K, 330. päev: kilud

Öösel on sooja 13 °C.

Hommikul kaasa kõik Eesti-teemalised raamatud, mis mul korteris on, leedu kolleeg E, kes balti päeva jaoks raamatunäitust korraldab, olla eile olnud väga mures. Neid on viis. Üks on lugupeetud ametikaaslaste tõlgitud ülevaateline pildiraamat ja üks on kalender, ülejäänud kolm jutustavad mingist kitsast ajalooseigast: Tallinna keskaegsetest kaitseehitistest (Zobeli suur raamat, koos Zobeli autogrammiga), Eesti keskaegsetest suurtükkidest (täitsa põnev, kuidas saab napist materjalist kirjutada huvitava raamatu) ja üks mitmest sõjaeelsest uute perekonnanimede loetelust, mis nimemuutjate otsustamist kergendas (ilmselt ka minu vanaisa jaoks, kes võttis nime lk 97 ülanurgast, mitte senise nime esisilbi järgi, nagu arvata võinuks).

Ja veel võtan kaasa kööginoa ja lõikelaua. Päeval ostan juurde kummikindad, vat see komplekt mu kotis oleks alles turvameestele paras pähkel, kui kotte läbi otsitaks. Hommikul seisis Kuninga ja Uue Värava puiestee nurgal kolm politseinikku, autoamaadid kaelas, näpp päästikul. Mul ei tulnud meeldegi, et mul kööginuga kotis. (Saan teada, et riigi ainsast vangimajast jooksis ära üks vang, ju siis sellepärast.)

Pärast mõningat pusimist ja usinate näppude vooru saan viktoriini üpris selgel viisil mängima. Direktor käib vaatamas ja algus saab uueks. Mõtlen, et tegelikult on mu PowerPointi-kogemus napp, vast kümmekond esitlust olen ehk elus teinud ainult.

Päeal kaks raksu ägedat äiksevihma, teine koos põhjaliku tuulega, mis akna ees lendab igas võimalikus suunas, sealhulgas ka alt üles (minu toaga majaosa ripub oru kohal). Vähim nähtavus on umbes 50 meetrit. Pärast sirab hele kevadpäike. Eile kuulsin NHE-maha taga mingit vinti.

Ja tööd, tööd on ka nii, et jätkub. Seekordne puhkus oli lühike, aga sisutihe ning häälestas sedavõrd töömaailmast ära, et minugi poolest võiks esimene puhkusejärgne töönädal kulgedagi sellises tempos, et esimesel päeval näidatakse ainult, kus on töölaud; teisel näidatakse, kuidas arvuti käima läheb jne.

Kohtan NHE-majast väljudes rootsi kolleegi A-t, kes teatab, et kuu aega tagasi mu pandud ebarahuldav hinne kinnitati ära, st komitee veendus, et oli tõesti ebarahuldav.

Õhtul kella kuuest nn tikkimisüritus, kus sõidame kolleegi M kööki kartulisalatit tikkima ja hakkima. Mina puhastan kilu, mida ma vilumuse puudumise tõttu (me oleme ostnud ainult kilufileed, mida ei ole vaja enne söömist mitu tundi puhastada, kuigi kolleeg M2 väidab: "Aga nendel pole ju üldse õige maitse!" – aga käed jäävad puhtaks) teen taskunoaga ja oma parimaid mudeliehitusoskusi rakendades [vt kõrval ühele maketile lisatud 2,7 mm pikkuse ja 7 osast koosneva hobuse mitu korda üleelusuurune pilt]. Viis inimest ühes köögis on siiski väga palju, eriti kui kaks neist suitsetab, mille peale mulle meenub teadagi Fawlty Towersi rotijaost fraas evidence of smoking in the food preparing area. Teadagi, et riietele jääb külge intensiivne suitsu-, mitte kilulõhn. Pusa tuuldub rõdul öö läbi.

T, 329. päev: inseneri pilguga

Hommikul kohvikus eesti rühma väike koosolek, kus pannakse paika kevadised puhkused ning õnnitletakse sünnipäevalast. Ja koostatakse vajamineva toidu ostunimestik. Homme minnakse üheskoos suurima köögiga kolleegi juurde kartulisalatit hakkima. Võtan oma kööginoa kaasa; õnneks ei ole NHE-majas turvakontrollil röntgenit, kes jaksaks muidu seletada.

Prantsuse keel läheb järgmisest nädalast edasi. Seekord toimub kohtumajas, teisipäeva hommikuti.

Balti peo arutelu meilis jõuab selleni, kas toitude juurde panna ainult inglis- või ka omakeelsed nimetused. Vaatan asja nn inseneri pilguga – kõik söövad, aga kõik ei huvitu keeltest – ehk leian, et paneme sildi peale ainult inglise, huvi korral võime ju ütelda, kuidas omakeelne nimetus kõlab.

Mu osaks langes viktoriini PowerPoint-esitluse tegemine ja täna saabuvad helifailid, mida tuleb mängida mõtlemisaja lõpuks. Palun ärge kujutage ette, kui keerukas selle lihtsa ülesande tulemus tegelikult on.

Inseneripilgu jätkuks: NHE-maja ja bussipeatuse/parkimishalli vahelise käigutee kohale on kerkimas sild, mis algab Tour-maja katuselt ja lõpeb ajutise teetammi kohal õhus, õigemini tellingutel. Korralik sild, terasest (kohal oli kraana, mis talasid paika tõstis). Alt läbikäik samas kogu aeg kinni ei ole (teeb mitme minuti pikkuse haagi); mõned mutrid on alla pillatud, muidu peaks olema ohutu. Võib-olla peaks kindluse mõttes käima silla alt läbi avatud vihmavarjuga. Vanasti, kui olid populaarsed vesilennukid, pandi nende mootori remondil mootori alla samal põhjusel parv. — Aga mind hämmastab enim see, et võiks ju eeldada, et algul ehitatakse valmis teine maja ning sild tehakse alles siis, aga et sild tehakse esimeseks ning selle ots ripub praktiliselt õhus...?

Õhtul saan korterisse tasuta, sest bussi piletimasin on jälle katki.

Vanade negatiivide digimine jõuab õhtul viisaka koolikooripeoni, kus pidi olema ika väga pime, sest enamik pilte on alavalgustatud isegi sellest hoolimata, et filmi tundlikkus oli 250, mis oli Vene ajal kõige tundlikum film (elektrivalguses koguni 350). Sellel oli nii paks emulsioonikiht, et see ei taha skanneriklaasil ühetasa püsida. Negatiivimärkmetes on kirjas peale selle, kes või mis on igal pildil, ka see, mis pilte on üldse suurendatud (ning isegi see, kes mis pildi on saanud). Mäletan, et mõni pilt oli nii alavalgustatud, et pimikus punases valguses ei näinud sellelt midagi. Skanner siiski leiab; tehnikasaavutused, eksju. Pärast pilte üle vaadates saan aru, et valge "kriimustus" umbes kümnel järjestikusel pildil on tegelikult fliisihõlmast (mida kasutasin filmilt tolmu pühkimiseks) sattunud koerakarv.

[Tänasest pealkirjast: tudengiühingu ajakirjas oli kord ülevaade sellest, kuidas ühing käis ooperis, tollase esimehe enda sulest, aga et ta juhtus olema ehitusinsener, siis oli ta selle pealkirjastanud "Ehitusinseneri pilguga" ning 90% ulatuses vaagis ooperimaja tarindeid.]

E, 328. päev: tagasi tööl

Kraadiklaas näitab, et eelmisel nädalal on olnud kogunisti 13 kraadi sooja. Eestis oli kord nii külm, et lumi krudises (alla −15 °C).

Täna jälle töö.

Balti peo teemadel on põhjalik, 2-tunnine koosolek. Käime isegi sündmuspaika takseerimas ja arutamas, kuhu panna lauad, kuhu seinale heidetakse pilt ja kuhu mahub sada inimest. Selgub, et kogu peo ajastuse aluseks oli ainult 2/3 ulatuses õige ettekujutus, et kõigi kolme Balti riigi iseseisvuspäev on veebruaris (no Lätil on novembris, eks ole).

Toitude ja jookide juurde tulevad sildikesed. Tekib arutelu alkoholi kanguse märkimise viisi üle (kraad või protsent). Meenutan õnnist tudengipõlve, kus oli laboritöö "Rektifikatsioonikolonni töö uurimine". Kõnealune aparaat oli 5 m kõrge, vasest, tehtud Inglismaal 1920. aastatel ("selle sajandi oma, seega kaasaegne!"), läbi kahe korruse, destillatsiooniprotsess käis ühe läbiajamisega 16 korda. Destilleeritavaks seguks teadagi vee ja etanooli segu. (Destillatsioon on väga oluline keemiatööstuse protsess ning kõik näited nii loengus, harjutustunnis kui praktikumis jutustasid väga hästi läbiuuritud süsteemist vesi–etanool.) Kergem ehk kangem kraam kogunes üles otsa (mis oli eraldi väikeses toas II korruse kõrgusel). Sealt proovi võtmine kestis väga kaua ning peagi hakkas sealt kostma lõbusaid hääli. Siis usaldati mulle vastutusrikas ülesanne määrata aine tiheduse järgi etanoolisisaldus ning tuli rühmakaaslasi kurvastada, et see oli ainult 22°, st aegade vältel oli kõik kangem kraam süsteemist haihtunud. Õppejõu kinnituse järgi oli "rasketel aegadel" saadud sellesama masinaga 96° piiritust, kui kraam sellest kolm korda läbi ajada (destilleerides rohkem ei saa, 98° ja absoluutse piirituse tegemiseks võetakse osa vett ära).

