31.12.15

Aasta-mälumängu uued küsimused.

Mis tekstiga tunneme laulu, mille algne pealkiri oli Tacituse-aineline „An Germanien” (Germaaniale)? (Seda Googlis ei ole, ärge otsigegi.) Asjaga on kaude segatud ka „Ahvide planeet”.

* * *

2015 loetud:

• raamatuid 71 (2014: 52)
• lehekülgi 14 244 (2014: 10 076)
• keeltest olid inglise ja saksa maht sama, eestikeelse kirjanduse maht suurenes 2½×, siinkeelse oma üle 4× ja prantsuskeelse oma tervenisti 44× (2014: 12 lk, 2015: 528 lk)

Arvestatud ei ole tööl loetud asju ega mõningaid suurema süvenemiseta vabal ajal loetud aruandeid (nt otsisin, kas Pirita kloostrivaremete restaureerimisdokumentides on varemete joonist (ei), lapates läbi näiteks 700 lk dokumendi, kus oli pildistatud üles kiriku 1961 konserveeritud-taastatud lõunaseina iga ruutmeeter).

Aasta parimad raamatud. Muljet avaldsid 71 loetud raamatust tervelt 29 (2014: 16, 2013: 9)

1. Grimms Märchen ohne Worte – Grimmide muinasjutud piktogrammidena!!

2. Gifts of the Crow: How Perception, Emotion, and Thought Allow Smart Birds to Behave Like Humans – vareseuurijate John Marzluffi ja Tony Angelli teine suur raamat, vareslaste vaimuvõimetest. Tõlkige see eesti keelde ja andke lugeda toorestele Viljandi linnaametnikele.

3. In the Company of Crows and Ravens – John Marzluffi ja Tony Angelli esimene suur raamat, vareslastest kultuuris

4. Arvustavad märkused keeleuuendusnõuete puhul [Lauri Kettunen, 1919] – prof. Kettunen analüüsib keeleuuenduse ettepanekuid. Puhas kuld.

5. Crash of Malaysia Airlines flight MH17 – ametlik uurimisaruanne ehk kuidas valel on lühikesed jalad

6. Vee peal – uudisromaan 1980. aastate väikelinnaelust

7. La petite grenouille qui avait mal aux oreilles – väikesel konnal valutavad kõrvad ja ta läheb arsti juurde. Üks arst suunab ta teise juurde, keegi põhjust ei leia.

8.–9. Blide – Mange – Trebuchet: Technik, Entwicklung und Wirkung des Wurfgeschützes im Mittelalter: Eine Studie zur mittelalterlichen Innovationsgeschichte – pealkiri on peaaegu sama pikk kui raamat ise. Autor on kokku kogunud kõik, mida on teaduslikult teada kooguga kiviheitemasinatest, ja saanud üsna tagasihoidliku brošüüri. Koos viskekatsete kirjeldusega.

8.–9. Viollet-le-Duc – esimene kõva kaanega prantsuskeelne raamat, mida lugesin. Millest muust on vääriline alustada kui arhitektuurimonograafiast!

10.–11. Emil und die Detektive – Emil Kästneri klassikaline lasteraamat

10.–11. 1636 - ihre letzte Schlacht: Leben im Dreißigjährigen Krieg – vapustava näituse kataloog (tekstid ja selgitused)

12. ENSV KGB tegevuse lõpetamine – siit raamatust saab teada, miks on praktiliselt võimatu teada saada, mida tegi 1941 hävituspataljon

13.–14. Mälestuste raamat – J. V. Veski mälestused

13.–14. Leben im Mittelalter: vom 7. bis zum 13. Jahrhundert – klassika, elu vara- ja kõrgkeskajal

15. Tobias ja teine B – lugesin seda kui koduloolisi märkmeid

16. Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamat 2013–2014 – eriti paelusid tähelepanu kirjeldused Kuressaare restaureerimistöödest ja 1980. aastate dendrokronoloogilisest skaalast, Kuressaare puitarhitektuurist ja betoonist Eesti ennistamises

17. Instruments of Darkness: The History of Electronic Warfare [2nd ed., 1979] – radarite ajalugu 1970. aastateni

18. Laevaga Leningradist Odessasse ehk miks otse minna, kui ringi saab – Voldemar Panso reisikiri, 1957. Kahju, et ta kirjutas reisikirju ainult kaks (teine oli „Maailm arlekiini kuues”, mis mingi kohutava eksituse tõttu oli sattunud kohustusliku kirjanduse hulka – see oli üks väheseid kohustusliku kirjanduse teoseid, mis oli lõbus, tore ja meeldejääv).

19. „Karuks istus vangitornis…”. 1980 – aasta, mis raputas Eestit – sellest just kirjutasin

20. Opa ist am Kopf barfuß: Die besten Kindersprüche – räägib saksa lastesuu / Saksa laste suu

21. Der Glückliche schlägt keine Hunde: Ein Loriot Porträt – Loriot’ mitme saate režissööri assistendi mälestused

22.–23. Lugusid suure lombi tagant – tilluke saksaaegne (august 1944) kogumik Vilde kolme Ameerika-jutuga

22.–23. The Apollo guidance computer: Architecture and operation – 1960. aastate tehnikaime, mille kasutusliides oli mõned nupud ja mõni rida arve

24. Soomusautoga Eesti Vabadussõjas – Rootsi vabatahtliku soomusautokomandöri päevik lõunarindelt

25. Kuressaare vanem ajalugu – kust saame teada, et taanlaste 1222. a linnus ei saanud olla mujal kui praeguse Kuressaare linna territooriumil, kuid seda leitud ei ole, ja et Kuresaar võis olla algselt Saaremaa kui saare nimi

26.–27. Loss of Signal: Aeromedical Lessons Learned from the STS-107 Columbia Space Shuttle Mishap (NASA/SP-2014-616) – lennundusmeditsiini aruanne, mis juhtus, kui 70 km kõrgusel ja üle 20 helikiiruse liikunud kosmosesüstik lagunes; varem inimesed nii kõrgel ja nii kiiresti liikunud sõidukist õue sattunud ei ole

26.–27. Eesti lindude nimestik. Nomenclator avium Estiae [1922] – koostanud tudeng Gustav Vilberg, kes hiljem eestistas nimeks Vilbaste

28. Wofür sitzen Sie eigentlich hier? Geschichten vom DB-Service-Point – Düsseldorfi pearaudteejaama kliendinõustaja seiklusrohke argipäev

29. Minu Helsingi. Ärge tapke sõnumitoojat – teine teos, mis loetud koduloohuvist

30.–71. Ja siis veel palju teisi raamatuid.

* * *

Pikaajaline liiklustiheduse vaatlus tänavaäärseil jõudehetkil (bussi ootamine, koerte jalutamine). 16 kohas, 731 vaatlushetke, kokku 52 h 26 m 31 s (keskmiselt 4 m 18 s). Loendatud 35 636 mootorsõidukit (algul loendasin üldse sõidukeid, sh 3 jalgratast). Lihtsustas uus selge stopperiga kell: enne pidin kuni üleskirjutamiseni meelde jätma sekundi täpsusega alguse ja lõpu ning loendustulemuse; nüüd ainult umbmäärase alguse (minuti või ka ainult viie minuti täpsusega) ja loendustulemuse.

Kuigi kodutänavast on argipäeva päeval tulemusi väga vähe, võib täheldada, et liiklustiheduse suhtes on päevatüüpe neli: E–N, R, L ja P. Reedel on õhtune tipptund varem (või õigemini argipäeviti päevaste vaatlustulemuste puudumise tõttu ma ei tea, millal see algab, aga lõpeb varem kui E–N); L–P tipptunde ei ole, aga L on ainult pisut vaiksem kui [suuresti teadaolematu liiklustihedus] E–R päeval; P on ettearvatult üldiselt vaikseim nädalapäev kuni õhtuni. Kella 19st alates nädalapäevadel suurt vahet ei ole. Puhkusekuud august ja osaliselt ka september olid maanteel vaiksemad, aga see-eest nädalavahetusel kiirteel suuremad kui juulis. Kiirtee liiklussagedus on tipptunnil selline, et loenduriga tuleb klõpsata mitu plõksu sekundis. Üldiselt on mehaanilise loenduriga loendada lihtsam kui peast või isegi sõrmedel, sest peas loendades läheb kergesti segi ja teatavasti on inimesel ainult 10 sõrme. Tšehhi rändurid Hanzelka ja Zikmund kirjeldasid 1940. aastate lõpus Lõuna-Aafrika rahva kahvrite (koosade) loendamisviisi, kuidas samal käel loendatakse ühest kümneni (1–5: mitu sõrme pöidlast loendades on peopesas; 6–10: mitu sõrme pöidlast loendades on sirutatud + 5), üht kätt üheliste ja teist kümnelistena kasutades saab nii sõrmedel loendada sajani, aga ka see ei välista segiminekut. (Ja kes oskab kahendkoodi, saab loendada sõrmedel 2¹⁰ = 1024-ni.) Loenduriga on ainult vajutamise lust, kaasa loendada vaja ei ole.

* * *

Muid suvalisi aastapudemeid.

• Ükskord enne mingeid külalisi panin riiulis kaitseprillide all lahtiselt vedelenud UV-taskulambi kuhugi kindlasse kohta varjule (et külaline ei tea, miks on taskulamp koos kaitseprillidega, ja laseb endale silma; ebameeldiv, silmad hakkavad kipitama). Lamp ikka kadunud. Tuleb osta uus, küll siis vana ka välja tuleb.
• Printer (2008) hingitseb viimaseid hingetõmbeid. Fotode printimise kunsti minetas aastaid tagasi (aga enne oli kvaliteet selline, et iga aasta printisin enda aasta parimate fotode albumi), nüüd ei taha enam printida sinist värvi. CMYK-põhivärvid veel töötavad, värvilist teksti veel prindib (kuigi värvused on pisut ettearvamatud ja külmast peast on joon pisut nurgeline – joon läheb sirgeks alles nii 100 lk järel, proovitud).
• Ühe Eesti maakonna paksu üldteost lugedes selgus, et ainus Eesti vareslane, keda ma looduses näinud ei ole, on mänsak. Raamat ütleb, et mänsak elab palumetsas, aga raamatus puudub maakonna metsade kaart ja kust mina, kelle botaanika jäi nii umbes V klassi, võin ära tunda palumetsa.
• D. maantee äärne vahelduva nimega söömakoht, kus viimati oli kõrts Öökull, enne seda Toxo ja Nataša, on nüüd nimega Mars One.
• Ükskord meenutasime nüüdse perspektiivika toidu raiskamise vastase võitluse teemal, et lapsepõlves aina öeldi, et leib on püham kui meie keegi, v.a muidugi Lenin, millest võis üldkokkuvõttes järeldada, et Marx oli siis nagu jumal ja Engels nagu püha vaim – ta oli olemas, aga keegi ei teadnud temast täpselt midagi.

