T, 1994. päev: turul me oleme vennad ja õed

Kutseühing on valmis saanud kutsetõotuse ja eetikakoodeksi, mille saavad liikmed kinnitada või mitte täna õhtuni, nagu sain teada eile, sest kutseliidu meilid lähvad mul eraldi postkasti ja ma neid ei loe, sest hiljuti lahvatas seal mingi totter tohutu pikk arutelu. Annan oma ei-sõna ja kirjutan listi põhjenduse, miks. Esmalt muidugi, et „tõotus”, mis sõna minuealistel seostub ebameeldiva ja väidetavasti pühaliku üritusega koolisaalis, kui Muda-Mann sidus kaela räti, mis olnuvat osake suure kodumaa lipust, mis mu tollase arvutuse järgi olnuks jabura pindalaga ligi 4 ruutkilomeetrit. Oleks veel, et „vanne”, mis ajaloohuvilistel seostub mitmesuguste hoopis põnevamate asjadega, eksju.

Mõtte peale, et koodeksi võinuks läbi vaadata ka keegi süsteemianalüütik või vähemalt insener, meenutab E, et mullegi olevat koostamises osalemist pakutud, aga see mind ei huvitanud. Noh, tulemus on sihuke, et 5½ lk jahutakse iseenesest selgete ja üldiste asjade ümber, ent sellest, kuidas tööd konkreetselt teha, on lõpus paar rida. Teose pealkiri on eetikakoodeks, aga sellest kahetsusväärt viisil üldse puudub võimalus loobuda töö vastuvõtmisest isiklikel eetikapõhjustel. Ma taolist tegevust teenuseks ei nimetakski.

* * *

Täna ütleb lõplikult üles köögipliit – ja ikka võtmes, et seda ei saa enam keerata kinni. Poodi jääb minemata ja saabumiseni soovitan hädalahenduseks soojendada võimalikult palju külma vett. Leian lametangid, aga lüliti enam ei keera ja seega otsin katse-eksituse meetodil, mis kaitsme taga on pliit.

Loen üürilepingut, mida on seal öeldud hädapärase parandamise kohta – halvimal juhul jätab omanik tasumata. Mul muidugi kavas teatada uuest pliidist (ja selle paigaldamisel juhtunud väikestest lammutustöödest) omanikule aja säästmiseks ikka takkajärele.

E, 1993. päev: seotud või sidumata

Lgp tlk on pähe võtnud, et umbes 231× korduv vormel peab olema „X-iga seotud info”, aga mina, et hoopis lihtsam „X-i teave”. Parandada saan muidugi ainult ükshaaval, kuigi õnneks saab kaasaütlevast käändest omastava kopipeistiga.

Ükspäev siin viidatud loogikavigade plakati ajel on hakanud susisema plaan kirjutada loogikavigadest keelekasutuses ja võib-olla isegi mujal kui siin blogis. Kaua ma mitmesugustes kirjutistes silveti „vereklompe” ja eurodirektiivi „kuuptonni” ikka manan.

Õhtul T. linnakeses poes (millega vabaneb laupäev järjekorsele mäest-alla-jalgrattamatkale samal teekonnal kui eelmise aasta mais, aga nüüd on olemas sobiv riietus). Poest on vaja uusi ketse (vanad kaunad on omandanud peletamatu leha), uut töölkäigu-seljakotti (vana nahkpõhi määrib) ja uut triikrauda (vana kukkus triiklaualt kivipõrandale ja ei olnud tänaseks paranenud, nagu lootsime – mis ühtlasi meenutab tähelepanekut, et kempsu loputustoru ja poti vahelise pisut pragunenud tihendi lekkeseisund oleneb sellest, kui palju jõuab sinna sadestuda katlakivi: ühe-kahe elanikuga sadestub ja tihend ei leki, aga viis inimest viis päeva uhab katlakivi minema ja lekib).

Kohe jaamast ühte kaubamajja, kus sõrmitseme ketse, tuvastame, et vaja oleks tüüpi walking, aga midagi toredat ei ole. Siis üle tänava teise, seal leiame olevat mitu tuntud marki, nagu The North Face (ei teadnudki, et nad teevad ka ketse), Meindl ja Jack Wolfskin. Viimase jalatsikvaliteedi kohta on E-l isiklik kogemus varnast võtta (et see eriti mugav ei ole), mina jälle usun Meindli sisse. Proovin ja veendun, et Jack Wolfskini kets on kerge, aga kõva ja ebamugav, ent Meindli pisut raskem A-klassi matkakets on mugav.

Siis pööningule elektroonikakaubamajja, kust uus triikraud ja kus on GPS-träkkereid veel vähem kui kohalikus sama keti kaubamajas (st soovitud mudelit ei ole – laupäeval selgus, et telefon salvestas asukohana suht aiateibaid ja Suunto X10 ei saanud bussikatuselt signaali kätte üldse). Seljakotivalik on aga nigel ning tagasi esimesse kaubamajja, kust peaaegu vana sarnane uus seljakott. Alt poest õunu ja veine ning siis stammkõrtsis õhtueine. Sumin on, aeglane ja imaldav kelner nõndasamuti. Vahepeal peab tudeerima sõiduplaani, jaama tagasi jõuame tervelt veerand tundi enne rongi.

Võimalik, et olen kaotanud ligi aasta peetud musta sodipodimärkmiku. Seal midagi tarka ei olnud ja hakkaski täis saama.

Arvan naiivselt, et kasulik on lugeda prantsuse lasteraamatut. Hämmeldun juba esimesel leheküljel oleva mõtte peale, nagu muretseks peategelane mõrvatud taskurättide pärast.

Söögi kõrvale vanade South Parki osade läbivaatamine on jõudnud 9. hooaja osani Die Hippie, Die, mis kenasti seostub äsja 19. korda taaspuhkenud Viljandi folgiga, mille ainus positiivne aspekt on mu arust see, et siis suureneb siinse blogi loetavus (inimesed guugeldavad folki, Google annab neile minu blogi aadressi, lihtne). Mõistan paljude lugejate pahameelt (folgihuvilised, ärge edasi lugege), aga mu arust sobib folginduse juurde rohkem märksõna arrested development. Maailmas on nii palju kultuuri, aga kümned tuhanded eestlased arvavad, et mingi oma naba vahtiv pseudo-rahvalik värk on sellest parem. See on sama, et – leebemas kõnepruugis – fototehnika on parimal järjel kui kunagi, aga inimene solgib tehniliselt hea pildi mingi Instagrami-filtriga täielikult ära, nagu oleks pilt aastakümneid pleekinud, ja on siis sedasi pöördumatult rikutud pildi üle rõõmus kah veel!

Ehk – karmimas kõnepruugis – see on sama, kui progress on likvideerinud hirmsa haiguse, aga mõtlemisvõimetu inimene arvab, et haigus on maailmast kadunud iseenesest, usub ravitsejate pahna ja muid muinaslugusid, elades nagu ajastul, mil seda progressi veel ei olnud, ja arvates, et vanaaegne elu, mil see hüve veel lihtsalt ei olnud võimalik, isegi kui inimesed väga tahtnuks, oleks nagu parem kui praegune, mil see on olemas ja toonud palju kasu, aga temasarnased lollakal moel sellest loobuvad. Võeh.

P, 1992. päev: algab jalgrattahooaeg

Rattamatk marsruudil, millest enamiku läbisin uiskudel 16.9.2006 (esimene ots) ja 23.9.2006 (tagumine ots). Väikeste mööndustega, nagu asendades ühe meeletu tõusu ja tohutu põlluteelanguse paar kilomeetrit pika tühja maanteelangusega ja meeldivama tõusuga.

Türi sõpruslinnas jookseb eest läbi nirk.

Kõik on ilus ja rahulik, kuni umbes 35 kilomeetrist 23 peal hakkame riidlema. Matka kõrgeimas punktis tõuseb endine raudteetamm serpentiinitaoliste loogetega kauguses poolteist kilomeetrit ja läheb teravnurgiti üle kohaliku maantee. Ohutuks ületamiseks on vaja sõita kuni umbes 40 m (Google’i aerofotolt mõõdetud) piki maanteed ning teha täisnurkne vasakpööre. Näen jah, et eemalt (450 m, Google’i aerofotolt mõõdetud) läheneb auto (seal 450 m kaugusel see tee T-kujuliselt ristmikult alles algab, nii et kiirus ei ole eriti suur), aga selle mõne sekundi jooksul, mil maanteel oleme, see meieni kindlasti ei jõuaks. Nii kui olen sõitnud mõne meetri, hüüab E, et auto tuleb, ja ma ehmatan. Vajutan pidurid plokki, lohisen teepeenrale, pärast auto möödumist ja tee ületamist viskan ratta kraavi. Siis liigume aeglaselt kuni loogete lõpuni matka haripunktis 800 m pärast ja mõlgutan muremõtteid, et enam laugemat tõusu olla ei saa kui vana raudteetammi 3% ja kui taluvuspiir on ainult 23 km, siis mis matku me üldse teha saame.

Siis palun vabandust ja edasi läheb tee viimased paarteist kilomeetrit ainult allamäge. Pommi (Ameerika GP 2000 lb.) juures sööme. Taolises üldpommis oli lõhkeainet umbes pool, st ligi pool tonni, ja vanemad lugejad meenutagu 1990. aastate alguse krimiuudistest, kui kõrgele võis inimese lennutada paarsada grammi – mis ühtlasi meenutab, et ajaloo esimest saritootmises olnud katapultistet käitas 20 mm õhutõrjesuurtüki padrun.

