Nagu sellest oleks veel vähe, et kesklinna liiklus on täielikult halvatud – mitte halvatud ses mõttes, et midagi tilgub läbi – ei, ei tilgu mitte kõige vähematki, isegi ühistransporti mitte, sest põiki üle kesklinna läbistava kitsa tänava on pandud kaltsunagid ja kroksikastid –, sõidavad täna bussid vabagraafiku alusel, mis tähendab, et läheb siis, kui bussijuhtidel jutud räägitud. Ja kui sõitjaid vähem, võib edasist sõitu ratsida, jättes mõne peatuse teadustamata ja sedasi sõidutada raamatusse süvenenud reisijad linna taha grüünesse. Üks neist naerab ja jääb ootama sõiduplaani väitel 2 min pärast linna poole naasvat bussi, teine jäädvustab hoolega bussi numbri, leiab, et matk tagasi on kiirem kui see 2 min + traditsiooniline hilinemine 5 min + bussijuhtide jutuloba kestus, matkab tagasi (mil temast ei möödu ühtki selle numbriga bussi) ning kohe esimese asjana kirjutab kaebekirja bussifirmale.
Õhtul üritab vana sõber mulle selgitada, et kleeps mobiilil võib teha imesid, ja mina talle, et see on jamps. Samas veebikohas (FTC ehk USA föderaalne kaubanduskomisjon) on ülevaatlikud tarbijakaitsesoovitused ka tervise-imekaupade ostjatele.
30.8.15
P, 3003. päev: kole suurest katedraalist ja mirabellidest
Nädalavahetuseks plaane tehes pidime minema algul laupäeval maalilisse keskaegsesse külla jõe ääres, kus E käes eelmisel nädalal, ja pühapäeval sinna, kus käisime eile, siis tõstsime ringi, eile aga jätsime tänase sõidu üldse ära, sest esiteks on rõve kuum ja teiseks tähendab rõve kuum seda, et jõe ääres peab sada tuhat inimest piknikku, kellest vähemalt kaks tuhat sõidab selle bussiga, millele meie peaks poolel teel end peale pressima.
Nii et siis veedame terve päeva toas. Teen pilte – kõigepealt, eilsete piltide ettevalmistusena täpsustan eilse katedraali märksõnu üksikute ehitusosade järgi, nagu on Kölni katedraaliga ja ühe kümneid kordi käidud suure linnusega, et näiteks kesklöövi või ristikäigu vaated saab leida mõne klõpsuga. Siis taastan juulis vanade analoogfotodega tehtu – vaatan läbi kõik 1992–2003 tehtud kümme tuhat pilti ja märgistan 1000 mm peegelobjektiiviga tehtud. Uus tulemus on 193 (eelmine oli 165); selgub ka, et 1000 mm objektiiv valgustas kaadrit ühtlasemalt kui 75–300 mm suum, mis jättis 300 mm asendis kaadrile märgatava vinjeti. Samuti õnnestub failidest välja tinistada ja Lr-i lisada märksõnad, mida olin Eestis fotomapi vahelt leitud paberi järgi ja Wikipediast taksonoomiat kontrollides üksipulgi sisestanud (sügisel 1993 käidud dinosaurusenäituse liiginimetused; sisalike taksonoomia on segane, vahepeal on dinosauruste klaadi arvatud ka linnud).
Vahepeal arvuti puhkab, loen raamatut. See on eile käidud katedraalist ja puhta prantsuse keeles, arendav! Saab teada mitu asja, mis muudest turismiraamatutest jäänud segaseks. Et alguses (kuni suure lammutuseni ehk raekoja platsi rajamiseni XVIII saj) oli ühe suure toomkiriku asemel piiskopilinnak, kus oli a) üks suur kirik, mis funktsionaalselt oli toomkirik, aga piiskop tegutses ka muudes linnaku pühakodades; b) kaks väikest kirikut; c) kolm eraldi kabelit, millest üks toimis kapiitlisaalina; d) ristikäik ja selle keskel hoov; e) toomkool ja eluhooned. Piiskopi palee peale selle (aga kõrgkeskajal kolis piiskop linnast ära ja linn oli koos sarasega umbes kolm sajandit valitsemisvormi poolest piiskopiriigi asemel vabariik). XVIII saj plaani järgi oli eraldi kabelitest kaks – praeguse minirongi peatuse kohal – kas olnud või ehitatud kui kolmelööviline kirik, sellest oli XVIII sajandiks alles koor ja torn või läänepoolne juurdeehitus (milles kummaski oli kabel) ja kummagi külglöövi kohal mitmekorruseline hoone (keldriga ja välisseinal tugipiilariga), kesklöövi kohal aga oli lahtine hoov. Kogu linnakus oli ainus hoonetest vaba pind ristikäigu siseõu, kuhu maeti piiskoppe ja toomhärrasid.
Suur kirik oli algselt (~IX saj) romaani stiilis, sellel oli usutavasti nelinurkne läänetorn ning põikhoone ja koori vahelistes nurkades kaks ümartorni, „kagunurgas” (ilmakaared lähtuvad sellest, kui kirik oleks ida-lääne sihis, mida see ei ole) olnud torni oli pärimuse järgi rajanud Karl Suur ise, kelle perekonnaga olid piiskopid lähedalt seotud, üks VII sajandi piiskop oli koguni tema ellisa (vanaisa vaarisa) – tollal tohtisid katoliku vaimulikud elada pereelu ja seega saada ka ametlikke järglasi. Suure kiriku „lääneotsas” oli samal ajal aga tsentraalkavatisega väike kirik, mida XIII sajandi alguses hakati esimesena ümber ehitama gooti stiili. Kohe seejärel ehitati gooti stiili ümber ka suure kiriku pikihoone – see joondus täpselt selle väikse kiriku läänemüüri ja piilaritega, kuigi trifooriumini ulatunud vahemüür oli veel hulk aega paigas ning selle ääres olid ka külglöövi kohal pikihoone kaks torni, mis edasi jäid peaaegu pikihoone keskele, ning väikese kiriku idamüür jäi paika, mistõttu on lõunalöövi kolm läänepoolseimat võlvikut kitsamad kui mujal.
XIII sajandi lõpuks olid pikihoone välismüürid ja piilarid valmis, kõrgseinad, aknad ja võlvid valmisid XIV sajandil. XIV sajandil valmis ka lääneseina suur „roosaken” (selles on küll suur ümmargune osa nagu roosaknal, aga tegelikult on aken gooti teravakaarelise akna kujuline – roosi all on kaks, algselt kolm rida väikesi teravakaarelisi gooti aknaid, à 8). See aken täidab peaaegu kogu kesklöövi laiuse ja algselt täitis ka peaaegu kogu kõrguse. Turismikirjandusest oli mulle algul jäänud eksitav mulje, et kogu läänesein on XX sajandist ja historitsistlik, aga see nii ei ole. XIX sajandi lõpu restaureerimisel paigutati roosakna vitraažid küll omavahel ringi ning alumine rida (trifooriumi kõrgusel) laoti XVIII sajandil kinni ning XXI sajandi alguses paigaldati akna raamistikku kaks roostevabast terasest tõmbi, mis hoiab läänefassaadi koos (fassaadi lõunapoolsel serval ehk pikihoone edelanurgas on massiivse tugipiilari asemel ainult trepitorn; rauast tõmbid on gooti hooneid koos hoidnud XIII sajandist saati, nt Pariisis Ste-Chapelle, Beauvais’ katedraali koori ja ka jutuks oleva katedraali kellatorni).
Ehk siis hulk aega oli katedraalil gooti pikihoone ning romaani põikhoone ja koor. Viimased lammutati 1493 ja asemele ehitati XVI saj esimesel kümnendil – ühes etapis ja mitu sajandit varem kerkinud pikihoone proportsioone arvestades – uus gooti põikhoone ja koor, stiililt juba hilisgooti leekestiilis, kohati olla aimata ka renessansi sugemeid (lõunapoolse akna renessansilik stiil ja pakun, et ka põhiplaani range sümmeetria). Romaani ollusest olla järel krüpti keskosa; pärimuse järgi olla ümarad romaani trepitornid laotud ümber uutesse kohtadesse – Kuldse Õuna torn koori ja põikhoone vahelisse kirdenurka, Karl Suure torn kagunurka –, aga seda ma ei usu, sest uued tornid ei ole romaani nägu. Mõlema trepitorni kaudu pääseb ka katusegaleriile – torn lõpeb hulk maad madalamal, edasi läheb sirge lahtine trepp mööda tugikaart. Karl Suure tornist algaval trepil on tänapäeval küll metallist käsipuud, aga kardetavasti neid algselt ei olnud; Kuldse Õuna tornist algaval teisel trepil praegu ei ole, aga sealt võib-olla praegu katusele ka ei minda. Gooti põikhoone nelitise kohal on 8-osaline tähtvõlv ja see olla riigi gooti valmis katedraalidest kõrguselt teine. Põikhoone otstes on lääneseina roosakent imiteerivad tohutud aknad, mis samuti täidavad peaaegu kogu seinapinna mõne meetri kõrguselt laeni, seinast seinani, kokku üle tuhande ruutmeetri XVI sajandi alguse vitraažidega.
Enamik gooti hauamälestistest oli kadunud juba enne Prantsuse revolutsiooni, siis oli katedraal pärast katoliikluse ärakeelamist paar aastat ilmalik mõistusetempel. XVIII sajandil lahendati lõpuks katedraali suure lääneportaali küsimus (seda ei olnud, peasissepääs oli ümber nurga, pikihoone edelanurgast), kuigi paraku klassikalises stiilis jubedikuga. Pärast piirkonna sattumist Saksamaa kätte Preisi-Prantsuse sõja järel restaureeriti katedraali vägevalt mitukümmend aastat, muu hulgas asendati lääneportaal uue suure gooti portaaliga, mis sai heakskiidu keiser Wilhelm II-lt ja mis valmis 1903. Uue lääneportaali jaoks said arhitekt ja skulptor inspiratsiooni Prantsusmaa suurtelt katedraalidelt, nad sõitsid need kõik läbi ja pildistasid üles. Valmis portaal on mitte muude võimsate peaportaalide odav koopia, vaid uus algupärane ja võimas kunstiteos. Võiks ka lausa väita, et mitte neogooti, vaid lihtsalt gooti, nagu on gooti stiilis Kölni katedraali tornikiivrid ja pikihoone ülaosa.
Suurtest ümberehitustest valmis XIX/XX sajandi vahetusel uus metallist katusekonstruktsioon (rauast sarikad, sellest isoleeritud vaskplekist kate; vanad puitsarikad hävisid ilutulestiku tagajärjel), teostamata jäi koori tunduv laiendamine. Katuseservas ja viiludel nähtavtilulilu kivipits on suuremalt jaolt XIX sajandi lõpust. Osa liturgilisest sisustusest on XIX sajandi uusgooti: kooriistmed, koori kaks külgaltarit; praegune altar nelitises on XX sajandi II poolest. Amiens’i katedraali vitraaže restaureerinud meistritel jäi sealne stiil külge, nad tegid siiagi mõne keskajataolise vitraaži, näiteks lääneseina väikse akna XIII saj stiilis Kristuse sugupuu.
Pärast Esimest maailmasõda läks piirkond jälle Prantsusmaa kätte. Sakslaste tehtud restaureerimistööde peale kirtsutati küll nina, aga otsustati, et „finantspõhjustel” midagi muutma ei hakata. Koori ka ei laiendatud, vahepeal tekkis muinsuskaitse (1930). Sõja ajal sattus piirkond jälle Saksamaale, sõjakahjudest mainib raamat ainult seda, et ühe kabeli aknad läksid katki (linna ümber olid ägedad lahingud ja raudteed pommitati) ja lääneportaali ühelt pühakujult eemaldati okupatsioonivõimude käsul vuntsid.
Sõja järel on toimunud ulatuslikke stabiliseerimis- ja puhastustöid, näiteks paigaldati põhja-kõrgseina suured vitraažid, mida varem pidasin mitme või vähemalt ühe sajandi vanusteks. Alles tänavu valmis kellatorni puhastamine, raamatust saab ka teada põhjuse, miks kellatorni suurt kella enam ei helistata – see nimelt kaalub 11 tonni, kogu katedraal väriseks (kuigi kell andis tornile nime, rippus see algselt hoopis Saksavärava juures kirikus).
Vitraažidest peaks kirjutama eraldi jutu, nagu möödunud aastal Tartu toomkiriku võlvidest.
* * *
Teen eilseid pilte, panen märksõnu ja märgin asukohti. Eile käidud linna vanade piltide märksõnade täiendamisel hangub Lr võrdlemisi veidras kohas. Kohe nii umbes on, et Lr tuleb peatada tegumihaldurist, riskides kaotada kogu päeva töö (aga ainult ühe päeva töö, mitte pooleteist kuu oma nagu nädal tagasi – viimane varukoopia on eile öösest). Aga üllatuseks ja kergenduseks käivitub Lr taas ja normaalselt, mispeale saab selle normaalselt sulgeda ja varundada.
* * *
Nüüd siis eile lubatud mirabelli taksonoomia.
Et Eesti telekas olla keegi botaanik väitnud, et mirabell olla eesti keeli alõtša. E, kes teab mõlemat, teatab kiiresti, et ei ole, et alõtša on hapu, mirabell on isegi toorena magus.
Uurime järele ja saame teada, et asi on keerukam:
Nii et siis veedame terve päeva toas. Teen pilte – kõigepealt, eilsete piltide ettevalmistusena täpsustan eilse katedraali märksõnu üksikute ehitusosade järgi, nagu on Kölni katedraaliga ja ühe kümneid kordi käidud suure linnusega, et näiteks kesklöövi või ristikäigu vaated saab leida mõne klõpsuga. Siis taastan juulis vanade analoogfotodega tehtu – vaatan läbi kõik 1992–2003 tehtud kümme tuhat pilti ja märgistan 1000 mm peegelobjektiiviga tehtud. Uus tulemus on 193 (eelmine oli 165); selgub ka, et 1000 mm objektiiv valgustas kaadrit ühtlasemalt kui 75–300 mm suum, mis jättis 300 mm asendis kaadrile märgatava vinjeti. Samuti õnnestub failidest välja tinistada ja Lr-i lisada märksõnad, mida olin Eestis fotomapi vahelt leitud paberi järgi ja Wikipediast taksonoomiat kontrollides üksipulgi sisestanud (sügisel 1993 käidud dinosaurusenäituse liiginimetused; sisalike taksonoomia on segane, vahepeal on dinosauruste klaadi arvatud ka linnud).
Vahepeal arvuti puhkab, loen raamatut. See on eile käidud katedraalist ja puhta prantsuse keeles, arendav! Saab teada mitu asja, mis muudest turismiraamatutest jäänud segaseks. Et alguses (kuni suure lammutuseni ehk raekoja platsi rajamiseni XVIII saj) oli ühe suure toomkiriku asemel piiskopilinnak, kus oli a) üks suur kirik, mis funktsionaalselt oli toomkirik, aga piiskop tegutses ka muudes linnaku pühakodades; b) kaks väikest kirikut; c) kolm eraldi kabelit, millest üks toimis kapiitlisaalina; d) ristikäik ja selle keskel hoov; e) toomkool ja eluhooned. Piiskopi palee peale selle (aga kõrgkeskajal kolis piiskop linnast ära ja linn oli koos sarasega umbes kolm sajandit valitsemisvormi poolest piiskopiriigi asemel vabariik). XVIII saj plaani järgi oli eraldi kabelitest kaks – praeguse minirongi peatuse kohal – kas olnud või ehitatud kui kolmelööviline kirik, sellest oli XVIII sajandiks alles koor ja torn või läänepoolne juurdeehitus (milles kummaski oli kabel) ja kummagi külglöövi kohal mitmekorruseline hoone (keldriga ja välisseinal tugipiilariga), kesklöövi kohal aga oli lahtine hoov. Kogu linnakus oli ainus hoonetest vaba pind ristikäigu siseõu, kuhu maeti piiskoppe ja toomhärrasid.
Suur kirik oli algselt (~IX saj) romaani stiilis, sellel oli usutavasti nelinurkne läänetorn ning põikhoone ja koori vahelistes nurkades kaks ümartorni, „kagunurgas” (ilmakaared lähtuvad sellest, kui kirik oleks ida-lääne sihis, mida see ei ole) olnud torni oli pärimuse järgi rajanud Karl Suur ise, kelle perekonnaga olid piiskopid lähedalt seotud, üks VII sajandi piiskop oli koguni tema ellisa (vanaisa vaarisa) – tollal tohtisid katoliku vaimulikud elada pereelu ja seega saada ka ametlikke järglasi. Suure kiriku „lääneotsas” oli samal ajal aga tsentraalkavatisega väike kirik, mida XIII sajandi alguses hakati esimesena ümber ehitama gooti stiili. Kohe seejärel ehitati gooti stiili ümber ka suure kiriku pikihoone – see joondus täpselt selle väikse kiriku läänemüüri ja piilaritega, kuigi trifooriumini ulatunud vahemüür oli veel hulk aega paigas ning selle ääres olid ka külglöövi kohal pikihoone kaks torni, mis edasi jäid peaaegu pikihoone keskele, ning väikese kiriku idamüür jäi paika, mistõttu on lõunalöövi kolm läänepoolseimat võlvikut kitsamad kui mujal.
XIII sajandi lõpuks olid pikihoone välismüürid ja piilarid valmis, kõrgseinad, aknad ja võlvid valmisid XIV sajandil. XIV sajandil valmis ka lääneseina suur „roosaken” (selles on küll suur ümmargune osa nagu roosaknal, aga tegelikult on aken gooti teravakaarelise akna kujuline – roosi all on kaks, algselt kolm rida väikesi teravakaarelisi gooti aknaid, à 8). See aken täidab peaaegu kogu kesklöövi laiuse ja algselt täitis ka peaaegu kogu kõrguse. Turismikirjandusest oli mulle algul jäänud eksitav mulje, et kogu läänesein on XX sajandist ja historitsistlik, aga see nii ei ole. XIX sajandi lõpu restaureerimisel paigutati roosakna vitraažid küll omavahel ringi ning alumine rida (trifooriumi kõrgusel) laoti XVIII sajandil kinni ning XXI sajandi alguses paigaldati akna raamistikku kaks roostevabast terasest tõmbi, mis hoiab läänefassaadi koos (fassaadi lõunapoolsel serval ehk pikihoone edelanurgas on massiivse tugipiilari asemel ainult trepitorn; rauast tõmbid on gooti hooneid koos hoidnud XIII sajandist saati, nt Pariisis Ste-Chapelle, Beauvais’ katedraali koori ja ka jutuks oleva katedraali kellatorni).
 |
| Lääneseina suur aken (1384) |
Enamik gooti hauamälestistest oli kadunud juba enne Prantsuse revolutsiooni, siis oli katedraal pärast katoliikluse ärakeelamist paar aastat ilmalik mõistusetempel. XVIII sajandil lahendati lõpuks katedraali suure lääneportaali küsimus (seda ei olnud, peasissepääs oli ümber nurga, pikihoone edelanurgast), kuigi paraku klassikalises stiilis jubedikuga. Pärast piirkonna sattumist Saksamaa kätte Preisi-Prantsuse sõja järel restaureeriti katedraali vägevalt mitukümmend aastat, muu hulgas asendati lääneportaal uue suure gooti portaaliga, mis sai heakskiidu keiser Wilhelm II-lt ja mis valmis 1903. Uue lääneportaali jaoks said arhitekt ja skulptor inspiratsiooni Prantsusmaa suurtelt katedraalidelt, nad sõitsid need kõik läbi ja pildistasid üles. Valmis portaal on mitte muude võimsate peaportaalide odav koopia, vaid uus algupärane ja võimas kunstiteos. Võiks ka lausa väita, et mitte neogooti, vaid lihtsalt gooti, nagu on gooti stiilis Kölni katedraali tornikiivrid ja pikihoone ülaosa.
