L, 704. päev: päkapikumail

Hommikul tore pildistusretk Iluslinnast (buss, rong otse õllelinna, teine buss) läbi Möldrioru Mäekülla.

Võtted toimuvad kas käelt või siis järgmise protseduuriga:

1. Statiiv vajalikule kõrgusele üles.
2. Statiivijalad kindlatesse kohtadesse.
3. Statiiv loodi.
4. Statiivipea loodi.
5. Fotokas statiivi külge.
6. Kompositsioon paika. Vajaduse korral nihutan statiivi ehk tagasi 2. ruutu.
7. Tehnilised asjad korda (säriaeg, ava, tundlikkus, autofookuse anduri valimine jt).
8. IR-kaugjuhtimispult ja -vastuvõttur püksitasku aasa küljest lahti.
9. Vastuvõttur puldi küljest lahti.
10. Vastuvõttur fotoka külge.
11. Teravustamine.
12. Pilt.
13. Vastuvõttur fotoka küljest lahti.
14. Vastuvõttur puldi külge.
15. Vastuvõttur ja pult taskusse ja aasa külge.
16. Fotokas statiivi küljest lahti ja kaela.
17. Statiiv kokku ja õlale.

Nii mõnigi kord juhtub, et alles järgmist pilti tehes märkan, et objektiivi optiline stabilisaator ununes sisse (see peab statiivil olema väljas), mistõttu kogu protseduur kordub. Nii ei ole midagi imestada, et esimese 3 km peale läheb ligi 4 tundi. Kui vähegi võimalik, pildistan käelt (ja napi valguse tõttu juhtub paar apsakat sügavusteravusega).

Ilm on pilves ilma ja tugevas vines ilma vahepealne. Proovin algul varjus ilma seadet (mis suurepäraselt toimis möödunud pühapäeval samalaadsetes oludes), aga tulemuseks on jõledad sinised pildid. Pilves ilma seadega tuleb soe valgus. Vahepeal on umbes pooleks tunniks pisut udu, mis annab metsapiltidele vajaliku sügavuse.

Inimesi kohtan vähe, kuivõrd nendele kanjonitele autoga hästi ligi ei saa ja tuleb kõndida vähemalt kilomeeter. Kolme koera kohtan, aga et kaks neist annavad haukumisega endast kaugele märku (on hommik ja nad jooksevad lahti), siis jõuan fotoka enne igaks juhuks statiivilt maha võtta. Üks on sõbralik noor saksa lambakoer, teine sõbralik koleeriline Jack Russelli terjer. Pärastpoole kohtan (paela otsas) koera, kelle tõu arvan olevat umbes nagu argentiina bokseri, kui selline on olemas. Teda paelub objektiivist kostev surin, ta algul peaaegu roomab objektiivi poole vahtides, seejärel minust möödununa tormab mind lakkuma, aga pererahvas on tugevam.

Iluslinnast laskuvas kanjonis on ojades vesi täitsa sees. Iluslinna puhastusjaamast on kilomeeter allavoolu iga oks ja kivi kaunistatud laguneva WC-paberiga – pruuni laguneva WC-paberiga, täpsustan – nii et meenub Beavis ja Cornholio ja tema igavesed T.P. otsingud. Edasi on ojavulin paberi ära lagundanud.

Möldriorust Mägiküla poole tõusvas kanjonis (õigemini see kanjon on ainult paarsada meetrit pikk, kusjuures Iluslinna poolne kanjon on ligi kolm kilomeetrit) on oja täiesti kuiv.

Ja muidugi mõista käin korra käpuli kah. Ega ma olnud viitsinud panna jalga matkasaapaid, sestap ühel vettinud kaljul kaob maapind jalge alt ja ma teen fotoka lömastamise vältimiseks õhus akrobaatilisi pöördeid, enne kui põlvili ja sõrmenukile maandun. Hulk aega ei saa aru, kas sõrm on terve või mitte; siiski on terve. Püksipõlved (mis said väiksema paugu kui sõrmenukk) on vetikarohelised.

Mägikülas ootan ligi pool tundi bussi, loen (etoloogia õpik) ja eemaldan pükste küljest määrdunud põlvedega sääreosad (neil pükstel käivad sääred ära). Edasi bussis tavapärane uni (ma ei ole seda suunda vist kunagi sõitnud nii, et ma linna sisse sõites ei magaks), hiljem kogu fotokolaga poes. Siis pesen püksisääri, õnneks tuleb vetikaroheline hästi välja.

Ja nüüd siis mõningate piltide galerii.



Ning see, et statiivilt pildistades peaks pildiotsiku akna sulgema, meenub alles järgmise nädala teisipäeval.

R, 703. päev: niidi otsas kiigub

Öösel mitu korda tugev äike. Kell 2.41 pikk pidev mürin ja paar väga valjut mürtsu, nii et lähen tõmban arvutijuhtme igaks juhuks seinast. Vihma pahiseb mis hirmus.

Hommikul hakkab öösel sadanud vesi aurustuma. Teisalt tore, kui homseni vesi kõik Maaselga ei voolaks, siis oleks ojades pisut rohkem vett kui pühapäeval. Ojapildid on ikka veel tegemata!

Juhtun majast väljudes samasse lifti kui joodiknaaber. Läbi pea käib mõte, mis siis saab, kui ma jään lifti kinni koos selle joomahulluga. Teinekord peaks sõimust hoolimata selle ohu ennetamiseks minema siiski teise liftiga või koguni jala.

Lõuna aegu käin jaamas ostmas õhtuks rongipiletit (rahvast on juba murdu) ja postkontoris.

Lõunalt naasnuna märkan peagi silmanurgast liikumist: mööda lauda kõnnib vilgas ämblik. Toanaaber C naaseb lõunalt täpselt hetkel, kui ämbliku aknast välja viskan, ja mõistagi tekitab see küsimuse, mille ma aknast välja viskasin. Reaktsioonist ei saa aru, kas ämblik olnuks teretulnud ka siis, kui ta ise olnuks kohal.

Alustan väga pika dokumendi toimetamist, mis tõotab tulla paras pähkel.

Õhtul käin T. linnakeses poes. Minekul passin algul kella, kas ikka jõuan; vahepeal loobun mõttest käia pangaautomaadist läbi; siis leian, et bussiga kolmveerand tunniga Kirikmäelt jaama siiski ei jõua (3 km), ja käin pangaautomaadi juures õige rahus, et aega järgmisele rongile küll; siis mõtlen, et võiks ju jaamast läbi käia, et äkki on rong veel väljumata. Ja nõnda ongi, kui ma 3 minutit pärast väljumisaega jaamahoonesse jõuan, näen, et rong on veel ees, ja kui minuti pärast tunnelist perroonile väljun, siis ka veel on ja ei ole ka mingit märki, et see kohe-kohe liikuma hakkaks. Istun peale ja läheb veel kaks minutit, enne kui rong liikuma hakkab. Usu või seda, et mind ootas.

Maaselja ja Savijõe ühinemiskohas on näha, kuidas nimele omaselt voolab Savijõest kollakas vesi; see on veel näha 5 km allavoolu, kui raudtee läheb üle Maaselja.

Poest väiksemaid fototarvikuid ja pilguheit rulluisuriiulitele, siis mingi prantsuse keele plaat, Saksamaa siinpoolse nurga topograafilise kaardiga CD-ROM (pelgan, et sellel on sama jõle kasutusliides nagu siinmaa sarnasel kaardiüllitisel, aga noh, 1:25 000 topograafilised kaardid ikkagi alati varnast võtta) ning kiletatud pappvoldik, millel prantsuse grammatika põhitõed saksa süsteemsusega. Tagasi jaama jõuan väga täpselt (rong sedapuhku ei hilinegi). Pärast jõuan käia veel läbi jaamapoe.

Kaardi-CD kasutusliides on mõnevõrra parem kui siinmaa kaardil. Mõnevõrra.

N, 702. päev: on pime öö

Hommikul äike ja kaks korda polaaröö (nii pimedaks läheb, et bussis pannakse tuled põlema).

Bussipeatusest näen, kuidas joodiknaaber leiab, et naabermaja prügikastid on liiga kõnnitee peal, ja asub neid kolinal rohkem õue poole nihutama. Hea, et mitte prügi sortima.

Hommikukohvil kolleegidega läheb jutt ülikooliaegsete eksamite peale, millest mul on meenutada markantseid juhtumeid kadund Siirde ja veel tegutseva õppejõu T eksamitelt – vastavalt see, kuidas rühmaõe A vastates jäi Siirde magama ja A arvas, et Siirde suri ära, ja Siirde kuulus lisaküsimus „thääkige mulle athothoonitht” ning see, kuidas ma T eksamil sain teada, et kursusel oli ka õpik, mille kohta esitatud lisaküsimusele „nimetage ahjus olevad neli gaasi [süsihappegaas, hapnik, lämmastik, veeaur] ja nende mustusastmed [st kuidas need soojust kiirgavad]” vastasin huupi ja õppejõu reaktsiooni lugedes. Ja siis muidugi ka T esimesest loengust kuulsat lauset „ja siiz hjeidetakse suitsu gaazid jaara korstnjasse” ning seda, kuidas T õpetas, et kui te kunagi tööstusesse tööle lähete, siis ärge kunagi kasutage denatureeritud piiritust, sest ärajoodud piiritust asendada on tunduvalt lihtsam kui mürgitatud töötajat. Ning ka seda, kuidas rühmavend Robertiga keevkihiaparaadi praktikumi järele tegime ja tahtsime näha, kas tekib loengus nimetatud kaasakanderežiim, kus muidu torus lõbusasti üles-alla karanud jublakad õhuvoolus minema kanduvad, ning mida mahuarvesti ähvardava undamise peale karjudes kohaletormanud T seepeale arvas (ta ei tauninud meie teaduslikku huvi).

Õhtupoole jagan rulluisuhuvilisele kolleegile teadmisi siinkandi uisutatavatest rattateedest.

Teen päev läbi pisikesi toimetuspudinaid. Esialgne plaan oli lahkuda varaseimal lubatud kellaajal kell 16.30, aga satub ette ülipikk tšehhi keemiakaupade loetelu, mille tõlkija on üritanud hoolikalt kasutada sõnastikke (taimeliikide nimetuste otsimist ladinakeelse nimetuse järgi ta ei tunne) ja klassifikatsiooni, mille eesti tõlkijad ei ole vahet teinud näiteks hüdraadil ja hüdroksiidil. Ma ei taha seda pooleli jätta ja nõnda saan õhtule alles kell 18.45. Majas on tulemas järjekordne investorite kongress, seekord on fuajee poolitatud tõkkega ja kahe poole vahel on turvaväravad, millest mul tuleb läbi minna, sest peauks pannakse kell 18.00 kinni ja välja saab ainult valveruumi kõrvalt uksest. Õnneks paistab, et sellisel kellaajal ei ole väravad enam sisse lülitatud (mul on kingad, mis panevad turvaväravad alati hõiskama). Huvitav, kas väravad on selleks, et kontrollida, et investor tuleks ikka täis tengelpungaga? (Nagu „Simpsonite” vist selles jaos, et NRA koosolekule ei saanud muidu, kui et turvavärav pidi avastama tulirelva.)

