L, 2896. päev: linnas, laadal

Esimest korda elus Papiorus. Näeme alt, kõrvalt ja seest uusaegseid kindluse väravatorne, mida varem olen näinud ainult pealtvaates – mitu tuhat korda.

Teeme Kuradiallika Matiallika sildi juures üksteisest pilti. Sama pealkirjaga rahvalik laul räägib sellest, kuidas sealt lammutati eriti koledad majad ära ja elanikud pidid ära kolima ja olid väga rõõmsad.

Leiame koerajalutusplatsi (!!), siis üles linna, kus usupüha laadal grillipalees kala, kolmas, haruldasemat sorti kohalik õlu ja heldemeelsuses suur jootraha.

Prantsuse lasteraamat väikesest konnast, kellel valutasid kõrvad. Vaikne pila [Prantsuse] arstide diagnostikasuutlikkuse pihta. Konna onu on täpselt nagu Prantsuse kultusonu.

R, 2895. päev: püha

Läbindan kaks tudengikirjutist ning saan läbi raamatu saja-aastasest mehest, kes vanadekodu aknast välja ronis ja ära jooksis.

N, 2894. päev: müstiline

Nagu mu vaartädi kodus, on töömajas arhitekt paigaldanud koridorid nii, et ei ole selge, kummast peab käima, nii et välisuksest toani saab kõndida kas mööda usinate kolleegide tubadest või mööda usinate tööjaotajate tubadest, ning ka ärakeeramisvõimalusi ühest koridorist teise on mitu.

No vat, tulen täna lõunalt sedakaudu, et möödun ajakirjariiulist (see ei ole raamatukokku tulevate ajakirjade riiul ega ka mitte raamatuvahetusriiul, mis on kohvitoas, ja üleüldse ei ole teada, mis riiul see on, aga seal on alati ajakirju, millel on meie ampluaaga otseselt vähe tegu). Ja mis ma näen: kohe otsa peal on ajakirja kaanel lennuki pilt! Ajakirja pealkirjaks Aviation Week!! Sellist pilti kaanel ma näinud ei ole!!! Kuupäevaks 14. juuli 2014!!!!

Nagu teada, tellin samanimelist ajakirja (omast taskust, kui kedagi huvitab) ja see tuleb mulle tööle, pakendis, minu postisahtlisse (vahetu ülemuse loal, kui kedagi huvitab, tööks vajalike lennundusteadmiste hoidmiseks ja loen seda vabal ajal). Normaalselt tuleb, aga vahetevahel jääb mõni number tulemata. No ja selgesti mäletan, et eelmisel aastal, just pärast puhkuselt tulekut, jäi 14. juuli number tulemata ja ma veel kurvastasin, sest järgmiste numbrite lugejakirjades oli viidatud mitmele selle artiklile.

Nii et kõigest sellest võib järeldada, et 14.7.2014 number ikkagi saabus, aga läks segastel asjaoludel rändama, ja nüüd siis hakkas kellelgi lõpuks südametunnistus piinama ja pani ajakirja nähtavasse kohta.

Kuivõrd ma olen ainus, kes seda tellib, AW&ST-d leheputkas ei müüda ja riiulis olev 14.7.2014 number on just sama kui mul tulemata jäi, on mul igati alust arvata, et see number kuulub tegelikult mulle.

* * *

Lõuna ajal postkontoris, aga seal on oodatud uue läpakaalaldi asemel hoopis telefonist kuri kiri, et kui 6. maiks ei ole arve makstud, lülitavad nad telefoni välja. Krt, märtsi arve ununes maksta ja see pandi aprilli omale otsa, mille maksmine pisut hilines, aga ma just eile maksin.

K, 2893. päev: vigurid jätkuvad

Ka täna ei jää pilguheit rahvusvahelisse lennukeelutsooni huvitava tulemuseta (ja pilti ma jälle ei pane; küsige uuesti). Kes käskis ehitada piirkonna ainsa tsiviillennujaama moondama strateegiliste pommitajate lennuväebaasi; ise tegi, ise tegi. Nagu teada juba ammu, usaldab lendur oma silmi rohkem kui navigeerimisseadmeid ja kui ta näeb enda ees maandumisrada, siis ta sellele maanduda ka tahab, ja kui lennuki nina on sel hetkel pööratud mujale, siis ta ka kurssi muudab.

T, 2892. päev: teisipäev

Teisipäev.

E, 2891. päev: vigurid

Lustikummut värskelt laetud, aga kõrvaklapid maas.

Flightradar on muidu paksult lennukeid täis ja midagi huvitavat ei märka. Tuleb vaadata siis rahvusvahelisi lennukeelutsoone, kus lennukeid on korraga õhus ühekohaline arv, seal juhtub ikka midagi huvitavat, näiteks hõljub juba mitmeid tunde õhus valitsusside erilennuk, mis on joonistanud taevasse suure kaheksa, pikkusega 80 ja laiusega 50 km (umbes neli rõngast ümber Sevastoopoli ja kaks ümber Simferoopoli – katsuge ette kujutada, lugesin hoolega Flightradari kasutustingimusi ja sain teada, et kuvahõivet blokki riputada ei tohi, aga kuvahõive on alles, küsige eraviisiselt).

P, 2890. päev: pühapäev

Pühapäev.

L, 2889. päev: laupäev

Ei mäleta.

R, 2888. päev: tulevased kontserdid

Saabub filharmoonia järgmise hooaja kava, mille töötame hoolikalt läbi. Seekord saab märkmikku umbes 30 (kolmkümmend) huvitada võivat kontserti ja suures teatris etenduvat ooperit. Ja nüüd koos kuupäevadega, millal tulevad piletid müüki (kontserdipiletid tulevad müüki alles kuu või kaks enne ja vahel tuleb tegutseda väga kiiresti), nii et ei läheks nagu märtsis, et kui tuleb mõte, et võiks ju Beethoveni sümfooniamaratoni kuulama minna, on neljast kontserdist kolm esimest välja müüdud ja viimasele on järel kolm üksikut kohta orkestri selja taga oreli all, kus istujaid vaatab kogu saal. Kohalikus ajakirjanduses ilmuvad kontserditeated ka alles nädal enne, mil pileteid saada ilmvõimatu.

N, 2887. päev: teine kontsert

Kui keeletundi jõuan, on tunni algusest möödunud 20 minutit. Imestan, et näen juba värava juures üht rühmakaaslast. See tervitab ja ütleb, et mis ma tulen, õpetajat täna ei ole. Trepil tuleb vastu veel kaks, sama jutuga, ja uste vahel neljas-viies, kes aga teatavad, et õpetaja ilmunud just välja, tulge tagasi. Siis tuleb ka vabandusi puistav õpetaja ning saame teada, et ta olnud direktori juures koosolekul, mis läinud pool tundi üle ja kust lahkuda olnud ilmvõimatu. Täpselt nagu isa Ted pääses täbarast olukorrast hüüatusega „More drink!”, pakub ta lahenduseks, et pärast semestri lõppu lähme rühmaga koos jooma.

Õhtul jälle kontsert (kuhu jäin piletite ostmisega algul hiljaks, siis arvasin, et ega taskukohaseid pileteid niikuinii enam ei ole, aga siis avastasin, et väga huvitavad kohad siiski on). Istume lava kõrval (või õigemini kohal) rõdul; järgmisel rõdul saali poole on viimatine saksa keele õpetaja (meenutan, kuidas ta kord tunnis rääkis, kuidas käis kontserdil ja istus umbes samas kohas ning kuidas terve kontserdi rääkisid, krabistasid ja sõid tema taga kaks vanatädi). Vaheajal teretan ja ajame juttu.

Näeme suurepäraselt enamikku maailmakuulsat orkestrit pealt- ja huvitavat dirigenti eestvaates (peaaegu kogu saal ei tea, millest ta ilma jääb). Näen ka seda, kuidas laulja saali poole vaadates iga kord pisut pead tõstab, et üle vaadata esireas istuvast valges särgis väga paksust mehest, kelle kõht ripub jalge vahel.

E saab pilgu tuubamängijalt, mina ooperidiivalt (mis on päris võimas saavutus, sest ta on meie poole seljaga ja näeme temast peamiselt kukalt, kaela ja õlgu).

K, 2886. päev: kontsert

Läti orelikunstniku kontsert. Keset kontserdisaali suurt lava on tiritud orelipult; täheldan, et puudub säärejämedune nabanöör oreli muu mehhanismiga nagu muiste Estonia kontserdisaalis. Pult on saali poole poolviltu, et publik ikka näeks, mida orelikunstnik teeb jalgadega. Ja seda teab ta ka ise, väga hästi. Kahtlustan, et kunagi on ta õppinud balletti või käib muidu imelikult. Wirklich wichtig sind die Schuhe.

Kontsert on kahasse, teine on trompetikunstnik, enamik tükke ongi orelile ja trompetile (teile võib meenuda Tubin, kellel on ühes suurteoses mitu sellist numbrit, pealegi trompetile väga nõudlikke, aga oreli ja trompeti duosid oli palju hoopis barokkmuusikas). Imetlen, mida trompetikunstnik pilliga suudab. Särab nii tema pill, mäng kui ka ta ise. Tore.

Seevastu orelikunstnik on teisest puust. Tal seisab selja taga kontserdisaali antud lehekeeraja, kes ükskord esimses pooles keerab nooti umbes takti liiga vara, mispeale peaaegu puhkeb laval kähmlus, sest orelikunstnik vehib paar sekundit ägedalt kätega (ilmselt vaheldumisi, sest mäng ei katke). Lehekeeraja, mõõtmete poolest palju pikem, suurem ja laiem, on kuni poolaja lõpuni näost punane nagu peet ja teises pooles keerab lehte nii hilja ja nii kaugelt kui võimalik. „Väike, aga kuri,” arvan mõttes. Vähemalt viis nooti mängib valesti, ühe korra astub pedaalile kogemata (orel teeb äkki „krääks!”) ja ükskord ühe loo alguses, kui väga keskendunud ilmel vajutab sõrmed klahvidele, ei tule orelist mitte piuksugi.

Saalis on paljusid lätlaste moodi inimesi (üldine füsiognoomia ja rõivastus – nagu vahepeal oli teada, et meil on leedu naaber, ja üks naaber käis kootud kleidis). E täheldab, et Eesti orelikunstnik mängis ühes väikses kirikus, aga Läti oma suures kontserdisaalis, mille peale mina jälle meenutan, et Eesti orelikunstnik kontserdil valesti ei mänginud. Saalis on ülemised rõdud ja osa kohti kinni, rahvast on vahest paarsada.

T, 2885. päev: kuidas saada veebilehele kolossaalset käivet vaenulikust naaberriigist

Mainige nagu juhuslikult nende ratastel tilli.

E, 2884. päev: optika

Puhkuse ajal selgus, et kohalikes linnutornides jääb mu taskubinokli 8× suurendusest kole väheks. Logistikaraskuste tõttu näis üks variant olevat viia siinne 20×80 astronoomiline binokkel sinna ja hankida siia samaväärne uus (nt Celestron C90 Mak). Aga eile õhtul meenus, et Eesti-kodus on kolimisest veel sissepakituna muistne peegelobjektiivijurakas MTO 1000 mm f/10 (MTO-11CA, algne kaugusskaalaga mudel), mille fotokvaliteedis ei olnud ma veendunud juba filmiajal, aga millest peaks saama väheste lisajuppidega pikksilma:

• M42×1 → T2 (M42×0,75) adapter
• T2 → 1,25” adapter
• seniidipeegel (muidu on pilt tagurpidi)
• okulaar
• tugev statiiv
• vbl ka kuufilter

Või siis veel lihtsam, kinnitada objektiivi taha fotokas, aga mitte sellega pildistada.

P, 2883. päev: kaalul oli rohkem kui elu

Lõpeb filmimaraton teemal „Kapten Kloss” (vt 5. IV). Ei noh, sellega võrreldes oli „Neli tankisti ja koer” suurepärane.

L, 2882. päev: puhkus

Naaberlinnas söömas.

