Öösel kell 1.56 meenus, et peale selle, et hommikul on prantsuse keel (mis mind oli rõhunud kogu pühapäeva pärastlõuna ja õhtu), on kella neljaks toimetada veel nii 40 lk teksti, mille olin jätnud esmaspäevale arvestusega, et seda on aega teha kogu päev. Samas on eksamini ainult kaks korda, nii et peab ju ikka minema, lootes, et ehk midagigi külge jääb.
Koidu ajal sajab, fotoprojekt jääb täna ära.
Saabun prantsuse keelde äärmiselt sobival hetkel, nähes veel, kuidas Kivinõid langetab äsja tühjenenud esimese joogitopsi. Seega on 18 minutit lurinata. Siis luristamine küll jätkub; loendan, et tavalise 120 ml topsi ülemise poole tühjendamiseks luristab ta 10 korda. See teeb lurina kohta ainult 6 ml ehk kaks teelusikatäit. Teises pooles rahuldab ta joomishimu pooleliitrisest Coca-Cola pudelist, millest on luristada tehniliselt raske, seega on meeldiv vaikus. Mingi meditsiiniseisund see kahtlemata on.
Üles on antud arutada kokku 12 teemal, mida me ka arutame. Tajun igas lauses, et umbes pooli vajalikke sõnu ma ei tea. Kõigis muudes keeltes aga tean.
Siis teeb poolakas ettekande meditatsioonist ja kõik me peame järgemööda jutustama, mida ise asjast arvame. Üks pooldab üht, teine teist tehnikat. Ma ei ole psühholoogiauhhuude raamatus veel meditatsioonini jõudnud, aga kahtlustan, et neist enamik on kasutajale tegeliku mõjuta, v.a maksmise rõõm, mistõttu vastan napilt, et jään kõigi tehnikate suhtes skeptiliseks. TM-meditatsiooni meenutamine tekitab mus lõbusa mälestuse, kuidas 1996. aastal astusime matkal vihmavarju hotelli moodi hoonesse, mis osutus olevat TM-meditatsiooni Euroopa peakorter, kus meile tehti tunnine ekskursioon, mille kestel hakkas mul üha lõbusam, kuni lõpuks ei suutnud ma enam vastu pidada ja naerma hakkasin, mispeale meid sealt välja visati. Paraku mu prantsuse keel neid meenutusi ümber jutustada ei võimalda.
Kaasaegse, 1996. a mai üleskirjutuse kopipeist (kirjavead parandatud)
[...] Siis ühtäkki oli midagi suurema ja kallima hotelli taolist; kui ma selle terassilt tahtsin järvevaatest pilti teha ja tagasi pöördusin, nägin sildi pealt, et see polnudki hotell, vaid hoopis transtsendentaalse meditatsiooni peakorter vms. Ohoh. Kunagi 1990. a lõpus üritas see liikumine Eestisse ka tulla, aga keelati vist ära. Vaatasime natuke ukse taga ning siis ma märkasin silti „järgmine ekskursioon kell 11.00” ja kell oli siis 11.02. Kedagi muud inimest fuajees ei paistnud, mispeale ma ütlesin, et ei saa lasta juhust mööda minna, ja läksime sisse.
Kusagilt nurga tagant hüppas välja keegi tädi, ütles teretulemast TM-i peakorterisse ning palus meil seljakotid kantseleisse jätta, küsides, ega need eriti märjad pole. Ei olnud. Kantseleis istus keegi vihase pilguga habemik noor turske meessekretär, Apple’i ehk MacIntoshi märk rinnas. Igal pool paistis kõvasti kulda ja karda olevat ning maas oli punane sametvaip. Lõhnas tugevasti sipelgapiirituse järele. Laest rippus alla rohkesti ämblikuvõrke ja vaheuste kõik klaasruudud polnud eriti terved.
Kuna rohkem inimesi polnud, hakkas tädi oma tervituskõnega pihta ning küsis hakatuseks, kust me pärit, kas saksa keelest aru saame ning mis ala inimesi. Lubas rääkida lühidalt, ainult 20 minutit.
Saanud teada, et oleme mõlemad insenerid, viis meid ühe „teadusliku” skeemi juurde, mis kujuta¬vat TM-i ja ühtse väljateooria seost ehk siis nagu tõestaks TM-i paikapidavust. Ilmselt tädi mõistis, et me kumbki pole teoreetilise füüsika vallas kodus, ning seetõttu kõlbas see skeem kohe eriti hästi. Mul hakkas kiiresti igav ja kogu jutt tegi kõvasti nalja.
Selle pooletunnise sissejuhatuse vältel tulid uksele veel kolm matkajat, kellele tädi hõikas, et tulgu aga sisse, me alles alustasime, aga nad lasid seepeale kiiresti jalga.
Umbes 40-minutilise sissejuhatuse järel viidi meid teise tuppa, mis jutustas ühingu algataja ning juhi, paksu hindu tegevusest. See oli veel igavam. Tädi rääkis juba koleda vaimustusega ning Dieter hakkas ilmutama asja vastu juba nagu väikest huvi, mispeale tädi veel enam hoogu läks. Ma olin senini suutnud vait olla ehk suu kinni hoida, alguses ka teadlikult ja suurte jõupingutustega neutraalset kehahoiakut säilitada. Siis, kui tädi oli oma kiiduheietusega jõudnud selleni, mis hüvesid toob see, kui 1% iga riigi elanikkonnast harrastab TM-i, nimelt siis tuleb ideaalne ühiskond, kus pole enam sõdu ega kuritegevust ega haigusi, sest kuritegevus näiteks olevat vaimse häire tulemus. Kuna see teooria oli moes 19. sajandil ja praegu on 20. sajand, ei pidanud ma enam vastu ja hakkasin naerma, mispeale tädi kurja noodiga hääles küsis, kas keegi arvab teisiti. Küsisin siis selle küsimuse, mille kohta teadsin, et ta vastata ei oska, nimelt, kui ühiskonnas ei ole kuritegevust, mis siis saab sellest, kes ikkagi kuritööga hakkama saab. Või kui ühiskonnas ei ole haigusi, mis saab vaeguritest. Tädi jutuhoog katkes, kobises midagi endamisi, esimese küsimuse jättis vastamata, teise peale ütles, et siis ei sünni enam vigaseid. Küsisin vastu, kuidas on see võimalik. Tema, et siis pole inimestel enam närvipinget ja ei sünnigi. Seepeale mina, et kõik haigused ei tulene närvipingest. Tädi läks omadega suisa sassi ja vahetas kiiresti teemat, näidates meile telefoniraamatutele sarnanevaid kuldäärtega kogumikke, mis sisaldanud TM-i teaduslikkust kinnitavaid artikleid. Vaatasin järele, väljaandja oli ikka TM, mitte mõni ülikool vm. teadusasutus.
Siis ilmus uksest ähkides sisse läbimärg keskealine naisterahvas, kes küsis, kas ta tohiks helistada, tal läks auto teel katki. TM-tädi vastas, et oodaku natuke, ta lõpetab enne jutu meiega ära, siis tuleb näitab. Väga imelik. Teine tädi siis kordas, et ega ta naljapärast taha helistada, tal tõsiselt vaja. Siis TM-tädi ikka soostus telefoni asupaika näitama.
Aga üldkokkuvõttes lõpetas ta siis kiiresti meiega ka jutu ära, mis on natuke kahju, sest ma ei saanudki küsida mind huvitavaid küsimusi, nt „kas liikumisest on võimalik välja astuda”, „kas on lubatud õpetajaid kritiseerida” või „miks on ideaalühiskonna mudel nii sarnane natside/kommunistide omale”. Või siis kommenteerida libateaduslikke graafikuid TM-i väidetavast tõhususest, ühes näiteks oli võrreldud inimese hapnikutarvidust unes ja meditatsioonis, et meditatsioonis tarvitab organism palju vähem hapnikku, seletav tekst väitis, et kui tarvitab vähem hapnikku, puhkab paremini, sinna juurde oleks pidanud märkima, et näiteks surmaunne suikunult ei tarvita organism üldse hapnikku. Või siis kommenteerida neid „tõestusi”, millele esitatud küsimus on vale: selmet tõestada, kas meditatsioon mõjutab mõttetegevust, on pelgalt küsitud, kas see mõjutab ajurütme, ja vastus on saadud muidugi jaatav. Et skeptilise meelega kahtlejal oleks seal väga palju küsimist olnud. Ja muidugi mõista oleks tahtnud ka küsida selle vahest ehk valusaima küsimuse: „Kust saab liikumine raha?” ehk „mis liikumised TM-i toetavad?”
Siis juhatati meid kiiresti ukseni, 20-minutiline ringkäik oli kestnud täpselt tund aega, ja tulime välja. Õues sadas uuesti vihma. Dieter küsis paarikümne meetri pärast, mis mulje mul asjast jäi, küsisin siis, kas ta märkas, kuidas vastati asja pärast helistada soovijale. [...]
13.6.10
P, 1313. päev: sama
Täna on koidu ajal nii selge, et puuduvad pilved, mida päike kuldaks, seetõttu puudub ka värvide mäng.
Päeva põhisaavutus on kultuurkihi likvideerimine korteri paarist kohast (tulemusena tekkis tuppa ebatavaliselt palju ruumi ja teistsugune kõla) ning pildiarhiivis üle 4000 pildile, mille märksõnaks seni üksnes „Tallinn”, täpsema võttekoha lisamine.
Eile toimus sama kodulinna ja Tartu piltidega, aga viimases on vaheldust vähem, sest mis juhtub, kui ma fotokaga Tartus ringi kõnnin? – Varem või hiljem satun marsruudile Jaani kirik–toomkirik! Selgub ka, et mul ei ole digipildiarhiivis (praegu on korrastatud ajavahemikud 2001 – kevad 2005 ja VI 2008–VI 2010) ühtki pilti Lasnamäest, kus üldse käisin viimati korraks 2002. või 2003. aasta suvel ja ka siis oli see nagu reis võõrale maale.
Päeva põhisaavutus on kultuurkihi likvideerimine korteri paarist kohast (tulemusena tekkis tuppa ebatavaliselt palju ruumi ja teistsugune kõla) ning pildiarhiivis üle 4000 pildile, mille märksõnaks seni üksnes „Tallinn”, täpsema võttekoha lisamine.
Eile toimus sama kodulinna ja Tartu piltidega, aga viimases on vaheldust vähem, sest mis juhtub, kui ma fotokaga Tartus ringi kõnnin? – Varem või hiljem satun marsruudile Jaani kirik–toomkirik! Selgub ka, et mul ei ole digipildiarhiivis (praegu on korrastatud ajavahemikud 2001 – kevad 2005 ja VI 2008–VI 2010) ühtki pilti Lasnamäest, kus üldse käisin viimati korraks 2002. või 2003. aasta suvel ja ka siis oli see nagu reis võõrale maale.
12.6.10
L, 1312. päev: korrastamine
Kraamin natuke ja korrastan põhjalikult digiarhiivi märksõnu. Märksõnade eelis on see, et nii saab nendega märgistatud pildid Lightroomis üles otsida paari klõpsuga (palju kiirem kui otsida märksõnade järgi failihaldurist; analoogpildid peaks ka kunagi importima Lightroomi, praegu on nende teave failinimes ja saab otsida sealt). Varem olid märksõnad ühes tasandis, nüüd on hierarhiliste pesadena, mida saab sulgeda, kui neid vaja ei ole: kohtade korral riik > asula > asula osa või tänav, loomade jaoks tinglik klass (nt kalade klassi tänapäeva taksonoomias vist ei ole) > [sugukond >] liik. Kõik muudatused tuleb ka salvestada, mis võtab aega.
Kavas on minna poodi, aga just siis, kui hakkan minema, hakkab koledasti kallama. Kõrgmetsa poodi minekuks ja sealt tulekuks peaksin viibima kokku 40 minutit vihma käes, which is not nice.
Kavas on minna poodi, aga just siis, kui hakkan minema, hakkab koledasti kallama. Kõrgmetsa poodi minekuks ja sealt tulekuks peaksin viibima kokku 40 minutit vihma käes, which is not nice.
11.6.10
R, 1311. päev: 9× mõõda
Hommikul majast väljudes märkan, et insenerimõtlemise puudumise mälestusmärk, all fuajees seina najal seisnud 4100 mm pikkune tööpinnaplaat – mille ülessaamiseks läinuks vaja pika noolega kraanat või helikopterit –, on kadunud. Oh kui kahju; nädala pärast tuleb vend külla, tahtnuks seda talle näidata. Nüüd on järel ainult hägnue telefonifoto.
Tööl pestakse väljastpoolt aknaid. Aknapesija suitsetab, hais tuleb tuppa.
Muidu suhteliselt heast tõlkest näen, et tõlkija ei ole teadnud, et volume tähendab ruumala.
Majasisene imetarkvara, millel on halb omadus tekstidokumente ära käkkida, käkibki dokumendi, mida olen õhinal täiendanud viimased poolteist tundi. Ja kohe nii, et ongi kadunud. Tuleb alustada uuesti, mille tagajärjel pääsen reede õhtale ebasündsal kellaajal.
Tööl pestakse väljastpoolt aknaid. Aknapesija suitsetab, hais tuleb tuppa.
Muidu suhteliselt heast tõlkest näen, et tõlkija ei ole teadnud, et volume tähendab ruumala.
Majasisene imetarkvara, millel on halb omadus tekstidokumente ära käkkida, käkibki dokumendi, mida olen õhinal täiendanud viimased poolteist tundi. Ja kohe nii, et ongi kadunud. Tuleb alustada uuesti, mille tagajärjel pääsen reede õhtale ebasündsal kellaajal.
10.6.10
N, 1310. päev: emb-kumb
Tänase pika tööpäeva põhisündmus on see, et nägin töölt tulles vaatepilti, mis oli juhtunud, kui kokku olid juhtunud buss ja jalgrattur. Mis täpselt juhtunud oli, ei tea. Jalgrattur oli nähtavasti elus ja ratas sirge. Kui umbes 18.55 töölt bussipeatuse poole astusin, kükitas mingi kuus parameedikut ta ümber (nagu raisakotkaste ring, tekkis kohatu võrdlus) ja kinnitas teda parajasti kanderaami külge. Üks hoidis kõrgel tilgutipakki. 3 min pärast, kui tuli prisma poole viiv buss, tõsteti kanderaami kiirabisse. Kiirabiauto uksest paistsid kannatanu jalad, st viidi ikka pea, mitte jalad ees. Kui poest kell 19.43 naasin, jututas politsei veel bussijuhti. Eks see poole ja kolmveerand seitsme vahel juhtus, sest 18.55 oli asendusbuss kohal, aga pold veel ära sõitnud (mingi natuke pikamaa-buss). Ratas oli naistekas, korv ees. Ilmselt üritas rattur vöötrajalt üle minna või koguni sõita, nagu seda alles eile umbes samal ajal nägin. Loodetavasti ei olnud sama rattur.
Kohalik leht, kus muidu iga liiklusõnnetus üksipulgi kirjeldatud, ei kirjuta sellest midagi, seda on varjutanud palju uhkem lugu, kuidas Kõrgmetsa kiirteetunnelis (korterist mõnisada meetrit) läinud veoauto põlema; seda siis õhtul sillal liiklus seisis.
Praegune bussiraamat on Polaarkaru blogis olnud osunduse tulemusel hangitud Under the Frog, ungari päritolu briti Tibor Fischeri esikteos. Nähtavasti selle eesti tõlget olemas veel ei ole; kui keegi soovib tõlkida, soovitan pealkirjaks „Konna perse all”. Romaan jutustab Ungari sotsialistlikust argipäevast sõja ja ülestõusu vahel ning seega samast ajast, mida Eesti oludes kajastab suuresti ka soperdis „Puhdistus”, aga diametraalselt vastupidise lähenemisega – kui soome kirjaneitsi teos on haige sonimine, siis briti ungarlase oma on paiguti nagu kontsentreeritud „Šveik”. Ja seejuures üldse täiesti kohe absoluutselt mitte vähema sügavusega! Kui keegi oskab kirjutada, siis ta oskab. See on nagu näitleminegi: harrastusnäitleja võib silmi pööritada ja teha sada vigurit – mille all ma muidugi ei mõtle India Kathakali-teatrit –, aga publik ikka ei usu; samas hea päris näitleja ei tee nagu midagi, aga vaataja tajub teatriimet ja läheb kananahale.
Kohalik leht, kus muidu iga liiklusõnnetus üksipulgi kirjeldatud, ei kirjuta sellest midagi, seda on varjutanud palju uhkem lugu, kuidas Kõrgmetsa kiirteetunnelis (korterist mõnisada meetrit) läinud veoauto põlema; seda siis õhtul sillal liiklus seisis.
Praegune bussiraamat on Polaarkaru blogis olnud osunduse tulemusel hangitud Under the Frog, ungari päritolu briti Tibor Fischeri esikteos. Nähtavasti selle eesti tõlget olemas veel ei ole; kui keegi soovib tõlkida, soovitan pealkirjaks „Konna perse all”. Romaan jutustab Ungari sotsialistlikust argipäevast sõja ja ülestõusu vahel ning seega samast ajast, mida Eesti oludes kajastab suuresti ka soperdis „Puhdistus”, aga diametraalselt vastupidise lähenemisega – kui soome kirjaneitsi teos on haige sonimine, siis briti ungarlase oma on paiguti nagu kontsentreeritud „Šveik”. Ja seejuures üldse täiesti kohe absoluutselt mitte vähema sügavusega! Kui keegi oskab kirjutada, siis ta oskab. See on nagu näitleminegi: harrastusnäitleja võib silmi pööritada ja teha sada vigurit – mille all ma muidugi ei mõtle India Kathakali-teatrit –, aga publik ikka ei usu; samas hea päris näitleja ei tee nagu midagi, aga vaataja tajub teatriimet ja läheb kananahale.
9.6.10
K, 1309. päev: resbpect
Hommikul kole ummik.
Mis on ikalduse vastand? See on täna mind tabanud. Kõigepealt tuleb esmaspäevaks toimetada väga mahukas, aga hea tõlge. Siis tuleb reedeks toimetada kahe päeva mahuga kahtlane tõlge. Siis tuleb reedeks teha nelja päeva toimetusemahuga halva tõlke tagasiside. Siis tuleb neljapäevaks toimetada mitukümmend lehekülge väiksemaid pudinaid. Täna toimetan umbes viiekordse tavalise päeva-toimetusmahu; elame päeva korraga.
Õhtul film Ali G Indahouse (2002; esimene film kolmest, kus Sacha Baron Cohen etendab üht telesarja Ali G tegelast; filmis ütleb paar sõna ka [ilmsete valevuntsidega] Borat Sagdijev).
Mis on ikalduse vastand? See on täna mind tabanud. Kõigepealt tuleb esmaspäevaks toimetada väga mahukas, aga hea tõlge. Siis tuleb reedeks toimetada kahe päeva mahuga kahtlane tõlge. Siis tuleb reedeks teha nelja päeva toimetusemahuga halva tõlke tagasiside. Siis tuleb neljapäevaks toimetada mitukümmend lehekülge väiksemaid pudinaid. Täna toimetan umbes viiekordse tavalise päeva-toimetusmahu; elame päeva korraga.
Õhtul film Ali G Indahouse (2002; esimene film kolmest, kus Sacha Baron Cohen etendab üht telesarja Ali G tegelast; filmis ütleb paar sõna ka [ilmsete valevuntsidega] Borat Sagdijev).
8.6.10
T, 1308. päev: vesine
Sellesuvise fotoprojekti raames tuleb järgida kivipalluri Jürto laadi õpetussõnu: „Kes tahab näha päikesetõusu, peab tõusma maru vara.” On juuni ja millal päike tõuseb, teate isegi. Mets rõkkab linnulaulust, inimtegevus on hillitsetud. Kümme minutit enne päikesetõusu kuldab koit pilvede harjasid, aga päikesetõusu ajaks läheb vinesse ning kuld kaob. Lähen tagasi magama.
Tõlgetes korraldatakse manifeste ja konventsioone ning nimetatakse flokulante „hõljumisabivahenditeks”; lõpuks avastan eelmisel nädalal väljalõinud tõlkest, et keegi meist on külma kõhuga muutnud molaarsuse meetriks ja seda on teine üle kontrollinud ning pole ka midagi imelikku täheldanud. Olen kuri.
