T, 1610. päev: isand Silveti hirmus kättemaks

Kättemaksust allpool.

Kõigepealt teemal „ulume koos huntidega”. Kui ikka siinkandis austatakse pabereid, siis ega ma kade ole. Alles ükspäev ostsime paki paberit ja tinti jätkub. Tööl paljundi ei tööta, käin korteris viimast paberit skannimas elektroonilise arhiivi tarvis ja värviliselt printimas, pärast viin 2 cm pabereid ära ja ootan ligi 5 minutit, kuni otsitakse ja prinditakse kviitung!

* * *

Nali naljaks, aga täna väidab siin hiljuti juba kaks korda manatud tõlkija, et klassi „käsi-tööriistad ja käsi-töövahendid; noad, kahvlid, lusikad; külgterarelvad (mõõgad, täägid); habemenoad” võiks kuuluda ka kaup „vuntsid”!

* * *

Nüüd siis kättemaksust.
Eks ma ole aastaid irvitanud, et silvet tõlgib basseti taksiks. Täna õhtul aga ootab ees hirmus üllatus, kui taks on võtnud kätte ja vahetanud iseloomuliku taksipilgu bassetipilgu vastu. Sellel kohal hakkaksid nn „vaimsete väärtuste austajad” (loe: kergeusklikud, kes usuvad igasugust umbluud ega saa aru, et kelmid tõmbavad neil lihtsalt raha üle kõrvade) kahetsema ja enda sisse kaema, kuidas saaksid nad silveti mainet mõtiskluste abil parandada.

Aga õnneks on meil peres asjalikum ellusuhtumine ning peagi selgub hoopis tõeline põhjus: allergiline konjunktiviit. Koera viimaste päevade käitumist meenutades leiame põhjuseks olema uued dieetkrõbuskid, mida loomaarst reedel soovitas ja me laupäeval suure hurraaga ostsime. Tuntud firma, loomapoest, kvaliteetne, veterinaarid soovitavad. Lähem uurimine selgitab ka, et komponent, mida vanades krõbuskites ei ole, aga uutes on, on hernes, mida koer varem söönud ei ole (vanas oli soja), ja veidrad ihulised reaktsioonid (rohke ekskremeteerimine 5× päevas) hakkasid juba paar päeva tagasi, kui ta hakkas uusi krõbuskeid lõpuks sööma.

Kui me oleksime uhhuupooldajad*, siis hakkaksime kuulutama vasikahakkliha imelisi raviomadusi, sest koerale tuleb jume tagasi (igemetesse, mis enne olid kahvatud) ja paistetus hakkab taanduma. No viimane enamjaolt ikka silmade puhastamise ja kratsimise takistamise tõttu.

* Kergeusklikkuse tipp on tänane Postimees, mis usub lasteraamatu „Mardileib” ajalooallikaks ja väidab, et matsipan leiutati 15. sajandil Tallinna Raeapteegis.

E, 1609. päev: mis juhtub, kui kirjutada ilma mõtlemata

Jube kuumus. Sobivaim töömeetod oleks vaikne higistamine, aga ei saa! Antakse nagu uksest ja aknast. Pisut muret teeb, et mulle antud mammutprojekti tähtaeg läheneb ja nähtavasti on tähele pandud, et mul sellest kolmandik valmis, ja on hakatud andma muid töid nagu tavaliselt, kuigi mu ressurss peaks ikka olema reserveeritud ainult sellele projektile.

Nädal tagasi naised klassi „rõivad, jalatsid, peakatted” kaubaks arvanud „tõlkija” on täna pannud kaubaklassi „farmaatsia-, veterinaaria- ja hügieenitarbed; meditsiinilised dieetained; lastetoidud; plaastrid, sidemematerjalid; hambaplommimaterjalid, hambajäljendivaha; desinfektsioonivahendid; kahjuritõrjevahendid; fungitsiidid, herbitsiidid” (st ravimitaolised kemikaalid) ka esemed „peenis ja pärak”. Ei või me keegi selle vastu, et eesti keeles on sõnadel teine järjekord kui inglise keeles, aga no kuulge, mis tõesti on raske korrata eelmisel real mõningate teiste elunditega koos olnud ja selgust toovat sõna „libesti”?

Aga võib-olla on, nagu ajakirjaniku arvates on sula lolluse kirjutamine okeim kui sama sõnatüve kordamine.

P, 1608. päev: skannid ja mummid

Tuleb enneolematu mõte koostada elektrooniline arhiiv, et kui vajatakse miskist dokumendist koopiat, siis hoopis prindin välja skanni. Pärast skannin ka viis filmitäit 1998. aasta negatiive (märkmed ütlevad, et eelmine kord skannisin vanu pilte juulis). Olid aga ajad ja kombed! Kõik nii noored ja.

Eriti meeldib mulle pilt, mis tugevasti meenutab üht National Geographicus olnud fotot, millel oli mingi India rituaal: pidurõivis pärismaalased, ümber etnilist kola täis koobas, tingimata lainurkobjektiiviga (24 mm efl!), esiplaanil üks sätib teist ilusaks, tagaplaanil rõõmustab laialt kolmas, kes arvab, et ei jää pildi peale.

Veel impordin pildiarhiivi päevased Mummilast pärit mesimummipildid ja veedan mitu tundi, mummide välimääraja käes (muidu heas putukate välimäärajas on mummide osa kehv), ja üritan saada selgust arhiivi piltidesse, mille märksõnaks lihtsalt Apidae. Teen enneolematuid avastusi, nagu et venna juures maal on mitu mummi hoopis kägukimalased (keda eesti Vikipeedia väidab veel kuuluvat perekonda Psithyrus, mida uuemad taksonoomilised allikad enam ei tee, kimalased ja kägukimalased on nüüd mõlemad perekonnas Bombus – nagu ka väidab eesti Vikipeedia hallvarese veel varese alamliigiks, kuigi otsus, et hallvares on iseseisev liik, tehti juba 2002). Mitmel 2004. a lähipildil on nimelt selgelt näha anatoomilisi tunnuseid, mida mummide välimääraja andmeil saab määrata ainult nõela otsa pistetud surnud isendilt mikroskoobiga.

Mummidest veel see lõbus lugu, et rongauurija Bernd Heinrich üritanud noortele ronkadele õpetada, et isased mummid on nõelata ja neid on mõnus süüa, näidates ise ette – ja saades kohe valusa õppetunni, et ei ole isaseid mumme emastest eristada nii lihtne midagi!

Muidu käime päeval Kõrgmetsa tee ääres Itaalia restoranis, millest on seni peletanud sildi kole pilt.

L, 1607. päev: gravitatsiooni tõmbel

Väga sobivasti muistsest ajast tuttava jalgrattapropageerija sünnipäeval jalgrattamatk, mille tegemist olin plaaninud juba õige ammu. Ülemises otsas olin käinud kolm aastat tagasi lennundusmuuseumis, alumise otsa uisutasin kaks aastat tagasi.

Seekord olen varustunud jalgrattaprillidega. Eelmine kord lendas mulle silma keegi väike putukas ja tegi lau all nii kaua ujumisliigutusi, kuni pisaravedelikku uppus. Not nice. Jalgrattaprillidel kolmed klaasid, värvitud, oranžid ja sinised peegelklaasid. Eile toas proovides olin leidnud, et sinistel on värvus kuidagi ebaühtlane, ja seega täna bussis vahetan need oranžide pilves ilma klaaside vastu. Jalgrattaprilli eelis on see, et sellele ei pääse tuul taha nagu päikeseprillile, ja stammlugejad juba teavad, mida ma arvan päikeseprillidest jalgrattasõidul. Samas üle paari tunni päikesepaistet mu silmad ilma päikeseprillideta ei kannata (rattasõidul aitab kõvasti ka kiivrinokk).

Saan teada, et oranžid klaasid tõesti suurendavad pildi kontrastsust, aga üks asi ei toimi üldse: kui prillid eest võtta, on pilt mitu minutit kole sinine, ja kui prille eest mitte võtta (või kui võtta, aga mitte mitut minutit oodata), ei saa aru PL-CIR filtri asendist – peale selle, et seda keerates läheb taevas tumedamaks, läheb ka pilt soojemaks või külmemaks. Mitut minutit harjuda ei ole aega.

Pilte on üldse vähe ja, nagu matkadel ikka, on algusest rohkem. Algusots on „kõrgel” mägede vahel, on vaateid, on kauneid niite ja põlde, on kauneid kuusikuid, mille vahel looklev oja paisub teekonna lõpus tuntud veinijõeks. (Arutame, mispärast arvatakse Eestis, et sakslane peaks tulema kuhugi kaugesse Eestisse metsa vaatama, nagu Saksamaal metsa ei oleks.) Nagu ikka, on alguses teekond pikem (alguses on tee ka natuke ülesmäge, vast seepärast). Keskosa kohta on mul samakõrgusjoontega kaart ja seega näen ära punkti, kust alates on tee ainult allamäge.