Kodakondlased on aru saanud, nagu oleks arenguvestlus koht, kus öeldakse, kas mu tuleval aastal lõppevat lepingut pikendatakse või mitte. Tuleb selgitada, et see protsess ei ole lepinguga kuidagi seotud ja kestab kaks kuud, arenguvestlus on alles algus ja lõpliku dokumendiga lihtsalt tõdetakse, mis arengujärgus ma olen. See on ütleme nagu inimarengu aruanne, mis arengut ennast kuidagi ei mõjuta.

Kirikmäe prismast süüa ja kaks allahinnatud filmi. Üks osutub olevat ainult prantsuse keeles, teise (Keeping Mum) karbil eraldi märkust ei ole, et oleks ka inglise tekst, mille üle ma pisut muretsen, aga õnneks siiski on. Ka seal filmis on Rowan Atkinson kirikuõpetaja, aga üpris tõsises rollis. Tore film, must huumor. Kuigi sisu on etteaimatav, on näitlejatöö suurepärane.

K, 701. päev: size does not matter

Suve puhul tõuseb päike kole vara ja nõnda ärkan juba pool kuus selle peale, et on täitsa valge. Magan edasi ja maadlen pärast kelladega, saamata aru, mis siis kell ikka on (arvan olevat tunni rohkem, kui on).

Paar minutit enne seda, kui peaksin väljuma, märkan rõduuksel lahedat putukat (öösel oli aken paokil), ja mõtlen, et temast pildi saamine kaalub iga kell üles võimaliku paariminutise hilinemise, kui viimasest sobivast bussist maha jään.

Maja ees heidan esmalt pilgu sinnapoole, kust tuleb buss, seal bussi ei ole, aga peatuses seisab inimene, kes kummardub konisid korjama – seega joodiknaaber – ja see tähendab, et buss on veel tulemata. Saan seega nii putukapildi kui ka jõuan õigeks ajaks tööle.

Pärastlõunal on tööl ettekanne, mis peab kestma kaks tundi, kuid kestab ligi kolm. Seal räägib ühe suure asutuse spetsialist sellest, kuidas nad kasutavad teatud paljulubavat tõlkemälurakendust, millel – erinevalt ühest teisest ülilevinud rakendusest (ma ei tohi kasutatavate tarkvaratoodete nimetusi asutusest väljaspool mainida) – puudub suurusepiirang. Et salvestatud segmentide arv on kasvanud geomeetrilises progressioonis, augustis 2006 oli 9 segmenti, praegu on 46 miljonit. Saame teada, et uued liikmesriigid on palju IT-teadlikumad kui vanad, kuigi graafikult näeb, et paljukiidetud IT-rahvas eestlased on tagant neljas; ehkki süsteemi sisestatud segmentide arv on neljakohane, on see kolm-neli korda väiksem kui mõnel veel rohkem itimal rahval ja tervelt 20 segmenti rohkem kui portugaallastel. Lätlastel on olukord veel kurvem. Viimast riiki ma ei mäleta, aga võib-olla oli see see riik, kus tõlkijad pidavat seniajani tööd tegema dikteerides, mis olevat muutunud probleemseks, sest diktofone ei ole enam suurt saada – see tähendab kindlasti, et diktofonikassette. Või siis vaharulle.

Naastes Eesti kui itirahva juurde, märkigem, et esimene eestikeelsete helisalvestiste partii (1901), kus kaunisti laulis isand Goltisson, tehti siiski juba plaatidele, mitte vaharullidele. Nagu ka Lüübeki meister Bernt Notke (kes küll ei olnud eestlane, eks, aga ega Goltisson kah olnud) maalis surmatantsu juba lõuendile, kuigi samas maalis Leondardo da Vinci „Mona Lisa” veel puittahvlile.

Õhtul, just äramineku ajal on äikesevihm. Ajaks, mil Kõrgmetsa poest tagasi tulen, jääb üle. Palavus ja lämbus jätkub, päikeseloojanguks tõuseb jõeorg udu täis.

T, 700. päev: offline

Objektiivi väga põhjalik pakkimine. Kastisisu on seestpoolt väljapoole selline: objektiiv, kilekott, objektiivikoti vahtkummist sisu, tugevast riidetaolisest materjalist objektiivikott, paksust papist objektiivikarp, ümber selle kääritud kaks meetrit mullikilet, veel mullikilet, õhupatjadega kile, pappkast. Kõige õhemas kohas peaks polster olema umbes 7 cm paks.

Tööl arenguvestlus 21 minutit.

Lõuna eel objektiiv posti.

Täna prantsuse keelt ei ole, aga postkontori poole minnes näen bussipeatuses tavalisi inimesi, kes muidu sõidavad sama bussiga samasse majja teistele keelekursustele.

Kirikmäe ehitustöödel on täna ilmselt tabatud mõnd kanalisatsioonitoru, sest kõikjal õues heljub hais nagu veekindlas mahutis käärinud inimsital. (Mis meenutab kadund naabrimemme, kes kuulutas oma kemmergutühjendamise/aiaväetamise talgutel, et ta on „teeneline fekalist”.)

Õhtul, kui korteri poole tulen ja ohutussaarel rohelist tuld ootan, põriseb minu poole suur roheline põrnikas, tiirutab veidi (proovin, kas ta tahab käe peale maanduda, ei taha), siis kaob algul ühele poole, siis teisele poole teed.

Tundub, et mu vana (1997) koduleht on kinni pandud. Tehnilistel põhjustel ei pääsenud ma sellele alates 2002. aastast muidu ligi kui suure vaevaga ning alates 2006. aastast enam üldse mitte. Küllap teenusepakkuja vaatas, et mitu aastat pole midagi juhtunud, ja sulges lehe. Võib-olla on ta mulle sealsel aadressil meile saatnud, aga et ma neid enam kätte ei saa, siis ei tea ma midagi. Teatud huviteemadel olnud materjal on mitmekordselt varundatud ja olemas, aga siiski nüüd enam mitte Internetis (v.a Google'i vahemälus, aga sealgi mitte igavesti), millest on kahju. Uuesti, uude kohta ülesriputamiseks tuleks kogu seal olev teave uuendada, milleks puudub soov ja jaks. Võib-olla peaksin riputama senisel kujul.

E, 699. päev: suvi

Eilsed ja öised sääsed on mind tublisti söönud. Õnneks ei ole ajanud üles kupli (mul on hea pilt mu kuplas kätest, mida ma aga siia ei pane).

Fotopood, millele kohe reedel oma kurvastusest teatasin, palub ette ja taha vabandust ning käsib objektiivi tagasi saata ja teatada, kas tahan uut või raha tagasi. Uut tahan.

P, 698. päev: Is there another path down to the river?

Erinevalt eilsest, mil kraadiklas lubas vihma (mis lõpuks tuligi), lubab täna päikest. Nõnda siis pakin asjad ja leian, et Mäeküla buss käib ka pühapäeviti ning sinna saab maja eest 59 minutiga. Mäekülast kahel pool on toredad pildistamisväärt kanjonid, oja põhjas; Iluslinna pool koguni kaks, eriti tore on tagumine, kui ojas vähegi vett on (aga et Iluslinnast ärasaamine on nigel, siis oleks sealt tagasitee Mäekülla liiga vaevarohke). Mõtlen, et otsustan alles kohapeal, kumba kanjonisse lähen.

Mäekülla sissesõidu eel märkan, et asulasildi all on lisatahvel, mis kuulutab, et see küla on kahe asja küla, esimest ei mäleta, teine on kultuur. Hmm, imestan, ma ei tea seal olevat ühtki kultuuriasutust, kaardi peal ka ei ole.

Siis jääb buss seisma ja eestaknast paistab lähenev vägi. Silmapilguks arvan, et on toimunud pingviinide invasioon, aga siis näen, et see on rongkäik, mille ees on valgete särkide ja mustade kuubedega orkester, mis tammub küljelt küljele vaarudes üliaeglaselt. Rongkäik täidab täpselt kogu ainsa külatänava. Et buss jäi seisma otsapidi peatuses, vajutan peatusenuppu ja väljun.

No kust ma võisin aimata, et see pühapäev on just see ainus päev terves aastas, kui Mäeküla rahvas tassib kahe orkestri saatel külakiriku puusliku välja tuulduma, samuti papi, kes on välimuse, kulla-karra ja ilmselt ka ea poolest samasugune kui puuslik, ainult et kõnnib omal jalal? (Tõsi, nii aeglaselt, et isegi lapsed peavad teda järele oodates venitama.) Teisalt eks võib ju külarahva teguviisist aru saada, eks muidu tule toonesepad ja koid sisse. Pleekimise vältimiseks hoiavad poisikesed nii kuju kui ka tagapool papi kohal tikitud palakat.

Asjaolu, et kogu külarahvas on rongkäigus, tähendab seda, et tänava ääres ei ole kedagi peale kokku kuue saksa turisti, kes ilmselt peatuvad külaäärses kämpingus ja on seda ilmaimet vaatama tulnud. Ruttan rongkäigust mööda, rongkäik heidab mu poole vaenulikke pilke: küllap et miks ma ise frakis ei ole, vaid hallis fliisis ja selle alt vilksatavas Homersapieni T-särgis, või miks ma nende hunnitut kultuuriüritust ei pildista, kui juba õlal statiivi vean.

Kui Mäeküla keskel fotoka siiski välja kougin ja filtri ette keeran, et teha pilt karjamaa vaatega, hakkab vanurihäälne kirikulaul ja seejärel pasunakoor ja kauge trummimürts justnagu jälle lähenema, aga küljelt. Nagu pärast kaardilt näen, ega sealpool muud tänavat ei ole kui see, mis viib küla reovee puhastusjaama; et peatänavaga rööpseid tänavaid ei ole, siis peab rongkäik rööpseks kõnniks ületama heinamaa, aga kui ma pisut hiljem jõuan sama heinamaa teise serva, siis ma seda vaatepilti kahjuks ei näe.

Küla keskel on peatänav palistatud lippudega nagu hundijahis. Mul tekib muidugi mõte, mismoodi on lipud maa küljes kinni, ja näen rabatuna, et sillutise sisse on pandud spetsiaalsed pesad nagu mõnes lumises riigis kõnniteeäärekivide vahele tokkide jaoks, mille järgi saab sahajuht näha, kus on ootamatult sadanud lumevaiba all sõidutee ja kus ei ole. Pildilt hästi ei paista, aga iga rauast toki otsas on umbes sõrmejämedusest kantterasest rist. Seega paistab tegu olevat iidsete korduskasutusega riistapuudega.

Aga lõunapoolses kanjonis on tore.

Kokku teen ligi nelja tunniga umbes 130 pilti (sh õige mitu pildikolmikut, millest tulevad hiljem HDRI-pildid), praak peale selle, kus näiteks jalutavad pildi peale nurga tagant ootamatult inimesed või kus unustan kaamera statiivile kinnitamisel optilise stabilisaatori välja lülitada – ma pean kleepima statiivile meenutussildi – või kus ma ei pane tähele, et pika säritusajaga võte alles käib). Pikim aeg oodata, millal inimesed kaadrist lahkuvad, on seitse minutit.



