K, 110. päev: lihapaisutaja

Päeval kolleegidega vaidlus selle üle, mis on meat extender. Välistõlkija oli selle arvanud "lihapaisutajaks", mida see ilmselgelt ei ole. Kolleeg R vaatab oma Websterist järele ja on veendunud, et tegu on ikka füüsilise laiendamisega. Mu sisetunne ütleb, et tegu on pigem omaduste laiendamisega, ja leian palju näiteid, kus mingi sojapõhise aine kohta öeldakse meat extender or substitute. ESTERMis on piima aseaine ühe vastena milk extender, mistõttu eelistaksin vastet "liha aseaine". Lõpuks pakub kolleeg M välja vaste "liha valgurikas lisaaine".

Muid viimase aja ülesleidusi: sacred vessels ~ pühad anumad (kirikunõud), fish tanks ~ kalapaagid (akvaariumid), body-building preparations for animals ~ kulturismipreparaadid loomadele (loomade lihasmassi suurendavad ained; eks kulturism = atleetvõimlemine), metallische Werkstoffe ~ metallilised toimeained (metallmaterjalid; toimeaine on Wirkstoff), kivid kütmiseks (kerised), saunakivid (kerisekivid), animal research studies ~ loomade uuringu stuudiumid (loomauuringud; "stuudium" tähendab ju ikka (ülikooli)õpinguid) ja – last, but not least – toy stuffed animals ~ mängutopised (pehmed mänguloomad; kes kaavikutega ikka nii väga mängib).

Korteris on õhtul postkastis õnnest pakatavate inimeste piltidega kaunistet reklaamtrükis selle kohta, kui suurepärane kütus on masuut (mis toob mulle kohe silme ette sama väite propaani kohta, eriti Hank Hilli kehastuses sarjas King of the Hill). Trükise järgi on elu veel parem (ja masuuti jätkub kauem), kui toad on jahedamad: näiteks vannitoas olevat parim temperatuur 23 °C ja magamistoas 16 °C. Brr... Mäletamisi peab Eestis olema majutusettevõtte majutusruumis vähemalt 18° ja Vene ajal pidi sauna pesuruumis olema 28°.

(Siia juurde heietatagu ka mälestuslugu ühe auväärse tohtri saunast ühel Eesti saarel. Olime seal kunagi külas. Tohter küttis sauna ja lasi kõigepealt leilitama külalised. Leiliruumis oli parimal juhul umbes 60–70° sooja. Ronisin lava kõrgeimale astmele, aga ikka oli sauna jaoks jahe. Avasin sauna soojaveenõu luugi, et sealt tõusev aur täidaks ruumi ja annaks vähemalt tunde, et ruumis on soojem. See ka palju ei aidanud. Viimses hädas loopisin nii palju leili, et vesi keriselt alla nõrgus, siis hakkas olemine õige natuke sauna meenutama. Ja siis vahepeal sõime ja siis paari tunni pärast läks lugupeetud tohter ise sauna, kus vahepeal oli ahi kindlasti ära kustunud ja soojust vahest umbes nõnda palju kui suvel palavaga kontoris. Ja kõigi külaliste imestuseks, kes just olid jõudnud meenutada Kiire saunaskäiku "Kevades", tuli tohter saunast, puhkis rõõmsasti ja kiitis, küll oli saunas ikka hea leil...)

T, 109. päev: Noored lõvid

Päeval ei midagi erilist (mida ma suudaksin nüüd nädal aega hiljem meenutada). Õhtul DVD pealt iidfilm "Noored lõvid" (1958, Marlon Brando jt). Paras susserdis, põhineb peamiselt Marlon Brando silmamängul ning turjast ja istmikust liiga kitsastel rõivastel. Sihtrühmaks on seega ilmselt rohkem naissoost kinokülastajad. Sõjatehnika autentsusega pole väikesest ajavahemikust hoolimata (sõja lõpust oli möödas ju ainult 13 aastat ja autentset kraami pidi siis alles olema rohkem kui praegu) eriti viitsitud vaeva näha – sakslased sõidavad Jeepidega, millele on igaks juhus maalitud kapotile Saksa rist, ja Prantsusmaa sõjakäigu ajal saab näha kuulipritsi MG 42, mis võeti kasutusele mitu aastat hiljem. Raamatuga paremini tuttavad inimesed teavad rääkida, et ega filmil ja raamatul eriti palju kokkupuudet ei ole.

E, 108. päev: aparaadid

Hommikul on hirmus uni (kuigi kondid haiged ei ole) ja prantsuse keel tundub väga pikk. Muudkui piilun kella, aga see ei lähe ega lähe edasi. Vahepeal läheb jutt maailmajagudele ja hollandlane satub õpetajaga vaidlema selle üle, mitu maailmajagu ja mandrit on olemas (st olemas muu maailma või Prantsusmaa jaoks). Sellest, et ühine seisukoht jääb saavutamata, võib aimata ka asjaolu, et prantslased ei erista mandreid ja maailmajagusid... või siis vähemalt mitte meie õpetaja. – Kõige lõpus jututame oma kodulinnast ja ma loodan vargsi, et kui ungarlasel läheb sama kaua kui soomlasel enne teda, siis lõpeb tund enne minu järge ära. Aga kahjuks on Debrecenist palju vähem rääkida kui Helsingist.

Päeval läheb vahepeal nii pimedaks, et pean aknakatted üles kerima ning siis tuleb jämedat vihma ja rahet. Pärast, muidugi mõista, tuleb päike välja (meenutatagu, et aknakatete langetamisel läheb alati pilve ja tõstmisel alati selgeks).

Nokin tavalisi nädalalaguse pudinaid (neid on selleks korraks tavalise kahe- ja poolesaja asemel ligi viissada) ja korra satun kellegi tõlkija näputööle, kes on täpselt järginud juhiseid, st tema järelt ei pea omaloomingulisi standardväljendeid tagasi standardväljenditeks parandama. See on meeldiv erand, aga kahjuks on ülejäänud tavalised. – Päeva sõnad on televisiooni ja juhtmeta vastuvõtu ja tootmise aparaadid (television and wireless receiving and reproducing apparatuses), mis pärast parandamist on lihtsalt telerid ja raadiod.

Uurin Internetist, mis kellani on lahti raudteejaama kassa. Saan teada, ja ühtlasi satun poolkogemata raudtee-matkateede lehele (jaamast jaama, eilne rada oli nr 8). Eile kasutatud topograafilise kaardi 9. leht on sarja vanim ja sellel ei ole matkateede pikkusi peal. Raudtee kodukas kirjutab, et rada nr 8 on 13 km pikk. Huvitav, mu mõõtmise järgi oli see rohkem nagu 19 kilomeetrit, seega mõõdetakse ka matkaradade pikkust nn pika ehk sõjaväe meetriga.

Käin õhtul raudteejaamas ostmas piletit Frankfurdi lennujaama ja tagasi. Kolmveerand tee jaoks broneeritakse isegi koht. Kassa ees, jaamahoone saali nurgas olev piletiautomaat on tööle hakanud (enne oli mitu kuud rikkis), ostan sealt omale bussipileteid, sest mul lõpeb täna kuukaart ära ja ette ostetuna on piletid odavamad kui bussist (ja kuukaardi müügikohta ma töökoormust arvestades enne kolmapäeva ei jõua). Aparaat väljastab 10-piletise raamatu iga pileti eraldi ja umbes 10-sekundiliste vahedega. Minu järel ootava inimese lõbustamiseks nopin piletid kätte samuti ükshaaval, samas tempos, kui need masinast tulevad.

P, 107. päev: siis kõik linnud jäävad vait

Matkal riigi lõunaosas, raudtee-matkarajal nr 8 Sch-ange jaama ja riigi suuruselt teise linna vahel, mööda kunagist tööstusmaastikku ja piiriala metsi. Et pühapäeval käib busse harva, alustan matka jalutuskäiguga pangaautomaadi kaudu raudteejaama (u 3,5 km), sealt 12.20 rongile.

Rauatööstus on vajutanud maastikule oma raske pitseri, aga päris kuumaastik ka ei laiu. Kaevandusmaastiku võsalaadne kõrghaljastus jätab mulje, nagu oleks see tekkinud ise. Mu kõnnitaval rajal on kahjuks mituteist "kunstiteost", mis ei tee asja sugugi paremaks. Nende suhtes kõnnin vist rada valepidi, sest paremad tööd on alguses ja lõpupoole läheb nii jamaks, et hale hakkab. Jääb mulje, et inimene ja loodus ikka ei sobi kokku, kui esimene on suhte suuremõõdulise rauakaevandamisega korra juba ära rikkunud.

Sch-anges on kesktänaval laat. Pilvealune päike sirab ilusa ilma rünkpilvede vahelt. Astun mööda aegamisi tõusvat pikka varjuvaest tänavat üles küngastele. Majade lõppedes keerab rada üles künkale, kus näen puude vahelt lendu tõusmas ja eemale tiirlemas suurt, varesest suuremat kulli, selg ja tiivad ühtlaselt mattpruunid.

Kohe esimese künka otsas algab kunagine maagikarjäär, mis meenutab oma kiviklibu ja augurägastikuga Eesti saarerandadel olevaid sõjaaegseid rannakindlustuste jäänuseid. Iga natukese maa takka on lasketiir (kogu matkal möödun vähemalt neljast). Maastik on muutunud sedavõrd, et ühes kohas on alles väikese silla otsapostid, aga maastiku järgi ei saa aru, kas see oli raudteesild üle maantee või maanteesild üle raudtee, kummalgi pool ei ole ületavast teest suurt midagi järel.

Aga edasi läheb rada lõhnava rapsipõllu ja endise karjääri serva vahelt; serva peal on toekas, kuigi üdini roostes tõke, umbes sama karva kui roostepunane kiviklibu karjääris. Ülessonkimata maastik näib olevat päris kaunis, põldude ja kuni sajameetriste küngastega.


Paremal laiuvat suurt karjääri vaadates tekib küsimus: kuhu pandi aheraine? Kõike ju ka rauaks ei saa sulatada; kui siia tekkis selline auk, pidi aherainest kuhugi mujale tekkima paras mägi, ilmselt kuhugi lähedale, sest kes seda kaugele jaksas vedada. Teine mõte on, et see auk (ja ülejäänud rauakaevandused, mida silm päeva jooksul näeb) on nii vanad, et need on kaevatud veel inim-, mitte masinajõul.

Rada ületab maantee ja jätkub paar kilomeetrit võsa vahel, mis on moodustunud madalamate uuristuste kohale. Eesti oludes oleks see suhteliselt ligipääsetav, aga siiski suhteliselt kõrvaline paik vast populaarne prügikoormate poetamise koht ning kahtlemata oleks see piirkond hästi teada ka allmaailmal.

Siinkandis laiuvad mitmeruutkilomeetrised metsad, mida läbib palju matkaradu, ent ometi ei ole ma näinud siin kordagi matkarajal kemmergut, ilmselt ajavad siinmaa matkajad läbi ilma, kuigi mets on kohatult hõre (aga endine tööstusmaastik pakub metsa all küllaga igas suuruses lohke ja auke).

Ühel niidul ehitatakse midagi ja silt teatab, et niidul on väljakaevamised keelatud. Huvitav, mis seal oli? Laskemoona matmisplats? Ei viitsi üle mätaste lähemale vaatama ka minna.

Täna on mul fotoka taskus fotoka kilekoti sees kuivatusainepakk, mis poole matka peal ära kaob. Kolmveerand matka peal kaob ära ka kilekott. Fotokatasku on püksirihma küljes, selle välistaskus on lisaakud. Teisel pool rihma küljes on umbes sama suur binoklitasku, paremaks haaramiseks on binokkel seal lahtiselt, nööripidi seljakotirihma aasa küljes, et maha ei kukuks. Matkal aitab binokkel nii mõnigi kord jalavaeva kokku hoida, kui näiteks mingi viida vaatamiseks ei ole vaja selleni kõndida. (Küsimusi ennetades: ei, argipäeviti ei kanna ma püksirihma küljes midagi.)

Rada ületab metsasihi, kus olevate väga roostetanud postide järgi otsustades on kunagi olnud millegi vedamiseks köistee. Mööda sihti möödub üksikmatkaja, kes on eemalt täpselt Eesti naabrimehe Olevi moodi.

Teeäärses metsas on puutüved kaetud luuderohuga ja "kunstiteosed" on sellised, et need tuleb siin juba jutumärkidesse panna. Pooleteist kilomeetri kaugusel on vabaõhulava, millelt kaigub muusikat, nii valjusti, et saab sõnadest aru (ja kui laulaks Silvi Vrait, siis oleks õigus ülalosundatud Kuldsel Triol, sest ega linnulaulu ei kuule kogu selle paari tunni vältel, mil matkarada sealkandis keerutab, peaaegu üldse).

Metsasügavuses on matkamaja, uksel on silt, et selles on neli kohta, ja selgitus, kust saab selle võtit. Ma olen mujal sarnaseid matkamaju näinud, aga sellest jääb üpris eemaletõukav mulje.

Kuulen pea kohal kullikisa ja näen puuvõrade vahelt kolme kulli tiirutamas, paaril korral koguni läbi fotoka pildiotsija, aga kahjuks ei saa pildile.

Kella kolme paiku jõuan matkaraja käänupunkti, mis kaardi järgi on kohe Prantsusmaa piiri ääres (eks selle asjaolu tõttu ma selle raja muidugi valisingi). Kaardi järgi peaks kuskil siinsamas olema piiritähis nr 63, aga ühtki posti ei paista. Silme ees on mälupilt Eesti-Läti piirilt, kus on piirikraavi kummalgi pool uhked triibulised postid vapiga. Aga siin ei midagi! Ühtki tulpa ei paista, kraavist rääkimata! Ühe puu küljes on roostetanud silt, millel kirjas, et eravaldus ja ... keelatud, muidu ... – see, mis on keelatud ja mis rikkujaga juhtub, on sildi küljest kahjuks ära roostetanud. Oletan, et see silt on juba Prantsusmaal, sest sellel puudub saksakeelne tekst, mis siinmaa ametlikel siltidel oleks. Samuti oletan, et keelatud asi ei saa olla sildist mööda kõndimine, sest metsa alla on tallatud üsna tugevalt mudane rada. Kõnnin vast sadakond meetrit Pariisi poole ja imetlen Prantsusmaad, kus olen esimest korda (aga kui keegi küsib, kus ma Prantsusmaal olin, siis ei oska ma muudmoodi vastata, kui näidata kaardilt). Naasen matkarajale ja leian ühest august ka piiritähise, millel piki piiri arv 63, Prantsusmaa pool täht F ja teisel pool üks teine täht. Näen, et roostes silt on täpselt piiril.


Rada laskub mäest alla ja, nagu jutustab silt, kulgeb mööda endist tohutut paemurdu ja selle vagonetiraudtee tammi (aga silt seda ei jutusta, milleks paasi raua tootmisel kasutati). Paemurdu on tekkinud huvitav taimekooslus ja ka igas vanuses matkajaid on arvukalt. Kuulen peoleod.

Raudtee-matkarada nr 8 erineb kohalikest radadest selle poolest, et tagumises osas on see kohati väga mudane (märjad kohad on ootamatutes kohtades, näiteks mitte orus, vaid nõlvadel) ja väsimus on juba sedamaal, et mul on ükskõik, kas saapad saavad mudaseks või mitte. Ühe eriti mudase koha äärde on tallatud kuivem jalgrada, mille servas peesitab põrnikas [vaatan hiljem järele, et see on metsasitikas, Geotrupes stercorosus], kellele ei meeldi, et ma teda pildistada tahan, sest hakkab üle sambla eest sibama ning ma nihkun piki rada talle järele ja üritan temast umbes neli minutit pilti teha (teravustamine on huvitav, sest makrovõttel sügavusteravust praktiliselt pole ja põrnikas sibab täitsa kiiresti).


