Eelseisva Eestist-tuleku lennukipilet, osavasti ära kasutades sageda lennureisija kaardile kogunenud punkte, millest igaühel selgub rahalist väärtust olevat umbes 1 sent. Maksta tuleb ainult lennujaamamaks. Me like.
Õhtul jubedad ummikud, jään keelekursusele veerand tundi hiljaks. Uusi inimesi on rohkem. Tegeldakse ülesandega „tutvusta pinginaabrit”. Minu hilise saabumise tõttu näitab õpetaja ette, mida tuleb teha, tutvustades mind, nagu eelmisest semestrist meeles on, ja mina pean tutvustama teda, nagu meeles on ja hoolikalt mõeldes, mida öelda on sobilik, mida mitte. Et vanus ja elukoht ja perekonnaseis ilmselt mitte. Lüngad täidab spontaansete hüüatustega spontaanne J-C K-st.
27.2.14
N, 2505. päev: tegelen loomingulise kirjutamisega
Tavaline neljapäev. Eile sadas vihma ja karjamaa lombis suplevad künnivaresed. Lompi mahub korraga neli varest ja nad suplevad järjekorras.
26.2.14
K, 2504. päev: Jonesi mälestused
Käin hommikul vallamajas end eurovalimiste nimekirja panemas. Mis ühtlasi tähendab, et meie hääled üleüldsegi kaotsi ei lähe, sest siinkandis on valimine kohustuslik.
Alustan bussiraamatuna Teise maailmasõja Inglise tehnilise luure juhi R. V. Jonesi mälestusi Most Secret War, kus pealkirja valikust on autori sissejuhatuses neli lehekülge. Kontrollin esialgset ilmumisaega: 1978. Varem ei saanud, sest kahe olulise luuresaavutuse – Ultra ja Double Cross – olemasolu fakt oli kaitstud 30-aastase riigisaladusega. Eessõna on kirjutanud Amniarix.
Õhtul algab keelekursuse uus semester, vanas kohas. Mu endine koht on veel hõivamata. Pool rahvast on uued. Hiilgan sõnade sugude teadmisega.
Teadusuudiseid kah: Ohios mõõdeti ämblikukartjate kartuse suurust (link): loos olev Guardiani link viib Guardiani artiklisse, mille alguses on tarantli foto, olge hoiatatud. Ämblikukartuse küsimustiku link viib Elsevieri lehele, kus publikatsioon ise massap normaalselt $19.95 (aga eritingimustel saavat lugeda ka tasuta).
Samas satun lugema ka uuringust, kuidas uuriti, mismoodi inimesed tajuvad automaatselt avaneva ukse liikumist (link; täispublikatsioon on vabalt loetav).
Alustan bussiraamatuna Teise maailmasõja Inglise tehnilise luure juhi R. V. Jonesi mälestusi Most Secret War, kus pealkirja valikust on autori sissejuhatuses neli lehekülge. Kontrollin esialgset ilmumisaega: 1978. Varem ei saanud, sest kahe olulise luuresaavutuse – Ultra ja Double Cross – olemasolu fakt oli kaitstud 30-aastase riigisaladusega. Eessõna on kirjutanud Amniarix.
Õhtul algab keelekursuse uus semester, vanas kohas. Mu endine koht on veel hõivamata. Pool rahvast on uued. Hiilgan sõnade sugude teadmisega.
Teadusuudiseid kah: Ohios mõõdeti ämblikukartjate kartuse suurust (link): loos olev Guardiani link viib Guardiani artiklisse, mille alguses on tarantli foto, olge hoiatatud. Ämblikukartuse küsimustiku link viib Elsevieri lehele, kus publikatsioon ise massap normaalselt $19.95 (aga eritingimustel saavat lugeda ka tasuta).
Samas satun lugema ka uuringust, kuidas uuriti, mismoodi inimesed tajuvad automaatselt avaneva ukse liikumist (link; täispublikatsioon on vabalt loetav).
25.2.14
T, 2503. päev: Ohne mich
Kevad on tulnud: kui tööle lähen, istub maja ees lillekasti serval joodiknaaber üsna suvises riietuses. Iseasi muidugi, kui ta ei ole talveriideid lihtsalt maja peale ära kaotanud, nagu pühapäeva õhtul ja esmaspäeva hommikul lifti lehatanud salli. (Õhtul, kui ooperist tuleme, on teises lillekastis teine sall, arvastavasti kah joodiknaabrilt.)
Arvuti hangub umbes kolmveerandiks tunniks (ma ei julge välja lülitada, et äkki mu näputöö kaob; tegutsema hakkan alles siis, kui olen selle hirmsa mõttega harjunud, aga ennäe, mu töö on alles).
Õhtul aga ooper. All fuajees on silt ja enne algust ilmub lavakülje nähtamatust uksest teatridirektor, kes selgitab, et laulja haigestumise tõttu asendab teda teine, kes aga ei näitle. Me algul ei saa korraldusest üldse aru, et mismoodi, üks on gripis ja ei saa laulda, ja asendaja laulab, aga ei näitle?! Lahendus on lihtne: peaosalisi on laval korraga kaks. Üks näitleb, aga tõesti ei laula, maigutab ainult suud ja vehib, teine seisab lava nurgas, noodipult ees, ja laulab, aga ei vehi.
Ütleme, et Der Rosenkavalier ei ole Richard Straussi loomingu paremiku hulgas. Richard Strauss oli see „tõsine Strauss”, kes kirjutas muusikapoeemi Also sprach Zarathustra – mille esituse eel Estonia kontserdisaalis mingi Leedu orkestri ettekandes kurtis kuluaarides üks soome vanahärra teisele, et ta läks kontserdile ainult ja ainult sellepärast, et muidu naine tänitab, et mis sa seal Talinas muidu käid kui ainult joomas, aga nüüd on tal ette näidata, et käis Straussi kontserdil, aga igasugune Viini valss ajab ta oksele; loodetavasti oli temagi üllatus meeldiv – ja Berliini olümpiahümni (Völker! Seid des Volkes Gäste; 1958 võeti püsikasutusele 1896. a Ateena mängude hümn). Viinis elanud Straussina oli tal nähtavasti perekondlik kohustus kirjutada midagi ka operetipublikule, aga miskipärast otsustas ta seda teha ooperina, mis, nagu saksa ooper ikka, kestab tugevasti üle kolme tunni. Võib-olla seepärast seisab kavalehel ka žanrimääratlus „komöödia”.
Kui pärast Operabase’ist uurin, kust võisime mõnd näitlejat näinud olla (nt „need kolm meest, kellest üks meenutas „Vene talvise kalapüügi eripära” metsavahti, olid kolm meest ka „Parsifalis””), selgub, et õige mitu on etendatud rolli peale ooperiteatrite vahel liikudes spetsialiseerunudki, näiteks meespeaosalise rollis olev metsosopran on seda etendanud juba viis aastat. Naispeaosas (keda II vaatuses küll laval ei ole, aga ta on tegelaste nimekirjas esimene) on Kamilla Nylund, keda viimati nägime „Tannhäuseri” mingi Saksa ooperifestivali võrdlemisi ilmetu lavastuse plaadil Eva rollis; meespeaosalist dubleerinu leidub „Nürnbergi meisterlauljate” plaadi teisest naisrollist.
Pärast vaheaega on mul binokkel taskust väljas, aga laval on valgem ja nii detailselt ma nägusid ka uurida ei taha, nii et ainus kord, kui mõtlen, et nüüd tõstan ma kiikri silmele, vaatab peaosalise dublant joonelt minu poole ja mõtlen, et ta kindlasti näeks binokliklaaside välgatust, ja seepärast ei vaata. Paela saab rahus mudida ka ning pael on ka ses suhtes tore, et binokkel ei kuku igavamate kohtade peal täitsa maha nagu kava.
Konsiilium järeldab, et paremate osatäitjatega olnuks lavastus ehk parem (näiteks kuidas teeks oma seda kunagist leivarolli kingaraamatu autor, kes plaadilt nähtuna on mõneti elavama loomuga ja sobiks 17-aastast noormeest mängima vähe paremini – meesterahva liikumist õppinud ta rolli luues staadioni ääres jalgpallitrenni vaadates).
Vähema karastusega rollitäitjatel oli diktsiooniga lugu halb: kõrvu jäi koht II vaatusest, kus üks sinise kleidiga ümmardaja laulis midagi, millest ei saanud aru mitte midagi ja mis meenutas tiitreisse tulevat teksti vahest ainult rütmi poolest.
Arvuti hangub umbes kolmveerandiks tunniks (ma ei julge välja lülitada, et äkki mu näputöö kaob; tegutsema hakkan alles siis, kui olen selle hirmsa mõttega harjunud, aga ennäe, mu töö on alles).
Õhtul aga ooper. All fuajees on silt ja enne algust ilmub lavakülje nähtamatust uksest teatridirektor, kes selgitab, et laulja haigestumise tõttu asendab teda teine, kes aga ei näitle. Me algul ei saa korraldusest üldse aru, et mismoodi, üks on gripis ja ei saa laulda, ja asendaja laulab, aga ei näitle?! Lahendus on lihtne: peaosalisi on laval korraga kaks. Üks näitleb, aga tõesti ei laula, maigutab ainult suud ja vehib, teine seisab lava nurgas, noodipult ees, ja laulab, aga ei vehi.
Ütleme, et Der Rosenkavalier ei ole Richard Straussi loomingu paremiku hulgas. Richard Strauss oli see „tõsine Strauss”, kes kirjutas muusikapoeemi Also sprach Zarathustra – mille esituse eel Estonia kontserdisaalis mingi Leedu orkestri ettekandes kurtis kuluaarides üks soome vanahärra teisele, et ta läks kontserdile ainult ja ainult sellepärast, et muidu naine tänitab, et mis sa seal Talinas muidu käid kui ainult joomas, aga nüüd on tal ette näidata, et käis Straussi kontserdil, aga igasugune Viini valss ajab ta oksele; loodetavasti oli temagi üllatus meeldiv – ja Berliini olümpiahümni (Völker! Seid des Volkes Gäste; 1958 võeti püsikasutusele 1896. a Ateena mängude hümn). Viinis elanud Straussina oli tal nähtavasti perekondlik kohustus kirjutada midagi ka operetipublikule, aga miskipärast otsustas ta seda teha ooperina, mis, nagu saksa ooper ikka, kestab tugevasti üle kolme tunni. Võib-olla seepärast seisab kavalehel ka žanrimääratlus „komöödia”.
Kui pärast Operabase’ist uurin, kust võisime mõnd näitlejat näinud olla (nt „need kolm meest, kellest üks meenutas „Vene talvise kalapüügi eripära” metsavahti, olid kolm meest ka „Parsifalis””), selgub, et õige mitu on etendatud rolli peale ooperiteatrite vahel liikudes spetsialiseerunudki, näiteks meespeaosalise rollis olev metsosopran on seda etendanud juba viis aastat. Naispeaosas (keda II vaatuses küll laval ei ole, aga ta on tegelaste nimekirjas esimene) on Kamilla Nylund, keda viimati nägime „Tannhäuseri” mingi Saksa ooperifestivali võrdlemisi ilmetu lavastuse plaadil Eva rollis; meespeaosalist dubleerinu leidub „Nürnbergi meisterlauljate” plaadi teisest naisrollist.
Pärast vaheaega on mul binokkel taskust väljas, aga laval on valgem ja nii detailselt ma nägusid ka uurida ei taha, nii et ainus kord, kui mõtlen, et nüüd tõstan ma kiikri silmele, vaatab peaosalise dublant joonelt minu poole ja mõtlen, et ta kindlasti näeks binokliklaaside välgatust, ja seepärast ei vaata. Paela saab rahus mudida ka ning pael on ka ses suhtes tore, et binokkel ei kuku igavamate kohtade peal täitsa maha nagu kava.
Konsiilium järeldab, et paremate osatäitjatega olnuks lavastus ehk parem (näiteks kuidas teeks oma seda kunagist leivarolli kingaraamatu autor, kes plaadilt nähtuna on mõneti elavama loomuga ja sobiks 17-aastast noormeest mängima vähe paremini – meesterahva liikumist õppinud ta rolli luues staadioni ääres jalgpallitrenni vaadates).
Vähema karastusega rollitäitjatel oli diktsiooniga lugu halb: kõrvu jäi koht II vaatusest, kus üks sinise kleidiga ümmardaja laulis midagi, millest ei saanud aru mitte midagi ja mis meenutas tiitreisse tulevat teksti vahest ainult rütmi poolest.
24.2.14
E, 2502. päev: üksteist kraadi
Päike särab ja on soe. Üksaasta käisin 24.2. juba rulluisutamas. Hommikul juba oli soe, isegi nii soe, et vaatasin imestusega, misasi on hall kirme bussipeatuse taga raielangil – härmatis siiski, öö oli selge ja jube külm.
(Ma pole seda siin kirjutanudki, aga kui mõni nädal tagasi sain teada, et M82-s on süttinud supernoova, mis binoklis paistvat, tahtsin seda oma silmaga näha, olles varustanud end umbkaudse teadmisega, kus on M82. No ja, kuigi M82 üldine taevapiirkond rõdult paistis, oli kellaaeg pisut nii hiline, et M82 oli kerkinud päris kõrgele taevasse, nii et lebasin rõdul selili ja määrisin selja tihasesõnnikuga ära. M82 jäi muidugi üldse leidmata. Praegu leian, et 10×50 binokkel oleks teisendanud supernoova näilise heleduse 10,5st 6,2-ks, mis on umbes selle alumise otsa juures, mida silm veel näeb; kolaka 20×80 astronoomilise binokliga olnuks õnne vähe rohkem, see kergitanuks heledust veel ühe tähesuuruse.)
Koosolek, mille pärast olin nädalavahetusel veidi muretsenud. Üks kolleeg marsib poole pealt sisse, istub laua äärde maha, vaatab ekraanile, ütleb: „Oih, vale koosolek!”, tõuseb püsti ja marsib välja. No ja nüüd, kallid eesti lugejad, arvake ära, mis edasi sai? Tüüpiline eesti suhtumine oleks tagaselja kommentaar à la „ei tea, mis tema siit otsis?”, „on mõnel aga kiire” ja „ähähää”. Siin ei ütle mitte keegi aga mitte midagi.