Näen karihiirt (ilmselt mets-karihiirt) ja kuulen ronka. Paar lennukit keerab lennuväljale maandudes üsna madalalt üle kanjoni. Sõrmi statiivi vahele enam ei jäta. Leian, et kaamera kolme vabalt programmeeritavat seadistust saab kasutada selleks, et sinna salvestada kaks kasutatavat seadistuserühma ja kolmandasse normaalne seadistus: siis saab vajaduse tulles normaalse seadistuse tagasi ühe nupupööramisega ja seejärel eelnenud eriseadistuse uuesti samuti vaid nupupööramisega: kui ma märkan silmanurgast, et mu jalast pool meetrit allpool ojaservas askeldab lehtede sees karihiir, ja tema pildistamiseks fotoka statiivi küljest lahti võtan, no arvake, mitu praakpilti tuleb, enne kui saan fotoka normaalsesse seadistusse tagasi! Karihiirel on lehtede sees ja all palju tegemist, ei pane välkumist pahaks.

Veel leian, et kaamera Live View-funktsiooni saab kasutada kompositsiooni timmimiseks olukorras, kus pildiotsikusse vaatamisel võiks kaela murda. Samuti näitab ekraan pidile tulevat säri ega pea alavalgustust arvama tunde järgi.

Olen pisut veskikivide murdmise koopas ja siis sealt allavoolu (ojas on vett väga vähe) kuni võsa alguseni (kus kitsas kanjon lõpeb), siis tulen tagasi ja lähen koopast ülesvoolu, mis rada kuulub kohalikule, mitte enam riiklikule matkateele ja on seetõttu ka vastavalt halvemas seisus – ojakaldad on rohus ja nõgeseis ning palju on suuri sääski. Oja üleval otsas on ennist mainitud puhastusjaam, mida maastiku iseloomu tõttu võib näha ja ka haista töötamas. Kondan pisut metsaservas ringi ja siis bussi peale. Ajab üles vihaseid pilvi ja pääsukesed lendavad madalalt. Palav on. Bussis on samad vanurid kui hommikul minnes. Linnas on soe, topin fliisi tugeva pingutusega seljakotti.

Et linnas on bussini aega 50 minutit, tulen korterisse jala, läbides bensiinijaama toidupoe. Mõtlen, et küll oli linnaisadest ettearvamatu rajada alati sumisev narkomaanide tugikeskus kohe bensiinijaama kõrvale.

Imestan, miks enamik vastutulijaid laialt naeratab, aga siis mõistan, mida – eks ikka särki, millel Homer Simpsoni evolutsoon (Monkius eatalotis – Chimpus imbecilus – Ape-is stupidius – Neanderslob – Homersapien).

Skannin veel pilte, küll olid ikka vanasti talved lumised! Talvepilte on nii palju, et kipun arvamagi, et on detsember, mitte mai.

Õhtu film on hommikuste elamuste tasakaalustamiseks „Briani elu”.

L, 697. päev: Ihre Zähne sind aus Gold

Sajab, pildimatk jääb ära. Skannin pilte – 1994. a jaanuar-veebruar, sh jääs meri:



Taustaks kuulan teisipäevast Juure ja Kiviräha kommentaari Eurovisioni eelvoorule. Õhtul kuulan ka finaali, mis on sama lõbus, eriti Kiviräha lõpulause, et ka nüüd võiksid inimesed minna kohe öösel tänavale, röökida koleda häälega „Rossija! Rossija!” ja peksta aknaid sisse.

R, 696. päev: we are all individuals

Hommikul lõpetan enesehinnangu ja saadan ära.

Hommikul kohalolevate eesti kolleegidega kohvikus, kus lauas on ka soome kolleeg J. Eesti kolleeg M küsib J käest, kas ta on „Rehepapi” juba läbi lugenud, ja siis veereb jutt selle peale, et Kivirähk on kirjutanud ka uuema raamatu, „Mees, kes teadis ussisõnu”. Oleme lahkarvamusel, mina nimelt arvan, et „Mees, kes teadis ussisõnu” on väga tõsine raamat – sisu poolest, see on žanrilt hoiatusromaan. Et jutt käib küll umbkaudu XIII sajandist, aga praeguses ühiskonnas toimuvad täpselt sama koledad muutused.

Selgitus on selline: James Frazer – kui ma ei eksi, siis kultuurantropoloogiale alusepanija – pani tähele, et inimmõtlemine oli läbinud XX saj alguseks kolm etappi: maagia, usk ja teadus. Ja et osad neist on mõistluslikud ja osad mittemõistuslikud mõtlemisviisid: kahtlemata on mõistluslik teaduslik mõtlemine, sest on olemas põhjus ja tagajärg; samuti on mõistuslik ka maagiline mõtlemine, sest asjadel on selge põhjus: väide „kevadel lähevad puud sellepärast roheliseks, et meie küla maag paneb rohelise kuue selga” on mõistuslik, ka siin on olemas põhjus ja tagajärg. Samas usuline mõtlemine, mis põhjendab kõike üksnes jumalolendi tahtega, ei ole mõistuslik. — Selle kõige põhjal järeldas Frazer, et kui peaks järgnema inimkonna neljas mõtlemisviis, siis see on kindlasti ebamõistuslik. — Ja mul on ammust ajast ettekujutus, et see muutus on just praegu toimumas, sest saabumas on lolluse ajajärk. Kes ei usu, vaadaku kasvõi Postimehe, papa Jannseni asutatud ajalehe veebikoha esilehte, kus paremas servas on alati ülevaade, kes kellega magas või mis värvi aluspesu kannab. Ehk siis mu arusaama järgi on praegu samasugune üleminekuaeg kui ajajärgul maagiliselt mõtlemiselt usulisele ja seetõttu on „Mees, kes teadis ussisõnu” väga tõsine raamat.

Seepeale keerdub jutt sellele, kas tõsiste asjade üle saab nalja heita ja ma meenutan tudengiajal lavalaudadele kohandatud tõsist kinopilti, kus ühe kuulsa teadussuguvõsa noor võsu teatas, et tema kaasa ei tee, sest selles naerdakse tõsiste asjade üle, millele vastuväitmiseks kirjutasin kähku samadel ainetel ka ülitraagilise ooperi libreto. (Kahjuks tehniliselt oli see tudengitele täiesti teostamatu, eriti kulminatsioonis apokalüpsis hiiglaslikul lahinguväljal, kus võitjaid ei ole, ja lõpustseenis sõjaleskede massiharakiri. Aga point ei olnud üldse selles. Kommentaar oli, et kuigi ooper on ülitraagiline, siis tõsine see mingil juhul ei ole.)

Ja siis teatab väärikas kolleeg, et tema lemmikfilm on „Briani elu”. Kui mul oleksid prillid, siis läinuks selle uudise peale mu silmad seestpoolt vastu klaase. Lauaseltskonna neljast inimesest kolm hakkavad imelikult puksuma, surudes maha naeruturtsatusi, minus vallanduvad meenutused, kuidas ma eri olukordades „Briani elu” näinud olen (kuigi ma ei jõua heietusega vabaõhukinoni ega isegi mitte helitausta kuulamiseni trammis, rääkimata asjaoluni, et mul on olemas ka selle filmi ametlik raamat). Aga neljas kolleeg vaatab ümmargusil silmil ja saame teada, et ta üldse ei tea, mis film see on. Ülejäänud fännidele on tundmatu lugu, et film keelati 1979 Norras ära, et solvavat inimeste usutundeid, ja siis Rootsis kasutati seda asjaolu reklaamina, et nii naljakas, et Norras keelati ära.

* * *

Saabub GLSi kaudu fotopoe pakk, sees objektiiv. Käin seda lõuna paiku ära viimas, siis edasi käin postkontoris järel teisel pakil. Luugi vahelt antakse pikk peenike pakk, mille sees on lemmiklaeva plaan rulli keeratuna.

Pärast poodi õhtul asun siis pakke lahti võtma. Laevaplaanid on kui muiste, mitu väiksemat nn laudlina plaane. Näen, et omaaegne fototõlgendus laeva pealisehitiste kuju leidmisel on olnud peaaegu õige, ainult ühes kohas on üks redel rohkem ja kahes kohas on umbse seina asemel läbipääs. Uskuda võib, tundub, et plaanide rekonstrueerimisel pidas koostaja usinalt nõu laeval teeninud papidega. Teisalt ei ole märgitud, mis hetke plaanid kujutavad, sest umbes ajal, mil paigaldati korstna külge helgiheitjad, võeti teatud tagumine antenn maha, aga plaanidel on mõlemad.

Fotopoe pakki läbi uurides jääb aga mu rõõm üürikeseks, sest objektiivi teravustamine ei tööta, ka mitte käsitsiteravustamine (no teravustamiskäepideme ja -mehhanismi vahel ei pruugi tänapäeval enam olla jäika sidet). Tuleb praak poodi tagasi saata ja loota, et nad saadavad vastu korras kauba.

Pood muide on märganud, et ma olen neilt kuuajase vahega ostnud kaks objektiivi, ja on nõnda lahke, et pakub mulle järgmisest ostust 5 € allahindlust. Aga kõik ei ole nii roosiline, enne tuleb rikkis kauba asi korda ajada.

N, 695. päev: et elu oleks homme veelgi kenam

Kui majauksest välja kiirustan, tuleb samas sisse elevil noorpaar, kelle meesterahvas mulle vehkivi käsi midagi seletab, ma ei saa aru ja ütlen igaks juhuks „non” ja „je ne sais pas”. Vaatab imelikult. Kui bussipeatuses olen, näen, et maja ees, aga umbes kümme meetrit bussipeatuse vastassuunas, on olnud avarii, auto on sõitnud vastassuunavööndisse, ninapidi vastu kromaatrohelist piiret, mis takistab autosid kukkumast D. maanteelt orupõhja tänava hoovidesse. Sellega on mõjusalt takistatud kogu linna poole vooriv liiklus ja nõnda tuleb ka buss peatusesse hulk aega pärast mind.

Ja veel näen, et liftišahti ümber tiirleb kull ja maandub lõpuks lifti masinakorruse tuulutusava külge ning ronib sinna sisse. Aga just siis tuleb buss.

Kogu pärastlõuna pühendan arenguvestluse jaoks enesehinnangu koostamisele, mille jaoks olin kogu eelnenud nädala kogunud materjali. Aega läheb selle kirjatöö peale rohkesti. Loetlen üksipulgi üles, kui suurepärane töötaja ma olen ja mis täielikust nirvaanast veel puudu on.

Postkastis on silt, et mu kauaoodatud laevaplaanid on postkontoris kohal.

K, 694. päev: sed christiani spolia gaudentes diripiunt

Kohtan teatud tagasiside allkirjastatud kokkuvõtet ära viies liftis direktoriga, kes näeb, et mul on näpus paberid pealkirjaga hinnanguaruanne ja ütleb, et aa, kas see on enesehinnang. Ei veel. Enesehinnangu valmimise tähtaeg on alles reedel.

Korteri postkasti on topitud Amazoni pakk, milles kaks sõjandusajaloo raamatukest (Inglise Kanalisaarte Saksa merekindlused ja Saksa Ordu kivilinnused Lätis ja Eestis) ning „South Parki” lemmikhooajad III ja IV.

III hooajal oli mitu klassikalist osa, nagu Sexual Harassment Panda, ainult lauludest koosnev Mr Hankey's Christmas Classics ja Are You There God? It's Me, Jesus, kus saame näha Rod Stewartit tema nüüdisaegses seisundis ja issandat jumalat, maa ja taeva loojat, väikest kõuehäälset olevust, kes meenutab korraga jõehobu ja kassi ning paljusid muid loomi, kes sööb kärbseid ning kelle pilt on mu Eesti mobiiltelefonis seniajani, vist ka E telefonis. (Kaks aastat tagasi varastasid Lätist tulnud külalis-taskuvargad E telefoni Tallinnas ära ja enne kui ta sellest jõudis politseile teatada, helistas politsei talle tööle, et tulgu telefonile järele, aga formaalsuse täitmiseks küsis protokolli jaoks telefoni eritunnuseid, siis E seletaski, et „telefonis on „South Parki” jumala pilt ja tilinaks on see laul, kus kiisudel on pehmed käpad ja jänkudel on roosad ninad”.)