Tee ääres on pinnavormid, mille on tekitanud maapinnalähedaste kaevanduskäikude sisselangemine. Kui neid näinuks muistsed eestlased, arvanuks nad need kindla peale Kalevipoja kartulivagudeks.

Jällegi ootamatus kohas, keset mäenõlva on järveke, kus ujuvad konnakullesed, ja kuigi matkaraja poolne sügavam osa näib esmapilgul elutu (sildi järgi on järveke 10–20 m sügav), kihab veepind selle kohal lendlevatest putukatest ning kalad löövad lupsu. Puhkan pingil jalgu ja söön ära võileiva. Rahu ega loodushääli ei saa kahjuks nautida, sest ennist mainitud vabaõhulava on ainult mõnesaja meetri kaugusel.

Edasi läbi sammashallitaolise märja pöögimetsa künkast alla järjekordsete rauamaagikarjäärideni (vahepeal lähen ühest kohast valesti ja rajale naasmiseks lähen ühest metsatukast läbi otse, lootes, et vast on kaevanduskäigud oma sisselangemised juba ära langenud). Ilmselt on vabaõhukontsert mingi tähtis üritus, sest tee äärde pargitud autosid jätkub.

Edasi tõuseb tee ligi sada meetrit Võllamäele, mis on paras pingutus, sest selleks ajaks olen läbinud juba ligi 20 kilomeetrit. Võllamäe otsas on vist portugaallaste kokkutulek. Muidu on seal aedikud piisonite ja hirvedega ning erakordselt paljude tuvide ja varestega – endisaegse lenduri Göringi tähelepanek, et muistsete hukkamiskohtade ümbruses elab keskmisest rohkem ronki ja vareseid, vallandas Saksamaal 1930. aastatel suurejoonelise ja riiklikult toetatud nõiajahiuurimuse – ning väiksemaid inimestest kahekordse taraga piiratud aedikuid erisuguste hanede ja partidega (aga sildid on ära lagunenud). Mäe otsas on ka järjekordne kohalik vastupanuliikumise mälestuskivi ja kohe selle vastas üle tänava on viimane kunstiteos, mis kujutab kolme maast turritavat harkis jalgadega inimese stiliseeritud alakeha (materjal: u 10 mm paksune teras, mõõtkava: u 4:1).


Rada laskub mäest läbi riigi suuruselt teise linnakese linnapargi alla. Linnapark on rahvast tulvil, meenub vana aeg, kui inimesed olevat käinud pühapäevaõhtuti endid promenaadil näitamas.

Kõmbin jaama (mööda elumajast, mille allkorrusel on bensiinijaam... kujutan ette, kuidas teise korruse elanik akna peal röötsakil suitsu teeb...). Jaamas on rongini ligi veerand tundi aega.

Rongis istub minu ette üks tumedanahaline noorsand koos oma Nokiaga, milles uusimad Hispaania hitid aastast 2003, mida ta kogu vaguni rõõmuks rõkatab. Näen segast unekatket, milles tegelasteks sama noorsand, tema laulev telefon ja minu saapapael.

Linnas otsustan jaamast korterisse jälle kõndida, kui juba kord selline kõndimise hoog on sees (jalad hakkavad juba saabaste kuju võtma, enam eriti ei hõõru). Tee jaamast korterisse läheb piki D. maanteed, millel on kolm sõidurada, D. poole üks ja linna poole kaks, keskel autodele ja servas bussidele. Ehkki vaatan väsinult kõmpides paari meetri kaugusele maha, tõstan Bentley ja Volkswageni poe vastas ristmikul korraga pilgu ja näen, kuidas linna poolt tulev vanem väikeauto teeb vasakpööret D. poolt tulevate autode eest läbi (mis seisavad foori taga), aga mööda bussirada (mis enne ristmikku on autodele parempöörderada) tuleb otsejoones ja pidurdamata üks mahtuniversaal. Selle juht märkab seisvate autode tagant ilmuvat vasakpöörde tegijat ja keerab kähku paremale, otsejoones minu poole (ja mõtlen, kuhu poole ma peaks kargama, kas maja poole või tänava poole posti taha), aga siis käib MAUHH!! ja väikeauto esiots käib puruneva parema esitule ragina ja plekikolina saatel paigast, umbes 30 cm vasakule. Autod jäävad seisma ning radiaatorist sisiseva aurupilvekese saatel kargab väikeautost tädi, kes kisab (mis keeles, ei pane tähele), et teine auto sõitis mööda bussirada, miks see ei pidurdanud. Ei jää passima, mida teine juht seletab, olen teatud küünilisel viisil õnnelik, sest kui autod poleks kokku põrganud, võinuks mahtuniversaal sattuda väga lähedale just sellele kõnniteelõigule, kus parasjagu kõndisin.

Kella veerand seitsme paiku olen tagasi korteris. Kokku ligi seitsme tunniga läbisin 25,6 km (jaama 3,0 km + pangaautomaadini, matk ise u 19 km, jaamast tagasi), sellest oli puhast kõndimisaega umbes neli ja pool tundi. Läbitud veerandsada kilomeetrit peaks olema päevase läbikõnni rekord, igatahes ei tule meelde, et ma oleks päevas rohkem maha kõndinud (20 km ja veidi peale olen küll mitu korda).

L, 106. päev: otsetee

Laupäeva sisustab põhjalik koristamine (nimelt ei ole magamistoa põrandal ukse ja aseme vahel enam kuigi palju vaba ruumi). Panen üles nagi (pärast seda, kui olen mitu tundi uurinud juhtmete asukohta seina sees, sest sobivaim koht on kohe elektrikilbi juures; ülespanemine kestab kõige rohkem paar minutit). Paigaldan ka uksesilma: uks oligi arvatud kombel vineerist, aga paksemast, kui arvasin. Vineerivaheline ruum oli täidetud mingi pudeda saepurutaolise ollusega, mis samas päris saepuru ka ei olnud. Puhta ava jaoks oli vaja puurida mõlemalt poolt ja täpselt samast kohast: puurisin väljast 14 mm puidupuuriga 2/3 sügavuseni (sisemise vineerini), sealt 4 mm puuriga läbi, seest 14 mm puuriga 4 mm avast väljapoole, kuni kaks ava kohtusid. Panin silma üllatusmomendi tagamiseks igaks juhuks nii madalale kui sain.

Pärastlõunal on üpris ilus ilm ja otsustan jalutada poodi läbi Kõrgmetsa, et äkki saab otsem kui mööda tänavaid kaks kilomeetrit (linnulennul on poeni kilomeeter). Jalutuskäik on ilus, aga mul ei ole kaarti kaasas. Päike ja kiirtee autokohin aitavad suunda hoida. Suureks üllatuseks leian, et mäe ja poe vahel on metsas mitmekümne meetri sügavune org, mille põhjas voolab oja. Paraja otsimise peale leian ka silla. Tee ääres on iga saja meetri takka sildikesi, mis võimlemisharjutusi peaksid sildini jõudnud tervisejooksjad parajasti tegema.

Poe pool oja muutub rada mudaseks või viib vales suunas. Näen oravat (siinmaal esimest korda) ja lõpuks jõuan metsast tenniseväljakute juures välja (spordihalli sisenejatel on kõigil reketite ja pallide asemel käes pasunad). Poeni astusin maha kilomeetri asemel ligi neli kilomeetrit, aga tore matk oli siiski.

Poest ostan külmikusse uue lambi, sest vana ei ole minu ajal põlenud vist kunagi.

R, 105. päev: linnus

Baromeeter lubab pilvist ilma, aga mitte vihma, seega otsustan minna matkama Veoküla linnakesse ja selle ümbrusse.

Akna tagant kostev liiklusmüra teatab, et täna on mujal tööpäev (see tähendab ühtlasi, et bussid-rongid käivad argigraafiku järgi).

Sõidan rongiga E. linnakese kaudu D. linnakesse, kus käisin kaks nädalat tagasi kolamuuseumis. Olen kohal kümme enne kümmet ja leian sõiduplaanist, et kohe sõidab buss edasi (11 km). Tee on tore, aga ilm on pilves ja hakkab tibutama uduvihma. Loodan, et vast see läheb pikapeale üle.

Veokülas väljun väga äkki (loodetavasti ei pane bussijuht väga pahaks), sest kaks mutikest tahavad "bussijaamas" maja minna ja ma näen alles peatuses, et see on bussijaam (bussijaamas on tavaliselt üleval sõiduplaan, kus kirjas, millal läheb buss tagasi). Nõnda et kargan kui nõelatud üles ja uksest välja.

Õues sajab hõredat uduvihma. Juba bussijaamast paistab linnakese kohal kõrgumas linnus, paar pilveräbalat sõudmas linnusest madalamal. Teen pilti, mis on keerukas, sest hetkel puudub mu varustusest vihmavari ja fotokas ei tohi saada märjaks. (Põhimõtteliselt on olemas spetsiaalne veekindel kest, mis käib fotoka ümber ja mis on veekindel sügavuseni 40 m, aga selle hankimist pärsib hind, see maksab rohkem kui aparaat ise, nii et vihmaga tuleb olla lihtsalt ettevaatlik ja hoida aparaati kotis kilekoti sees. – Mis aga vihmavarju puutub, siis meenub 1998. aastast sügisene jalutuskäik Kuressaare lossipargis, kus linnusest hea pildi saamiseks tuli vahetada objektiiv nii, et selle tagaosa kattev kork ei kukuks pargitee muda sisse ega vihm sajaks mingil juhul objektiivita fotokakere sisse, st vihmavarju tuli hoida kaenla all. Ja see meenutab ka viimatist laulupidu, kus üksvahe oli mul korraga käes kaks fotoaparaati, binokkel ja vihmavari ning ühed perekonnatuttavad meid selle järgi ära tundsidki (st kes muu ikka... jne).)

Kell on veerand üksteist, kui bussijaamast linnuse poole astuma hakkan, ja teel möödun üsna paljudest turistidest, kes samuti suunduvad linnuse poole, ning nende vägede seas (või eel) satun ka mina väravast sisse (aga et ma omandan ühes piletiga linnust tutvutava raamatukese, kust ma igas toas vajaliku jupi loen, ei käi ma muu üldise vooluga kaasas, vaid jään neist pidevalt maha, saades ajuti nautida toredaid vaateid ilma ringisebivate turistideta).

Veoküla linnus on restaureeritud just nii, nagu seda ei peaks tegema, imiteerides vana ja esitades uusi tarindeid vanade pähe ning lastes keskküttel linnuse ilusti soojaks kütta (õnneks nägematu põrandaküttena, samuti on uued trepid silma alt ära – vrd raudbetoontrepp Kuressaare linnuse Sturvolti tornis). Sissekäigust vasakul saalis on kolm XIX ja XX saj raudrüükoopiat (ühe kunstipärase mõlgiga, aga ilma ühegi kriimuta), ilma selgitusteta, et need on koopiad (seda räägib ainult raamat), ühe sees poemannekeen, hoolikamal vaatamisel paistavad visiiriavadest ta lai naeratus ja säravpunased huuled (hea, et visiir on kinni).

Turistihordide paremaks ohjamiseks on toad nummerdatud ja liiklus toimub ainult ühes suunas (nagu teada, on ühesuunalisel tänaval liiklemiskiirus suurem kui kahesuunalisel). See on nii põhjalik, et kui pärast tiiru lõpetamist on vaja astuda suhteliselt tiiru lõpus oleva kempsuni, tuleb mul liikuda uuesti läbi ka kogu muu linnus, vastasel juhul peaksin trügima vastuvoolu, mis oleks mõnes kitsas koridoris suisa võimatu.

Eeskoja (või arsenali) järel suunatakse turistivoog endisesse keldrisse, kus õhkuriputatud kitsal teel kulgedes võib näha seinas eri ehitusjärke (hea fantaasia korral, sest ruumis on hämar), linnuse eri ehitusjärkude skeeme ja makette, mis viimastega kuidagi ühtida ei taha. Edasi on vana köök, armsalt sopiline, aga paraku on üks uks suitsuklaasist ja üks piire roostevabast terasest ning valgusava kate pleksiklaasist ja ka siin on väga hämar. Edasi kabeli alumisele korrusele, kus vist on restaureerimistööd alles pooleli ja põrandasse kaevatud aukudesse langemise eest kaitseb õbluke pael. Seinal on küll skeem, kus kõnealune tuba kogu linnuses asub (ja kuidas järgmisse ruumi saab), aga ei midagi rohkemat.

Järgmine tuba on tore romaani sugemetega ja kamina jäänustega rüütlituba, kus on vaadata kaks XIV sajandi rõngasturvist (originaalid) ning lugeda hellebardi, kahekäemõõga, sõjavikati, musketi ja õhupüssi ajaloost. (Sõjavikat oli levinud talupojarelv, tavaline vikat, mis oli varre otsas otse. Mäletamisi mainitakse rootsiaegset vihjet vikativäelastele Eestis Aadu Musta raamatus Eestlaste perekonnaloo allikad.) Saan teada, et õhupüss (algselt Windbüchse ehk "tuulepüss") leiutati juba XV sajandil.

Linnuse kaootilisust aitab rõhutada valgus. See nimelt koosneb läbisegi hõõg- ja mitut tooni päevavalguslampidest, sekka kohati aknast paistev loomulik valgus, nii et pidevalt peab timmima fotoka värvustasakaalu (hõõglambivalgus tundub päevavalguse suhtes kollane, päevavalgus hõõglambivalguse suhtes sinine, tehispäevavalgus on olenevalt toonist rohekas või pruunikas). Õnneks on praegusel fotokal olemas ka funktsioon, kus värvid saab paika valge pinna järgi.

Rüütlitoast tagasi eeskotta, sealt trepist üles ja läbi vihmatibina üle lahtise terrassi kabeli ümbriskäiku, sealt kabeli ülakorrusele. See on restaureeritud algsestesse värvidesse (punane liivakivi, valge lubjakrohv, sinakas ja ookerkollane värv – aga seinamaalingud pühiti XIX saj "restaureerimisega" minema) ja mul õnnestub olla ligi pool minutit kabelis üksi, kui üks sats on lahkunud ja järgmine ei ole veel saabunud.

Kabelist edasi on romaani galerii kokku kümne kolmikkaarelise aknaga (selline murtud kaar nagu Tallinnas Niguliste lõunaportaalil, ainult et romaani ümarkaar). Tuulise ilmaga võib siin tuul päris kõvasti tõmmata – vahest kuivatati siin muiste talvevarusid? Selle pööningul on suured maketid linnuse uusaegsest hiilgeajast (ehkki linnust pärast 1417. aastat, kui sellest vürsti õukond ära kolis, eriti ei täiendatud), varemetest enne restaureermise algust [ja II maailmasõja purustusi] ning praegusest seisundist. Siit saab teada, et galerii akendest pooled on uued. Hea vähemalt, et hävinud või mahakulunud kapiteelid on asendatud lihtsate, ilma nikerdusteta kapiteelidega.

Kabeli pööningul on väljapanek nüüdisaegsest indiaani tekstiilikunstist; otsaaknast on tore vaade alla linnale. Pildistamisel tuleb passida, mil akna all olev lipp eriti ei lehvi.