Söögikohti on vähem kui mäletasin (otse tee ääres kaks, pisut eemal veel kolm). Meil ei ole kaasas jalgrattalukke ja kuivõrd kellelgi ei ole ratast laua ääres (mina: aga kellelgi ei ole meie rataste sugust jalgratast ka), siis ei taha me olla esimesed ja peatuma ei jää. See tingib muidugi selle, et matka viimane ots on kole kiire ja vahepeal heietan muremõtteid, et mida rohkem linna sisse, seda vähemaks jääb teeservas põõsaid ning seda suuremaks läheb tõenäosus saada trahvi. Aga suureks õnneks näitasid teeservas olnud vanad raudteest jäänud kilomeetripostid kaugust mitte jõeoru lõpuni ehk kunagise raudteeliini tegeliku alguseni (kust on raudteejaama veel 5 km), vaid kohani raudteejaamas, kust liini raudtee tegelikult ära keeras. Sealt jaamahooneni on ainult paar kilomeetrit, seega on matk umbes 3 km arvatust lühem. Kesklinna katused (konkreetselt jaamast 300 m kaugusel oleva kloostrikiriku katus) ilmuvad varem kui kardetud ja seega lõpp hea, kõik hea.

53 km teekonnast hakkab ilmuma probleem, millele me teekonnal lahendust ei leia, juba esimestel kilomeetritel: jahe on ehk oleme liiga õhukeselt riides. Kui teekond läheks mitte mäest alla, vaid mäkke, seda muret ei oleks. Metsa vahel on algul külmem, pärast (allpool) soojem kui kõrgel lagedal. Vahepeal paistab ajuti päike. Mõtlen ühel eriti külmal lõigul, kas saaks teha midagi, et hakkaks soojem (tagapool on teekonna lähedal bussipeatusi, aga sinna tuleks ronida ja hulk aega oodata; viimases hädas saaks ümber võtta jalgratta kandekotid, aga nendega ei sõida jne); ei mõtle midagi tarka välja, nii et sõidame aga edasi.

Aga, nagu öeldud, on allpool soojem. Lõpust 25–5 km on suhteliselt sirge mäest laskumine, edasi keerukavõitu linnaliiklusolud. Keeran ühest kohast teisiti kui eelmine kord ja satume jaama ka selle tõttu pisut varem.

R, 1606. päev: märgid ja süstid

Täna tahaksin jagada ketserlikke mõtteid arulageda kirjavahemärgistuse teemadel.

On nimelt teada, et eesti keeles pannakse koolon lause keskele, mitte lõppu. Koolonile järgneb sageli loetelu, mis sellisel juhul on kooloni ees oleva lause jätk. Kui see on samal real ja loogiliselt võttes ka samas lauses (nt Mari oli kaotanud mitu mänguasja: palli, karu ja konna ehk Mari oli kaotanud palli, kaotanud karu ja kaotanud konna), siis on kõik korras. Kõik on ilus ka siis, kui järgneb punktideks liigendatud loetelu, kus igas punktis on lause osa (esimene punkt on nagu sissejuhatava lause jätk ja sama lause osa peab olema ka teine lause jne). Praktikas tähendab see, et loetelupunkti lõppu pannakse koma või semikoolon ja lause jätkub ühest punktist teise.

 

Aga! Kõik ei ole nii ilus kui paistab. Nimelt läheb lahti tsirkus, kui punktis on mitu lauset. Kui inimene on pähe võtnud, et kogu loetelu peab olema üks lause, ja nui pooleks seda ajab, saabki ta tulemuseks sellise jabura kirjavahemärgistuse:

Kõigepealt on sissejuhatav lause, mille lõpus on koolon (mis seda aga ei lõpeta):

1. siis algab loetelu 1. punkti esimene lause, väiketähega (sest nagu jätkab eelmist lauset) ja lõpeb punktiga. Siis algab suurtähega teine lause, mis aga punkti asemel lõpeb semikooloniga;
2. siis algab 2. punkti esimene lause suurtähe asemel väiketähega (nagu oleks see 1. punkti viimase lause jätk, kuigi tegelikult ei ole) ja lõpeb punktiga, nagu lausetel kombeks. Siis algab suurtähega teine lause ja lõpeb jälle semikooloniga;
3. siis algab ka 3. punkti esimene lause väiketähega, kuigi ka see ei ole 2. punkti viimase lause jätk, ja lõpeb punktiga. Viimane lause algab taas suurtähega ja – kui see juhtub olema loetelu viimane lause – lõpeb ükskord ometi punktiga.

Mitu lauset siin oli: üks, neli või seitse?

Mina, vabamõtleja, kirjutaksin aga hoopis nii:

Kõigepealt on sissejuhatav lause, mis lõpeb kooloniga:

1. Siis algab loetelu 1. punkti esimene lause normaalsel kujul suurtähega ja lõpeb punktiga. Siis algab suurtähega teine lause, mis lõpeb samuti punktiga.
2. Siis algab 2. punkti esimene lause normaalse suurtähega ja lõpeb punktiga. Siis algab suurtähega teine lause ja lõpeb taas punktiga.

jne

Üksainus mööndus (et lause võib lõppeda ka kooloniga) ja esimese näite koomusk lõpeb. Tulemus on selge ja korralik!

Veel lisaksin loetelude selguse huvides, et tehnilises kirjanduses ei ole taoline kirjavahemärkidega vigurdamine üldse kombeks. Näide:

Traktori rippmehhanismi osad on järgmised:

• tõstehoovavõll
• tõstehoob
• ülemine tõmmits
• veorauad
• püsttõmmitsad

Ja ikka veel. Punktloetelu või muu esile tõstetud tekst on asi, millele silm langeb enne sissejuhatavat teksti. Lugemislihtsuse huvides püüdkem nii, et seal oleksid asjad nimetavas käändes, kui võimalik (vt eelmine näide). Antinäitena meenutagem Tallinna Lennu jaamas olevat plakatit, kus suur vahepealkiri äkki hüüatab „TEIE ÕIGUSTEST” (pdf). Eesti keeles ei ole seestütlevas käändes pealkirjad kuigi tavalised, miks siis nõnda? – Aga asi on lihtne: selle on tõlkinud keegi kahejalgne tõlkemasin, kes on näinud inglise originaalis sõnu [about] your rights ning need siis tuimalt ja muljele mõtlemata ümber pannud, nagu on selle valdkonna tõlgetes kahjuks üldlevinud komme.

Tean, kuidas ühe suure tõlkeasutuse lugejad pistavad hädaldama, et muud moodi ju ei saa, aga ka selle pareerin ära – miks ei saa? Mõelge selle peale, tehke midagi, siis vast paraneb ka teie nigel sõnatõlkija maine.

* * *

Aga pärastlõuna on mul vaba ja käime loomaarsti juures. Suureks kergenduseks selgus ükspäev koerapassist, et peamine, marutaudivaktsiin käib kaks aastat, uuendada on vaja vähemat ja juriidiliselt mittekohustuslikku. Tore. Oleme kohal kohutava ajavaruga, tund ja 20 minutit. Selgub, et vastuvõtt käib tõesti nagu kellavärk ja inimesed tulevad kohale nii veerand tundi varem, üks pidevalt näuguv kass pool tundi varem. Selle omanik nähtavasti ei saa aru, miks meie koerad on väga elevil ja muudkui kõrvu kikitavad, ning õnneks ta ei tea, kuidas me kardame, et järgneb hele klähvimine, mis koerakeeli tähendab „leidsin saaklooma”.

Naaber on koridori ja käigurõdu kaunistanud lihavõtetest üle jäänud hiire- ja jänesekujukestega, mis sageli põhjustab meie terava huvi, mis hiljutiste etoloogiaraamatute ajel paneb arvama, et koertel on kaasa sündinud ettekujutus, milline näeb välja sobiv saakloom. Ei ole hiirt ega jänest kunagi lähedalt näinud, pealegi on kujukesed tugevasti antropomorfsed, ei lõhna üldse looma moodi (sest on plastist, kummist või kivist), aga näe koer saab aru, et see on väike huvitav loomake, ja vaatab, kas süüa ka sünnib.

* * *

Kõrgmetsa maksimarketis on hirmus virn kurke, mida miskipärast ei taha keegi osta isegi soodushinnast hoolimata. Parafraasides tuntud B-filmi pealkirja, on parajasti käimas tapja-mahekurkide rünnak. Kuidas suhtuvad teemasse ortorektikud?