Raamatupoest geniaalne raamat Grimms Märchen ohne Worte, kus mitu Grimmide muinasjuttu on esitatud piktogrammidena! Viimase kahe aasta parim raamat, mida lugenud.

R, 2881. päev: puhkus

Puhkus. Soovime õnne.

N, 2880. päev: puhkus

Puhkus.

K, 2879. päev: loomaaed

Puhkus. Loomaaed. Mustvares ründab valgepea-merikotkast ja kotkas on vahepeal tõsises hädas:

* * *

Saan läbi uue raamatu „Kuressaare vanem ajalugu” (artiklikogumik), kus tagapool on mitmesuguseid koduloolaste kirjutisi, aga kohe algul on arheoloog Maarika Mägi mõtlemapanev artikkel Kuressaare nimest. Ta nimelt oletab, et Kuressaare nimi tuleb Saaremaa kui saare algsest nimest (Saaremaa oli ajalooliselt maakonna nimi) – ja see nimi oli Kuresaar, mis viitas mitte kurele (nagu seda on hiljem seletanud tavaliselt ekslik rahvaetümoloogia), vaid kurelastele*, mis Läänemere idakaldal (Saaremaa, Kuramaa) tähendas eri etnilise päritolu, kuid sarnaste kommetega merdsõitvat rahvast nagu lääne pool pisut varem nimetus „viiking” teisi samalaadseid rahvaid. Samuti räägib artikkel, et Saaremaa ajaloolist rannajoont, asustust ja teedevõrku arvestades oli viikingiaegne Lõuna-Saaremaa suur sadamakeskus Upa juures nüüdseks maatõusu ja -paranduse tõttu kadunud Sikassaare lahes ning taanlaste 1222. a linnus sai olla ainult praeguse Kuressaare linna territooriumil, mis tungis sel ajal pika neemikuna selle sadamakohani viinud lahesuu ette, aga selle konkreetseid jälgi seni loodusest leitud ei ole.

[* Hilisem täpsustus: sama mõte on juba 1931 ilmunud raamatus Illustrierter Führer durch Oesel und Arensburg ja sama laoga trükitud lühendatud variandis (reklaamideta, lõpus ei ole aadresse ega sõiduplaane) Führer durch Oesel und Arensburg. Kust nad on selle võtnud, ma ei tea. Ainus Saaremaa ajaloo raamat, mille kasutamist tekstis mainitakse, on Körberi Ösel einst und jetzt, aga seal seda ei ole.]

T, 2878. päev: kohvimasin

Puhkus. Kohvimasin. Algul sisustusesemena, aga saab kõva kasutuse osaliseks.

Tagasilend

Pildikesi kodumailt.

* * *

Olen vara hommikul metsas. Linnud on nii kaugel, et isegi binokliga ei näe, kas luiged on kühmnokk- või laulu-. Aga nad tuututavad, seega laulu-.

Metsas on tore, teen palju panoraame (kaasas on vesilood). Kotkast ei kohta, aga kuulen puu otsast (ülal vasakul keskel) imelikku siristamist. Võtan binokli: seal magab kuusteist siidisaba. Aprillis!

Siis hommikust söömas, siis mõtlen, et võiks minna maakonna esivaatamisväärsusse, seal on parem kemps kui kohvikus, aga veerand tundi veel aega. Käin teen aega parajaks sellega, et käin ostan bussijaamast tagasisõidu bussipileti.

Ja, teate, ikka on viis minutit aega.

Vaatamisväärsuses on rahvast äripäeva hommikul hästi vähe, teen veel panoraame, ketsidest pudeneb ühe toa põrandale mullatükke. Avastan, et kolderuumiks väidetud toa seinal ei ole kuumuskahjustusi nagu kahe teise kolderuumi seinal, ja et üks kelder on teistest vähemalt 1,6…1,8 m kõrgem.

* * *

Lähisugulased arvasid, et peaksin kindlasti minema kinno vaatama kauget, aga lihast sugulast. Seda, et ta on sugulane, olen teadnud tänu sugupuu-uurimisele juba viisteist aastat, alates sellest, et peaaegu kirjutasin sugupuuhuvi algul tema vanaisale, aga see suri just enne ära, ja siis leidsin internetist järgmise põlve kontaktid, kes siis selgitasid, mismoodi ja kuidas. See oli veel enne seda, kui appi tõttasid tõsised sugupuu-uurijad ja lahkesti jagasid oma tohutut materjali.

Kino asemel käisin hoopis elus teist ja fotokaga esimest korda Vilde muuseumis, kus kõndisin alakorrusel, õnnis nägu peas ja fotokas käes (mul oli ostetud eraldi pildistamispilet, kuigi teisalt väga palju pilte teha ka ei ole nagu sünnis, olin mõni päev varem omandanud käelt panoraami võtmise nipid: mul oli fotoka küljes kahesuunaline vesilood, pärast ei pea pilti pöörama ega püstperspektiivi korrigeerima, väga mugav, kuigi vesiloodi kasutades ei saa samal ajal vaadata pildiotsikusse ja pilt tuleb teha vöö kõrguselt nagu Vilde ajal; mul on kuskil see silmanurgast nähtavate tulukestega lood, aga see toimib ainult põiksuunas (kas silmapiir on otse), selle patareid on tühjad ja kinnitusaas läks katki). Samal ajal jalutasid muuseumis ringi kaks vanadaami, kirjandusõpetajat, kellest üks oli kunagi muuseumis töötanud, hoidsin kõrvad kikkis ja sain näiteks teada, kus oli Vilde kelder. Ning muidugi kuulsa punase soki pildi peale. Vilde söögitoas oli laual vanas ajalehes olukirjeldus „Vildel külas”, kust saab teada, mida vanameister arvas paljudest maailma asjadest. Soki toas on seinal kokkuvõte, mida Vilde arvas maailma asjust juba noore ajakirjanikuna, üle sajandi tagasi:

Mida ma enne surma weel näha tahaksin saada:

• Eestlast, kes weel ajalehte pole wälja andnud.
• Eestlast, kes weel kõnet pole pidanud.
• Eestlast, kes nowellisid ei kirjuta.
• Eestlast, kes juba kintsukaapimisest ära on wõõrdunud.
• Eesti ajakirjanikku, kes kolme eduprojekti tunnis ei jaksa muneda.
• Eesti üliõpilast, kes ennast esimesest semestrist peale õpetlaseks ei loe.
• Eesti haritlast, kes endast targemaid poolharitlasteks ei pea.
• Eesti kirjanikku ja kunstnikku, kes ennast oma rahwuse ainumaks geniuseks ei arwa.
• Eesti arwustajat, kellel arwustus mitte walmis ei ole, enne kui ta arwustuse-objekti tundma on õppinud.
• Eesti kodanlast, kes weel kordagi Marxi ümber pole lükanud.
• Eesti sotsialisti, kelle alt talupoeg nähtawale ei tule, kui sa teda natuke nühid.

Ülakorrusel oli uhhuusugemetega näitus, mis rääkis, kuidas Vilde tarvitas vanast peast homöopaatilisi nostrumeid ja arvas, et arstid ei tea midagi, ning mille järel muuseumitöötaja küsis, kas oli huvitav, ja ma valetasin, et jah. Baromeetrit väideti hügromeetriks ja väljas olid ka kuulsad Tuglase prillid (sest Vilde väidetavast hüpohondriast oli materjali ainult pool toatäit, ülejäänud rääkis Underi ja Tuglase tervisest). Külalisteraamatus oli eelmine sissekanne tuntud näitlejalt (et kahtlust ei jääks, kes ta on, oli ta nime kirjutanud hästi suurelt ja selgelt) ja tema mõtteõhatus oli „Kes küll ei tahaks lesida soojas Itaalias!” Selle all oli raamatus lehekülje allservani veel 1½ cm ruumi ja tõsiselt mõtlesin, et kirjutaks sinna alla „Mina ei taha!”, aga näitusetoas oli sel hetkel liiga palju inimesi, näiteks kaks kooliõpetajat, kes arutlesid, kas elukaaslane tähendab seaduslikku abikaasat, nagu kaljukindlalt arvavat neist ühe mingi sugulane, või mitte.

Pärast kohtus tegelane ühe teise kirjanikuga ja sain teada, et ka raamatu esitlusel olnud kaks kolmandikku kohalolijatest raamatu tegelased. Nüüdseks oleme perekondlikult ostnud raamatut koguni kolm eksemplari: E käis Eestis ja ostis, oli plaan, et Eestis käies võtan sinna autogrammi, aga unustasin raamatu maha. A. kreisilinna poes raamatut algul ei olnud ja leidsin selle alles päev enne tagasi Kilulinna sõitmist; liikumise oletatava vastandfaasi tõttu ei olnud ka väga palju lootust, et saan kirjanikuga kohtuda, mistõttu teist eksemplari ei ostnud. Aga siis selgus, et oleme kirjanikuga samal ajal samas linnas, mistõttu kohtumine võis toimuda. Ema sirvis uue eksemplari õhinal läbi ja järgmine päev ostsin siis kolmanda eksemplari juurde, nii et endale sain autogrammi lugemata raamatusse ja ema loetud raamat sai kirjanikult pühenduse.

* * *

Tundmatud ujuvad objektid silmapiiril

Naaberlinna ooper

Siis käisime sugulaste sünnipäevi tähistamas naaberlinna ooperis. Olin algul nagu pabistanud, et mis saab, neli ja pool tundi, saksa keeles, aga kõik jäid väga rahule. Beckmesser, David, Poigner olid väga head, Hans Sachs täitsa hea, Walther ja Eva pisut vana- ja paksuvõitu. Pärast selgus, et Eva näitleja lihtsalt näeb vanem välja ning Waltherit laulis endine tangokuningas. Hans Sachsi ja Beckmesserit laulsid sakslased, Sachs oli kujutatud üsna taadina (mitte nagu Glyndebourne’i etenduse plaadil, kus Sachsi laulab Gerald Finley, siis ainult nooruslik 51) ja, kui valgus langes õigest suunast, ta hambad lausa särasid. Beckmesseri näitlejat olin näinud möödunud aastal siin ooperis tükis, kus peaosaline näitles, aga ei laulnud, ja laulis lavakõrvane dublant (noodist), kes ei näidelnud. Lavapilt ja -liikumine oli uhke, II vaatuse kaklus oli nii äge, et Beckmesseri lauto löödi katki ja tal oli kuni tüki lõpuni tugevaid liikumisraskusi. III vaatuse V pildi rahvapidu oli üüratu, umbes saja inimesega laval, kolmemeetriste maske kandvate Baieri rahvakunstitegelastega ning trummide ja fanfaaridega varemete otsas. Lavakujundus ja kostüümid tõstsid ooperi toimumisaja ligi sajandi siiapoole, Nürnbergi sõjajärgse taastamise aega – meisterlauljate Katarinenkirche (mis jäi sõjast varemetesse) on pärastpoole tellingutes, taustal paistev Nürnbergi siluett täieneb kiiresti: I vaatuses varemed, II vaatuses katused ja kraanad, III vaatuses katused ja kõrghooned. Ning III vaatuse V pildi rahvapeo rongkäigus on pagarite tsunftil linnarahvast rõõmustamas leivaveski ja kingseppade tsunftil kingaveski. (Laske vanavanematel jutustada, mida tähendasid pärast sõda uued kingad.)

Pärast tagasisõidul trammis kuulen kahe vanaproua seltsis (kelles üks ütleb olevat kuulnud seda ooperit varem „ainult kassettidelt”) teatrist tulnud vanahärra suust mõtte, et vaatad Verdit ühe, kaks ooperit, ja Verdi on nähtud, aga vat Wagnerit vaatad kümme, kakskümmend korda ja järjest paremaks läheb.

Õpetlik silt teemal, et ega inglise keel ei hakka külge iseenesest, kuigi leht sedasi väidab

* * *

Tagasisõit.

Mind käpitakse turvas pealaest jalatallani, isegi püksivärvel käpitakse läbi. Moraal: ärge kandke turvas eredavärvilist fliisi! Aga õnneks on kohe turva järel seina ääres aparaat sildiga „Mis te arvate meie teenusest?” ja sellel on tore punane mossitava näoga nupp, mis plõgistamisel kenasti naksub.