Suurtest ümberehitustest valmis XIX/XX sajandi vahetusel uus metallist katusekonstruktsioon (rauast sarikad, sellest isoleeritud vaskplekist kate; vanad puitsarikad hävisid ilutulestiku tagajärjel), teostamata jäi koori tunduv laiendamine. Katuseservas ja viiludel nähtav
Pärast Esimest maailmasõda läks piirkond jälle Prantsusmaa kätte. Sakslaste tehtud restaureerimistööde peale kirtsutati küll nina, aga otsustati, et „finantspõhjustel” midagi muutma ei hakata. Koori ka ei laiendatud, vahepeal tekkis muinsuskaitse (1930). Sõja ajal sattus piirkond jälle Saksamaale, sõjakahjudest mainib raamat ainult seda, et ühe kabeli aknad läksid katki (linna ümber olid ägedad lahingud ja raudteed pommitati) ja lääneportaali ühelt pühakujult eemaldati okupatsioonivõimude käsul vuntsid.
Sõja järel on toimunud ulatuslikke stabiliseerimis- ja puhastustöid, näiteks paigaldati põhja-kõrgseina suured vitraažid, mida varem pidasin mitme või vähemalt ühe sajandi vanusteks. Alles tänavu valmis kellatorni puhastamine, raamatust saab ka teada põhjuse, miks kellatorni suurt kella enam ei helistata – see nimelt kaalub 11 tonni, kogu katedraal väriseks (kuigi kell andis tornile nime, rippus see algselt hoopis Saksavärava juures kirikus).
Vitraažidest peaks kirjutama eraldi jutu, nagu möödunud aastal Tartu toomkiriku võlvidest.
* * *
Teen eilseid pilte, panen märksõnu ja märgin asukohti. Eile käidud linna vanade piltide märksõnade täiendamisel hangub Lr võrdlemisi veidras kohas. Kohe nii umbes on, et Lr tuleb peatada tegumihaldurist, riskides kaotada kogu päeva töö (aga ainult ühe päeva töö, mitte pooleteist kuu oma nagu nädal tagasi – viimane varukoopia on eile öösest). Aga üllatuseks ja kergenduseks käivitub Lr taas ja normaalselt, mispeale saab selle normaalselt sulgeda ja varundada.
* * *
Nüüd siis eile lubatud mirabelli taksonoomia.
Et Eesti telekas olla keegi botaanik väitnud, et mirabell olla eesti keeli alõtša. E, kes teab mõlemat, teatab kiiresti, et ei ole, et alõtša on hapu, mirabell on isegi toorena magus.
Uurime järele ja saame teada, et asi on keerukam:
- Harilik ploomipuu on Prunus domestica.
- Sellel on palju alamliike: alamliik Prunus domestica subsp. insititia on kreegipuu, vili on kreek (damson, Kriechen-Pflaume, quetsche [saksa Quetsche = Zwetschge (Prunus domestica subsp. domestica) on suurem], тернослива, ღოღნოშო). Alamliik Prunus domestica subsp. syriaca on mirabell-ploomipuu (mirabell-kreegipuu), vili on mirabell (mirabelle plum, Mirabelle, mirabelle, мирабель, მირაბელი).
- Aga alõtša on hoopis haralise ploomipuu (Prunus cerasifera) vili, teine liik hoopis (cherry plum, Kirschpflaume, prunier myrobolan, алыча, ტყემალი).
29.8.15
L, 3002. päev: teises naaberlinnas
Lõunapoolses naaberlinnas.
E ükspäev külalisega käis, jäi väga hea mulje – suur vahe, kas kogu linn meenutab kuumaastikku ehk, nagu ütlesid Tartu tudengid pool sajandit tagasi, „Glenn Seaborg otsib strontsiumi isotoopi”, või on kaevetööd saanud valmis.
Kohe alustuseks jaamakemmerg, kus oluline agregaat on ootamatu põrkega. Heledate pükste needus. Mister Beani ei tee.
Jaamast kiiruga katedraali väljakule, aga 11.00 asemel läheb minirong hoopis 11.30 ja see on reserveeritud. Järgmine kell 13.00 ja siis 14.00. Väljakul käib mirabellifestival, ülal on üks mirabellitoodete telk, selles neli letti mooside ja herilastega – üksnädal ostsime mirabelle ühest teisest naaberlinnast, müüja pani peoga juurde, ütles, et see on võimalike herilaste eest mirabellide vahel. Ülejäänud plats on ka kinni, seal on aiakese sees grilli- ja õllemüügikohad, pingid ja lauad. Kell ei ole veel kaksteist ja kedagi seal ei istu. Platsile on kohale veetud suurtes pottides palmid, tänavat on pestud ja kanalisatsioonikaevu luuk on nii libe, et kuku või pikali.
Siis alatine huviväärsus katedraal. Lahti on suur peaportaal vastu turuplatsi, nii et kesklöövi tohutu avarus vapustab kohe sisenemisel (muidu käis sissekäik nurga tagant, kesklöövini jõudmiseks tuli läbida madalam ja pimedam külglööv). Sees seekord vaadata palju ei ole, mu huvi on rohkem mõni aasta tagasi leitud viguritega friis välisseinal – põikhoone lõunaharu* lääneseinal ja edelanurga ümber oli muidu taimornamendiga friisil äkki torupilliga tants, mitmesuguseid elukaid, öökull, veiderdajad ja lustivad prouad – et kas see friis läheb ümber kogu kiriku ja kas seal on veel midagi sarnast.
* Nimetet katedraal on topoloogilistel põhjustel teise asendiga kui tavaline ida-läänesiht, aga lihtsuse mõttes ütleme hooneosade ilmakaared nii, nagu oleks. Sedasi teeb ka katedraalist rääkiv kirjandus, isegi kui Wikipedia arutelulehel keegi kõvasti imestab. Aga noh, kes teab, mispidi käivad ilmakaared katedraalis, sellel ei ole siis orienteerumiseks kompassi vaja.
Kaasas on binokkel ja väike teleobjektiiv. Vastus esimesele küsimusele on, et läheb (friise on tegelikult kaks, trifooriumi all ja trifooriumi kohal), aga teisele, et mitte eriti. Leian ainult kaks: põikhoone kagunurgal on veel üks tants (isegi paaristants on – põikhoone ehitati umbes 1520) ja koori otsas räästa all on mõni sajandite vanuse paatina moonutatud elukas, sh ahv. Põhjaseinal ei ole.
(Nagu loen pühapäeval katedraali raamatust, on pisikesi figuure mitmes kohas katedraali sees: pikihoone teise travee lõunapoolsete kõrgakende all kabeli võidukaare kohal friisil ja kabeli laes mitmesuguseid koletisi; mitme piilari kapiteelil pikihoone lääneosas üksikuid looma- ja inimfiguure; koori kõrgseintel pidavat olema suurem tantsupidu, pillidega. Nagu võib aimata katedraali ümbruse algsest linnaplaanist, pandi vigurid välisseintele kohtadesse, kust neid maast hästi ei näinud, sest seal olid teised hooned ees. Katedraali raamatust leitust pikemalt homses jutus.)
Siis turg. Meid võtab vastu jube lehk: kohe ukse juures on suur hunnik austreid, millest nõriseb haisev löga põrandale ämbrisse. Ega prantslane, noh, augustis mereande söö, aga turist seda ei tea. Välja ja väljas ühelt mirabellikaupmehelt mitu kilo mirabelle. Ka mirabellide taksonoomiast kirjutan homses sissekandes.
Kell saab sedasi kaksteist ja jõuab kätte lõuna. Söögikoht on ümber nurga (mitte enam platsi ääres, kus käisime ameeriklastega – sellest on möödas juba kolm aastat, aga see kultuurikümblus on veel nii eredalt meeles, nagu olnuks alles äsja). Meid teenindab Punapea-Pitspüks. Pärast näeme, et jaamapoe müüjal on täpselt sama juuksevärv. Olen näoga seina poole, mida täidab umbes 15 m² suurune ja MOBA vääriline Provence’i lavendlipõllu vaade. Paiguti on kunstnikule meenunud perspektiiv. Kahjuks ei ole sünnis teost pildistada. Meid arvatakse sakslasteks – loogiline: ei räägi prantsuse keeles, järelikult on see võõra kõlaga keel saksa keel. Nagu perekonnaloolistes pärimustes: kes ei osanud tsaariajal vene keelt, oli järelikult tulnud Saksamaalt (kuigi päriselt oli tulnud Laiuselt ja vanaisa oli tal Siimu Mihkel).
Kemmergusildiga ukse tagant avaneb peaaegu garaaži mõõtu läbikäik ja kemmerg on, ütleme, kubistlik.
Toit on väga õline ja mul on pärast minirongis tunne, et jään varsti merehaigeks. Rongini on veel pisut aega, käime turismiteabe keskuses (postkaardid, mirabelliliköör – ei suuda meenutada, kus võiks kesklinnas olla toidupood).
Siis minirong. Kui oleme hõivanud rongi keskmise vaguni tagumise istme, mul ukse poole, kust saab välja pildistada – praegu mõtlen, et peaagu kõik lõunapoolse naaberlinna minirongi vaated on rongist paremale – möödub meist arvukalt lõunamaiseid pulmakülalisi, jälle ei ole sünnis pildistada.
Rong lõgistab sama marsruuti kui eelminegi kord, aga seekord on tänavad valmis, mitte üles kaevatud. Tiir kestab koos ummikutega ligi tund aega, ma juttu ei kuula (omi kõrvaklappe ei ole kaasas, juhe jääks kaameraga vehkides ette). Panin fotoka kella õigeks, aga võttekohtade gpx-asukohad on mõni sekund taga – kuni 20 m tegelikust tagapool.
Ilm on jube palav. Kõnnime jaama, jaama poest vett, jaama raamatupoest mitu kohalikku koduloolist raamatut (linn kesk- ja uusajal, katedraal).
E ükspäev külalisega käis, jäi väga hea mulje – suur vahe, kas kogu linn meenutab kuumaastikku ehk, nagu ütlesid Tartu tudengid pool sajandit tagasi, „Glenn Seaborg otsib strontsiumi isotoopi”, või on kaevetööd saanud valmis.
Kohe alustuseks jaamakemmerg, kus oluline agregaat on ootamatu põrkega. Heledate pükste needus. Mister Beani ei tee.
Jaamast kiiruga katedraali väljakule, aga 11.00 asemel läheb minirong hoopis 11.30 ja see on reserveeritud. Järgmine kell 13.00 ja siis 14.00. Väljakul käib mirabellifestival, ülal on üks mirabellitoodete telk, selles neli letti mooside ja herilastega – üksnädal ostsime mirabelle ühest teisest naaberlinnast, müüja pani peoga juurde, ütles, et see on võimalike herilaste eest mirabellide vahel. Ülejäänud plats on ka kinni, seal on aiakese sees grilli- ja õllemüügikohad, pingid ja lauad. Kell ei ole veel kaksteist ja kedagi seal ei istu. Platsile on kohale veetud suurtes pottides palmid, tänavat on pestud ja kanalisatsioonikaevu luuk on nii libe, et kuku või pikali.
Siis alatine huviväärsus katedraal. Lahti on suur peaportaal vastu turuplatsi, nii et kesklöövi tohutu avarus vapustab kohe sisenemisel (muidu käis sissekäik nurga tagant, kesklöövini jõudmiseks tuli läbida madalam ja pimedam külglööv). Sees seekord vaadata palju ei ole, mu huvi on rohkem mõni aasta tagasi leitud viguritega friis välisseinal – põikhoone lõunaharu* lääneseinal ja edelanurga ümber oli muidu taimornamendiga friisil äkki torupilliga tants, mitmesuguseid elukaid, öökull, veiderdajad ja lustivad prouad – et kas see friis läheb ümber kogu kiriku ja kas seal on veel midagi sarnast.
* Nimetet katedraal on topoloogilistel põhjustel teise asendiga kui tavaline ida-läänesiht, aga lihtsuse mõttes ütleme hooneosade ilmakaared nii, nagu oleks. Sedasi teeb ka katedraalist rääkiv kirjandus, isegi kui Wikipedia arutelulehel keegi kõvasti imestab. Aga noh, kes teab, mispidi käivad ilmakaared katedraalis, sellel ei ole siis orienteerumiseks kompassi vaja.
Kaasas on binokkel ja väike teleobjektiiv. Vastus esimesele küsimusele on, et läheb (friise on tegelikult kaks, trifooriumi all ja trifooriumi kohal), aga teisele, et mitte eriti. Leian ainult kaks: põikhoone kagunurgal on veel üks tants (isegi paaristants on – põikhoone ehitati umbes 1520) ja koori otsas räästa all on mõni sajandite vanuse paatina moonutatud elukas, sh ahv. Põhjaseinal ei ole.
(Nagu loen pühapäeval katedraali raamatust, on pisikesi figuure mitmes kohas katedraali sees: pikihoone teise travee lõunapoolsete kõrgakende all kabeli võidukaare kohal friisil ja kabeli laes mitmesuguseid koletisi; mitme piilari kapiteelil pikihoone lääneosas üksikuid looma- ja inimfiguure; koori kõrgseintel pidavat olema suurem tantsupidu, pillidega. Nagu võib aimata katedraali ümbruse algsest linnaplaanist, pandi vigurid välisseintele kohtadesse, kust neid maast hästi ei näinud, sest seal olid teised hooned ees. Katedraali raamatust leitust pikemalt homses jutus.)
Siis turg. Meid võtab vastu jube lehk: kohe ukse juures on suur hunnik austreid, millest nõriseb haisev löga põrandale ämbrisse. Ega prantslane, noh, augustis mereande söö, aga turist seda ei tea. Välja ja väljas ühelt mirabellikaupmehelt mitu kilo mirabelle. Ka mirabellide taksonoomiast kirjutan homses sissekandes.
Kell saab sedasi kaksteist ja jõuab kätte lõuna. Söögikoht on ümber nurga (mitte enam platsi ääres, kus käisime ameeriklastega – sellest on möödas juba kolm aastat, aga see kultuurikümblus on veel nii eredalt meeles, nagu olnuks alles äsja). Meid teenindab Punapea-Pitspüks. Pärast näeme, et jaamapoe müüjal on täpselt sama juuksevärv. Olen näoga seina poole, mida täidab umbes 15 m² suurune ja MOBA vääriline Provence’i lavendlipõllu vaade. Paiguti on kunstnikule meenunud perspektiiv. Kahjuks ei ole sünnis teost pildistada. Meid arvatakse sakslasteks – loogiline: ei räägi prantsuse keeles, järelikult on see võõra kõlaga keel saksa keel. Nagu perekonnaloolistes pärimustes: kes ei osanud tsaariajal vene keelt, oli järelikult tulnud Saksamaalt (kuigi päriselt oli tulnud Laiuselt ja vanaisa oli tal Siimu Mihkel).
Kemmergusildiga ukse tagant avaneb peaaegu garaaži mõõtu läbikäik ja kemmerg on, ütleme, kubistlik.
Toit on väga õline ja mul on pärast minirongis tunne, et jään varsti merehaigeks. Rongini on veel pisut aega, käime turismiteabe keskuses (postkaardid, mirabelliliköör – ei suuda meenutada, kus võiks kesklinnas olla toidupood).
Siis minirong. Kui oleme hõivanud rongi keskmise vaguni tagumise istme, mul ukse poole, kust saab välja pildistada – praegu mõtlen, et peaagu kõik lõunapoolse naaberlinna minirongi vaated on rongist paremale – möödub meist arvukalt lõunamaiseid pulmakülalisi, jälle ei ole sünnis pildistada.
Rong lõgistab sama marsruuti kui eelminegi kord, aga seekord on tänavad valmis, mitte üles kaevatud. Tiir kestab koos ummikutega ligi tund aega, ma juttu ei kuula (omi kõrvaklappe ei ole kaasas, juhe jääks kaameraga vehkides ette). Panin fotoka kella õigeks, aga võttekohtade gpx-asukohad on mõni sekund taga – kuni 20 m tegelikust tagapool.
Ilm on jube palav. Kõnnime jaama, jaama poest vett, jaama raamatupoest mitu kohalikku koduloolist raamatut (linn kesk- ja uusajal, katedraal).
28.8.15
R, 3001. päev: reede
Kuidagi nagu iseenesest veereb jutt „automaatsete” kardinate pealt (mis paar korda päevas hakkavad akent varjutama ja emb-kumb peab püsti kargama lülitit vajutama; kindlasti on see tegelikult ärkvel oleku kontroll) joodisetilgani Apollo 14 Kuu-mooduli maandumise katkestamise nupu lülituses ja pardaarvuti leidliku ümberprogrammeerimiseni (geniaalsus seisnes selles, et pardaarvutile sisendati (mhh…), et ta jooksutab hoopis teist programmi kui tegelikult) ning filmini „Apollo 13”, selles sekundiks kaadrisse astuva ehtsa Jim Lovellini, särani Tom Hanksi silmis, kui ta saabub Lovelli kehastades, skafander seljas, kosmoselaeva juurde (mis siis, et näitlejana, aga sel hetkel täitus tema lapsepõlveunistus) ning filmi arvukate dramaatiliste ja tehniliste liialdusteni. Toanaaber teadvat filmi hästi ja mõistab, mida räägin.
Märgib, et on jube nöök, et lennuk lendab üle pea, aga lennuki peale minekuks peab sõitma 200 km. Mina: „Aga see on ju kaubalennuk, see inimesi peale ei võta.”
Õhtul restoran Ookean. Kohal 18.45, oleme esimesed, vahepeal tuleb „perekond sugulasi”, tulevad ja lahkuvad korraga ja tagaukse kaudu, siis mõni seltskond veel, kokku 12 inimest. E arvab kelneri kohta, et ta ise teeb, küpsetab, kannab ja peseb, aga ma nägin algul tagaukse vahelt ka kedagi kilemütsis.
Varasem mulje, et Ookeani sisustus meenutab maakonnalinna kulinaariat mu lapsepõlves (varem oleme alati olnud terrassil), ei ole päris täpne. See on seest ka suurem kui meie elutuba. (2010 käisin Lissabonis reisijuhi soovitatud restoranis, mis oli umbes sama suur kui meie elutuba ja kus oli 14 lauda, inimesi tihkelt täis, minu väljapääsemiseks pidi eest tõusma kuus inimest.)
