K, 3921. päev: haige, joonistan

Alustuseks rekonstruktsiooni kõikvõimalikud katusekalded (tabelarvutus), kahe hüpoteesi järgi (Villem Raam: vana pikihoone külgseinte ja piilarite asend ristlõikes oli sama kui uuel (1425) kooril; v. Howen: sama kui uuel (1450) pikihoonel). Arvutan kogukõrguse, minimaalse kalde ja tõenäolise proportsiooni. v. Howeni hüpoteesi puudus on teadagi, et tüüpilise 54° katusekaldega pidanuks 5-löövise kodakiriku katusehari olema sama kõrgel kui praegu ehk väga kõrge. Raami omal on kergelt romaanihõngulise 40° kaldega (praegused külglöövid on 42,5°) 3-löövise kodakiriku katuseharja kõrgus 24,5 m ning katus ja sein kuldlõikes ning kõrgus ligemale sama kui laius.

v. Howeni hüpotees, et I torn pidi jääma pooleli: Raami põhiplaanil on torn praeguse kesklöövi läänepoolseimas võlvikus, v. Howeni arvates oli vana torn praeguse kohal, aga väiksem (torni paksenemisele ehitamise ajal viitab, et S-külglöövi W-viilul on petiknišid ja äärmine on osaliselt torni sees). Raam leidis 1950. aastatel praegusest eeskojast majavundamente; ma ei usu, et see petikniššidega viil kuulunuks ühele neist, sest olnuks täiskõrguses ja see on teise külglöövi viiluga samal joonel, kuipalju tänav lubab.

v. Howeni hüpoteesi üks argument on uks W-seina S-otsas, v. Howeni arust äärmise löövi keskel. Aga 1799. a vaatel on just selles kohas väljas mingi putka.

v. Howen: pikihoone ja koor olid algselt tugipiilariteta ja seega alghoone küljes, sest müüri ja piilari vahel on vuuk. Aga võib-olla on see vajumisvuuk, ilma mördi analüüsita ei saa öelda, kui palju vanem.

v. Howen: koor on sama vana kui pikihoone, sest selles on samasugused võlvikonsoolid. Lumiste ja Duboviku aruandes (1981, kui koori kaevati baptistide ristimisbassein ja nad kaevasid paar proovikraavi kooris ka mujale): koori all on põikmüür, võib-olla algsest kastkoorist, ja muid ehitusjälgi koori kesklöövi W-võlvikus ei ole.

v. Howen: algne pikihoone oli pseudobasiilika, võlvid sama kõrgel kui praegu kooris: usutav (tänu pseudobasiilikale oli katusekonstruktsioon lihtsam)

v. Howen: ei ole teada, mis oli enne Bremeni (Maarja) kabeli kohal (selle kohalt on 1425 a koor lühem kui käärkambri kohalt) või kus olid kaks XIV s lõpu kabelit: võib-olla olid viimased Raami rekonstruktsioonil torni kõrval (kust ta leidis hilisemate ehitusjärkude jäänuseid).

v. Howen: praegune peaportaal ei istu seinas täpselt, võib-olla on torni W-seina suhtes sekundaarne; 1799. a vaatel on S-portaal suurem kui praegu, algkiriku peaportaal võis olla S-seinas – ühelgi Tallinna keskaegsel kihelkonnakirikul ei olnud lääneportaali (oli ainult kahel kloostrikirikul kolmest: dominiiklastel ja Pirital). Sellise traditsiooniga olid Vestfaali ruutjad kirikud (Gotlandi mõju oli ka Vestfaali mõju).

T, 3920. päev: haige

Hommikul tööl, teen tänased asjad valmis ja panen kõik seisundisse, et võib-olla määrab arst mind kodusele ravile. Nagu ka juhtubki. Nagu kombeks, antakse kaks haiguspäeva. Eelmine toanaaber rääkis, kuidas kellelegi antud kopsupõletikuga kolm (vrd ka kuidas mul tudengina tõmmati korraga kaks hammast välja, öösel jooksis suust verd, ühika pesuvahetusest anti uus padi, toanaaber kadestas, et sain uue padja, aga kahe hamba hinnaga!)

E, 3919. päev: von Howen

Töö juures postkontoris saatmas pakki, mille eest pärast tänatakse ja meil on väga piinlik, sest ei meenu, mida saatsime. Siis söömas, kus mul kaob äkki söögiisu. Selgub, et olen jäänud haigeks.

Õhtul loen v. Howeni 1904. a raamatust hoolikalt, kuidas v. Howen põhjendab mõttekäiku (Oleviste vanem ehituslugu). Selgub, et remondil avastas ta, et pikihoone ja koori tugipiilareid eraldab seinast vuuk, ning ta oletas, et järelikult on tugipiilarid seinast hilisemad. Teatavasti ei ütle see meetod aga, kui palju (äkki on ehitatud korraga ja jäetud vahele vajumisvuuk, nagu arvatakse praegu Kuressaare linnuse Pika Hermanni kohta), selleks tuleb uurida mörte. v. Howen oletas seega, et kõik välisseinad on algsed (peale torni, mis oli tema arvates varem veidi peenem ega eendunud oluliselt lääneseinast). Ei usu: pikihoone välissein on viie löövi väikeste teravate võlvide jaoks liiga paks. Ta ei maini midagi ei kesklöövi tähtvõlvide taastamisest (milles teda kahtlustan) ega pikihoone välisseinte sisepinna sondeerimisest (vuukide otsimisest – kui alghoonel oli mitte viis, vaid kolm praegusest kitsamat löövi, peab praeguse külglöövi idaseina keskel olema vuuk), mille kohta järeldan, et ta seda ei teinud.

Kahetsusväärt kombel jõudis fotokaamera Olevistesse mulle teadaolevalt esimest korda alles pärast v. Howeni tehtud remonti, nii et varasemast siseilmest on ainus pildiline tõend W. Neumanni põhiplaan (1896), kus on tähtvõlv märgitud kesklöövis ainult ühte võlvikusse (torni poolt teise).

P, 3918. päev: talv

Üle lume lageda poes, telefoniga palju fotosid.

L, 3917. päev: teist korda mööblipoes

Ka sel laupäeval mööblipood, mulle ka kummut. Kohvik, raamatupood. Kella kõrtsi keldris.

Sarapuu hakkab õitsema.

R, 3916. päev: reede

Ja ongi tulnud luba osaleda taseme B2.3 järel tasemel B2.2.

Postkontor: lustakas raamat „Flosse, Fell und Federbett”. Söömas.

N, 3915. päev: uuele keelekursusele

Meil keelekursuse õpsile, et lubatagu mul jätkata mitte samal, vaid eelmisel tasemel, sest selle tund on paremal ajal õhtul.

Poes.

K, 3914. päev: keskaegse Oleviste teema jätkub

Olen ülekohtuselt süüdistanud Oleviste pikihoone XV sajandi ümberehituse ehitusmeistrit, et uus, ülikõrge kesklööv on nagu pime kast. Tegelikult tuleb selle pimedus 1820. aastail ehitatud seinast torni ja kesklöövi vahel, oreli taga. Enne seina ehitamist tulvas igal vähegi õhtupoolsemal tunnil palju valgust sisse hiigelaknast torni lääneseinas, läbi ligi 30 m kõrge kaarava torni idaseinas. Ega Eesti keskajast nagu teist 100 m² või teist viiejaolise massvärgiga akent nagu hästi teagi. Niguliste torni lääneseinas on suur aken, aga madalam ja kitsam. Võib-olla ainult Tartu toomkiriku kooriaknad, aga neid suurendati XIX saj alguses, kui koor ehitati ümber ülikooli raamatukoguks, algne aken hakkas kõrgemalt (algse aknaava välisservas oli kitsas ümarvööt, need on alles, minge vaadake).

Oleviste uus, XV saj rajatud pikihoone on koos uue torniga põhiplaanilt ruut, Villem Raami arvates oli vana (ilma vana tornita) ka ruut.

T, 3913. päev: lahe teater, reedene teema jätkub

Päeval söömas.

Hiljemalt täna teatrisse minekul loen Wikipediast harivat artiklit inglise hulkuritest – teema, mida inglise keele tunnis ei mainitud poole sõnagagi.

Õhtul lahe teater, pealkirjaga „Tantsivad vanaemad”. Nad on kohale sõitnud Lõuna-Koreast, koos noorte tantsijatega, ja neid Korea tantsivaid vanaemasid, kes ei saanud ise kohale tulla, näidatakse tantsijate puhkepausi ajal videolt (lavastaja sõitis mööda maad ringi ja palus vanaemadel tantsida). Pärast kutsutakse publikut lavale ja viis minutit on laval rohkem inimesi kui saalis.

* * *

Ükspäe alustatud teema jätkuks.

Oleviste alghoone külgseinte vundamente Villem Raam 1950. aastate lõpu kaevamistel ei leidnud, sest kogu põrandaalune kultuurkiht oli hävitatud hauakambreid rajades – kuigi piilarivundamendid olid alles, vahest seetõttu, et nendele toetuvad ka praegused piilarid ja nende otsas mitmekümne meetri kõrgused kõrgseinad (iga piilarivundament kannab u 800 t massi, sellest 50 t on piilar ise, 700 t kõrgsein ja 50 t võlvid; see võib näida väga palju, aga liivane aluspinnas kannaks veel oma 60 korda rohkem). Üks vihje on põhjalöövi idapoolse otsaseina kerge käänak (mis võinuks tekkida siis, kui vanas pikihoones oli 3 kitsast löövi ja algne põhjasein pool praegust külglöövi seespool). 1820. aasta tulekahju järgsetest varemetest on sisevaateid kaks, üks koori poolt (kahes variandis, ühel on esiplaanil keebiga härrasmees, teisel väike põnn), teine põhjalöövist (Ajapaigas on pahempidi). Mõlemal on näha vuuk koori pikihoonest eraldava suure piilari keskel – kui et selle laia piilari seesmine pool toetab koori võlve ja välimine pool kannab kõrgseina, võib järeldada, et seesmine on algsest pikihoonest ja kui mitte alghoone otsaseinast, siis hiljemalt koori ehitamise ajast. Mõlemal pildil on näha, et külglöövi kohal on ava kaunis veidra ja ebasümmeetrilise kujuga, mis tuli sellest, et koori ja uue pikihoone külglöövi võlvid ei ole kohakuti, aga koori poolt vaatel ei ole näha uues osas vuuke ega parandusi, millest võiks arvata, et koori ristlõige oli täpselt sama kui vanal pikihoonel. Millest omakorda järeldub, et vana pikihoone võis olla pseudobasiilika.

1950. aastate kaevamised ei jõudnud külglöövide otsaseinteni ja põhjalöövi otsaseina 1820. a joonisel on selle keskosal krohv peal, võimalik vuuk ei paista. Ei ole teada / ei mäleta, kas von Howen sealt seina sondeeris (ei) või uskus ta, et külgseinad on algsed, ega sondeerinudki (jah; ta täheldas tugipiilareid remontides, et neid eraldab seinast vuuk, kogu tema ehituslugu on üles ehitatud sellele).

Aga kõige põrutavam on kuskilt digiarhiivist leitud plaanilt nähtu (kuhu Villem Raam on punase pliiatsiga märkinud enda oletatava alghoone kontuurid), et uue kooriga (1425) kahekordistus senise kiriku pindala! Võimalik, et saavutati ka samasugune ruumiühtsus nagu veidi varem oli tekkinud teises linnakirikus, Nigulistes. Paraku püsis see lõbu ainult veerand sajandit, sest uue pikihoone kavatis kergelt nagu ebaõnnestus ja koor jäi pikihoonest eraldi.

Lühidalt:

• 1400 paiku: Oleviste pikihoone on 3 × 3 võlvikuga pseudobasiilika, koor on 1 võlviku suurune kastkoor. (Pseudobasiilika katust oli kergem ehitada ja see talus tuulekoormust paremini kui kodakiriku katus.) Niguliste on samuti 4 × 3 võlvikuga kodakirik või pseudobasiilika + kastkoor (1 võlvik).
• Millalgi 1405…1420 vahel: Niguliste ehitatakse ümber basiilikaks ja koor asendatakse kooriümbriskäiguga kooriga. Vanast kehandist jäävad alles ainult torn ja külgseinad (ja ruumid nende küljes: kabelid, käärkamber). Pindala suureneb u 1½ korda.
• Millalgi 1420. aastate algul, valmis 1425: Oleviste kastkoor ehitatakse ümber kooriümbriskäiguga kooriks (3 × 3 võlvikut). Lammutatakse ainult vana koor ja pikihoone idasein. Pindala suureneb ligi 2 korda.
• 1440. aastate keskelt kuni 1450: Oleviste pikihoone ehitatakse ümber basiilikaks. Lammutatakse kogu vana pikihoone koos torniga, ehitatakse uued külg- ja kõrgseinad, uus massiivne torn. Pikihoone pindala kasvab ligi 2 korda, kogu kiriku pindala kolmandiku.

(Seda siin palju hiljem kirjutades turgatab pähe mõte, et peale dominiiklaste kloostri kiriku ei ole/olnud ühelgi muul Eesti keskaegsel kirikul tugikaari (ja ega hilisematel ka ei olnud, kui mitte arvestada Karla katedraali ehk uut poliitharidusmaja, hehe, aga see ei olnud võlvitud basiilika, ega). Nigulistel ja Tartu toomkirikul on/olid külglöövidel peal katuse all tugiviilud, aga Oleviste 1820. a joonistuste järgi on kõrgseinad külglöövide võlvidest ülespoole täiesti lagedad, ilma tugiviiludeta. Mis tähendab, et kõrgseinad peavad olema nii paksud, et võtavad vastu kesklöövi võlvide külgsurve ilma täiendavate tugedeta. Mingil määral hoiavad kõrgseinu koos katuse rõhttalad, mis tähendaks, et ilma taladeta nõtkuks seinad väljapoole ja kesklöövi võlvid allapoole ning parimal juhul sajaks laest lupja, halvimal juhul võlvid ise. Võib-olla said võlvid nii kannatada 1820. a tulekahju järel, aga 1649 seda ei juhtunud. Nagu kirjutas 1516 Saksa ehitusmeister Lechler pojale õpetussõnu: kui kivi on nõrk, tee sein paksem. Mis basiilikad üldse olid: Tallinna toomkirik, Niguliste, Oleviste; Pärnu Niguliste; Viljandi linnakirik; Tartu toomkirik, Jaani, Maarja; Urvaste.)