(Ma pole seda siin kirjutanudki, aga kui mõni nädal tagasi sain teada, et M82-s on süttinud supernoova, mis binoklis paistvat, tahtsin seda oma silmaga näha, olles varustanud end umbkaudse teadmisega, kus on M82. No ja, kuigi M82 üldine taevapiirkond rõdult paistis, oli kellaaeg pisut nii hiline, et M82 oli kerkinud päris kõrgele taevasse, nii et lebasin rõdul selili ja määrisin selja tihasesõnnikuga ära. M82 jäi muidugi üldse leidmata. Praegu leian, et 10×50 binokkel oleks teisendanud supernoova näilise heleduse 10,5st 6,2-ks, mis on umbes selle alumise otsa juures, mida silm veel näeb; kolaka 20×80 astronoomilise binokliga olnuks õnne vähe rohkem, see kergitanuks heledust veel ühe tähesuuruse.)
Koosolek, mille pärast olin nädalavahetusel veidi muretsenud. Üks kolleeg marsib poole pealt sisse, istub laua äärde maha, vaatab ekraanile, ütleb: „Oih, vale koosolek!”, tõuseb püsti ja marsib välja. No ja nüüd, kallid eesti lugejad, arvake ära, mis edasi sai? Tüüpiline eesti suhtumine oleks tagaselja kommentaar à la „ei tea, mis tema siit otsis?”, „on mõnel aga kiire” ja „ähähää”. Siin ei ütle mitte keegi aga mitte midagi.
23.2.14
P, 2501. päev: rohkem kui arvata
Lootuste kiuste siga valmis ei saa.
Algab värvimine (loe: mässamine värve segades): ninaaugud ja koonukortsude varjud koosnevad helepruuni, roosa ja musta segust 3 : 3 : 1 (mis näeb välja täpselt nagu määrdunud tumepruun), kõrvade sisemus koosneb heleroosa ja valge segust 1 : 1, muu paljas kere koosneb heleroosa ja elevandiluu segust 1 : 1.
Saab teada, et värv ei kata, mistõttu tuleb seda peale kanda palju kihte, mistõttu värvimine takerdub (tuleb hankida väike purk ja sinna värvisegu valmis segada). Vähemalt kolm kihti. Kusjuures käteehitustehnika tähendab, et need kolm kihti tuleb kõigepealt kanda kerele ja käsivartele, siis käed paigaldada ja vormida õlad ning siis õlad kah mitu korda värvida. Purgi peal ei seisa, kui kaua peab värv enne järgmist kihti kuivama, aga see näib olevat mitu tundi. Püksid saab värvida siis, kui kere värvitud, aga käed veel paigaldamata. Silmadel on praegu kaks värvikihti, aga neid tuleb veel vähemalt kaks.
Saab teada, et papp paletina ei kõlba, akrüülvärvi niiskus tungib papi sisse. Palett on seega XPS-st pirnialus.
Värvimine algab kõrvadest, järgmiseks kere ja jalad. Vahepeal alustan saba tegemist, mis koosneb keerutatud traadist. Eelmine roheline traat, millest koosneb koonu toes, on kuhugi kadunud, kasutan uut, aga mille roheline kate keerutamisel kildub. Esimene saba on taoline, et kahekordsele keerutatud traadile on ümber mähitud PVA-liimiga niisutatud paber, aga see kuivab määratu aja, mil läheb traat rooste. Viskan ära ja keeran 2 mm messingtraadist uue saba, mille paigaldan.
Püksivärvel on praegu markeeritud mööda kere ekvaatorit kulgeva soonega, kuhu alguses pidi tulema kleebitud nöör, aga nüüd ei tule. Kere roosa läheb üle selle soone ja pärast pükste must ulatub altpoolt soone ülaservani. Oodata on, et sirge joone saamiseks läheb vaja maskeerimisteipi.
Käsivarred koosnevad 5 mm pehme PVC-kattega sidumistraadist, mida ühendab õlgadega keerutatud traadist aas, millest läheb läbi M4 polt ja mille vabad otsad on keeratud kahte kohta ümber käsivarre. Käelaba on tehtud samamoodi, sama traat jookseb läbi kämbla ja pöidla ning kumbki ots on keeratud ümber käsivarre. Kämmal on epokitist, pöial pahtlist. Käsivarred on mõneti giboni mõõtu, aga pildi järgi see ehitataval nõnda just ongi, sest kui ta hoiab käsi enda ees, on need tugevasti pikemad kui niisama rippu. Epokitist kämblad tekitavad mõningase raskuse ettepoole, mis seisva sea stabiilsust parandab. Toetamise huvides tuleb kinnitada käsivars kahest kohast: peale õlaliigese kleepida ka õlavars kere külge. Käsivarte külge on kinnitustraatide varjamiseks keritud-kleebitud paar kihti 4-kordset pabertaskurätikut – seekord momentliimiga.
Nii et siis kuivõrd seaehituses on ees ootamas tehnoloogiline paus, olgu siin tegemata tööde loetelu:
Pärastlõunaselt koerajalutuselt naastes ja lifti oodates loivab meieni joodiknaaber, uus suits hambus. Paneb selle asjalikult põlema (kuidas siis ta saaks liftis sõita ilma!) ja siis tuleb meie lift. Kuivõrd ta ei liiguta, lähme sellesse meie, aga siis – kui ma olen juba korrusenupu vajutanud –, hakkab ta liikuma, ilmse sooviga tungida kah samasse lifti. Väljun kiiresti ja vehin, et mingu aga. Seepeale jääb ka tema välja ning kisab ja sõimab natuke. Saan aru, et näe, temaga sõita ei taha, käib siin kogu aeg koertega (kes aga lifti ja fuajeesse ei kuse nagu tema, ammugi nad ei suitseta liftis). Ütlen ilusti ja selges eesti keeles: „Ära karju.” Lift on selle aja peale minema sõitnud. Vajutan liftinuppu, avanevad teise lifti uksed, vehin, et mingu tema sellega. Sõimab, aga ega me liigu, jälgime asja ohutust kaugusest (tema löögiulatusest igaks juhuks väljas). Liftiuksed lähevad kinni. Siis vajutab tema, sama lifti uksed avanevad, ta sõidab sellega minema. Mitme sekundi pärast (kui ta on ära sõitnud ja ohutus kauguses, aga veel üles jõudmata) vajutan nuppu uuesti, läheb aega mis läheb, tuleb sama lift, milles juba kord käisin, sõidame sellega üles. See vähemalt ei haise.
Õhtul koertega minnes satun alla minema sama liftiga, millega enne üles tulin, aga üles sõidan sellega, millega enne sõitis joodiknaaber. Kui lifti uksed avanevad, ehmatan omajagu, sest ta must (värvi ja leha mõttes) haisev sall on riputatud lifti lambivarju külge nagu peletis, sest keegi seda puutuda ei julge. Üldkokkuvõttes on joodiknaabril kõvasti vedanud, et ta elab 21. ja mitte 16. sajandil, kui siinkandis põletati usinalt nõidu.
* * *
Lapsepõlves oli üks mu hariv lugemisvara vanaema juures pakk isa vanu Horisonte, mis tollal olid poole väiksema formaadiga kui hiljem (aga see-eest paksemad) ja sisaldasid ka ulmejutte, mis kadusid Horisondist 1980. aastatel. (Muu väga hariv lugemisvara oli pakk vanu Eesti Loodusi ja maal pakk vanu Pikreid.) Kuumad sõnad olid 1960. aastatel küberneetika ja mehitatud kosmoselend. (Uuemate vanade Horisontide pakk oli maal.) No vat. Ulmejuttude teemad olid peale kosmoselendude Jupiteri kaaslastele näiteks robotid ja ajusiirdamine, aga üks eriti meeldejääv oli lugu, kuidas ajamasinaga käidi 60 mln aastat tagasi dinosaurusejahil. Guugeldan ja leian kohe, et lugu on A Sound of Thunder ja selle novelli kirjutas 1952 koguniste Ray Bradbury ise. Nii et meenutuse mõttes loen üle.
Algab värvimine (loe: mässamine värve segades): ninaaugud ja koonukortsude varjud koosnevad helepruuni, roosa ja musta segust 3 : 3 : 1 (mis näeb välja täpselt nagu määrdunud tumepruun), kõrvade sisemus koosneb heleroosa ja valge segust 1 : 1, muu paljas kere koosneb heleroosa ja elevandiluu segust 1 : 1.
Saab teada, et värv ei kata, mistõttu tuleb seda peale kanda palju kihte, mistõttu värvimine takerdub (tuleb hankida väike purk ja sinna värvisegu valmis segada). Vähemalt kolm kihti. Kusjuures käteehitustehnika tähendab, et need kolm kihti tuleb kõigepealt kanda kerele ja käsivartele, siis käed paigaldada ja vormida õlad ning siis õlad kah mitu korda värvida. Purgi peal ei seisa, kui kaua peab värv enne järgmist kihti kuivama, aga see näib olevat mitu tundi. Püksid saab värvida siis, kui kere värvitud, aga käed veel paigaldamata. Silmadel on praegu kaks värvikihti, aga neid tuleb veel vähemalt kaks.
Saab teada, et papp paletina ei kõlba, akrüülvärvi niiskus tungib papi sisse. Palett on seega XPS-st pirnialus.
Värvimine algab kõrvadest, järgmiseks kere ja jalad. Vahepeal alustan saba tegemist, mis koosneb keerutatud traadist. Eelmine roheline traat, millest koosneb koonu toes, on kuhugi kadunud, kasutan uut, aga mille roheline kate keerutamisel kildub. Esimene saba on taoline, et kahekordsele keerutatud traadile on ümber mähitud PVA-liimiga niisutatud paber, aga see kuivab määratu aja, mil läheb traat rooste. Viskan ära ja keeran 2 mm messingtraadist uue saba, mille paigaldan.
Püksivärvel on praegu markeeritud mööda kere ekvaatorit kulgeva soonega, kuhu alguses pidi tulema kleebitud nöör, aga nüüd ei tule. Kere roosa läheb üle selle soone ja pärast pükste must ulatub altpoolt soone ülaservani. Oodata on, et sirge joone saamiseks läheb vaja maskeerimisteipi.
Käsivarred koosnevad 5 mm pehme PVC-kattega sidumistraadist, mida ühendab õlgadega keerutatud traadist aas, millest läheb läbi M4 polt ja mille vabad otsad on keeratud kahte kohta ümber käsivarre. Käelaba on tehtud samamoodi, sama traat jookseb läbi kämbla ja pöidla ning kumbki ots on keeratud ümber käsivarre. Kämmal on epokitist, pöial pahtlist. Käsivarred on mõneti giboni mõõtu, aga pildi järgi see ehitataval nõnda just ongi, sest kui ta hoiab käsi enda ees, on need tugevasti pikemad kui niisama rippu. Epokitist kämblad tekitavad mõningase raskuse ettepoole, mis seisva sea stabiilsust parandab. Toetamise huvides tuleb kinnitada käsivars kahest kohast: peale õlaliigese kleepida ka õlavars kere külge. Käsivarte külge on kinnitustraatide varjamiseks keritud-kleebitud paar kihti 4-kordset pabertaskurätikut – seekord momentliimiga.
Nii et siis kuivõrd seaehituses on ees ootamas tehnoloogiline paus, olgu siin tegemata tööde loetelu:
- käed värvida 3×
- jalad värvida 2×
- kere värvida 2×
- saba värvida 3×
- silmad värvida 2×
- püksid värvida 3×
- käed paigaldada
- õlad teha ja värvida 3×
- silmad paigaldada
Pärastlõunaselt koerajalutuselt naastes ja lifti oodates loivab meieni joodiknaaber, uus suits hambus. Paneb selle asjalikult põlema (kuidas siis ta saaks liftis sõita ilma!) ja siis tuleb meie lift. Kuivõrd ta ei liiguta, lähme sellesse meie, aga siis – kui ma olen juba korrusenupu vajutanud –, hakkab ta liikuma, ilmse sooviga tungida kah samasse lifti. Väljun kiiresti ja vehin, et mingu aga. Seepeale jääb ka tema välja ning kisab ja sõimab natuke. Saan aru, et näe, temaga sõita ei taha, käib siin kogu aeg koertega (kes aga lifti ja fuajeesse ei kuse nagu tema, ammugi nad ei suitseta liftis). Ütlen ilusti ja selges eesti keeles: „Ära karju.” Lift on selle aja peale minema sõitnud. Vajutan liftinuppu, avanevad teise lifti uksed, vehin, et mingu tema sellega. Sõimab, aga ega me liigu, jälgime asja ohutust kaugusest (tema löögiulatusest igaks juhuks väljas). Liftiuksed lähevad kinni. Siis vajutab tema, sama lifti uksed avanevad, ta sõidab sellega minema. Mitme sekundi pärast (kui ta on ära sõitnud ja ohutus kauguses, aga veel üles jõudmata) vajutan nuppu uuesti, läheb aega mis läheb, tuleb sama lift, milles juba kord käisin, sõidame sellega üles. See vähemalt ei haise.
Õhtul koertega minnes satun alla minema sama liftiga, millega enne üles tulin, aga üles sõidan sellega, millega enne sõitis joodiknaaber. Kui lifti uksed avanevad, ehmatan omajagu, sest ta must (värvi ja leha mõttes) haisev sall on riputatud lifti lambivarju külge nagu peletis, sest keegi seda puutuda ei julge. Üldkokkuvõttes on joodiknaabril kõvasti vedanud, et ta elab 21. ja mitte 16. sajandil, kui siinkandis põletati usinalt nõidu.