Märgib, et on jube nöök, et lennuk lendab üle pea, aga lennuki peale minekuks peab sõitma 200 km. Mina: „Aga see on ju kaubalennuk, see inimesi peale ei võta.”
Õhtul restoran Ookean. Kohal 18.45, oleme esimesed, vahepeal tuleb „perekond sugulasi”, tulevad ja lahkuvad korraga ja tagaukse kaudu, siis mõni seltskond veel, kokku 12 inimest. E arvab kelneri kohta, et ta ise teeb, küpsetab, kannab ja peseb, aga ma nägin algul tagaukse vahelt ka kedagi kilemütsis.
Varasem mulje, et Ookeani sisustus meenutab maakonnalinna kulinaariat mu lapsepõlves (varem oleme alati olnud terrassil), ei ole päris täpne. See on seest ka suurem kui meie elutuba. (2010 käisin Lissabonis reisijuhi soovitatud restoranis, mis oli umbes sama suur kui meie elutuba ja kus oli 14 lauda, inimesi tihkelt täis, minu väljapääsemiseks pidi eest tõusma kuus inimest.)
27.8.15
N, 3000. päev: naabrid, rongid ja mittekadunud pildid
Kell 5.20 imestan, et koer köhib täitsa inimhäälega, aga see on alt naaber, kes on tulnud rõdule suitsetama ja hoiatavalt köhib, et me jõuaks akna tihedalt sulgeda.
Siis kütab juba mitmendat päeva Eesti ajalehtede ja jutumeeste kirgi Poolast väidetavalt leitud kullarong. Asja teab kõmu-uudiseid lahkav Doubtful News, kes manitseb ettevaatlikkusele, ja seda minagi, sest ainus ülemaailmne ajaleht, kus seda mainitud on, on Telegraph, aga see on Telegraph, noh. Saab teada, et seda kullarongi „peaaegu leitakse” Poolas umbes iga viie aasta tagant, umbes nagu iga kümne aasta tagant kõnnitakse dosimeetritega Saksamaal ümber järve, kuhu uputatud sõjaaegsete tuumauuringute materjalid, iga kord midagi leidmata. Miskipärast ei ole needsamad kõmusõbrad üles võtnud kõmulembese Siberian Timesi lugu, kuidas kunstnik kohanud metsas lumeinimest, rääkinud temaga telepaatiliselt ja joonistanud koguni portree, kasetohule – ühe kommenteerija arvates olnud see lumeinimene tegelikult Brežnev.
Saksamaal lainetab ikka veel paar aastat tagasi lainetama löödud skandaal, et USA nuhib sakslaste järel. Isegi saksa tuttav paneb üles Snowdeni pildi, juures umbes taoline tekst, et kui inimesel midagi varjata ei ole, mida ta siis kardab. Mille juurde siis torkan, et selle ütleja varjab end praegu Venemaal, hahahahaa ☺.
* * *
Õhtul võtan südame rindu ja üritan käivitada Lr-i. See teatab ikka, et kataloog on rikkis; vaatan siis soovitatud abist, mida teha. See ütleb, et asendage rikkis kataloog varukoopiaga (Lr-i varukoopia = kataloogi mujale kirjutatud eksemplar, kausta nimeks on pandud kuupäev ja kellaaeg) ja käivitamisel hoidke all Ctrl-nuppu, siis saab valida kataloogi. No nii teengi, uusim varukoopia on 2. juulist ja sedasi avaneb Lr 2.7.2015 seisuga. Aga avaneb. Mõningane kergendus, ajamasin on visanud mind juuli algusse, aga mitte kaugemale minevikku.
Kadund:
Olen Lr-i kasutanud ligi kuus aastat ja nüüd on siis esimene kord, kui varukoopiat läheb reaalselt vaja ning reaalselt mõistan, kui väga on vaja, et see oleks võimalikult värske. Siperia opettaa.
Siis kütab juba mitmendat päeva Eesti ajalehtede ja jutumeeste kirgi Poolast väidetavalt leitud kullarong. Asja teab kõmu-uudiseid lahkav Doubtful News, kes manitseb ettevaatlikkusele, ja seda minagi, sest ainus ülemaailmne ajaleht, kus seda mainitud on, on Telegraph, aga see on Telegraph, noh. Saab teada, et seda kullarongi „peaaegu leitakse” Poolas umbes iga viie aasta tagant, umbes nagu iga kümne aasta tagant kõnnitakse dosimeetritega Saksamaal ümber järve, kuhu uputatud sõjaaegsete tuumauuringute materjalid, iga kord midagi leidmata. Miskipärast ei ole needsamad kõmusõbrad üles võtnud kõmulembese Siberian Timesi lugu, kuidas kunstnik kohanud metsas lumeinimest, rääkinud temaga telepaatiliselt ja joonistanud koguni portree, kasetohule – ühe kommenteerija arvates olnud see lumeinimene tegelikult Brežnev.
Saksamaal lainetab ikka veel paar aastat tagasi lainetama löödud skandaal, et USA nuhib sakslaste järel. Isegi saksa tuttav paneb üles Snowdeni pildi, juures umbes taoline tekst, et kui inimesel midagi varjata ei ole, mida ta siis kardab. Mille juurde siis torkan, et selle ütleja varjab end praegu Venemaal, hahahahaa ☺.
* * *
Õhtul võtan südame rindu ja üritan käivitada Lr-i. See teatab ikka, et kataloog on rikkis; vaatan siis soovitatud abist, mida teha. See ütleb, et asendage rikkis kataloog varukoopiaga (Lr-i varukoopia = kataloogi mujale kirjutatud eksemplar, kausta nimeks on pandud kuupäev ja kellaaeg) ja käivitamisel hoidke all Ctrl-nuppu, siis saab valida kataloogi. No nii teengi, uusim varukoopia on 2. juulist ja sedasi avaneb Lr 2.7.2015 seisuga. Aga avaneb. Mõningane kergendus, ajamasin on visanud mind juuli algusse, aga mitte kaugemale minevikku.
Kadund:
- Osa pärast viimast varundamist toimunud töötlusest (aga ma umbkaudu mäletan, kus kaustades ja mida tegin)
- Umbes 3000 vahepeal lisandunud pilti (aga need on failidena olemas, pilt ise CR2-failis ja metaandmed XMP-failis ning uuesti importimisel loeb ja kuvab Lr mõlemaid üsna kenasti)
- Märksõnaloetelu muudatused (uus hierarhia on olemas uute või muudetud vanade ja vahepeal töödeldud piltide juures, aga selle sobitamine vanasse on tükk tegemist)
- Pärast viimast varundamist koostatud albumid (aga alles on valmis albumite ekspordid, sealt tuleb ajada järge ning meenutada tehtud töötlusi)
- Uued pildid ise (muidugi ilma väljaroogitud piltideta, mis on eriti mõnus; väljaroogitud pildid on kadunud ka kaustadest, kust kustutasin need pärast viimast varundamist, nende leidmiseks tuleb kogu kausta piltide metaandmed uuesti salvestada, Lr annab puuduva faili veateate ja kuvab need eraldi, kust saab nende kataloogikanded märgistada ja kustutada)
- Uute piltide märksõnad ja asukohad
- Mingi osa vahepeal toimunud pilditöötlusest
Olen Lr-i kasutanud ligi kuus aastat ja nüüd on siis esimene kord, kui varukoopiat läheb reaalselt vaja ning reaalselt mõistan, kui väga on vaja, et see oleks võimalikult värske. Siperia opettaa.
26.8.15
K, 2999. päev: aidake teadust
BBC teatab, et otsitakse inimesi, kelle visuaalne ettekujutusvõime on erakordselt hea või erakordselt halb: link.
Saan läbi kirjandusklassika, Günter Grass, Im Krebsgang. Ma isegi mäletan, kui see ilmus (2002), räägiti, et vanameister (siis 75) kirjutanud uue romaani. Samastumisvõimalusi on – raamat keerleb selle ümber, kuidas Wilhelm Gustloffilt pääsenu oma laevalugudega mitme inimese elu ära rikkus –, aga õnneks mitte liiga palju, sest kuigi sõja läbi teinud vanavanemad ütlesid nii mitmegi asja kohta „põles Tallinnas ära” või „jäi Narva”, ei olnud see nende ainus jututeema.
E on päeval käinud sõbrannaga looduskaunis vanas linnakeses.
Saan läbi kirjandusklassika, Günter Grass, Im Krebsgang. Ma isegi mäletan, kui see ilmus (2002), räägiti, et vanameister (siis 75) kirjutanud uue romaani. Samastumisvõimalusi on – raamat keerleb selle ümber, kuidas Wilhelm Gustloffilt pääsenu oma laevalugudega mitme inimese elu ära rikkus –, aga õnneks mitte liiga palju, sest kuigi sõja läbi teinud vanavanemad ütlesid nii mitmegi asja kohta „põles Tallinnas ära” või „jäi Narva”, ei olnud see nende ainus jututeema.
E on päeval käinud sõbrannaga looduskaunis vanas linnakeses.
25.8.15
T, 2998. päev: puuk
Leian enda küljest suhteliselt värske puugi, mille olen saanud umbes eile ei kuskilt mujalt kui majakõrvaselt vähese rohuga koerajalutusplatsilt, mitte laupäeval metsast. Kolossaalne nöök on muidugi see, et mitte A. kreislinna puugirohkest ümbrusest. Kisun puugi ja puugiümbruse endast välja. Hea, et inimkerel on kohti, mille nahatundlikkus on väga väike.
Fotohaldusprogrammi ei julge ikka veel käivitada. Võimalik, et kataloog läheb käima, aga võimalik on ka, et ei lähe ja siis tuleb võtta varukoopia, mis on paar kuud vana (täpselt ei mäleta, igatahes enne puhkust ja selle kaht tuhandet fotot). Varukoopia on kataloogist, eks ju, kus küll uuemaid pilte ei ole, aga uuemad fotod on alles, füüsiliselt teisel kettal, fotod ise (*.cr2) ning nende töötlus ja metaandmed (*.xmp). Alles on ka hiljem eksporditud albumid, mille järgi saab taastada albumid ka kataloogis. Vahepealsed fotod tuleb uuesti importida ja importimisel loeb Lr xmp-faile ning näitab siis fotod koos töötlusega ja metaandmetes olnud uued märksõnad lähevad märksõnade loetellu, kus need saab tõsta õigesse kohta.
Uuemat varukoopiat ei ole muidugi seepärast, et päris hulk aega oli läpaka kõvakettal kole vähe ruumi (kõige vähem on olnud mingi 800 kB – ma tean, mis juhtub, kui kõvaketta ruum lõpeb, selle kordumine oli siis väga lähedal) ja umbes 110 000 fotoga Lr-i kataloogi maht on umbes 1,8 GB ning seda ei olnud suurt eriti ruumi samasse C-kettale varundada. Mispeale tuvastasin, et programmist võetud varukoopia on niisama kataloogi teine eksemplar, mispeale kopisin aeg-ajalt kataloogi ise välisele kõvakettale. Aga mõn nädal tagasi märkasin, et C-kettale on tekkinud vaba ruumi mingi 30 GB (Norton uuendas end ja kustutas ära mingeid vanu tarbetuid faile, mida kettapuhastus ei näinud) ja nüüd saaks varundada jälle, aga harjumust on raske muuta. Hoidke mulle pöialt.
* * *
Reedel ostetud barokkoratooriumi (Johann Adolph Hasse, Sanctus Petrus et Sancta Maria Magdalena) esinejate kohta otsides selgub, et selle kuidagi tuttava nimega metsosopran oli üks nendest, kelle jubedate lisalugudega kontserti kuulsime möödunud detsembris, nimelt see Haikala, kes tekitas vibrato mitte diafragmat, vaid huuli võbistades. Jube, nüüd tuleb see kogu aeg meelde. Ja veidra kokkulangevusena etendas pr Haikala seal jubedal kontserdil just sedasama Itaalia lauljat, kes oli Hasse abikaasa, kuigi pärast loomingulisi duelliaastaid teise Londonit väristanud Itaalia barokksopraniga, ja ta elas kõrge vanaduseni õnnelikult, mitte nagu tema rivaal, kes elas kõrge eani samuti, aga kurbuses ja vaesuses. Oratooriumi solistid selguvad olevat sopran, sopran, metsosopran, kontratenor ja tenorsopran.
Täna on seljas jope, eile olin särgiväel, inimesed vaatasid imelikult – täpselt nagu puhkusel Eestis, kui ükspäev oli umbes 14 kraadi (täpselt ei tea, kraadiklaas näitas päikse käes pidevalt +30), siis olid mingid soomlased jopedes, kusjuures mitte niisama tuulepluusides või kilekates, vaid ikka tõsistes sügisjopedes.
Fotohaldusprogrammi ei julge ikka veel käivitada. Võimalik, et kataloog läheb käima, aga võimalik on ka, et ei lähe ja siis tuleb võtta varukoopia, mis on paar kuud vana (täpselt ei mäleta, igatahes enne puhkust ja selle kaht tuhandet fotot). Varukoopia on kataloogist, eks ju, kus küll uuemaid pilte ei ole, aga uuemad fotod on alles, füüsiliselt teisel kettal, fotod ise (*.cr2) ning nende töötlus ja metaandmed (*.xmp). Alles on ka hiljem eksporditud albumid, mille järgi saab taastada albumid ka kataloogis. Vahepealsed fotod tuleb uuesti importida ja importimisel loeb Lr xmp-faile ning näitab siis fotod koos töötlusega ja metaandmetes olnud uued märksõnad lähevad märksõnade loetellu, kus need saab tõsta õigesse kohta.
Uuemat varukoopiat ei ole muidugi seepärast, et päris hulk aega oli läpaka kõvakettal kole vähe ruumi (kõige vähem on olnud mingi 800 kB – ma tean, mis juhtub, kui kõvaketta ruum lõpeb, selle kordumine oli siis väga lähedal) ja umbes 110 000 fotoga Lr-i kataloogi maht on umbes 1,8 GB ning seda ei olnud suurt eriti ruumi samasse C-kettale varundada. Mispeale tuvastasin, et programmist võetud varukoopia on niisama kataloogi teine eksemplar, mispeale kopisin aeg-ajalt kataloogi ise välisele kõvakettale. Aga mõn nädal tagasi märkasin, et C-kettale on tekkinud vaba ruumi mingi 30 GB (Norton uuendas end ja kustutas ära mingeid vanu tarbetuid faile, mida kettapuhastus ei näinud) ja nüüd saaks varundada jälle, aga harjumust on raske muuta. Hoidke mulle pöialt.
* * *
Reedel ostetud barokkoratooriumi (Johann Adolph Hasse, Sanctus Petrus et Sancta Maria Magdalena) esinejate kohta otsides selgub, et selle kuidagi tuttava nimega metsosopran oli üks nendest, kelle jubedate lisalugudega kontserti kuulsime möödunud detsembris, nimelt see Haikala, kes tekitas vibrato mitte diafragmat, vaid huuli võbistades. Jube, nüüd tuleb see kogu aeg meelde. Ja veidra kokkulangevusena etendas pr Haikala seal jubedal kontserdil just sedasama Itaalia lauljat, kes oli Hasse abikaasa, kuigi pärast loomingulisi duelliaastaid teise Londonit väristanud Itaalia barokksopraniga, ja ta elas kõrge vanaduseni õnnelikult, mitte nagu tema rivaal, kes elas kõrge eani samuti, aga kurbuses ja vaesuses. Oratooriumi solistid selguvad olevat sopran, sopran, metsosopran, kontratenor ja tenorsopran.
Täna on seljas jope, eile olin särgiväel, inimesed vaatasid imelikult – täpselt nagu puhkusel Eestis, kui ükspäev oli umbes 14 kraadi (täpselt ei tea, kraadiklaas näitas päikse käes pidevalt +30), siis olid mingid soomlased jopedes, kusjuures mitte niisama tuulepluusides või kilekates, vaid ikka tõsistes sügisjopedes.
24.8.15
E, 2997. päev: läbindan raamatupakki
Haa, nüüd on Google leidnud loetud raamatute loetelust saksa menuki ning otsemaid saabub siia lehele 198 külastajat Saksamaalt.
Joodiknaaber on päeval maja ees kolmes rõivis: hommikul pükstes ja särgis, müts viltu peas; lõuna ajal kuseses pidžaamas ja lahases ninaga; õhtul iiveldavalt napis nabapluusis, pikka juttu rääkides kummardumas kirjaga Emb hõbedase auto kohale – sellega sõidab tagaukse tagant tillukesest aknaruudust välja vaadates Naabrimees ehk kollane umbes aastane labrador, kelle nime oleme unustanud ning kellega Št on suur laiav sõber, sest Št mäletab aega, kui Naabrimees oli veel väike ja teda kartis – mille Naabrimees on andestanud ja on niisama suur sõber. Šp-i jätab Naabrimees täiesti külmaks. Kogu bussist tulev seltskond kiirustab majauksest sisse, enne kui joodiknaaber jõuab välistrepist alla. Väikelapsega noorpaar vestleb joodiknaabriga suht sõbralikult, mida imestab meie korruse teiselt poolt naaber – keda viimati nägin ükskord hommikul pikalt sõimamas joodiknaabrit, kui see liftis suitsetas, nii et läksin aja säästmiseks alla jala, misjärel see naaber tervitab mind erandita ainult inglise keeles –, aga saab teada, et joodiknaaber elab nende kõrval. Nad lasevad mind suurte poekottidega eraldi lifti – koos lapsevankriga ei mahuks – ja jäävad edasi arutama joodiknaabri probleemi. Filosoofilise kokkuvõttena võiks lausa väita, et joodiknaabri tegutsemine majas paneb majanaabrites solidaarsuse kristalliseeruma nagu paheliselt karismaatiline poliitik koondab enda ümber pimedusjõude, aga samas joondab vähe kaugemale mitmesuguseid valgusjõude, kes ilma temata vaevalt et üksteisega räägiksidki.
Loen: saan läbi Aira Kaalu India-reisikirja. Seal on poliitikat omajagu, nt kuidas kapitalistlik endine asumaa India on otsustanud asuda sotsialismi teele peaaegu ilma kommunistideta ja üldse ilma vägivaldse revolutsioonita ning luuletaja – või need kirjakohad raamatusse lisanud toimetaja, mine tea – näeb kurja vaeva õigustamaks, miks on revolutsiooniline vägivald hea, aga indialik patsifism paha. Saab ka teada, et India natsionalism on hea (sest on imperialismi vastu), aga kodanliku Eesti natsionalism oli paha (sest pooldas Inglismaad, järelikult imperialismi), et Kalkutas mäletati tol 1957. aastal veel heldimusega Hruštšovi ja Bulganini visiiti 1955 (mille kohta ütles anekdoot: „India saatis meile ühe „Hulkuri” kahes seerias, meie Indiale kaks hulkurit ühes seerias”) ja väideti, et neid tervitanud 2 miljonit olnud suurim rahvamass ajaloos (mis siis, et 1953 kogunes Elisabeth II kroonimise puhul 3 mln), ning autor kirjutab India nimesid põhimõtteliselt foneetiliselt.
