R, tagasilend

Puhkus kodumail oli sisukas, sest arvestasin, et niikuinii sajab, aga tegelikult sadas ainult kaks päeva, nii et tubased asjad jäid kõik tegemata.

Puhkuse peategelane oli objektiivikolakas MS MTO-11SA. Omal ajal tegin filmile sellega 164 pilti, viimati 2003. Seega jäi mulje, et investeering ei olnud eriti tasuv ega kvaliteet rahuldav. Aga kui et seekord võtsin sellega ligi 600 pilti, millest pärast rookimist on alles 417, on pilt muutunud.

Algul harjutasin toas laua peal käsitsemist kuivalt: kuidas mitte lausa maha pillata, kuidas teravustada, kuidas haarata haaramatult suurt teravustamisrõngast – sõrmede vahele mahub selle ümbermõõdust ainult kolmandik –, sirgetel jalgadel Gorillapod täitsa kannab, eriti kui toetada ka teravustamiskäega ja kulmuga, mis on maksimaalne tundlikkus, mil pilt ei ole veel liiga teraline, ja maksimaalne säriaeg, mil pilt veel liiga ei värise.

Ühe vana objektiivi küljest tuli laenata Canon EF-i tagumine kork, nii sai tassida objektiivi kaasas kohe koos M42×1–EF-adapteriga. Kummutiservale sai maha jätta algse tagakorgi, algsed valgusfiltrid (UV, kollane, oranž) ja tehnilise passi (mille lugesin läbi, sain targemaks).

Ümbruskonna neljast linnutornist käisin kolmes (ühes 2 korda, teises 1, kolmandas 3, neljandast leidsin lõpuks üles selleni viiva raja, aga puugihooajal ma sobilike matkarõivasteta sinna ei lähe). Tulemus on muidugi sihuke, et kotkapotentsiaaliga kandis nägin kotkast 3 käimiskorral 4 korda (üks kord kaht lindu), kusjuures kõik korrad ka läbi objektiivi. Kohe esimese kotkakohtumiskorraga tuli supervõte nr 9822, millest pärast oli tunne, et mis ma enam lähen, kes siis sihukese võtte teist korda enam saab.

Amazoni kinnitusel maksvat sama objektiiv praegu üle kahe korra rohkem kui ennevanasti, üle kahekümne aasta tagasi, nii et järgmine kord – mil objektiivi kindlasti jälle kasutan – hakkan tööriistapoodidest otsima sobivat vahtkummipehmendusega transpordikasti. Nüüd oli objektiiv algses vutlaris, milles pehmendus takistab rohkem nagu kriimustustuste, aga mitte põrutuste eest, ja transportisin püstasendis rattakotis, tagumine ots üleval, vutlar kotis niipidi, et tühi filtrite sahtel allapoole, all koti põhjas Gorillapod ning üritades vältida aukudest läbisõitmist – et siis tulevad võimalikud põrutused ülalt alla ja objektiivi suurpeegel kaamerapoolses otsas ei lähe külgsuunas paigast. Aga nüüd, adudes paremini vana objektiivi väärtust, transpordiks ma seda veidi ettevaatlikumalt. Seljakott oleks ka võimalik.

Ainus raamat, mille läbi lugesin, oli ühe muuseumi kaheaastaraamat.

