E, 1498. päev: soomus

Tänane päeva leid on võrr mootori töömahuga „kuni 50 m³”. Miljon korda siia-tänna, ah mis meil sellest, eks ju. Isegi suurima sisepõlemismootori, supertankerimootori Wärtsilä-Sulzer RTA96-C suurima, 14-silindrise versiooni (pikkus 27 m, kõrgus 13 m, võimsus 100 000 hj, mass 2300 t) töömaht on ainult 25 m³ (allikas).

Veel on tekkinud ilmatu soga sellest, kui mitme keele tõlkijad ei ole teadnud, et puurilinnud nakerdavad meelsasti seepialuud ehk seepias olevat urbset luuplaati (see on kõik, mida on evolutsioon jätnud seepiale alles tema eellaste kojast). Saksa tõlkijal on juhtunud näpukas ja seepia sünonüümist tindikalast (Tintenfisch) on saanud kogemata valaskala (Walfisch), mida eesti tõlkija truualamlikult kopeerib, lisades omast peast lollust juurde, saades tulemuseks „vaalasoomused”. Mul ei ole sõnu.

Õhtul bussis loen huviga uut bussiraamatut, kui paar peatust pärast jaama räntsatab mu kõrvale istuma keegi, kelle mõningate silmanurgast nähtavate parameetrite järgi kahtlustan, et äkki on see soolaputkast välja pääsenud joodiknaaber (siis on raske jõuda temast ette majaukseni, sest ei mina taha sõita temaga samas liftis ega kuulda ta sõimu, kui lasen tal ees sõita, ega ronida trepist vms), aga täpsemalt vaadata ka imelik. Siis paar peatust enne maja märkan, et joodiknaaber kakerdab mitu meetrit eemal, millest teen loogilise järelduse, et kui ta on bussis mujal, siis ei saa ta samal ajal olla kõrvalistmel. Ta saab bussist välja siiski enne mind (blokeerides kogu ukseava enda ja oma rataskotiga) ning jääb kohe bussiukse ees suitsule tuld panema (blokeerides kogu ukseava enda ja oma rataskotiga), nii et pean väljuma toru küljes kõõludes nagu ahv ja poetuma õue tema ja piida vahelisest pilust. Jõuan sisse ja koguni üles enne teda.

Kes teada tahab, kuidas joodiknaaber välja näeb, otsigu üles Prantsuse film „Les Visiteurs” (1993) ja selle sõlmituse kuri nõid (Google seda ei leia). Võib-olla on selle näitleja mu naabri noorem sugulane. Foto oleks etnograafilises mõttes ka huvitav, aga kujutan ette, mis sõim vallanduks selle tegemisel.

* * *

Alles ükspäev meenutasin Saksa raamatupoodi Mail:Order:Kaiser, mis ennevanasti saatis oma reklaambrošüüre kaks korda kuus ja millest ma enne siiakanti asumist ikka mõnikord raamatuid ja plaate tellisin – kuni selgus, et Amazon ei koori siiakanti saates postikuluks 8 € (nüüd koguni 10 €) nagu Kaiser. Ilmselt oldi mu huvi soikumist märgatud lõpuks ka Kaiseris, nii et brošüüride laekumine jäi harvemaks ning hulk aega neid ei tulnudki.

Täna ent on postkastis uus brošüür, milles peale raamatute ja plaatide „iluesemena” (reine Dekowaffe, nicht schußfähig!) MP-40 koopia. Pakun, et selle abil saaksid huvilised mängida Lihula monumenti.

P, 1497. päev: pühapäev

Koristamine.

Pikk metsaskäik. Sama ilm kui eile, karge, pori on külmunud, näeme metsas jänest.

Külaline.

„Marss ründab”.

L, 1496. päev: päikseline poodlemine

Akvaariumi minek asendub ostukäiguga kõigepealt Jaama tänava elektroonikapoodi, kus tohutust pindalast hoolimata telefoniakusid lihtsalt ei ole, aga on konnapildiga printeritinti ja kuvaripuhastuskilpkonn; ja siis Kõrgmetsa ostukeskuses. Nagu kiuste on kohutavalt ilus ilm: päike paistab nagu tõllaratas, kalendrile ja kraadiklaasile vaatamata hakkab looduse ilme kiskuma juba kevade poole.

Ebatavaline aperitiiv ostukeskuse grillbaaris ning edasi ütlemata lõbus käik poe lille-, mööbli- ja valgustiosakonnas.

Jõuluõhtul Kopenhaageni lennujaamast ostetud ja jaanuaris bussis loetud raamat on lõpuski nii põnev, et käest ei saa panna. Seega ei teagi, mida lugeda järgmiseks. Mõni kohe oskab kirjutada ja ilma allmärkusteta tõlkida.

R, 1495. päev: Challenger 25

Tööl juhtub, et kõrvaltoa iirlane tuleb toanaabri juurde ja väidab, et talle ei meeldi, kuidas mu laual on raamatud ümber kukkunud. Kinnitan, et on reede, ma sean raamatud ära minnes ilusti püsti tagasi, aga ta ruttab ette ja seab raamatud püsti ise.

Õhtul on aga suisa ime. Töölt tulles näen, kuidas paarkümmend meetrit minu ees kakerdab mööda käigurõdu joodiknaaber, õnneks minu ukse taga peatumata, nii et ma ei pea teda oma ukse juurest ära ajama ega politseiga ähvardama, ja naaldub kogu keharaskusega vajutama naabri kella. Kõige rohkem veerand tunni pärast kostab ukse tagant hääli ja uksesilmast paistavad tursked tumedates ürpides kogud rääkimas karmil häälel kellegagi. Üks neist keerab end veidi ja neil ongi seljal kiri POLICE. Vohoh.

N, 1494. päev: koosolek

Hommikul ilus päikseline ilm, linnud teevad ettevalmistusi kevadeks. Kell veerand kümme Kirikmäelt linna poole suunduv bussijuht nõuab pileti ettenäitamist.

Koosolekul töökaaslast asendamas. Koosolekuruumi kõrval kabinetis töötab kuulsa astronaudi nimekaim; vahin silti mitu sekundit, vaagides, kas kommenteerida seda või mitte (nt visates nalja, et vaadaku teised ette, kui ta üritab hakata piloteerima oma viiendat liiki kosmosesõidukit). Aga siis leian, et keegi ei saaks niikuinii aru, ja olen vait.