Et sama rektifikatsioonikolonni võidi kasutada ka puhta piirituse tegemiseks, ei hakatud selle sisemust ära solkima ning seal sees oli suhteliselt puhas kraam. Mitte nagu pisut varasemas laboritöös "Lihtdestilleerimine", kus destilleeriti samuti "vee ja etanooli segu" ja kus häälekamad rühmavennad kilkasid muudkui, et "paneme selle fraktsiooni kõrvale!" – kuni pärast etanooli ja vee aurustamist jäi kolvi põhja ikka veel päris palju kollakat ollust, mis hakkas keema alles temperatuuril umbes 150 °C ja mille destillaat meenutas õli. Selle peale rühmavendade ind lahtus ja kõik fraktsioonid valati kokku tagasi...

Meil oli soojustehnika õppejõud, kelle suurim tarkusetera oli selline: "Kui te kunagi keemiatööstusse tööle lähete, siis, kui vähegi võimalik, ärge kasutage seadmetes denatureeritud piiritust. Ärajoodud piiritust on asendada palju lihtsam kui mürgitatud töötajat."

* * *

Õhtul vanade aegade meenutamine jätkub, alustan vanade negatiivide digimist kooli lõpetamise ajast. Enamik pilte (umbes 2/3) nn "ilmuvad esmakordselt" (no paberpiltide tegemine oli ka vanasti kallis), st neid varem suurendatud ei ole. Sellest ajast saati on palju vett merre voolanud ja õige mitme piltidel olnud inimese kohta võib öelda they've made the scene. Kõrvalolevalgi pildil on [Google'i andmeil] vähemalt neli elukutselist muusikut, kaks saatejuhti, filosoof, kaks arhitekti, sõjaväelane, majandusteadlane, kaks ajakirjanikku, mitu tõlkijat ja kes kõik veel.

P, tagasisõit

Reis on üsnagi väsitav ja elamusrohke, peamiselt selle tõttu, et Arlandas on lendude vahe ainult 50 minutit (sõiduplaani järgi).

Tallinnas läheb läheb pisut enne minu lendu puhkusereis Sharm el Sheiki mustmiljoni puhkajaga, kes ummistavad kassa- ja turvasabad (kassasabas 40 minutit, turvasabas 20). Turvasabas on minu ees grupp ekskursante Iisraelist, kes ei tea vedelikukeelust midagi. Kui Egiptuse-reisilised on kõik lennukis (1. väravas), tekib väike sebimine, kuulda on, et kellelgi neist hakkas paha "ja kui lennuvälja päästeteenistusest ei piisa, kutsuge linna kiirabi," soovitavad 2. värava daamid. Väravast 1A väljub buss Soome lennukile, sellesse astuvad viimasel hetkel kaks kuldsete lipsudega Eesti poliitikut. (Huvitav, Eestis on inimestel ettekujutus, et kuldne lips on midagi väga põrutavat. Tulge käige ringi Lääne-Euroopas ja loendage, mitut kuldset lipsu te päevas näete! Mina olen seni näinud Kirikmäel ühte (KADi sööklas, eks ole), sedagi kandis lätlane.)

Kolmandast väravast peab väljuma KLM-i lend Amsterdami. Mul on koti küljes sinine ja lennukipildiga KLM-i nimelipik, et ma oma koti kiiresti ära tunneks, aga mine isahane tea, vast leidub lennujaama keldris mõni taibutu pagasimees, kes selle KLM-i lennuki peale tõstab. Mul on miskipärast aimdus, et mu kott ei saabu sihtkohta minuga samas lennukis, mis eriti võimendub pärast seda, kui öeldakse, et inimesed, kes te seisate 3. värava sabas, minge koju, sest lend jääb ära, maandumisel ei tulnud ratas korralikult välja ning lendur ei taha rahvast täis lennukiga riskima hakata.

Ka 2. väravas läheb lahti. Lennuk saabub alles kümmekond minutit enne pealemineku algust ning siis antakse teada, et kolm reisijat on imelike piletitega ning tuleb lennukist maha võtta. Ja nende pagas ka. Kunagi käisin reisil, kus tagasilend hilines neli tundi [väga jälk vein oli oodates, mul oli pärast paha], sest üks reisija otsustas õhkutõusul, et ta tegelikult lennata ikka ei taha, ning tema pagasit otsiti lennuki kõhust neli tundi. Aga õnneks on Dash-8 mitu korda väiksem kui Airbus ning pakid saadakse kätte mõne minutiga. Väljalend hilineb ainult 10 minutit.

Lennukis on minu aknaalune koht täpselt propelleri tasandis, labad vilksatavad mööda aknast umbes poole meetri kauguselt. Aga ma ei pööra sellele tähelepanu, sest kui propeller peakski katki minema, läheks selle toimel lennukikere katki hoopis rohkem kui ainult minu nina, ja loodame, et seda ikka ei juhtu. Suudan selle mürina sees enamiku teest magada. Kui silmad lahti teen, on järgmise lennuni aega tund ja viis minutit ja pealeminekuni 40 minutit, aga me oleme ikka veel päris kõrgel õhus.

Õnneks on mu koht lennukis üsna ees ning saan kiiresti välja ning astun väga nobedasti järgmise värava poole. Arlanda on nimelt see imeline lennuväli, kus mujalt kui Schengenist saabuvad reisijad läbivad turvakontrolli. Aega väravast väravasse (koos turvakontrolliga) on 19 minutit, teekonda on umbes pool kilomeetrit. Saan selle takistusriba läbitud 12 minutiga, kusjuures mul on jalas matkasaapad, mis tuleb röntgenist läbi lasta, ning röntgen avastab mu kotist kahtlase materjaliga karbid, milles on isikliku fotoarhiivi väärtuslikumad negatiivid, mida pean tädile näitama. Igaks juhuks näitan uuemate negatiividega karpi; vanad (isa negatiivid) on mõned nii vanad (üle 50 aasta), et need peaksid olema veel nitrotselluloospõhjal, mis materjali natuke teisel kujul ja tunduvalt suuremas koguses on kasutatud ka lõhkeainena. Aga edasi mind siiski lastakse.

Arlandast edasi lendan vahekäigu pool. Lennuk on suur ja rahvast täis. Minu ees istub ema lapsega ja suvaline meesterahvas, kelle hetk enne äralendu ajab minema üks 3-liikmeline rootsi-hispaania pere, kes tahab istuda kõrvuti. Ilmselt sellepärast, et muidu ei saaks nad kolmekesi koos röökida, kätega vehkida, toolileent üles-alla taguda ega üle üksteise ronides kohti vahetada. Seega istun enamiku ajast, tropid kõrvas. Jääb mulje, et nad jooksevad mööda lennukit edasi-tagasi kõik kolmekesi, küll vaheldumisi, küll korraga, nii hüperaktiivne tütarlaps Lea, viimaseid kuid rase pereema, kelle nime ma tähele ei pane, ja umbes neljakümnene pereisa Lars, kes üle noatera pääseb vaoshoitud agressioonist (sest ma pääsen lõpuks lennukist välja), kui maandumise ja toru juurde manööverdamise ajal otsustab laps hakata kisendama (ausõna, ma ei liialda, see tõesti oli valuläve lähedase helivaljusega kisendamine) Pipi Pikksuka laulu, mis võib pildi eest võtta ka tugeva närvikavaga inimesel.

Muidugi, paratamatu optimist võib ju alati täiendada, et vähemalt see oli tore, et ohjeldamatu jõmpsikas ei valanud kaasreisijatele vanemate heakskiitva vaikimise saatel jogurtit pähe ...mida ilmselt võib seletada vaid sellega, et lennuki menüüs jogurtit ei olnud. Aga, jah, ühtki talitsevat manitsust eestpoolt kuulda ei olnud.

Teekond lennukist kottideni kulgeb täiesti edukalt. Lennuk tuleb sõiduplaani järgi kell 19.00 (ja tuleb ka), kottideni kõnnib 15 min, rong läheb 19.17, nii et on juba ette teada, et mul on ligi tund järgmist rongi oodata. Kotti pean ootama ainult 10 minutit, kolan mööda lennujaama ringi (jaam all keldris on väga trööstitu). Ülalpool on täitsa kena. Lähen linna pisut varasema rongiga, aga see on väike ja rahvast väga täis. Seekord saan oma 16 kg koti ülariiulilt alla ilma pingil istuvaid hiinlasi ohustamata.

Kell 20.45 siiamaale toova rongi peale. Ligi kolmest tunnist esimesed kaks sõidab see täitsa ilusti, siis jääb Arumägede metsa vahel seisma ja seisab seal umbes 35 minutit. Öeldakse (nii palju, kui ma aru saan), et signalisatsioon on katki ja rong ei saa edasi sõita. Lõpuks tuleb hääl siiski sisse ja sõidab Aruloo jaama, rahvas aetakse tuulisesse ja jahedasse õue ning kästakse oodata järgmist ehk viimast liinirongi (26 minutit). See jääb kah hiljaks. 23.36 asemel olen kohal hoopis kell 0.46, korteris umbes veerand kaks.

R, 327. päev: frugilegus

Soe kevadehõnguline päev, sooja tundub olevat oma kümme kraadi, päike paistab, rasvatihased laulavad nii, nagu kopsud võtavad. Künnivaresed teevad juba pesa, näen Aadu silla juures bussiaknast lendamas künnivarest, kellel nokas tuust oksaraage.