N, 1605. päev: kolme perega lapsed

Sain rongaraamatu läbi. Uus bussiraamat on saksa sarja „Typenkompass” ülevaatlik ja nähtavasti ka algupärane ülevaade kosmosesüstikutest. Saab teada, et esmalend 12.4.1981 oli Gagarini lennu aastapäeval täiesti juhuslikult (mitte sihilikult, nagu sellest hõiskas omal ajal N. Liidu propaganda). Kosmosesüstik oli esimene mehitatud kosmoserakett üldse, mille esimene kosmoselend tehti kohe meeskonnaga. Saab teada, et selle meeskonna (komandör ja piloot) koostamisel lähtus NASA tollane peaastronaut (NASA ametnik, kes määras astronaute lendudele) John Young sellest, et komandöriks on vaja kõige kogenumat astronauti, ja siis jätkas peaaegu nagu Raja Teele, et kõigepealt pakuks ta iseennast, st just tema ise on see, keda vajatakse. Ilma naljata. Seni ja nähtavasti ka hulgaks ajaks tulevikus ainus astronaut, kes juhtinud nelja kosmosesõidukit (Gemini, Apollo CM, Apollo LM, STS).

K, 1604. päev: pensionäride rakendamise kava

Teatan selgunud semestrihinded ülikoolile ja viskan akadeemilises mõttes jalad seinale.

Arvutan välja südasuvise rongisõidu sõiduplaani ja esialgse maksumuse. Pooole paaaha.

Soomlastel oli ulguv mölder, eile oli ja täna on siinmaa 125. bussis aga sõimav bussijuht. Veab neil, kellel ta nina eest ukse sulgeb ja ära sõidab. Mõne võtab peale ka ja siis sõimab. Kunagi juhtusin sama bussiga tulema linna, jaama juurest läks kole täis, siis ta sõimas kogu bussitäit rahvast. Prantsuse keel ei ole tema emakeel, mistõttu saab aru ja on kole naljakas (ka selle tõttu, et ta näeb välja nagu Arnold Rüütli noorem ja väiksem vend).

T, 1603. päev: suvevaheaeg

Hindan kevade viimase laekunud kodutöö, seega on augusti lõpuni mureta. Saab jälle vabal ajal filme vaadata, vanu pilte skannida, fotoarhiiviga tegelda, lugeda ja kõiki muid asju, mille olen vahepeal juba unustanud.

E, 1602. päev: inimene pole masin, sest masin võib teha hoopis paremini

Näen tõlkija lolluse tõttu kaubanimetust „naised”. Mis te arvate, kumb võiks tunduda klassi „rõivad, jalatsid, peakatted” kauba loomulikum nimetus, kas „naiste peakatted” või „naised”?

Tõlkija arvates viimane.

Näitame kõik näpuga ja naerame, siis vast jääb talle meelde ja ta hakkab edaspidi ka mõtlema.

P, 1601. päev: Mummila

Pärast plahvatuslikku kraamimist saabub algul rahu ja hiljem tulevad külalised. Õhtu lõpupoole näitan ette, kuidas saab hallist pambust jalgratta ja sellest tagasi pambu. Toas õnneks sõitma ei hakka, kuigi selle rattaga vajab tagasipööre väga vähe ruumi. Kõriseb ka vähem kui rulluisk, mis alguses (kui ma kaitsvate toaseinte najal harjutasin) ei meeldinud alumisele naabrile.

Hiljem paigaldame plekist laua ja toolid rõdule, kus on nende õige koht, millega tekib rõdule õdus oaas, kus palju kõikvõimalikke õitsvaid lilli, millele tuleb palju erisuguseid putukaid ja eelkõige mesimumme. Korrastan pärastpoole fotoarhiivi putukate märksõnu, varem oli hierarhia ainult Insecta > liiginimetus, nüüd on Insecta > selts > sugukond > liik (välimääraja taksonoomia järgi). Kärbeste pilte on vähem kui mäletan, aga selgub, et 2009 venna juures maal kollastel põõsastel pildistatud paljude eritabaste kahetiivaliste pildid on kõik täpsemalt märksõnastamata.

L, 1600. päev: ennustused

21. mai 2011 õhtul kell kuus (kohaliku aja järgi) pidi saabuma maailma lõpp, aga siin toimus selle asemel hoopis eesti koori kontsert, kus viibisin napi ametliku osa ja pärast pilte valides-töödeldes mõtlesin, et oleks ikka pidanud võtma kaasa eksponomeetri, andma selle mõne esirea inimese kätte ja teadustaja oleks siis võinud aeg-ajalt öelda saalitäiele piltnikele sobivaid säriaegu-avasid. Mustsinine ja valge rõivastus (mille järgi särituse mõõtmine läheb pigem untsu kui õnnestub), taustal maani aknad, milles päikesevalguses säravad valged seinad – tänapäeval pildistavad paljud, aga ei tea, kuidas pilt tekib, ning seega ette mõelda ei oska.

Päeval toimub ka operatsioon „Igaüks peab oma risti kandma”, mis algab sellest, et meil on vaja teekannu, vahepeal (pärast muid poode (särgid, koeratoit), sööklat, veel muid poode (padi, ühekorrataldrikud, -kahvlid) ja majandustarvete poe 1. korda (lavendlid)) käime toomas kokkupandavat käru (kandevõime 80 kg) ja siis tirin kirjutuslaua ka kohale. Kohaletoomine on lihtsam kui arvata, v.a keerukas D. maantee ja Erakla tänava ristmik, kus tuleb minna äärekivist ülessaamiseks kaarega maanteele, ja maja välistrepp. Pärast kontserti ja õhtul kaht klaasi veini panen uue laua ka kokku: märkigem, et kadudeta ja purustusteta ning – Made in Germany – ühtki pulka ei jää üle ega puudu ning ühtki auku ei pea juurde puurima ning ükski valmis auk ei ole ka liiga sügav nagu raamaturiiulil (Made in France). Muidugi on tööriistaks akutrell, sest kirjutuslaud seisab koos 98 kruviga, mida ma käsitsi nüüd küll kruttima ei hakka. Kirjutuslaua massist (40,5 kg) enamiku moodustab lauaplaat ja vaba otsa jalg, mis nähtavasti on täispuidust*.

* Kolijad täispuidust, tapitud ja lahtivõetamatut kummutit tassides: „Olete te ikka kindel, et selle sahtlid on tühjad?”

Kas ma pean eraldi lisama, et teekannu meil ikka ei ole?

R, 1599. päev: ukse taga

Lämbe äikse-eelne ilm, mistaolise kohta kunagi saksa keele kursusel juhtus mehhiklane ütlema schwul ja õpetaja pidas pika loengu täpitähtedest.

Lõuna ajal käin vaatamas, kas on tulnud postkontori silt, ja siis 4 minutit hiljem mineva bussiga edasi. Käin luurel loomaarsti juures, aga nähtavasti on nad lõunal. Umbes 16 tooliga ootetoa uks pärani, aga selle tagumine meetrilaiune uks lukus ja ei kippu ega kõppu, isegi mitte telefoninumbrit, mida mul ei ole kaasas. (Oma siinmaistele kõrvadele hääldumatu nime telefonis deklameerimine on sedavõrd raske, et eelistan ise kohale minna, eks ju.) Siis jalutan postkontorisse, mille ees seisan veerand tundi, ootan, millal neil lõuna lõpeb, ja vaatan rändavaid pilvi. Postkontorist saan teada, et kui silt tuli täna, siis pakk jõuab neile alles homme. Õige lahe.

Ükspäev väga igava koosoleku ajal lauakalendrit lehitsedes leidsin, et seal on peale ärisõnastiku ka kuuekeelne foneetiline tähestik (de, en-uk, en-us, fr, aero, NATO*), mida ma siis täna kasutan, kui julguse kokku võtan ja lõpuks siiski helistan.

* Võite muidugi imestada, mis vahe on lennunduse ja NATO foneetilisel tähestikul. No vat viimases on C nagu Charlie, aga pigem meenutage mõnest paljusid õhusõidukeid kasutanud Vietnami sõja filmist, mida tähendas seal Charlie nagu C (õigemini algselt Victor Charlie).

* * *

Loen Eestit tutvustava turismikaardi tagust ja imestan. Talina lauluväljakule on topitud kuulama 200 000 inimest, mis kunagise arvutuse tulemusel peaks tähendama ligemale samasugust inimtihedust nagu täis trollibussi seisukohtadel (vastavalt 6 ja 7 in/m²). Ning mis häda on eesti turismiteabe inglise keelde tõlkijatel kasutada unarsõnu (culture vulture, city slicker, dour, sulk), mis võib-olla on sajandivanuses silvetis ja mida võib-olla õpiti ülikoolis kui huvitavaid ilusõnu, mis on silvetis, aga mis inglise keelele kui rahvastevahelise suhtlemise keelele kuidagi kaasa ei aita?

Sellest me ka ei räägi, et Värska sanatooriumist on saanud ka inglise keeles Värska Sanatorium, st Värska krooniliste haigete põetusasutus või viinaravila või hullumaja. Selles valguses on eriti põnev pilt pidutsevatest setudest.

Hea, et kuri käsi ei ole lisanud siia allkirja Three inmates of the Värska Sanatorium

N, 1598. päev: maalõhnad

Poetrepil on tunda haisu. Kirjeldan lennukalt ja luuleliselt, kuidas Kirikmäel on majade taga põllud ja kuidas neid aeg-ajalt väetatakse. Vaidleme, mis lõhn see ikkagi on. Arvan, et sõnnikulõhn, aga vaatlus näitab, et ei ole, ees kõndiv vanamees on teinud püksi.