E, 3912. päev: raamatud

Söömas, töölt läbi (lahkudes soovib uksel kaks vastutulijat mulle head isu; nad ei tea, et tegelt ma juba sõin, aga käisin enne bussi tööl ainult kempsus), postkontor (Daniel Kehlmanni uus romaan „Tyll”, uus ajalooraamat „Der Dreißigjährige Krieg”)

Postkastis on luuleraamat „Glück reimt sich nicht auf Leben: Na ja, so ist das eben”, mille eessõnast saab teada, kuidas näitleja Bjärne Mädel tahtis saada kirjanikuks, misjaoks töötas materjali kogumiseks mitmesugustes ametites (nt sadamatöölisena, müügiesindajana) ja õppis loovkirjutamist, mis aga ei viinud kuhugi (kuigi tema eessõna on luuletustest parem). Saab teada, et sarja Der Tatortreiniger jaos Der Fluch (kus kogu tekst on riimis, sest muidu vallandub tegevuskohale peale pandud needus) tema kehastatava Schotty öeldav vemmalvärss sinivaalast („ma kirjutasin ka luuletuse”) on tõesti tema enda oma.

P, 3911. päev: loen ja pildid

„Pagulusse“ saab läbi, hea raamat. Tõlge oli kohati päris naljakas, eriti lõpupoole, kui avastasin, et originaalist on 2/3 Google Booksis, ja kahtlasi asju sai järele vaadata. Mõni asi (mis eelvaate lehekülgedel oli) sai selgemaks, mõni (mida ei olnud) mitte – nt Tallinna linnamüüris olnud „nelikümmend kuus väravat koos tornidega”, mis kaheldavasti oli forty-six towers with gates, sest all-linnal oli 6 välis- ja 2 Toompea-poolset väravat ning Toompeal oli suures linnuses koos eeslinnusega 4 ja väikses linnuses koos jalgvärava(te)ga 4. Aga 46 on tõesti linnamüüris olnud tornide arv (peale selle eesväravate, Toompea ringmüüri, Toompea väikse linnuse tornid ja eraldi Sadamatorn).

Peterburis kümmekond aastat tagasi väljaantud prantsuse keele grammatika jätkab traditsiooni, selle pealkiri võiks olla pigem „Grammatika luurajatele” (st spioonidele ja diversantidele, keda Venemaal nimetatakse senianani eufemistlikult luurajateks).

Valmivad Cochemi pildid (paljud on vastu päikest, niisama vaadata ei kõlba) .

L, 3910. päev: mööblipoes

Mööblipood. Kaks väikest kummutit – lisagem juurde, et esimest korda lubati need tuua 3. mail, ei toodud aga, ja teist korda 19. mail.

Mööblipoe teine märkimisväärt seik on kardinaalne ruumi kokkuhoid meeste peldikus – kabiiniuks käib peaaegu vastu pissuaari, lahkumise eel peab taanduma kabiini ja lage uurides ootama, kuni tee on vaba.

Mööblipoe eest õunad ja läbi udu rongiga edasi. Naaberlinnas kirjatarvete poest paar kladet (üks tööle kirjaliku registri jaoks, kus valmissaanud töid maha tõmmata, teine koju kirjanduslike ülestähenduste jaoks). Teisest poest voodikate. Uus lõhnaõli. Kella kõrts.

R, 3909. päev: käekiri, kole teater

Eestis kurvastatavat, et koolides kaduvat ära kohustuslik barokiaegne käekiri, et selles kirjutatud nii mitu sajandit ja mis nüüd saab. Aga mul on veel parem mõte: hakake harjutama peale antiikva seoskäekirja (lateinische Schrift) ikka ka gooti käekirja (Kurrentschrift), selles kirjutati saksakeelseis mais (kuhu ka Eesti kuulus) rohkem! Ja peale antiikva trükikirja ikka faktuurkirja kah! Ja kindlasti mõlema uuemaid sorte ka, nt Sütterlini. Osav õppija saab nii selgeks salakirja, mida keegi teine ei mõista. Aga kes hakkama ei saa ja jääb pärast tunde, see maaligu karistuseks fraktuuri suurtähti. Ja kes ikka hakkama ei saa, see dešifreerigu vanema gooti käekirja suurtähti ja ligatuure. Aga kes viimastega siiski hakkama saab, võib tänutäheks maalida varauusaegseid ülidekoratiivseid suurtähti (cadeaux), millest mahtus raamatusse ainult L-täht ja täitis terve lehekülje.

Gooti kirja näide, kirjutatud mobiilirakendusega Gotisk håndskrift (mis kasutab Norra kirikuraamatute XIX saj II poole kirja, mõni täht veidi erineb Eestis kasutatuist; ligatuure selles ka ei ole). 

Sama klassikaline eesti kirjanäide Sütterlinis.

* * *

Naljakas teatrielamus.

Teada on, et etendus on äärmiselt pikk, ja tuleb leida tegevus, mis seda täidaks. Vaevan pead mahuka visuaalse ülesandega, üritades mõttes rekonstrueerida Oleviste kiriku välimust enne pikihoone ümberehitamist XV saj keskel. Alghoone kavatise kohta on kaks arvamust: von Howen arvas 20. saj alguses (ja tema järgi A. Waga 1932 „Eesti kunsti ajaloos”), et praegused külgseinad on algsed (võimalik) ja alghoone oli 5-löövine (mitte eriti usutav), aga Villem Raam leidis 1950. aastate lõpus pikihoonesse õhkkütte paigaldamisel tehtud kaevamistel kesklöövist alghoone piilarivundamente ja – NB! – algselt väiksema torni vundamendi, järeldades, et algkiriku kesklööv oli kitsam ja pikihoone oli ainult 3 võlvikut pikk (praeguses pikihoones on koos XIX saj eeskojaks ümber ehitatud läänevõlvikuga, sh tornialusega 5), mis välistab 5 löövi, sest siis olnuks kirik palju laiem kui pikk, mis kavatis olnuks väga erandlik. Villem Raami leitud piilarivundamendid olid koori piilaritega samal joonel, millest järeldub, et koor (1425) ehitati vana pikihoone kavatise järgi ja alles pikihoone ümberehitusega XV sajandi keskel tekkis vaevaline üleminek pikihoone ja koori vahel, mille piilareid ülesehitamisel pärast 1820. a tulekahju veelgi jämendati (tulemusena on seal seina rohkem kui ava). Sellest võib järeldada, et uued piilarid (ja kõrgseinad nende otsas) ehitati olemasolevatest väljapoole, ja asi, mida soovin järele kontrollida, on, kas koori proportsioonidest lähtuv oletatav alghoone kesklööv mahuks – koos kõrgseintega – uude kesklöövi, ehk kas on võimalik, et uus kesklööv ehitati mitte vana asemele, vaid vana ümber ja pärast lammutati vana kesklööv uue seest ära. Üks vihje sellele on põhiplaani märgatav korrapäratus (mis tüüpiliselt tekkis sellest, et ehitamisel oli midagi ees), näiteks ei ole uued kõrgseinad paralleelsed. — Aga tulemustest hiljem.

Tükis on näitlejad teksti lihtsalt pähe õppinud. Enne algust tuleb püünele vabandama teatridirektor, kes räägib, et näitleja haigestumise tõttu õppis üks muudest näitlejatest ära puuduja rolli, aga kogu päeva kestnud intensiivsetest proovidest hoolimata ei jäänud talle tekst pähe ja ta loeb selle tekstiraamatust maha (!). Ja loebki; ta on teises rollis esimese kahe tunni jooksul laval küll ainult korra, tal ongi käes tekstiraamat, mida ta üritab mänguliselt sirvida, aga pärastpoole ei aita midagi, ta loeb sealt sirgelt maha.

Berliini Saubühne ei ole midagi kuulnud Broadway põiest (vaatus ei tohi olla üle 65 minuti), tükk olla 2 h 45 min ilma vaheajata. Esimesest tunnist magan umbes poole, teise ajal läheb silmanägemine väga teravaks, vahin näitlejaid (neid on laval alati väga palju).

Ja Bühnendeutschi nad ka ei tunne, tublist kolmveerandist tekstist aru ei saa. Ega ilmaasjata olnud fuajees raamatupoe lett, mis müüs tekstiraamatut, st romaani, mis Schnitzleril pidavatki koosnema peamiselt dialoogist (dramaturg lühendamisega palju vaeva näinud ei ole).

Kuskil poole peal sosistab E, et kui järgmine kord hakkab muusika mängima, lähme ära; seda peab ootama õige kaua, aga lõpuks tulebki. Saaliuksest käiakse sisse-välja muidu päris aktiivselt, istume üsna taga (ja ettenägelikult vahekäigu ääres) ja näen, et mitte kõik ei tulnud saali tagasi, nii et me ei ole esimesed, kes lahkuvad.

Nõndap: kui mängukavas seisab, et tükk on vähemalt 2 h ja vaheajata, on ette teada, et see on väga halb. Lohutan, et E ei näinud röökimisega Ibsenit, mis oli palju hullem.

N, 3908. päev: Suvorov

Siin oli algselt pikk lugu tuletõrjeõppusest, sest ühiskondlikud päästjad olid helkurvestides ja sadas lausvihma ning kus sattusin lühimat teed pidi evakueerudes mudaauku.

Mõistan, et hommikul kell üheksa on õppust korraldada mugav: inimesed on kohal, pärast saab minna kohvile, tagasi tööle ei ole kiiret. Aga – nagu küsis Fawlty Towersi hotelliteenija Polly: „Aga ma olen siin ainult lõuna paiku; kes aitab ülemist korrust evakueerida muul ajal?” – häire ei hooli kellaajast.

Eelmisel nädalal oli päris häire, lõuna ajal, helkurvestides tegelasi ei olnud mitte kuskil. Teadmata, kas on häire või õppus (sest lühima pääsetee keskele tekkinud võreuks oli kinni), evakueerusin väga pikka teed pidi läbi maja suurima ohu suunas ja ikka ei näinud neist mitte kedagi mitte kusagil, kuigi turvamehed olid avanud seal hädaväljapääsu.

Ega hooli häda tegelikult ka õppustest, nagu näitas Apollo 13 õnnetus 48 aastat tagasi: harjutamisel peeti heaks tooniks, et korraga imiteeritakse ainult ühe suure süsteemi riket (sest vahet ei ole, kas päriselt on fataalseid rikkeid üks või mitu). Apollo 13-l läks neid rikki mitu ja alguses oli lennujuhtimisel vesi ahjus ning astronautide elulootuseks pakuti nii 10%. Mis küll järgmistel päevadel hakkas suurenema ning lõpuks nad eluga ka naasid. (Paar nädalit tagasi suri ära John Young, kelle karjäärist tuli FB raketirühmas välja paar seika, kuidas NASA astronaute peedistas: kuidas filmi In the Shadow of the Moon lisades räägib Young, kuidas oli küsinud Gus Grissomilt, miks see Apollo 1 meeskonnamooduli katkiste juhtmete kohta midagi ei ütle; Grissom vastanud, et ta ei saa, ta tahab olla edasi astronaut (ja siis põles kogu Apollo 1 meeskond nendesamade katkiste juhtmete pärast maapealsel katsetusel sisse); ning kuidas pärast Challengeri katastroofi 1986 kritiseeris Young NASA ligadi-logadi töökorraldust, mis üldiselt peeretas ohutuse peale, ja ta viidi üle teisele ametikohale ja tema seitsmes kosmoselend jäi ära.)

K, 3907. päev: ulmefilm keeleteadlasest

Päeval söömas.

Õhtul vaatame kingiks saadud filmi, mille pealkiri selgub alles intenetist: see on Arrival (2016). USAs on võõrkeelte oskus ikka nii haruldane, et sellest tehakse lausa film!

T, 3906. päev: eksam käes

Saame kätte prantsuse keele eksamitulemused. Üllatav, et eriti hästi on läinud kõnest arusaamine. Ja veel saame kätte ka kõik kontrolltööd ja kodukirjandi (mille olin kirjutanud peamiselt Google Translate’i abil, häbi lausa).

Postis on plaat Der kleine Mann. Bjärne Mädel oli selles veel noor, stsenaarium hea ei ole, kokku tehti sarja ainult 1 hooaeg ja 8 jagu.

E, 3905. päev: suur sinine raamat ja suured laevad

Päeval söömas.

* * *

Postkasti on pressitud paks ümbrik, milles on paks raamat (Geisteswissenschaften und Publizistik im Baltikum des 19. und frühen 20. Jahrhunderts, 2011), mille alguses on artikkel J. W. L. v. Luce elust ja tööst, allikaviidetega. Saan teada, et primaarallikaid tema tegeliku sünnidaatumiga enam ei ole, sest Hasselfelde XVIII saj kirikuraamatud põlesid koos kirikuga 1834 ära. Autor pooldab sünniaastat 1756 (isegi kui Kuressaare saksa pihtkonna kirikuraamatus on 1842 surmateates vanuseks märgitud „92 J.” ja hauakivil on [17]50 – kaks esimest numbrit on murenenud) – et see klappivat paremini elulooliste daatumitega. Oletan, et näiteks sellega, et kui Luce läks 1769 Halberstadti toomkooli (usutavasti nagu keskkooli), oli ta pigem 13 kui 19, ja kui 1774 Göttingeni ülikooli, pigem 18 kui 24. Ja et 1818 kirjas Rosenplänterile* märkinuvat ta, et on 62-aastane (1818 ilmus Rosenplänteri ajakirja Beiträge X vihus Luce artikkel Beytrag von ehstnischen Wörtern und Redensarten, wir sie auf der Insel Oesel gebräuchlich sind, zu Hupels ehstnischem Wörterbuche (Beiträge, X, 134–139 (link); algus I, 24–53 (link)**) ja Tallinnas ilmus raamatuna „Marri-pu-aia ehhitamisſeſt”, mille oli eestindanud Luce artiklist Ueber die Propagation einiger Bäume und Sträucher (ilmunud u 1814 ajakirjas Neuen ökon. Repertorium für Livland, V. 3. S. 344–358) Rosenplänteri õpilane Abram Holter). Ja et Karl E. Napiersky õpetlaste leksikoni jaoks (1831, link) saatis teabe tõenäoliselt Luce ise (see on põhjalikem allikas ta noorpõlve kohta) ja seal on sünniaasta 1756.

Nii et uus mõistatus on hoopis, kuidas ja millal tekkis ettekujutus, et Luce sündis 1750. Seda pidid kaljukindlalt uskuma Luce eluaja järel Saaremaa rüütelkond ja Körber.

(* Kirjandusmuuseumis.)

(** Kuressaare Eesti Seltsi kogud läksid pärast Luce surma üldiselt kaduma, aga Saaremaa Muuseumi aastaraamat 2005–2006 märgib, et keeleajalooliselt väärtuslikem osa, Hupeli sõnastiku täiendused – osa ilmus Beiträges, osa käsikirjalisena – jõudsid Wiedemanni sõnastikku (kus nende järel on märge „O” (Oesel) ja sealt Saareste sõnastikku, nii et see materjal on kenasti alles ja tänapäeval ka võrgus.)

