Minnes, Kirikmäel bussi oodates näen suurt kureparve ja just, kui olen mõelnud, kas rea otstesse satuvad nõrgimad linnud ja kas viimane on alati sama lind, keerab kaugem haru end otsast kahekorra ja umbes kümme kurge hakkab sealt jõudsalt ettepoole sõudma... siis kaob parv maja taha.)
Saan teada, et roheline paber on tegelikult elamisloa taotlus ja selle saadab töökoht otse vajalikku ministeeriumi. Küsin üle, kas see tähendab, et ma ei pea enam end vallamaja väljamaalaste toas arvele võtma (ehk siis enam kohtuma sealse tõreda onuga). Saan teada, et ei pea. Saan ühe eksemplari endale ja loen sealt, et luba antakse 10 aastaks.
Jõuan tagasi NHE-majja siis, kui kõik teised juba lahkuvad (peaaegu nagu Miki, kes oli tehases öövaht). Täna on sebimise peale kulunud tervelt kuus tundi, aga töö tahab ka tegemist.
Pärast sõidan maksimarketisse, kust ostan süüa ja näiteks taskurätte, mis on otsas; Muidugi sama marki kui Eestis ei ole – [Kui olin just paberrättidele üle läinud ja õiget marki ei olnud veel leidnud, oli mul mingi, kust oli võimalik läbi nuusata. Ja mul oli kole nohu ja see juhtus mingis seminaris, kus minu suhtes nurgiti istunud rühmavend A nägi seda ja naeris.] – Ei tea, kas siinmaal mõnd sellist mineraalvett ka on, kus oleks kaaliumit rohkem kui naatriumit? Uurin veidi silte, aga ei leia. Lahkudes märkan, et körvalkassas maksab üks sama inimene, keda ma laupäeval bussis nägin – no täitsa löpp, kas siinmaal on inimesi nii vähe, et linna peal hakkavad näod meelde jääma??
Prantsuse keel on äge ja kestab neli tundi. See toimub WAG-majas, mille turvamees mind kolm minutit enne poolt üheksat vajalikust kohast toredasti viis korrust kõrgemale juhatab. Õppureid on seitse, vanused 25–48, viis on komisjonist, üks kohtust ja siis olen mina. Minust kuus aastat vanem kohtuonu, kellega saan vahetunnil jutu peale (sest selgub, et me oleme õppinud mitte ainult samas ülikoolis, vaid koguni samas teaduskonnas, tema paar aastat enne mind – maailm on väike!), kurdab, et on ikka raskem küll kui kooli võõrkeeletunnis, kus harjutusteni jõuti alles paari kuu pärast. Üldiselt on tempo siiski jõukohane. Kodutöid ei anta. Käisin kümme aastat tagasi saksa keele intensiivkursusel, iga päev kuus tundi, seal oli kodutöid iga päev oma kaks tundi juurde, ja nõnda kolm kuud järjest. Nõnda, et ma usun kõvasti kodutööde sisse.
Kodutööd saabuvad aga teise kandi pealt, nimelt mu e-kursuse omad, parandada. Ettekardetud viisil arvavad umbes pooled tudengid, nagu oleks muruniiduki kasutusjuhendis öeldud, et sellega ei tohi puid raiuda ega hekki pügada! (Tegelikult on jutt sellest, et niidukiga ei tohi peenestada laaste ega hekipügamisjääke.)
Pärastlõunal paistab ere päike, katuselt suliseb sulavett alla.
Kella veerand nelja paiku helistan personaliosakonda ja küsin, kas vajalik ametnik on veel kohal nii kella neljani, et ma tuleks lälbi. On ja asutan end minekule. Selgub, et edasi-tagasisõidule bussidega (busse tuleb kesklinnas vahetada, kusjuures tuleb kõndida teise peatusse) kulub kokku 1 tund ja 59 minutit, sellest umbes veerand tundi olen EUFO-majas ka kohal. Satun minnes bussiga kohtadesse, kus ma varem pole käinud, nagu Küüditamise uulitsale – koledatest tänavanimedest hoolimata on see tore linnaosa, aga paraku otse lennukite maandumiskoridori all (=ajutine mürin ja, noh, kes teab, mida veel).