* * *
Lapsepõlves oli üks mu hariv lugemisvara vanaema juures pakk isa vanu Horisonte, mis tollal olid poole väiksema formaadiga kui hiljem (aga see-eest paksemad) ja sisaldasid ka ulmejutte, mis kadusid Horisondist 1980. aastatel. (Muu väga hariv lugemisvara oli pakk vanu Eesti Loodusi ja maal pakk vanu Pikreid.) Kuumad sõnad olid 1960. aastatel küberneetika ja mehitatud kosmoselend. (Uuemate vanade Horisontide pakk oli maal.) No vat. Ulmejuttude teemad olid peale kosmoselendude Jupiteri kaaslastele näiteks robotid ja ajusiirdamine, aga üks eriti meeldejääv oli lugu, kuidas ajamasinaga käidi 60 mln aastat tagasi dinosaurusejahil. Guugeldan ja leian kohe, et lugu on A Sound of Thunder ja selle novelli kirjutas 1952 koguniste Ray Bradbury ise. Nii et meenutuse mõttes loen üle.
22.2.14
L, 2500. päev: kappi täitmas
Arvake, keda ma esimeseks maja taga kuulen, kui hommikul koertega jalutama minnes toauksest väljun? – Metsvinti! Õhtuks aga on vihm ja külm tagasi.
Täna valmivad seast kõrvad: raami vahele pingutatud üks kiht pabertaskurätti, mis on kaetud PVA-ga. PVA-d lahjendada ei saa, selle kontsistents on üldse veider (sihuke hall, noh, paksem tatt).
Meil on kuskil ka kastmispudel, aga selles on mingi taimemürk (praegu meenub, et ka kastekannu küljes on prits): vana lendavate lennukimudelite ehitamise tehnika, et paber kleebitakse kohale, niisutatakse ja kaetakse liimiga: kui liim kuivab, tõmbub paber pingule ja on tugevam kui liimita. Õigupoolest pingul lennukipaber lakitakse, mul lakki kuskil on, aga ma ei tea, kuidas talub lakki kõrvaraami PVC ja kere XPS.
Panen sea tuulduma rõdule (vanasti sain PVA-liimist hirmsa peavalu, olen ettevaatlik). Siga peab lebama selili, sest märg paber venib ja kõrvade sisu on kenasti kottis; kui need kotid jäävad (st kõrvaleht raami vahele pingule enam ei lähe), siis jääb loomulikku asendisse, kui lebab kuivamise ajal selili.
Rongiga naaberlinnas. Palju plaate, söök, Kella kõrtsi tähtsaim ettekandja küsib, kas täna daam ka tuleb.
Meil on teatavasti 21-kohaline veinikapp, mille täitmisega on alati vaev, et sellesse sobivaid veine siinmaal ei müüda ja veojõud on alati napilt väiksem kui tarbimine (alati ei viitsi, korraga mitut tassida ei jaksa jne). Nii et seekord, mõtlen, kui olen üksi ja toitu ei osta, võin võtta kaasa 9-kohase pudelikoti ning kümmekonda pudelit suudan kanda küll.
See on kergemini mõeldud kui tehtud, eks ole.
Kõigepealt on kohutavalt piinlik juba poes, kui mu kärus on ainult 9 pdl veini. Toeta kohalikke tootjaid, aga noh. Rongisõit kulgeb suht tagasihoidlikult, midagi ümber ei kuku ega reetlikult kõlise, aga siis jaamas hakkab juhtuma. Kõigepealt tuleb vastu kunagine tudeng, vahib mu kotti. Siis paarkümmend meetrit edasi tuleb vastu keelekursuslane L (see on esimene kord, kui kedagi keelekursuselt üldse linnas näen), teeb juttu ja vahib mulle kotti. Ning lõppeks tolgendab maja ees vastu joodiknaaber. Kõigil fikseeruvad silmad muidugi minu raskesse kotti, kust turritab seitse erisugust pudelikaela.
Siis Kõrgmetsa loomapoest koeratoitu, siis söögipoest sööki ja veel veine. Õhtuks on kapi 15-kohaline alumine osa täidetud.
Siga on rõdul küll terve päeva ilusti tuuldunud, aga kõrvad kuivanud ei ole; isegi soe föön ei aita. Panen vannituppa radiaatori juurde. Kõrvad lähevad pingule, liim ühtlaselt laiali läinud ei ole. Kannan kõrvadele teise kihi paberit, mis muidugi niisutab ka esimese kihi, mis läheb uuesti kotti. Seekord kuivab siga vannitoas, mitte enam rõdul.
Täna valmivad seast kõrvad: raami vahele pingutatud üks kiht pabertaskurätti, mis on kaetud PVA-ga. PVA-d lahjendada ei saa, selle kontsistents on üldse veider (sihuke hall, noh, paksem tatt).
Meil on kuskil ka kastmispudel, aga selles on mingi taimemürk (praegu meenub, et ka kastekannu küljes on prits): vana lendavate lennukimudelite ehitamise tehnika, et paber kleebitakse kohale, niisutatakse ja kaetakse liimiga: kui liim kuivab, tõmbub paber pingule ja on tugevam kui liimita. Õigupoolest pingul lennukipaber lakitakse, mul lakki kuskil on, aga ma ei tea, kuidas talub lakki kõrvaraami PVC ja kere XPS.
Panen sea tuulduma rõdule (vanasti sain PVA-liimist hirmsa peavalu, olen ettevaatlik). Siga peab lebama selili, sest märg paber venib ja kõrvade sisu on kenasti kottis; kui need kotid jäävad (st kõrvaleht raami vahele pingule enam ei lähe), siis jääb loomulikku asendisse, kui lebab kuivamise ajal selili.
Rongiga naaberlinnas. Palju plaate, söök, Kella kõrtsi tähtsaim ettekandja küsib, kas täna daam ka tuleb.
Meil on teatavasti 21-kohaline veinikapp, mille täitmisega on alati vaev, et sellesse sobivaid veine siinmaal ei müüda ja veojõud on alati napilt väiksem kui tarbimine (alati ei viitsi, korraga mitut tassida ei jaksa jne). Nii et seekord, mõtlen, kui olen üksi ja toitu ei osta, võin võtta kaasa 9-kohase pudelikoti ning kümmekonda pudelit suudan kanda küll.
See on kergemini mõeldud kui tehtud, eks ole.
Kõigepealt on kohutavalt piinlik juba poes, kui mu kärus on ainult 9 pdl veini. Toeta kohalikke tootjaid, aga noh. Rongisõit kulgeb suht tagasihoidlikult, midagi ümber ei kuku ega reetlikult kõlise, aga siis jaamas hakkab juhtuma. Kõigepealt tuleb vastu kunagine tudeng, vahib mu kotti. Siis paarkümmend meetrit edasi tuleb vastu keelekursuslane L (see on esimene kord, kui kedagi keelekursuselt üldse linnas näen), teeb juttu ja vahib mulle kotti. Ning lõppeks tolgendab maja ees vastu joodiknaaber. Kõigil fikseeruvad silmad muidugi minu raskesse kotti, kust turritab seitse erisugust pudelikaela.
Siis Kõrgmetsa loomapoest koeratoitu, siis söögipoest sööki ja veel veine. Õhtuks on kapi 15-kohaline alumine osa täidetud.
Siga on rõdul küll terve päeva ilusti tuuldunud, aga kõrvad kuivanud ei ole; isegi soe föön ei aita. Panen vannituppa radiaatori juurde. Kõrvad lähevad pingule, liim ühtlaselt laiali läinud ei ole. Kannan kõrvadele teise kihi paberit, mis muidugi niisutab ka esimese kihi, mis läheb uuesti kotti. Seekord kuivab siga vannitoas, mitte enam rõdul.
21.2.14
R, 2499. päev: uus naaber
Siga saab täna üleni pahtliga kaetud.
Toimetan tööjuures igavesti pikka dokumenti, äkki ei liigu tekst enam edasi. Kerin hiirenuppu, aga no ei lähe! – Ohoh, kätte juba on jõudnud dokumendi lõpp...
Poes (mis sulgub kell 19) kl 18.53. Ülesanne: leia 7 minutiga maksimarketi tööstuskaupade osakonnast liivapaber!
Värve, pintsleid.
* * *
Majanaabrite hulka lisandub täna uus nimeline. Ja mitte heas mõttes! Saage tuttavaks – Naabri-Molkus, „uue” auto XR 5658 uhke omanik, kes arvab heaks parkida auto maja garaaži sissesõidule ja siis, uksed valla, nina maja pool, järelkäru tänaval, veerand tundi sõbraga latrab. Jalakäijad, sealhulgas koertega jalakäijad, saavad mööda nii, et peavad passima hetke, mil maanteel kummastki suunast autosid ei tule – aga on reede õhtu! – ja siis linnast väljuva sõiduraja servas Naabri-Molkuse aardest mööduma. Teine võimalus oleks ronida üle haagise tiisli. Tagasiteel mõtlen tõsiselt, kas äkki peaks mugavuse mõttes ronima läbi auto, sobivat kaunisti pakitud külakosti on jalutamiselt naastes ka ühes. Trügime läbi auto nina poolt, kus kummalgi pool on betoonseinte ääres pool meetrit ruumi, ilma seal harkisjalu latravat Naabri-Molkust ennast arvestamata. Oodaku vaid.
* * *
Seale saavad jalad alla, uues, huvitavas poosis.
Samas selgub ka, et siga ei taha hästi püsti seista. Kui algses, sirges ja tuimas poosis oli mureks, et koon on liiga raske, siis nüüd on lugu vastupidi: siga tahab kukkuda selili. Ajutine lahendus on panna kandade alla mõni mm paksune kõrgendus. Jalgade väänamine ei aita, sest kipsi sees traati väänata ei saa ning jalakinnituse kõige nõrgem koht on kere ise: ragin kostab sealt.
Toimetan tööjuures igavesti pikka dokumenti, äkki ei liigu tekst enam edasi. Kerin hiirenuppu, aga no ei lähe! – Ohoh, kätte juba on jõudnud dokumendi lõpp...
Poes (mis sulgub kell 19) kl 18.53. Ülesanne: leia 7 minutiga maksimarketi tööstuskaupade osakonnast liivapaber!
Värve, pintsleid.
* * *
Majanaabrite hulka lisandub täna uus nimeline. Ja mitte heas mõttes! Saage tuttavaks – Naabri-Molkus, „uue” auto XR 5658 uhke omanik, kes arvab heaks parkida auto maja garaaži sissesõidule ja siis, uksed valla, nina maja pool, järelkäru tänaval, veerand tundi sõbraga latrab. Jalakäijad, sealhulgas koertega jalakäijad, saavad mööda nii, et peavad passima hetke, mil maanteel kummastki suunast autosid ei tule – aga on reede õhtu! – ja siis linnast väljuva sõiduraja servas Naabri-Molkuse aardest mööduma. Teine võimalus oleks ronida üle haagise tiisli. Tagasiteel mõtlen tõsiselt, kas äkki peaks mugavuse mõttes ronima läbi auto, sobivat kaunisti pakitud külakosti on jalutamiselt naastes ka ühes. Trügime läbi auto nina poolt, kus kummalgi pool on betoonseinte ääres pool meetrit ruumi, ilma seal harkisjalu latravat Naabri-Molkust ennast arvestamata. Oodaku vaid.
* * *
Seale saavad jalad alla, uues, huvitavas poosis.
Samas selgub ka, et siga ei taha hästi püsti seista. Kui algses, sirges ja tuimas poosis oli mureks, et koon on liiga raske, siis nüüd on lugu vastupidi: siga tahab kukkuda selili. Ajutine lahendus on panna kandade alla mõni mm paksune kõrgendus. Jalgade väänamine ei aita, sest kipsi sees traati väänata ei saa ning jalakinnituse kõige nõrgem koht on kere ise: ragin kostab sealt.
20.2.14
N, 2498. päev: neljapäev
Uni on magus, ärkan tund 10 min tavalisest hiljem ja üleüldse ei mäleta, et kolmest helisevast vidinast oleks helisenud ükski, kusjuures need on kenasti olekus, et nende väljalülitamiseks olen pidanud igaüht käppima ja neist ükski ei ole voodist käeulatuses.
Seaehitus on seisundis, et kogu pea ja pool kärssa on kaetud pahtliga ning alanud on lihvimine (milleks kulub marjaks ära kunagi ma ei tea miks ostetud tillukeste lihvketaste komplekt; tavaline akutrell on nende käitamiseks parajam kui tilluke Dremel või selle analoog, mida muiste kasutasin mudeliehituses puurina ja saena). Päris siledaks ei kavatse saada, aga sedavõrd küll, et marli alt ei paistaks. Sea tulevane uus, endisest huvitavam poos näib olevat teostatav, kuigi veel parem olnuks sellele mõttele tulla enne kapitaalsete jalapesade kerre paigaldamist!
Seaehitus on seisundis, et kogu pea ja pool kärssa on kaetud pahtliga ning alanud on lihvimine (milleks kulub marjaks ära kunagi ma ei tea miks ostetud tillukeste lihvketaste komplekt; tavaline akutrell on nende käitamiseks parajam kui tilluke Dremel või selle analoog, mida muiste kasutasin mudeliehituses puurina ja saena). Päris siledaks ei kavatse saada, aga sedavõrd küll, et marli alt ei paistaks. Sea tulevane uus, endisest huvitavam poos näib olevat teostatav, kuigi veel parem olnuks sellele mõttele tulla enne kapitaalsete jalapesade kerre paigaldamist!
19.2.14
K, 2497. päev: vanad lood
Sööklas on naaberlauas kokku saanud kolm purjetajat, üks Hollandist, teine kuskilt Briti saartelt, kolmas kuulab vaikselt ja noogutab innukalt.
* * *
Seaehituses on käsil säär ja reis.
Selgub, et ega märga kipssidet saa messingtraadi ümber mähkida! Libiseb, raisk. Teise jala ehitan uutmoodi, algul kleepides kontaktliimiga vajaliku laiusega sidemejupi otsa traadi külge, siis teen välimise otsa märjaks ja kerin kogu krempli traadi ümber. Niiskus tungib ka kuiva sidemeni ja see kivistub.
Kogu siga saab täna kipsmarliga kaetud, üks rull on täiesti otsas, algab teine. Kärsa vasak alumine pool saab pahtliga kaetud. Enne pahteldamist tuleb nööriga markeerida vöökoht, muidu seda pärast enam ei leia. Nii läheb pahteldamisele kogu sea välispind peale silmamunade (mis tuleb lõigata uued, ehituse ajal kohta hoidnud on paar millimeetrit liiga väikesed).