Lõuna ajal postkontoris nelja filmi järel; tagasisõidu bussijuht tahab näha piletit ja isegi käsib panna pileti lugeri juurde.
Õhtul Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnast neli potti lavendlit. Tagasikõnnil hirmus vihm. Teisalt tore, sest paiksesse rõdukasti istutatud lavendlid saavad hästi kasta. Natuke kahtlesin, kas talve läbi rõdul seisnud kilekotti ladustatud ja tolmkuiv muld enam päris mullaks muutub, aga näe muutus.
Lõpuks kinoelamus: Miyazaki uusim film Ponyo (2008). Vanameister näitab kõrgklassi.
Tõlgetes korraldatakse manifeste ja konventsioone ning nimetatakse flokulante „hõljumisabivahenditeks”; lõpuks avastan eelmisel nädalal väljalõinud tõlkest, et keegi meist on külma kõhuga muutnud molaarsuse meetriks ja seda on teine üle kontrollinud ning pole ka midagi imelikku täheldanud. Olen kuri.
Lõuna ajal postkontoris nelja filmi järel; tagasisõidu bussijuht tahab näha piletit ja isegi käsib panna pileti lugeri juurde.
Õhtul Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnast neli potti lavendlit. Tagasikõnnil hirmus vihm. Teisalt tore, sest paiksesse rõdukasti istutatud lavendlid saavad hästi kasta. Natuke kahtlesin, kas talve läbi rõdul seisnud kilekotti ladustatud ja tolmkuiv muld enam päris mullaks muutub, aga näe muutus.
Lõpuks kinoelamus: Miyazaki uusim film Ponyo (2008). Vanameister näitab kõrgklassi.
7.6.10
E, 1307. päev: meil tööjuures naljad on varuks ja silmades vaimustust näed
Prantsuse keel. Kivinõid ületab ennast: esimeses pooles tops teed ja tops kohvi, teises pooles tops teed. Esimest teetopsi luristab ta oma pool tundi (kuidas see on võimalik?!). Siis närib pastakat nii, et ragin taga. Kuidas talle teatada, et palju mu õppeedukust läheb kaotsi tema luristamise pärast?
Näide: keerukas lause. Keskendun ja üritan mõista, mida vigursõnad tähendavad. Olen jõudnud umbes kolmanda sõnani, mil näen silmanurgast, kuidas tops kerkib. Sulen hirmust silmad ja üritan meeled välja lülitada. Ent see ei aita; vaikuse lõhestab jälk „LURRRRR-ähh”. Vabisen jäledusest, piidlen silmanurgast, kui palju on topsis vedelikku veel (on, on...), siis kogun end ja alustan lause uurimist otsast peale, kuid kõik kordub. Nii ei ole midagi imestada, et ajaga, mil peab olema tehtud kaks harjutust, olen ma läbi lugenud ainult esimese...
Meeles mõlguvad muidugi ekstreemsed meetodid, kuidas luristamist vähendada, nagu mr Beani esimese filmi kohvikoht.
Tänane tunni teema on eriti igav prantsuse „huumor”: lindilt tuleb koleda distortsiooniga tekst, mille kohta ütleksin, et vanamees teeb artikuleerimata häälitsusi viis minutit või siis sõimab kedagi; pärast paberilt näeme, et ta esitas monoloogina dialoogi. Pidi olema kuulus humorist, suri eelmisel aastal.
Siis näidatakse YouTube'ist prantsuse naiskoomikut, Muriel miskit, keda mäletan ka Prantsuse hittfilmidest Les visiteurs dans les couloirs de temps ja Amélie, keda on tabanud 11-minutine logorrhöa gradus gravis („gradus gravis ongi raskel kujul”). Õpetaja naerab peaaegu üksi, paar veel üritavad viisakalt naerda (vrd vana tõlginali: „President rääkis praegu väga naljaka nalja. Palun naerge.”). Mõtlen, kui väga on eesti huumor teistsugune kui prantsuse oma, aga vat inglise huumorist saame aru. Koomiku silmapungitamise jälgimise asemel vahin aknast välja ja näen lendamas rähni (rähn lendab väga iseloomuliku joonega), ilmselt (must, valge) suur-kirjurähni.
Seekord seda tšehhi daami ei ole, kes eelmine kord sööklas poolaka käest küsis, kas ta on lühinägelik, millele see vastas, et ta on juriidiliselt pime. Väga-väga piinlik. Arutatakse tulevasi ettekandeid (st millest teha) ja mainitakse mu papagoi-ettekannet. Which is nice.
Pärast tööle ja muidugi-muidugi on mul olnud kella 11.00 tähtajaga töö. On ju niiiiiiiiii raske kellelgi parandada kohalolemise süsteemis, et mu keeletund ei ole mitte kolmapäeval, vaid esmaspäeval. Olen seda teatanud ise mitu korda ja ka vahetu ülemus on, nii et peaaegu kõik teed on ammendatud. Üle jääb veel midagi ekstreemset nagu haldusosakonda kohale minemine ja jalaga ukse lahti löömine, aga esiteks on haldusosakond umbprantsuskeelne ja teiseks .... noh, ei ole taoline ekstsess tervislik.
Lõunalt naasev toanaaber räägib, et probleem on ülemajaline, sest hommikul läks elekter ära ja sisevõrgu serverit pole pärast seda üldse püsti saadudki, st sama mure on kõigil. Hea seegi.
Kui seisan Kirikmäe prisma kassasabas, hakatakse poodi kinni panema ja veeretatakse varju alla koridoris seisnud särgistangesid. Näen, et seoses jalgpalli MM-iga müüakse jalgpallimeeskondade särkide taolisi särke. Hind on ...59 €. Ärge ehmatage midagi, see on allahinnatud, päris hind oli sildi järgi 79 €. Mihuke kokkuhoid, et mind jalgpall muhvigi ei huvita.
Näide: keerukas lause. Keskendun ja üritan mõista, mida vigursõnad tähendavad. Olen jõudnud umbes kolmanda sõnani, mil näen silmanurgast, kuidas tops kerkib. Sulen hirmust silmad ja üritan meeled välja lülitada. Ent see ei aita; vaikuse lõhestab jälk „LURRRRR-ähh”. Vabisen jäledusest, piidlen silmanurgast, kui palju on topsis vedelikku veel (on, on...), siis kogun end ja alustan lause uurimist otsast peale, kuid kõik kordub. Nii ei ole midagi imestada, et ajaga, mil peab olema tehtud kaks harjutust, olen ma läbi lugenud ainult esimese...
Meeles mõlguvad muidugi ekstreemsed meetodid, kuidas luristamist vähendada, nagu mr Beani esimese filmi kohvikoht.
Tänane tunni teema on eriti igav prantsuse „huumor”: lindilt tuleb koleda distortsiooniga tekst, mille kohta ütleksin, et vanamees teeb artikuleerimata häälitsusi viis minutit või siis sõimab kedagi; pärast paberilt näeme, et ta esitas monoloogina dialoogi. Pidi olema kuulus humorist, suri eelmisel aastal.
Siis näidatakse YouTube'ist prantsuse naiskoomikut, Muriel miskit, keda mäletan ka Prantsuse hittfilmidest Les visiteurs dans les couloirs de temps ja Amélie, keda on tabanud 11-minutine logorrhöa gradus gravis („gradus gravis ongi raskel kujul”). Õpetaja naerab peaaegu üksi, paar veel üritavad viisakalt naerda (vrd vana tõlginali: „President rääkis praegu väga naljaka nalja. Palun naerge.”). Mõtlen, kui väga on eesti huumor teistsugune kui prantsuse oma, aga vat inglise huumorist saame aru. Koomiku silmapungitamise jälgimise asemel vahin aknast välja ja näen lendamas rähni (rähn lendab väga iseloomuliku joonega), ilmselt (must, valge) suur-kirjurähni.
Seekord seda tšehhi daami ei ole, kes eelmine kord sööklas poolaka käest küsis, kas ta on lühinägelik, millele see vastas, et ta on juriidiliselt pime. Väga-väga piinlik. Arutatakse tulevasi ettekandeid (st millest teha) ja mainitakse mu papagoi-ettekannet. Which is nice.
Pärast tööle ja muidugi-muidugi on mul olnud kella 11.00 tähtajaga töö. On ju niiiiiiiiii raske kellelgi parandada kohalolemise süsteemis, et mu keeletund ei ole mitte kolmapäeval, vaid esmaspäeval. Olen seda teatanud ise mitu korda ja ka vahetu ülemus on, nii et peaaegu kõik teed on ammendatud. Üle jääb veel midagi ekstreemset nagu haldusosakonda kohale minemine ja jalaga ukse lahti löömine, aga esiteks on haldusosakond umbprantsuskeelne ja teiseks .... noh, ei ole taoline ekstsess tervislik.
Lõunalt naasev toanaaber räägib, et probleem on ülemajaline, sest hommikul läks elekter ära ja sisevõrgu serverit pole pärast seda üldse püsti saadudki, st sama mure on kõigil. Hea seegi.
Kui seisan Kirikmäe prisma kassasabas, hakatakse poodi kinni panema ja veeretatakse varju alla koridoris seisnud särgistangesid. Näen, et seoses jalgpalli MM-iga müüakse jalgpallimeeskondade särkide taolisi särke. Hind on ...59 €. Ärge ehmatage midagi, see on allahinnatud, päris hind oli sildi järgi 79 €. Mihuke kokkuhoid, et mind jalgpall muhvigi ei huvita.
6.6.10
P, 1306. päev: äike
Kuigi eile metsas sääsed nendele ihupindadele, kuhu olin kandnud tõrjeainet, isegi mitte ei maandunud, on nad söönud kohtadest, kuhu ainet kanda ei saanud, nagu sõrmedelt, põlveõnnaldest ja soki alt.
Kirjutan valmis eelmise nädalavahetuse reisiloo ja töötlen seljatäie pilte. Eilsel üritusel tegin mingi 160 pilti (pluss enne tehtud loodusvaated), praeguseks on järel 78, siht on 30–32. Esimese tiiruga kustutasin udused, imelike ilmetega ja piiluva aluspesuga pildid. Edasine valik läheb üha rangemaks ja võib juhtuda, et kõigist pilte järele ei jäägi. Elu on karm!
Kui meel on valmis, et võiks minna ehk tänagi metsa jalutama (mul on elutoa pimenduskate all, muidu hommikul paistab päike kuvari peale, midagi ei näe), täheldan, et on vihmaeelne olek. Sajabki, äikesevihma. Õhtul uuesti.
Kirjutan valmis eelmise nädalavahetuse reisiloo ja töötlen seljatäie pilte. Eilsel üritusel tegin mingi 160 pilti (pluss enne tehtud loodusvaated), praeguseks on järel 78, siht on 30–32. Esimese tiiruga kustutasin udused, imelike ilmetega ja piiluva aluspesuga pildid. Edasine valik läheb üha rangemaks ja võib juhtuda, et kõigist pilte järele ei jäägi. Elu on karm!
Kui meel on valmis, et võiks minna ehk tänagi metsa jalutama (mul on elutoa pimenduskate all, muidu hommikul paistab päike kuvari peale, midagi ei näe), täheldan, et on vihmaeelne olek. Sajabki, äikesevihma. Õhtul uuesti.
5.6.10
L, 1305. päev: jutud ja lood ehk mis on bokeh
Mind on kutsutud pildistama eesti seltsi üritusele, kus looduskaunis kohas vestab jutuvestja. Vean kaasa pool oma fotoarsenali ja saabun tunni varem, et pildistada üle mitmeid kordi käidud kaljusid (sest alles eile omandasin HDR-tarkvara nimega Photomatix Pro, mis teeb HDR-pilte palju paremini kui varem kasutatud vabavara, aga leidsin, et olen kettaruumi kokkuhoidmise nimel vanade HDR-piltide üksikvõtted ära kustutanud!). Seega vean kaasa ka statiivi, nurkotsiku, kaabelpäästiku ja lainurkobjektiivi ning tegutsemine on kiire. Iga mööduv saksa matkaja peab vajalikuks alustada vestlust. Saan ka teada, et ei ole hea panna ojamudas olnud statiivijalgu vastu heledaid pükse.
Varjudeta HDR-pilt, mille dünaamiline ulatus peaks olema teoreetiliselt tuhat korda suurem (218) kui siis, kui pildistatuks üksainus JPEG-pilt (28)
Siis kokkulepitud ajaks tagasi kohtumispaika; enamik osalisi saabub küll loodust mittesäästval viisil (keskkonnateadlikkus on eestlaste seast veel kaugel). Mulle antakse kaasa osa rahvast, et viiksin nad toimumiskohta.
Üritusel endal on pildistamise plaan selge: tuleb paikneda nii, et näha oleks nii esinejad kui ka kuulajad, ja püüda tabada hetki, kui kuulajad on end kuulama unustanud. See tähendab mitmekümne inimese pidevat jälgimist. Tegutseb ka kaks-kolm muud usinat fotokorrespondenti, aga mida teen mina, mida teised vist ei tee? – Jätan alles ainult parimad ja järeltöötlen kõik pildid (viimane on ka tehniline vajadus, sest suure fotokaga pildistan praegu ainult RAW-piltideks – paar kuud tagasi koitis lõpuks, et miks ma RAW+JPEG pildistan, kui ma pildistatud JPEG-pilte niikuinii ei kasuta). Ning kasutan portreede noppimiseks 150 mm f/2,8 objektiivi, enamasti ka avaga f/2,8. (Bokeh, bokeh!!) Valgus on pisut keeruline, metsaaluse varjud, mille sees päikeselaigud; samas on esinejate suund valguse suhtes hea ning taustal on ainult üksikuid roostetanud raudtorusid.
Tore on see, et suudan 1,2 km pikkuse ja 44 m kerkiva tee jalutada reipal sammul ilma hingeldamata.
Pärast linna treppi, õhtul loen lõpuni Mankelli põneviku soome tõlke „Kiinalainen”. Krimka kohta väga laia ja sügava sisuga.
Siis kokkulepitud ajaks tagasi kohtumispaika; enamik osalisi saabub küll loodust mittesäästval viisil (keskkonnateadlikkus on eestlaste seast veel kaugel). Mulle antakse kaasa osa rahvast, et viiksin nad toimumiskohta.
Üritusel endal on pildistamise plaan selge: tuleb paikneda nii, et näha oleks nii esinejad kui ka kuulajad, ja püüda tabada hetki, kui kuulajad on end kuulama unustanud. See tähendab mitmekümne inimese pidevat jälgimist. Tegutseb ka kaks-kolm muud usinat fotokorrespondenti, aga mida teen mina, mida teised vist ei tee? – Jätan alles ainult parimad ja järeltöötlen kõik pildid (viimane on ka tehniline vajadus, sest suure fotokaga pildistan praegu ainult RAW-piltideks – paar kuud tagasi koitis lõpuks, et miks ma RAW+JPEG pildistan, kui ma pildistatud JPEG-pilte niikuinii ei kasuta). Ning kasutan portreede noppimiseks 150 mm f/2,8 objektiivi, enamasti ka avaga f/2,8. (Bokeh, bokeh!!) Valgus on pisut keeruline, metsaaluse varjud, mille sees päikeselaigud; samas on esinejate suund valguse suhtes hea ning taustal on ainult üksikuid roostetanud raudtorusid.
Tore on see, et suudan 1,2 km pikkuse ja 44 m kerkiva tee jalutada reipal sammul ilma hingeldamata.
Pärast linna treppi, õhtul loen lõpuni Mankelli põneviku soome tõlke „Kiinalainen”. Krimka kohta väga laia ja sügava sisuga.
4.6.10
R, 1304. päev: etelän mies, älä huitoo, ota ohvia
Palav suvepäev. Arutelu suvepidude motiivide üle.
Avastan, et olen eile teinud näpuka, sõna arutatud asemel arutatid. Spelleri arvates OK.
Matkapoest uus lahe T-särk ja tõrjeaine, mis peletavat sääski 8 tundi pärast pealekandmist ja puuke 2½ tundi. Karbi peal on kirjas, et tõrjeainet ei tohi kasutada väikelapsed ega rasedad, seega võib arvata, et see on õige hea. Toote mark ei ole Off.
Postkastis on kiri korteriomanikult. Üürileandja võib kirjutada teatavasti ainult kahest asjast, kahest tõstmisest: üüri tõstmisest või üürniku väljatõstmisest, millest mõlemad elab üle, kuigi esimene on talutavam. Rebin ümbriku lahti juba liftis ja ongi esimene. Tuleb teha ümber otsekorraldus. Küll on hea, et olen üüri maksnud kogu aeg otsekorraldusena, sest mul taolised asjad muidu meeles ei seisa.
Avastan, et olen eile teinud näpuka, sõna arutatud asemel arutatid. Spelleri arvates OK.
Matkapoest uus lahe T-särk ja tõrjeaine, mis peletavat sääski 8 tundi pärast pealekandmist ja puuke 2½ tundi. Karbi peal on kirjas, et tõrjeainet ei tohi kasutada väikelapsed ega rasedad, seega võib arvata, et see on õige hea. Toote mark ei ole Off.
Postkastis on kiri korteriomanikult. Üürileandja võib kirjutada teatavasti ainult kahest asjast, kahest tõstmisest: üüri tõstmisest või üürniku väljatõstmisest, millest mõlemad elab üle, kuigi esimene on talutavam. Rebin ümbriku lahti juba liftis ja ongi esimene. Tuleb teha ümber otsekorraldus. Küll on hea, et olen üüri maksnud kogu aeg otsekorraldusena, sest mul taolised asjad muidu meeles ei seisa.
3.6.10
N, 1303. päev: changelings
Tõlkest on kaduma läinud täht ja ekraanil seisab andevahetusprotsess. Mõistan, et ka kirju kollektiiv, kes praeguse soperdise on kokku käkerdanud, on sellega tuttav, küllap vanapagan on käinud ja vahetanud neil aju või muu mõtlemiselundi haavapaku vastu, nagu mitme maa rahvaluule väitel vahetavad kurjad olendid ära imikuid, kes vagura kätkis lebamise asemel äkki hakkavad röökima ja muudavad muul kombel iseloomu. Iirlased arvasid, et parim viis haldjatelt õige laps tagasi saada on haldjate toodud asenduslast kõvasti peksta, siis hakkab haldjatel oma lapsest kahju ja nad toovad õige, inimlapse tagasi.
Proovin, mida teeb Google Translator mõne eriti haleda koha algupärse teksti peale. Tulemus on õõvastav, sest Google Translatori tulemus on paaril juhul parem.
Proovin, mida teeb Google Translator mõne eriti haleda koha algupärse teksti peale. Tulemus on õõvastav, sest Google Translatori tulemus on paaril juhul parem.
2.6.10
K, 1302. päev: „istun siin ja on kole igav”
Unustan ära koolituse. Kui jõuan 35-minutise hilinemisega kohale, mõistan esimese kahe minutiga, et oleks pidanud kaasa võtma ka raamatu või muud hädalugemist, sest koolitus on maruigav. Vahepeal imiteerin konspekteerimist, kirjutades üles, mida asjast arvan (aga need ehedad märkmed on praegu tööl).
Õhtul astub bussi pealt maha ka joodiknaaber; üritan kiire kõnniga tast ette saada, et sõita üles eraldi liftis. Paraku ootab lifti juba paljude pakkidega noorpaar, nii et ma pean ootama järgmist. See tähendab, et ma kuulen, kuidas välisuksest siseneb joodiknaaber, ning midagi ei ole parata, tuleb sõita temaga samas liftis. Ajavahemikul, kui ta kõnnib välisuksest liftini, hingan mitu korda sügavalt sisse-välja, et hinge kinnihoidmine liftisõidu vältel oleks kergem. Liftisõit kestab pisut üle minuti, hoian täitsa vabalt ja kui nii jätkub, siis ma võin varsti hakata kätt proovima kestvussukeldumisega.
Õhtul astub bussi pealt maha ka joodiknaaber; üritan kiire kõnniga tast ette saada, et sõita üles eraldi liftis. Paraku ootab lifti juba paljude pakkidega noorpaar, nii et ma pean ootama järgmist. See tähendab, et ma kuulen, kuidas välisuksest siseneb joodiknaaber, ning midagi ei ole parata, tuleb sõita temaga samas liftis. Ajavahemikul, kui ta kõnnib välisuksest liftini, hingan mitu korda sügavalt sisse-välja, et hinge kinnihoidmine liftisõidu vältel oleks kergem. Liftisõit kestab pisut üle minuti, hoian täitsa vabalt ja kui nii jätkub, siis ma võin varsti hakata kätt proovima kestvussukeldumisega.