Kanjonitaolises raudteekaevandis teeme uu-beibi-jee-beibi-stiilis pilte. Millal minust enne 67 pilti järjest tehtud on!! E saab feisspukki uue profiilipildi ja mina endale ükspäev tekkinud ajajoonele kaanepildi.

Lõpp-punktis tore jäätis.

Õhtul uurime T. poodide lahtiolekuaegu ja otsustame nihutada poeskäigu laupäevalt äripäeva õhtule.

L, 1991. päev: Pariisi soos

Rongipiletid on peaaegu täishinnaga. On juhtunud, et pilet on maksnud 35 €/suund/inimene I klassis (I klassi täishind on u 90 €), aga nüüd on sõit II klassis ja hind palju vähem ei olegi.

Seekord metroo päevapileteid ei osta, isegi mitte piletiraamatut, vaid lihtsalt neli ühekorrapiletit (millega saab laskuda metroosse ja siis seal tund aega ringi sõita). Sõit jaamast on lihtne, kuus peatusevahet Bastille’ platsini. Seal tuleme välja, leiame kohe Pariisi idaosa ringsõidubussi peatuse ...ja sellest teate, et tänavaremondi tõttu on peatus viidud natuke edasi, St-Antoine’i uulitsa maja nr 7 ette.

Läheme ja leian, et esiteks on nr 7 valel pool tänavat ja õigel pool mingit silti kuskil ei ole. Kõnnime siis edasi, kuni ükskord tuleb järgmine bussipeatus. Eile selgus, et internetis enam sõiduplaani ega liinikaarti ei ole (ja bussist antu on alati pärast ära visatud). Leidus ainult pdf, kus oli nelja liini väga üldine pilt, millel puudub mõõtkava, tänavanimed on nähtamatud ja vaatamisväärsustest ei saa vahet, mis kirik on St-Antoine’i uulitsa alguses Ste-Marie ja mis vähe edasi St-Paul-St-Louis või mis eelmise samakujuline, aga suurem variant ongi.

Bussipeatuses viimati mainitud kiriku vastas sõiduplaani ei ole. Teada on, et vähemalt kord pooles tunnis ikka käib, niisiis ootame lihtsalt ja vaatame laupäeva hommiku melu. Kiriku fassaad on kaetud tellingutega, omandanud kattekile tõttu väga moodsa ilme ja mu arust võiks selliseks jäädagi. Selja tagant söögikohast tuleb kärtsahaisu – vahest kõrbevad seal pannkoogid.

Bussi ülakorrus on täis. Juht on viisakas (võrreldes eelmise nädala tegelinskiga täitsa nagu öö ja päev). Oleme bussis sees, kuni Notre-Dame’i lähedal läheb buss tühjaks ja ronime üles katusele.

Ilm on soe, aga vines.

Buss viib mööda Mitterandi-nimelisest Prantsuse rahvusraamatukogust – mujal maailmas pannakse rahvusraamatukogudele ikka mõne tähtsa kirjaniku nimi, nagu Eesti Rahvusraamatukogu oli ennevanasti Fr. R. Kreutzwaldi nimeline ja Moskva oma Lenini-nimeline. Ja seda ka, et kui RR-is on 3,4 mln säilikut ja Prantsusmaa on Eestist rohkem kui üheksa korda suurem, on Prantsuse rahvusraamatukogus „ainult” 30 mln säilikut. (India omas on 2,2 mln, nii et väike Eesti on India subkontinendile jälle 1:0 ära teinud.)

Kui tund aega hiljem ring täis saab ja uuesti lähtepeatusse jõuame, on kõrvaltänavas (Rue Turenne) püsti tuletõrjeauto redel, bussipeatus kinni ja bussipeatuses näivad askeldavat (istun teisel pool, paistab vähe) kuldkiivritega tuletõrjujad.

Bastille’i väljakult jala Place de Vosges’i poole, sealt Carnavalet’ ehk Pariisi ajaloomuuseumi.

Hiinlastel olnud muiste kaugusühik „tass teed”, mis viitas jalgsi käimisele ja tassitäie tee joomiskõlblikuks jahtumise ajale. Carnavalet’ muuseumi vaatamiseks kulub, ütleme, veerand jumestussalongivaateaknatransvestiidimeikimist – kui suundume muuseumi poole, lehvitatakse kleidi, punase paruka, vuntsidega, habemetüüka ja õndsa naeratusega härrasmehe näol alles esimesi meigipintsleid, aga kui tagasi tuleme (läbitud muuseum + selle kemps + raamatupood), on valgendatud ainult habemetüügas. Muuseumi kempsus, mainigem, kulub marjaks ära seljakotis olev hädataskulamp. Veel mainigem, et Carnavalet’s olev ja taevani kiidetud makett Cité saarest keskajal on ainult umbes poole ruutmeetri suurune (E: „Selle tegija läks vist hulluks”; mina: „Võibolla oligi kohe hull”), aga stiil on täpselt sama kui pisut suuremas mõõtkavas ja umbes kümneruutmeetrine makett „Tallinn aastal 1825”, mis asub Tallinna raekoja pööningul, mille meisterdasid tööõpetuse tunnis Tallinna Humanitaargümnaasiumi õpilased ja mille vertikaalmõõde on paigast ära veel rohkem (nt on Tõnismäe-poolsete kuivade vallikraavide põhjas voolanud ojakesest saanud sügav kanjon või on praeguse Tornide väljaku ja Patkuli pargi reduudid sama kõrged kui Toompea). Eriti hämmastav on Seine’i kujutamine umbes 30 m sügavusena, kristallpuhta veega ja selliste sildadega, mille postid ujuvad veepinnal. Palju tõepärasema pildi saab samal teemal tehtud arvutimaketist (vt selle loo viimane lõik).

Carnavalet’s pildistada ei tohi, sestap siin põhimõttelt samasugune, aga teostuselt suurejoonelisem makett Tallinna raekoja pööningul, 4. VI 2004

Mu kompaktne tore reisijuht „Paris Top 10” õpetab, et Marais’ päevaprogrammi keskel tuleb tingimata süüa restoranis Bofinger. Lähme, näeme vahepeal mitmeid koerakestega ja naeratavaid hoolitsetud noormehi, leiame ja saame väga meeldiva toidu- ja miljööelamuse.

Pärast E leiab, et Bofinger on loetletud koguni Pariisi 10 parima restorani seas. Näib, et Bofingeri tõmbenumbriks on meretoidud, sest nii ülejärgmise laua jaapanlased kui ka kõrvallaua hollandi daam tellivad austreid, mida vana prantsuse kombe järgi r-täheta kuudel süüa ei tohi. Hollandi daamil läheb tellimisega umbes samamoodi kui Wumo koomiksis või ei ole ta päris mõistnud, et kui proovitaldrikul on 12 eri sorti austrit, siis süüakse ära ka kõik need 12.

Rongis on terroristidest abielupaar, kes rakendavad oma akustilist massihävitusrelva terve viimase peatusevahe.

R, 1990. päev: juba reede

Tundub, nagu oleks alles nädala algus.

Viimase nädala-paari jooksul on tervelt kaks Eesti arvamusliidrit tulnud samale mõttele kui mina aprillis ilmunud kirjutises: eesti keelt ohustavad halvad tõlked.

Leht kirjutab, et majandusministeeriumi arvates on eesti kosmodroomi mõte jabur. Mida ma kogu aeg olen rääkinud: seda ei saa olla välja mõelnud insener! Sest kus on maailma kosmodroomid? – Asustamata alade (ookean, taiga, kõrb) ääres. Kus oleks eesti kosmodroomil alad, kuhu kukutada kanderaketi alumisi astmeid? Venemaale vä? Ja siis see, et 60. laiuskraad on pisut liiga põhjas, et saaks orbitaalkiiruse saavutamiseks kasutada maakera pöörlemist. Ilma selleta on vaja vähe vägevamat kanderaketti, mida küll võib lasta ka polaarorbiidile, st põhja või lõunasse, mitte ainult itta, aga seepeale saaksid kurjaks jälle soomlased ja lätlased-leedukad.

Kui kosmodroomi idee autorid mõtlesid suborbitaalset kosmoselennukit, siis, no vabandage väga, ei ole palju mõtet nimetada seda kosmodroomiks. Selle stardiks on vaja pikka lennurada. Raadi 5 km rada enam ei ole ja Kilulinna rada on ainult 3 km. Äkki kasutaks kunagisi maantee-varulennuvälju?

Käin GLSi laos, kus ootab mind astronoomilise päikesefiltrikile leht.

N, 1989. päev: rahu

Ah, rahu ja vaikus...

K, 1988: tulevad või lähevad

Külalised lahkuvad. Kuni eile õhtuni ei olnud see veel päris selge, aga siis hakkasid nad arutama rongi sõiduplaani ja lootus tärkas taas. Pühapäeva õhtul oli täitsa tore, ent esmaspäeval hakkas asi minema liiale: matk looduskaunis kohas. Olime hoiatanud, et see on mets ja kuigi seal käib suht palju matkajaid, ei ole alguse ja lõpu vahel tervelt kuus kilomeetrit asulaid ega poode ega sööklaid. Ammune sõiduplaan oli koostatud arvestusega, et kaua inimene ikka kuut kilomeetrit kõnnib, ja pandud tugeva varuga 2½ tundi. Aga vat, läinud hoopis 4, mistõttu jäi ära päeva muidu lõpetama pidanud laevareis. Õhtul E küsis, kas hr P ütles, kuidas nad muudkui igalt poolt maha jäid. „Jaa,” vastan, „et laevale olla nad hiljaks jäänud ainult veerand tundi.” Saan teada, et mitte veerand, vaid hoopis kaks – mis veedeti ringisõidu alguses olnud matka lõpp-punkti restoranis. Külalistel jäi märkamata, et teisel pool jõge ja piiri on ulatuslikud kämpingud, ja neid rabas kõvasti taolise [hinna]tasemega restorani asukoht mõne elanikuga külas.