(Minnes, Kirikmäel bussi oodates näen suurt kureparve ja just, kui olen mõelnud, kas rea otstesse satuvad nõrgimad linnud ja kas viimane on alati sama lind, keerab kaugem haru end otsast kahekorra ja umbes kümme kurge hakkab sealt jõudsalt ettepoole sõudma... siis kaob parv maja taha.)
Saan teada, et roheline paber on tegelikult elamisloa taotlus ja selle saadab töökoht otse vajalikku ministeeriumi. Küsin üle, kas see tähendab, et ma ei pea enam end vallamaja väljamaalaste toas arvele võtma (ehk siis enam kohtuma sealse tõreda onuga). Saan teada, et ei pea. Saan ühe eksemplari endale ja loen sealt, et luba antakse 10 aastaks.
Jõuan tagasi NHE-majja siis, kui kõik teised juba lahkuvad (peaaegu nagu Miki, kes oli tehases öövaht). Täna on sebimise peale kulunud tervelt kuus tundi, aga töö tahab ka tegemist.
Pärast sõidan maksimarketisse, kust ostan süüa ja näiteks taskurätte, mis on otsas; Muidugi sama marki kui Eestis ei ole – [Kui olin just paberrättidele üle läinud ja õiget marki ei olnud veel leidnud, oli mul mingi, kust oli võimalik läbi nuusata. Ja mul oli kole nohu ja see juhtus mingis seminaris, kus minu suhtes nurgiti istunud rühmavend A nägi seda ja naeris.] – Ei tea, kas siinmaal mõnd sellist mineraalvett ka on, kus oleks kaaliumit rohkem kui naatriumit? Uurin veidi silte, aga ei leia. Lahkudes märkan, et körvalkassas maksab üks sama inimene, keda ma laupäeval bussis nägin – no täitsa löpp, kas siinmaal on inimesi nii vähe, et linna peal hakkavad näod meelde jääma??
5.3.06
P, 33. päev: lahendus
Hommikul esimese valgega üles (kardinaid ei ole ja aken on ida poole, pealegi on hommikul selge). Pea on täis muremõtteid, küljealune on teatud asendis ebamugavalt kõva. Akna taga puu otsas askeldavad harakad ja leevikesed. Üritan magada võimalikult kaua, et päev kiiremini läbi saaks, ent asjata.
Õnnestub käima saada üks mahukas programmeerimise taoline arvutimakett, mille ümberistutamine ühest arvutist teise ei ole senini õnnestunud (tarkvaraversioonide väike erinevus). Tegelen sellega ja ka see edeneb võmsasti, kuni heliseb telefon ja saan teada, et kodune mure on leidnud esialgse, aga siiski soodsa lahenduse.
Kivi langeb südamelt, söögiisu ja tegutsemislust tuleb tagasi.
Helistan naabrile hr E-le, kes on tundnud huvi mu korteri juures oleva parklakoha suhtes (mida ma jalamehena ei vaja). Lubab veerand tunni pärast ukse taha tulla. Hr E osutub olevat minust umbes kaks korda noorem; imelik, kuidas talle autojuhiload on antud.
Õhtul poole kaheksa paiku paistab üle jõe lõke ja väiksem ilutulestik; meenub, et neljapäeval oli postkastis mingi sellekohane teade, millest ma suuremat midagi aru ei saanud. Vahest nagu talve ärapõletamine nagu Šveitsis De Bööggi ärapõletamine pärast vastlaid.
Õnnestub käima saada üks mahukas programmeerimise taoline arvutimakett, mille ümberistutamine ühest arvutist teise ei ole senini õnnestunud (tarkvaraversioonide väike erinevus). Tegelen sellega ja ka see edeneb võmsasti, kuni heliseb telefon ja saan teada, et kodune mure on leidnud esialgse, aga siiski soodsa lahenduse.
Kivi langeb südamelt, söögiisu ja tegutsemislust tuleb tagasi.
Helistan naabrile hr E-le, kes on tundnud huvi mu korteri juures oleva parklakoha suhtes (mida ma jalamehena ei vaja). Lubab veerand tunni pärast ukse taha tulla. Hr E osutub olevat minust umbes kaks korda noorem; imelik, kuidas talle autojuhiload on antud.
Õhtul poole kaheksa paiku paistab üle jõe lõke ja väiksem ilutulestik; meenub, et neljapäeval oli postkastis mingi sellekohane teade, millest ma suuremat midagi aru ei saanud. Vahest nagu talve ärapõletamine nagu Šveitsis De Bööggi ärapõletamine pärast vastlaid.