1.6.10
T, 1301. päev: tapitahed on ara kadunud
Uskumatud toimetajaseiklused jätkuvad: täna seilab tõlkimise marusel ookeanil lendava hollandlasena eesti tõlkija, kellel ei ole kasutada Ariali täpitähti. „Kuidas see on võimalik,” loen ma su mõtteid, kallis lugeja.
Mina ka ei tea.
Mina ka ei tea.
31.5.10
E, tagasilend
Et neljapäevase taksoseikluse arve oli ainult mingi 14 € (6 km, 47 minutit, ummik), mille eest saab siinmaal taksoga jaamast mööda maanteed 3 km üürikorterisse, leian, et ega taksosõit lennujaama (u 10 km) kah suurt midagi kallim või olla. Õigesti arvan, sest arve on ainult 9,85 € ehk odavam kui Tallinnas ja umbes sama kui Kuressaares!!
Lennujaama poest fado-DVD. Tagakaanel on kuulsast fadolauljast pilt, millel ta sarnaneb Edith Artois'ga.
Lennukis uni. Väga tähtis on ärgata söögi ajaks. Lõbustus on ülinõme varjatud kaamera, aga siis tuleb kaks jagu lammas Shauni (Sheepwalking ja If You Can't Stand the Heat). Rahvast on hõredalt, alla poole, terve rida on minu päralt. On ka otse rannast särgi- ja plätuväel tulnuid. Paras, sest Hamburgis on jahe ja sajab.
Hamburgi lennuväli on pikk ebamugav soolikas; selle projekteerija võiks ise seda maad kõndida. Ümberistumise letti ei ole; teatelett soovitab, et oh teil on ju neli tundi aega, minge välja, registreerige pilet normaalselt ja tulge uuesti lennujaama sisse.
Selgub, et soovitatud lett nr 8 on ainult kottide äraandmiseks, aga iseregistreerimise aparaat Eesti ID-kaarti ei tunnista (muide esimene kord viimase 6 aasta jooksul Euroopas reisides!!). Seega letist nr 9 normaalne pardakaart.
Saksa turvakontrolli magnetis mu püksilukk piiksub.
Kogenud rändajate õpetusel on Hamburgi lennujaama ainus ajaveetmismoodus süüa. Hommikusööki enam ei ole (letile unustatud silt võetakse kähku ära, kui küsin), söön muu võileiva. Edasi 3½ tundi tasast nokkimist (muistsete kroonikate tekstituvastust).
Teine lennuk on väike CRJ, mul on akna all üksik koht. Vahemaandumine toimub mäe otsa pisilennuväljale; kuigi jätab võsalennuvälja mulje, on sellel päris sage liiklus, sest kohalik siinmaine lennufirma teeb mitmel liinil seal vahemaandumisi.
Kui reisijaid maha pannakse, selgub, et üks kott on üle-puudu. Võetakse maha kogu pagas ja kõik 12 lennukisse jäänud reisijat aetakse näitama, mis on kellegi kott. Üks kott jääbki üle.
Viimane lend on veerandtunnine hüpe, näen tuttavaid uisu- ja matkaradu.
Nagu ikka, reisilt tulnuna ei mäleta ma, kui kaua mu kuukaart käib. Tavaliselt reisi ajal kehtivus lõpeb, nii et ostan pileti. Alles bussis meenub, et kehtib 18. skp-ni.
Bussi akna välimisel küljel on kärbes; aknal voolab nähtavasti aeglane õhu piirkiht, sest kiirusel 48 km/h on kärbes veel akna küljes, alles kiirusel 54 km/h kaob.
Lennujaama poest fado-DVD. Tagakaanel on kuulsast fadolauljast pilt, millel ta sarnaneb Edith Artois'ga.
Lennukis uni. Väga tähtis on ärgata söögi ajaks. Lõbustus on ülinõme varjatud kaamera, aga siis tuleb kaks jagu lammas Shauni (Sheepwalking ja If You Can't Stand the Heat). Rahvast on hõredalt, alla poole, terve rida on minu päralt. On ka otse rannast särgi- ja plätuväel tulnuid. Paras, sest Hamburgis on jahe ja sajab.
Hamburgi lennuväli on pikk ebamugav soolikas; selle projekteerija võiks ise seda maad kõndida. Ümberistumise letti ei ole; teatelett soovitab, et oh teil on ju neli tundi aega, minge välja, registreerige pilet normaalselt ja tulge uuesti lennujaama sisse.
Selgub, et soovitatud lett nr 8 on ainult kottide äraandmiseks, aga iseregistreerimise aparaat Eesti ID-kaarti ei tunnista (muide esimene kord viimase 6 aasta jooksul Euroopas reisides!!). Seega letist nr 9 normaalne pardakaart.
Saksa turvakontrolli magnetis mu püksilukk piiksub.
Kogenud rändajate õpetusel on Hamburgi lennujaama ainus ajaveetmismoodus süüa. Hommikusööki enam ei ole (letile unustatud silt võetakse kähku ära, kui küsin), söön muu võileiva. Edasi 3½ tundi tasast nokkimist (muistsete kroonikate tekstituvastust).
Teine lennuk on väike CRJ, mul on akna all üksik koht. Vahemaandumine toimub mäe otsa pisilennuväljale; kuigi jätab võsalennuvälja mulje, on sellel päris sage liiklus, sest kohalik siinmaine lennufirma teeb mitmel liinil seal vahemaandumisi.
Kui reisijaid maha pannakse, selgub, et üks kott on üle-puudu. Võetakse maha kogu pagas ja kõik 12 lennukisse jäänud reisijat aetakse näitama, mis on kellegi kott. Üks kott jääbki üle.
Viimane lend on veerandtunnine hüpe, näen tuttavaid uisu- ja matkaradu.
Nagu ikka, reisilt tulnuna ei mäleta ma, kui kaua mu kuukaart käib. Tavaliselt reisi ajal kehtivus lõpeb, nii et ostan pileti. Alles bussis meenub, et kehtib 18. skp-ni.
Bussi akna välimisel küljel on kärbes; aknal voolab nähtavasti aeglane õhu piirkiht, sest kiirusel 48 km/h on kärbes veel akna küljes, alles kiirusel 54 km/h kaob.
30.5.10
P, Lissabon
Siis ronin üles linnusesse, kus on palju rahvast ja kus pärast paljusid maavärinaid enam suurt ehituslikku ollust näha ei ole. Viimaseks ei saa kahjuks lugeda müüre, mida keegi XX sajandi keskpaiga valitseja laskis rahvusromantilises vaimus üles ehitada. Tulemuseks on ebarealistlikud sakid. Müüride peale pääseb jalutama (sest linnusetuumikus mitte midagi peale müüride ja tornide ei ole), aga mis mind enim kummastab, on portugaallaste arusaam ohutusest: õue poole on piirded 40–70 cm kõrgused. Meetri laiune kaitsekäik, kus õue poole on kümmekond meetrit vaba langemist ja selle ees 70 cm kõrgune piire – no aitäh!!
Siis tagasi alla linna, istun ringsõidu bussi, ostan kahe tiiru pileti. Väljasõiduni on aega 25 minutit. Päike paistab ja võtab ning võib jälgida kunagise turuväljaku melu, mis peamiselt seisneb paaris tuvide keskel jalutavas paksus ameerika turistis. Kõrvaklappidest tuleb nukker muusika, mis viisi poolest sarnaneb mingis Jaapani animafilmis olnud lauluga, aga ma ei mäleta, mis filmis. Hetk enne väljumist maandub mu kõrvale paks ameerika tädi ning kiilub mind enda ja ääre vahele kinni. Tore, sest turvavöid ei ole.
Kaubanduskeskuses paistab, et Lissaboni elanike seas on vuntsiprobleemi (vrd habemega nali: „Küll Teil on kaunid vuntsid! Te võisite olla väga kaunis, kui olite veel neiu!”) vähem kui põhilise asukohariigi portugaallaste seas. Võimalik, et a) võõrsil on juurdepääs karvaärastusele raskem; b) võõrsile suunduvad võimsama näokarvakasvuga isendid.
Sõidan linnaplaanil olematu metrooliinijupi kaudu loomaaeda (jupp siiski on metroos olevatel plaanidel), kus kavatsen veeta kogu ülejäänud päeva. Piletimüüja hoiatab, et rippraudtee ei tööta (muidu on seal rippraudtee, mis sõidab 20 minutiga tiiru peale kogu loomaaiale ja saab loomi vaadata ka ülalt). Loomaaias osutub olevat kole palav ja umbne, seega piiran vaatamise mõnele huvitavamale loomale, nagu papagoidele, keda on palju eri liike, sh ka amatsoonidest väiksemaid kesksuuri papagoisid, keda loomaaedades suurt eriti ei ole.
WC on ootamatult puhas. Metrooga veel viimase pooltunni jooksul, kui Lisboa Card kehtib ja sellega metroos sõita saab, peatus tagasi. Jään umbes viis minutit maha ringsõidu bussist – näen seda möödumas, aga ma ei leia loodusest plaanil olevat peatust. Otsustan kõndida mööda liini edasi, kuni leian peatuse. On mõnesaja meetri kaugusel; ootan peatuses ligi pool tundi järgmist. Inglise-prantsuse-hispaania-portugalikeelse vestluse võtab üles hõbedastes rihmikkingades umbes 90-aastane ahelsuitsetav vanadaam Yvette. Tuleb pool põlvkonda noorem vanahärra, pääsen vestlusest; tuleb nende buss, lähevad sinna peale.
Üldiselt on Lissabon künklik ning reljeefi vaheldumine ja teede kitsus tekitab paar korda ameerika mägede tunde, nii et lahtise bussi teisel korrusel serva pool istudes tuleb ajuti silmad sulgeda.
Sõidame mööda suurest haigemajast, mis kannab Egas Monizi nime. Nägematu giid ütleb, et see on kuulus Portugali arst, kes sai Nobeli preemia. Neid ridu kirjutades vaatan järele: nojah, lobotoomia leiutamise eest...
Eessõitvale nudipeale laseb piiritaja pähe.
Leian üles teise paljulubava restorani, mille eile kaardile märkisin, aga olen kohal üpris vara, mil noor kelner veel omaealistega tänaval jututab. Ukselt paistab, nagu oleks restoran plastist; muusika on ka kohalik Sky Pluss. Seega kõnnin pisut tagasi, mööda uulitsast, kust kostab lõbusaid hallpapagoi vilesid, ja maandun tänavarestorani, kust eile mööda kõndisin. Lauakaaslasteks on ingliskeelne onu ja itaalia noorpaar. Itaallased tahavad itaalia suppi, näitavad, kuidas nad seda leivaga õngitseksid. Kelner pungitab viisakalt silmi.
Enda eine on eelroaks kohalik piprane vorst ja põhiroaks veiseliha. Istun kohe restoraniakna ees, kus on väljas mereannid. Algul arvan neid butafooriaks, aga siis näen, kuidas kokk sealt kalu roa tegemiseks võtab. Nimelt on aken jahutuseta, kuigi samas on kalade silmavaade veel värske.
Kellaaeg on suhteliselt varavõitu, näen, kuidas ilmub sisseheitja, kellel on 10 cm liiga pikad püksid ja liibitud pea ning kes meenutab õpingukaaslase H ja David Suchet' kehastatud Hercule Poirot' hübriidi.
Mõnus on, ma ei kiirusta, vaatan õhtutaeva poole piki tänavat, kus kuivab akna taga pesu ja lendavad piiritajad. Mu venitamine pälvib kelnerilt ja sisseheitjalt vargseid pahaseid pilke.
Jälle on probleem uksekaardiga; seekord pean rääkima õige aeglaselt ja sõnu seades.
Olen väsinud, päevitunud käsivarred kipitavad, heidaks kohe magama, aga enne vaja asjad kokku panna ja kõikvõimalikud asjad piiksuma seada (millega meenub, kuidas mul oli tudengiaegne tilluke äratuskell mitu aastat kadunud, kuni juhuslikult leidus fotokoti mingist vähekäidavast taskust). Äratuskõne automaatne tellimine ei tööta; ma ei saa isegi aru, kuhu satun.
29.5.10
L, konverentsi 2. päev
Teatavasti oli Isaac Newton umbes kolm aastat Inglise parlamendi saadik, aga tema ainus sõnavõtt seal oli tervikuna selline: „Tuul tõmbab. Pange aken kinni.” Täna ütlen diskussioonile sõna sekka minagi. Ettekanne on konverentsi huvitavaim (otsustades tehtud märkmete hulga järgi) ja jutt on veerenud sinna, kuidas sama tüüpi laev, nagu Prantsuse Mistral (paigalseisev helikopterikandja – lennukikandja kihutab pidevalt ringi, sest lennukid peavad tõusma-maanduma vastu tuult, ja kitsas meres tuleb kallas liiga ruttu vastu), on inglise keeli teatud riikides amphibious landing ship, mis mõnikord lüheneb kujule amphibious ship. Aga see amphibious käib ikka sõna landing (dessant) juurde, mitte sõna ship juurde, muidu tähendaks see, et laev ise tõuseks veest välja rünnakule, mis mitte võimalik ei ole.
Selle koha peal ajan käe püsti ja teatan, et selline laev on tegelikult olemas olnud küll, Saksa kääbusallveelaev Seeteufel (Elefant), millel olid roomikud. (Ehkki lingitud uboat.neti leht räägib, nagu roomanuks Seeteufel nendega ringi mööda merepõhja, pajatavad kääbusallveelaevade raamatud (nt see) hoopis, et roomikutega üritatud ikka veest välja roomata, et lasta leegiheitjast.) Probleem oli aga, et roomikud olid liiga kitsad (allveelaev vajus kaldasse) ja mootor liiga nõrk. Olen kunagi ehitanud eimillestki (st ise) Seeteufeli 1 : 125 mudeli, mis oli mu plastmudeliehitajate ühingu 2000. aasta parim laevamudel (ka 1998, 1999 ja 2001 olid parimad laevamudelid minu näputöö). (Samuti pajatab Dan van der Vati raamat Stealth At Sea: The History of the Submarine roomikujälgedest, mille leidsid rootslased 1980. aastatel avamereskääridelt ja oletasid, et äkki on need jätnud Vene amfiibsed kääbusallveelaevad, mille peale N. Liit ametlikult teatas, et nende mereväel kääbusallveelaevu ei ole; mille peale siis autor nentis, et ütlemata jäeti see, et N. Liidul oli peale mereväe ka mitmeid muid struktuure, kellel võinuks olla kääbusallveelaevu.)
Onkel (sama, kes eile ei pidanud vastu, kui jahuti austeniitterase kallal) vastab, et nii on jah, et amfiibsõiduk on ju ka nt DUKW. Samas on DUKW, muud amfiibsõidukid ja ujuvad tankid maasõidukid, mis võivad sõuda vees (ja amfiiblennukid lennukid, mis kasutada lennuväljana nii maad kui ka vett), aga Seeteufel oli ainus laev, mis suutis (teoreetiliselt) ise ronida kuivale.
Sööklas üritan vältida telgialuse melu ja sätin end sööma õue. Sööklalaual on puru, mis kõige tõenäolisemalt on mingi närilise sitt. Laudade all kõnnib pisut rääbak kass ning peal jalutavad tuvid ja varblased.
Lennukid tõesti maanduvad üle linna, ülikooli lähedalt läbi. Samas taga on ka ülikoolihaigla. Paistab, et lennukid tõusevad lendu siiski maa poole (kuivõrd allakukkumine tõusul on ohtlikum kui maandumisel – paagid kütust täis).
Lõuna järel töötan Google Earthiga läbi konverentsikotis olnud Lissaboni turismiteabe brošüüri restoranid. Märgistan kohad, et pärast kopida need X10-sse ja märkida linnaplaanile (mida mul konverentsil kaasas ei ole).
Veel kuuleme Euroopa Komisjoni portugali tõlkijatest ja Portugali ülikiirraudtee projekteerimisest. Viimase pidajast on kahju, sest inglise keel käib talle üle jõu ja ettekannet pidada ta ka ei oska, kuigi teema on põnev.
Pärastlõuna meeldesööbivaima (just sööbivaima!) ettekande peab parajalt paks mees parimates aastates, kes jutustab sellest, kui edukas ta rahvusvahelise tõlkefirma tegevdirektorina on ja kuidas me teeme kõike valesti ja kuidas viie aastaga kaob kallis tõlkemäluprogramm ja kuidas kõik hakkavad kasutama vabavara jne. Seoseid konverentsi teemaga ma ei tähelda, ilmselt on ta kellegi korraldaja hea tuttav. Naisterahvastele meeldib. Ettekanne on agressiivne ja nagu müügimehe õpikust võetud, koos saalis ringipatseerimisega. Oh jah, ka siin teen teise korra suu lahti, sest kuigi mul õnnestub varjuda eesistuja selja taha, nii et ta mind vestlusesse ei haara, nagu juhtub mitme teisega, kes istuvad rea otsa pool, küsib ta kummalistest keelekombinatsioonidest rääkides, kas saalis eestlasi on. Tõstan käe; ta siis küsib, kas eesti keelest läti keelde keegi tõlgib. Vastan ausalt: „There could be some,” st peaks olema, aga ma isiklikult ei tunne. (Pärast meenub, et tegelikult tean kolme, ja kui tööl reedel muljetan, siis loetlevad kolleegid veel muidki.)
Lõpuks pikk sirge ümarlaud, kus uuesti näidatakse põhikõnelejaid, Mr Wordfast kutsub üles oma programmi eriti soodsalt ostma ja kõik kiidavad, kui tore ja kasulik konverents oli.
Lõppsõna ajal teatab kõnemees, et plaksutagem ühele korraldajale, ta saab just täna 37. Vaatan ja mõtlen, et küll näeb 73-aastase kohta alles nooruslik välja – suurt üle 50 ei pakukski! Siis alles mõistan, et vanuseks öeldi 37, ja mõtlen, et mu tuttavad 37-aastased daamid on tema kõrval nagu plikatirtsud. Ehk siis eri maades eri kombed, kus on kombeks näha välja vana, kus noor.
Tagasi hotelli, kus muugin hulk aega ukse kallal, kuni kõnnin vastuvõttu ja küsin uue kaardi. Vastuvõtus on täna töötaja, kes võiks olla filminäitleja ARi kaksikõde. Küsin talt ka seda, kuidas saab internetti. Antakse võrgukaabel ja 24 tunnise kasutamise koodikaart; hotellis on seega kaabliga wifi!
Märgin restorani kaardile ja pisut mõtisklen, kas jääda kuulama Juure ja Kiviräha Eurovisioni-kommentaari või minna sööma; otsustan minna sööma, sest suurema osa kommentaarist kuuleb hiljem raadio arhiivist niikuinii.
Hotelli ees meenub, et unustasin X10 maha, aga ega sellest majade vahel suurt kasu ei oleks ka.
Minek on ümber botaanikaaia ja mööda zooloogiamuuseumist. Laupäevaõhtu on elav, liiklus pisut kaootiline. Näib, et portugaallased suhtuvad liikluseeskirja üsna lõdvalt, vähemalt jalakäijad. Nii pakub esimene foorita sebra üllatusi („kust see auto tuli?!”), aga hetk hiljem mõistan, et kuigi maas on trammirööpad, puuduvad trammijuhtmed ja autod sõidavad mööda trammirada.
Trammirööpad on üles võetud ainult sealt, kust on sillutist uuendatud; väga praktiline muidugi, andes ka põnevaid vaatepilte, kuidas rööpad äkki lõpevad või algavad.
Pärast parki, kus rõkkab noortebänd (muusikal pole väga vigagi, aga solisti hääl, see hääl... uhh... – nagu kuulasin minagi feisspukis kiidetud, siinmail laineid löönud muusikut, aga ei kannatanud ta laulu üle pooleteist takti), sukeldun Bairro Alto linnaossa, mis jäi 1755. a maavärinas terveks. Päike on loojumas, vaatepilt maaliline.