Nagu tavaks, väljendan pahameelt reisijate peedistamise üle, seekord paekivist tuhatooside poe müüjalt küsides, kuidas saab väravateni, sest silte enam ei ole ja siit läheb, vaadake, poodi, poodi ja kemmergusse. Ta naerab. Tore.

Üldiselt läheb õnneks, et Eesti Õhk (lipukirjaga „Õudne lõpp – ei; lõputa õudus – jah!”) ei ole asendanud lendu poole aeglasemate propellerlennukitega, mis jõuavad kohale kaks korda hiljem ja reisija jääb järgmisest lennust maha kaks korda kindlamini. (Hiljem olen Flightradarist märganud, et propellerlennukid lendavad rohkem Stockholmi ja Kopenhaageni vahet, aga mul on pilet kogemata ostetud Müncheni kaudu. See on pikem ots ja propellerlennukil läheks mitu päeva.)

Üritan maandumisel näha aknast Müncheni linna (eelmine kord sinna teiselt poolt lennates ei teadnud ma täpselt, kuhu vaadata, ei näinud). Vist justnagu toomkiriku torne näen. Selgemini näen mingit väikest lennuvälja, mis selgub olevat Erdingen – sama koht, kus on õlletehas, mis toodab Erdingeri.

Eesti Õhk tuleb 2. terminali, edasilend on 1. terminalist. Esimene kord Münchenis matkasin selle maa maha teistpidi, üle muru, pärast teine turvakontroll (kus pidin näitama, et fotokas on päris). Eeldan, et lennujaamas peab kuidagi olema korraldatud transport terminalide vahel, paremini kui üle muru. 2. terminal on ligi kilomeetrine majajurakas, mida pikuti läbib sirge koridor. Selle alguses on segased viidad, et astuge, terminalidevaheline buss ootab.

Kui olen marssinud tubli pool kilomeetrit ja hakkab paistma juba koridori teine lõpp, leian, et olen ilmselt keeranud valesti. Mul on binokkel ja tõesti – ükskord ometi – hoian sellega kokku jalavaeva, uurides kaugel olevaid silte. Seega kõnnin tagasi ärakeeramise kohta (selle ligi kilomeetrise koridori alguses) ja keeran teisele poole. Leian koha, kust buss läheb.

Buss on väga põnev: eks Schengeni reisijad pea pääsema Schengeni alale ja mitte-Schengeni reisjad vastupidi, mistõttu on esimesed bussi tagaosas ja teised esiosas. Lõõtsakohas on pleksiklaasist sein! Buss avab vajalikus kohas ainult vajalikud uksed. Väga leidlik!

Leian ka teise pileti registreerimise automaadi – kulude säästmiseks Eesti Õhk jätkulennu piletit enam ei registreeri, kel janu, sel jalad – ja kohviku. Hommikueine. Vähe enne teisele lennule pealelaskmist kutsutakse letti, pean näitama pagasikviitungit.

Edasi läheb ludinal, hoolikalt stjuuardessistiilis pakitud kohver kohal (sellesse mahub nii uskumatult palju), muumitrollidega kommikarp terve, kõik tore.

E, 2877. päev: lennuk

Lendan vara hommikul kodumaile.

Seekord olen uurinud kaarti ja jätnud meelde metsi ja orientiire kaugemale kui varem. Sellest ei ole suurt kasu, sest lennuk tõuseb pilvede kohale ja pilved lõpevad järsku alles kohas, kus maastiku järgi võiks arvata, et see on Hamburgi põhjapoolne äärelinn (Elbe, sadam*, Alster ega isegi lennuväli pilve alt ei paista). Sealt paarkümmend kilomeetrit edasi, veidi enne merd, lendame üle suurevõitu linna. Leian, et see peab olema Lübeck, ja võtan välja fotoka ja seda tagurpidi vastu akna ülaserva hoides üritan pildistada otse alla:

Lübecki seitse torni päikesetõusul

* Hamburgi sadam – või õigemini selle üks nurk – figureeris kutsehariduslikus arvutimängus „Tüürimees”, mis oli igavam kui teine kutsehariduslik arvutimäng „Kraanajuht” ning palju igavam kui „Õhkija”, mis oli koguni nii raske, et lõpuni mängida ei osanud. Sarja mängu „Kiirabijuht” ma näinud ei ole, aga interneti andmeil olnud see igav. Tüürimehe mängus juhiti konteinerilaeva mitte suure roolirattaga, vaid kahe-kolme väikese nupuga, nagu see tänapäeval käib, ja mul on eriti eredalt meeles vasakpööre Köhlbrandilt Põhja-Elbele, kui paremalt tuli mööda Elbet teine pikk laev ja kõigi juhtimisponnistuste kiuste võis kümme minutit jälgida, kuidas piinava aeglusega, aga täiesti vääramatult läheneb „minu” laeva vöör teise laeva keskkohale ning seda lõpuks kolina saatel ka rammib.

P, 2876. päev: mida pikal nädalavahetusel tegime

Üldiselt on meil pühad veerenud vat sellise seltsimehe seltsis:

Nägin sarja viimati aastal 1987 ja ei noh, hägusest pisikesest telekast vaadates ei olnud tollal väga viga. Aru sai ka rohkem: plaadil on omaaegne Ida-Saksa dublaaž ja ilmselt oli Ida-Saksas selge Bühnendeutsch kodanlik igand, õige sotsialistlik telenäitleja aga pudistas nagu jaksas. Subtiitreid ei ole, poola tekstist aru ei saa. Subtiitrid on ainult kohtades, mida omal ajal Ida-Saksas ei näidatud (uut dublaaži ei ole tehtud), nagu ka tervel ühel jaol (kus Kloss laseb õhku raketivabriku ja kus on aastakümneteks meelde sööbinud akrobaatikanumber, kuidas Kloss ronib välja õhuaknast, … tagumik ees).

Sama kindlalt nagu mõrvatakse jalgrattaga vanur Midsomeris, hukkub iga kaunis daam, kes satub Hans Klossi teele.

Pange tähele ka mütsi tähtsust:

• Saksa vorm + MP-40 + kiiver = rahvusvaheline skandaal
• Saksa vorm + MP-40 + vormimüts = idaploki kultusfiguur

L, 2875. päev: linnupildid valmis

Lõpuks saavad valmis kaks nädalat tagasi fotoseminaril võetud pildid.

R, 2874. päev: puhkan

Üleüldse on siinmaal konservatiivid liberaalsemad kui Eesti liberaalid ning kuigi igas külas on katoliku kirik, on suur reede selline tööpäev, et isegi Kõrgmetsa kooli ees – mille vastas on moodne 1960. aastate betoonstiilis Kõrgmetsa kirik – ehitusplatsil töötab ekskavaator.

N, 2873. päev: vaba päev

Puhkan.

K, 2872. päev: tuul

Esmaspäeval ja vastu teisipäeva hirmus tuul, esmaspäeval kolm raksu hirmsat vihma (nagu kastaks keegi voolikust, vooliku otsa võngutades), koos rahega, nagu ka pühapäeval. Kui esmaspäeval töölt tulin, sadas ainult rahet, nii et suured (veidi alla 1 cm) raheterad kukkusid aeglaselt ja läksid asfaldil katki. Esmaspäeva päeval ja õhtul hilja valas vihma pahinal akende peale (ärge arvake, et kui tugeva vihmaga piserdada akendele pesuainet, lähevad aknad puhtaks – ei lähe), õhtul koos väga tugeva tuulega. E küsis, kas ma saan kuskilt järgi vaadata, kui tugev tuul on, mispeale pakkusin, et anemomeetriga ja aknast.

Muidu täna on viimane tööpäev. Ees ootab pikk nädalavahetus ja siis puhkus.

T, 2871. päev: veel ei ole 1. aprill ehk meenutame Avogadro arvu

Juhuslikult satun peale sellise suurusjärguga lollusele, et seda ei saa jätta ei enda teada ega vaikselt ära õiendada, vaid mis väärib suure kirjaga häbiposti panemist: Euroopa Liidu õigusaktid räägivad eesti keeles „homöopaatilistest ravimitest”. Samad õigusaktid räägivad nendest muudes keeltes ikka kui ainult preparaatidest, nagu teeb ka Eesti ravimiseadus (§ 7), aga keegi mõtlemisvõimetu „ilusa eesti keele pooldaja” on tekitanud eesti teksti ravimid ei millestki. Naerge, naerge, see on just õige koht.

Asja täpsem järeleuurimine selgub, et lollus on lahti läinud juba Estermist, kus on kahes kirjes (siin ja siin) moonutatud allikaviidet – üht arstide silmis naljaraamatut, aga mis tegelikult osundatud kohas (lk 267) ravimeid ei maini, ega.

Asjaolu, et Hahnemann ei teadnud midagi Avogadro arvust (link), võib talle kergesti andeks anda, sest Hahnemann ilmutas oma teooriad kõige varem 1796 ja kõige hiljem 1810 (allik), aga Avogadro enda avastuse alles 1811 (allik). Konstant sai Avogadro nime alles palju hiljem ning ka tähtsust mõisteti alles takkajärele. Ülal viidatud esimene allik jutustab ka, et 1803 arvas Hahnemann, et paljusid haigusi tekitab kohv, kuid hiljem mõtles ringi. Nali selles, et homöopaatilised preparaadid kasutavad lahjendusi kuni 10^-400 (allik), aga vaadeldavas universumis on aatomeid ainult 10⁸⁰ (allik) ehk siis toimeaine ühe molekuli omandamiseks on vaja manustada preparaati mitte kolm tilka, vaid 10³²⁰ universumitäit (üks ja neli rida nulle).

E, 2870. päev: esmaspäev

Esmaspäev.

P, 2869. päev: valguse värv

Arvatavast 5000 fotost hakkavad läbi jõudma ka teised fotoseminaril osalenud ning ilmuvad esimesed ürituse pildid, ka pilt, kuidas mul on käe peal kotkas. Leian, et mu jopel on firmanimi ka selja peal, et paistan jopes kõhnem kui end tunnen ja et korraldajapiltnik on pildid tooninud kas nimme külmsiniseks või kasutab ta automaatset valgetasakaalu või on lukustanud valge liiga kollaseks, nii et pildid on liiga sinised. Mul endal on suur fotokas põhiliselt pilves ilma asendis, 5700 K: pilves ilmaga (mil valgus on ühtlaselt sama värvi) tulevad pildid OK, kui paistab päike, on sellega pilt pisut soojem (otse päikse käes on 5500 K, sinise taeva all on 6000 või veidi rohkem), n-ö kuldsel tunnil päiksetõusu järel või loojangu eel kasutan varjuseadet 7500 K, aga päikseta on loojangu järel nii sinine, et siga ka ei söö.

Huvilistele umbkaudsed valgetasakaalu temperatuurid mu kogemuse järgi. Plussmärgi järel on korrektuur rohelise-magenta teljel (korrektuurita värvustemperatuur vastab musta keha värvusele eri temperatuuridel ehk siis päris hõõgumisele):

• 2400 K + 0 – tavaline hõõglamp; küünal võib olla vähem (vrd tikuleegi hele osa 700 °C ~ 1000 K)
• 2950 K + 19 – säästulamp (tänapäeval on kõik säästulambid enam-vähem sellised ja saab olla kindel; vanasti oli pilt kirjum)
• 3200…4000 K – loojangueelne valgus (kui tahate saada valget valgeks ja mitte kuldseks)
• 5500 K – otse päikse käes päeval, kogu pilt on päikesevalgust täis
• 5700 K + 0 – pilves
• 6000…6500 K – selge, sinise taeva all, pildil on suur osa taevast
• 7500 K – selge ilmaga varjus või loojangueelne valgus, kui tahta saada valge kuldseks
• 10000 K (ja rohkem) – loojangujärgne sinine valgus

L, 2868. päev: ilus kast teine jah

Käime naaberlinna lõunaosas, kus me ei ole kunagi käinud, ainult rongi asendusbussiga paar korda läbi sõitnud. Seal on nimelt keskaegne Matiste kirik, mis oli kilomeeter linnamüürist väljaspool.