* * *

Üritan otsida ajakirja Materials Performance Titanicu erinumbrit (u 1994), aga leian hoopis Telegraphi artikli, mis väidab, nagu olnuks Titanic suurim laev ajaloos. Paah!

Lühendite seletused:

• 1 brt = 100 ft³ suletud ruumi
• GT – tänapäevane ühikuta suurus, seotud laeva ruumalaga (GT 1 ~ 0,7 brt)
• t – veeväljasurve (mass)
• L – pikkus
• B – laius
• B_oa – üldlaius (kui see on öeldud, on B laius veeliinil)
• D – süvis
• DWT – dedveit (kandevõime tonnides: kaup, kütus, joogivesi, ballastvesi, proviant, reisijad, meeskond), koormatud ja koormamata veeväljasurve vahe
• TEU – 20’ standardkonteiner

Titanic

• Ehitati 1911, hukkus 1912. Olympic-klass üldse (3 laeva): 46 328 brt (52 310 t), L 269,1 m, B 28,2 m, D 10,5 m, 2435 reisijat + 892 meeskonnaliiget

Praegu suurimad laevad (link)

Naftatankerid

• Üldse suurim: Mont ex-Knock Nevis ex-Jahre Viking ex-Happy Giant ex-Seawise Giant (ehitati 1979, lammutati 2009), 260 941 GT [8 Titanicut], L 458,45 m [1,7 Titanicut], B 68,8 m [2,4 Titanicut], D 24,611 m, 564 763 DWT
• Suurima GT-ga tanker: Batillus (ehitati 1976, lammutati 1985), 275 268 GT (663 000 t) [T × 8,5], L 414 m [T × 1,5], B 63,01 m [T × 2,2], D 28,50 m, 553 662 DWT
• Praegu: TI-klass (TI Africa ex-Hellespont Tara, TI Asia ex-Hellespont Alhambra, TI Europe ex-Hellespont Metropolis, TI Oceania ex-Hellespont Fairfax; ehitati 2002–2003), 234 006 GT [T × 7,2], L 380 m [T × 1,4], B 68 m [T × 2,4], D 24,52 m, 441 585 DWT (503 409,9 m³)

Konteinerilaevad

• CSCL Globe (ehitati 2014), 186 000 GT [T × 5,7], L 400 m [T × 1,5], B 58,6 m [T × 2,1], D 15,5, 19 000 TEU
• Maersk, „kolme E” (Triple E) klass (20 laeva, ehitatakse alates 2011), L 400 m [T × 1,5], B 59 m [T × 2,1], D 14,5 m, 18 000 TEU, 165 000 DWT

Puurimisplatvormide paigaldamise/lammutamise ja nafta-gaasijuhtmete paigaldamise laevad

• Pioneering Spirit ex-Pieter Schelte (ehitati 2014), 403 342 GT (ajaloo suurim) [T × 12,4]; L 382 m [T × 1,4], B 124 m (katamaraan) [T × 4,4], D 10…25 m, 564 763 DWT, tõstejõud 48 000 t

Puistlastilaevad

• Maagilaev MS Vale Brasil (2010), 198 980 GT [T × 6,1], L 362 m [T × 1,3], B 65 m [T × 2,3], D 23 m, 402 347 DWT
• Eelmine suurim: Berge Stahl, 175 720 GT [T × 5,4], L 342 m [T × 1,3], B 63,5 m [T × 2,3], D 23 m, 364 767 DWT

Ristluslaevad

• Oasis of the Seas (2009) ja Allure of the Seas (2010), 225 282 GT [T × 6,9], L 360 m [T × 1,3], B 47 m [T × 1,7] (B_oa 60,5 m), D 9,3 m, kuni 5400 reisijat (max. 6296) + 2394 meeskonnaliiget. Oasis of the Seas on ka kalleim kaubanduslik laev (900 mln €); mõlemad suurimad reisilaevad üldse.

Vedelgaasitankerid

• Q-Max-klass (14 laeva, alates 2007), 162 400 GT [T × 5,0], L 345 m [T × 1,3], B 53,80 m [T × 1,9], D 12 m, 266 000 m³

Ookeani-reisilaevad

• RMS Queen Mary 2 (2004), 148 528 GT [T × 4,6], L 345 m [T × 1,3], B 41 m [T × 1,5], D 10,10 m, 2620 reisijat + 1253 meeskonnaliiget

Sõjalaevad

• USS Enterprise (CVN-65; ehitati 1961, pärast 2012 reservis, kanti maha 2017), veeväljasurve 94 781 t [T × 1,8], L 342 m [T × 1,3], B 40,5 m [T × 1,4] (B_oa 78,4 m), D 12 m, u 4600 meeskonnaliiget,

Purjekad

• Üldse: SS Great Eastern (ehitati 1858, lammutati 1889), 18 915 brt, L 211 m, B 25 m, D 9,1 m, 4000 reisijat
• Praegu: purje-ristluslaev Club Med 2 (ehitati 1992), 14 983 GT, L 194 m, B 20 m, D 5,09 m, 386 reisijat + 214 meeskonnaliiget

Eestis

• Suurim reisilaev: Silja Europa (ehitatud 1993), 59 912 GT, L 201,78 m, B 32,6 m, D 6,8 m, 3013 reisijat, 400 autot (kuni 2001 maailma suurim parvlaev, aga Titanicust on ikka seitsmendiku väiksem; teisalt oli Titanicu trümmis ainult paar autokohta)
• Suurim reisilaev, mis ei ole päritud Silja Line’ilt: Megastar (ehitatud 2017), 49 000 GT, L 212,2 m, B 30,6 m, D 7,1 m, 2800 reisijat
• Suurima kandejõuga kaubalaev 1996: puistlastilaev Elmar Kivistik ex-Ivan Babuškin (üks Eestis kasutatud Zoja Kosmodemjanskaja klassi 4 laevast; ehitati 1988, müüdi 1999), 66 000 t [T × 1,3], L 215,39 m, B 31,8 m [T × 1,1], D 12,3 m, 52 450 DWT
• Suurim reisilaev 1994: Meloodia ex-Mare Balticum ex-Vironia ex-Diana II ex-Diana II av Slite (ehitati 1979, müüdi 2007), 17 955 GT, L 138,9 m, B 24,22 m, D 5,6 m, 1600 reisijat, 480 autot
• Suurim reisilaev 1993: Estonia ex-Viking Sally ex-Silja Star ex-Wasa King (ehitati 1980, hukkus 1994), 15 566 GT, L 155,43 m, B 24,21 m, D 5,55 m (Estonia ja Meloodia kere oli enam-vähem sama kujuga), 2000 reisijat, 460 autot
• Suurim reisilaev 1980–1993: Georg Ots (ehitatud 1980, müüdi 2002, lammutati 2014), 12 549 GT, L 134,0 m, B 21,0 m, D 5,7 m, 1200 reisijat, 120 autot
• Suurim reisilaev enne 1980: Tallinn ex-Svaneti (ehitati 1960, lammutati 2003), 3819 brt (5970 t), L 101,5 m, B 14,56 m, D 3,84 m, 247 reisijat
• Leningradi laev, millega käis Juhan Smuul 1958 Antarktikas, millest kirjutas „Jäise raamatu”, mis pälvis 1961 Lenini preemia): Kooperatsija ex-Veter ex-Kooperatsija (Lloyds: Cooperazia; ehitati 1929, ehitati ujuvhotelliks 1981, lammutati 1987), 3082 GT, 3767 brt, L 103,99 m, B 14,66 m, D 7,8 m, 2361 DWT, 300 reisijat
• Suurim sõjaeelne Eesti laev: kaubalaev Eestirand ex-Glenbeath ex-Harold Dollar ex-Strathardle (ehitati 1910, hukkus 1941), 4377 brt, L 114,8 m, B 15,9 m, D 7,8 m
• Suurim sõjalaev: staabi- ja toetuslaev Admiral Pitka (A230) ex-HDMS Beskytteren (F340) (ehitati 1975, Eesti Mereväes 2000–2013, lammutati 2014), 1970 t, L 74,7 m, B 12,2 m, D 5,3 m
• Suurimad sõjalaevad 1940: allveelaevad Kalev ja Lembit (ehitati 1936, Eesti Mereväes 1937–1940, Kalev hukkus 1941, Lembit oli muuseumilaevana formaalselt Eesti Mereväes ka 1994–2011), 665/853 t, L 59,5 m, B 7,5 m, D 3,6 m
• Suurim sõjalaev 1933: Lennuk ex-Avtroil (ehitati 1914, Eesti Mereväes 1919–1933, müüdi 1933, lammutati 1947), 1390–1460 t, L 107 m, B 9,52 m, D 4,1 m
• Suuruselt 2. sõjalaev 1933: Vambola ex-Spartak ex-Kapitan 1. ranga Mikluhho-Maklai ex-Kapitan 2. ranga Kingsbergen (ehitati 1914, Eesti Mereväes 1919–1933, müüdi 1933, lammutati 1954), 1260 t, L 95,71 m, B 9,29 m, D 2,94 m

P, 3904. päev: teater

Teater, laval on klaverimängija ja kaks meest, kes esitavad tuntud inglise helilooja laule. Paraku on lauludele lisatud juurde lavastuslikke elemente, nii et sellest, kui palju nad omavahel kallistavad, ei oskakski öelda, et päris elus on ühel neist (kes astub lavale duši alt; teda tunneb isegi inglise Wikipedia ja tal on Auleegioni orden) ka naine ja lapsed. Kokkuvõttes on lavaliikumine veidravõitu

Hammustan süües kogemata keelde, keel jääb küljetsi (alust pidi) purihammaste vahele, keele külje alla tekib 2 cm² sinikas, mis esmaspäeva õhtuni kergelt valutab ja takistab söömist ja sellel küljel magamist. Aga loodan hemolüüsi peale: hakkab taanduma teisipäeval ja kaduma kolmapäeval, reede õhtul meenub ja on täitsa kadunud

L, 3903. päev: pliiti otsimas

Kõrgmetsa elektroonikapoes (kus 2006 juhtus episood „monsieur parle allemagne!”) otsimas pliiti, mida seal ei ole. Sajab ja mul saavad jalad märjaks ning hakkab kole külm, ei taha pikka bussisõitu Ilusasse tähekesse, käime niisma meie poes.

R, 3902. päev: reede

Päeval söömas.

N, 3901. päev: neljapäev

Päeval söömas.

K, 3900. päev: kolmapäev

Päeval söömas.

Luce rindel avastan täna tema laste ristimisteateid läbi vaadates (need on Kihelkonna meetrikas, käekiri on hirmus), et tema esimese poja, hilisema kindralleitnandi Fr. W. v. Luce (enne 1795 sündinud lapsed said vonnideks tagantjärele) ristis augustis 1785 Sandla mõisas (Püha khk) mitte Püha kirikuõpetaja, keda parasjagu ametis ei olnud (sest eelmine õpetaja Luce oli märtsis ameti maha pannud ja järgmine, Frey, kes 1806 avaldas rehkendamise õpiku, esimese eestikeelse aineõpiku, asus tööle alles oktoobris) – vaid on hoopis Karja õpetaja Willmann. K. A. Hermann kirjutab „Eesti kirjanduse ajaloos”, kuidas Willmann, Luce ja Frey olid kolmekesi mõistuseusku, nagu neid pilati, ning jagasid kantslist rohkem praktilisi õpetusi kui jumalasõna. Ja üldiselt annab ristimisteadetes üles tähendatud ristivanemate loetelu hea ülevaate, kellega inimesed suhtlesid; näib, et Luce II abielu 1. lapse ristiema oli tema [I] ämm ehk surnud I naise ema (II ämm ehk II naise ema oli surnud enne II naisega abiellumist, seega ta ei jõudnud ämm olla, kuigi on tõenäoline, et nad tundsid, sest I ämm ja II naine olid sama neiupõlvenimega – ja asjade järeleuurimisel v. Esseni raamatust selgus lausa, et I ämm ja II äi olid õde-venda).

T, 3899. päev: eksam, Goethezeit zu Oesel

Prantsuse keele eksam. Kirjalik osa on kahtlaselt lihtne ja 40 minutit igavlen (kontrollides mitu korda, et kõik ülesanded on tehtud, vrd mr Bean). Sest olin ainus, kes kirjutas „kirjandi” mustandita, märkides sodipaberile ainult märksõnu. Niigi oli kirjand nõutust (100 sõna koos artiklite ja eessõnadega) kaks korda pikem. Ja teatavasti ei valmista teema arendus mulle mingit raskust.

Suuline osa oli teisest puust. Kuulamisülesannet mängitati ette 4 korda, mõnest kohast sain aru radikaalselt teisiti kui teised. Jutustamise järjekorras olin 9., luukambrist naasnud rääkisid muljeid ja ülejäänud mõtlesid jutu läbi. Nii et mu jutt oli lyhyt ja ytimekäs ja õps pääses kiiresti õhtale. Kuigi kui teema laupäeval paberile kirjutasin, sain 2 lk. Millest siis ilmutasin erakordset sõnavara. Umbes korra.

Aga igatahes ei hakanud mul „eksami peal” paha nagu ühel nõrgema närvikavaga kaaslasel.

* * *

Hasselfelde (XII 2016)

Umbes nädala jagu olen vabadel hetkedel süvenenud Hasselfelde suure poja ning suure saarlase J. W. L. v. Luce elukäiku – mida sellest kirjutavad kõikvõimalikud veebiallikad. Isegi Saaga kasutajaandmeid uuendasin (märkides eesmärgiks senise sugupuu-uurimise asemel „sugupuu- ja koduloouurimine”). Kõik algas sellest, et Lucest on põhjalikem Wikipedia artikkel eesti Vikipeedias, aga – nagu ikka – Wikipedia is not a reliable source. Vikipeedia räägib, nagu olnuks Lucel ainult 2 last, kaks poega (kindralleitnandid) – aga Saaremaa rüütelkonna matrikkel (Nicolai von Essen, Geneaologisches Handbuch der Oeselschen Ritterschaft, Tartu 1935, link) ütleb, et hoopis 13, esimese naisega 3 ja teisega 10. Ja sünniaastaks on märgitud 1756, mis ei klapi* Körberi teatega, et Luce elas erakordse vanuseni, 92-aastaseks (srn 1842). Tõsi, sünnidaatumi juures on eesti Vikipeedias enneolematu asi, allikaviide, ühele pikemale artiklile aastast 2011, mis kogumik on praegu Amazonist minu poole teel, aga see ei ole primaarallikas, ega. Sugupuu-uuringus on primaarallikas see, kuhu andmed kanti esimesena, nt kirikuraamat, registrid. Siis on nende põhjal koostatud sekundaarallikad (nt dokumendid, perekonnakirjad) ning dokumentide järgi on koostatud tertsiaarallikad. Usaldusväärsus muudkui väheneb, näiteks kalendrivahetuse tuhinas jäi ühe mu vanaema perekonnakirja koostamisel 1930. aastatel ametnikul märkamata, et a) ta korrigeeris vana ja uue kalendri vahet valepidi ning b) vanaema oli sündinud üldse juba uue kalendri ajal, mistõttu perekonnaraamatu järgi koostatud dokumendid (sh iga riigikorra passid) tegid teda kõik 13 päeva vanemaks.