Tuleb meil, et vaja kiiresti teha veel üks balti peo koosolek, taas viktoriini teemadel. Kuuleme kontseptsiooni ära, see on tõelises "Kes keda?" (kas mäletate?) stiilis, peale selle, et meil ei mängi mõtlemise ajal Viive Ernesaks klaverit. Lisan selgituseks juurde, et saage palun aru, lätlased ja leedulased, aga Eestis oli 20 a tagasi mälumäng professionaalne sport ja see on täpselt nendel radadel. Aga leitakse vormilisi puudujääke (küsimusi veel ei ole, aga kergemal versioonil on), nõnda lükatakse see kahtlemata üliväga hariv viktoriin aastajagu edasi.

Kutse alguses, kus on provokatiivseid küsimusi (nagu "mis teeb Eesti eriliseks?", esialgu ülimalt retooriline "mis teeb Eesti kuulsaks?" – mina küll ei tea! – ja "kas olete proovinud Riia palsamit?" ning midagi sarnast ka Leedu kohta) tahavad lätlased oma imejoogi asemel esitada retoorilise väite, kas Laima on parem kui muu väga tuntud šokolaad, aga kutse kirjutaja ei tea, kuidas kirjutatakse Godiva, ning keegi peale minu ei tea Šveitsi firmat Lindt....

Selgub ka, et iirlased saatsid oma teate tervelt kuu aega ette, patrikupäeva tähistamine on ikka keset märtsi.

Töö saab kenasti valmis umbes kolmveerand viieks, mil on natuke liiga kiire 17.04 rongile ja lihtsalt natuke kiire 17.24 rongile. Olen viiest bussipeatuses, liiklust on reede õhtu kohta vähe, käin pangaautomaadist läbi; ning siis ootan hulk aega järgmist bussi. Jaama juures olen kell 17.20, piletimüüja on aeglane, perroonil kell 17.26, mil mul on rongini aega tervelt 58 minutit. Käin jaama kõrval poes söögipoolist ostmas, siis perroonile, rongi ees veel ei ole; kui tuleb, olen teine inimene vagunis. Sõit on pikk, magama ei saa jääda, äkki ei ärka üles.

Lennujaama juures mõneks tunniks hotelli, hommikul taas lennukile.

N, 326. päev: mister või doktor

Balti peo arendus edeneb. Leedulane E on eilse viktoriinikoosoleku protokollinud ning saadab küsimused ja vastusevariandid meiliga baltimaalastele laiali, et neisse tehtaks lisandusi. Ja nõnda teengi, näiteks lisades küsimusele kuulsatest leedu päritolu korvpalluritest variandi Michael Jordan (tal on Kaunases sugulasi) ja Balti keti tähenduse juurde variandi Baltimaade vana mõõtühik, umbes 5,4 meetrit (Inglismaal nimelt oli mõõtühik chain täitsa olemas, 66 jalga).

Leedulane D, kellele eile anti ühiskondlik ülesanne koostada peo jaoks muusikataust, saadab omakorda meili, milles kurdab, et on tänaseks saanud viis CD-täit leedu ja neli läti muusikat ning ta peab need kõik millalgi läbi kuulama ning oleks parem, kui me ise mingid lood välja pakuksime. Pakun viis lugu oma helikogust (mida ma saaksin tuua kasvõi homme), D kinnitab, et võib ka rohkem.

Saan tööjuurde personaalse spämmsõnumi, kus meiliaadress on õige, aga nimeks on pandud "Tiffiny". Saajate hulgas on veel töökaaslasi, kellele on samuti antud väga põnevad nimed: eesti tõlkija R on saanud nimeks "Angelia Turner", osakonnajuhataja sekretär L "Lacey", terminoloog M "Evelyne Stanley" ja keeletehnoloog D "Bradly".

Kolleeg naaseb lühipuhkuselt ja ühes temaga ka arvamus, et concerned Member State vasteks on asjaomane liikmesriik kole ning puudutatud liikmesriik ilus. Hakkan mõistma, kes on selle väljendi tundmatu autor, eriti jälgides indu, millega ta seda arhaismi kaitseb. Üritan vastu väita, et asjaomast kasutatakse ometi vähemalt acquis' tõlkimisest saati (ja selle stiilijuhendis koguni tauniti vastet "asjassepuutuv", vt siit link ning otsi sealt sõna concerned) ning see on läbi käinud väga palju rohkemate keeleinimeste silme alt kui meie neljakesi, nõnda et meil pole põhjust arvata, et see oleks keele poolest vale. Pärastlõunal on koosolek, kus asjaomane jääb häältega 3:1 peale.

Meeleolu on taas pahur, sest selle akuutse auru ja vile peale läks mööda lõunatund ja kõht on tühi ning, nagu ütles Heino Kaljuste populariseeritud Aafrika rahvalaul "Manamolela", nii pikk veel päev on ees.

Kella kolmeks saan meditsiinitõlke läbi parandatud ja võin pisut hinge tõmmata. Tundub, et suur osa teiste keelte tõlkijaid, kellele sama ülesanne usaldati, on lükanud tõlke kontrollimise nii kaugele edasi kui võimalik ehk on alustanud alles täna, sest meilis on mitu appikarjet.

Kolmest on eesti rühma koosolek, kus arutatakse pakilisi asju, nagu seda, mida kellelgi balti peo jaoks on, ning räägin mind tabanud meditsiinitõlkest, millega võrreldes kõik varasemad meditsiinitõlked on nagu lapsemäng.

Kui jutt jõuab peomuusikani ning Saaremaa valsi ja Kodumaise viisiga on kõik päri ning eesti jätsu, popi ja roki näidete vastu ka keegi otseselt ei ole (ehkki kolmest kaht nime ei teata – selline marginaalne minu muusika­maitse siis on), arvab kolleeg R, et Ruja peab kindlasti ka olema. See nimi meenutab midagi nii sügavast ajaloo hõlmast, et hüüatan imestades: "Ruja??!" Saan teada, et lugu mister Lennonist peab kindlasti olema (kuulen esti, et doktor Noormannist, ja küsin üle), sest see on inglise keeles ja sellest saavad kõik aru ja see on nii tark lugu ja kui Ruja poleks olnud raudse eesriide taga, siis saanuks sellest loost kindlasti maailmahitt, ning sellele võiks eelneda väike sissejuhatav sõnavõtt. Kahtlen, kas see on ikka võimalik, sest muusika pidi jooksma muu melu taustaks. Ja saan teada, et kui ülihea bänd ikka Ruja oli (mille peale kobisen, et eks maitseid ole igasuguseid) ning et Rujal pidavat praegugi olema maailmas palju fänne (mille peale ma hoian suu hoopis kinni, et mitte öelda, et eks maailmas ole palju igasugu inimesi). Pajatan hoopis loo, kuidas Alender lapsele nime pani (no kui olnuks poeg, oleks see saanud Lennoni järgi John, aga oli tütar ja tuli panna Joko). Hiljem õhtul lisan D-le pakutavasse valikusse ka veel eesti folkmetalli ja filmimuusika ning liivi-eesti folgi näite, eks siis D vali, mida võtab, mida jätab.

Ja siis tuleb jutuks söök. Kellel midagi on ja kes mida tooma peab. Ja kes kartulisalatit teeb. (Teeb!) R räägib, et ostis Eestist kartulite kuubistamise seadme, õigemini kaks, mille peale M ja mina oleme üsna ühel meelel, et see vast teeb liiga jämedaid tükke, R joonistab ja mina kinnitan kaks korda, et kõige õigem tükisuurus kartulisalati tegemisel on 4 mm, justkui seisaks see kirjas kellegi kartulisalati­guru targas raamatus. R ja mõlema M vahel on erimeelsus ka selles osas, kas siitmaalt saab õiget majoneesi; kuulan pealt, asi on juba ammu väga naljakas.

Ka arvamus, kui palju peab kartulisalatit tegema, läheb lahku, sest esiteks ei ole teada, kui palju rahvast kohale tuleb, kas kakskümmend või (nagu direktor pakkus) sada, aga ega muu rahvas siis tea, et kartulisalatit aetakse Eestis näost sisse võimalikult suure lusikaga ja võimalikult suurest mollist [nagu lugupeetud dr V pärast peent vastuvõttu oma köögi­aknal, nagu ma muiste kogemata bussipeatusest nägin]. Pakun, et me võiks teha kunagi esitluse, mida ja kuidas eestlane sööb, ülejäänud rahvas vaatab pealt, klaasi tagant.

Ja veel saame teada, et olemas on kolm karpi kilu (küsin üle, kas ikka Tallinna ja mitte Balti kilu; Tallinna, vastab R). Meenutan, kuidas ma kaks aastat tagasi hautise jaoks sibulat hakkides sõrme pehme otsa pooleldi läbi lõikasin (kasvas siiski kinni). Et viimati on Eestist toodud väga põhjalik varu sööki ja jooki, jääb minu osaks ainult Eesti leiva toomine. Spetsifikatsioon on täpne, mis marki, mis tegumoega ja kuidas hoida.

Ülalkirjeldatu, kallis lugeja, ei ole teps mitte luule (mida igaüks ei kuule), vaid on elust enesest maha kirjutatud.

Täna tähistavad meie kolm iirlast all miinus neljandal lähenevat Pádraigi ehk Patricku päeva, aga sinna ma ei jõua.

K, 325. päev: tavaline või tavatu, mis seal vahet

Hommikul balti päeva ettevalmistamise teine koosolek. Direktor (leedulanna) soovib viktoriini koostamisel kaasa lüüa ning tal on asjalikke mõtteid nii sisu kui korralduse asjus.