Aga muidu on raamat lahjem kui Panso oma, heietusi on rohkem, isegi luuletusi on mitmeid (Panso raamatus on üks, „kuulsa luuletaja” oma), võõramaa olme tähelepanekuid on vähem.
Saab teada, et reis Eestist Indiasse toimus marsruudil Riia–Lvov–Praha (rongiga), siis edasi lennukiga Indiasse, lennujaamahoones puhkamisega vahemaandumised Roomas, Liibanonis ja Damaskuses, siis lõpuks Bombay ning tagasilennule startisid nad Bombayst ja järgmiseks olid Genfis, aga kuidas turistid tagasi Nõukogude kodumaale sattusid, sellest raamat vaikib. Saab ka teada, kuidas lennukis sattus Nõukogude turistide kätte asjakohatut ajakirjandust, näiteks India-Inglismaa suhete arendamise ühingu ajakiri Envoy, mis oli värviline ja hoopis teistsugune kui kuiv mustvalge India-Nõukogude sõprusühingu ajakiri, seal olnud koguni toiduretsepte ja moepilte (mida seega India-Nõukogude sõprusühingu ajakirjas sugugi ei olnud, ega).
Veel loen läbi eesti ornitoloogia oskuskeele esimese tähtteose, „Eesti lindude nimestiku” aastast 1922. Huvitav, et hakk on seal perekonnas Coloeus nagu praegu, mitte Corvus nagu vahepeal, ja hallvares on ka eraldi liik Corvus cornix nagu praegu, mitte alamliik Corvus corone cornix nagu vahepeal. Ristpart on „kivipart”, kassikakk on „kassikull-kakk”, tollal alles Saaremaale pesitsema asunud kühmnokk-luik on „punanokk-luik” ja harksabad on „taevahoidjad”.
Voodiraamatuks alustan keeleteaduslikku uurimust „Eesti linnunimetused” (1967), kust saab teada, et lind võib olla üleüldine jahilooma eufemistlik nimetus, et nimetus toonekurg tähendas algselt must-toonekurge ja onomatopeetiline kurg üldse sookurge ning et ka nimetused luik ja part on onomatopoeetilised.
Joodiknaaber on päeval maja ees kolmes rõivis: hommikul pükstes ja särgis, müts viltu peas; lõuna ajal kuseses pidžaamas ja lahases ninaga; õhtul iiveldavalt napis nabapluusis, pikka juttu rääkides kummardumas kirjaga Emb hõbedase auto kohale – sellega sõidab tagaukse tagant tillukesest aknaruudust välja vaadates Naabrimees ehk kollane umbes aastane labrador, kelle nime oleme unustanud ning kellega Št on suur laiav sõber, sest Št mäletab aega, kui Naabrimees oli veel väike ja teda kartis – mille Naabrimees on andestanud ja on niisama suur sõber. Šp-i jätab Naabrimees täiesti külmaks. Kogu bussist tulev seltskond kiirustab majauksest sisse, enne kui joodiknaaber jõuab välistrepist alla. Väikelapsega noorpaar vestleb joodiknaabriga suht sõbralikult, mida imestab meie korruse teiselt poolt naaber – keda viimati nägin ükskord hommikul pikalt sõimamas joodiknaabrit, kui see liftis suitsetas, nii et läksin aja säästmiseks alla jala, misjärel see naaber tervitab mind erandita ainult inglise keeles –, aga saab teada, et joodiknaaber elab nende kõrval. Nad lasevad mind suurte poekottidega eraldi lifti – koos lapsevankriga ei mahuks – ja jäävad edasi arutama joodiknaabri probleemi. Filosoofilise kokkuvõttena võiks lausa väita, et joodiknaabri tegutsemine majas paneb majanaabrites solidaarsuse kristalliseeruma nagu paheliselt karismaatiline poliitik koondab enda ümber pimedusjõude, aga samas joondab vähe kaugemale mitmesuguseid valgusjõude, kes ilma temata vaevalt et üksteisega räägiksidki.
Loen: saan läbi Aira Kaalu India-reisikirja. Seal on poliitikat omajagu, nt kuidas kapitalistlik endine asumaa India on otsustanud asuda sotsialismi teele peaaegu ilma kommunistideta ja üldse ilma vägivaldse revolutsioonita ning luuletaja – või need kirjakohad raamatusse lisanud toimetaja, mine tea – näeb kurja vaeva õigustamaks, miks on revolutsiooniline vägivald hea, aga indialik patsifism paha. Saab ka teada, et India natsionalism on hea (sest on imperialismi vastu), aga kodanliku Eesti natsionalism oli paha (sest pooldas Inglismaad, järelikult imperialismi), et Kalkutas mäletati tol 1957. aastal veel heldimusega Hruštšovi ja Bulganini visiiti 1955 (mille kohta ütles anekdoot: „India saatis meile ühe „Hulkuri” kahes seerias, meie Indiale kaks hulkurit ühes seerias”) ja väideti, et neid tervitanud 2 miljonit olnud suurim rahvamass ajaloos (mis siis, et 1953 kogunes Elisabeth II kroonimise puhul 3 mln), ning autor kirjutab India nimesid põhimõtteliselt foneetiliselt.
Aga muidu on raamat lahjem kui Panso oma, heietusi on rohkem, isegi luuletusi on mitmeid (Panso raamatus on üks, „kuulsa luuletaja” oma), võõramaa olme tähelepanekuid on vähem.
Saab teada, et reis Eestist Indiasse toimus marsruudil Riia–Lvov–Praha (rongiga), siis edasi lennukiga Indiasse, lennujaamahoones puhkamisega vahemaandumised Roomas, Liibanonis ja Damaskuses, siis lõpuks Bombay ning tagasilennule startisid nad Bombayst ja järgmiseks olid Genfis, aga kuidas turistid tagasi Nõukogude kodumaale sattusid, sellest raamat vaikib. Saab ka teada, kuidas lennukis sattus Nõukogude turistide kätte asjakohatut ajakirjandust, näiteks India-Inglismaa suhete arendamise ühingu ajakiri Envoy, mis oli värviline ja hoopis teistsugune kui kuiv mustvalge India-Nõukogude sõprusühingu ajakiri, seal olnud koguni toiduretsepte ja moepilte (mida seega India-Nõukogude sõprusühingu ajakirjas sugugi ei olnud, ega).
Veel loen läbi eesti ornitoloogia oskuskeele esimese tähtteose, „Eesti lindude nimestiku” aastast 1922. Huvitav, et hakk on seal perekonnas Coloeus nagu praegu, mitte Corvus nagu vahepeal, ja hallvares on ka eraldi liik Corvus cornix nagu praegu, mitte alamliik Corvus corone cornix nagu vahepeal. Ristpart on „kivipart”, kassikakk on „kassikull-kakk”, tollal alles Saaremaale pesitsema asunud kühmnokk-luik on „punanokk-luik” ja harksabad on „taevahoidjad”.
Voodiraamatuks alustan keeleteaduslikku uurimust „Eesti linnunimetused” (1967), kust saab teada, et lind võib olla üleüldine jahilooma eufemistlik nimetus, et nimetus toonekurg tähendas algselt must-toonekurge ja onomatopeetiline kurg üldse sookurge ning et ka nimetused luik ja part on onomatopoeetilised.
23.8.15
P, 2996. päev: motorcycle won’t start
Hommikul ilus ja soe, pärastlõunal tugev vihm.
Loen teist Hruštšovi-aegset reisiraamatut, kuidas Eesti luuletaja on käinud Indias ja kirjutanud sellest raamatu (ilustreeritud postkaartide ja autori juhuslike fotodega). Raamat on paksem kui nädala sees loetud samaaegne Panso reisikiri, poliitikat on rohkem (vbl on selle lisanud toimetaja). Saab teada, kuidas India sammub sotsialismiteel ja turistidega kohtunud noored nõuavad Leniniga postkaarte.
Pealkiri viitab muidugi tuntud veebimeemile ja motika osas on Lr, mida algul mitu tundi kasutan, siis resetin arvuti kiirendamiseks arvuti, siis Lr käivitub, aga annab kohe veateate, et peab sulguma (mida ikka juhtub), aga pärast enam ei käivitu, vaid ütleb, et peab hakkama parandama kataloogi (1,3 GB, 110 000 pilti), mis kestab üle öö, aga ei saa hommikuks valmis.
Loen teist Hruštšovi-aegset reisiraamatut, kuidas Eesti luuletaja on käinud Indias ja kirjutanud sellest raamatu (ilustreeritud postkaartide ja autori juhuslike fotodega). Raamat on paksem kui nädala sees loetud samaaegne Panso reisikiri, poliitikat on rohkem (vbl on selle lisanud toimetaja). Saab teada, kuidas India sammub sotsialismiteel ja turistidega kohtunud noored nõuavad Leniniga postkaarte.
Pealkiri viitab muidugi tuntud veebimeemile ja motika osas on Lr, mida algul mitu tundi kasutan, siis resetin arvuti kiirendamiseks arvuti, siis Lr käivitub, aga annab kohe veateate, et peab sulguma (mida ikka juhtub), aga pärast enam ei käivitu, vaid ütleb, et peab hakkama parandama kataloogi (1,3 GB, 110 000 pilti), mis kestab üle öö, aga ei saa hommikuks valmis.
22.8.15
L, 2995. päev: laupäev linnas
Hotellis peatunud külaline toob kohvri meile, lähme linna turule. Õunad, kirsid, kaunis pilt õunakaupmehest. Põiki üle objektiivi on juuksekarv, mistõttu lageda taevaga pilte näidata ei sünni.
Siis Kirikmäe prisma, siis meil söök ja pildid, siis külaline lennuki peale. Õhtul koertega metsas, seekord piki metsaoja läänekallast.
Siis Kirikmäe prisma, siis meil söök ja pildid, siis külaline lennuki peale. Õhtul koertega metsas, seekord piki metsaoja läänekallast.
21.8.15
R, 2994. päev: reede õhtu
Ükspäev juhtusin Kõrgmetsa kirikust – millel on kellatorn, aga selles on ainult kellamäng, numbrilauaga kella ei ole – mööduma kellalöömise ajal ning telefonirakendus gStrings ütles, et kellaaega lööb h-kell.
h ehk si on muidugi pisut veider toon kella jaoks, kas pole. Nagu midagi oleks puudu – ainult pool tooni kõrgemal oleks ilus puhas c.
* * *
E ja külaline on naaberlinnas.
Google Playst barokkoratoorium (eestikeelne telefon ütleb žanriks „ülistuslaulud”).
Pesen aknaid, sh sellep., et päike ei paista akendele peale ja E-d ei ole juures pabistamas, et nüüd kukud alla või ära suurt akent nii lahti tee.
Minut enne väljumist jõuan rongile, vabu kohti on vähevõitu, algul istun ühele, aga seal kipub ninna kummaline lehk, mida ei tekita ei ees ega taga istujad, mistõttu kolin vaguni otsa, kus on neli istet kõrvuti, küljega sõidusuunda. Näen välja risti üle vaguni väikesest püstformaadis aknast, mis suure seinapinna tõttu kummalgi pool raamib kuldses õhtupäikeses maalilisi maastikudetaile. Ega muidu ju rongi aknast risti sõidusuunaga välja ei vaata, ega. Kõige taustaks veel nimetet kantaat, kus Google Play andmeil laulab kõiki solistirolle Kirsten Blaise, aga plaadikaane pildil on nimesid viis ning mõni neist on muudest mul olemas olevatest barokkooperitest (2) tuttav, näiteks Terry Wey peaks olema kontratenor, aga kes mis rolli laulab ning mis kantaadis üldse juhtub, teada ei saa. Helilooja paistab plaadikaanelt kui „Adolf Hasse” (Johann Adolph Hasse), omaaegne tootlik ooperihelilooja, kuni Gluck ooperiasjanduse ära muutis ja Hasse ooperid hiljem unustusse vajusid. Kõlab teistmoodi kui muu muusika, huvitav.
Rongis on hull vanadaam, kaelas tasuta sõidu kaart (BahnCard 100), käes jogurtitops, pärast palju sodi täis kilekotte. Küsib vagunisaatja käst mitu korda üle, kuhu rong sõidab, vahepeal uurib minu pea kõrval rippuvat sõiduplaaniga ekraani (mitu minutit), siis – kuuldes sihtjaama nime – tormab ühes väikejaamas kõige nelja kilekotiga vaguni teiselt korruselt alla perroonile ja siis kohe sisse tagasi, sest õige peatus on alles kaks kilomeetrit hiljem järgmine.
Kella kõrts, siis rongiga jälle tagasi.
h ehk si on muidugi pisut veider toon kella jaoks, kas pole. Nagu midagi oleks puudu – ainult pool tooni kõrgemal oleks ilus puhas c.
* * *
E ja külaline on naaberlinnas.
Google Playst barokkoratoorium (eestikeelne telefon ütleb žanriks „ülistuslaulud”).
Pesen aknaid, sh sellep., et päike ei paista akendele peale ja E-d ei ole juures pabistamas, et nüüd kukud alla või ära suurt akent nii lahti tee.
Minut enne väljumist jõuan rongile, vabu kohti on vähevõitu, algul istun ühele, aga seal kipub ninna kummaline lehk, mida ei tekita ei ees ega taga istujad, mistõttu kolin vaguni otsa, kus on neli istet kõrvuti, küljega sõidusuunda. Näen välja risti üle vaguni väikesest püstformaadis aknast, mis suure seinapinna tõttu kummalgi pool raamib kuldses õhtupäikeses maalilisi maastikudetaile. Ega muidu ju rongi aknast risti sõidusuunaga välja ei vaata, ega. Kõige taustaks veel nimetet kantaat, kus Google Play andmeil laulab kõiki solistirolle Kirsten Blaise, aga plaadikaane pildil on nimesid viis ning mõni neist on muudest mul olemas olevatest barokkooperitest (2) tuttav, näiteks Terry Wey peaks olema kontratenor, aga kes mis rolli laulab ning mis kantaadis üldse juhtub, teada ei saa. Helilooja paistab plaadikaanelt kui „Adolf Hasse” (Johann Adolph Hasse), omaaegne tootlik ooperihelilooja, kuni Gluck ooperiasjanduse ära muutis ja Hasse ooperid hiljem unustusse vajusid. Kõlab teistmoodi kui muu muusika, huvitav.
Rongis on hull vanadaam, kaelas tasuta sõidu kaart (BahnCard 100), käes jogurtitops, pärast palju sodi täis kilekotte. Küsib vagunisaatja käst mitu korda üle, kuhu rong sõidab, vahepeal uurib minu pea kõrval rippuvat sõiduplaaniga ekraani (mitu minutit), siis – kuuldes sihtjaama nime – tormab ühes väikejaamas kõige nelja kilekotiga vaguni teiselt korruselt alla perroonile ja siis kohe sisse tagasi, sest õige peatus on alles kaks kilomeetrit hiljem järgmine.
Kella kõrts, siis rongiga jälle tagasi.
20.8.15
N, 2993. päev: vanad raamatud
Itaallaste kelner otsustab, et oleme sakslased, ja sakslasteks me jäämegi, kuigi mul läheb pranstuse keel veini toimel üha ladusamaks. Vein, degusteerin, on kohalik.
Päeval aga saabub raamatupakk, kus muu hulgas Eesti lindude nimestik, 1922. (Mul on olemas ka kõige esimene eestikeelne linnuraamat, N. Kaigorodovi „Lindude riigist”, koguni kahes eksemplaris – ühes on viimane poogen kadunud, aga see-eest mu isa mõneaastaselt tehtud sirgeldustega, teine on puhas, aga täielik.) Teine teaduslik linnuraamat on keeleteaduslik teos eesti linnunimetuste päritolust.
Kohe hakkan lugema Voldemar Panso reisikirja „Laevaga Leningradist Odessasse ehk miks otse minna, kui ringi saab” (1957). Reis toimus kuu aega, 3. juulist 3. augustini, laevaks oli Pobeda ex-Iberia ex-Magdalena (1928–1978, ehitanud Bremer Vulkan Saksamaa–Kesk-Ameerika reisilaevaks, algselt 9700 brt ja 340 reisijakohta, seejärel uus omanik Hapag, Kuuba ja Mehhiko, sõja ajal Danzigis allveelaevakooli kasarmu, 1946 reparatsioonina N. Liidule, 1950–1952 moderniseerimine Ida-Saksamaal, 9828 brt, 582 reisijakohta, 1962 toob Kuubalt tagasi N. Liidu sõjaväelased, 1978 lammutatakse Pakistanis Gadani laevalammutusrannal). Marsruut oli Stockholm, Kieli kanal, bussiga tiir Hollandis + Rotterdam, Pariis, Rooma ja Napoli, Ateena, Istanbul (esimeste Nõukogude turistidena), Bulgaarias linn Stalin (mis näitab, et laevareis toimus hiljemalt 1956, kuigi eks ju tollal kirjastati raamatut mitu aastat). — Suur teatrimees vaatleb elu teatrimehe pilguga (nt Leningradis saatjaid vaatamas: seda on teatris vaja; Rotterdami sadamakõrts: siia lähen sisse, seda on elus vaja; Pariisis Pigalle’i platsil: seda on teatris vaja) ning suurt kunsti vaatab inimgeeniust mõistja pilguga.
Teine on „Uusi eesti sõnu” aastast 1979, ilmunud linnas nimega „Upsala”, loetletud on N. Eesti ajakirjandusest leitud uudissõnu.
Olgu siis siia põlistatud mitme senini tuntud või koguni aktiivses kasutuses uudissõna leiutajad (selle raamatu järgi) ning leiutamisaeg – teadmiseks ja ahhaatamiseks keelehuvilistele ning meeldejätmiseks lähiajaloolastele, et nad oskaksid märgata ja vältida anakronisme:
Päeval aga saabub raamatupakk, kus muu hulgas Eesti lindude nimestik, 1922. (Mul on olemas ka kõige esimene eestikeelne linnuraamat, N. Kaigorodovi „Lindude riigist”, koguni kahes eksemplaris – ühes on viimane poogen kadunud, aga see-eest mu isa mõneaastaselt tehtud sirgeldustega, teine on puhas, aga täielik.) Teine teaduslik linnuraamat on keeleteaduslik teos eesti linnunimetuste päritolust.