IV hooajal sarja kõrgaeg jätkus, sealt on perekondlikud lemmikud eelkõige osad Cartman Joins NAMBLA, Cherokee Hair Tampoons ja muidugi, muidugi Helen Keller! The Musical.

Linnuseraamat on natuke kaootiline, kirjandusallikate seas ei ole ei Tuulse 1942. a raamatut (mis on minu teada kõige põhjalikum sel teemal kirjutatud raamat üldse) ega isegi mitte Löwis of Menari 1922. aasta raamatut (kuigi on tema mingi 1912. a Sigulda linnuse raamatuke ja paljud põhiplaanid pärinevad tema hoolsast, kuid ebatäpsest sulest). Aga Aluve 1993. a raamat on. Paistab, et ka Lätis on ilmunud uuemaid ülevaateid. Raamatus on peale vanade ja XX saj alguse plaanide ning nüüdisaegsete fotode ka kunstnikunägemusi linnustest, näiteks suisa esikaanel Riia linnus koos kahe kajakaga selle kohal (mis meenutab mulle üht eesti lasteraamatut). Tagapool on pilt, kuidas 1434. aastal ründab ordu Kuressaare linnust: üle jäätunud vallikraavi tungib madala ringmüüri poole rohkesti sõdalasi, ordu suurtükid pauguvad vastu väravat, linnuse kaitsekäik ja torn on täis ründajaid sihtivaid ammukütte, blide loobib linnusesse tuld ja tõrva. Seejuures on linnusel peal rootsiaegsed katused ja jääb selgusetuks, miks lasi piiskop vallikraavil ära jäätuda ajal, kui linnusel veel puudus pisut hilisem kahekorruselise kaitsekäiguga ringmüür (millest sai hiljem muldkindlustuste seesmine tugimüür, näha paiguti seniajani) ja ringmüüri otstarvet täitis XIII saj kastellimüür, mille hoovi peaaegu täiesti täitis XIV saj konvendihoone. Ja, ossa pagan, päike paistab põhjakirdest ja horisondist umbes 75° nurga all!

Oh oleks IV klassis olnud selline pilt selle linnusevallutamise pildi asemel (vt vasakul), mis seal oli ja mis oli äärmiselt hale vari sotsrealismi stiilis teostatud maalist, kuidas vallutatakse muinaslinna, et linnust võiks neelata tuli, kristlased aga riisuda rõõmsasti saaki, nagu kirjutas Henrik.

* * *

Saan kutse klassikokkutulekule. Et ma mäletan klassikaaslaste enamikku umbes sellistena nagu kooliajal, siis võib arvata, et seltskonna kehaline, paljakuline ja prilliline juurdekasv on tonnides, hektarites ja kilodioptriates.

Eile juhtsin telefonikõnes kokku võtma olukorra, kus passiivne ja aktiivne keeleoskus on väga erinevad, keeleteadusliku uudisterminiga asümmeetriline keeleoskus.

T, 693. päev: ise teen ja ise olen!

Vene prantsuse keele kontrolltöö.

Esimeses grammatikaülesandes tuleb täita lüngad nn loogika väljendamise sõnadega, mille õppimise ajal ma olin tunnis kohal, aga kui minu kord tuli harjutust lugeda, jäin totaalselt vait, sest ma ei saanud aru, mis vahe on põhjendustel cause ja but. Mul on meeles selle lehekülje välimus, aga see mitte, mis sõnad seal sinises trükis olid. Seega panen sõnu tunde järgi. Osa lünki jääb tühjaks, sest neid vigursõnu on kaugelt rohkem, kui ma mäletan või õnnestub õngitseda kontrolltöö muudest kirjalikest tekstidest.

Teine grammatikaülesanne räägib subjunktiivist, mille moodustamisest on mul küll meeles, et selle tüvi tekkis mingi aja mitmuse kolmandast isikust, aga mis aja, seda ma ei mäleta. Seega on ka see ülesanne väga lünlik.

Kolmas on lihtne: pane ümber kaudsesse kõnne. Paraku kasutatakse ka seal mäletamisi subjunktiivi, mida ma moodustada ei oska, ja siis on osa küsilauseid, mille kaudsesse kõnne muundamist ma kohe üldse ei mäleta. Huvitav, kaudne kõne selles kursuse grammatikateemade loetelus ei olnud, mille järgi ma kordasin.

Siis on paar väga lühikest ülesannet nimetatud loetelu algusosa teemadel, mida ma jõudsin kaevata põhjalikumalt. Isegi passé composé kohta, mida raamatus oli 22 lk, on ainult 3 lünka.

Suulisest jutust arusaamise ülesande küsimusi tuleb lugeda õige hoolikalt, sest kui enamik küsimusi keerleb selle ümber, mis kell on vaktsineerimine, siis on selge, et esimese küsimuse õige vastus on, et inimene tahab minna arsti juurde. Ning et kolmanda dialoogi küsimustest aimdub meditsiiniõpingute teemat, siis esimese küsimuse, et kes räägib, õige vastus ei saa olla autotehnik. Küsimuste hoolikas uurimine enne seda, kui õpetaja loeb dialoogid ette, annab ka selle, et tean, kus mingi küsimus on (järjestus ei ole lineaarne) ja tunnen paremini ära numbreid, mida võidakse ette lugeda.

Kirjalikust tekstist arusaamise ülesandes on mõni tundmatu sõna. Jutt on prantslasest, kes kihutab mägijalgrattaga mäest alla, kiirus on 200 km/h, tahab üritada rekordit 220 km/h ja väidab, et kui kukkuda, siis võib vigastada saada. Ahhahhaa... tulemuseks oleks rohkem kui kabelimats.

Ja viimase, kirjaliku eneseväljendamise ülesande teema on ühiskonnaprobleemid. Et see on juhtumisi täpselt sama teema kui mu [seni teostumata] ettekande oma, siis kirjutan paberile ringi peaaegu kõik selle, mida ma oma viinatõve-teemalisest ettekandest mäletan. Ülesandes on kästud kasutada nn loogilise väljendumise väljendeid (mida mul on meeles kaks ja imede imet, nad lausa kukuvad ise täiesti sobivasse kohta) ja subjunktiivi. Et ma ei mäleta, kuidas see moodustub, siis jääb subjunktiiv lihtsalt ära. See-eest tean kirjutada selliseid oskussõnu nagu décès, consommation ja gros buveur.

Aga see, mis mulle ei meeldi, on see, et kui esimene pooltunnike möödas, hakkab õpetaja käima mööda klassi ja inimesi aitama. Ööh... Kus on väärikus? Kui ma tean, tean ise, ja kui ma ei tea, siis ei tea ma samuti ise! Istun eraldi laua ääres kahe vastastikuse pingirea kaugmises otsas, õpetaja vastas, laua peal ega all muud ei ole kui pliiats ja kumm, ning näen suurepäraselt, kuidas siis, kui õpetaja mujale vaatab, hakkavad inimesed üksteise töödesse vaatama ja malta-itaalia rühmakaaslane koguni lehitseb enda varju teisele toolile asetatud pabereid, nii et krabiseb. Õpetaja käib mitu tiiru ja muudku aitab; vahepeal on melu suurem kui muidu tunnis. Ja mis siis veel saab, kui ta paar korda ära käib!! Õudne.

Siis vaheaeg. Sööklas on täna võileib olemas, rühmakaaslased kurdavad ühel meelel, et jõle raske oli. Võileivakrõbina vahelt kuulen, justkui keegi veel mainiks soovi kursust korrata. Siis klassituppa tagasi, kus läheb lahti ülekuulamise konveier. Olen järjega kolmas ja õpetaja ees paberile kirjutatud teemadest langeb mulle taas kord ühiskonnaprobleemide teema. Et kolmas kord oleks sama teemat ekspluateerida kohatu, varieerin natuke ja räägin uimastiprobleemist. Kuidas läks, küsite kindlasti. No ma ei tea... võrreldes sellega, mida ma keskmiselt tunnis olen suuteline kõnelema või kuidas aasta tagasi üritasin selgitada pingbetooni, siis läheb igati kenasti. Algul ei tule mulle küll meelde, kuidas on „narkomaania” prantsuse keeli, aga see siiski meenub, ning teabe meenutan paarist teemakohasest tekstist, mida olen toimetanud või koguni tõlkinud.

Ära tulles on imelikult kerge tunne, prantsuse keel ei olegi oma tavalist muserdavat mõju jätnud. Võib-olla on põhjus see, et mul on niikuinii kavas kursust korrata ja seega ma hinde pärast ei muretse. Läheb nagu läheb, eks see niikuinii üks õnnemäng ole.

Ära tulles küsib rootsi kolleeg M, et kas ma tean, et täna õhtul on Eurovisioni eelvoor. Tore, ei teadnud. Tuleb kontrollida, kas ka tänavu Juur ja Kivirähk raadios kommenteerivad.

Kirikmäe prismast sööki ja plaat Völkerball.

Õhtul Raadio 2 koduleht (millel on veebiraadio, selles omakorda Eurovisiooni ülekanne, selles Juur ja Kivirähk) ei avane. Vaatan Eurovisoni eelvooru asemel seega hoopis Rammsteini kontserti Nîmes'i amfiteatris. See oli sama tuur, mis novembris 2004 jõudis ka Eestisse, kui järgmine päev tööl muud ei räägitudki kui Rammsteini kontserdist, kaheldi, kas katlas oli ikka päris inimene, ja sunniti saksa filoloogi laulusõnu tõlkima ning arvake ära, mis kiljumine läks lahti, kui teada saadi, mida tähendab saksa keeli mein Teil...

E, 692. päev: kui ei hakka, annan takka

Eileõhtune vaev prantsuse keele töövihikuga tähendab, et hommikul varem tööleminek on teostumatu utoopia. Pesen puhtaks magamistoa akna (tilgutades pesuvett just selle särgi peale, mida kavatsen selga panna) ja lähen tavalisel ajal.

Tööl ootabki meilis kolleegi tagasiside, millele vastan oma selgitustega ja siis selgub, et kolleeg on segi ajanud kaks teksti, millest üks on suunatud lihtrahvale ja teine spetsialistidele. Juhtub.

Minut enne pika töö tähtaega tuleb teade, et tähtaega on nihutatud neli tundi edasi. Oh mis rõõm!

Tõlkes on fraas bacon flavoured, mida kogemata loen kui benny lava.

Tuleb jutuks, kuidas paar nädalat tagasi nõudsin postkontorist, et ma tahan kirja saata abgeschrieben ja ei mõistnud, et miks postiametnik minust aru saada ei taha (siiski ta lõpuks küsis, kas ma mõtlen äkki eingeschrieben). Oleksin pidanud suhtlema temaga nagu inglise kolonialist, et kui pärismaalane ei saanud aru, siis ta lihtsalt ei kuulnud, tuli rääkida valjemini (mis iseenesest on samalaadne lugu kui see, kuidas sõja ajal sattus Venemaale laatsaretti koomas ungarlane András Toma, kes toibununa pandi hullumajja, sest ei oska inimese kombel – st vene keeles – rääkida, ja oli seal 53 aastat).