Leedus on ülima au sees muidugi korvpall, aga eesti korvpallureid maailmataseme meeskondades ei mängi ning lätlastelgi pidavat olema neid ainult üks, kelle kohta J arvab, et ta teab teda küll, see istus koolis tema taga ja tagus talle raamatuga ülalt alla pähe.

Üks naljakamid võimalikke küsimusi on muidugi Mida tähendab eesti keeles "Terviseks!"?, vastusevariantideks kõikmõeldav, alates eestlaste iibetõstmise programmist kuni lõbujanustele turistidele suunatud matkajuhini või – et inglased võivad esimest osa seostada oma sõnaga derby, nagu arvas kunagine keelekursusekaaslane H (WHAT?! "Derby sex"?!?) – teatud omapärane spordiala.

(Teatavasti on väga seksikas keel ka soome keel. Soome kolleegi M-ga juhtunud lugu, et ta tõlkinud pika tooteloetelu kujule, kus igas lõigus oli esimene sõna asi ise ja edasi loeti üles, mille tegemiseks seda saab kasutada, ning talle helistatud pärast küljendusest (kus soome keelt ei osata) ja küsitud, kas ta on ikka täiesti kindel, et iga lõigu lõpus peab olema -seksi.)

Üsna koosoleku alguses saan sõnumi kooliaegselt sõbralt, keda viimati tülitasin asjus, et oleks vaja teda märkida mind hästi ja kaua tundvaks inimeseks salajaste dokustaatide loa ankeeti. Ja mul teatab mõlemal moblal sõnumi saabumisest helikild kuningas Arturi filmist, kus prints Herbert saadab noolega teate, et kuri isa hoiab teda lossitornis vangis, päästa mind, hea rüütel, ja Sir Lanceloti kannupoiss saab selle noolega pihta: "Message for you, sir!" [Kunagi usutles Aktuaalne Kaamera kedagi kõrget kalandustegelast ja tal hakkas mobiil helisema ning mitte niisama, vaid kaasahaaraval viisil Shut your f*cking face, unclef*cker!, ja kalandustegelase näol vallandus malbe naeratus.]

Päeval nõustan saksa keeli Schaufelwaagen nimetatava seadme eesti vaste teemadel. Nimelt pakuti enamikes keeltes vasteks ekskavaatori mõõteseade või laaduri platvormkaal, aga ametilt tuli tagasiside, et palun parandage ära, mõeldakse hoopis majapidamis- või laborikaalu, mille küljes on kauss ja mille suurim mõõteväärtus on 1000 g või 2000 g. Esimene mõte on, et Waagen on kaal ja seda võiks nõnda nimetadagi, mõõteseade on liiga lai mõiste. Teine mõte on (kui jõuan kodumajapidamiseni ja eriti grammideni), et mis ekskavaator, siin mõeldakse lihtsalt kaussi, sest jutt on grammidest ja ekskavaatoriga või laaduriga ei tõsteta kiloseid koormaid (pealegi on nüüdisaegsetes ekskavaatoreis ja laadureis koormusandur sisse ehitatud, et ohtliku koormuse korral vältida ümberminekut). Kolleeg väidab, et tema leidis sellise vaste Internetist. Kuigi olen nõus, et Schaufel on tõesti kopp, teen sama lahti ka ise ja leian, et kolmest viitest viimane räägib rataslaadurist, mille kopa maht on 0,6 kuni 5 kuupmeetrit. Nendin, et pinnase tihedus on vähemalt 2,5 tonni/m³, aga siin on ometi jutt grammidest. Lõpuks saab asja nimetuseks kausskaal.

Söömas (maitsetu, aga usutavasti tervislik), kaevun edasi piinavasse teksti, siis kella poole kuue paiku tabab hetkeks paanika, sest loen kuidagi välja, nagu tuleks mul homme hommikuks 7 lk mitte üle vaadata, vaid tõlkida, aga õnneks on siiski ainult ülevaatamine.

Tuleb osakonnajuhataja koos sekretäriga, vaatab toas hindavalt ringi ja üles-alla ning teatab, et siia tõesti kolmandat ei mahu. Räägib, et kuna läti kolleegi L laua kohal läbijooksva lae remont venib (huvitav, miks ma ei üllatu?), siis kas mul on midagi selle vastu, kui ta pannakse ajutiselt mulle toanaabriks. Vastan, et ei ole. Saan teada, et mu sloveeni toanaaber D tuleb 1. maist tagasi.

Õhtul poes (ka sinnani saan sõita tasuta, sest aparaat tahab pileti asemel anda umbes sentimeetri laiuse pabeririba, rohkem mitte ning juht raha ei võta*). Mul on nüüd pann, võimalike söökide valik on tublisti laienenud.

[* Rahvasuu teab rääkida, et Vene ajal oli maaliinibussides piletiaparaat, millega sai trükkida ka piletit hinnaga 0 rbl 00 kop. Väga lihtsa näputöö tulemusel sai kümneliste 0-templi nikerdada 8-ks, nii et kõik olid rahul: sõitja sai 80 kopika eest 80 kopika pileti ja juht sai 80 kopikaga tõmmata Vene riiki.]

T, 324. päev: ei midagi erilist (või noh...)

Tavapärane novembriilm. Pühendun terve päeva üliraskele konfidentsiaalsele meditsiinitekstile, mille andmise eel loeti sõnad peale nii kvaliteedi kui salastatuse asjus.

Õhtul saan priiküüdi korterisse, sest 192. bussis ei tööta piletiautomaat (mida juht mitu korda üle kinnitab). Lõpetan siinsest linnast kauneimaid vaateid esitava video monteerimise, mis varem oli olemas ainult pildireana – montaaž, heli, selgitavad subtiitrid. Hämmastaval kombel ei jooksegi selle mitme tunni jooksul, mil ma 19 minutist toormaterjalist 14 minutit videot teen, Ulead kokku rohkem kui üksnes kaks korda. See on üpris algeline programm, subtiitrid ja heli ei ole pildi küljes kinni – st kui võtta midagi vahelt ära, läheb kõik sellest edasi paigast – aga läheb õnneks siiski paaris kohas pilt ja heli efektselt ühendada. Kreeka sõber, kellele ma suvel neid ülesvõtteid jõuluks lubasin, võib varsti rõõmustada. Ja teised muidugi kah. Ning mis peamine, kõvakettal vabanes hulk ruumi (1 tund avi-digivideot on 13 GB, 14 minutit mpg-valmisvideot on ainult 200 MB).

E, 323. päev: koosolekud

Hommikul maitseb uni hästi, ärkan kolmveerand kaheksa. Kell 10 üks koosolek ühe kohe saabuva tähtsa tõlke teemadel, kell 10.30 samas ruumis järgmine. Ma isegi ei välju, vaid istun ainult teise koha peale; aga et mul on näpus eelmise koosoleku paberid, siis küsib saksa kolleeg L mõneti ehmatades, kas meiliga saadeti mingeid materjale, tema pole saanud. Teine koosolek on väga uinutav kohtumine tõlketehnika huviliste ja ühe uue rakenduse müügi­meeste vahel. Kohtumise lõpp läheb 35 minutit üle aja, sest mõlemad müügimehed on kanges rääkimishoos. Pärastpoole võib kuluaarides (loe: liftis ja koridoris) kuulda osaliste üpris skeptilist arvamust. Ise ma nii skeptiline ei ole, sest mu tõlkekogemuses sisaldub ka tuhatkond lehekülge Transitit ja vat kuigi viimane on ilmselgelt välja mõeldud tõlkijate piinamiseks, saab seda ometi kasutada.

Tulevad eilse matka pildid ja saadan vastu enda omad.

Ka täna hommikul on läti kolleeg L majutatud mu toakaaslaseks, sest tema tavalise laua kohant on nädalavahetusel jälle vesi läbi jooksnud.

Lõuna eel saabub kolleeg, näpus mu tõlke parandused (mõnikord tuleb tõlkeid lasta kolleegil kontrollida) ja tal on täiesti loogiline küsimus: kust on concerned member states vasteks tulnud puudutatud liikmesriik? Jah, tõesti kust? Vastusega, et see on selle asutuse nendes tekstides nii olnud alati, ta rahule ei jää ja ma alustan otsinguid, kus see võiks kirjas olla. Otsing jõuab välja nelja õigusaktini, mis seda menetlust sätestavad; üht eesti keeles ei ole, aga ülejäänud kolm on ühel meelel, et see on seal asjaomane liikmesriik, ning kõik leiavad, et see on parem kui kunagi kiiruga tehtud terminiloendis.

Kell 14.06 läheb elekter ära. Tuleb kohe tagasi ja isegi võrk hakkab viie minuti pärast tööle, aga kell 14.14 läheb uuesti. Sedapuhku hakkab võrk tööle alles kell 14.27. Ja kell 15.00 on ühe töö tähtaeg, mis mul veel päris valmis ei ole.

NHE-maja kongressisaalis on täna mingi suur üritus, hommikul oli fuajees registreerimislaud, kus sumles palju inimesi. Üks onkel uuris huviga isegi kellamasinat, seistes selle ees, pidin pistma oma kaardi selle alla küljelt. Ka +1b korruse tõlgikapid on täna asustatud. Ukse taga on saksa kabiin, vahepeal kuuldub hääli, millest võib järeldada, et nad vaatavad Interneti vahendusel mingit sarja That's My Bush! lõiku. Kui kuulujutt, et seda sarja näeb praegu ka Eestis, vastab tõele, siis on see küll hea uudis, see on tore sari. Bushi kehastanud näitleja headusest räägib asjaolu, et ta värvati hiljem samasse ossa väga tõsisesse filmi.