Kõrvapõhja materjal laheneb lõpuks: raam jämedast sidumistraadist, põhi PVA-liimis niisutatud paberist (mitmekordsest taskurätist). Mure oli, et muidu teeks sellegi kipssidemest, aga kõrvapõhi jääks liiga kare, seda ei saa pahteldada ja värvi täitvuse osas illusioone teha ei või (pigem arvestada, et õnarusi ei kata)
Sea käed pidid algul olema niisama rippu, aga praegu on tulnud mõte panna siga seisma mitte niisama, vaid asendisse nagu maalil, mille pilapealkiri on „Nina sügeleb” ja tegelik pealkiri Is Anyone Out There?.
* * *
Otseülekanne Kiievist jätkub. Peab ütlema, et ma ei saa ukraina keeles räägitust aru mitte midagi. Kõlab nagu mahlakas sõim vene keeles – seos, et kui aru ei saa, peab olema mahlakas sõim, tekkis „tootmispraktikal”*, sest kas ma sain kooli Puškini-keelega aru, mida transamehed rääkisid?
(* Traditsiooniliselt algas ülikoolikursus sellega, et rebased läksid kuuks ajaks kolhoosi kartuleid võtma. Meid jaotati aga kaheks: osa läks Saku õlletehase öövahetusse ja teised piimakombinaati. Saku seltskond oli algul, enne minekut küll kole innukas, aga pärast olid nad elamuste koha pealt imelikult vaiksed ja üks jättis õllejoomise kohe mitmeks kuuks üldse maha. Piimakombinaadis oli minu teha tõsta hapukooreliinilt kastid kaubaalustele virna. Raskes traatkastis oli 20 purki, see kaalus oma kümme kilo, aga mul ses suhtes vedas, et virn ei olnud väga kõrge – vat enam ei mäletagi, mitu kasti alusele mahtus, vist olid 6 kasti kõrged virnad, iga aluse peal vähemalt 4 virna – päevas oli kuskil 120 alust, korraga mahtus liini otsa juurde umbes 3. Liini pealt tuli kaste tempos, kuidas teises otsas jõudsid osavakäelised päristöölised purke kastidesse laduda ja mingit moodi teatada ei saanud, et kuulge, pidage nüüd veidi vahet, aluseid ei viida ära, mul ei ole kaste kuhugi panna. Kui kaste maha ei tõstnud, ajas lint kastid hunnikusse ja maha ja sai sõimata; kui liin seisma panna, hakati teisest otsast kontrollima, kust see seisma pandi, ja kui lõpuks minuni jõuti, sai kah sõimata. Aeg-ajalt jäid kastid liinil kinni; kui kaste ei olnud ilmunud hulk aega, tuli minna vaatama: kahe käänuga liin läks enne valmistoodangu ladu läbi mingi teise lao, seal oli liini kohal umbes nagu traadist tunnel suurusega umbes meeter korda meeter; tuli ronida mööda linti ja kaste ning kinnijäänud kast spetsiaalse konksu abil lahti kiskuda. Peale selle oli valmistoodangu laos külm nagu hundilaudas, sest ööseks pandi külmetus peale, ning põrandal oli umbes 3 cm paks kiht rohekat läga, millele õhtuti loobiti kustutamata lupja peale. Transameeste tavaline sõidustiil veneaegse raske elektrilise kahveltõstukiga oli selline, et ukse juurest täisvunk sisse, poolel teel pidur põhja ja siis lohinal täpselt õige kohani. Virna ajasid nad ümber väga harva. Aga saadud ajutistest käevenitustest hoolimata oli see kõik siiski kergem kui vähe eemal kilekotikeefiri liini peal, sest seal pidi ülemised kastid tõstma üle pea. Hapukoort sõin edasi hea meelega, ainult kohukesed ei läinud üks kümme aastat – sest ma olin ohutustehnika instrueerimisele järgnenud tehasetutvustusel näinud, kuidas kohukeseliinil sõitsid kohukesed pideva voona paremalt vasakule ja sibasid prussakad pideva vooluna vasakult paremale. — Nii et siis, kui sa lugeja juhtusid Talina linnas septembris aastal iks sööma hapukoort, siis tea, et selle kast oli käinud läbi minu käest!)
* * *
Seaehituses on käsil säär ja reis.
Selgub, et ega märga kipssidet saa messingtraadi ümber mähkida! Libiseb, raisk. Teise jala ehitan uutmoodi, algul kleepides kontaktliimiga vajaliku laiusega sidemejupi otsa traadi külge, siis teen välimise otsa märjaks ja kerin kogu krempli traadi ümber. Niiskus tungib ka kuiva sidemeni ja see kivistub.
Kogu siga saab täna kipsmarliga kaetud, üks rull on täiesti otsas, algab teine. Kärsa vasak alumine pool saab pahtliga kaetud. Enne pahteldamist tuleb nööriga markeerida vöökoht, muidu seda pärast enam ei leia. Nii läheb pahteldamisele kogu sea välispind peale silmamunade (mis tuleb lõigata uued, ehituse ajal kohta hoidnud on paar millimeetrit liiga väikesed).
Kõrvapõhja materjal laheneb lõpuks: raam jämedast sidumistraadist, põhi PVA-liimis niisutatud paberist (mitmekordsest taskurätist). Mure oli, et muidu teeks sellegi kipssidemest, aga kõrvapõhi jääks liiga kare, seda ei saa pahteldada ja värvi täitvuse osas illusioone teha ei või (pigem arvestada, et õnarusi ei kata)
Sea käed pidid algul olema niisama rippu, aga praegu on tulnud mõte panna siga seisma mitte niisama, vaid asendisse nagu maalil, mille pilapealkiri on „Nina sügeleb” ja tegelik pealkiri Is Anyone Out There?.
* * *
Otseülekanne Kiievist jätkub. Peab ütlema, et ma ei saa ukraina keeles räägitust aru mitte midagi. Kõlab nagu mahlakas sõim vene keeles – seos, et kui aru ei saa, peab olema mahlakas sõim, tekkis „tootmispraktikal”*, sest kas ma sain kooli Puškini-keelega aru, mida transamehed rääkisid?
(* Traditsiooniliselt algas ülikoolikursus sellega, et rebased läksid kuuks ajaks kolhoosi kartuleid võtma. Meid jaotati aga kaheks: osa läks Saku õlletehase öövahetusse ja teised piimakombinaati. Saku seltskond oli algul, enne minekut küll kole innukas, aga pärast olid nad elamuste koha pealt imelikult vaiksed ja üks jättis õllejoomise kohe mitmeks kuuks üldse maha. Piimakombinaadis oli minu teha tõsta hapukooreliinilt kastid kaubaalustele virna. Raskes traatkastis oli 20 purki, see kaalus oma kümme kilo, aga mul ses suhtes vedas, et virn ei olnud väga kõrge – vat enam ei mäletagi, mitu kasti alusele mahtus, vist olid 6 kasti kõrged virnad, iga aluse peal vähemalt 4 virna – päevas oli kuskil 120 alust, korraga mahtus liini otsa juurde umbes 3. Liini pealt tuli kaste tempos, kuidas teises otsas jõudsid osavakäelised päristöölised purke kastidesse laduda ja mingit moodi teatada ei saanud, et kuulge, pidage nüüd veidi vahet, aluseid ei viida ära, mul ei ole kaste kuhugi panna. Kui kaste maha ei tõstnud, ajas lint kastid hunnikusse ja maha ja sai sõimata; kui liin seisma panna, hakati teisest otsast kontrollima, kust see seisma pandi, ja kui lõpuks minuni jõuti, sai kah sõimata. Aeg-ajalt jäid kastid liinil kinni; kui kaste ei olnud ilmunud hulk aega, tuli minna vaatama: kahe käänuga liin läks enne valmistoodangu ladu läbi mingi teise lao, seal oli liini kohal umbes nagu traadist tunnel suurusega umbes meeter korda meeter; tuli ronida mööda linti ja kaste ning kinnijäänud kast spetsiaalse konksu abil lahti kiskuda. Peale selle oli valmistoodangu laos külm nagu hundilaudas, sest ööseks pandi külmetus peale, ning põrandal oli umbes 3 cm paks kiht rohekat läga, millele õhtuti loobiti kustutamata lupja peale. Transameeste tavaline sõidustiil veneaegse raske elektrilise kahveltõstukiga oli selline, et ukse juurest täisvunk sisse, poolel teel pidur põhja ja siis lohinal täpselt õige kohani. Virna ajasid nad ümber väga harva. Aga saadud ajutistest käevenitustest hoolimata oli see kõik siiski kergem kui vähe eemal kilekotikeefiri liini peal, sest seal pidi ülemised kastid tõstma üle pea. Hapukoort sõin edasi hea meelega, ainult kohukesed ei läinud üks kümme aastat – sest ma olin ohutustehnika instrueerimisele järgnenud tehasetutvustusel näinud, kuidas kohukeseliinil sõitsid kohukesed pideva voona paremalt vasakule ja sibasid prussakad pideva vooluna vasakult paremale. — Nii et siis, kui sa lugeja juhtusid Talina linnas septembris aastal iks sööma hapukoort, siis tea, et selle kast oli käinud läbi minu käest!)
18.2.14
T, 2496. päev: und ei saa
Täna jätkan seajalgadega: lihvin taldu ja epokitin. Pahtel on ehituskeemia riiulilt pärit peenpahtel, mis nakkub sellega hästi, kõveneb kiiresti ja on veekindel (sest ma olen märja lihvimise suur sõber, sodi tekib vähem ja see ei satu mujale kui ainult kraanikaussi).
* * *
Alles see oli, kui kümmekond aastat tagasi näitas CNN otseülekannet lennuõnnetusest (ei olnud väga raske, aga lennuk läks katki) ja mõtlesin, et lennuõnnetuse otseülekanne, no mida veel. Ja vat on küll veel: AD 2014 tehakse otseülekanne revolutsioonist:
* * *
Alles see oli, kui kümmekond aastat tagasi näitas CNN otseülekannet lennuõnnetusest (ei olnud väga raske, aga lennuk läks katki) ja mõtlesin, et lennuõnnetuse otseülekanne, no mida veel. Ja vat on küll veel: AD 2014 tehakse otseülekanne revolutsioonist:
Tajun hetke suurust juba ülekande ajal, ühtlasi mõistes, et ega ma ukraina keelest tegelikult ikka aru saa, vahetades uudisekanaliks BBC, ja saades öösel väga vähe und ning olen kuni nädala lõpuni üsna mures, sest mul on meeles see va Dale Browni põnevik (Chains of Command, 1993), mis algas umbes samaste niiditõmbamistega (no kuulge, ajastamine olümpia aega on ju nii läbinähtav), aga ma ei ole kindel, kas need niiditõmbajad on ikka seda raamatut lugenud, siis nad teaksid, et kes alustab, see kaotab ja temast jääb järele mitte märg plekk, vaid suur kraater.
17.2.14
E, 2495. päev: kured
Panin eile rõdule helisalvesti tihaseid salvestama ning unustasin ära; kui meelde tuli, oli salvestanud pühapäeva pärastlõunasi majaesiseid hääli 57’40”. Kuulan täna töö kõrvale seda läbi ja leian, et kohas 40’–46’ on peale jäänud kurgede kruutamist (kaugel; maanteemüra ja lähedal kisendav rasvatihane summutavad). Seda E mainis neljapäeval, et nägi aknast kurgi.
16.2.14
P, 2494. päev: tuhandeid vanu pilte
Tegusa nädalavahetuse seaehitus jätkub (eile kirjeldatud jalaehitus).
Reedel tulid jõululaupäeval tellitud kaks foto-DVDd kosmoselendudest STS-51L ja AS11, alates treeningutest ja seadmete katsetamisest, STS-51L plaadil oli üks kaust ka kosmoseõpetaja valikust ning nende treenimisest ning et see lend lõppes teatavasti suure pauguga, siis pärast ka rusude otsimisest ja uurimisest (praegu üle vaadates leian, et kosmoseõpetaja programmis võeti tavaline õpetaja, keda treeniti astronaudiks, ja pärast pidi ta naasma kooli; neid oli algul üle kümne, STS-51L lennule läks üks ja tema asendaja läks sama 1986. a sügisel kooli tagasi; 1990 programm lõpetati. Pärast, 2007 leiti, et parem on, kui õpetaja jätab õpetajaameti üldse sinnapaika ja hakkab päris astronaudiks, ning üks esimesi oli seesama, kes 1986 oli olnud kosmoseõpetajaks valitu asendaja).
AS11 fotodel on äratundmist ja samastumisvõimalusi rohkem, näiteks meesterahvastel on seljas selline rõivastus, mida mäletan oma lapsepõlvest. STS-51L fotodel on koolilaste soengud tuttavavõitu, ehkki Eestisse jõudsid sellised vähe hiljem ja mitte päris nii pöörastena.
Mõni AS11 foto on varasemast tuttav, aga päris mitu väidetavaid stardiettevalmistusi kujutavat fotot (nt skafandri selgapanekul nõutu näoga Buzz Aldrin, skafandreis meeskond kõndimas, hapnikukohvrid käes, mööda koridori bussi poole, kus bussi ümber on piltnikke vähe) on võetud, nagu selgub fotoarhiivi kuupäevadest, peaproovis kuu aega varem. Collinsi võimas karvakasv käsivartel on jäänud kah varasemast märkamata (kusjuures Collinsi mälestused oli esimene raamat, mida ma Apollo teemal kaanest kaaneni lugesin, ajendatuna dokumentaalist In the Shadow of the Moon (2006), ning kaugel tudengiajal sirvisin läbi mitu riiulimeetrit NASA raamatuid, sh mitme Apollo lennu mahukad eelaruanded – näib, et Collins on AS11 meeskonnast aastakümneid olnud asjalikem intervjueeritav, sest komandör ei andnud intervjuid ja kolmas meeskonnaliige maadles viinakuradiks kehastunud egoga, aga Collinsi jutt on napp, täpne ja sõbralik).