Orienteerun kaardi järgi; pisikesi tänavaid on palju, kaardile pole nimed mahtunud. Leian söömakoha, mis on umbes sama suur kui mu korteri elutuba. Selles on 14 lauda, inimesi täis. Mind istutatakse kohe köögi juurde, vaatega kemmerguuksele ja baarile. Näen ka, kuidas mustad nõud kaovad kööki, valmis road ilmuvad köögist, köögis vilksatavad askeldajad ja aeg-ajalt lahvatab lahtine leek. Laua otsa pannakse üks skandinaavia paar ja hiljem minu kõrvale ingliskeelne paar. Mister näeb välja nagu Stephen Hawkingi terve, aga kuulsusetu vend. Selja taga on sakslaste seltskond, kes lehvitavad linnaplaani. Mõtlen, kui peaksin tahtma lauast tõusta, peaks kuus inimest eest tulema. Samas olen ettekandja terava pilgu all ning kohe, kui magustoit läbi, pakub ta, et kas nüüd teeme arve.
Söögiks tellin kaheksajalasalati (tuuakse valelt realt, küpsetatud juust; pole kah viga, kuigi tilgutan oliiviõli särgile). Põhiroaks koerkala, selle kastmeks paks portugali vürtsine supp, magustoiduks ahjuõun portveinis. Veini kõige väiksem kogus on pool liitrit majaveini.
Eesti söögikohapidajaile kõrva taha panemiseks: Portugalis nähtavasti on komme, et eelroana tuuakse lauale leivapealset, nt juustu, võid, samuti oliive. Kui klient neid ära ei söö, viiakse need muidugi pärast ära, järgmisele; aga kui sööb, pannakse need arvele kirja.
Eine oli meeldiv ja tagasitee sujub väiksema vaevaga kui minek: tunde järgi ja otse! Vahepeal väike tehniline boksipeatus teepealses kohvikus, kus tuleb telekast parasjagu „Hello Denmark!” – „Hello Norway!”.
Hotellis ühendun internetti, koodi sisestamine õnnestub esimese katsega (NB! vein). Eesti kella järgi öösel annan materjalispetsialisti teoreetilist nõu. Telekat ma käima ei panegi, sest eurovisioon on juba läbi ja feisspukist saab teada, kes ja mis.
Muide, kui see Saksa laul valiti nii pool aastat tagasi, siis mäletan YouTube'is olnud prohvetlikku kommentaari, et küll see laul eurovisiooni võidab.
Selle koha peal ajan käe püsti ja teatan, et selline laev on tegelikult olemas olnud küll, Saksa kääbusallveelaev Seeteufel (Elefant), millel olid roomikud. (Ehkki lingitud uboat.neti leht räägib, nagu roomanuks Seeteufel nendega ringi mööda merepõhja, pajatavad kääbusallveelaevade raamatud (nt see) hoopis, et roomikutega üritatud ikka veest välja roomata, et lasta leegiheitjast.) Probleem oli aga, et roomikud olid liiga kitsad (allveelaev vajus kaldasse) ja mootor liiga nõrk. Olen kunagi ehitanud eimillestki (st ise) Seeteufeli 1 : 125 mudeli, mis oli mu plastmudeliehitajate ühingu 2000. aasta parim laevamudel (ka 1998, 1999 ja 2001 olid parimad laevamudelid minu näputöö). (Samuti pajatab Dan van der Vati raamat Stealth At Sea: The History of the Submarine roomikujälgedest, mille leidsid rootslased 1980. aastatel avamereskääridelt ja oletasid, et äkki on need jätnud Vene amfiibsed kääbusallveelaevad, mille peale N. Liit ametlikult teatas, et nende mereväel kääbusallveelaevu ei ole; mille peale siis autor nentis, et ütlemata jäeti see, et N. Liidul oli peale mereväe ka mitmeid muid struktuure, kellel võinuks olla kääbusallveelaevu.)
Onkel (sama, kes eile ei pidanud vastu, kui jahuti austeniitterase kallal) vastab, et nii on jah, et amfiibsõiduk on ju ka nt DUKW. Samas on DUKW, muud amfiibsõidukid ja ujuvad tankid maasõidukid, mis võivad sõuda vees (ja amfiiblennukid lennukid, mis kasutada lennuväljana nii maad kui ka vett), aga Seeteufel oli ainus laev, mis suutis (teoreetiliselt) ise ronida kuivale.
Sööklas üritan vältida telgialuse melu ja sätin end sööma õue. Sööklalaual on puru, mis kõige tõenäolisemalt on mingi närilise sitt. Laudade all kõnnib pisut rääbak kass ning peal jalutavad tuvid ja varblased.
Lennukid tõesti maanduvad üle linna, ülikooli lähedalt läbi. Samas taga on ka ülikoolihaigla. Paistab, et lennukid tõusevad lendu siiski maa poole (kuivõrd allakukkumine tõusul on ohtlikum kui maandumisel – paagid kütust täis).
Lõuna järel töötan Google Earthiga läbi konverentsikotis olnud Lissaboni turismiteabe brošüüri restoranid. Märgistan kohad, et pärast kopida need X10-sse ja märkida linnaplaanile (mida mul konverentsil kaasas ei ole).
Veel kuuleme Euroopa Komisjoni portugali tõlkijatest ja Portugali ülikiirraudtee projekteerimisest. Viimase pidajast on kahju, sest inglise keel käib talle üle jõu ja ettekannet pidada ta ka ei oska, kuigi teema on põnev.
Pärastlõuna meeldesööbivaima (just sööbivaima!) ettekande peab parajalt paks mees parimates aastates, kes jutustab sellest, kui edukas ta rahvusvahelise tõlkefirma tegevdirektorina on ja kuidas me teeme kõike valesti ja kuidas viie aastaga kaob kallis tõlkemäluprogramm ja kuidas kõik hakkavad kasutama vabavara jne. Seoseid konverentsi teemaga ma ei tähelda, ilmselt on ta kellegi korraldaja hea tuttav. Naisterahvastele meeldib. Ettekanne on agressiivne ja nagu müügimehe õpikust võetud, koos saalis ringipatseerimisega. Oh jah, ka siin teen teise korra suu lahti, sest kuigi mul õnnestub varjuda eesistuja selja taha, nii et ta mind vestlusesse ei haara, nagu juhtub mitme teisega, kes istuvad rea otsa pool, küsib ta kummalistest keelekombinatsioonidest rääkides, kas saalis eestlasi on. Tõstan käe; ta siis küsib, kas eesti keelest läti keelde keegi tõlgib. Vastan ausalt: „There could be some,” st peaks olema, aga ma isiklikult ei tunne. (Pärast meenub, et tegelikult tean kolme, ja kui tööl reedel muljetan, siis loetlevad kolleegid veel muidki.)
Lõpuks pikk sirge ümarlaud, kus uuesti näidatakse põhikõnelejaid, Mr Wordfast kutsub üles oma programmi eriti soodsalt ostma ja kõik kiidavad, kui tore ja kasulik konverents oli.
Lõppsõna ajal teatab kõnemees, et plaksutagem ühele korraldajale, ta saab just täna 37. Vaatan ja mõtlen, et küll näeb 73-aastase kohta alles nooruslik välja – suurt üle 50 ei pakukski! Siis alles mõistan, et vanuseks öeldi 37, ja mõtlen, et mu tuttavad 37-aastased daamid on tema kõrval nagu plikatirtsud. Ehk siis eri maades eri kombed, kus on kombeks näha välja vana, kus noor.
Tagasi hotelli, kus muugin hulk aega ukse kallal, kuni kõnnin vastuvõttu ja küsin uue kaardi. Vastuvõtus on täna töötaja, kes võiks olla filminäitleja ARi kaksikõde. Küsin talt ka seda, kuidas saab internetti. Antakse võrgukaabel ja 24 tunnise kasutamise koodikaart; hotellis on seega kaabliga wifi!
Märgin restorani kaardile ja pisut mõtisklen, kas jääda kuulama Juure ja Kiviräha Eurovisioni-kommentaari või minna sööma; otsustan minna sööma, sest suurema osa kommentaarist kuuleb hiljem raadio arhiivist niikuinii.
Hotelli ees meenub, et unustasin X10 maha, aga ega sellest majade vahel suurt kasu ei oleks ka.
Minek on ümber botaanikaaia ja mööda zooloogiamuuseumist. Laupäevaõhtu on elav, liiklus pisut kaootiline. Näib, et portugaallased suhtuvad liikluseeskirja üsna lõdvalt, vähemalt jalakäijad. Nii pakub esimene foorita sebra üllatusi („kust see auto tuli?!”), aga hetk hiljem mõistan, et kuigi maas on trammirööpad, puuduvad trammijuhtmed ja autod sõidavad mööda trammirada.
Pärast parki, kus rõkkab noortebänd (muusikal pole väga vigagi, aga solisti hääl, see hääl... uhh... – nagu kuulasin minagi feisspukis kiidetud, siinmail laineid löönud muusikut, aga ei kannatanud ta laulu üle pooleteist takti), sukeldun Bairro Alto linnaossa, mis jäi 1755. a maavärinas terveks. Päike on loojumas, vaatepilt maaliline.
Söögiks tellin kaheksajalasalati (tuuakse valelt realt, küpsetatud juust; pole kah viga, kuigi tilgutan oliiviõli särgile). Põhiroaks koerkala, selle kastmeks paks portugali vürtsine supp, magustoiduks ahjuõun portveinis. Veini kõige väiksem kogus on pool liitrit majaveini.
Eesti söögikohapidajaile kõrva taha panemiseks: Portugalis nähtavasti on komme, et eelroana tuuakse lauale leivapealset, nt juustu, võid, samuti oliive. Kui klient neid ära ei söö, viiakse need muidugi pärast ära, järgmisele; aga kui sööb, pannakse need arvele kirja.
Eine oli meeldiv ja tagasitee sujub väiksema vaevaga kui minek: tunde järgi ja otse! Vahepeal väike tehniline boksipeatus teepealses kohvikus, kus tuleb telekast parasjagu „Hello Denmark!” – „Hello Norway!”.
Hotellis ühendun internetti, koodi sisestamine õnnestub esimese katsega (NB! vein). Eesti kella järgi öösel annan materjalispetsialisti teoreetilist nõu. Telekat ma käima ei panegi, sest eurovisioon on juba läbi ja feisspukist saab teada, kes ja mis.
Muide, kui see Saksa laul valiti nii pool aastat tagasi, siis mäletan YouTube'is olnud prohvetlikku kommentaari, et küll see laul eurovisiooni võidab.
28.5.10
R, konverentsi 1. päev
Hotellis kohe pisut seitse läbi hommikusöök, sest kaheksast algab konverentsile registreerimine ja soovitati tulla võimalikult vara. Mängib klassikaline muusika ja üks tükk on „Finlandia” orkestriversioon.
Täna ja homme on konverents, teemaks see tõlkevaldkond, milles tegutsen. Mu ootused on muidugi hirmus suured. Mul on isegi pintsak seljas, kuigi kohapeal selgub, et peale korraldajate ja Hiina osalejate pintsakut kellelgi eriti ei ole. Aga parem olla riides uhkemini kui vastupidi; nagu eile viietärnihotelli fuajees, kus kõik ülejäänud edasi-tagasi saalijad olid ülikondades ning mina siis teksades ja fliisis.
Nagu ikka, toimuvad ettekanded kahes ruumis. Põhiruumis on vähemalt mugavad istmed, aga teises (kus olen õnneks vähem) on plastistmed, kus jääb selg valusaks. Wifi on ka olemas ning ühendumine õnnestub. (Hotellis on raha eest, ootan veel.) Rahvast on 200 inimest, tuba täis.
Peale ettekannete on ka praktikumid, kus „Mr Wordfast” musjöö Yves Champollion oma imeleiutise nõkse soovijatele näitab ja müüa pakub. Mina ei soovi, sest esiteks tean ma tõlketoimetajana, kuidas on tegelikult lood väidetega, kuidas tema kätetöö „ühildub” suure konkurendiga, teiseks pean end sedavõrd CAT-tarkvara asjatundjaks, et teada, kui piiratud on WF-i rakendusvaldkond (seda ei peeta kuigi tõsiseks rakenduseks), ja kolmandaks, kui teatasin tuttavale WF-i kasutajale, et mul on võimalus näost näkku kohtuda Mr Wordfastiga, siis ta vist just lausa ei palunud mul talle vastu lõugu anda, aga mul on talle nüüd Champollioni päevapilt, mille ta saab kinnitada seinale ja siis iga järgmine kord, kui WF dokumendi vormistuse jälle ära sokib või kinni jookseb, seda nõelaga torkida.
Esimene päris ettekanne on valdkonna õpetamisest, millest ootan samuti paljut, aga mida kuulates hakkan aimama halba, kui tädi teatab, et ta töötab küll CERNis, aga on hariduselt inglise filoloog ega tea asjadest suurt eriti. Mul vajub karp lahti tema selgituse peale, kuidas sõnad „blanked”, „austenitic”, „steel” ja „collars” võivad olla seotud nimetuses „blanked austenitic steel collars”, et tuleb ikka läbi mõelda kõik variandid, mis ikka käib mille juurde (nt kas blanked + steel või austenitic + collars või blanked + austenitic) ja mis sõnastikuvasteid arvestada. Publikust ei pea üks onkel vastu ja ta pistab vahele, et sõna austenitic tähendab ainult üht, teatud teraseliiki, seega käib see ainult sõna steel juurde, ja blanked on teatud vormimismeetod, seega käib see ainult sõna collars juurde, et insener seda lihtsalt teab. Umbes 60-pealise kuulajaskonna ülejäänud 4 inseneri mõmisevad ja noogutavad heaks kiites; ettekannet pidav tädi aga alustab nii tavalist kobisemist, et inseneri jaoks on asi jah lihtne, aga kust peab seda teadma tõlkija? — Ärgu siis tõlkigu! on mu lihtne seisukoht. Ei pea inimene tõlkima asju, mida ta ei oska; ja see, et seda õpetab inimene, kes ise ka ei oska, on lausa kuritegelik (pime juhib pimedat). Eestis õpetatakse tõlkimist kahes ülikoolis; võin olla rahul, et selles, millega ma rohkem seotud, tehakse asja progressiivsel meetodil, kus õpetavad ikka need, kes tunnevad ka asja sisu.
Õhtupoole on ka teine ettekanne, kus räägitakse valdkonna keelepõhisest õpetamisest; aiman, et mu segastel põhjustel teostumata jäänud ettekanne põhjustanuks elavat diskussiooni. Samas ma kuluaaridesse oma seisukohti kuulutama ka ei kipu, sest need nähtavasti erinevad ürituse põhivoolust liiga palju. Tundub, et konverentsi sihtrühm on geneeriline vabakutseline tõlkija, kõigesööja, kes loodab konverentsilt saada selle valdkonna tõlkimise pädevuse. Vohoh, jälle: mu ketserliku arvamuse järgi on see mõte sama totter kui see, et õpime ülikoolis selgeks eriala (vähemalt kolm aastat) ja siis käime paar päevast keelekursust ja oskamegi võõrkeelt. Ei, asjad ei käi nõnda lihtsalt; vaja on suuremat pingutamist.
Konverentsikülalistele on korraldatud ülikooli sööklas kolmekäigune lõuna. Tore, mõtlen oma kirju haridustee paljudele ülikoolisööklatele. Reaalsus on aga karmim, sest söökla on tegelikult ajutine varjualune, teenindajad aeglased (umbes 100 inimest seisab sabas tunni) ega eriti võõrkeeli ei räägi ning süsteem on selline, et magustoidu saamiseks tuleb minna tagasi leti äärde, muust sabast mööda, siis antakse magustoit või kohv. Praktikas tähendab see, et kesse enam viitsib, st magustoit jääb välja võtmata. Kandikud on 3 cm laiemad kui kandikuriiulid.
Loen mineraalvee pudelilt, et kõnealune mark on asutatud aastal 19xx. „Vat kui põnev,” mõtlen, „just samal aastal sündis sõber X!” Keemilist koostist lugedes märkan, et kirjas on ka kuupäev, millal anti ammutusluba. Nagu võite arvata (st miks ma seda siin kirjutan), on see olnud nimetatud aastal ja just see 0,27% tõenäosusega kuupäev, mil nimetatud sõber sündis!! Kindlasti on tal hea meel teada saada, et kaugel Portugalis on mineraalvesi, mida puuritud täpselt samast päevast saati, mil Euroopa mandri vastasnurgas nägi ilmavalgust just tema.
Lõunamaine olustik tungib sööklasse sellega, et sööklasse siseneb professionaalne kerjus. Ma ei saa küll ta nutulaulust aru, aga mis muud saab see olla, et „olen juba nädal aega söömata”. Kerjus on veel noor, ilmselt teeb koolipoiss taskuraha; aga näitlejaoskust jääb tal veel tublisti vajaka. Näo võinuks ta enne inimeste tülitamist mustaks määrida ja selga panna mõned katkisemad riided, väike paast legendi toetuseks ei teeks ka paha, aga praeguses konfiguratsioonis on ta nii uskumatu, et saan päris kurjaks. Naisolevustega on tal edu rohkem.
Paar sõna ka konverentsi sanitaaroludest. Ülikoolide õppehooned näevad maailmas välja umbes samasugused, aga see on üks väheseid, kus ei tunta prill-lauda (ning kemmerg on ka mujal korrusel). Pahameele sanitaarolude üle on seinale valanud umbes pooleteist ruutmeetri suuruse kirjutisena ka kohalik tudeng.
Pärast lõunat juhtun ilma jääma keemia- ja meditsiiniteemalisest ettekandest (sest kavas on ainult napakas pealkiri, teemat mitte), aga see-eest on üks esimeses saalis selle ajal olevatest ettekannetest nauditav etteaste tõlgilt, kes jutustab oma elukutse eripärast. Põnev, isegi kui seos konverentsi teemaga napivõitu (kuigi midagi ei saa laupäevase täiesti teemakohatu mul-on-kodus-sada-aurumasinat-ettekande vastu).
Õhtul konverentsiõhtusöök, mis väljakuulutatud restorani kõrval mehhiko restoranis. See on suur ja uhke (kuigi oma raha eest). Juhtun kõrvuti umbes 70-aastase taiwaniameerika hüdrotehnikainseneriga, kes veetnud suure osa elust Hollandis, nagu teada saan. Ta kõneleb sulni stereotüüpse hiina aktsendiga, kus R-hääliku asemel L. Edasi istub venelane, ürituse kõvim fotograaf (mul ei õnnestu näha, mis marki kere tal on, aga objektiiv on L-klassi oma ja välk on Speedlite 580EX-i vana mudel). Restorani põhiatraktsioon on grill-liha serveerimine otse varrastelt (tuleb vaadata, et kõrvad ette ei jää). Märgata võib, et suure restoranisaali ainus turvakaamera jälgib grillahje. Tasumine on nutikal meetodil: igale saabunule antakse sedel, millel read „praad”, „vein”, „õlu”, „leib”, „jook” jne, kuhu kes tahes kelner iga tellimuse märgib; pärast viiakse sedel kassasse ja makstakse selle järgi.
Tudengiaegsel õpingukaaslasel on sünnipäev. Ma ei ole teda seni vist kunagi sünnipäeva puhul õnnitlenudki (ja seni arvasin ka, et on 29. mail).
Täna ja homme on konverents, teemaks see tõlkevaldkond, milles tegutsen. Mu ootused on muidugi hirmus suured. Mul on isegi pintsak seljas, kuigi kohapeal selgub, et peale korraldajate ja Hiina osalejate pintsakut kellelgi eriti ei ole. Aga parem olla riides uhkemini kui vastupidi; nagu eile viietärnihotelli fuajees, kus kõik ülejäänud edasi-tagasi saalijad olid ülikondades ning mina siis teksades ja fliisis.
Nagu ikka, toimuvad ettekanded kahes ruumis. Põhiruumis on vähemalt mugavad istmed, aga teises (kus olen õnneks vähem) on plastistmed, kus jääb selg valusaks. Wifi on ka olemas ning ühendumine õnnestub. (Hotellis on raha eest, ootan veel.) Rahvast on 200 inimest, tuba täis.
Peale ettekannete on ka praktikumid, kus „Mr Wordfast” musjöö Yves Champollion oma imeleiutise nõkse soovijatele näitab ja müüa pakub. Mina ei soovi, sest esiteks tean ma tõlketoimetajana, kuidas on tegelikult lood väidetega, kuidas tema kätetöö „ühildub” suure konkurendiga, teiseks pean end sedavõrd CAT-tarkvara asjatundjaks, et teada, kui piiratud on WF-i rakendusvaldkond (seda ei peeta kuigi tõsiseks rakenduseks), ja kolmandaks, kui teatasin tuttavale WF-i kasutajale, et mul on võimalus näost näkku kohtuda Mr Wordfastiga, siis ta vist just lausa ei palunud mul talle vastu lõugu anda, aga mul on talle nüüd Champollioni päevapilt, mille ta saab kinnitada seinale ja siis iga järgmine kord, kui WF dokumendi vormistuse jälle ära sokib või kinni jookseb, seda nõelaga torkida.