Ükspäev nägin linnas kellelgi ELi tähepärjaga mitme inimese vihmavarju, mille peale ma arvasin, et a) see inimene ei saa töötada tuulisel Kirikmäel, sest nii suure vihmavarju (läbimõõt umbes 1,20 m, kupli sügavus umbes 0,5 m) viib tuul pikema jututa minema, koos omanikuga (ja ma mõtlen seda tõsiselt); ning b) kui peaks tulema uputus, saab selle vihmavarjuga üle vee seilata nagu karupoeg Puhh. Otsin üles kerasegmendi ruumala arvutamise valemi ja avastan, et 10 cm vabaparda saavutamiseks (st et varju äär oleks 10 cm üle veepinna) tuleb vihmavarju koormata 248 kg raskusega; praktiliselt tähendaks see seda, et selles saaks sõita kas kolm (!) kõhnemat inimest või siis 1–2 inimest "paadi" põhja asetatud 160–80 kg ballastiga püstivuse parandamiseks.

P, 322. päev: hüva nõu nüüd kallis tõest'

Eesti seltsi elamusrohke matk, pika matkaseeria 2. osa Savijõe äärest kaarega mõni kilomeeter ülesvoolu sportliku nimega mineraalveekülakesse.

Jutu järgi tundub, et enamik seltskonda on olnud ka eelmisel matkal; kirjeldan oma matka nende jälgedes.

Matk on elamusrohke ses suhtes, et varasemast kogemusest (eelmine matk) teadsin, et plaanitud rajal on koolmekohad, kust kuiva jalaga üle ei saa, ja see oja kohiseb juba kaugele ähvardavalt. Ja ei saagi. Läheme ringi, aga paraku viib ka see rada algul kolmes (!!), pärast veel ühes kohas üle ojja asetatud kivide, mis on täna kohisevate ja pulbitsevate sogaste voogude all. Esimesest saavad üle neli osavamat üle langenud puude üle, aga teised ei saa ja nii kõnnib kaks seltskonda, teine teisel pool oja, ligi kilomeetri ülesvoolu lähima sillani. Osa sellest kulgeb metsas, mis on täis langenud puid ja okaspõõsaid. Võsas ilma kinnasteta käia ei saa ja näokaitse oleks ka täitsa tore, kui seda vaid oleks.

Kaart kulub ka ära. Nii marjaks kui auklikuks.

Ja kotis on mul peale võileibade ja teetermose ja kuivade riiete (pusa, kindad, sokid; pusa läheb isegi vaja, kui läheme pärast aega parajaks tegema ja sooja jooki manustama ning seal jope seljast võtan, sest ei ole sünnis istuda inimeste seas alussärgis ja umbes 8 soojakraadi tõttu mul II kihi riietus puudub) ka kulp ja praadimislabidas, sest meenub, et jaama kõrval on pood pühapäeva hommikul lahti ning vähemalt labidat läheb õhtul vaja (tegin eile makaroni-hakklihamöginat – mul on nüüd pann, aga pannilabidat seni ei olnud). Samas unustasin maha taskunoa.

Vahepeal on kosk, mille lael üritatakse ka prügikotikõndi läbi oja (tulutult).

Teises kohas (kus on üksik ületus­koht) saab kolmest ületus­kohta uurima läinud inimesest üle ainult üks (lennates nagu lind või õigemini ronides mööda väga peeni­kesi puuoksi), aga peab teisest kohast tagasi tulema. Kui ta tagasi­tuleku kohta otsib, hakkab umbes selle koha peal metsa kohal tiirlema üks kull, mis annab alust makaabriteks naljadeks.

Sammuloenduri järgi on matka pikkus 18 km, Google Earthi järgi 12 km, mine võta kinni, kumb on tõsi! Vahest astun väga lühikesi samme.

Ehkki kogu aeg ei saja ning vahe­peal on isegi päikest, on tee enamikus väga mudane, pärast­poole on täiesti suva, kui mudaseks saapad saavad, ja libe. Tagasi­sõidul rongis püüan meenutada, mis värvi saapad tegelikult on. Aga jalg on siiski kuiv ja pori saab õhtul maha pesta. Ville ka ei ole, tänu kahele soki­paarile (siis hõõrduvad vastamisi kaks sokki, mitte sokk ja jalg).

Rahvast on 11 inimest (9 eestlast ja 2 lätlast) + 1 koer. Koer on borderkolli; kui see pärast bussis matka alguskohas maha läheb, siis ütleb keegi "tsau!" nii koerale kui koeraomanikule ("Tsau! Tsau!"), mille peale keegi leiab, et ei ole chow chow, kolli on hoopis!

Samas tagasisõidul lahendub ka kiirteesilla müstiline bilokatsioon (et algul on ees ja sõidad alt läbi, siis tee keerab ja sild on uuesti ees). Tegelikult ongi sildu kaks, teine on väiksem ja ei lähe üle jõe.

Rongis satub osa seltskonda istuma vahesse, kus on üks noorsand, kes vahib ühele meie seast pikalt suhu ning taas meenutatakse mu aprillikuist rongilugu, kuidas istusin kogemata samas vahes soome koolilastega ja kuidas ma pidin pingutama, et mitte välja näidata, et ma saan nende "salakeelest" vabalt aru. Selgub, et noorsand on taanlane. Rong siseneb jaama lõuna poolt. 3 km jalgsimatka asemel läheb õnneks, tuleb 125. buss, nii et ajaks, mil ma jala kohale jõudnuks, on mul juba saapadki pestud.

L, 321. päev: kärbsed

Hommikul käib mehaanik soojusarvestit vahetamas. Olen tema tulekuks hankinud peegli ja taskulambi. Ta poeb vööst saadik valamualusesse kappi ja käsutab sealt nagu kirurg oma algkooliealist tütart, kes talle tööriistu kätte annab. (Tõsi, kirurgid õnneks oma patsientide sisse vööst saadik ei poe ja lapstööjõudu ei kasuta.)

Õhtupoolikul käin linnas, kuupiletite müügikoht on juba kinni. Käin loodusmuuseumis, kus on kahel alumisel korrusel üldekspositsioon ja kolmandal erinäitus. Muuseumis on ametis olnud väga osav konservaator, topised on väga head (mõnel on aluse serva peal aastaarv: 1942, 1943... mõtlen, et näe, suur sõda ümberringi, aga muuseumis meisterdati valmis pisidioraam jäälinnupaari ja pesaga). Erinäituse teemaks on kahetiivalised (Diptera), keda võib näha nii elusal kui eluta kujul (aga E arvates eriti jälk olnud lehmakook ilmselt ei ole päris, sest on klaasi all aluse küljes kinni kruvidega). Samas on ühes klaasnõus klaasi peal väljas surnud pistrik, tema all peegel, et huvilised saaksid vaadata vaklade tegevust, kuigi selle nägemiseks tuleks asetada pea pistriku kõrvale, mis ei ole kuigi meeldiv.

Muuseumi poes on palju huvitavaid, aga üpris kalleid loodusraamatuid, tulen sealt tulema. Jalutan all-linnas raudteesilla aluse poole, kuhu ma pole varem sattunud, ja näen seal põnevaid tarindeid nagu osaliselt säilinud langevõrega veskikanal linnamüüri all ja sõjatammi jäänused – demilitariseerimisel lammutati vesiväravad ära, tammimüür jäi alles. Sõjatamm asus all-linnast pealevoolu ja selle sulgemisel sai ülesvoolu oru pikalt üle ujutada.

Ronin üles tagasi, hämardub ja sõidan Kõrgmetsa maksimarketisse, et osta homseks matkaks kaasa võileib. Mul on mälestus, nagu oleks pood laupäeval lahti seitsmeni. Olen kohal pool seitse ja kui avatud uksest üritan siseneda, pistab üks transpordimees kisama, et musjöö, musjöö, ja midagi juurde, millest ma aru ei saa, aga aiman, et see tähendab, et pood on kinni. Pagan. Märkan, et tõesti, parkla on praktiliselt tühi. Kõmbin aga korterisse tagasi. Oleks ma seda enne teadnud, ma just lasin linnas mitu bussi mööda, mis oleksid mind kiiresti otse korteri juurde toonud.

R, 320. päev: sagedaim laadur

Võtan uueks bussilektüüriks Kurt Vonneguti "Galápagose", mille sain sügisel sünnipäevaks. Alguspeatükid on paljulubavad.

Tööl jätkub võitlus (st parandan mälusid) levinud arvamusega, et ülivõrre sõnast sage on kõige sagedasem (p.o kõige sagedam) ja et asi, millega laaditakse akusid, on isegi oskuskeeles akulaadija (p.o akulaadur).

Põhjus on esimese korral see, et kõige sagedasem on tegelikult ülivõrre sõnast sagedane, mis on sama tarbetu ja keelehoolimatu leiutis kui tuletus kohe → kohene → koheselt. Google leiab vähemalt 89 juhtu, kui analoogse päritoluga sõna sagedaselt ongi kasutatud (ilusa eesti sõna sageli asemel); arvamus, et määrustarindil peab alati olema lt-lõpp, ei ole teps mitte õige; teeme neile häbi-häbi! ja soovitame, et nad võiksid ümber toimetada Kevade alguse kujule Kui Arno isaselt koolimajja jõudis.... (Aga asjalikule lainele tagasi: siin on sellest probleemist põhjalik artikkel.)

Ja tegelikult ei ole sõnad sage ja levinud ka sünonüümid, sest midagi võib olla levinud ka siis, kui see ei ole sage. Seega ei ole sünoüümid ka sõnad sagedaim ja levinuim.

