L, 4454. päev: laupäev

Päeval poes.

R, 4453. päev: mujal

Tööl, söömas.

Suvest saati kestnud kodulooline uurimus on jõudnud sinnamaale, et selgub, et vanaisa-vanaema korter oli 150 m eemal kohast, kus arvasin 20 a seda olevat!

N, 4452. päev: neljapäev

Tööl, söömas, jalgrattaga koju. Nüüd lõpuosa juba teise marsruudiga, et enam ei sõidaks ühesuunalisi tänavaid valepidi. (Aga kord ühte ühesuunaliste tänavatega eriti õnnistatud linna elama asudes oli üks esimesi asju, mida tegin, et võtsin ette linnaplaani ja hakkasin selle järgi välja mõtlema optimaalseimaid sõidumarsruute, et ei peaks hakkama mõistatama või sõitma tohutu ringiga.)

K, 4451. päev: Daani

Haigekassasse paberid ära, nüüd olen targem ja esitan kõik krooniarved korraga (aasta tagasi esitasin kaks kruviarvet eraldi ja teine läks korstnasse, sest nähtavasti ei ole ette nähtud, et sama lubatähe alusel saab esitada kaht arvet; süsteem küll ei kisa (nagu kisab, kui sama asja eest taotleda hüvitust kogemata kaks korda – nagu juhtus, kui algul taotlesin hüvitist, aga siis avastasin, et olen arve kaotanud, siis lasin hüvitise tühistada ja siis leidsin arve üles), aga ei hüvita ka).

Kunstitarvete poes ja apteegis. Poes on asjad uutes kohtades, kirjutusmärkmike valik vähenenud. Bussipeatus kadunud, apteegi unustan.

Loen järjekordset digiteeritud vanaraamatut (Joosep Prümmel, „Tallinna juht teatrite ning linna plaaniga ja paljude joonistustega”, Tartu: Loodus 1921), mida võiks hästi kasutada keeletoimetamise õppematerjalina. Pane normaalsesse keelde:

Daani linna asutamine ja Daani aeg (1219—1227).

Arusaadav, et kui läänepoolsed vôimukandjad enda ihaldava pilgu Soome lahe lõunaranna poole pöörasid, nemad otse selle tähtsa koha endi vôimu toetuspunktiks valisid, siia oma pesapaiga rajasid ja selle enda valitsuskonna pealinnaks seadsid.
[…](lk 8)

Näen samalaadset teksti tänapäevalgi rohkem kui vaja; nüüd siis saab tõenduspõhiselt öelda, et ärge kirjutage sajandivanuses keeles.

Kaks aastat hiljem üllitas Joosep Prümmel sarnase teose ka muda- ja merekuurortidest.

T, 4450. päev: vähkren

Öösel paha: algul on ropult palav ja nina kinni, aga siis algavad seedevaevused, mis leevenduvad alles kl ½2 paiku. Öösel oletan süüdlasiks teise tüki jäätist + teepoe koguka ingveritüki (mis ilmselt ei ole määratud ärasöömiseks, vaid niisama tees leotamiseks), hommikul aga on seletus lihtsam: kes käskis magama heita vara, kohe varsti pärast õhtusööki!

Tööl hommikul täitsa ok, eriti pärast parimat kõhuteed (mis kodus on otsas). Päeval söömas.

E, 4449. päev: reisile

Tööl, söömas, poes. 

Eeloleva pisireisi kalkulatsioon: rongi, Šp ja hotelliga; lennuki ja rongiga; ainult lennukiga. Selgub, et esimesel kahel vahet ei ole, kolmas oleks ka samasugune, kui tagasilend ei oleks mitu korda kallim.

P, 4448. päev: need õunad

Õhtul jalutuskäik Šp-mobiiliga, mis jääb suht lühikeseks, sest need õunad, need õunad.

Läbi saab „Eesti julgeolekupolitsei aruanded 1941–1944. Eesti üldine olukord ja rahva meeleolu Saksa okupatsiooni perioodil politseidokumentide peeglis” (2002, kergelt nihkes tekstiga pdf, telefonist). Saab teda, et teadust tehakse Tallinna Tehnikaülikoolis, Tartu Ülikoolis tehakse poliitikat, ja et eesti kunstis oli iseseisvuse ajal kahetsusväärt kummardamine inglise ja prantsuse eeskujude poole, aruande kirjutamise ajal on selle patuta ja muidu tähelepanu väärt ainult üks kunstnik, nimi on tal Eduard Viiralt.

L, 4447. päev: kuidas pannkookla tahtis petta

Turul, asjad koju, teepood, raamatupood.

Rongisõit, saan jälle targemaks: viimase vaguni taga on rappumine nii kole, et kui pistate raske fotoka aknast välja, ärge jätke sõrmi fotoka ja aknaklaasi serva vahele! Ja nagu oli tähele pannud kuulus lendur Hartmann, vaatab lendur pigem üle vasaku kui üle parema õla, sest lennuki gaasikang on vasakul, ning kuivõrd fotokal on käepide paremal, on ka fotokat mugavam selja taha keerata vasakult kui paremalt.

Huvi pärast kuulan hispaania teksti ja saan teada, et üks asi on „muchos movidas” ja tervitus on reibas „buenos dias, señoras y señores!”

Pannkookla Madrus. Algul on enam-vähem tore (v.a et kelneri „inglise” keel, kuhu ta ise üle läheb, on veel arusaamatum kui sarjas The IT Crowd prantsuse tehnilisel toel), aga lõpetuseks väänatakse meile arvel 73% juurdehindlus. Nii ahne ei tohi ka olla; vbl on tõesti poest 2 pdl vahuveini jalutama läinud (või kavatsetakse neid jalutama viia nüüd laupäeva õhtuks) ja vbl võib tõesti arvata, et turist ei mäleta, mis seisis algul menüüs ja pärast laual, aga 2 klaasi moondamine arvel 2 pudeliks on palju. Eks oleksime jootrahana sama raha kokku kandnud aegamisi kindlasti, aga nüüd, kui pannkookla kavatses sama saada ühekorraga, ei saa ta seda enam mitte.

R, 4446. päev: Š-mobiil

Tööl, söömas.

Õhtul Š-mobiili esimene katsesõit ja mul läheb nina kinni.

Nimetet asjavärk on koeraveokäru, mis oli olemas juba hulk aega, aga selgus, et see on ette nähtud normaalsuuruse jalgratta taha, meie omadel on tagatelg liiga madalal ja käepärastest vahenditest kinnitusega on risk, et tiisel lööb kodaratesse. Aga siis ükspäe oli loomapoes selle täienduskomplekt (käepide ja ninaratas), nii et Š-mobiili saab kasutada ka ilma jalgrattata.

Eriline nali: keldrisse hoiustamisel tuleb Š-mobiilil võtta üks ratas alt, muidu ei mahu uksest läbi. Lifti mahub. (Lifti mahtus kogu meie linnupuur, alusel, ja mina ise.)

N, 4445. päev: neljapäev

Tööl, söömas, poes.

K, 4444. päev: märkmik

Postkontor, tööl, söömas, maj t poes.

Kuidas „kaotan” märkmiku. Et lukus põuetaskus ega kotis ei ole, ühtki taskust välja kukutanud manöövrit ka ei mäleta. Tahan ka täna minna koju jalgrattaga, aga siinmaine mobiil, millega seni olen jalgratta posti küljest vabastanud, on mind välja heitnud ja ma ei mäleta peast selle 6-kohalist salanumbrit (sest genereerisin selle Excelis valemiga =random()*1e6). Kuigi Eesti mobiilis rakendus töötab ja näitab postkontori juures olevat 1 jalgratta, ei lase see seda posti küljest lahti. Ja kunturist lahkudes jakki seljastades meenub, kus on märkmik: teise jaki taskus.

T, 4443. päev: leia märk

Tööl, söömas, jalgrattaga koju. Eilne mõistatus laheneb: ärakeeamise kohas on puu taga läbisõidu keelu märk, mida kõnniteed pidi liikuja (ega ma ometi taha 20 meetriks laskuda üle äärekivi elava liiklusega sõiduteele!) ei näe ja muu marsruut seega ühesuunaline!

Õhtul kiri teisele koerakasvatajale, mis juba kaks nädalat hiljem viib külastuseni ja poolteist kuud hiljem uue pereliikmeni.

E, 4442. päev: jalgrattasõit

Tööl, töö juures postkontor (I-le), lõunal söömas.

Jalgrattaga koju. Kilomeetri püsib mu ees elektritõukeratas, samas tempos, kuni teeb maksimarketi majandustarvete osakonna juures parempöörde. Sõidan edasi täpselt sama marsruuti kui hommikuti tööle. Vähe nagu imestan, et esimesel ristmikul ei ole samaliigilise ristmiku märki nagu tööle minnes ja järgmisel tänaval on kõik autod pargitud ninaga minu poole; viimases istub vanamees ja vahib vihase pilguga.

Väike palavik.

P, 4441. päev: pühapäev

 Kodus, koristame.

L, 4440. päev: laupäev

Turul, „steroididel Taskus”, söök, pärast paha.

R, 4439. päev: meelsus

Jalgrattaga tööle. Pangas (hambakroonide arve), söömas, poes, majandustarvetes.

Loen: julgeolekupolitsei aruanded meelsusest Eestis Saksa ajal (ilmutas riigiarhiiv 2002, pdf Digarist). Aastaaruanne juuli 1941–30.6.42: eestlased on Saksa propaganda suhtes skeptilised, peavad propagandaks isegi filme, kus propagandat eriti ei ole (nt Ohm Krüger ja Bismarck). Propagandaplakateid peavad algelisteks ja samasugusteks nagu bolševike omi. Õnneliku Saksa talupoja kujutamine propagandas jätab eestlased külmaks, nad ise elasid enne samamoodi. Bolševismi vihkamine on peaaegu üksmeelne.

N, 4438. päev: usupüha

Naaberlinnas, kus usupüha ei ole (Liha tänava kohvikus hommikusöök, Viljaturu raamatupood, Liha tänava kaubamaja ja raamatupood, Kella tänava raamatupood, Siimu tänava kaks kaubamaja, Kella kõrts, Siimu tänava üks kaubamajadest uuesti).

Tagasiteel näeme jaama bussipeatuses kulturisti, kes on oma jässakale kehale teinud nii suured lihased, et käed alla enam ei käi ja on hakanud meenutama kilplutikat.

K, 4437. päev: kolmapäev

 Tööl.

T, 4436. päev: teisipäev

 Tööl, lõunal keldrisööklas.

E, 4435. päev: vana raamat

Tööl, lõunal keldrisööklas.

Läbi saab Biomedical Results of Apollo (1975, pdf, telefonist).

P, 4434. päev: viinamäed

Matk. Pilves, aga üsna palav. Matka keskosa läheb mööda viinamägesid jõeoru ja künkliku maastiku vahel, lõpuosa piki toredat metsaoja (mis praegu põuaga on küll peaaaegu kuiv) ja täitsa lõpp on lõuna veinipaviljonis, kus läheb algul kenasti, aga siis ootame lõpus espressot tunni.

Toas käib emane Vespula austriaca.