K, 1597. päev: kolmapäev

Kirjutan seda täpselt kaks nädalat hiljem ja no ei mäleta enam, mis juhtus.

T, 1596. päev: ilm ei ole see, mis paistab

Hommikul 16 kraadi, otsin igaks juhuks välja suvemantli, aga soojaks läheb, rsk.

E, 1595. päev: loomajuuksed

Seda blogi jälgides võite muidugi arvata, et ma olen lihtsalt laisk ja ei viitsi kirjutada muidu kui mitme nädala tagant jupikesi. Asi on tegelikult keerulisem. Tööl on käsil massiivne vaimusuretus, nii et õhtuti olen üsna apaatne. Tavalise õhtuse blogikirjutamisaja on hõivanud praegune väga mahukas kursus (nagu et olen lugenud kahe nädalaga vabadel hetkedel ja hoolikalt (mitte nagu üks meie tuttav professor) ligi 400 lk referaate) ja kontrollitud kodutööde arv on päris uskumatu. Kui see nii jätkub, tuleb hakata andma kodutöid, mille hindamine käiks mõne minutiga (veel parem, kui seda saaks automatiseerida – nagu kirjutasin kunagi tööl pika märgukirja teemal, kuidas saaks automatiseerida otsustamist, kas tõlge on kõlblik või mitte ja mis eeltöid sellise süsteemi väljatöötamiseks on vaja teha – somewhat as a voice in a wilderness).

Nagu siit kõrvalt näha, olen tänavu läbi lugenud ainult 16 raamatut.

Raban täna palehigis teha tänaseid asju ja alles mõni minut enne seitset avastan, et täna ju ei ole 17. mai, vaid alles 16. – õõh.

Olen täna särgiväel ja sooja on tervelt midagi 15 kraadi, aga inimesed vaatavad imelikult.

Täna algas ka eelviimane süstikulend, kus kosmosesse viidi kalmaaripoeg ja hunnik Lego-komplekte.

P, 1594. päev: mehel nimeks lihtsalt Yun

Külm ja vihm, matkale ei lähe.

Arvestades, kui vähe puutuvad karvased sõbrad praegu kokku kohalike rohuplatsidega (nad eelistavad viimasel ajal kruusaplatse), peab siinkandis iga rohututi otsas varitsema terve hord puuke.

Meid on haaranud perekondlik peajalgsete-vaimustus. Mina loen tõsist teaduslikku kokkuvõtet „Peajalgsete käitumine” (kus on kirjas, mida teatakse ja mida saaks uurida tulevikus) ning E loeb populaarteaduslikku raamatut „Kaheksajalg”.

Söögi kõrvale vana hea „Les visiteurs” (1993). Imetlen veel kord, kuidas seal filmis on endisaja olustik ja suhtumine tabatud ilma suuremate möödalaskudeta.

Päeval kuulan raadio arhiivist Juure ja Kiviräha kommentaari eilsele üritusele. Eile oli raadio hääle ja teleka pildi ühendamine tehniliselt veel raskem kui siis, kui raadio ja telekas olid eri tubades (tookordne lahendus: kõrvaklappide endi 3 m juhe + 3 m pikendusjuhe), mistõttu pidime kuulama Reikopi kommentaare. Kokkuvõte võiks olla eesti vanasõna „Ära hõiska enne õhtut!”, kuigi iseenesest on tore, et algselt teleajakirjanik Andres Raidi ja hiinatari Chiri-biri-bini sõprusest pajatanud laulu kaver jõudis taanlaste esituses lausa 5. kohale.

L, 1593. päev: avastus

Olen sellest tänavasildist käinud 5 aasta jooksul 10 m kauguselt mööda vähemalt 250 korda, aga märkamata:

Teadaolevatel andmetel Neil Armstrong Lääne-Euroopas elanud ei ole, nagu teenisid 1950. aastatel USA lennuväe Euroopa üksustes tema kuulsaima lennu meeskonnakaaslased Buzz Aldrin (Saksamaal Bitburgis) ja Mike Collins (Prantsusmaal Metzi lähedal, 1957 võttis kõik naise Metzis ja).

Eelmise lõigu asjaolusid üle kontrollides leidsin, et Armstrong olla veel eelmisel aastal pakkunud, et kui korraldatakse lend Marsile, siis tema võib olla selle kapten (tollasest 80 eluaastast hoolimata). Vanadus, jah, tabab kõiki.

R, 1592. päev: kauged sõnumid

Seda ma ütlesin juba eile, et Valgevene laulu juhatab lava alt Lukašenka ise.

Arvuti teeb seda, mida tal teha kästakse; meiliprogramm paneb aadressi kirjutamisel aadressi lõpuosa ise, aga keegi juhkam on andmebaasi pannud meie itiabi aadressile lisaks ühe Kreekas paikneva asutuse oma. Toanaaber märgib, et Kreeka vastus tuli enne.

Reede õhtu on filmiõhtu ja eeskavas on eelmisel laupäeval hangitud India film Kites (2010). Ei no... Ütleme, et kaameratöö on väga hea. Jaksan vaadata veerandi filmist (pool tundi), milles on ainult üks tantsunumber ja peale selle taustal üks imal laululugu. Ilmselt peab plaadi menüüst valima koha Lieder, mis säästab vaataja ülejäänud moodsast Bollywoodi filmikunstist. Ei tea, kas YouTube'i on tagasi pandud video, kuidas selle filmi täht laulab ja keerutab hullusärgis tantsida hindikeelset laulu, mille refrään kõlab nagu „meeaifakjuu”?

N, 1591. päev: trullallaa

Tore unenägu, kus minu ümber kees India filmi taoline mürgel, aga ärgates ootab lahendamist eile tekkinud müstiline võrguprobleem: wifi puudub nii mu telefonis kui ka E arvutis (mugavuse huvides kasutan ise läpakas juba aastaid võrgukaablit), ruuteri Etherneti tuli põleb, aga kui kaabel ühendada E arvutisse, siis ruuteri Etherneti tuli kustub ja vilguvad küll arvuti võrgupesa ümber olevat tuled, aga ühendus on kole aeglane ja katkendlik. Kokkuvõttes on olukord seega selline, et E arvutis normaalset internetti ei olegi. Milles viga on, ei tea.

Maailma maad ja rahvad: toimetatavas dokumendis on üles loetud riikide kaupa teatud riigiasutused. Siinmaine loetelu on kaks korda pikem kui mitmel mul Euroopa riigil; meili- ega veebiaadressi ei ole ühelgi. Norral on seevastu taoline arhailine sidevahend nagu telefon märgitud ainult ühele.

Uus võrgukaabel, A23-patareisid, Amazoni pakk. Viimases on raamat Cephalopod Behaviour, mida sirvin ja milles avaneb täiesti uus maailm, millest ei teadnud ma varem suurt midagi. Olen elevil nagu siis, kui algkoolipõlves sain sünnipäevaks Niko Tinbergeni „Loomade käitumise”.

Üks väike luulerida olgu igas päevas

A23-patareidega selgub mõistagi, et ei ole kaabelpäästiku nupuotsas olev patarei tühi midagi (ma ei viitsinud kontrollimiseks voltmeetrit otsida ja patareitester reageerib rohkem nagu 1,5 V peale; A23 on 12 V). Selgub, et päästiku infrapunafunktsioon töötab ainult siis, kui kaabel on nupuotsa pesast väljas.

K, 1590. päev: Finkenwerder!

2. aprillil nägin lennukiaknast Hamburgis Elbe ääres hiljutiste ehitusjälgedega lennuvälja, mille arvasin odavlennufirmade lennujaamaks:

Loetavas Blohm und Vossi raamatus on sama lennuvälja foto 1930. aastatel ja selgub üllatuseks, et see on hoopis lennukitehas (Finkenwerder). Seal ehitati kõik Blohm und Vossi vesilennukid, sh sõjaeelsed postilennukid, kolmemootorised „Lendavad Puukingad” Bv 138 (sh miinitõrjeversioon Bv 138 MS „Mäusi”) ja kuuemootorised transpordilennukid Bv 222 (ning ka maailma tollal suurima lennuki Bv 238 ainus eksemplar). Tehas jäi sõjas suuremalt jaolt alles ning tootis pärast muid lennukeid (sh HFB 320 Hansajet, ainus ettepoole nooljate tiibadega tsiviil-reaktiivlennuk) ning praegu toodab suurima reisilennuki A380 sisustust. Google'i aerofoto näitab, et tehase hoovil on Elbe ääres väljas Noratlas, Hansajet ja Super Guppy ning elu keeb.