Siin saalis jõuab mulle järele trobikond üsna purjus mootorrattureid ja üks ilmselt kõva kõrvakuulmisega itaallaste sõpruskond. Võib-olla on midagi lahti ka itaallaste silmanägemisega, sest nad röögivad üksteisele ilmselgeid asju nagu: "Vaata, siin on uks!"

Järgmine tuba on uhke banketisaal, kus praegune suurhertsog tavatsevat pidada tähtsaid kohtumisi. Mootorratturid siia ei tule. See-eest varjutavad nad järgmise toa, kus on väljas muistseid magamistoaesemeid (raamatu järgi enamasti XIX sajandist).

Järgmine tuba on Stammbaumzimmer ehk sugupuude tuba, mis täidab ühtlasi meeste kemmergu ooteruumi ülesannet, sest linnuse sanitaarsõlm on linnust väisavate turistihordide jaoks selgelt liiga väike. Mainitagu, et täna on tööpäev; ma parem ei kujuta ette, mis sünnib nädalavahetusel.

Edasi ülemisse rüütlisaali pindalaga umbes kolmsada ruutmeetrit. Kui seintel rippuvaid tokerjaid gobelääne ja postamentidel nende selgitusi ei oleks, oleks saal päris hurmav. Paistab, et siin korraldatakse kontserte.

Edasi trepist alla ja kiikan linnusekaevu, mis olevat 55 m sügav, aga kus vesi on ainult umbes 15 m sügavuses, kaetud plastpudelite kihiga. Seejärel köök, kus tõkke taga igasugu vanu köögividinaid ning askeldamas kaks puuslikku (küllap Puulane ja Tohtlane). Paistab, et köögi restaureerimisel on midagi nihu läinud, sest näib, et mantelkorsten ei lähe laest edasi (sest korrus kõrgemal on magamistuba). Kohe kõrval on söögisaal, mille praegune otstarve on arusaamatu.

Edasi tuleb tungelda tagasi läbi köögi alumisse rüütlisaali, mis on samuti kolmsada ruutmeetrit ja kaetud romaanipäraste ümarate võlvidega, mis on raudbetoonist, nagu kirjutab raamat. Raamat teab öelda ka seda, et kogu linnuse selle osa välissein ehitati restaureerimisel uuesti, sest võlvid olid seina väga viltu lükanud [keskajal ehitatigi katse-eksituse meetodil, tugevusõpetust ei tuntud, kirjutab ajaloolane Otto Borst] ja see oleks kokku kukkunud. See tähendab, et ka kummagi korruse aknad on uued. Saal on täis suuremõõdulisi suurhertsogi perekonnapilte – paarist oleks täiesti piisanud, aga neid on kümneid. Saali otsas (sirmi taga) on suur kamin, sellest kummalgi pool raudrüüd, mis taas kord on ühegi kriimuta XIX sajandi koopiad.

Nagu eespool öeldud, läbin enamiku linnusest teise korragi. Meenub, et kabeli ülakorrusel olles tahtsin teha alt korruselt pildi üles, teise korruse võlvidele. Mul veab, hetkel kabelist rahvamassi välja ei tungi ja ma saan sisse vales suunas kulgedes ega pea alustama kolmandat tiiru.

Ümber nurga linnusekeldrisse viiva tee on aga sulgenud raudaed ja ekskavaator.

Ilm on keeranud suisa vihmale, nii jääb fotokas kotti varjule. Laskun linnusekünkast alla ja kõmbin jõeni mööda linnamüüri äärt (rada on parajalt mudane). Linnamüür, eriti selle katustamata tornid on üsna lagunevas seisundis. Müür on linnaservas vastu mäenõlva, linnusest eemale. Vaated linnale ja linnusele on toredad, aga jäävad vihma tõttu pildistamata.

Jõuan bussi peale. Et see sõidab D-st läbi E-sse, sõidan lõpp-peatusse, mis, ohhoo imet, ei olegi E. jaamas, vaid mingi kooli juures umbes kilomeeter eemal. Teel jaama möödun kindral P. muuseumist, mis aga on kinni, sest praegusel aastaajal on see lahti ainult pühapäeviti ja täna on reede.

Peagi tuleb rong ning kuigi see peatub iga aiateiba juures, jõuan peagi linna (koos ühe toreda vaksikuga, nagu pärast selgub). Et mul on päevapilet, sõidan riigi suurimasse kaubanduskeskusse (sajab juba päris tugevasti), kust ostan kaks koeraraamatut ja pingeindikaatori/metallidetektori ning esikusse väikese nagi.

N, 104. päev: vihm

Pikk nädalavahetus algab usupüha ja ametliku vihmaga. Sajab terve päev ja tugevasti.

K, 103. päev: trummilööja

Selgubki, et täna on meil nädala viimane tööpäev. Töömahu tõttu aga võiks ka mitte olla.

Poest söögivarusid ja Simpsonite VII hooaja kogumik (2006), millel on eriti väärtuslikud tegijate kommentaarid.

Õhtul oma muusikavaramut kuulates selgub, et ka "Noore trummilööja" viis on Saksa päritolu (mu kadunud isa arvas, et N. Liidus oma marsimuusikat olnudki, lihtsalt vene heliloojad võtsid Saksa viise ja kirjutasid need oma nime all ringi). Igas koolis oli korraga vähemalt üks pioneerirühm, kelle rühmalauluks see oli. Selle makaabrid sõnad, kust saab teada, kuidas noor trummilööja vapper ikka ringi kõndis ja pahaendeliselt trummi põristas, kuni tuli vaenlase kuul ja trummi suure augu tegi, on kirjutanud, muide, Hardi Tiidus, nagu ka unustamatu "Nõukogude noorsoo marsi" eesti sõnad:

T, 102. päev: üllatus

Tõlgin teksti, kus otsitakse infoturbe spetsialiste. Tõlkemälus on sarnane kutse aastasst 2004, aga tõlkija polnud siis midagi aru saanud. Tuleb käia sõnastikust vaatamas ja Internetist otsimas; mitu korda kuue korruse ronimine trepist on kosutav.

Õhtul kolan Kõrgmetsa varsti remondiks sulguvas rauapoes, kus kõik asjad on 20% alla hinnatud. Otsin seal pool tundi kontaktivaba pingeindikaatorit. Leian (aga asjade käigust ette rutates öeldagu, et see ei kõlba juhtmete seina seest otsimiseks, milleks mul on seda vaja).

Toidupoes kuulutatakse mitu korda üle poe, et neljapäeval on pood usupüha tõttu kinni. Vaat', kus lops! Kontrollin märkmikust, kuhu olen märkinud vabad päevad, ja saan teada, et tulemas on pikk nädalavahetus.

Postkastis ootavad mind järgmise kodureisi lennukipiletid.

E, 101. päev: olen alles bisi-bisi

Peaaegu tööteemaline uni, kus on tohutu saal, tõlkekabiinid seina peal mitmel kõrgusel, lausa mustris. Vastasseinast tuli välja teleskoopkorv, pani tõlgi kabiini.

Muidu teisipäevaõhtuse tähtajaga töö peab olema valmis päev varem, hea, et täna prantsuse keelt ei ole. Tavalise kolme päeva asemel on aega kaks päeva, lõpp läheb jube kiireks, et saaks valmis enne 19.30-t, kui peab majast lahkuma. Saan valmis kell 19.22.

Bussi oodates märkan, kuidas teiselt poolt tuleb keegi väga meie uue direktori moodi isik ja jääb peatuse teise otsa ootama. Olen uut direktorit näinud korra umbes kümne meetri kauguselt ja ei ole esialgu kindel, kas on ikka tema. Kõhklen, mida ma pean selles olukorras tegema (ei saa ju lihtsalt viibata jne, aga kindel ka ei saa olla, et ta mind ei mäleta... mis meenutab seda Mart Juure ütlust, et iga sipelgas võib eeldada, et televaatajad teda teavad, sest teda näitas ju Marani sipelgafilmis). Vahepeal adun, et see tõesti ikka on meie direktor. Otsustan, et kui satun sama bussi peale, siis ikka võib tere öelda ning end tutvustada, aga tuleb buss, mis sõidab ainult kesklinna, ja ma jään edasi oma bussi ootama.

P, 100. päev: sõnajalametsas

Tänaseks lubab päiksepaistelist ilma, aga et hommikul on pilves, ei ole ma ennustuses suurt kindel. Kui paari tunni jooksul paistab aknast, et vihma siiski ei saja ja pilved ka väga koledad ei ole, otsustan minna matkale. Seekord olen välja mõelnud minna riigi lõunaossa ja kes teab, vahest astuda paar sammukest ka Prantsusmaal, sest matkarada peaks piiri äärest läbi minema. Rongiplaani vaadates lähevad ettevalmistused kiireks, aga paberit tuleb saabastesse toppida ometi hoolikalt.

Kõnnin umbes pool maad raudteejaama jala, kuni märkan bussipeatustes ootamas lootusrikkalt mitut inimest. Sean ka ennast sisse, on lootust jõuda rongi peale (jala ei jõuaks). Aga buss, sindrinahk, jääb neli minutit hiljaks ja mina jaama kaks minutit. Vaatan veidi ringi, aga sinnakanti ronge suurt ei lähe ja busse on ka ees üksainus.

Ent selle bussi ees on kirjas, et see sõidab E-sse, kuhu olen tahtnud minna, ja pealegi läbi Mäeküla kohaliku Šveitsi keskel, kuhu olen samuti tahtnud minna – ja et mul täna on igaks juhuks selle kandi kaardid kaasas, siis tõttan bussi peale. Muide, ka see buss jääb hiljaks, aga väljumisega, mis on tore, muidu poleks ma ka sellele jõudnud.

Kolmveerand tunnikese pärast olen Mäekülas, üks peatus edasi C-külast, mille sissesõidul oli, USA ja Euroopa Liidu lipu all postamendi otsas 2000-naelane USA lennukipomm. Mul on mälestus, nagu ma oleks selle lugu kuskil näinud, aga teps ei tule meelde, kus või mis. [Selgub, et see on üks siit 1992. a leitud kahest pommist, teine on nädala eest muuseumis nähtud tervitustega pomm. Need heitis 1944 üks pihtasaanud B-17 aktiveerimata olekus ja need tungisid sügavale maapinda. Pilt on siin blogis siin: link.]

Mäeküla on väike külake, ühest majast kostab kana ägedat kaagutamist. Siinmaa turismikirjanduse järgi populaarne turismikeskus, aga ilmselt nõnda varajasel tunnil nagu pühapäeval veerand kaksteist päeval nad ilmselt veel tudivad. Matk Mäekülast E-sse on olnud plaanis läbida just niipidi (õige oleks miskipärast alustada E-st), sest Mäeküla on 190 m kõrgemal kui E ja nõnda toimub astumine üldkokkuvõttes mäest alla. Kiriku vastas on kaks telefoniputkat, tavaline ja ratastooli jaoks.

Astun mäest alla, tee läheb karjamaa äärest, lehmad on muu rohu söönud madalaks, tulikad on jätnud puutumata. Hakkab vastu tulema matkajaid – ja erinevalt mu senisest pooleteistkümnest matkakogemusest siinmaal on neid kokku mitukümmend. Põllul voogab vili, vast nisu. Eemal lendab suur kull, aga nii kaugel, et isegi binoklit ei ole mõtet välja võtta.

Tee jõuab väljamäelt alla metsa, mis peidab endas ojaorgu. Paarsada meetrit mööda selle perve (vaja on järgida tähiseid, mis kaardil on roosa kolmnurk, siltidel roheline), siis näitab nool amfiteatri poole.

Turismikirjanduse järgi on amfiteater looduslik, lähemal uurimisel siiski inimtekkeline, lavaks olev koobas on uuristatud veskikivide murdmise teel ja lava ees olevad pingid on kõike muud kui looduslikud. Koopapõrand on kaetud kiviplaatidega ja paistab ka, et sisse on veetud elekter.

Vastas on veel koopaid, rada viib kahest läbi. Silt selgitab, kuidas nendest veskikive murti ja et suurimas on põrandapinda 360 m². Hetkeks tibab vihma, olen koopas vihmavarjus!

Siis avaneb vaade oru vastasseinale ja ojale. Rada kulgeb piki oja allapoole. Umbes pool kilomeetrit liigun unenäolises maailmas, mille märksõnadeks on veevoolus igatpidi lihvitud paarikümne meetri kõrgused liivakivikaljud kummalgi pool, rõkkav linnulaul, rohekas hämarus, jahedus ja niiskus ning kõikvõimalikul pinnal kasvavad samblad ja sõnajalad. Kes härjapõlvlasi usub, siis kahtlemata elab kaljupragudes neid omajagu, ja kui siia oleks sattunud Eno Raud, oleks naksitrallide tegevuspaik olnud kindlasti sõnajalametsas (oma noorepõlvemälestustes möönab ta, et nägi kord Nõmme metsa all päkapikke). Kitsaimas kohas on kuristik paari meetri laiune. Üle oja (kus ma ei näe aga ühtki kalakest ega muud elumärki) viivad toekad laudadest sillakesed, rajale langenud puud on läbi saetud, aga tüved on kohale sammalduma ja mädanema jäetud. Kohati on rajal jämedaid sõrmepikkusi nälkjaid, oranže ja musti.



Vasakult laskub orupõhja maantee ja ühes laiemas kohas on parkla ning selle juures nool imelikult vene nimega vaatamisväärsuseni, mida ma küll reisijuhist mäletan, aga on meelest läinud, mis see täpselt on. Ronin trepist üles vaateplatvormini (raamat ütleb, et see on 40 m, aga maanteest on vähem) ja leian, et see on platvormi kõrvalt kaljulaelt läbi kaljulõhe alla tulev trepp. Trepp sobib pigem ülesminekuks, sest on kohati üsna järsk, nii et kannad tuleb metallastmete taha haakida ja käsipuust kinni hoida. Kõige kitsamas kohas on käik umbes 70 cm lai. Et eest paistab valgus, siis klaustrofoobiat ei teki, ka mitte kinnijäämise tunnet – nagu ammune toekama tegumoega õpingukaaslane KK pelgas siseneda allveelaeva Lembit, millesse pääseb torpeedolaadimisluugi kaudu – torpeedo läbimõõt oli 533 mm ja ega luuk ka palju suurem olnud – kartes, et jääb sinna äkki kinni.

Edasi läheb org laiemaks, sõnajalad kaovad ja asenduvad pöökidega, kaljud on suuremalt jaolt sammaldumata. Rada tõuseb veidi mäkke ja läheb läbi selliste kaljumürakate alt ja vahelt, et paiguti on üsna kõhe. Nimelt on mürakad selgelt oru poole viltu ja mitmel jalam pealegi kitsaks kulunud. Kuupmeeter liivakivi kaalub umbes kolm tonni, aga kaljudelt võib pudeneda ka väiksemaid tükke ja paljukest siis pähe kopsamiseks vaja on. Teisalt taas ega ei ole kuulda, et sellel rajal oleks matkajaid massiliselt viga saanud, ja peab mürakas siis just täna hakkama orgu veerema... vahest saan ilusti läbi.

Ja saangi. Ühe kitsama koha peal on sammal ja hämarus tagasi ning silt jutustab, et kaljulabürindis ei saa rajalt eksida (sest mujalt lihtsalt ei pääse läbi). Veel teatab silt, et siin pöögimetsas (sks k Buchenwald) elab mitut sorti rähnide seas ka must- ja roherähne, keda oleks tore näha (aga ei lähe õnneks, vaid korra kuulen rähni kauget trummeldamist).