4.3.06
L, 32. päev: mure
No ja täna olengi talvesaabastes. Kõnnin kohalikku maksimarketisse, et küllap seal on mõni passipildi tegemise koht. Jõuan pärast kolmekilomeetrist lumes sumpamist kohale, seal on kole rahvas, leian pilditegemiskoha, aga selgub, et neil on masin katki. Küsin, kus on lähim teine koht. Onu ütleb, et kesklinnas. No sõidangi. Huupi leiangi ühe pilditegemise koha, hind väga soodne, teenindus laitmatu ja kiire. Paraku painab mind mure koduste pärast ja olen pildil äärmiselt õnnetu. Aga mida teha. Siis tagasi. Bussipeatuse taga on pangaautomaat, mille juures askeldab kaks purjus meesterahvast ja laulavad paar korda Saksa hümni praeguseks ärakeeldud osa esimest rida. Peatuses võbeleb kaks ingliskeelset koolilast, kes arutavad, mis alkoholjoogid neile meeldivad; üks leiab, et talle šampus ei meeldi, see paneb ta švipsi (it makes me dipsy) – ei tea, mida need muud joogid siis teevad?
Tagasi kohalikku maksimarketisse. Ostan vajalikke majapidamistarbeid (riidepuid, puhastusvahendeid, nõudepesuharja, kleeplinti jne); sööki on järel kolmapäevast, isu ei ole ikka. Infoletist saan umbprantsuskeelse tädi käest telefonilaadimiskoodi (ja ühtlasi saan teada, et prantsuse quarante ja saksa Karrotte ei ole samad asjad, kuigi kõlavad ühtmoodi). Siis bussiga veidi linna poole ja viimane kilomeeter jala tagasi korterisse.
Tegelen mõtterohke tegevusega nagu arvuti aadressiraamatu korrastamisega. See saab lõpuks valmis. Varakult magama.
Tagasi kohalikku maksimarketisse. Ostan vajalikke majapidamistarbeid (riidepuid, puhastusvahendeid, nõudepesuharja, kleeplinti jne); sööki on järel kolmapäevast, isu ei ole ikka. Infoletist saan umbprantsuskeelse tädi käest telefonilaadimiskoodi (ja ühtlasi saan teada, et prantsuse quarante ja saksa Karrotte ei ole samad asjad, kuigi kõlavad ühtmoodi). Siis bussiga veidi linna poole ja viimane kilomeeter jala tagasi korterisse.
Tegelen mõtterohke tegevusega nagu arvuti aadressiraamatu korrastamisega. See saab lõpuks valmis. Varakult magama.
3.3.06
R, 31. päev: mure
Hommikul kõnnin vallamajja end sisse registreerima. See avatakse kell 8, olen seal umbes ½9 paiku. Kedagi ei ole, ilmselt on kohvipaus. Tuleb sekretär, väidab, et oskab saksa keelt, ja juhatab mind väljamaalaste tuppa.
Seal on keegi tõre härra, kes nõuab mult mingit rohelist paberit (mida mul ei ole) ja saan teada, et selle peab andma mu tööandja. No tulen sama targalt tagasi, õnneks läheb buss otse Kirikmäele, ei pea ümber istuma, jõuan kenasti.
Mure koduste pärast painab, söögiisu on kadunud. Eilne söök oli u 15 g šokolaadi, õun, kukkel ja tass teed; tänane õun, väike jogurt, sööklas veidi kala ja makarone (aga mitte kogu ports – lood on halvad) ning tass teed. Paremaks kontsentreerumiseks prindin toimetatava teksti välja ja ajan paberilt kummagi käega järge.
Küsin personaliosakonnast järele, kust ma saan hommikul nõutud rohelise paberi. Kästakse pass ja 3 passipilti kaasa võtta ja nende juurde tulla (linna teises otsas), jääb esmaspäeva pärastlõuna peale, sest mul pole passi kaasas ja pole aega seda ka ära tuua.
Keskhommikul hakkab võmsat lund sadama, kui kella kahe paiku sööklas käin, on lund maas umbes 10 cm (ja ma olen kingades). Talvesaapaid oleks vaja! Kella kolme paiku jääb sadu järele (aknalaual on umbes 15–20 cm lund) ja saadetakse meil, et erakordsete kliimaolude tõttu tohib varem koju minna.