L, 4433. päev: pingviinide bussipeatus

Matk, mille algusotsas on teeparandus, mis heidab meid õigelt trajektoorilt mitu kilomeetrit eemale. Algul mõtleme, et mäh, teeparandus või asi, lähme põllu pealt ringi, aga õnneks ei lähe. Sedasi satume esiteks põhjaosariikide keskse algkooli bussiparklasse, kust veel kirjaoskamatud jõnglased leiavad õige bussi loomapiltide järgi (pingviin, känguru jpt) ning teiseks pärast küla näeme, et teeparandus tähendas sillaehitust üle oru ja me ei oska lennata, ega.

Sihtkohas on tank, nagu selgub, algses asukohas, seda ei ole sealt sõja järel ära viidudki. Asjasse oli segatud kindral Patton, kelle kohta Anthony Beevor märgib, et ta kahjuks luuletas, kirjutades näiteks luuletuse sitast.

R, 4432. päev: ilge pilv

Tööl, õhtul ilge pilv, pildistan. Pärast loen lehest, et pilve teises servas, meilt 20 km eemal, oli tuulispask.

N, 4431. päev: veevargad

Mul on hommikupoolikul vaja teha valmis larakas tööd. E pakkus, et mingu ma seda vaikselt tööle tegema eile, aga vaidlesin vastu, et mul on puhkus! Nii et täna seitsmese bussiga kohale, teen mõne minuti ukse taga aega parajaks ja saan pool kümme töö valmis. Pärastpoole läheb meeleolu reipamaks.

Õhtul metsas jalutamas ja näen, kuidas jõest varastatakse vett: sõidavad paar meesterahvast metsas kohani, kus lohv ulatub jõeni, lasevad seal selle sisse, teises otsas on haagisel ligi kuupmeetrine paak, generaator ja pump. Imestan, et küll imeb, kõrguste vahe jõest pumbani on oma 3 m.

K, 4430. päev: vaba päev

Reisijärgne toibumispäev kodus. Lõunal koos söömas.

Tagasilend

Võrreldes elamusrohke puhkusega on tagasilend igav, peale selle, et esimeses lennukis on palju itaalia vanureid ja elja taga räägivad naissportlased, kuidas panevad pidusid ja üksteist peksavad. Teises lendab ka jalgpallimeeskond (kuigi kärarikas, on nad tunduvalt rahulikumad kui nende noortest kolleegidest ahvikari detsembris) ning näen aknast, kuidas äike lööb u 20 km kaugusel maha. 26-minutisel lennul antakse süüa 8. minutil ja korjatakse ära 13. minutil.

P, 4429. päev: lend

Üles 3.20, takso 4.00, lennujaamas 4.07. Taksos algul raadiost Everything She Does is Magic. Lennule registreerimisel palju rahvast, registreerija unustab mu mobiili (kus on pardakaart) enda kätte, avastan, kui olen nii 10 m kaugusel. Mõlemad turvad lahti, S-poolsemas 1 liin 2st töötab. Minu taga perekond kurttummi, turva tahab näha nende kottidesse, leiab pudeli vett. Mul kõik elektroonika eraldi pehmes kotis (v.a mob. ja läpaka alaldid). Läpakal on nüüd 130 W suur alaldi, ei mäleta, kas Eestis on muud alaldit; vana, 90 W alaldi on kodus sahtlis, see alati ei tööta. Lennujaamas värav B10, kaugeim. A-terminalis rahvamass minemas lõunamaale.

Öeldakse, et süüa ei saa (kutsutakse värava juurde nimeliselt, 2 inimest, äriklassis rohkem ei ole). Teine on vanahärra sildiga Gremium särgil ja kohvril. Lennukis jahe. Pilves, maad ei paista enne kui FRA taga, maandub idast Kelsterbachi rajale. Söögi puudumise eest palutakse vabandust kokku 4 korda (enne lendu SMS ja värav, pärast lendu lennusaatja ja kapten). Pakutakse šokolaadi.

FRAs kohv ja sai. Värav A69 terminalis viimane, sealt jälle 3 km bussiga lennuki juurde, see on perrooni idaotsas. Lennuki pärisnimi on Halberstadt. Palju lapsi, sh paljasjalgseid saksa lapsi. Meeslennusaatjal on vuntsiotsad keeratud üles, hullemini kui Joosep Tootsil. Üldiselt näeb ta välja nagu habemega Poirot, pea samasugune munajas, juustega pinda rohkem, kehakuju sama. Esimese lennu lennusaatja näis koosnevat peamiselt hammastest.

Ka teisel lennul näib, et ei saa süüa. Mul on kõht tühi. Toitlustajal olla tarneraskused, nagu öeldi mitu korda ka hommikul. (Esimesele lennule saabus lennuk tühjana, ka see oli üks seletus.) Lennuk õhku 9.55 asemel alles 10.28. Esimene veerand tundi pilves, siis väikesi auke, maapind. Rostockist SW mööda, üle Rügeni (tavaliselt läheb üle Swinemünde ja Kolbergi). Antakse siiski hommikueine. Mere kohal vine, kapten ütleb, et lähme Rootsi õhuruumist läbi, maad ega saari ei paista. Vine merel selgub hoopis olevat õitsev meri + lained (laev lõikab läbi). Läheneme üle Kuressaare (ei näe), Orissaare (ei näe), Matsalu (ei näe), Kiisa, siis fantaasiarohkelt üle Luige, Jüri, maandume idast.

Täna pidavat tulema Tallinnas 32–33°, on 31°. Tramm, selles küüslauguhais nagu 4. trammis ikka. Kell õigeks. Bussijaamas palav. Bussis hea jahe. Ühe silmaga uus film First Man – pisarakiskumise raamatu on leidnud Hollywood.

Seekord on lõpp-peatuseks Pärnu, mille suvitajate rõivastiili kohta kõlbab ütelda „Antiigileksikoni” kuulsa tsitaadi parafraasiga: alastus on Pärnu argielus tavaline.

Puhkusenädala elavaim sündmus oli muusikafestival, kus vähestele festivalipassi omanikele (passe sai osta ainult sularahas) oli istekoht sageli esireas ja kus kava tobeda tõlkevea tõttu pidin naerma puhkema surnumatjate koori kontserdil kõige ahastavamas kohas. Ühe kontserdi kohta sain pärast teada, et minu kõrval istus õpetlane, kes oli palju aastaid varem ütelnud doktoritöö kaitsmisel kuldsed sõnad: „Teil oli 107 patsienti ja võtsite sellest protsendi. Aga protsent on osa sajast, 107st ei saa protsenti võtta. Teil pidanuks olema ikka 100 patsienti!” Peale selle nägin näitlejast koolivenda kutsetegevuses ja kirjutasin pärast ja kiitsin, et tänu lavastusele tahan nüüd lugeda tüki autorit. Veel juhtusime olema mereürituse avamisel, mis oli mugavuse mõttes toodud mere äärest ära ja milles üks number meenutas „Blackadderis” üsna alguses olnud numbrit „Jumping Jews of Jerusalem” ning millelt lahkusin mingite habemike esinemise alguses, sest kartsin saada barotraumat.

L, 4428. päev: kuum

Toas on õhtul üle 30 kraadi sooja ja õhuniiskus selline, et seda nägu, ja midagi muud teha ei saa kui higistada. Veel veidi ja higistamine ka enam ei aita (kui n-ö märja termomeetri temperatuur on üle nii 33 °C).

R, 4427. päev: reede

 Tööl, poes mitte.

N, 4426. päev: kuum

Hambaarst. Kuninga tänava avalik kraadiklaas on katki, näitab kriipse (ükskord nätas 47°). 

Modernluule.
Taga rõdul 34,4
Koridoris jahe 28,8
Liftis sein 28,2, põrand 27,0
Fuajee 16,4...18,9
Maja ees asfalt 36,9
Koerajalut. platsi kruus 31,1
Koer 34,2
Liftis (oli all) 25, ülal 29
Uksematt 31,8
Esikus põrand 32,3 lagi 27,9
Toas p 27,5, lagi 28,4
Magamistoas põrand 28,5, lagi 28,3, kardin 30,6 

Alla 30 läheb alles kl 23

K, 4425. päev: võõrkeeleoskuse kasulikkusest

Bussiraamatust saab teada, kui kasulik on osata võõrkeeli. Et Malmedy veresauna ohvrid olla küll näinud, et belglased viipavad metsa poole ja kisavad „Boche, boche!”, aga mõelnud, et nad tervitavad niisama, ja sõitnud kogu pataljoniga edasi, otse sakslastele sülle.

T, 4424. päev: külas

 Päeval tööl, õhtul ungari sõpradel külas. Nende majas on olnud sama sisearhitekt kui siin, isegi ukselingid on samasugused ja välisuks on sama nägu nagu vanasti siin.

E, 4423. päev: tee

Eile õhtust saadik on kerge iiveldus, mille omistame eilelõunasele keedetud maisile. Oli veidi pehmem kui tavaliselt. Lõunasöögiga (täna) läheb veidi paremaks, siis hakkab jälle; manustan eelmisest aastast sahtlis olevat antiemeetikumi, see kohe ei mõju, ja tassi Earl Greyd, hakkab palju parem. 

(Raamat ütles, et Bertie Wooster jõi hommikul English Breakfast Tead ja õhtul Assamit. Film ütleb, et hommikul Darjeelingut ja õhtul Earl Greyd. Mine võta kinni, kumb on õige.)

P, 4422. päev: vaskuss

Hommikul metsas, näeme kohe maja vastas teisel pool jõge elusat vaskussi (keda ma ei ole looduses varem elusalt näinud). (Pärast vaidleme: mul on mälestus, nagu näinuks me 2002 Saaremaal Sõrves jalgrattamatka metsapeatuses vaskussi, E mäletab, nagu see olnuks nastik. Maost on foto, aga foto ajaks oli madu sukeldnud põõsasse, mine võta kinni, kumb.)

L, 4421. päev: juuksuris

Näen juuksuri minnes lätlase maja juures, kuidas ratturil on raam liiga kõrge, aga sadul liiga madal.

Pärast kuulen, et bussiliinil on uued peatused Gudroon ja Camisole.

R, 4420. päev: reede

 Tööl, õhtul poes.

N, 4419. päev: jalgratas

Hommikul kooli juurest suure ärimaja juurde linna jalgrattaga. No eks ole! Raske on, ootan kogu aeg, millal rakendub paljukiidetud elektrimootor, aga ei märka. Sõidaks nagu mu vana Desnaga, pärast seda, kui olin asendanud selle algse 16-hambase tagumise hammasratta kiirema (ja raskema) 15-hambasega. (Desnal oli väikeste rataste pärast ees tavalisest suurem 48-hambane hammasratas. Normaalsete ratastega jalgratastel oli ees vist 42-hambane ja taga 15-hambane.) Elektrimootor on esirattal, ees on veel pakikorv ja juhtraua keskel midagi näidikupaneeli taolist (aku laeng, tähtsaimad juhised prantsuse keeli, abitelefoni nr), mis teeb ühtekokku, et lenks pöördub raseklt ja piiratud sektoris. Peale selle logiseb midagi lenksu ja esiratta vahel ning kummid on tühjavõitu, nii et ratas ei taha hästi veereda. (Mul endal on kummid alati pumbatud nii täis kui annab ehk lubatud maksimumini, sest mäletan mehaanika algkursusest veeretakistuse pilti.) Pidurid tainased, mitte napsakad kui mu mõlemal jalgrattal, aga üldise raskuse tõttu ei saa üürijalgrattaga eriti kiirendada, seega saab pidureid vajutama hakata juba kaugelt. On ka nagu kolm käiku, normaalse kiirusega liigub edasi 3. käik.