Siis labürint lõpeb, ojaorust saab suur Savijõe org, kaljud taanduvad kaugemale ja kasvavad kõrgemaks. Möödun jalapuhkeonnist, mille on hõivanud kisavad pensionieas matkajad. Kui teen ühe lagendiku ääres pilti sellest turritavatest õhutustorudest (!!), möödub minust teine kisav seltskond, kelle käimistempo on paraku täpselt sama kui minul, nii et ma pean aega parajaks tegema ja ootama, kuni nad kaugemale kõnnivad, ja linnulaul kostab jälle.

Tee ääres on õpetlikud tahvlid metsaasukate kohta. Saab teada, et jänes ei ole näriline ning et metsas elavad ka mäger ja mänsak.

Ja siis läheb teerada mitmekümnemeetriste kaljude jalami juurde. Et kaljud on Savijõest palju kõrgemal kui ennist ojast, ei ole nende pinda enam siledaks lihvinud vetevool, vaid sealt on tükke lihtsalt murdunud. Ka siin on mitu vägagi viltu torni ning ühes kohas on viltu kihid üsna värskelt maha libisenud – liivakivi on veel tumenemata.

Ühes kohas on kitsa ja kõrge koopa suu, milleni viivad trepiastmed ja milles viivad allapoole samuti astmed. Seest õhkub läppunud rõskust, pea kohal on vägagi pudenemisaldis kivimass, nõnda et sisse ma ei lasku. Tugevat taskulampi oleks ka tarvis.

Mõnes kohas paistab kivitornidest valgus läbi või nad on oma aukartustäratavast kõrgusest hoolimata nõnda pragulised, et on selgusetu, mis jõud neid üleval hoiab. Vahest hoiavad neid koos nendel kasvavate puude juured.

Jõuan Hundikuristikku (silti ei ole, aga mujal see olla ei saa), kus viib mõlemale poole paarikümnemeetrise kalju otsa trepp. Vasak (orupoolne) vaateplatvorm on kõhe, sest esiteks on esimene u 20 m kõrgune torn minuarust viltu ja teiseks viib teise tornini (mille peal on hoolikalt tarastatud vaateplatvorm) kitsas sillake, mis õnneks ei kõigu (sest on betoonist), aga mille all kasvavad puud ei lase näha, kui kõrgel see maapinnast on. Vaateplatvormilt avaneb vaade üle Savijõe (mida ei paista) Saksamaale.

Ronin alla ja teise, rajast u 30 m kõrguse vaateplatvormini. See on oruperve pool ja seetõttu veidi kindlam kui kaljutornide otsas olnud eelmine platvorm eespool ja veidi allpool. Siit ei paista suurt midagi. Kaart näitab, et kolmnurgaga rada läheb edasi siit, aga usaldan raja enda sildikesi rohkem ja lähen alla tagasi.

Ja nurga taga ongi Hundikuristik ise. Rada laskub kui kaevu, kummalgi pool kõrgumas üpris siledad ja müüritist meenutavad kaljuseinad (mille otsas on vaateplatvormid, kus äsja käisin). Loen õhtul raamatust, et kaljud on kuristiku põhjast umbes 50 m kõrged; seega on sillakese all kõrgust umbes 40 m. Tore, et läbin rada valepidi, sest kui ma oleksin enne sillakesele minekut näinud, kui kõrgel see on, siis ma poleks sinna ilmselt tahtnud eriti minna.

Kuristik on umbes 10 m lai. Põnev, aga pildistamiseks veidi liiga kitsas.

Kui vaateplatvormidel käisin, jõudis kisav keskealine seltskond kaugele ette, aga nüüd jõuab mulle järele järjekordne seltskond pensionäre, ühel toeks kõnnikepid (ma esti vaatasin, et papi ronib kuristikutrepist alla kahe karguga, aga õnneks eksisin).

Edasi läheb rada rahulikult ja hakkab laskuma alla E. linnakesse. Ühel hargnemiskohal on matkaradade viit, kust saan teada, et äsjaläbitud lõik kuulub ka Suurde Euroopa Matkaratta Nr 2 (Holland–Vahemeri) ja Suurde Euroopa Matkaratta Nr 3 (Atland–Böömi mets).

Tee mäest alla on sillutatud krobeliste munakividega, millel ilma matkasaabasteta suurt midagi ei tee. Tee ääres on kitsekarjamaa ja pisikabel.

Rada viib joonelt bussijaama, mida nimetatakse raudteejaamaks ja nii maastiku kui kaardi uurimine lubab oletada, et siin on kunagi raudtee ka olnud (nädal tagasi väisatud D. linnakesest sadamalinna). Bussijaamas on matkateel oluline asutus nagu kemps, mida raja ääres ei olnud. Vaatan bussipeatusest, millal lähevad bussid tagasi.

E. linnake on tore ja üllatavalt rahvarohke. Veel suurem üllatus on see, et siin on poed pühapäeval lahti (vast Saksa turistide meelitamiseks). Saksamaa läheduse tõttu (üle jõe) ei ole ka keeleprobleemi.

Turuväljakul on mõni müügilett, vanaraamatuletist rikastub mu raamatukogu ühe raudrüüraamatuga.

Kohalik põhivaatamisväärsus katedraal jätab mulje, nagu see oleks tehtud papist. Ei ole ka midagi imestada: romaani hoone ehitati uusajal ümber, muudeti Prantsuse revolutsiooni järel fajansivabrikuks (ühest läänetornist sai korsten), XIX saj keskel restaureeriti algkujule ning 1944/45 vahetusel tehti peaaegu maatasa. Ja orelimäng tuleb ka lindilt, koos lindikahinaga.

Söön uhket Musta Kotka nime kandva restorani terrassil (kus laudade all hüppab varblane), tubli taldrikutäis jahimehešnitslit. Uurin linnaplaani ja leian, et kohati on alles linnamüüri. Käin sedagi vaatamas, siis tagasi bussi peale. Buss on suur ja lõõtsaga, sest sõitjaid on tavatult palju (sh matkalisi).

Linnas tagasi veab, pühapäeviti käib busse muidu harva, aga üks tuleb viie minuti pärast. Kella viieks olen korteris – kus kirjutan nädala sündmused üles.

L, 99. päev: vihmapühad ja finaal

Ilmaennustus on, et sajab vihma, ja seekord on see äärmiselt täpne. Tõsi, vihma ei saja pidevalt, vaid umbes viies jaos, aga vihmavahelised pausid on otsekui ettevalmistused järgmiseks valinguks. Üks kord on äikest ka.

Nõnda et jääb ära isegi poeskäik, rääkimata matkast, kuhu laupäeval on mugavam minna kui pühapäeval, sest pühapäeval enamik busse ei käi. Olin plaaninud minna kohalikku rauapoodi, et vaadata, milliseid mu kandevõimega sobivaid mööblitükke seal on. Nagi näiteks oleks üsna vaja. Aga vihma muudkui kallab ja et mul hetkel ei ole ei vihmavarju ega vihmakindlat riietust, ei näe ma enda märjakskastmisel ja mööda poodi tilkumisel suurt mõtet. Parem loen, tegelen arvutiga ja vaatan DVD-sid.

* * *

Täpselt keskööl saan vennalt lakoonilise SMS-i:

Soome v6itis eurovisiooni!!! :)))

Vastan sellele sama lakooniliselt:

Taevas halasta... :)

Aga teisalt, Soome tänavune eurolaul ju ei olnud nende tavaline kissanitku ega mõni muu ebamaine ponnistus, kus näiteks Soome esilaulja, väikeste soomlaste suur sõber ja ühe eesti soost ehitusteadlasega nagu kaks tilka vett Jari Sillanpää pingutab nii, et higipull otsa ees, või mitu head aastat tagasi, kus soomlastel oli korraga püüne peal lapi nõiatrumm koos joiuga ja tumeda nahavärviga isik (vrd üks laul Kate Bushi 1993. a plaadilt, kus korraga laulavad Prince ja Bulgaaria naiskoor), ega isegi mitte mõni ülikurb ja veretu soome tango. Taoline kollimuusika meeldib ilmselt inimestele rohkem kui tavaline, rohke kätelaiutamisega eurolaul (vrd Eesti lauludest "Kaelakee hääl", "Diamonds of the Night" ja siis prl Etti tänavuse lati alla jäänud autorilaul, eriti selle lavaliikumine (eelkõige esimese kahe salmi ajal, mis hiilgas oma puudumisega) ja meeldesööbivad makrovõtted lauljatari näonahast).

Ega ma mäletagi, millal viimati euolaulu võit läks mõnele Eurovisiooni pärusmaale, kui Taani ja Iirimaa välja arvata. Ning viimatised võidulaulud pole ükski olnud nn tavaline eurolaul: Eesti 2001. a loo esitas interkulturaalne duo ja selle tempo oli vähemalt kolm korda nobedam kui nn tavalisel eurolaulul; Läti 2002. a loos kiskus lauljatar endal riided ült; Ukraina 2003. a lugu esitati peaaegu olematutes riideräbalates ja tulemöllu saatel ning sõnad mainisid hunte, mis tagab alati suure edu (Lääne-Euroopas hunte ju ei ole); Türgi 2004. a lugu ei katsunudki olla eurolaul; ja Kreeka 2005. a lugu oli ometi ükskord midagi muud kui Kreeka ajatu eurohitt "S.A.G.A.P.O.". Ja nüüd soome kollid oma muusikaga. Ei oska arvatagi, kuhu poole eurolaul minemas on ja mis šniti peavad teenekad eurolaululoojad Kärmas & Kärmas ning Pajusaar & Pilvre edaspidi võtma.

Igatahes tore, et enam ei ole tõsi ammune lehmakoomiks "Me Muut" Espoo ajalehest Länsiväylä, kus üks lehm on kirjutanud tahvlile läbisegi nulle ja ühtesid ning teine lehm küsib, kas see on mingi kahendkood; esimene lehm vastab, et ei, need on Soome laulu punktid läbi Eurovisiooni ajaloo:



Aga tervitus vennasrahvale igatahes!

R, 98. päev: ülesse

Päeva hommikupooliku sisustab tekst, mis ostutub üle ootuste raskeks ja mille tõlkimisel ei ole tõlkemälust abi, sest seal kas vajalikke lauseid ei ole või on üks endine kolleeg tõlkinud pidevalt valesti. Pealegi on seal kirjas, et mingi tähtis asutus "kutsub ülesse" midagi tegema – kunagi olnud ühes ametlikus laborijuhendis lause "ennem tõstke kaan ülesse". Ja see ei ole veel kõik! Eurlex on maas ja arvuti annab veidraid veateateid (viimaste kohta tuleb õhtupoole itiosakonnalt küll kiri, et ärge laske neist ennast häirida).

Lõunal SHU-majas. Le plat 1 on vorstid läätsedega.

Ajab üles koledaid pilvi ja kuigi nende all on nii selge, et silmapiiril paistab sopkataoline Z-nupu mägi (ligi 20 km kaugusel) ja pisut teisel pool on tavaliselt paistva künkarea taga veel kaks, kaugmised ilmselt Prantsusmaal, hakkab lõpuks sadama ning nii tugevasti ja viltu, nagu uhaks keegi vastu akent. Siis aga selgineb ja hakkab piiluma isegi päike.

Õhtul sõidan teisele katsele rauapoodi. On ummik ja buss sõidab viimast kilomeetrit umbes 20 minutit. Peatusse jõudes näen, et ummiku on põhjustanud üleskaevatud jalgtee, mille juures tõstab suur ekskavaator aeglaselt killustikku ühest hunnikust teise ja kus on liikluse reguleerimiseks foor, mis korraga ainult ühes suunas läbi laseb. Jõuan suhteliselt viimasel minutil poodi ning selgub, et ega 15 mm puidupuuri ole, on 14 mm. Märkan, et üleskaevatud jalgtee juures on ümberkäigu silt, seega kõnnin siiski toidupoodi. Minnes satun tugeva vihma kätte ja pean ühe hõreda puu all veidi passima, aga vihma raugemine on vaid ajutine, sest kui ma poodi jõuan, on pea läbimärg ja nina otsas tilk (ja mõistagi jääb just siis vihm lõplikult üle).

Poest naastes järgin ümberkäigu nooli ja näen, kuidas on siinmaal lahendatud ajutise jalgtee viimine üle muru: muru kohal on kas laudtee või kangale asetatud liivakiht. Kumbki ei lase muru ära tallata. Kaval.

N, 97. päev: puur

Mis päeval juhtus, ei mäleta (kirjutan nüüd käesolevaid heietusi pühapäeviti, et ebaolulised asjad meelest läheksid ja nõnda mahtu talitseksid, sest kes kõike muidu lugeda jaksab). Õhtul lähen omale uksesilma jaoks 15 mm puidupuuri hankima, aga, nagu selgub, pannakse Kõrgmetsa rauapood kinni mitte kell kaheksa, vaid kell seitse. Toidupoodi ei viitsi minna, sest tagasiteed kilomeetri võrra lühendav jalgrada on täiesti üles kaevatud ja sealtkaudu läbi ei pääse.

K, 96. päev: eelvoor

Arutelu selle üle, kas külmutatud mahl on jäätis, jätkub.

Pikas ja uinutavas euroteksti tõlkes oli "töötakse".

Postimehe kodukal saab avaldada arvamust küsimusele, kas Eesti laul pääseb Eurovisiooni finaali. Valik nr 1 on "pääseb", valik nr 2 "ei pääse" ja valik nr 3 "ei huvita". Valin kolmanda (tõesti ei huvita). Olen vähemuses.

Õhtul Kirikmäe kaubanduskeskusest uksesilm, õigemini kaks eri marki (pakist ei saanud aru, kumb on parem). Nüüd tuleb hankida ka sobiva suurusega puur.

Hakkavad selguma mu e-õpetatava kursuse semestrihinded.

Päeva lõpuks neli Simpsonite halloweeniosa.

T, 95. päev: vahvlid ja toolid

Hommikul käin jaamas Frankfurdi rongipileti hinda uurimas. Tahaksin selle võimaluse ka ära proovida (Frankfurti lendab Eesti Õhk ka nädalavahetustel). Näen kaardilt, et rong sõidab paraja kaarega (otseteed ei ole), aga läbib palju tuntud kohti. Ostan lennukipiletid ära.

Õhtul on rabamist küllaga nagu tavaliselt teisipäeva õhtuti (või peaksin äkki lt-määrsõnade vohamise toetamiseks kirjutama hoopis teisipäevaõhtuliselt?).

Teen kolleegile M selgeks, mis on eesti keeli silikoon (ingl k silicone) ja mis on räni (ingl k silicon) – välistõlkija oli tõlkinud silicone chips "silikoonkiipideks" ja ma olin parandanud need "ränikiipideks" ning M, kes parandusi üle kontrollib, oli küsinud, kas siis kiipe enam ei tehta silikoonist. Mu õpinguajal oli mu lisaeriala õppetoolis laua peal u 80 cm pikk, u 20 cm jäme ja kuuldavasti u 120 kg raske ülipuhta räni monokristall, millest lõigatakse elektroonikatööstuses nn vahvleid, millele tekitatakse kiibid, mis hiljem vahvlist välja lõigatakse ja elektroonikaseadmetesse pannakse.