Kohe hakkan lugema Voldemar Panso reisikirja „Laevaga Leningradist Odessasse ehk miks otse minna, kui ringi saab” (1957). Reis toimus kuu aega, 3. juulist 3. augustini, laevaks oli Pobeda ex-Iberia ex-Magdalena (1928–1978, ehitanud Bremer Vulkan Saksamaa–Kesk-Ameerika reisilaevaks, algselt 9700 brt ja 340 reisijakohta, seejärel uus omanik Hapag, Kuuba ja Mehhiko, sõja ajal Danzigis allveelaevakooli kasarmu, 1946 reparatsioonina N. Liidule, 1950–1952 moderniseerimine Ida-Saksamaal, 9828 brt, 582 reisijakohta, 1962 toob Kuubalt tagasi N. Liidu sõjaväelased, 1978 lammutatakse Pakistanis Gadani laevalammutusrannal). Marsruut oli Stockholm, Kieli kanal, bussiga tiir Hollandis + Rotterdam, Pariis, Rooma ja Napoli, Ateena, Istanbul (esimeste Nõukogude turistidena), Bulgaarias linn Stalin (mis näitab, et laevareis toimus hiljemalt 1956, kuigi eks ju tollal kirjastati raamatut mitu aastat). — Suur teatrimees vaatleb elu teatrimehe pilguga (nt Leningradis saatjaid vaatamas: seda on teatris vaja; Rotterdami sadamakõrts: siia lähen sisse, seda on elus vaja; Pariisis Pigalle’i platsil: seda on teatris vaja) ning suurt kunsti vaatab inimgeeniust mõistja pilguga.
Teine on „Uusi eesti sõnu” aastast 1979, ilmunud linnas nimega „Upsala”, loetletud on N. Eesti ajakirjandusest leitud uudissõnu.
Olgu siis siia põlistatud mitme senini tuntud või koguni aktiivses kasutuses uudissõna leiutajad (selle raamatu järgi) ning leiutamisaeg – teadmiseks ja ahhaatamiseks keelehuvilistele ning meeldejätmiseks lähiajaloolastele, et nad oskaksid märgata ja vältida anakronisme:
- tarnima – Johannes Aavik, 1936
- tehiskaaslane – 1959
- einela – Henno Meriste, 1963
- maimik – 1965
- raal, rümp – Manivalde Lubi, 1967
- teadur – 1968
- etlema – Ain Kaalep, 1968
- heitmed – H. Meriste, 1968
- meene – Hindrek Puru, Ants Roosnallik, 1968
- pääsla – Henno Meriste, 1968
- vestmik – Jaan Kross, 1968
- olme – Manivalde Lubi, 1969
- oivik – 1970
- ulme – Henn-Kaarel Hellat, 1970
- hõlvama – Manivalde Lubi, 1971
- teave – Ain Kaalep, 1971
- kolklus, pardel, särgik – 1972
- linnak – 1972, tuletatud vene keelest (городок)
- püksikud – 1972, ’lühikesed püksid’
- kohuke – Hannes Krull, Toivo Jürgens, August Borm, 1972
- selve – Helve Pärt, 1972
- taidlus – Salme Tuulse, 1972
- türp – Gavriil Karaste, Ants Roosnallik, 1972
- ärandama – Endel Vannas, 1972
- lähirong – 1973
- kopter – O. Tuisk, V. Vihma, 1973
- hõljuk – 1974
- aime- – Harry Õiglane, 1974
- jagu [sarifilmil] – Valdeko Tobro, 1974
- sihtnumber – Henn Saari, 1974
- rehv – 1975
- kõrgkool, kõrgharidus – Ustus Agur, 1975
19.8.15
18.8.15
T, 2991. päev: saadetis jõudis posti kätte juba kahjustatud kujul
Saabuvad E ema sünnipäeva pildid, mis on teel olnud mitu kuud. Pakituna kilekotti, nätske puntrana. Pildid on kokku kleepunud ja värv jooksnud laiali, peaaegu nagu koolipõlves algaja piltnikuna tegin pilte koorireisist, kuivatades neid läigestis nagu kord ja kohus, aga pildid jäid läigestisse liiga kauaks, ei löönud plekilt lahti nagu pidanuks ja emulsioon sulas. See pildipakk peaks olema kuskil alles ja paki peale on kirjutatud „Sõjakoledused”. Tuleb üles otsida ja skannida, nagu ühe vanaema ühe juubeli ühed pildid, kus ilmuti oli vana ega ilmutanud suurt midagi ning mõnel pildil tuli heledates kohtades (nt näod) puudunud üksikasjad joonistada pliiatsiga, ühel pildil aga paistis onu näos kohutav kahenädalane joodikuhabe, mida tal päriselt muidugi sugugi ei olnud. Selle sarja parimad pildid on digitaalselt olemas.
17.8.15
E, 2990. päev: uus nädal
Uus linnukaamera teeb päevas mitu tuhat pilti, nende läbikerimine kestab üle tunni, alles hoian ainult ebaharilikud linnud (rähn – tihasemaffia seas käib rähn praegu harva, musträstast ja punarinda ei käi üldse –, leevike). Nahkhiiri öösel pildile jäänud ei ole. Lähedale hästi ei teravusta (haa, võiks hankida objektiivi ette lisaläätse), reageerimisaeg on üle sekundi, aga püsib sees järjest väga kaua (mitmeid päevi), mitte enam ainult kolm tundi nagu vana.
Külaline, söömas Goethe toas, kuhu saabun otse töölt, õigemini saabun otse linna ja ootan teisi.
Külaline, söömas Goethe toas, kuhu saabun otse töölt, õigemini saabun otse linna ja ootan teisi.
16.8.15
P, 2989. päev: rattamatk
Jalgrattamatk 40 km.
Hommikul kahtlusi, kas minna või mitte minna. Aga siis ilm selgineb ja lähme.
Kell 11 oleme algusjaamas, kuhu kõrvale pannakse üles väikest õlleletti. Mõni piduline on juba kohal.
Asulast väljub vaikne mägi, selja taha on kena vaade. Üle kiirtee ja siis alla, kohati sellise kiirusega ja sellisel asfaldil, et panen taskufotoka käest, sest lenksust on vaja hoida mõlema käega.
Järgmine küla on Meesteküla, mille läbime teistmoodi, kui mida näitavad jalgratta-matkatee viidad. Tee ääres on pikalt imelikke eramuid, millel on mitmesuguseid lahendusi, kuhu peita garaažid. Ühel on paraadfassaadi rõdul koguni jämedate postidega balustraad.
200 meetriks suurele maanteele, nurgal on monument, mu arust külast võrsunud Pariisi kabareede tantsijannadele (kahe osa kuju meenutab säärt, kokku on need kabareeainelises poole-kahe-asendis). Väike silt monumendi nurgal ütleb, et tegelikult kujutab kuju nelja valla sõprust.
Siis algab rahulik põlluvahetee piki jõeoru perve, paremal on kullid ja varesed, otse ees põõsa taga loss ja põõsa ees suure satelliidifirma peakontor, vasakul puude vahel jõgi. Tee ääres on põldmarjad, mis on vähem hapud kui 2011 rõdul kasvanud kultuur-põldmari.
Mööduvad kohutavalt suurte kottidega ema ja laps. Arutelu, kas ja kust on nad midagi röövinud. Mu arust on kahel rattal kotte kokku oma 150 kg; kummalgi rattal on 4 kotti: 2 teine teisel pool sadulat, 2 teine teisel pool esiratast. See on liiklusohtlik, sest inertsi pärast ei saa raskelt koormatud esiratast nii kiiresti pöörata, kui vaja. Daam on peaaegu nagu tuntud poliitik Marju L. Seda siis itsitame mõne aja, kuni tuleb küla, kust kindlasti oli pärit eelmine keeleõpetaja. Tahan seal pildistada silti, et rong võib peita teist, mille järel sõidan korraks edasi, aga siis möödub kolm ratturit, ühel laiuti üle prze kiri Pasculli ja jään suure naeru pärast seisma.
Samasugune tee jätkub. Üritan 10 m sügavusest orust hooga läbi sõita ja kukun peaaegu käpuli: augu põhjas keerab paari meetri laiune tee üsna järsku (10 m raadiusega) täisnurga all vasakule, seal tuleb õige pisut pidurdada, et läbi saaks (pärast GPS ütleb, et kiirus enne kurvi oli 35 km/h); hakkan väntama tõusul liiga hilja, leian, et ei jaksa, vähetan madalama käigu, ikka ei jaksa, vahetan madalaima käigu, ikka ei jaksa, pööran siis poolviltu, et sõidan üles siksakki, aga esimesel suunavahetusel keeran ratast liiga järsku ja kipun kukkuma üle lenksu maha. Tänu ammusele kauaaegsele jalgrattasõidule panen instinktiivselt kõige enne maha jala, sõrmed puutuvad asfalti nii õrnalt, et isegi ei löö marraskile, lenksu küljes olnud taskust kõrge kaarega asfaldile lennanud taskufotokas saab pisut kriimustada, aga töötab, suur fotokott käis lopaki! selja tagant kõhu peale, aga õnneks oli ikka kenasti kinni ega süljanud sisu asfaldi peale. Koopa tänav, ütleb selle põllutee nimeks Google.
Kaunid vaated ette ja taha. Panoraami-matkatee viidal on kiikriga hunt.
Äge langus, tee läheb läbi lauda tagant, tuleb olla ettevaatlik. Metsas kullide kool. Tee peal on surnud pääsuke, põllul haigur, kullide all metsas üks tuvi.
Järgmise küla juurde kuulub ennist mainitud loss, kus on sündinud mitmeid isikuid kuninglikust soost, aga siis nad kolisid sealt ära. Lossis toimus seejärel suur skautide kokkutulek, mille tagajärjel loss lagunes ja muutus elamiskõlbmatuks, kuni satelliidifirma selle ära ostis ja korda tegi. Külas on väga inetud moodsad räästata puithooned. Vaatlus osutab, et siinkandis muutub moodne puithoone luitunud kuuri taoliseks mitte kolmekümne, vaid juba umbes kümne aastaga. Viimase maja ees on jalgadega kirjakast, mis kujutab mingit tundmatut lindu toonekureliste seltsist.
Edasi tuleb pisiküla, kus võis ükvahe näha rongiaknast möödasõidul alati eesleid ning ükskord nägi E ka elevanti. Neid enam seal ei ole. Selle järel metsase seljaku kohal kümmekond kulli, eri suurusega. Metsa ja tee kohal on karjamaa, selle nurgas paistab üksainus lehm. Pakun, et vast on kullid ülejäänud lehmad ära söönud, aga siis ilmub puude vahelt veel kolm lehma.
See on seesama jõeorg, mida mööda läheb raudtee naaberlinna. Kõrguste vahe mõnekümne kilomeetri peal on paarsada meetrit, raudteede ehitamise ajal uuriti, mis jõeorgu pidi saab kohale vähimate kaevetöödega, uuriti üht, uuriti teist, kummagi äärsed vallad kiitsid ennast hoolega, ehitati siiski siia ja teine jäi edasi vaesusesse (kuni üksvahe tahtis ehitada kitsarööpmelist, mis ehitati teise kohta, nii et vaesus valitses seal edasi kuni autoliikluse tekkeni).
Jõeoru järgmine küla on Äratuskella küla. Seal on teeremont, mis viib mööda kirikust ja läbi talumajade vahelt. Ühes majas elavad ainult üks lehm ja miljon varblast. Silla järel algab moodne tööstuskvartal, jaama juures on isegi restoranid, neist üks tegutsev. Tee läheb üle raudtee, küla järel on tee ja raudtee vahel mahajäetud suvilad. Googel teab neist ainult, et nendes tegutses kuni 1986 üks tehnikafirma ja praegu tegutseb üks kosmeetikafirma.
Siis puhastusjaam ja selle ühel puhastustiigil pruuni sodi sees pruunid pardid.
Kohe edasi silt, et kala püüda ei tohi, ja siis vana kivisild, millel teeme üksteisest (eile ostetud uute pusadega) kunstilisi ülesvõtteid.
Siis on tee ääres uimastinoorte taastuskeskus, mille teraapilise ilu- ja tarbeaia järel on teraapilised eeslid.
Siis algab järgmine, vähe suurem küla, kus on sissesõidul kiirusnäidik. Neid on tee peal veel ja E pärast ütleb, et mu kiirus olla alati olnud 1 km/h suurem kui tal. Kuskil sealkandis vaatas üks taoline ka raudtee poole ning näitas mõnikord rongi kiirust, aga minnes omadega sassi, kui samal ajal sõitis tema poole korraga auto ja rong – nii sai aparaat ükskord kihutava rongi ja üsna kiiresti sõitva auto peale kokku ulmelise 6 km/h. Külas on Reinuvader Rebase monument.
Väikse metsamaantee algust otsides keeran valesti ja satun tänava asemel hoovi. Sealt peatänavale tagasi ronides lähme üle tänava, seal on lukus looduskeskus, selle ees puust hunt või rebane sildiga „Welcome!”, loodusliku hoovisillutise reklaam ja teadetetahvel, kust saab teada, et septembris toimub ümbruskonna metsas ekskursioon „Tunne seeni”.
See on see küla, kust allamäge sõidul on raudteel algul tunnel ja siis kohe sild üle jõe, kust paremale paistab vesivärav ja silla viimase kaare alt läheb läbi vesiväravast alanud kilomeetrine akvedukt, mida mu silmad kõigi nende aastate jooksul on korra näinud ka vett täis olnuna, aga järgmine päev, kui sinna matkasin, oli veest järel ainult värsked voolujäljed.
Veerenni ja raudtee vahel on looduslikus seisundis jõekäär: jõgi läheb, kuhu tahab, ehkki näib, et jõel ei lubata kaasa viia maanteed, selle tugimüüri on hakatud kindlustama. Jõekääru lõpus on paberiveski varemed, siis vana raudteesild, siis vasakul silt metsaputukatest ja paremal mäletusmärk 7.1.1892, kummalgi pool väga suur elupuu. Leiame, et peaks ajalehest üles otsima. (Otsitud: ei ole. Saab teada, et jaanuaris 1892 oli hirmus lumi, gripp ja leetrid ning rong sõitis praegusse fotonäituse linna 1 h 55 min, mööblipoe juurde 21 min ning naaberlinna kõige kiiremini 1 h 14 min ja kõige aeglasemini 1 h 51 min – nüüd sõidab sinna 55 min kuni 1 h 10 min).
Siis lõbus langus ja väga lihtne läbisõit külast: paremale-vasakule, paremale-vasakule, paremale-vasakule. Pärast mõnda pööret pean hoolega mõtlema, mitu käänakut sõidetud, mitu veel sõitmata.
Rattatee läheb jõe äärest, kuhu on märgitud õngitsejate numbrikohad. Siinmaal on umbes 5 m takka asfaldile kleebitud kollased nummerdatud ümmargused lapakad, naaberriigis on umbes 10 m takka asfaldile roosa värviga pihustatud numbrid. Iga lapaka/numbri juurest läheb puhastatud/tallatud rada jõeni.
Siis üle silla ja tüütuvõitu sõit piki jõekallast. Ühes kohas on maas surnud mutt, keda pärast tagasiteel pisut uurime (väga, väga surnud) ja teelt eemale nihutame.
Siis viimase käänaku tagant hakkab terendama kämping sööklaga „Lahe Šnitsel”, kisan, et „paistab, paistab!”, E mõtleb hirmuga, et äkki on kinni ja ka mina täheldan sisse keerates ehmatusega, et osa toole on laudade peal tagurpidi.
Kämpingu ja jõe vahel lebavad võrkkiiges Huckleberry Finn ja sõber. Varsti ronib HF sööjate lõbustuseks kiigest välja, võimleb, uurib prügikasti, kükitab jõekaldal kummuli kanuu juures ja vahib selle alla, aga siis tuleb võrkkiigest äkki ka tema sõber, keeravad kanuu õiget pidi ja aerutavad (sõuavad?) allavoolu minema.
Kui mu šnitsel on peaaegu söödud, tuleb hirmuäratavate kunsthammastega vanamees ja küsib, kus on jõesuue (kämpingu päris nimi on Jõesuudme Kämping, noh); ma algul saan aru, et küsib, kas olen jalgrattaspetsialist, mispeale vastan, et ei ole, ta kordab, ma vastan midagi segast (sellist, millest ta aru ei saa), ta küsib puu-inglise keeles, kas ma saksa keelt ei räägi ja äkki räägin inglise keelt, mispeale vastan nii loomulikult „doch, doch!”, et jutud saavad räägitud ja jõesuue juhatatud.
Siis tagasi. Lipsame sisse imelise samba juurde (mis on tellingutes ega paista) ja saab teada, et sildile hotelli seinal on pandud Goethe pilt ja päevikukatke. Mitte et ta lausa selles hotellis olnuks, vaid niisama käis siin ja kiitis.
Piirijaamast rongile. Väljub mõni minut hiljem, saame ratastega sisse, pakime kokku alles rongis. Linnas on bussi oodata üle poole tunni.
* * *
Õhtul eile ostetud dokudraamast „Karl Suur” (D 2013) kaks osa kolmest. Peategelane on sellise näoga, et ta nagu oleks kuskil mänginud kedagi, kas mõnes minisarjas või kuskil mõnd kõrvalosa (meenus: meenutab veidi Sasha Baron Cohenit).
Pärast IMDb ütleb, et ei ole. See-eest sakside juhi ja hilisema hertsogi Widukindi kehastaja on – IMDb teatel pärast seda 3-osalist minisarja – mänginud tervenisti 527 jaos Saksa seebis „Sturm der Liebe”, e k „Kirgede torm”. Nii et televaatajatele peaks tema nägu olema igati tuttav, kujutlege ainult, et saksi paganana ei tundnud ta veel kääri, seepi ega kammi.
Hommikul kahtlusi, kas minna või mitte minna. Aga siis ilm selgineb ja lähme.
Kell 11 oleme algusjaamas, kuhu kõrvale pannakse üles väikest õlleletti. Mõni piduline on juba kohal.
Asulast väljub vaikne mägi, selja taha on kena vaade. Üle kiirtee ja siis alla, kohati sellise kiirusega ja sellisel asfaldil, et panen taskufotoka käest, sest lenksust on vaja hoida mõlema käega.
Järgmine küla on Meesteküla, mille läbime teistmoodi, kui mida näitavad jalgratta-matkatee viidad. Tee ääres on pikalt imelikke eramuid, millel on mitmesuguseid lahendusi, kuhu peita garaažid. Ühel on paraadfassaadi rõdul koguni jämedate postidega balustraad.
200 meetriks suurele maanteele, nurgal on monument, mu arust külast võrsunud Pariisi kabareede tantsijannadele (kahe osa kuju meenutab säärt, kokku on need kabareeainelises poole-kahe-asendis). Väike silt monumendi nurgal ütleb, et tegelikult kujutab kuju nelja valla sõprust.
Siis algab rahulik põlluvahetee piki jõeoru perve, paremal on kullid ja varesed, otse ees põõsa taga loss ja põõsa ees suure satelliidifirma peakontor, vasakul puude vahel jõgi. Tee ääres on põldmarjad, mis on vähem hapud kui 2011 rõdul kasvanud kultuur-põldmari.
Mööduvad kohutavalt suurte kottidega ema ja laps. Arutelu, kas ja kust on nad midagi röövinud. Mu arust on kahel rattal kotte kokku oma 150 kg; kummalgi rattal on 4 kotti: 2 teine teisel pool sadulat, 2 teine teisel pool esiratast. See on liiklusohtlik, sest inertsi pärast ei saa raskelt koormatud esiratast nii kiiresti pöörata, kui vaja. Daam on peaaegu nagu tuntud poliitik Marju L. Seda siis itsitame mõne aja, kuni tuleb küla, kust kindlasti oli pärit eelmine keeleõpetaja. Tahan seal pildistada silti, et rong võib peita teist, mille järel sõidan korraks edasi, aga siis möödub kolm ratturit, ühel laiuti üle prze kiri Pasculli ja jään suure naeru pärast seisma.