Kullast ja karrast ma huvitatud ei ole, seda sees palju ei ole ka, aga kohe esimeseks näen, et kesklöövil on peal toredad hilisgooti võlvid. Järgmiseks näen, et külglöövid on romaaniaegset mõõtu ja romaani võlvidega, mis on õhukese välisseina lükanud täitsa silmanähtavalt viltu.

Keldris on imeline kast.

Krüptis, pikihoone kesklöövi all. Nagu näha, tunti juba varakeskaja Saksamaal narvaplokki.

Kasti saamislugu on muidugi sama imeline kui toomkiriku püha hame saamislugu. Et toodud Konstantinoopolist 4. sajandil koos püha hame ja pühade ristipilbastega, vedelenud seejärel 700 aastat täielikus unustuses ning alles siis, kui naabruses hakkas üks võimas klooster laiutama oma aarde, pühade sandaalidega, leiti kõik need sajandeid vaikitud pühad reliikviad ühtäkki ja üsna ühekorraga, pühade luudega kast näiteks eelmise kirikuhoone põranda alt. Kiidetud olgu issand, kes lasi tõde jälle sedapidi paista, halleluuja ning ramen.

Aga võlvid on põnevad.

Põikhoone, koor paremal

Teekonnal Kella kõrtsi poole möödume sellisest tikitud tüllkardinast (jänesed, oravad, rohuliblel lepatriinud), et mõistan, et nilbed aknakardinad ongi põhjus, miks Saksamaast ei ole Google’i tänavavaadet.

Põikame läbi kunagisest frantsiskaani kirikust, kus käisin sügisel ja oli väga tore, aga E ei ole käinud.

Leia pildilt jänes

Pildilt on näha müstiline sarnasus Kölni toomkiriku akendega, mida selle kiriku ehitamise ajal veel ei olnud mujal kui projektil (Kölni toomkiriku läänefassaad ehitati väga suure pärgamentprojekti järgi, samuti Strassburgi katedraali läänefassaad, mõlemad on alles)

Söön mütsi ära, kui selle kiriku kõige kuulsam leerilaps portaalipiidal seda keskaegset talumeest ei märganud ega mõelnud, et sihukese habeme ta kunagi kasvatab

Portaali detail umbes elusuuruses (massvärgi laius u 4 cm)

R, 2867. päev: esimesed linnupildid

Jagasin eile õhtul parimate linnupiltide albumi linnupargi rühmaga (kus on pargiga seotud inimesi, kes mu FB-sõbrad ei ole) ja küsisin, kas neist tunneb keegi piltidelt ära konkreetseid linde, oleksin nimede eest tänulik (sest mul nüüd ongi pildiarhiivi märksõnade seas ka lindude pärisnimed). Ja üks laupäeval linde näidanu juba vastabki ja mu kahtlus, et kassikakk oli keegi teine kui septembris portreteeritu, osutubki õigeks.

N, 2866. päev: uudised

Jälgin Saksa lennuõnnetuse ümber toimuvat mitmest kohast, eriti põnev on – nagu alati – Wikipedia arutelulehekülg. BBC vahendab lennundusspetsialisti Sean Maffettit, et ega lendureid psühhiaatriliselt ei kontrollita.

* * *

Bussis on trobikond tudengeid või praktikante, kellest kõige valjem kisab, et ta on tegelikult väga tagasihoidlik ja suisa introvert. Nad ei lähe jaamas maha; kougin välja telefoni ja mõõdan, kui vali see introvertsus siis ka on: postkontori juures, kus neist esimene maha läheb ja kisa on vaiksem kui enne, on 87 dB ehk tavalisest kõnest täpselt 250 korda valjem.

K, 2865. päev: kohvimasin …NOT

Teine katse Jaama tänava elektroonikakaubamajaga: täna ei ole seal enam üldse seda mudelit, isegi mitte vale värvi.

Ei ole ka tindiprinterikilesid (kauaaegsed lükati otsingud on jõudnud iseehitatava ringlükati joonisteni, aga selle üheks osaks on vaja prinditavat kilet, mida on veel olemas, aga muidugi mitte Jaama t elektroonikakaubamajas. Jaapanis Concise veel toodab lükateid, aga nende ingliskeelsest veebipoest on kaunis võimatu aru saada, kuidas makstakse saatekulusid, mida nad hinnale juurde ei arva.)

T, 2864. päev: Get ready to be surprised

Saan meili korteriomaniku firmast, mis mõistagi tõmbab kõigepealt kõhu alt õõnsaks (sest paar aastat tagasi sain aprillis meili „kas teiega on kõik korras, me ei ole teilt see aasta üldse üüri saanud”, mis selgus olevat panga käkk (pank unustas püsikorralduse) ja mulle tähendas, et pidin maksma viie kuu üüri korraga). Selle on saatnud keegi muu nimega inimene kui firma sekretär (kelle kaudu me omanikuga korteri teemal suhtleme), on suunatud otse mulle ja algab veidravõitu sissejuhatusega, et on kevad ja 15 kraadi sooja ja „mu hobune läheb Las Vegasesse võistlusele”. No huvitav, kas pole? Mispeale guugeldan, kas Google sellenimelist inimest üldse tunneb (perekonnanimi ja hobune lubavad arvata, et on korteriomaniku tütar). Tunneb, ning tunneb ka tema hobuseid ja osalust korteriomaniku firmas. Mispeale satun korteriomaniku firma kodulehele. Korteriomanik on arhitekt, eks ju, ja ma ei ole kuidagi varem leidnud, mida ta siis projekteerinud on, sest siinkandi uuema arhitektuuri raamatuid ei ole näppu jäänud ja ehitusplatside silte ei ole viitsinud läbi lugeda.

Ja see, mida tehtud tööde loetelust näen, saab mu šokilähedasse seisundisse: mitut maja tean väga hästi, kaks suurt näiteks on JFK avenüü kõrval veidi enne Kirikmäe prismat (see, mille ees on umbes 15-meetrine kuju „pankur taksi vaatenurgast”, ja üks uutest majadest kohe selle vastas üle avenüü (roostes maja kõrval linna pool – umbes, sest ma ei ole seal käinud väga kaua ja Google’i tänavavaade on mitu aastat vana). Ja šokk süveneb, kui avan loetelu „Võistlused”, sest 2011 osalesid nad võidutöös, mida just nüüd hakatakse ehitama kesklinna postkontori esisele platsile ning kõrvalkvartali asemele (mille tõttu 1. juunil muutuvad linnaliinibusside liinid ja vanalinna peatused ning eks ka platsi all keldris siputavad urbaannoored pea kolima mujale), ja 2013 võitsid nad (koos mitme muu arhitektifirmaga) just selle juurdeehituse detailplaneeringu võistluse, mille väga suur ehitusplats laiutab keset Kirikmäge.

* * *

Algavad kohvimasina otsingud: maksimarketis seda värvi ei ole, mida tahame.

Sealt edasi sõites näen üle tänava parklas varest, õigemini momenti, kui õhust põrkab asfaldile kreeka pähkel, mille vares kinni püüab ja seda nokaga urgitseb. Siis märkab, et teda vaatan, ja läheb peidab pähkli põõsa varju.

Jaama t elektroonikakaubamajas ka õiget värvi ei ole.

* * *

Pealkirjaks pandud lause reklaamis Inglismaal üht Saksa lennufirmat, aga need reklaamid võeti täna kiiresti maha. Vrd ka see.

E, 2863. päev: uus nädal

Väga vara tööle.

Õhtul keeletund. Selle õpetajaga teeme „palju” (varasemast rohkem) grammatikaharjutusi ning kuigi paistab, et tunni lõpp on kohe käes, jagatakse pooltele sildid. Minu omal on müstiline sõna, mis ei meenuta üheski siinkandi keeles midagi; aga nähes, et seekordse pinginaabri sildil on ühe rühmakaaslase eesnimi, oletan enda omagi eesnimeks, ja välistamismeetodil oletan ka üsna täpselt, kelle (sest ainult kolme inimese nime ma ei tea). Ja istu tema ette ja küsige üksteise lapsepõlvemälestusi.

„Lapsepõlvemälestused” on siinkandis pikk sõna, 23 tähte, võtab saksa keele mitteoskajad kohe nutma. Üks lapsepõlvemälestuste uurimise küsimus on, kas said lapsepõlves vigastada (kuulamisharjutuses mängis keegi ehitusplatsil ja kukkus auku ja oli pärast pikalt haige). Mul varasemast lapsepõlvest midagi nii drastilist vastu panna ei ole, aga varateismelisena olen kukkunud umbes kahemeetriselt kuurikatuselt selili maha (ehmatus) ja pisut hiljem löönud kogemata kirvega säärde (plaaster) ja kukkunud teiselt korruselt esimesele betoonpõrandale, jäädes poole maa peal rinnakorvi pidi naela otsa rippuma (ehmatus, marraskil küünarnukid, kiirkäik kohaliku haigla esmaabipunkti, kus hoones elab nüüd PN-vääriline hullpere).

* * *

Kui meenub, et 23. III tulevad müüki nelja huvitava kontserdi piletid, on lavast kaugemad piletid juba välja müüdud ja allesolevate hind paneb järele mõtlema, kas me ikka nii väga tahame.

* * *

Saab läbi Roosa Pantri filmide retrospektiiv (koos filmiga A Shot in the Dark, mis on puhtalt Clouseau-film, kus kõik tegelased on juba paigas ja Clouseau hull ülemus tapab Clouseaud jahtides kümme inimest). Edasi söögi kõrvale Johnny English.

P, 2862. päev: pimikus

Kõigepealt on vaja valmis teha reedese varjutuse pildid, siis alles vaatame edasi.

L, 2861. päev: fotoseminar

Jaamas seitsmest mandlikringel ja vares. Rongi ees veel ei ole, seisan perroonil, söön mandlikringlit ja vares näeb. (Pärast lähen ära ja ta jätab koha meelde, eks ju.) Siis tuleb rong ette ja näen aknast, kuidas rööbaste vahel askeldanud vares ajab teise varese ees tiivad midagi nagu varjates laiali ja kraaksub ägedalt, aga pärast teise varese lahkumist läheb väga vaikselt viis meetrit vasakule, tõstab mitu killustikukivi asjatundlikult eest ja nokib nende alla peidetud toitu.

Saarelinnas olen varuga, kõnnin, teen aega parajaks, pildistan. Linn on sel varasel tunnil, üheksa paiku, väga tühi.

Kesklinna kosk

Avastan linnuparki uue ja mugavama teekonna, mis ei kulgegi teepeenratu kurvilise (noh, kaks vasakule ja üks paremale) maantee servas, vaid metsas orunõlval (kuigi 200 m peal kohe alguses on järsk tõus, mitte ühtlaselt 2 km peal nagu maanteel). Sellest kaks kolmandikku kulgeb metsas, seega astun seminarile kohale sõna otsest mõttes metsast, ronga tervituse saatel.

Metsas olid rähnid, metsvint, ojasulin.

Seminarilt on tänased pildi-eesmärgid saada portreid (lennupiltidega on niisama õnnemäng, sest lind on palju kiirem kui autofookus).

Seekord suhtuvad korraldajad minusse peaaegu nagu pereliikmesse – no eks ma olen seminaril teist korda ja ka muidu on nad kui pargi stammfotograafid olnud alati kohal, kui oleme käinud linnupargis. Seekord pildistab peamiselt proua, härra on hoopis karkudega.

Alguses pildijuhatuses räägitakse, mis tundlikkust kasutada (vrd Loriot, Berliini filharmoonia ekskursiooni sketš, kus giid ütleb säriaja ning ava). Soovitatakse „vähemalt ISO 800”, mille peale kergitan kulme, sest mu kaameras on see juba pisut liiga teraline, ISO 640 veel ei ole. Aga portreede jaoks panen kiirmällu Av-programmi tundlikkusega ISO 200 (mis on peaaegu sama selge kui sensori natiivtundlikkus ISO 100). Soovitust vähemalt 2 avasammu üle säritada ma muidugi eiran nagu eelminegi kord, sest mujal kui vastu taevast oleks see liiga hele; üritan pildistada linde küljelt, vastu metsa, seal on vaja hoopis kerget alavalgustust ja säriaeg tuleb kiirem. ISO 800 sunnib avaga f/3,5…f/4 säriaja umbes 1/200…1/500 s kanti. Pärast piltidelt näen, et ajuti on fotokas läinud lolliks ja paar peaaegu pimedat pilti on koguni särijaga 1/8000 s.