Teine kauaaegne vaidlusteema (õigemini selgitamisteema) on asi, mis on inglise keeli ices ja saksa keeli Speiseeis ning mille keegi tore inimene on ametlikus kõikehõlmavas kaubandusloetelus tõlkinud "toidujääks". Üldiselt oleme jõudnud konsensuseni, et kui see on loetelus üksi ja kondiitritoodete juures, siis see on jäätis; aga vahetevahel on see kõrvuti ka jäätise endaga, ice cream ja Eiscreme. Võimalik, et siin mõeldakse sorbetti või pulga otsas olevat külmutatud mahla. Aga kas need on jäätis, seda ei tea keegi.

Kui jutt läks juba vildaktõlgetele, siis ka nädala sõnad! Need on "katusetoolid" (sks k Dachstuhle, p.o "sarikad") ja "pritssõidukid" (sks k Pritschenwagen, p.o "madelautod" – Pritsche on madel ehk madal autokast, "prits" on sks k Spritze).

Äike terve õhtu ja öö.

Vaatan Dresdeni Frauenkirche DVD-d, mis saadeti ühe teise Dresdeni plaadi asemel. Võimas värk, ehitati rusuhunnikust üles ja veel nii, et 2/5 kividest on algupärased kivid omal vanal kohal. – Meenub perekond K reisilugu, kus nad peatusid Dresdenis pikal sõidul Rostockist Itaaliasse ja said alles palju hiljem teada, milline häving tabas seda linna 1945. a veebruaris.

E, 94. päev: petlik tulemus

Prantsuse keeles saab näha kontrolltöid. Olen saanud 173 punkti 200st. K ütleb vahetunnis, et kontrolltöö jätab tema prantsuse keele oskusest vääralt optimistliku mulje. Saabub järjekordne uus õppur, sloveen, kes samuti mõneti oskab prantsuse keelt nagu peaaegu kõik need, kes on tulnud "semestri" keskel.

(K räägib vahetunnis veel, et enne Euroopa Kohtusse tööle asumist müüs ta autosid ja täheldas, et alati pärast suuri katastroofe nagu Estonia uppumine või 9/11 lõppes autode ostmine umbes kaheks nädalaks. – Mis meenutab seda, et Tartus on ühel majal silt "Uus 9/11"...)

Tööl on kõigile saadetud meil, kus direktsioon annab teada, et uue direktori poole saab edaspidi pöörduda mitte enam aadressil direktor@jne.jne, mis on suisa ära kustutatud, vaid eesnimi.perekonnanimi@jne.jne.

Saabub tõlketöö, mille lähtekeeleks on kreeka. Midagi pole parata, tuleb tõlkida üle inglise keele, aga kirja läheb ikkagi, et lähtekeel oli kreeka.

Näen Kirikmäe kaubanduskeskuse juures bussi oodates mustvarest, kelle hoosuled on alt helehallid.

P, 93. päev: veider lugu

Kirjutan üles eelmise nädala sündmused koos eilse reisilooga ja tutvun lennukimängus riistapuuga, mille nimetus oli WGr 21. Mõjus värk!

Õhtul kell pool üksteist toimub veider sündmus. Nimelt kostab ukse tagant hääli ja lastakse uksekella. Mõtlen, et ma kedagi külla ei oota ja kui see on keegi, keda ma tean, siis teab ka ta mu mobiilinumbrit ja helistab sellele. Või kui asja on majast kellelgi, kes ei tea, siis võtab ühendust omaniku või maakleriga, kes teab, ja ma saan ühel või teisel viisil teada, mida vaja. Kahjuks köögis tuli põleb (köögiaken on kohe ukse kõrval), nii et ei saa jätta muljet, et mind pole kodus. Kui tirin on kestnud umbes kümme minutit, küsin läbi ukse: "Wer ist da?" ja "Was wollen Sie?" ning sama ka inglise keeles. Ei midagi. Maja on suur ja kuigi alt uks on lukus, võib lahkete inimeste järel ükskõik kes sisse lipsata. Umbes viis minutit on vaikust, aga kui ukse juurde hiilin ja kõrva ettevaatlikult vastu ust surun, kuulen õõvastusega vaikset kriginat, mida teevad liivaterad talla all kiviplaadil, kui keharaskus asetada ühelt jalalt teisele. Teatan, et kui nad ei ütle, mida nad tahavad, siis ma lahti ei tee, nii et kui nad rääkida ei taha, siis mingu parem minema. Paari minuti pärast kostab vaikset pominat ja kahed sammud lahkuvad trepikoja suunas.

Loodetavasti oli kõlistamisel mingi süütu põhjus, nagu mõnel naabril tuli purjus peaga äkki viisakushoog peale ja tahtis ette vabandust paluda, et sõimab järgmised poolteist tundi oma naist. Nimelt umbes selline kisa kuskilt kostis, kuigi mitte selliste detsibellidega, milleni küündis muidu täiesti märkamatu naaber ligi 10 a tagasi. Tuleb hankida uksesilm.

L, 92. päev: muuseum ehk "Aga mulle andis õpetaja joonistada hobuseid"

Pilves ja jahe, kuigi kraadiklaasi järgi ei peaks vihma tulema (kuigi ega ta eile ka äikest lubanud). Mõlgutan hulk aega, kas minna matkale või mitte. Kui, siis peaks valima mõne tasasema marsruudi, olenevalt sellest, kas aevastan või mitte. Otsustan tutvuda ühe keskse muuseumiga D. linnakeses, kuhu viib mugavasti rong.

Olen jaamas sobivasti, aga selgub kaks asja. Esiteks kestavad ühes pisijaamas ikka veel remonditööd, mistõttu rongide sõiduplaan on veidi segamini. Teiseks on toimunud üks jaamavahe enne E. jaama, kus tuleb ümber istuda, õnnetus ja rongid selleni üldse ei sõida. Tabloo ütleb, et rongi asendavad bussid, aga mitte kuskil ei juhatata, mis või kus. Normaalses Kesk-Euroopa riigis, kus riigisisese ühistranspordi kandvaks jõuks on rong ja bussid sõidavad kaugematesse kolgastesse mitte pealinnast, vaid sõlmjaamadest, tekitab rongide käigustjätmine kaose... mida küll ei ole eriti märgata, sest autostumata inimesi on väga vähe. Nõnda teen ligi tunni aega parajaks ning siis otsustan bussi kasuks, mis sõidab otse soovitud kohta.

Veidi imelik on see, et maad on veidi pealt 30 kilomeetri, aga buss sõidab sinna 1 tund ja 22 minutit. Ja eks linnast välja jõudes selgu, et nii see ongi, "otse" ei ole just eriti tabav kirjeldus. Aga kuigi mul ei ole (jälle!) vahepealseid kaarte kaasas ja mul pole aimugi, kus me täpselt oleme, on künklik ja kohati lehtpuumetsane maastik tore. Buss sõidab läbi väikeste toredate külade ja seisab veidi ühes alevis, kus juht vahetub. Elamus oleks veelgi täiuslikum, kui bussis ei istuks tagapool kaht hiinlast kolme lapsega, kes näitavad, kui kõvasti nad kisada jaksavad. Ja bussi ülejäänud reisijad on apaatses seisundis, ei tee märkamagi. Kahtlustan juba, et jälle läheb täide Murphy seadus ja ma pean seda kisa kannatama reisi lõpuni, ent siis juhtub pisike ime ja nad lähevad maha L. alevikus, mida troonib suur ja üpris lagunenud linnus (mille ühel rõdul ripub miskipärast Jaapani lipp, vahest justkui ette aimates kisavate hiina põngerjate invasiooni). Viimase 10 kilomeetri peale kulub alla veerand tunni.

D. linnakeses tuleb sõita lõpp-peatusse, et sealt teada saada, millal lähevad bussid tagasi, kuigi see tähendab umbes kilomeetrist jalutuskäiku muuseumidesse, mida soovin külastada. Paberi toppimine saabastesse on aidanud, enam ei loksu ega hõõru. Kell on pool kaks ja linnake on väga unine (ilmselt on poed kella ühest kinni pandud).

Juba linna servas oli maantee ääres tervitanud silt, et selles linnas on National Museum of Military History ehk eesti keeles riiklik kolamuuseum. Linnaplaanil olev uhke hoone on tegelikult sopiline vana tehas (ja näiteks kemmerg on hoovi peal furgoonis).

Pärast pileti ostmist uurib kassatädi mult: "Und was ist Ihre Nationalität?"

Vastan: "Estnisch," ja näen, kuidas tädi maalib oma kladesse "Estnisch" ning tõmbab selle järele püstkriipsu. Tähendab, et olen täna muuseumis esimene eestlane; ei tea, palju eestlasi selles muuseumis üldse käib? Muud rahvast paistab täna küll olevat käinud rohkesti, uskumatult palju rohkem kui näiteks Saksamaal T. linnakese suures ja uhkes piiskopimuuseumis.

Tädi tahab mulle toppida veel kogu riigis kehtivat turistikaarti, millega saab igasse muuseumisse sisse ja päev otsa ringi sõita, aga et mul on päevapilet juba olemas, ei ole sellel enam mõtet. Siis saan kaasa masingiidi, millest, tuleb märkida, ei ole vähimatki kasu, sest esiteks on muuseumis kola pungil olevad ruumid täiesti suvalises järjekorras ja teiseks saab masingiidist teada peamiselt seda, kui pahad olid sakslased ja kui head olid ameeriklased, aga seda ma tean ise ja mind huvitaks näiteks see, miks üks või teine asi väljas on või mida ise peale vaadates ei märka.

Kassa on muuseumi suurimas saalis, kus seisavad suuremad sõidukid, mis mujale ruumidesse ei ole ära mahtunud (üks suurtükk ja tank, vist Bradley – most interesting exhibits are unlabelled, seisavad hoovis kah). Kohe nurga taga on Hetzer ja neljatorune Flak 38 varutorudega ja sõjaregi HS 1 ja 3,7 cm Pak 35/36 Stielgranate-ga ja hunnik laskemoonakaste ning igasugust muud kola ja mundris mannekeene, mis tõotavad lõbusaid leide, sest naeratavate poemannekeenide kasutamine muuseumites ei jäta paraku eriti tõsist muljet – nagu 1989. a Taanis, kus võõrustav pererahvas küsis mult pärast kohaliku muuseumi väisamist, mis mulle seal kõige rohkem meeldis, ja ma vastasin pikalt mõtlemata, et Taani vastupanuliikumise saal, see oli nii naljakas, mille peale tegi pererahvas suured silmad ja pereisa surus läbi hammaste, et mis seal siis nii naljakat oli, ja ma vastasin ausalt, et vaateaknamannekeenid sõjaaegsetes mundrites (seal oli paaril Saksa vormis sõduril nii lai ostke-Pomoriini-stiilis naeratus, et osa hammaste valgest värvist oli sattunud ka huultele); seepeale olid taanlased hulk aega vait ja siis küsis pereisa, et aga teil Eestis oli ju ka Saksa okupatsioon, mille peale ma vastasin, et oli jah, aga meil võeti sakslasi vastu lilledega, mispeale saabus umbes viis minutit väldanud piinlik, aga jäine vaikus, mille lahendas täpsustus, et mõeldagu selle peale, mis juhtus Eestis 1940–1941!

Järgmises kahes toas saab näha varustuse ja mannekeenidega dioraame, mida selles muuseumis on arvukalt. Neid lahutab külastajatest mitte klaassein, nagu tavaliselt, vaid toekas rinnakõrgune raudaed, millele saab fotoka toetada ja loomulikus valguses pilte teha. Dioraamid on (mannekeenide imelikke nägusid arvestamata) väga hästi tehtud ja kogu muuseumis on kraam salapärasel viisil tolmumata.

Neljandas toas on klaasi taga paras arsenal, küllap tonnide viisi püsse, kuulipildujaid, raketiheitjaid ja nende rakette. Kohe uksest vasakul on tankirusika kõik mudelid, sh Panzerschreck ja "ahjutoru"; ees paremal mitu jalaväeraketi Stuka zu Fuß mudelit. Paremas seinas on kuulipildujad ja linditäitmismasinad, uksest paremal püstolkuulipildujad ühes Sturmgewehr-i evolutsiooniga (enne kui seda hakkas oma nime all edasi arendama isand Kalašnikov).

Trepi ääres on kohalikud sõjaaegsed plakatid avalike hukkamiste kohta ning saab teada, et kohalik gauleiter (siinne ala kuulus 1940. aastast Suur-Saksamaa koosseisu) oli nime poolest umbes nagu Wilhelm Simon.

Edasi satun masendavasse saali, mis pühendatud Tambovi vangilaagrile, kus hoiti Saksa sõjaväes olnud ja sõjavangi sattunud prantslasi ja siinmaa kodanikke, kellelt paariaastase näljutamise järel väidetavalt küsiti, kas nad tahavad astuda de Gaulle'i väkke või Punaarmeesse. Peale narisid kujutava dioraami ja maketi, mida ma esialgu arvan kujutavat traataiastatud ja mitme koerakuudiga surnuaeda – aga mis plaaniga võrreldes osutub kujutavat kogu vangilaagrit, lihtsalt barakid ja traataed ei ole samas mõõtkavas – teevad selle saali eriti masendavaks paarkümmend suurt vesivärvipilti, mis kujutavad kohalike elanike sõjateed mobiliseerimisest kuni kojutulekuni ning mille kohta "naivistlik" öelda on äärmiselt naiivne ja ülepakutud. Saan aru, et asjaosalise enda joonistatud, aga ühest oleks täiesti piisanud, sest pildid on sellised, et nende servas võiks täies rahus seista Siim Susi, teine klass.

Ja edasi satun siinmaa sõdurite tänapäevast (st sõjajärgset) elu ja võitlusteed (NATO!) kirjeldavasse kahekordsesse saali. Nimelt on siinmaa ainus sõjaväeosa kohe D. linnakesest kirdes künka otsas. Ka siin on ohtralt dioraame – kümme, kui mu mälu ei peta – ja peale selle rohkesti mundris mannekeene küll ühe-, küll mitmekaupa. Mannekeenide näod, jah, on sellised, et naer tuleb peale, aga itsitada on kohatu; nii jääb pildistamata ka üks suurhertsogi auvahtkonna kapis seisev ekstravagantse käteasendiga naisohvitseri kujutav mannekeen (aga harjataoliste vuntsidega tseremooniameister ning vilenööridega, püstolkuulipildujaga ja ülitugevalt meigitud silmadega nais-julgeolekuülem saavad pildile siiski). Mõistatuslikkust õhkub dioraamist, mis kujutab kaht laua taga istuvat ja püsse puhastavat sõdurit (Meyerit ja Müllerit, ütlevad sildid rinnal), eriti nende malbest naeratusest ja ühe (Mülleri) looritatud pilgust, mis tuletab meelde seda karjala rahvalaulu, et nekrut on tore olla – argipäeval käime püssi laskmas ja pühapäeval antakse punane särk selga!

Trepist alla laskudes satun keldris pommitamise teemalisse tuppa, kus on paar USA pommi ja allakukkunud lennukite tükke (ent pommitamistest endist ei saa teada midagi, kuigi Suur-Saksamaa osana pidi vähemalt pealinna kaubajaam kõvasti pihta saama, mida ta ju saigi, ligi 200 inimest surma ka).