Pildi peal on ka iga meeskonnaliikme skafandri „põhiosad” laialiharutatuna – põhiosad nähtavasti ses mõttes, et kinniteid ja voolikuid ei ole, aga isegi kusekott on (kuigi mitte selle juurde kuuluvat pissuaari). Saab teada, et kummalgi kindal oli eri värvi kinnitus (hiljem oli komandöril ümber õlavarte ja reite ka punane triip (vrd AS16), osalt seetõttu, et AS11 Kuu pinna fotodelt ei olnud pärast selgesti näha, kumb on kumb, mis on pannud mitmeid eksikombel väitma, nagu olevat kuulsal fotol Moonman Armstrong, mis eksitus on koguni ühe monumentaalse eestikeelse ajalooatlase esilehekülgedel; kirjutasin autorile, aga ta ei vastanud). Ma ei olnud seni näinud meeskonna Kuult naasmise karantiinifurgoonist (MQF, „Hornet + 3”) ühtki fotot lennueelsest ajast. Ühekorraga jõuab läbi vaadata nii kolm-neli kausta fotosid, igas kaustas on 100–150 fotot, kaustu on kokku umbes 15, pilte kokku „umbes 2200”. 2196, ütleb failihaldur, kui topin DVD ka arvutisse, sest plaadimängija kõiki pilte ei näidanud, vast olid liiga suured või liiga pika failinimega või mis iganes. Arvuti DVD-sahtlist kostab hirmus plagin, nii et võtan plaadi esimesel võimalusel jälle välja.
Miks nii kaua tuli: saatja pold nähtavasti mu aadressi suhtes kindel ja oli võtnud appi mingi sõjaaegse maailmakaardi. Eksirännakutest on karbile kleebitud silt, et Saksa Post ei ole karbist midagi tollida leidnud.
Üks mu lemmikpilte on üsna plaadi alguses olev foto, kus kujutatakse AS11 astronaute väljumas sukeldumisõppuselt (millega saab maa peal kõige kergemini matkida kaaluta olekut) ja näha on, et USA astronaudid, teisiti kui N. Liidu kosmonaudid, keda üleliiduline sõjandussaade „Teenin Nõukogude Liitu!” (NB!) näitas ainult algelises jõusaalis kangiga ja rööbaspuudel pidevalt muskleid kasvatamas, olid hiliste 30. eluaastate jaoks normaalse kehaehitusega:
Reedel tulid jõululaupäeval tellitud kaks foto-DVDd kosmoselendudest STS-51L ja AS11, alates treeningutest ja seadmete katsetamisest, STS-51L plaadil oli üks kaust ka kosmoseõpetaja valikust ning nende treenimisest ning et see lend lõppes teatavasti suure pauguga, siis pärast ka rusude otsimisest ja uurimisest (praegu üle vaadates leian, et kosmoseõpetaja programmis võeti tavaline õpetaja, keda treeniti astronaudiks, ja pärast pidi ta naasma kooli; neid oli algul üle kümne, STS-51L lennule läks üks ja tema asendaja läks sama 1986. a sügisel kooli tagasi; 1990 programm lõpetati. Pärast, 2007 leiti, et parem on, kui õpetaja jätab õpetajaameti üldse sinnapaika ja hakkab päris astronaudiks, ning üks esimesi oli seesama, kes 1986 oli olnud kosmoseõpetajaks valitu asendaja).
AS11 fotodel on äratundmist ja samastumisvõimalusi rohkem, näiteks meesterahvastel on seljas selline rõivastus, mida mäletan oma lapsepõlvest. STS-51L fotodel on koolilaste soengud tuttavavõitu, ehkki Eestisse jõudsid sellised vähe hiljem ja mitte päris nii pöörastena.
Mõni AS11 foto on varasemast tuttav, aga päris mitu väidetavaid stardiettevalmistusi kujutavat fotot (nt skafandri selgapanekul nõutu näoga Buzz Aldrin, skafandreis meeskond kõndimas, hapnikukohvrid käes, mööda koridori bussi poole, kus bussi ümber on piltnikke vähe) on võetud, nagu selgub fotoarhiivi kuupäevadest, peaproovis kuu aega varem. Collinsi võimas karvakasv käsivartel on jäänud kah varasemast märkamata (kusjuures Collinsi mälestused oli esimene raamat, mida ma Apollo teemal kaanest kaaneni lugesin, ajendatuna dokumentaalist In the Shadow of the Moon (2006), ning kaugel tudengiajal sirvisin läbi mitu riiulimeetrit NASA raamatuid, sh mitme Apollo lennu mahukad eelaruanded – näib, et Collins on AS11 meeskonnast aastakümneid olnud asjalikem intervjueeritav, sest komandör ei andnud intervjuid ja kolmas meeskonnaliige maadles viinakuradiks kehastunud egoga, aga Collinsi jutt on napp, täpne ja sõbralik).
Pildi peal on ka iga meeskonnaliikme skafandri „põhiosad” laialiharutatuna – põhiosad nähtavasti ses mõttes, et kinniteid ja voolikuid ei ole, aga isegi kusekott on (kuigi mitte selle juurde kuuluvat pissuaari). Saab teada, et kummalgi kindal oli eri värvi kinnitus (hiljem oli komandöril ümber õlavarte ja reite ka punane triip (vrd AS16), osalt seetõttu, et AS11 Kuu pinna fotodelt ei olnud pärast selgesti näha, kumb on kumb, mis on pannud mitmeid eksikombel väitma, nagu olevat kuulsal fotol Moonman Armstrong, mis eksitus on koguni ühe monumentaalse eestikeelse ajalooatlase esilehekülgedel; kirjutasin autorile, aga ta ei vastanud). Ma ei olnud seni näinud meeskonna Kuult naasmise karantiinifurgoonist (MQF, „Hornet + 3”) ühtki fotot lennueelsest ajast. Ühekorraga jõuab läbi vaadata nii kolm-neli kausta fotosid, igas kaustas on 100–150 fotot, kaustu on kokku umbes 15, pilte kokku „umbes 2200”. 2196, ütleb failihaldur, kui topin DVD ka arvutisse, sest plaadimängija kõiki pilte ei näidanud, vast olid liiga suured või liiga pika failinimega või mis iganes. Arvuti DVD-sahtlist kostab hirmus plagin, nii et võtan plaadi esimesel võimalusel jälle välja.
Miks nii kaua tuli: saatja pold nähtavasti mu aadressi suhtes kindel ja oli võtnud appi mingi sõjaaegse maailmakaardi. Eksirännakutest on karbile kleebitud silt, et Saksa Post ei ole karbist midagi tollida leidnud.
Üks mu lemmikpilte on üsna plaadi alguses olev foto, kus kujutatakse AS11 astronaute väljumas sukeldumisõppuselt (millega saab maa peal kõige kergemini matkida kaaluta olekut) ja näha on, et USA astronaudid, teisiti kui N. Liidu kosmonaudid, keda üleliiduline sõjandussaade „Teenin Nõukogude Liitu!” (NB!) näitas ainult algelises jõusaalis kangiga ja rööbaspuudel pidevalt muskleid kasvatamas, olid hiliste 30. eluaastate jaoks normaalse kehaehitusega:
 |
| NASA foto S67-30096. Ma ei tea, kes on vasakul. (Lovell? Aldrin ja Collins 1967 veel mitte.) |
15.2.14
L, 2493. päev: uued sõnad
Kulutulena levib teade EKI anagrammirobotist. Saan endale mitu uut kirjanikunime (üks skandinaaviapärane, teine läti-prantsuspärane ja kolmas eestipärane) ja mitu romaanipealkirja. Skandinaaviapärasest nimest selgub hiljem, et sellise nimega oli muiste üks Norra sportlane.
Näikse, et robot otsib anagramme sõnaloetelust (link – Achtung! see on väga suur tekstifail), kus sees tundub olevat mingil ajal ajakirjandusest läbi jooksnud sõnavara koos paljude pärisnimedega. Nii et kelle kooliõpetajate nimekaimud on sel ajal uudisekünnise ületanud, need pika ninaga jäävad.
Seega hilinenud kättemaksu asemel anagrammige parem kõnekäände (mis ei saa olla väga pikad):
* * *
Täna algab seajalgade ehitus: siga saab tallad (üks labajalg tuli kannast liiga lühike, see saab kannapikenduse). Tehnika on selline, et katan tööpinna HDPE-kilekotiga (PE on teadupärast materjal, kuhu midagi külge ei kleepu) ja katan kontuuri sisemuse rohke metalli-epoliimiga, kuhu peale tuleb labajala pikkuses üks 5 mm sidumistraadi jupp ning teine, lühem teise sõrga. Lasen rahus kõveneda, pärast on tald sile ja jalg enam ei kõigu. Kummast jalast saab kumb, veel ei tea. Täna ja homme kordan protsessi mitu korda. Pärast saab lõpliku kuju anda kas epo- või tavalise kitiga ning siis lihvida labajala õigele kujule. Mida raskem, seda sea stabiilsuse huvides parem. Sea raskuskese on praegu umbes pea keskjoonel kärsa kõrgusel, mis tähendab, et kere kipsmarlikatte kivistumise ajal seisab siga kärsali, kere õhus. Väga mugav!
Sea kõrvadest meenus öösel, et joonis, mida ma kasutasin, oli teistest vaadetest 20% suurem ja ma jätsin selle kõrvade tegemisel arvestamata, nii et sea küljes näevad kõrvaraamid välja nagu suured kapsalehed. Teen uued, korrigeerides joonise 1,44 (1,2^2) korda väiksemaks; kõrvad tulevad imelikult pisikesed, kuni mõistan, et pidanuks joonist vähendama ikka 1,2 korda. Kõrvade põhja materjali veel ei tea (see peaks olema veidi elastne), nagu ka mitte saba materjali (sinna on 5 mm traat liiga jäme).
* * *
Külastan „uut” poodi viis bussipeatust edasi. Äge!
Näikse, et robot otsib anagramme sõnaloetelust (link – Achtung! see on väga suur tekstifail), kus sees tundub olevat mingil ajal ajakirjandusest läbi jooksnud sõnavara koos paljude pärisnimedega. Nii et kelle kooliõpetajate nimekaimud on sel ajal uudisekünnise ületanud, need pika ninaga jäävad.
Seega hilinenud kättemaksu asemel anagrammige parem kõnekäände (mis ei saa olla väga pikad):
- tuhat ja tuline = lihata unejutt, Tuletati Juhan, jalutati hunte, tulijana tehtu, huulteta janti, Tuttle huinjaa, Juhani tualett, tulijate hunta, juht tualetina
- seda Juhan ei tea = Ateenia jahedus, ede saatejuhina, esinejate hauad, teaduse ajanihe
- tee tööd töö ajal = teletöötaja ööd, eeltöö töötajad
- Raekoja plats = Spartak jaole, petaks Rajalo, erastaja kolp, paljaste orka, part oskajale, oleks parajat, lapates korja, ostjale praak, Karjala poest, sarjale topka, projekt aasal, kaares pojalt, plaate korjas, jalaka poster, kopter salaja, Karja apostel, paljasta koer, peaarst Kolja/Kaljo, kartsa pojale
- Sõpruse puiestee = Perseuse õpetusi
- Viru väljak = vilju kärva, järku valiv, jäik valvur, kruvi välja, kuival järv, karjuv väli, värvi kalju
- Juhkentali tänav = jätka vahetunnil, tähtajaline vunk, jännata lehvikut
- Lossi plats = solist laps, sops tallis, sots pillas, pass tollis, lapist loss, sall postis
- Tallinna toomkirik = kontrollimata kiin
- Nevski katedraal (siinse loo kirjutamise ajal on inglise Wikipedia pannud selle koleda vaate päeva pildiks, võeh) = kavand rikastele, kirvest Kanadale, enklaavist kraed, visake deklarant, keelataks virnad, renditakse Valka, Kalev tarandikes, kavandaks teleri, kirevalt andekas, vanakese taldrik, karnevali katsed, tervendaks Kaali, kasvandikel tare, rikkalt avanedes, variant kakeldes, Dante kavaleriks, rakendati valeks, kastan klavereid, ekraanid talveks, veerandil kataks, kevadel ratsanik, kavandas elektri, elanik karvadest, vakatan keldreis, telkides karavan, vaikselt rakenda, arendatav ekslik, kenade kvartalis, kantaadi velsker
- Lasnamäe kirik = rikkamale näis, märkisin laeka, käin reklaamis, näilik armsake, kriminaal käes, äris lakkamine, karmi käsilane, Keilani märkas, ärkamine Iklas, märkasin laike, näris kemikaal
- Narva maantee = vanemat naera, enne avaramat, vete rannamaa, teravam naane, Vantaa maneer, vanaema Ernat, taevane maran, naerev ataman, anname terava
- Tartu maantee = aruta teemant, rutta teemana, arutan etemat, teen raamatut, nutame traate, aarete mutant
- Lenini puiestee = teenelise piinu, peietele sinuni, eepiline inetus
* * *
Täna algab seajalgade ehitus: siga saab tallad (üks labajalg tuli kannast liiga lühike, see saab kannapikenduse). Tehnika on selline, et katan tööpinna HDPE-kilekotiga (PE on teadupärast materjal, kuhu midagi külge ei kleepu) ja katan kontuuri sisemuse rohke metalli-epoliimiga, kuhu peale tuleb labajala pikkuses üks 5 mm sidumistraadi jupp ning teine, lühem teise sõrga. Lasen rahus kõveneda, pärast on tald sile ja jalg enam ei kõigu. Kummast jalast saab kumb, veel ei tea. Täna ja homme kordan protsessi mitu korda. Pärast saab lõpliku kuju anda kas epo- või tavalise kitiga ning siis lihvida labajala õigele kujule. Mida raskem, seda sea stabiilsuse huvides parem. Sea raskuskese on praegu umbes pea keskjoonel kärsa kõrgusel, mis tähendab, et kere kipsmarlikatte kivistumise ajal seisab siga kärsali, kere õhus. Väga mugav!