Inimesi on umbes 15 ja ma olen fotokola raskust arvestades umbes 13. kohal (ka vanuse poolest olen umbes 13. kohal). 15. kohal olijal on väike Sony α ja mul on kohalolijatel ees olevast suurte objektiivifirmade (Canon, Nikkor, Sigma) toodangust kõige väiksem objektiiv. EF 70–200 on väga populaarne, aga suuremaid pille on ka. Seljavalu pärast tunnen teistele kaasa. Mul on kola kaasas absoluutne miinimum (võtsin isegi objektiivi statiivirõnga ära, sest selle soont pidi saab objektiivi mugavalt hoida ja fotokat püstiasendisse keerata); pärast kaalun ära: 3½ kg.

Ühel on Sigma 120–400 mm, mille tassisin eelmine kord kaasa, aga millega tegin täpselt 4 (neli) pilti, siis panin kõrvale, leides, et mis ma raske objektiiviga vehin, kui

• see on pime (f/4,5…5,6)
• ja aeglase autofookusega
• ning peab jälgima korraga suumi ja fookust,

parem võtan Sigma suumita 150 mm objektiivi, mis on f/2,8 ja mille autofookus on pisut kiirem, ja saan seljavalu asemel ilusaid pilte.

Mõlgutasin paar nädalat objektiivivarjukile pehme kaitsekatte ostmist (eelis: kaitseb; puudus: vbl ei mahu enam objektiivikotti, kus külgsuunas istub objektiiv praegugi päris tihedalt); ja kui täna, fotokas käes, sammun linnupargi poole, löön Huberti tänaval objektiivi just varjukit pidi kogemata tugevasti vastu kiviaeda, plastist varjukiservale tekib pisike lohk ja küljele pisike muhk. (Ning pealegi on ära kulunud väike naga objektiivi küljes, mis varjuki kohale kinnitab; kui julguse kokku võtan, proovin kunagi taastada.)

Kaks korda saab lindu kinda peal hoida (händkakk Emily ja noor valgepea-merikotkas Ohio) ning mõlemal korral soovib keegi mu fotokaga seda pildistada, aga mõlemad vannuvad alla, sest ei oska suumita objektiiviga midagi teha (seaderõngaid on jah ainult üks, see on fookus, suumita objektiivil suumirõngast ei ole – lihtne! – ja kui pilt kaadrisse ei mahu, tuleb minna kaugemale – lihtne!) ja mu fotoka päästik on pisut roostes ja esimene kord ei tule mul taskus olev taskufotokas üldse meelde ja pärast on seda pakkuda imelik, sest olen niigi kohale jalutanud, käed muretult taskus ja fotokolast kaasas ainult hädavajalik. Aga mitmel härrasel ja prouasel oli kaasas ilmselt kogu fotokola, suur seljakotitäis mitme suure objektiiviga, ühel oli isegi statiiv ja ühel üksjalg, see statiivimees pani statiivi isegi üles, aga kohe alguses hoiatasid korraldajad, et statiiviga midagi teha ei ole, sinna see jäi. Vähemalt kümme kilo. Teine valgepea-merikotkas olevat vahepeal omandanud uue kombe, et viib ära seljakotte, nii et kotid kästakse panna ühte hunnikusse. Seljakoti kandevõimes keegi piltnik kahtleb, aga siis selgitatakse, et kotkas tassib selle eemale ja enam kätte ei anna.

Pärastlõunal tuleb välja ka erinevus, mis vahe on profikaameral ja poolprofikaameral: mul on vaja paigaldada vihmakatted. Neid hoiavad kohal väga praktilised rihmad. Mul oli suures ja keskmises fotokotis kuangi varuks kummirõngaid, aga need vanusid mõne aastaga ära ja läksid katki. Riidest, terasklambriga rihm pingutusjõuga 1 kN ei lähe.

Olen ainus, kellel saavad tühjaks akud ja täis mälukaardid. Koju toon fotosid 20 GB, ju teistel olid siis vähemalt 64 GB kaardid (mul on 5×8 GB ja 1×16 GB, esimesed neli aastast 2008, viies aastast 2011 ja viimane umbes aastast 2013). Akusahtli üle mõtlesin, kuid leidsin, et akusahtlita fotokat on kergem hoida ja kuigi kaks akut käivad ilusti terve päeva, on neid vahetada lihtne (akusid on mul 4 tk, kõik aastast 2008, 3 × Hähneli odavaku, 1 × Canoni originaal – üks neist on poolsurnud ning eks see ole ikka just originaal).

Ilm on üsna külm, pärast sajab vihma, ajuti on käes kindad. Äärmise häda jaoks on kaasas kaks komplekti keemilisi varbasoojendeid (mida ma katsetanud ega varem kasutanud ei ole).

Üks umbes minuvanune piltnik, kellel on kaasas tohutu seljakotitäis kraami (sh kaks kaamerakeret – mu kaamerast järgmine ja ülejärgmine mudel), lubab, et läheb koju 5000 fotoga. Ma teen temast mitu korda vähem pilte (katikuplagina järgi arvates – näiteks lendab kotkas edasi-tagasi üle tiigi, teen umbes 10 võtet, aga mõni teeb vähemalt 50); õhtul arvutan failinumbrite järgi kokku, et tegin (koos hommikuste linnavaadetega, aga tasufotoka rongiaknavaadeteta) hoopis ligi 2100, millest koju toomiseks on alles umbes 1700.

Üks korraldaja nimetab mind jälle eesnime pidi, mis kohati on pisut piinlik.

Pooled on siitmaalt, kuulan huviga nende juttu, aga ei sekku, sest kõik teised on seltskonnaga, mina olen üksi, ja teatavasti vallandab minu saksa keel arvamuse, et mul on kõnepuue, nagu juhtus Reptiliumi fotoseminaril 2012.

Seekord on eeskavas ühine lõuna einelauas Pistrikuorg, selle ettekandja on stiilis ein Hage, ein Butt.

Pärastlõunal läheb mõningaseks üllatuseks asi edasi (ükspäev korraldajapiltniku naine saatis kava, aga ega ma seda lõpuni lugenud). Pargi omaniku laps, kes poolteist aastat tagasi kisas majasügavusest äkitselt „Papa!!”, on nüüd poolteist aastat suurem ja askeldab koos teiste pargi inimestega ringi, käes nuga ja puulatt, mis üha enam hakkab meenutama puust mõõka.

Pärast on lausa vihm ja einelauas pakitakse asju soojade jookide saatel. Kuulan, kuidas piltnik jutustab loomade pildistamisest „noorele” 10 kg kolaseljakotipiltnikule. Kõigepealt kiskjate pildistamisest Aafrikas (kus ta käis ja kust saatis isegi mingile photokinal nähtud väiksemale võistlusele pilte), et tänapäeval keegi enam ei istu ega oota looma mitu kuud, kõik loomapildid on tehtud söötmiskohtades. Ja siis veelindudest siinkandis, mainides isegi siinkandi kruusaauke. Kaalun mitu korda, kas sekkuda ja rääkida nende imelisest tillukesest konnatiigist, kus suviti istub alati konni, silmad veest väljas, ja millest geniaalne maastikuarhitekt on pannud põiki üle laudtee, nii et tiigi keskele pääseb kuiva nahaga.

Äraminekul teatan pargi omanikule (kes koos muude töötajatega on laupäeva õhtu puhul juba süüdanud grilli ja täpselt momendil, kui teda kõnetan, on sirutamas kätt õlleklaasi poole), et meie vaderilepingud on läbi ja soovime neid pikendada

Päevasaak: seminaril 2077 (eelmine kord 757), minekul linnas 83, sõitudel taskufotokaga 63.
Seminaripiltidest on õhtul importimiseks järel 1599 (20 GB). 3 päeva pärast on järel 1269, 5 päeva pärast 1009, 6 päeva pärast 927, 7 päeva pärast 912 ja 8 päeva pärast 755 pilti (järg on poole peal), lõpuks loodan alles jätta nii 350...400 pilti. (4. aprillil saavad pildid lõpuks valmis: näitamiskõlblikke on 211 ja alles üldse 475.)

R, 2860. päev: päiksevarjutus!

Täna hommikupoolikul on osaline päiksevarjutus, mille auks (siinkandis on varjutuse faas 80%!) olen võtnud vaba päeva. Olen terve nädala mõõtnud hommikupoolikuti ka valgustugevust, et kui varjutus juhtub olema pilves ilmaga, saaksin ikkagi jälgida, kuidas varjutuse ajaks pisut hämardub. (Varjutus kestab esimesest kontaktist (Kuu ilmub Päikese ette) viimaseni (Kuu lahkub Päikese eest) umbes 2½ tundi, hämardub ja valgeneb väga aeglaselt ning silm ei seleta, et oleks pimedam.)

Algul ähvardab tulla tänagi pilves ilm, nii et olen rahus korteris ja mõõdan aknast valgustugevust. Ent umbes pool tundi enne varjutuse algust märkan, et läheks nagu selgemaks, mispeale kraban kogu kraami kaasa ja kiirustan metsa poole, kust on taevas näha kogu varjutuse ajal (rõdult jääb majanurk ette, samuti puuoksad – 31.5.2003 rõngakujulist varjutust üritasin vaadata rõdult läbi puuokste ja piltidel oli lihtsalt väga palju rõngaid*).

(* Peegelobkektiivi MTO-1000 tõttu, mille bokeh koosneb rõngastest.)

Vaatluskoha olin välja otsinud nädala sees – see on teisel pool jõeorgu, mis – nagu alles täna teada saan – asub mitte meie asumis, mida alati olen märkinud fotode märksõnadesse (et saaks otsida korterilähedase metsa pilte), vaid selles naaberasumis, kus olevat nähtamatu taaskasutuskeskus, kus elab Poola töökaaslane T ja kus ükskord oli mäe otsas üleujutus.

Veel saan kaardilt teada, et kui oru vastasperve metsa nimi on lihtsalt Pöögik, on metsavahelise põllu nimi lihtsalt Pöögikuvahe.

Vaatluspunkt on metsatee ja põllu vahel: kohale saab mööda metsateed, vaade on üle põllu, vaba ja keegi ei kõnni ette. Kola ei ole laiali mööda metsaalust ja põldu ei talla ka.

Kui kohale jõuan ja kola üles panen, selgub, et just on varjutus alanud, Kuu on servapidi juba ilmunud Päikese ette. Esimese pildi teen aja säästmiseks ilma päikesefiltrita, siis keeran filtri ette. Ilm on udune, Päike paistab läbi tugeva udu (aga paistab ja piltidele jääb isegi ainus päikselaik).

Kaadervärk tagant …

… ja eest

Päikesefilter on spetsiaalne ja marki Baader Sonnenschutzfolie D=5, laseb läbi nähtavast valgusest 0,001%. Filter on kõvasti objektiivi küljes ja sedasi ei ole mujalt kui läbi selle (palja silmaga, päiksepillidega vms) vaja vaadata üldse.

Esimene tund (9.20 kuni 10.10) teen pilte harva ja suht juhuslikult, edasi iga minut kuni varjutuse lõpuni. Paistab ja isegi pildile jääb, et Päikese näiv ketas on servadest tumedam (sest Päike on kera, mitte ketas). Järgmine päev näen leheputkas, et varjutuse maksimumi foto Frankfurter Allgemeine esilehel on aga tehtud ilma filtrita.

Elusolenditest näen metsaservas kevadhommikul kaht hirve (ma ei ole seal Pöögikus kunagi varem hirvi näinud), kolme rähni, nelja pasknääri (see ilus roosa vareslane, kes teeb „krääk-krääk”), kaht jooksjat ja arvukalt põldhiiri, lõoke laulab.