Tulemus: olen tööl 5 min varem kui bussiga korteri juurest (mida oleksin pidanud algul 15 min ootama), leemendan. Jalad pakkus, aga et ärimaja juurest on tööle veel üle kilomeetri, läheb see enam-vähem üle. Ja näib, et kuigi kasutusliidese arendaja on tulnud vastu Androidi kasutajate soovidele ja lisanud ka rakenduse Androidi-versioonile iga jalgratta aku laengu ja üldhinnangu, ei saa Androidi-versioonist ikka veel jalgratast hinnata, nii et näidatavad hinded on tegelikult pannud Apple’i-usku inimesed. Peale selle on kellaaeg selline, et parkla postikeskuse juures on täis – igas parklas on 20 kohta, rakendus näitab, palju on seal valmis rattaid ja vabu kohti; nende summa ei pruugi alati olla 20, sest näiteks lohakalt pargitud ratas hõivab koha, aga ei ole valmis, sest lohakalt parkimise tõttu tema sõit justkui muudkui kestab ja viimane kasutaja muudkui maksab. Märgitagu, et siinses viiekohase töötajaskonnaga ärilinnakus on 4 üürirataste parklat, à 20 kohta. Parkla postkontori juures teenindab vähemalt 2000 inimest.

Mis veel kord tõestab, et ega jalgrattaliikluse planeerijad ise jalgrattaga sõida ega vett joo.

Positiivsena märgitagu, et mööda kõnniteed peab sõitma ainult paarkümmend meetrit, kõik ülejäänu on alguses väiketänavad ja pärast jalgrattatee. Tegelikult on ka selle paarikümne kõnniteemeetri kõrval meetri laiune jalgrattarada, aga sinna peaks laskuma üle äärekivi ja parasjagu hakkab sealt mööduma betooniveok, nii et parem sõidan sealt läbi kõnniteel. Google ütleb teekonna pikkuseks 2,3 km ja kavandatud sõiduajaks utoopilised 23 minutit (vahest seepärast, et paar uut avenüüd on tal veel liivaaugud), tõuse kokku 18 m, langusi 16 m, aga see ei kajasta objektiivset reaalsust, sest silda üle maantee ta ei arvesta (enne seda on teekonna järsim tõus). (Müstikale, miks meil maja ees pikast väsitavast tõusust nii paljud ratturid linna poole üles rühivad, kui jõe ääres on olemas täiesti tasane rattatee – pikem küll, aga lõpus on lift –, on lihtne seletus: Google väidab selle olevat rattatee maanteel!)

K, 4418. päev: pärimused ja tõde

Raketirühmas kiidab keegi, kuidas olla vaadelnud AS11 kuundumise ajal Kuud ja näinud CSMi ümber Kuu tiirlemas, mida paljud imetlevad, aga teleskoobispetsialist peab võimatuks (CSMi üritati jälgida suure, 1,5 m tähetorniteleskoobiga, aga olnud raske, mida siis veel rääkida väiksest koduteleskoobist). Nagu Ameerikamaal ikka, solvub õndsa mälestuse jagaja, nagu ei teaks, et kui kokku juhtuvad pärimused ja dokumendid, võidavad ikka dokumendid – nagu arvas perekondlik pärimus vanavaarisa JW-le saksa päritolu (sest ta ei osanud vene keelt), aga kirikuraamatud ütlevad, et tema vanaisa elas Laiuse kihelkonnas ja nimi oli Siimu Mihkel.

T, 4417. päev: toit ja mesilased

Söökla reklaamib end fantaasiaküllase lausega B. is a smart-casual affair that specialises in steaks, ribs and other high-protein consumables. Eile just sain läbi raamatu Biomedical Results of Apollo toidupeatüki (Apollo Food Technology) ja isegi seal öeldi toidu kohta otse food (kuigi see, kuidas apelsinimahl tegi AS16 CMD peeru lahti, on öeldud nõnda kenaste: Real-time adjustments in nutrition were applied by menu rearrangements to counteract the gastrointestinal awareness reported by one crewmember and believed to be associated with dietary potassium intake. p. 464). Järgmisest peatükist (Waste Management System) saab teada, et fecal containment system, ette nähtud ajaks, mil külgekleebitavaid sita-oksekotte kasutada ei saanud (kui seljas oli skafander), oli paksu voodriga aluspüksid (foto joonisel 10 lk 482; lugesin raamatut pdf-ina mobiilist ja ei märganud, et nimetet asjavärkide küljes on nimesilt ARMSTRONG). Raamat vaikib, kui palju neid ka reaalselt vajati, kuigi mainib külgekleebitava koti suurt ebamugavust: kogu protseduur 45’ (mispärast üks olla aja säästmiseks samal ajal söönud) ja aluspesu vastav luuk oli kotist väiksem (mispärast üks teine koorinud end sittumise ajaks suisa alasti).

Apollo 11 stardi juubeli puhul on raketirühm punnis täis stardieelseid fotosid ja selgitub Neil Armstrongi soeng (mitu cm pikem kui ülejäänud meeskonnal): ta olla avastanud, et ta eelmine juuksur olla ta juukselõikmetega äritsenud, ja ei olnud uut, usaldusväärset veel leidnud.

Lõunasöögi järel meenub, et mul oli 48 minutit varem hambaarstiaeg.

Täna on sipelgate lennupäev. Sellega seoses üritame kujutella, milline oleks mesilaste uudistesaade (informatiivse tantsu ja rohke sumisemisega).

E, 4416. päev: film

Film The Darkest Hour.

P, 4415. päev: trükin

Kleebin Eesti mobilile kaitseklaasi: 1. korda õnnestub õhumulleta!

Trükin, õige paber. Praagivirn tuleb suurem kui korras virn, kusjuures eelmine kord õnnestus 2/2, täna suure surmaga 1/10. Pärast muidugi meenub, et eelmine kord panin mitte paberi selili plokile, vaid näoli ploki paberile. Isegi õigest, riisipaberist ei ole läbi näha, kuhu täpselt plokk tuleb, ja kobamisi satuvad värvid kuni 2…3 mm valesti. Jube. Saan ka praktiliselt teada, miks peab trükitud paber enne järgmist värvi pikalt kuivama: sest muidu vettib paber läbi ja läheb bareniga tagant hõõrudes narmendama. Aga 1-värvine trükk on lihtne, kuigi näen, et liiga ümmargusi helendeid puulehtedes tuleb rohkem sakistada.

Jalgrattalaenutuse rakendus E telefonis näitab jalgratta aku laengut, aga mul mitte. Selgub, et tal on see v.1.7.7, mul v.1.0.0.

Kadekopsud on YouTube’ist eemaldanud mitu „Blackadderi” jagu.

Õhtul suurfilm õudsest külaelust siinkandis. Lõpp sarnaneb tudengifilmiga „Tõprad”.

L, 4414. päev: laupäev

Šp 9,2 kg.

Läbi saab Arto Paasilinna „Hurmaava joukkoitsemurha”. Juuksuris aeg kinni. USB-jagur. 

Söök. Koer. Pood. Pärast võtmed kadund, paanika 2 min: poes need kindlasti veel olid. Aga krt kuidas ma krt ukseni sain? Lähen alla ja leian, et võtmed ongi maja välisukse lukus.

R, 4413. päev: silt kohvikus

Ükspäev olime lõunal söömas ülakorrusel, kus maksmisel silmasin kassas reserveeringute loetelu ja selles kohe ülemisel real ümber veetud joonega kirjet „13.00 Jaapani peaminister – 3 in.” Kell oli selleks ajaks ligi kaks, aga kohale jõudsime pool tundi varem, ent ei näinud kedagi, kes võinuks olla Jaapani peaminister. Tudengiajal külastas õppetooli Vietnami peaministri proua (Vietnami peaminister oli sealkandis visiidil ja ta proua olnud tehnikateadlane, tahtnud näha kohalikku laborit) ja turvameetmed olid sellised, et pidime seisma reas laborilaudade taga, kohvitoast (kus tähtis isik kohtus õppejõududega*) võimalikult kaugel, aga ikkagi turvameeste valvsa pilgu all. Täna kohvikus ühtki turvameest ka ei paistnud. E meenutab, kuidas kuninglikel matustel oli tähtsaid tegelasi kohal kui palju, aga turvameetmed olid pigem nähtamatud.

* Muidugi oli Vietnami peaministri proual kaasas „tõlk”, kes oskas ainult vietnami keelt, ja muidugi imetleti pärast kõrge külalise hammustatud küpsist ja söömata viinamarja ning mõtiskleti, kuidas saaks neid säilitada tulevaste inimpõlvede jaoks. Üks mõte oli valada need araldiiti, poleerida ja riputada seinale, aga lahendamata jäi, kuidas küpsis ja viinamari enne sissevalamist steriliseerida, et nad pärast vaigu sees ei laguneks.

Sammalhabeme müts vihmas on nagu peas kantav vihmavari.

Mulle meeldiks hoopis muusikal „Suger”: see keskenduks tähtsa võimukandja, kuninga asemiku ebamaise unelma teostamisele, millega tekkis uus, pöördeline – valgusküllane ja õhuline – ehitusstiil, mis valdas Euroopat kolm sajandit.

N, 4412. päev: shibby dibby

Täna lahkunud Brendan Gracei mälestuseks tema tuntuima rolli tunnusmeloodia (kerige algusest 28 s edasi, keerake stereo põhja ning puurige selle saatel karppuuriga seinu, öösel kl 3 muidugi). 

Nagu seda ette kuulutades lõikas hommikul kl 6 traktor tänava äärest võsa.

K, 4411. päev: rohi

Mul on iga päev manustatav allergiarohi peaaegu otsas, vaja on uut retsepti. Ma ei tea, millal perearst puhkab, ja tema visiit massap nii 50 € (millest saab hiljem küll 85% tagasi, aga noh). Samas vähemalt ninaarst lubas, et temalt saab retsepti ka telefoniga, ja ta on seda kunagi määranud, nii et see on ka võimalus.

Kaevan hommikul rohtude sahtlit läbi, et äkki on veel kuskil, ja leian ninaarsti dateerimata retsepti, mida ta käskis kasutada siis, kui eelmine retsept otsas. Seal seisab, et see allergiarohi kuueks kuuks. Tore. Vaatame, kas apteek saab tema hirmsast käekirjast aru. (Saab ja veel saab, et samal retseptil seisvast ninasalvist oli neil ainult 1 purk, aga kui see otsas, tulge sama retseptiga veel, sealt saab veel 4 purki.)

E saab poest uue läppari pärast pikka konfigureerimist lõpuks kätte, aga kodus ei saa wifisse sisse.

T, 4410. päev: tavaline teisipäev

 Tööl, päeval söömas.

E, 4409. päev: nimeloengud

Avastan nimeloengud (2003).

P, 4408. päev: Tammsaare

Värise, Tammsaare! Raamatus „Liiklusmärgid. Teekattemärgised. Foorid” on lk 12–15 4-leheküljene ja lk 75–79 koguni 6-leheküljene lause. Raamatu alapealkiri võiks olla ka „Harjutusi edasijõudnud keeletoimetajale”. 

Kiri koerakasvatajale.