Sea kõrvadest meenus öösel, et joonis, mida ma kasutasin, oli teistest vaadetest 20% suurem ja ma jätsin selle kõrvade tegemisel arvestamata, nii et sea küljes näevad kõrvaraamid välja nagu suured kapsalehed. Teen uued, korrigeerides joonise 1,44 (1,2^2) korda väiksemaks; kõrvad tulevad imelikult pisikesed, kuni mõistan, et pidanuks joonist vähendama ikka 1,2 korda. Kõrvade põhja materjali veel ei tea (see peaks olema veidi elastne), nagu ka mitte saba materjali (sinna on 5 mm traat liiga jäme).
* * *
Külastan „uut” poodi viis bussipeatust edasi. Äge!
14.2.14
R, 2492. päev: jätkub seaehitus
Täna algab piletimüük ühe meie lemmik-ooperilaulja kontserdile kõrvallinnas, kuhu väga kindlasti tahame minna. Piletimüügi algus näeb välja nii, et teatud päevasel kellaajal avanevad virtuaalsed kassaluugid ja tuleb olla väga kiire, sest saalis on ainult 300 kohta. Ma sealt varem pileteid ostnud ei ole (kontsert, muide, ei kajastu piletikeskuses, kust olen). Kõigepealt näitab kontserdisaali kassa, et umbes 50 piletit on juba läinud (abonemendid!), siis teatab, et mu maksmata piletid on broneeritud 15 minutiks, ja siis, et maksmiseks tuleb registreerida kasutajaks. No registreeringi, aga siis, selgub, et piletite eest maksmiseks on vaja sisse logida, milleks on vaja salasõna, mis alles saadetakse e-postile. No tore, eks ju, aga see ei toimu mitte kohe ning veedan oma elu ühed pikimad ja närvesöövaimad kuus minutit, klõbistades muudkui postkasti uuendamise nuppu ning ennast kirudes, miks ma ei taibanud registreeruda kasutajaks juba ette. Siis salasõna saabub, login sisse, piletid saavad tellitud, saabuda lubab ka õndsus ja 7 minutit jääb ülegi. Selgub, et ega muul kombel sisse logida ega kasutajaks registreeruda ei saa kui pärast pileti broneerimist.
Lõuna aegu käin automaadist raha võtmas ja vaatamas, kuidas paistab seestpoolt peen kohvik. Selgub, et lõuna tellimine käib ohtra suulise suhtlemise saatel.
Eesti lugeja jaoks võib tunduda võõrastav, aga siinmail sõbrapäeva üldrahvaliku tähtpäevana ei tähistata. Võib saada maniaki maine, oletan.
Õhtul lähen koju jala. 2,8 km kohta 5,9 km, poole paaha (enne oli 4,2 km ja 6,2 km). Ühes kohas on puudu 60 m kõnniteed ja ma ei taha kõndida üle mudase muru (mitu päeva on sadanud vihma). Kogu teel on asfaltkate. Näen isegi koerte varjupaika, mis asub Wolfgang Amadeus Mozarti tänaval – vbl on see peen vihje Monty Pythoni sketšile rotipüüdjast Colin Mozartist?
Maksimarketist pahtlit ja epoliimi (seda marki kahjuks hetkel ei ole, mida olen kasutanud seni, olen olnud segunevuse ja kvaliteediga väga rahul ning käejõud on läinud ka palju kordi tugevamaks, sest topeltsüstla taolist tuubi peab vahel pressima elajaliku jõuga). Tuvastan, et kogu poes ei ole peent metalltoru või muid väikesi metallhülsse, millest saaks ehitada seale kõrva- ja jalakinnituspesad.
Leides, et 5 mm PVC-kattega sidumistraat sobib 8 mm tüüblisse kui rusikas silmaauku, paigaldan seale seitse tüüblit (pähe kõrvade jaoks neli ja kerre kolm: jalgade jaoks kaks ning saba jaoks üks. 8 mm augud puurin puidupuuriga ja vaatepilti võiks üldiselt kirjeldada sõnaga „ilutulestik”: laiali karanud väikesed XPS-kuulid on kole elektrostaatilised ning neid ära pühkida on võimatu. Ent miks on siis leiutatud tolmuimeja!
Aukudesse paigaldan tüüblid nõnda, et nendes on ajutised 5 mm sidumistraadi jupid, et liim ei valguks tüübli sisse; pärast saab võtta ära. See uus, värvitu ja läbipaistev epoliim haiseb võikalt, tuba peab pärast lausa tuulutama.
Sea pea saab uut kipsisidet juurde (see ei ole otsevaates ümmargune, kõrvade juurde on vaja mitmekordsest kipsmarlist 5 mm kõrgendikke), kere särgiosa on nüüd katet ootamas valmis (kas kate saab olema pahtel või papjeemašee, veel ei tea).
Leiutan ka, et kummagi jala võib keerata 2 mm messingtraadist tükkis täiega, kand, sõrad, säär ja reis. Nii ei tule labajalg lahti, mis väga vabalt võib juhtuda, kui algul valmis ehitada labajalg ja siis puurida sellesse auk ja istutada sinna „sääreluu”, nagu algul kavatsesin.
Joonistan valmis kõrvad ja keeran nende raamid 5 mm sidumistraadist ning pildistan, kuidas siga seisab esimest korda omil jalul, mis veel on lahtiselt pesades ja katteta (jala ümber tuleb kipssidemest paks kiht). Raskuskese on hakanud nihkuma tahapoole ja seega hakkab seisma siga päris loomulikus asendis. Labajalgadest homme.
Lõuna aegu käin automaadist raha võtmas ja vaatamas, kuidas paistab seestpoolt peen kohvik. Selgub, et lõuna tellimine käib ohtra suulise suhtlemise saatel.
Eesti lugeja jaoks võib tunduda võõrastav, aga siinmail sõbrapäeva üldrahvaliku tähtpäevana ei tähistata. Võib saada maniaki maine, oletan.
Õhtul lähen koju jala. 2,8 km kohta 5,9 km, poole paaha (enne oli 4,2 km ja 6,2 km). Ühes kohas on puudu 60 m kõnniteed ja ma ei taha kõndida üle mudase muru (mitu päeva on sadanud vihma). Kogu teel on asfaltkate. Näen isegi koerte varjupaika, mis asub Wolfgang Amadeus Mozarti tänaval – vbl on see peen vihje Monty Pythoni sketšile rotipüüdjast Colin Mozartist?
Maksimarketist pahtlit ja epoliimi (seda marki kahjuks hetkel ei ole, mida olen kasutanud seni, olen olnud segunevuse ja kvaliteediga väga rahul ning käejõud on läinud ka palju kordi tugevamaks, sest topeltsüstla taolist tuubi peab vahel pressima elajaliku jõuga). Tuvastan, et kogu poes ei ole peent metalltoru või muid väikesi metallhülsse, millest saaks ehitada seale kõrva- ja jalakinnituspesad.
Leides, et 5 mm PVC-kattega sidumistraat sobib 8 mm tüüblisse kui rusikas silmaauku, paigaldan seale seitse tüüblit (pähe kõrvade jaoks neli ja kerre kolm: jalgade jaoks kaks ning saba jaoks üks. 8 mm augud puurin puidupuuriga ja vaatepilti võiks üldiselt kirjeldada sõnaga „ilutulestik”: laiali karanud väikesed XPS-kuulid on kole elektrostaatilised ning neid ära pühkida on võimatu. Ent miks on siis leiutatud tolmuimeja!
Aukudesse paigaldan tüüblid nõnda, et nendes on ajutised 5 mm sidumistraadi jupid, et liim ei valguks tüübli sisse; pärast saab võtta ära. See uus, värvitu ja läbipaistev epoliim haiseb võikalt, tuba peab pärast lausa tuulutama.
Sea pea saab uut kipsisidet juurde (see ei ole otsevaates ümmargune, kõrvade juurde on vaja mitmekordsest kipsmarlist 5 mm kõrgendikke), kere särgiosa on nüüd katet ootamas valmis (kas kate saab olema pahtel või papjeemašee, veel ei tea).
Leiutan ka, et kummagi jala võib keerata 2 mm messingtraadist tükkis täiega, kand, sõrad, säär ja reis. Nii ei tule labajalg lahti, mis väga vabalt võib juhtuda, kui algul valmis ehitada labajalg ja siis puurida sellesse auk ja istutada sinna „sääreluu”, nagu algul kavatsesin.
Joonistan valmis kõrvad ja keeran nende raamid 5 mm sidumistraadist ning pildistan, kuidas siga seisab esimest korda omil jalul, mis veel on lahtiselt pesades ja katteta (jala ümber tuleb kipssidemest paks kiht). Raskuskese on hakanud nihkuma tahapoole ja seega hakkab seisma siga päris loomulikus asendis. Labajalgadest homme.
13.2.14
N, 2491. päev: Hallrästas. Kasulikud omadused
Saksa Wikipedia märgib, et täna saab 100 aastat Alphonse Bertilloni surmast. Kes on lugenud kultusraamatut „Sada aastat kriminalistikat”, sellele ütleb see nimi palju. Kes ei ole, siis teadku, et Bertilloni leiutatud süsteemist bertillonage on välja kasvanud biomeetriline isikutuvastamine.
(„Sada aastat kriminalistikat” on tõlgitud vene keele kaudu saksa keelest – autor oli Jürgen Thorwald, algne (1965) pealkiri oli „Die Stunde der Detektive. Werden und Welten der Kriminalistik” ja vähe hilisem (1980) „Das Jahrhundert der Detektive. Wege und Abenteuer der Kriminalistik”.)
Pisike prantsuskeelne koosolek, kus 8 inimese toas on 15 inimest (naisterahvad istuvad toolil, meesterahvad seisavad, naalduvad vastu seina, istuvad aknalaual); mu paremalt käelt kostab kellegi tagant norskamist. Pärast väljudes märgib keegi parasjagu mööduja, et ta ei teadnudki, et sinna tuppa mahub inimesi nii palju.
Ilmselt Bing tõlgib jälle.
Tudengiaegne fotohuvilisest tuttav on käinud kaks nädalat Tai džunglis ja rannikul ning teinud ainult 1391 pilti. Küllap tal said mälukaardid täis.
AK näitab, kuidas valevastase eetikaauhinna sai elukutseline muinaslugude vestja. Asjaosalise rõõmsast ilmest nähtub, et auhinna peen iroonia on jäänud tal täitsa märkamata.
(„Sada aastat kriminalistikat” on tõlgitud vene keele kaudu saksa keelest – autor oli Jürgen Thorwald, algne (1965) pealkiri oli „Die Stunde der Detektive. Werden und Welten der Kriminalistik” ja vähe hilisem (1980) „Das Jahrhundert der Detektive. Wege und Abenteuer der Kriminalistik”.)
Pisike prantsuskeelne koosolek, kus 8 inimese toas on 15 inimest (naisterahvad istuvad toolil, meesterahvad seisavad, naalduvad vastu seina, istuvad aknalaual); mu paremalt käelt kostab kellegi tagant norskamist. Pärast väljudes märgib keegi parasjagu mööduja, et ta ei teadnudki, et sinna tuppa mahub inimesi nii palju.
Ilmselt Bing tõlgib jälle.
Tudengiaegne fotohuvilisest tuttav on käinud kaks nädalat Tai džunglis ja rannikul ning teinud ainult 1391 pilti. Küllap tal said mälukaardid täis.
AK näitab, kuidas valevastase eetikaauhinna sai elukutseline muinaslugude vestja. Asjaosalise rõõmsast ilmest nähtub, et auhinna peen iroonia on jäänud tal täitsa märkamata.
12.2.14
K, 2490. päev: igasugust
Suitsuhais hommikul liftis teatab, et see, kelle politseinikud eelmisel nädalal ära viisid – näiteks korduva prügikastis tuhnimise või maja välisukse korduva lõhkumise eest –, ei olnud joodiknaaber. Tema viimased kangelasteod on öösärgi väel maja välisukse juures jalutamine ja käigu pealt kusemine, mida ma peaaegu pealt nägin (nägin postkasti juurde minnes, kuidas – kuidas! – ta välisuksest väljus, ning kohe naastes, et ta oli jõudnud tänavani ja vahepeal oli keegi ukseesise siia-sinna täis kusnud).
Tööl remonditakse täna aknakatteid, mis liiguvad üles-alla otsekui isetahtsi. See meenutab stseeni filmist Les Visiteurs (1993).
Taastunud on omaaegne onomastika andmebaas (kaardita).
Veel leian, et EKI keeleabi http://keeleabi.eki.ee/ soovitab kenasti "külmpressitud oliiviõli" ja [otse]tõlget "neitsioliiviõli" nad ei poolda (vrd siin).
Telekas näitab, et Viimsis avatakse Laidoneri kuju ning, käsi õieli, vehib selle poole ristiga üks kleidiga mees, keda üks püsilugeja nägi kunagi toidupoes ning tal hakkas EPL jumala-kolumnide tõttu nii lõbus, et unustas ära, miks poodi tuli (umbes nagu ma olin näinud Arnold Rüütlit Talina kaubamaja toidukaupade osakonnas vähe varem, kui ta veel ei olnud president, ja sain teada, mis marki piima ta joob). Kindlasti läheksid ürituse korraldajad häbist sinisetäpiliseks, kui teaksid, mida Laidoner ligi sajand tagasi, umbes 1923 ütles: Eesti sõjavägi vajab mitte vaimulikke, vaid psühholooge.
Tööl remonditakse täna aknakatteid, mis liiguvad üles-alla otsekui isetahtsi. See meenutab stseeni filmist Les Visiteurs (1993).
Taastunud on omaaegne onomastika andmebaas (kaardita).
Veel leian, et EKI keeleabi http://keeleabi.eki.ee/ soovitab kenasti "külmpressitud oliiviõli" ja [otse]tõlget "
Telekas näitab, et Viimsis avatakse Laidoneri kuju ning, käsi õieli, vehib selle poole ristiga üks kleidiga mees, keda üks püsilugeja nägi kunagi toidupoes ning tal hakkas EPL jumala-kolumnide tõttu nii lõbus, et unustas ära, miks poodi tuli (umbes nagu ma olin näinud Arnold Rüütlit Talina kaubamaja toidukaupade osakonnas vähe varem, kui ta veel ei olnud president, ja sain teada, mis marki piima ta joob). Kindlasti läheksid ürituse korraldajad häbist sinisetäpiliseks, kui teaksid, mida Laidoner ligi sajand tagasi, umbes 1923 ütles: Eesti sõjavägi vajab mitte vaimulikke, vaid psühholooge.