Eilne päevareis aga kontrasteerus kenasti pühapäevase jubedusega ja hoolimata kahe külalise soovist hakata tähtsas vaatamisväärsuses sööma, jätnud vägeva mulje. Nagu ka peaaegu iga muu asi. Kultuurierinevused.

T, 1987. päev: madal või kõrge

Kuumal päevateemal, NATO lennukite madallendude kohta arvan, et jah, ega päris looduses mingit mürinat ei ole, äike müristab ainult filmides... Hehe (nagu arutas mingi loomapildistamise raamat, kas ööloomi tohib pildistada välguga – nad kõik on näinud öösel päris välku).

E, 1986. päev: loogikavigade poster

Internetist on leitud loogikavigade poster. Kasutage ja vältige!

* * *

Eelmisel nädalal saabusid külalised. Korter on viiele inimesele väike ja alanud on uus töönädal, saan õnneks olla vahepeal tööl. E aga peab lõbustama külalisi ka täna ja homme.

Tegelikult esmaspäeval on veel päris tore.

P, 1985. päev: friikartulite kodumaal

Uus jook: tohvi (kolmes variatsioonis).

Tegelt pidanuks tänane sõit olema eile, aga reedel lõin koosolekul lahti kalendri ja esimene, mida sealt nägin, oli, et laupäeval on sihtkoha rahvapidu, ning vaimusilmas kangastus rahvamass pildumas friikartuleid ja reenakteerimas kusevat poisikest. Nõndap et vahetasime laupäeva ja pühapäeva sõidud.

Päeval alguses üks kole pikk rongisõit, siis pohhuistist hindu ja vikerviisise saatel 16 km mööda suurlinna slumme (kusjuures kohati läheb reipa inglise tudengi loetud narratiiv bussisõidust pool tundi ette; kõrvaklapid on enda omad) ning siis kohe vanalinna rahvamurdu tunginuna 20-minutine vaidlus ühe külalisega, kes ei suutnud olla kuuendat tundi söömata ja läks otsima vahvleid (selliseid, milles on 13 kaalujälgijate punkti/vahvel ning pärast on sõrmed pühkimiskindlalt rasvased). 20 minutit on fotokellaaegade järgi täitsa kontrollitud; seisame tänava ääres ja ootame ning mina pildistan möödujaid, saades näiteks erakordselt toreda pildi paksust politseinikust. Siis jätame külalised omapäi ja sõidame tagasi.

Rongireis on jälle jube pikk, eelviimases jaamas peab ümber istuma ühest soditud rongist teise. E mäletab samast linnast kunagist bussiringreisi hoopis teisel marsruudil, kõrvaklappidega ja palju meeldivamana; mina taas seda, kuidas mošeega pargis elasid 2009 papagoid ja pargiäärses muuseumis nägin 2005 toatäit raudrüid ning lennukisaali rõdul kile all He 177 telikujalga – sildita, aga ordnungit armastavad sakslased stantsisid igale osale peale tüübi- ja osanumbri. Kopipeist muistsest blogist:

Ja muidugi üks haruldasemaid eksponaate – Saksa raskepommitaja Heinkel He 177 telikujalg ühes rattaga, mis peaks olema üks suuremaid sellest lennukitüübist säilinud tükke maailmas. (He 177 oli see lennuk, mis oleks pidanud esimesena kandma Saksa aatompommi, kui see oleks valmis saanud. Pommikandmise lennuk* sai 1945. aasta kevadeks üsna valmis, aga pomm õnneks ei saanudki. He 177-l oli neli peatelikujalga.) Olin enne reisi muuseumisse kirjutanud ja küsinud, kas neil on see telikujalg ikka alles (andmed olid nimelt umbes 1988. aastast). Ja nüüd olid nad selle juurest sildi ära võtnud ja katnud kogu kupatuse paksu kilega; aga ühel alumiiniumtükil oli selgelt näha stantsitud number Nr. 8-177.210-14, Heinkeli logo ja lennuki seerianumber W.Nr. 259. Milline õnn, et kordaarmastavad sakslased tavatsesid tüübi- ja osanumbri ning tagatipuks ka veel lennuki seerianumbri lüüa igale vähegi suuremale osale, mis muidugi aitas suurepäraselt lennukijäänuseid tuvastada. 8-177 tähendas He 177-t ja haruldane eksponaat oli seega ära nähtud.

* Uuemad andmed täpsustavad, et He 177 V38 ülisuur pommišaht oli mitte aatompommi kandmiseks, vaid uue lennuki Ju 287 uudse suure pommišahti katsetamiseks.

L, 1984. päev: päevaretk Välgulinna

Selgub imeline asi, et Välgulinn on täitsa nunnu koht, kui jätta minemata vaatama slummi ja kaubajaama vahel olevat linnamüüri ning avaliku pissuaari funtsiooni täitvat Saksa väravat. Minirongis puudub tänavu silt, et rasedatele keelatud. Külalised kõnnivad meie keelitustest hoolimata väga sügavale sisse turuhoonesse, mis meie mõlema arvates ei ole midagi erilist, turuhoone nagu turuhoone ikka. Mulle üldiselt ei meeldi tungelda nii tihedas rahvamassis, eriti koos pooleteistkilose fotokaga.

Söök on samas kus eelmine kord, aga targu sees, sest hakkab sadama. Targu ka just sel kellaajal, mil Prantsusmaa sööb.

Välgulinna katedraalis hakkavad kolmest külalisest kaks liigutusest nutma – no eks selle kesklööv ole ju kaheksa meetrit kõrgem kui jumalaema kirikul Pariisis, kavatis on omapärasem, vitraaže ja tahma on rohkem ning turiste ja Viollet le Duci XIX saj restaureerimist jälle vähem. Mul tuleb kaval mõte (mida võiks rakendada mõne järgmise külalise peal), et kui külaline täpselt ei tea, kus on Chagalli vitraaž, võiks pakkuda eest teise kabeli oma – stiil on sarnane, aga kunstiline teostus hoopis parem. (Külalised tulid Šveitsist, kus nad äsja nägid ka Zürichi Frauenkirche Chagalli vitraaže, kuid kahjuks mitte välisseinal olevat „klorofüll-laste” maalingut (kus võika jume on tekitanud pooleteist sajandiga pealekasvanud vetikad).

Täna jooksid katse mõttes korraga nii [Suunto] X10 (fotokoti küljes) kui ka teises [SonyEricsson] X10-s olev Maverick (see teine X10 oli taskus). Täpsem on viimane! Esimene käis jälle katuseid mööda.

Usun ilmateadet ega võta kaasa vihmavarju. Õnneks oleme juba rongis, kui valing trummeldab isegi rongikatusele.

R, 1983. päev: külalised

Eile saabusid külalised (E õpinguaegse toakaaslase nõbutar + pere), kes algul kavatsenuvat meil olla nädala, aga siis vähendasid plaane natuke. Nagu selgub, on külalised suhteliselt väheiseseisvat sorti ja ega meie korter teab mis suur ka ole, kõik istuvad enam-vähem pidevalt kõigi silme all ning kui just telekat (või õigemini kaabli külge ühendamata kuvarit) ei keera, näeb seda korraga ainult kuni neli inimest. Nõnda et lõbustame vanal kombel, intelligentse vestlusega. Esimese õhtu jututeema on, et terve rongisõidu, tervelt neli tundi, pidid nad olema söömata. Meie, et mis siis selles nii imelikku on, et neli tundi söömata; aga, nagu selgub lähipäevadel, on mõne külalise pidev söömisvajadus asi, mille peale ei osanud me meelelahutuskava leiutades üldse mõelda. Täna käib E nendega linnas ja Veokülas, viimases kella 14 ja 18 vahel, mil Veokülas süüa ei saa, aga näljaseim külaline ikka üritab. Sanitaarolud (friikartuleid laps kaenlas küpsetav köögitöötaja) jätnuvat ka vägeva mulje.

N, 1982. päev: linnuelu

Bussiraamat kirjeldab Tinbergeni ja Lorenzi hanekatseid, kuidas reageerivad linnud mitmesugustele linnusiluettidele. Katsekorraldus olnud selline, et umbes 10 m kõrguselt läks ühe puu otsast traat 50 m kaugusele teise puu otsa, teadlane ronis puu otsa, haakis traadi külge silueti ja libistas selle üle niidul askeldavate hanede. Tulemus on teada-tuntud: pika kaelaga siluette ei kardetud, lühikese kaelaga kardeti (röövlind!) ja traadilt kogemata allakukkunud siluett päästis valla suisa paanika (pistrik sööstab!!). No vat, aga haned olnud veel targemad kui mida teadlased oletasid: nad said aru, et kui inimene ronib puu otsa, hakkab juhtuma midagi koledat, ja jalutasid kohe niidult minema.

Tööl pikk koosolek koos lähimas restoranis lõunaga. Tee peal on tuviluustik, mille tekitamise omistab linnujäänuste välimääraja väikesele kullile (hoosuled tiibade küljes, väikesed luud terved).

Restoran on Hispaania restoran, 1½ tunniga jõutakse serveerida eel-, põhi- ja järelroog, aga selle peale, kui inimesed ütlevad, et kohe vaja olla töömajas tagasi, tehakse suured silmad ja küsitakse, kas te kohvi ei jäägi ootama.