Samasugune tee jätkub. Üritan 10 m sügavusest orust hooga läbi sõita ja kukun peaaegu käpuli: augu põhjas keerab paari meetri laiune tee üsna järsku (10 m raadiusega) täisnurga all vasakule, seal tuleb õige pisut pidurdada, et läbi saaks (pärast GPS ütleb, et kiirus enne kurvi oli 35 km/h); hakkan väntama tõusul liiga hilja, leian, et ei jaksa, vähetan madalama käigu, ikka ei jaksa, vahetan madalaima käigu, ikka ei jaksa, pööran siis poolviltu, et sõidan üles siksakki, aga esimesel suunavahetusel keeran ratast liiga järsku ja kipun kukkuma üle lenksu maha. Tänu ammusele kauaaegsele jalgrattasõidule panen instinktiivselt kõige enne maha jala, sõrmed puutuvad asfalti nii õrnalt, et isegi ei löö marraskile, lenksu küljes olnud taskust kõrge kaarega asfaldile lennanud taskufotokas saab pisut kriimustada, aga töötab, suur fotokott käis lopaki! selja tagant kõhu peale, aga õnneks oli ikka kenasti kinni ega süljanud sisu asfaldi peale. Koopa tänav, ütleb selle põllutee nimeks Google.
Kaunid vaated ette ja taha. Panoraami-matkatee viidal on kiikriga hunt.
Äge langus, tee läheb läbi lauda tagant, tuleb olla ettevaatlik. Metsas kullide kool. Tee peal on surnud pääsuke, põllul haigur, kullide all metsas üks tuvi.
Järgmise küla juurde kuulub ennist mainitud loss, kus on sündinud mitmeid isikuid kuninglikust soost, aga siis nad kolisid sealt ära. Lossis toimus seejärel suur skautide kokkutulek, mille tagajärjel loss lagunes ja muutus elamiskõlbmatuks, kuni satelliidifirma selle ära ostis ja korda tegi. Külas on väga inetud moodsad räästata puithooned. Vaatlus osutab, et siinkandis muutub moodne puithoone luitunud kuuri taoliseks mitte kolmekümne, vaid juba umbes kümne aastaga. Viimase maja ees on jalgadega kirjakast, mis kujutab mingit tundmatut lindu toonekureliste seltsist.
Edasi tuleb pisiküla, kus võis ükvahe näha rongiaknast möödasõidul alati eesleid ning ükskord nägi E ka elevanti. Neid enam seal ei ole. Selle järel metsase seljaku kohal kümmekond kulli, eri suurusega. Metsa ja tee kohal on karjamaa, selle nurgas paistab üksainus lehm. Pakun, et vast on kullid ülejäänud lehmad ära söönud, aga siis ilmub puude vahelt veel kolm lehma.
See on seesama jõeorg, mida mööda läheb raudtee naaberlinna. Kõrguste vahe mõnekümne kilomeetri peal on paarsada meetrit, raudteede ehitamise ajal uuriti, mis jõeorgu pidi saab kohale vähimate kaevetöödega, uuriti üht, uuriti teist, kummagi äärsed vallad kiitsid ennast hoolega, ehitati siiski siia ja teine jäi edasi vaesusesse (kuni üksvahe tahtis ehitada kitsarööpmelist, mis ehitati teise kohta, nii et vaesus valitses seal edasi kuni autoliikluse tekkeni).
Jõeoru järgmine küla on Äratuskella küla. Seal on teeremont, mis viib mööda kirikust ja läbi talumajade vahelt. Ühes majas elavad ainult üks lehm ja miljon varblast. Silla järel algab moodne tööstuskvartal, jaama juures on isegi restoranid, neist üks tegutsev. Tee läheb üle raudtee, küla järel on tee ja raudtee vahel mahajäetud suvilad. Googel teab neist ainult, et nendes tegutses kuni 1986 üks tehnikafirma ja praegu tegutseb üks kosmeetikafirma.
Siis puhastusjaam ja selle ühel puhastustiigil pruuni sodi sees pruunid pardid.
Kohe edasi silt, et kala püüda ei tohi, ja siis vana kivisild, millel teeme üksteisest (eile ostetud uute pusadega) kunstilisi ülesvõtteid.
Siis on tee ääres uimastinoorte taastuskeskus, mille teraapilise ilu- ja tarbeaia järel on teraapilised eeslid.
Siis algab järgmine, vähe suurem küla, kus on sissesõidul kiirusnäidik. Neid on tee peal veel ja E pärast ütleb, et mu kiirus olla alati olnud 1 km/h suurem kui tal. Kuskil sealkandis vaatas üks taoline ka raudtee poole ning näitas mõnikord rongi kiirust, aga minnes omadega sassi, kui samal ajal sõitis tema poole korraga auto ja rong – nii sai aparaat ükskord kihutava rongi ja üsna kiiresti sõitva auto peale kokku ulmelise 6 km/h. Külas on Reinuvader Rebase monument.
Väikse metsamaantee algust otsides keeran valesti ja satun tänava asemel hoovi. Sealt peatänavale tagasi ronides lähme üle tänava, seal on lukus looduskeskus, selle ees puust hunt või rebane sildiga „Welcome!”, loodusliku hoovisillutise reklaam ja teadetetahvel, kust saab teada, et septembris toimub ümbruskonna metsas ekskursioon „Tunne seeni”.
See on see küla, kust allamäge sõidul on raudteel algul tunnel ja siis kohe sild üle jõe, kust paremale paistab vesivärav ja silla viimase kaare alt läheb läbi vesiväravast alanud kilomeetrine akvedukt, mida mu silmad kõigi nende aastate jooksul on korra näinud ka vett täis olnuna, aga järgmine päev, kui sinna matkasin, oli veest järel ainult värsked voolujäljed.
Veerenni ja raudtee vahel on looduslikus seisundis jõekäär: jõgi läheb, kuhu tahab, ehkki näib, et jõel ei lubata kaasa viia maanteed, selle tugimüüri on hakatud kindlustama. Jõekääru lõpus on paberiveski varemed, siis vana raudteesild, siis vasakul silt metsaputukatest ja paremal mäletusmärk 7.1.1892, kummalgi pool väga suur elupuu. Leiame, et peaks ajalehest üles otsima. (Otsitud: ei ole. Saab teada, et jaanuaris 1892 oli hirmus lumi, gripp ja leetrid ning rong sõitis praegusse fotonäituse linna 1 h 55 min, mööblipoe juurde 21 min ning naaberlinna kõige kiiremini 1 h 14 min ja kõige aeglasemini 1 h 51 min – nüüd sõidab sinna 55 min kuni 1 h 10 min).
Siis lõbus langus ja väga lihtne läbisõit külast: paremale-vasakule, paremale-vasakule, paremale-vasakule. Pärast mõnda pööret pean hoolega mõtlema, mitu käänakut sõidetud, mitu veel sõitmata.
Rattatee läheb jõe äärest, kuhu on märgitud õngitsejate numbrikohad. Siinmaal on umbes 5 m takka asfaldile kleebitud kollased nummerdatud ümmargused lapakad, naaberriigis on umbes 10 m takka asfaldile roosa värviga pihustatud numbrid. Iga lapaka/numbri juurest läheb puhastatud/tallatud rada jõeni.
Siis üle silla ja tüütuvõitu sõit piki jõekallast. Ühes kohas on maas surnud mutt, keda pärast tagasiteel pisut uurime (väga, väga surnud) ja teelt eemale nihutame.
Siis viimase käänaku tagant hakkab terendama kämping sööklaga „Lahe Šnitsel”, kisan, et „paistab, paistab!”, E mõtleb hirmuga, et äkki on kinni ja ka mina täheldan sisse keerates ehmatusega, et osa toole on laudade peal tagurpidi.
Kämpingu ja jõe vahel lebavad võrkkiiges Huckleberry Finn ja sõber. Varsti ronib HF sööjate lõbustuseks kiigest välja, võimleb, uurib prügikasti, kükitab jõekaldal kummuli kanuu juures ja vahib selle alla, aga siis tuleb võrkkiigest äkki ka tema sõber, keeravad kanuu õiget pidi ja aerutavad (sõuavad?) allavoolu minema.
Kui mu šnitsel on peaaegu söödud, tuleb hirmuäratavate kunsthammastega vanamees ja küsib, kus on jõesuue (kämpingu päris nimi on Jõesuudme Kämping, noh); ma algul saan aru, et küsib, kas olen jalgrattaspetsialist, mispeale vastan, et ei ole, ta kordab, ma vastan midagi segast (sellist, millest ta aru ei saa), ta küsib puu-inglise keeles, kas ma saksa keelt ei räägi ja äkki räägin inglise keelt, mispeale vastan nii loomulikult „doch, doch!”, et jutud saavad räägitud ja jõesuue juhatatud.
Siis tagasi. Lipsame sisse imelise samba juurde (mis on tellingutes ega paista) ja saab teada, et sildile hotelli seinal on pandud Goethe pilt ja päevikukatke. Mitte et ta lausa selles hotellis olnuks, vaid niisama käis siin ja kiitis.
Piirijaamast rongile. Väljub mõni minut hiljem, saame ratastega sisse, pakime kokku alles rongis. Linnas on bussi oodata üle poole tunni.
* * *
Õhtul eile ostetud dokudraamast „Karl Suur” (D 2013) kaks osa kolmest. Peategelane on sellise näoga, et ta nagu oleks kuskil mänginud kedagi, kas mõnes minisarjas või kuskil mõnd kõrvalosa (meenus: meenutab veidi Sasha Baron Cohenit).
Pärast IMDb ütleb, et ei ole. See-eest sakside juhi ja hilisema hertsogi Widukindi kehastaja on – IMDb teatel pärast seda 3-osalist minisarja – mänginud tervenisti 527 jaos Saksa seebis „Sturm der Liebe”, e k „Kirgede torm”. Nii et televaatajatele peaks tema nägu olema igati tuttav, kujutlege ainult, et saksi paganana ei tundnud ta veel kääri, seepi ega kammi.
15.8.15
L, 2988. päev: pood petab
Peaaegu läksime vaatama arhitektuurimälestusmärki, aga ei läinud, sest ilm oli va vihmasevõitu.
Jack Wolfskini poest uued pusad. Otsin kilekat, mida üldse ei ole (on liibuv ja liibuva kapuutsiga, millel nokka ei ole), kuni meenub, et vana, aga hiljem lagunenud, nokaga kapuutsiga kilekas oli marki The North Face.
Raamatupoest plaat; müüja tahab teha külma. Ometigi töötab ta poes, kus kile kistakse lahti ja plaadid kougitakse välja ja pannakse leti taha hoiule, aga ta ei imesta üldse, miks kile on lahti lõigatud. Pakib kõik ilusti kotti ja. Nii et siis enne leti juurest lahkumata (!) pobisen ich schau mal, sind auch Platten da drin ja avan karbi ning see on muidugi tühi, mispeale müüja punnitab korraks silmi, aga suuremat vabandamata läheb otsib plaadid ja topib need suuremat oskamata karpi.
Lihuniku tänava kaubamaja, siis nurgapealses aiapoes, kus tehakse külma hoopis peenemalt. Nimelt ostab E roosidele lehetäide tõrjeainet, müüja soovitab üht ja teist ning siis küsib, kas te väetist ka soovite, et meil on siin selline väike (250 ml) ja suur pudel (1 l), ning pärast selgub, et see on midagi rubriigist „te ei kujuta ette, et see on võimalik”. Nimelt on toode – kas istute ikka kenasti, et maha ei kukuks? – „homöopaatiline väetis”!!! Selle eest on õiglane maksta homöopaatilise rahaga, nt võttes taskust raha, koputades sellega vastu letti ja pannes taskusse tagasi. Ma itsitan hulk aega kogu kontseptsiooni üle – raha ei haise, ega –, aga E arvab, et ma tema üle naeran; ei naera. Selle roosa vee liitri hind 35.60 €. Äri on äri, kas pole.
Aga pärast silti uurides läheb veel lõbusamaks. Kuidas roosat vett manustada? – 0,2% lahusena, õpetab kasutusjuhend. Puhta vee lahjendamine on vigur omaette – vrd muiste Pikris „uudis”, kuidas joogivett vedanud tanker sõitis karile ja merre tekkisid suured puhta vee laigud –, aga mind paelub hoopis teine asi. Sildi järgi on toode eri elementide ja metsroosi essentsi 10–6 kuni 10–100 lahuste segu. 10–100 (0,0000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000001%) lahuse võib rahus tähelepanuta jätta, sest lahustunund elemendi 1 (üks) aatom oleks mitte 1 korgitäies, vaid 1019 (10.000.000.000.000.000.000) kuni 1021 (1.000.000.000.000.000.000.000) universumitäies lahuses, aga vat see 10–6 (1 ppm) lahus on pisut veider. Esimene loetletud element on kaltsium, mida sisaldub vees mineraalainete elementidest üldiselt kõige rohkem, Austrias on joogivees lubatud kuni 400 ppm (link), Saksamaal piirkontsentratsioon puudub (link), kohalikus mineraalvees on 378 ppm. Destilleeritud vees on lisandeid kuni 10 ppm ja julgesti võib eeldada, et sellest enamik on kaltsium. Mis siis tähendab, et isegi destilleeritud veega ei saa hästi toota kaltsiumi 1 ppm lahust.
Kuidas siis toode töötab, küsite, kui selles toimeaineid ei ole. Väga lihtsalt: ostja lahjendab seda kraanivees, eks ole. Tulemuseks on tavaline kastmisvesi, õige pisutise roosa värvi lisandiga.
Sildil muidugi ei ole väidetud, nagu oleks toode väetis, nagu meile valetas poemüüja. On rooside „tugevdusaine” (Versärkungsmittel), mis on õiguslikult reguleerimata nimetus ja võib olla mis iganes või üldse mitte midagi.
Nii et aianduspoeski jälgige hoolega, kas väetisepudelil on lastekindel kork või mitte. Hookuspookusel ei ole.
Jack Wolfskini poest uued pusad. Otsin kilekat, mida üldse ei ole (on liibuv ja liibuva kapuutsiga, millel nokka ei ole), kuni meenub, et vana, aga hiljem lagunenud, nokaga kapuutsiga kilekas oli marki The North Face.
Raamatupoest plaat; müüja tahab teha külma. Ometigi töötab ta poes, kus kile kistakse lahti ja plaadid kougitakse välja ja pannakse leti taha hoiule, aga ta ei imesta üldse, miks kile on lahti lõigatud. Pakib kõik ilusti kotti ja. Nii et siis enne leti juurest lahkumata (!) pobisen ich schau mal, sind auch Platten da drin ja avan karbi ning see on muidugi tühi, mispeale müüja punnitab korraks silmi, aga suuremat vabandamata läheb otsib plaadid ja topib need suuremat oskamata karpi.
Lihuniku tänava kaubamaja, siis nurgapealses aiapoes, kus tehakse külma hoopis peenemalt. Nimelt ostab E roosidele lehetäide tõrjeainet, müüja soovitab üht ja teist ning siis küsib, kas te väetist ka soovite, et meil on siin selline väike (250 ml) ja suur pudel (1 l), ning pärast selgub, et see on midagi rubriigist „te ei kujuta ette, et see on võimalik”. Nimelt on toode – kas istute ikka kenasti, et maha ei kukuks? – „homöopaatiline väetis”!!! Selle eest on õiglane maksta homöopaatilise rahaga, nt võttes taskust raha, koputades sellega vastu letti ja pannes taskusse tagasi. Ma itsitan hulk aega kogu kontseptsiooni üle – raha ei haise, ega –, aga E arvab, et ma tema üle naeran; ei naera. Selle roosa vee liitri hind 35.60 €. Äri on äri, kas pole.
Aga pärast silti uurides läheb veel lõbusamaks. Kuidas roosat vett manustada? – 0,2% lahusena, õpetab kasutusjuhend. Puhta vee lahjendamine on vigur omaette – vrd muiste Pikris „uudis”, kuidas joogivett vedanud tanker sõitis karile ja merre tekkisid suured puhta vee laigud –, aga mind paelub hoopis teine asi. Sildi järgi on toode eri elementide ja metsroosi essentsi 10–6 kuni 10–100 lahuste segu. 10–100 (0,0000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000001%) lahuse võib rahus tähelepanuta jätta, sest lahustunund elemendi 1 (üks) aatom oleks mitte 1 korgitäies, vaid 1019 (10.000.000.000.000.000.000) kuni 1021 (1.000.000.000.000.000.000.000) universumitäies lahuses, aga vat see 10–6 (1 ppm) lahus on pisut veider. Esimene loetletud element on kaltsium, mida sisaldub vees mineraalainete elementidest üldiselt kõige rohkem, Austrias on joogivees lubatud kuni 400 ppm (link), Saksamaal piirkontsentratsioon puudub (link), kohalikus mineraalvees on 378 ppm. Destilleeritud vees on lisandeid kuni 10 ppm ja julgesti võib eeldada, et sellest enamik on kaltsium. Mis siis tähendab, et isegi destilleeritud veega ei saa hästi toota kaltsiumi 1 ppm lahust.
Kuidas siis toode töötab, küsite, kui selles toimeaineid ei ole. Väga lihtsalt: ostja lahjendab seda kraanivees, eks ole. Tulemuseks on tavaline kastmisvesi, õige pisutise roosa värvi lisandiga.
Sildil muidugi ei ole väidetud, nagu oleks toode väetis, nagu meile valetas poemüüja. On rooside „tugevdusaine” (Versärkungsmittel), mis on õiguslikult reguleerimata nimetus ja võib olla mis iganes või üldse mitte midagi.
Nii et aianduspoeski jälgige hoolega, kas väetisepudelil on lastekindel kork või mitte. Hookuspookusel ei ole.
14.8.15
R, 2987. päev: öökulli juures
Käime söömamajas Öökull, kus on riburada tegutsenud mitu üürikest söömakohta – eelmine oli Nataša, enne seda Toxo jne. Alles mõni aeg tagasi oli Öökulli restorani ees tänaval silt, et nad pakuvad ka Poola köögi hõrgutisi, aga täna seda silti enam ei ole. Oleme esimesed külalised, sees kedagi ei ole, istume väljas, kus ka kedagi ei ole. Joogisoovi tuleb küsima pildirohke ettekandja, kellel on suhtlusraskusi igas keeles (ei saagi aru, mis maalt ta on). Küsime veinikaarti, mispeale tuleb kohale omanik ise ja ütleb, et veinikaarti ei ole, küsige niisama, ta toob midagi sinnapoole, näiteks valget või punast või kuiva või magusat, ta toob aga. Võtame mineraalvee. Menüü kohta ütleb, et seda ka ei ole, toidud on väljas päevapakkumiste tahvlil. Õhtu jooksul käib söömakohast läbi veel kaks inimest, omanik ja ettekandja kallistavad taustal niisama. Omanik soovib meie lahkumisel, et tulge meile jälle, ja siis hõikab tänavale järele, et on nädalavahetusel ka lahti. — Kutsu pealegi, ega me niikuinii enam ei tule.