Üks tudeng ei ole rahul saadud hindega (olgu rõõmus, et sellegi sai, sest selle eest, mida ta eksamitöös kirjutas, saanuks panna ka tublisti madalama hinde) ja uurib, kas viis, kuidas tõlgendas segast kohta tema, siis üldse võimalik ei ole (kuigi ma selle koha tõlgendusi hindamisel õigeks ega valeks ei lugenud). Hea, et mõtlesin enne vastamist paar tundi, sest taipan esitada põhjaliku analüüsi ehk teha teisiti kui nn Viktor, kellel oli tema arvamus ja vale arvamus. Käin läbi arhiivi, kopin asjaomase rea välja kõigist läbi aastate tulnud 79 tööst ja lasen Excelil loendada, mis varianti on kui palju. Ehk siis eksami tagasisides oli minu isiklik tõlgendus asjast, aga vaatame, kuidas on sõltumatult arvanud 78 muud inimest. Nooh, tulemus on, et rahulolematu tudengiga samal meelel on olnud läbi aastate veel 2, aga seda, mida eksami tagasisides oletasin, on arvanud 35. Demokraatia võidutseb.

Sellega seoses meenub, kuidas ükspäev tuli ETV pealt valimisstuudio, kus esimesena kõneles populismipartei beetaisend, kes nähtavasti loodab palju, aga ei tea etoloogia põhitõde, et alfaisendi järel ei saa uueks alfaisendiks senine beetaisend, vaid tuleb suur segadus ja hierarhia ümberkorraldamine, mille tulemusel võib uueks alfaisendiks saada kes tahes. Et tema kohta on meediaõpetlane TH märkinud, et see poliitik õppis valetama enne kui rääkima, loendan põnevusega, mitu lauset kestab ta sissejuhatuse valevaba small talk – sellele võiks leiutada eesti vaste – , enne kui populismiregistrid valla tõmbab nagu pillimees pärast ettevaatlikku nuppude näppimist oma lõõtsmooniku. Kolm. Siis tõmbabki silmad vidukile, omandab ilme poolest sarnasuse Wendolene Ramsbottomiga ja me paneme ETV veebiülekande kinni.

K, 1493. päev: naaber liftis

Liftis on naaber, kellega satume hommikuti mõnikord sama bussi peale. Kuulda on, et lift tuleb korrus altpoolt, mida ikka juhtub, kui on vajutanud nuppu ka korrus kõrgemal ootaja. Mis aga on tavatu, on see, et lift sõidab edasi hoopis ülespoole, peatudes esti mu pealetulekust korrus kõrgemal ja siis uuesti viimasel korrusel, enne kui alles päris alla sõidab. Kolm võimalikku seletust on, et 1) naaber on kõik nupud läbi vajutanud, 2) et vaadelda, kes tuleb lifti kust korruselt, või 3) eelmine sõitja näppis liftist väljumisel kõik nupud läbi. Naaber sõidab bussiga Kirikmäele, minust kaugemale.

Päeval sajab mingit lume moodi asja.

Õhtul valmib lõplikult mu kursuse eksamitööde hindamine, millest mul on muidugi ainult hea meel, sest osalisi oli seekord umbes kolm korda rohkem kui ideaalne ja nad võtsid asja tuima innuga. Brr. Olen lubanud igaühele rohket tagasisidet ja seega saavutasin kopipeistimise osavuses kõrgema järgu.

* * *

Pakun välja mõtte, et võiks uurida, kas inimeste uhhuulembus korreleerub kirjandus-, muusika- ja kunstimaitsega. Ehk siis kas siis, kui inimene ei suuda mõelda oma peaga ühes valdkonnas ja usub igasugu pähemääritavat jama, usub ta ka teises valdkonnas, et see või too kirjanik või laululooja või kunstnik on seepärast hea, et kõik ju nii räägivad, selmet asi järele kaaluda ise, st mõtiskella teemal, kas pisarakiskumine ja primitiivsus ja kitš on ikka väärt.

T, kolumbusjas päev: What are you ssssinking about?

Saksa keele tasemetest. Peaaegu sõidan õigest peatusest mööda, sest sügisel mul siinmail keelekursust ei olnud ja see maja, mille juures tuleb vajutada bussi peatumisnuppu, on vahepeal lammutatud.

Seekord on 123 lünka ja oskan neist esimese soojaga täita umbes 115 (kunagi tegin sellise, kus samad arvud olid 75 ja 4). Et ma saan valmis 40 minutiga ja minu ees on kolm daami, kes olid kohal enne mind, ootan, kuni nende ülekuulamine valmis saab. Ei noh, kirja peab panema imevorme, mida ma ähmaselt mäletan, aga mida ma kindlasti ei ole kasutanud ja võib-olla koguni näinud viimased 15 aastat. Ehk siis test on puhtalt ainult grammatika ja küsimused on stiilis „pane tegusõnad II konjunktiivi” vms. Mälulaekad avanevad 1995. aasta kohalt ja välja pudeneb palju vajalikke asju peale II konjunktiivi. Tuleb isegi meelde, kuidas päeval, mil me tollal keelekursusel õppisime sidesõna weil, triivis arutelu lõpuks selleni, kuidas keskajal oli täpselt õppehoone kohal olnud kohalik võllamägi.

Suuline osa keskendub õpetaja juhtimisel teemale „Minu lemmikharrastus”, nii et õnneks ei pea rääkima, et voh, viimase loetud saksa ilukirjandusteose autor oli just sama David Kehlmann, keda üks testi tekst mainis – sest see nimelt ei olnud kuigi hea raamat – ega kahjuks ka teemal „Kuidas käisin Saksamaal mujal kui poes”, sest see oleks tiiruga viinud lemmikteemadeni, kus saanuksin näidata, et ma tean saksa keeli näiteks vigursõnu Dachsbeil, Nasenheizung, Funkmess­beobachtungsgerät, Axialverdichterstrahltriebwerkeinlauf ja Schleichfahrtkeilriemenübertragung. Seega juhtub paar korda, et ossamumeie, mõni igapäevasõna meenub esmalt prantsuse keeles ja mõni väga labane asi ei tule meelde ning kuigi enne tasemeteste ei ole mõistlik korrata, võinuksin siiski järele uurida, kuidas on mu töökoha nimi saksa keeles. Aga ühesõnaga on igati win-win-olukord – mis see võiks olla täiseesti keeles, nt „täisvõidulik”? – nimelt mida halvemini läheb, seda leebemale tasemele ju satun. Nüüd vähemalt ei saa keegi väita, et ma õpin keelt, mida ma nagu tegelikult oskan. Ühelt poolt arusaamine ning teisalt väljendamine ja grammatika on kaks väga erinevat valdkonda.

E, 1491. päev: Jaapani film

Õhtu filmieeskavaks on Kurosawa filmi 生きものの記録 (1955) algus.

P, 1490. päev: sööklas ja loomaaias

Talviselt tühjas loomaaias ja puupüsti täis grillbaaris. Loomaaias on suvised loomad kitsastes, kuigi puhastes majakestes ja külmakindlad loomad õues, aga kõik kolm sööklat on kinni ja kemmergute (sh värava vastas väljaspool) uksed on kas lukus või kinni naelutatud. Hind muidu ikka sama kui suvel. Vahepeal on valmis saanud elevandimaja nurgas nahkhiirekoobas (eraldatud vaatajatest klaasiga), põnev, aga Frankfurdi ja eriti Müncheni oma on parem.