Selle kõrval on suur ja pime saal, millest enamiku hõivab suur talvine dioraam (varustust veetakse üle koheva lume paadiga) ja et selle tegelased on vaataja poole seljaga või kaugel, ei häiri ka imelikud näod. Selle vastas on üks USA roomikauto, mannekeenid sees. Järgmises toas on muu kilakola ja kolme dioraami seas väljas jupp mitmekümne meetri pikkust miinivälja puhastamisseadet, mida lükati tanki ees, ja dioraam "guljašikahuri" ehk Saksa välikatlaga. Kõrvaltoas on dioraam, mis kujutab Saksa sidepunkti, kus radistil on täpselt noore Lembit Ulfsaki nägu, ning vitriinis on väiksemat pudipadi ja veteranide annetatud suveniire, muuhulgas raamat Hitleri eksliibrisega.

Aga muuseum läheb edasi: mitte kuskilt ei saa aru, mis järjestuses peaks ruume läbima, et jutustus oleks ajalises järjekorras. Edasi (õigemini tagasi) on näiteks dioraam 7,5 cm Pak 40-ga in action, tankiruskikatega talvevarustuses jalgrattur, snaiper posti otsas ja tankitükke (et Arumägede operatsiooni lõpuosas lõppes sakslastel bensiin, jätsid nad oma masinad sageli maha ja taganesid jala, nõnda et siinkandis oli pärast sõda taolist vanametalli lademes); järgmises toas on dioraam sellest, kuidas 1944. aastal veetsid ameeriklased tänupüha siinmaal kalkunipraega (aga ilma taluhoovis passiva võika koera- ja kassitopiseta oleks see hulga parem). Ja edasi on tuba, kus ühes otsas on dioraam, kus on üks häbelikult naeratav binokliga sakslane ja teine, samuti naeratav, poetamas parajasti miini miinipilduja torusse, kuigi sellises asendis saaks ta miiniga kohe vastu kulmu ja naljal oleks lõpp. Samas toas on kappides väljas kõikvõimalikke sõjaaegseid granaate ja jalaväemiine (loodetavasti on nad kahjutuks tehtud – mitte nagu 1944. a pommitamise järel Helsingi Normaallütseumist leitud lõhkemata süütepomm, mis seisis enne kahjutuks tegemist mitukümmend aastat direktori kabinetis riiulil).

Viimases toas saab näha Saksa kolmemehe-kettsaagi terapikkusega umbes meeter (mark NSU), sõjaosaliste kõikvõimalikke kiivreid ning pudipadiartikleid nagu hambaharju, pardleid ja prille ning kust saab ühtlasi teada, et Saksa sõduri teatud kummitoote säilivusaeg avamata pakendis oli kolm aastat. Samas on veel üks väheütlev kahuridioraam ja suur kapp kõigi osapoolte meditsiinivarustusega.

Tagasi sissepääsusaali. Siin köidab tähepanu USA 2000-naelane (907 kg) lennupomm pealdisega Greetings to Adolf from 457^th B.G., kus A-tähel on silmad, suu, tukk ja vuntsid, aga mis on jäänud kahjuks lõhkemata (ega ta muidu muuseumis oleks), ning USA neljatorune õhutõrjesuurtükk, mille esiosal on umbes samasugune maaling nagu Vabadussõja soomusautol Wanapagan.



Samas saalis on muu ohtra kilakola seas ka mõningaid haruldusi, nagu krüptimismasin Enigma ja V3-ks nimetatud kaugsuurtüki mürsk (sellel u 20 cm kaliibriga suurtükil oli liikumatu u 50 m pikkune toru, millel iga paari meetri takka lisalaengukambrid, mis kõik mürsule lisahoogu andsid). Saab teada, et siinmaa pealinna pommitati 1945. a kevadel V3-ga üsna mitut puhku ning ühel korral sai vähemalt neli inimest surma.

Omaette nurgake on Saksa ja USA järeletehtud sõdurihaud, nagu nad päriseltki olid tihti lausa kõrvuti. Aga muidu täidavad selle saali suurtükid, veoautod, maasturid, traktorid (RSO Steyr/Magirus), järelhaagised ja hobuveokid.

Muuseumist väljudes on õues päikesepaiste (ja silmad jäävad tuppa). Kell on kolm läbi ja nõnda ei jõua ma teistesse muuseumidesse nagu auto-, õlle- või mesindusmuuseumisse. Jäävad teiseks korraks. Buss läheb 16.13 ja plaanis on minna linnast lõunas künkanõlvale, kus on maantee servast tore vaade. Aga seal vaatan kella ja leian, et jõuaksin ka veidi kõrgemale, kust on veel parem vaade, ja kui ma juba seal olen, siis on sealt kiviga visata ka kohaliku põhivaatamisväärsuseni, Kuradialtarini.

Ronin aga mäkke, tõus on oodatust pikem ja higi võtab lahti. Tee on paksult täis omajagu libedaid puulehti (küllap sadas siingi eile äiksevihma). Kui olen üleval künkalael, täheldan, et see on tasane ja tore lehtpuumets, ent kaardi järgi peaks tee Kuradialtarini kulgema piki nõlva. Samas oli maanteelt juures raja otsas viit Kuradialtari poole ja rada kuskil oluliset ei hargnenud. Otsustan jalutada kohani, kus vaatamisväärsus peaks asuma (sest äkki on matkarada kaardile paar millimeetrit valesse kohta trükitud), ja kui seda seal ei ole, siis laskuda mööda jalgradu alla.

Oletuslikus kohas monumenti tõepoolest ei ole. Otsustan, et 16.13 bussi peale ma niikuinii enam ei jõua (kell on 15.50 ja tulek alt linnast kestis pool tundi) ning laskun ettevaatlikult mööda jalgrada nõlvast alla (olen orupõhjast arvestades roninud 110 m asemel 170 m). Kuigi puude küljes on tähiseid, et see on kohalik matkarada H (mida mu kaardil ei ole), on puulehed sellel nõnda puutumatu kihina, et inimese jalg ei ole sellel astunud hea hulk aega (jah, ka täna ei kohta ma teisi matkajaid).

Teerada jõuab uhke, kivipuruga kaetud matkateeni ja selle juures ongi Kuradialtar. Prantsuskeelne silt algab tõdemusega, et tegelikult on tegu rekonstruktsiooniga aastast 1892 (selgitamata, mis sai algsest monumendist, vast usupimedad lammutasid kuradikartuses igaks juhuks ära) ning et küllap oli tegu megaliitse hauakambriga. Muinasmälestis on umbes 5–6 m (9 kiviploki) kõrgune ja piki nõlva vaadatuna midagi kitsa värava taolist. Aga muinasmälestisest (eriti kui see on XIX saj rekonstruktsioon, mis siis, et algupärastest kividest) uhkem on vaade alla orgu D. linnakesele ühes selle õlletehasega ja teispool orgu kõrguvatele küngastele, eriti nõlval söövate lehmadega.

Otsustan laskuda alla orgu mitte mööda matkarada, vaid otse karjamaade vahelt mööda väikesi teid, ja see on hea valik, sest avaneb uusi toredaid vaateid. Mööda neid radu olnuks ka tõus muinasmälestiseni olnud palju selgem, aga see on tagantjärgi tarkus. Kui ühest lehmakarjast pilti teen, sõidab tagaplaanilt läbi buss, millele ma ennist plaanisin minna ja kuhu oleksin ka jõudnud, kui matkaradade hargnemiskohas oleks olnud teeviit.

All orus jõuan pool viis läbi raudteejaama ja näen sõiduplaanist, et järgmine buss pealinna läheb tõepoolest kell 17.13, aga see on samasugune ekskursioonibuss nagu see, millega ma ennist saabusin, sest jõuab kohale alles kell 18.33. Otsustan minna rongiga E. linnakesse (5 minutit) ja sealt vaadata, kuidas edasi saab.

Seega kell 16.58 olengi E-s ja ronin tunneli kaudu jaamahoone ette (ja tunnen trepist laskudes, kuidas vasaku saapa kanda kaitsev paberitopp libiseb talla alla). Loen sealt, et rong tagasi pealinna väljub teelt nr 1 (jaamas on teed järjestuses 2, 1 ja 3), perroonil ootab lootustäratavalt palju inimesi, ju siis rongid jälle sõidavad. Ronin tunneli kaudu tagasi perroonile nr 1. Ja kui seal olen, öeldakse, et rong läheb teelt nr 2, jaamahoone eest, nii et tuleb veel kord kobida tunnelist läbi (ikka pundar paberit talla all). Rong tulebki ja on kiirrong, mis viib vähem kui poole tunniga kohale. Nii et olen pealinna raudteejaamas kohal umbes 17.50, mis on ligi kolmveerand tundi varem kui bussiga oleks jõudnud. Tore.

Korteris uurin kohemaid kaardilt järele, mis asulatest ma päeval läbi sõitsin. Üldiselt leian ma nad üles, kuigi täpses marsruudis ei saa kindel olla, sest oli pilves ja suunast ei saanud paiguti aru.

R, 91. päev: äike

Täna on see tundmatu õitsev asi veidi rahulikumaks jäänud või on rohi mõjuma hakanud, igatahes on olemine palju rahulikum kui eile (aevastan üldse vist ainult neli korda ja kõik korrad siseruumides) ja taskurätte ei kulu samas tempos kui enne.

Õhtul Kirikmäe kaubanduskeskuses, kus muuhulgas täiendan oma taskurätivaru (märtsis ostetud plokist on ainult üks pakk järel). Tore on see, et leian harjumuspärast marki rätte. – Omaette elamus on soola otsimine, sest seda ei ole tavalises kohas suhkru juures ega ka mitte kuivainete juures, ning kuidas on prantsuse keeli "maitseained", kes seda teada võiks! Pika otsimise peale leidub, kusjuures selline, kus on NaCl enamjaolt asendatud KCl-ga.

Õhtul nii tugev äike, et võtan arvuti toitejuhtme igaks juhuks seinast välja.

N, 90. päev: tolm

Nädala sees olnud püha on ilmselt tööplaanid sassi ajanud ja tööd on olnud napivõitu. Alles täna tuleb tööd rohkem kui eilsed kuus rida.

Õues on suur päike, mingi asi on hakanud õitsema. Nina voolab kui mahlakask, aevastan ühtelugu ja nohisen kõvasti, rohtu pole muidugi päeval kaasas (kui seda läheb vaja paaril päeval aastas, siis ega seda taipa ju pidevalt kaasas tassida).

Õhtul on nii ilus ilm, et tekib mõte minna linna jala (ühtlasi pilte tehes), küll hästi aeglaselt, aga nina läheb nii kinni mis kole ja tuleb minna bussi peale. Buss on paraku sellist liiki, millel aknad ei käi lahti ning bussijuht on ilmselt vajutanud vale nupu peale ja lülitanud sisse hoopis kütte. Lohutan end, et veerand tunni pärast olen korteris ja siis on kõik hästi. Ja nõnda ongi.

K, 89. päev: aiake

Õhtul kohalikust maksimarketist naasmisel ootab ees paha üllatus, nimelt on ühele jalgteele siginenud aiake ja läbikäigu keelu märk, mis tähendab oma pampudega kilomeetrise ringi tegemist. Huvitav, mispärast? Samuti tuleb uurida, kas leidub mõni rada läbi kohaliku, asumile nime andnud metsa, mis eriti suurt ringi ei teeks ja erilist turnimist ei nõuaks.

T, 88. päev: elektrik ja Saksamaal

Täna on Euroopa päev – mitte suure võidu auks, vaid Kirikmäelt pärit Robert Schumani auks, kes ütles 9. mail (aga vat aastat ma ei mäleta, vist oli 1950) välja mõtte, et vaja moodustada Euroopa Liit. See tähendab, et Euroopa Liidu asutustel on vaba päev, kuigi mujal on tööpäev. Which is nice.

Hommikul, enne kui olen jõudnud teha päevaplaane (matk või reis), heliseb telefon ja hääl teatab, et ta on hr K sekretär (K on korteri omanik) ja millal ma saaksin elektriku vastu võtta. Oh mis tore, et täna on mul vaba päev! Elektrik võib tulla kasvõi kohe.

Ja ta tulebki. Protseduur on kokku selline:

1. kirjutasin eile maaklerile, et häda käes, elektrikut tarvis, mida teha;
   
2. maakler edastas mu meili mingil moel omanikule;
   
3. omanik laseb sekretäril mulle helistada ja elektriku tuleku kokku leppida;
   
4. sekretär hoiatab, et elektrik ei räägi inglise keelt (ja ma oletan, et saksa keelt ka mitte) ning lubab aidata prantsuskeelsete selgitustega, kui me elektrikuga üksteisest aru ei saa;
   
5. elektrik tuleb umbes poole tunni pärast, selgub, et tema inglise keel on siiski palju parem kui minu prantsuse keele rudimendid;
   
6. näitan, et kaitselülitid on sees, aga laetuled ei põle; elektrik kisub kilbi lahti ja mõõdab, kas kontaktidel on pinget, ning suskab tangid mingite kontaktide peale ja kontaktidelt lendavate sädemete saatel lähevad tuled korraks põlema. Küsib, kus on majakilp. Seda ma ei tea;
   
7. helistan majahoidjale (kes elab minu all ja kes oskab vist ainult prantsuse ja hispaania keelt, nii et mõtlen, et las elektrik räägib temaga). Kuulen ka läbi põranda, kuidas tal telefon heliseb, aga teda ei ole kodus;
   
8. seejärel helistan omaniku sekretärile samal numbril tagasi, kust ta mulle helistas. See on muidugi firma üldnumber ja mul tuleb vähemalt kolmele umbprantsuskeelsele inimesele selgitada, kes ma olen ja mida ma tahan (aeglaselt ja mitu korda nagu nõukogude miilitsale). Saan lõpuks sekretäri kätte ja küsin, äkki omanik teab, kus on majakilp;
   
9. omaniku sekretär küsib, kas ma majahoidjale helistasin (ütlen, et jah) ja küsib, kas ma ta mobiili tean. Ütlen, et ei tea. Siis ta helistab ise majahoidjale ja selgitab välja, et majakilp on 1. korrusel liftist kohe paremale ja siis uks vasakul;
   
10. sõidame elektrikuga 1. korrusele. Selle paremas seinas uksi ei ole. Vasakul on garaaži alumine korrus, kontrollin sealtki, ega seal äkki ole. Ei ole;
    
11. läheme korrus allapoole, 0-korrusele. Seal on üks kuuri moodi tuba, aga see on kinni;
    
12. tuleb keegi naaber, elektrik küsib talt, kas ta teab, kus on majakilp. Naaber juhatab, et 4. korrusel on hr Haacki kontor, tema teab;
    
13. no hr Haacki kontoris ei ole kedagi kohal; elektrik helistab ise omaniku sekretärile ja saab talt majahoidja mobiili; siis helistab majahoidjale ja saab otse temalt teada, et kilp on 5. korrusel;
    
14. trepist üles minnes selgub, et 4. ja 5. korruse vahel on tühi nummerdamata korrus! (ainult trepimade);
    
15. 5. korrusel (tõesti liftist paremal) satume kõigepealt telefoni ja TV-kaablikilbini, mis on mõlemad lukus; proovin järgmist ust ja satun tuppa, mille üks sein on maast laeni täis elektriarvesteid ja teine kaitselüliteid; elektrik otsib sealt "minu" korteri kolm lülitit (korterinumbrid on, muide, seinal suvalises järjekorras), aga kõik on sees. Igaks juhuks klõpsib kõik välja-sisse;
    
16. läheme korterisse tagasi. Tuled põlevad.

No kui järgmine kord sama juhtub, siis ma tean nüüd ise, kus on majakilp!