K, 1981. päev: SDF → GPX

Ekspordin X10-arhiivi teekonnad imetabasesse Suunto enda vormingusse sdf (Suunto Data Format), mis vähemasti on tekstipõhine ja xml-taoline. Pärast tilgutan GPS Visualizeris ükshaaval gpx-iks (faile on kaugelt üle saja).

Maistest asjadest veel, et E määrangu järgi on Šp nagu Cartman ja Št nagu Kenny.

T, 1980. päev: GPX

Käin päeval vaatamas, mida pakub Kirikmäe prisma, aga õhtuks on huvi „päris” GPS-logeri järele tublisti lahtunud. Selgub, et telefon suudab salvestada järjest üle 14 000 teekonnapunkti (GPS-loger 10 000). Mul on teatavasti kaks telefoni, siinkandi omas on navigatsioonirakendus Maverick Pro (nii palju teekondi ja kohti, kui mälukaardile mahub), Eesti omas tasuta lihtversioon Maverick Lite (10 teekonda ja 10 salvestatud kohta). Maverick laadib kaardid internetist alla (iga mõõtkava jaoks omad), salvestab need telefoni SD-kaardile ja vajadust mööda kasutab ka hiljem, ilma andmesideta. Mõistagi on siinkandi telefoni kogunenud/kogutud rohkem kaardimaterjali, mille varundan arhiivi ja söödan huvitavama osa (st heaks selgunud kaardid) Eesti telefoni.

Eilsele lisaks täpsustan, et kmz-vorming loetleb ainult teekonnapunktide koordinaate; gpx teeb sama pluss salvestab iga punkti kellaaja ning kõrguse. Nõnda et kmz-is on vähem ja gpx-is rohkem teavet ning Google Earthist kellaaegadega gpx-iks eksportida ei saa. Võib-olla – või, nagu nüüd tohib kirjutada: võibolla – saab gpx-failiks teisendada Suunto dat-faili – GPS Visualizer midagi taolist lubab või vähemalt väidab, et toetab Suunto X10-t. Uurime, mida teeb selle spetsiaalne teisendamisleht.

Kui see õnnestub, siis kaalun ka Suunto X10 enda ülessoojendamist (see vidin, mille reklaamis figureerivad kesksel kohal kõrgmäestikud, on minu pühapäevakasutuses kõvasti lagunenud, näiteks enamik nuppude plastkatteid on murdunud). Google’ist leitud õpetussõnade järgi töötab selle aku kauem kui 7 tundi, kui panna salvestusvahemik pikemaks kui 1 s (1 minut, kuigi mu kogemuse järgi võib siis X10 vahepeal GPS-signaali kaotada). Samas on ka internetis sageli manatud X10 väga hüplikku trajektoori (näiteks nagu oleks käinud mitte tänavat, vaid majakatuseid mööda); alati on vaja Google Earthis trajektoori käsitsi parandada.

Ah jaa, kes soovib osta videokassette, aga kuskilt ei leia, siis Kirikmäe prismas on need kaerahelvestega samas riiulis. Juhuslikult nähtud, aga et selle peale ei tule ka pahas unenäos, siis panen siia kirja, äkki keegi saab abi.

E, 1979. päev: GPS

Lr 4 kahest uuest moodulist minu jaoks põnevaim on kaardimoodul, mis kuvab fotode võttekoha. Kui seda metaandmetes ei ole, saab pildi lohistada Google Earthi kaardile õigesse kohta ja koordinaadid salvestuvad metaandmetesse (ja automaatsed asukohaandmed – riik, piirkond, ..., asula – IPTC-andmetesse; tänavat siiski mitte, nii et fotodele lisatud tänava täpsusega märksõnad on asja ette edasi; samuti saab märksõnadesse märkida mitu kohta, nt kui ühes kohas võetud foto on teise koha foto repro). Kui fotol on koordinaadid olemas – mu kümnel tuhandel vanemal digifotol näiteks mingise lisatarkvaraga lisatud –, kuvab pildi kohe kaardil. Suudab kokku panna ka GPS-jälje ja fotode kellaajad. Pärast saab otsida koordinaatide järgi.

No vat. Arvestades augusti keskel tekkivaid sadu fotosid, mille asukoht vaja pärast leida mõnekümne meetri täpsusega, tekitab see teadmine aja säästmiseks vajaduse hankida lihtne päris GPS-träkker, mis püsib ärkvel kauem kui telefoni GPS-rakenduse paar tundi ja varajase GPS-kella Suunto X10 7 tundi (mille kummagi GPS-jälje vormingut ma ei tea). Inernet näitab, et elektroonikakaubamajas peaks olema seadet nimega Garmin eTrex 10, mis püsib ärkvel 25 tundi. Kohapeal selgub, et ega ikka ei ole. Pärast selgub ka, et telefoni GPS-rakendus Maverick ekspordib teekondi gpx-vormingus (mis sisuliselt on xml, st märgendatud lihttekst), aga Suunto X10 kas otse Google Earthi kmz-vormingus või mingis täitsa enda omas, mis isegi ei ole lihttekst.

P, 1978. päev: luule, see ei tule tuulest

Saan „eestikeelse” spämmi, mis võiks käia lüürilise modernluuletuse pähe. Kirjaviis muutmata:

KUIDAS ON teile mu kallid?
Am miss Rõõmustage, huvitatud olete, ja
soovivad, et olete mu sõber,
jaoks sõber on kõike Respect, imetluse ja armastuse kirge,
ja jagada ideid,
Kavatsen saata oma pilt teile, kui sa vastata mind.
tänu saadud Rõõmusta.

Külaline ja pingsad ettevalmistused.

Muidu möödub päev uue pildihaldustarkvara seltsis: uurin põnevat uut kaardifunktsiooni, kuuest korrast jookseb programm kinni viis korda, laadin alla versiooniuuenduse (Lr 4.0 → 4.1)

L, 1977. päev: vastandite tõmme

Jutt ei tule üldse sellest, mida te arvate ja mille kohta ütles mu füüsikaõpetaja, kes kinnitamata andmetel hirmutavat tänapäeval füüsika tunnis koolilapsi füüsikatundi sobimatute väljamõeldistega: „Erinimelised tõmbuvad, eriti keskkooli lõpuklassides.” Jutt tuleb hoopis ilmakaartest.

Päeval kõrvallinnas poes ja söömas. Platsi peal on orkester ja jagatakse silte, et suisa põhilise asukohariigi päev olevat. Parjasti mängiv orkester ongi siinmaine (võib-olla šanghaitatud). Arvan, et see on selleks, et meelitada siinmaiseid inimesi sõitma ikka T-sse, mitte Pariisi paraadi vaatama. Poes ja kotitäis kirsse.

Õhtul homse ja järgmise nädala külaliste eel tavalisest pisut põhjalikum koristamine, näiteks kaabin ja nühin puhtaks rõdupõranda (võttes jälle veidraid poose, sest mööblit ringi tõstma ei mahu) ning mapitan kolikambri laua alla kogunenud arvehunniku (mis ajast on see kogunenud, ei tea, vanim leid on möödunud septembri rongipiletid, aga teisalt oli juba mapis 17. detsembri telefoniarve).

R, 1976. päev: ise loll

Minu toimetusest leitakse asju puuduvat ja pärast loomulikku reaktsiooni „eiolevõimalik!”(pretentious, moi?!) leian, et olin oletanud (kuidas, ei ütle) selle tõlke väga heaks ja arvasin koguni, et sealt mingil juhul midagi ei puudu. No nüüd olen targem.

N, 1975. päev: ämblikud, prussakad ja TV-uudised

Kuvaril kõnnib ämblikupoeg, aga mina imestan, et näe, kasutusliides on nüüd animeeritud! (Vrd ka kunagine „X-failide” osa, mille pildile oli lisatud üle ekraani jookev prussakas, mis vallandas paljudes vaatajates refleksi virutada sussiga.)

Kui tõlkijate konkursi promovideo pidanuksin tegema mina, jätnuksin kontoritehnika ja selles kuvatava lähemalt näitamata.

Koju saabub plaat uue kontoritarkvaraga, mida töötajad saavad enne tööd harjutada kodus. Ma ei kirjelda, mihuke pusservusser on selle installimine või kui kaua see kestab.

Ükspäev leidsin põhjuse, miks läpaka kõvaketas kippus täis saama: seal vedeles üks üle 6 GB videofail, mida eelmise HDD failisüsteemi tõttu ei saaanud kuskil mujal hoida. Uuega saab.

K, 1974. päev: kui maailm oleks selline, nagu kirjutavad tõlked

Muiste ehitasin plastmudeleid ja lugesin uudisrühma alt.models.scale, kus kord oli jutulõng teemal, milline oleks maailm, kui see jäljendaks plastmudeleid (mitte vastupidi). Üheskoos leiti, et

• inimkond koosneks valdavalt sõjaväekõlblikest ja -ealistest meesterahvastest (sekka mõni volüümikas fantaasiadaam)
• enamik maa- ja õhusõidukeid oleksid Teise maailmasõja aegsed Saksamaa omad
• enamik laevu kannaks nime Tirpitz
• (jne, veel palju punkte, mida enam ei mäleta)
• ning kõige tähtsam: kõik see lebaks aastaid osadena karpides, kuni tuleb (kui ikka tuleb) keegi üliolend ja paneb kokku.

Aga milline oleks maailm, nagu sellest kirjutavad tõlked? Kui tõlkeviga ei oleks viga, vaid taolised jaburused olekski tegelikult olemas... Kõik need „metallist inimeste varikatused” ja „koerte ravimkraed” ning „koopiakassid” jne jne JNE... (minu toimetajalaua pühkmete kogu on praegu 373 lk pikk, aga pühkige suu puhtaks, ma seda meelelahutuseks kasutada ei kavatse).