* * *

Ning kõige lõpuks aasta parim foto (mitte tehnilises, vaid hetke tabamise mõttes; täiskaadrina), millest on pikemalt juttu olnud juulikuises tagasilennu loos ja mitu korda hiljemgi (re: iidse 1000 mm raudobjektiivi teravustamine), viimati veel täna uue telefoni pildil:

N, 3118. päev: vana-aasta

Saan läbi raamatu „„Karuks istus vangitornis…”. 1980 – aasta, mis raputas Eestit”.

Ise ma neid sündmusi vahetult ei mäleta, sest olin siis liiga jupp, aga paari raamatus mainitud tegelasega juhtusin kokku hiljem – näiteks vene keele õpetajaga, kelle tunnis pidime arutlema teemadel, miks on kakskeelsus parem kui ükskeelsus (jõudes küll välja arvamuseni, et õiglane oleks, kui N. Liidu üldine asjaajamiskeel oleks keel, mida emakeelena ei räägi ükski selle rahvas, näiteks esperanto), ja 1986 oli meil ülekooliline omaloomingupäev vene keeles (omaloomingupäeval istusime mitu tundi klassis ja kirjutasime või luuletasime, mille eest hinnet ei pandud, aga võis saada aukirja ja meene), ja siis selle vene keele õpetajaga pidime pidama venekeelset mõttepäevikut (vat ei tea, kas see alles on, oleks huvitav). Samas õpetaja, kes oli meil 1980. aasta paiku, oli palju pädevam ja loomult kärsitum, aga samas ka palju rahulikum ja takkajärele pälvis suurema austuse, kuigi mu keskmine hinne oli temaga kaks palli madalam kui järgmisega, sest järgmine pani tunnitöö, st tunnis osalemise eest väikesi hindeid ning peagi taipasime, et selle saamiseks piisas vaid üks kord tunni jooksul suu lahti tegemisest; kolm väikest hinnet andis kokku ühe tavalise, kolme hindega sai veerandihinde. Kontrolltööde eest pääsu ei olnud, aga taktika oli muidu väga edukas ja kergitas keskmist hinnet kõvasti. 1980. aasta paiku läks vene keele tunni õpetuskeel üle vene keeleks.

Seda ma ei teadnudki, et varem (enne umbes 1980. aastat) oli eesti koolides sõjaline algõpetus eesti keeles ja vene keel vabatahtlik (kui ei tahtnud, märgiti lõputunnistusele kriips ja keskmise hinde arvutamisel ei arvestatud).

Siis üks raamatu jaoks jututatud haridusministeeriumi ametnik, kes hiljem oli tarmukas ametiühingutegelane, oli mul keskkoolis padupunane ajaloo-asendusõpetaja. Nii et alati, kui ta järjekordselt oma tegevusala eestkõnelejana telekasse ilmus, ma alati naersin. Tema ja ka paljude teiste dokumentaalselt tõendatud pahategude tegijate mälu on aga tänapäeval väga kehv. „Ah et ma lasin ta poliitilistel põhjustel ametist lahti? Ei mäleta.” — „Ah et ma viskasin nad sinimustvalge kandmise pärast koolist välja? No ei või olla.” — „See siin ei või olla minu allkiri.” jne jne.

Aga minu mälu on seni veel parem – mäletan tollasest rahvasuust paljusid raamatus mainitud kuulujutte, suurt ettevaatlikkust koolimaja juures ühe naabermaja pööningule ronimisel (et miilitsavalve ei näeks, kuigi ega me kunagi õuele laskunud, sest siis viinuks miilits meid kooli, väga paha, pealegi mis me sinna hoovi otsinuks, kui see suvalist kola täis pööning oli huvitavam kui tühi hoov), ükskord miilitsaautodega piiratud Kalevi spordihalli, kus mööda katust jooksis keegi, tema järel, püstoliga käsi ees õieli, miilits (arvasime selle muidugi filmivõteteks, aga paraku ei märganud me kuskil ühtki prožektorit ega kaamerat) ning perekondlikku manitsemist, et ma koolis midagi ei räägiks, kui Rootsi-sugulased saatsid jõulukaardiks perekonnapildi Stockholmi ESTO-lt, mille strateegilisse kohta ehk sinimustvalgele olid kergelt peale kleepinud meile jõulukaktuse ja vanaemale pildilt puudunud nende vanaisa pildi. Jutt jumala tõsi.

Raamatus on tagapoole väikesi faktivigu, nagu et 1978. aastal selgus, et kalurikolhoos Hiiu Kalur oli tellinud Leningradist rohkesti teatud sagedusega kvartsgeneraatoreid laevaraadiote remondiks, aga Hiiu Kalur seda sagedust üldse ei kasutanudki, nendega hoopis ehitati Hiiumaal Soome-plokke. Autor väidab, et värvitelekate jaoks – aga taevas hoidku, millest arvukad värvitelekad Hiiumaal 1970. aastatel, kui neid anti tollal väärtuslike kingitustena suurte ametijuubelite puhul, nagu kirjutab raamat eespool. Autor on ilmselt leidnud, et plokk muundas PAL-signaali SECAM-signaaliks ning PAL ja SECAM kodeerisid erinevalt värve – aga peale värvide kodeerisid need erinevalt ka heli. Nii et Soome-plokki oli vaja ka mustvalgel telekal, muidu oli ainult tumm pilt. (PALi heli oli FM-, SECAMi heli UKV-lainealas, Tallinna 2. kanali (ETV) oma oli lainepikkusel u 4,5 m, mida me üksvahe pidime kasutama, sest telekas oli kaotanud hääle, ja Soomet vaatasime tummalt ja ma üldse ei teadnud, et sarja „V” tegelased rääkisid veidralt, ja siis juhtus ka, kuidas telekas rääkis Korbakas ja isa ütles, et pane see telekas kinni, ja ma panin, aga Korbakas tõmbas hinge ja rääkis kapi otsast edasi.)

Raamatust õhkub pidevalt ENSV elu pidevalt varjutanud teema, mis on populaarse saatesarja tegijail jäänud (peale üleüldise halluse) täielikult silme vahele – hirm.

* * *

Panen hääled sisse eile ostetud uuele telefonile ja tinistan teisest telefonist kohale ka taustapildi. Nüüd on mul jälle kaks [peaaegu] samasugust telefoni. Eesti kaardiga telefon on juhuslikult – pange hästi tähele – must. (hehe)

Xperia Z3 Compact (vasakul) ja Z5 Compact

Siinmaisel on peal veel kaitsekiled, ma ei taha neid maha võtta, enne kui saan õige ekraanikaitsekile.

Panen õigeks käekella, et uus aasta tuleks ikka õigel hetkel, mitte nagu 2014/2015 ETV-s. On ees 13 s (vahepeal oli nagu 18 s).

Tujurikkuja lõpetab suure pauguga – kogu saadet mõtlen. Eelmise aasta asju ei mäleta me ka kumbki kokku peale selle, et jube mage oli. Lõpupirakas on muidugi täpselt silmaauku, väga tase, mul kerkib kohe silme ette algne video, sarnasust on palju (ka žestid, miimika, vuntsid, prillid on ajuti samad).

K, 3117. päev: aasta eelviimane päev

Hommikul vara poodi. Peatuses 8.05, poes 8.15, poes on retsepti järgi ise koostatud nimekirja järgi ostes vahepeal tunne nagu Smack the Pony kirjakandjal*, poe bussipeatuses 9.25, E lennuk maandub 10.00, viskan külma vajavad asjad külmikusse, bp-sse, 10.10 linnas, 10.48 lähen vanadekodu bussipeatusest sama bussi peale, millega E tuleb lennujaamast.

T-s, kõigepealt sööma (muide, üle tänava juuksurit enam ei ole).

Kunagi käisin soome keele kursusel, kus mitu korda mainiti, et kui Soome kõrtsis öeldakse talo tarjoaa, tuleb olla tingimata nõus. No ja arvake, mitu korda peab käima sama mõtte kuulmiseks saksa kõrtsis? – 102 (sada kaks).

Mul on pärast üsna paha. Kohalik õlu ja toekas soolane-rasvane päevaroog ei leia umbes tund aega minu organismis tasakaalu, E leiab, et ma olnud koguni näost valge, saadab mind raamatupoest rongi peale. Umbes tunniga hakkab parem.

* Smack the Pony seda sketši internetis ei ole. Algajale kirjakandjaneiule oli sattunud erakordselt hääldamatu aadressiga kiri ja ta üritas seda suure nutu saatel veerida, aga teine, kogenud kirjakandja aitas ja viis ise kirja kohale. Puändiks oli järgmisel kirjal muidugi veel õudsam aadress.

T, 3116. päev: pikk tee düünides

Eilsed ketsiotsingud ei andnud tulemusi, vaja on käia siinkandi matkapoodides. Ühtlasi uurin katsega, kuidas on sõita riigi suurimasse oskukeskusse bussiga, mis sõidab töölt mööda maa suunas.

Teate, väga huvitav on.

Mõningase irooniaga muidugi.

Näen aknast ennenägematuid maastikke ja jätan meelde paljulubavaid kohti. Näen maja, milles arvan asuvat korteriomaniku firma kontori – tal läheb ikka väga hästi. Sõit kestab terve tunni.

Te muidugi küsite, kui kaugel siis see ostukeskus läbi külade ja metsade on, et buss sõidab sinna terve tunni.

18,7 km on.

Nüüd te muidugi küsite, kuidas saab buss sõita 18,7 kilomeetrit terve tunni.

Väga lihtsalt saab – teekonna keskel seisab 20 minutit ning ootab rongi ja vastutulevat sama liini bussi. Ega ilmaasjata öelnud meile sama liini bussijuht, kui ükskord laupäeval ronisime jaama juures bussi peale, et kui te tahate sõita Ilusasse Tähekesse, ärge minuga tulge, ma sõidan sinna tunni, minge hoopis siit kõrvalt, teine buss läheb 20 minutiga.

Otsejoones matkapoodi, mis on kahekordne ja allkorrusel kavatisega, et näitame, nagu meil oleksid ainult Jack Wolfskini jalatsid. Neid ma ei taha, ega. E-l ükskord olid ja ei olnud mugavad. Ülejäänud tõsiste tootjate matkajalatsid on korrus kõrgemal.