Õhtul puurin end taas prantsuse keele grammatikasse. Kui kõik kursuse alguses ülesloetud teemad üle loetud saan, avastan, et selle järel on veel läbivõetud koledaid teemasid, nadu les hypotheses ja subjonctif, mis tuleb samuti läbi sirvida, aga mulle ei hakka pähe enam midagi.

P, 691. päev: näed neid valgeid lilli?

Teen prantsuse keele harjutusi.

Mõtlen, et teen kõigi 10 grammatikateema harjutused läbi, esimesed neli teemat on igaüks u 4 lk. Kui kell on juba väga õhtus, mõtlen, et kõiki ei jõua, teen pooled. Siis aga on viienda teema, passé composé reegleid ja harjutusi 22 lk. Pagan. Aga järele ka ei jäta. Saavad valmis kell pool kaks. Siis teen arvuti lahti, vaatan meili ja vastan magistrandi küsimusele, et mis magistritööde teemasid mul oleks välja pakkuda, ja siis ei saa und, viimane kellaaeg, mida mäletan, on 2.31 (aga ette rutates mainitagu, et see-eest on unenägu värvikas, sisaldades pikka lugu, mis algas sellega, kuidas Endel Lippmaa lavastas mafioosiristiisa Savisaare tegude uurimiseks näidendi, kus ristiisa mängis Emil Rutiku, milles oli prantsuse keelt matkiv prügivedaja ning mille lõpus tungis Tallinna sadama D-terminali ärritunud karu, kelle haardest vabastati töötajad meetodil, et karu sunniti hüppama ujumisbasseini, milles teda arvati eelistavat inimestele hülgeid, keda mängisid Eesti tippujujad – ei, ma ei mõtle praegu midagi välja, sellist nägingi).

Muide, prantsuse keele grammatikaraamatust. Kunagi kirjutasin selle harjutuse küsimusest, et kes kaks Ameerika astronauti käisid Kuul (kuigi neid oli hoopis kaksteist). Täna leian väite, et Kiiev on Venemaal.

1994. aasta paiku olin kirjavahetuses ülikooli mingit Euroopa-teabe ajakirja väljaandva inimesega teemal, et uuendagu oma ajakirja päist, mille kaardil on N. Liit ja Ida-Saksamaa. Ta puikles hulk aega vastu, et ega tema või midagi teha, et tal selline kaart on. Laisk ja põhimõttelage inimene. Või nagu kunagi mainitud keeleinimese KL küsimus mu tähelepanekule, et eesti keele õpiku väitel läks Jaanilinn Venemaale 1940, kuigi tegelikult läks 1945: „Aga mis vahet sellel on?” Või arvutimängu B-17 esialgses versioonis oli kaardil Karl-Marx-Stadt.

Ja samuti meenutatagu ka mu isa ristiema (1902–1986), kes oli väga terviseteadlik (ja seejuures tegelikult suurepärase tervisega, et taluda enda väljamõeldud ravivõtteid, näiteks ülasekompressi, mille jaoks ta oli korjanud metsast sülemi ülaseid, ajades korjama ka mind, kes ma olin siis 4½ aastat vana). Ta sõi terviseteadliku vanurina palju kaerahelbeputru, aga 1970. aastate keskel käis talle ülimalt pinda, miks on kaerahelbepakil pilt, kus putru sööv poisike hoiab lusikat mitte paremas, vaid vasakus käes. Ta helistas tehasesse nii järjekindlalt, et lõpuks pööratigi pilt ümber. Usun, et kogu pakendipartii kujunduselemendi muutmine oli lihtsam ettevõtmine kui tema telefonikõnede edasine talumine.

L, 690. päev: Manfrotto

T. linnakeses ostlemas. Kohal 10.07. Hea, et rong edasi ei sõida, ma magaks muidu ei tea kui kaua, sest kuigi üritan olla ärkvel, kulgeb tee imelikult kiiresti ja juppe jääb vahele. Kevade puhul mingi asi õitseb ja mul on selline harukordne tervislik seisund, et pea valutab ja silmad sügelevad (aga ma sotsiaalsetel põhjustel ei süga).

Esmalt kõnnin G. kaubamaja pööningule elektroonikapoodi, kus on jube kallis fotoosakond, aga samas see on vähemalt saja kilomeetri ulatuses ainus koht, kus saab statiive käppida ja käes kaaluda. Vaatan, uurin ja otsustan (riiuli all on sobivasti kataloog) ning siis kõnnin raamatupoe kaudu 2. mail leitud fotopoeni, aga mis osutub olevat sama tilluke kui siinmaine ja seal statiive üldse ei ole. Sestap tagasi G. kaubamaja pööningule ja soovitud menukstatiiv (190XPROB) on avamata pakis olemas, aga statiivipea (804RC2) on ainult riiuli küljes väljas. Müüja ütleb, et teeb 5 € allahindlust, et käppimiseks väljas olnud, ja kiidab, et hea statiivipea. Usun (ja nagu hiljem leian, on profiseadmete soovituskataloogis napi pool lehekülge täitvast statiivipeade valikust ainus 3-hoovaline statiivipea). Siis veel kanderihm ja tagasi rongi peale.

Olen jaamas kolmveerand tundi enne rongi, istun pingi peal ja loen teist mu fotokast kirjutatud raamatut, mis on teise sättumusega kui talvel loetud hr Traumfliegeri ehk Stefan Grossi raamat. Kui silmad tõstan, on rongini aega ainult viis minutit, ja ka tagasitee läheb ebatavaliselt kähku. Siis siinmaal poes ja bussiga korterisse.

Päeval uuendan arvutis pilditöötlemistarkvara, mis ei lähe nii hõlpsalt kui arvata. Lõpuks avastan, kuidas saab fotokasse laadida uusi pildilaade, mida seal varem ei ole.

Muidugi mõista jätan ma sõrme sedasi statiivi vahele, mida kasutusjuhendis hoiatatud ei ole.

Ajaloo mõttes loen üles ka kõik varasemad statiivid:

1. FED, klamberstatiiv. Jättis pitskruvi kinnitumise kohta sellise märgi, nagu oleks rünnanud vihane sõõrsuu.
2. Tundmatu Vene tootja statiiv, 14 rbl. Kinnitamine soovitud asendisse oli tükk tegemist. Kokkupakituna ja kotis meenutas kahtlaselt jahipüssi.
3. Slik, videostatiiv. Sai kasutada ainult tuulevaikse ilmaga.
4. Topman, vändaga. Väga tõsine, oma aja ja mu tollase sissetuleku kohta astronoomilise hinnaga. Kaasastassimine pälvis kaaskodanike austavaid pilke, õlaleriputamisel pöördus nõnda, nagu ripuks õlal mitmeraudne Gatling-kuulipilduja. Üpris tugev, jalgade huvitava profiili tõttu samas suhteliselt kerge. Fotondusväline kasutusviis oli aknapesemisel muidu läbivajuva aknaraami toetamine. Miinuspool oli laagrite jäikus, st jõnksuv liikumine (ja panoraampea pööramisel paremale tuli kogu statiivipea keermest lahti).
5. Hama, üksjalg. Sai toetada püksirihmale. Huvitava tarinduse tõttu oli kogu aeg oht, et vajub kaamera all kokku. Mispärast oli sellel panoraampea, ma ei tea.

R, 689. päev: and stop calling me Shirley

Hommikul parandan oma kursuse kodutöid. Kolmest tööst kahe autoreid, muidu hoolikaid õppureid, on tabanud semestrilõpu palavik ja nad on jätnud kehvakeelse kirjelduse tõlkimisel pildi vaatamata, leiutades asju, mida olemas ei ole ega saagi olla. Paha lugu.

Tööl alustan päeva 10-minutise segase arvutiprobleemiga, kus viimasel hetkel ülevaatamiseks avatud valmis dokumenti ei näe. Pusin ja pusin, dokumendi tähtaeg kukub, siis hakkan kirjutama itiabisse, et mis värk, aga kuvahõivet tehes täheldan, et kuvahõive sellest aknast on siiski olemas. Kahtlane. Siis märkan, et parem kuvar on lihtsalt pime – koristaja on selle nupu vastu läinud ja selle välja lülitanud!! Tuleks panna nupu peale kaitsekate, et kogemata vastu ei läheks ja kahe liigutuse tõttu inimene enne vajutamist mõtleks.

Samalaadne mure on toanaabril, kelle kruus on igaks hommikuks jalad alla võtnud ja ümber paiknenud kööki või koguni nõudepesumasinasse. Minu lahendus oleks varustada kruus ketiga nagu keskaegne raamat või, veel parem, kleepida põhja alla takjariba ja laua peale teine, et kruusi laualt ärakäristamine nõuaks teatud jõupingutust, mille peale inimesel eeldatavasti tekib mõte, et äkki on kruus laua peal asja pärast.

Siis saan teada, et olen üks neist õnnelikest katsejänestest, kes peavad kirjutama enda 2007. aasta töösaavutuste kohta ülevaate (mis on osa arengudokumendist, mille vorm on täidetavaid osi vahele kirjutamata 17 lk pikk). Eks seda oli arvatagi, kuivõrd ma ei jõudnud paar nädalat tagasi 3½-tunnisele koosolekule, kus sellest räägiti. Siis järgneb ka arenguvestlus. Nüüd tuleb siis eelmise aasta blogisissekanded läbi kaevata ja meenutada vihjete põhjal möödunut (hea, et on, kuidas ma muidu mäletaks).

Vahetult enne seda, kui kavatsen reedesel varaseimal lubatud lahkumisajal kell 15.15 uksest välja imbuda, saabub kontollida kokku 16 lk rasket teksti, mille tähtaeg on esmaspäeva hommik ja mille on tõlkinud uus välistõlkija, kellele peab tingimata andma tagasisidet. Üäh. Kurdan lugu toanaabrile, kes naerab, et ei tasu plaane teha. Aga kes pärast naerab, naerab paremini, sest veerand tunni pärast saab ta ka ise sama portsu enda keeles ja tema plaan lahkuda pool viis on palju kindlam kui minul veerand neli.

Kui esimese dokumendi valmis saan ja tagasiside kolleegidele kontrollida saadan, arvab üks kolleeg, et mu parandus, et 25%-line suurenemine on vale ja peab olema 25% suurenemine, ei ole õige, et keelenõu lubavat mõlemat pidi. Meenub, nagu olnuks „Eesti ortograafias” väidetud siiski vastupidist, ja kaevun „Eesti keele käsiraamatusse”, mille peatükist O53 saan teada, et ühikutähiseta võiks küll öelda 25-protsendine suurenemine ja 25protsendine suurenemine (2007. a väljaandes lk 143), aga ühikutähise kasutamisel (milleks protsendimärgi võib tinglikult lugeda – ja milleta käsilolevas ülimalt oskuskeelses tekstis läbi ei saa) tuleb öelda ainult 25% suurenemine (lk 144) – mida oligi vaja tõestada... Kahtlasel viisil ei tule sellele meilile tavalist pahast tagasisidet: vast on kolleeg läinud juba koju.

Kell seitse ma enam ei jaksa (parim koht oli see, kus children and adolescents 6-16 years of age oli tõlgitud kujule lapsed ja 6- kuni 16-aastased teismelised – 6-aastased teismelised, mõtelge! rate.ee arvates kindlasti) ja lähen õhtule. Kui vaid mäletaks esmaspäeval varem kohale tulla.