Esimene Päikse pilt on läbi tugeva udu, ilma filtrita: pärast näen metaandmetest ulmelisi numbreid f/29 ja 1/8000 s – ma nagu üldse ei tea, kui väike on suure suumi minimaalne ava; tolmu pärast väldin väikest ava muidu nii palju kui võimalik. Mingil objektiivil oli f/45 (mida korra isegi kasutasin), aga ei mäleta, millel. (Müstiline on, et Sigma ise ütleb minimaalseks avaks f/22. Äkki mäletan valesti. Või ei ole siis see täpselt sama objektiiv.)

Kuigi lõpptulemus on positiivne, juhtub väikesi apsakaid ikka:

• kaasas on vale kaabelpäästik (taimerita)
• kaasas on vale märkmik (alguse, maksimumi ja lõpu kellaajad on arvutanud planetaariumiprogramm ning need on umbes 15 min valesti)
• salvestan 20 minutit kevadhommiku metsahääli seadistusega MIC SENSE LOW, mis on rohkem rokk-kontserdi ja auruvedurite jaoks (pärast 15 min ka seadistusega MIC SENSE HIGH, maapinnast nii 20 cm kõrguselt, peale jääb ka hiirte piiksumine)
• alguses ei kasuta ma optilist stabilisaatorit (fookuskaugus on 400 mm × 1,6, aga säriajad nii 1/25 s), sest statiivilt stabilisaatorit ju ei kasutata

Iga minuti pildid tuleb teha taimerita, aga õnneks on käekellal sekundiosuti. Et 55 sekundi asendis nihutan Päikse kaadri keskele ja enam-vähem täisminutil vajutan päästikule (kaabelpäästikule), siis mõõdan külgsuunas valgustugevuse ja kirjutan selle üles, siis on veel üle poole minuti aega vahtida ümberringi kevadist loodust, siis hakkab saabuma järgmine võte. Võtete vaheajal katab objektiivi must lapp, sest ei ma taha, et objektiiv sihiks üle kahe tunni otse Päiksesse, isegi kui on tugev vine. Fookus ja suum on igaks juhuks kohale teibitud, autofookus välja lülitatud (pisut muretsen, et ei tea, kuidas fookus kaks tundi püsib, aga kenasti püsib, isegi Kuu ketta krobelisus on näha). Pärast lõikan kaadrist pimedat osa ära, tsentreerin pildi ja animeerin, kuigi ebaühtlase võttesammu järgi liigub Kuu üle Päikese kergelt jõnksudes. Näha on, muide, et kella 10 asendis olnud päikeselaik on Kuu alt ilmudes pisut teises kohas kui Kuu alla kadudes – Päike pöörleb.

Maksimum näeb välja nagu helendav banaan või taevane naerusuu.

Pärast tuleb E koertega metsa ja lähme ära koos.

Pärast näen graafikult, et suurima faasi ajal oli sama pime kui pilves päeval. Mistõttu jutud, et Saksamaal, mida tänapäeval käitab suures osas päikeseelekter, jäävad varjutuse ajal villaveskid seisma, on puhas loba.

Lõunast aga naaberlinna, kus käin juuksuris, ostan plaadi The Other Wagner ja käime Kella kõrtsis söömas. Plaadil on peale mitme täiesti laulupeokõlbuliku meeskooriteose ka Wagneri tükk Großer Festmarsch (WWV 110, Centennial March), mille ta kirjutas USA 100. aastapäevaks ja mida mäletame – esitatuna asjakohase pompoossusega, ühendkooride, tantsijate, klassikalise lavakujunduse, toogade ja poolalasti Rooma jumalatega – Loriot’ 60. sünnipäeva saatest. Wagner sai marsist honorari 5000 dollarit, mis tänapäeval oleks vähemalt 114 000. Teksti (Burtstag heut, Burtstag heut!) kirjutas marsile telestuudio.

N, 2859. päev: sarnased nimed

Keeletunnis on episood, kus õpetaja kutsub üht õppurit nimepidi ja tema pinginaaber arvab, et see on hoopis tema nimi, aga pisut valesti (muidu sama eesnimi, aga ühes on keskel q ja teises ch).

K, 2858. päev: ei midagi

Ei midagi põnevat.

T, 2857. päev: kevad läheneb

Päeval lendab aknale kilplutikas.

Räägin eeloleva nädalavahetuse plaanidest (päiksevarjutus, fotoseminar) ja töötoanaaber küsib, et ega ma reedet ole vabaks võtnud ainult päiksevarjutuse pärast. Valetan, et ei ole. Või noh, pärastlõunal on kavas minna sööma ja vbl mul ka juuksurisse.

Lennukipiletid; kaalun mitut võimalust, aga eks ikka tule minna selle lennujaama kaudu, mis mängib kodu. Ohaijaa, suur ümberehitamine läks ju muiste lahti sellest, kui isik, kelle nime lennujaam pärast endale võttis, viis ajakirjanikud vaatama lennujaama lagarohket kemmergut; nüüd on siis pendel kõikunud teise äärmusse. Elukestev lasteaed.

E, 2856. päev: öökull

Lähen täna tööle vara. Kui hommikul koertega jalutamas käin, on alles pime, ja kui tagasi tuleme, istub korteriuksest paari meetri kaugusel ülemise korruse veesülitil öökull.

* * *

AW&ST kirjutab, kuidas kõik uute kosmoselaevade projekteerijad loevad huviga NASA üllitist Loss of Signal: Aeromedical Lessons Learned from the STS-107 Columbia Space Shuttle Mishap. Otsin selle üles (NASA väljaanne nr SP-2014-616), see on olemas PDF-ina, väga mõtlemapanev lugemine.

* * *

E räägib, et kohtas linnas eesti inimesi, kes pakkusid müüa plaati. Mina: aa, see Pärnu bänd jälle liikvel. Jutt täpselt sama kui paar aastat tagasi, kui nende jutuõnge sattus üks töökaaslane. Luban, et kui kunagi peaksin nende teele sattuma mina, suhtlen nendega ainult isa Jacki sõnavaraga „Isa Tedi” osast Tentacles of Doom:

• YES!!
• NO!!
• THIS IS AN ECUMENICAL MATTER!

Õhtul Jaws 4. Valla teatajast saab teada, et tulekul on naabrite pidu. E pakub, et paneme laua keldrisse, joodiknaaber läheb sinna. Mina: ja siis teeme enda korrusel enda peo. Abiellumisteadete üle on meil lihtsalt hea meel.

P, 2855. päev: hmm...

Venemaa ülemnõid Putnus on kadunud juba kümme päeva ja kuulujutud möllavad täistuuridel. Isiklikult arvan, et uus teisik on küll leitud, aga plastilisest operatsioonist toibumine võtab siiski pisut aega. Või ei jäänud uued kõrvad kohe pea külge kinni.

Filmid on Jaws 2 ja 3. — It’s a completely different film! It has a different shark! (Fr. Dougal)

L, 2854. päev: harakas laulab

Poest läbi pargi tulles kuuleme, kuidas harakas laulab. Vareslased on värvulised, seega laululinnud.

Algavad astronoomilised mõõtmised – valmistun järgmise nädala päiksevarjutuseks ja puhuks, kui sel ajal on äkki pilves. Mõõdan hommikul päiksetõusust keskpäevani aknast valgustugevust. (Selle nipi õpetas 1990 mingi Soome astronoomiaajakiri, kus keegi oli sedasi pilvituse kiuste vaadelnud tollast täieliku varjutust.)

Päeval postkontori vastas restoran, pärast uuesti poes.

Filmid on algusots filmist Kraken (2006) ja seejärel Jaws (1975). Märkan, et „Jawsi” politseikomissar Brody elumaja on nagu Villa Villekulla (samasugune rõdu on, aga hobuseta) ja et vana pikalt jutustav vaalakütt on nagu karvaseid lapsi külvanud piimamees Pat Mustard „Isa Tedi” osas Speed 3 (mis oli Dougali näitleja lemmikosa).

R, 2853. päev: sööklas

Selgub, et ka töötoanaaber teab, kes on Simon Keenlyside.

Läks aega mis läks, aga lõpuks saadan ära teate, et mina olen mina ja soovin jah saada lähetusraha.

Sööklas on silt, et karpide tooja ei toonud karpe, võtke kalmaarirõngaid. 10 min enne söökla sulgemist antakse rõngaid nii palju, et mine või lõhki.

N, 2852. päev: putkahotell

Hommikul koerajalutuse ja väljumise vahel (kui olen üksi, käin koertega jalutamas hommikul võimalikult hilja, sest päeval muidu nad jalutada ei saa) on nõiamoorist naaber jõudnud ühe lifti täis tossutada. Ise siseneb ta üsna liftireisi alguses, öösärgis, üleüldiselt veel sorakam kui tavaliselt, klassikaline 3 cm pikkuselt rippuva tuhaga põlev suits näpus, mispeale astun tema sajatuste saatel liftist välja ja lähen alla jala. Möödun tast välistrepil.

* * *

Uus õpetaja annab esimesena regulaarselt kodutöid ja teeme harjutusi ja nädal tagasi oli esimest korda isegi tõlkeülesanne!

* * *

Mõistatus laheneb: mitu Eesti hotelli nimetab end butiikhotelliks. Hotell jah, aga misjaoks butiik? Otsin tundmatut muud tähendust peale põhitähenduse ’väike moekauba pood (kõnekeeles)’ seletavast sõnastikust Le Robert Micro ja voh leiangi:

boutique […] 2. Fam. Se dit d’une maison, d’un lieu de travail dont on est mécontent. → fam. baraque, boîte.[…].

Ehk seega nimetab hotell end ametlikult sara- või putkahotelliks. Eriti lõbus on muidugi a) see, et selle „butiikhotelli” hoone, mille reklaam mulle just silma alla sattus, ongi puust, ja b) see (nagu leidis E), et eesti sõna „putka” tulebki ju sõnast boutique. (fr: boutique < pro: botica < la: apotheca < grc: ἀποθήκη (apothḗkē))

Etümoloogiasõnaraamat väidab küll, et eesti putka tulevat vene sõnast будка, aga noh kuhu kadus saksa sõna Bude ’putka; kuur; korter’? (gmh: buode < *bōww-a- (?)) Vene будка-st, eriti selle tsaariaegsest tähendusest tuleb pigem soome sõna putka, mis tähendab vähe teist asja kui eesti keeles: kui eestlane on putkas, ei ütle see teisele eestlasele midagi, no et ostab ajalehte vahest, aga kui soomlane on putkassa, siis teda sealt kohe tulema ei lasta ja kui ära jookseb, aetakse taga.

K, 2851. päev: kui ei saa abi, tee ise

Koosolek järgmise nädala koosoleku asjus, kuhu algul pakuti, et läheksin, aga et ma just jaanuaris olin ligikaudu samateemalisel üritusel, pakkusin osakonnajuhatajale viisakalt, et las küsib teiselt parasjagu kohalolnud kolleegilt, kes oli aga kohe nõus, võib-olla mitte aimates, mida kõike seal tuleb rääkida.

Jaanuaris käisin lähetusel, eks ole. Kirjutasin seal hoolikalt märkmeid, mida teisest osakonnast samal lähetusel olnutest üks toimetas ja lisas sissejuhatuse ja pilte, ning siis leppisime kokku, et muudame seda kumbki enda osakonna jaoks ja aruanne on saadetud. Aga asi vindus mul mitu nädalat, sest ta oli pannud ürituse slaidid aruandes märgitud aadressile, mis kohta mul failihaldur isegi ei näidanud, ja igasugu katsed teada saada, kus need siis on, jooksid tühja. Täna koosolekul tuleb siis geniaalne idee, et ka mina ju olen korraldaja veebikoha kasutaja (2012. aastast, kui nende maailmalaiune aastakongress toimus töökoha linnas) ja laadin slaidid alla õige ise. Saadan aruande ülemustele ja mitmesugustele teistele asjapulkadele, keda teema võiks huvitada. No ja tuleb tagasiside suht ootamatult osaliselt, kes nendib, et vat sa kirjutasid, et analüüsisid märkmeid korpusetarkvaraga AntConc, ja saan teada, et ka tema kasutab kodus AntConci, ja küll on see ikka tore.