Esimene päris ettekanne on valdkonna õpetamisest, millest ootan samuti paljut, aga mida kuulates hakkan aimama halba, kui tädi teatab, et ta töötab küll CERNis, aga on hariduselt inglise filoloog ega tea asjadest suurt eriti. Mul vajub karp lahti tema selgituse peale, kuidas sõnad „blanked”, „austenitic”, „steel” ja „collars” võivad olla seotud nimetuses „blanked austenitic steel collars”, et tuleb ikka läbi mõelda kõik variandid, mis ikka käib mille juurde (nt kas blanked + steel või austenitic + collars või blanked + austenitic) ja mis sõnastikuvasteid arvestada. Publikust ei pea üks onkel vastu ja ta pistab vahele, et sõna austenitic tähendab ainult üht, teatud teraseliiki, seega käib see ainult sõna steel juurde, ja blanked on teatud vormimismeetod, seega käib see ainult sõna collars juurde, et insener seda lihtsalt teab. Umbes 60-pealise kuulajaskonna ülejäänud 4 inseneri mõmisevad ja noogutavad heaks kiites; ettekannet pidav tädi aga alustab nii tavalist kobisemist, et inseneri jaoks on asi jah lihtne, aga kust peab seda teadma tõlkija? — Ärgu siis tõlkigu! on mu lihtne seisukoht. Ei pea inimene tõlkima asju, mida ta ei oska; ja see, et seda õpetab inimene, kes ise ka ei oska, on lausa kuritegelik (pime juhib pimedat). Eestis õpetatakse tõlkimist kahes ülikoolis; võin olla rahul, et selles, millega ma rohkem seotud, tehakse asja progressiivsel meetodil, kus õpetavad ikka need, kes tunnevad ka asja sisu.
Õhtupoole on ka teine ettekanne, kus räägitakse valdkonna keelepõhisest õpetamisest; aiman, et mu segastel põhjustel teostumata jäänud ettekanne põhjustanuks elavat diskussiooni. Samas ma kuluaaridesse oma seisukohti kuulutama ka ei kipu, sest need nähtavasti erinevad ürituse põhivoolust liiga palju. Tundub, et konverentsi sihtrühm on geneeriline vabakutseline tõlkija, kõigesööja, kes loodab konverentsilt saada selle valdkonna tõlkimise pädevuse. Vohoh, jälle: mu ketserliku arvamuse järgi on see mõte sama totter kui see, et õpime ülikoolis selgeks eriala (vähemalt kolm aastat) ja siis käime paar päevast keelekursust ja oskamegi võõrkeelt. Ei, asjad ei käi nõnda lihtsalt; vaja on suuremat pingutamist.
Konverentsikülalistele on korraldatud ülikooli sööklas kolmekäigune lõuna. Tore, mõtlen oma kirju haridustee paljudele ülikoolisööklatele. Reaalsus on aga karmim, sest söökla on tegelikult ajutine varjualune, teenindajad aeglased (umbes 100 inimest seisab sabas tunni) ega eriti võõrkeeli ei räägi ning süsteem on selline, et magustoidu saamiseks tuleb minna tagasi leti äärde, muust sabast mööda, siis antakse magustoit või kohv. Praktikas tähendab see, et kesse enam viitsib, st magustoit jääb välja võtmata. Kandikud on 3 cm laiemad kui kandikuriiulid.
Loen mineraalvee pudelilt, et kõnealune mark on asutatud aastal 19xx. „Vat kui põnev,” mõtlen, „just samal aastal sündis sõber X!” Keemilist koostist lugedes märkan, et kirjas on ka kuupäev, millal anti ammutusluba. Nagu võite arvata (st miks ma seda siin kirjutan), on see olnud nimetatud aastal ja just see 0,27% tõenäosusega kuupäev, mil nimetatud sõber sündis!! Kindlasti on tal hea meel teada saada, et kaugel Portugalis on mineraalvesi, mida puuritud täpselt samast päevast saati, mil Euroopa mandri vastasnurgas nägi ilmavalgust just tema.
Lõunamaine olustik tungib sööklasse sellega, et sööklasse siseneb professionaalne kerjus. Ma ei saa küll ta nutulaulust aru, aga mis muud saab see olla, et „olen juba nädal aega söömata”. Kerjus on veel noor, ilmselt teeb koolipoiss taskuraha; aga näitlejaoskust jääb tal veel tublisti vajaka. Näo võinuks ta enne inimeste tülitamist mustaks määrida ja selga panna mõned katkisemad riided, väike paast legendi toetuseks ei teeks ka paha, aga praeguses konfiguratsioonis on ta nii uskumatu, et saan päris kurjaks. Naisolevustega on tal edu rohkem.
Pärast lõunat juhtun ilma jääma keemia- ja meditsiiniteemalisest ettekandest (sest kavas on ainult napakas pealkiri, teemat mitte), aga see-eest on üks esimeses saalis selle ajal olevatest ettekannetest nauditav etteaste tõlgilt, kes jutustab oma elukutse eripärast. Põnev, isegi kui seos konverentsi teemaga napivõitu (kuigi midagi ei saa laupäevase täiesti teemakohatu mul-on-kodus-sada-aurumasinat-ettekande vastu).
Õhtul konverentsiõhtusöök, mis väljakuulutatud restorani kõrval mehhiko restoranis. See on suur ja uhke (kuigi oma raha eest). Juhtun kõrvuti umbes 70-aastase taiwaniameerika hüdrotehnikainseneriga, kes veetnud suure osa elust Hollandis, nagu teada saan. Ta kõneleb sulni stereotüüpse hiina aktsendiga, kus R-hääliku asemel L. Edasi istub venelane, ürituse kõvim fotograaf (mul ei õnnestu näha, mis marki kere tal on, aga objektiiv on L-klassi oma ja välk on Speedlite 580EX-i vana mudel). Restorani põhiatraktsioon on grill-liha serveerimine otse varrastelt (tuleb vaadata, et kõrvad ette ei jää). Märgata võib, et suure restoranisaali ainus turvakaamera jälgib grillahje. Tasumine on nutikal meetodil: igale saabunule antakse sedel, millel read „praad”, „vein”, „õlu”, „leib”, „jook” jne, kuhu kes tahes kelner iga tellimuse märgib; pärast viiakse sedel kassasse ja makstakse selle järgi.
Tudengiaegsel õpingukaaslasel on sünnipäev. Ma ei ole teda seni vist kunagi sünnipäeva puhul õnnitlenudki (ja seni arvasin ka, et on 29. mail).
27.5.10
N, 1300. päev: nädalavahetuseks läänepoolkerale
Algab reis konverentsile. Minek üle Frankfurdi. Bussiga lennujaama. Teises lennujaamas paaritunnine ootamine ja teadmatus, sest värvikas Portugali lennuk jääb hiljaks (lipuvärvid roheline ja punane on kombinatsioon, mida reisilennukitel tavaliselt ei kohta, vahest vastutulekuna värvipimedatele). Samas lennuk osutub olevat uus A320. Istun, nagu reisijuht soovitab, akna all, sest maanduvat üle Lissaboni kesklinna. Lennukimeeskonna ingliskeelsest jutust midagi suurt aru ei saa. Selgus, et hilinemise tingis Prantsuse lennujuhtide streik. Lennuk lendab kuidagi „otse”, sest teeb 40-minutise hilinemise peaaegu tasa.
Loen oodates ja lennukis algul Lissaboni reisijuhi asemel ühe soojaga läbi papagoiraamatu Alex & Me (2008), kus dr Pepperberg jutustab papagoi Alexi (1976–2007) loo tausta ning kõike muud, mida teaduslikku oopusesse The Alex Studies (1999) ei saanud panna, mis sinna ei mahtunud või mis oli siis veel olemata. See on jah pisararaamat (nina tuleb nuusata päris sageli), aga mitte haleduse pärast nagu mõni kõrgesti haibitud põhjamaine romaan, vaid nende avastuste pärast, mida tänu sellele ühele linnule tehti. Üksteise järel näitas see üks lind, mida suudab kreeka pähkli tuuma suurune linnuaju, millel neid osi ega käärde, kus imetajate kõrgem aru pesitsevat, eriti ei ole. Mõne asjaga teevad hallpapagoid silmad ette isegi inimahvidele (alates sellest, et papagoid suudavad tekitada arusaadavat inimkõnet, inimahvid mitte, kuni selleni, et mõistis mõneti, mis on null – Vana-Kreeka matemaatikas nulli ei tuntud), olles mõttemaailmalt umbes 5-aastase lapse tasemel ja suhtlemise poolest umbes 2-aastase tasemel. 30 aastat kestnud uuringute ajal (ja suurel määral ka tulemusel) muutus ettekujutus sellest, kuidas loomad mõtlevad (1970. aastatel valitses veel René Descartes'i kolm sajandit vana postulaat, et loomad on mõtlematud automaadid, kuigi tolleks ajaks olid teised sama ajastu mõtted, nagu et angerjad tekivad mudast, juba iganenud) ja et vahe inimese ja muude loomade kui inimese vahel on väiksem, kui seni arvatud (tööriistade kasutamine, tööriistade valmistamine, keel). Ning kui siis Alex 6.9.2007 ootamatult suri, ilmusid järelehüüded kõikvõimalikes väljaannetes, koguni The Economistis, mille eelmine, nädal varem ilmunud järelehüüe oli olnud Luciano Pavarottile. Teaduslikku oopusesse ei mahtunud teadlaseelu karm tegelikkus (keemik uurib linde, taju, õppimist ja keelt; pidevad rännakud ülikoolist teise), kõikvõimalikud lustakad lood (nt mis juhtus lennujaamas, kui väärtuslikule teadusuuringute objektile oli ostetud lennukipilet, millel reisija nimeks Alex Pepperberg, ning tal oli kaasas ka lubatud pagas; või mis juhtus restoranis, kui teadurid suhtlesid papagoi väljenditega) ning kirjeldused, kuidas kuulsad papagoidest uuringuobjektid olid lihtsalt papagoid, kes võisid minutiga katki närida professorite telefonijuhtme või nätsutada ära abiraha taotluse.
Lissabonis annab kohvrit oodata, mille vältel mõtlen, kas äkki plaan kanda esmavajalikke asju kaasas käsipagasis läheb täkkesse. Aga saabub siiski. Seejärel kolmepäevane turistikaart (millega sõit kogu linnatranspordis tasuta; Lissaboni ühissõidukite hinnamehhanism on väga segane, sellest mõne päevaga aru ei saanudki), siis kiirbussiga linna.
Sõit viib läbi kohaliku Lasnamäe, mis on kaunis pelutav. Alles esimesele magistraalile jõudes hakkavad pihta suured ausambad ja vaatepilt läheb paremaks. Bussiga lõpp-peatusesse, sealt metrohu. Metroos ümberistumine teisele liinile; raamatu järgi peaks olema liini algusjaam, aga kahele saabuvale rongile ma ei mahu peale (pühapäeval kogen täiesti ise, et liini on vahepeal pikendatud). Hotelli juures maa peale (selgub, et on neljatärnihotell) ja siis seiklused algavad.
Hotellitöötaja selgitab, et vaadake, meil on ühe korrusega probleem; ega teil ole midagi selle vastu, kui me paneme teid ümber teise, aga paremasse sama keti hotelli (viis tärni), sama raha eest, sõidutame kohale taksoga, mille maksame kinni? No mis mul saab olla selle vastu. Nõustun. Portjee püüab tänavalt takso, jutustab midagi juhiga (ma ei saa aru midagi) ja mind istutatakse sisse. Käivitan X10, et pärast hea vaadata, kust läbi sõidame. (Olen tuvastanud, et Google Earth töötab näiteks ühe linna piires ka internetiühenduseta: tuleb vaid ühenduse olemasolu ajal hiljem soovitavas suurenduses linn läbi kerida, siis jääb see vahemällu ja internetiühenduse puududes võtab Google Earth pildi sealt. X10-st saab jäädvustatud teekondi eksportida otse Google Earthi.)
Taksojuhi jutust ei saa ma aru sõnagi. Esimesed kaks-kolm kilomeetrit ei ole väga vigagi, aga siis algab ummik. Ilmselt ei ole ma kogu elu sees kuulnud nii palju signaalilaskmist. Juht katsub olla kaval, minna väiketänavate kaudu kaarega, aga ka seal on ummik, ning nii me muudkui seisame. Mis mul muidugi viga, vahin aknast võõra linna huvitavaid tänavavaateid. Kokku tänavat pidi 6 km sõiduks (linnulennul vast 3 km) 47 minutit. Arve tiksub nähtavasti tublisti üle selle, mis talle ette maksti, nii et ta tungib sihtkoha hotelli raha nõudma, pannes auto lukku ja valve alla (koos mu kottidega). Vahepeal läheb keegi mööduja takso vastu, see hakkab karjuma, taksojuht tormab välja, vaatab esmalt kurja pilguga mind, aga ma seisan taksost mitme meetri kaugusel. Takso, märkigem, seisab kogu see aeg hotelli ukse ees, blokeerides muude taksode liikluse. Pakun juhile jootraha, aga ta keeldub. Saan kotid kätte ja registreerin end sisse. Viietärnihotellis öeldakse iga asja lõppu „thank you, Mr V.”
Ajal, kui ma vastuvõtus seisan, ilmub tagatoast muldvana härrasmees, kelle poole hotellitöötajad aupaklikult kummardavad. Vanamehel on käes hõbedase käepidemega jalutuskepp. „Mafiooso,” mõtlen, ega vaata parem täpsemini.
Tuba on õue poole, akna ees on paksud kardinad. Suitsuhaisu eriti ei ole, kuigi brošüüris hõisatakse, et hotellis on koguni suitsuvaba korrus! Milline täpselt, ma ei tea. Tuba on pisut närtsinud, nt prill-laud koliseb rohkem kui mu üürikorteri külmik, vannitoa seinte kiviplaadid (ütleksin marmor, aga ma kive ei tunne) on pisut pragunenud, sisekujundus pärineb vist diktaatori ajast (kukutati 1974) ja minibaarist on keegi pool mineraalvett ära joonud.
Õhtul kesklinna sööma; jala mäest alla metroopeatusse (avastan, et nurga taga on Jean Monnet' Euroopa hoone, kus nähtavasti tegutseb Euroopa Liit). Selgub, et linn on siiski pisut väiksem, kui linnaplaanilt mulje jäi.
Naiivselt arvan, et söögikoha leidmiseks piisab, kui südalinnas ringi kõnnin ja küll nõnda mõne toreda söögikoha leian. Leian küll, aga see on tegelikult kiletelgis olev einelaud (kohalik õlu, kalmaarirõngad, grillitud kala). Hinnatase on, nagu arvelt selgub, päris põnev (sama kui laupäeval ja pühapäeval käidud restoranis koos veiniga; ehk siis nii kalleid eelroogi restoranides ei olegi kui siin manustatud kalmaarirõngad).
Siis metrooga hotelli tagasi (üks peatus kaugemale, minek mäest alla) ja saab öö järgmiseks päevaks.
Loen oodates ja lennukis algul Lissaboni reisijuhi asemel ühe soojaga läbi papagoiraamatu Alex & Me (2008), kus dr Pepperberg jutustab papagoi Alexi (1976–2007) loo tausta ning kõike muud, mida teaduslikku oopusesse The Alex Studies (1999) ei saanud panna, mis sinna ei mahtunud või mis oli siis veel olemata. See on jah pisararaamat (nina tuleb nuusata päris sageli), aga mitte haleduse pärast nagu mõni kõrgesti haibitud põhjamaine romaan, vaid nende avastuste pärast, mida tänu sellele ühele linnule tehti. Üksteise järel näitas see üks lind, mida suudab kreeka pähkli tuuma suurune linnuaju, millel neid osi ega käärde, kus imetajate kõrgem aru pesitsevat, eriti ei ole. Mõne asjaga teevad hallpapagoid silmad ette isegi inimahvidele (alates sellest, et papagoid suudavad tekitada arusaadavat inimkõnet, inimahvid mitte, kuni selleni, et mõistis mõneti, mis on null – Vana-Kreeka matemaatikas nulli ei tuntud), olles mõttemaailmalt umbes 5-aastase lapse tasemel ja suhtlemise poolest umbes 2-aastase tasemel. 30 aastat kestnud uuringute ajal (ja suurel määral ka tulemusel) muutus ettekujutus sellest, kuidas loomad mõtlevad (1970. aastatel valitses veel René Descartes'i kolm sajandit vana postulaat, et loomad on mõtlematud automaadid, kuigi tolleks ajaks olid teised sama ajastu mõtted, nagu et angerjad tekivad mudast, juba iganenud) ja et vahe inimese ja muude loomade kui inimese vahel on väiksem, kui seni arvatud (tööriistade kasutamine, tööriistade valmistamine, keel). Ning kui siis Alex 6.9.2007 ootamatult suri, ilmusid järelehüüded kõikvõimalikes väljaannetes, koguni The Economistis, mille eelmine, nädal varem ilmunud järelehüüe oli olnud Luciano Pavarottile. Teaduslikku oopusesse ei mahtunud teadlaseelu karm tegelikkus (keemik uurib linde, taju, õppimist ja keelt; pidevad rännakud ülikoolist teise), kõikvõimalikud lustakad lood (nt mis juhtus lennujaamas, kui väärtuslikule teadusuuringute objektile oli ostetud lennukipilet, millel reisija nimeks Alex Pepperberg, ning tal oli kaasas ka lubatud pagas; või mis juhtus restoranis, kui teadurid suhtlesid papagoi väljenditega) ning kirjeldused, kuidas kuulsad papagoidest uuringuobjektid olid lihtsalt papagoid, kes võisid minutiga katki närida professorite telefonijuhtme või nätsutada ära abiraha taotluse.
Lissabonis annab kohvrit oodata, mille vältel mõtlen, kas äkki plaan kanda esmavajalikke asju kaasas käsipagasis läheb täkkesse. Aga saabub siiski. Seejärel kolmepäevane turistikaart (millega sõit kogu linnatranspordis tasuta; Lissaboni ühissõidukite hinnamehhanism on väga segane, sellest mõne päevaga aru ei saanudki), siis kiirbussiga linna.
 |
| Seismoloogia vanaisa |
Hotellitöötaja selgitab, et vaadake, meil on ühe korrusega probleem; ega teil ole midagi selle vastu, kui me paneme teid ümber teise, aga paremasse sama keti hotelli (viis tärni), sama raha eest, sõidutame kohale taksoga, mille maksame kinni? No mis mul saab olla selle vastu. Nõustun. Portjee püüab tänavalt takso, jutustab midagi juhiga (ma ei saa aru midagi) ja mind istutatakse sisse. Käivitan X10, et pärast hea vaadata, kust läbi sõidame. (Olen tuvastanud, et Google Earth töötab näiteks ühe linna piires ka internetiühenduseta: tuleb vaid ühenduse olemasolu ajal hiljem soovitavas suurenduses linn läbi kerida, siis jääb see vahemällu ja internetiühenduse puududes võtab Google Earth pildi sealt. X10-st saab jäädvustatud teekondi eksportida otse Google Earthi.)
Taksojuhi jutust ei saa ma aru sõnagi. Esimesed kaks-kolm kilomeetrit ei ole väga vigagi, aga siis algab ummik. Ilmselt ei ole ma kogu elu sees kuulnud nii palju signaalilaskmist. Juht katsub olla kaval, minna väiketänavate kaudu kaarega, aga ka seal on ummik, ning nii me muudkui seisame. Mis mul muidugi viga, vahin aknast võõra linna huvitavaid tänavavaateid. Kokku tänavat pidi 6 km sõiduks (linnulennul vast 3 km) 47 minutit. Arve tiksub nähtavasti tublisti üle selle, mis talle ette maksti, nii et ta tungib sihtkoha hotelli raha nõudma, pannes auto lukku ja valve alla (koos mu kottidega). Vahepeal läheb keegi mööduja takso vastu, see hakkab karjuma, taksojuht tormab välja, vaatab esmalt kurja pilguga mind, aga ma seisan taksost mitme meetri kaugusel. Takso, märkigem, seisab kogu see aeg hotelli ukse ees, blokeerides muude taksode liikluse. Pakun juhile jootraha, aga ta keeldub. Saan kotid kätte ja registreerin end sisse. Viietärnihotellis öeldakse iga asja lõppu „thank you, Mr V.”