Meelelahutuseks õhtul korteris lõbus film Airplane! (mis on see film, mis avas seni ainult tõsiste rollidega end ammendanud Leslie Nielseni koomikuande).

N, 688. päev: tahan jääda istuma

Vastan eilsele keelekursuse-meilile, et soovin jääda istuma ja mida ma selleks pean tegema. Saan kaks risti vastukäivat soovitust, ühes ütleb inimene, kes peab sidet keeltekooli ja asutuse vahel, et ma ei pea tegema midagi, mind lihtsalt registreeritakse 5. kursusele uuesti, ja teises soovitab vahetu ülemus, et peaksin tegema 5. kursuse eksami ja siis õpetaja vaatab, kas ma ikka pean uuesti tegema või võib mind saata 6. kursusele. Oh pagan... ma tahan taanduda väärikalt, mitte hävinguga. Kirjutan seletava meili, kus kirjeldan, kuidas tee prantsuse keele varasalvede juurde käib mulle sellises kappavas tempos üle jõu. Vastust ei saa, mistõttu oletan, et kellelgi ei ole selle vastu midagi.

Täna on huvitavad äikese-eelsed pilved, seekord on kaasas fotokas, aga lõuna ajal ei jõua ja ka pärast läheb kiireks, nii et erilisi fotosaavutusi ei tule. Huvitava pildi valmimisel peavad olema täidetud sellised tingimused:

1. Silmaga vaadates peab nägema, et tuleb hea pilt. Kui seda ei ole, unustage pildistamine selleks korraks ära.
2. Silmad näevad pilti ruumilisena, fotokas kahemõõtmelisena. Pange üks silm kinni ja kontrollige, kas pilt on ikka nii tore kui kahega. Kui ei ole (nt metsavaade, mis ühe silmaga vaadates muutub segaseks triibuliseks pildiks), ärge fotokat välja võtkegi.
3. Võtke fotokas välja ja vaadake pildinäidikust/-lt, kas pilt on ikka nii tore, kui silmaga paistis. Kui ei ole, siis ei ole ja päästikut ei ole mõtet vajutada.
4. Kui aga eelmised nõuded on kõik täidetud, siis võib juhtuda, et pilt tuleb hea (või siis mitte).

Ehk siis moraal on, et heast vaatest võib tulla hea pilt, aga halvast vaatest head pilti ei tule.

See siis oli üks paljudest selgitustest, miks pilt sünnib eelkõige inimese kõrvade vahel, mitte fotokas. Fotokas on ainult töövahend, mis selle pildi jäädvustab. Mõnikord oleneb hetke tabamine sellest, kui kiiresti saab fotoka võtta välja ja seada töökorda, teinekord saab hea pildi pika ettevalmistusega.

Aga sageli see ei aita ja hea pilt jääb tegemata: näiteks põhjusel, et fotokat ei olnud kaasas (nt mu viimatiste õpingute aegne ainus rühmapidu), et hetk möödus kiiremini kui fotoka kätte sai (nt kohtumine albiinovaresega), et oli liiga pime (nt katse pildistada ISO 100 slaidile hilisõhtul rebast) või siis see tobe põhjus, et fotokas oli küll käepärast, sobiv film sees ja sobiv objektiiv küljes, aga ei olnud sisse lülitatud (nt ootamatu kohtumine kotkaga).

K, 687. päev: the sun won't shine till the clouds are gone

Hommikul jään maha vajalikust bussist, järgmine on sõiduplaanist ligi 10 minutit maas ja kolmandaks on punasel sillal linna ja Kirikmäe vahel suur ummik, sest linna kommunaalamet on nõuks võtnud pesta selle jõest 74 m kõrguse silla tuule- ja allahüppamisvastaseid kaitseseinu väljastpoolt, mis tähendab kolmest sõidurajast kahe sulgemist, et seal võiksid seista tõstukid ja kõhtu sügavad töömehed.

Tuleb meil, et pange end kirja järgmise poolaasta keelekursustele. On tekkinud plaan jääda kursust kordama, sest tempo, kus igale raskele grammatikateemale pühendatakse ainult 20 minutit, käib mulle üle jõu. Vahepeal – khm... – võiksin pühenduda grammatiliste vigurvormide päheõppimisele.

Helistab kauge kolleeg ja küsib, kas ma saksa keelest tõlgin. Vastan, et jah, aga ressurssi ei ole. Juhatan edasi (mis on pisut tüsilik, sest esti ma mäletan ainult tõlkija eesnime ja seda, et ta on tõlkinud ka mingi linnuraamatu, – ja Heliose andmebaas ei lase otsida tõlkija eesnime järgi).

Õhtul jalutan kohaliku fotopoe, õigemini vist riigi suurima (või vähemalt telefoniraamatus suurima reklaamiga) spetsiaalse fotopoe juurde. Selle müügisaal on nii päratu suur, et mu elutuppa mahuks neid peaaegu kaks tükki! Mul on tekkinud pakiline vajadus statiivi järele ja enne kui sõita T. linnakesse või tellida mõnest veebipoest, on hea teada, mis see ka siinmail maksab. Õnneks on üks Manfrotto menukstatiiv kohe akna peal väljas ja ei ole vaja sisse minnagi.

Siis uus bussikuukaart.

Pärastpoole tahan üle hulga aja käia Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnas. 16. buss on kohutavalt täis, sestap plaanin minna mööda D. maanteed minevate bussidega ja jalutada läbi Kõrgmetsa jala. Nujah... bussiks satub olema 195, mis kogemuse järgi peatub kummalistes kohtades, õnneks Kõrgmetsas täpselt soovitud peatuses, Pööripäeva-nimelise elamu ees. Sealt läheb umbes-täpselt maksimarketi tööstuskaupade osakonna poole majadevaheline jalgtee, millele suundun... ning siis algab ekslemine mööda Kõrgmetsa. (Kuigi minu betoonmaja on ametlikult samuti Kõrgmetsas, on ontlik päris-Kõrgmetsa mäe otsas, minu maja on osaliselt orus ja osaliselt nõlval.) Jõuan küll välja täpselt õigesse kohta, aga kahe tänava vahel edasist läbikäiku ei ole. Läbi võõra hoovi ei saa ju minna. Tuleb tulla pikk kaar tagasi ja otsida läbipääsu.

Soovitud poes seljakotte ei sallita, tuleb anda hoiule. See tähendab, et enne tuleb kotist kõik väärtuslik toppida taskutesse või kinnitada püksirihma külge.

Seejärel teispoole betoonitehast toidukaupade osakonda. Ilm on lämbe, saksa keeli schwül – mida algselt tähendas uudissõna helge, aga selle tähendus hiljem muutus – ü-täppideta on saksa keeles samuti üks teine asi. Üles ajab hirmsaid äikesepilvi – toanaaber C rääkis, et homme pidavat keerama vihmale ja päevalgi olid pilved juba pisut ähvardavad, lillkapsataolised – korraga on eri ilmakaartes laiumas koguni kolm. Arvan, et äkki vallandub poesoleku ajal valing ja mul tuleb oodata, et kuiva nahaga tagasi saada. Aga ei alga. Pisut nagu tibutaks ja pärast nagu müristaks, aga ei midagi. Heavy cloud but no rain.

Meilis ootab rõõmustav teade, et Harhausi veebipood on mu märtsis tellitud ja makstud lemmiklaeva joonised lõpuks kirjastusest kätte saanud ning pannud posti. Ootame. Ma aprillis kirjutasin, et maksin kuu aega tagasi, kus plaanid on, ja pidasin vaikselt plaani uurima hakata, kuidas saada vajalikku õigusabi (kahtlesin, et näiteks on veebipoe omanik vahepeal surnud või mis iganes – Eesti seaduse järgi mu teada see ettevõtet võetud kohustustest ei vabasta, usutavasti Saksa seaduses kah mitte; samas on Saksamaal 100% ettemaks normaalne ning nimetatud veebipood on suur ja usaldusväärne laevaplaanide ja -raamatute pood).

T, 686. päev: suvi

Vahest on põhjus eile lennukit oodates läbi loetud nukker raamat või siis tavaline puhkusejärgne tunne, et tööle minna ei taha, venitan hommikust liigutamahakkamist nii kaua kui vähegi saan. Viimasel hetkel meenub, et täna on tõlketehnika koosolek, kus minu kohalolek on tingimata vajalik, ning see asetub kenasti keset prantsuse keele tundi, nii et enne mingil juhul ei jõua ning pärastki läheb kahtlaseks (või muidugi, võiksin saabuda nii moe pärast, nime kirjapaneku eesmärgil – nagu kui Lennart Meri töötanud oma boheemlaseaastail Tallinnfilmis, siis olnud ta tööaeg 14–17 ja ta saabunud mõnikord kell 16.50 ning kirja läks hilinemine, mitte tööluus).

Viimasele bussile siiski jõuan. Bussis on imelik lõhn, mida mäletan kooliajast, aga ei meenu, mis niimoodi lõhnas. Võib-olla lakk, millega lakiti koolilaudu. Kahtlemata kole kahjulik, nagu V klassis oli mul üürikest aega (kuni klassivend ET [mitte see ET, kes nüüd on EL, vaid see, kes ei ole] selle ära varastas) väike tumeroheline Jaapani vildikas, mis kirjutas igale materjalile, see lõhnas omapäraselt; hiljem kohatud vildikad enam niimoodi ei lõhnanud; aga siis kord pillas laboritehnik 2,5-liitrise pudeli pro analysi ksüleeni põrandale puruks ja kohe tuli mu V klassi vildikas meelde!

Kirikmäel väljub bussist hulk inimesi ja, nagu ikka, vaatan, kes meie maja poole astub, et siis vajadust mööda sammu kiirendada või aeglustada. Mul ikka jututuju ei ole, aga paraku juhtub ainus samas suunas minev inimene olema direktor ning siis järgneb viisakas mõttevahetus, mida ma arvan Eesti majanduskriisist. Minu arvates päris ikka kriis ei ole, näiteks võrreldes 1990. aastate algusega.

* * *

Kahtlemata oleks mu ind prantsuse keelt õppida suurem, kui õpikud jutustaksid millestki asjalikust, mitte ei keeraks lõbususe vinti üle ehk pajataks sellest, et prantslased muud ei teegi kui pidutsevad sõpradega, söövad, joovad ning reisivad pidutsevad, söövad ja joovad turismikeskustes. Ja märkigem, et need kursused ei ole suunatud koolinoortele, vaid täiskasvanud tööinimestele! Ainsad tööasjad, millega õpiku järgi Prantsusmaal kokku puututakse, on et mis ametit keegi peab ja kuidas leppida kokku ärikohtumist. Ei imestaks, kui viimaseski hakataks arutama järgmist pidu või reisi.

Kursuse teine teema on pakkuda meile ülevaadet Euroopa Liidu struktuuridest ja muudest üliarenenud sõnavaraga asjadest. Selle kahe teemarühma vahel haigutab suur auk.