Leian siis vajaliku jalatsi ja suhtlen kohalikus keeles müüjatädiga, et kas teil seda minu numbrit on. Tädi kaob kümneks minutiks ja vehib, et olla leidnud alles „täitsa kõrgelt”. No ma ei tea, äkki on neil ladu pööningul. Arvamus, kas on suur või mitte, meil ei ühti. Ühelt poolt võib tädist aru saada, et ta ei taha uuesti enam pööningule ronida, aga teisalt on professionaal tema ja teab paremini, mis on paras ja mis mitte. Uus kets nimelt istub jalas teistmoodi kui vana, külgsuunas on labajalal rohkem ruumi, varbaid saab vabalt liigutada, aga samas ei loksu ka (sest paelad on sedamoodi, et tõmbavad koomale ka jalatsiääre). Mark ja mudel on Meindl Cuba GTX (kategooria A (kerge matkajalats), hooldusklass II).

Ühtlasi meenus ka, kuhu said mu matkasaapad – kinkisin need ära. [Vale puha: leidsin need 15.7.2018 keldrist.] Tuleb kevade poole osta uued.

Siis täpselt samast kohast, kust 2010 sain koos lepingu-uuendusega tasuta telefoni, mida praegu kasutab E, saan uue lepingu-uuendusega uue tasuta telefoni. Et mobiilifirma Pasadoobel saatis mulle suvel ja sügisel vähemalt kaks (aga võib-olla ka kolm) kirja, et tule tee oma iidamast-aadamast leping ümber ja saa tasuta telefon. Ma üldiselt lugesin need kirjad läbi ja viskasin ära, sest ei olnud seal sellist telefoni, mida tahtnuks. Aga ükspäe pühade ajal sirvisin une eel Pasadoobli nigelavõitu kodulehte ja leidsin, mida nende uued ratslepingud sisaldavad ja mis neist sobiks mulle (nt mis andmemahtu hakkan eeldatavalt kasutama, arvestades, mis andmemahtu kasutan Eestis mujal kui WiFi kaudu). No ja vat siis selgus, et just mulle sobiva lepinguga saaks mu uuest Eesti telefonist (Xperia Z3 Compact) järgmise mudeli (Xperia Z5 Compact) kauba peale.

No ja kui 2010 punnisin kogu vestluse prantsuse keeles, siis nüüd kohalikus keeles. Müüja meenutab tuntud Eesti näitlejat (seda, kes filmis „Malev” oli templirüütel ja Uru mentor) ja on suhteliselt kannatlik. Ainult ühe korra teatab ta „Mida te tahate?” ning ainult korra peab ta tõusma leti äärest ja tulema vaatama, mis telefoni ja mis lepingut talle näpuga näitan.

Siis linna kaudu tagasi, palju kiirem.

Uued ketsid kohe jalga, teine käik köögilambi järele. Uus on palju väiksem (kitsam) ja kergem (re: kuidas eelmise kuppel kukkus peaaegu pähe) ning ka palju odavam kui eilne uus.

Jalutan koerad ja leian, et kiirustamine oli asjata, enda viga, et ei hakanud poodlema juba vara hommikul, sest lamp peab lakke minema veel täna, aga päevavalgust enam ei jätku ja lamp tuleb panna lakke pealambi valgel.

Vana ja raske lambi mahavõtmisel selgub, et saan kasutada vanu auke. Üks on uues lambis olemas, teist ei ole, aga lihtsam on puurida uus auk lampi (kus selles kohas ei ole ees midagi) kui lakke, kas pole?

Nagu ikka, on puuri akud tühjad ja siis, kui esimene aku täis, teeb puur sellega korraks ainult sirr! ja siis on ka see tühi. Tuleb oodata, kuni on täis ka teine aku.

Vana lambi toru uude lampi (uues lambis on külmvalge, vanas soevalge).

Kui uus lamp on laes, täheldan, et vana lamp oli palju laiem, aga viimane laevärvija ei ole lampi laest võtnud! Muu lagi on värvitud rulliga, lambi ümbert pintsliga ja kohati on kuivanud värv lambi serva alla kuhja. Lambi all olnud vana värv on kollakas. Pintseldan sellele peale seaehitusest üle jäänud valget akrüülvärvi, täna õhtul 2 kihti, homme hommikul veel ühe, kuni kollane värv enam eriti läbi ei kuma (konkreetselt see valge akrüülvärv katab kole halvasti).

Kui vana vana lamp oli, ma ei tea. Kandsid seda juba ristpeakruvid ja kirjad ütlesid, et vastab mingile 1982. a direktiivile.

Tore on ka see, et seekord on lae vaskjuhe natuke pikem ja ulatub lambi ühenduskarpi. Veel leidsind korteri kaitsmeid läbi proovides, et kaitse nr 7 lülitab välja kogu korteri laevalgustuse, enamiku pistikupesi ja kolakambri seinalambid. Nii et jah, panin lambi lakke pealambi valgel, aga see ei ole üldse nii kole, kui kostab.

E, 3115. päev: udu

Mitmes poes: algul naaberlinnas (vahepeal on paks udu, klõpsin rongiaknast udupilte), ketse ei ole peaaegu üldse; siis kohalikus matkapoes (ka seal ketse ei ole, aga pilt hakkab selguma), siis maksimarketi tööstuskaupade osakonnas. Matkapoele lähenedes märkan läbi akna, et selle kõrval on käsitööpood ja seal paistavad pabeririiulid; lähen sisse ja avastan, et seal müüakse mitmes paksuses köitmispappi, mida mul läheb peagi mitmeti vaja. Aga ma ei mõtle välja, kas on parem minna lambiga ostma pappi või papiga ostma lampi (papipoogen on 100 × 70 cm ja rulli seda keerata ei saa), sest kummagagi ei saa niikuinii minna toidupoodi, aga kolme korda ma poodi minna ka ei taha. Jätan seega papi ostmata, mõeldes, et kuhu see papp poest ikka kaob.

Uus köögilamp + uus päevavalguslambi toru elutuppa.

Pommitamise tänaval tuleb kättpidi tervitama umbes eelmise keelekursuse kaaslane, kes elavat samas majas.

Siis bussiga toidupoes.

Selgub, et ega ma poes näinud, et uude köögilampi tuleb juhe sisse otsast ja küljelt, mul oleks vaja, et keskelt ja tagant, lambi karp aga lahti ei käi, lamp sedasi lakke ei mahu, et juhe tuleks otsast; niisiis on mul täiesti kasutamata lamp üle.

P, 3114. päev: foto

Nagu olen siin mitu korda kirjutanud, on mul Eesti-kodus vana suur objektiiv, mille teravustamine on tükk tegemist (sest autofookust kasutada ei saa ja silma järgi teravustada ka mitte, sest pildiotsikus paistab pilt nii poole postkaardi suurune, aga pärast ekraanil on palju suurem). Nüüd on selle parandamiseks saabunud abivahendeid: käsitsi teravustamise mattklaas ja kontaktidega adapter, mis ütleb fotokale, et ees on objektiiv ja vilguta autofookuse tulesid, kui pilt on terav. Vahetusmattklaase on õigupoolest kaks, sest selgus, et teravustamiskiiludega mattklaasil ei olnud komplektis kaasas vahetamise eripintsette, mispeale ostsin ka teise neist kolmest originaalmattklaasist, mis 40D-le käib (nendega on eripintsetid kaasas).

No vat. Adapterit ma siin katsetada ei saa, aga mattklaase küll. Kui kasutada 120–400 mm objektiivi koos 2× konverteriga, on tulemus fookuskauguse poolest 4/5, raskuse poolest umbes 2/3 ja pikkuse poolest umbes 3/2 õige ning ava on peaaegu täpselt õige: vanal objektiivil on f/10, selle komplektiga on suurim ava f/11. Autofookus ei tööta, autofookuse tuled mu arust ka nagu ei tööta, kuid töötab optiline stabilisaator.

Juhtumisi on õhtu, aga rõdult paistab selge kauge hele ese – Kuu. Algul proovin käsitsi teravustada algse mattklaasiga (Ef-A). Parim tulemus umbes 15 võttest on selline:

Siis vahetan mattklaasi (Ef-S), mis on nagu lapsemäng. Mõni võte, siis vahetan järgmise mattklaasi (kiiludega).

Ei no see on täitsa pael. Esiteks ei istu kiiludega mattklaas hästi – mu arusaamist mööda peab mattklaas olema kujutistasandi suhtes kohal millimeetri murdosa täpsusega, mida tagavad vedrud kummalgi pool (vedrusid hoiab avatav sahtel), aga see Hiina klaas on suurem, sahtel ei mahu hästi kinni. Kardan, et äkki lõhun midagi ära ja siis ei saa silma järgi teravustada enam üldse (autofookus õnneks mattklaasi asukohast ei olene ja sensorivaate saab kuvada ekraanile nagu kompaktkaameras, aga säri mõõdab fotokas läbi mattklaasi).

Pildiotsikus on vaatepilt umbes selline nagu kunagi Zenitil.

Eriti jamps on, et suured teravustamisprismad on pildi keskel just seal, kus pildiotsikus on säri laikmõõtmise rõngas ja kust Kuu heledust mõõdan. Need on väga pimedad, säri seega väga vale (kolme algupärase vahetatava mattklaasi jaoks saab säri korrigeerida menüüst, öeldes, mis mattklaas fotoka sees parasjagu on). Nii et kasu ei ole ja minu arust on prismad ja kiilud üldse valel pool klaasi. Võib-olla on tugevamas valguses vaade parem, aga kole imelik on mõelda, et teravustamiskiilude tõttu ei näe pildi keskel hästi seda, mille järgi üritan teravustada (nt liikuv lind).

Seega tagasi Ef-S.

Ef-Si teravustamiskäik oleks nagu lühem kui Ef-A oma, aga silmast paremini teravustab ikka AF + juhus (mitu võtet).

* * *

Fotoarhiivist leian täna eilsetele lisaks sellise kolmiku:



2001

Ükskord hiljem, umbes 2014



Ükskord veel hiljem

L, 3113. päev: vanad vaated

Tuuseldan fotoarhiivi (korrastan märksõnu tänavate kaupa) ja leian sellise paari.


1986

2015

R, 3112. päev: jõulupüha

Jõulud.

N, 3111. päev: jõululaupäev

Hommikul postkontorisse. Nii kui majast väljun, kostab õuest hirmus mürin. „Maavärin?” mõtlen, aga ei, on lennuk. Jooksen tänavale ja tunnen tõusvas lennukis ära An-124 (avan töötavas telefonis andmeside ja kontrollin FlightRadar24-st järele: tõepoolest). An-124 maavärina kõrval on B747 nagu vaikne kahin. (Kuigi samas on mõlemal kahekontuurilised mootorid; vanadel, ühekontuurilistel, läks kogu õhk läbi põlemiskambri ja tekitas ainult mürinat, mida oli nii et seda nägu, näiteks ärkas kogu Tallinn, kui lennuväljal käivitati mootor.)