Või mis veel parem, kui mingi imetabase vingerpussi tulemusel iga totaka otsetõlke peale taoline imevigur – põmm-pups! – tekikski. (Luban kasutada koomiksi- ja filmiideena.)

Viimasel ajal oleme perekondlikult imetlenud Vladimir Beekmani lasteraamatutõlkeid – Beekman oli hariduselt keemik, meenutagem, ja isegi, kui TTÜ lõpetanute kroonika ei eksi, siis Valtoni ja Vetemaa kursusevend – ning näiteks rootsi keelt iseõppinu. E imetleb näiteks seda, kus tuli ta näiteks selle pärisnime eesti tõlke peale.

T, 1973. päev: Lr 4 saabub

Lõuna ajal plaan käia ostmas jaamast uut kuukaarti ja postkontoris. Postkontor on teatavasti lõunal, avatakse kell 13.30. Saabub buss, mis läheb otse postkontorisse ja just 13.30-ks. Tore, mõtlen, lähen siis kuukaarti ostma pärast. No ja postkontori juures on mehine ummik, ei jõua.

Postis oli Lightroom 4 versiooniuuenduse plaat, mida nii abivalmilt pakkus Amazon, ja Lr 4 käsiraamat. Sirvin siis bussis käsiraamatut, mille väärtuslikemad osad on nipileheküljed, ja mingi menetluse pika seletuse peale tabab mind sama äratundmine kui umbes VI klassis matemaatika tunnis mingi vektorite liitmise-lahutamise ülesande peale, kui õpetaja lahendus täitis terve tahvli – ma oskan sama asja teha palju lihtsamini...

Eile õhtul oli töömaja välisukse ees maas pruunitriibuline linnusulg, aga kaasa noppida nagu imelik. Täna lõunal oli samuti; mõtlesin, et kui on ka veel õhtul, korjan üles. Ent õhtul enam ei ole. Välimääraja järgi oli sule omanik kas jõgi-värbkull (Accipiter minullus) või mõni sarnane liik.

E, 1972. päev: pasknääria ning kosmoseennustus

Tööjuures akna taga metsaservas käib terve pesakond pasknääre, viis lindu. Juhuslikult on mul kaasas pikksilm!!

Poes kassa juures on nätsupakil pilt, mille sihtrühm on selgelt 8–10-aastased poisikesed. No less, no more. Kuidas neid disainitakse? Andku disainerist sõbrad järgmine ketserlik mõte andeks, aga kas nende disainimiseks palgatakse lapsi (kes vajalikud tehnilised oskused kiiresti omandavad) või vaimupuudega inimesi, kes suudavad tehnilised oskused omandada, aga mõttemaailm püsib endiselt 8–10 a vanuses?

E on Eestist tagasi ja mu arvutinurka ehib nüüd vildist konn!

Vaatame „Midsomeri mõrvade” 14. hooaja esimest jagu, kus vana DCI Tom Barnaby on läinud pinsile ja teda asendab uus DCI Barnaby, eelmise onupoeg John. Väga hästi asendab, kahes kohas on Jonesil ja dr Bullardil kole piinlik. Mu umbmäärase arvamise peale on päriselt olematu Caustoni linna sild Windsori ja Etoni vaheline jalakäijasild (lossitorn paistab; Google’i tänavavaade ei aita, sest jalakäijasillalt pole Google’i auto saanud pildistada!).

Saabunud on Dornbergeri mälestuste algupärane väljaanne (1952). Selles on teised fotod kui mul seni olnud 3. väljaande uustrükis. Kohe kontrollin, kas ka seik, mispärast raamatu üldse ostsingi, on olemas – kas ka selles trükis seisab, et Dornberger väitis oktoobris 1942 peetud tänukõnes, et alanud on kosmoselennu ajastu. 1952 oli, mainigem, tervelt viis aastat enne seda, kui üldse esimene tehiskaaslane jõudis orbiidile. Jah, seisab!

Kosmoseteemadest veel. Ükspäev postitas feisspukileht I can help, I’m an ‘Engineer’! foto, kus Kuu kohal tõuseb Maa, ja väitis selle olevat võetud Apollo 11-lt. Muidugi kommenteeris mustmiljon inimest, kellest asjalikumad küsisid, kas see äkki pole hoopis Apollo 8 kuulus foto, ja asjakohatumad heietasid muidugi oma vandenõuteooriaid (nii stuudios filmimise kui ka esimeste Kuu-maandujate muhamedi usku pööramist), mis tipnes kellegi venelase uudse küsimusega, et kui USA käis Kuul, siis miks ei käinud kosmoseasjanduses alati esirindel marssinud N. Liit, kellele see olnuks au [ja mõistuse ja südametunnistuse] küsimus? – No vastus on lihtne – N. Liit marssis kosmoseasjanduses esirindel (Sputnik, Gagarin, Tereškova, Leonov) ainult kuni 1960. aastate keskpaigani, mil läks teatepulk üle USA-le – esimese eduka põkkumise tegi Gemini 1965–1966. Venelased hõiskasid küll – ja lausa kaks korda –, et nad suutsid korraga üles lennutada kaks kosmoselaeva (1962 Vostok 3 ja 4 ning 1963 Vostok 5 ja 6) ja lähendada neid 5 km kaugusele – aga nagu järeldas teenekas kosmoselennujuht Gene Kranz oma mälestustes – jäi põkkumine pikaks ajaks olemata. 1963 kirjutas tulevane astronaut Buzz Aldrin orbitaallähenemise ja põkkumise teemal doktoritöö (saades edasiseks astronaudihüüdnimeks Dr Rendezvous). Esimene lähenemine põkkumiskaugusele (30 cm – 30 m) ja seal püsimine (20 minutit) õnnestus alles 1965 (Gemini 6 ja 7); esimene põkkumine 1966 (Gemini 8, ühes rikki läinud suunadüüsi põhjustatud avariiga – kosmoselaev hakkas väga kiiresti pöörlema – ja hädamaandumisega; selle kosmoselaeva komandör oli muide Neil Armstrong). N. Liidu kosmoselaevad põkkusid esimest korda automaatselt 1967 ja käsitsi alles 1969, mil, khm, USA mehitatud kosmoselaevad olid juba jõudnud sõna otseses mõttes kaugele (ligi 400 000 km) ette. Aastast 1967 kasutusel oleva kosmoselaeva Sojuz pardaarvuti oli kuni 2010. aastani analoogarvuti... Kas te teate, mis oli analoogarvuti? – Kui ei tea, küsige aga neilt, kes ülistavad Vene kosmose-ülitehnikat! ☺

P, 1971. päev: teadusfilmi alga

Hommikul vara bussipeatuses, aga buss rsk on läinud mitu minutit enne. Fotoretk „Möldrioru vihmamets” jääb seega ära. Naastes liftiga üles sõites meenub, et maha jäi panoraamide tegemise kaunis kriitiline komponent, fotoka külge käiv vesilood. Kohe seejärel kõva vihm – hea, et olen toas ja mitte metsas!

Algavad teadusfilmi „Wisteria kasvab” võtted. 10 tundi, võte iga 5 min tagant, esitatuna 15 kdr/s. Öösel film valmibki; peale liikuvate taimeharude on pildile jäänud ka, kuidas tuginöör muutuva õhuniiskuse toimel lõdveneb ja pinguldub.

Sellele lisaks filmin taskufotokaga, kuidas askeldavad rõdul linnud. Jäädvustub näiteks stseen, kuidas rähn maandub vihmast libedale rõduservale, poolviltu, ja siis pahaselt kääksudes kogu selle pikkuse – umbes kaks meetrit – hooga kõrvale libiseb ning kuidas (kas sama või teine) rähn istub rõduserval, aga küüned märjal plekil ei pea ning ta libiseb üle ääre alla. Rähn viga ei saa, kaadri tagant kostab taas pahaseid hääli. Neid loodusfilme on mitu mälukaardi täit ja sealt saab uurida näiteks liikidevahelist läbikäimist (kes kelle eest ajab või kes on rahulik).

L, 1970. päev: muinasjutumaa

Kavas oli minna Möldriorgu pildistama, kohe hommikul, esimese bussiga. Ärkan ja mõtlen, miks krt pean puhkepäeval tõusma kell 5 hommikul?!

Päeva sisustab intervalomeeter ja sellega kvaliteetsed ülesvõtted lindudest rõdul. Esimest laari (foto iga 10 s tagant, kuni mälukaart sai täis) ei taipa ma sortida (lindudega/lindudeta) kohe fotokas, vaid sordin alles arvutis (kus see kestab kole kaua: kopimine, import, eelvaate tekitamine, kuvamine), teise laari sordin kohe fotokas.

Õhtul tänavu esimene käik sohu. Mul on kaasas lainurk- (11–16 mm) ja 150 mm makroobjektiiv ning suur binokkel (20 × 80) pluss selle toetamiseks statiiv. Fotoka küljes on akusahtel ning kogu padajänn näeb välja nii: väikseim fotokott (fotokas + lainurk + akusahtel), selle küljes tolgendamas 150 mm objektiivi pott, siis seljas binokli karp ning rihmapidi ka statiiv. Mitmel rihmal on plastpannal, mis käies kääksub. Kohe puude vahele keeranuna möödun vanahärrast, kes kükitab moondatud statiivil oleva umbes 600 mm moondatud objektiiviga fotoka taga. Muidugi vaatan selja tagant tema vaatesuunda, et mida ta siis ka pildistab. Parte! No kas parte vähe pildistatud on! Pealegi ei ole part kuigi arg lind ja selleks ei ole vaja moondada (E).