T, 2850. päev: ropp

Tänane jutt on ropp ja kellele ei meeldi, ärgu lugegu.

Tugitooli-fototõlgendaja uurib Google Mapsis läbi Krimmi satelliidifoto ja mis ta leiab:

• Foto on alla aasta vana, sest Perekopis on piiripunkt
• Mõlemal pool piiripunkte on piirikindlustusi (nt siin ja siin ja siin) ja stepis keerutavaid laiu sõidukijälgi
• Lennuväljadel uut tegevust märgata ei ole (lagedal seisvaid suuri transpordilennukeid, betoonkatte parandamist), v.a Simferoopoli sõjaväelennuväljal kümmekond Su-24-t (siin, aga mõni muu lennuk on samal lennuväljal ka mujal). Teisalt ega Ida-Ukraina lahingutes lennukeid vaja ole (pärast seda, kui „kohalikud külasepad”* on valmis meisterdanud raske õhutõrjetehnika, on Ukraina-poolne lennutegevus välistatud) ja Krimmist on kauge käia kah. Siin lennuväljal on suuri helikoptereid ja veidraid heleda laiguga sõidukeid.
• Sevastoopoli sadamas eriti uut tegevust märgata ei ole: ei ole uusi laevu, ei ole tekkinud tüüpilise sinise katusega hooneid (Venemaal on sinine katuseplekk kohe eriti moes). Sõjaväeladudes (nt siin) on veokeid, aga ei oska öelda, kas need on uued või on need olnud seal kogu aeg.
• Sevastoopoli sadamas on suur parkla, kuhu ei vii suurt maanteed, seega on see imporditavate autode hoiuparkla. See on peaaegu tühi, st autosid Krimmi enam ei veeta
• Sevastoopoli rannas on kaks suht uut 4-osalist raketipositsiooni (see ja see), samuti Perekopis (praegu lingi panemiseks enam ei leia). Buk koosneb kolmest roomiksõidukist, ma ei tea, mitmest koosneb ratastega tõivet Iskander. Vahetult nende juures suuri varjendeid ei ole, aga sinna suubuvad sirgevõitu maanteed – ja ka lähemas ümbruskonnas ei ole varjendeid, millest saaks sõita positsioonile. Ühele Sevastoopoli rannapositsioonile viiv maantee läheb läbi äärelinna. (Hilisem täiendus: Google Earthis saab vaadata ka vanu satelliidifotosid; see rannapositsioon on olemas kõigil fotodel, alates umbes 2004. aastast. Aga see-eest esimesed kaks fotot Krimmist üldse on 2002. aastast, üks kujutab Simferoopoli strateegiliste pommitajate baasi ja teine pealtnäha mitte midagi ütlevat mägist metsapiirkonda, kus on aga imelik ristkülik ja mingi kolaladu, mis mõni aasta hiljem on juba tühjenenud ja enam täitunud ei ole. Sevastoopoli autolaod (vt üle-eelmine punkt) on olnud enam-vähem praeguses seisundis umbes 2010. aastast, enne olid tühjemad. Napilt Sevastoopoli piiri taga (väljaspool) on mahajäetud raketipositsioon, samasugune kui rannas. Ka Sevastoopolis on moonalaod jne rajatud klassikaliselt metsa, et need ülevalt kenasti välja paistaksid, nt see ja see ja see ja see (ning viimase kõrval läänes ja lõunas veel kaks – ja nendest viib suht laugete kurvidega ja teeäärsete takistusteta maantee kenasti siin lõigu alguses mainitud positsioonini).)
• Venemaa turismifirmad pidavat eeloleval suvel hakkama vedama turiste lõunamaade asemel Krimmi. Arvake ära, mitu tsiviillennujaama on Krimmis? – Üks, Simferoopol, kus on tilluke terminal ja „kaks” paralleelset rada, kuid nendeni viib üks ruleerimistee, lähem rada (millel maandumisjälgi ei ole) on alla 2 km pikk ja kaugem, kus on ja mis on 3½ km, on terminalist 3 km kaugusel ja selle lähenemiskoridor läheb põhjasuunast läbi Simferoopoli strateegiliste pommitajate baasi õhuruumi. (Rada on põhja-lõunasuunas, lennuväljale üldse lähenetakse idast.) Parklat praktiliselt ei ole, lennujaama viib üsna väike maantee, Jaltani on 50 km üle mägede.

* Jaapan valmistus 1945. a sügisel toimuvaks USA invasiooniks ja sellega kaasnevaks totaalkaitseks. Muu hulgas õpetati rahvale efektiivseid lähivõitlusvõtteid (sõdurile jalaga munadesse) ja lihtsaid relvi, mida sai valmistada ise või oksas valmistada iga külasepp: vibu ja ühe lasuga sutspüss.

Metsavöötmes peituvad Venemaa sõjaväebaasid tavaliselt metsa, aga aia ümber on vaja jätta lage ala, mistõttu paistavad need satelliidifotolt selgesti silma, isegi see, kas on kasutusel (aiaäärne lagendik on korras) või mitte (lagendikul on põõsaid). Avage Google Mapsis satelliidivaade ja vaadake, mitu hulknurka on joonistatud näiteks Kaliningradi ümbruse metsadesse.

E, 2849. päev: paneme asjad paika

Muidugi on Tallinna pommitamise aastapäeva puhul jälle sõiduvees jutupaunikud, kes jutustavad küll inglise instruktoritest – mis legendi alguspunkt on oletus Hjalmar Mäe mälestustes* ning BC** ja ADD*** taktika erinesid nagu öö ja päev (ADD üksused jõudisd sihtmärgi kohale eri ajal, eri suundadest, suht korratus parves, iga lennuk sihtis ise) – ja sellest, kuidas Tallinna olevat päästnud altruistlikult appi tõtanud soomlased, mida ükskord (arvutustega) üritasin parandada, aga ei midagi, aastast aastasse ikka sama plaat.

* Hjalmar Mäe. „Kuidas kõik teostus. Minu mälestusi.” Stockholm: Välis-Eesti & EMP 1993, lk 201–202
** RAF Bomber Command
*** Авиация дальнего действия

Olgu siis need arvud ükskord kirjas ka siin, Google’i silma all.

1. Rohkesti on faktimaterjali kogumikus „Tallinn tules” (1997). Seal on ajaloolase Jüri Kivimäe üksikasjalik sündmuste käik, kaasaegne (17.3.1944) politsei üksikasjalik salajane aruanne ja arvukalt üleelanute kirjeldusi, millest saab konstrueerida üsna detailse sündmuste kronoloogia.
2. Teine asjalik ja detailne kirjeldus on teose „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas” VIII köites lk 195–203 (autor: tuletõrjetegelane Elmar Umblia). See on ilmunud 1959 ja suur eelis on väike ajaline distants – mälestused olid veel saastumata, sündmusi mäletasid ka tollased täiskasvanud, mitte ainult väikesed lapsed, nagu see on paratamatult praegu.
3. Tallinna pommitati 9./10.3.1944 kahes laines: esimene (240 lennukit) algas kell 18.30 Eestis tollal kehtinud Kesk-Euroopa aja järgi ja lõppes kell 21.12. Teine laine (60 lennukit) algas öösel kell 1.07 ja lõppes kell 3.01.
4. Politseiaruanne ütleb heidetud pommide arvuks 1735 lõhkepommi, 1300 süütepommi, 43 lõhkemata pommi, kokku 3068. Aruanne ei ütle, kuidas need arvud on saadud, ega ka pommide massi. BC lõhkepommid olid palju raskemad kui süütepommid, aga sellele räägib vastu ADD lõhke- ja süütepommide ligikaudu sama suur arv (kui oleks kasutatud inglispäraseid kergeid süütepomme, oleks neid heidetud mitte 1300, vaid vähemalt kümme tuhat).
5. Keskmiselt teeb see lennuki kohta 3068 : 300 = 10,2 pommi. Lihtsustaval eeldusel, et kummagi laine lennukikoosseis oli samasugune (tegelikult ei olnud, vt allpool), heideti esimeses laines umbes 2500 ja teises umbes 600 pommi. Samas kasutas ADD veebruaris 1944 nelja väga erinevat lennukitüüpi: neil oli nominaalselt (üksuste arv × lennukite nominaalne arv üksuses) 459 lennukit Il-4 ja selle varasemat varianti DB-3, 270 lennukit Li-2, 165 lennukit B-25 ja 18 (veebruari lõpuks 17) lennukit Pe-8. Skaala ühes otsas oli viiemootorine**** koljat Pe-8, mis suutis kanda pomme 5 t, ja teises otsas Li-2, mis hädapäraseks pommilennukiks ümber ehitatuna (kere alla paigaldati puust riiul) kandis pomme 1 t. (ADD koosseisust ja korraldusest jutustas detailne Saksa luurearuanne aastast 1943, mille soome tõlge ilmus aastatel 1994–1998 läbi ajakirja Suomen Ilmailuhistoriallinen Lehti mitme numbri (2–4/1994, 4/1995, 3/1996, 2/1997 ja vist 4/1998). ADD koosseisust Helsingi kolmel pommitamisel veebruaris 1944 jutustas Carl-Fredrik Geusti artikkel In the skies of Helsinki and the Karelian Isthmus in 1944 – Some aspects about the activities of Soviet long-range bomber force aastakirjas Sotahistoriallinen aikakauskirja, 1994, lk 124–163. Samas ilmus hiljem samal teemal ka muid kirjutisi, sh Venemaa sõjaarhiivi materjale.)
   
   **** Viies mootor oli kere sees ja käitas ülelaadurit.
6. ADD lennukid baseerusid paljudel lennuväljadel Kesk- ja Loode-Venemaal, kõige kaugemad olid 1943. a lõpus ja 1944. a alguses Moskva oblastis (Monino: B-25, Il-4, Li-2; Ramenskoje: B-25; Kratovo: Pe-8; Serpuhhov: Il-4), Tambovi oblastis (Kirsanov: Il-4) ja Põhja-Kaukasuses (Il-4). Veel baseerusid ADD üksused Jaroslavlis (Il-4) ja Leningradist põhja pool Karjala kannasel (valdavalt Li-2). Siit on näha, et suuremad lennukid tulid kaugemalt ja võib eeldada, et need jõudsid teha öö jooksul ainult ühe lennu, st pommitada esimeses laines. Lähimad lennuväljad olid Leningradi juures ja sealt tegutsesid lennukid Li-2, millest võib kokku järeldada, et teises laines valdasid lennukid Li-2. See suutis kanda 1 t pomme, seega võib eeldada, et teises laines heideti pomme umbes 60 t. Kuidas jaotusid pommikoormad esimese laine lennukite vahel (kus oli lennukitüüpe mitu), ei ole teada, sest [mulle] ei ole teada, kui palju mis lennukeid oli esimeses laines – rünnakus osales ADD lennukitest umbes veerand.
7. Lennuväljade poole lahkuva esimese lainega ühines Soome lahe kohal 21 Soome LeR 4 Blenheimi (2-mootoriste Blenheimide visuaalne sarnasus 2-mootoriste N. Liidu lennukitega oli suur, neid ei pandud tähele), kes kell 21.30–21.45 pommitas Leningradi lähedal Levašovo, Gorskaja ja Kasimovo lennuvälja. (Tänase loo alguses viidatud blogijutt väidab, et Soome lennukid olid trofee-Il-4-d, aga samas soomlased ise väidavad, et need olid siiski Blenheimid – selle rünnaku kirjeldus on nt raamatus „Blenheimit lentävät suoraan” ja Soome lennuväe ajaloo Blenheimide köites – ja pealegi osales soomlaste poolel 21 lennukit, aga Soome lennuväes oli Il-4-sid koos DB-3-ga kokku ainult 15. Põnev on, et Kekkose ajal ei mainitud, kust ADD lennukid tulid.)
8. Oletades, et kui lennuvälju ei oleks pommitatud, oleks teises laines olnud 100 lennukit, aga sama marki kui need, mis teises laines tegelikult olidki, oleks teises laines heidetud pomme 60 t asemel 100 t ehk umbkaudse 600 asemel 1000 ehk umbes 400 pommi rohkem, mõlemas laines kokku seega 3500 pommi.
9. Võiks ekstrapoleerida edasi, et lennuväljade pommitamata jätmisel teinuks needsamad 100 lennukit (või rikkeid arvestades 90) ka kolmanda lennu, mil heitnuks veel 1000 (900) pommi ja pommide arv oleks siis kokku 4500; aga sellele räägib vastu, et esimese laine lõpu ja teise alguse vahel oli 4 tundi; kolmas laine pidanuks seega toimuma hommikul kell 7–9 ehk juba päevavalges.
10. Millest võib järeldada, et lennuväljade pommitamine hoidis ära ainult 400 pommi ehk 11%.
11. Kokkuvõte: soomlaste kui Tallinna päästjate loos ei klapi see, et esimeses laines oli palju raskeid kaugpommitajaid, mis saabusid sügavalt Venemaalt ja mis pididki tegema ainult ühe lennu, nii et lähilennuväljade pommitamine neid ei häirinud.
12. Ja peale selle patrullis alates just samast 9./10. märtsi ööst keset Soome lahte radarilaev Togo (sulgedes seal olnud radariaugu – muidu ulatus valveradarite kett Idarindel Põhja-Jäämerest Musta mereni) ja lähenema hakkas kevad, ööd hakkasid jääma lühemaks ja järgmine täiskuu oli alles aprilli alguses.