Postkontorist pakk, milles on fotoka jaoks peenem mattklaas Ef-S.

Siis poodi, kus tellin paberpildid ja ostan peened veinid. Pilte on umbes 129, aga kui piltide arv läheb üle 100, tuleb kokku odavam kui 50.

Maja koristaja on puhkusel, asendaja on kallanud kogu koridori üle klooriga, mille tõhus toime on teada juba sada aastat.

K, 3110. päev: pühad tulevad

Soe ilm, aknal tegutseb ämblik ja põllul jookseb keegi lühikeses dressis – mis muidugi ei ole ilma kohta mingi näitaja, meie kehalise õppejõud sundis meid õue kalendri järgi, ka siis, kui ilmaolusid arvestades (+2 °C) olime olnud kindlad, et tund toimub sees, ja kõigele lisaks läks tee spordihoonest staadionile läbi bussipeatuse, kus aastaajakohatu nappide rõivastega lõbustasime külmetavaid bussiootajaid.

Bussiraamatust oli hommikuks järel kümmekond lehekülge, mõtlen, mis ma tassin, loen läbi hommikul kodus. Võtan kaasa praeguse padjaraamatu (üldteose „Saaremaa” I köide).

Kuigi enne pühi lahkuvad kõik teised nii vara kui saab, istun ise 17.40-ni, et tööaja arvestus jõuaks aasta lõpus ikka plussi (toanaaber imestab, et ma tulevat tavaliselt enne teda ja jäävat kohale pärast teda; vastan, et ise imestasin ka, aga nii see on, esmaspäeval oli seis miinus kaks tundi). Väga targaste teen, et kauemaks ei jää, sest kui linnas avastan, et olen jätnud võtmed tööle, saan uksest veel normaalselt sisse ja võtmed enne pühi kätte.

T, 3109. päev: teisipäev

Tore muidugi, et tänane pirakas töö (kaks tundi tihedat tegemist) selgus juba eile, mitte täna näiteks tund enne.

Päeval söömas.
 

Linnupargi ihufotograafipaari naispool on juhtunud nägema, kuidas rabapistrik murrab musträsta – aga fotokat ei olnud käepärast, ja seejärel, kuidas aia kohal tiirleb kaks viud, – aga fotokal oli ees vale objektiiv, mälukaart täis ja aku tühi. Küsib FB-s, kas see on äkki mingi märk ja mida see peaks tähendama. Pakutakse üht ja teist, kuni keegi arvab, et see on kindel märk, et tuleb osta teine fotokas, mille peale fotograafipaari meespool kõhistab, et ta abikaasal juba on teine fotokas olemas, aga see olnud samas seisundis.

Valmivad lehmapildid. Selgub ka, et objektiivmoonutiste korrigeerimisprofiili ise koostamiseks iga fookuskauguse, ava ja teravustamiskauguse korral on vaja kokku umbes 2200 võtet, mis paneb järele mõtlema, kui palju ma profiili ikka tahan. (Aga kolaka suure objektiiviga saab läbi palju vähemate võtetega, umbes üheksaga, selle profiili kavatsen tõesti koostada.)

E, 3108. päev: rott, pakid ja lehmapildid

Leian, et Lr-i (ja Adobe* muu pilditarkvara) jaoks on olemas objektiiviprofiilide allalaadimise rakendus ja isetegemise rakendus.

* Ärge arvake kedagist, nagu ma ei oskaks võõrnimesid käänata. Adobe hääldub umbes nagu [æˈdə͜ʊbi], i-häälikuga lõpus, käänamisel ülakoma vaja ei ole.

Bussi oodates näen, kuidas pruun rott ületab maantee. Metsa poolt tuleb ja vastassuuna bussipeatuse taha läheb, vaikselt, rotikõnnakuga töt-töt-töt, iga sõiduraja keskel uurib midagi maast, ainus rotti kohtav auto on viisakas ja laseb rotil ajada oma rotiasju.

Mul on kaasas kotitäis pakke, mille viin lõunal postkontorisse. Ostan automaadist margid ise, aga ise saab postitada ainult pakke, mis on õhemad kui 3 cm. Letis tädi hõiskab, et küll on tore, te olete siia pannud margid ja isegi õiged!

Kui oleksin pakke pakkides teadnud, mis juhtub, kui pakk on üle 2 kg, teinuks ma ühe 2067 g paki asemel kaks 1034 g pakki, ja kõvad kasud olnuks ikka sees.

Töökoosolek, kus keegi mainib, kuidas kõigil teistel on üks pirakas töö ja meil ei ole. Siis pärast alles selgub, et see on meil ka, mul nimelt, homme kella üheks.

Õhtul on viimane aeg valmis teha sügisesed lehmapildid, mida lehmaomanik on juba küsinud, aga mida ma ei ole viitsinud seni teha, sest keerukate valgustingimuste tõttu vajab iga pilt isesugust timmimist ja ilm oli võrdlemisi hall. Valitud saavad kõik, valmis saavad pooled.

P, 3107. päev: jõululaadal

Zombivana lastele, kes ei taha süüa putru

Linnas jõululaadal, lõunal restoranis Ookean, pärast jõulupakkide pakkimine.

Hommikul väikest viisi krevettide needus – nende, mida üritasin reedel pärast pidu ära süüa, et üks külaline sõi 1 ja teine 2 ning muidu lähevad raisku jne, aga õnneks, aga õnneks ei söönud ma ära mõlemat pakki, vaid kokku ainult ühe.

L, 3106. päev: jõulupidu nr 4

Päeval naaberlinnas. E käib poes ja mina uue objektiiviga Tõniste kirikus, millest nüüd tean, kus pool on selle õige uks. Selle kesklöövis on nimelt 40% ulatuses (keskmine ja lääne poole järgmine võlvik) originaalsed XVI sajandi alguse võrkvõlvid.

On hämar, enamiku ajast olen ainus külastaja. Palju kunstvõtteid, ka detailvõtteid detailirikkast rokokooaltarist ja ristikandmise nikerdistest, mis mu arust on XV sajandist, aga ei Wikipedia ega naaberlinna arhitektuurijuht seda teost ei maini. Kunstimälestiste registris ka ei ole muud kui lakooniline märge „sisustus”.

f/1,8!

Õhtul kassidel külas 20 minutit. 20 tegevusrohket minutit, kus näiteks vahepeal aetakse üht kassi pildile jäämiseks taga ja käiakse teist trepikojas otsimas. On üsna hämar ja kassipildid tulevad stiilis „must kass pimedas toas”.

Pärast otsingud, kust saab uue objektiivi optiliste moonutuste korrigeerimisprofiili. See tulnud kaasa Lr-i versiooniga 5.3, aga mul on alles 4.3 (mul on tunne, et viimane, mis Vistaga veel töötab, on 4.4, praegu on järg versioonis 6). Korrektsiooni ei ole vaja palju, aga mul on ka tunne, et objektiiv tekitab suumi teatud fookuskaugusel ebaühtlaselt lopergust padimoonutust (ja Lr-i padimoonutuse paranduse nupp eeldab, et padi või tünn on ühtlane).

R, 3105. päev: jõulupeod nr 2 ja 3

Hommikul on liim kivistunud, W2 käte-saba roosa selgub olevat kraad liiga tume, aga aitab küll, traati ega kitti kuskilt ei paista. Siga läheb karpi ja kotti.

Ja siis päeval käin – sõna otseses mõttes enamasti käin, vahetevahel ka jooksen – 3 (kolm) korda ühistranspordi hunnitu nimelise aastapileti järel. Ega turvamehed tea, mida ma iga kord paariks minutiks tulen, piinlik. Kahe maja vahel on oma 600 meetrit. Esimene kord käin lõuna algul; tuba tühi, tagasi soome jõululõunale. Teine kord (lahkun jõululõunalt vara) märkan linna poolt saabuvat 18. bussi ja rehkendan, et kui ka lähen bussiga, jõuan tagasi järgmisega. Nii juhtubki, aga tuba on ikka tühi.

Vahepeal on, eks ole, soome jõululõuna, kus toimub W2 ilmumine rahvale. Äratundmisrõõm. Ehitaja seletused. Soomlased ilmutavad elavat huvi äärelinna kõrtsi seinalt leitud Helsingi vanaaegse vaate vastu, tuleb täpselt juhatada, mis ja kus.

Kell 15.48 saan meili, et tulgu ma aastapiletile järele enne kella 16.00. Kirjutan, et olen tema juures käinud täna juba kaks korda ja üritan saabuda täpselt kella 16.00-ks ning kogu selles aastapiletiasjanduses on segadust rohkem kui tingimata vaja. Võtan jalad selga ja väntan osutatud kabinetti kolmandat korda. Saab teada, et täna kell 12.30–14.00 olnud nende osakonna jõululõuna (mis, nagu isiklikult täheldasin, oli alanud juba 12.20 ja kell 14.20 alles kestis), ja onkel palub vabandust, et ma „kõrvalmajast” pidin kolm korda jooksma (mina: see ei ole see kõrvalmaja, maad on üle poole kilomeetri). Aga pileti kätte sain. Nimi peal ja õige ka puha.

Poole kuuest tulevad külalised pilte vaatama. Laud on lookas. See, mis pilte ma algselt näidata kavatsesin, tuleb enne uut aastat ka meelde.

N, 3104. päev: tagasi tööl

Leian esmaspäeval tulnud e-kirja, et hunnitu nimeline ühistranspordi aastapilet on valmis ja teisipäeval tullakse tooma. Kirjutan, et mida teha, sain teate alles täna, neljapäeval. Lepin kokku, kust saan kaardi kätte, aga unustan. Öeldakse maja ning tuba, kust saab kaardi homme.

Õhtul homse ürituse jaoks koristamine ja siis, üsna hilja, jätkub seaehitus. Homme lõunal on üritus, kus pisisiga W2 – aasta tagasi valminud W1 koopia mõõtkavas 1 : 3 – astub rahva ette, aga ta on vaja saada enne valmis. Pisipuhkus läks muidugi nii, et siga sai ainult silmaterad, täna hommikul ka käed ja saba. Neid on vaja täna õhtul ja homme hommikul värvida. Jõulumeeleolu tekitab seale ette seotud vatist valehabe (samale mõttele tuleb koomiks ise alles 23.12. – pukki ja kinkku samassa paketissa). Valehabe ses mõttes, et habe on ilmselgelt ette seotud, kärsa peal on lehviga sõlm näha. Selleks tuleb liimida puhastuspadja seest rebitud vatisarnase olluse serva jäme niit. CA-liim kleebib jumala hästi kõiksugu sõrmi kõiksugu asjade külge (eriti vati), pean sõrmi pärast puhastama liivapaberiga.