Raamatu on kirjutanud Saksa lennukitehnika ajaloo õpetlane Manfred Griehl, kes on kirjutanud aastakümnete jooksul sadu raamatuid ja artikleid, aga üks kahest, kas tal vanaduse tõttu käed värisevad või on teinud trükivead kirjastus, kus ei ole korrektor teemat teadnud (Motorbuchist raske uskuda): raamat mainib RLMi 8-sarja numbrite näpuvigade tõttu olematuid lennukitüüpe, nagu „He 161”.

T, 1589. päev: trillalaaa

Õhtul vihm (olen särgiväel), pärast äike. Üritan teha pilte, aga nagu kiuste, on kaabelpäästiku nupupoolse osa patarei tühi (sest kuigi teises otsas oleva patarei säästmiseks on seal olev voolulüliti hoolikalt asendis OFF, on keegi loll nupupoolse otsa nupu enda eelmisest korrast saati sisse jätnud – see oli kindlasti eelmisel aastal). Seega ei toimi läbi akna päästiku infrapunafunktsioon, vaid peaksin olema ise rõdul kaablinuppu vajutamas (või milleks siis üldse kaabel, võin vajutada ju niisama).

Otsustan oma heaks osutunud välgupildistusmeetodit veidi arendada. Objektiivi ees on tume PL-CIR-filter, panen avaks f/10, jätan tundlikkuseks ISO 100 ja hoian paigalekeeratud fotokal kergelt all akusahtli alumist päästikut (mis käib kergemini kui fotoka enda oma). Põhimõte siis see, et taolise ava ja filtriga on vaja pikka säritust (puudub ööpiltidel muidu tavalise ülevalgustuse oht; välgunool on nii ere, et jääb pildile küll) ning katik tuleb sulgeda kohe pärast esimest välku (ka siis, kui see on ainult pilve taga). Seisan rõdul, näpp päästikul, umbes pool tundi, aga saan [kohe teise pildi peale] vat sellise noole:

Kui oleksin kursust pidav kuningas, pakuksin pool kuningriiki masina eest, mis loeb ja hindab referaate. Tänaõhtuse seisuga on loetud 184 lk ja veel lugeda 91 lk. Võimalik, et tulevikus peaks kirjutama makro, mis kontrollib vajalikke märksõnu. Ettepaneku üle talletada referaate mõtlen, et see käib ainult nende kohta, mis pälvinud maksimum- või maksimumi lähedased punktid, mitte nende kohta, mis kopipeistivad Vikipeediat või ülesande lähtekohaks olnud andmebaasi. Tänavu oli ühes töös kaks eesti Vikipeedia artiklit tervikuna (no ühes oli 5 ja teises 7 rida).

E, 1588. päev: milleks minna tsirkusse, kui võib sõita rongiga

Otsustame veeta äripäevast vaba päeva sellega, et käime algul Välgulinnas ja siis loomaaias. Uurin hommikul internetist rongide sõiduplaani ja juba kell 10.08 oleme jaamas.

Esimene atraktsioon on see, et kassasabas on 8 inimest, 7 kassast on avatud 5 ja ma saan piletid kätte kell 10.19. Rong väljub kell 10.20 ning, kes on siinmaa pealinna raudteejaamas käinud, see teab, et selle on projekteerinud Jaan Tatikas, sest piletikassad on perroonidest väga kaugel.

Muide, 6. kassa piletimüüja ei oska lugeda kaheni, sest annab küsitud kahe asemel kolm piletit, raha võtab kah kolme eest. Mõtlen hetke, aga et aega on minut ja õiendamine kestaks kauem, löön käega ja luban saata kaebekirja. E lohutab, et taoline aeglane piletimüümine (4 minutit inimese kohta) ei ole midagi võrreldes sellega, et ta pangakontot avati poolteist kuud (mujal maailmas kestaks see kõige rohkem 20 minutit). Nagu teada, on siinmaal raudteejaama piletimüüjad sotsiaalne töökoht, nagu Tallinnas bussisaatjad, sellest siis nende soovimatus liigutada kiiremini, algeline ja tohutut klahvinäppimist nõudev kasutusliides ning üldse asjaolu, et piletikassasid on rohkem kui kahes lähemas idapoolsemas suurjaamas kokku (kuigi kõiki korraga lahti ei ole kunagi). Seda näitab kindlasti asjaolu, et puuduvad piletimüügiautomaadid, mis on olemas Saksamaal isegi igas teivasjaamas, ning üleval on küll mingid piletimüügiautomaadi taolised kastid, aga ühtedest (mis tavaliselt on rikkis) saab laadida riigisisest elektroonilist piletit (mille jaoks on ka massiivne teeninduspunkt, kus ootajaile rohkem ruumi kui päris piletikassas) ja teistest printida välja ette ostetud TGV-pileteid.

Võib-olla peaks soovitama, et kui piletimüüjalt ei eeldata oskust lugeda kaheni, võiks ametisse panna koerad (kes empiirilise tähelepaneku järgi oskavad lugeda kolmeni) või vareslased, eriti rongad (kes oskavad lugeda seitsmeni). Siis saaks palka maksta kontides või raibetes, säästaks kõvasti raha!

Hommikul näitas sõiduplaanirobot, et sõita tuleb 2. jaama, kuhu jõuab rong 6. perrooni äärde kell 10.30, siis kobida 2. perroonile ja oodata rongi, mis saabub kell 10.41.

Kobime ja ootame, arvates, et tühjus selle üpris väikese jaama perroonil on seotud äripäeva hommikupoolikuga. Tuleb aga raudteelane ütlema, et 10.41 rong on käigust võetud, raudteed remonditakse. Lähme jaama ja näeme sildilt, et ossa pirakas, osa ronge on jah asendatud bussidega, aga selles teivasjaamas nad ei peatu.

Seega siis jõuame üheteist paiku tagasi lähtekohta ja käime kontrollimas kaebuse kirjutamiseks asjaolusid (kolmanda pileti 16 € on naljategemiseks paljuvõitu!), nagu kassa numbrit ja teenindaja nime. Teenindajatel siinmaa raudteejaamas nimesid ei ole, ei enda ega leti küljes.

Näeme, et jah, on jah stendil väike silt, et 10.30 rong on asendatud bussiga, ja suure tabloo allservas on silt, et samasse suunda suunduvad kohalikud rongid on häiritud ja kassad annavad rohkem teavet. Meie aga ei soovinud sõita kohalike rongidega ja kassamutt oli ka vait nagu sukk. Nähtavasti oli see ikka suur pingutus öelda, et kuulge, järgmine rong sinna, kuhu te sõita tahate, on käigust võetud ja asendatud bussiga.

Saan aru, kallis lugeja, et see on jabur, aga loe edasi. Kõik on sula tõsi.

Et siis hommikul oli automaat näidanud sõiduplaani nõnda, et me istugu punktist A kella 10.20 rongile ja sõitku jaama B (kohal 10.30), kust 10.41 läheb edasi rong jaama C (kohal 11.22). Nali selles, et see teine rong väljus samuti punktist A (10.30) ja võib-olla oli siinmaa raudteejaama algelisse sõiduplaanirobotisse ka sisestatud, et see rong ei sõida, mistõttu robot arvutas, kuidas me saaksime jõuda sellele järgmisest jaamast, kus mõlemad peatuvad (!). Robot ei kõssanudki, et rong on asendatud hoopis bussiga.

Aga uskumatud juttud ja loud jätkuvad.

Nimelt järgmise Välgulinna rongi (11.30) väljumine on teetööde tõttu nihutatud 4 minutit ettepoole (11.26). Arvake kolm korda, kus see sõiduplaanimuutus on kajastatud? Kas ehk suurel jaamatablool, kus kirjas sihtjaamad ja perroonid, või teadetetahvlill väikesel sedelil?

Õige on variant b.

Kõigil tabloodel, nii jaamaseinal rippuval suurel tablool kui ka perroonil väikestel tabloodel kella 10.26 rongi ei ole. i-tähe nool osutab pahaendeliselt kassadele. Seisan saba ära, mille vältel ilmub väljuvate rongide tabloole 10.30 rongi tee, ja seega ütleb piletimüüja seda mulle ilmega, et mis sa ise ei näe või. Lisab, et rong väljub „with a little delay”, 11.26.

Midagi mögafonist öeldakse, aga midagi aru ei saa. Rong väljub seekord täpselt (mitte nagu Nancysse 20 minutit hiljem, „seoses üliägeda liiklusega jaamas” (ahhahhaa!)) ja tõesti näeme, kuidas nõutuid inimesi jookseb perrooni peal rongile järele. Rongi krapis kõneleb Kenny McCormick („mummummummummummumm-KRRRHHHHHH!!”). Isegi piletikontroll imestab kolme pileti üle ja kinnitan, et see on see, mida siinmaa raudteejaam müüb, kui küsida kaht piletit. Tema vähemalt on mõistlik ja teda ei ole seega mõtet kiusata väitega, et kolmas kuulub meie nähtamatule reisikaaslasele.