Buss sõidab Kirikmäelt Kõrgemetsa tavalise 20 minuti asemel umbes 50 minutit, kesklinnast edasi teosammul, pidevalt libisedes ja paistab ka, et eespool on pidev ummik. Minu kõrval istub noorsand lumelauaga, see kukub maha ja näen, et see on tegelikult rulalaud, millelt on rattad ära kruvitud. Rasked ajad.
Et mul on kohaliku mobiili kõneaega järel nii paari minuti Eesti-kõne jagu, proovin õhtul korterist helistada mobiilifirma abiliinile, et aktiveerida krediitkaardiga laadimine, mida nad usinalt reklaamivad. Ma viimati valisin ID-kaardi abil Interneti kaudu ja loomulikult loodan ma, et aktiveerimine käib paari minutiga (näiteks saab autentimiseks kasutada peale krediitkaardi 16-kohalise numbri ka selle taga oleva teise, 7-kohalise numbri 3 viimast numbrit). Aga ei! Kõigepealt tuleb paar minutit liinil oodata, siis saab valida keele, milles minuga suheldakse (valida on ka inglise, õigemini "inglise", sest selle intonatsioon oli selline, et mulle küll ette ei tule, kusmaal sedamoodi räägitakse... vahest mõnes inglise lastenäidendis mõni hull tädike). Siis lastakse mul veel oodata, siis õnnestub saada teenindaja jutule. Ka tema pursib natuke inglise keelt. Tuleb öelda aadress, millele nad saadavad vormi, mille ma ära täidan ja saadan neile tagasi ning siis nad aktiveerivad kaardiga täitmise... No siin on veel arenguruumi! (Nagu ka selles, et Euroopa Liidu seadus on ainult paberil, Internetis on ebaametlik versioon, aga Eesti seadus on nii paberil kui ka Internetis.)
Seal on keegi tõre härra, kes nõuab mult mingit rohelist paberit (mida mul ei ole) ja saan teada, et selle peab andma mu tööandja. No tulen sama targalt tagasi, õnneks läheb buss otse Kirikmäele, ei pea ümber istuma, jõuan kenasti.
Mure koduste pärast painab, söögiisu on kadunud. Eilne söök oli u 15 g šokolaadi, õun, kukkel ja tass teed; tänane õun, väike jogurt, sööklas veidi kala ja makarone (aga mitte kogu ports – lood on halvad) ning tass teed. Paremaks kontsentreerumiseks prindin toimetatava teksti välja ja ajan paberilt kummagi käega järge.
Küsin personaliosakonnast järele, kust ma saan hommikul nõutud rohelise paberi. Kästakse pass ja 3 passipilti kaasa võtta ja nende juurde tulla (linna teises otsas), jääb esmaspäeva pärastlõuna peale, sest mul pole passi kaasas ja pole aega seda ka ära tuua.
Keskhommikul hakkab võmsat lund sadama, kui kella kahe paiku sööklas käin, on lund maas umbes 10 cm (ja ma olen kingades). Talvesaapaid oleks vaja! Kella kolme paiku jääb sadu järele (aknalaual on umbes 15–20 cm lund) ja saadetakse meil, et erakordsete kliimaolude tõttu tohib varem koju minna.
Buss sõidab Kirikmäelt Kõrgemetsa tavalise 20 minuti asemel umbes 50 minutit, kesklinnast edasi teosammul, pidevalt libisedes ja paistab ka, et eespool on pidev ummik. Minu kõrval istub noorsand lumelauaga, see kukub maha ja näen, et see on tegelikult rulalaud, millelt on rattad ära kruvitud. Rasked ajad.
Et mul on kohaliku mobiili kõneaega järel nii paari minuti Eesti-kõne jagu, proovin õhtul korterist helistada mobiilifirma abiliinile, et aktiveerida krediitkaardiga laadimine, mida nad usinalt reklaamivad. Ma viimati valisin ID-kaardi abil Interneti kaudu ja loomulikult loodan ma, et aktiveerimine käib paari minutiga (näiteks saab autentimiseks kasutada peale krediitkaardi 16-kohalise numbri ka selle taga oleva teise, 7-kohalise numbri 3 viimast numbrit). Aga ei! Kõigepealt tuleb paar minutit liinil oodata, siis saab valida keele, milles minuga suheldakse (valida on ka inglise, õigemini "inglise", sest selle intonatsioon oli selline, et mulle küll ette ei tule, kusmaal sedamoodi räägitakse... vahest mõnes inglise lastenäidendis mõni hull tädike). Siis lastakse mul veel oodata, siis õnnestub saada teenindaja jutule. Ka tema pursib natuke inglise keelt. Tuleb öelda aadress, millele nad saadavad vormi, mille ma ära täidan ja saadan neile tagasi ning siis nad aktiveerivad kaardiga täitmise... No siin on veel arenguruumi! (Nagu ka selles, et Euroopa Liidu seadus on ainult paberil, Internetis on ebaametlik versioon, aga Eesti seadus on nii paberil kui ka Internetis.)