K, 3103. päev: pisipuhkuse viimane päev

Pime vihmane päev. Hommikul selgitan, miks läpakast ei avane veebipank: no mul on siin IE9 (uuemat mu Windowsi versiooniga ei saa), aga see enam IE9 peal ei jookse. Telefonis on Chrome, seal avaneb, aga telefonist ma ülekandeid teha ei taha. Nii et nüüd on ka läpakas Chrome ja arved saavad makstud.

Siis pood ja postkontor. Seal kotitäis jõulukaarte posti ja selgub, et paki sildirajakas jäänd koju. Aga enne toon bensujaama poest reedeõhtuse ürituse tarvis 4 l õlu ja 6 l mineraalvett, mida ma käe otsas tassida ei taha.

Sildirajakas on esikupõrandal. Uuesti postkontor, siis selle nädala neljast jõulupeost esimesele (keelerühma praegune ja eelmine rühm). Bussis on üks nägu praegusest ja kaks eelmisest rühmast ning bussist väljudes tekib küsimus, kumb navigeerib paremini, kas Google või Maverick. Mina ütlen, et Maverick, ja kõnnin 200 m linna poole tagasi. Teine ütleb, et Google, ja kõnnib 70 m edasi. Ta saabub mõne aja pärast ja tunnistab, et Google eksis.

Koht on kõrts, millest keegi ei ole kuulnud mitte midagi. Eelmise rühma rumeenlane mainib, et TripAdvisoris oli ainus kanne Belgia perelt, kes ootas seal toitu tervelt 80 minutit. Naerame, ent ootame ise 90. Toidud on ette tellitud, aga enne jõuab ettekandja võtta uued tellimused, nii et puhkeb segadus. Seejuures üritab kelner matkida kedagi mulle tundmatut Prantsuse koomikut, mis ei tule tal välja. (Kui maksmiseks läheb, vaatab näiteks raha vastu valgust.)

Nagu ikka, jään kahe seltskonna vahele ja õpetaja saabub mu kõrvale. Viisaka lauavestluse seas küsib õpetaja kõigilt, miks ta keelt õpib; praeguse kursuse vanim osaline teatab, et on siin elanud 23 aastat ja ükskord on ikka aeg, ning seejärel, kõrtsi kahtlase maiguga õlle toimel, karjatab väga kaugel askeldava kelneri poole, et ta on näljane.

Seinal on tundmatu linnavaade, XIX saj, kuidagi tuttav, vaatan hoolikamalt: Helsingi Senaatintori!

Pärast kõnnin otsebussi bussipeatusse, pildistan rohkesti öövaateid. Bussipeatuses mõistan, et nägin eemalt eelmise kaks korda tunnis käiva bussi lahkumist.

Kavandatud HDR-öövaated ei tule aga välja, sest suure tundlikkuse tõttu on pilt teraline ja Photomatix ei leia võtetelt samu kohti.

T, 3102. päev: puhkus jätkub

Teine puhkuseaegne käik naaberlinna äripäeval. Hommikul on postkastis kaks raamatupakki (dr Alfred Price).

Aga naaberlinnas on kalendrid otsas ja jõululaadal lahedad varesed otsas. Kella kõrtsi ei lähe, söön jõululaadal kartuliplönni. Menüüs on täpselt 2 rida: 3 plönni + tsatsikikaste; 3 plönni + õunamoos. Koondan võrrandist ühisliikmed ja küsin viisakalt: „Õunamoosiga, palun!” Osavõtmatu müüja ei saa aru ja küsib üle, mida ma tahan. Olen kindel, et koolis oli tal matemaatikas kogu aeg halb hinne. Putkas on tagapool veel kuus osavõtmatut plönniküpsetajat, ringis ümber suure pliidi, ja müüjaid on veel kaks, keskmine illustreerib saksa kõnekäändu Kartoffel macht dick und dumm.

E, 3101. päev: you must take your hobby more seriously

Puhkus jätkub sellega, et jalutama minnes situb Št koridori ja pärast tuleb teda pesta. Št on protseduuri lühidusest silmanähtavalt kergendunud (Št vanni, siuh-säuh, Št vannist välja).

Poodi minnes selgub, et uus PIN-kood enam meeles ei ole. On meeles numbrid ja nende umbkaudne järjekord, aga need võivad olla kokku 6 permutatsioonis. Proovin esimese korra – valesti, teise – ikka valesti. Kolmandat korda enam ei proovi (nii tark ma ikka olen), kõnnin siis samasse kõrvale pangakontorisse ja räägin ära, et olen unustanud PIN-koodi, mida teha. Pangatöötaja vangutab pead ja ütleb, et ta kõigepealt taaslähtestab PIN-koodide proovimise, oodake 10 minutit ja proovige veel, äkki tuleb meelde, aga kui ei tule, võib pank saata ka uue PIN-koodi, postiga, aga see kestab (ütleb ta sügava ohke saatel) vähemalt nädala. Aga et „vähemalt nädala” pärast on jõulud ja siis uus aasta, tähendab see, mõtlen, et pangakaart oleks ka poes kasutuskõlbmatu kuni uue aastani. Nii et tänan, uurin järele, kui sügavale taaslähtestamine ulatub (sest eelmine PIN-kood oli meeles). Saan teada, et seda nad muuta ei saa ja et kohalik kontor on üleüldse sularahavaba pangakontor.

Sõidan siis Pariisi platsi, et seal on suur kontor, seal saan siis järgmised kaks korda proovida ja kui õige variant ette ei juhtu, võtta sularaha ja tellida uue PIN-koodi. No 3. permutatsioon osutub õigeks ja jääb nüüd kauaks meelde.

Edasi turvakontrolliga pood, müüja vaatab pahakspanuga, et käib siin tööajal (mul on isegi kingad jalas, muidu vabal ajal kannan ketse marki Lowa Serano GTX, aga neil on mäluvahust sisetald läbi vajunud, peaks ostma uued).

Siis teine pood, käruga. Täheldan, et kottkäru kannab kuut veinipudelit (käe otsas ei kannaks). Veel paar sellist käiku ja meie veinikapp saab olema nii täis kui ei kunagi varem.

P, 3100. päev: meretagune asi

Loen („Saaremaa 1. Loodus, aeg, inimene”) ja adun, et maa-naabritädi rääkis muhu murrakut.

Veel saab sama suurteose väga asjalikust uuema rahvaluule peatükist (mille autor on Ingrid Rüütel) teada, et saarlastel oli veel XX sajandi algul komme, et talveks tuldi võõrsilt ja merelt koju ning tehti oma aasta juhtumistest lõbus laul, mida pühade aeg käidi perest peresse esitamas. Kõik tegid ja kõik esitasid. (Ja siis tehti veel õlut ja joodi see ka ära.)

L, 3099. päev: vanu linnavaateid

Pood (bussiga meilt edasi põllu ääres), loen (vanad restaureerimisprojektid).

Õhtul anomaalsed keskkonnanähtused: praeahju grillrežiimi saladuslikud sähvatused selguvad olevat süttivad rasvatilgad võre küljes. 220 °C kuuma võre pesemine on imelihtne, rasv tuleb maha imelihtsasti, ainus põletusvill paraneb jõuluks ära.

* * *

Vanad linnavaated on leitud Oleviste tornikiivri seisundi aruandest (ERA T-0-76.1.6013, 1982); oletan, et põhjus oli lihtne: kaameraga Oleviste tornis, mõtelge! (Tollal oli kohe Oleviste kõrval üle tänava KGB, kaamerat Oleviste tornis olla ei tohtinud, või, nagu ütles vöörmünder 1987 küsimuse peale, kas tornist pildistada tohib: „Tohib, aga nii, et alt näha ei ole.”) Arhiivis tolmamise asemel väärivad need teemavälised fotod päevavalgele toomist.



1982
(Veel ei ole restaureerimisvalitsuse garaaže ümber ehitatud markeerima Väikese Rannavärava bastioni. Veel läheb Ahtri tänavale raudtee, see kadus alles 1990. aastate lõpus.)



2014
(Mul on ka vaade tornist 2002, siis oli pikihoone katusel veel vana vaseroostest roheline plekk – ehk nagu küsis klassivend Ints vöörmündrilt samal 1987. aastal: „Millega te olete katuse roheliseks värvinud?” Pildil on ka maja, kus elas käesoleva sajandi algul üks väga tuntud ärimees; pildil on tema vannitoa, vetsu ja magamistoa aknad.)



1982

2014 (haa, Laial tänaval on autosid vähem)



1982 (nähtavasti täpselt samast kohast kui eelmine)

 

2014, suuremate muutusteta. Laia ja Suurtüki nurgamaja on saanud uued sarikad (1982. a fotol on katus läbi vajunud). Lähemad muutused on alles Balti jaama juures. KGB garaažidest paremal on saanud elumajad.



1982, tornikiivrist. Paks Margareeta on saanud lae, Linnahall on valmis, selle taga on alles (veel oma kümme aastat) sõjatehas



2014, tornirõdult ja õige pisut teises suunas

R, 3098. päev: puhkus

Algab pühade-eelne pisipuhkus välja võtmata puhkusepäevade arvelt, mida ei saa kanda järgmisse aastasse.

Esimese asjana sõidan naaberlinna elektroonikakaubamajja, ostma uut objektiivi, milles ei ole ma enam täitsa kindel, sest kuigi objektiiv oli riiulis ükskord olemas, ei vaadanud ma, mis kere külge see käib. Täna on äripäev ja poodides isegi kaks nädalat enne jõuluid suhteliselt vähe rahvast.

Ja mida ma näen: objektiiv on riiulis alles, aga hinnasildil seisab, et see on Nikoni kere jaoks. Tuleb müüja ja küsib, kas saab aidata. Vastan, et saabki: öelgu, kas sedasama objektiivi on ka Canoni jaoks. Müüja klõbistab arvutis ja teatab, et ohhoo, vabandust, riiulis on vale hinnasilt, väljas ongi Canoni bajonetiga variant. Kaob taharuumi, toob karbi, kõnnin kassasse, maksan ära. Kui siis, karp õrnalt käes ja õnnis nägu peas, trepi poole kõnnin, hüüatab selja tagant turvamees, kas ma kassas ikka käisin. Lehvitan tema poole kassatšekki.

Kella kõrtsis söömas ja siis tagasi.

Karbis on ka kaunis silt, et Sigma Corp. tänab viisakalt (sügavate Jaapani kummarduste saatel, kujutan ette), et olete ostnud meie objektiivi. Saab teada, et Sigma mõtleb ka kodukoha peale ega ole viinud tootmist välismaale, kõik Sigma objektiivid on valminud samas tehases Aizus. Selle peale tekib loomulik küsimus: kus on Aizu? Vaatan kohe telefonist, Mavericki kaart ei ütle midagi, suumin välja ja ohhoo! Uurige teie ka. Ei kiirga.