13.8.15
N, 2986. päev: linnukaamera
Hommikul vara lähevad külalised ära: teatraalne sosistamine algab umbes kolmveerand neljast. Mingi hetk pakub E mulle, et ma mingu elutoast diivanilt magama magamistuppa, millele elavalt vastu väidan, et mul ei ole viga midagist, aga voodisse heitnuna uinun nagu kott. Siis mingil hetkel on korter äkki täiesti vaikne.
Öösel on palav, näen unes, kuidas tahan minna sauna. Varahommikul lennanud avatud aknast sisse tihane ja istunud õnnetult kardina küljes.
Proovin panna uuele linnukaamerale hääled sisse. Ei lähe, poolpiduste akude asemel on vaja täis patareisid ja veel on vaja suuremat mälukaarti. (Saaks võtta taskufotoka ühe kaardi – roteerin sellel kolme CD-kaarti, 4 + 4 + 8 GB – aga eraldi oleks parem.)
Öösel on palav, näen unes, kuidas tahan minna sauna. Varahommikul lennanud avatud aknast sisse tihane ja istunud õnnetult kardina küljes.
Proovin panna uuele linnukaamerale hääled sisse. Ei lähe, poolpiduste akude asemel on vaja täis patareisid ja veel on vaja suuremat mälukaarti. (Saaks võtta taskufotoka ühe kaardi – roteerin sellel kolme CD-kaarti, 4 + 4 + 8 GB – aga eraldi oleks parem.)
12.8.15
K, 2985. päev: suvi
Ministeerium on otsustanud teha Eesti metssigadele varblaste Hiinat ja laululindude Maltat, mis muidugi ei takista Kesk-Eestis toimumast suurt mokalaata, mis annab ainult osalejatele rahulduse, et käega ei teinud kärbsepesagi. Ka ses suhtes, et metssigade hävitamine lõpetaks seakatku, olen skeptiline ja imestan, keda siis järgmiseks hävitatakse.
* * *
Puhkuste kuu august on vähendanud aknaaluse maantee hommikust liiklust umbes kaks korda, aga kiirteeliiklust on hoopis tugevdanud.
Postkontoris: saabub uus linnukaamera.
Külalised käivad iseseisvalt linnupargis, näitavad õhtul pilte ja tunnen piltidelt ära konkreetseid linde.
Loen: saksa lapseütluste raamat (kui palju feisspuk ja tutvusringkond lapseütlusi ikka teatada jõuab). Kohe alguses, sissejuhatuses on mainitud, kuidas lapsesuu läbi toonuvat kolm kuningat jeesuslapsele kulla, viiruki ja mürri asemel (Gold, Weihrauch und Myrrh) kulda, kapsast ja porgandit (Gold, Weißkohl und Möhre).
* * *
Puhkuste kuu august on vähendanud aknaaluse maantee hommikust liiklust umbes kaks korda, aga kiirteeliiklust on hoopis tugevdanud.
Postkontoris: saabub uus linnukaamera.
Külalised käivad iseseisvalt linnupargis, näitavad õhtul pilte ja tunnen piltidelt ära konkreetseid linde.
Loen: saksa lapseütluste raamat (kui palju feisspuk ja tutvusringkond lapseütlusi ikka teatada jõuab). Kohe alguses, sissejuhatuses on mainitud, kuidas lapsesuu läbi toonuvat kolm kuningat jeesuslapsele kulla, viiruki ja mürri asemel (Gold, Weihrauch und Myrrh) kulda, kapsast ja porgandit (Gold, Weißkohl und Möhre).
11.8.15
T, 2984. päev: kunde on kunn
Kirjutan ühele Saksa teleskoobijuppide veebipoele ja küsin, millega nad kaupa välismaale saadavad, sest meil on DPD-ga kole kogemus olemas. Saan teada, et kunde saab tellimisel valida. Nad müüvad teleskoobi teravustamisrõnga pööramise rakist, mida saab paigaldada ka 1000 mm peegelobjektiivile, kui sellest on ehitatud (võrdlemisi vähese vaevaga) teleskoop. Usutavasti saab võrdlemisi vähese vaevaga tuunida rakisest ka käepideme, millest saab seda mugavalt teravustada ka objektiivina.
10.8.15
E, 2983. päev: tuvid ja jõed
E ema sünnipäeva pilte printimas. Vahepeal on pool tundi aega, raamat sai läbi, putkas fotoajakirju suurt ei ole. Ostetu on algajatele, aga seal on põnevaid kunstfotode nippe, mida saaks proovida.
Vandeseltsihuvilistele tähelepanek, et O. bin L. on elus ja töötab Kirikmäe prisma fotonurgas.
E-l on olnud kole kohtumine joodiknaabriga, kelle hirmuteod ei piirdu supinaabri teatel ainult majaga (koridorid, liftid, lillekastid, postkastid, välisuks jne), ja loeme tähelepanelikult läbi valla heakorraeeskirjad. Väga huvitav. Saan teada, et ainus konkreetne loom, keda sööta ei tohi, on tuvi (ja tuvipidajad peavad enda üles andma, ja tegevuse lõpetanud tuvipidaja ei tohi tuvisid loodusesse lasta), mida on korraldada võrdlemisi raske, sest Columba livia f. rustica on tänu sarnastele heakorraeeskirjadele ka mujal omavalitsustes koondunud naaberlinna kolme kohta (kahele südalinna platsile, raudteejaama ja majavaremetesse joodiknaabri stammkõrtsi vastas) ning meie vallas teda lihtsalt ei ela. Metslindude toitmisest ei midagi, v.a kui see ei sodi ega häiri naabreid. Sõbervaresed nüüd tervitavad meid – paar vaikset kraaksu päevas –, aga see on olematu võrreldes pideva maanteemühaga mitukümmend meetrit allpool.
Ah jaa, suve algul olnud sekstandivaimustuse tulemusel selgus, kui palju on korter jõest kõrgemal (mida soovisingi mõõta). Korter, õigemini minu silm on jõest kõrgemal, kui nüüd õigesti mäletan – sest mõõtsin seda juunis ja kirjutasin mõõtmistulemused ja arvutused minig vana ümbriku taha, mida enam alles ei ole –, mingi 48 meetrit (mõõtmisviga on umbes 1 m). Lambist arvasin ennevanasti, et kõrguste vahe on oma 40 m – 25 m maanteest ja maanteest jõeni on oma 15 m, aga vähe edasi mäest alla on silla all neljakordne maja, see täidab sillaaluse kõrgusest pool ja maanteest alla jõeni on seal veel üle viie meetri ning suur sild on korterist mõni meeter madalamal. Mõõtmist peab kordama talvel, kui puudel lehti ei ole, sest maa-ameti kaardil on jõeoru rattateel mitu 0,1 m täpsusega kõrguspunkti, aga neile jäävad suvel puud ette. Maanteel itaallaste juures on samuti, aga sinna jääb itaallaste maja nurk ette. Viltu üle maja sissekäigu paistab ühes kohas jõgi, mille kaugust sai alla meetri täpsusega mõõta, normaalse veetaseme kõrgus on 0,1 m täpsusega teada ja veetase paistis olevat normaalne. Probleem muidugi selles, et jõgi on seal otsejoones üle 160 m kaugusel ja silmapiirist ainult umbes 35° madalamal – oleks lähemal, oleks kauguse ja nurga mõõtmine täpsem.
Vandeseltsihuvilistele tähelepanek, et O. bin L. on elus ja töötab Kirikmäe prisma fotonurgas.
E-l on olnud kole kohtumine joodiknaabriga, kelle hirmuteod ei piirdu supinaabri teatel ainult majaga (koridorid, liftid, lillekastid, postkastid, välisuks jne), ja loeme tähelepanelikult läbi valla heakorraeeskirjad. Väga huvitav. Saan teada, et ainus konkreetne loom, keda sööta ei tohi, on tuvi (ja tuvipidajad peavad enda üles andma, ja tegevuse lõpetanud tuvipidaja ei tohi tuvisid loodusesse lasta), mida on korraldada võrdlemisi raske, sest Columba livia f. rustica on tänu sarnastele heakorraeeskirjadele ka mujal omavalitsustes koondunud naaberlinna kolme kohta (kahele südalinna platsile, raudteejaama ja majavaremetesse joodiknaabri stammkõrtsi vastas) ning meie vallas teda lihtsalt ei ela. Metslindude toitmisest ei midagi, v.a kui see ei sodi ega häiri naabreid. Sõbervaresed nüüd tervitavad meid – paar vaikset kraaksu päevas –, aga see on olematu võrreldes pideva maanteemühaga mitukümmend meetrit allpool.
Ah jaa, suve algul olnud sekstandivaimustuse tulemusel selgus, kui palju on korter jõest kõrgemal (mida soovisingi mõõta). Korter, õigemini minu silm on jõest kõrgemal, kui nüüd õigesti mäletan – sest mõõtsin seda juunis ja kirjutasin mõõtmistulemused ja arvutused minig vana ümbriku taha, mida enam alles ei ole –, mingi 48 meetrit (mõõtmisviga on umbes 1 m). Lambist arvasin ennevanasti, et kõrguste vahe on oma 40 m – 25 m maanteest ja maanteest jõeni on oma 15 m, aga vähe edasi mäest alla on silla all neljakordne maja, see täidab sillaaluse kõrgusest pool ja maanteest alla jõeni on seal veel üle viie meetri ning suur sild on korterist mõni meeter madalamal. Mõõtmist peab kordama talvel, kui puudel lehti ei ole, sest maa-ameti kaardil on jõeoru rattateel mitu 0,1 m täpsusega kõrguspunkti, aga neile jäävad suvel puud ette. Maanteel itaallaste juures on samuti, aga sinna jääb itaallaste maja nurk ette. Viltu üle maja sissekäigu paistab ühes kohas jõgi, mille kaugust sai alla meetri täpsusega mõõta, normaalse veetaseme kõrgus on 0,1 m täpsusega teada ja veetase paistis olevat normaalne. Probleem muidugi selles, et jõgi on seal otsejoones üle 160 m kaugusel ja silmapiirist ainult umbes 35° madalamal – oleks lähemal, oleks kauguse ja nurga mõõtmine täpsem.
9.8.15
P, 2982. päev: huvisõit
Külalistega linnas. Seekord me teame, kus on parkla (turuplatsi all on mitmekorde parkimismaja!), aga koos sissepääsu otsimisega täitub ümber südalinna 1½ tiiru. Turuplats, raekoja plats* ja seal juhuslikult meie supinaaber, muud vanalinna vaatamisväärsused.
* Vanalinnas on kaks suurt platsi, mõlema ääres on mingi linnavalitsuse hoone. Tegelik raekoda on vist turuplatsi ääres, teise platsi ääres on umbes nagu linnavolikogu, aga kodanike vastuvõtt on samuti turuplatsi ääres.
Linnast väljasõidul näitan arhitektist korteriomaniku joonistatud maju.
Esimene linnaväline peatus on ameeriklaste surnuaia juures. Olen seal esimest korda – no kuidas ma muidu sinna satuksingi, sinna peaks spetsiaalselt matkama, sest see ei jää millegi tee äärde. Lennukid mööduvad väga madalalt, puude vahelt paistes. Muidu rahulik ja mõtlikum kui sellisest mastaabist arvata. Ärge N. Liidu memoriaalide peale parem mõelge.
Siis risti läbi mitme metsa jõe äärde. Väike jalutuskäik, keerukas orienteerumine.
Edasi üle jõe ja üle mäe nagu muinasjutus.
Jõekääru parklasse jõudes imestan, et maastik on väga kõvasti muutunud (oluline orientiir oli puu, kus pildistasin roherähni – sellest sõitsime mööda), kuni leian, et „taastusravikeskusi” on kaks ja oleme vale juures (õigemini on üks, teine on külastuskeskus). Õiges kohas on rahvarohke parkla, õige kujuga külastuskeskus – vahepealse ajaga on see läinud luitunud kuuri värvi –, siis 500 m metsateed ja üllatusena teine parkla. Vaated, portreed, tagasi. Külastuskeskuses on kuskil pulm, hoovi peal on peen läikiv vanaauto, algul koos dekoratsioonidega, pärast ilma.
Siis läbi metsa mäest alla – pajatan lugu, kuidas 2008 sealt jala tulles peeti mind jahimeheks –, laeva peale. 13.54 parkimismajja, E mäletab, et laev läheb kell 14.00, üritan lohutada, et ei ole häda, ma nagu mäletaks, et teise firma laev läheb 15.00 ja sildumiskohani on ainult minuti tee. 13.57 on kviitung autos ja meie 13.59 laeval. Laev väljub 14.00.
Satume eri laudadesse, laev on teine kui eelmine kord (mil mul olid jalas plastiliinist pingviini kõnnaku tekitanud sandaalid), seljatuge ei ole. Kössitan algul niisama, siis toob ettekandja toobi veini, siis võtab üle laua istunud ja väga kedagi meenutanud (pärast meenub: prof NV-d) sakslane jutu üles. Saame teada, et ta on sealtsamalt liidumaalt, veedab pojaga pühapäeva.
Ilma poolest on orus paks vine ja pärast näen piltide töötlemisega roppu vaeva (2013 oli ilm ühtlasem ja pilte sai töödelda hulgakaupa, nüüd timmi iga pilti eraldi).
Mõlemal jõekaldal – kus algselt olid laevade ülesvoolu vedamise hobuserajad – on jalgrattureid, aga nad ei võta huvitavaid, pildistamist väärivaid poose peale ühe meeskodaniku, kes, seljaga jõe ja laevatäie inimeste poole, parklas kuseb. Tema poos on küll huvitav, aga pildistamist ei vääri. Pildistamist väärib küll jõeäärse õlletoa külaliste tervitus, kuid fotost võiks pärast arvata, et kaks lehvitanut heitsid laeva poole üht muud, ajalukku kadunud tervitust.
Seejärel on päev juba päris õhtus, uus telefon on sees püsinud ja koguni kaarti kuvanud kaheksa või üheksa tundi järjest. Viimane lõik on sõit lähimasse suurlinna, mis on kaunis eksootiline, sest traagilise häälega ja jubedate grammatikavigadega rääkiv GPS-tädi üritab eksitada, kuidas jaksab, näiteks suunates meid tundmatutele mägiteedele ja korra juhtides meid umbtänavasse, mille lõpus teatab peaaegu parastades, et pöörake ringi, kui saate. Jälgin tagaistmelt pidevalt kaarti – mis on mugavam kui aasta tagasi, sest näen esiistmest üle ja uuel telefonil püsib terve päeva kaardipilt ees (vanal püsinuks ehk tunni) – ja juhendan, peamiselt seda, millal GPS-tädi uskuda, millal mitte. Läbime kohti, kus keegi meist käinud ei ole.
Päeva lõpuks Kella kõrts. Meie lähme rongi peale, külalised sõidavad pärast edasi.
* Vanalinnas on kaks suurt platsi, mõlema ääres on mingi linnavalitsuse hoone. Tegelik raekoda on vist turuplatsi ääres, teise platsi ääres on umbes nagu linnavolikogu, aga kodanike vastuvõtt on samuti turuplatsi ääres.
Linnast väljasõidul näitan arhitektist korteriomaniku joonistatud maju.
Esimene linnaväline peatus on ameeriklaste surnuaia juures. Olen seal esimest korda – no kuidas ma muidu sinna satuksingi, sinna peaks spetsiaalselt matkama, sest see ei jää millegi tee äärde. Lennukid mööduvad väga madalalt, puude vahelt paistes. Muidu rahulik ja mõtlikum kui sellisest mastaabist arvata. Ärge N. Liidu memoriaalide peale parem mõelge.
Siis risti läbi mitme metsa jõe äärde. Väike jalutuskäik, keerukas orienteerumine.
Edasi üle jõe ja üle mäe nagu muinasjutus.
Jõekääru parklasse jõudes imestan, et maastik on väga kõvasti muutunud (oluline orientiir oli puu, kus pildistasin roherähni – sellest sõitsime mööda), kuni leian, et „taastusravikeskusi” on kaks ja oleme vale juures (õigemini on üks, teine on külastuskeskus). Õiges kohas on rahvarohke parkla, õige kujuga külastuskeskus – vahepealse ajaga on see läinud luitunud kuuri värvi –, siis 500 m metsateed ja üllatusena teine parkla. Vaated, portreed, tagasi. Külastuskeskuses on kuskil pulm, hoovi peal on peen läikiv vanaauto, algul koos dekoratsioonidega, pärast ilma.
Siis läbi metsa mäest alla – pajatan lugu, kuidas 2008 sealt jala tulles peeti mind jahimeheks –, laeva peale. 13.54 parkimismajja, E mäletab, et laev läheb kell 14.00, üritan lohutada, et ei ole häda, ma nagu mäletaks, et teise firma laev läheb 15.00 ja sildumiskohani on ainult minuti tee. 13.57 on kviitung autos ja meie 13.59 laeval. Laev väljub 14.00.
Satume eri laudadesse, laev on teine kui eelmine kord (mil mul olid jalas plastiliinist pingviini kõnnaku tekitanud sandaalid), seljatuge ei ole. Kössitan algul niisama, siis toob ettekandja toobi veini, siis võtab üle laua istunud ja väga kedagi meenutanud (pärast meenub: prof NV-d) sakslane jutu üles. Saame teada, et ta on sealtsamalt liidumaalt, veedab pojaga pühapäeva.
Ilma poolest on orus paks vine ja pärast näen piltide töötlemisega roppu vaeva (2013 oli ilm ühtlasem ja pilte sai töödelda hulgakaupa, nüüd timmi iga pilti eraldi).
Mõlemal jõekaldal – kus algselt olid laevade ülesvoolu vedamise hobuserajad – on jalgrattureid, aga nad ei võta huvitavaid, pildistamist väärivaid poose peale ühe meeskodaniku, kes, seljaga jõe ja laevatäie inimeste poole, parklas kuseb. Tema poos on küll huvitav, aga pildistamist ei vääri. Pildistamist väärib küll jõeäärse õlletoa külaliste tervitus, kuid fotost võiks pärast arvata, et kaks lehvitanut heitsid laeva poole üht muud, ajalukku kadunud tervitust.
Seejärel on päev juba päris õhtus, uus telefon on sees püsinud ja koguni kaarti kuvanud kaheksa või üheksa tundi järjest. Viimane lõik on sõit lähimasse suurlinna, mis on kaunis eksootiline, sest traagilise häälega ja jubedate grammatikavigadega rääkiv GPS-tädi üritab eksitada, kuidas jaksab, näiteks suunates meid tundmatutele mägiteedele ja korra juhtides meid umbtänavasse, mille lõpus teatab peaaegu parastades, et pöörake ringi, kui saate. Jälgin tagaistmelt pidevalt kaarti – mis on mugavam kui aasta tagasi, sest näen esiistmest üle ja uuel telefonil püsib terve päeva kaardipilt ees (vanal püsinuks ehk tunni) – ja juhendan, peamiselt seda, millal GPS-tädi uskuda, millal mitte. Läbime kohti, kus keegi meist käinud ei ole.