Käisin sellise ooperifestivali avamisel, mida operabase.com ei tunne ja mille seekordset külalisteatrit ei tunne jälle Wikipedia. Avamisel arvas üks kodumail tuntud ooperidirektor, et ooper on tervikteos, mis ühendab muusika, näitekunsti ja maalikunsti, aga tegelikult ei öeldud seda algselt mitte itaalia ooperi kohta, nagu ooperidirektor seda kõlada lasi, vaid seda – Gesamtkunstwerk – ütles enda uuenduslike ooperite kohta Wagner. Avamisel kandis üks kooliteater ette tunnise tubaooperi, mille Mozart oli kirjutanud 12-aastasena, tundmatu isik tõlkinud eesti keelde ja mille esmamulje oli, et muusika tuleb fonogrammilt. Seda mängis tegelikult päris orkester, aga teises toas ja krabiseva krapi kaudu. Tükk on kirjutatud üsna väiksele orkestrile (kuulunekse, et magnetismuse-imearsti Mesmeri aiapeo jaoks), mis lubanuks orkestri paigutada näiteks lava serva, nii et teadke ja ärge enam teisest toast mängige. Siis ei pea enam ka lauljad kandma piibutaolisi muusikalimikrofone, et nende hääl kostaks orkestrini, sest kammersaali suuruses saalis ooperilauljale võimendust vaja ei ole, aga nüüd tuli hääl nii natuuris, võimendatuna krapist kui ka ajuti – kui esinejad sattusid laval lähestikku – kahe mikrofoni kaudu ja kahekordses võimenduses. Kolmest tegelasest näitles sopran tunnist täitsa edukalt kokku umbes viis minutit, bassil läks näitlemine täitsa hästi, tenor lasi kohati kõlada võimsal häälel. Täissaalipublik koosnes peamiselt lapsevanemaist ja oli väga rahul. Ruudulises särgis oli peale minu veel kaks, ketse ei näinud.

Nagu teada, on mu mõlemad mobiiltelefonid aastast 2010 ning kõvas kasutuses olnud seega kokku ligi 10 aastat. Siinmaine telefon hingitseb vaevu-vaevu, aga ka Eesti SIM-kaardiga telefon hakkab ilmutama lagunemismärke, niisiis kõndisin esindusse küsima, kuidas saab vanalt SIM-kaardilt andmed üle uuele (uus on väiksem), ning lahkusin sealt uue telefoniga. Kodus selgus telefonile hääle sissepanemisel muidugi, et tarkvara uuendamisega lahtus veerand andmemahulimiidist, pidanuksin ootama, kuni saab WiFi taha, ja siis kohe, et SIM-kaardi kontaktid on selle SIM-kaardi saamise ajast – aastast 2000. Kontaktide uuendamine nagu lipsti, Google’i ja Facebooki kaudu. Muidugi juhtus mõni päev pärast telefoniostu, et läksin kontserdile ja pool teed uurisin telefonist, kuidas käib hääl maha; ei leidnud, lülitasin välja. Vend naeris, et suure ekraaniga harjub väga kiiresti ära, ja tõesti, juba nelja päeva pärast tundus siinmaise telefoni ekraan nii tilluke, et väldin selle kasutamist üldse.

Vinjett „Insener parandab dušikraani”. Vana kraan katlakivi täis, eks ole. Vaja panna uus, eks ole. Vana dušinupp sees ei püsi, eks ole. Algul proovin nupu rihmaga kinni siduda (fotokotis oleva universaal-tekstiilrihmaga), aga siis lähen poodidesse. Leian, et sama marki kraani ei ole, kehvemat ma ei taha ning rahast kahju ka natuke nagu. Tuvastan, et katlakivi täis vana sõela ära keeramiseks on vaja 27 või 28 mm võtit ning ostud on sellised: 30 mm tellitav mutrivõti (senised avanesid ainult 22 mm) – 10.80 €, uus kraanisõel 2.20 €. Kraan parandatud!

Siis kaks ööpäeva venna juures maal olles käisin näitamas, kus on vanapoolonu haud: leidus võrdlemisi kiiresti. Toreda – taksiga! – naabrionu haud leidus veerandtunnise süstemaatilise otsimise peale (mäletasin, et oli põhjapoolse aia lähedal, aga vat ei mäletanud, et see ei olnud otseselt tema haud aastast 1987, vaid tema vanemate haud 1960. aastatest ja sedasi 30 aastat eespool). Teise naabrionu (kelle matust ma häguselt mäletan) hauda ei leidnud, kuigi käisin selles hektari suuruses surnuaias maha kaks kilomeetrit. Vanaisa arvepidamisklade andmeil maksis vanaisa vanaema poolvennale maja ehitustööde eest 1938. aastal 20 krooni (mis oli sama palju kui vanaisa-vanaema korteri üür kuus – vanaema sai kuus palka 50 kr 50 s). Teine huviväärne seik vanapoolonu elukäigust on, et nimede eesistamisel võttis ta oma erakordse eesnime asemele tollase peaaegu-moenime ning uueks perekonnanimeks kasuvanemate uue nime; sarnasus tuntud helilooja nimega ei ole mitte päris juhuslik, sest tuntud helilooja oli vanapoolonu kasuvanematega lähedalt suguluses.