Läbi saab kirjandusteos „Viljandimaa: Ancient Beat”.

Tahan Pinterestis näha inglaste X 1917 võetud Kuressaare luurefotot ja sellest ajast peale saan Pinteresti spämmi.

L, 4407. päev: uus läppar, kontsert

Hommikul metsas.

* * *

E-le uus läpakas. Meie kummagi senised läpakad olid ostetud samast fotopoest Tartu Kaubamajas, tal laiatarbeläpakas Dell Vostro (mis oli poes odavaim) ja mul aasta hiljem tööläpakas Dell Latitude (mis oli poes kalleim). Latitude on n-ö kõvemast puust, st ehitatud taluma tugevamat kasutamist kui Vostro, see on ilmutanud lagunemise tundemärke minu arust vähem (vasak tõstuklahv läks aastaid tagasi pooleks ja olen seda mitu korda kokku kleepinud, sisu on tolmu täis, aga muud probleemid on olnud tarkvaralised) ja see on ka kergem, kuigi ekraan on laiem. Aga siinmaal Dell ei huvitu müügist tarbijatele, nii lähme kõigepealt linna elektroonikakaubamajja, mitte ülikooli juurde, mis olevat suurem ja kus mu oletuse järgi on suurem tõenäosus kohata Delli läpakaid ja ingliskeelseid müüjaid. E arvab, et kui leiame linnast, ei ole vaja ülikooli juurde sõitagi, mis siis, et ainult veerand tundi rongiga.

Aga lahke ingliskeelne müüja leidub ka linna poest. Sõnastame küsimuse nii, et soovime Delli Latitude’i sarnast läpakat. Mina pidasin silmas vastupidavust ja kasutusmugavust, müüja tõlgendab seda kui protsessorikiirust jne, aga jõuab välja samalaadse tulemuseni. Käime automaadist raha toomas, koos tarkvara, lisagarantii ja konfigureerimisega tuleb veerand hinda veel otsa. Kassas, õigemini infoletis, ei loe rahatähtede kontrolli masin vanu 100-euroseid, vanemmüüja võtab paki pihku ja läheb kassadesse otsima masinat, mis loeks; tema kulmude liikumise järgi riiulite taga näen, et ta leiab selle teisest kassast. Muidugi usaldus missugune, kui kunde makstud, aga veel kassast läbi käimata raha rändab teise müüja käes mööda poodi ringi ja seda käpib veel kaks muud müüjat.

* * *

Teist korda n-ö Steroididel Taskus. Sammalhabeme kaabu.

p.l. on poekäigu ja kontserdile mineku vahel tund aega, mõtlen, et võiksin proovida trükkida linnavaadet, juba olen plaadi harjanud ja rasvatustanud, aga kuivatades näen, et mul on esiplaanil „mitu ruutmeetrit” munakive välja lõikamata!

* * *

Kontsert; olen algul mossis, et miks oleme platsi kõrval kohal poolteist tundi varem (no tgl oleme 1 h 25 min varem, aga kontsert hakkas 5 min hiljem). Aga meil on kaasas toolid, suupisted ja termoses jääga vein.

Nagu aasta tagasigi, on kaameratöö halb, seekord ka heli. Hämarikus ekraani heledust maha ei keerata, nii et sinna on pärast valus vaadata. Heli on selline, et juhlakalu bassid ei kosta ja täiteks toodud soprani kõrged noodid saevad peast läbi. See, et peale maailmakuulsa bassbaritoni laulab ka tundmatu sopran, oli umbes sama, kui läksin kord kuulama sugulase juhatatud koori, aga pool kontserdiajast esines ka üks teine taidluskollektiiv.

Aga seekord on mul binokkel! Algul mõtlesin, kas võtan kaasa väikse taskubinokli (8×20), aga viimati kadus selle kott kuhugi ja pealegi on teada, et see on hämaras pime (ükskord oli ooperis kaasas, ei näinud). Seega siis keskmine binokkel, 10×50. Kuivõrd esineja on üks väheseid ooperilauljaid, kes peale laulmise suudab ka näidelda, ja kuivõrd on karta, et ekraaniülekanne näitab vahepeal ka orkestrit vms, ja kuigi lava tagantnurgast särab otse binoklisse üks prožektor (algul sinine, pärast punane) ning kuigi ei ulatu toetama küünarnukke ja pilt hakkab lõpuks värisema, olen kogu aja, mil ta on laval, kleebitud binokli taha ja ei kahetse sekunditki. Peale selle näen laval ka asju, mida palja silmaga ei näeks, nagu et üks nais-löökpillimängija, kes meie kohalt vaadatuna on solistiga ligikaudu samal joonel, jälgib dirigenti ainult silmanurgast, kui solist on laval, ja vahib muudkui solisti, endal suu kõrvuni. Või filharmoonia kodufotograafi ninjataolist liikumist mööda lava (tal on kaks kaamerat ja kolm objektiivi, varuobjektiiv ripub mingi imerakisega lahtiselt vöö küljes). Solisti pilgu taban u 8 korda, milles oma osa on küllap selles, et mainitud seljatagune prožektor särab solistile binokli 50 mm klaasidelt vastu (vaatekaugusel on ainult üks muu binokkel, aga see on 30…35 mm klaasidega). (AW&ST andmeil töötab klaasidelt vastu säramise põhimõttel ka meetod, kuidas kiiresti teada saada, kas vaenulikul maastikul on peidus õlalt lastavaid õhutõrjerakette: luuredroon lendab üle, välgatab üle maastiku lasersähvatuse ja jälgib, kas kuskilt peegeldub vastu koherentset valguskiirgust. Looduses nii pikalt koherentset kiirgust kui laser ei ole; kui koherentset valguskiirgust peegeldub tagasi, on kuskil järelikult sinnapoole vaatavat optikat. Lihtne!)

Kumbki pool on kaunis lühike (30 minutit + koos lisalugudega 45), nii et jõuame kolmveerandüheteistkümnese bussi peale.

R, 4406. päev: uued hambad

Hambaarst. Ootan 40’, paks raamat saab läbi (Anthony Beevor, Arnhem: The Battle for the Bridges). 

Mul pole hulk aega olnud korraga suus nii palju purihambaid. Eriti raske oli maapähklite söömine, neid oli täna lõunal salatis paar peotäit.

Õhtul maja taga 20 nahkhiirt. 

Valmib linoollõike juurde messingvardast stants, millega tekitada linnavaate puudele väikesi helendeid. Haamerdan sellega pool õhtut.

N, 4405. päev: täitsa uskumatu lugu

Hommikul postkontoris. Olen bussis teel tööle, kui helistab väikeloomakrematoorium, selguse huvides luban neile meilida. Keeran paki põiki sülle, kirjutan sellel. Alles prantsuse keelde minnes selgub, et mütsi enam ei ole. Saadan bussist ühistranspordikeskusele meili, et müts kadunud.

Prantsuse keele eksami tulemused. Hoone ümber rohutirtsud. 

Lõpeb tavalisest varem ja mõtlen, et lähen õige töölt läbi. Töölt kodu poole sõites juhtub tulema sama numbriga buss kui hommikul. Mõtlen, et ega see tükki küljest võta, kui lähen istun samasse kohta kui hommikul ja vaatan tooli alla. Aga tooli alla vaadata ei ole vaja, sest – müts ootab tooli peal!!! Kasvõi hõiska üle bussi, et see on minu müts, hommikul kaotasin, ma ei omasta siin võõrast vara ega midagi. Kodus müts pesumasinasse ja pärast vildikaga nimi + telefoninumber sisse.

* * *

Prantsuse keeles saab teada:

• 14. VII (la fête de la fédération) on rahvuspüha alates 1790.
• Varennes: Metzi-Pariisi kiirtee ääres on suur silt, kus Louis XVI revolutsiooni ajal end varjas. Tunti ära nii, et maksis kõrtsmikule rahaga, millel oli enda pilt.
• Juhiloa teoreetiline eksam kehtib 6 a, varem 2 a.
• Nancy ooper on kliimaseadmeta.
• Sõidukiteta saar Kreekas: Hydra (eeslid). 2000 el, 6000 turisti. Seadusega lubatud ainsad autod on prügiautod.
• Nazaré (Portugal): väga kõrged murdlained.

K, 4404. päev: pudru ja kapsad

Andmepäästefirma vastab, et astugu ma neilt läbi.

Peale selle on vaja helistada väikeloomade matusebüroosse, sest nad ei ole helistanud. (Oletan, et nad käivad lähikonna loomakliinikutes harvem kui iga päev.) Leian nende voldikult nende lähifiliaali veebilehe ja numbri ja õige on, et just see filiaal, sest kui nad kord kätte saan (helistan Eesti mobiililt, sest siinmaise mobiiliga rääkida on rist ja viletsus, sest see on läinud tagasi kõrvaklapirežiimi, kaks korda on number kinni, aga nad helistavad tagasi), saab teada, et nad on just täna läinud järele ja helistavad siis, kui kohal.

Postkontor helistab, et mu pakk saabus postkontorisse. Hääle järgi on helistaja keskmise luugi taga töötav Roobert, keda võib mitu korda näha kohaliku kultusbändi vanaisabistroode tuuri filmis (sh bändile viinereid keetmas ja kartulisalatit lõikumas).

Õhtuses lobas ajame raamatud meelega segi: „Karupoeg Puhhi” ja raamatu „Jumalaema kirik Pariisis” – Puhh on kellalööja, Nodsu tantsib koos mustlastega, Ökul on vana tark munk –, ja nagu ei oleks sellest veel kõik, paneme need tegelased „Viplala lugudesse”!

T, 4403. päev: arvuti katki

Postkontor, söömas.

E arvuti annab otsad. Õigemini ei taha see käivituda, ja kui olen paigaldanud alusventilaatorile alla puhuma enda läpaka juurest lisaventilaatori (mille käivitamine kiirendab näiteks Lr-i töötamist), edeneb nii palju, et ilmub kiri, et tal on viga c0000218. Guugeldus seletab, et operatsioonisüstemi registris on mingi fail katki, ja õpetab, kuidas käivitada arvutis viimane korras versioon. See edeneb resetini, aga pärast seda ikka ei käivitu, ja keerukamaid parandusi (operatsioonisüsteemi taasinstallimine, ketta ajutine jaotamine jne jne) ma ei oska. Kirjutan samale andmepäästefirmale, kellelt sain kaks aastat tagasi suurt [moraalset] abi pärast kõvaketta purunemist (sellesama, mis roostetab praegu rõdul ja mille küljel on kaunis klassikalises Rooma kirjas maaling THERE IS NO TOSHIBA LIKE ANOTHER). Usu või ära usu, aga mul on nende voldik seniajani portfellis, millega viisin tookord (mai lõpp 2017) neile katkise kõvaketta ja kus hiljem (sügis 2017, kevad 2019) on olnud prantsuse keele asjad.