Itsitame, et saame ka näha, kuidas Prantsusmaal raudteed remonditakse. Nähtavasti aga parandatakse alles vahetult enne Välgulinna. Teeme plaanid ringi, jätame Välgulinna päevakavast ära ja lähme otse loomaaeda. Ilm on palav ja jalutuskäik koerasitasel tänaval loomaaiani pikk.

Kuskil on maas pähkel (pähklipuud ei ole) ja meenutan, kuidas eile matkal, kui hakkasime pärast einet edasi sõitma, kukkus kuskilt ülevalt asfaldile katki kreeka pähkel, aga varest (kes nii teevad) üle ei lennanud ja puu otsas (mis ei olnud kreeka pähkli puu ja maikuus pähkleid puu otsas ka ei ole) ka ei paistnud (mistõttu nimetasin seda imeks ja omistasin muidugi eelmisele paavstile, kes vajab pühakuks saamiseks rohkem imesid kui see ühe nunna tervendamine). Et see teine pähkel siis on teine samasugune ime, mille korda saatnud haua tagant eelmine paavst, peaks ehk teatama Vatikani. E märgib, et eilne pähkel oli pool, mille peale lisan, et aga ime on ju siis veel suurem: sama pähkli poolmed langesid taevast sada kilomeetrit teine teise kohta!! E täpsustab, et see pähkel praegu ei ole kreeka pähkel ja on terve, aga ma ei jäta, väidan, et ime on järjest suurem: mõelda, taevas oli pähkel, mis koosnes tervest metsa- ja poolest kreeka pähklist! Vatikani tuleb teatada ilmtingimata!!

Mul on kaasas raske 120–400 mm objektiivikolakas ja kui oleme einestanud orangutanide juures, läheme jälgima röövlinnuetendust, kus mul läheb korda sellega eesmisele ja külgmisele naabrile mitte mööda pead virutada. Etendus on üldjoontes sama kui eelmine aasta, seekord on istekoht kavalam (varjus ja otse üle lendab linde). Etendus matkib väidetavasti 14. sajandi kullimänge, aga nalja hakkab saama hetkest, kui George Clooney vanema venna taolist ratsanikku nimetatakse isandaks arhailise sõnaga messire. Seda kuuldes kangastuvad stseenid filmist „Les visiteurs”, kui XX sajandisse sattunud XII sajandi rüütli kannupoiss on avastanud järjekordse ime, näiteks auto või WC-poti. Kõiki ratsanikke nimetatakse vürstideks ja printsideks (nt üks kehastub pimedusevürstiks, kes peab jahti kassikakkudega, kuigi kakk lendab lahki laskmisel otsejoones areenilt ära). Prantsuse keskaegsele kullipeole on kohale ratsutanud otse Kesk-Aasiast ka Kasahhi printsess (pagan, ma ei mäleta enam ta nime, öeldi olevat nagu Cecilia või Claudia), kaasas stepikullid.





Õnnestub võte, kuidas valgepea-merikotkas püüab areeni keskelt tiigist „kala” (väike, kollane, sulgedega, väga surnud), ja kuidas madalalt lendavad üle raisakotkad. Objektiivivahetus on küll tüsilik, sest koti avamise peale hakkab areeni kommentaator meenutama, et toidu söömine etenduse ajal on keelatud.

Kohal on mitu lasteaiatäit mudilasi ja üks raisakotkas valib neist ühe välja. Algul maandub kaks rida ettepoole pingi peale, aga siis hüppab lähemale. Talitaja viib linnu kaenlas minema.

Pärast tiirlevad väiksemad kullid veel hulk aega taeva all, ei ole neil kiiret puuri tagasi. Ei tea, kui palju on loomaaias selline loomulik kadu?

Kulliareen on kohe metsa kõrval, metsas pesitsevad aga varesed, kes asuvad puulatvadesse maandunud kulle kohe kiusama.

Seejärel käime vaatamas ka merilõvietendust, mille ettevalmistusi nägime talvel. Kommentaarist midagi aru ei saa. Üks ujuja on uus (peas ilmekas nn Medvedevi soeng), eelmise aasta omadest on etenduses ainult habemik meesterahvas. Kommenteerija arvan olevat prantsuse Silvi Vraidi. Mitu trikki on samad kui mullu, mitu uued. Valgus on hea, pildid tulevad hästi välja, järeltöötlust ei vaja üldse.

Tagasisõidul rongitsirkus jätkub. Oleme jaamas kell 17.15, mil on perroonil ees mingi rong, mille sihtkohta ei tea. See paneb hetk hiljem uksed kinni ja väljub. Selgub, et see oli eelmine rong siinmaa pealinna (mul oli varaseim ärakirjutatud rongiaeg kell 17.51). Ootame, näeme mööda sõitmas kaht TGV-d (üks läheb Pariisi ja teine tuleb sealt), siis tuleb meie 17.51 rong.

Järgmises jaamas seisame ligi pool tundi. Vahepeal öeldakse, et edasi järgmises jaamas (samas, kus hommikul käisime korraks perroonil seismas) on juhtunud midagi ja rongid seisavad (mõtleme, et äkki selle rongiga, millest just maha jäime, ja muretseme hommikuse lahke jaamakorraldaja pärast). Magan veel paar törtsu ja siis kamandatakse need, kes tahavad sõita lõpp-peatusse, ümber kõrval seisva TGV peale, kus seisame veel veerand tundi. Itsitan, et nendele, kes tahtsid sõita järgmisse peatusse, korraldatakse kas jalgsimarss või otsitakse linna pealt kokku jalgrattureid, et need võtaksid nad pakiraamile.

TGV-s jälgitakse, et 2. klassi reisijad satuksid ikka 2. klassi (kus on kõvemad istmed ja 4 tk kõrvuti). Juhtume vahesse, mille täidab lasterikas inglise-prantsuse pere, kus ülikannatlik pereisa teeb väikseimale lapsele ajupesu, seletades talle piiblilugude pildiraamatust Noa loo pilte (inglise keeles). E ütleb, et ma mingil juhul nägusid ei teeks (kuigi mind väga huvitaks, kuidas said Lähis-Idasse kohale pildil olnud pingviinid ja kas dinosaurused ka ikka olid).

Kui sõitma hakkame ja rong keerab, näen, et rikkega jaama poolt suitsu ei tõuse. Hea seegi. Siis seisame metsa vahel hästi kitsas kohas (mingis süvendis; raudteed on seal üksainus rööbe) veel veerand tundi; öeldakse, et püsige rongis ja ärge uksi lahti kangutama hakake. Meenutan, et umbes sealkandis toimus eelmise kümnendi keskel XXI sajandi jaoks arutu rongiõnnetus, kus reisirong ja kaubarong põrutasid nägupidi kokku. Oleme siinmaa levis ja seega vaatame, mida kirjutab rongifirma koduleht. Seal seisab sõna incident; teine rike juhtunud ka teisel suurel liinil. Kohalik leht ei tea kirjutada muud, et on juhtunud ja firma ei tea, millal rongid liikuma saavad.

Märkan piletitasku pöördelt, et rongifirmal on kohustus hüvitada reisijale kaotatud aeg, kui tema süül on rong hilinenud vähemalt 60 minutit. Nuu jaa... kuigi paarsada meetrit enne jaama seisatume veel korra (taas „ägeda liikluse tõttu”), on hilinemine kokku ainult 55 minutit. Perroonilt tungeldakse sisse sellise innuga, et minu ees oma perekonna sadat pakki veeretav inglise pereisa pühitakse tamburist tagasi ja meie, kes me oleme tema järel, samuti. Palju ei puudu, et satume õhtuks veel Pariisi.

* * *

Õhtul leian tänava servas rohu seest seninägemata linnusule. Oleks nagu pruun udusulg, aga on 20 cm pikk ja 5 lai. Ei tea, kes üle lennanud hiigellind selle kaotas.

P, 1587. päev: matk

Rattamatk E-sillast allavoolu. Kui rattad sõidukorda seame, möödub 4 inimesega seltskond, kes kõik vaatavad. Uhke.

Esimene takistusriba on sillaremont: üle viib umbes 5 m pikk ja lenksudest kummaltki poolt 10 cm laiem sõidurada, mis kuni nii 1,20 m kõrguseni kaitstud puitplaatidega. Meenub õpinguaegse elukoha lähedal olnud vana kaubanduskeskus, kus oli sambapaar, mille vahelt sai rattaga läbi nii, et kummalegi poole jäi ruumi 2 cm. Hindan praegu aga vigursõiduoskusi üle ja sõidan külitsi vastu seina, libistades püsti püsimiseks (või noh kukkuda ruumi ei olegi) peopesadega mööda piirdepealset. See on hööveldamata laudadest, mis veel kord tõestab, kui kasulikud on rattakindad.

Siis väikene raudteest ülekäigu otsimine, sest rattatee läks muidu silla alt jõe äärest läbi, aga on nüüd kinni.

Hoian väikest fotokat kogu aeg käepärast ja teen pilti ka sõidu pealt.