Jääkaru ei paista (miks ta peakski talvel ujuma, külm ju, leiame), mitmesugused triibud ja täpid saalivad ringi ning kaamerad käivad (õhtul siis hoolikas rookimine). E saab pildile (ja ma lisan teiselt pildilt ka poolenisti välja jäänud saba), kuidas lumeleopard kallistab puud.

Talvel ühtki looma külastajaid lõbustades ei söödeta; ainus koht, kus kostab mingit tegevust, on merilõvide basseinis, kus harjutatakse uut eeskava. Suviti kummist kuivülikondi kandvad tegevusjuhid on jopedes, rinnuni kummipükstes ja kummikutes. Neil on koos merilõvidega kokku viis ja kõigil on lõbus. Näib, et basseini üks aken on läinud vahepeal katki ja seda on parandatud. „Les miserables”-ite ehk reesusmakaakide puuri juures jään pool sekundit hiljaks ja lahe pilt jääb tegemata. Ahvid istuvad muidu sooja pärast vähemalt kahekesi hunnikutes. Orangutanid on majas sees, üksikutest külastajatest ei tee välja. Külmast hoolimata (lombid on jääs) saavad välja lennata Aafrika papagoid, kus hallpapagoidega räägime hulk aega. Mulle ei tule hoobilt meelde, kuidas on Agapornis eesti keeles. Voh.

Akvaariumi kohta nägime loomaaias mitut silti, aga viimane neist oli „200 m kaugusel”, ilma suunaviidata, ja Google Maps ka midagi ei teadnud. Kõnnime parkla poole, et äkki on seal mõni ümbruse plaan (ei ole), aga on palju autosid ja läbusauna taolise õhustikuga McDonalds, kus juurde astub keegi töötaja ja tervitamata küsib midagi, kaks korda, millest kahe peale saame aru ainult ühe sõna espace. Seda võõristades läheme üle parkla grillbaari, mis on samuti täis, aga vahesirmide tõttu paistab seda natuke vähem. Kulinaarseid elamusi ei ole, aga see-eest avaldab muljet õhustik – nagu minu selja taga laste sünnipäev, kus sünnipäevalaps on enamiku ajast laua all ja väikelastele aetakse suhkruvatti sisse kogustes, mis paneb särama silmad nii neil kui ka hambaarstidel, ning mu vaateväljas prantsuse vanamees, kes alguses paiskab lauaservale asetatud friikartulitaldriku osava küünarnukiliigutusega põrandale ja siis tänab ettekandjat uue toomise eest nii, et tema suust paistavad korraga kolme parasjagu näritava friikartuli otsad nagu filmi Jaws III lõpus paistab hai lõugade vahelt juba ligi pool tundi varem hukkunud elukutselise jahimehe granaadiga käsi.

Jääme rongist 6 minutit maha ja tuleb veeta 52 minutit järgmist oodates. Jalutame aega parajaks tehes H-ange raudteejaama taga linnas, mis on väga kole. Kohvikust (mis kohapeal serveerib ainult hommikusööki, mis Prantsusmaal on magus) kook, millest suure osa pudistame jaamahoone põrandale.

Kuulen valesti ja tekib uus praktiline nimetus: selmet öelda: „Vaata ette, siin luusib üks narkomaan!” saab öelda hoopis „Näe, kapten on jälle siin!”

Õhtul eksamitööde parandamine. Üks kukub läbi. Korrelatsioon sõnade arvu ja hinde vahel (hüpotees: kas kompaktsemad tööd on paremad?) ning kommentaaride arvu ja hinde vahel (hüpotees: kas rohkem kommenteeritud tööd on paremad?) puudub ning näib ka (seda ma veel kontrollinud ei ole), et korrelatsioon semestritegevuse ja eksamihinde vahel on nõrk. Mu näpuka tulemusel muutus eksamitöö esimesena esitanu töö umbes 2/3 ülejäänutele enne tähtaja lõppu nähtavaks, aga kuivõrd tüüpvigade sagedus on enam-vähem sama kui eelmistel aastatel, siis ei ole see mõjutanud suurt midagi. Ainsad kaks suundumust aastate lõikes on, et segaseima koha seletust otsides suureneb ühe lahendi osakaal ja nende osakaal, kes on tähele pannud, et kursusel on räägitud taolisest asjast nagu korrutusmärgist (×), aasta-aastalt muudkui väheneb.

L, 1489. päev: uus kord

Kui varem olid raamatud teema ja hankeaja kaupa virnades, siis nüüd on riiulis teema ja suuruse järgi.

Avastan, et mul on olemas ka film Jaws II, varem olin arvanud, et ainult I, III ja IV. Arutame, miks elukafilmid tehakse ainult ohtlike suurkiskjate teemal, mõelda, kui kole oleks näiteks film „Vihmaussi kättemaks” (vrd B-filmide klassika Attack of the Killer Tomatoes ja selle järg Return of the Killer Tomatoes, kus tomatid põrkasid mööda tänavat ja inimesed jooksid kabuhirmus eest. Mu õpinguajal oli kõrvalõppetooli juures B-filmide huvilisi tudengeid ja nii nägin minagi ära mitu klassikalist B-filmi, sh Toxic Avenger, Killer Klowns from Outer Space ning paar Hongkongi filmi automaaturitest haiglas ja moeetendusel).

R, 1488. päev: häppening, sildid ja muu moodne kunst

Bussis saab kuulata uusimaid Bollywoodi rütme, sest ühel sealtkandi isandal on nutitelefon, aga kõrvaklappe ei ole. Ühel venelasel seevastu on telefonil vabakäeseade (või siis räägib ta kujuteldava kaaslasega). Kas mulle tundub või on see tõesti nii, et linnapildis on vabakäeseadmega ringi jalutavaid inimesi jäänud vähemaks kui veel mõni aasta tagasi? Nagu mullu juunis Pariisi metroos märkas mu sidespetsialistist vend, et igal eeslinlasel on iPhone. Sotsiaalne surve, arvasin tookord põhjuseks.

Tööjuures on paljundi ja printeri juurde tekkinud prantsuskeelsed hoiatussildid: „Kas sul on tõesti vaja kopeerida internetisisu?” (paljundi, printer) ja „Kas sul on tõesti vaja kopeerida trükist?” (paljundi). Algul arvan, et need on sinna paigaldanud kohalik ja seni nähtamatu keskkonnarakuke (eelkõige kui asutuse tipp-paberikasutaja töötab samas kandis), aga teisalt on siltidel sama kujutis kui prantsuse keele õpikutes lehekülje siseservas, et kopeerimine keelatud. Nõnda et hoopis nagu et „Austa autoriõigusi!” (peaks torkima jälle seda venelast, kes oma Tallinna ajaloo Facebooki-albumis oli loata reprodutseerinud minu tehtud pilte, kuigi veebialbumis, kust ta need varastas, olid autoriõigused juures kirjas, – nt teatama Facebookile, et seal-ja-seal-lehel on rikutud autoriõigusi, siis läheb talu haamri alla, kõik pannakse vangi ja kes lapsedki välja jätab).