(* Enne kui loed edasi, kallis lugeja, öeldagu juba siin, et see 2011. a artikkel seletab, miks on õige 1756 ja 1750 vale ning miks Napiersky artikkel on eriti usaldusväärne: tõenäoliselt saatis Luce sinna andmed ise.)

Selgub, et kaks vanimat allikat, mis räägivad Luce sünnist 1756. aastal, on kaks Miitavis ilmunud teatmikku – Isidorus Brennsohn, Die Aerzte Livlands von den ältesten Zeit bis zur Gegenwart, 1905 (link) ja Karl E. Napiersky, Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexicon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland, 1831 (link), mida omistan märkmete väärlugemisele, aga muud 19. sajandi allikad on üksmeelel, et Luce sündis 1750:

• Körber on Lucest kirjutanud teoses „Ösel einst und jetzt” (Band I „Arensburg”, 1887) terve peatüki, kus alustuseks räägib Luce tulekust Saaremaale koduõpetajaks 28-aastasena. Luce tuli Saaremaale 1781, mil ta oli kas 31 (kui sündis 1750) või 25 (kui sündis 1756), aga koduõpetajana oli töötanud Saksamaal alates ülikooli lõpetamisest 1777 (ja oli ülikooli läinud 1774).
• Körber mainib, kuidas Luce jäi 85-aastaselt pimedaks ja elas pärast seda veel mitu aastat, mis sünniaastaga 1756 ei klapi (sest siis ei elanuks ta pimedana mitut aastat).
• Luce surmateates (23. V 1842, Kuressaare Laurentsiuse koguduse saksa pihtkonna meetrikas) on kadunu vanuseks märgitud 92 ja hiljem teise käekirjaga lisatud nime juurde sünnidaatum 25. VIII 1750.
• Ja lõpetuseks on Luce ning tema poegade Ludwig Augusti (1796–1820) ja Ernst Eduardi (1807–1821) hauakivil – kuigi praegu saan vaadata ainult fotodelt, ma ei ole teksti spetsiaalselt, külgvalguses pildistanud ja osa teksti on kivilt murenenud – selgesti näha sünni- ja surmadaatumi aastate kaks viimast numbrit, mis sünniaastal on 50.

Leidsin Saagast ka Luce mõlema abiellumise teated (17. VIII 1784 Sandla mõisas, Püha meetrikas; 10. XII 1799 Pöide mõisas, Pöide meetrikas); kuigi hiljem oli abiellumisteadetes kirjas peigmehe-pruudi vanus, siis siin mitte.

Pean otsima üles laste ristimisteated, et äkki on seal juures mainitud isa vanus. (Ei ole.) Võib-olla on pere üles loetud Kuressaare personaalraamatus (ei ole), selles on kolmsada lehekülge, registrit ei ole, pistelisel kontrollil ei tabanud õiget lehekülge (vaatan ikka kodus, telefonist, järgmise lehe nupp on u 1 mm² suur). 1781–1783 elas Luce Rootsiküla mõisas (Kihelkonna khk), 1783–1785 Püha kirikuõpetajana Pühal või Sandlas (Püha khk), 1785–1788 mõisnikuna Lahetaguse mõisas (Kihelkonna khk), 1793–1801 mõisnikuna Pilgusel (Kihelkonna khk), edasi Kuressaares ja elu lõpus Kaarmal, aga näib, et hingerevisjonides mõisnikke ega muid mõisaelanikke ega muid linnaelanikke kui talupoegi ei ole (on, Liivimaa 1811. a hingerevisjonis on Kuressaare linna raamatus sees Luce ja tema kolm poega, sh Carl Ferdinand, kelle kohta v. Esseni raamatus on ainult sünniaeg, ja tütar Juliane). Kahtlen kõvasti, kas Hasselfelde 1750. aastate kirikuraamatuid enam alles on (ei ole), sest ajal, mil kirikuraamatuid hoiti veel kirikus kohapeal, põles linn mitu korda täielikult maha (Luce-aegsed kirikuraamatud hävisid tulekahjus 1834).

E, 3898. päev: tindid

Kuidas toimetus sai ruttu valmis (100%), aga parandamist muudkui oli ja oli veel, kuni taipasin vaadata, mille protsent see oli, mille järgi olin lähipäevade tegevuse plaaninud. No oli kaks sarnast faili, esimene lühem, teine pikem. Valmis oli saanud ainult esimene … Masin näitab ikka seda, mida tal kästakse.

Päeval söömas ja siis meie postkontoris (printeritindid, et strateegiline varu oleks ikka täielik; ükskord selgus katse-eksituse meetodil, et ka siis, kui lõpeb mingi ebaoluline värv, ei tööta printer enam üldse, ja uus padrun peab tulema kohale kulleriga).

P, 3897. päev: õpin

Teen raamatust prantsuse keele harjutusi. Meenub, et see õpik oli mösjöö B-ga, kes andis meile kursusi FR 6 ja FR 7. Praegune on FR 4, eks ole.

L, 3896. päev: laupäev

Naaberlinna ei lähe. Elektroonikaubamaja (ei mäleta, mida sealt otsisime, vahest uut pliiti), siis kohalik peen meenepood, taldrikupood, pärast meie toidupood.

R, 3895. päev: reede

Päeval söömas.

N, 3894. päev: neljapäev

Tavaline neljapäev.

K, 3893. päev: kolmapäev

Šveitsis keelatakse vähkide elusalt keetmine.

T, 3892. päev: hambaarst

Hommikul hambaarst. Vaatab, peab plaani, ei tee midagi, tahab juba ära lastagi, kuni küsin, et kui ma juba siin olen, äkki puhastaks ka. Puhastabki.

Tööl, poes, õhtul lennujaama E-le vastu.

E, 3891. päev: õpin

Tööl, õhtul poes.

Kirjutan läbi prantsuse pöördkondi: 11 vältimatut (reeglipäratut), kummastki reeglipärasest 1, mitu muud reeglipäratut.

Raamatus on 100 pöördetüüpi, protsenti arvutada seega lihtne (re: klassikaline lugu AD 1996: „Teil oli 106 patsienti ja te arvutasite nendest protsendi. …”) Arvake, mitu pöördetüüpi on reeglipärased? – 26.

P, 3890. päev: õpin

Prantsuse keele kontrolltöös teisipäeval tuleb ainult kolm teemat, mis aga näivad hõlmavat kogu prantsuse keele grammatikast nii kaks kolmandikku. (See otseselt ei ole veel eksam: oli meil kord kontrolltöö, mulle teiselt kursuselt ületuleku tõttu täiesti ootamatult, mille kohta ütles õpetaja pärast ainult, et kolmel läks kenasti, aga ülejäänute töid ta ei hinnanud ja need teevad uuesti. Õigemini teevad uuesti kõik, ega oskajal ka võta tükki küljest.)

Saan läbi loodusmuuseumi kaslasenäituse raamatu

L, 3889. päev: laupäev

Kuidas selgus, miks sulepea ei kirjuta: tušš otsas. Juppideks (sulg ja selle hoidik, eesmine kate, korgisisu, kork, tušipaak, tagaosa; õigemini selgus tuši lõppemine siis), pesemine sooja vee all (v.a kork ja tagaosa), kuivatamine, pesemine ultrahelipesuris 3 minutit, kuivatamine, teine pesemine ultrahelipesuris 3 minutit, kuivatamine, korgisisu puhastamine paberi ja puhastuslahusega niisutatud vatitikuga, kokkupanek).

Vana astronaut John Young eile ära surnud. Nüüd on teisel taevakehal jalutanuid alles 5. Youngi vägiteod: juhtis viit kosmosesõidukit (Gemini, Apollo CSM, Apollo LM, STS, Apollo Lunar Rover); kahe kosmoselaevatüübi mehitatud esmalend (Gemini, STS), esimene soololend Kuu-orbiidil jne.

Saan läbi eestikeelse prantsuse keele grammatika, kus näib olevat vorme, mida viimati kasutati enne Prantsuse revolutsiooni (uuemates grammatikates neid ei ole).

Õhtul poes.

R, 3888. päev: vihm jätkub

Poole üheksast uue arsti juures. On Surnuaia tänava meiepoolses otsas kutsekooli vastas, bensiinijaama taga, väike polikliinik. Kuulab ja teatab, et gripp ei ole, väike viirus, olete paranemas.

Edasi lausvihmas töö poole. Täheldan, et kunagisest Harley-Davidsoni poest on saanud Ducati pood. (Pean seda edaspidi silmas kui kevadekuulutajat – kui hommikul tuld sees ei ole, püsib külm veel kaua.)

Jõgi ajab üle kallaste 220 cm

N, 3887. päev: söögiisu tagasi

Täna kerge palavikutunne püsib, hambavalu olnud ei ole, v.a hommikul oli auguga hambast eespoolsem puutetundlik, aga see läks pärast külmetusrohu võtmist üle. Tööl on selline sebimine, et haige olla aega ei ole; tavalisi külmetusnähte nohu ja köha ei ole, kuigi on õige õrn peavalu. Hoiatan ülemust ja rühmakaaslasi, et mul on homme hommikul arst, kes ütleb, mis see palavik on, ja ta võib mind tööle mitte lubada, sestap paigaldan iga pooleli töö juurde (esmaspäevaks on terve rodu) sildi, mis seisus see on, ja panen need olukorda, kus teine inime saaks need kätte (ah, arvutitehnika imed, meil teeb failide liigutamisel paljusid asju masin, mida mujal teeb inime ise, raisates väärtuslikku tööaega).

Õhtul poest koerasöök; nüüd juba kolmandat korda järjest vaatan poes: kes maksab kõrvalkassas – meie majahoidja (kelle mees eile pimedaski veel võttis maha majatagust võsa, rippudes köiega kaljuseinal, mis tegevuse kohta ütles SASi ellujäämisõpik, et abseiling on nii ohtlik, et seda harjutada ei tohi, proovige alles hädaolukorras. Täna õhtuks on kaljusein lage. (Või see oli pigem üleeile ja eile, sest nägin nõlva ka valges, see pidi olema siis täna hommikul ja päris öösel ta võsa ei lõiganud. Kusjuures eile oli torm.)

Täna on maja tuulekoja kookosmati peale üle väga hulga aja ka kustud, haisvat haigekust, ja keski kaltsakas on sõitnud ka liftis. Et joodiknaaber viidi väga kindlalt ära, võib oletada, et meie seinatagusel naabril e hullnaabril käis külaline. (Ta on vist kodus, öösiti lohistab mööblit nagu ikka.)

Ja siis kaks ust meist tagasi, enne italo-kohalikku, keda siin nimetame Robertoks (kellel on jõuludest saati külas sõber, kellega läksid vana-aastaõhtul kl kolmveerand üheksa pidusse, olles end enne värskelt üle kallanud parima Axega), elab septembrist 2015 saati, ütleme, Guido, kelle aknas oli üksõhtu tuli ja toas paistis olevat ebatavaliselt hubane valgustus (majas on üldiselt iga korter ise planeeringuga), ning kui siis kümmekond minutit hiljem, üks koer paela otsas ja teine käes kotis, tema uksest möödusin, avanes see just täpselt samal hetkel ja mõtlesin olla viisakas ja öelda Guidole tere, aga uksest hakkas väljuma hoopis keegi noor naisterahvas!

Ja täna varaõhtusel esimesel koerajalutusel juhtus, et hakkan aga Št-t kotist välja laskma, vaatan: rihma koti luku vahelt väljas ei ole nagu tavaliselt; ajan käed ettevaatlikult kotti (et Št välja ei kargaks) ja selgub, et tal ei olegi rihma kaelas! Seega tagasi, rihm on toas tooli peal. Teine katse, kõik sõidud värskelt lehkavas liftis.

Ilmaennustust vaadates näen üleujutushoiatust ja selle juures jõetasemete veebikoha aadressi. Muidugi vaatan ja saan teada, et kl 10 ajal õhtul ajab aknaalune jõgi üle täpselt 200 cm (aga muret kuni 230 cm-ni ei olevat; sel kõrgusel on ilmselt jõeäärsete majade ukseläved). Et lähim mõõtmisjaam (alates 2005 on need kõik automaatsed) on samas puhastusjaama juures meilt pool km allavoolu ja valgala sellest ülesvoolu olla 292,3 km². Ja et jaama kohal olla jõeorg kitsas, vesi ei jõua nii kiiresti läbi ja läheb vaikselt kuhja, ujutades üle ka ülesvoolu luha. Linnas läheb kogu see veemass läbi all-linna silla nappide kaarte alt, paras sellele.

Õhtul tuleb söögiisu tagasi, mis, nagu nähtub varaseimatest eesti rahvalike tervishoiuvõtete ülestähendustest (K. E. von Baer, J. W. L. von Luce, Fr. R. Kreutzwald, keda olen lugenud, aga neid oli veel), oli tähtis diagnostiline ilming, et inime paraneb.

K, 3886. päev: uus tööaasta

Hommikul väike närv, sest kaheksast vaja helistada hambaarsti kontorisse, kust aga vastab automaatvastajasse kõlavas ruumis sisseloetud reibas prantsuskeelne jutt, et kontor on puhkusel ja erakorraliselt võtab teid vastu … prrrrrrrrrrrrr … numbriga … prrrrrrrrrrr. No lahe, eks ju. Helistan ja kuulan teadet mitu korda, kuni taban teise keskuse nimest „Ilustee” ja telefoninumbri esimesed kaks numbrit. Guugeldan, aga Ilustee linnajaos on hambaarste uduumbe, aga mitte keskuses, mille nimes oleks sõna Ilustee. Kuulan veel korra, saan keskuse nimest aru juba rohkem, leian keskuse kodulehe ja üsna peagi ka selle, et nende kumbagi arsti üleriigilises arstiaegade reserveerimise süsteemis ei ole (haa, e-riigis Eestis on selline asi üldse tundmatu!), mistõttu võtan julguse kokku ja helistan. Kolmanda lause järel lähen muidugi üle inglise keelele ja mõningane raskus on mu hääldumatu nime tähthaaval deklameerimisega (muidugi prantsuse eesnimesid pidi), aga saan aja juba poole kümneks. Jalutan kiirkorras koerad ja torman minema.