Kohe varsti konnatiik, kus panen binoklikarbi ja statiivi seljast mätta peale ja teen sellest imelisest ja alati konni garanteerivast tiigist üldpildi (13 mm).

Au ja kiitus tundmatule maastikukujundajale, kes pani tiigist põiki üle laudtee!

Siis märkan ühel rondil õhtupäikeses peesitavat konna. Panen ette makro ja pildiotsiku asemele nurkotsiku, et saaks madalalt pildistada ilma kõhuli heitmata. Seda pildistusasendit võiks hakata näitama paraja tasu eest või võtma sellele patendi. Ühel jalal istutakse ja teisele toetatakse objektiivi; mullaseks saab ainult üks põlv (aga mitte kogu esikülg, kui heita maha – mida ma sama tiigi ääres olen ka teinud) ning statiiviga kolistamine peletaks konnad.

Pärastpoole kõnnin looduskaitseala suurde linnumajja, kus vehkleb juba teine härrasmees, kellel on olude suhtes ebaloomulikult suur ja ebaloomulike moondekatetega objektiiv. Saan binokli üles ja vaatan paar tiiru, aga näha ei ole suurt midagi: tülitsevad laugud, tuttpütt päris suure, aga veel triippäise pojaga, haigrud, vaaraohaned, sinikael-pardid, ühtlases rivis ringi ujuvad viis kanada lagle. Putka seina peal on fotod „Haruldased külalised meie karjääris”, kus näiteks kalakotkas. Ilmselt mõlemad hästi varustatud härrasmehed üritavad seda sarja jätkata ja ei ole nende süü, et huvitavad külalised täna puuduvad.

Pärast saan lendava mesimummi pildi ainult 23 võttega. 2008 kulus selleks üle 200 võtte – aga nüüd tean paremini, millal mumm õiel toimetused valmis saab ja teise kohta lennata tahab.

Leian tahvlilt, et uusi putkasid on ehitatud veel. Teisest paistab kühmnokk-luik mõne ja lauk ühe pojaga ning esiplaanil liugleb parv vesijooksikuid.

Kui lahkun, saan konnatiigist veel pilte. Uuesti tuleb vastu ennist nähtud Nikoni-mees, aga mul on nüüd kaelas 150 mm objektiivi, nurkotsiku ja akusahtliga fotokas ning pälvin austava pilgu. Käsivarde haakub kibuvits ja saan efektsed kriimud. Bussile hakkab kiire, tuleb manööverdada läbi tuletõrjujate tuure koguva külapeo.

Nägin täna kaht asja, mida ma varem näinud ei ole (kindlasti võib mõlema kohta öelda, et mis erakordset neis siis on, aga vat ma neid ihusilmaga varem näinud ei olnud):

1. esiteks kuidas istub konn, tuleb kärbes, tahab maanduda konnale, konn teeb lõmps! ja kärbes on kadunud;
2. ning kuidas D. maantee alati tühi vähjapiltidega restoran on inimesi puupüsti täis!

* * *

FB-s kommenteeritakse, et konnatiik pidada olema nagu muinasjutumaa. Wumo täpsustab: link.

R, 1969. päev: reede

Postkontorist „Midsomeri mõrvade” 14. hooaja plaadid ja võttekohtade raamat ning tarviline fotovidin – intervalomeeter.

Õhtul loomapood, kuhu on müügile ilmunud tihaste suvepallid. Kevadesse jätkunud toitmine on andnud maailmale mitu pesakonda tihaseid.

N, 1968. päev: Klaatu barada nikto

Vaatan iidfilmi The Day the Earth Stood Still (1951), mida olen tahtnud näha 1990. aastast saati ja mis paar aastat on olnud riiulis kile sees. Muidugi mõista on algupärane, 1951. a film palju parem kui 2008 tehtud uusvariant, kus kisa ja kära rohkem ning sügavust jälle vähem.

Filmi targa teadlase mõttetera (It isn’t faith that makes good science, Mr. Klaatu. It’s curiosity.) saab siia blogisse koguni uueks motoks. See illustreerib kenasti fundamentaalset erinevust teaduse ja usu vahel: usust läbiimbunud – kes muud mõtlemisviisi ette kujutada ei suuda – hakkavad tavaliselt alle aikayksikön pajatama, et uskmatud pidavat „tegelikult” uskuma teadusesse, ja on selle jaoks isegi välja mõelnud lollaka nimetuse „teadusregligioon”. Vale puha! Teadusel ei ole midagi tegemist pimesi uskumisega, vaid küsib „Miks?”, millel jälle usus ja muudes autoriteetide kummardamises ei ole kohta, nagu valutas südant juba Sinuhe, egiptlane.

K, 1967. päev: Lr 4 tulekul

Lemmik-fotohaldusprogrammist on uus versioon väljas juba mitu kuud, aga mul ikka versiooniuuendust ei ole. Viimased paar nädalat olen proovinud Adobe veebipoest* osta, aga iga kord tekkis tellimisel mingi tõrge ja kästi kas proovida hiljem uuesti või helistada klienditeenindusse. Kui teil oleks võõramaalase jaoks sama hääldumatu nimi kui mul, siis teie kah eelistaksite mitte helistada. Kunagi (umbes 2009) tollase Lr 2 ostmise ajal suhtlesin nende klienditeenindusega telefoni teel ja näe mäletan senini.

* Häda neile, kes arvavad, et mul on siit ülakoma puudu. Vale puha! Nimi Adobe hääldub umbes nagu [ädõubi], lõpeb täishäälikuga ja omastavas käändes seega ülakoma vaja ei ole.

Aga lahendus saabub sellega, et Amazon, mis pakub muidu ikka selliseid raamatuid, mida olen neilt juba ostnud, leiab ühtäkki, et võiks mulle soovitada fototarkvara (mida ma neilt seni ostnud ei ole**). Lr-i versiooniuuendus on ka neil olemas.

** Paganas, praegu meenub, et ükspäev vaatasin, kas neil on värvikalibreerimistabelit, millest just mingi fotoajakiri kirjutas. Spyder vist. Seal on üks värviväli koguni selline, mis näitab, kui palju värvid on pleekinud ja millal tuleb osta uus tabel.

* * *

Saame teada saksa keele eksami tulemused. Nagu võis arvata, on kõige kehvemini läinud tekstist arusaamise asjad, aga mu arust mitte sellepärast, et ma aru ei saa, vaid mitmeti tõlgendatavuse pärast: näiteks variandid „ei öeldud tekstis” ja „vale” on pandud õigeks või valeks suhteliselt suvaliselt. Ei ole aidanud isegi selgitused, nagu et küsimuse „Kas stress tekitab dementiat?” kohta öeldi tekstis, et otseselt mitte, stress tekitavat vananemisnähte ja need tekitavat dementiat, seega on see kaudne ja otsene seos puudub, mistõttu panin aga variandiks „vale”, ent testi koostaja arvates oli õige variant „õige”.
Kui muidu on pärast eksamitulemusi igal kursusel lõpukergenduseks vaadatud mõni õpitava keele ja kultuuriga seotud film (nt Bienvenue chez les Ch’tis, Goethe!), siis täna teeme nii masendavalt raskeid grammatikaharjutusi, et nutt tuleb peale (mul on ühes õigesti 24 vastust 42st = 57%).

T, 1966. päev: teisipäev

Tööl juhtub, et kutsub ülemus mind ja veel mõnd kohvikusse tööasju arutama, aga teen kaks minutit käsiloleva lause lõpuni ja lähen siis. Kohvikus ei kedagi. Kõnnin siis ülemuse kabineti suunas, et äkki on juba läinud tagasi, mõeldes välja vabandusi, kui uksel tuleb ülemus koos nende muudega vastu. Seega siis vastastikune selgitamine ja vabandamine. Koosoleku ajal keerutab akna taga kaks tuuletallajat või muud pisikest kulli.

Ükspäev jooksin bussile ja alles järgmine hommik meenus, et kuukaart on ju läbi ja seega sõitsin jänest.

Täna on järjekorras pirnisorbett. Massi on liiga palju, ei külmuta. Asendamatu köögitarve IR-termomeeter ütleb, et massi temperatuur on langenud 4 °C-ni, aga noh see on ju ikka vedel.

E, 1965. päeva õhtu: väikene ultimarelikvoloogiline uurimus

Õhtul vaatan hoolega filmi „Viimne reliikvia”, mida hoolikalt, üksi ja tähelepanuga vaadanud ei ole ma neli aastat. Märkan jälle uusi asju.

Värvid on digitaalsest taastamisest hoolimata ikka pisut luitunud. Vahest aastal 2002 ei suutnud tarkvara endist värviküllust taastada; lapsepõlves kinost mäletatud värvikus võib olla muidugi subjektiivne – siis oli ka rohi ikka rohelisem ja taevas sinisem ning värvide kontrast muu mustvalge kinoga väga suur.

Küsimusele „Mis sitikas see ikkagi võiks olla?” on vastus leitud. Raamatul roomab kollaserv-ujur (Dytiscus marginalis).

Gabrielil on jalas nii tihked püksid, et kahes kohas paistab nendest läbi aluspükste kontuur. Ivol on pisut kottis jäigad nahkpüksid.

„Meil tuleb mõelda kloostri kaitsele.”

„Kloostrit kaitseb püha reliikvia, igasuguse õnnetuse eest!”