Tudengipõlves õppisime saksa keele grammatika kordamiskursust õpikust, kus läbiv teema oli saksa tudeng Christina. Õppejõud rääkis lugu, et see oli ikka kohe nii eluline lugu, et kord olla üks tudengineiu vastanud küsimusele, kus Christina vahetustudengina elas, kohatu vastusega bei uns, ja ta olla temaga vaielnud, et õpik ütleb teistmooodi, kuni tudeng seletas, et tõesti nende juures, õpik räägib päris inimesest ja tema päris elust ning just nende pere oli see, kes seda saksa tudengit võõrustas.

Võõr-, mitte emakeelse inimese seletusi tahaks. Tõlkeülesandeid tahaks.

* * *

Pärast koosolekut ma viimaseks tunniks end siiski prantsuse keelde minekuga rusuma ei hakka, „tööd on palju”, leian sobiva põhjenduse.

Õhtul aga suundun otsima logistikafirma ladu, kust hea õnne korral võin leida oma paki (Traumfliegeri makrovälgukomplekt: välgurööbas ja kaks kuulpead ja kaks väikest orivälku). Aadressi järgi peaks ladu asuma Kõrgmetsa maksimarketi kandis, terve bussisõidu uurin Internetist, kus täpselt, ja leian, et see peab olema vaibapoe taga, toidupoe parkla ja matkapoe vahel. Vaibapoe kõrval on viit ja õuesügavuses on ka ladu. Asukoht ja veokite väsinud välimus tõotab põnevat elamust.

Ladu on umbes pool hektarit suur ja selles valitseb melu nagu ikka logistikafirma laos seitse minutit enne tööpäeva lõppu. Lugematutest autodest pakib veel lugematum hulk töömehi lintide peale pakke, mis sõidavad lintidel kuhugi edasi (kuhu, silm ei seleta, aga et mingeid riiuleid ei paista, siis kas teistesse veokitesse või lindi lõppu hunnikusse). Kellelgi töökindaid käes ei ole, keegi uksest sissejalutanu vastu huvi ei tunne. Laos heljub kusehais. Jalutan ringi, kuni leian sildi, et sellest kohast võib paki kätte saada. Näitan oma paberit, mille peale onkel küsib, kas ma olen see, kes helistas. Ütlen, et ei ole. Onkel võtab paberi kaasa ja jalutab minema. Näen teda lähima auto juures paari pakki keeramas ja siis kaob ta lao sügavusse. Olen üpris kindel, et rohkem ma onklit ega silti kunagi enam ei näe, sest tööpäeva lõpuni on jäänud viis minutit (aga nad ei tea, et mul on korteris laua peal teine silt veel, nii et saaksin tulla tagasi ja nõuda uuesti). Möödub neli minutit ja siis ta naaseb, pakk näpus, küsib, kas ma olen AV, ning vormistab paberid. Tööpäva lõpuni on veel terve minut. Olen vaibapoe juures, kui Kõrgmetsa kiriku kell lööb kuus.

Edasi poes, siis vaikne akadeemiline tegevus.

E, tagasisõit

Pikk nädalavahetus kodumail kaunistas mind järgmiste asjaoludega:

• kogemusega, et Kilulinna teatud haigemaja infektsiooniosakonnas on kaks registratuuri, üks tõbistele (selle uks on lukus küllap põhjusel, et patsiente registraatori eest kaitsta) ja teine neile, kes ei taha sattuda esimesse;
  
• kraapetehnikas vaktsineerimisega;
  
• ning soenguga, mis teeks au isegi Rooma keisrile Tiberiusele.

Järgmine kord vaatan reisiplaani hoolikamalt ega jäta enam lendude vahele viit tundi. Tool oli mugav ja raamat kaasahaarav, aga ikkagi viis tundi!

Emadepäev on Hollandi [jah, just Hollandi] põldudelt tulbid ära koristanud. Ainsad värvilaigud on praegu erekollased rapsipõllud. Mõnes kohas on raps ikaldunud.

Mu kahtlus, et siinmaa lennuväljale lääne poolt maandudes käib lennuk naaberriigi õhuruumist läbi, leiab kinnitust, sest aknast paistab piiriäärne rattatee (seega on lennuk teisel pool piiri).

Ilm on palav, topin mantli kotti. On usupüha pärastlõuna, sõidan linna bussiga, linnast teise bussiga edasi.

Postkastis on kullerifirmalt kaks silti: esiteks on kas nemad või keegi möödakäija toppinud postkasti esimese sildi, mille kolmapäeva öösel nurkapidi kunstipäraselt pilust välja jätsin, ja siis on seal ka teine silt, et mind ei olnud kohal ka kolmapäeval. Ka seda tean ma ise samuti.

K, 685. päev: tulbipõllud

Veehoidla


Euroopa pealinna südalinn


Aatomiku kodu


Esimene tulbipõld tulpide maal


Poldritamm


Tulbipõllud


Tulbipõllud. Hooaeg hakkab läbi saama, tulbisaak on juba koristatud.

T, 684. päev: miks?

Väga vähe tööd, mis tähendab, et tuleb minna prantsuse keelde.

Merde.

Jään bussi tõttu 7 minutit hiljaks, aga valvelaua meldimislehelt näen, et olen esimene. Kole oleks, kui peaks kõiki harjutusi tegema üksi (nagu juhtus korra kooliajal fakultatiivses prantsuse keeles, kus ma pool aastat käisin; siis pidin üksi jutustama ilmatu pika loo Le chat ning õpetajal oli aega maailm). Aga siis tilgub poole tunni jooksul kohale veel kaks ning ligi kahe tunni pärast veel kolmaski.

Seekord on vaheaeg koguni tunni pikkune. Huvilisele teadmiseks esimeses pooles (120 minutit) käsitletud grammatikateemad:

1. plus-que-parfait
2. conditionnel passé
3. les hypotheses (kordamine)
4. futur antérieur
5. subjonctif passé
6. prépositions à et de

Harjutused peale selle. Mõni ime, et ajal, kui õpetaja reeglid ette vuristab, ei ole arusaamiseks aega.

Ka täna ei ole pangamaja sööklas võileibu alles. On mingi marjakook, vanillikastmega. Ilm on ilus, minnakse õue, kuhu tuleb küll ka õpetaja ning kus on päris jahe (ma olen särgiväel), aga sisse minna ei saa, sest siis tuleksid ülejäänud järele ja tund jätkuks. Laua küljest laskub ämblik ja asub usinasti punuma võrku minu ja lauajala vahele. Sööklavestlus toimub peamiselt lobisemissuutliku malta-itaallase ja õpetaja vahel ning me ülejäänud kuulame. Teine maltalane räägib uskumatut lugu, kuidas talle jäi märkamatuks, et ta laps on kurt, alles lastesõimes öeldi. Aga lõunamaa rahvas, mureta.

Korteri postkastis on järjekordse pakifirma silt, et mind polnud päeval kohal. No seda tean ma ise ka! Seekord on sildi taga kleeps, et kirjuta peale teine aadress ja kleebi postkasti külge, siis tuuakse sinna. Proovime.

E, 683. päev: oh la la

Hommikul bussis maandub mu kõrvale korpulentne vanem Aasia daam, kellel nähtavasti on suhtlemisvaegus, sest ta ohkab mitu korda raskelt, lausub täiesti sobimatul moel „Oh la la!” ja vahib mu raamatusse (kus on järg VIII sajandi ajaarvamise juures ja Araabia astrolaabi pilt). Siis jaamasillal kostab ta kotist ülivali pip-pip-pip–piip-piip–pip-pip-pip ja kui ta on mobiili lõpuks üles leidnud, siis arvake, mismoodi ta sõnumile vastab? — Eks ikka üle bussi torusse „Allo? Allo?” karjudes. Sellest on juba üle kümne aasta möödas, kui Eesti vastsetele mobiiliomanikele õpetati, et kui ekraanile ilmub ümbrik, tähendab, et mine postkontorisse, sulle on kiri.

Tööd on kuidagi vähe. Unistan, et äkki tuleb homme suur ports ja ma ei jõua prantuse keelde ja sestap ei pea piinama end ühiskonnaprobleeme kirjeldava ettekandega (5 minutit).

Leian eile otsitud veebilinke sirvides väga sobiliku artikli, mis pealegi on prantsuse keelde tõlgitud ja sestap keele poolest rohkem minu taseme moodi kui prantsuse Wikipédia. Teema piirneb seega ainult viinakatkuga. Õhtul pärast Kõrgmetsa maksimarketis söögi järel käimist istun maha ja märgin ära need laused, mida oleks hea meeles pidada. Senine praktika on näidanud, et saab maha lugeda. Mõningaid minu jaoks eriti uudseid väljendeid tuleb oskuste järgi ümber sõnastada. Kui kaua see ettelugemine (sks Vorlesung) tegelikult kesta võiks, mul aimu ei ole. Saan teada, et kui maailmas keskmiselt tarbitakse inimese kohta 5 liitrit puhast alkoholi aastas, siis Prantsusmaal kummutatakse 13 l/a ning elanikkonnast kuulub kategooriasse gros buveur ligi 8%. Samas ei saa ligi nt Gruusiale (või Georgiale või Jürimaale, mismoodi seda nime nüüd peab ütlema), kus pidavat sinna hulka kuuluma täiskasvanud meestest kogunisti üle 50%. Puhta alkoholi tarbimise asjus on Eesti täiesti Prantsusmaa tasemel, nii et oleme täitsa Euroopas ja läheme neist peagi ka ette.

P, 682. päev: AV I 100 ehk kui miski enam ei aita...

Kui isapoolne vanaisa ei oleks mitte 66 aastat tagasi alla andnud eluraskustele (ametlikult kopsupõletik, tegelikult sunnitöö, nälg, külm, kõhutüüfus ja laatsaretis nakkusosakonna puudumine), siis saaks täna äkki tähistada tema 100. sünnipäeva (või kes teab, vahest oleks suguseltski sündimata jäänud onude-tädide arvelt suurem).

Üleeilsete piltide seas olnud suhteliselt sagedad säritusvead panevad fotoka kasutusjuhendist järele vaatama, mida teeb saladuslik neljas mõõterežiim. No ja mis selgub: see on just see, mille asemel olen kasutanud nn laikmõõtmist. Nüüd siis tean. Õige säritus on peenike töö, st saada pildile just selline säritus, mida tahab piltnik, mitte fotokas.

Kirjutan siia nädalavahetuse lugusid.

Bloggeri kinnitussõna on praegu adolex. Võite võtta firmanimeks. Ja teine kord wagne. Võite panna nimeks.

L, 681. päev: poe asemel uisk

Olen toas ja töötlen eilseid pilte. Veeretan poodiminekut üha edasi ja edasi, kuni lõpuks koidab päästev mõte: kas ma ikka pean poodi minema? Edasi-tagasi on sinna ikkagi neli kilomeetrit. Lähen parem uisutama!

Ilm on peaaegu sama ilus kui eelmisel uisukorral (aga veski eel on tavaliselt märjad kohad siiski märjad – öösel on sadanud vihma). Sõidan lehmarajaasfaldiga kaetud paarisajameetrise teejupi kaudu järgmise kunagise veskini, laskun seal olevast nõlvast aeglaselt alla ja triigin selle ja veel järgmise kunagise veski vahel ülisiledal asfaldil paar korda edasi-tagasi. Siis tagasitulek (koos mäkkeronimisega, mis tehnilistel põhjustel on lihtsam kui allatulek), siis laskumine mööda ennist mainitud lehmarada ja siis tavalist uisurada pidi tagasi korterini, ees piki jõge loojuv päike.