Põhjus, miks akulaadija oskuskeeles ei kõlba, on see, et eesti oskuskeeles on võetud seisukoht, et ja-lõpp tähendab ainult elusolendeid (vrd vedur ja vedaja, kraavur ja kraavikaevaja jne), peale mõne erandi (nt sõjanduse ja kodumasinate valdkonnast). Akulaadija tähendaks seega 'inimene, kes laadib akusid'. Kas laadib (tulemuseks on laadung) või laeb (tulemuseks on laeng), seda võib vaielda, aga inimene ei ole siiski elektriangerjas, et suudaks ise akusse laengu tekitada, sestap ta vast ikka laadib akusid, näiteks kenasse virna.

Here endeth the lesson.

Tööl on mu tuppa majutatud läti kolleeg L, kelle enda tuba samal korrusel remonditakse (sealt sadas eile vihm läbi). Mu saabudes ootab ta itimeest, kes aitaks arvuti sloveeni keelelt läti keelele ümber seadistada. Siis tuuakse talle läti sõrmistik kah. Klõbistab paar tunnikest, vahepeal käib läti kolleeg J teda aitamas, siis saab remont valmis ja jään tuppa jälle üksi.

Pärastlõunal midagi põnevat ei juhtu. Käin Kõrgmetsa poes.

N, 319. päev: välk ja pauk

Hommikul maa valge, siis asendub lörtsisadu tugeva vihmasajuga, siis sajab päeval mitu raksu rahet, siis kallab hõredate jämedate piiskadega nii, et NHE-maja juures ei saa hästi kuiva jalaga üle tänava ning JFK avenüü teetammilt tormlevad alla lõbusad kosekesed, ja siis lõpuks on veel talvine äike kah. Ühesõnaga, täna on sadanud taevast kõike peale pussnugade ja konnapoegade.

Hommikul tullakse logistikaosakonnast küsima, ega mul toas vett ei ole, st kas aknad on vihmale vastu pidanud. Õnneks on. Lõuna eel tuleb tõlkeosakonna sekretär küsima, ega mul midagi selle vastu ei ole, kui homseks tuuakse mulle koridori teisest otsast ajutine toanaaber, sest tema toas on vaja midagi remontida (vahest seal siis sadaski läbi). Vastan, et ei ole.

−1. korruse soome kolleeg saadab lõuna paiku (enne esimest rahevalingut) laiali teate, et tänaval on kaks politseinikku, kes kirjutavad autodele parkimistrahve. Lõunale minnes näen, et selle osaks on saanud kõnniteel parkinud.

Kui lõunalt naastes aknakatted rohkem avali keeran, juhtub nendega tavaline nõidus, et poole tunni pärast hakkab päike paistma ja katted tuleb tagasi varjulisemaks keerata. See on alati nii. Näen puude vahelt, et all orus lainetab midagi – vahest on jões jälle vesi tõusnud, ega vesi siis saanud mäe otsa jääda!

Tänasel seiklusrohkel päeval juhtub veel see, et kell 15.40 läheb umbes sekundiks elekter ära ja vups! kaovad kõik avatud dokumendid. Serverite käimasaamisega läheb aega rohkem ning sise- ja välisvõrk hakkab toimima alles hulga aja pärast (konkreetsemalt kell 16.24, kui arvuti taaslähtestan). Hea, et olin homseks ja esmaspäevaks üles antud tõlked enne lõunat välja printinud ja sain neid puurida paberil.

Lahkun mõned minutid pärast poolt viit (16.30 on varaseim lubatud kellaaeg), ilm on osaliselt selge, põhjakaares täiesti pilvitu. Maapind on väga märg, NHE-maja ees oleva ehitatavasse teetammi on vihm uhtunud kaks uut tillukest sälkorgu. Teen teoks üleeilse poeskäigu plaani: 16.41 bussile, see jõuab jaama kell 17.05 (jah, sattus Vabaduse puiestee jaamapoolses otsas ummikusse, oleksin pidanud tulema viimase peatusevahe jala), sealt 17.15 rongile, sellega T-s jaama kõrval elektroonikakaubamajast mõned arvutijubinad, siis 18.51 rongiga tagasi (mis on sõiduplaanist 9 min maas), linnas tagasi 19.34 asemel kell 19.41, kell 20.01 bussi peale ja korterisse.

Tagasisõidul saan rongis läbi Borsti "Keskaja olmeajaloo", mille kaks viimast peatükki (suhtumine usku ja surma keskajal) on sama igavad nagu alguspeatükkki ning raamatu üldmuljet pisut lahutavad (nendes pole ka samasuguseid vaimustunud ja nauditavaid tiraade nagu raamatu keskel). Lugesin seda raamatut natuksehaaval bussis sügisest saati, hiljemalt novembrist saati, sest novembri keskel matkal sai raamat seljakotis märjaks.

K, 318. päev: valem

Leht kirjutab, et eilse megaummiku põhjus ei olnudki ilm, vaid kell 16.45 Saksamaa saatkonna eest bussipeatusest leitud kahtlane pakk, mille tõttu suunati 200 m raadiuses liiklus ringi. Pakist midagi kahtlast ei leitud ja lehe andmeil olevat nüüdseks selgunud, et see oli mingi firma reklaamikampaania (pakke olnud linnas veel). Võimud kaaluvad kampaania korraldanud firma trahvimist; kui ma saaksin nõu anda, pakuksin, et trahvisumma arvutataks järgmise lihtsa valemiga:



Nii vahest kaoks kõneaalusel firmal ära isu korraldada taolisi imelikke kampaaniaid tipptunni ajal. Isegi Eesti kireval reklaamimaastikul pole vist midagi nii haiget välja mõeldud.

Ka päriselus annan jõudumööda tehnikakeele asjus nõu. Õhtul pisitoimetusi poole kaheksani, siis korterisse, kus tutvun kultuuriväärtuste registri, Maa-Ameti kaardiserveri ja Google Earthi abil Eesti muinas- ja kivilinnustega. Magamaminekuks olen leidnud kõigi kivilinnuste täpsed asukohad, mida ma seni ei teadnud.

T, 317. päev: tund ummikus

E ja T lähevad kell 4.30 takso peale. Üllataval kombel on liiklus sellisel kellaajal täiesti olemas.

Hommikul sajab lörtsi, maa on valge. Päeva jooksul sulab lörts ära, maa on uuesti must.

Lõpetan tööl koletõlke tagasiside, mille koostamisel leian lõplikust tekstist vähemalt neli minu tehtud tobedat näpuviga (mis paistavad rohkem silma kui sisuvead ning võhikkliendid kurjustavad tavaliselt ikka nähtavate, mitte nähtamatute vigade peale; mine tee selgeks, missugune see tõlge enne oli, ja et kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad). Ehkki neid näiteid ei saa tabelisse kanda, kus valmis tekstis on näpuvigu, on muid küll ja küll, ilmekamate vigade tabel on 16 lk pikk (tekst ise oli 38 lk). Lisan tabeli lõppu märkuse, et tabelis on vaid osa vigu ja millest suurimad vead johtusid – tõlkija jättis asjakohastest õigusaktidest järele vaatamata, isegi nendest, mille teksti vahetult osundati.

Söömas KAD-majas, kus on kahest pearoast üks otsas, ootan umbes viis minutit, kuni "mõne minuti" pärast uus ports tuleb, aga ei jõua ära oodata, võtan teise roa, mille kogus on selline, et isegi mina ei saa sellest jagu. Ma parem ei mõtle, mis selle energiasisaldus on.

Õhtul sätin end minema poole viie paiku, kavas on käia kaugemal poes. Jõuan bussi peale viis minutit enne viit, rong läheb 17.15. Buss aga satub ummikusse, nihkudes edasi sentimeeterhaaval. Esimese peatusevahe läbimiseks (st punase silla ületamiseks) kulub 20 minutit, järgmist peatusevahe (postkontorini) sõidab buss veel 25 minutit (ummikuta sõidab buss töölt postkontorini umbes 5 minutit), kõik see aeg mootor tühikäigul, uksi lahti ei tee, kiirustavaid inimesi välja ei lase (jala saaks edasi palju kiiremini). Alles Aadu silla tagant pääseb buss normaalselt liikuma, ent satub jaama juures teise, kuigi väiksesse ummikusse. Nii et ma ei jõua isegi 17.42 rongile ja jätan poeplaani katki. Korteri juures peatusesse jõudnuna olen viibinud bussis tavalise 20 minuti asemel koguni 65 minutit. Järgmine kord lähen tipptunni ajal jaama (3 km) igaks juhuks jala (või kui mitte kogu teed, siis vähemalt postkontorini, sest ummikud on tavaliselt enne seda).

Silma jäävad liiklust reguleerivad politseinikud Uue värava ja Kuningate tänava nurgal, õigemini see, kuidas nad seda teevad. Nad nimelt hüppavad autode ette, mida tahavad peatada. Sauasid neil ei ole, helkurveste kah mitte. On oma auto parkinud kõnnitee peale, vilkurid vilkumas. Selleks ajaks on juba täitsa pime ja neil on tumedad riided. Paistab, et politseinikud, neiu ja noormees, on väga noored, mis tekitab kahtlase mõtte, et äkki a) kasutatakse eriti ohtlikus olukorras noori kadette (sest nendest pole kahju; vrd inglise expendable) või b) see on karistusaktsioon, nad on mingi pahateoga hakkama saanud (vrd sõjas karistuspataljonid).