E, 4402. päev: rohepesu II

Taas kord ujub internetisügavusist pinnale vana propagandameem, mis valetab merre heidetud prügile sellised säilimisajad, nagu seisaksid esemed reguleeritud kliimaga muuseumihoidlas, mitte meres. Plekkpurgi säilimisajaks meres väidab meem 200 a. Kontrollime: alumiiniumpurgi seinapaksus on tänapäeval 0,1 mm (teraspurgil on õhem), üldkorrosiooni kiirus merevees alumiiniumil u 0,05 mm/a (oleneb soolsusest), terasel 0,1…0,2 mm/a (oleneb soolsusest ja hapnikukontsentratsioonist). Jagame seinapaksuse korrosioonikiirusega ja saame radikaalselt (kaks suurusjärku!) väiksemad tulemused 2 a (Al) ja kuni 0,5…1 a (teras; arvestades, et teraspurgi sein on õhem). Rannalähedases vees on peale selle jää ja murdlainetuse mehaaniline toime, millest viimane jahvatab klaasi liivataoliseks peeneks puruks 7…10 aastaga, mis on kolm suurusjärku vähem kui meemi väidetav ulmeline 4000 a.

P, 4401. päev: metsas ja pizzerias

Hommikul Šp-ga metsas, talle tundmatutel radadel. Ta lausa jookseb vahetevahel.

Ilge palavus jätkub. Õhtul loomakliiniku lähedal itaallaste juures. Pitsa on u 6× suurem, mida suudaksin süüa, ülesöönud tunne püsib ööpäeva. Teenindus on see-eest kiire, oleme sees ainult 55 minutit.

L, 4400. päev: kuum

Ilgelt palav. Troopikamütsi kõrvad lähevad päikses kuumaks.

Söömas, uus kaubanduskeskus, matkapood, tohutu toidupood, seal seisab mahlariiuli ees ja päratu ostukäru taga keegi, kes meid vahib – see on kunagine saksa kirjanduse õpetaja. Rõõmus taaskohtumine.

Üldiselt on see pood nii suur, et seal võiks sõita rong. Google küsib, mida arvan. Ütlen siis ausalt, et klientidel veab, sest korrus kõrgemal müüakse matkatarbeid.

R, 4399. päev: loomakliinikus

Hommikul kaheksast lemmikloomakliinikusse, see tõesti avaneb kl 8 (vanasti avanes ½9). Ei ole kindel, kas arst sai eile õigesti aru, kes ma olen ja mida tahan, nii et niipea, kui ta pistab pea ootetoa uksest sisse, räägin jutu ära. Ta teab ja tuleb ise järele. Seejuures on toas u neli patsienti ja kohver tuleb viia nende vahelt läbi. C’est la vie. Küsin, kuidas asjade korraldus edasi toimub; ütleb, et kliinik kasutab väikeloomade matusebürood Roosiaed, ütlen, et tean seda küll, nende voldikud on ootetoas, eelmine kord just võtsime. Et Roosiaed helistab ja lepite kokku, mida, ning maksate neile. Selle loomaarsti inglise keel on läinud paremaks, oleme enda oma äraolekul paar korda sattunud tema juurde ja suhtlus on käinud üldiselt üle kändude ja nii, et kumbki räägib seda keelt, mida oskab; eile telefonis arvasin koguni, et ta on teine, kohalik, kes räägib inglise keelt ilusti. Kaks korda vabandab eilse kõne pärast (mis minu poolt oli kaunis hektiline, sest toimus täis bussist), kasutades siiski eilse kohta sõna „tomorrow”.

Kodust läbi, kohver kilekottidesse ja prügikasti (ilma tohiks ka, aga isegi kui siinne seadus keelab sobrada prügikastides, võib tundmatut isikut tabada ebameeldiv üllatus, kui ta kohvri avab, sest ei tema või teada, et selles on viibinud öö läbi rõdul, temperatuuril 29…20 °C ja paar tundi ka hommikupäikese paistes, koera surnukeha). Jala betoonitehase juurde, kus pildistan liivaveokit pealdisega TRANSASS.

Päeval söömas töökoha keldris suures sööklas.

N, 4398. päev: kurb

13 aasta ja 19 päeva vanuses lõpeb täna Št elutee. Olen just naasmas prantsuse keele eksamilt ja bussis, kui helistab E, kes on koju tulles leidnud ta elutuna. Helistan loomakliinikusse ja küsin, mida pean tegema. Kell on kolmveerand kuus õhtul. Saan teada, et meie päris loomaarst (kellele just reedel olin kiitnud, kuidas rohi on aidanud ja Št seisund on parem) on puhkusel ja nad on täna avatud kuni kl 18. Olen nõutu, sest täna on sooja 32 °C, umbes sama palju ka toas, ja koerasuurusi külmutusvõimalusi ei ole. Ütleb, et avavad hommikul kl 8.

K, 4397. päev: kuum

Št-l on hommikul selline isu, mida ei ole olnud mitu nädalat, aga päeval läheb väga palavaks ja õhtul ta seisund halveneb taas (hingeldus ja nõrkus).

T, 4396. päev: rohi

Št-le rohu andmine täna õnnestub, tal on hommikul isegi nagu väikest viisi isu (muidu hommikul tavaliselt ei ole ja see on probleem rohu andmisel, sest ta on tabletipoolikuga vorsti väljasülgamisel erakordselt osav).

E, 4395. päev: leiud

Kirjutab rattalaenutus: teie makse ei läinud läbi, me saadame teile koos liikmekaardiga arve! 

Midagi hoopis muud otsides leian, kuidas maal on tagahoovides saladuslikke 2 m läbimõõduga esemeid, mis on kas batuudid (aerofotol on võrkseina vari) või täispuhutavad basseinid või seinteta batuudid; lilleklumbid on lopergusemad. Ümmargusil esemeil on reeglina paks sinine serv, ilmselt sama marki ja ostetud samast kohast. Veider on, et alevikku poolitavast raudteest ühel pool on ainult 1 batuut ja 1 kindlalt bassein, aga teisel pool on 10 kindlalt batuuti, 3 basseini või seinteta batuuti ja 2 kindlalt basseini.

P, 4394. päev: trükin, lennukid

Kuulujutud, et lahtirullitud veepõhine linoolvärv säilib värskena mitu päeva, kui alusele tõmmata peale köögikile, on tugevasti liialdatud.

Trükin, seekord eelmisel pühapäeval lõigatud Kohtu tänava vaadet, õhukesele paberile (poes oli seal kohas kolm silti, ma ei tea, mis paber see oli) ja täpselt, mida raskendab, et üks plokk viiest on 1½ mm kõrgem ja üks on teistest 1 mm laiem ja ma ei taibanud lõikamisel joondada pilti alati ploki samasse serva. Trükin kaks pilti, ühe lehe lõikan plokiga sama suureks. Ei noh, tulemus on palju parem kui paksul paberil, ühtki plokki uuesti lõigata vaja ei ole. (Et siis see pilt, mu esimene linoollõige, on 5-värviline, iga värvi jaoks ise plaat, iga värvi järel peab pilt vähemalt tunni kuivama ning rullimisalus ja rull tuleb vahepeal pesta.)

Lennukid: algul lendab üle maja suur propellerlennuk (C-130?), ei näe, ilmselt lendas maja taha, eest rõdult ei näe, mürin kostab mitte otse, vaid kajab metsalt vastu; siis tuleb Luftwaffe A400M (kihutan tuppa, vahetan objektiivi ja pildistan, nagu jaksan, keerab metsa taha) ja kohe selle järel Hollandi tanker Prins Bernhard, mis keerab pika raadiusega ja ümber maja, nii et saab ilusaid pilte.

Läbi saab raamat Fawlty Towers: The Story of the Sitcom.

L, 4393. päev: paber ja baren

Naaberlinna käsitöökaubamajas Hiina „riisipaberi” järel (wenzhou; see on tegelikult hoopis mooruspuu koorest vms). Eelmisest korrast mäletan, kus see poes on, aga täna ei ole. Riiuleid korraldatakse ümber, keldris on lõiketehnikate asjad kõik mujal. Osa asju oleks nagu rohkem, osa nagu vähem. Juhuslikult leian (õlivärvitarvikute riiulist) ka paksendusaine, mis õlivärviga segades pidavat muutma õlivärvi trükitavaks (trükitud õlivärv säilib paremini: on veekindel ja valguskindlam, aga vajab puhastamiseks tärpentini vms orgaanilist lahustit).

Sama rongiga tagasi, vagunisaatja mäletab, et mul on kohalik aastapilet, ei pea näitama.

Minnes ja tulles loen õpetust, kuidas valmistada ise baren ehk asjandus, millega Jaapanis trükiti puulõikeid. Euroopas muditi traditsiooniliselt puulõike trükkimisel paberit pealt peopesaga; see, kõva kummirull ega puitspaatel ei anna nii suurt survet kui paksema paberi jaoks vaja. Baren on põhimõtteliselt nagu peopesasuurune puitketas, millele on keritud nöör ja mis on kaetud paberiga; sellega hõõrutakse trükitava paberi tagakülge ja iseäraliku ehituse tõttu avaldab see trükivärviga kõrgendikele suuremat survet kui pihk, kummirull või puitspaatel. Mul on rull peent nööri; leian õpetuse, kuidas saab nööri korrutada. Ostan käsitööpoest ümmarguse korvipõhja (!), sellest tuleb alus; ühele poole liimin korrutatud ja spiraalis nööri, teisele teen korrutatud nöörist käepideme, nööri peale teibin õhukese jõupaberi (maksimarketi leivaleti paberkotist), sile külg väljapoole. (Mainitagu, et nööri korrutamiseks on vaja esiku ukselinki ja trellpuuri.)

Trükin sellega 10 ja siis veel 11 tk sõbra eksliibrist (puulõige), tulemusega võib olla rahul. Paber (65 g/m²) jääb ilusti ploki külge, värv ei lähe eriti laiali, paber ei kulu katki. 10 eksliibrisega kulub jõupaber üsna läbi.

R, 4392. päev: olin puu otsas

Št 7,9 kg.

Viie väikese asja kokkulangemise tõttu saan kergelt sõimata. Üksikasju ma siia ei pane, aga kolm neist olid sellep., et töö oli nii tihe, et olin unustanud meiliprogrammi käivitada ja ei näinud kiireid meile, ja viies sellep., et vahetult enne töö ärasaatmist hakkas muidu nii töökindlal põhilisel töövahendil paha.

N, 4391. päev: Archie Leach

Võtan eile lõpuks saabunud kahest „Fawlty Towersi” raamatust bussilugemiseks ühe, mis jutustab sarja tegemisest, ja peale asjade, mis on teada Wikipediast või plaadi lisades olevatest usutlustest, saab teada, et major Gowani näitlejal oli noorepõlvesõber, ajutine korterikaaslane ja vodevillide lavakaaslane algselt inglise näitjeja, kelle nimi oli Archie Leach ja kes veidi hiljem läks USAsse ja sai seal kuulsaks filminäitlejaks nimega Cary Grant, kes omakorda oli John Cleese’i poisikesepõlve lemmik filminäitleja. See on neile, kes kunagi on mõistatanud, miks on filmis „Kala nimega Wanda” (1988) Cleese’i mängitaval tegelasel just selline nimi.

Viimane film matkiti Indias filmiks Padmashree Laloo Prasad Yadav (2005), see on täispikkuses YouTube’is olemas. Ma subtiitreid ei leidnud, nii et ei tea, kui täpselt tekst matkib algset. Ilmelisi sarnasusi on mõneminutisel sirvimisel vähe, lõpulahing teerulliga lennujaamas on moondunud ebausutavaks kakluseks sadamas, aga koht, kuidas Otto saab teada röövsaagi peidukoha (friikartuleid teisele ninna toppides ja tema akvaariumikalu manustades), on küll sarnane. 