Vend Johannes ja abtiss mängivad malet nuppudega, mis kujutavad muistseid eesti sõdalasi (valged) ja raudrüütleid (mustad). Vend Johannes mängib valgete ja abtiss mustadega. See kunstkäsitöö on kaugelt parem kui muu filmibutafooria, mistõttu võib arvata, et see on kelleltki laenatud ehtne kraam. Kuskilt nagu mäletaks, et kellelgi eesti kunstitegelasel oli enne sõda selline komplekt (Tubin?). Ei mäleta, et filmi malendite teema oleks läbi käinud „Viimse reliikvia” arvukast sekundaarkirjandusest.

Filmi jaoks ehitatud dekoratsioonid on Eesti mastaabis väga suured (meenutagem ka unustuse hõlma vajunud teist ajaloofilmi, viis aastat hiljem tehtud filmi „Verekivi”, kus oli taasloodud kogu Harju värava kompleks koos mõlema eesväravaga ja Toompea linnuse orduaegne kapiitlisaal):

Kloostrihoovi nurk, kuipaljukest selle plaani 1960. aastatel teati

„OO, kes on see imeline preili?” ehk kloostrivärav seestpoolt

Värav väljast...

...ja küljelt ehk „Miks sa siin kloostris elad?”

• Kogu kloostri värav (toimiva langevõrega!) ja selle tagune hoovinurk

Kuimetsa mõis ehk „Õhtuks on mõisameeste laager maani purjus!”

• Kuimetsa mõis (mitte segi ajada ajaloolise, 1560. aastal põletatud Kuimetsa mõisaga, mis kuulus Tallinna tsistertslaste nunnakloostrile ja mille varemetest XIX saj algul on olemas joonistusi) – ma ei tea, kas seal oli kasutatud ka olemasolevaid ehitisi – koos pihtaia, müüri, torni, rõduga [Hilisem täiendus: see oli tervikuna butafooria ja ehitatud Lätti Koiva äärde Zīlesse, vt teatmeteos „Pilk reliikvia taha”.]
• Kuimetsa ja kõrtsi magamistuba (mis võib-olla oli võtetel sama ruum, sest suurus ja ukse-akna-voodi paigutus on mõlemal sama)
• Kõrtsituba
• Kloostri kaks keldrit, skriptoorium, vend Johannese kabinet, malenurk, esik, väike kabel, trepikäik ja lõksuga koridor, kapiitlisaal

„Õiendus on ürikusse kantud!” ehk skriptoorium ühelt poolt

„Vend Albert! Jägala jõelt.” – Skriptoorium teiselt poolt

Varem arvasin, et skriptoorium on Kuressaare linnuse peakorruse ristikäigu loodeosa, aga ei ole, filmis on see laiem ja valgem ning võlvideta.

„Nüüd, kus usklik maailm on reformaatorite ja ketserite väärõpetuse läbi hukka
minemas, kus lokkab porduelu...” – ehk kloostri kapiitlisaal

Kapiitlisaal tundub nii autentne (võlvid tallinnapäraste kahemõikaliste vöönd- ja arkaadkaartega, aknaorvades pingid), et hulk aega mõtisklesin, kas Eestis on kuskil sellist saali – aga siis jälle leian, et romaanipäraste võlvikonsoolide reljeefid viitavad nagu varasemale ajale kui teised kahelöövilised saalid Tallinnas ja Kuressaares. Vahepeal arvasin, et äkki on see Tallinna tsisterlaste nunnakloostris (praeguses Gustav Adolfi Gümnaasiumis), kus on paar keskaegset saali, aga mille ilmet ma ei tea; vaatasin üle ja nägin, et ei, stuudio siiski: võlvid on liiga teravad ja vasakul ülanurgas lõpeb üks võlviroie enne lage. Üldse on filmikloostri arhitetuuris sageli kasutatud teravat lantsettkaart, mida Eesti kandis tunti vähe (Tallinna arhitektuuris kasutati peale tavalise gooti võlvi, mille võlvikannad ja -siir moodustavad võrdkülgse kolmnurga, sageli ka lamedamat võlvi, kus kaardus osade keskpunkt ei olnud vastaskülje võlvikannas, vaid veerandi võrra lähemal). Kindlasti stuudios tehtud kohtades (ja Nigulistesse ehitatud nunnarõdul) on võlvide asemel kas arkaadid või on markeeritud ruumi ühes nurgas ainult konsoolita võlvikand, ilma et teises nurgas oleks teist kanda või üldse oleks võlve. Stuudiovõlvkaartel puudub sageli lukukivi ja puhaskivide töötlus on jätnud ristuvad jooned, mida Tallinna ehituskunstis ei olnud teps mitte. [Hilisem täiendus: vaatasin viimati mööda Tallinna Pikka tänavat käies selle säilinud portaale (XV–XVI saj). Neil lukukive siiski ei ole.] Stuudiomüüridel (kloostri keldrid) on tasasest pinnast siin-seal eenduvad suured kivid, mida päris Tallinna müüritises ei olnud.

Kirikuvärava tõstesillapesades on jäljendatud puhasvuukmüüritist (kloostrimüürid on krohvitud ja lubjatud) ja see tõesti jätab ehtsa paekivimüüri mulje. Risbieteri elutoas (mis võib-olla on stuudio, aga võib-olla ei ole) on aknapalenditel lintvuugid. Risbieteri elutoa gooti kaunistustega rõdu (kust Gabriel alla kargab – kuuldavasti karanud Goloborodko omal algatusel kolme meetri kõrguselt alla juba casting’ul ja selle pärast rolli saanudki) on kindlasti butafooria.

Nagu märgatud juba 1993, paistab kloostri üldvaates nunnaklausuuri hoonestust üsna vähe. Nimelt kaevati see välja alles 1975. aasta paiku ja filmi ajal ei olnud selle kavatis teada. Võimalik, et seda oli osaliselt välja kaevatud ka varem, nt kapiitlisaaliga tiib, sest filmi kapiitlisaal sarnaneb tegelikuga üsna.

Talumehel oli väga tõsine riist...

...aga Ivo Scheckenbergi salga linnavurlel ainult puumõõk

Kohas „Iga mees on oma saatuse sepp” käiab mässaja mõõka tagurpidi (lihvitav serv endast eemale), mis paneb mõtlema, et see võib-olla on rauast ja päris ning mitte puust nagu ühel Ivo mehel kohas „Jõudu, külamees!”. Kuju poolest on käiatav mõõk XVI saj suur kahekäemõõk (mõõgaotsa ei näe, aga see pidi olema nii pikk, et seda ei saanud kanda vööl, vaid lahtiselt õlal). Eriti huvitav on detail, et käepidemest tera pool (kust mässaja hoiab käiates vasaku käega; paremaga hoiab terast) on ihumata osa, kus ajalooliselt võis olla nahast kate, millest sai võitluses kinni hoida ja kasutada pikka mõõka nagu teivast (teise käega hoides käepideme tagant otsast). [Hilisem täiendus: mobiilse interneti ja just käesoleva sissekande najal avastasin X 2015, et seesama mõõk ripub praegu kahekäemõõgana Eesti Ajaloomuuseumi relvakambris.]

Gabriel Kuressaares

Gabrieli august (Kuressaare linnuse Pika Hermanni isolatsioonišahtist) väljaõngitsemise kohas näeme, et köis on heidetud mitte sellest danskrist, mis paistab Pika Hermanni sillalt ja mida näeme „Malevast” väljajäänud materjali kohas „Korista ära, Uru, vend Hieronymusel juhtus enne Liivimaale minekut väike õnnetus!” ja mille ust näeb praegu piiskopi pidusöökideks kasutatavast dormitooriumist, vaid teisest, mis teenindas teist, praegu külastajatele avamata dormitooriumi köögi kohal. Filmitud on linnuse pööningult.

Niguliste kloostrikiriku kuues

Sama lähemalt, koos põhjalöövis seisva nunnarõduga

Tallinna kaubamaja avab uksed kell 9.00

Päälik peab kõnet!

Pirita kloostrikiriku sisemust etendab üsna edukalt Niguliste kirik, mis filmimise ajal oli veel täitsa tühi. Näeme peamiselt kesklöövi ja veidi põhjalöövi; esimene vaade on filmitud torni alt. Põhjalöövi on kitsendatud, sinna on ehitatud nunnade rõdu ja uus tagasein, kus on nunnaklausuuri uks koos selle kohal oleva surnukirstu ja abtissi rõduga (millelt pärast peab päälik kõnet ja pillub katki reliikvia). Paigaldatud on Pirita kloostris olnud rauast vahevõre, mis on seotud piilarite külge ja millel kesklöövis on tugijalad. See on Niguliste peaportaalist pisut ida pool, mistõttu filmis näidatav nunnaklausuuri uks avaneb põhjalöövi laiendusse. Niguliste kesklöövi ainsale säilinud keskaegsele piilarile on rangid veel panemata. (Neli kooripiilarit asendati XIX saj koos kooriümbriskäigu seina, koori kõrgseina ja võlvidega – välissein oli vajunud ja koori keskaegsed võlvid avariiohtlikud, kuigi juba keskajal osati piilarit vahetada nii, et selle toetatav võlv jäi püsima –, kesklöövi ülejäänud piilarid peale säilinu varisesid pärast sõda.) Pikihoone lääneseina ette on ehitatud kloostrikiriku läänesein koos tornialusesse avaneva peaportaaliga, kuigi kiriku loodenurgast puudub kiriku põhjalöövi vaadanud hagioskoop e vaateava, mis küll on olemas välisvaates. Seda seina näeb esimest korda kohas, kus Gabriel on just päästnud Agnese nunnaks pühitsemiselt, ja teine kord siis, kui kirikusse jõuavad mässajad, kellest üle näeb läbi peaportaali koguni kloostri kaitsemüüri (mis peab olema ehitatud seega Niguliste tornialuse lääneseinale).