2.3.06
N, 30. päev: redel ja telefon
Olete kunagi maganud redeli peal? Proovige järele! Siis teate, mis tunne mul hommikul on. Keeran küljealuse teki kolmekorra.
Terve öö maadlesin ka radiaatoriga, mis oli küll liiga kuum (väga äkiline radiaator on), aga enamasti liiga külm. Lõpuks taipasin panna magamistoa ukse kinni.
Päeval tuleb laenab kolleeg R mulle õhkmadratsi ja Ikea kataloogi.
Kibe töö, vahepeal kaob järg ära. Saan selgeks nipi (no seda ma teadsin ise ka), et valmis tööd ei ole mõtet liiga vara ära saata, sest siis saab kohe juurde. Ja et töid annavad kaks kohta, mis omavahel ilmselt nõu ei pea, aga millest ühe tähtajad on lühemad, siis on rabamist.
Pärastpoole saan selgeks telefonilt välismaale helistamise nipi (ilma käibemaksuta ja läheb otse palgast maha).
Terve öö maadlesin ka radiaatoriga, mis oli küll liiga kuum (väga äkiline radiaator on), aga enamasti liiga külm. Lõpuks taipasin panna magamistoa ukse kinni.
Päeval tuleb laenab kolleeg R mulle õhkmadratsi ja Ikea kataloogi.
Kibe töö, vahepeal kaob järg ära. Saan selgeks nipi (no seda ma teadsin ise ka), et valmis tööd ei ole mõtet liiga vara ära saata, sest siis saab kohe juurde. Ja et töid annavad kaks kohta, mis omavahel ilmselt nõu ei pea, aga millest ühe tähtajad on lühemad, siis on rabamist.
Pärastpoole saan selgeks telefonilt välismaale helistamise nipi (ilma käibemaksuta ja läheb otse palgast maha).
1.3.06
Tuhkapäev, 29. päev: kolimine
Täna saab otsa minu põli elada hotellis nagu vana inglise major. Pakin hommikul asjad kottidesse ja kontrollin mitu korda üle, et kõik oleksid kaasas. Siis hotelli Kolumbus Krisostoomus, kuhu annan ära võtme. Mingeid formaalsusi ei tule, vastuvõtja ütleb lihtsalt: "Have a nice day!"
Tarin kotid tööle kontorinurka – liftiga saab küll õigele korrusele, aga siis tuleb minna kaheksa astet trepist alla, läbi kaardiga avaneva ukse, mis tohib olla lahti ainult kuni 10 sekundit, ja veel neljast astmest alla ning toas tuleb tõsta kotid üle lauanurga akna alla nurka.
Et fotokas on kaasas, teen aknast pilti. Pildile jäävad ka ülelendavad kured.
Lõunal kohtumajas. Selgub, et Eesti iseseisvuspäeva auks oli reedel pakutud rahvustoitu rosoljet. Kuulutuse juures on kauneimad pildikesed Eestist – Tartu ülikool, Nevski kirik – ja eestikeelne söögitervitus: Lāba apetiti!
Õhtul kotid jälle selga (õigemini end appi pakkunud kolleegi R autosse) ja asume mu uue korteri poole teele. R üritab GPS-iga pihuarvuti abil õiget kohta üles leida, aga et mu uus korter on poolteist kilomeetrit linnast väljas, siis seda maja seal ei ole ja R sisestab viimase maja, mida kaart tunneb. Arvan, et kui arvuti on enne iga pööret ristmikul hoiatanud vähemalt kaks korda, kuhu tuleb keerata, siis "õigest" majast mööda sõites vast jägmised pool tundi muud ei kuulegi, et tuleb tagasi keerata.