P, 2848. päev: pühapäev

Räägin ettekande läbi ja saan teada, et see kestab 2½ tundi. Järgmine kord (etendusel) võib minna kiiremini, kui mäletan, mida kuskil öelda tuleb või mis vahepalasid rääkida ja mida mitte, ning siis on vahepeal arutelu jne, nii et ei juhtu enam nagu ükskord tudengitega, et ettekanne oli katastrofaalselt lühike ja aja täitmiseks võtsin ette ka teise, mis tuli poole pealt kinni panna sõnadega „edasi vaadake ise”, sest see oli palju pikem ja kestis liiga kaua.

„Isa Tedi” 2. hooaeg kommentaaridega.

L, 2847. päev: loen

Saan läbi elus teise prantsuskeelse raamatu, mille lugesin kaanest kaaneni: esimene oli pealkirjaga ja sisuga umbes nagu „Max päästab loomi”, teine siis on arhitektuuriajaloo-monograafia arhitektist Viollet-de-Ducist, 19. sajandi suurest restauraatorist. Raamatu lugemisel oli ka põnev ahhaa-hetk – Pierrefonds’i linnuse pilt tundus lapsepõlvest tuttav, pika mõtlemise peale meenus, et umbes selline loss oli ühe pildi taustal Juhan Kunderi muinasjuturaamatus „Imelik peegel”. Pildi autor oli Ott Kangilaski, internetist seda pilti ei leia.

Uueks padjaraamatuks võtan raamatu keskaegsetest kooguga heitemasinatest, mis koondab teadusliku tõsidusega kogu sel teemal oleva teabe – ja tulemus on suht õhuke brošüür, ilma kirjandusloeteluta nii 150 lk, kuigi ka väga väikese kirjaga – ning sealt saab üsna algusest teada, et heitemasinatel on Euroopa ajaloos vägagi kindel koht, sest 1347. aastal Musta mere ääres Genua kaubalinna Caffa piiramisel – Caffa on praegune Feodossija ja tulevane Putinsk – puhkes piiravate mongolite seas katk ja nad loopisid katkusurnuid üle müüride linna, seejärel põgenesid genualased laevadele ja tagasi Genuasse, tuues katku kaasa. Kuigi teisalt seda juttu väga palju uskuda ka ei saa, sest puuduliku karantiini tõttu jõudis katk kohale ka kaubateid pidi.

R, 2846. päev: naabrid

Eile õhtul: lähme koertega õhtul välja, lasen naabri välisuksest sisse.

Kui siis õues oleme, saabub pidurite krginal teine naaber, lätlane, ja tahab koeri silitada. Algul ainult Št, sest Šp küürutab parasjagu muude tegemistega eemal, aga saab valmis ja mul üles korjatud ning silitada saab ka tema.

Ja kui välisuksest tagasi sisse jõuame, väljub liftist just seesama naaber, kelle ennist sisse lasin, ja hoiab hellalt käes (enda vastu surudes) üksikut tühja valget veinipudelit.

N, 2845. päev: kirjutan

Äkiline arusaam, et 5. märtsist on 10. märtsini ainult 5 päeva. Ja mul on etendusest välja mõeldud ainult veerand. Seega tuleb matkida Frank Lloyd Wrighti, kes istus maha ja joonestas Fallingwateri plaanid kohe valmis plaanidena (ilma eelvisandeid tegemata) – kirjutan valmis kogu etenduse kava (mille järgi hakkan kirjutama ettekandefaili, ma ei saa slaidikaupa vajalikku ülevaadet).

K, 2844. päev: vihm ja koerad

Pärastlõunal kaks tugevat sagarat hoovihma, ikka sellist, mis algul rippus läheneva pilve all nagu hall kardin. Pärast selge ja päike; eile peaaegu samal kellaajal oli pime polaaröö (praegu loojub päike umbes veerand seitse).

Behavioural Processes on avaldanud koerlaste käitumise erinumbri New Directions in Canine Behaviour: link.

T, 2843. päev: vanad rongid

Postkontorist lõbusad kruusid ja kaks kodulooraamatut (ühes on koguni neli fotot, millel majaesine koos seal olnud raudteel tossutava rongiga). Lepingud posti.

Uus tool teeb esimesi trikke: käsi läheb kuhugi, tool tahab äkki heita mind selili. Õnneks jäeti koos tooliga ka kasutusjuhend. Jutustan toanaabrile, kuidas umbes 2002 käisin väga peenes toolisalongis ja lasin näidata kõige peenemat kontoritooli, millest otsekohe, kui olin ajanud käed istme alla reguleerimispidemeteni, üks pide eraldus ja jäi mulle kätte. Leidsin, et hea tool ei ole selline, mis kohe esimesel käppimisel hakkab lagunema, ja et müüja oli hetkel pisut eemal, seljaga minu poole, kapist reklaammaterjale otsimas, paigaldasin käepideme reguleertrossi otsa tagasi. Muidugi ütlesin viisakalt, et mõtlen veel, ja mõtlen seniajani, sest see tool (koos äratulevate osadega) maksis ligi mu tollase kuupalga.

Hommikul ja päeval päike, soe, õhtul äike ja polaaröötaoline pimedus; raamatukast kaenlas saab märjaks.

Tuleb mõte, et äkki peaks 20. skp osalise (aga tervelt 80% varjutusega hommikul) päikesevarjutuse auks võtma töölt vaba päeva.

Üks raamat on kunagisest majaesiest kitsarööpmelisest (1000 mm) raudteest; kaks või kolm fotot on suisa maja juurest (raudtee võeti üles muidugi enne maja ehitamist; pean uurima, mis on täpsed võttekohad) – üks neist oli just paar nädalat tagasi pildiajakirjas ja tundsin ära, et tuttav vaade, ning see meenutas, et jaanuaris tuli vallaajalooga kaasa patakas muid sama kirjastuse raamatute reklaame ja seal oli see raudtee raamat. See on tervikuna saksa keeles.

Teine raamat on sellest, kuidas siinkandi suurim jõgi üle ujutab; see on saksa ja prantsuse keeles (paralleeltekst).

Raudtee raamatust saab teada ka, mis juhtus ameeriklastega. Nimelt on mäe all 1945. a sügisel hukkunud ameeriklastele ausammas, lipud juures ja puha. Algul arvasin, et toimus mingi nagu autoõnnetus (nt tuli auto mäe otsast mööda metsateed, teadmata, et tee lõpus on vaba langemine), aga siis sain teada, et rongiõnnetus hoopis (rong sõitis maanteel autole otsa). No tegelikult oli veel hullem: mäest tuli alla rong (lõbusa hooga, see oli kogu liinil järseim mägi, sedapidi sai iga rong suurima lubatud kiiruse kätte). Rong oli kaubarong, ees raske kaubarongi vedur, järel üks kinnine kaubavagun ja kolm täis kivisöevagunit. Ja siis mäkke sõitis üles kaks ameeriklastega veoautot, esimesel kastis bensiinikanistrid, teisel bensiinikanistrid ja sõdurid. Sõdurid olid just demobiliseeritud, sõitsid Le Havre’i poole, et sealt sõita laevaga tagasi koju. Käis hirmus pauk ja süttis suur tulevärk, surma sai kaheksa sõdurit, paljud said vigastada ja põletada, osa viidi USA laatsaretti, osa linna haiglatesse. Ühel vedurijuhil mõlemal jalal luumurd, teisel pisut kergemaid vigastusi. Perekond Engel, kelle maja ees õnnetus juhtus (ja kellel oli vähe linna poole töökoda), panid täpselt õnnetuskohta väikse mälestusristi; lippudega ausammas pandi pisut kaugemale mäenõlvale.

Sellel raudteeliinil oli kõige teravam kurv muide ainult 46 m raadiusega, mis kohas on tänapäeval tore käänuline jalgrattatee.

E, 2842. päev: uus tool ja kaks tilka

Tööl tuuakse uus tool. Vana katkine seljatugi on õpetanud uue, selga säästva isteasendi, mida uue tooliga on matkida keerukas. Selgus, et töökoha kirjakandja, kes inglise keelt suurt ei oska, oskab täitsa ladusat saksa keelt.

Selge, päeval tugev vihm, õhtul uuesti väga selge.

* * *

Mõtlesin, mõtlesin ja välja mõtlesin. Nagu 2 tlk vett:

• Taavi Rõivas, peaminister
• Gavin Troy, Midsomeri detektiiv

P, 2841. päev: jalgratas

Täna valmivad sea kõrvad. Raam on 1 mm vasktraadist (painutatud samuti joonise peal), põhi on 1-kordsest taskurätipaberist (taskurätis on 4 kihti), tugevdatud veekindla liimiga.

Searoosa: leidsin ükspäev vana sea värviretsepti üles; kõrva sisemus tuleb sama värvi kui muu kere: valge–roosa 1:1 (vana kõrvasisemuse värvus) on peaaegu sama toon kui elevandiluuvärvi–roosa 1:1 (kerevärvus), vahet ei paista. Ninaaukude sisemust ega kärsa kortse ka ei tumenda, jääb niisama varjude mäng. Pind on nii väike, et segan igaks värvimiskorraks uue laari (3 tilka elevandivärvi, 3 tilka roosat). Värvikihte tuleb 4: silmamunadel on 4 kihti värvi; õhtuks saab roosale kerele 2 kihti.

Õhtupoole aga pumpan jalgratta kummid täis, eemaldan põrandalt vahepeal veel ära kukkunud kaks tükki Prantsusmaad (selgusetu, kust need tulid, sest ma pesin ratast pärast vannis) ja käin sõitmas lähikonna hümniradadel, kus on ametlikult luht ja Natura 2000 linnukaitseala. Näen kaht varest (vahekaugusega 1 km) ja üht harakat. Päike vajub metsa taha ja on külm tuul.

Loomaarsti küla viltuse torniga kirikust sõidan mööda punkt kell kuus, kirikukella hääl on kohe eriti kurb.

Hundiveski jalakäijasillast sõidan üle, see klobiseb hirmuäratavalt ja tundub, et iga laud hüppab. Muidugi, kes käskis silla ehitada laudadest, mille peale on freesitud sooned (et libe ei oleks): nendesse soontesse jääb vihmavesi sisse.

Toitusin nädalavahetusel mingitest kollastest Portugali ubadest. Väga maitsev!

Päeva ilm on selline; hommikul vihm, pärastlõunal kuiv, õhtul (pärast jalgrattasõitu) tugev vihm.