Filmis on imiteeritud sedasi kaht kolmandikku Liivimaa ühest suurimast siseruumist! Filmi tegemise ajaks ei oldud veel lahti kaevatud ka kiriku põrandat, mis toimus alles 1975–1980 (link), millele viitab filmis hagioskoobi väga madal asend ja see, et ei ole teatud, et kooriosa neli keskmist piilarit olid kaheksakandilised. Piilaritest on järel paari kivikorra kõrgused kännud, mida kuni lahtikaevamiseni katsid pinnas ja rusud.

Niguliste on kindlasti ka vana von Risbieteri suremise kohas. Risbieteri magamistuba on põhjaeeskoja kirdenurk. Abtiss seisab tillukeses kabelis, kust praegu läheb trepp alla riidehoidu. Kui vana Risbieter on surnud, kõnnib abtiss läbi kahe poolega ukse, mis tema järel sulgub. See võib olla Niguliste peaportaal seestpoolt.

Vasakul peagi „Milline suurepärane värv!” ja paremal puudub lukukivi

Vend Johannes on keemik ja mõistuseinimene ning tema suurim mure on, et kloostri mungad on tainapead.

Kuigi filmi tegemisel võeti sihiks meelelahutuslik tinglikkus (toimetaja L. Meri sõnutsi: jutustatakse muinaslugu malbelt naeratades ja teades, et see on muinaslugu), on mõni detail väga täpne, nagu kloostri mõni siseruum. Teised jälle ei ole.

Üldiselt on pildi kompositsioon nauditav. Mängufilmides tavaliselt mõeldakse kaadri paigutus enne filmimist läbi (storyboard), inimesed ei peaks sattuma kaadrisse juhuslikult (ehkki hilisemas Eesti filmis näikse see saanud reegliks).

Näeme, kuidas Hans von Risbieter ja tema kaaskond saab mitu korda kitli peale, sest neil on liiga pikad mõõgad: Hansu sõber Delvig hukkub kähmluses, mis toimub kitsal rõdul, ja oma arust laulatusele sõitnud Hans ei saa pikka mõõka tupest kiiresti kätte.

Kuigi filmis langeb mõõga, noa ja kuuli läbi hulk inimesi, ei näidata tilkagi verd! Nähtavasti oli filmis kasutatud Nõukogude vabavõitlus sambo (samoohranie bez oružija – enesekaitse ilma relvata) rohkem vaenlast mõneks ajaks liikumisvõimetuks tegev maadlus kui surmamisviis.

Filmis hukkunute ülevaade:

• 0:17 – Kuimetsa vallutamine. Mässajad litsuvad väravatest sisse tungides umbes kolm mõisameest surnuks. Võitluses kisatakse küll appi ja vägivallatsetakse mitut moodi, ükshaaval ja hulgakaupa, aga laipu näha ei ole.
• 0:17:37 – mässaja pistab surnuks Delvigi.
• 0:27:37 – kohas „Aga nüüd, kui soovite, olen võlur!” tulistab Gabriel püstolist tünni, kust kerkib munk, kes appi karjub ja vette vajub. See teeb Gabrielile ja Agnesele hirmsasti nalja. (Selle koha lisas käsikirja toimetaja L. Meri; stsenarist Arvo Valton ütles aastaid hiljem filmi mingi järjekordse aastapäeva puhul antud intervjuus, et tal on taolise vulgaarsuse pärast iga kord jube häbi ja ta paneb selles kohas silmad kinni.)
• 0:36 – Agnese paha uni. Gabriel viskab kedagi noaga, Agnes laseb kedagi püstolist (pauku näidatakse kolm korda). Pärast on Gabriel maas sirakil.
• 0:42 – „Jõudu, külamees!” Gabriel loobib ühele röövlile tuhka silma (see vähe kisab, aga peagi läheb üle), paneb põlema teise röövli särgi ja heinakuhja ning püüab end kaitsta ülekaaluka vaenlase vastu (kasutades nt selga võetud röövlit teiste vastu relvana). Keegi siiski ei hukku.
• 0:43:12 – Agnes laseb püstolist surnuks ühe Ivo mehe. See on filmis teine selge tapmine.
• 0:44:17 – „Sure, raisk!” Gabrielil on nuga kõril, kuid siis saabub Ivo („Mehed, mis siin sünnib?”) ja Gabriel jääb ellu – mõneks minutiks.
• 0:47:19 – Ivo lööb Gabrielile noa selga.
• 0:57:12 – vahepeal tervendatud Gabriel tulistab püstolist, külje all küünlad pühade õdede jaoks, vankrist tahapoole. Langeb hobune, ratsanik kukub ja jääb maha. Hobune tõuseb.
• 0:58:12 – Siim tõkestab silla, üle tala kukub ratsanik, jääb maha.
• 0:58:15 – Siim tulistab äsjalangenu püstolist, kukub järgmine ratsanik. (See tiine hobune, kes sillalt vette kukub, sai ratsaringkondades ringelnud pärimuse järgi filmivõtetel surma, aga varss jäänud ellu jne.)
• Kui Gabriel on täitnud pool Virtsu mereranda pühade õdede küünaldega, kukub vähemalt kolm hobust (üks neist käib suisa üle kaela) ning Gabriel naerab ja õde Ursula karjub vaimustusest. Kas kukuvad ka fataalselt, seda ei tea, aga teades Gabrieli „huumorimeelt” (vt koht „Aga nüüd, kui soovite, olen võlur!”), võib seda karta küll.
• 1:07:54 – Ivo laseb maha Hans von Risbieteri.
• 1:17:29 – Gabriel suskab surnuks Ivo. Gabriel ja Ivo on maadelnud kloostri keldri kivipõrandal hea mitu minutit ja Ivo on üldiselt olnud all ning Gabriel on teda tuuseldanud mitu korda vastu seina, aga ei ole tal ühtki muhku ega sinikat ega huul katki ega nina verine. Ainult juuksed on läinud sorakile. Ka Ivo relvaks on liiga pikk mõõk (seda teadsid ka samuraid, kelle oli peale pika katana mõnikord ühes ka teine, lühem mõõk, just taolisteks puhkudeks, kui ruumi oli vähe ja katana võis jääda kinni näiteks lakke, nagu juhtub filmis たそがれ清兵衛). Just selleks olid ka pistodad. (Ivo raudnaastudega kuub oli moes mõnisada aastat varem, kui naastud olid sissepoole paigutatud soomusnaastude kinnitusneedid. Nii välja eriti ei paistnudki, et rüütel kannab soomusvesti.)
• 1:19:30 – Gabrieli balletitaoline võitlus Tallinna rae väesalgaga (mu vaimusilmas kehastab filmi uusversioonis Gabrieli muidugi Brendan Fraser, kelle monoballett esimese muumiafilmi lõppheitluse stseenis enne CGI-luukerede lisamist (olemas DVD lisades) on vaatepilt, mida ei unusta enam iial). Gabriel viskab kolme neist pingiga, siis ootavad kaks, kuni Gabriel nende peale hüppab, aga keegi viga ei saa, kuni lõpuks üks raemees lööb pea vastu küünlajalga, kukub ja jääb kössi maha.
• 1:19:38 – vahetult enne Agnese musitamist ähvardab Gabriel raemehi kirvesilmaga, üks kukub ja jääb lebama.
• Filmi lõpu madinas on kisa ja kolinat jälle palju, aga kolisevad mitte niivõrd terariistad, vaid raemeeste raudrõivad. Gabrieli käe läbi kukub nii mõnigi, aga mõne hetke pärast tõuseb taas (peale selle, kes kukub kaevu). Mõni komistab Gabrieli juures niisama. Mässajad tegelevad ainult nunnadega, raesalgale neist kahju ei sünni. Pärast, kui abtiss jookseb kesklöövis, möödub ta ühest raemehest, kes ilmselt magab, sest tema pikaliheitmist näidatud ei ole ja ta pisut liigutab.

E, 1965. päev: esmaspäev

Toimetatav tõlge on selline, et tahaksin korraga magada ja nutta. Kogenud toimetajale on mõlemad tunded kindlasti tuttavad, aga neid korraga seni mul olnud ei ole.

Poest materjale järgmiste jäämaiuste jaoks. Hiljutisele kommenteerijale, kes arvas Kirikmäe prisma valiku suureks ja uhkeks, teadmiseks, et rahvusliku eripära tõttu puudub poe alkoholiriiulite sadadelt meetritelt kraam kangusvahemikus 20–40% (st portvein veel on, aga 20-kraadiseid lahjemaid napse ei ole). Maasikasorbetti on vaja maasikalikööri, mis jääb leidmata. Kuivainete paigutuse kohalt tuleb ka mõelda nagu prantslane: eestlase jaoks on sool kuivaine, aga prantslase jaoks ei ole suhkur maitseaine (st suhkur ja sool ei ole lähestikku, vaid esimene on jahu kõrval ja teine kuskil mujal).

Jäätisemasina eripära tõttu saab korraga teha vaid ühe laari. Kogemata on raamatust lahti vale lehekülg ja valmib ananassisorbett (koos kahe ananassiseemnega, mis kaovad massi sisse ja mida pärast enam ei leia).

P, 1964. päev: meenutades Turingi masinat

Selgub, et korteri pliidi viimane töötav plaat on läinud binaarseks nagu Prantsusmaa kliimaseade: see kas töötab täie paarguga või on täitsa väljas. Õhtusöögi asemel on söetükid. Kes arvab, et süsi tervisele kasulik, see arvaku uuesti, sest peale söe on söestunud söögis ka palju polüaromaatseid süsivesikuid, mis kohe üldse ei ole.

Aga õnneks on meil väga tore praeahi.