Ajal, kui ma vastuvõtus seisan, ilmub tagatoast muldvana härrasmees, kelle poole hotellitöötajad aupaklikult kummardavad. Vanamehel on käes hõbedase käepidemega jalutuskepp. „Mafiooso,” mõtlen, ega vaata parem täpsemini.
Tuba on õue poole, akna ees on paksud kardinad. Suitsuhaisu eriti ei ole, kuigi brošüüris hõisatakse, et hotellis on koguni suitsuvaba korrus! Milline täpselt, ma ei tea. Tuba on pisut närtsinud, nt prill-laud koliseb rohkem kui mu üürikorteri külmik, vannitoa seinte kiviplaadid (ütleksin marmor, aga ma kive ei tunne) on pisut pragunenud, sisekujundus pärineb vist diktaatori ajast (kukutati 1974) ja minibaarist on keegi pool mineraalvett ära joonud.
Õhtul kesklinna sööma; jala mäest alla metroopeatusse (avastan, et nurga taga on Jean Monnet' Euroopa hoone, kus nähtavasti tegutseb Euroopa Liit). Selgub, et linn on siiski pisut väiksem, kui linnaplaanilt mulje jäi.
Naiivselt arvan, et söögikoha leidmiseks piisab, kui südalinnas ringi kõnnin ja küll nõnda mõne toreda söögikoha leian. Leian küll, aga see on tegelikult kiletelgis olev einelaud (kohalik õlu, kalmaarirõngad, grillitud kala). Hinnatase on, nagu arvelt selgub, päris põnev (sama kui laupäeval ja pühapäeval käidud restoranis koos veiniga; ehk siis nii kalleid eelroogi restoranides ei olegi kui siin manustatud kalmaarirõngad).
Siis metrooga hotelli tagasi (üks peatus kaugemale, minek mäest alla) ja saab öö järgmiseks päevaks.
26.5.10
K, 1299. päev: ogar
Ogar tööpäev. Plaaniosakonnale on jäänud märkamata, et mind neljapäeval ja reedel ei ole, nii et raban ka nende päevade asju teha. Täna näiteks toimetan 60 lk (täiega toimetan, kirjutades üle poole selle koleduse tekstist ringi). Seega ei jõua ma poodi ega kuhugi.
Õhtul avastan, et tuba on kalapraadimishaisu ja sinist suitsu täis: alumised portugali naabrid praevad rõdul kala. Kui sobiv, just homme kavatsen asuda Portugali-reisile. Just sobiv aroom asjade pakkimise saateks.
Avastan, et eile ostetud rihmaga läpakakotil (mul oli enne üks läpakakott rihmata ja teine sangadega) on esinurgas pilt, mis kujutab jaapani noorikut. Seega tuleb kanda pilti seespool.
Õhtul avastan, et tuba on kalapraadimishaisu ja sinist suitsu täis: alumised portugali naabrid praevad rõdul kala. Kui sobiv, just homme kavatsen asuda Portugali-reisile. Just sobiv aroom asjade pakkimise saateks.
Avastan, et eile ostetud rihmaga läpakakotil (mul oli enne üks läpakakott rihmata ja teine sangadega) on esinurgas pilt, mis kujutab jaapani noorikut. Seega tuleb kanda pilti seespool.
25.5.10
T, 1298. päev: jookse, poega, jõua, poega
Hommikul enne tööle minekut hambaid pestes meenub, mis oli peale reisijuhi lugemise ja magistritöö retsenseerimise kolmas asi, mida kavatsesin pikal nädalavahetusel teha – tööasju. Oigan, kui see meenub, sest eesolevad kaks tööpäeva on siis seda koledamad.
Muidugi antakse tööd veel juurdegi.
Nädala sõna (tõlkemälust): meelehalutus.
Tuntud keeleblogis on eelmisel nädalal tõlkekvaliteedi teemadel sõna võtnud sama tõlkija, kellele tuli 4½ aastat tagasi anda sama asja kohta toimetaja tagasisidet viis korda, sest esimesed neli jättis ta tagasiside lihtsalt lugemata (isegi nii, et ägestudes mõtlesin viivuks, kas anda tagasiside ka viies kord või tuleks anda hoopis tohlakas). Nüüd on suur spetsialist. Look who's talking now. Kibelen seda tema mõtteavalduste järele kirjutama, aga mõtlen lõpuks ringi. Loodame, et aeg on andnud arutust ja inimene on pööranud meeleparanduse teele. Samas tegi ta sama viga ainult viis korda ja mitte sadu nagu see tundmatu tõlkija, kes on patoloogiliselt pähe võtnud, et peeretab teatud tõlkeprojekti rangete stiilinõuete peale, kuigi oleme sadu kordi parandanud ja tagasisidetanud, mis stiilinõuetes seisab.
Täna kohtun tõlke kaudu ka tõlkijaga, kes ei tea, et tarindis „tuleb valida kas A või B” sõna „kas” ees koma ei ole.
Muidugi antakse tööd veel juurdegi.
Nädala sõna (tõlkemälust): meelehalutus.
Tuntud keeleblogis on eelmisel nädalal tõlkekvaliteedi teemadel sõna võtnud sama tõlkija, kellele tuli 4½ aastat tagasi anda sama asja kohta toimetaja tagasisidet viis korda, sest esimesed neli jättis ta tagasiside lihtsalt lugemata (isegi nii, et ägestudes mõtlesin viivuks, kas anda tagasiside ka viies kord või tuleks anda hoopis tohlakas). Nüüd on suur spetsialist. Look who's talking now. Kibelen seda tema mõtteavalduste järele kirjutama, aga mõtlen lõpuks ringi. Loodame, et aeg on andnud arutust ja inimene on pööranud meeleparanduse teele. Samas tegi ta sama viga ainult viis korda ja mitte sadu nagu see tundmatu tõlkija, kes on patoloogiliselt pähe võtnud, et peeretab teatud tõlkeprojekti rangete stiilinõuete peale, kuigi oleme sadu kordi parandanud ja tagasisidetanud, mis stiilinõuetes seisab.
Täna kohtun tõlke kaudu ka tõlkijaga, kes ei tea, et tarindis „tuleb valida kas A või B” sõna „kas” ees koma ei ole.
24.5.10
E, 1297. päev: usupüha
Käin hommikul uisutamas. Buss ja rong viivad 3,4 km pika rattateelõiguni, mida mäletan olevat parima kogu riigis. Kohe hommikul, et päike veel ei kütaks. Inimtühjas jaamas on aega ligi pool tundi ja võib täie rinnaga veenduda, et täna tõesti on vaba päev.
Olen kohal juba kell 9.06 ja selgub muidugi, et valesti mäletan. Ilmselt varjutas varem mu hinnangut asjaolu, et olin just veerenud kohale üle mitmeteistkilomeetrise lehmaraja ja äsja ületanud 40 m kõrguse künka, mistõttu laudsile rada tundus hunnitu. Tegelikult päris laudsile rada enam ei ole, rohkem nagu krobeline (kuigi majaesise jõeoru rattateele teeb pika puuga ära – sellele teeb muidugi mis tahes rattatee peale linnapargi lehmaradade).
Võimalik ka, et laagrid on liiva täis, sest nendest kostab kahtlast kriginat ja edasi hästi ei lähe. Rataste sahinat üldse ei kuule. Tuleks vahetada laagrid ja võib-olla ka rattad. Esialgne plaan oli purjetada rada edasi-tagasi läbi vähemalt kolm korda või rohkem, kuidas pooleteist tunni jooksul jõuab, aga lõppu jõudnuna otsustan, et kui nüüd hästi kiiresti teen, saan tagasi kohe järgmise rongiga ega pea tundi konutama peatuses järgmist oodates. See tähendab, et kogen vaevarohkeid minuteid ja kui kell on 9.49, aga 9.50-ks jaama kuidagi ei jõua (perrooni tagumisel otsal on ees kole raudaed), aga rongi ka ei paista, on kergendus suur, kui meenub, et rong läheb „alles” kell 9.53. Paar minutit teevad imet, saan kohale ja uisud alt ning rongi peale. Linnas taas püha puhul suhteliselt edukalt bussi peale (oodates lõõskavas päikesepaistes veerand tundi). Seega olen tagasi korteris juba üheteist paiku. Vahepeal isegi teen lõunauinaku pool tundi.
Loen teist eeloleva reisi raamatut ja õhtul retsenseerin magistritööd, leides sealt kaks olulist seika, millest üht (arvutusmeetod) võinuks juhendaja panna tähele, aga ei pannud ja selle tulemusel on umbes nagu võrreldud kapsaid ja porgandeid. Loen tööd paberil (istun rõdul, söön kartulikotlette ja teen paberile sõrmejälgi) ning märkmete puhtakskirjutamine võtab pärast aega kolm tundi.
Olen kohal juba kell 9.06 ja selgub muidugi, et valesti mäletan. Ilmselt varjutas varem mu hinnangut asjaolu, et olin just veerenud kohale üle mitmeteistkilomeetrise lehmaraja ja äsja ületanud 40 m kõrguse künka, mistõttu laudsile rada tundus hunnitu. Tegelikult päris laudsile rada enam ei ole, rohkem nagu krobeline (kuigi majaesise jõeoru rattateele teeb pika puuga ära – sellele teeb muidugi mis tahes rattatee peale linnapargi lehmaradade).
Võimalik ka, et laagrid on liiva täis, sest nendest kostab kahtlast kriginat ja edasi hästi ei lähe. Rataste sahinat üldse ei kuule. Tuleks vahetada laagrid ja võib-olla ka rattad. Esialgne plaan oli purjetada rada edasi-tagasi läbi vähemalt kolm korda või rohkem, kuidas pooleteist tunni jooksul jõuab, aga lõppu jõudnuna otsustan, et kui nüüd hästi kiiresti teen, saan tagasi kohe järgmise rongiga ega pea tundi konutama peatuses järgmist oodates. See tähendab, et kogen vaevarohkeid minuteid ja kui kell on 9.49, aga 9.50-ks jaama kuidagi ei jõua (perrooni tagumisel otsal on ees kole raudaed), aga rongi ka ei paista, on kergendus suur, kui meenub, et rong läheb „alles” kell 9.53. Paar minutit teevad imet, saan kohale ja uisud alt ning rongi peale. Linnas taas püha puhul suhteliselt edukalt bussi peale (oodates lõõskavas päikesepaistes veerand tundi). Seega olen tagasi korteris juba üheteist paiku. Vahepeal isegi teen lõunauinaku pool tundi.
Loen teist eeloleva reisi raamatut ja õhtul retsenseerin magistritööd, leides sealt kaks olulist seika, millest üht (arvutusmeetod) võinuks juhendaja panna tähele, aga ei pannud ja selle tulemusel on umbes nagu võrreldud kapsaid ja porgandeid. Loen tööd paberil (istun rõdul, söön kartulikotlette ja teen paberile sõrmejälgi) ning märkmete puhtakskirjutamine võtab pärast aega kolm tundi.
23.5.10
P, 1296. päev: kuum
Veedan päikselise pühapäeva lugedes ja koristades. Teen arheoloogilisi leide (kolm kadunuks arvatud plaati). Valmis ei saa; ilmselt valmimata osas ootavad mind lustikummuti laadur ja märkmik.
Ennistan töökorda köögivalamu (keemiliste võtetega ehk 15% NaOH lahusega – Eesti ja Soome oranžis pudelis vedel torujüri on ainult 10%) ja hiljem, plaadilt „Isa Tedi” vaadates, leian elutoast asjade vahelt üles ka märkmiku.
Ennistan töökorda köögivalamu (keemiliste võtetega ehk 15% NaOH lahusega – Eesti ja Soome oranžis pudelis vedel torujüri on ainult 10%) ja hiljem, plaadilt „Isa Tedi” vaadates, leian elutoast asjade vahelt üles ka märkmiku.
22.5.10
L, 1295. päev: naatide embuses
Käin õhtul uisutamas ehk uurimas, mis seisundis on all jõe ääres jalgrattatee. Uskumatult halvas on! Puhastusjaama ehk sitalossi ehitus on nüüd kestnud ligi neli aastat; isegi vene ajal oleks see juba valmis olnud või kui mitte just päris valmis, siis Pikris Roman Ohalu satiiripiltidel ja „Foorumis” või „Argiasjus Pühapäeval” või koguni Rahva Hääles, mispeale oleks ehitus kiirenenud. Siin on nähtavasti veelgi viljastavamad tingimused. SodiMaterjalilaager metsa all on laienenud, tee on täis puistatud liiva, jalgrattatee keskele paigutatud plasttõkkeid (mis on muidu pooleldi vett täis, aga nelja aastaga on vesi ära auranud) on mugavama sõitmise huvides nihutatud keskelt tublisti võsa poole, nii et autode pool (mis on täis kandilisi kruusakivikesi) on nüüd üle kahe meetri lai ja jalgratta-, käigu- ja rulluisurada (mis on mõlemalt poolelt kaetud puulehtede ja oksarisuga) on alla meetri, paljast asfalti risu vahel keskel paarkümmend sentimeetrit.
Kui uiske jalga ajan, kostab jalakäijasillalt suurt klobinat – tuleb kolm ratsanikku. Mõtlen õudusega, et kui nad peaksid keerama linna poole, siis on rada mitmeks aastaks sõidetamatu, sest umbes kiirtee silla all oli kitsal jalgrattarajal eelmisel aastal alles üle-eelmise aasta väga laiaks sõidetud, aga ikkagi ohtlik hobusesitakook; aga nad keeravad vallakeskuse poole ja isegi vist mööda autorada.
Tee puhastusjaama ehituseni on halb (2008. a hobusekook on alles!), puhastusjaama juures väljakannatamatu, edasi (kus ma kunagi olen käinud asfaldi peale maoli, sest uisk jäi 4 mm jämeda rao taha, kusjuures ühest liigesekaitsmest pisut mööda) natuke parem, aga täis oksarisu. Edasi raielangi juures lai ja mõnus, nagu ikka, aga tõkkepuu juures on munakivid, millest üle ma aasta esimesel uisukorral hästi ei tihka sõita. Tõkkepuu on ka lahti, mis pärsib selle koha ületamist (muidu sai tõkkepuust kinni hoida). Seega keeran otsa ringi ja plaanin minna tagasi, kuni veel on mõnus, teades, et puhastusjaamast tagasi on niikuinii kannatuste rada.
Sadakond meetrit enne seda, kus kunagi komistasin 4 mm rao taha, komistan jälle millegi taha (ei näe, mille), aga tasakaalu otsides juhtun jooksma teepeenrale naatidesse, kus on pehme muld. Nii pehmelt ei ole ma uiskudel veel kukkunud! Heida või uuesti! Isegi riided ei saa mullaseks ega midagi; parema randmekaitsme vahel on pisut mulda. Takseerin, nagu ikka, nn pidurdusjälgi ja näen, et seekord oli põhjuseks nii umbes 1,5 cm jäme pehastunud puupulk, millest sõitsin vasaku uisuga mööda, aga mille taha jäi õhus ette toodud parem uisk.
Mis kõik tähendab, et jõe äärde rattateele nüüd enam hulk aega asja ei ole. Kahju.
Kui uiske jalga ajan, kostab jalakäijasillalt suurt klobinat – tuleb kolm ratsanikku. Mõtlen õudusega, et kui nad peaksid keerama linna poole, siis on rada mitmeks aastaks sõidetamatu, sest umbes kiirtee silla all oli kitsal jalgrattarajal eelmisel aastal alles üle-eelmise aasta väga laiaks sõidetud, aga ikkagi ohtlik hobusesitakook; aga nad keeravad vallakeskuse poole ja isegi vist mööda autorada.
Tee puhastusjaama ehituseni on halb (2008. a hobusekook on alles!), puhastusjaama juures väljakannatamatu, edasi (kus ma kunagi olen käinud asfaldi peale maoli, sest uisk jäi 4 mm jämeda rao taha, kusjuures ühest liigesekaitsmest pisut mööda) natuke parem, aga täis oksarisu. Edasi raielangi juures lai ja mõnus, nagu ikka, aga tõkkepuu juures on munakivid, millest üle ma aasta esimesel uisukorral hästi ei tihka sõita. Tõkkepuu on ka lahti, mis pärsib selle koha ületamist (muidu sai tõkkepuust kinni hoida). Seega keeran otsa ringi ja plaanin minna tagasi, kuni veel on mõnus, teades, et puhastusjaamast tagasi on niikuinii kannatuste rada.
Sadakond meetrit enne seda, kus kunagi komistasin 4 mm rao taha, komistan jälle millegi taha (ei näe, mille), aga tasakaalu otsides juhtun jooksma teepeenrale naatidesse, kus on pehme muld. Nii pehmelt ei ole ma uiskudel veel kukkunud! Heida või uuesti! Isegi riided ei saa mullaseks ega midagi; parema randmekaitsme vahel on pisut mulda. Takseerin, nagu ikka, nn pidurdusjälgi ja näen, et seekord oli põhjuseks nii umbes 1,5 cm jäme pehastunud puupulk, millest sõitsin vasaku uisuga mööda, aga mille taha jäi õhus ette toodud parem uisk.
Mis kõik tähendab, et jõe äärde rattateele nüüd enam hulk aega asja ei ole. Kahju.
21.5.10
R, 1294. päev: ärge täna ette kujutage
Vaieldamatu nädala sõna on umbes eelmisel nädalal leitud, aga alles selle nädala algul mu silma alla sattunud näpukas küünarnikukaitsmed. Kuivõrd, nagu ma olen aru saanud, Freudi mujal maailmas subjektiivse tõlgendamise pärast enam teaduseks ei peeta (v.a Eestis, kus nüüdne ebateadus psühhoanalüüs on ikka veel üks viiest psühholoogia osast, nagu sain teada psühholoogia oskuskeele ülevaatest), siis ei saa ka põhjuseks lugeda nn sõrmevääratust (Freudian slip). Ehk siis puhas õnnetus ja spelleri mittekasutamine.
20.5.10
N, 1293. päev: 18 °C
Saan bussiraamatus läbi artikli, mis vaagis alles äsja Eesti ajakirjandusest läbi käinud Mozarti efektile aluse pannud kaht uuringut (ja seda, mis algsest teatest, mis Mozarti efekti laviini vallandas, ajakirja Nature piiratud mahu tõttu välja jäi). Ehk siis teaduslik tõendus oli väga, väga napp (katsealustel tõusis ühe teatud ruumilise intelligentsi testi tulemus ajutiselt, veerand tunniks), täpsema selgituseta (miks siis ikkagi) ja segane (intelligentsuse arvutamine oli katses kahtlane, võrreldav mõju oli ka muul muusikal jne).
Kui eelmisel nädalal piinas mind laul „Pilvede embuses” (mis on tegelikult ikka väga rõve!), siis täna kumab peas kaasahaarava viisi ja tantsuga 7-minutine India propagandalaul. Kui see Indias tõesti toimib, siis mõtlevad indialased teistmoodi kui meie.
Kui eelmisel nädalal piinas mind laul „Pilvede embuses” (mis on tegelikult ikka väga rõve!), siis täna kumab peas kaasahaarava viisi ja tantsuga 7-minutine India propagandalaul. Kui see Indias tõesti toimib, siis mõtlevad indialased teistmoodi kui meie.
19.5.10
K, 1292. päev: töö-töö-töö
Muud ei midagi.
Oh ja feisspukis äsja taasleitud lasteaia- ja koolivennal on sünnipäev. Soovin õnne (üle paljude aastate) ja meenutame, kuidas me koos koju läksime ja kuidas ta umbes kilomeetri veeretas jalaga togides hernekommi, sh üle trammiteega tänava ja läbi jalakäijatunneli.
Oh ja feisspukis äsja taasleitud lasteaia- ja koolivennal on sünnipäev. Soovin õnne (üle paljude aastate) ja meenutame, kuidas me koos koju läksime ja kuidas ta umbes kilomeetri veeretas jalaga togides hernekommi, sh üle trammiteega tänava ja läbi jalakäijatunneli.