11.2.14
T, 2489. päev: lugusid
Selgub, et muistne jutt itaallaste spagetilõikusest ei olnud niisama jutt, vaid BBC välispanoraami aprillinali, mille peale helistati neile palju, et kust saaks spagetipuid. No vat, 1957 olid spagetid Inglismaal veel üsna tundmata. Samuti aprillinaljad telekas.
Leian, et ühes suures ja ülipõhjalikus kaubandusloetelus on ühes eesti nimetuses asi concrete setting pandud ümber „betooni settimiseks” ja kehitan õlgu, et mine tea, minu arust on see betooni kivistumine, aga see tõesti toimub mitmes etapis, millest esimeses toimub just see setting (teine on hüdraatumine), mis tinglikult võiks ju mingil määral ollagi settimine, aga vähe hiljem leian, et on leiutatud ka uus keemiline element „kloriin”. No tule taevas appi.
Siis ükspäev juhtus õpetlik lugu, kuidas ühel töökaaslasel oli äkki pääsusilt kadunud ja paanika suur (sest pääsusildi kaotamine on väga paha). Konsiilium sedastab, et silt peab olema majas sees, ning hakkab üle käima täna käidud radu. Otsitakse läbi tuba (mitu korda), koridor, kemps ja mantli voodrivahe; pisut enne turvatalitusele teatamist leitakse silt kohast, kuhu keegi veel vaadanud ei ole – püksitaskust!!
Leian, et ühes suures ja ülipõhjalikus kaubandusloetelus on ühes eesti nimetuses asi concrete setting pandud ümber „betooni settimiseks” ja kehitan õlgu, et mine tea, minu arust on see betooni kivistumine, aga see tõesti toimub mitmes etapis, millest esimeses toimub just see setting (teine on hüdraatumine), mis tinglikult võiks ju mingil määral ollagi settimine, aga vähe hiljem leian, et on leiutatud ka uus keemiline element „
Siis ükspäev juhtus õpetlik lugu, kuidas ühel töökaaslasel oli äkki pääsusilt kadunud ja paanika suur (sest pääsusildi kaotamine on väga paha). Konsiilium sedastab, et silt peab olema majas sees, ning hakkab üle käima täna käidud radu. Otsitakse läbi tuba (mitu korda), koridor, kemps ja mantli voodrivahe; pisut enne turvatalitusele teatamist leitakse silt kohast, kuhu keegi veel vaadanud ei ole – püksitaskust!!
10.2.14
E, 2488. päev: uus libreto
AK-s on kaks Taaralinna uudist: noorte leiutajate kokkutulek (kus nad teevad asju, millest nad ise ka ei tea, kuidas need töötavad ja milleks neid vaja on; ühel nõutul noorsandil on mõlemad kulmud viltu ühele poole, mida ma varem näinud ei ole) ja kohe seejärel, kuidas Tartu maraton jääb tänavu ära. Viis minutit hiljem olen välja mõelnud koguni kaks lahendust, kuidas saaks maastikul lume peal suusatada ka siis, kui maastikul lund ei ole (vihjeks olgu öeldud, et lumekahureid kasutama ei pea ja rattaid suusal all ka ei ole).
Pariisi ooperi mängukava läbi uurides jäi tuttava nimena silma nende „Võluflöödi” lavastuses Sarastrot kehastav Franz-Josef Selig, kellest esiti arvan, nagu olnuks ta ein Bauunternehmer mit Schugr. 58, aga kontrollin plaadilt järele ja ta oli Sarastro Covent Gardeni 2010 lavastuses. Mispeale ketrab fantaasia edasi ja tekib ooperi „Nõukogude võluflööt” libreto alge. Pühendatud kõigile vene aega hellitavalt „nõukaajaks” nimetavatele minevikuihalejatele.
Pariisi ooperi mängukava läbi uurides jäi tuttava nimena silma nende „Võluflöödi” lavastuses Sarastrot kehastav Franz-Josef Selig, kellest esiti arvan, nagu olnuks ta ein Bauunternehmer mit Schugr. 58, aga kontrollin plaadilt järele ja ta oli Sarastro Covent Gardeni 2010 lavastuses. Mispeale ketrab fantaasia edasi ja tekib ooperi „Nõukogude võluflööt” libreto alge. Pühendatud kõigile vene aega hellitavalt „nõukaajaks” nimetavatele minevikuihalejatele.
Noor spetsialist Pamino suunatakse tehasesse, kus lokkab suur korralagedus. (Algul pakun konkreetselt, et saadetakse vanaraua plaani täitma; pärast jääb konsensuseks, et tootmisplaani.) Tehasel on tark, aga üsna jõuetu direktor Sarastro, kes mõistuseinimesena astub õigel ajal mõtlikult kõrvale. Papageno on ametis varustajana ja tema põhitegevuseks on mitmesuguste asjadega hangeldamine kodanik Öökuninganna heaks (kindla töö- ja elukohata). Loomulikult kasvab ka Papageno raskuste kiuste ja komnoore Papagena abil ümber. Aeg-ajalt üritab sotsialistliku võistluse varjus sekkuda peletis Monostatos. Näidatakse edumeelseid haritlasi. Mitme vaatusetäie seikluste kiuste saavad kõik head õnnelikuks ja maa kohale tõuseb suur punane kommunismipäike.
9.2.14
P, 2487. päev: Pariisi ooperis
Nagu teada, tegutseb Pariisi ooper kahes majas. Üks on vana, selles on käinud Hitler (1940, ühe korra, hommikul vara, teadis põhiplaani peast, üks uks oli kinni müüritud) ja seal etendatakse peamiselt balletti. Teine on uus, määratu postmodernistlik majajurakas nagu Tõnismäel rahvusraamatukogu, aga kui RR kavatisele on ilme andnud ainult ruut, siis Bastille’ ooperile on andnud ruut ja poolring. See poolring, mõistagi, meenutab Süda tänavale ehitamata jäänud Estonia uue maja projekti, kus seda kah kavatseti kasutada.
Sise- ja väliskujunduses on palju graniiti, aga mul ei ole dosimeetrit kaasas. Idapoolne naabermaja on nii lagunenud, et ühest aknast paistab sisse ja teisel pool maja vastasaknast jälle välja.
Saame omal nahal tunda, et nagu Pariisi kesklinna hooned ikka, on Bastille’i ooper kütteta. Saalis on esimese vaatuse järel vaheajal soojem kui fuajees. Kohanäitajatele tekivad esimeseks vaheajaks kaela sallid.
Nagu teatris ikka, anname mantlid riidehoidu, mis on parteri ukse taga. Riidehoiu numbrid on küll üllalt neljakohased ja teenindajaid tervelt kuus, aga nagisid on vahest ainult nelisada. Saalis olevat kohti 2703.
Puhveteid on I rõdu fuajees kaks, kummaski silt, et eriti kiireks teenindamiseks saab tellida napsud ette. Mitut sorti vahuveini on, erinevalt siinmaa suurest teatrist on isegi kohvi, aga kofeiinita. Mu arust seepärast, et mitte häirida vaatajate und, kui tükk satub olema väga igav.
I rõdu sissekäik on II ja II rõdu sissekäik IV korrusel, kusjuures Prantsusmaal on I korrus see, mis eesti mõttes II korrus. Trepid on laiad ja pikad.
Seltskonda parteris ei näe; võib-olla istub rõdudel lihtrahvas, kelle seas meie oleme peaaegu et kõige peenemas riides (nagu oli 2012 Viini metroos näha, kes alles läheb kontserdile, rääkimata tagasitulekust). Vaateväljas on ainult üks kasukas, aga selle all on roosa kootud kampsun, mida on vaateväljas rohkem.
Istmed on tehtud käblikutele, jalgu sirutada ei saa ja seljatoe mügarused on täpselt peegelpildis selja kõverustega. Kui aga inimesed on nihkunud mõni minut enne algust meie ümbert vabadele eespoolsetele, kallimatele kohtadele, saab laiutada ja sirutada jalga külje peale. (Selle kohta oli üks Loriot’ sketš, mille pealkirja ma ei tea – vbl „Flötenkonzert”, aga Loriot’l oli kontserdisketše mitu – ja seega linkida ei saa: tulemas on peen kontsert, esireas on paar kohta tühjad, inimesed hakkavad istuma järgmisest reast ettepoole. Kui nihkumine on jõudnud saali viimase reani, tulevad need esirea piletiomanikud siiski kohale ja kogu see segane lainetus toimub teist korda. Kõik see aeg on muusik valmis alustama ja ootab kannatamatult, millal saal vaikib.)
Käes on köhahooaeg. Üks kuuldekauguse daam käib igas vaatuses ukse taga köhimas, esimest korda naastes istub meie rea otsale. Pärast sööb raginaga köhakomme.
Binokkel ununes maha ja nõnda leian alles õhtul hiljem, et kavva oli trükitud naispeaosalisest iidne noorpõlvefoto. Kava on massiivne (23 × 16 × 1 cm), maksab 12 € ja selle sai osta koos piletiga ette. Annan aga kavakupongi kavamüüjale ja saan vastu kava, mida pärast ei ole kuhugi panna, sest tasku ei mahu ja kotti ei ole. Oletan, et kavamüüja töötas varem kalaturul, tal on sama vali hääl.
Peale üleriiete on vaatajatel saalis kaasas ka mõni kott ja kohver.
Esimesel vaheajal fuajees jalutades (mitte et seal kogu rahvas kappaks jalutada ringiratast, nagu see mõnel pool kombeks on) märkan, et lähipäevade mängukavva on märgitud etenduse lõpuks 17.40, mitte 14.30 + 3 tundi 23 minutit (= 17.53) nagu veebilehe mängukavas. See tähendab, et lootus jõuda kella 18.40 rongile tugevneb.
Tagasisõit kulgeb üle ootuste hästi: Werther sureb 17.40, metrooperroonil oleme 17.49, raudteejaamas oleme 18.00. Sööme natuke. Mis te Pariisist ka ostsite – seebi.
Tagasi sõidab topeltrong, meie vagun nr 18 on kõige esimene ehk jaamahoonest ligi poole kilomeetri kaugusel. GPS saab signaali kätte ja mina lahedaid pilte, kui rong on linnast väljas ja kiirus 315 km/h.
Ja nüüd siis etendusest endast.
Lavakujundus on igas vaatuses oma! Realistlik, mitte „tühi lava + plasttoolid” (à la R. O. E, „T.”) ega „tühi lava + veristest linadest tagasein” (à la V. O., „P.”). (Äkki hakkab tühja lava aeg otsa saama?) IV vaatuses sajab laval lund. I vaatuses on pisut üle elusuuruse aiamüür ja värav, mille kõrval paistab esimest korda end laval näitava peategelase pikkus olevat nii 90 cm. II vaatuses on laval kujutatud kiviäärega terrass ja sellest tahapoole laskuv trepp; E nägi, kuidas lõpupoole Werther sellest alla hüppas, ma ei märganud, mu arust kiirustas niisama trepist alla. III vaatuses on umbes nagu tagasihoidlikus rokokoostiilis tuba ja IV vaatuses on Werteri surikamber, mis algul on lava taga, aga sealt aeglaselt ettepoole sõidab – ooperilava on pisut ettepoole viltu ja mõtlen, mis saab, kui langemist pidurdav tross katkeb ja kamber tükkis maailmatenoriga orkestrisse partsatab.
Orkestist paistavad mulle eriti hästi kätte timpanid ja muud löökpillid. Vahepeal näib, et timpanimängija on väsinud ja on heitnud timpani peale kummuli, aga ta vist häälestab pilli hästi vaikselt, et keegi teine ei kuule. I vaatuses on laval solisev purskkaev, mis ikka soliseb nii, et kole. II vaatuse algul jääb neli orkestranti hiljaks, jõuab kohale pärast dirigenti ja lipsab siis vaikselt oma kohale.
Valgustus on ka loominguline, aga õnneks mitte nii ajastutruu, et oleks ainult küünaldega (à la O. C, „E”). Kostüümid on ajastutruud küll, õnneks, mitte nüüdisaegsed ülikonnad.
Nagu tudengiajakirjas, kus ooperikülastuse jutu oli kirjutanud ehitustudeng ja see vaagis peamiselt ooperiteatri tarindeid, olen siin peamiselt jutustanud sellest, kuidas me Pariisi ooperis käisime, ning lugeja tahab nüüdseks kindlasti teada ka, kuidas ooper ise meeldis.
Elusa Roberto Alagna püüne peal nägemise võtab kokku ainult üks rida: ja siis see hääl, see hääl!!
Sise- ja väliskujunduses on palju graniiti, aga mul ei ole dosimeetrit kaasas. Idapoolne naabermaja on nii lagunenud, et ühest aknast paistab sisse ja teisel pool maja vastasaknast jälle välja.
Saame omal nahal tunda, et nagu Pariisi kesklinna hooned ikka, on Bastille’i ooper kütteta. Saalis on esimese vaatuse järel vaheajal soojem kui fuajees. Kohanäitajatele tekivad esimeseks vaheajaks kaela sallid.
Nagu teatris ikka, anname mantlid riidehoidu, mis on parteri ukse taga. Riidehoiu numbrid on küll üllalt neljakohased ja teenindajaid tervelt kuus, aga nagisid on vahest ainult nelisada. Saalis olevat kohti 2703.
Puhveteid on I rõdu fuajees kaks, kummaski silt, et eriti kiireks teenindamiseks saab tellida napsud ette. Mitut sorti vahuveini on, erinevalt siinmaa suurest teatrist on isegi kohvi, aga kofeiinita. Mu arust seepärast, et mitte häirida vaatajate und, kui tükk satub olema väga igav.
I rõdu sissekäik on II ja II rõdu sissekäik IV korrusel, kusjuures Prantsusmaal on I korrus see, mis eesti mõttes II korrus. Trepid on laiad ja pikad.