Keskuse maja, selgub, on Ilustee kiriku taga, kohe selle kõrtsi küljes, kust ükskord tegi saksa kirjanduse rühm õpetaja juhatusel väiksed dringid ja siis läks – 8 minutit enne etenduse algust – sealt mitte väga otsejoones teatrisse. Hea, et on olemas Googel ja selle kaart, kus punane nõel näitab, kus on otsitav koht, ja sinine punn, kus olen ise, ja kui kaugus hakkab suurenema, olen läinud majast mööda.

All ukse peal ei ole öeldud, mis korrusel keskus on. Maja on elumaja, trepikoda kitsas ja pime, korteriustest tuleb toidulõhnu, esimene kindlalt tulenupp alles teisel korrusel. Ühelgi uksel ei ole silti, et hambaarst. Kolmandal korrusel mõtlen, et no ei või olla, kindlasti olen tulnud mööda, äkki oli esimesel kuskil nurga taga mingi muu uks, aga igaks juhuks lähen pööninguni välja, et äkki on ikka seal. Pööningul on kellanupu juures ainult silt, et helistada ei ole vaja, uks on lahti; lähen sisse, lahtisest toauksest paistab hambaarstitool. Sekretär teab mind, ajame jutud prantsuse keeles, näitan oma isikukoodi sügiseselt arstitõendilt (arst otsis selle kuskilt välja, mul endal ei olnud see ammu meeles, aga midagi sellist oli jah), sekretär loeb paberit mõningase hämmeldusega, kuni seletan, et see on ainult isikukoodi näitamiseks, mitte hambaarsti jaoks. Ja kõik sellest, kuidas mind saatis tavaline hambaarst, kes ise on puhkusel ja kelle juurde lähen 9. skp, igaks juhuks tulin kontrollima. Vahepeal vahetab üks jässakas onkel vastuvõtulaua kohal laes halogeenlampe, ronib seejuures sekretärilaua otsale, mis silmanähtavalt ja ähvardavalt paindub ning muidugi meenutab koduohutuse algtõde, et jumala pärast ärge ronige lauale, selleks on olemas redel; tema ümber jookseb – hambaarsti näomaskis – kitlis tütarlaps, kes on kas koolivaheajal koolilaps isal tööjuures või väga väikest kasvu töötaja. Täidan esmakordse patsiendi ankeedi („Kas kasutate ravimeid?” – „jah, muu:” praegu võtan paratsetamooliga külmetusrohtu) ning alguses tuleb märkida kõik seisundid ja tõved, mida elu jooksul olnud. Vahepeal viib õde pööningu ülakorrusele panoraami tegema.

Siis juhatab õde kabinetti, seesama lambivahetaja osutub hambaarstiks ja tema ümber keerelnud laps õpib ametit ka kabinetis edasi; küsin, kas inglise keeli rääkida saan, arst tõlgib siis kohati mu ütlusi lapsele prantsuse keelde. Mul on kaasas eelmise juuni panoraam, näitan seda telefonist, algul arst seda näha ei taha, sest kohe ilmub talle ka uus, aga pärast küsib: „Juunist, ütlesite? Näidake, palun.” ja võrdleb pilte huviga. (Palju on patsiente, kes lähevad hambaarsti juurde, oma panoraam kaasas?) Surgib ja taob mööda hambaid ning midagi ei tee, öeldes, et kahes kõrvuti hambas on vastastikku auk, mu kahtlustatud juureprobleemi ei ole, ja et kui te niikuinii teisipäeval lähete tavalise hambaarsti juurde, ei alusta ta midagi, mida peaks teine arst pärast lõpetama. Küsin, et mis saab, kui vahepeal läheb asi hullemaks; ütleb, et puhastage aga siis seda hambavahet, väga hulluks ei lähe.

Nõnda et siis lähen tormituulses keskhommikus töö poole bussipeatusesse (oleks pidanud kaasa võtma anemomeetri); ülemus vastas hommikul mu meilile, et on mind märkinud puudujaks kl 11-ni. E kirjutab vahepeal, et mingu ma ostku ibuprofeeni; guugeldan kiiresti, kus on lähim apteek; selgub muidugi, et ega töökoha lähedal ei ole, on jaamas (tuleks minna tagasi) ja linnajao sees; lähen viimasesse, käsimüügikarbi peale on saksa keeli kirjutatud Verschreibungspflichtig, vbl Saksamaal ongi, nagu Eestis oli üksvahe kord, et hormoonravimeid käsimüügist osta ei saanud, ka mitte 2,5% hüdrokortisoonsalvi, mida Soomes müüdi käsimüügis (seda on salvist raske väärkasutada).

Tööle jõuan täpselt kl 11. Uus tööaasta on alanud.

T, 3887. päev: hambavaluga näitusel

Öösel hambavalu, panen kirja hambaarsti aja, aga arst puhkab ja tuleb alles 9. I.

Kl 3…4 tugev köha, nii et ise ka ei saa magada, aga läheb paremaks. Hommikul manustan paki sooja külmetusrohtu ja selle 600 mg paratsetamooli mõjub hästi ka hambavalule, mis päeva peale taandub märkamatuks, aga õhtul tuleb koledate hoogudena tagasi, kuni manustan uue külmetusrohu. Hambavalu tõttu jäävad tegemata töökoha jõulupeo pildid, mida olin lubanud aasta esimeseks tööpäevaks, aga mis on veel kaugelt pooleli (kõik ei ole isegi veel valitud, rääkimata valitud piltide kõbimisest heledamaks ja sirgseinsemaks).

Hommikul joonistan ja hulk aega otsin sulepea puhastusvedelikku, mida alles ükspäe kasutasin, aga mis on kadunud kui tina tuhka. Ja panin veel kohta, kust selle kindlasti leian (hahaa!). Selgus pärast muidugi, et otsisin valget karpi, aga valge oli ainult pudel, karp oli must.

Vanal sõbral on sünnipäev. Saadan tevitussõnumi ja ta küsib, et aga kes ma olen. Ikka juhtub, kui on kaks telefoni.

Päeval linnas, saadan peapostkontorist ära kirja antikvariaadile ja kalendri vennale (kaart tuleb hiljem, kui E on tagasi), tahan võtta kõrvalt automaadist raha, aga automaat annab kaardi kahe proovimise järel kohe tagasi ning nii loll ma ei ole, et prooviksin kolm korda järjest (sest kolme vale PIN-koodi peale sööb automaat kaardi ära ja kätte saab pärast pangast – sedasi lõppes aastal 1991 minu esimene kokkupuude pangaautomaadiga). Kohe seal kõrval on ka kontor, järjekorranupust saab teada, et sularahaga, seisan seal siis ilmatu aja (oma 20 minutit) ja võtan kontolt („Kas teil kaarti ei ole?” — „Aga meil on siin sees ka automaat, kas te siin ka proovisite?”).

Põiki läbi vanalinna all-linna liftini, kus jälle seisan koos ühe teise härrasega vähemalt 5 minutit, kuni märkan lifti poole peopesa suurusel ekraanil pisikest tulikirja, et lift on katki. Mistõttu tuleb all-linna minna paraja kaarega jala, mööda Peetrijõe märatsevatest voogudest (mis epiteediga hämmeldasin kunagi hilisemaid töökaaslasi, sest aja parajaks tegemiseks ja mitte usaldades võõramaist tipptunnist ühistransporti (ja et takso jaoks raha pold) läksin omal ajal tööletuleku eelselt dokumentide ettenäitamise ürituselt tagasi lennuväljale 8 km jala, möödudes sellest haruldasest loodusnähtusest, sest siinne Peetrijõgi on muidu armetu oja, mis tavaliselt valgub kitsas madalvee kivisängis vaikselt Lepajõe poole, aga suurvee jaoks on kivisäng pealt laiem ja voogudel ruumi märatseda).

All-linnas on loodusmuuseum (mida märatsevad Lepajõe vood, mis vaevu all-linna silla alt läbi mahuvad, ähvardavad kaasa viia) ja selles viimaseid päevi kassinäitus, mida olen tahtnud näha. Et näitus on üleval maist saadik ja millal jõuab inime näitusele? – Viis päeva enne sulgemist!

Selgub, et ma ei ole all-linnas käinud nii kaua, et ma ei tea, kus on seal nüüd bussipeatus (hambavaluhoogude tõttu on mäkkeronimise kehaline pingutus praegu vastunäidustatud). Ja et all-linna läbival tänaval on nüüd foor ja vahelduv ühesuunaline liiklus nagu maanteeremondil (küllap seepärast, et sealt kitsalt tänavalt sõidab nüüd läbi buss, mitte väike buss nagu vanasti läks all-linna sillani, aga mitte üle, vaid täitsa tavaline linnabuss, mis üksteisest mööda ei mahuks).

Kassinäitus (kassid ja kaslased) on äge, paljusid asju nagu ei teadnudki, topised ja luukered allergiat ei tekita.

Siis apteegist külmetusrohtu juurde ja poest 4 W LED-lampe laevalgusti jaoks (kus pooled lambid ei põle ja toas on hämar). Jään kodubussist napilt maha ja lähen jala. Siis teise bussiga toidupoodi (ootan maja ees 25 minutit, ei tule, siis lasen ümberistumisrobotil juhatada, kuidas saan kahe bussiga, ühtkokku kestab minek 40 minutit ja kõik see aeg sajab). Vahepeal kodus üritan manustada teise tänase portsjoni külmetusrohtu, aga selgub, et soe jook on täiesti vastunäidustatud ja niimoodi ma juua ei oska, et vedelik ei puutuks vastu üht suupoolt. Aga päeva jooksul hakkas selguma, mille peale hambavalu tekib (nt temperatuurivahetus õuest tuppa, toolile tõusmine) ja kaob (klassikaline õhu imemine läbi hammaste, meelde tuleb kallis kooliaeg). Pärast poest tulekut ja teise külmetusrohu manustamist (seda saab teha ka leige veega) läheb olukord paremaks ja öö on rahulik. Imesid tegi peale 600 + 600 + 500 mg paratsetamooli ka kloorheksidiiniga suuloputusvedelik. Hambavaluga suupool (ma täpselt aru ei saa, mis valutab) ei talu ainult soojust, selle poolega jahtunud sööki süüa saab.

E soovitab, et ma helistagu kindlasti homme hambaarsti kontorisse ja võtku aeg mõne tema töökaaslase juurde, ja kui sinna ei saa, teise paljukiidetud hambaarsti juurde, ja kui külmetus püsib, minna perearsti juurde. Arstiaegade portaalist selgub, et mõlemad puhkavad esmaspäevani.

Meil on nüüd täppis-termomeeter, mis on nii täpne, et sellega peab mõõtma kehatemperatuuri kõigepealt tervena, hommikul, päeval ja õhtul. Õnneks on mu õhtune normaaltemperatuur teada ning selgub, et tõesti on 0,5 °C rohkem. (Hommikune tulemus aga ei ütle midagi, sest ma ei tea, mis on mu normaalne kehatemperatuur hommikul.)

Lähen magama suht vara ja uni on kosutav.

E, 3886. päev: uusaasta ja kuulus vedur

Inemesed on hakanud panema FB portreele märki, mis on kommikarbil tööl kapis ja mis näeb välja nagu 90° keeratud sillalaagri tingmärk. (Talasilla soojuspaisumist kompenseeritakse sedasi, et tavaliselt on kinni üks ots ja teine on traditsiooniliselt terasrullidel, nüüdisajal ka kõvast libedast plastist liugelaagritel. Ütleme 25 m pikkune sild on –25 °C külmaga 19 mm lühem kui suvel leitsakus, kui päike on kütnud asfaldi temperatuuriks +50 °C.)

* * *

Kuveidis olla Kasahstani sportlase auks mängitud hümni Borati versiooni, videota (mitte väga usutav, ega – või siiski, aga ammu, CNN rääkis samast loost juba ligi 6 a tagasi – link). Järelekontrollimine ütleb, et vedur filmis hümni videos on L-tüüpi (ratastel kodarate asemel ümmargused augud) nagu see, mis seisab Balti jaama ees hotelli kõrval. Kui vedur on Harry Egipti reklaamfilmist (tõenäoline, suur osa seda videot on), võib see olla filmitud Eestis, 1980. aastatel, mil Eestis olnud rahvasuu andmeil sõidukorras ja esines filmides kaks auruvedurit, millest teine oli isikliku mälestuse järgi see, mis hiljem seisis põlvekõrgusesse rohtu kasvanuna Suurtüki t ülesõidu juures ja kandis tendril silte „RAHU – MIR – PAIX” ning oli TE-tüüpi (sirged kodarad). Praegune Eesti ainus töökorras auruvedur on Türil ja samuti L-tüüpi, aga ma ei tea, kumb.

See oli ilus luule, aga tõde on ikka kallim. Nimelt ütles see lugu issanda aastal 2011, et 1.10.1991 anti taasiseseisvunud Eesti Raudteele üle Eestis olnud 36 auruvedurit (neid hoiti strateegilises reservis, küta sõjaajal millega tahes), neist 32 olid L-tüüpi, millest paar aastat hiljem oli töökorras 4, 2011 alles 5 (töökorras 1). Nii et „Borati veduri” kandidaate on mitu.

2017: aasta kokkuvõte

Ookeanis 2× (–2,9 kg).
Vanas Taos 11× (+11,5 kg).
Kella kõrtsis 18× (–16,1 kg).
Mis muidugi kokku tähendab –7,5 kg.

P, 3885. päev: aasta lõpeb

Viisakas kiri antikvariaadile, kuidas maksin raamatute eest teist korda, aga olen rahul, et lõpuks saavad raha kätte ka nemad, ning kuidas need raamatud on minu jaoks ka kahekordset hinda väärt.

Kellu kaheksa aegu õhtal saan pilditaastamise valmis, hävingust tabatud ajast on alles üle 80% fotodest, kevadest 2016 edasi ei ole kadunud ükski. Ekspordin albumi, kuidas vend ja vennanaine käisid mul aprillis külas (2017. a päevase läbikõnni rekord). Alustan sügavat varundamist: aasta kaupa salvestamist, et metaandmete failid oleksid ajakohased ja neid saaks tavaliselt varundada, st sünkroonida arhiiviga. Selgub, et arhiivis on <2012 fotode xmp-failid hiljemalt 2012. aastast ja nende fotode uuemad metaandmed olid vahepeal seega ainult Lr-i kataloogifailis. (Ja et Lr ei puutu algset RAW-pildifaili, tähendab sünkroonimine ainult väikeste xmp-failide ülekirjutamist, mis on kiire.)