Aga kõige tipp on muidugi see, et ega hommikusest lumekirmetisest pole enam alles õhkagi; kui juba väikese lörtsisaju peale +6 °C õhusoojaga tekib selline muljetjättev segadus, mis siis juhtuks korraliku tuisu peale? Ärme parem mõtlegi...

Õhtul Simpsonite viis III hooaja alguse osa.

E, 316. päev: Atmostas Baltija

E ja T seiklevad täna Euroopa pealinnas, kus, nagu õhtul võib kuulda, näevad nad igasugu suuri imesid peale pissiva poisikese, kuhu nad ei jõuagi. Mina aga lähen tööle, kus muu töö kõrvalt jätkan lõputuna tunduvat tagasisidetabeli koostamist.

Eelmisel nädalal puhkenud arutelu tõlkeosakonna struktuurist on kandunud spetsiaalsesse foorumisse, aga paraku kaasneb iga postitusega ka meil kõigile, nii et hommiku jooksul saabub mitukümmend meili. Ei ole mul aega neid lugeda.

Päeva naba on esimene lähenevat Balti päeva ettevalmistav koosolek. Kohvikus kogunevad kõik eesti, läti ja leedu tõlkijad ning üks leedulasest itimees. Alguses istub lauas ka soome kolleeg O ja sööb võileiba, aga ta tajub ühtäkki, et jutt ei ole tema kõrvadele, ja lahkub ehmatanud näoga (hoolimata keelitustest, et mis siis, kui ta kuuleb, Soome ju ka otsapidi Balti riik – ning eks 1920. aastatel kuulusid peale Balti riikide ka Soome ja Poola nn Versailles' riikide hulka, st nende riikide hulka, mis loodi I maailmasõja ajal).

Koosolek on üpris kaootiline, rahvastevahelise suhtlemise keeleks on vigane inglise, pannakse paika inimesed, kes mingi teema eest vastutavad. Mulle langeb nõnda väike osa kui hankida Baltimaade kaart (kus nad kõik kolmekesi oleksid) ja tuua Eestist mõned eestipärased joogid. (Praegu seda kirjutades mõtlen, et muidugi võiks ju rahvustoitu kama ka tuua, siiapoole tulles pole vaja karta Soome tolli ega midagi.)

Mõneti meenutab koosolek jõulueelseid pildivaidlusi (mis kasvasid lausa pilditüliks). Eriti aktsioonis on eesti kolleeg, kes on pandud vastutama viktoriini eest. Et las rahvas jaguneb ikka võistkondadeks jne. Pean vajalikuks lähematele läti ja leedu lauanaabritele selgitada, et Eestis oli veel pool ininmpõlve tagasi mälumäng professionaalne sport, mitte meelelahutus, nii et katsugu nad sellist pühendumist mõista. Arutatakse muid plaane ja pannakse paika kuupäev: 1. märts. Arutelu jätkub paari nädala pärast, kui olen õnneks Eestis.

Pärast tööd käin ilusa tähekese suurpoes, kus sedapuhku ei otsita taga röövlit. Sealt on vaja tuua E-le meeneteks köögikaal (mu emale) ja väike lapik vihmavari (E tädile). Köögikaalu tuleb otsida päris kaua. Tagasisõit vältab aga veel kauem, teen koguni sellise erakordse sammu, et sõidan linnast Kõrgmetsa 3. bussiga, mida ma varem teinud ei ole, sealt siis viimane kilomeeter jala mäest alla (ja mille vältel ei möödu minust seda bussi, mida muidu oleksin pidanud ootama, ehkki sõiduplaan lubanuks nõnda arvata). Korteri postkastis on eeloleva kojusõidu lennukipiletid.

Veidi hiljem naasevad E ja T oma rongireisilt ning õhtul jõuab kohalike veinide degusteerimine kahe eri tootja Pinot Blanciga ühele poole. Nüüd tuleb mul tühjad pudelid ka ära viia, sest need on praegu köögis kraanikausi all kapis, aga laupäeval tullakse soojusarvestit kontrollima ja see on samuti kraanikausi all.

P, 315, päev: eelõhtul

Hommikul kuulen rõdult, et all jõeorus trummeldab rähn. Pühapäeva hommik on hästi vaikne.

Et bussiaegade portaalist selgus eile, et täna otsebussi E-chi ei käi, jätame sinnamineku plaani katki ja läheme hoopis Veokülla, mis on veidi kaunimas kohas ja visuaalselt pisut atraktiivsem. Ostan hommikul bussist E-le ja T-le päevapiletid (mul endal on üleriigiline kuukaart) ning pärast 40-minutilist ootamist ja jaama leheputka põhjalikku külastamist rongi peale. Rong on taas kahekordne ja peatub teel E-sillani ainult korra. Meist pisut eespool istub kaks seltskonda tugevasti ehitud ja lõhnastatud pensionäre, kes ilmselt sõidavad riigi põhjaossa matkama.

E-sillast 570. bussi peale, sellega Veokülla. Nii peale- kui mahaminekul küsivad meie käest nõu (kas läheb ja kas nüüd tuleb maha minna) samasse suunduvad ingliskeelsed matkajad, kelle päritolust me kuulamise peale aru ei saagi: sõnavara laseks aimata briti päritolu, aga aktsent on tundmatu.

Veoküla elab hooajavälist unist elu. Õige mitu söömakohta vana"linna" "pea"tänava (õigemini on Veoküla küla, millel oli keskajal ümber tornidega müür, ja vanas osas oli ainult poolteist tänavat) on kinni, isegi see, mille aknal on kiri, et lahti iga päev hommikust õhtuni. Kõnnime üles linnuseni, kohates allatulevaid sakslasi, kes on linnusesse saabunud ilmselt kohe, kui see kümnest lahti tehti.

Et ma olen lossist mu eelmise visiidiga seoses pikalt juttu teinud, ma seda siin enam kirjeldama ei hakka. Samuti olin eelmisel korral isu täis pildistanud, nii et nüüd ma pilte ei tee (pealegi olen unustanud laetud akud korterisse laadurisse). Ringkäik lossis (või õigemini kunagises linnuses, mis hiljem muutus osaliselt lossiks, siis lagunes ja siis raudbetooni, klaasuksi ja kahtlast müüriladumistehnikat kasutades uuesti üles laoti) läheb suhteliselt kiiresti.

Kabeli kohal saalis on fotonäitus lossi (või üldse siinmaad) külastanud riigipeadest, aga ühegi pildiallkirjata! Pealegi vaatame seda tagantpoolt ettepoole, nagu lõpuks selgub, sest pildid lähevad järjest vanemaks. Pildilt paistab, nagu meeldiks siinmaa kroonitud peale väga pudelit kummutada ja ühel on tema proua käed asendis, nagu ta näitaks väliskülalisele, kui suure pudeli ta ühekorraga võib tühjendada. Ehk seega võib karta, et joogilembus algas juba noores põlves, et ei saanud troonile, kurvastas, jõi, aga siis suri isa lõpuks ära ja sai, aga selleks ajaks oli protsess muutunud pöördumatuks ja nägu muutunud iseloomulikuks.

Nagu varemgi nenditud, tuleb lossi meeste kempsu minna üle õue ja selle eeskojaks on sugupuude tuba. Seal on ühel vanal fotol olija täpselt Inno Tähismaa nägu, kui viimasel oleksid uhked vuntsid.

Aga võrreldes eelmise kevadega on lahti ka linnuse kelder, kuigi seal ei ole midagi huvitavat peale võlvlae, peaaegu sama paljude tünnide kui Tartu püssirohukeldris ja paljude ämblike seinal. Täheldame, et nii lossis kui linnusehoovis ulatub maa seest välja väga palju kaableid ja kaablitorusid.

Siis sammume mäe otsast jälle alla, kohates teel sama tõugu koera kui C; et ka siinmaa valitsejal on sama tõugu koer, leian, et pean uurima koera sugupuud, äkki oleme valitsejaga koera kaudu sugulased (nagu olen ühe oma õpingukaaslasega, sest meie ja tema lapse koer on juhtumisi nõbud).

Edasi on kavas tähistada E sünnipäeva, õigemini viimast päeva enne sünnipäeva. Astume sisse ennist silma jäänud restorani, aga see on puupüsti rahvast täis ja kelner soovitab, et minge kõndige natuke, tunni aja pärast on mõni koht vaba. Huvitav, kustkohast see rahvas välja ilmus? (Kui just ennist linnusest alla tulnud saksa turistid ei olnud poolel teel ära väsinud ja kogu täiega kõrtsi astunud.)

Hooajavälisest ajast tingituna on pooled Veoküla restoranidest remondis või puhkuste tõttu kinni. Teine pool on lihtsalt kinni. Suure otsimise peale leiame, et lahti on Victor Hugo hotelli all olev restoran, aga seal näikse olevat suguvõsa kokkutulek. Kui me seal veidi nõutult seisame, tuleb ettekandja, küsib, kas soovime lauda kolmele, ja meid pannakse istuma.

Aega kulub mehiselt, kokku läheb üle kolme tunni. Esimese tunni ootame eelrooga (Arumägede singi taldrik, kuhjamulje tekitab sinkide alla peidetud, hõbepaberisse keeratud kummuli tass), pärast teise tunni põhirooga (loomafilee Roquefort' juustuga). Kui eelrooga oodates tühja kõhu peale veini joome, leiame, et vast see on sihilik, et inimesed joovad nii veini ära ja peavad söögi kõrvale tellima juurde. Ma pakun, et peaasi, et me ei oleks siis, kui söök lõpuks saabub, selles seisundis nagu Absolutely Fabulousi Edina ja Patsy Prantsusmaa veinikeldris (kus neil vein lõpuks mööda lõuga alla valgus).