Kaks tuvi

Tee läheb jõe ääres allavoolu, nii et peaaegu kogu aeg on jõgi vaateväljas. Lendavad-ujuvad (ja rohkem või vähem jäävad ka pildi peale) luik, pardid, hiljem haigur ja pardipojad. Luik lendab madalalt jõe kohal ja teda nähes vajutan fotoka „sisse” (tegelikult kogemata välja) ning lahe pilt jääb tegemata.

Rattatee lähedale jääb ühes külas tegutsev loss (1728), mida tahan näha. Näeme. Lossi juures pargivad sobimatud autod. Lossi asemel olnud varem vesilinnus, mis tähendab, et külla on kas kasvanud paar meetrit kultuurkihti või oli jõgi keskajal tunduvalt kõrgem.

Mismaine restoran sobiks Riisikülla paremini kui Hiina restoran? (Märgala lähedal, busside vahetamise asulas on kohe bussipeatuse juures restoran Haige, st [midagi] Hai Ge. Minge, saate pärast rääkida, mis kõik peeni toite te „haigemajas” või „haige juures” sõite.) Riisiküla restorani on eriti teretulnud inglise keele valdajad, sest restorani nimi on midagi nagu Dong [miski]. Restorani taga on angaarilaadne tööstushoone, mille II korrusel elab värvikas sisserännanute pere, kes tuleb meie eine ajal koju ja kelle olemasolu me siis kogu ülejäänud eine kuuleme. Muidu on restoran tagasihoidlik, aga püüdlik. Rattad pargime laua kõrvale ja alla.

Lõpuosa 12 kilomeetrit me just sõitsime kaks nädalat tagasi. Jõe vastaskallast palistavates kämpingutes keeb elu, aga parim vaade, kuidas jõkke on asetatud plasttoolid ja nendel lebotavad suvitajad, õlled käes, jääb siinkaldal oleva võsa tõttu pildistamata.

Kärbime ära põike siinmaise suurima loodusliku järve äärde, siis (E-chi jõudnuna) otsustame ära jätta kogu tagumise otsa, mida mu arust ei ole kuigi palju, „ainult” 18–22 km, poolteist tundi (jalgrattamatkade läbisõidutunnetus on suhteline, vt selle loo kolmas lõik). Ilm on palav ja lähme kohalikku kohvikusse veini ja jäätise järele. Väike tagantsurkimine ja jõuame järgmise bussi peale. Tundub, et riisling on alkoholivaba, ja ma ei ole päris veendunud ka selles, kas see on ikka tehtud viinamarjadest, äkki on sünteetiline (nagu kunagi Ateena arheoloogiamuuseumi kohviku ülijube sidrunimahedik, mis meenutas rohkem mingit pesuvahendit).

Täheldan suureks rahulduseks, et meid kunagi karpidega mürgitada püüdnud restoran Must Kotkas on sulgenud uksed ja aknad.

Topime rattad bussi vahekäiku (mina enda oma targurpidi suisa tagumise istme juurde nurka; rattad käivad kokku, noh, ja spetsiaalsesse kandekotti – mille seest ma täna hommikul jaamas avastasin kandepandlad). Klõpsin bussi tagaaknast vaateid (näiteks kaunis maastikuvaade koos pikivahet mittehoidva mootorratturiga, kelle rinnal kiri MAFIA).

L, 1586. päev: kaubareisil

Saksamaa paradoks: linnas jalutab palju heas korras koeri, aga tänaval koerasitta ei ole. Siinmaal koeri näha ei ole, aga koerasitt tänaval on.

Pärast edukat kaubakäiku restoran, selles peale muu toidu jäätis ja vein; pärast rongis peab pead hoidma teatud asendis (mis takistab uinumast), muidu on tunne, et kukun ja iiveldab korraga; hiljem läheb paremaks ja mitu jaama jääb vahele.

Elektroonikapoe plaadiosakonna Bollywoodi riiulis on Shah Rukh Khani filmide sisse lipsanud ka üks tantsumeistri Hrithik Roshnani oma. Tutvustus ütleb, et see 2010 vändatud film jutustab, kuidas peategelane teenib Las Vegases leiba tantsijana.... oioi, paljulubav!

Jaama leheputkast ajakirja Flugzeug sarja Classic uus erinumber ja samast kirjastuse Motorbuch sarjast Typenkompass uus (ilmus 27.4.2011) raamat Hamburgi lennukitootjast Blohm und Voss, mis mõningase üllatusena ulatub tänapäeva, sest firma jäi pärast sõda alles ja niipea, kui Saksamaal tohtis taas tegelda lennukitööstusega (1955), asus uuesti tootma lennukeid. Nõnda ulatub narratiiv välja suurima reisilennuki A380 sisustuse ehitamiseni. Mõlemad, nii Blohm kui ka Voss olid algselt olnud laevaehitajad, sellest siis nende vesilennukihuvi; peale selle oli Bv üks neid harvu lennukitootjaid, kes soovisid ehitada asümmeetrilisi lennukeid, millest vaatluslennuk Bv 141 jõudis koguni eelsarjana tootmisse. Asümmeetrilise lennuki suur eelis oli, et veidrat kuju märgates kulub vaenlasel väärtuslikku aega mõistmaks, et lennuk siiski ei ole tublisti katki (nt mootor ära) ega kohe-kohe alla kukkumas (nagu Kanadas üksvahe viljeldud moondemaaling, kus oli lennuki kõhupoolele värvitud kabiinikuppel, et vaenlane ei saaks kohe aru, mis asendis on lennuk).

* * *

Mul on kuri plaan teha ööpimeduse varjus meie tavalisel jalutusplatsil puugitõrjet. Koerad on leidnud ise, et platsi enamik on kaetud kruusaga ja seal puuke ei ole, aga kui suurem karvand puutub vastu vähimatki rohututti, siis tema peas pärast mõni vereimeja jälle kõnnib.

R, 1585. päev: majad ja meetrid

Tänaseks on Wikipedia lahked kasutajad kirjutanud bin Ladeni viimasest elukohast artikli, mille link viitab hoopis sobivama kujuga majale kui esmaspäeval. Google Earthi usinad kasutajad on juba ehitanud ka ruumilise mudeli. Maja on linnast väljas ja sõjaväeakadeemiast mitte „paarisaja meetri” (nagu esmaspäeval kuulutasid ajalehed), vaid 1,6 km kaugusel. Ei jõua üksmeelele, kas see on „ajakirjanduslik täpsus” või mitte.

N, 1584. päev: 22. korda kimonos

Väga rahulik, sest unustasin hommikul mobiili maha.

Rongaraamatus kirjeldatakse lustakaid katseid, kus uuriti, mille järgi tunnevad rongad ära inimesi. Samuti mainitakse imelisi juhtumeid, kuidas ronk päästis väikest kasvu daami varitseva puuma käest ja jahimehe varitseva karu käest. Et lennanud kummagi ja mingi põõsa vahel edasi-tagasi, pidevalt karjudes ja kiskjast teatades. Raamatu autoril, rongauurijal on aga asjast hoopis vastupidine arusaam: ronk näitas kiskjale, kus on hõlbus saak, et siis sellest ise osa saada.

Raamatus kirjutatakse ka 1994–1996 Saksamaad vallanud rongahüsteeriast, kus ajakirjanduses kinnitasid tunnistajad, kuidas nad ise näinud, kuidas vana ronk olevat kamandanud oma rünnakrühma vasikat ründama ning need siis vasika ära tapnud. Ronkade tapetud vasikate eest maksti koguni kahjutasu. Maksti seni, kuni märgati, et rongad ründavad ainult nende talunike vasikaid, kes loomade eest eriti hoolt ei kanna (rääkimata sellest, et teisiti kui röövlindudel, ei läbista ronga nokk loomanahka – vareslased ei ole röövlinnud, vaid värvulised, kes veel ei tea). Hakatud uurima ja eks selguski, et rongaprobleem oli ainult nende vasikate korral, kes olid sündinud vabalt peetavatel veistel. Lõpnud vasikaid hakati ka uurima, et selgitada, kas nendest üldse elulooma olnuks. Kahe aastaga selgus, et päris palju vasikaid suri loomulikku surma ja rongad käisid nokkimas nende laipu. Lõppesid sensatsioonilised lehelood ronkade agressioonist – ja ühtlasi peatus ka rongauuringute rahastamine.

* * *

Mme Kookon käib ukse taga lõugamas kell ½12 p.l. Nii vähe kui aru saan, tahab ta suitsu peale tuld. Kui tema pildistamine ükskord õnnestub, annan teada.

Blogiteateid

Esilehe allservas on loendur, mis hetk tagasi näitas arvu 49 945. Kui juhtud olema 50 000. lugeja, tee kuvahõive ja teata kommentaaris!

Blogi ikka jätkub, praegu seisab kirjutamine ilmutamata piltide taga. Seni saate vastata anonüümsele küsitlusele parema veeru allosas.