Saabun maja ette samal ajal kui maakler ja omanik. Maakler kleebib uksekellapaneelile minu nime (postkastil pidi juba olema) ja sõidan nendega üles. Võtmete üleandmine kestab – kontrastiks tänahommikusele võtme äraandmisele hotellis – umbes kolmveerand tundi. Kõik korteris olevad esemed kirjutatakse üles ja mõõdikunäidud ka. Mõõdikud on valamu all sügavas kapis, vaatamiseks oleks vaja taskupeeglit, aga kellelgi ei ole, isegi mitte maakleril, ja omanik kurdab poolest kerest saadik kappi pugedes, et mis naine maakler on, kui tal ei ole peeglitki kaasas! Veel näidatakse ära, kus on kelder, kus pesula, kus prügikastid.
Siis saabub kolleeg R uuesti ja viib mind riigi suurimasse kaubanduskeskusse, kus ostan kärutäie tarvilikke esemeid . Mida ei leia, on õhkmadrats, kuna korteris on voodist olemas ainult lippidest raam, madratsit ei ole. Siis tagasi korteri maja ette – tee peal läheb R auto sidur katki, aga tema ohtrate vandesõnade toel venime kuidagi Kõrgmetsani ja ma lipsan sealt oma pampudega välja.
Korteris tuleb mõte laotada kahekorra keeratud, tekikotis tekk lippide peale, ikka parem kui lihtsalt lippide või põranda peal (ehkki sedagi proovisin). Panen kirja kõik esemed, mida vaja läheb, riidepuud näiteks.
Nüüd oleks sobilik ka kirjeldada korterit.
Korteris on kaks tuba, läbikäidav elutuba ja magamistuba. Mõlema ühe külje moodustab aken, nii et on üsna valge. Aknad on ühekordsest klaasist ja alumiiniumraamidega ning elutoa välissein on õhimast kohast 3 cm paksune (aga loodetavasti siinmaal väga krõbedat pakast ei ole). Magamistoal on rõdu ja sellel plastlaud ja kaks tooli (tore suvel hommikust süüa). Magamistoas on väiksem kaheinimesevoodi ja seinakapp, põrand on kaetud kogupõrandavaibaga (uus). Elutoas, esikus, köögis ja muidugi vannitoas on kiviplaatidest põrand, mis tähendab, et paljajalu on jahe käia. Seinad on värskelt värvitud, valgeks ja kohati vist mingiks õige sutsu tumedamaks tooniks; värvihais on tunda. Köögis on mööbel, külmik ja mikrolaineahi. "Juhtme panete, näete, siia stepslisse," ültles maakler võtmete üleandmisel. Tore, et ma ostsin pikendusjuhtme, sest juhe nimelt ei ulatu! Külmik on peaaegu sama vana kui vanaisa-vanaema Saraatov ja võisahtli kaane kinnihoidmiseks on vaja teipi.
Vannituba on harilik (pika vanniga!) ja hämaravõitu. Loputuskasti tihendi vahelt pihkub veetõmbamisel veidi vett põrandale, aga kuivab seal ilusti ära [hiljem paigaldan selle alla kogumisnõu].
Aga parim on esiku kõval olev "kontor", aknata ruum, milles eraldi radiaator (nagu igas ruumis siin korteris) ja telefonipistik ning arvutilaud. Eriti rabav on ukseava, mis on ümarnurkadega, meenutades pikergust allveelaevaust. Selle lävepakk on 32 cm kõrge ja seal on kingi jalga pannes kahtlemata hea peal istuda, aga tähendaks samas, et koera saabumisel tuleb sellega midagi teha, sest koer ei pruugi sealt üle saada.
Tarin kotid tööle kontorinurka – liftiga saab küll õigele korrusele, aga siis tuleb minna kaheksa astet trepist alla, läbi kaardiga avaneva ukse, mis tohib olla lahti ainult kuni 10 sekundit, ja veel neljast astmest alla ning toas tuleb tõsta kotid üle lauanurga akna alla nurka.
Et fotokas on kaasas, teen aknast pilti. Pildile jäävad ka ülelendavad kured.
Lõunal kohtumajas. Selgub, et Eesti iseseisvuspäeva auks oli reedel pakutud rahvustoitu rosoljet. Kuulutuse juures on kauneimad pildikesed Eestist – Tartu ülikool, Nevski kirik – ja eestikeelne söögitervitus: Lāba apetiti!