Mõõdan sekstandiga silmapiiril paistva ilutulestiku näivat kõrgust, arvutan ja järeldan, et neid ei lase midagi 40 km kaugusel olev naabersuurlinn, vaid selle ees 8 km kaugusel naaberväikelinn. Kui just suurlinn (millest korraga on küll näha ainult väike osa jõeorus) ei ole nii suur, et paugutab pooleteist kilomeetri kõrgusele, sest maakera ümarust arvestades paistaks täpselt üle metsa Vahepõllu taga ainult siis, kui see oleks 997 m kõrgusel, mida see ei ole, suure ilutulestiku kõrgus on 200…300 m.

Kusjuures see aasta ei paugutatud Vene kellaaja järgi rakette üldse.

L, 3884. päev: laupäev

Valmib 2016. a fotode taaste. Alles nüüd lõpus leidsin, kuidas saab kaustast kiiresti leida puuduvad failid: kogu kaustas Ctrl-a (vali kõik), Ctrl-s, see salvestab metaandmed Lr kataloogist failidesse. Puuduvate failide kohta annab veateated, neid faile saab kuvada eraldi ajutises kaustas.

XII 2016 kaustast leidsin ka Brandenburgi ühe tundmatu linnukujulise järve võttekoha: eelmine võttehetk oli minut varem ja lennuki reisikiirus on u 15 km minutiga. Järv oli Baumgartner See.

Õhtul poes, vanapaberikotist leitud 5 € kinkekaarti laiaks löömas.

R, 3883. päev: reede

Taastan X 2016 fotosid. Kuigi muud algsed failid on alles, juhtusin u 400 failiga 4 GB mälukaardi hiljem vormindama ning üle tuhandest Hamburgi fotost sai mitusada näitamiskõlblikku pilti, mis tuleb paigutada õigesse kohta, ning siis juhtus olema järgmise mälukaardiga nii, et kustutasin sellelt vanimaid võtteid, mille algseid faile mõningaid seega enam ei ole. Pusimist omajagu.

Postis on pakk, Gerhard v. Hanseni 1820. aastate Revali raamat (uuelaadses seisundis, kaanel 1877, miskist otsast ei paista, et oleks järeltrükk, paber ka vanaaegne, ultravioletis ei helenda, nagu teeb paki teine raamat, Körberi Saaremaa ajaloo (1885) 1977. a järeltrükk, kuigi Körberi põhiteose „Ösel einst und jetzt” (1885–1915) sama kirjastuse 1975/76. a järeltrüki paber ei helenda ka). Pakis on arve ja ka eelmise ostu arve koos märkega, et nad ei saanud krediitkaardilt raha kätte, palun makske uuesti. No kuigi sisuliselt ma juba maksin, kinnitasin kaardifirmale, et see tehing on OK ja ma selle raha tagasi ei taha, aga see nüüdseks läbi loetud teos on väärt ka kahekordset hinda.

Mis tookord juhtus: ühel septembri 2015 esmaspäeval tellin neilt Körberi teose „Ösel einst und jetzt” faksiimiletrüki, mõtlen, mis ma arvega jändan, maksan kohe kaardiga. Kaardimakse leht neil na imelik. Järgmisel esmaspäeval selgub, et vahepeal on ärganud kaart elule, keegi on seda kasutanud täie limiidi eest, lasen kaardi sulgeda. Kui siis mõni aeg hiljem kaardifirmaga arutan, mis tehingud on õiged ja mis mitte, kinnitan, et antikvariaadi makse tegin mina ja seda raha tagasi ei taha. Aga antikvariaat ütleb nüüd, et ajaks, mil nad hakkasid kaardimakset töötlema, oli kaart juba suletud.

* * *

Kuulunekse, et telekas saanud hakkama igivana apsakaga, ajades sassi pildi ja allkirja (vrd Gori klassika: „Eesti uus suursaadik Londonis. — Šimpans Koko, Londoni loomaaia külastajate suur lemmik.”) – pildil olnud Trump ja allkirjas „SS-lane pannakse vangi”.

N, 3882. päev: joonistan

E läheb hommikul lennukile, joonistan. Pärastlõunal juuksuris, poodi, pikalt kirjatarbeid. Poest kadund: head kalendrid, mittesinised tindipadrunid, joonistusraamat – sellesse on hea tindiga kirjutada, jääb kinni nagu löödud –, Staedtleri pliiatsikork-kustukad (mis ma muidu pliiatsit teritan); tulnud: Staedtleri tõsiste (siniste) harilike pliiatsite sari, kus kõvas otsas on sellised kosmilised numbrid nagu 4H, 5H ja 6H. Toidupoes on kõvim Staedtleri 2H (kolla-mustatriibuline), ma sellega põhiliselt joonestangi ja olen rahul, aga kustutamine on väike probleem, sest kalkalt kustutab seda ainult pliiatsikork-kustukas või ka kõvavõitu suur junn ehk Staedtleri prismakujuline kustukas. Plastkustukad kalkal määrivad. Teatavasti mida kõvem on pliiats, seda kauem see terav püsib ja seda peenemat joont saab sellega tõmmata.

Koerapood.

Uus 4H pliiats läheb kodus kohe käiku, mõõtkavas 1:400 on muistise ärkli isomeetriline kondikava (u 2 cm² suur) on selline paras segadik, et pean kirjutama joontele juurde, kus on mis, ja mitte pidama pikka vahet, enne kui tõmban vajalikud jooned tušiga üle ja võin segapudru kustutada. 0,1 mm sulepea töötab nüüd vähema raputamisega kui enne (rOtringi Isographidel on sees edasi-tagasi liikuv raskus, mis surub tuši paagist otsa poole; mul oli tudengiajal üksvahe toanaabriks maastikuarhitekt, kes ühtelugu kloppis sulepäid – sama mark ja sama mudel) – otsa puhastamine rOtringi tušipuhastuavedelikuga teeb imet. Isomeetria kaldtelgede jaoks on šabloon, täpsem kui joonestuslaua nurgajoonlaud, millel keegi rahvavaenlane on jätnud servad faasimata. Tušš alla küll ei jookse – kalka eelis kõval alusel, alguses mul joonestuslauda ei olnud, kalka oli ilukirjaalusel, mis on liigne riiulijupp, sellel mitu kihti paberit, pehmevõitu, tušš jooksis sageli joonlaua alla, isegi kui joonlaua all on väiksed nupud, et see oleks pinnast lahti. Nüüd olen juba nii tark, et liigun joonlauaga äsja tõmmatud joonest eemale.

K, 3881. päev: poes

Ilusas Tähekeses pannakse kinni mööblipood, kust kuus aastat tagasi ostsime diivani (Made in Denmark, mis seisab koos 27 poldiga, neist ühe auk 1 mm vales kohas, ja mille vahel oli „kvaliteedikontrollija” pilt). Poes on kõik asjad alla hinnatud. Ostan disainiime, lauavalgusti Tizio 35 (ajaloos esimene lauavalgusti, mille lambil ei ole toitejuhet). Karpi ei leita, mässitakse paberisse, teibitakse kinni, pannakse kilekotti. Maksta saab ainult kaardiga (mugav; ei pea pood hakkama veel enne lõplikku sulgumist mässama sularahaga).

Õhtul Vana Tao.

T, 3880. päev: jõulupüha

Kodus.

E, 3879. päev: ajalugu

Saan läbi ülistusteose „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga”. Koolis oli mul ainus õppeaine, mille aastahinne oli alati 5, füüsika, aga see raamat selgitab, kui igavaks oli füüsika tehtud Eesti NSV-s – oli kas tahke keha füüsika (loe: pooljuhtide arendamine N. Liidu sõjaväele) või Tõravere tähetorn või Lippmaa. Neist kolmest huvitanuks ainult vast astronoomia, aga see tähendanuks öösel külmas töötamist, not nice.

P, 3878. päev: jõuluõhtu

Jõuluõhtu. Päeval poes, kus on pühapäeva ja pühade-eelse puhul palju rahvast. Aga õnneks kaikuva jõulumuusikata.

L, 3877. päev: laupäev

Naaberlinnas, tuleb sellised läbumõtteid:

• Jõulukalender + seif, mille luugid enne õiget kuupäeva ei avane.
• Raamat 1000 People to Meet After You Die.

Tartu uudiseid: Taskus läheb elekter ära ja rektor sureb.

Kolm karikatuurikogumikku; ühest ei mäleta, kas see meil juba on; arvame et ei ole (sest seal on sihukesi pilte, et ohhoo, küllap me mäletanuks, kui lugenuks), pärast selgub, et vale puha, on ja oleme lugenudki.

R, 3876. päev: tööaasta lõpeb

Aasta viimane tööpäev. Viimane tõlge, viimane toimetus, viimane tehniline rike, viimane lillekastmine (teisipäeval lahkunud toanaaber on pärandanud aknalaua jagu lilli, millest enamik on päritud eelmistelt).

Õhtul uuesti meie postkontor: mobiili kaitseümbris, kaitseklaas, „South Parki” 11.–15. hooaeg.

N, 3875. päev: tööaasta lõpeb

Lähen tööle teadmisega, et täna on aasta viimane tööpäev. Kohapeal selgub muidugi, et ei ole, alles eelviimane. Hea, et avastasin selle täna ja mitte homme!

Söömas.

Postkontor, fotod suvise ekspeditsiooni peatuskohtadesse. Leian internetist kirikute aadressid ja kirikuõpetajate nimed: üks rändav külapapp saab nüüd kolm kirja, igaühes kiidetakse just tema kirikut. Teine saab kaks.

* * *

Mihuke olnuks relatiivsusteooria – ja kogu tänapäevane maailmapilt – siis, kui Einstein ei sõitnuks Bernis trammiga mööda Zytgloggest, vaid vaadanuks Kõrgmetsa maksimarketi bussipeatuse tablood, kus aeg kulgeb ebalineaarselt ja mitte tingimata ainult edaspidi?

* * *

Vana hea sisekaemusmeetodiga järeldan, et muistise kirdetiiva katus on 20…25 cm madalam kui loodetiival. Muu ei seleta, miks kirdetiiva kõrguse mitmest väärtusest usaldusväärseim on 24,1 m, aga loodetiival 24,3 m. See klapib ka tähelepanekuga, et mõlemas kohas on kaitsekäigu põrand sama lai ja rinnatis sama paks, aga kirdetiivas on katusehari rinnatise välisservast 2,8 m ja mujal 3,0 m kaugusel. 

Saan läbi vanima süstemaatilie ülevaate vana Tallinna kirikutest ja kloostritest, Gerhard v. Hanseni raamatu „Die Kirchen und ehemalige Klöster Revals” (1864). Eriti põhjalik on kolme kloostri osa, rahvakirjanik võiks neist kirjutada mitte ühe hõreda väljamõeldise (sest tema arvates keskaegse Tallinna eluolu kohta allikaid ei ole – paah, loll jutt suhu tagasi!!), vaid lausa paarkümmend sisukat romaani.

See on ka see teos, kus – allmärkuses lk 4 – on esimest korda must valgel ekslik oletus, et Oleviste olnud 1525–1649 maailma kõrgeim hoone. Midagi sinnapoole oli küll arvanud ka juba H. W. J. Rickers 1820 raamatus „Etwas über die St. Olai-Kirche in Reval, die durch einen Blitzstrahl in der Nacht vom 15. zum 16. Juny 1820 zerstört wurde” (mis mu teada on ainus ja seni viimane tervikraamat Oleviste kiriku kohta), aga seda selge sõnaga ütlemata. 1903 kummutas Axel v. Howen selle arvamuse oma remonditöödest rääkinud ettekandes, mis ilmus 1904 raamatuna „Eine Untersuchung über einem während des Mittelalters an der St. Olai-Kirche stattgehabten Umbau, sowie einige andere Mitteilungen über diese Kirche” (et 1650. aastate taastamistöödest oli teada torni kiviosa kõrgus ja tornikiivri kõrgus ning v. Hansen sai kosmilise kõrguse lihtsa liitmistehtega „torni kiviosa kõrgus” pluss „tornikiivri kõrgus”, ent õige olnuks arvutus „torni kiviosa kõrgus” miinus „kiviosa sees oleva tornikiivri jalami kõrgus” pluss „tornikiivri kõrgus” (sest tornikiiver algab mitte kiviosa ülaservast, vaid kellakorruselt), mille tulemus on mitte 159 ega 169 ega A. Waga trükivealine 179 m („Eesti kunsti ajalugu. I. Keskaeg”, 1932), vaid pigem 130…135 m, nagu oli praegune (~1830) tornikiiver enne tornitipu põlemist 1930. aastate algul.

(NB! Rickersi raamatu link viitab Google’i raamatule, mis on skannitud Müncheni templiga eksemplarist. Eesti Rahvusraamatukogu Digaris on kaks eksemplari (pdf), saksakeelne ning paralleeltekstiga vene-saksakeelne. Google’i eksemplari ja Digari saksakeelse eksemplari frontispiss on kokku volditud ja ei paista, mis pilt see on, aga Digari paralleeltekstiga eksemplaril on lahti volditud ja näeb, et see on varemete lõunavaade. Tean Oleviste 1820. a varemetest viit joonistust (väljast lõunast, põhjast, kagust; seest loodest, idast), see on üks neist.)

K, 3874. päev: kolmapäev

Väga vara tööle. Postkontor. Pood.

T, 3873. päev: kohvimasin II

Hommikul poes kohvimasinat tagastamas, kus läheb hulk aega, sest ega keegi klienti usu. Selgub ka, et ega kodumasinate tagasivõtmise teenindaja töölaua taga ole korraga pistikupesa ja kraani. Vahepeal juhendab ostja spetsialisti. Aga mida aeg edasi, seda rohkem veendub ka tema, et masin tõesti ei tööta, mispeale mul jääb üle ainult veenda, et ma ei taha mingil juhul uut samasugust asemele. Raha asemel antakse kviitung, mille eest ostan õhtul samast poest uue, täpselt samasuguse kui varem.

E, 3872. päev: kohvimasin

Laupäeva õhtul läheb kohvimasin katki. Inime tuvastab, et kapslitihend ei tihenda. Inime teeb köitmise 1 mm vahtkummist vahetihendi. Vett jookseb kapsli kõrvalt vähem, aga ikka. Inimesed peavad pühapäeva päeval minema külla, peavad sõjaplaani, kuidas minna enne ostma uut kohvimasinat, aga ei viitsi tõusta pühapäeval kell 6 hommikul.

Esmaspäeval ostab inime uue kohvimasina. Poes on kahtsugust, täpselt selline nagu vana ja uus disainiime. Inime ostab uue, tassib koju. Masin on katki kohe. Kõik muu töötab peale pumba, mis suriseb, aga vett ei tule. Inime otsib kõik pakkekiled ja tasuta kapslid kokku tagasi ning pakib masina jälle sisse.

