Esimeses grammatikaülesandes tuleb täita lüngad nn loogika väljendamise sõnadega, mille õppimise ajal ma olin tunnis kohal, aga kui minu kord tuli harjutust lugeda, jäin totaalselt vait, sest ma ei saanud aru, mis vahe on põhjendustel cause ja but. Mul on meeles selle lehekülje välimus, aga see mitte, mis sõnad seal sinises trükis olid. Seega panen sõnu tunde järgi. Osa lünki jääb tühjaks, sest neid vigursõnu on kaugelt rohkem, kui ma mäletan või õnnestub õngitseda kontrolltöö muudest kirjalikest tekstidest.
Teine grammatikaülesanne räägib subjunktiivist, mille moodustamisest on mul küll meeles, et selle tüvi tekkis mingi aja mitmuse kolmandast isikust, aga mis aja, seda ma ei mäleta. Seega on ka see ülesanne väga lünlik.
Kolmas on lihtne: pane ümber kaudsesse kõnne. Paraku kasutatakse ka seal mäletamisi subjunktiivi, mida ma moodustada ei oska, ja siis on osa küsilauseid, mille kaudsesse kõnne muundamist ma kohe üldse ei mäleta. Huvitav, kaudne kõne selles kursuse grammatikateemade loetelus ei olnud, mille järgi ma kordasin.
Siis on paar väga lühikest ülesannet nimetatud loetelu algusosa teemadel, mida ma jõudsin kaevata põhjalikumalt. Isegi passé composé kohta, mida raamatus oli 22 lk, on ainult 3 lünka.
Suulisest jutust arusaamise ülesande küsimusi tuleb lugeda õige hoolikalt, sest kui enamik küsimusi keerleb selle ümber, mis kell on vaktsineerimine, siis on selge, et esimese küsimuse õige vastus on, et inimene tahab minna arsti juurde. Ning et kolmanda dialoogi küsimustest aimdub meditsiiniõpingute teemat, siis esimese küsimuse, et kes räägib, õige vastus ei saa olla autotehnik. Küsimuste hoolikas uurimine enne seda, kui õpetaja loeb dialoogid ette, annab ka selle, et tean, kus mingi küsimus on (järjestus ei ole lineaarne) ja tunnen paremini ära numbreid, mida võidakse ette lugeda.
Kirjalikust tekstist arusaamise ülesandes on mõni tundmatu sõna. Jutt on prantslasest, kes kihutab mägijalgrattaga mäest alla, kiirus on 200 km/h, tahab üritada rekordit 220 km/h ja väidab, et kui kukkuda, siis võib vigastada saada. Ahhahhaa... tulemuseks oleks rohkem kui kabelimats.
Ja viimase, kirjaliku eneseväljendamise ülesande teema on ühiskonnaprobleemid. Et see on juhtumisi täpselt sama teema kui mu [seni teostumata] ettekande oma, siis kirjutan paberile ringi peaaegu kõik selle, mida ma oma viinatõve-teemalisest ettekandest mäletan. Ülesandes on kästud kasutada nn loogilise väljendumise väljendeid (mida mul on meeles kaks ja imede imet, nad lausa kukuvad ise täiesti sobivasse kohta) ja subjunktiivi. Et ma ei mäleta, kuidas see moodustub, siis jääb subjunktiiv lihtsalt ära. See-eest tean kirjutada selliseid oskussõnu nagu décès, consommation ja gros buveur.
Aga see, mis mulle ei meeldi, on see, et kui esimene pooltunnike möödas, hakkab õpetaja käima mööda klassi ja inimesi aitama. Ööh... Kus on väärikus? Kui ma tean, tean ise, ja kui ma ei tea, siis ei tea ma samuti ise! Istun eraldi laua ääres kahe vastastikuse pingirea kaugmises otsas, õpetaja vastas, laua peal ega all muud ei ole kui pliiats ja kumm, ning näen suurepäraselt, kuidas siis, kui õpetaja mujale vaatab, hakkavad inimesed üksteise töödesse vaatama ja malta-itaalia rühmakaaslane koguni lehitseb enda varju teisele toolile asetatud pabereid, nii et krabiseb. Õpetaja käib mitu tiiru ja muudku aitab; vahepeal on melu suurem kui muidu tunnis. Ja mis siis veel saab, kui ta paar korda ära käib!! Õudne.
Siis vaheaeg. Sööklas on täna võileib olemas, rühmakaaslased kurdavad ühel meelel, et jõle raske oli. Võileivakrõbina vahelt kuulen, justkui keegi veel mainiks soovi kursust korrata. Siis klassituppa tagasi, kus läheb lahti ülekuulamise konveier. Olen järjega kolmas ja õpetaja ees paberile kirjutatud teemadest langeb mulle taas kord ühiskonnaprobleemide teema. Et kolmas kord oleks sama teemat ekspluateerida kohatu, varieerin natuke ja räägin uimastiprobleemist. Kuidas läks, küsite kindlasti. No ma ei tea... võrreldes sellega, mida ma keskmiselt tunnis olen suuteline kõnelema või kuidas aasta tagasi üritasin selgitada pingbetooni, siis läheb igati kenasti. Algul ei tule mulle küll meelde, kuidas on „narkomaania” prantsuse keeli, aga see siiski meenub, ning teabe meenutan paarist teemakohasest tekstist, mida olen toimetanud või koguni tõlkinud.
Ära tulles on imelikult kerge tunne, prantsuse keel ei olegi oma tavalist muserdavat mõju jätnud. Võib-olla on põhjus see, et mul on niikuinii kavas kursust korrata ja seega ma hinde pärast ei muretse. Läheb nagu läheb, eks see niikuinii üks õnnemäng ole.
Ära tulles küsib rootsi kolleeg M, et kas ma tean, et täna õhtul on Eurovisioni eelvoor. Tore, ei teadnud. Tuleb kontrollida, kas ka tänavu Juur ja Kivirähk raadios kommenteerivad.
Kirikmäe prismast sööki ja plaat Völkerball.
Õhtul Raadio 2 koduleht (millel on veebiraadio, selles omakorda Eurovisiooni ülekanne, selles Juur ja Kivirähk) ei avane. Vaatan Eurovisoni eelvooru asemel seega hoopis Rammsteini kontserti Nîmes'i amfiteatris. See oli sama tuur, mis novembris 2004 jõudis ka Eestisse, kui järgmine päev tööl muud ei räägitudki kui Rammsteini kontserdist, kaheldi, kas katlas oli ikka päris inimene, ja sunniti saksa filoloogi laulusõnu tõlkima ning arvake ära, mis kiljumine läks lahti, kui teada saadi, mida tähendab saksa keeli mein Teil...
No comments:
Post a Comment