18.5.10
T, 1291. päev: vastik
Juhtun leidma, mida ka siinse blogi ühe stammlugeja poolt arvatavasti kõrgesti austatud avaliku elu tegelane on öelnud asjade kohta, millest ei tea ta tuhkagi. Saan päris kurjaks, sest vastasleeri mahategemiseks ja oma dogmade edendamiseks on ta lähtunud vastasleeri ajast ja arust seisukohtadest, täpsemalt sellistest, mis valdasid 1950.–1960. aastatel, aga ta serveerib neid nüüdisaegsete ideedena. Vastik. Avaliku elu tegelasena peab ta teadma, et paljud piiratuma mõttelaadiga inimesed vahivad talle suhu ja võtavad iga tema sõna puhta kullana, mis teeb ta taolise valetamise pärast eriti vastikuks. Minu arvamus temast ja ajalehe arvamuslugudest üldse, mis oli ennegi väga madal, jääb kindlasti samasuguseks.
Feisspukis on kolleeg hõisanud, et kui tore, Eesti päritolu kirjaniku tükk „Puhastus” etendub New Yorgis! Seda ei ole kommenteerinud keegi, mispeale kirjutan, et kui oleksin sadist, annaksin oma raamatu edasi, aga ei ole, nii et lebagu rahus vanapaberi hulgas. Muidugi viskuvad džotile need, kelle arust taoline mõtteavaldus teotab pühadust, nii et pean oma seisukohta selgitama (et kõnealune raamat oli saast ja p..k), mis aga valab õli tulle. Üks daam kirjutab vihaga, et ma ei olevat üldse aru saanud, mida autor „tegelikult” raamatuga öelda tahtis. Vastan, et olen saanud küll, auhinda tahtis! ☺ Vaidlus muidugi eskaleerub ja kopipeistin siia blogisse Eesti-blogist põhjalikuma ülevaate, kus loetlen üles olulisemad vead, mida see väidetavalt ajalooteemaline romaan sisaldab (näiteks autor väidab, nagu ei teadnud N. Liidus inimesed Tšernobõlist üldse midagi; teati küll, sest sellest teatati paar päeva hiljem glasnosti vaimus ametlikult (kuigi väga ilustades) ja pealegi kuulati vähemalt Eestis palju Ameerika Häält ja BBC-d ning Põhja-Eestis vaadati Soome TV-d; seda olnuks ülilihtne tollast aega mäletavatelt väga paljudelt inimestelt järele küsida, aga autor nii ei teinud). Seepeale vastab sama daam, et ega tegelikult ei peagi ajalooteemaline raamat olema ajaloos täpne (!), peaasi on ikka mõte. Selle peale lisan oma ülevaatesse postskriptumi, kus lahkesti tänan asja ära seletamise eest, et ka kirjanduses pühitseb eesmärk abinõu ehk kirjandusliku edu nimel on lubatud võltisimine ja lugejale näkku valetamine.
Feisspukis on kolleeg hõisanud, et kui tore, Eesti päritolu kirjaniku tükk „Puhastus” etendub New Yorgis! Seda ei ole kommenteerinud keegi, mispeale kirjutan, et kui oleksin sadist, annaksin oma raamatu edasi, aga ei ole, nii et lebagu rahus vanapaberi hulgas. Muidugi viskuvad džotile need, kelle arust taoline mõtteavaldus teotab pühadust, nii et pean oma seisukohta selgitama (et kõnealune raamat oli saast ja p..k), mis aga valab õli tulle. Üks daam kirjutab vihaga, et ma ei olevat üldse aru saanud, mida autor „tegelikult” raamatuga öelda tahtis. Vastan, et olen saanud küll, auhinda tahtis! ☺ Vaidlus muidugi eskaleerub ja kopipeistin siia blogisse Eesti-blogist põhjalikuma ülevaate, kus loetlen üles olulisemad vead, mida see väidetavalt ajalooteemaline romaan sisaldab (näiteks autor väidab, nagu ei teadnud N. Liidus inimesed Tšernobõlist üldse midagi; teati küll, sest sellest teatati paar päeva hiljem glasnosti vaimus ametlikult (kuigi väga ilustades) ja pealegi kuulati vähemalt Eestis palju Ameerika Häält ja BBC-d ning Põhja-Eestis vaadati Soome TV-d; seda olnuks ülilihtne tollast aega mäletavatelt väga paljudelt inimestelt järele küsida, aga autor nii ei teinud). Seepeale vastab sama daam, et ega tegelikult ei peagi ajalooteemaline raamat olema ajaloos täpne (!), peaasi on ikka mõte. Selle peale lisan oma ülevaatesse postskriptumi, kus lahkesti tänan asja ära seletamise eest, et ka kirjanduses pühitseb eesmärk abinõu ehk kirjandusliku edu nimel on lubatud võltisimine ja lugejale näkku valetamine.
17.5.10
E, 1290. päev: mida Juku ei õpi
Prantsuse keel. Saame kätte kontrolltööd. Tulemus on kole, aga mis parata, kui vigurvormid meeles ei ole. Ma nähtavasti ei ole ainus, sest mingis rühmatöös uurib kõrval istunu raamatu tagant tegusõna avoir mingit keerukat vormi, aga edasijõudnute kursusel seal seda enam ei ole; seega leiab kasutust tegusõnade saksa päritolu tabel, mis mul on igaks juhuks alati tunnis kaasas, kuigi see oleks kohasem algajaile. Õpime kahetsuse väljendamist ja kuigi eks elus ole muidki asju, mida kahetseda, pakun, et oleksin ma tegusõnade vormid varem ära õppinud, siis... Muidu on prantsuse keel nagu ikka: kohapeal mõtlen, et saaks juba mööda, saaks juba mööda, ja pärast mõtlen, et tore, et möödas, ega suurt mäletagi täpselt, mis juhtus. Järgmine tund olevat alles 1. juunil.
Lõuna ajal postkontoris vahepeal kadunud paki järel. See tõesti on vallakeskuse, mitte jaama postkontoris. Kahjuks ei ole leti ääres sama tädi, kes mind algul jaama omasse saatis.
Õhtul poest naastes soovin panna külmutatud juurikad sügavkülma, mille tulemusel sulatan selle. Ma parem ei kirjuta, kui palju sealt vett tuli.
Lõuna ajal postkontoris vahepeal kadunud paki järel. See tõesti on vallakeskuse, mitte jaama postkontoris. Kahjuks ei ole leti ääres sama tädi, kes mind algul jaama omasse saatis.
Õhtul poest naastes soovin panna külmutatud juurikad sügavkülma, mille tulemusel sulatan selle. Ma parem ei kirjuta, kui palju sealt vett tuli.
16.5.10
München, 4. päev: kõle ja raske
Troopilise palavuse küüsis Eestis võib olla raske uskuda, et hulk maad lõuna pool Münchenis on +6 kraadi ja paistab hingeaur. Käed hakkavad külmetama, ilm on pilves vihmaeelne.
Täna on ärasõit kell 13.40, hotellist peab lahkuma kell 11.00. Asju ei tahaks pakihoidu jätta, samas seljas ka pikalt kanda ei jaksa, seega uurin, kas on olemas ekskursioonibusse, kus saaks rahus olla kotiga. On. Käin pildistamas reedel märgatud plakatit, istun sealt ümber metroole, sõidan raudteejaama juurde, jõuan kell 11.20 väljuva bussi peale, millega veerand üheni aeg sisustatud.
Ühele sõpradest, kellele olen lubanud saata Saksa Muuseumi pilte ja kes vabal ajal riputab enda ümber vana kola ja käib teistele samasugustele suunatud raamatute jaoks võsa vahel pilte tegemas, ei mahuks kuidagi pähe, kuidas ma käisin Münchnis ja jätsin vaatamata sellised pruuni mineviku mälestusmärgid nagu Feldherrnhalle ja Hitleri Müncheni-peakorteri, kus sõlmiti Müncheni leping (Arcisstr. 12), aga ma ei viitsi spetsiaalselt nendeni kõndida/sõita. Asi laheneb sellega, et sealt sõidab mööda ekskursioonibuss.
Seal on vaja leida postkast ja midagi hamba alla ning siis asuda rongile.
Augsburgist sõidab rong piki Doonau äärt Ulmi, näen aknast ära maailma kõrgeima kirikutorni; edasi natuke mägist maastikku ja siis Eesti ajaloos tähtis linnake Geislingen, nn viie oru linn mägede vahel. Kaunis.
Mu kõrval istunud reisija läheb Mannheimis maha ja vaatan pakiriiuli serval olevast broneerimisteatest, kui kaua mu kõrval on koht veel vaba. Wormsini ehk kohe varsti. Söön ära Münchenist ostetud soolakringli-võileiva. Wormsist tuleb vabale kohale priske neiu päratu suure läpakaga, alguses toimetab ta referaati Downi sündroomist ja pärast vaatab mingit üliigavat filmi, kus on Will Smith ja muud ei midagi. See, kuidas ta mind mu jaamas mööda laseb, on ta enda asi; kuivõrd ta ei raatsi läpaka juhet seinast välja võtta, on akrobaatika nii võimas, et ma unustan oma veepudeli istme ja seina vahele.
Pärast taksoga korterisse.
Täna on ärasõit kell 13.40, hotellist peab lahkuma kell 11.00. Asju ei tahaks pakihoidu jätta, samas seljas ka pikalt kanda ei jaksa, seega uurin, kas on olemas ekskursioonibusse, kus saaks rahus olla kotiga. On. Käin pildistamas reedel märgatud plakatit, istun sealt ümber metroole, sõidan raudteejaama juurde, jõuan kell 11.20 väljuva bussi peale, millega veerand üheni aeg sisustatud.
Ühele sõpradest, kellele olen lubanud saata Saksa Muuseumi pilte ja kes vabal ajal riputab enda ümber vana kola ja käib teistele samasugustele suunatud raamatute jaoks võsa vahel pilte tegemas, ei mahuks kuidagi pähe, kuidas ma käisin Münchnis ja jätsin vaatamata sellised pruuni mineviku mälestusmärgid nagu Feldherrnhalle ja Hitleri Müncheni-peakorteri, kus sõlmiti Müncheni leping (Arcisstr. 12), aga ma ei viitsi spetsiaalselt nendeni kõndida/sõita. Asi laheneb sellega, et sealt sõidab mööda ekskursioonibuss.Buss teeb üldse kokku 12-kilomeetrise tiiru mööda südalinna. Saan teada, et kirikupäevalisi olnud 120 000, ja nähes, kuidas politsei jaama ees liiklust korraldab, aiman halba, et kogu see mass pääseb kohe varsti jaama poole tulema. Nõnda et bussitiirult tulnuna mõtlen, kas minna linna jalutama või rongi juurde ootama (et äkki pärast enam ei mahu). Lähen siiski jalutama. Teisiti kui eile ja reedel, on südalinn suhteliselt inimtühi (külm on ka). Uudistan siit ja sealt pisut, siis lähirongiga tagasi jaama.
Seal on vaja leida postkast ja midagi hamba alla ning siis asuda rongile. Kuigi München Hbf-i perroonisaal on suur nagu karjakoppel ja perroon tervenisti 20 minutit ette teada, tuleb rong ette alles 10 minutit enne väljumist. Väga suur osa reisijaist tulevad kirikupäevalt, mida osutab oranž sall kaelas. Hea, et nad juba perroonil gumbajaad lahti ei võta, aga palju ei puudu, sest neist praktiliselt mitte keegi ei taipa vaadata kaugrongide vaguniskeemilt, kuhu nende vagun seisma jääb, sest rongis hakkab ilmatu tunglemine, kui osa rahvast tahab minna ettepoole, osa tahapoole ja inimesed ei saa rongi peale, kuni rongi sees oma pampudega marssimine vähemaks jääb. Vahepeal suisa öeldakse, et laske inimesed peale, siis saame vähemalt välja sõita.
Aga mul on istekoht, kust ma ei lahku. Laulu- ja pillilugu õnneks ka üles ei võeta, kuigi mõni vaikselt üritab.
Enne Augsburgi on mingi signaalseade katki ja rong alguses seisab natuke metsa vahel, siis sõidab teosammul. Augsburgi jõuab sõiduplaanist 31 minutit maas. Mis mul viga, mul vaja viie tunni pärast ümber istuda ja kahe rongi vahel on 40 minutit. Kuigi pärast on üks paariminutine ootamatu peatus veel, jõuab rong ümberistumise jaama sõiduplaanist ainult 25 minutit maas.
Augsburgist sõidab rong piki Doonau äärt Ulmi, näen aknast ära maailma kõrgeima kirikutorni; edasi natuke mägist maastikku ja siis Eesti ajaloos tähtis linnake Geislingen, nn viie oru linn mägede vahel. Kaunis.
Mu kõrval istunud reisija läheb Mannheimis maha ja vaatan pakiriiuli serval olevast broneerimisteatest, kui kaua mu kõrval on koht veel vaba. Wormsini ehk kohe varsti. Söön ära Münchenist ostetud soolakringli-võileiva. Wormsist tuleb vabale kohale priske neiu päratu suure läpakaga, alguses toimetab ta referaati Downi sündroomist ja pärast vaatab mingit üliigavat filmi, kus on Will Smith ja muud ei midagi. See, kuidas ta mind mu jaamas mööda laseb, on ta enda asi; kuivõrd ta ei raatsi läpaka juhet seinast välja võtta, on akrobaatika nii võimas, et ma unustan oma veepudeli istme ja seina vahele.
Teise rongi peale minnes ma seekord kotletivõileiba ei ostagi. Olen seljaga sõidusuunas, magan. Mu „ees” on kaks nunna, kahe peale kokku u 150 a vanad, kes pärastpoole üritavad helistada mobiiliga (ikka kogu numbrit sisse tippides) kellelegi Renéle, aga just siis, kui René vastu võtab, sõidab rong mauhh! tunnelisse ja René jutt katkeb nagu noaga lõigatud. Nõutu vaikne jutuvada, mis Renél hakkas. Mitu uut katset (nii tunnelis kui ka pärast väljas), aga enam Renéd kätte ei saadagi.
Pärast taksoga korterisse.
15.5.10
München, 3. päev: õhusõidukid, hooned ja maasõidukid
Täna on kavas hommikul pisut väiksem muuseum kui eile, Saksa Muuseumi lennukiosakond (väiksemad lennukid on peahoones), Oberschleißheimi vana lennuvälja angaarides, seal juures on ka üks ümbruskonna lossikompleksidest. Pärast aga Saksa Muuseumi kolmas osakond, auto-, rongi- ja trammiosakond.
Oberschleißheimis sajab vihma. Jaamast on astuda umbes kilomeeter. Tee läheb läbi kuulsusrikka Oberschleißheimi lossi majandushoonete vahelt, mille autentne ollus ilmutab kergeid lagunemismärke (sarnades nii paljude Eesti mõisaaitadega) ja sõja järel taastatud ollus näib olevat papist (loss sai kõvasti pihta, sest lennuväljal olid Junkersi angaarid).
Olen kohal jälle pool kümme. Siin on kõrvalise asukoha tõttu rahvast esialgu vähe. Minu ees siseneb tropp paadunud lennukihuvilisi, kellele seletatakse iga lennukit põhjalikult ja pärast istutatakse nad ükshaaval Phantomi kokpitti, mis muidu muuseumiprogrammi ei kuulu. Siin muuseumis saab tiir peale kolme tunniga.
Esimeses, vanas angaaris on mõningaid vanu lennukeid, sh tuvastan erilise rariteedina purilennuki Ho IV (maailmas alles 2 tk). Edasi lennunduse algaastate väljapanek ja lennuvälja ajalugu. Nähtavasti oli Oberschleißheimi lennuväli meisterlenduri Ernst Udeti kodulennuväli.
Edasi on restaureerimishall, mida saab vaadelda rõdult, ja edasi peamine väljapanekuhall, kuhu sisenejat tervitab kohe äsja (2009) restaureeritud CASA 2.111B, nüüd Hispaania värvides (enne restaureerimist kandis lennuk 1968. a filmi The Battle of Britain jaoks peale kantud Saksa He 111 moondemaalingut ja tunnuseid; lennuk oli seetõttu isegi vist teada nagu He 111H, kuigi tegelikult oli toodetud pärast sõda 1949). Selle tiibade all väikelennuk Zaunkönig, samas saaliosas veel C-47 Dakota. Siseruumis ja postide otsas, tundub kole suur. Selle all vanaaegne instrumentaallennuimitaator (Link Trainer) ja tagapool An-2.
Halli teises osas on püststardiga transpordilennuk Do 31, mis vanasti seisis Saksa Muuseumi hoovis. Püststart oli 1960. aastatel ikka väga moes, näen, eriti Saksamaal, kuigi kõigist katsetustest on realiseerunud saritootmisse vaid Harrier, V-22, Jak-38 ja F-35. Teise suure lennukina on saalis Do 24 (maailmas alles 8 tk), peale selle helikoptereid ja „lendav tsirkus” ehk elektrimootoriga lihtsate mudellennukite lennutamise rada. Põhimõtteliselt kõik lendab, kui sellele panna piisavalt tugev mootor. Juhtimise muret ka ei ole, sest mudel on traadiga kesktoika küljes kinni. Lihtne!
Tagaosas on mootoreid, nagu kokku 24-silindrine kaksik-reasmootor DB 610 (koosnes kahest DB 605 mootorist, mis käitasid üht suurt propellerit) ja kokku 28-silindrine kaksik-tähtmootor BMW 803 (käitas kaht vastassuunas pöörlevat propellerit). Viimasest ma ei teadnudki, et neid veel alles on.
Halli kolmandas pooles on külma sõja aegsed lennukid F-104F Starfighter, Saab J-35A Draken, MiG-21 MF, MiG-23 BN ja F-4E Phantom II, kosmoseraketi Europa kolm astet ilma satelliidita ja restaureerimata lennukitükke, et näidata, millised need leides välja näevad. Teise ja kolmanda poole vahel on kõrvuti kaks sakslaste poolt mujal maailmas projekteeritud lennukit: Focke-Wulfi konstruktori Kurt Tanki Indias projekteeritud HF 24 Marut ja Willy Messerschmitti Egiptuses ehitatud HA-300. Eksootilistes maades töötamisel oli labane põhjus, nimelt sõja kaotanud Saksamaal oli lennundus keelatud ja võitjariikides need kaks konstruktorit töötada ei tahtnud.
Siis kõnnin läbi ka lossi juurest, mille keegi Baieri kuurvürst, kes lootis saada valitud keisriks, ehitas omale keiserlikuks residentsiks. Aga ei valitud ja õukond jäi edasi Münchenisse. Järele jäi suur loss (kus praegu näib hakkavat pulmapidu) ja kanalite ning purskkaevudega suur park.
Kõnd jaama toimub ärakeeramise tänavanime linnaplaanilt meelde jättes, sest ettenägematuna olin pannud X10-sse ainult muuseumi koordinaadid, jaama omi mitte.
Münchenis on ühes jaamas, kust rong läbi sõidab, pikk plakat, et Jeesus ootab sind, mille alla on soditud „no on aga…”, viimane täht on ära kraabitud, jäänustest on näha, et viimased tähed on olnud l ja e. Sadakond meetrit tagapool ehitatakse suurt hoonet, mille tellingutel on kümneid kordi ehitusfirma nimi PORR.
Lähirongis kuuldud juttude järgi on teismeliste kirikupäevaliste seas kõige populaarsema pühaku nimi Jägermeister. Seda peidetakse õpetajate eest isegi aluspesusse, nagu seletas üks varateismeline eile teistele samasugustele.
Oikumeenilised kirikupäevad toovad meelde muidugi sententsi „This is an ecumenical matter.” Kellele meelde ei tule, kus see oli, siis meenutan, et selle ambivalentse universaalvastusega laiendas isa Ted vähemalt ajutiselt majakaaslase isa Jacki sõnavara, mis muidu koosnes sõnadest „Feck!”, „Arse!”, „Girls!” ja „Drink!”. Pidi tulema tähtis kiriklik nõupidamine, mille jaoks isa Ted treenis isa Jacki vastama küsimustele sõnadega „Yes!”, „No!” ja „This is an ecumenical matter.” (osa Tentacles of Doom).
Teise muuseumi minekul eeldan, et suure muuseumi suure osakonna metroopeatusest läheb inimvool ikka sinnasamasse, ja lasen end kaasa kanda. Peaaegu satun nõnda oikumeenilisele üritusele. Verkehrszentrum on platsi vastasservas.