* * *

Saan läbi südamliku vareseraamatu „Krähen. Ein Portrait”.

P, 3871. päev: külas

Kuidas käisime külas kohas, kus neli inimest ei osanud ühist keelt ja kus oli täpselt sama vannisein nagu meie oma, mis oli mul käes toomisest purunemiseni tervelt kaks minutit, see oli ostetud samast poest ja kohale toonud selle Jean-Pierre, kahtlustan muidugi, et seesama J-P, kes müüs viimase samasuguse meile.

L, 3870. päev: laupäev

Naaberlinna muuseumis, kus on turuväljaku raudrüütlite originaalkujud ja linnamaketid – 1800. a seisu maketti (peam. pärnast) ehitas üks mudeliehitaja 18 aastat. Ühel ajutisel näitusel piparkoogimajad (5 tk, vahest on ülejäänud juba söödud) ja linnaväljakud. Saab teada, et turuplatsilt – kus praegu tammuvad laupäeviti rahvamassid, keskel on karussell ja servas turg – käis kunagi läbi neli trammiliini ja pärast sõda, kui enam ei käinud, sõitsid veokid ja bussid, keskel parkisid autod (nagu kõigil kesklinna platsidel) ja kõige selle melu sees oli ka paari letiga turg. Näituse tagaotsas on ettepanekute tahvel, kus on palju huvitavaid mõtteid.

Muuseumi taga on plastpiirete sees auk, kuhu pandavat hiinlaste kingitava habelõua kuju. Mu arust võiks see auguks jäädagi, oleks ajalooliselt õiglasem. Või siis panna kuju auku, pea alaspidi.

Pärast räägin E-le muljeid ja käime muuseumipoest öökulli ostmas.

Kella kõrts.

R, 3869. päev: saapad II

Inime ostab laupäeval uued talvesaapad. Pühapäeval sajab maha paks lumi. Inime käib nädal aega tööl, uued saapad jalas, jalad soojas, tuju hea.

Reedel unustab inime saapad kontorilaua alla, tuleb kontorikingadega koju, jalad märjad, tuju kurb.

N, 3868. päev: pidu

Panen peopiltidele mõttes pealkirjaks 538 Frames of Motion Blur. Samas on nende seast 40…50 hea pildi leidmine suht lootusrikas.

Lugu algas sellest, kuidas ükspäev pidu kalendrisse märkides olin märkinud kellaaja valesti, Eesti ajavööndi järgi. Kuigi päeval ma veidi imestasin, et kellaajal, mil inimesed pidanuks juba kihutama kodu poole, et selga tõmmata peoriided, istuvad nad veel rahulikult tööl ja teevad tööasju.

Ise rabelen kohale nelja sõidukiga – üritan mööduda südalinna ummikust, minnes jaamas rongile (ukse vahel tuleb vastu n-ö kurt vanamees, kes parematel kontsertidel istub alati esirea keskel, nii et üksainus pilk parterisse ja on ette teada, kas kontsert on hea või ei ole). Rongiga üks peatusevahe, siis köisraudtee, siis tramm – viimased 3 kokku 8 minutit.

Kohapeal selgub, et olen jäänud mitte veerand tundi hiljaks, vaid jõudnud kohale kolmveerand tundi enne algust!! Olen üldse kolmas inimene, aga et ma piltnikuna olen nagu korraldaja, aitan minagi kaunistusi üles kleepida. Üldiselt tuleb kujundus kaasa restorani poolt, nii et tassida ka midagi vaja ei ole. Teen siis tühja ruumi üldplaane ja ruumi eri osade erineva valguse etalonvõtteid, mille järgi pärast ajada valge õigeks.

Telefon näitab pärast, et mu läbikõnd peol oli 1700 sammu, tubli poolteist kilomeetrit.

Kui tants läks hoogu, tuled tehti surnuks ja läks nii pimedaks, et panin fotoka kotti, sai telefoniga täitsa häid pilte. (Muidugi vaadates telefonist, mitte kuvarilt.) Eks telefoni kilohind ole ka suurem kui fotokal ja raskel metallkerega f/1,8 objektiivil (allahindlusteta 4,40 €/g ja 0,98 €/g ehk 4,5× rohkem, allahindlustega 3,49 €/g ja 0,52 €/g ehk 6,7× rohkem).

Ja kõige lõpuks olen täitsa kindel, et enamikust inimestest varem normaalse fotokaga avaga f/1,8 pilti tehtud ei ole.

K, 3867. päev: kadunud pilt

Tööl.

* * *

Praegune bussiraamat on Google Booksist leitud vanaraamat, Tallinna kooliõpetaja ning koduloolase Gerhard von Hanseni Die Kirchen und ehemalige Klöster Revals (1864), kus on taas kord mainitud saladuslikku altarit, mille Mustpead olla päästnud 1577 Pirita kloostrist ja mille kohta ütles varasem raamat (Das Schwarzhäupter-Korps zu Reval, 1830), et see olla hävinud, aga von Hansen ütleb nüüd, et see olnud tema ajal alles, kuigi väga halvas seisus. Ta küll ei usu hästi kunstiteadlaste oletusi, et selle maalis Jan van Eyck (tellimine Pirita kloostri jaoks – pühitseti 1436 – ei klapi hästi van Eycki eluaastatega – suri 1441), aga asi on igatahes põnev, eriti kui ta ka kirjeldab pilti:

Das innerſte Mittelbild, auf Goldgrund gemalt, zeigt uns die Mutter Gottes auf dem Throne; das zweite Hauptbild ſtellt Gott den Vater, den Sohn und den heil. Geiſt bildlich dar. Die Seitenflügel enthalten auf der einen Seite das Bild Johannes des Täufers und auf der anderen eine Heilige, die aus ihrer Bruſt Hunderte mit der reinen Milch des Evangeliums erquickt. Aeußerlich finden wir das Bild der heil. Brigitta und einen Biſchof im Ornat. Auch auf dieſem Altarbilde fehlt St. Victor nicht. Wenn alle Flügel des Bildes zugeſchlagen find, ſo erblickt man auf der Rückſeite den Engel Gabriel mit der Palme und die Jungfrau Maria, der er den Willen Gottes kund thut.

Selline üksikasjalik kirjeldus paneb otsima, kas see sobib mõne Tallinnas hiljemgi teada olnud keskaegse altariga (mida on üldiselt üles lugeda ühe käe sõrmedel) – ja ongi: näib, et see altar on seesama, mida saab vaadata Niguliste kirikus kui Mustpeade Maarja altarit. Van Eycki tööks seda [enam] ei peeta, autorit nimetatakse Lucia legendi meistriks.

T, 3866. päev: orel, rööbassõidukid

Jões on kole palju vett.

Käin õhtul kontserdil, kus oma pilliga ringi rändav ilmakuulus orelimängija näitab, mida nad kahekesi suudavad. Istun nii kümmekonna meetri kaugusel teispool vahekäiku (et kedagi ees ei oleks) ja vahin kõik see kaks tundi üksisilmi, mida ta teeb. Ta on saali poole seljaga ja vaheajal teevad kõik pilli mängupuldist pilti. Autogrammi ma ei taha, sest selle juurde kuulub – nagu eemalt paistab – selfi tegemine. Tehnilisi apsakaid juhtub esinejal 2 ja tehnikul 1: ühes kohas mängib vale noodi ja teises (viimases, pikas enda kirjutatud teoses, kus on palju nupuvajutusi) katkeb heli u sekundiks, mispeale ütleb muusik Euroopas interpreedi jaoks täiesti mõeldamatu „Pardon!” ja mängib kuulmatu takti uuesti (mitte nagu organist RO, kes mängis allpool mainitud suurvormi ühes 9 veerandnoodiga taktis alati u 12 veerandnooti, ning nagu TK, kes umbes samal ajal RAMi ühel Kanada kontserdil jättis samas suurvormis ühe rea kogemata vahele ja mängis järgmist kaks korda – videosalvestisest nähtud-kuuldud). Tehnik, kes vaheajal eemaldab mängupuldi küljest noodipuldi (muusik mängis ühe Bachi noodist), astub pedaalidele, aga neil on n-ö aur üleval ja saali täidavad vägevad helid. Orelil on viis manuaali (+ pedaalid), registrid nende vahel kaunis vabalt vahetatavad, ning näen, et korraga saab mängida nelja manuaali (kummagi käe sõrmed + pöial = 2). N-ö gaasipedaale on 4+1 ja neist igaüks liigub vahest ehk ainult 45° (vrd rullitaoline pedaal Kaarli kirikus, kus suurvormi salvestamisel 1990. a kevadel pidi p > ff üleminekuks tehtama paarisekundine tehniline paus ja salvestisel kostab kolin, kui organist pedaali rullib). Teises pooles jätkavad mitu lugu Ameerika kino- ja laadaorelite traditsiooni, mistaolist saundi siinpool suurt lompi orelid [enam] mitte ei tee, ega, eriti löökriistapartiisid (mille jaoks on eraldi nupud ja pedaalid). Heli tuleb 8 kõlariplokist, mis on lavaäärtes laiali. Soovitan kontserdisaali tehnikutel käia saali vasakpoolse seina lähedal nüüd kõik kruvid kruvikeerajaga igaks juhuks üle.

* * *

Äratulekul juhtub, kuidas tahtsin esimest korda sõita uue trammiga ja peaaegu saanuks tõeks vana Gabrovo nali – et poeg, mis sa Sofias trammi järel jooksid ja trammiraha kokku hoidsid, parem jooksnuksid takso järel.

Ümberistumisrobot ütleb, et 22.20 tuleb tramm ja sõidab 1 minuti, siis kõnni 30 m ja istu ümber bussile nr 195, mis tuleb plaani järgi 22.25 ja tegelikult 22.26. Vahin, trammist ei kippu ega kõppu. Kl 22.25 kannatus katkeb ja hakkan kanduma bussipeatuse poole. Sajakonna meetri pärast näen, et foori taga (kaart ütleb praegu, et 230 m kaugusel) ootab pikk buss, tõenäoliselt minu 195. Mõtisklen viivu, kas ootab nii kaua, et jõuaksin allamäge joostes enne kohale, sest järgmine buss läheb alles 22.45. Aga mõtisklen pisut liiga kaua, sest kuigi jooksen 150 m isikliku tippmargi, tuleb bussile roheline ja see keerab peatusse ja 130 m jääb puudu. Mispeale küsin ümberistumisrobotilt uuesti, et näita hoopis uue raudteepeatuse ronge. See ütleb, et kl 22.31 läheb. Selleks ajaks on kell 22.28 ja olen trammi lõpp-peatuses, seda uue raudteepeatusega ühendava uue köisraudtee ülemises jaamas. Silt ütleb, et vasakpoolne vagun laskub 1 min pärast, mida see paari minuti pärast ka teeb, kui on pool minutit hoiatanud, et uksed sulguvad (olen ainus sõitja ega seisa ukse vahel); pidavat sõitma 63 sekundit, mida see ka teeb, ja 2. perroonile jõuan samal hetkel kui väga väsinud külavaherong (mihukesed praegu sõidavad ainult üht riigisisest lühikest liini). Hüppan (no muidugi tglt ei hüppa, eks ju) sinna peale ning see kolistab ühe peatusevahe – sõiduplaaniroboti järgi 3 minutit, tegelikult ilmatu kaua – pearaudteejaama, mille ees olen kl 22.38. Küsin sõiduplaanirobotilt kolmat korda, et ütle, mis buss viib koju, see ütleb, et kl 22.56 läheb see buss, mis kontserdisaali lähedalt läks 22.45 ja mida sa ei viitsinud oodata. Kerin robotit ajas tagasi ja saan teada, et buss, mida näen eemal maantee parkimismaja taha keeramas, on seesinatne, mille järel ennist jooksin. Nii et ootan ikkagi veerand tundi, aga mitte pärast rahulikku kõndimist, vaid mitut ägedat jooksmist. Mis ühtekokku tähendab, et poole üheteist aegu õhtul, kui buss sõidab läbi kesklinna, kus ei ole ummikut, ei saa südalinnast rongiga mööda sõites bussile järele. Katseliselt tõestatud!!

(Ja peale selle seisin rongis tamburis ukse juures ning kõik kesklinna kolm viadukti ületas rong samas servas, kus seisin, ja oli võimalus vaatata igaühe otsast peaaegu otse (vertikaalist 30°) sügavikku. Mis küll ei olnud päris sama kõhe vaatepilt nagu 1995 vaade vertikaalist 15° sügavikku Berni toomkiriku tornitrepi aknast. Köisraudtee näib olevat liikumatute Abti pöörangutega variant, kus möödasõidu ajal kummagi vaguni välimisel rattal on äärikud mõlemal pool ja äärikuteta laiad sisemised rattad sõidavad teise rööpa peal.)

E, 3865. päev: talv jälle läbi

Öö läbi on sadanud vihma, hommikul on majaesine lumememm tublisti kõhnem ja porgandnina poole meetri kaugusel maas tänaval.

P, 3864. päev: teine teater

Kaks mingi Saksa teatri miniooperit, samas kohas kui üleeile.

Esimene on nelja lauljaga ingliskeelne modernooper mingi Hiina loo põhjal (helilooja on vist sakslane, kui õigesti mäletan); on veidi uinutav, aga päris kole ka ei ole, tänu kunstnikule, kes vildika, lahtise tindi ja grafoprojektori abil taustale joonistab.

Teine on see, mida õieti täha tahtsime, E. A. Poe „Ronga” mono-ooper (helilooja on jaapanlane).

Vaheajal lähevad kõik pealtvaatajad, näitlejad ja orkestrandid puhvetisse. Näeme, kuidas esimese miniooperi peategelane, seljakott seljas, puhvetis olevatele kolleegidele lehvitab ja tänavale jookseb.
„Rongas” on liikumine butostiilis, kunstnik joonistab suurele rullpaberile laipintsli ja tušiga ning täitsa hästi joonistab.

Kole külm, pärast Vana Tao.

Maja ette on tekkinud lumememm.

* * *

Sulev Nõmmiku retrospektiiv sai läbi (nagu tuntud näitekirjanik Vilde kirjutas ainult kolm näidendit*, tegi Nõmmik ainult kolm suure publikumenu saanud filmi; tegelikult tegi rohkem**, aga kes neid on näinud – nt muusikafilm „Jõmm” (1976), peaosas Helgi Sallo, päris karupoeg ja reisilaev „Tallinn”, mida nägin ühe korra u 1977 telekast). Edasi jätkub jõulude eel „National Lampooni” karp.