R, 680. päev: Flugausstellung

Käin Saksamaal Hermeskeili lennundusmuuseumis, mis olevat Euroopa suurim era-lennundusmuuseum – koos eramuuseumide tavaliste majandushädadega ning sellest johtuvate puudustega ekspositsioonis (loe: näide, miks ei tohi õhusõidukeid eksponeerida lageda taeva all).

Rongiga T. linnakesse, mille jaamaesiselt bussijaama moodi asjast peaks vajalik buss läbi sõitma. Ilm on päikseline, aga pilvedega ja suhteliselt jahe. Sõiduplaani uurides leian, et olen midagi ajanud segamini, sest Hermeskeili sõidab buss ka nädalavahetusel, nii et otsest vajadust minna täna, mil on haruldane tööpäevale langev vaba päev, ei ole. Nimelt on T. linnakese lähedal V-3 torude ase, kuhu olen plaaninud minna, aga mis on nädalavahetuseti ühissõidukite ulatusest kaugel väljas. Samas ei ole võimalik ilma Interneti abita leida tagasisõidu aega, nii et ära see jääb. V-3 laskepositsiooni külastamise plaani praegune seis on sooritada matk sinna üürijalgrattal. (Hilisem lisandus: käisin seal lõpuks 3.5.2009 rulluiskudel. Teisalt on sealkandis H. mägedes rohkesti samast ajast ka V-2 stardikohti (mida ma raamatust järgi uurinud veel ei ole), nii et huviväärsustest puudu ei ole.

Buss veereb Maaselja äärest umbes pool kilomeetrit kõrgemale H. mägedesse. Jälgin kaarti ja tuvastan, et bussipeatuste näidik on peatuse võrra maas ning õiges kohas mahatulek on tunde asi. No kohal siiski olen ning tänavasiltide ja mobiiltelefonis oleva Google Mapsi abil (mis mul on miskipärast rootsi keeles) tuvastan ka täpse asukoha. Kõnnin linnaserva, siis sealt tagasi keha kinnitama. Söögikoht on mingi kebabisöökla ja nähtavasti olen päeva esimene külastaja. Pärast mind tuleb sellesse spartalikku söögisaali trobikond mootorrattamatkajaid ja türklase äri õitseb.

Hermeskeili lennundusmuuseumi külastamisel on pisike logistikamure: nimelt on muuseum 4,7 km linnast väljas, mis muidugi ei ole minusugusele paadunud jalakäijale mingi vahemaa, korraks nuusata, aga selle kolmveerand tunni jooksul on võimalus jääda vihma kätte ning kogemus on näidanud, et muuseumis võib paari tunniga maha kõmpida tohutuid vahemaid, sestap lisandub tagasiteel ka väsimus.

Leian jalgrattatee, mis näib kulgevat muuseumini „otse”. No tegelikult muidugi pisikese kaarega, aga vähemalt ei pea kõndima teepeenratu maantee servas.

Taevas on kaunid rünkpilved, mille pildistamisel ilma PL-CIR-filtrita näen palju vaeva. Nagu öeldud, on taevas ja pilved palju heledamad kui maa. Inimsilma dünaamika­vahemik on nii suur, et seda vahet ei taju, aga filmi või sensori oma on väiksem ning kui kas maa või pilv on säritatud õigesti, jääb teise jaoks valgust üle või napiks.

Ühes kohas peetakse teeäärses talus hirvi.

Lõpuks hakkab metsa tagant paistma Il-18, Constellation ja midagi, mille saba peal on suur kiri Concorde. Ohhoo, mõtlen, sest ma ei teadnudki, et üks Concorde on sattunud mingisse lennunduse külamuuseumisse. Kui hiljem ringkäiguga Concorde'i alla jõuan ja lähemalt takseerin, tundub selle ehitus õige imelik, ning veel hiljem kataloogist leian, et see ei olegi päris lennuk, vaid 1:1 mõõtkavas makett!! Mainitagu, et Concorde on päris suur.

See tunne (et ma ei ole lugenud, et see või teine haruldus oleks ka Hermeskeilis) on mul muuseumis kolm korda veel, sõjaeelsete Saksa lennukite korral – sest hiljemalt 1946. aastal lahendati Saksamaal nende olemasolu probleem lihtsalt: pulk dünamiiti juhiruumi ja igasse mootorisse, ning alles jäid ainult need lennukid, mis juhtusid olema teistes riikides, näiteks võitjariikides katsetamisel (aga ega sealgi pärast katsetamise lõppu vana kola tahetud eriti alles hoida) või neutraalsetes riikides kasutusel. Või siis rusud veekogude ja soode põhjas ja Venemaa laantes, millest nii mõnigi lennuk valmis ennistatud, paar koguni lennukõlblikuks. Statistika on umbes selline (et mõiste alles on suhteline – alles tervena, alles rusudena; alles ennistatuna, alles ennistamata; alles tervikuna, alles tükkidena; alles originaalina, alles koopiana, alles originaali(de) ja koopia(te) hübriidina – vaadaku huviline siit täpsed arvud ise järele), et 30 000 Messerschmitt Bf 109-st on alles 42 terviklikku originaali ja mõnikümmend Hispaania või Tšehhi litsentskoopiat; 6000 Stukast on tervikuna alles 2; Dornieri üle tuhandest „lendavast pliiatsist” on alles 1 (ja seegi mitte enim ehitatud variant Do 17, vaid hilisem Do 217); terviklikke Messerschmitt Bf 110 raskehävitajaid on alles 2; originaalseid neljakohalisi turismilennukeid Messerschmitt Bf 108 Taifun on alles 11; keskmist pommitajat Junkers Ju 88 on tervikuna alles umbes 2 ja Heinkel He 111 originaale 3 (Hispaania litsentskoopiaid CASA 2.111 on 13) jne. Panta rhei.

Nõnda siis imestan pisut (aga mitte eriti), et muuseumis on väljas iidlennuk Junkers Ju 52/3m. Muuseumikataloogis täpsemaid andmeid (nagu versiooni) ei ole, mis on kahtlane, ja kabiinini viivalt trepilt paistab paremal seinal oleval punasel karbil kahtlane pealdis PELIGRO! Selge, Hispaania litsentskoopia CASA L.352 hoopis. Selle all on Bf 108 Taifuniks nimetatav lennuk, mis paneb mind kulme kergitama juba päris palju, aga sellele ei pääse ligi, mistõttu kipun arvama, et see on hoopis Prantsuse litsentskoopia Nord 1002. Hoovi peal on Heinkel He 111, mille üle imestan juba päris kõvasti, eriti et selline haruldus (tervikuna alles 3 tk) on hoovi peal loodusjõudude meelevallas. No ja radiaatorikatete kuju reedab, et ka see on tegelikult Hispaania litsentskoopia CASA 2.111 (CASA 2.111D), mida pärast selle lennukitüübi Hispaania lennuväest mahakandmist sattus muuseumidesse rohkesti.

Muuseumis kohtun paljude vanalennukitega ja -helikopteritega, millest mitu on tuttavad mudelitena ja õige paljusid Vene õhusõidukeid olen omal ajal näinud lähemalt või kaugemalt õhus (näiteks lapsepõlves autoaknast nähtud pilt, kuidas ühe väiksema sõjaväeosa ees helikopteriplatsil külitasid Mi-1 kõrval sõdurid ja tegid lõket; ilmselt olid nende ülemused sel hetkel väga kaugel). Neid kõiki on tore lähedalt elusuuruses näha. Ja kust muidu kui järeleproovimisega saan teada, et minu pikkusega inimene mahub DC-3 transportversioonis C-47 Dakota täiesti vabalt püsti kõndima, mis ei ole teps mitte samamoodi praegusaegsetes pisut suuremates reisilennukites.

Kunagi näidati mudeliehitus­klubis Ungari mudelivõistluse slaide ja üks slaid oli kogemata külili, nii et võistlusmudelid olid laua asemel justkui seina peal. Kõik leidsid, et see oleks suurepärane ruumi kokkuhoiu viis. – Ja nagu näha, on sama võte leidnud kasutamist ka elusuuruse Starfighteri ruumisäästlikul eksponeerimisel!

Hoovinurgas kõrgub on Kuu-rakett Saturn V. „Kas see on päris?” kuulen üht saksa daami oma abikaasalt küsimas. See osutab andmesildile ja ütleb, et kuule nüüd, raketi kõrgus oli 110 meetrit. Raketimaketist vasakul on samas mõõtkavas (ilmselt 1:10) astronaut, põhjapoolne külg sammaldunud.



Väärtuslikemad eksponaadid on kohalike värvuliste meelehärmiks siiski siseruumides (kus ei ole loodusjõude õhusõidukeid tagasi algosakesteks lagundamas). [Platsi aiaäärtes tõkete taga näib olevat külluses väiksemat kola nagu lennukikeresid, mingi suure radari tükid, lennuväljatrepp, kütusepaake jne; vaatepilt meenutab paiguti lennuprügimäe-pildialbumit Red Ladies in Waiting.] Seal kuulen katuselt kahtlast klobinat ja kui väljapääsuni jõuan, sajabki mehist hoovihma. Kolmveerand tundi sellise vihma käes tähendab väga märjaks saamist, seega ootan, kuni vihm jääb üle, õigemini asun teele viimase tibutamise ajal. Seekord kõnnin maantee ja jalgrattatee vahel põlluteel, mis läheb otse. Metsatukas aia sees on kellelgi isiklik tiik ja sauna moodi majake, aga tiiki toitev oja läbib lehmakarjamaa, mistõttu selles tiigis suplemine mõjub nahale kahtlemata vägagi tervistavalt. (Meenub lapsepõlvest lugu, kuidas isa käis saunast end peenrakastmisvee vanni kastmas ja laval tagasi olles imestas, et miski haiseb. No sel ajal lisati kastmisveele virtsa ja mu koolieelikust vend otsustas protseduuri lihtsustada, kallates virtsa kohe kastmisvanni, mitte lisades kastekannu sortshaaval. Umbes samal ajal kastmisvee vanni venna uputatud vanade raadiojuppidega võrreldes olid selle loo järelmid olematud.)

Leian linnast üles bussipeatuse ja veendun, et sealt läheb vajalik buss tõesti varem leitud kellaajal tagasi. Teen aega parajaks bussipeatuse kõrval jäätisekohvikus, kus mu suureks rahulduseks on teenindamine vilgas (mul on aega ainult 25 minutit).

Bussi tagasisõidul on toredad vaated, aga siis murrab mind maha uni, näen igasugu põnevaid unenägusid.

Buss jõuab T. linnakese jaama 17.55 ja igaks juhuks torman kohe perroonile, et äkki jääb 17.52 rong hiljaks või läheb see tunnirong hoopis 17.58, ei mäleta. Aga selgub, et on läinud siiski täpselt 17.52, nii et mul on tund aega aega. Kõnnin linnas pisut ringi ja uurin järele, kus on need kolm selle linna suurimat fotopoodi. No kaks võib pärast kaardilt täies rahus ära kustutada.

Õhtul hakkab suure kontrastiga vaadete suurdünaamiliste piltide vaevaline kokkumonteerimine (ühe pildi jaoks läheb arvutil aega vähemalt kümme minutit). Aga meeldiv on see, et neid on võimalik võtta käelt (paar võtsin siiski üksjalalt, mis on marki Hama, ostetud Kirikmäe prismast ja mille kasutamisel on alati oht, et selle teleskooposa langeb fotoka all lihtsalt kokku).