Aga enne seda käin kohalikus elektroonikakaubamajas, sealt uus 72 mm kaitsefilter ja suure fotoka ärasurnud originaalaku asemele uus. Pariisi platsi nurga peal pangaautomaat ei taha midagi muud teha, kui et küsib, kas muudame PIN-koodi. Mõtlen, et no vast on olnud sama juba hulk aega, eks siis muudame. Koodi panen imelihtsa, jääb kergesti meelde, üles ei kirjuta.

N, 3097. päev: neljapäev

Die Zeit küsib (link) Saksamaa 3486 vabatahtlikult põgenike abiliselt 19.11.–2.12., kuidas suhtute põgenikesse.

• 31,3% väga hästi
• 55,7% üsna hästi
• 9,5% nii ja naa
• 2,3% üsna halvasti
• 1,2% väga halvasti

Teine küsimus on, kas Pariisi sündmused on muutunud teie suhtumist.

• 71,2% üldse mitte
• 23,2% olen motiveeritum kui varem
• 3,7% kardan rohkem
• 1,9% usaldan vähem

Saksamaa prognoosib, et aasta lõpuks jõuab vastuvõetud põgenike arv miljonini. Rahvaarve kõrvutades (81,3 ja 1,3 mln) teeks see Eesti oludes mitte põhjatut hädaldamist tekitanud 500, vaid 32 korda rohkem – 16 155.

* * *

Loen bussis eile alustatud õppematerjali „Kiirguskaitse” (pdf), millest saaks palju materjali toimetamisharjutusteks. See on kindlasti üsna sõnasõnaline tõlge, aga autorit ei ole öeldud. Peaks pdfi tõstma arvutisse ja uurima selle keelt korpustarkvaraga. Üldiselt tõstsin eile tulnud mõtte ajel telefoni portsu vanu restaureerimisdokumente, mida hea bussis lugeda. Neid muidu kodus lugeda aega ei ole.

Päeval populaarses söömakohas lõunasöök, ootame pool tundi.

K, 3096. päev: õhtu tuleb idast ehk lastesaadete kollid

Märkan, et siinse blogi statistikas on viimase nädalaga tulnud kõige rohkem päringuid Venemaalt ja edetabeli otsas seisab 6-realine lugu, kus jutustasin, kuidas läksime metsa jalutama, aga sadas vihma ja mul kõht valutas. Küllap leiti sealt märksõna siseministeerium.

(Pealkiri on vist Runnelilt. Ausõna, nende ridade kirjutamise aegu mängib see kõrvaklappides (Grünberg, „„Hukkunud Alpinisti” hotell”, CD 1, 12. lugu)).

* * *

Suhtlusmeedias puhkeb äge arutelu: ajaleht on avaldanud Eesti 1980. aastate jubedaimate lastesaadete edetabeli. Inimesed kommenteerivad, paotavad hingelisi kapiuksi, mille taha nad on peitnud allasurutud lapsepõlvehirmud. Kivinõia maine, selgub, olenes täielikult vanusest: kellele oli ta hirmus koll, aga kellele veider vanamees, kere küljes rippumas pinksipallid ning seljas kaltsudest ja vahtkummist ürp. — Kommenteerib tuntud lastekirjanik AP ja meenutab, kuidas kuskil filmifestivalil näidati „Naksitrallide” joonisfilmi ja keegi välismaine lastefilmide spetsialist arvas, et selle autor oli kindlasti üks väga halb inime. Seda ütlust tuleb muidugi tõlgendada kui „autor = filmi kunstnik” ja „halb = imeliku mõtlemisega”, sest filmi olemuses ei olnud palju järel ei raamatu Naksitrallidest ega ka raamatu ilmest. Õnneks olin ise filmi ilmudes juba sellest east väljas, et film oleks väga šokeerinud, nagu juhtunuvat mõne tundliku raamatusõbraga. — Kõvasti saab võtta 1982. a paiku lapsi kollinud sari „Kikerikii”, eriti selle ülikole vetehaldjas, mis tekitas vähemalt kahel kommenteerijal kümnest kauaaegse foobia; huvitav, et riigiringhääling ei lase õudustel ajaloo kolikambris rahus tolmuda ja on mõelnud ka nende kestlikkuse peale, et tollased lapsed saaksid hirmutada ka oma lapsi, näidates neile sarja ETV veebiarhiivist. — Üleüldse oli 1980. aastatel ETV lastesaadetes periood, kus kostüümide põhimaterjal oli poroloon, millest vormiti igasugu elukaid ja koletisi, üks jubedam kui teine (see tava jätkus 1990. aastatel erakanalites). Pildinäiteid: link. — Tuntud ajakirjanik JP meenutab, et kollidest veel jubedamad olid saated, kus esinesed ETV laululapsed (neid oli iga aasta eraldi sari, 1980. aasta paiku Vigri-saade, aga neid oli enne ja pärast veel ja veel; põhisaadetes laulsid alati samad lapsed, kellel oli saatejärgsel päeval koolis alati väga piinlik). Et ootab põnn põnevil lasteekraani, aga „Nu pagadi!” asemel tulevad jälle laululapsed! Trauma kestvat tänapäevani, seepärast JP joovatki. — Keegi saanud šoki sellest, et näinud elusuuruses Leopoldi (kellesse mina õnneks enam tõsiselt ei suhtunud) ja mõelge, Leopold käis küljelt tõmblukuga lahti!! — Umbes viieaastaselt sain hirmuunenägudeni ulatuva šoki nukufilmist „Lumemöldrid” „Lumeveski” (1970) – näiteks nägin väga selget unenägu, kuidas telekale kasvasid alla suured pardijalad ja see kõndis kapi pealt tahatuppa, näidates „Lumeveski” nõida – uuhh… Mu meeletervise päästis vast ainult see, et seda filmi vahepeal mitu aastat ei näidatud. 1979 ilmus samal teemal pildiraamat, aga seal oli Timbu-Limbu moodne tšikk (pilt), nõid midagi H.R.Gigeri loomingu sorti (pilt), õudusfilmist ei olnud alles mitte sentigi. Õrnas eas nähtud „Väikse nõia” (link) tegi arvukate kurjade nõidade kiuste vaadatavaks ainult see, et umbes samal ajal (mäletaks, et nagu enne, aga päris kindel ma ei ole) oli mul raamat loetud, ning muidugi ka see, et seal oli armas rääkiv vares. Meie telekas oli muidugi mustvalge ja sain alles aastaid hiljem teada, et väikse nõia kaaren Abraksas oli telelavastuses roheline.

T, 3095. päev: suured ja väikesed linnud

Tänahommikune saavutus on dešifreerida ühelt rootsiaegselt Kuressaare aruandeplaanilt (KA 0406:28:002:022, 1706) muldkindlustuste nimed (teema algus on selle jutu lõpus). Näeb, et bastionid nimetati suurte, raveliinid väikeste lindude järgi:

• Põhjabastion: Tranan (Sookure; taaniaegne Kiriku bastion)
• Läänebastion: Höckan (Kulli; taaniaegne Veski bastion)
• Lõunabastion: Örnen (Kotka; taaniaegne Roomassaare bastion)
• Idabastion: Swan (Luige; taaniaegne Aia bastion)
• Kirderaveliin: Dufwan (Tuvi)
• Looderaveliin: Wipan (Kiivitaja)
• Ehitamata jäänud edelaraveliin: Nächtergalan (Ööbiku)
• Kaguraveliin: Swalan (Pääsukese)

KA 0406:28:002:022, 1706

Samast on ühes Aluve koostatud arhiivileidude ürikus ka selline ülevaatlik tabel:


K. Aluve 1970, ERA T-0-76.1.1138, lk 18

* * *

Kutsun endise ja praeguse toanaabri pidusse.

Ühtlasi küsin ühelt kaugemalt töökaaslaselt tagasi ühe kevadel laenatud filmi, mille peale laenaja küsib vastu, kas ma seda saanud siis ei ole, ta toonud selle ammu tagasi. Viisakalt vastan, et ega kindel olla ei saa, et äkki olen kuhugi pistnud ja unustanud. (E: filmi meil ei ole). Ehk siis küllap laenaja on andnud filmi kellelegi edasi või ära kaotanud, aga nüüd ei mäleta. Inetu lugu. (Aga plaadi sain lõpuks kätte. Lugu oli selline, et kinkis selle eelnimetet endine toanaaber ja kätte tõi see teine töökaaslane; see küsis üleandmisel, kas ta tohib seda pärast laenata, ta ise seda näinud ei ole; no pärast selgus, et unustas, et mu eelmine toanaaber oli andnud plaadi mulle, ja andis selle tagasi talle. Pidus sain selle plaadi kingiks teist korda.)

Unustamisest: loen bussis naaberlinna uusaja muististe raamatut (samast sarjast kui naaberlinna toomkiriku ja keskaja raamat) ning tuvastan, et naaberlinna teater on riigi vanim tegutsev teater. Räägin seda suure uudisena E-le, kes vastab, et aga ta teab seda juba, ma olevat talle seda juba öelnud. Mina vastu, et ei saa olla, ma alles ise täna lugesin!!

Tuleb teade, et esimesel uuel omanikul on kontserdipilet juba käes.

E, 3094. päev: uus pilet

Postkastis on asenduspilet selle kontserdi eest, mis jäi oktoobris ära. Kontserdisaal on kutsunud laulja uuesti, klaverisaatja on teine.

Samal õhtul peaks samas kontserdihoones olema ka LSO kontsert; kes enne näinud, et kaks kontserti toimuks korraga: küll eri saalides, aga samal ajal.

P, 3093. päev: plaadid

Teen pilte (sügis A. kreisilinnas; sügis Kilulinnas) ja kuulan selle juurde kaht plaati, mis kingiti suvel ja mis siiani olid kile sees, avamata. Mõlemad on praegustelt ülikuumadelt Eesti tippbändidelt; üks käis mõni aeg tagasi siingi.

Mjahh. Üks on sedavõrd „Tere hommikust, põllumehed!”, et esimest lugu kuulan kaks või kolm sekundit ja teist ühe ning siis panen plaadi karpi tagasi. Nagu teada, on Eestis väga moes, et kõiki asju on üks – iga teema kohta on üks ekspert (nt Egiptuse viietuhandeaastase ajaloo kohta on ainus ekspert Sergei Stadnikov ja etoloogia ainus asjatundja olevat see loomaaia jutumees, kelle nimi mul praegu meelde ei tule) ning ka nimetus „pärimusmuusika” on tegelikult eufemism ja tähendab ainult ja konkreetselt setu muusikat. Või siis – nagu on lugu praegu selle plaadiga – võib olla ka kohutav viiulikägin. Kui onu Donaldil olnuks saksofoni asemel viiul, ajanuksid naabrid ta harjutama metsa ja oravad pidanuks pähklid sihtima viiuli kitsukestesse heliavadesse. Kuigi „Tere hommikust, põllumehed!” toob meelde lapsepõlve ja munapudru (sest see tuli nädalavahetusel kell 9 ja kui me seda kuulsime, olime järelikult maal ja sõime hommikust, kus alati oli kartulite, rohelise sibula ja vorstitükkidega munapuder), on see elamus siiski pisut liig. Kas pärast läheb paremaks, ma ei proovi.