Kogumikust „Need sõnad on eesti spelleri arvates täitsa OK”: väiike.

Filmiõhtu: Euroopa filmiklassika, Andrzej Wajda „Popiół i diament” (1958). Märkan pildikeele sarnasusi filmiga „Mis juhtus Andres Lapeteusega?” (1966); isegi viimase peategelane oli omal kombel effortlessly cool nagu Poola filmis. Imestame, kuidas Poolas selline sotsialismivastane film üldse ekraanile lasti. Võis olla, et film sattus 1959 poolkogemata Veneetsia filmifestivalile ja sai seal kõrge autasu ning siis leiti, et ega saa siis ära keelata nii kõrgesti pärjatud filmi vms.

N, 1487. päev: I still have it

Kuigi ma põhiliselt toimetan, suudan ma siiski veel puhtalt tõlkida kiirusega 2 lk/h, kus sees on ka lugematute kohtade üleskirjutamine, järeleuurimine, kopipeistimine, väljaprintimine, ümbertippimine, punktide A ja B vahel jalutamine, märkmete narmastamine ja kõige tipuks tõlgitud pika teksti rida-realt vormindamine.

Täna muidu keelerühma koosolek ja varajane lõuna. Õhtul poes ostmas teist riiulit, mis saabub korterisse samuti kärul. Maha ei pilla (18 kg) rohkem kui kaks korda, üks kord äärekivist alla sõites, kus tuleb sang kiiresti lahti lasta, muidu väänaks rannet. Riiuli kokkupanek läheb lobedamalt ja ma juba tean, mis otsast on tüübliaugud liiga sügavad, ja lõikan sinna kolakastist sobivaid täitetükke. Ühtlasi leian ka, et seinale kinnitatud riiuli saab seinalt ära vähem kui minutiga.

Leidsin ükspäev telefoni rakenduse, mis algselt kontrollib GPSi, kompassi ja kiirendusanduri seisundit, aga ühtlasi näitab huvitavaid parameetreid nagu magnetvälja tugevust mikroteslades.

Üks päev on täiskuust mööda ja üritan vaadelda pilveaukudest paistvat Kuud. Kes on seni näinud Kuud ainult palja silmaga, kadetsegu. Libratsioon on praegu ette keeranud kuuketta loodeosa. Kirdeosa serv hakkab muutuma krobeliseks. Rõdul on mõni kraad sooja ja olen hõlmad lahti fliisis, aga külm ei ole.

K, 1486. päev: we sure don't fight

Hommikul lörts, siis päikeses sillerdavad tilgad puuokstel.

KAD-majas on fotonäitus, kuidas Aafrikat aidatakse. Neid pilte võiks kasutada fotoõpikus pildidefekti vinjeti illustreerimiseks. (Mõningatel fookuskaugustel vinjetti siiski ei ole, mistõttu usun selle olevat objektiivi loomuliku puuduse, mitte kunsti pärast igale pildile lisatu.)

Töömaja saalis on pankurite kongress. Fuajee on kaunistatud rõõmsa nais- ja kahe meespankuri high key-stiilis päevapiltidega, kohvik on meie jaoks kinni, maja ees on riburada taksosid ja mitu CD-numbriga limusiini. Fuajeekorruse meeste kemmergus on tagapool uued vaheseinad – eelmise nädala lõpus olid vanad kadunud, tagaseina ääres potid reas nagu vanas „Not the Nine O'clock News”-i sketšis või keskaegses linnuses, kus saanuks teostada muistset soome rahvakommet ekskrementide ristjatsite teemal.

Mu äraolekul on laua peale ilmunud (koos kalendrist lõigatud tänusedeliga) „Esto-Europa”, mis oli aastaid soome kolleegi käes laenus. Ei mäleta ka mina ise enam, millal ta selle laenas, aga aitab käesolev blogi: 3 päeva vähem kui 4 aastat tagasi... Kodused ammu ütlesid, et mis ma enam loodan, see raamat on läinud kõige kaduva teed. Aga näe, vahel lootus ikka täitub!

Arvake ära, mida kirjutab Dagens Nyheter pr Ilvese kübarast? – Mitte midagi. Kogu visiiti ei mainita üldse (kui mitte arvestada 14. I ilmunud lugejakirja). Ainus Eesti-uudis on see, et Tallinna vanalinnas jääkamakaga pähe saanud turist suri.

T, 1485. päev: ma teile helistan

Tööl on koomiline moment, kuidas kõrvaltoa iirlane (kes räägib inglise keelt tuntava iiri kõnemeloodiaga, mis minu arust on tore) arutab midagi minu toanaabriga (kes räägib inglise keelt ilma) ja neil on vaja helistada kuhugi ning siis kõrvalt toa iirlane haarab toru ja räägib sinna toanaabri kõnemeloodiat matkides. Nii lõbus pole tööl aastaid olnud pärast seda, kui eelmises töökohas hakati ette lugema „Tasujast” kohti, kus oli mainitud ühe töötaja nimekaimu.

Muidu hommikul ei saa ma meilihaldusprogrammi käima ja seega ei saa ma saata itiabisse meili ja seoses telefonivahetusega ei ole itiabi telefoninumbrit telefoni programmeeritud. Asun kapist otsima telefoniloetelu, mis leidub paksu paki vanapaberi seest. Sordin selle siis üldse hakitavaks ja äravisatavaks kuhjaks ning käin esimest (neljas jaos) poetamas paberihakkurisse. Kõik see aeg seisavad koridoris kaks prantsuse kolleegi ja arutavad midagi. Itiabi lahendab probleemi viie minutiga.

E, 1484. päev: loe või ära loe

Postimehes on õpetlik lugu tarbekirjanduse eesti tõlgetest. See on just see, miks ma vabal ajal eesti tõlkeid ei loe.

Muidu on muude maade ajakirjanduse lugemine kasulik, eriti välisuudiste osas, sest Eesti meedia [nagu arvas keegi feisspukis, on selle nimetamine ajakirjanduseks liialdus] vahendab ju ka välisuudiseid ainult seepärast, et need on kas kõmu-uudised või seotud Eestiga. Kirjutan neid ridu 26. skp ja vahepeal juhtus, et Eesti meedia lahkas pikuti ja laiuti teemasid, kas riigivisiidil Rootsi oli Evelin Ilvesel peas vildist müts, tanu või kiiver [või siis miks mitte ka Alam-Egiptuse deshret-kroon], kas kleit oli uus või vana ning ega peenikest peret oodata ole, aga üldse kahe silma vahele jäi presidendi tähtis kõne.