K, 1583. päev: kolmapäev

Postkontoris: „De re metallica” (meil oli teaduskonnas seina peal sellest ühe puulõike suurendus, nüüd siis saan lugeda raamatut ka), Haynesi Space Shuttle'i käsiraamat – hea ikka ära näha, kuni veel lendab.

T, 1582. päev: sarjast „Suuri mõtteid”

Poest tulles puudub mälupilt, et ostetud näts oleks pandud kassalindilt kotti. Enne bussipeatusest tagasi tormamist vaatan kotti ja seal kõige peal näts ongi. Eelmine paavst vajab õndsast päris pühakuks saamiseks peale ühe nunna imetabase tervendamise kindlasti veel imesid (kui aeg õndsaks ja pühakuks kuulutamise vahel ei ole pelk bürokraatlik ooteaeg), seega omistan selle translokatsiooniime kordapaneku õndsale paavstile. Märgake ka teie imesid enda ümber! (Sõna otseses mõttes, ja teatage, kuhu vaja.) Ennustan, et eriti rohkesti hakkab eelmise paavstiga seotud imesid toimuma Poolas.

E, 1581. päev: ammused ootused on tõeks saamas

Bin Laden üles leitud ja maha lastud, Air France 447 kaks aastat ookeanipõhjas lebanud must kast leitud – mis saab edasi, kas äkki kirjutab ka kadunud kirjasõber?

Ei tea, kas keegi veel on seda tähele pannud, et kui avada Wikipedia link, mis viitab bin Ladeni varjupaigale, ja valida selle kuvamiseks Google Maps, siis näitab selle aerofoto, et sinna aia sees oleva maja kohale on tundmatu pahasoovija kirjutanud, et seal asub tütarlastekool?

* * *

Nonii-nonii-nonii, vana saladus on lahenenud. Laadin alla silveti sõnastiku aluseks olnud sajandivanuse sõnastiku teksti ja etskae, kohe näha, kustkohast on isand Silvet leiutanud sõna basset vasteks „mägrakoer, taksikoer, urukoer”. (Basset (FCI 163) on tunduvalt suurem ja kurvasilmsem tõug kui taks (FCI 148).) Vanas sõnastikus nimelt seisabki

ba'sset 1 , n. Short-legged badger-dog.

Või siis kuidas on saadud vesiliku asemel sõna newt vasteks „väike salamander”?

newt, n. Small tailed amphibian allied to salamander [...]

Need I say more?

P.S.
Kust sai Kilulinn viimase talve radikaalsete lumekoristamisvõtete jaoks inspiratsiooni: link.

P, 1580. päev: matk ehk de gustibus non est disputandum

Jalgrattamatk on plaanis ka täna. Algul külavaherongiga siinmaa viimasesse jaama, seal paneme rattad kokku, käime vaatamas siinmaa madalaimat punkti, siis praamiga üle jõe (ma ei ole selle koha vastaskaldal kunagi käinud). Külla on üles aetud maipuu, pikk rattamatkatee läheb kohe jõe äärest. Vastu sõidab koolieelik ja kuulutab, et ta emal on täna sünnipäev. Ilm on ilus päikseline, ei ole väga palav, mõnus. Pilte eriti palju ei ole, sest pildistamiseks tuleks jääda seisma, aga hea hoog on sees.

Esimene peatus on alles selles külas, kus eesti selts käis kunagi läti veinikeldris. Küla on täis rahvast, kes tammub veinikeldrist veinikeldrini (selgub olevat veinikeldrite lahtiste uste päev), päris kaine ei ole keegi. Jäätist ei müüda kuskil. Seega tagasi. Jõeäärselt matkarajalt läheb jaamaperroonide ja maantee alt külla tunnel, millel on silt, et tulge rattalt maha, ainult külapoolses otsas; ma ennist küla poole sõites pisut imestasin, et mis lahe vigursõidurada.

Siis edasi kümme kilomeetrit täiesti sirget. Vastu hakkab tulema esimesi rulluisutajaid ja teeveere suvilates on näha esimesi pühapäeva veetvaid sisserändajaid (neil lehvib vardas tingimata riigilipp) ja inimesi, kes on aluspesu väel (maikasärgid, Marati stiilis aluspüksid). Teeserva palistab umbes iga kilomeetri tagant viiemeetristest kivilahmakatest tahutud moodne kunst, mida esialgu võiks arvata hoopis dolmeniteks või ühishauatähisteks, aga ei. Targu ei ole monumentidel pealkirju.

Sööme tagasihoidlikus teeäärses võõrastemajas, kus silt, et mootor- ja jalgratturid on teretulnud. Lõuna kestab poolteist tundi, mille vältel näeb neid suurel hulgal. Möödasõitvatest autodest kostva muusika repertuaarivalimiku parim on iidne, aga seni tegutsev Yello. Meie laud on kuidagi teistest eemal ja ettekandja selleni palju ei satu. Peldiku äärmine pissuaar on akna juures, kauni loodusvaatega.

Olen selle tee läbinud kaks korda rulluiskudel (kumbagi pidi, lõunast põhja ja põhjast lõunasse), nii et kõik konarused on teada. Viinamäel möödume vanapaarist, millest nägin esiteks järel sõitvat daami (ja alguses mõtlesin, et tal on pakiraamil mingi rullikeeratud tekk); möödudes näeme, et ees sõitval härral on pakiraamil korvis pikakarvaline taks. Möödume üksteisest veel paar korda ja näeme, et taksikorvil on igaks juhuks ka traadist katus.

Järjekordne kämping (ja selles poolalasti või aluspesus meesterahvaid), siis seisab tee ääres ja suitsetab sigarit keegi, kes üsna sarnaneb Edgar Esimesele, Kilulinna keisrile, ainult naissaatja on liiga vana.

Seejärel eelviimase silla juures peame nõu, kas jätkata kogu kavandatud matka või lõigata viimased 18 km, ületada sild ja sõita kohe tagasi. Sõidame edasi. Ka selel jõepoole selles osas ei ole ma kunagi käinud, on kauneid kohti. Ühes külas puhkame pisut, näeme toredaid koeri. Veidrate seltskondade („kärgperede,” nagu ütlen) tropid laiutavad aeglaselt ees ja nendest möödumine on vaevaline. Pikivahe hoidmine on kasulik, sest ühest pillab üks härrasmees kella käelt sihverplaati pidi betooni peale ja teeb selle päästmiseks äärmiselt veidra manöövri.

Aga siis hakkab eestpoolt kostma töölisnoorte melu, kes on rattateel käpuli ja imevad ämbrist kõrtega joovastavaid jooke, on üritanud luua kunsti, kustes teele mustreid (inspiratsiooni otsivad kultuuripealinna kunstnikud, pange kõrva taha!), ja (teine, umbes 20-pealine seltskond, kelle järel sõidame umbes 100-meetrist vahet jättes aeglaselt mitu minutit, kuni nad teelt ära keeravad) esitavad elavettekandes Saksamaa töölisnoorte isetegevuskollektiivi Rammsteini laulu Sonne. Viimase olemust mõistan ainult sõnadest ja sellest, kui rütmi hoidmiseks lastakse kaasaskantavast krapist aeg-ajalt Till Lindemanni pardihäälseks moondunud vokaali. Endine korvipunuja ise vast laulaks nad täitsa lõdvalt kõik sohu.

Teine vähekontaktne noortekollektiiv on väsinud sillale ronimisest ja puhkab.

Aga kõik see on lapsemäng sellega võrreldes, mis toimub Maaselja siinpoolsel kaldal. Alguses, poolele Euroopale nime andnud külas on kõik veel rahulik, kuigi rulluisutajaid on kahtlaselt palju, sh ikka ka neid, kes sõidavad kahekesi kõrvuti. Topakad, miks just siin, kui teisel poolel on asfalt palju siledam ja puhas, ilma igavese oksa- ja lehesodita.

Viimased kaks kilomeetrit on õudne rahvakogunemine. Ei ole mu teada festival ega midagi, aga tuhanded inimesed läbustavad maantee ja jõe vahel murul. Kes murule ei mahu, patseerib jalgrattateel. R-chi pool õnneks hargneb tee kaheks ja patseerijad on hõivanud ainult murupoolsema haru ning teises on pehmed põõsad, mille veerde üks kord laupkokkupõrke vältimiseks pean keerama.

Seega asendub sihtkohas veinijoomine kerge närvitsemisega, kas mahume ikka bussi peale, mis on sealt ainus tagasisaamisvõimalus. Mahume. Bussiparklast saabub buss koos magava härrasmehega minu ees pingil, kelle pärast pool teed muretsen, et kui ta varsti elumärke ilmutama ei hakka, siis on äkki ära surnud. Hakkab.

Nägime kumbki kaht ronka (üks istus enne läti veinikeldri küla viinamäel toki otsas, suuuur nokk pooleldi suline; teine lendas looduskaitseala poolt jõe poole, suur ja saba rombjas, nagu rongale kohane, seda nägime mõlemad).

Käsivarred on üsna põlenud ja tulitavad.