Päeva lõpuks Kella kõrts. Meie lähme rongi peale, külalised sõidavad pärast edasi.
8.8.15
L, 2981. päev: moodne elu
Pikal teekonnal uue sõbranna, meie kõrval elava hullnaabri juurde kaunistas joodiknaaber eile ühtlase 25 m pikkuse kusenirega kogu köögitaguse käigurõdu, kõigist jalamattidest üle. See on minu jaoks viimane tilk (mhh…), ma teda enam ei tereta. Rääkimata üleeileõhtusest ektsessist maja ees, kui koeri kesköö paiku jalutasin, tuli ta eemalt kätega vehkides, mingid paberid näpus, ja tahtis mult midagi; taganesin universaalsõnadega, et ma ei tea ja ei-ei, aga ta ei jätnud ja lähenes muudkui, mispeale ei jäänud muud üle kui võtta kasutusele rahvastevahelise suhtluse keel eesti keel. Milles ma siis teatasin, et jätku mind rahule ja ma tema pabereid vaadata ei taha. Mille peale ta siis sõimas hulk aega. Millele võiks vastata tuntud lühifilmiga (link), aga seal kujutatu on joodiknaabriga võrreldes lahke vanamemm.
Saabuvad külalised, mõneti hiljem kui arvatud, sest kuidagi juhtus, et öeldud lennuki kellaaeg oli tegelikult stardi, mitte maandumise oma. Sedasi avan flightradar24.com-i ja saan pärast külalistele seletada, mida nad lennukiaknast nägid.
Saabuvad külalised, mõneti hiljem kui arvatud, sest kuidagi juhtus, et öeldud lennuki kellaaeg oli tegelikult stardi, mitte maandumise oma. Sedasi avan flightradar24.com-i ja saan pärast külalistele seletada, mida nad lennukiaknast nägid.
7.8.15
R, 2980. päev: kuum ja haisud
Jõle kuum.
Nüüd on meil ühe asemel kaks joodiknaabrit – hullnaaber on jooma hakanud. Nad istuvad – kui hästi läheb – maja ees lillekasti serval nagu kaks kägu, aga – kui hästi ei lähe – hullnaabri ukse taga toolil ja väiksel trepil ehk meie kohe meie ukse kõrval. Nii et haiseb ka maja taga. Maja esiküljel haiseb niikuinii, sest uus altnaaber käib umbes kord tunnis rõdul suitsetamas. Kui hästi läheb, kuuleb kõigepealt rõdult ta köhimist, mispeale tuleb kiiresti aken sulgeda. Köhib ta pikalt, ta võiks tulla mõnda suitsetamisvastasesse kampaaniasse elavaks näiteks.
Peale selle on ta eelmistelt alumistelt naabritelt pärinud ka grilli ja selle peale pandava poslamasla, mida ta eelmisel nädalavahetusel ka tohutu suitsupilve saatel kremeeris (suitsupilvest on fotod ja video). Tuleb hankida rõdule suitsuandur ja kui ta ütlema peaks, teha siis suured silmad ja öelda, et ohhoo, kas ta tahab öelda, et mul ei tohi olla suitsuandurit vä.
Ühtlasi on tulekul uus, külma- ja kuumakindel ning eeldatavasti oluliselt parem linnukaamera kui eelmine. (Mitte enam algeline kiivrikaamera nagu eelmine, vaid spetsiaalne automaatne loomakaamera.) Meie vares käib hommikuti meid tervitamas, aga seda, kuidas ta rõdul käib, ei ole me veel keegi näinud; vana linnukaamera reageeris pildimuutustele nii kiiresti, et jäädvustas piksenooli, aga varest pildile ei saanud. Viimati Eestis pildistasin pesakonda noori vareseid, kes lustisid noores männikus, suled alles värsked ja kohevad, mida oli lust vaadata, kuigi vareste elust on teada, et sellest nelikust elab talve üle võib-olla üks.
Viimati Eesti-kodus just imestasin, et aknast tuli pärnaõite lõhna ning seda idülli ei seganud mitte keegi, sest kuigi majas umbes üks suitsetaja on, piibutab ta teisel pool maja (ning teda ei olnud pärastpoole ka kodus).
Nüüd on meil ühe asemel kaks joodiknaabrit – hullnaaber on jooma hakanud. Nad istuvad – kui hästi läheb – maja ees lillekasti serval nagu kaks kägu, aga – kui hästi ei lähe – hullnaabri ukse taga toolil ja väiksel trepil ehk meie kohe meie ukse kõrval. Nii et haiseb ka maja taga. Maja esiküljel haiseb niikuinii, sest uus altnaaber käib umbes kord tunnis rõdul suitsetamas. Kui hästi läheb, kuuleb kõigepealt rõdult ta köhimist, mispeale tuleb kiiresti aken sulgeda. Köhib ta pikalt, ta võiks tulla mõnda suitsetamisvastasesse kampaaniasse elavaks näiteks.
Peale selle on ta eelmistelt alumistelt naabritelt pärinud ka grilli ja selle peale pandava poslamasla, mida ta eelmisel nädalavahetusel ka tohutu suitsupilve saatel kremeeris (suitsupilvest on fotod ja video). Tuleb hankida rõdule suitsuandur ja kui ta ütlema peaks, teha siis suured silmad ja öelda, et ohhoo, kas ta tahab öelda, et mul ei tohi olla suitsuandurit vä.
Ühtlasi on tulekul uus, külma- ja kuumakindel ning eeldatavasti oluliselt parem linnukaamera kui eelmine. (Mitte enam algeline kiivrikaamera nagu eelmine, vaid spetsiaalne automaatne loomakaamera.) Meie vares käib hommikuti meid tervitamas, aga seda, kuidas ta rõdul käib, ei ole me veel keegi näinud; vana linnukaamera reageeris pildimuutustele nii kiiresti, et jäädvustas piksenooli, aga varest pildile ei saanud. Viimati Eestis pildistasin pesakonda noori vareseid, kes lustisid noores männikus, suled alles värsked ja kohevad, mida oli lust vaadata, kuigi vareste elust on teada, et sellest nelikust elab talve üle võib-olla üks.
Viimati Eesti-kodus just imestasin, et aknast tuli pärnaõite lõhna ning seda idülli ei seganud mitte keegi, sest kuigi majas umbes üks suitsetaja on, piibutab ta teisel pool maja (ning teda ei olnud pärastpoole ka kodus).
6.8.15
N, 2979. päev: füüsika ehk säästumaailma pahupool ehk ise tegi, ise tegi
Kuum, nii et lõunale minnes ei tunne ma õue astudes, kas püksid on ikka jalas, isegi vaatan (palava ilmaga võib tekkida selline tunne, kui Δt = 0), aga kuu aja taguse +37 °C-ga võrreldes on täitsa jahe, ainult 32°.
Viimasel ajal loen uudistes mainitud aruanded tervikuna läbi, nagu kolmapäeval õõvastavas uudises, kuidas Venemaal internetivabadust ei taheta, mistõttu tekivad siia paremale loetud raamatute sekka aruande ja selle kommentaari lingid. (Kokkuvõte kahe faktiga: Venemaal on valdav (~90%) infokanal riigi propagandatoru Kesktelevisioon ning kui see on mitu aastat korrutanud, et internet on paha ja seda peab tsenseerima, siis hakatakse seda lõpuks uskumagi.) Selle pealkirjas on teatud märksõnad, mis pälvivad internetti regulaarselt läbiroomava Kremli roboti tähelepanu. Kui juuli lõpus MH17 satelliidifotode võltsimise aruande lingi avastanud ja statistikasse tuhandeid varjatud külastusi tekitanud robot kasutas Internet Exporerit, siis nüüd on teisele Kremli ametnikule antud Chrome. Lõbus ju.
Aga täna lugesin teise ja veel otsekohesema aruande, kust selgub, et muus maailmas on olemas mõiste austus, aga mõnel pool on selle asemel ähvardus a potšemu tõ mne ne uvažaješ. Selle pealkirjas on mõlemad võlusõnad, riigi ja diktaatori nimi, ning robot peaks leidma selle alle aikayksikön.
* * *
ERR avaldab üliõpetliku video, mis juhtub, kui kasutada kraana asemel mittekraanat: link.
Viimasel ajal loen uudistes mainitud aruanded tervikuna läbi, nagu kolmapäeval õõvastavas uudises, kuidas Venemaal internetivabadust ei taheta, mistõttu tekivad siia paremale loetud raamatute sekka aruande ja selle kommentaari lingid. (Kokkuvõte kahe faktiga: Venemaal on valdav (~90%) infokanal riigi propagandatoru Kesktelevisioon ning kui see on mitu aastat korrutanud, et internet on paha ja seda peab tsenseerima, siis hakatakse seda lõpuks uskumagi.) Selle pealkirjas on teatud märksõnad, mis pälvivad internetti regulaarselt läbiroomava Kremli roboti tähelepanu. Kui juuli lõpus MH17 satelliidifotode võltsimise aruande lingi avastanud ja statistikasse tuhandeid varjatud külastusi tekitanud robot kasutas Internet Exporerit, siis nüüd on teisele Kremli ametnikule antud Chrome. Lõbus ju.
Aga täna lugesin teise ja veel otsekohesema aruande, kust selgub, et muus maailmas on olemas mõiste austus, aga mõnel pool on selle asemel ähvardus a potšemu tõ mne ne uvažaješ. Selle pealkirjas on mõlemad võlusõnad, riigi ja diktaatori nimi, ning robot peaks leidma selle alle aikayksikön.
* * *
ERR avaldab üliõpetliku video, mis juhtub, kui kasutada kraana asemel mittekraanat: link.
5.8.15
K, 2978. päev: kulla-auk saab läbi
Mõni väike mõte Kettuselt veel:
- „kirjakeel on ju igas ilmakaares enam-vähem kunstlik sünnitus” (lk 77)
- „eelarvamiste müür, vähemalt sõnarikastamise vastu, on mitmel pool kaunis tugev” (lk 79)
- „Just keeleajaloolise põhjusmõtte ühekülgne toonitamine on see, mis igal pool, ja nõnda ka Eestis, rahvakeelsuse liialdusi vastukaaluks sünnitab. Peab ka tunnistama, et „teaduslik tõde“ isegi hästi uuritud keelte ajaloo kohta kunagi vääramata kindel ei ole, ja et kui hää keeletarvitaja instinkt ja keeleajaloolase nõudmised õigekeelsuse küsimustes vastuolusse satuvad, siis saab ülepää eelmist kindlamini usaldada. Aga kui keele ajaloo ja elu tundja ühtlasi hääks keele t a r v i t a j a k s on tunnistatud, siis võib ta tõesti täit usaldust teenida.” (lk 99–100)
4.8.15
T, 2977. päev: Kettunen jätkab
Lõbu ja kerguse pärast laupäeval bussiraamatuks võetud Kettuse raamat osutub kullaauguks. Veel Kettuse mõtteid:
Suur teema oli keeleuuenduse tekitatud eraldi mitmuse osastav, millena varem kasutati mitmuse nimetava vormi – oli näiteks Vabadussõja ajal poes müügil pirne, pandi aknale silt „Pirnid on”. i-mitmuse päritolu kohta teatab Kettunen, et see on olemas Põhja-Eesti murretes peamiselt mitmuse osastavas, Lõuna-Eesti murretes ka mujal käänetes, mitme vormi täpne päritolu on teadmata (nt pabereid, pudeleid, varem (neid) paberid, (neid) pudelid, pakutud ka paberisi, pudelisi): Kettunen ei tea, kas need on kuuldud, laenatud või „kunstlikult sünnitatud” või kas ka soome sarnane vorm on murdest või tehislik ning võib ka olla, et on tehislik, aga leiutaja oli seda kuulnud kuskil murdes: kes kõiki murdeid üksipulgi teab.
Süntaksiteemasid on kolm, efekti mõttes tagant ettepoole.
3. süntaksiteema: des-lauselühend (soome keeles olemas ja praktiline, eesti keeles 1919. aastaks veel liiga vähe).
2. süntaksiteema: tagasõnu kasutatakse peale saksa mõju ka sihitise käändevormide homoloogia pärast: nt kala on ühtaegu nimetav, omastav ja osastav. Sõin kala võib olla korraga omastav (sõin kala (mille?)) ja osastav (sõin kala (mida?)), kumb nimelt, nähtub kontekstist (vrd sõin kala ja teise veel ning sõin kala ja porgandit – minu näited), aga lauses sõin kala ära ütleb tagasõna ära, et see on täissihitis ja omastav. Soome keeles samasugust homoloogiat ei ole ja sihitise käänet näitavaid tagasõnu vaja ei ole.
1. süntaksiteema: Kettunen ütleb selgesti, et keeleuuenduse eelse kirjakeele komme paigutada verb kõrvallause lõppu on saksa mõju – sest kõik tollased eesti keeles kirjutajad oskasid saksa keelt – ja tegelikus eestipärases lauses on süntaks vabam. „See on saksa mõju!” peaks olema suurelt ja punasega otsaette kirjutatud igaühele, kes arvab sellist veiderdamist mingist otsast „rahvalikuks” kõnepruugiks. See seda ei ole, järelikult on see pseudorahvalik, lihtne.
- „Ja lühemad ja kergemad on ka. See olgu lohutuseks neile, kes hää vana kadumist kahjatsevad.” (lk 50)
- „Kordan veel, et seesuguse uuendusnõudega esinemine [eraldi superlatiiv eesti keelde] ja selle toetamine võiks naljana tunduda, kui meil kord liikumist olemas ei oleks, mis keelt katsub parandamise mõttes käärima panna. Selle energiat oleks kahju kasustamata jätta, ja käesolevas uuenduses näikse ta vähemalt kasulise asja läbiajamiseks töötavat, olgu töö tagajärjed missugused tahes.” (lk 52)
- „Keel ise aitab kadakakeele kalduvusi kasvatada, keelevigu sünnitada.” (lk 60–61)
- „Jäägu sõnade sünnitajatele täieline ettepaneku vabadus. Kui nende sõnad meile ei meldi, ei ole otstarbekohaselt sünnitatud, ei leia nad tarvitajaid, ja asi sellega; [---]” (lk 70)
- „[---] tähendasime, et soome keel teaduslikus mõttes ainult üks eesti keele murre on, umbes nii nagu näit. setukeste oma.” (lk 71)
Suur teema oli keeleuuenduse tekitatud eraldi mitmuse osastav, millena varem kasutati mitmuse nimetava vormi – oli näiteks Vabadussõja ajal poes müügil pirne, pandi aknale silt „Pirnid on”. i-mitmuse päritolu kohta teatab Kettunen, et see on olemas Põhja-Eesti murretes peamiselt mitmuse osastavas, Lõuna-Eesti murretes ka mujal käänetes, mitme vormi täpne päritolu on teadmata (nt pabereid, pudeleid, varem (neid) paberid, (neid) pudelid, pakutud ka paberisi, pudelisi): Kettunen ei tea, kas need on kuuldud, laenatud või „kunstlikult sünnitatud” või kas ka soome sarnane vorm on murdest või tehislik ning võib ka olla, et on tehislik, aga leiutaja oli seda kuulnud kuskil murdes: kes kõiki murdeid üksipulgi teab.
Süntaksiteemasid on kolm, efekti mõttes tagant ettepoole.
3. süntaksiteema: des-lauselühend (soome keeles olemas ja praktiline, eesti keeles 1919. aastaks veel liiga vähe).
2. süntaksiteema: tagasõnu kasutatakse peale saksa mõju ka sihitise käändevormide homoloogia pärast: nt kala on ühtaegu nimetav, omastav ja osastav. Sõin kala võib olla korraga omastav (sõin kala (mille?)) ja osastav (sõin kala (mida?)), kumb nimelt, nähtub kontekstist (vrd sõin kala ja teise veel ning sõin kala ja porgandit – minu näited), aga lauses sõin kala ära ütleb tagasõna ära, et see on täissihitis ja omastav. Soome keeles samasugust homoloogiat ei ole ja sihitise käänet näitavaid tagasõnu vaja ei ole.
1. süntaksiteema: Kettunen ütleb selgesti, et keeleuuenduse eelse kirjakeele komme paigutada verb kõrvallause lõppu on saksa mõju – sest kõik tollased eesti keeles kirjutajad oskasid saksa keelt – ja tegelikus eestipärases lauses on süntaks vabam. „See on saksa mõju!” peaks olema suurelt ja punasega otsaette kirjutatud igaühele, kes arvab sellist veiderdamist mingist otsast „rahvalikuks” kõnepruugiks. See seda ei ole, järelikult on see pseudorahvalik, lihtne.
3.8.15
E, 2976. päev: vana tarkus
Loen: Lauri Kettunen, „Arvustavad märkused keeleuuendusnõuete puhul”, Tallinna [sic!] s.a. (1919) (ESTERi link).
Kettuse kui keeleuuenduse suhtes kõrvalseisja asjalik arvustus mitmekümne keeleuuendusasja kohta. Materdada saab tühi ilulemine, tuge saab otstarbekus, nõu saab Kettunen eesti murretest (mida ta üksikasjalikult tunneb) ja teistest soomeugri keeltest.
Keeleiluga veiderdajatel ja keelevanadusega argumenteerijatel palun eriti tähele panna:
Kettuse kui keeleuuenduse suhtes kõrvalseisja asjalik arvustus mitmekümne keeleuuendusasja kohta. Materdada saab tühi ilulemine, tuge saab otstarbekus, nõu saab Kettunen eesti murretest (mida ta üksikasjalikult tunneb) ja teistest soomeugri keeltest.
Keeleiluga veiderdajatel ja keelevanadusega argumenteerijatel palun eriti tähele panna:
„Tarbetumate kaksikvormide soetamises peab tagasihoidlik olema.” (lk 33)Ja:
„Kas võidetud ilu ja mõnusus oleks nii suur, et ta vaeva ära tasuks?” (lk 47)
2.8.15
P, 2975. päev: oletame
Arvan Réunioni saarelt leitud lennukitüki peale – täitsa iseoma tarkusest –, et kui see on tagatiib, viitab selle narmendav tagaserv vette maandumisele (sest tagatiib on maandumisel langetatud ja vette maandumisel eriti sügavale ja selle tagaserv puutub seega veega kokku kohe pärast mootoreid ja selle kitsast serva kiskuv jõud on tugev). Näis, mis selgub.
1.8.15
L, 2974. päev: helendavad püksid
Nagu kaks nädalat tagasi ei leidnud ma, kuidas käib uuel telefonil hääl maha, nii ei leia ma nüüd kuskilt menüüst, kuidas saab taskulambi kinni, kui olen Kella kõrtsi järel kemmergus leidnud, et mu püksid tasku kohalt helendavad. Mistõttu tuleb telefon sulgeda, suunates see endast eemale, et turvatarkvara ei pildistaks salaja esikaameraga ega saadaks „võimaliku varga” pilti mulle meilile. Pärast muidugi selgub, et mõlemad käivad kahe liigutusega.
Subscribe to:
Posts (Atom)