Prantsuse keel, poes.

K, 4390. päev: trükikoda jätkub

Puulõike trükkimine, paber ei ole päris õige.

T, 4389. päev: tihane

Kui hommikul koertega jalutamast tulen, on maja taga rõdul tihasepoeg, udusulgi seljas veel rohkem kui päris sulgi. Ta on sinna teinud hädamaandumise, aga tiivad veel nii palju ei kanna, et suudaks lennata üles üle rõduserva. Kui rõdule jätta, astub keegi kogemata peale. Seega toon tihase meie rõdule, seal vähemalt keegi peale ei astu, pulkade vahelt pääseb lendama allapoole ning toitu ja vett ja seltsi on ka. Tihane algul kössitab, aga kui mõne aja pärst vaatan, on mööda rõdu asjalikult mujale siiberdanud. Mis tast edasi sai, ma ei tea, sest õhtuks teda rõdul enam ei ole, aga järel on paar väikest sulge, mida samas on ärasöömise juhtumiseks liiga vähe ning rõdul on varese manööverdamiseks ruumi ka vähe.

E, 4388. päev: õnnetus hüüab tulles

Manustasin eile õhtul hilja n-ö saadanapabulaid ehk kohaliku jäätisefirma jäätisekomme. Pakis on 3 karpi à 10 pabulat. Esimesest oli 5 söödud, 5 tundus nagu vähe, tõin külmikust järgmise karbi, et kui isu täis saab, viin pooliku karbi tagasi. Aga kussa! Pärast oli paha, iiveldas tugevasti, uni tuli alles pärast maoteed ja maotabletti (ja kui see võetud, aga veel ei toiminud, tuli iiveldusega suhu ka selle tableti katte maitse).

Jäin kolmap. bussist maha sellep., et buss kihutas tööjuures peatusest lihtsalt mööda. Kirjutasin kohe bussifirmale ja teatasin (pissed off, kas oota 30 min järgmist või kõnni muusse peatusesse ootama muud bussi). Kirjutasin ühissõidukiportaalile, sest näib, et asjaomasel bussifirmat ei ole internetis olemas. Täna vastab firma portaali kaudu, et ei kihutanud, 36 km/h sõitis.

P, 4387. päev: kunst kodus

Otsin süstemaatiliselt läbi fotoarhiivi miljööväärtuslikust linnakeskkonnast ja tuvastan, et mul on linoollõikekõlblikke vaateid ainult nii 20 (puud lehes, midagi ka esiplaanil, pilved).

Värviline linoollõige. Vāga õpetlik.

L, 4386. päev: kunst

Käin kunstimuuseumis XIX saj lõpu / XX saj alguse aktipiltide näitusel, pärast suurem märatsemine käsitööpoes (sh ostan kõik linoollõike trükivärvid, mida neil on ja mida mul veel ei ole; neid on üldse mingid 12 tk; raamat soovitas, et kuigi alustuskomplektis on primaarvärvid, millest saab kokku segada mis tahes tooni (valge, must, tsüaan, kollane, magenta), ostke pigem üks soe ja üks külm punane, roheline, sinine, pruun, segamist vähem).

Õhtul põllu peal poes.

R, 4385. päev: trükin

E läheb Eestisse, kodus on täna õhtul trükikoda.

Päeval helistab hambaarst, et labor ei ole kroone valmis saanud, vabandab ette ja taha.

N, 4384. päev: neljapäev

Prantsuse keel, pärast maksimarketi tööstuskaupade osakonnas.

Prantsuse keeles saab täna teada, et

• une péniche – lameda põhjaga jõepaat, paadimees oli triibulise särgi ja punase rätiga, ameeriklased nägid neid Pariisis palju, tekkis stereotüüp 
• hobuseliha: XIX saj oli Pariisis väga palju hobuseid, lõpnute äraviimine oli kallis, liha tohtis ise süüa
• Asterixi ja Obelixi joonistaja on itaallane, stsenarist poolakas
• Prantsusmaal oli giljotiin kasutusel kuni 1981
• Prantsusmaa andis Esimeses maailmasõjas enda poolel sõdinud välismaalastele kodakondsuse
• Marie Curie ajal sai prantslasega abielludes naine mehe kodakondsuse
• Sarkozy emapoolne vanaisa immigreerus Prantsusmaale Salonikist Hispaania kodakondsusega, S. prantsuse vanaema abiellus temaga, sai hispaanlaseks
• Prantsusmaa on maailmas 2. relvaeksportija

K, 4383. päev: kolmapäev

Tööl, õhtul poes.

T, 4382. päev: teisipäev

Pärastlõunal loomaarst. Nädalavahetusel oli Št seisund nii halb, et laupäeva õhtul tundus, et hommikuni ei ela, ja E sõidab kaheks nädalaks ära. Helistame hommikul loomaarstile ja saame erakorralise aja pärastlõunaks. Arst nendib, et jah, pikka pidu enam ei ole, ja määrab prednisolooni 10 mg/d 10 päevaks. On rohu toel veidi kõbusam.

Õhtul Vana Tao.

Läbi saab linoollõike raamat.

E, 4381. päev: usupüha

Vaba päev, kodus.

P, 4380. päev: puulõige

Valmib vana sõbra eksliibrise puulõige.

L, 4379. päev: laupäev

Jaama apteek, söömas, aiapood.

R, 4378. päev: sulepea

Päeval söömas.

Leian 0,1 mm sulepea. Oli sahtli põhjas ja üllatuseks isegi töökorras (mu ülejäänud kolm tušisulepead – 0,3 mm ja 0,5 mm rOtring Isograph ning iidne 0,18 mm Faber-Castell – on praegu umbes neljandat nädalat tušilahustiga leos; ma päris kindel ei ole, kas seda Faber-Castelli sel sajandil üldse kasutanud olen, aprilli keskelt alates on olnud pidevalt leos, vee, aknapesuvedeliku ja tušilahustiga. Tušipaagi sai kuivanud tušist puhtaks kiiresti, paagi ja pumbamehhanismi vahelise osa ka mõne päevaga, aga pumbaosa on seniajani umbes ja kuigi seda saab võtta lahti, ei ole seda kodustes tingimustes võimalik enam kokku panna, sest kellegi käeline osavus ei ole selline, et pista u 0,1 mm jämedust terasvarrast sama jämedasse torusse ilma varrast painutamata – vbl peaksin paluma hambaarsti ja tasuma juureravi hinna). Kunstitarvete kataloogis on sees ka joonestusvahendeid, aga isegi rOtringist on ainult ühekordsed Rapidographid ning mu teada Faber-Castell selliseid taastäidetavaid joonestussulepäid enam ei tooda.

Freesitakse asfalti: frees, eeskopplaadur, järelejäänud prahti eemaldavad 2 labidameest, 2 seisavad labida najal, 2 seisavad labidata, 1 käes on paberid.

Meil on olnud sel nädalal kollektiivne toidumürgistus, pea- ja kõhuvaludega ning mul oli kolmapäeval isegi palavik ning palju ei puudunud, et läinuks neljapäeval isegi arsti juurde, aga neljapäeva hommikuks jäi palavik järele.

N, 4377. päev: neljapäev

Eile koertega väljas veerand kümme, veel ei sadanud, musträstad laulsid üksteise võidu. Tibutama hakkas juba siis, kui olime tagasi korteri ukse juures. Läksin magama kl 22, kl 22.30–24 oli kole äike.

Täna palavikku enam ei ole.

Hommikul on maja taga ööbik, ei leia helisalvestit. Pärast äikest on jahe, täna enam särgiväel tööle minna ei saa. Jope.

Lõunal prantsuse keelde minnes ja vasakust jopetaskust kommi otsides leian sealt siis helisalvesti.

Prantsuse keeles saame teada Prantsuse aadlike raskest elust. Et revolutsiooni ajal kaotasid õigused, aga Napoleon I ajal õigused taastati, v.a privileegid, kaotasid sissetuleku. Paljud aadlikud müüsid hädaga lossi ja tiitli, mille ostsid kodanlased, nii et praegustest Prantsuse aadlikest on paljud pas de vraies aristocrats. Traditsiooniliselt aadlikud ei tööta.

K, 4376. päev: palavik

Hommikust alates palavik. Apteek: külmetustee (maitsvam kui teise firma samasugune).

Hambaarst helistab, et labor ei saa kroone valmis, teeme järgmine nädal.

Mobiil on jälle tagasi kõrvaklapirežiimis (vahepeal tuli ise välja).

Päeval on palavik isegi 37,9° (mul on kraadiklaas tööl kaasas). Mõtlen, et kui homme hommikul ka veel on, lähen arsti juurde. Õhtul vara magama.

T, 4375. päev: tööle

Öösel kl 2 nina kinni, pärast ei jää magama, aken pilukile, kõhus muliseb nii valjult, et ärkan paar korda (see eilane kapsas). Apteek, tööle, söömas.

E, 4374. päev: kuumus jätkub, puhkus ka

Kuumapühad jätkuvad, aga täna on veidi tuult. Postkontor ja pood.

P, 4373. päev: pühapäev

Kuumapühad.

Hommikul metsas sillani, terve päev toas, nina kinni ei lähe.

 „Dibley vikaar” läbi, algab Tati karp.

L, 4372. päev: kaugemas naaberlinnas

Käime lähimas liidumaa pealinnas, kus me kumbki varem peale raudteejaama käinud ei ole (paar korda perroonilt perroonile, kaks korda bussipeatusest perroonile ja hiljem tagasi).

Ühes Saksamaa reisijuhis linnaplaani ei ole, teises on loetletud paaritunnise ringkäigu huvipunktid. Teekond jaamast 1. punkti mööda Keisri tänavat on, ütleme, kilomeetri pikkune meeste peldik, alates gastronoomilisi elamusi lubavast õllekast (Erlebnisgastronomie) kahe lõbumaja vahel kuni viimase mänguhalli ukseesiseni. Inimesi näeme vähe, kuigi maas on trammitee. Päike, palav.

Poole tunniga on linnasüda nähtud, väljast ka teater, kus alustas lavateekonda Heldentenor Jonas K. Võrdleme nähtut W. kreisilinnaga, kus kavatsesime u 1999 veeta terve laupäeva, aga – koos lõunaga – ammendus linn kahe tunniga.

Siis jõuame lossimäele ja süveneme ajaloomuuseumi, kus ülakorrusel on ajutine näitus siinkandi linnustest, lossidest ja kindlustest (ilusti seletades, mis on mis; lühidalt: linnus = esinduslik elamu + kaitse, loss = esinduslik elamu, kindlus = kaitse). Alakorrusel on kohalik ajalugu alates Prantsuse revolutsioonist, kaeviklik Esimese maailmasõja ja katakomblik natsiaja saal, kus reas lähedalt pärit tegelased, sh brežnevimusitaja Honecker. Jahedus ja hämarus reibastab.

Lõuna, tagasi läbi Konnade tänava Jaama tänavale, mis osutub suureks ostutänavaks, võtame sõnad kreisilinna kohta tagasi. Tagasiteel loen linna reisijuhti ja selgub, et neil on loomaaed ja ka selles tuhnik.

R, 4371. päev: usupüha

Naaberlinna, minnes rongis nina kinni. Apteeki, mingi eeterlike õlide hookuspookus mõjub, nagu löödaks ork ninna, aga poole tunniga läheb paremaks ja toime püsib ligi tunni. Vahepeal teisest apteegist teine, aga see on odavam ega toimi üldse.