* vt Cornelius Hasselbladt, „Eesti kirjanduse ajalugu”. Aga see ei ole midagi, sest teine eesti teatri suurkuju Lydia Koidula lavastas kaks näidendit, mida etendati kumbagi kolm korda, kokku kuus etendust.

** Eesti filmi andmebaasis on 12

Järeldus on muidugi, et kolmikust on sidusaim „Noor pensionär”. Teises kahes filmis hajuvad paljud tegevusliinid eri tegelaste vahel, üldpilt on kirju, aga „Noores pensionäris” keskenduvad kõik ümber endise balletitantsija Pukspuu.

L, 3863. päev: saapad

Naaberlinnas. Uued talvesaapad (Camel Active Scandinavia GTX 12). Algul paaris kaubamajas, mis saapaid üldse on, edasi hakkame otsima õiget suurust. Siis kõigi kodinatega Kella kõrtsis (140. kord).

Keeleraamat „100% Jugendsprache”.

R, 3862. päev: teater

Õhtul on prantsuskeelne teater!!

Kohalik näitleja (keda oleme näinud varem kahes kohaliku keele tükis) loeb ette parimaid palasid kohaliku kolmkeelse autori prantsuskeelsest raamatust, mis on järg varasemale, kus aafriklane Mwaje kirjutab kirja kuningale, seekord siis peaministrile, imestades paljude imetabasuste ja veidruste üle. Vana kirjandusvõte. Teater toimub põhimõtteliselt puhvetis, näitleja istub keskel püüne peal ja loeb, kõrval – ja mõnikord ka laudade vahel – etendab kõiki kõrvalosi ja puhub pillil muusikat teine näitleja. Kohal on ka autor, E ostab talt ühe uuema raamatu ja saab pühenduse.

Pärast lugesin tänase tüki aluseks olnud raamatu läbi ja noh, teatrisse oli võetud sellest paremik.

N, 3861. päev: neljapäev

Tavaline tööpäev.

K, 3860. päev: Soome Vabariik 100

Päeval söömas. Pidusse ei lähe (kuigi selline mõte oli).

T, 3859. päev: teisipäev

Tööl.

E, 3858. päev: esmaspäev

Tööl, pärast poes.

P, 3857. päev: linnas

Külalistega linnas: toomkirik, viltuste seintega Mihkli kirik, linnusevaremed, jõululaat. Pilves ja külm.

Tagasilend ehk Pliis meik suur tätt joor piilonkinks…

Suhteliselt tegevusrohke puhkus kodumail.

Perekondlik lõuna ja nõudluse-pakkumise ühitamine: E kinkis mulle kunagi „Saksa-eesti ajaloosõnaraamatu”, mis aga kahjuks seisis mul kasutamata riiulis; nüüd oli seda noorel sugulasel vaja. Koos pühendusega.

Nagu ikka, oli pildistamisilma ainult tulekujärgsel öösel, mil tegin suureavalise imeobjektiiviga (Sigma Art 18–35 mm f/1,8) öiseid kunstvõtteid. Edasi sadas pidevalt vihma. See kõik oli harjutamine, sest pärast tagasitulekut pidin pildistama töökoha jõulupidu, kus kavatasesin kasutada sama objektiivi, vahepeal ei olnud seda kasutanud, tuli õppida uuesti tundma (see on see temperamentse autofookusega objektiiv, kus fookus ei ole sageli seal, kus vaja).

Tegi elus esimest korda huviteemadel geodeetilisi välitöid. Oli lõikav +1 °C tuul, kindaid kasutada ei saanud, ma ei näinud saja meetri kauguselt tähiseks jäetud pooltäis veepudelit isegi mitte binokliga, sest tuul oli selle ümber lükanud. Tuul puhub silmast vee välja. Päev varem raamatupoes sirvitud navigeerimise raamat hoiatas, et kõikuvalt veesõidukilt on sekstandi tehishorisonti kasutada peaaegu võimatu; lisan värskest kogemusest juurde, et maa peal tuulega samuti, eriti kui sekstant on papist ja sellel on optika asemel tühi vaatlustoru ning peate sama silmaga pidevalt jälgima kolme asja, mis kõik on eri kaugustel: horisondijoon väikepeeglil (15 cm kaugusel), tehishorisont (30 cm), mõõdetav punkt (60…100 m). Rehkendan tulemusi mitu päeva, kõrgustulemused ei kõlba kassi saba alla ka (neil on süstemaatiline viga, mis suureneb ühes kõrgusega). Mõni mõõtetulemus läheb juhuslikult täkkesse ka, näiteks selgub ühe mõõtekoha kõrgus 20 cm täpsusega. Ainsad kaks asja, mida teada sain, oli ühe katuseharja kõrgus (leidsin looduses koha, kus seda varjutas serv, mille kõrgust teadsin täpselt fotodelt) ja kinnitus, et muistise läänenurk tõesti ei ole täisnurk ja suure torni põhiplaan ei ole mitte ruut, vaid korrapäratu nelinurk – need ükski ei tähendanud mässamist tehishorisondiga ning esimene ja kolmas toimusid üldse sekstandita, kolmas kaugusmõõdikuga, mis toimis paremini (kuigi tabada märgiks jäetud plastpudelit tugevas külmas tuules laserkaugusmõõturiga on omaette lugu). Mul oli ette valmistatud märkmik, kus mida mõõta ja mis tulemus peaks tulema, aga külma ja tuule tõttu tegin kõigest ainult veerandi.

Siis käisin kodus käsi sulatamas ja sekstanti ära viimas ning läksin tagasi, muuseumi, kus jällegi möödus tubli mitu tundi nagu mängeldes. Mõõtmise ajal kõndis minust mööda muistise valle mööda neli inimest, üks läti noorpaar ja kaks prantsuse keeli (!) jutelnud tütarlast. Värava vahel kohtasin kolme itaalia meest (!!), kes siis, kui kodus ja linnas käinuna jõudsin lõpuks muuseumi, just sealt väljusid, nii et ka kaugemaine turist veetis seal kaks tundi.

Võib-olla kaotasin n-ö Schotty mütsi, sest ei mäletanud, kas see oli mul peas, kui kiirustasin bussijaama, sest olin mäletanud bussi väljumisaega tegelikust veidi hilisemaks, aga bussis seda korraga enam ei olnud. Võib-olla ootab mind kuskil järgmise korrani.

Siis ostsin omale uue telefoni; pood paraku müüs seda Brežnevi pakis koos kõlariga. Küsitakse, mis värvi kõlarit tahate. Mina: „Ma ei taha kõlarit.” Aga see ei aidanud, kõlar anti ikka kaasa. Täitis kolmandiku kohvrit, kaalus kolm kilo, andsin ära.

Siis käisin ühes teises raamatupoes, kus avastasin, et ratsaväeohvitserist Boris Taarist, kellest hõimlasel on foto allkirjaga „Leitnant Taar hüppab” (mitte et hüppel, vaid selgesti, et ise hüppab), mida olen ilmutanud kuskil siingi blogis, on vahepeal ilmunud suur raamat. Ja see raamat paberkotis, oli mul tund aega kolada kerges lörtsisajus mööda Müürivahe tänavat, nii et sattusin esimest korda elus Hellemanni torni ning Viru värava ja Munkadetaguse torni vahelisele kaitsekäigule. See aga on koht, kust kõige paremini paistavad dominiiklaste kloostri kiriku müürijäänused.

Misjärel sattusin Katariina käiku ja leidsin Katariina kiriku portaale uurimas onkli, kes luges sildilt lause ja jooksis kohe vaatama näidatud kohta natuuris, ning otsemaid sedastasin temas sakslase: seljas Jack Wolfskini jope, peas Altstätter! Ta vaatab korraks tagasi ja pilgust näen, et ka tema sedastab, et ka minul on üll Jack Wolfskin. Mul oli oma Altstätter isegi vist kaasas, aga ma ei olnud seda sel hommikul pähe pannud (või olin kavatsenud kaasa võtta). Oleks olnud lahe.

Siis samas klaasikojas, kus on alati lahe ja kus võiksin vahtida tunde.

Õhtul klassikokkutulek, kus üht klassivenda nägin viimati issanda aastal 1982. Õigemini oli see töökoosolek, kus arutati suvel toimuvat päriskokkutulekut. Nali selles, et esialgsetel andmetel tulevat suurele kokkutulekule nii 15 inimest, aga töökoosolekul oli 19. Laud oli reserveeritud 10 inimesele, nii et see kabinet oli rahvast puupüsti täis. Toas oli ka parajalt pime, nii et tegin pilte massiliselt, et mõni pärast ka välja tuleks.

Siis tudengiaegse sõbra osalusel kontsert „Soome 100”, koos vennaga kahekesi. Paraku juhtus, et esinejaga juttu ajama ei jõudnud, sest kas olin olnud varem toimumiskohas koos vennaga? — Ei. Vaja ju kõike näidata, mida ma sellest hoonest tean. Lõpuks juhtusime mööduma uksest, et torn avatud (kus ma varem käinud ei olnud). Kui sealt naasime, oli kontserdi lõpust möödas kolmveerand tundi.

Lennukile mineku sabas märkan, et mu ees onklil on konid kõrvas!!! Selgub siiski, et ei ole konid, on juhtmeta kõrvaklapid.

Lufthansa lennuki turvajuhistes öeldakse ka, mida teha, kui teie elektroonikaseade äkki  kuumeneb.

Pillan tõusul taskufotoka põrandale, libiseb käeulatusest ära, kavatsen nii kui turvavööde tuli kustub heita põrandale ja otsida istme alt (mu kõrval on mõlemad kohad vabad), aga siis ulatab mu taga istunu fotoka tagasi.

L, 3856. päev: lend

Lend kodumaile; midagi muud põnevat nagu ei mäleta peale selle, et siinsel lennuväljal seisis kaubaterminali perroonil An-124 ja ma üritasin märgata-tabada selle numbrit, et järele vaadata, mis firma oma see on. Mingi suht obskuurne kaubalennufirma oli, ei mäleta enam.

R, 3855. päev: reede

Aga homme algab puhkus!

N, 3854. päev: uskumatu

Vahepeal kostab kaugusest kisa – koolituselt on videosild teise riiki, kus on huvitatud kuulajaid, aga häälside on rohkem ühepoolne.

Aga hoopis lõbus on, et mu kingatald on otsustanud täna täielikult laguneda, minust jäävad mustad jalajäljed. Algul neid maas nähes arvan, et must ollus on muld, isegi katsun järele – ei, mingi polümeer on. Nii et kuigi rõõmustasin, et koolitus toimub keelekursusest ainult kahe bussipeatuse kaugusel ja lõpeb siis, kui tund algab, ja saan lõpuks jõuda kohale peaaegu alguseks, pean ka täna saatma õpetajale meili, et vabandage, ma ei saa täna tundi tulla, mul läksid kingad äkki katki ja pean minema koju neid vahetama. Peaaegu panen juurde foto, et asi tunduks usutav.

K, 3853. päev: tausta ka

BBC seletab, mis vahe on USA ja UK laimuseadusel: UK-s peab avaldatu olema tõsi ja avaldaja peab suutma kohtus tõendada, et on. USAs tohib avaldada mida iganes: Why so many sexual harassment cases in US, not UK?

* * *

Mladic saab eluaegse, eile kukutati Mugabe.

T, 3852. päev: katsikul

Kuidas käisime katsikul väikesel E-l, kellele suur E kinkis esimese mänguasja, mida mitmest vanemaraamatust ja -äpist juhinduvad noored vanemad olid ähmiga unustanud ostmata.

Olen maru kindel, et nende majal on olnud sama sisearhitekt kui meil. Välisuks on täpselt selline nagu meil vanasti, siseuksed samad, lingid samad, isegi WC-paberi hoidik on täpselt sama!

E, 3851. päev: esmaspäev

Esmaspäev. Töönädala esimene päev.

P, 3850. päev: pühapäev

Pühapäev.

L, 3849. päev: laupäev

Naaberlinnas: poes, Kella kõrtsis.

R, 3848. päev: loomaarst

Hommikul tööl, võtan hommiku vabaks, loomaarsti juurde.

N, 3847. päev: pime neljapäev

E komistab lõuna ajal tänaval ja satub emosse, kus on kolm tundi. Mille kohta on teada, et mida kauem lastakse seal oodata, seda parem, sest seda vähem on seisund eluohtlik.

Siis on paksu kirja saatnud maksuamet ja Šp operatsioonihaav on läinud lahti ja ajab välja mäda.

K, 3846. päev: pime kolmapäev

Väikest viisi nagu nohualguse tunne.

T, 3845. päev: suvepildid valmimas

Valmivad suvise ekspeditsiooni kuuenda muistise pildid seitsmest. Kahe nädala pärast kavatsen puhata, selleks on vaja suvepildid tingimata valmis saada.

E, 3844. päev: postkontorist loomaarstini

Kl 15.50 töölt ära, kl 15.55 taksosse, kl 16.10 kodus, E läheb Šp-ga arsti juurde, mina Št-ga jalutama, pärast postkontori kaudu loomaarsti juurde vastu. Tagasi kodus kl 17.15, tundub, nagu oleks kell jube palju (ja sedasama ka kogu õhtu jooksul).

Kui mõni minut pärast viit ootame loomaarsti lähedal bussi, möödub tüseldane härrasmees, kes ennist ootas maja ees peatuses, aga nähes, et tema bussi ei tule (linnast välja oli paras ummik), hakkas minema jala. Ta vaatab mind vihase pilguga, nagu oleks mina selles süüdi, et ma jäin pärast teda meie peatusse ootama, buss tuli kahe minuti pärast, sõitsin sellega postkontori, sain kätte paki, mis käes, kõndisin kilomeetri loomaarstini ja sealt selle bussipeatusse ning alles seal kohtasin teda uuesti, kes kõik see aeg oli rühkinud maantee kõrval. Temast pidi mööduma see aeg mitu bussi.

Pärast selgub, et poole viie paiku bussi oodates ei taibanud ma loendada majaesist liiklust, esmaspäev kl 16 on muidu selline punkt, et selles vaatlusi seni ei ole, sest kes tööpäeval ikka sel kellaajal kohale juhtub ning üksikutel vabadel tööpäevadel ei ole ma juhtunud esmaspäeval kl 16 loendama.

Pakis on kaks plakatit: filmi „Ein Mord mit Aussicht” oma (mille kleebime algul konkusse seinale, aga et see sealt pidevalt alla kukub, siis konku raamaturiiuli külge) ja sarja „Mord mit Aussicht” (e k „Kolkakomissar Sophie Haas”) väljamõeldud tegevusküla Hengaschi plaan (mida ei ole panna kuhugi, viin tööle, seisab seniajani (III 2018) rullis).

Valmivad suvise ekspeditsiooni kõige detailirikkama muistise pildid.