Teine plaat on südant kõvaks tehes täitsa kuulatav, näiteks võrreldes kakofooniakollektiiviga, keda kuulsin kaks kuud tagasi kooli kokkutulekul. Mõni lugu on parem kui mõni teine, aga üldiselt on muusikud astunud ämbrisse sellega, et üritavad matkida Manhattan Transferi. Vaadake, Manhattan Transfer jõudis Eestisse alles siis, kui nende täht oli lauluhääle ealise iseärasuse tõttu juba tuhmumas (ja mu arusaama järgi juhtus see kaunis järsku 1990. aastate lõpus – 1996 veel täitsa OK ja käed kaks nädalat valusad, mõni aasta hiljem (2001 ja 2008) enam netu). Ehk siis matkida ei tule üritada seda muljet, mida ta Eestis jättis, vaid seda, mis kostab varasematelt plaatidelt. Ja teine asi on see, et nad olid ürgmusikaalsed, mida matkida või ära õppida on väga raske: ehk nad ei kõigutanud häält niisama, vaid asja pärast – nagu suur kunstnik võib plätserdada pintsliga, aga ta teab, mis ta teeb, või asjatundlik teejuht kõndida näiliselt siia-sinna, ent ikkagi teades, kuhu läheb.

L, 3092. päev: vanad kaared

Poes, päeval uni 3 h.

Poodi minnes näeme, kuidas 2-kordse maja räästal on harakas; tuleb vares, harakas kukutab end räästalt alla põõsasse.

* * *

Oma kolm tundi mässan sellega, et otsin dokumentaalset selgitust, millal rajati viis tugikaart Katariina käigu lõpus, kolme keskaegse maja ning kloostrikiriku vahele.

Rahvapärimuse järgi olla need rajatud „vahetult” enne „Viimse reliikvia” filmimist. Filmis jalutab Gabriel nende alt läbi (märksõna „üks mees nägi unes”), ühe keskaegse maja ees ripub lonkava konnaga silt (vt allpool fotod). Lonkava Konna sisevõtted (märksõna „Ivo ei tule enam siia”) tehti samuti dominiiklaste kloostris, klausuuri idatiiva säilinud ja 1962. a paiku restaureeritud ruumides. Kooliajast mäletan, et see tagahoov – läbikäik muudeti tänavaks alles 1996 – oli üks esimesi kohti, mida põhikoolis vallandunud kollektiivse vanalinnahuvi ajel klassivendadega avastasime, ja kulus omajagu aega, kuni meelde jäi, kuidas pääseb „„Viimse reliikvia” tänavale” Müürivahe tänava poolt. Vene tänava poolt sai tulla kas läbi keeruga trepikoja või kloostri aida kõrvalt, aga esimene oli ohtlik ses suhtes, et mõni majaelanik võis tulla ja küsida, et poiss, mis siin kolad, ja teine ses suhtes, et kloostrikirikus oli garaaž ja majadevahelises kitsas läbikäigus sõitsid edasi-tagasi autod. Hiljem tekkis käigu keskaegsetesse hoonetesse klaasikoda, uuematesse mingi Itaalia restoran ja siis ükskord suvel 2002 näitasime külalisele ühel laupäeva hommikul üheksa paiku vanalinna ning kui pilt hauaplaatide juures tehtud ja ümber keerasime, nägime, kuidas täpselt kloostriportaalide vastas oleva elumaja hoovirõdule ilmus ringutama tuntud poliitik, ülakeha paljas (õnneks mitte n-ö täitsa Brian).

Teisalt lugesin kunagi kuskilt (hmh!), et keegi oletas neid kaari tunduvalt vanemateks, suisa XX saj algusest olevateks, või siis ajast, kui kloostrikiriku seinale riputati algselt kirikus olnud hauaplaadid, mis vahepeal olid kaunistanud üht villat Rocca al Mares (mille seas on üks vanimaid (1381) säilinud Tallinna hauaplaate*, mille omanik Kune (Kunigunde) Schotelmund elas Pika ja Pühavaimu nurgal olnud majas, mis tema laste või lastelaste ajal lammutati, et avada vaadet Suurgildi hoonele).

* Vanim Tallinna hauaplaat olla Nigulistes, giidifolkloori aineil aastast 1309, leitud Niguliste rekonstrueerimisel sõja järel varisenud piilari alt või seest.

v. Nottbecki andmeil („Geschichte und Kunstmäler der Stadt Reval”, II k „Kunstmäler der Stadt”, 1904, ptk „Die Grabsteine Revals”) oli v. Nottbecki eluajal (suri 1900) Tallinna vanim hauakivi pärit dominiiklaste kloostrist, raehärra Adolfi 272 × 166 cm plaat, surmadaatumiga 21.3.1330. See oli leitud 1874 kloostrikiriku lääneosa ümberehitamisel laohooneks (konsul A. Koch) ja olnud esialgu kasutusel laohoone põrandaplaadina, nagu paljudki teised kiriku hauaplaadid. 1892 ostis laohoone põrandaks olnud hauaplaadid ära linnapea parun Arthur Girard de Soucanton ja lasi need paigaldada Rocca al Mare mõisa, muinsuste alleele, mille nimetas Via Appiaks. Need olid seal – koos muude vana Tallinna muinsustega – heas korras kuni aastani 1944, mil kogu allee purustati; 1958.–1962. a  restaureerimisel toodi plaadid tagasi ja vähemalt 50% säilinud kivid eksponeeriti kloostrikiriku seinal, praeguses Katariina käigus.

v. Nottbecki andmeil oli toomkiriku vanim aastaarvuga hauakivi aastast 1562 (nr 25, v. Nottbecki loetelus nr 13, 226 × 153 cm, orelivääri all) ja üldse vanim XIV saj lõpu fragment. Niguliste vanim aastaarvuga oli aastast 1360 (nr 182, v. Nottbecki loetelus nr 70, 231 × 157 cm lõunalöövis), kesklöövis oli ühel pinkidest osaliselt kaetud plaadil näha aastaarvust MCCC…, aga see võis olla ka MCCCC. Oleviste pikihoone vanim aastaarvuga oli aastast 1562 (fragment, nr 110) ja Bremeni (Maarja) kabeli põrandas oli plaat aastaarvuga 1542.

Oleviste õhk-keskkütte paigaldamisel 1958 kaevati kiriku ehitusloo selgitamiseks mitu aluspinnaseni ulatuvat šurfi, sh pikihoone kõigi piilarite ümber, kus ei olnud takistamas orelivääri poste või koori trepiastmeid. Pikihoone kesk- ja lõunalöövi vahelise keskmise piilari kirdenurga vundamendist leiti sinna osaliselt müüritud 1332. a hauaplaat. See jäeti kohale, põrandasse tehti vaatamiseks luuk, luugi avamiseks tuleb võtta kohalt pingirida (aruanne: ERA T-76.1.180).

No vat, vaja järele kontrollida. Mul muud dominiiklaste kloostrist pajatavat kirjandust siin ei ole kui von Nottbecki ja Neumanni ning Sten Karlingi ülevaated Tallinna ehitusmuististest. Ainus otseselt dominiiklaste kloostrist jutustav sõjajärgne raamat ilmus 1965 ja seda mul ei ole (olen seda lugenud üle öö 1993 – keegi vanematekodu naaber kolis ja ladustas osa mööblit lühikeseks ajaks trepikotta, raamaturiiuli koos raamatutega; mõtlesin, et ega ta öösel niikuinii koli**, niisiis laenasin selle raamatu, lugesin läbi ja pildistasin joonised ära ning viisin hommikuks riiulisse tagasi).

** Aga mõni aasta hiljem kolisin ise küll, 12 kuupmeetrit asju ja mööblit kell pool kolm vabariigi aastapäeva hommikul neljandale korrusele.

Aasta tagasi laadisin kultuurimälestiste arhiivist alla hunniku vanu restaureerimistööde ja uuringute skannitud projektdokumentatsiooni pdf-e; need olid mul täpsemalt liigendamata kui „Tallinna vanalinn”. Vaatan need läbi, dominiiklaste kloostrit ei ole. Avan arhiivi kodulehe, laadin alla kõik, mida seal on dominiiklaste kloostrist või aadressist Vene 12 (klooster on Vene 12/18, Katariina käik ja kloostrikiriku portaalid on Vene 12 hoovis).

Ja hakkan neid aga läbi sirvima. Lootuses, et kui kaared pandi sinna restaureerimistööde ajal (1958–1962), peab see olema mainitud. Dokumendid on skannitud piltidena, kirjutatud veneaegses masinakirjas, tuvastamata, otsi aga iseoma silmaga, muudkui loe.

No ja mis ma siis leian?

Kõigepealt leidsin (enda varudest, aasta tagasi alla laaditud dokumentidest) restaureerijate jaoks koostatud fotoalbumist (ERA T-0-76.1.10906, 1981, ümberpildistused M. Tiikvee piltpostkaartide kogust), kus sadakond Tallinna vanalinna vaadet hilisest tsaariajast (kindlasti ainult asutusesiseseks kasutamiseks, sellist albumit ei saanud avaldada – liiga palju oli peal maju, milles ENSV ajal oli üks või teine repressiivasutus või mis „hävis sõjatules” või kus oli elanud mõni riigivaenlane). Ühel on Katariina käigu vaade läänest itta – seal kaari ei ole, aga on hauaplaatide varikatuse nurk. Mis tähendab, et kaared ehitati pärast hauaplaatide riputamist seinale (mis juhtus üldiselt 1962, aga varikatus võis mingil moel olla olemas varem, nt seoses kiriku lääneotsas olnud ja 1874 ehitatud laohoonega).