Tagasiteel läheb E maksimarketi uues jaamas maha, ja kui rong edasi sõidab, meenub, et koos piletitega, seega sõidan peatusevahe jänest. Jaama apteegist õiget nohurohtu.

Söömas, siis tagasi.

Naabril laulab The Cure.

N, 4370. päev: teine loomaaed

Kahe päeva jooksul teine loomaaed, kus oldud mõnest tunnist pool kulub sealsele sööklale, mis on veel sotsiaalsem ettevõte kui munitsipaalpolitsei, sest teenindajate rivi üks üks ots ei tea, mida teeb teine.

Õhtul Vana Tao.

K, 4369. päev: lühireis

Oleme võtnud tänase päeva vabaks, algul plaanisime minna endisesse pealinna Bonni, mitmeks päevaks, koos koertega, aga Št nigela tervise tõttu jäi see plaan katki. Küll aga asendasime selle lühida ühepäevareisiga, ära kasutades kohaliku lennuliini Frankfurti (kergesti on teostatav ainult lend ühes suunas, tagasilend oleks mitu korda kallim).

Oleme lennujaamas liiga vara, pikk ootamine ja unelemine. Ma ei ole veel nagu päris terve. Ere päike nagu veidi segab. Frankfurdis lennujaamast väljas umbes üheksast, rongiga raudteejaama, metrooga loomaaeda. See just avatakse, kassas on suur saba, mitu kooliklassi, väga aeglane kassiir.

Loomaaed on põnev, mu enesetunne läheb paremaks ning valgust on ka rohkem kui ükskord muiste detsembris. Kiivi on võetud ekspositsioonist ära. Ööloomade maja on alles, näeme seal võrratut elukat tuhnikut ja väljudes näen silti, et pildistamine keelatud. Vahest loomaaednikud arvavad, et pimeduse tõttu välguta ei saa, aga mul tekkis hasart, saab küll.

Troopikamajas on teine võrratu elukas, umbes rotisuurine pika pööratava nina ja veel pikemate jalgadega elukas, kes pidevalt ringi saalib.

Sissemindavas lindlas siniraag.

Nännipoest muu hulgas Grzimeki „Serengeti ei tohi surra”, mida ma lugenud ei ole, nüüd siis ikka ilusti originaalis, siis tagasi metroojaama, kus pingid on krokodilli- ja elevandikujulised.

Toomkirik ja selle muuseum, kus on erinäitus mingist vanast seegist ja kuhu nähtavasti satub nii vähe inimesi, et piletimüüja räägib meiega pikalt ja eriti aeglaselt.

Siis raekoja platsis söök (Alten Limpurg), metrooga jaama ja rongipilet tagasi. Sõit kestab ligi neli tundi, ilm on ilus, loen raamatut, läbi ei saa.

T, 4368. päev: põlenud tikuga plaat

Päeval söömas.

Kuulan uut plaati (Rammsteini uus, pealkirjata plaat). Rohkesti muusikalisi ja tekstilisi enesetsitaate, aga muidu on läinud meloodilisemaks. Endise korvipunuja diktsioon on endiselt peaaegu Bühnendeutsch. (Laupäeval nägin naaberlinna tänaval mingit dialoogi vormis kihutuskõne, milles noor näitleja kehastas inimest tänavalt, aga paraku rääkis elukutset reetvas Bühnendeutsch’is, ning nagu avastasid pettunud saarlased esimest korda teatrit nähes, on [näitlejail] „keik jutt pähe öpitud”).

Esimest kaht lugu olen kuulnud-näinud ametlike videotena. Kui 4. lugu (Ausländer) oleks alla 3’, kõlbaks see Eurovisionile (aga on 4½’).

Esimene originaalne meloodiakäik on 6. loos (Puppe refrään).

Nr 10 pilab praegust tätoveeringuepideemiat ja minategelane kiidab, et kui ka elutee viib kallimast lahku (entzweigt), otsib ta sama nimega uue.

E, 4367. päev: puulõige

Jalavalu on hommikuks läinud äkki üle.

Päeval söömas.

Ja juhtubki see, mida puulõikes ikka juhtub: üksainus hooletu liigutus rikub kogu senise töö. Eile alles rõõmustasin, et vana sõbra eksliibrise pildimotiivi (20 × 13 mm) nikerdamine valmis ainult kahe tunniga ning ühe poole sellest sai teha noaga, teise peitliga (suurendusklaasi all). Aga ma ei süvistanud piirjooni piisavalt (sest selgus, et peitel, millega täna avasin peene raami sisekülge, oli nürim kui ükskord lendu läinud skalpellpeitel, mida pidevalt teritan) ja kaitsev soon ümber kujutise ulatus pinnast vähem kui 1 mm sügavusele. No ja õõnespeitli nurk kriipis kujutise peent otsa sellest pisut madalamal ja viuh! otsast 2 mm² tükk läinud. Kui trükivärv oleks must, saaks puuduva kujutisosa joonistada käsitsi, aga kavatsen trükkida üldse mitte mustaga. Nii et tuleb teha otsast kõik uuesti kas sama eskiisi järgi või veidi suurema kujutisega, mis eeldab uue täpse kavandi joonistamist ja fiksatiiviga kinnitamist (et pliiatsijoonis kopeerimisel laiali ei läheks). Aga samas tuleb teha uuele puulõikele paksem katkendjoonega raam, sest selgus, et puusüü lainesuse tõttu ei suuda ma lõigata kogu eksliibrise serva pikkust sirget peent joont, see jääb ebaühtlane, ja kui teha liiga paks (mil ebaühtlus ei paista välja), paistab see välja nagu leinaraam. Nii et teen katkendjoonega ja paksem raam jätaks suuremale kujutisele vähem ruumi, nii et teen sama suure. Seega on loodetavasti kunagi trükkimiseni jõudev kavand selle eksliibrise kokku 12. variant.

P, 4366. päev: valimas ja matkal

Hommikul vara valimas, siis nikerdan ja siis matk.

Päiksekreem ununes maha; mu mütsil on väljalastav troopiline kõrva- ja kaelakate. Pärast selgub, et ununes sisse lülitada GPX-jälg ning küla enne seda, kui bussist väljusime, oli olnud Rooma ajal jõukas väikelinn, kus oli isegi amfiteater (varemed leiti 1985).

Matk kestab 2½ h, pikkuse kohta andmed lahknevad. Lifelog ütleb, et 12,2 (aga see on koos valimistega, meenub); Google’i ajajoon ütleb, et 9,6 km, Google Maps, et 9,4 km. Tõusu 78 m (peaaegu kõik ühekorraga) ja laskumist 235 m.

Põnevatest elukatest näeb kuldpõrnikat ja ka „vaskpõrnikat”. Sihtkohas söömas.

Õhtul laadin fotod arvutisse ja näen, et teleobjektiiviga graafikakõlblike kaugvaadete noppimine tegi karuteene, sest unustasin kruttida ava väiksemaks, sügavusteravus ei ole ulatunud „esiplaanilt” tahaplaanile. (No õigemini ei näe päikeseprillidega pildiotsiku alaservas olevat näidikut.) Peale selle olin unustanud käivitada GPX-jälje, nii et fotode asukohad tuleb panna kaardi järgi ja paiguti päris kõvasti meenutada, mis ja kus.

L, 4365. päev: naaberlinnas

Kunstipoest graafikatrükitehnikate käsiraamat (mis saab läbi juba rongis, sest eks ma loe kodus teostamatute tehnikate osa diagonaalis) ja linoollõike raamat. Õues küsitakse, kas olete parkinud auto siia. Vastan nagu kohalik: „Nee.”

Viljaturul on kisakoosolek ja punt politseinikke. Algab mingi rattatuur, tuumarelvade vastu, kõik on kahtlaselt samasuguses riides ja kiivris ning meenutatagu, et keskmaarakettide piiramise leping lubab Venemaal pidada kodumaiseks kasutamiseks 800 km lennukaugusega Iskandreid, neile on nüüdseks meisterdatud tuumalõhkepead ja Kaliningradist Berliini on veidi üle 500 km.

Rammsteini plaat.

Kella kõrts, õhtul maksimarketis.

Kodus kavandile fiksatiiv peale, rõdul, aga nii õnnetult, et lahustihais satub uksest tuppa.

R, 4364. päev: juuksur

Hommikul enne väljumist on kümmekond minutit aega ja veedan selle sellega, et saen puulõikeklotse sirgeks. Need neli leivaalust on ebamäärase muna kujulised ja nt lageda taeva struktureerimiseks tuleb uuristada rõhtsuunas, mida saab teha siis, kui pildi külg on sirge ja toetub kindlalt kuhugi, ei kiigu. Selgub, et trompetipuu on ikka krdi kõva – saepuru on peen ja nühkimine pikk (5 cm² saeteed ~ 3…4 minutit). Servast mahasaetud klotsidega saab uurida, kas klotse on vaja enne trükkimist lakkida ehk kuidas need käituvad vesipõhise värvi eemaldamisel. Teine traditsiooniline tehnika olla puidulõiget enne trükkimist õlitada, aga see käib ilmselt ainult traditsiooniliste raamatutrükivärvide kohta (mis olid õlivärvid), kardetavasti ei võta õlitatud puidupind vesipõhist värvi ühtlaselt külge.

Palav, päeval söömas, õhtul juuksur. Hinnates sõiduraskusi ja teades ummikut majaesisel maanteel sel kellaajal, teen juuksurisse jõudmiseks vana nipi, et tulen Kõrgmetsa maksimarketi toidukaupade osakonna juures maha ja läheb 2½ km mäest alla vallamaja juurde jala. Teeparandus: nagu Peterburis mõeldi, et mis see Neeva ujutab kaldad üle, kaevame kanalid, kustkaudu on jõeveel rohkem ruumi voolata, aga Neeva ei olnud loll ja ujutas üle ka Fontanka kaldad, mis varem olid olnud kenasti kuival. Nii on ummik tekkinud ka tänavaile, mis vanasti olid kenasti ummikuta.

Bussiga Porsche juurde ja sealt mäest alla jala (kohaliku natsiliku partei kandidaadeile, kellel veel vuntsi ei ole, on see lisatud sinise vildikaga), läbi pargi, kohal veerand tundi varem.

Juuksur küsib, kas mu juustega on midagi, mis mind häirib (vrd apteegi silt „Kas te kannatate tedretähnide all?” ja Pipi). Ei, mulle täitsa meeldib, et mul on juuksed. Juuksur väidab, et teeb mulle moeka soengu, mis alati tähendab, et tuleb järgmine kord minna mujale juuksuri ja õige pea. Ma’p tea, mis needus see on, et kõik juuksurid arvavad, nagu mulle meeldiksid pigem pikad kui lühikesed juuksed. Järgmine kord tuleb kaasa võtta Neil Armstrongi foto; ükskord tehti mulle kogemata tema soeng, täitsa tore oli; ja peatse 50. aastapäeva puhul võib oletada, et ka tema soeng jõuab mõnele pildile.

Kodust läbi, Vana Tao.

„Fawlty Towersi” retrospektiiv saab läbi, järgneb „Dibley vikaar”, mille tegemisest on samuti möödunud kohutavalt kaua.