P, 1483. päev: õues ja toas

Muiste oli sõprade-tuttavate seas neli inimest, kellel olid sünnipäevad järjestikku 16., 17., 18. ja 19. jaanuaril, aga õnneks ei mäleta ma enam nende kõigi nimesidki. Täna on hoopis M. sünnipäev, mida tähistame jõeoru porises pervemetsas kolades.

Riiuli kokkupanek. Akutrellil puudub 4 mm kuuskantvõtme ots, aga hea vähemalt see, et akud saavad laaditud. Tulevast teist riiulit oskan kokku panna juba paremini. Arutame kvaliteedi järgi pikalt, mis riigis riiul on tehtud; võib-olla Rumeenias. Peaks tootjale soovitama, et kui te kokkuhoiu mõttes ei täi pikemaid tüübleid panna, siis ärge puurige nii sügavaid auke.

On jahe, aga ukse taga käigurõdul räägib üks naaber teisega üle tunni, umbes kolmveerand üheteistkümnest õhtul ligi keskööni. Algul muidugi mure, et äkki on joodiknaaber (kes ka on täitsa elus, alles ükspäev kakerdas bussipeatuses).

Teen statistikat ja leian, et valimist ainult 12% inimestest kasutab kirjakeeles täis- ja enneminevikuga lauses grammatika poolest õiget sõnajärge („põhjus on see, et asi on tehtud valesti”), kuid nendest, kelle emakeel ei ole eesti keel, kirjutab õigesti veerand (sest nad on õppinud ära reegli ja teavad, et kirjakeel on teine asi kui kõnekeel). Eesti nimega inimestest nii paljudel kui 91% on täiesti kama, mis sõnajärg on lauses („põhjus on see, et asi on valesti tehtud”). Aitäh ajalehtedele, kes ei täi palgata keeletoimetajaid!!

L, 1482. päev: enne mõtle, siis kirjuta

Kui tudengitelt spetsiaalselt paluda, et mõelge ka õppejõule ja ärge jätke puuduvate kodutööde esitamist viimasele võimalikule päevale, siis mis juhtub?

Just, tööesi paisub ühe pauguga 7 hindamata töölt 27-le ja sinna läheb mu nädalavahetus. Grrrrrrrrrrrrrrrr!! Arvake, kas õppejõud jaksab olla nende hilinenud tööde hindamisel heatahtlik... Järgmine aasta saavad samal kursusel olema drastilised meetmed: kodutöö hilineb olulise põhjuseta – läheb korstnasse; kodutöö vormistatud valesti teist korda – läheb korstnasse; juba kodutöö algusest on näha, et ülesanne täitmata – edasi ei loe, hindeks tuleb kohe F.

Muidu oleme nädalaga söögi kõrvale läbi vaadanud kogu „Isa Tedi”. Peaks seda mainima iiri kolleegidele. Perekondlikus tsitaadikogumis on nüüd juures isa Dougal McGuire' rõõmsahäälne ütlus „Ted! I'm in incredible pain!”, mis tähendab, et keegi hoiab paljakäsi tulikuumi esemeid.

R, 1481. päev: märssi selgas, mõõka puusas

Plaan minna eile varem magama ja tõusta täna hirmus vara kukub läbi, sest aega kulub muude asjade peale ja mu kursuse õppurid on enne eksamit kahtlaselt aktiveerunud. Igatahes olen päris närvis ja satun paar korda paanikasse, sest tulemuste kohene ülesmärkimine kestab liiga kaua. Seda pikem on õhtu.

Turvanõuete tõttu pean töötama viidetest kubiseva dokumendiga nii, et puudub muu side maailmaga, mis tähendab käekirjaliste märkmete tegemise kunsti meeldetuletamist ja pärast leidude ümbertippimist.

Kõrgmetsa maksimarketist riiul ja käru. Poes, kui mõlemad on veel pakitud, kannan esimest Kalevipoja-meetodil õlal; poe ees harutame teise lahti ja võtame kohe kasutusele.

N, 1480. päev: hirmutame lugejaid Windowsi ametliku tõlke sõnavaraga!

Ei midagi erilist peale selle, et tööl on naabril jälle vaja arvutiabi. Seekord saan näidata oma laua tagant tõusmata, kuidas käib Excelis paanide külmutamine. Kaks või kolm korda.

K, 1479. päev: kus häda kõige suurem

Tööl naabril müstiline probleem: klaviatuur ei tööta. Hiir töötab, klaviatuur mitte. Kohe üldse mitte. Mida teeksid selle peale sina, armas lugeja?

Just, vajutaksid klaviatuuri pistikule. Arvutist kostab piiks ja klaviatuur hakkabki tööle. Selgub ka põhjus – naaber sirutanud laua all jalgu.

T, 1478. päev: habent sua fata libelli

Vabanen vanapaberist.

Tööl lõpeb erakordsete lumeolude talvegraafik. Harakad olnud eile juba seda nägu, et hakkavad varsti pesa tegema.

On kindlaid andmeid, et täiesti mujal kui eestlaste linnajaos asuvas Kõrgmetsa maksimarketi majandustarvete osakonnas anti tagasi Eesti euro.

Kuulda on, et Eestis toimunud euroteavituskampaanial jäi kahe silma vahele kaks väikest asjaolu: et eurot kasutatakse ka mujal riikides ja juba päris mitu aastat. Seega siis lood (millest suurt osa arvan kuuluvat rahvaluule valda; loodetavasti etnograafid ikka jälgivad praegust väga viljakat olukorda!), kuidas ühes või teises poes ei tahetud vastu võtta mingi muu riigi euromünte või lapsed arvanud naljaka öökulliga mündi mängurahaks või ei tahetud poes vastu võtta euro kulunud paberraha väitega, et „euro ju alles tuli”, kõik rahad seega alles uued, mis te oma valeraha topite. Katseliselt saaks uurida, mis hakkab Eestis toimuma mälestus-kaheeurostega (oodata on, et neid enda jaoks avastavad ajakirjanikud kuulutavad oma leidudest ka ajalehtedes).

Avastan suguvõsa andmebaasist, et äsja uudisekünnise ületanud lihane sugulane on mulle palju lähem sugulane, kui peast mäletasin. Ta ei ole sugulane mitte ühe oma haarmeid Kesk-Eesti metsades laiutanud ja Eesti kohta erakordselt hästi uuritud suguharu kaudu (kuigi ta kuulub sinna rohkem kui mina), vaid ainus teadaolev ühine esivanem oli kaks sajandit tagasi sinna suguharru kuulumatu mõisakokk, kellel tean olevat 9 põlves 198 järglast. Järjekordne must lammas suguvõsas juures lisaks pangaröövlile, vanglapõgenikule, miilitsa lastetoa püsikliendile ja – väga kaugelt – isakese tsaari pinginaabrile.