Aga igav siiski ei ole, huvitav on jälgida ettekandjaid ja restoranikülalisi. Pikas kõrvallauas on "vähemalt nelja" sugupõlve esindajaid (ilmselt mingi päriliku pidamatushäirega, sest nad saalivad ühtelugu kempsu vahet, mille uks on kohe meie laua juures). Lapsed jooksevad ringi ja nende isad söövad nende supi ära ning pärast lapsed kisavad, kus supp on. Kaks ettekandjat ja üks kelner suhtlevad meiega (kui nad aega saavad) igaüks ise keeles. Aga vein on hea.

Jäätise nimetus on Victor Hugo, kelle õnnis jalg olevat kunagi sellesse majja astunud. Kas ja kui palju, ei tea, võib-olla nagu Võru raudteejaama seinal rippus kunagi silt Siit sõitis läbi Vladimir Iljitš Lenin, sest oletati, et küllap ta pidi rongiga Riiast Pihkvasse sõites ka Võru jaama läbima. Leiame, et jäätisena on Victor Hugo palju parem kui kirjanikuna.

Kolmveerand viiese bussiga tagasi (see on ka viimane, mille sõiduplaan mul on välja kirjutatud, sest ma ei osanud arvata, et meil Veokülas tõesti viis tundi läheb). Tagasisõit läheb viperusteta, peale selle, et 125. buss käib pühapäeviti mitte kord tunnis, vaid kord kahes tunnis ja me peame kas ootama bussi tund ja kümme minutit või minema pool tunnikest jala. Läheme jala. Ilm on ilus, päeval paistis suur päike.

L, 314. päev: linnuga linnas

Poole kaheksast alla bussipeatusse, kolmveerand kaheksa jaamas, sealt päevapiletid T-sse. T-s 9.10, sealt automaadist edasi-tagasi piletid Koblenzi, siis rongi peale. See peatub igas teivasjaamas ja on kõvade istmetega ja ebamugavalt kitsaste istmevahedega trammitaoline moodustis, millega sõit vältab tervelt kaks tundi. Kõnnime põiki läbi linna Moseli ja Reini ühtevoolamiskohta, ronime isegi keiser Wilhelm I monumendi sisse keskmisele rõdule (päris üles talvel ei saa). Siis kõnnime vanalinna, käime mööda kahest kirikust ja ühte lähen isegi sisse (jumalaema kirikusse kauneid tähtvõlve imetlema).

Ja siis hakkab pikk kohvikuotsing. Et saksa linn, küll vahest kuskil mõni kohvik on. Kammime kogu vanalinna läbi, satume paari sobimatusse kohta, aga lõpuks peaaegu vajaliku ka leiame. Tellime seal roa, mida oletame olevat täidetud pannkoogid. Kui need umbes tunni pärast lauda tuuakse, selgub, et pann on, aga kooki pole, nii et minu ja E toit on tegelikult pannitäis küpsetatud krevette ja paarteist oliivi kastmes. Pole samuti paha. Kohvi juurde saab täitsa head kooki.

Kohvikust väljudes keerame ümber nurga, sest meile jäi seal silma ühe kunstipoe ees sisekujunduseks vajalik plekist marabu hinnaga tühised paarkümmend raha. Käin müüjalt üle küsimas, kas me näeme sildil hinda ikka õigesti; näeme tõesti. Müüja kurdab, et neil nii suurt kilekotti ei ole, nokk jääb välja paistma; vastan, et mul pole sellest midagi, las paistab!



Seejärel tagasi jaama, jaamatee on järjekordselt täis inimesi ja tuleb vaadata, et nad marabu noka otsa ei jookseks. Rong on seekord nn piirkondlik ekspress, mis peatub igas teises jaamas ja sõidab tagasi T-sse ainult poolteist tundi. Plekklinnuga on lihtne, sest tema seisab püsti ise.

Edasi teeme kiire tiiru T-s, toomkirikus ja jumalaema kirikus (mis on vastavalt Saksamaa vanim kirik ja väidetavalt Saksamaa vanim gooti stiilis kirik) ning siis käime korraks ka Marxi maja ees. Jah, kas oleksin võinud 25 aastat tagasi, pioneeripõlves arvata, et tuleb kord aeg, kui ma seisan Karl Marxi sünnimaja ees, kaenlas plekist marabu?

Siis edasi raamatupoodi, kus dr-d E ja T otsivad oma eriala sobilikke kitlitasku-käsiraamatuid (ning E selle ka leiab), siis kaubamajja ostlema. Marabu muidugi ikka kaenlas (leian, et seda saab kanda ka, nokk allapoole). Siis jaama ja tagasi, jaamast saab sobivasti bussi peale.

Õhtul tutvume sedapuhku kohalike punaste veinidega. Leiame, et kohalike valgete vastu nad siiski ei saa.

R, 313. päev: õudus ja kujundus

Õud ja õõv kehva tõlke toimetamisel jätkuvad. Rekord on viis rasket sisuviga leheküljel (üks eesti kolleegidest kunagi arvas, et talle jätkub hinde kõlbmatu panemiseks ühestainsast kogu dokumendis). Jah, erakordse hindega kaasnev paberimajandus on võimas, aga kui arvestada seda, et ilmselt veel paaril nädalal olen ma nüüd pärast selle teksti korrastamist võimeline keset ööd karjudes üles ärkama, siis läheb see siiski asja ette.

Luban minna kella viieks postkontorisse kohtuma E ja T-ga, kes on terve päeva mööda linna kamminud, aga kell kolmveerand tuleb meelde, et paar väikest pudinat on vaja tingimata täna ära teha. Astun majast välja kell 17.01. Saan kuulda, mis kultuurilis-museaalseid-lingvistilisi elamusi päev on toonud. Käime Kõrgmetsa maksimarketis ja pärast seda samas tööstuskaupade poes, kust väljume, kaenla all kolmas tool korterisse. Tool on kokkupandav metalltool, suhteliselt istutav ja stiilselt oranž.

N, 312. päev: reinuvader

Hommikul jõuab korteri kraamimine põrandapesuga võiduka lõpuni.

Tööl õudne rabamine, justkui siin ametis olemise esimese aastapäeva tähistamiseks on mulle sattunud tõlge, millele tuleb tingimata panna hinne ebarahuldav, sest varaseimas halvimas tõlkes oli raske sisuviga paari lehekülje kohta, siin aga on neid igal leheküljel keskmiselt kaks, rääkimata sellest, et tõlkija on jätnud viidatud määrusest või isegi ESTERMist terminoloogia järele vaatamata.

Pusin ja pusin, sest 16.30 toimub arvutis Windowsi ja Office'i uuendamine ning edasi saab seda kasutada alles homme hommikul. Jama on see, et nii selle õõvtõlke kui ühe meditsiiniteksti tähtaeg on homme 10.00 ning tingimata täna õhtuks on vaja üle vaadata rohkesti pisitõlkeid. Selge see, et kõiki ei jõua. Kirjutan plaaniosakonda ja pakun, et selle õudtõlke tähtaega võiks nihutada reedel, ütleme, kella 15.00 peale. Nii tehaksegi, mis tähendab, et umbes keskpäevast pühendun pisitoimetustele, mis valmivad kell 16.15, siis panen arvuti kinni ja kontrollin meditsiinitõlget paberil. (Varsti panen arvuti siiski käima, sest ega väljalülitatud arvutis siis saa ju tarkvara installida.) Kell 16.45 tuleb üks itimees mu kohale, ise istun ikka veel puuduva toanaabri kohale ja kella 17.20-ks saan teise tõlke üle vaadatud ning lähen minema.

Kirikmäe prismas viimaseid vajalikke asju.

Borsti raamat on jõudnud keskaegse ruumikäsitluseni ja saan teada, et praktilise matemaatikaga oli keskajal kehvasti, ainus tehe, mida enam-vähem osati, oli liitmine (aga kaupmehed ei pannud vigu eriti pahaks). Jagada oskasid vähesed ning selle asemel kasutati taas liitmist ehk proovimist, kui mitu korda mingi arv suurema sisse mahub.

Korteris lõpuks söön; et hommikusööki ei jõudnud võtta ega lõunal käia, oli kogu päevane söök seni tops masinakakaod (104 kcal).

Viimase 16. bussiga lennujaama E-le ja T-le vastu, kohal umbes kell 22, lennuk peab saabuma kell 22.30, aga hilineb, saabub alles kell 23.05. Bussilt tulles nägin peatuses ähmaselt (kuivõrd sodingu alt paistis), et äripäeviti läheb viimane buss linna poole kell 22.58, ja lähimast peatusest on korterini kõndida ainult umbes poolteist kilomeetrit. Aga lennuk hilineb ja istume taksosse.

E kaval plaan kuulda mind taksojuhiga prantsuse keelt rääkimas kukub läbi, sest mul on kaasas aadressiga silt, mida juhile näitan. Takso on nagu äraspidine Šveigi hullumaja – väljast palju suurem kui seest, mul on põlved tugevasti vastu kindalaegast ja mõtlen, et ma parem ei mõtle, mis saab minu reieluudest, kui auto peaks millelegi otsa sõitma. Sendi-nimelises linnajaos jookseb üle tee rebane.

Korteris tervitusvein ja ananass (Kõrgmetsa maksimarketis müüakse kooritud ananasse, kusjuures erinevalt Kirikmäe prismast on need vedelikku läbilaskmatus kilekotis). Kolme inimesega on veidi probleeme, sest hetkel on toole täpselt 2 tk.