E, 1821. päev: Goethe! (mit o-e) ja Šarik!

Saame kätte saksa keele eksami; mul on 84,5/100 p ehk hinne on hea. No esialgu pisut kurvastan, sest eks ma ju aru saa oma arust suurepäraselt, aga teisalt oli eksamis selliseid grammatikaasju, millest on mul ettekujutus väga hämar, sest üle-eelmisel saksa keele kursusel kaugel muinasajal spetsiaalselt õpetati, millele saksa teksti lugemisel tähelepanu pöörata, ja nähtavasti jätan ma vähemolulised eessõnad lihtsalt vahele. Samuti eks ma loe sellist kirjandust kah, millel põhirõhk on nimisõnadel.

Näen ka, et suisa 3 p olen kaotanud tähelepanematuse tõttu, nt loetud tekstist arusaamise ülesande ainus viga on see, et tekst jutustas, et poekett Aldi ei ole kunagi kasutanud reklaamibürood, ja väite „Aldi ei ole kunagi kasutanud reklaamibürood” järel olen märkinud linnukese automaatselt lahtrisse „vale” (sest ei ole ju kasutanud). Aga samas kui see 3 p oleks jäänud minemata, siis olnuks mul ju 87,5 p ehk väga hea piir (90 p) olnuks veel lähedamal ja nöök sedavõrd suurem. Tore on, et suulise väljenduse eest olen seekord saanud 28/30 p.

Nädala sees tulnud kellelgi mõte, et võiksime rühmaga jalga lasta ja minna T-sse restorani tähistama, aga hiljem tulnud õpetajale karm käsk olla kuni tunni ametliku lõpuni klassiruumis kohal. Seega kaob ka peaaegu kõigi huvi (algul pidi tulema 9, täna läheb 1). Vaatame, nagu ammu lubatud, Saksa kirjandusfilmi Goethe! (2010), mis näitavat, kuidas Goethe sai ainese menuromaani „Noore Wertheri kannatused” jaoks, aga tegelikult näitab seda, kuidas saab filmikunst muundada noore Wertheri kannatused just nagu Goethe endaga juhtunuks (palju ütleb ka filmi inglise pealkiri, Young Goethe in Love). Filmikriitika küll kiidab, et film kujutab tõetruult aega, mis oli märg, must ja pime (ning põrandad krägisesid mis hirmus), ning märkan, et samad kuus hane jalutavad vähemalt neljas eri kohas. Õpetaja ei taha hästi seletada, mida täpselt tähendab filmi alguses tekst „Lecket mich”, mille eksamil läbi kukkunud Goethe kraabib õigusteaduskonna hoovi lume peale. Saame teada, et „eat my shorts”.

* * *

Täna on lõpuks kohal Saksa Amazoni kaudu USAst ostetud vanaraamat The Princess Mononoke: The Art and Making of Japan's Most Popular Film of All Time, mis lubati saabuvat 13. detsembril (2011). Nagu Amazonist näha, on raamatu lahkumine sealt poest tekitanud väikest moodi vaakumi, sest, khm, mu eksemplar maksis palju vähem kui see, mida näitab praegu Amazon. Imelised pildid ja filmi tegemise taustteavet (kaugemat eellugu on ka mujal).

Täna saab täpselt 2 aastat, mil ma seda filmi esimest korda nägin, ja tänan anonüümset kommenteerijat, kes seda kunagi soovitas.

* * *

„Nelja tankisti ja koera” vaadates tuleb meelde täiesti seosetuid kilde, aga vaatamislõbu on umbes sama kui lapsepõlves (sh rohke füüsiline komöödia ning tankiga seintest läbi ja puid langetades läbi metsa sõitmine). Sari on suhtelise kerguse tõttu hea vaadata. Sõjaliste asjaolude täpsus ei ole filmitegijail eesmärk olnudki, nagu ka mitte Vene-Poola suhete või koguni sõdurikeele tegelik kujutamine (nt I jaos on vene sõdurite lemmikväljend – hoidke end kinni, et maha ei kukuks – „jolki-palki”). Hilise kellaaja tõttu läheb mul hulk aega taipamiseks, miks Gdańskis on Danzigi vapp.

Ainsad kaks uut asja on, et praegu täiskasvanuna on lihtsam aru saada, mis värk oli Janekil Marusjaga, ja praegu tunnen koeri paremini ning tean, millal Šariku näitleja vaatab kaadrist väljas hoitavat vorsti.