E, 1477. päev: einen Kraftstoff wie Benzin

Pealkiri on ajendatud algava nädala töömahust. Tõlget vaja ei ole.

Kus aga mujal kui halvas tõlkes näevad mu silmad esimesest korda vormi „teadmiseid”. Me kallis emakeel... Google ütleb, et mu ammu kardetud vormist „lapsesid” on saanud tõelus, selle kirjutas 7. novembril 2010 keegi Delfi kommentaator. Teist õudvormi „naisesid” Google päriskasutuses veel märganud ei ole.

Õhtul ütlevad mu inseneriteadmised üles, kui kappi on vaja kokku panna ilma kokkupanekujuhendita (või õigemini näib, et ma ei saa katse-eksituse meetodi juurde nii vabalt vanduda nagu kunagi Poola mööblitehasepealinnast Białystokist pärit telekariiulit kokku pannes, kuhu oli sahtlisiine võimalik panna nelja pidi ja kinni käisid sahtlid muidugi ainult nende ühes asendis, mida sai aru muidugi alles siis, kui siin oli täiesti paigas. Õhk oli tollal peaaegu sama paks kui Ladina-Ameerikast pärit toole kokku pannes, mil ma oskasin puuduvaid auke puurida juba paremini, aga tunduvalt lahedam kui siis, kui puhastasin plekkidest laevaplaane, mis olid paar tundi lebanud vastu kotti kogemata pudenenud maasikaid). Internet ei aita muud kui ütleb, et selle kapi kokkupanekujuhend on täiesti kasutu. Kui olen hakanud üldvaatest ja osade eri mõõtmetest pisut aru saama ja ehitus on juba üsna hoos, leidub kuskilt paksult kilesse pakitud osade vahelt ka juhend. Juhhei.

Huvitavaid tähelepanekuid elektroonilise side vallas.

Ma söön oma mütsi ära, kui Postimees pole võtnud uudise kohanime siit blogist (nt siit või siit või siit).

P, 1476. päev: november

Täna mäsleb jõgi veel rohkem kui eile, kuid vesi nagu kõrgem ei ole. Seekord teeme pika tiiru mööda jõeäärt Patagooniani ja mööda maanteed tagasi, vahepeal metsas (kus Šp. läheb indu täis, kuigi on porine ja libe ning eemalt passib jalutusrihmata dobermann) ja lõpupoole koos vajaliku ergutusega. Õnneks on märg ja Šp. ei saa heita maha.

Täna on jahedam kui eile, nii 5 °C.

Õhtul pikalt kodutööde parandamist ja siis mitu jagu „Isa Tedi”.

Saan läbi kerge raamatukese, mis väidetavasti jutustas raketi V-2 sõjalisest kasutamisest kõik. Huvitav, ainuüksi selle kasutamisest sõja lõpus Saksamaal on mul hoopis toekam kõvade kaantega paks raamat (lugemata). Seda ma ei teadnud, et sõja järel toodeti raketti N. Liidus edasi, kuigi keski kindral olla praalinud, et selle alkoholikogusega, mille üksainus selline rakett mõne minuti jooksul põletab, vallutaksid tema väed mis tahes linna, ja et Scud-rakett arendatud hoopis Saksa õhutõrjeraketi Wasserfall ainetel (nagu et selle kütus ja oksüdant plahvatasid kokkupuutel, neid ei pidanud eraldi süütama nagu V-2s) ning et kuivõrd esialgu olid tuumalõhkepead raketile panemiseks suurevõitu, mõeldi N. Liidus välja lõhkepea, mis pritsinud laiali radioaktiivset vedelikku.

L, 1475. päev: saabumine

Kuivõrd minu jaoks on öökullihuikene kell kolm vahepealse pooleteisttunnise une tõttu juba hommik, käsitan seda laupäevana, mitte reedena. E jaoks on veel reede. Seega kui kola üleval, käe-jala eest peaaegu komistamiskindlalt laiali pandud (päeval komistan kaks korda kontorisse pandud suure kohvri taha, sest ega ma kontorilaua juurde astudes ju tuld põlema pane ja tavaliselt kontori keskel ju midagi ees ei ole; aga selle lahendab kohvri nihutamine 30 cm paremale), on E jaoks õhtusöök ja minu jaoks hommikusöök, ühes tervitusveiniga. Nendin, et varem ei ole ma kell pool kuus hommikul, hommikusöögi kõrvale veini joonud, aga et pärast seda läheme uuesti magama, siis võiks seda siiski lugeda nagu õhtusöögi ja hommikusöögi vaheliseks ooteks.

Võitlus kelladega, mis helisevad täiesti ootamatult ja laupäeva hommiku jaoks kohatul ajal ning tingimata ükshaaval ja mille vaigistamiseks tuleb kõndida korra ka teise tuppa.

Päeval kõigepealt tutvustamas Štaflikule ja Špagetkale jõeäärt. Kuigi jõgi on aknast vaadates madalam kui ükspäev (mil maantee serva alt paistis jõeäärsel Vere tänaval olevat vilkuritega auto, nähtavasti pumpamas kellegi keldrist või kanalisatsioonist jõge ära – ja Vere tänava maanteepoolses otsas oli valmis pandud ka silt, mida muidu pannakse üleujutatud tänavate otsa), on vesi ikka tavalisest kõrgem, porikarva kollane ja vool on äge. Kõnnime kokku umbes 1½ km. Näitan Špagetkale, kuidas jalakäijasilla laudade vahelt alla vaadates paistavad tormlevad vood, ja ta lööb põnnama.

Siis E-le kuukaart ja väga pikalt prismas (kus on meeletu rahvas ja ma sõidan seal esimest korda käruga, mis läheb hästi, sest kuigi käru tagumised rattad ei pöördu nagu tavalistel kauplusekärudel, on kellaosakonna klaaskapid hästi tugevast klaasist ja põranda küljes kinni), veel kaks vaipa ning paar õhukest mälupulka kirjasõbrale piltide saatmiseks, sest ma ei viitsi kogu korteris olevat DVD-kuhja läbi proovida, et äkki läpakas ikka kirjutab mõne korralikult.

Sooja on 14 °C.

Õnnestub kahe arvuti haakimine sama ruuteri taha. Pärast mitu osa „Fawlty Towersit”.

R, 1474. päev: mu ellu nüüd on tulnud üks väike muudatus

Või õigemini tuleb millalgi õhtupoolikul.

Tegelikult umbes üheksa tundi hiljem, kui päeval pakkus Google Maps.

Õhtul poes, kus saan hakkama vägiteoga, et kõigepealt käin võtan prisma ülakorruselt näppu kaks vaipa ja siis käin allkorrusel, korv käevangus ja vaibad näpus, söögi järel. Vaibad eriti maha ei kuku ja kellelegi nendega kõhtu ka ei torka.