Pärast vaen edasi, kas võtta ette mõni lühem matk või reis, tuleb mõte, et võiks ju käia uuesti T. linnakeses ja uurida, kas seal on sobilikku uut fotokat (sest vana on täitsa kööga, kuigi kaardi sai ühendada arvutisse ja sedasi sai pildid kätte). Ühtlasi võtan ühes vajaliku kaardilehe, et tagasiteel astuda sadamalinna jaamast piki ilusat orgu üks jaam edasi, ning topin jalga saapad, mida ma nüüd oskan juba niimoodi kinni siduda, et nad jalga enam ei sooni. Aga kiirustan ja maha jäävad veepudel ja binokkel.

T. linnakeses üritan hakkama saada pooleteist tunniga. Jaama juures elektroonikapoes sama marki fotokat ei ole (soovin sama marki, et saaks edasi kasutada margiomast mälukaarti) ja niisiis kõnnin teise, kus alati on rohkesti allahindlusi. Uuri ja puurin seal hulk aega, kuni otsustan senise fotoka uue mudeli kasuks (mudelinimetuse numbriosa on muide sama, algus on teine). Ühtlasi täiendan oma ilmakohaste ontlike särkide varu.

Jaama naasmine toimub kiirkõnnil, ent ometi on punast tuld rohkem kui arvata ja nõnda tuleb tund aega oodata järgmist rongi. Jalutan linna tagasi ja külastan suurimat raamatupoodi, kust sigineb mu raamatukokku Saksamaa 1933–1945 olmeajaloost pajatav "Und morgen gibt es Hitlerwetter!", mida mõistagi asun lugema juba rongis (ning sündmuste käigust pisut ette rutates nenditagu, et loen selle läbi ühe soojaga, st kahe õhtuga). Sellest saab teada palju senitundmata asju, nagu et Coca-Cola käive Saksamaal (kus seda turustati Saksa joogina) kasvas 1929–1939 keskmiselt 100% võrra aastas; ja et Göringu IQ oli Nürnbergi protsessi ajal 138 ja et Jägermeister on tema järgi nimetet (üks paljudest Göringu ametitest oli Reichsjägermeister ehk riigi metsaülem; aastaarv sildil (1878) on tehase asutamisaasta, tehas tootis varem äädikat); ja et sellel Berliini surnuaial, kus on perekond Wesselite hauaplats, tohivad haudadele lilli panna (ka omaksed) ainult need, kellel on surnuaia kontorist asjakohane luba; ja et Berliini olümpia avadefileel, parem käsi õieli, marssinud Prantsusmaa esindus tervitas tegelikult olümpiatervitusega, mis kaotati alles Londoni olümpiaks 1948; ja et 1933. aastast alates oli Heil Hitler! ametlik ja üleüldine saksa tervitus, mis asendas senised tervitused Guten Tag!, Guten Abend! ja Grüß Gott! sedavõrd, et isegi Ülem-Sileesias olnud Guttenabendi linna hakati rahvasuus kutsuma Heil-Hitler (ja nõnda selgitub ka, miks Muugi ja Tuksami "Väikese saksa-eesti sõnaraamatu" "teine, parandatud ja täiendatud trükk" aastast 1942 tõlgib selle fraasi kui "tere! (saksa tervitus)", kuigi üpris ootamatu oli seda leida 1993. a ilmunud saksa-eesti sõnastikust, mis osutus mainitud sõnastiku muutmatuks ümbertrükiks). Raamatu anekdoodivalimik on teine kui John Guntheri "Nüüdse Euroopa juhtides" (1939, originaal "Inside Europe" 1938). Pealkiri viitab asjaolule, et Hitlerwetter'iks nimetati Hitleri ajal selget päikesepaistelist ilma, mis muidu on saksa keeli Kaiserwetter.

Tagasi reisi juurde.

Rongide sõiduplaani uurides selgub, et matkaplaanid tuleb katki jätta, sest rongide vahel on poolteist tundi, mida on 7,9 km läbimiseks liiga vähe; järgmist rongi oodates oleks aega küll (kokku 2½ tundi), aga jõuaks tagasi liiga hilja. Niisiis lükkub matk edasi.

E, 87. päev: taskulambiga

Prantsuse keeles on kontrolltöö, mis osutub kardetust veidi kergemaks. Saabub järjekordne uus õppur, hollandlane, kes satub esimeses tunnis kohe kontrolltööd tegema; enne laenab ta mu käest raamatut, et teada saada, mida me seni teinud oleme – see kinnitab veel kord reeglit, et enamik neid, kes on kursusele "semestri" keskel tulnud, oskavad tegelikult prantsuse keelt.

Reedel müstiliselt kadunud leht on printeri peal tagasi, mis kenasti tõestab, et keegi viiski selle kogemata minema. Kui oleks jäänud kaotsi, oleksin uskunud, et vahetevahel jätabki printer mõne töö printimata.

Et tavaliselt kolmapäevaks üles antava pika töö tähtaeg on tavalise teisipäeva õhtu asemel esmaspäeva õhtul (sest homme on vaba päev), vihun seda teha. Sellest leiduvad ka päeva kirjakohad: terasoksiidid (p.o raudoksiidid) ja mänguasjad, nimelt loomatopised ja täistopitud mänguasjad (st pehmed mänguloomad ja pehmed mänguasjad) – vaevalt, et loomatopised ehk kaavikud oleksid väga tavalised mänguasjad (selle peale meenub kooli bioloogia klass põhikooli ajal ja see, mis seal enne õpetaja tulekut eestiaegsete õppetarvetega toimus).

Pärast Kirikmäe kaubanduskeskuses.

Korteris jätkub videvikutund, taskulambi valgel vannitoas käimine on põnev elamus.

P, 86. päev: pimedus

Täna on ilm pilves, aeg-ajalt läheb heledamaks, aga samas tilgub ka pisut vihma. Õpin homse prantsuse keele kontrolltöö jaoks. Pesen aknaid ja imen tolmu. Leian, et matkal on seljakott kattunud roheka vahtraõietolmuga.

Keskpäeva paiku vannituppa minnes ja seal tuld põlema pannes käib sähvatus ja tuli kustub. Imelik on see, et tean seal laetules olevat kaks pirni, ega siis kaks tükki saa korraga läbi minna. Imelik. Toon tooli ja avan laelambi kupli. Üks lampidest kõriseb raputamisel imelikult, asendan selle ainsa pirniga, mis mul on. Aga midagi ei sütti. Kontrollin kaitsmeid. Kaheksast kaitselülitist on nr 7 välja lülitunud. Lükkan selle sisse, aga tuli ei lähe ikka põlema. Ei põle ka ükski muu laetuli (ega nn kontori seinatuled). Proovin kaitselüliteid ja leian, et nr 7 lülitab tubade pistikupesi (kontori pistikupesad on jäänud vooluta). Lüliteid on kaheksa, aga ahelaid peaks olema vähem, vast kolm umbes. Köögis külmik ja pliit töötavad, kuigi täielikus pimeduses. Võimalik, et laetulede ja kontori ahela kaitselüliti on läinud üldse katki.

Õhtul saab seetõttu lugeda ainult päevavalguses (sest mingit lampi, mida saaks ühendada pistikupessa, mul ei ole). Kui kaheksa paiku hakkab hämarduma, panen läpaka kuvama valget lehte, see annab veidi lisavalgust, aga napilt, lugeda selle valgel ei saa. Eks tuleb siis hommikul jätkata. Muid asjatoimetusi tuleb teha taskulambi valgel, neid on kaks tükki, üks valge ja teine roheline LED.

Kirjutan eilse matka reisikirja ja kuulan taustaks oma muusikasalvest üht plaati, mida ma varem olin arvanud hunnitu Jaan Tätte loominguks ja olin jätnud seetõttu kuulamata: aga helikeel on pigem Olav Ehala oma ning seetõttu täitsa kuulatav. Teksti, jah, võib olla kirjutanud siiski Tätte, sest kõik riimid on ettearvatavad nagu tekst tema näidenditeski...

L, 85. päev: matk

Täna õnnestub teoks teha algselt eelmisele nädalavahetusele plaanitud matk Arumägedes. Tõusen tavalisel ajal, kella kuuest või natuke hiljem, et jõuda poole kaheksa paiku bussile ja sellega 7.50 rongile, mis on kohal kolmveerand üheksa paiku, kui veel ei ole eriti palavaks läinud (ja mõistagi võib pärast matka jõuda ka veel poodi).

Nagu ikka, remonditakse nädalavahetusel raudteed ja osa ronge on käigust ära, osa läheb välja hiljem, osa varem. "Minu" rong läheb viis minutit varem, aga jõuan. Rongis on algul veidi kõhe, sest ma ei ole päris kindel, kas päevapilet selles rongis ka ikka kehtib, kuidagi imelikult vähe maksab see nii pika rongisõidu kohta. Aga kehtib.

Mul on kaasas topograafilise kaardi vajalikud lehed, nii et saan pidevalt järge hoida, kus parajasti olen. Vaguni ülejäänud seltskond on skaudid-gaidid, neid on palju (kisa järgi tundub, et vähemalt kolmsada) ja kaks peatust enne mu mahaminekut hakkavad nad proovima, kui tugevasti on rongi nagid pakiriiuli küljes. Mõtlen juba, mis keeles ma neile käratama pean (sest et nad patravad kohalikus murdes), muidugi saksa keeles oleks efektne ja saaks kasutada Eduard Vilde võtet kasutada efektses saksakeelses sõimus grammatikatermineid – Oskar Kruusi "Apokriiva lood ehk lugusid eesti akadeemilise kirjandusloo juurde" jutustab, kuidas kui Vilde oli Saksamaal, olevat ta korteriperenaine teda sõimanud; Vildele ei tulnud sobilikud sõnad meelde ja ta käratanud vastu: "Perfekt! Imperfekt!! Plusqvamperfekt!!!" Või siis tutvustada neile eesti keelt, oleks vähemalt spontaanne, ei peaks pikalt mõtlema. – Kole oleks, kui see seltskond valiks sama matkaraja kui mina; aga suur on minu kergendus, kui nad ei ilmutagi G-veski jaama lähenemisel huvi oma seljakottide vastu ja jätkavad nagide klõbistamist raugematu innuga.

G-veski jaam (kus olen kell 8.38) sai matka alguskohaks valitud muidugi nime pärast – "G" on häälduselt sama, kirjapildilt ühe tähe võrra teistsugune nimi kui sel ajalootegelasel, kes faktiliselt rajas moodsa reklaami, kelle ametlik tõumääratlus oli John Guntheri raamatu "Inside Europe" järgi "tumenenud kääbussakslane" (nachgedunkelte Schrumpfgermane) ja kes elas Max Hastingsi raamatu "Armageddon" järgi Berliinis aadressil Hermann-Göring-Strasse 20 (ka Tallinnas oli Saksa ajal selline nimi ühel tänaval, kuigi ainult ühe päeva, ja nr 20 on sellel üks saatkond, kellel on oma ettekujutus sellest, mis on ajutine, mis alaline, eriti keset tänavat ehitamise osas). Et selline huvitav nimi.

Esimesed kuussada meetrit on rahulik astumine orupõhjas mööda maanteeäärt. On tore ja selge hommik, kuskil paistab päike (aga sellise nurga all, et vahepeal on tee varjus). Plaanis on ronida alustuseks lähedase künka otsa, mille tippu on kaardile märgitud ilus vaade, siis tulla sellelt läbi oru vastaskalda otsa, külastada seal olevat linnust ja siis laskuda tagasi orgu ning minna Mikuniidu jaamast rongi peale (üks peatus G-veski jaamast linna poole).

Siis aga keerab rada maanteelt ära veel pisut kastesesse kuusikusse (mis pärast muutub lehtmetsaks) ja algab tõus, mis meenutab lõputut treppi ja mis tuleb lihtsalt ära astuda. Küngas on orupõhjast umbes 250 m kõrgemal ehk siis umbes sama, kui astuks mööda treppi maast 80. korrusele. Ja raja kallakus meenutab treppi jah! Pärast kaardilt mõõtes on raja kalle tõusul kuni 31%. Paar korda tuleb hetkeks peatuda, hinge tõmmata ja lonks vett võtta. Kahe kolmandiku järel on pink – selleks ajaks (9.00) olen tõusnud 15 minutiga 150 meetrit; kümmekond aastat tagasi olin kord matkal, kus tõusin laias päikeses 15 minutiga 200 meetrit (aga siis olin ma ka veidi paremas füüsilises vormis), ja tollane suurim päevane tõus kokku oli 1300 m, mis tollel mägisel maal oli muidugi mõista üksnes tavaline pühapäevane jalutuskäik.

Künka otsas on küla, mille nimi oleks Edgar V. Saksa ainetel kahtlemata jälle Maaselja. Tee keerab läbi küla ja korraga tõkestavad mu tee kolm haukuvat koeravolaskit, kes mind sisse püüavad piirata ja üks oma tähelepanu nõnda mu käes olevale kaadile koondab, et tunnen käel tema hingeõhku. Aga et üksi koer ei ole ühestki teada-tuntud kurjast tõust, siis ma eriti ei karda ja jalutan vaikselt edasi. Haukumise peale tuleb pererahvas välja ja kutsub koerad ära. Saan ühtäkki aru, miks sellest külast ei lähe läbi ühtki ametlikku matkarada, kuigi neid on muidu siinmaal sadu.

Künka lagi on nii lame, et ei saa aru, kus on selle kõrgeim koht; loen teeharu otsast samme. Vaade on jah 360° nii kaugele kui silm seletab ehk vine lubab. Kell on pool kümme, läbitud on kaks ja pool kilomeetrit, tõustud on 247 meetrit. Pea kohal lõõrib lõokene, eemalt põllult tõuseb lendu suur kull ja tiirleb eemale (üht kulli nägin õigupoolest tiirlemas juba enne küla). Teen pilti ja uurin silmapiiri binokliga (lääne suunas kaardist suurt abi ei ole, sest küngas on lehe servas ja mul pole järgmist lehte kaasas). Kinnitan binokli nööripidi seljakoti rihmal oleva aasa külge, et seda saaks vajaduse korral kohe haarata ega pea hakkama teravustama (nii ei kuku see vööl olevast lahtisest binoklikotist välja; kui kott kinni panna, läheb binokkel miskipärast fookusest välja ja veel nii, et paigast läheb ka silmade nägemisteravuse erinevuse seadistus).

Edasi on plaanis laskuda lõuna suunas alla orgu Savijõe poole, mööda väikesi metsateid. Et küngas, kus olen, on pealt võrdlemisi lame, varjas tipust vaadatuna künkalagi ise vaadet alla, nõnda avaneb laskumisel üha uusi vaateid, kuni tee keerab metsa. Mu möödumisel tõuseb põllult korraga kolm suurt kulli, kes üheskoos eemale tiirlevad. Metsaservas on toigaste otsas jahimehe varitsusputka (üks oli juba enne küla, ja ma näen neid päeva jooksul veel).

Metsas laskub tee lõbusasti, musträsta sidina saatel, kuni vajaliku ärakeeramiskoha leidmiseks tuleb hakata samme lugema. Tee muutub hämaraks, kuigi hõredaks kuusikuks – ja ühtäkki lõpeb tee ära. Teed lihtsalt enam ei ole! Kaardil on, aga looduses mitte. Olen oma asukohas umbes 50 meetri täpsusega kindel, sest kaardile on märgitud, kas mets on okas- või lehtmets, ja nende piiride järgi on asukohta lihtne määrata. Otsustan minna silla poole läbi metsa (mis nüüd on lehtmets). Kuskilt kostab kopsimist, ju see silla juures olevast külast kostab. Et päike paistab ja kellaaeg on teada, ei ole ka suuna hoidmine sugugi raske. Uurin binokliga, kas äkki paistab kuskil allpool tee (näiteks kui ma olen õigelt teelt hälbinud ja see on laskunud kiiremini), kuigi kujutage ette, kui palju paistab metsas, isegi hõredas, paarisaja meetri kaugusele. Korraks vilksatab paarisaja meetri kaugusel allpool puude vahelt üks pruunikas kogu, küllap jooksja, seega on kuskil olemas piki nõlva kulgev selline jalgtee, et sellel saab teha tervisejooksu.