Ja siis tagasisõidust endas ka. Lend on üle Viini. Esimene on Läti Õhu lennuk, propelleritega. Telefonid kästakse panna kinni. Vaade on vasakule, vastu päikest, särab vastu ja läigib mu ruuduline särk. Ma ei tunne ära Varssavit: tähelepanu paelub pooleli jäänud kiirteeristmik – vaatan hoolega, et üks haru lõpeb müüriga, sest tunnel see ei ole, sest maapind palju kõrgem ei ole ja tee ei tule tunnelist kuskil välja. Pärast näen kurja vaeva – te ei kujuta ette, mitu kiirteeristmikku on umbes poolel teel Riia ja Viini vahel.

Puuduliku kaardimälu tõttu arvan Viini taga oleva suure Neusiedlersee järve hoopis Balatoniks (mis on veel suurem ja palju kaugemal) ja kuulutan seda lennujaamast ka sõnumitega. Balatoni vaateid nägin muiste lennumängust Il-2, kus sellest sõideti üle Ju 88-ga ja seal midagi huvitavat ei juhtunud (ning sõja ajal oli Balaton täitsa kindlalt olemas, mitte nagu Narva meri, mida samas mängus nägi ühes Idarinde-kampaanias suvel 1941 ülelennul Leningradi alt Rakverre).

Viini lennujaamas oli algselt Heinkeli tehas ja veel möödunud aastal leiti sealtkandist ehitustöödel He 162 ühe katsemasina vrakk.

Teine väljalend hilineb, lennuk keerab stardirajalt tagasi perroonile, inimesed muutuvad miskipärast närviliseks, käivad isegi õues jalutamas ning voorivad kempsu vahet. Aga ilm on ilus ja päike särab.

Teine lennuk on siinkandi lennuk, samuti propelleritega. Vaade on paremale, alla päikest, aknast ei läigi. Öeldakse selgesti, et lennul tohib kasutada mobiiltelefoni lennurežiimis ja igasugu muid elektroonikavahendeid, mis raadiokiirgust ei tekita, kogu reisi aja. Mistõttu hoian käes salvestatud maakaartidega uut suure ekraaniga mobiili ja fotokat tõusust maandumiseni ja saan oi missuguseid pilte, ehkki viimane kindlalt teada olev orientiir tuli juba veerand tundi pärast starti, siis tuli kergeid pilvi ja kiirteedeta metsaseid mägesid, siis tuli lagedam ala, aga teed ja linnad ei tahtnud kuidagi sobida väikese mõõtkavaga kaartidega, mis mul telefonis olid. Pildistasin eriskummalise kujuga vanalinnu ja paar korda olin kindel, et tean, kus olen, aga siis ujus välja mingi teine suurlinn ja maanteed ei klappinud üldse mitte: näiteks kord arvasin, et mu all on München mis München, siis – sama linna kohta – et see on küllap Augsburg, sest sellel ei olnud vajalikus kohas lennuvälja, aga siis hakkas siiski paistma lennuväli, mida ma Augsburgi kohta ei mäleta (kümme aastat tagasi tuli tõuühingu erinäitusele vana teenekas kohtunik Augsburgi lähedalt ja ta rääkis, et parkis auto Müncheni lennuväljale). Augsburgi jaoks suur ka. No vat, ei saandki aru, mis koht see siis oli; pildistasin igaks juhuks. (Nürnberg.) Vahepeal pildistasin hoolega linna, mida pidasin Schwäbisch Halliks – seal olid isegi lennuväli ja metsad õiges kohas (nendes metsades oli sõja ajal Me 262-de tehas) – aga kohe varsti tundsin selgesti ära hoopis Würzburgi eeldatavast lennuteest üle poolesaja km kaugusel ning Würzburgist on kiviga visata Frankfurti ja sealt Mainzi jne. Mainzi järel pildistan igaks juhuks kaht kloostri moodi asutust Reini põhjakaldal, et üks on kindlasti Eberbachi klooster, kus kasvab hea vein ja filmiti „Roosi nimi”, mis pärast selgub nii olevatki.