Skannin õhtul ära nädala algul postis saadud reisijuhi „Helsingi juht 1938” ja pusserdan igavese hulga aega selle vahel oleva kaardilehe skanne kokku lappides. Uue seebikaga kaasa tulnud tarkvarapundis oli ka piltide kokkulappimise tarkvara, kus spetsiaalne osadena skannitud suurpiltide kokkulappimise funktsioon, aga võrreldes lemmikuima kuulperspektiivi-lappimisprogrammiga Autostich (millel on algelisevõitu kasutusliides), tuleb selle kvaliteeti nähes meelde epiteet „algeline”: sest kuigi õnnestub jälile saada, miks tekib teatud kohtadesse tume vööt (lappimisprogramm heledust ise ei muuda, nagu muudab Autostich), ei suuda programm nii palju tuvastada pilti (või nii rangelt järgida hoolikalt sisestatud kokkulappimisjuhiseid), et ei paneks üht skanni kuuest teiste suhtes poolekraadisesse pöördesse. Autostich nõnda ei teeks (kuigi paneks tasapinnalise kaardi kuulperspektiivi, mida vaja ei ole).

Õhtul õues 12,6 °C.

Siis otsin täiesti tundmatu kohanime Google Earthist üles ja lasen rehkendada, kui kaua siia sõidab, panen kellad selleks helisema ja lähen magama.

N, 1473. päev: kohe mitte midagi

Ilmaennustus pidas paika. Sajab. Kohalik leht ähvardab üleujutustega.

Nädala lause: Madalmaade X-amet, Austria Y-ministeerium ja hr Z teevad ettepaneku mitte midagi teha.

K, 1472. päev: talv

Hommikune ärkamine on vaevaline, on kole külm, ei saa õigel ajal minema. Viimane ontlik buss on nähtavasti olnud sõiduplaanist ees, ootan peatuses kole kaua, külm on (ilmajaama andmeil suisa –7 °C), telefoni kinnastega käppida ei saa, sõrmed külmetavad. Buss tuleb kellaajal, mil kella on piinlik vaadatagi. Tööle jõuda on kellaaja suhtes veel piinlikum, aga arvutit käima pannes meenub, et veel peaks ju kehtima talvine ekstreemsete lumeolude graafik, sest ei ole tulnud teadet, et see enam ei kehti. See tuleb päeva poole ka jutuks ning leitakse, et kui see tühistataks, siis kindlasti saabub kohe järgmisel päeval uus talvekataklüsm. Kuulda on, nagu tuleks nädala lõpupoole 13 kraadi sooja – toreon, toreon, toreon, eile tuli suur uisutamise isu peale ning olen teinud ka plaane osta kehaliseks virgutamiseks jalgratas niipea, kui lumi ja jää läinud.

Ilmaennustus sedasi tõesti lubabki, koos viis päeva kestva tugeva vihmaga, mis selle krdi valge tati maa pealt pühib. Taevaluugid lubatakse avada kell üks öösel. Halleluuja.

Winterreise II lugu valmis

Armas lugeja!

Valmis on kirjutis sellest, kuidas veetsin jõulud mina. Sündmusterohkuse tõttu kippus lugu minema järjest lugemiseks liiga pikaks ja lõikasin selle päevade kaupa osadeks, mis on kronoloogilises järjekorras muude asjade vahel. Siin on otselingid:

• 1. päev (23. XII)
• 2. päev (24. XII)
• 3. päev (25. XII)

Meenutan, et siinse blogi materjalid kuuluvad autoriõiguse alla.

Alles on ka saadetud mahlakad SMSid, millest saaks kirjutada hoopis ilmekama lühijutu, aga need ei ole blogikõlblikud.

T, 1471. päev: päikesevarjutus

Hommikul paksus pilves, aga pime nagu Bruegheli väikesel jääajal uisutavate hollandlaste maalil – usutavasti osalise päikesevarjutuse tõttu. Astronoomide soovitatud üldvalgustuse vaatlust ei saa teha, sest kuigi mul on eksponomeeter (ja selle näidu luksideks muundamise tabel), pean ma varjutuse maksimumi ajal olema hoopis töölaua taga.

Tõlkes on üks pisike ˇ-katus üleliia ja pisikestest põikkriipsudest kirjatähtede põhijoonte otstes on saanud araabia aristokraadid.

Uus kuukaart.

E, 1470. päev: talveuni

Väga pikk maadlemine äratuskelladega.

Õhtul on postkastis Soome sõbra jõulukaart, mille vahel väga heas seisundis brošüür „Helsingi juht 1938” koos kahepoolse kaardiga. Kuigi see nähtavasti ei ole esimene eestikeelne Helsingi reisijuht (1935 ilmus paksem ja fotodega), rääkimata eestikeelsetest Soome reisijuhtidest („Soome teejuht 1914”, „Sõida Soome!” 1929, „Sõida Soome! II” 1931, „Soome kutsub” 1936), oli see just see aeg, mil Helsingis käisid lühikesel turismireisil koguni mu vanaisa ja vanaema, millest vanaema rääkis elu lõpuni ja alles 1990. aastatel selgus, et see, mida ta nimetab kaljukirikuks, ei ole mitte alles 1969 kalju sisse rajatud Temppeliaukio kirik, vaid Kallio kirik, mis oli 1930. aastatel juba valmis ja oluline vaatamisväärsus. Peaks ilmarahva rõõmuks ära skannima – seal on lahedaid Eesti turistidele suunatud reklaame ja lõbus eesti-soome vestmik (hotellis, restoraanis, poes).

P, tagasisõit

Paar päeva enne aastavahetust tuli äkki pähe, et veedame selle ju kohas, kus ei ole telekat, nii et esimest korda elus tuleb aastavahetus Eestis ilma aastavahetuse saadeteta! Leidsime, et aga meil on ju internet ja ETV kannab omi asju seal üle. Nii said nähtud muidugi „Tujurikkuja”, kus vääriliselt kajastati seda, kuidas 2010 keerati Tätte ja Matvere vint lõplikult üle (ja uhkustan, et adusin seda, et see on eht kommertsprimitiivsus, juba 2002. aastal!), ja kes Normanni saadet ei vaadanud, see ilma jäi ka sellest, kuidas muutumissaate paroodias muudeti Lydia Koidula Sofi Oksaseks. Ega meile Normann muidu ka ei meeldi (eriti pärast seda, kui teda kunagi nägime laevareisijana ja mõistsime, et ta ei oska tulla rollist välja, nagu ei oska üks omaaegne lapsnäitleja ja praegune Nõmme raadio hääl ning oskab üks Eesti mõttes megastaar, keda olen kaks korda kohanud tõlgina ja ta käitus nagu täiesti mõistlik inimene), aga aastavahetuse paroodiasaade on erand.

