Õhtul raamatupoes prantsuse keele õpikut otsimas. Jõuan kohale täpselt hetkel, kui poodi suletakse. Seega Amazon.
* * *
Saan läbi Luce taandarengu raamatu. Praegu peab Saaremaal kirik suure au sees, et Luce oli kirikuõpetaja (NB! 2 aastat ja 4 päeva – märtsist 1783 märtsini 1785), ja võib-olla kuulnud, et tema esimene maakeelne raamat oli „Juhhataja Piibli ramatu ſisſe” (1788) (mille „Maenitſus” algab reipasti „Arm[ſ]ad ſöbbrad! Siin on teitel üks pisſokenne ramat.”) aga nähtavasti ei ole lugenud, mida ta arvas selles „Juhhatajast” ainult neli aastat hiljem kirjutatud ja 1794 ilmunud tõsises raamatus, peatükis „Religion” usust üldse:
Die Religion iſt es, die oft die barbariſchſten und ſinnloſeſten Caſteyungen von ihren Verehrern heiſcht. So glauben mehrere Völker, durch ihr Blut erzürnte Götter zu verſöhnen, und von Thoren, die ſich aus Religionswahn auf mancherley Weiſe ſelbſt marterten und quälten, wimmelt es in der Geſchichte vieler Religionen, vorzüglich paradirt in der chriſtlichen, die katholiſche Kirche mit dergleichen Heiligen. Oft vertritt die Religion die Stelle der Phyſik, erklärt Naturerſcheinungen, läßt die erzürnte Gottheit aus dem Donner reden u.ſw., oft tritt ſie an die Stelle der Medicin und Thierarzneykunſt, und oft dient ſie ſtatt aller Wiſſenſchaften. Sie iſt es endlich, die oft alles Menſchengefühl vertilgt, blutige Opfer von Söhnen und Töchtern fordert, die Witwen zum Scheiterhaufen der Männer führt, ſchuldloſe Brüder dem Ungeheuer der Inquiſition in die Hände liefert, die Felder friedlicher Menſchen mit dem Blute ihrer Eigenthümer düngt ⁊c. c.
(Usk nõuab oma järgijailt sageli kõige metsikumaid ja mõttetumaid kannatusi. Paljud rahvad arvavad näiteks, et veri lepitab vihaseid jumalaid, ja paljude uskude ajaloos kihiseb juhmidest, kes usuhulluses ennast mitmeti piinasid ja vaevasid, eriti palju on selliseid pühakuid ristiusus, katoliku kirikus. Sageli astub usk füüsika kohale, seletab loodusnähtusi, laseb vihasel jumalusel rääkida kõuena jne, sageli asendab meditsiini ja veterinaariat ning sageli kõiki teadusi. Lõpuks hävitab ta sageli kogu inimlikkuse, nõuab poegade ja tütarde verist ohverdamist, heidab lese mehe tuleriidale, annab süüta vennad koletu inkvisitsiooni kätte, väetab põlde rahulike põllupidajate verega jne jne. — AV.)
Sellest, mida arvas autor nõidumisest, olen siin juba kirjutanud.
Edasi mainib autor, et vennastekoguduste juht Zinsendorf pidanud abielurahva seksi nii pühaks (kui et abielu olnud jumalast seatud jne), et abielurahvas võinuks seksida kaks korda kuus kirikus altaril. Kahjuks ei anna autor täpsemat viidet (isegi Wikipedias ei ole), nii et ei saa kontrollida, kas jutt oli ühe paari näitlikust esinemisest nagu filmi „The Meaning of Life” koolitunnis või kogu koguduse ühisest ettevõtmisest. Viimane muidugi selgitaks vennastekoguduste erakordse populaarsuse, heheh.
Üldiselt on raamat oma ajast ees: lamarkism, frenoloogia, liikide lihtsustumine tulid kõik alles palju hiljem.