Dominiiklaste kloostri arvukates (kümmekonnas) restaureerimisdokumentides kaartest ei õhkagi! Muidu on kuude kaupa üles loetud, mis tööd tehti ja mis jäid materjalipuuduse või tarneraskuste tõttu tegemata. (Peale selle väga põhjalikud šurfijoonised – joonistanud Kalvi Aluve – ja saab ka teada, et kloostrihoov ikka uuriti enne arheoloogiliselt läbi, mitte ei möllatud niisama ekskavaatoriga, nagu keski kuskil kirjutas (hmh!). Isegi – näen seda üldse esimest korda – on kloostri kavatise triangulatsioon, kus Aluve on joonistanud kloostri plaanile ringjoone, selle sisse h = a võrdhaarsed kolmnurgad ja üritanud leida seoseid. Ja sõna kavatis kasutatakse nendes dokumentides sageli, ning seal on veel huvitav sõna seitlijoon, mida ma mullu Tartu toomkiriku võlvidest kirjutamisel ei teadnud, vaja täiendada – nimelt on dominiiklaste kloostri ristikäigu võlvide seitlijoon Eestis erandlikult sirge.)

Vene 12 hoonete asendiplaan (ERA T-76.1.844, lk 14)

Aga siis on üks kunstiajaloo seletuskiri Vene 12 majade kunstiajaloolise seisundi kohta (ERA T-76.1.844) ehk seletus, mida teha, kui neid peaks kunagi olema vaja kohandada otstarbekamaks kasutuseks kui mõne inimese elamine liiga suurtes korterites (ühes A-hoone korteris olnud kaks tuba, kumbki 30 m²). Aasta on 1968, koostaja Helmi Üprus. Seal on mainitud, et kunstiväärtuseta hoovihoone E ehk Müürivahe tänava poolt neljas hoone, kohe kaarte järel, esimene mittekeskaegne, ehitati 1932. Ja kolm Vene tänava poolset hoonet, A, B ja C ehitati 1937 osaliselt ümber, et sinna paigaldada nahavabrik. Dokumendi lõpus on kompleksi seisundit dokumenteerivad fotod, kus kaks on nimetet kaartega – kummaltki poolt, millelt on vägagi ilmne, et kaari ei paigaldatud vahetult enne „Viimse reliikvia” (1969) filmimist (1968), sest kaarte peal on katusekivid, mis näevad välja kõike muud kui uued. Üks 1968. a vaade on täpselt samast kui filmis – ja kivid on täpselt samas seisundis (ning peale Lonkava Konna sildi lisamise ja ukse kõrval seisva autorehvi*** eemaldamise on isegi üldine kola samas kohas). Film on värviline ja näeb, et kõik kivid on sama värvi, st sama vanad. Hiljem on katkisi kive asendatud. Filmis paistavad kaarte idaküljed, ei paista läänepoolseima kaare läänekülje eriti lagunenud kivid.

Millest kõigest järeldan, et kaared paigaldati kas 1932 või hiljemalt 1937.

Ehk siis kokkuvõte:

• Tugevasti enne 1932: hauaplaatide varikatus kloostrikiriku seinal on, kaari ei ole.
• 1932: ehitatakse uus õuemaja E, tõenäoliselt paigaldatakse kaared
• 1958–1962: restaureerimistööd kaari ei puutu
• 1968: kaared on olemas ja aastaid vanad

Voh!

Fotod ajalises järjestuses.



Millalgi XX saj algul (enne 1932: E-hoone on vanem kui praegune; ERA T-0-76.1.10906, lk 44)

1968 (F-hoonelt kõrge korsten kadunud, kaared, nüüdisaegne E-hoone. Müüri kangialuse kohal on silutud. Taga paistab Hellemanni torn, selle ees olev kõrge, F-hoonest kõrgem kivilasu on keskaegse tugikaare jäänus, üks kolmest. ERA T-76.1.844, lk 22)

1968 (ERA T-76.1.844, lk 21)

Gabriel otsib Lonkavat Konna, 1968

1984
(Selle fotoka kaader oli 10 × 14 mm, hea, et üldse midagi peale jäi. Näeme, et läänepoolseima kaare katusekivid on vähemalt sama lagunenud kui ülal esimesel 1968. a fotol.)

2002 (Betoonist tugikaarte katusekivid on üsna värskelt parandatud, sein kangialuse kohal ja kloostrikiriku müür lubimördiga vuugitud. Idapoolseima keskaegse tugikaare peal kasvavad puud.)

2003 (Keskaegse tugikaare peal enam puid ei kasva.)

2005
(Olen jõudnud digiajastusse, esialgu tulid piltidest sellised udukogud. Ometi näeme, et vähemalt kolm aastat varem paigaldatud uued katusekivid on ikka vanadest heledamad.)

2008
(Ka vähemalt kuus aastat hiljem on uued kivid ikka vanadest heledamad.)


(Ja veel leidsin 1980. aastate projekti, kus Šnelli tiigi Tõnismäe-poolses otsas olev Gootide reduut kavatseti ümber ehitada autentse reduudisarnase väliskujuga haldushooneks (Toompea nõlval olevate spordiväljakute abihooneks), nagu ehitati üles teisel pool vanalinna Väikese Rannavärava bastioni väliskülg. Ning üsna eksootilise projekti, kus Noorsooteatri jaoks kavatseti ümber ehitada see hoone Toompuiestee ääres, kus praegu on Tõnismäe hambapolikliinik, mis asutus oli varem Hariduse tänavas. Mõelge selle peale, tallinlased, kui järgmine kord hambapolikliinikus käite – te oleksite võinud kõndida seal hoopis Panso jälgedes ja metüülmetakrülaadi asemel oleksite haistnud teatrikülastajate peeni parfüüme.)

*** Põhjaliku alttõmbamise küsimus muiste „Mnemoturniirist”: on olemas täis- ja õhkrehv, radiaal- ja diagonaalrehv, aga mis on patentrehv? — Tarkade klubi arutas end metsa, midagi tarka välja ei mõelnudki ja saatejuht Siim K. hõiskas lahenduseks, et küsimus on konksuga: jutt on mitte autorehvist, vaid purje rehvimisest!! Kui muidu seotakse rehvitav puri raa või poomi külge, siis patentrehviga keritakse puri ümber poomi.

R, 3091. päev: tantsuteater

Saan läbi kohaliku koolmeistri kabareeraamatu, kus ta irvitab tänapäeva hariduspoliitika üle. Palju oleks kindlasti tuttav ka Eesti lugejale.

Postkontoris pileteid saatmas, lõunat koos söömas.

* * *

Õhtul tantsuteater.

Etendus olevat lavastatud 1998, lavastaja vahepeal ära surnud, aga maailmaedu jätkuvat ikka
Me ei ole selles veendunud kumbki. E arvab, et mingi osa tantsust improviseeritakse kohapeal (ja lisan, et kindlasti sõnalised elemendid). Mulle tundub, et üks hea kümme minutit korduma pandud pillilugu on pärit Apocalyptica plaadilt, mis on kindlalt uuem kui 1998 (ühel nendest, mis mul on – 2006 ja 2008), kui see just ei ole 2006. a plaadile sattunud nende esimeselt, Metallica-kaverite plaadilt (1996). (Kuulan pärast kõik läbi, ei leia.)

Samas oleme näinud veel paremat koreograafiat, nagu möödunud aasta juunis Heidelbergis ja siinmail tantsuooperis. Pange kõrva taha: juunis tuleb siin Sasha Waltzi tantsuetendus.

Istekohad on rea otsas, külgtrepil on pahaendelised katted, mis laiendavad lava treppideni. Nagu aasta tagasi ilmus minust meetri kaugusel barokkooperis päikesejumal Apollo, keerutatakse minust meetri kaugusel täna tantsu. Ühe eriti vana ja koleda tantsija peale, kes esireas keskel istujatega sõnaliselt ja musiliselt suhtleb, tuleb lausa hirm peale.

Esimene pool on väga äge, laval on igasugu trikke, elus kana ja tegutsev ujula. Teises vaatuses enam nii äge ei ole, kuigi pestakse pead, kana lehvitab tiibu ja lõpus hakkab asi pisut venima. Väga pikk videostseen ookeanivaatega tekitab minus ilmselt hoopis teisi tundeid kui mida lavastaja soovis: lained! torm! tuul! külm! merehaigus! laevad upuvad! Meenub Biskaia tormi kirjeldus raamatutest „Jäine raamat” – kes veel ei tea, siis see oli Smuuli kõige kõrgemini pärjatud tervikteos, sai 1961 Lenini preemia – ja „Das Boot”; üksnes viimase lugemisest võis jääda merehaigeks (filmis, isegi viietunnises variandis on seda kahenädalast tormi väga vähe). Veel meenutab – veel häirivamalt – vaatepilt tegemata jäänud tudengifilmi „Soome sild” algusstseeni, mis pidanuks olema peaaegu täpselt samasugune (vahest suuri ookeanilaineid polnuks võtta, aga kalju esiplaanil on teatrilaval täiesti olemas). Siis teine kohatu lõbu on, kuidas esimeses vaatuses näidatakse taustal ehedat Aafrika rahvamuusikat, mille viis mitte, aga agressiivne lõõtspillikäik küll on peaaegu täpselt sama kui kurja pootsmaniga meremehelaulus, kus lõpuks otsustatakse, et „riputame ta üles masti (3×), siis kui hommik koidab”.

N, 3090. päev: börsile

Uus kuukaart.

Ja keeleasjadest käib mulle pinda hiljuti tekkinud komme jätta käändes sõna näited nimetavasse, ettekäändega, et nii olla loetavam (nt „tuleb ellu viia erinevaid meetmeid, näiteks arendamine, edendamine ja hõlmamine”). No ei ole! Võrrelge ise:

Juhan käis külas mitmel sõbral, näiteks Ants, Mari ja Juss

ja

Juhan käis külas mitmel sõbral, näiteks Antsul, Maril ja Jussil

Rääkimata teisest imelikust kombest, et kui asi on seotud teise üksikasjaga, lähevad need asjad mitmuses ka seespidiselt mitmusse, näiteks saadakse tootenimetuseks mingid „laste kandmise kotid”. Mõelge selle peale, et selliseid tooteid vajati viimati ajal, millest jutustasid vendade Grimmide muinasjutud.

* * *

Täna lähevad ülejäävad ooperipiletid piletibörsile müüki. Läinuks juba eile, aga piletite olemasolu oli vaja tõendada skanniga, mille tegin täna hommikul. Kasutusliides ainult prantsuse keeli. Väga peen. Saab teada, et ooperipileti eest rohkem raha küsida on seadusevastane ja kasutusliides seda ka ei luba. Panen ümmarguse hinna, ligikaudu poole sellest, mida ise maksin. Süsteem töötab nii, et algul kontrollitakse, kas pilet on ehtne, siis pannakse kuulutus üles, siis ostja ostab ja börs võtab ta krediitkaardilt summa maha, siis müüja saab teate, et pilet ostetud ja tuleb ööpäeva jooksul postitada. Kui ostjal pilet käes, teatab ta börsile ja börs kannab raha müüja kontole.

No esimene pilet leiab ostja ilmumisest poole ja teised kaks pooleteist tunniga. Homme siis posti.

Söömas, lähedal restoranis Ookean.