Laskun puudest tuge otsides ja sajakonna meetri pärast satun tõesti mingi teesarnase raja peale ning lähen mööda seda veidi maad edasi. Uurin jälle binokliga alla oru poole, näen puude vahelt üht laudadest ehitist, vast maja või kuuri. Et teed mööda teeksin alla jõudmiseks piraka kaare, otsustan laskuda sillani otse. Kaardil on väike oja, mis peaks kuskilt siit algama ja mis voolab täpselt sillani. Veidi maa pärast uuesti allapoole uurides näen puude vahelt helkimas midagi, mis osutub lombiks. Lähen lähemale ja näen, et see on allikas! Selle juures on veel kaks jahimeeste lavatsit, naelaga paku küljes soolakamakas ja eemal laudadest heinasõim, mida ma olin ennist majaks või kuuriks arvanud. Piki nõlva kulgevat jalgteed, muide, sellel kõrgusel ei ole, nii et ju siis ennist nägin vast mõnd kitse või hirve või kes siinkandis elavad. Allikas on täis konnakulleseid ja on kaunikesti sogane. Ilmselt käivad loomad siin joomas, miks muidu on siin jahimeeste lavatsid, kuigi mu arust ei ole eriti eetiline küttida loomade joogikohal.

Astun mööda üsna järsku ojaperve allapoole. Kell on pisut kümme läbi. Kuskil kukub kägu.

Varsti muutub senine hõre mets uuesti kuusikuks ja pealegi sellikseks, mida on kõvasti laastanud tuul, see on risti-rästi langenud peenikesi puid täis. Vahetevahel tuleb mõnest teise puu najale toetuvast puust mööda minna aupakliku kaarega ja paar korda tuleb ka ojast üle astuda. Kivi näikse siinkandis olevat kiltkivi, mis oja sälkoru nõlvadel paljandub efektsete sakiliste kaljudena.

Jõuan oja ületava matkarajani, mis kulgeb piki nõlva; see on umbes poolteist meetrit lai ja kaetud kivipuruga või laastudega! Edasi alla kuni maanteeni (sellel on koguni bussipeatus) läheb korralik jalgtee, sellest sillani jalgrada.

Silla juures algab Tirbi küla, kus on paarkümmend kena majakest ja kämping ning selle vastas restoran või paar. Ainus elumärk terves külas on see, et üks talumees ja tema pere kopsivad ühele jõeäärsele rohumaalapile uusi aiaposte maa sisse. Läbi küla vuliseb jõkke kaks oja ning matkarada on seatud nõnda, et neid ka lähedalt näeb.

Ja edasi läheb kaart jälle loodusest lahku, sest kaardi järgi tõuseb matkarada laugelt mööda orunõlva ülespoole, aga tegelikult tõuseb see järsku ja läheb üsna ühetaolisel kõrgusel, aga parajasti vongeldes piki jõge edasi. Rada on kuni meeter lai, mõnes kohas ka ainult pool meetrit (aga siis on oru pool ka käsipuu; ühes kohas on käsipuu all ka traat, et ei kukuks käsipuu alt läbi). Aga eks ma usun kaarti ja jalutan matkateede hargnemiskohast julgesti edasi, sest kaardil kõiki matkateid ei ole ja hargnemiskoht on kaardi järgi alles kahesaja meetri pärast. Õige koha juhatab kätte see, kui jõekääru keskel olev maja on kohakuti kämpingu taga oleva künkaga. Aga kui ma sinna (ning igaks juhuks ka pisut edasi) jõuan, ei ole seal mingit hargnemiskohta, kui just matkajatel ei ole propellerit selja peal või iminappu jäsemete küljes. Lähen tagasi.

Samas oli tore, et ma kohe ära ei keeranud, sest muidu ei oleks ma sattunud ühe efektse vaatega kohta, kus olid nii sakilised kaljud, et ma arvasin tegu olevat kaardile märkimata varemetega (no teiselt poolt vaadatuna olid nad siiski ainult kaljud). Seal oli ka pink, kus sai jalgu puhata ja kandadele hõõrumist ennetavad plaastrid kleepida (leian sokist puugi, mis mõistagi teatud ärevust tekitab, aga õnneks neid rohkem ei ole).



Nõnda siis lähen natuke maad mööda seda karniisitaolist rada tagasi ja keeran hargnemiskohast ülespoole. Algul on see tee üsna järsk. Näen maas toredat põrnikat, kellest teen pilti (ja kes kontrollimisel, kas on ikka elus, hakkab vuntse liigutama). Edasi läheb see tee laugemaks ja järgmine kilomeeter on täitsa mõnus astuda. Mets muutub lehtmetsast nooreks võsaks ja edasi kuusikuks (kus on nõlvalt alla veerenud või veeretatud ümmargusi esemeid nagu autokumme, maasturi varuratas koos ümbrisega ja erivärvilisi tünne).

Tee läheb järsemaks ja keerab päikse poole. On parajalt palav, aga samas jõuab tee lagedale, kus puhub tuul. Vine on läinud tugevamaks, aga tekkivaid äiksepilvi ei ole õnneks näha. Avaneb vaade ja üle oru on ilusti näha, kust ma paar tundi tagasi tulin. Kevadises looduses on selgelt näha, kus on lehtmets (heleroheline) ja kus kuusik (tumeroheline), täpselt nagu kaardil.

Tee on jõudnud uuesti künka laele, mis on 22 m kõrgem kui teine küngas üle oru, kus poole kümne paiku olin. Siin on veemahuti ja selle juures vaateplatvorm, mille servades on kirjas, mis kohad sealt paistaksid, kui mitte seda vinet ees ei oleks. Mahuti kõrval on puu, mille juures jutustab pronksist silt, et see olla istutatud 1811. aastal selle auks, et Prantsuse keiser Napoleon I sai isaks. Imelik, mõtlen, kuidas on see puu suutnud 200 aastaga nii tagasihoidlikud mõõtmed säilitada. Siis aga loen edasi, et 1941. aastal raiusid sakslased selle puu "strateegilistel põhjustel" maha, aga 1942 istutasid kohalikud elanikud puu salaja uuesti. Mõtlen, kuidas küll saab puu salaja kasvada, eriti ümbruskonna kõrgeimas lagedas kohas, kasvav puu on ju kilomeetrite kaugusele näha!

Edasi jalutan – piki kaardil tähistatud rada nr 47 – B. külla (nime annaks mugandada Talumeherinnakuks, aga lugu on niigi pikk), mis on samuti töökas põllumajandusküla: moodsa uuselamu kõrval sööb lehmakari ja kohas, mis võiks põllumajanduse puudumisel olla vaateplatvorm, on laadurikopp ja sõnnikuhunnik. Samas kõrval on vaate nautimise pink nii puutumatus rohus, et kui ma lähen selle ette pilti tegema, jääb minust rohu sisse rada. Ühtlasi on B. külas ka rohkesti kabeleid, keskmiselt peatänava iga saja meetri kohta üks. Kell saab kaksteist ja kirikukell lööb Big Beni meloodiat. Tore külake.

Edasi viib tee omajagu keerutades taas oru poole. Tee ääres peaks olema linnus. Mõistagi on see veidi imelik, miks on linnus oma külast ligi 150 m allpool, aga eks samas ole ta jõest teised ligi 150 m kõrgemal ja ju ikka on valitud linnuse jaoks koht, kus see oleks võimalikult efektselt ümbruskonda valitsemas näha, ka alt jõeorust, kust künkalaele ei paista.

Ja järjekordse kämpingu järel (see peaks olema täna juba kolmas, millest mööda kõnnin, rääkimata lugematutest, millest sõitis mööda rong) hakkabki linnus äkki paistma. Värava ees on plaan ja tutvustav tekst, mida summ linnusest väljuvaid sakslasi soovib lugeda – ja nad teevad seda väga kaua. B. linnus on viimase 30 aasta jooksul varemetest üles ehitatud (ehk restaureeritud), sealhulgas on rekonstrueeritud ehk praktiliselt nullist ehitatud kaks üpris mahukat hoonet, millele praegusaja ennistamispõhimõtete järgi – vana võimalikult palju alles hoida ja uut mitte lisada – enam kuigi hästi ei vaadata. Ka kolmandik valdustorni on uusehitis, seega võiks ju sama taastamisliini muudkui jätkata, eriti kui on olemas XIX sajandi algusest üsna detailirohkeid joonistusi, millised nägid varemed välja siis, kui ajahammas polnud jõudnud neid veel eriti palju murendada. Tuleb aga siiski nentida, et uuel ja vanal saab siiski silma järgi vahet teha – müüriladumisviis erineb (ning muidugi ega muiste raudbetooni ka tuntud). Otsin pilguga vana aja jälgi nagu kuulilohke (aga need kiltkivist ei paista) või laskeavade sulgemisluukide hingede auke (mõni on olemas). Põnev on, kuidas kiltkivist, mida ei saa kiilukujuliseks töödelda, on ehitatud sillusi: kivid on laotud viltu, lukukiviks on laotud väiksemaid tükke.

B. linnus rajati hiljemalt XI sajandil varasema puitlinnuse asemele (ja künkal on olnud asustust Rooma ajast saati), algul valdustorni, eluhoone (palee) ja kabeliga pisilinnusena, edasi laiendati mitmes järgus, kuni oli kogukas paljutorniline kõrgustikulinnus, mille eellinnuste madalaim osa on 15 meetrit madalamal kui vana tuumiku hoovipind. Renessansiajal ehitati linnusesse mitu kõrget hoonet, millest on alles neljakordse eluhoone kahekordne ja kahelõõrilise korstnaga kamin ja 1975. a rekonstrueeritud astmikviiludega hoone.

Valdustorni otsast on uhke vaade igasse ilmakaarde. Ronin kõik ligipääsetavad ruumid läbi ja teen muudkui pilti, sh ülisügavast linnusekaevust, millel tihe võre peal. Välismüüride restaureerimine jätkub; tellingutel on punased sildid, et nendele ronimine on karmilt ära keelatud. Ühes trelluksega keldris on hunnikus väljakaevamistel leitud raidkivid.

Astmikviiludega hoones on väljas linnuse väljakaevamisel ilmavalgele tulnud esemed ning varemete joonistused. Ka selles linnuses on kõndinud Victor Hugo õnnis jalg ning ta joonistas varemed ka kahest ilmakaarest üles.

Ja siis, kui ma tahan teha pilti ahjuplekist valmistatud, seest õõnes, aga hõbevärviga üle värvitud "raudrüüst", läheb fotoka ekraan korraga valgeks ning kustub siis üldse. Teen fotokaga sada imet (akud välja, uued sisse, kaart välja ja sisse ning kõik need protseduurid korraga jne). Master reset'i nuppu ei ole, nagu mõnel digifotokal on. Aga ei midagi, ei võta enam hääli sisse. Kahju.

Järgmisel korrusel on neli maketti linnusest eri ehitusjärkudes. Toredad maketid, vineerist ja paberist, aga puhtalt tehtud ja kivide vahel ei ole meetrilaiusi pigimusti vuuke nagu Narva linna "maketil" Tallinnas Ajaloomuuseumis. Siis sama hoone gooti keldrisse, kus on kole niiske ja kust tagasi tulles näen õues trepiäärel päevitavat sisalikku. Aeglaselt liigutades saan sisalikust telefoniga teha kaks pilti.



Ühes tornis mängib telekas veerandtunnine filmilugu keskaegsest elust selles linnuses, mis selgitab, et vanasti kees ja kihas siin vilgas elu. Vilkusest on asi kaugel näiteks kassa-/söögiputkas, kus õiendab üksainus inimene. Kinnitan keha kohapealse külma joogi ja võileivaga (viimane on sama marki kui kaasasolev) ja naudin vaadet.

Ühtlasi uurin rongiplaani ja leian, et rong läheb veerand tunni pärast, aga enam kui kilomeetri kauguselt ning 150 m altpoolt, kuhu hõõruvate ja soonivate saabastega veerand tunniga sugugi ei jõua, aga eks väsimus on oma töö ka juba teinud ning eelistan linnuse päiksepaiste asemel oodata jaamas varjus ja tuulutada jalgu. Nõnda jalutan linnuse juurest alla (maantee läheb kohe müüri tagant läbi) ja edasi läbi lõunapoolsel nõlval päikeses kuumaks köetud metsa üha allapoole. Jõe ääres kasvatab keegi dobermanne, kes hauguvad mu peale kõvasti; eks mööda matkarada liikuv seljakotiga isik ole kahtlane jah. (Muide, kogu päeva jooksul ei kohanud ma ühtki teist matkajat!!)

Rong läks remonditööde tõttu sõiduplaanist viis minutit hiljem ja niimoodi sõitis ta minust mööda; jaama jõudmiseks jäi umbes 6–7 minutit puudu. Jaamas on vähemasti varjuline ja nõnda istun seal tunnikese, einestades, lugedes ja tuulutades jalgu. (Ennist mainitud soonimine tekkis seetõttu, et ma ei ole selgeks saanud, kuidas neid siduda tuleb, need saapad eeldavad jalas istumiseks kuidagi kummalist jalakuju, näiteks vajutab parema saapa keel jala ees kõõluse peale. No natuke loksuvad ka, vahest tuleks paberit sisse toppida. Ja paelad on ka veidi imelikud, kahes kihis, välimine on tavalist matkasaapa nööri värvi, aga tuumik on helevalge, ning haagid on pealmise kihi vasakul nööril ära lõhkunud, aga teatud ringkondades on valged saapapaelad teatud tähendusega – nagu teadis kirjutada ajakiri Tuna paar aastat tagasi – ning ei ole teada, kas see kombinatsioon on seetõttu tervislik. Aga no need saapad olid väga tagasihoidliku hinnaga... meenuvad 1990. aastal ostetud sinised tossud, mis esimese kasutuspäeva järel jalast ära kuidagi tulid, aga sokki pidi jalast saamiseks hulk aega leotama, sest see oli kinni hüübinud. Hõõrumatud Ecco jalatsid on veidi teises hinnaklassis [mul on mälestus, nagu ma oleksin kunagi näinud Ecco matkasaabast].)

Aga järgmine rong tuleb täpselt sõiduplaani järgi, mis tähendab, et ühe saapa jõuan kiiruga kinni siduda, aga teist mitte, tuleb paelad lihtsalt saapasäärde toppida ja loota, et ma rongi sisenedes saapast välja ei astu. Õnneks mitte.

Rongisõidul jään mitu korda magama, näen ilusaid unesid. Ühes kohas ei saa ma aru, kui pikalt veel sõita on; võtan välja kaardi ja leian, et ainult kaks peatust veel. Hea, et edasi ei maganud, sest rong sõidab edasi kuhugi, mille kohta ma ei tea, mis riigis sellenimeline koht on.

Edasi poodi, ostan sealt sööki ja siis komberdan korterisse. Leian, et jalgadel on ville täiesti ootamatutes kohtades. Käin vannis, söön ja uni murrab juba varakult.