Aasta viimasel päeval, kui näärisööming oli juba alanud, aga pank veel tegutses, annetasin ära mullu saadud auhinnaraha valdkonna teadusuuringute hüvanguks.

Tänavuste uusaastatervituste põhirõhk oli feisspukis (sh telefoni kaudu) ja nende lahtimurdmiseks üle kahe päeva ei läinud. Sõnumeid ja meile saatsin vähe.

2. jaanuari varahommikul lennujaama – ikka veel kroonide eest –, seal kiiresti internetist vajalikud asjad siia-sinna ja siis lennukiga Amsterdami. Lennukis on hoogsalt käsil viimane raamat, mis mul Haruki Murakami ilukirjanduse inglise tõlgetest veel lugemata.

Sedapuhku kulus lauamänguga „Jutt mehest, kes teadis ussisõnu” ja selle „Rehepapi”-ainelise laiendusega kaks (veinita) tiiru, enne kui reeglid täiesti meelde tulid. Meie sõnavara laiendus, nii et kui me hiljem veidralt köetava sõidukiga punktist A punkti B ümber paigutusime, oli sobiv epiteet „sitapirukas” kohe varnast võtta. Talv küll, aga nähtavasti hoidis juht tilga kütust kokku, et saada preemiat, sest igast peatusest väljudes (õnneks ei olnud neid nii palju kui Sebe liinil) keerati küte kinni ja pisut enne järgmist peatust pandi jälle sisse. Mu soe pesu oli Kilulinnas kohvris ja oli tunda, kuidas laes plaksuga avanenud klappide vahelt hakkas alla valguma külma õhku. Istusime jopedes, aeg-ajalt panin käe koera vastu sooja. Poolelt teelt tuli meie kõrvale noormees, kes uljalt kiskus end särgiväele, ning aga ma muigasin, kui ainult 20 km pärast pani kampsuni selga tagasi.

Filmidest tutvusime uuema Vene jampsmultika I ja II osaga, mille pealkirja ma õnneks ei mäleta, aga millele IMDb-s on pandud rahvastevahelise vaenu õhutamisest hoolimata 3 punkti, ja kahe Jaapani mängufilmiga: Murakami novelli järgi tehtud トニー滝谷 (2004) ja omapärane アカルイミライ (2003).

Et mu kohver veetis aastavahetuse minust eraldi (nii et on jah juhtunud olukord, kuidas ainsad püksid on pesus ja tuleb pärast oodata, kuni need kuivavad), jäi puhkuse ajal lugemata plaanitud raamat, aga seevastu lugesin muid. Juba teise reisipäeva lõunaks lõpetasin lennujaamas astronaudi Mike Collinsi mälestused, kust sain teada palju huvitavat, nagu et

• USA astronautidel puudus kohustuslik kehaline kasvatus (igaüks sportis, nagu tahtis; tema puhul piirdus see hommikuti 2 miili jooksmisega ja päeval pisut käsipalli mängimisega), ma nagu mäletaks, et kosmonautide tegemistest jutustanud propagandafilmides olid nad ühtelugu rööbaspuudel turnimas või trenažööril väntamas; ja puudus maksimumpikkus (keegi neist olnud lausa 185 cm pikk);
• ja see, et 1960. aastate astronautide keskmine IQ oli 132;
• ja see, et esimene afroameeriklane lendas alles 1980. aastatel, oli puhta juhuslik, sest kandidaadi nahavärvi nägi alles meditsiinikontrollis, mis oli valikumenetluses alles teine või kolmas voor (paberites fotot ega rassi lahtrit ei olnud), ja sinnani neid ei jõudnud [USA lennuväel oli 1960. aastatel küll oma kosmosejaama plaan, sinna pidi üks minema, aga sai enne autoõnnetusel surma];
• ja see, kuidas 1967. aastal, kui N. Liit ametlikult kinnitas, et Kuu peale tema lennata ei taha, lobisenud Pariisi lennundusnäitusel astronautidega kohtunud kosmonaudid kogemata välja, et ka nemad treenivad helikopteritega – milleks helikopterid, kui Kuu peale maandumist kavas ei ole ja ühegi muu kosmosesõiduki juhtimine helikopteri omaga ei sarnane?
• Samuti seda, et kuigi Apollo-projekt oli ülikeerukas ja selles osales sadu tuhandeid inimesi, ei tulnud keegi selle peale, et ei ole hea panna kokku väga peeni juhtmeid ja tuleohtlikke materjale puhtasse hapnikku, enne kui kolme hukkunuga õnnetus oligi käes. Selle peale ka keegi ei tulnud, et astronaudid võiksid hukkuda maapealsel katsetusel, mitte stardil, kosmoses ega maandumisel.

Kuigi raamatust on hulk teksti kopipeistitud filmi In the Shadow of the Moon ja pandud seal Collinsi enda suhu tagasi, on ka mujal Collinsi jutustusviis tagasihoidlik, näiteks ta ei mainigi, et see oli just tema, kes Apollo 8 capcom'ina (juhtimiskeskuse astronaut, kelle kaudu toimus side juhtimiskeskuse ja kosmoselaeva meeskonna vahel) ütles 21.12.1968 ajaloolised sõnad Apollo 8. You are Go for TLI (siin kohas 002:27:22), mille peale taaskäivitati kanderaketi III astme mootor ja esimest korda ajaloos lendas inimene Maa-orbiidilt kaugemale.

Võrreldes 52-tunnise kojusõidu paljude ootamistega on uue aasta alguse tagasisõitu ilmestanud 8-tunnine ootamine Amsterdami lennujaamas käkitegu. Leian vaikse pehmete istmetega nurgakese, kus algul teen ajamahukaid internetitarbetuid asju seni, kuni lõpeb läpaka aku, siis käin söömas, siis leian pistikupesa, kus laen aku ja seni jätkan hommikust tegevust. Ennist olin jälginud, et ega pistikupesade juurde erilist tunglemist ole. Ei olnud.

Kuigi algul oli plaanis ka käia linnas, jäi see mõte katki, sest seljakotitäis kola tähendab, et ma ei saa minna kuhugi muuseumi, sest seal tuleks anda kott seljast, ja talvel niisama linna peal ka vahtida ei viitsi (külm hakkab). Nagu ma sööma minekul nägin, oli ilm päiksene, lumi on kõik ära suland.

Kui bussis teisele lennule sõidame, paistab loojuv päike lennukimootoreisse täpselt tagant sisse, näidates neid asju, mida isegi mudeliehitajad tavaliselt ei viitsi näidata.

Lennukisse pealeminekul ja pärast bussiga linnasõidul ajan pisut juttu lennukis oleva soome kolleegiga, aga et ega lennuväljale liiklev bussifirma ole täinud panna liinile sõitma bussi, kus oleks ruumi ka kohvreile, kamandab bussijuht inimesi tahapoole liikuma ja ma kaotan ta silmist. Siinmaal valitseb talv edasi.