Verkehrszentrumisse on kokku kantud kõikvõimalikke ratastel liikuvaid sõidukeid Benzi autost (mida kaasaegsed pidasid muide pigem iseliikuvaks jalgrattaks) ja postitõldadest (ты в кибитку не ходи) sõiduautode, busside, trammide ja veduriteni. Vahepeal uiskude, suuskade ja rulluiskude väljapanek, kust saab teada, et uisutajate kaitsepühak on püha Lydwina (1380–1433), kes sai 1396 uiskudel kukkudes eluaegse terviserikke (ja kukkumist kujutav 1498. aasta puulõige on vanim uisutamise pilt). II hallis (hallid on nummerdatud küllap kaardi järgi vasakult paremale, nii et sissepääs on III hallis) on väljas põhikooli alguses loetud raamatu „Aafrika unelmad ja tegelikkus” peategelane Tatra 87, mille oli Tatra autode peakonstruktorile Hans Ledwinkale kinkinud vana sõber Felix Wankel (just seesama, kes leiutas omanimelise mootori).
Einelauas on värske söök otsas, menüüdest on asju punase vildikaga maha tõmmatud.
Kui kõik vaadatud ja enam ei jaksa (jälle hommikust saati jalul), naasen südalinna. Metroojaamas selgitab silt, et kirikupäevad algavad ja lõpevad jumalateenistusega samal väljal, kus muidu toimub maailma suurim rahvapidu Oktoberfest, millel tänavu tulemas ümmargune 200. aastapäev. (Teisiti kui filmist „Malev” väljajäänud stseenis, ei hakatud seda pidama selle auks, et 1217. a sügisel avastasid sakslased Eestis õlle, vaid kõik algas Baieri ühe valitseja pulma auks korraldatud rahvapeost 1810. aastal.) Veel saan teada, et kirikupäevade ajal liikleb ühiskondlik transport kõik neli päeva reedese sõiduplaani järgi (muidu oli neljapäeval siingi usupüha tõttu puhkepäev).
Kesklinna läbivad ida-lääne sihis lähirongid ja mitmes suure rahvavahetusega jaamas on praktiline lahendus, kus rongist tullakse maha ühelt poolt ja minnakse peale teiselt poolt. Eraldage eri suunaga rahvavood, on ergonoomika üks põhitõde.
Soov hoida kokku jalavaeva („mis ma ühe peatusevahe sõitmiseks teisele metrooliinile ümber istumiseks maa-alustes katakombides ikka seiklen, lähen parem jala”) teeb karuteene, sest selgub, et esiteks jõuan maa peale iks kohas ja teiseks on sealt vajalikku kohta pikk astumine. Kaardi järgi soovitud söömakoha poole orienteerudes jääb tee peale teine, mis reisijuhis koguni esimesel kohal. Astun sisse, teatan, et tahan süüa, ja mind juhatatakse kohale.
Selles söömamajas toimub teenindamine täiesti konveiermeetodil (käive inimeste arvu mõistes on ilmselt pöörane). Üks teenindaja viib lauda (menüüd on kohe seal ja neid ka ära ei viida), siis möödaminnes üks ettekandja küsib, mida ma joogiks tahan, ja minu soovi õieti kuulamata kaob vasakule ära. Seega ei tea ma, kas ma ootan asja pärast või mitte. Viie minuti pärast möödub lauast siiski teine ettekandja ja käiku aeglustamata asetab mu lauale tellitud õlle (München on ikkagi maailma õllepealinn ja talviti sajab selle õlletehaste lähedal isegi õllelund, Bierschnee). Siis tuleb kolmas ettekandja küsima, mida ma süüa tahan. Kõige rohkem veerand tunni pärast, mil olen kuulanud köögist elavettekandes kostvat baieri sõimu ning vaadelnud rahvariietes talitavate ettekandjate sagimist ja mõtisklenud, kas nad annavad mõõtmetelt välja saksaaegses maateaduse õpikus mainitud „alpi tõu”, tuleb ettekandja nr 1 ja toob prae. Olen seda just sööma hakanud (lihast tükk lõigatud ja söödud), kui taldrik äkki laualt krahmatakse ja seletusega, et see pole tegelikult mulle, antakse mulle roog, mis meenutab mu tellitut tõesti pisut rohkem. Mu söödud taldrik viiakse edasi (ja ilmselt selle tellinud kliendile, kui just uksest välja ei visata, sest tagasi seda enam ei tooda). Huvitav, kas klient märkas, et lihast tükk söödud, ja kui, siis mida ettekandja vastas? Kui praad söödud, viiakse tühi taldrik viuhti! minema ja küsitakse, kas ma soovin veel midagi. Tellin jäätise ja kohvi. Kui jäätis otsas, ilmub ettekandja nr 3 arvega (enne, kui jõuan seda küsida!) ja nendib, et ohoh, ise tellisite kreeka pähklitega jäätise ja kreeka pähklid kõik söömata! Hea, et ta neid mulle vägisi sisse ei topi, aga no eks neid oli peekri põhjas jäätise all mehine kiht, kesse kõiki jõuab.
Peldik on raha eest, selle ees istub mõtlik tädi, taldrik müntidega ees. Algul arvan, et on aga ruumikitsikus, keegi on pandud sööma peldiku eesruumi.
Lõpuks mainigem ka seda, et nimetatud söömamaja oli Baedeckeri Müncheni-reisijuhis kohe esimene söögikoht (järjestatuna küll mitte headuse, vaid ilmselt õhustiku poolest). Eilne koht (kuhu sattusin suhteliselt juhuslikult, st ei viitsinud enam kõndida ja vaatasin plaanilt, kus on lähim raamatus mainitud baieri söögikoht) oli seal nr 6.
Kui pärast jaama poole suundun, on põiki keset teed agressiivsete oranžide loosungitega varustatud kirikupäevalised, kes tahavad teha inimketti; politseile ei meeldi, et üle elava liiklusega tänava. Kui kaugele kett ulatub, täpselt ei näe; keti kaugeima paistva otsa juures paistab olevat Beate Uhse seksitarvete kauplus.
Õhtul on hotellis nn virtuaalvõrk (ühendus hotelli wifi ruuteriga on, aga see ei ole internetis). Mida 65 €/öö hotellist muidugi tahta: vannilina on kokku pandud märjana, st sellega haistmisulatuses kuivatada ei saa; sein ja uks kostab läbi (eriti kui keegi hotellikülaline jooksutab koridoris last ja inimesed jutustavad koridoris); sobiva toatemperatuuri leidmine on keerukas; and last but not least on voodipesuga tehtud midagi sellist, et mul läheb teisel ööl allergianohust nina kinni. Võib-olla on seda pesupulbriga pesemise asemel lakkunud kass. Positiivsena suhteliselt vaikne koht (tuba on tänava poole, tänav on aknast 5 m ja on palju vaiksem kui mul korteris, kus aken on küll tänava poole, aga 30 m kaugusel ja 20 m kõrgusel; võib-olla topograafia erinevuse tõttu hotelli ees ei kihutata)
Aastaid tagasi mõtisklesin kord kandideerida tööle ühte Müncheni suurfirmasse, millest ma eile hindaval pilgul mööda kõndisin ja tuvastasin, et isegi pilves ilmast hoolimata on asukoht ja vaade hunnitu. Tänaseks on mu käest küsitud teed neli korda, seega peaks suutma sulanduda kohalikega rohkem kui praeguses põhilises asukohariigis. Söök on ka harjumuspärasem ning mis peamine, keel on arusaadav ja jõukohane.
Oberschleißheimis sajab vihma. Jaamast on astuda umbes kilomeeter. Tee läheb läbi kuulsusrikka Oberschleißheimi lossi majandushoonete vahelt, mille autentne ollus ilmutab kergeid lagunemismärke (sarnades nii paljude Eesti mõisaaitadega) ja sõja järel taastatud ollus näib olevat papist (loss sai kõvasti pihta, sest lennuväljal olid Junkersi angaarid).
Olen kohal jälle pool kümme. Siin on kõrvalise asukoha tõttu rahvast esialgu vähe. Minu ees siseneb tropp paadunud lennukihuvilisi, kellele seletatakse iga lennukit põhjalikult ja pärast istutatakse nad ükshaaval Phantomi kokpitti, mis muidu muuseumiprogrammi ei kuulu. Siin muuseumis saab tiir peale kolme tunniga.
Esimeses, vanas angaaris on mõningaid vanu lennukeid, sh tuvastan erilise rariteedina purilennuki Ho IV (maailmas alles 2 tk). Edasi lennunduse algaastate väljapanek ja lennuvälja ajalugu. Nähtavasti oli Oberschleißheimi lennuväli meisterlenduri Ernst Udeti kodulennuväli.
Edasi on restaureerimishall, mida saab vaadelda rõdult, ja edasi peamine väljapanekuhall, kuhu sisenejat tervitab kohe äsja (2009) restaureeritud CASA 2.111B, nüüd Hispaania värvides (enne restaureerimist kandis lennuk 1968. a filmi The Battle of Britain jaoks peale kantud Saksa He 111 moondemaalingut ja tunnuseid; lennuk oli seetõttu isegi vist teada nagu He 111H, kuigi tegelikult oli toodetud pärast sõda 1949). Selle tiibade all väikelennuk Zaunkönig, samas saaliosas veel C-47 Dakota. Siseruumis ja postide otsas, tundub kole suur. Selle all vanaaegne instrumentaallennuimitaator (Link Trainer) ja tagapool An-2.
Halli teises osas on püststardiga transpordilennuk Do 31, mis vanasti seisis Saksa Muuseumi hoovis. Püststart oli 1960. aastatel ikka väga moes, näen, eriti Saksamaal, kuigi kõigist katsetustest on realiseerunud saritootmisse vaid Harrier, V-22, Jak-38 ja F-35. Teise suure lennukina on saalis Do 24 (maailmas alles 8 tk), peale selle helikoptereid ja „lendav tsirkus” ehk elektrimootoriga lihtsate mudellennukite lennutamise rada. Põhimõtteliselt kõik lendab, kui sellele panna piisavalt tugev mootor. Juhtimise muret ka ei ole, sest mudel on traadiga kesktoika küljes kinni. Lihtne!
Tagaosas on mootoreid, nagu kokku 24-silindrine kaksik-reasmootor DB 610 (koosnes kahest DB 605 mootorist, mis käitasid üht suurt propellerit) ja kokku 28-silindrine kaksik-tähtmootor BMW 803 (käitas kaht vastassuunas pöörlevat propellerit). Viimasest ma ei teadnudki, et neid veel alles on.
Halli kolmandas pooles on külma sõja aegsed lennukid F-104F Starfighter, Saab J-35A Draken, MiG-21 MF, MiG-23 BN ja F-4E Phantom II, kosmoseraketi Europa kolm astet ilma satelliidita ja restaureerimata lennukitükke, et näidata, millised need leides välja näevad. Teise ja kolmanda poole vahel on kõrvuti kaks sakslaste poolt mujal maailmas projekteeritud lennukit: Focke-Wulfi konstruktori Kurt Tanki Indias projekteeritud HF 24 Marut ja Willy Messerschmitti Egiptuses ehitatud HA-300. Eksootilistes maades töötamisel oli labane põhjus, nimelt sõja kaotanud Saksamaal oli lennundus keelatud ja võitjariikides need kaks konstruktorit töötada ei tahtnud.
Kõnd jaama toimub ärakeeramise tänavanime linnaplaanilt meelde jättes, sest ettenägematuna olin pannud X10-sse ainult muuseumi koordinaadid, jaama omi mitte.
Münchenis on ühes jaamas, kust rong läbi sõidab, pikk plakat, et Jeesus ootab sind, mille alla on soditud „no on aga…”, viimane täht on ära kraabitud, jäänustest on näha, et viimased tähed on olnud l ja e. Sadakond meetrit tagapool ehitatakse suurt hoonet, mille tellingutel on kümneid kordi ehitusfirma nimi PORR.
Lähirongis kuuldud juttude järgi on teismeliste kirikupäevaliste seas kõige populaarsema pühaku nimi Jägermeister. Seda peidetakse õpetajate eest isegi aluspesusse, nagu seletas üks varateismeline eile teistele samasugustele.
Oikumeenilised kirikupäevad toovad meelde muidugi sententsi „This is an ecumenical matter.” Kellele meelde ei tule, kus see oli, siis meenutan, et selle ambivalentse universaalvastusega laiendas isa Ted vähemalt ajutiselt majakaaslase isa Jacki sõnavara, mis muidu koosnes sõnadest „Feck!”, „Arse!”, „Girls!” ja „Drink!”. Pidi tulema tähtis kiriklik nõupidamine, mille jaoks isa Ted treenis isa Jacki vastama küsimustele sõnadega „Yes!”, „No!” ja „This is an ecumenical matter.” (osa Tentacles of Doom).
Teise muuseumi minekul eeldan, et suure muuseumi suure osakonna metroopeatusest läheb inimvool ikka sinnasamasse, ja lasen end kaasa kanda. Peaaegu satun nõnda oikumeenilisele üritusele. Verkehrszentrum on platsi vastasservas.
Verkehrszentrumisse on kokku kantud kõikvõimalikke ratastel liikuvaid sõidukeid Benzi autost (mida kaasaegsed pidasid muide pigem iseliikuvaks jalgrattaks) ja postitõldadest (ты в кибитку не ходи) sõiduautode, busside, trammide ja veduriteni. Vahepeal uiskude, suuskade ja rulluiskude väljapanek, kust saab teada, et uisutajate kaitsepühak on püha Lydwina (1380–1433), kes sai 1396 uiskudel kukkudes eluaegse terviserikke (ja kukkumist kujutav 1498. aasta puulõige on vanim uisutamise pilt). II hallis (hallid on nummerdatud küllap kaardi järgi vasakult paremale, nii et sissepääs on III hallis) on väljas põhikooli alguses loetud raamatu „Aafrika unelmad ja tegelikkus” peategelane Tatra 87, mille oli Tatra autode peakonstruktorile Hans Ledwinkale kinkinud vana sõber Felix Wankel (just seesama, kes leiutas omanimelise mootori).
Einelauas on värske söök otsas, menüüdest on asju punase vildikaga maha tõmmatud.
Kui kõik vaadatud ja enam ei jaksa (jälle hommikust saati jalul), naasen südalinna. Metroojaamas selgitab silt, et kirikupäevad algavad ja lõpevad jumalateenistusega samal väljal, kus muidu toimub maailma suurim rahvapidu Oktoberfest, millel tänavu tulemas ümmargune 200. aastapäev. (Teisiti kui filmist „Malev” väljajäänud stseenis, ei hakatud seda pidama selle auks, et 1217. a sügisel avastasid sakslased Eestis õlle, vaid kõik algas Baieri ühe valitseja pulma auks korraldatud rahvapeost 1810. aastal.) Veel saan teada, et kirikupäevade ajal liikleb ühiskondlik transport kõik neli päeva reedese sõiduplaani järgi (muidu oli neljapäeval siingi usupüha tõttu puhkepäev).
Kesklinna läbivad ida-lääne sihis lähirongid ja mitmes suure rahvavahetusega jaamas on praktiline lahendus, kus rongist tullakse maha ühelt poolt ja minnakse peale teiselt poolt. Eraldage eri suunaga rahvavood, on ergonoomika üks põhitõde.
Soov hoida kokku jalavaeva („mis ma ühe peatusevahe sõitmiseks teisele metrooliinile ümber istumiseks maa-alustes katakombides ikka seiklen, lähen parem jala”) teeb karuteene, sest selgub, et esiteks jõuan maa peale iks kohas ja teiseks on sealt vajalikku kohta pikk astumine. Kaardi järgi soovitud söömakoha poole orienteerudes jääb tee peale teine, mis reisijuhis koguni esimesel kohal. Astun sisse, teatan, et tahan süüa, ja mind juhatatakse kohale.
Selles söömamajas toimub teenindamine täiesti konveiermeetodil (käive inimeste arvu mõistes on ilmselt pöörane). Üks teenindaja viib lauda (menüüd on kohe seal ja neid ka ära ei viida), siis möödaminnes üks ettekandja küsib, mida ma joogiks tahan, ja minu soovi õieti kuulamata kaob vasakule ära. Seega ei tea ma, kas ma ootan asja pärast või mitte. Viie minuti pärast möödub lauast siiski teine ettekandja ja käiku aeglustamata asetab mu lauale tellitud õlle (München on ikkagi maailma õllepealinn ja talviti sajab selle õlletehaste lähedal isegi õllelund, Bierschnee). Siis tuleb kolmas ettekandja küsima, mida ma süüa tahan. Kõige rohkem veerand tunni pärast, mil olen kuulanud köögist elavettekandes kostvat baieri sõimu ning vaadelnud rahvariietes talitavate ettekandjate sagimist ja mõtisklenud, kas nad annavad mõõtmetelt välja saksaaegses maateaduse õpikus mainitud „alpi tõu”, tuleb ettekandja nr 1 ja toob prae. Olen seda just sööma hakanud (lihast tükk lõigatud ja söödud), kui taldrik äkki laualt krahmatakse ja seletusega, et see pole tegelikult mulle, antakse mulle roog, mis meenutab mu tellitut tõesti pisut rohkem. Mu söödud taldrik viiakse edasi (ja ilmselt selle tellinud kliendile, kui just uksest välja ei visata, sest tagasi seda enam ei tooda). Huvitav, kas klient märkas, et lihast tükk söödud, ja kui, siis mida ettekandja vastas? Kui praad söödud, viiakse tühi taldrik viuhti! minema ja küsitakse, kas ma soovin veel midagi. Tellin jäätise ja kohvi. Kui jäätis otsas, ilmub ettekandja nr 3 arvega (enne, kui jõuan seda küsida!) ja nendib, et ohoh, ise tellisite kreeka pähklitega jäätise ja kreeka pähklid kõik söömata! Hea, et ta neid mulle vägisi sisse ei topi, aga no eks neid oli peekri põhjas jäätise all mehine kiht, kesse kõiki jõuab.
Peldik on raha eest, selle ees istub mõtlik tädi, taldrik müntidega ees. Algul arvan, et on aga ruumikitsikus, keegi on pandud sööma peldiku eesruumi.
Lõpuks mainigem ka seda, et nimetatud söömamaja oli Baedeckeri Müncheni-reisijuhis kohe esimene söögikoht (järjestatuna küll mitte headuse, vaid ilmselt õhustiku poolest). Eilne koht (kuhu sattusin suhteliselt juhuslikult, st ei viitsinud enam kõndida ja vaatasin plaanilt, kus on lähim raamatus mainitud baieri söögikoht) oli seal nr 6.
Kui pärast jaama poole suundun, on põiki keset teed agressiivsete oranžide loosungitega varustatud kirikupäevalised, kes tahavad teha inimketti; politseile ei meeldi, et üle elava liiklusega tänava. Kui kaugele kett ulatub, täpselt ei näe; keti kaugeima paistva otsa juures paistab olevat Beate Uhse seksitarvete kauplus.
Õhtul on hotellis nn virtuaalvõrk (ühendus hotelli wifi ruuteriga on, aga see ei ole internetis). Mida 65 €/öö hotellist muidugi tahta: vannilina on kokku pandud märjana, st sellega haistmisulatuses kuivatada ei saa; sein ja uks kostab läbi (eriti kui keegi hotellikülaline jooksutab koridoris last ja inimesed jutustavad koridoris); sobiva toatemperatuuri leidmine on keerukas; and last but not least on voodipesuga tehtud midagi sellist, et mul läheb teisel ööl allergianohust nina kinni. Võib-olla on seda pesupulbriga pesemise asemel lakkunud kass. Positiivsena suhteliselt vaikne koht (tuba on tänava poole, tänav on aknast 5 m ja on palju vaiksem kui mul korteris, kus aken on küll tänava poole, aga 30 m kaugusel ja 20 m kõrgusel; võib-olla topograafia erinevuse tõttu hotelli ees ei kihutata)
Aastaid tagasi mõtisklesin kord kandideerida tööle ühte Müncheni suurfirmasse, millest ma eile hindaval pilgul mööda kõndisin ja tuvastasin, et isegi pilves ilmast hoolimata on asukoht ja vaade hunnitu. Tänaseks on mu käest küsitud teed neli korda, seega peaks suutma sulanduda kohalikega rohkem kui praeguses põhilises asukohariigis. Söök on ka harjumuspärasem ning mis peamine, keel on arusaadav ja jõukohane.
Subscribe to:
Posts (Atom)