Õhtul kotid jälle selga (õigemini end appi pakkunud kolleegi R autosse) ja asume mu uue korteri poole teele. R üritab GPS-iga pihuarvuti abil õiget kohta üles leida, aga et mu uus korter on poolteist kilomeetrit linnast väljas, siis seda maja seal ei ole ja R sisestab viimase maja, mida kaart tunneb. Arvan, et kui arvuti on enne iga pööret ristmikul hoiatanud vähemalt kaks korda, kuhu tuleb keerata, siis "õigest" majast mööda sõites vast jägmised pool tundi muud ei kuulegi, et tuleb tagasi keerata.
Saabun maja ette samal ajal kui maakler ja omanik. Maakler kleebib uksekellapaneelile minu nime (postkastil pidi juba olema) ja sõidan nendega üles. Võtmete üleandmine kestab – kontrastiks tänahommikusele võtme äraandmisele hotellis – umbes kolmveerand tundi. Kõik korteris olevad esemed kirjutatakse üles ja mõõdikunäidud ka. Mõõdikud on valamu all sügavas kapis, vaatamiseks oleks vaja taskupeeglit, aga kellelgi ei ole, isegi mitte maakleril, ja omanik kurdab poolest kerest saadik kappi pugedes, et mis naine maakler on, kui tal ei ole peeglitki kaasas! Veel näidatakse ära, kus on kelder, kus pesula, kus prügikastid.
Siis saabub kolleeg R uuesti ja viib mind riigi suurimasse kaubanduskeskusse, kus ostan kärutäie tarvilikke esemeid . Mida ei leia, on õhkmadrats, kuna korteris on voodist olemas ainult lippidest raam, madratsit ei ole. Siis tagasi korteri maja ette – tee peal läheb R auto sidur katki, aga tema ohtrate vandesõnade toel venime kuidagi Kõrgmetsani ja ma lipsan sealt oma pampudega välja.
Korteris tuleb mõte laotada kahekorra keeratud, tekikotis tekk lippide peale, ikka parem kui lihtsalt lippide või põranda peal (ehkki sedagi proovisin). Panen kirja kõik esemed, mida vaja läheb, riidepuud näiteks.
Nüüd oleks sobilik ka kirjeldada korterit.
Korteris on kaks tuba, läbikäidav elutuba ja magamistuba. Mõlema ühe külje moodustab aken, nii et on üsna valge. Aknad on ühekordsest klaasist ja alumiiniumraamidega ning elutoa välissein on õhimast kohast 3 cm paksune (aga loodetavasti siinmaal väga krõbedat pakast ei ole). Magamistoal on rõdu ja sellel plastlaud ja kaks tooli (tore suvel hommikust süüa). Magamistoas on väiksem kaheinimesevoodi ja seinakapp, põrand on kaetud kogupõrandavaibaga (uus). Elutoas, esikus, köögis ja muidugi vannitoas on kiviplaatidest põrand, mis tähendab, et paljajalu on jahe käia. Seinad on värskelt värvitud, valgeks ja kohati vist mingiks õige sutsu tumedamaks tooniks; värvihais on tunda. Köögis on mööbel, külmik ja mikrolaineahi. "Juhtme panete, näete, siia stepslisse," ültles maakler võtmete üleandmisel. Tore, et ma ostsin pikendusjuhtme, sest juhe nimelt ei ulatu! Külmik on peaaegu sama vana kui vanaisa-vanaema Saraatov ja võisahtli kaane kinnihoidmiseks on vaja teipi.
Vannituba on harilik (pika vanniga!) ja hämaravõitu. Loputuskasti tihendi vahelt pihkub veetõmbamisel veidi vett põrandale, aga kuivab seal ilusti ära [hiljem paigaldan selle alla kogumisnõu].
Aga parim on esiku kõval olev "kontor", aknata ruum, milles eraldi radiaator (nagu igas ruumis siin korteris) ja telefonipistik ning arvutilaud. Eriti rabav on ukseava, mis on ümarnurkadega, meenutades pikergust allveelaevaust. Selle lävepakk on 32 cm kõrge ja seal on kingi jalga pannes kahtlemata hea peal istuda, aga tähendaks samas, et koera saabumisel tuleb sellega midagi teha, sest koer ei pruugi sealt üle saada.
Subscribe to:
Posts (Atom)