N, 4363. päev: prantsuse keel, vestan

Prantsuse keel. Saab teada, kuidas Bulgaaria keskelt käiakse puhkamas mitte enam Musta mere ääres, vaid Kreekas: sinna saab mööda kiirteed 2–3 tunniga, Musta mere äärde saab mööda maanteid 4–5 tunniga. Bulgaarlane räägib, et käis eelmine aasta autoga ühel Kreeka saarel puhkamas, aga nime ei mäleta. Pakutakse välja u 30 Kreeka saare nime, ükski ei ole õige. Pakutakse kaarti. Äratatakse unest ka teine kreeklane, mõlemad kreeklased hakkavad lähenema asjale inseneripilguga: aga mis Kreeka saarele pääseb autoga? Selgub, et saar oli Korfu, mispeale üks kreeklastest hüüatab, et aga see on ju tegelikult rohkem Itaalia kui Kreeka.

Veel saab teada palju Alžeeria ja Prantsusmaa suhetest, nt et un harki oli muhameedlane, kes oli astunud Prantsusmaa sõjaväkke ja sõdis Alžeeria vastu, aga jäi pärast Alžeeria sõda Alžeeriasse, kus löödi maha.

Vihikusse sirgeldades leian, kuidas eduliselt paigaldada vana soome sõbra eksliibrisele vajalik tekst, nii et see efektset pilti ei riku ja samas oleks veel tehniliselt teostatav. Sellega loksuvad paika eksliibrise üldkujundus, suurus ja ligikaudsed mõõtmed. Järgmiseks on vaja joonistada täpne kavand, see siis kopeerida puidule.

Õhtul vestan eilsete nikerduspeitlitega maha esimese puulõike vaba osa. Peitlid on nii kohutavalt vahedad, et lõika nagu kuuske, mitte trompetipuud. (Tudengiajal üritasin nikerdada kasest puulusikat, traditsiooniliselt pussnoaga, mida ma nähtavasti ei viitsinud nii sageli teritada kui vaja. Mingil ajal läksin üle vaibanoale, õhukestele mudelisaagidele ja odavate nikerduspeitlite komplektile (mida ma ka ei teritanud nii, nagu vaja), aga lõpuks jäi projekt ikka pooleli. Ühel suht edukal laevamudelil kasutasin peale plastmudeliehituses tavalise plasti ja metalli ka vahtrat – sest mõõtkavas 1:125 oli 533 mm torpeedo jaoks vaja 4,2 mm varrast, messingtoru oli 4,0 mm, aga vahervarras just täpselt 4,2 mm. See tuli enne värvimist vist lakkida ja lihvida, et jääks sile.) Kaitsevahenditest hoolimata (vestan põlve otsas, all on paks vinüülist lõikealus) puutub kord kitsa õõnespeitli ots vastu vasaku pöidla nukki, nii et ise ei märka. Kord puutub tera ka vastu lõikealust (tugevamini kui ennist vastu pöidlanukki), lõikamiskindlasse alusesse jääb sügav lõikejälg.

K, 4362. päev: kolmapäev

Hommikul postkontor (nikerdustarbed), jaamast läbi, söömas, õhtul ka jaamast läbi.

T, 4361. päev: teisipäev

Jaamast läbi tööle, söömas.

E, 4360. päev: esmaspäev

Jaamast läbi tööle, päeval söömas.

Läbi saab aruanne „Arheoloogilised uuringud Kuressaare kindluse bastionaalvööndis 2013.–2014. aastal” (pdf, telefonis).

P, 4359. päev: pühapäev

Pikk hommiku-uni.

Nikerduse tekstiosa valmib. Tausta madaldamiseks on vaja osta päris peitel ja hoideservaga lõikealus ning saagida nikerdise ümarad servad sirgeks, et see püsiks lõikealusel peitli all paigal. Servadest saab veidi vesta ka noaga, aga vajaliku suure jõu tõttu võib kogemata kahjustada valmis nikerdust.

Vana tao, teel sinna rohked äikesepilved, vanim Kõrgmetsa maja, kivimurd.

L, 4358. päev: ma kui laulukägu

Hommikul metsas. Puuharude vahelt vahib orav (You talkin’ to me?) 20 sekundit järjest, valgustingimused on keerukad (hämaravõitu ja tagantvalgus, optilise stabilisaatorita teleobjektiiv, mis tahab saada kiiremaid säriaegu kui 1/200 s), aga jõuan teha palju võtteid eri ala- ja ülevalgustusega, pärast valin välja teravaimad, millest üks üllatavalt selge on säriajaga 1/30 s ja ülevalgustusega +2/3 EV. Paistavad isegi orava vurrud.

Päeval vallamaja juures aialaat, ungari sõbrad ja nende transilvaania ungari ema/ämm/vanaema. Kutsub Transilvaaniasse külla, et juuni algul tuleb sinna paavst. Meenutan, aga ei pea paslikuks mainida, kuidas septembris olin just samal ajal Talinas, kui sealgi käis paavst, aga mina mitte külmetamas vihmasel Vabaduse platsil, vaid lebamas protseduurijärgses seisundis Mustamäel põrandal, jälgimas etendust telekast ja Vabaduse väljaku ilmakaamerast.

Sealt otse lõunale. Mina lillejuurikatega koju, paberipood. Paberit, trükkimisvahendeid ei ole üldse, mm majap.t. osak-st harrastusnugade komplekt ehk kaheldava väärtusega skalpelliterad + kaks käepidet. Mind huvitab peitlitaoline tera, mis kergendab puulõiget, sest seda saab suruda otse (või nurgiti), mitte vedada nagu noatera. Kodus selgub, et väiksemaid teri ei saa kinnitada suuremasse käepidemesse. Kannan nüüd peenema näputöö juurde lugemisprille, mis on hea, sest hiljemalt poole tunni pärast murdub suurem peitlitaoline tera (nr 17) ja saan selle nurgaga vastu nina. Nähtavasti tagumise, murdunud otsaga, verd ei ole. Aga see tera kiirendab nikerdamist oluliselt, 1 rea textura’s täielik väljanikerdamine (ilma tausta madaldamata) kestab kokku ainult nii 5 tundi. Teritada tuleb tera iga tähe järel.

Väike koristamine, E leiab üles enne külalist tulnud ja kohe varsti kadunud postkontorisildi (linoollõike tarbed + kergete nikerduspeitlite komplekt).

* * *

Hilisõhtul on 200 mln televaatajat köitev piinlik üritus, mille vaatamiseks ostsin aasta tagasi jublaka nimega Chromecast, mis üle WiFi näitab YouTube’ist ametlikku ülekannet.

Vaheklippide koreograafia on Indiast, arvan.

Eriti põnevaks läheb hetkel, kui kõlab esimene muukeelne laul (Sloveenia) ja YouTube peab vajalikuks hakata panema kuulmise järgi subtiitreid. Inglise keeles. Nalja kui palju. Sloveenia nähtavasti väga südamlikus laulus (ikka ei tea – laulu igakeelsed vikipeediartiklid räägivad ainult bändist ja Eurovisoonist, sisust ei midagi) on müstilised read The that jail ja it’s just didn’t have the money, ootamatult võitnud ja lähiaastail eeldatavasti kümneid koittoomelikke klaveriklimberdusi poegival etteastel I’m aftraid of us ja give me this room, Kreeka üliväga koomilise kujunduse ja koreograafiaga ning tundmatu, võib-olla mütoloogilise sisuga laulul no pain no gain teach me girls / and I’m about to be. Nendest viiest näitest on mul fotod, siia panna ei ole ilus, aga kui külla tulete, näitan.

Järgmisel hommikul, selge peaga, taipavad teravkõrvsed televaatajad, et hääletamise ajal laulnud vanaproua esitas tegelikult Onu Bella autobiograafilise hiti „Sa vaid kuulatu”, üliväga täpselt matkides maestro kraaksuvat tämbrit ja laulustiili, mis eiras enamikku õigeid noote. Arvasin, et Auto-Tune oli läinud katki, ja koolivend pakkus, et äkki palestiinlased tegid. Ka lavatants oli äratuntavalt sarnane. Meenutagem, et maestro algupärase teksti refrään algas kuldaväärt mõttega „kui keegi kuuleb mu nime / pole üldsegi see ime / mõnel hakkab paha / mõni sülgab maha”.

R, 4357. päev: nikerdan

Puu- ja linoollõigete inspiratsioonist puudust ei tule. Praegu on tegemisel foto järgi üks kauge lossivaade – katsetan jaapanipärast tehnikat, kus peeglis pilt kleebitakse puidule ja nikerdatakse joonis välja selle järgi – foto on töödeldud plakatlikuks (4 tooni) ja negatiivis, ning suurematele aladele on selguse mõttes peale kirjutatud, mis jätta alles, mis eemaldada). Foto tuleb nikerdamise ajal lõpuks ära. Töövahendid on luup ja väike vaibanuga. (Alustasin seda, enne kui sain teada, kuidas saab pildi kanda puidule/linoolile kergesti kalka ja pehme pliiatsiga, millega tegin esimese linoollõike. See tehnika on üldiselt jampslikult raske.)

Siis on eelmisest pühapäevast üks ilmekas foto, mis sobiks linoollõikeks. Mu arusaamist mööda (puulõikeid 1 valmis + 2 pooleli, linoollõikeid 1 valmis + 1 pooleli) saab puulõikega teha peenemat joont kui linoollõikega, aga puulõige on füüsiliselt raske, kui just nuga ei terita iga mõne lõike järel (linoollõikes traditsiooniliselt iga istungi lõpus).

Siis on kavas teha mitu eksliibrist, vana sõbra omast on juba paar kavandit ja olen uurinud fotoarhiivi, et saaksin sealt maha joonistada motiivi (teiste fotodelt ei ole ilus ja vaba käega ei pruugi tulla täpne). (Trükkimiseni jõuab 2. lõige 10. kavandist.)

Ja siis tahan teha kodumaistel teemadel kauni kirjakoha, Liivimaa vanema riimkroonika 356. rea,  ümberkaudsete hõimude kirjeldusest mit ſchiffen iſt ir grôſte craft, ajastutruus kaunis minusklis textura. Selle joonepaksus on 2,5 mm ja tähtede x-kõrgus 15 mm (esimese puulõike väiksema kirja kõrgus oli 4 mm), parajalt suur, luupi vaja ei ole, ainult lugemisprille. Juba täna õhtul joonistan teksti kontuuri puidule (2 tundi). Textura oli kaunis küll, aga teatavasti just tänu sellele kirjale leiutati mõnele tähele pikad sabad, i täpp ja j-täht – ilma nägi tekst välja nagu hästi palju ühesuguseid kriipse – , nii et pean kohe märkima, mis jääb alles, mis kaevata ära. Ligatuure ei tee (kalligraafiaraamatus neid textura juures eriti ei ole).

N, 4356. päev: vallamajas

Varavalges vallamajas küsimas, kus on meie valijakaardid. Et valimised on siinkandis kohustuslikud; välismaalastele oli see aasta siinseks Euroopa Parlamendi valijaks registreerimise kampaania, aga ainult neile, kes seni valijaks registreeritud ei ole. Me oleme, aga valimisteni on ainult 1½ nädalat, aga valijakaarti saanud ei ole. Ametnik rahustab, et just eile pani posti, küllap tuleb täna või homme. Tulebki täna.

Päeval söömas.