Seltskonda parteris ei näe; võib-olla istub rõdudel lihtrahvas, kelle seas meie oleme peaaegu et kõige peenemas riides (nagu oli 2012 Viini metroos näha, kes alles läheb kontserdile, rääkimata tagasitulekust). Vaateväljas on ainult üks kasukas, aga selle all on roosa kootud kampsun, mida on vaateväljas rohkem.
Istmed on tehtud käblikutele, jalgu sirutada ei saa ja seljatoe mügarused on täpselt peegelpildis selja kõverustega. Kui aga inimesed on nihkunud mõni minut enne algust meie ümbert vabadele eespoolsetele, kallimatele kohtadele, saab laiutada ja sirutada jalga külje peale. (Selle kohta oli üks Loriot’ sketš, mille pealkirja ma ei tea – vbl „Flötenkonzert”, aga Loriot’l oli kontserdisketše mitu – ja seega linkida ei saa: tulemas on peen kontsert, esireas on paar kohta tühjad, inimesed hakkavad istuma järgmisest reast ettepoole. Kui nihkumine on jõudnud saali viimase reani, tulevad need esirea piletiomanikud siiski kohale ja kogu see segane lainetus toimub teist korda. Kõik see aeg on muusik valmis alustama ja ootab kannatamatult, millal saal vaikib.)
Käes on köhahooaeg. Üks kuuldekauguse daam käib igas vaatuses ukse taga köhimas, esimest korda naastes istub meie rea otsale. Pärast sööb raginaga köhakomme.
Binokkel ununes maha ja nõnda leian alles õhtul hiljem, et kavva oli trükitud naispeaosalisest iidne noorpõlvefoto. Kava on massiivne (23 × 16 × 1 cm), maksab 12 € ja selle sai osta koos piletiga ette. Annan aga kavakupongi kavamüüjale ja saan vastu kava, mida pärast ei ole kuhugi panna, sest tasku ei mahu ja kotti ei ole. Oletan, et kavamüüja töötas varem kalaturul, tal on sama vali hääl.
Peale üleriiete on vaatajatel saalis kaasas ka mõni kott ja kohver.
Esimesel vaheajal fuajees jalutades (mitte et seal kogu rahvas kappaks jalutada ringiratast, nagu see mõnel pool kombeks on) märkan, et lähipäevade mängukavva on märgitud etenduse lõpuks 17.40, mitte 14.30 + 3 tundi 23 minutit (= 17.53) nagu veebilehe mängukavas. See tähendab, et lootus jõuda kella 18.40 rongile tugevneb.
Tagasisõit kulgeb üle ootuste hästi: Werther sureb 17.40, metrooperroonil oleme 17.49, raudteejaamas oleme 18.00. Sööme natuke. Mis te Pariisist ka ostsite – seebi.
Tagasi sõidab topeltrong, meie vagun nr 18 on kõige esimene ehk jaamahoonest ligi poole kilomeetri kaugusel. GPS saab signaali kätte ja mina lahedaid pilte, kui rong on linnast väljas ja kiirus 315 km/h.
Ja nüüd siis etendusest endast.
Lavakujundus on igas vaatuses oma! Realistlik, mitte „tühi lava + plasttoolid” (à la R. O. E, „T.”) ega „tühi lava + veristest linadest tagasein” (à la V. O., „P.”). (Äkki hakkab tühja lava aeg otsa saama?) IV vaatuses sajab laval lund. I vaatuses on pisut üle elusuuruse aiamüür ja värav, mille kõrval paistab esimest korda end laval näitava peategelase pikkus olevat nii 90 cm. II vaatuses on laval kujutatud kiviäärega terrass ja sellest tahapoole laskuv trepp; E nägi, kuidas lõpupoole Werther sellest alla hüppas, ma ei märganud, mu arust kiirustas niisama trepist alla. III vaatuses on umbes nagu tagasihoidlikus rokokoostiilis tuba ja IV vaatuses on Werteri surikamber, mis algul on lava taga, aga sealt aeglaselt ettepoole sõidab – ooperilava on pisut ettepoole viltu ja mõtlen, mis saab, kui langemist pidurdav tross katkeb ja kamber tükkis maailmatenoriga orkestrisse partsatab.
Orkestist paistavad mulle eriti hästi kätte timpanid ja muud löökpillid. Vahepeal näib, et timpanimängija on väsinud ja on heitnud timpani peale kummuli, aga ta vist häälestab pilli hästi vaikselt, et keegi teine ei kuule. I vaatuses on laval solisev purskkaev, mis ikka soliseb nii, et kole. II vaatuse algul jääb neli orkestranti hiljaks, jõuab kohale pärast dirigenti ja lipsab siis vaikselt oma kohale.
Valgustus on ka loominguline, aga õnneks mitte nii ajastutruu, et oleks ainult küünaldega (à la O. C, „E”). Kostüümid on ajastutruud küll, õnneks, mitte nüüdisaegsed ülikonnad.
Nagu tudengiajakirjas, kus ooperikülastuse jutu oli kirjutanud ehitustudeng ja see vaagis peamiselt ooperiteatri tarindeid, olen siin peamiselt jutustanud sellest, kuidas me Pariisi ooperis käisime, ning lugeja tahab nüüdseks kindlasti teada ka, kuidas ooper ise meeldis.
Elusa Roberto Alagna püüne peal nägemise võtab kokku ainult üks rida: ja siis see hääl, see hääl!!
8.2.14
L, 2486. päev: leht küsib, lugeja vastab
Rongiga söömas.
Kohalik leht küsib lugejatelt, kas nad kavatsevad vaadata olümpiat. 9% vastab, et jah, nad vaatavad olümpiat alati, kaks vahepealset rühma seda ja teist ning suurim rühm – 40% – vastab, et ei, Venemaal ja Sotši ümber toimuv jamps on neilt võtnud vaatamise isu.
Kohalik leht küsib lugejatelt, kas nad kavatsevad vaadata olümpiat. 9% vastab, et jah, nad vaatavad olümpiat alati, kaks vahepealset rühma seda ja teist ning suurim rühm – 40% – vastab, et ei, Venemaal ja Sotši ümber toimuv jamps on neilt võtnud vaatamise isu.
7.2.14
R, 2485. päev: reedesed avastused
Reede õhtul sünnib taoline ime, et kui väljun õhtul koertega jalutama, sõidab maja juurde kongiga politseiauto ja kaks politseinikku läheb majja sisse. Jää või vaatama, keda välja tuuakse. Kui tagasi tuleme, kostab kas eelmiselt või järgmiselt korruselt ägestunud jutukõma.
E on avastanud jaamapoega samasse ketti kuuluva poe maantee ääres viis bussipeatust edasi. Erinevalt jaamapoest olla see väga korralik.
Mina jälle olen avastanud tuntud Aafrika sõnastikuprogrammi ja olen hakanud koostama siinmaa-eesti keele sõnaraamatut, õppematerjalide põhjal, millest esimesest kümnest nädalast on olemas ka elektroonilisel tahvlil näidatu nädala kaupa PDF-idena (kuigi piltidena, kopipeistida ei saa). Varem ma konkreetset sõnastiku kirjutamise programmi kasutanud ei ole; see on tehtud just konkreetselt selleks – ei ole nii paindlik kui terminibaas, näiteks sõnastiku pööramine (keeled teistpidi) eeldab suurt näputööd, sest programm pöörab kirjeid ükshaaval ja nõnda, et vahetab ainult lähte- ja sihtkeelse sõna, aga sõnade juurde märgitu – nt kasutusnäited, päritolu – pööratud sõnastikku ei lähe. Õpetaja käskis viimases tunnis, et korrake vaheajal sõnade sugusid.
E on avastanud jaamapoega samasse ketti kuuluva poe maantee ääres viis bussipeatust edasi. Erinevalt jaamapoest olla see väga korralik.
Mina jälle olen avastanud tuntud Aafrika sõnastikuprogrammi ja olen hakanud koostama siinmaa-eesti keele sõnaraamatut, õppematerjalide põhjal, millest esimesest kümnest nädalast on olemas ka elektroonilisel tahvlil näidatu nädala kaupa PDF-idena (kuigi piltidena, kopipeistida ei saa). Varem ma konkreetset sõnastiku kirjutamise programmi kasutanud ei ole; see on tehtud just konkreetselt selleks – ei ole nii paindlik kui terminibaas, näiteks sõnastiku pööramine (keeled teistpidi) eeldab suurt näputööd, sest programm pöörab kirjeid ükshaaval ja nõnda, et vahetab ainult lähte- ja sihtkeelse sõna, aga sõnade juurde märgitu – nt kasutusnäited, päritolu – pööratud sõnastikku ei lähe. Õpetaja käskis viimases tunnis, et korrake vaheajal sõnade sugusid.
6.2.14
N, 2484. päev: väikesed molekulid
Mõte, kuidas Eesti on oma arust kange e-riik missugune, aga maksuõiguses seni sellist võimalust olnud ei ole, et Eestis saaks teenida tulu ilma Eestis viibimata. Loen mitteresidendi tuludeklaratsiooni juhendit, aga targemaks ei saa. Nimelt on iga aasta tuludeklaratsiooni esitamise järel tulemus isemoodi: ükskord makstakse midagi tagasi, teinekord tuleb maksta endal juurde. Mille järgi see käib – kas mingi nägematu eeskirja või nagu v. Roseni pangas, n-ö pangajuhataja suva järgi*.
* Vt „Parunid, eestlased ja enamlased”. Jutustaja, Toompeal elanud Rootsi ajakirjanik Carl Mothander oli saanud jõulude eel v. Roseni pangalt teatise, et tuleb maksta teatud summa panka. Puuduses baltisakslased olid saanud teatise, et nad saavad v. Roseni pangast võtta teatud summa välja. Kuidas ja mille alusel jaotus toimus, seda teadis ainult von Rosen ise, aga süsteem toimis ja kõik olid rahul. (See oli sama lugu, kuidas Mothander nõudis sissemakse peale ka kviitungit, mispeale tõusnud pangametnik leti taga pahaselt püsti ja kuulutanud: „Kviitungit? Kviitungit?? – Ma töötan siin pangas 47 aastat ja te olete esimene, kes tahab kviitungit!!”** — Sellest edasi jutustab raamat pikalt baltisaksa suuliste lepingute traditsioonist – näiteks üürilepingud olid suulised. Mothanderi eluvõõrus tuli sellest, et ta oli rootslane ja asus Eestisse elama alles 1920. aastatel, sattudes abielu kaudu von Tollide suguvõssa. Vabadussõjas oli ta olnud Rootsi vabatahtlike üks ülemaid.)
** Eesti tõlkes võib olla teine sõnastus, lugesin raamatu soome 1941. a tõlkes.
Rehkendan, et Vene maksumaksja – maailma parim maksumaksja, kahtlemata – plekib keskmiselt Sotši olümpsi eest igaüks 10,7 korda rohkem kui keskmine Hiina maksumaksja Pekingi olümpsi eest. Kõigist 21 eelmisest taliolümpiast kokku kallima Sotši olümpsi maksumuse võrdlus maailmariikide sõjaliste kulutustega on ka huvitav: see on suurem, kui mida 2014. aastal kulutab Saksamaa ja tuumariik Prantsusmaa, ning umbes-täpselt sama kui mida kulutab Ühendkuningriik, kelle sõjavägi tegutseb praegu missioonidel 14 riigis. Venemaa enda praegu suurte ja kiiresti kasvavate sõjaliste kulutuste vastu ei saa, Hiina omadest on need alla poole ja USA omadest (koos sõjaväelaste sotsiaalkuludega) oma 15 korda väiksemad.
* Vt „Parunid, eestlased ja enamlased”. Jutustaja, Toompeal elanud Rootsi ajakirjanik Carl Mothander oli saanud jõulude eel v. Roseni pangalt teatise, et tuleb maksta teatud summa panka. Puuduses baltisakslased olid saanud teatise, et nad saavad v. Roseni pangast võtta teatud summa välja. Kuidas ja mille alusel jaotus toimus, seda teadis ainult von Rosen ise, aga süsteem toimis ja kõik olid rahul. (See oli sama lugu, kuidas Mothander nõudis sissemakse peale ka kviitungit, mispeale tõusnud pangametnik leti taga pahaselt püsti ja kuulutanud: „Kviitungit? Kviitungit?? – Ma töötan siin pangas 47 aastat ja te olete esimene, kes tahab kviitungit!!”** — Sellest edasi jutustab raamat pikalt baltisaksa suuliste lepingute traditsioonist – näiteks üürilepingud olid suulised. Mothanderi eluvõõrus tuli sellest, et ta oli rootslane ja asus Eestisse elama alles 1920. aastatel, sattudes abielu kaudu von Tollide suguvõssa. Vabadussõjas oli ta olnud Rootsi vabatahtlike üks ülemaid.)
** Eesti tõlkes võib olla teine sõnastus, lugesin raamatu soome 1941. a tõlkes.
Rehkendan, et Vene maksumaksja – maailma parim maksumaksja, kahtlemata – plekib keskmiselt Sotši olümpsi eest igaüks 10,7 korda rohkem kui keskmine Hiina maksumaksja Pekingi olümpsi eest. Kõigist 21 eelmisest taliolümpiast kokku kallima Sotši olümpsi maksumuse võrdlus maailmariikide sõjaliste kulutustega on ka huvitav: see on suurem, kui mida 2014. aastal kulutab Saksamaa ja tuumariik Prantsusmaa, ning umbes-täpselt sama kui mida kulutab Ühendkuningriik, kelle sõjavägi tegutseb praegu missioonidel 14 riigis. Venemaa enda praegu suurte ja kiiresti kasvavate sõjaliste kulutuste vastu ei saa, Hiina omadest on need alla poole ja USA omadest (koos sõjaväelaste sotsiaalkuludega) oma 15 korda väiksemad.
5.2.14
K, 2483. päev: mõistuse hääl
Eelmine aasta juhtus, et Eeslilinna poolteist tuhat aastat vana kiriku torni pandi tuulelipuks linna sümbol eesel ja muinsuskaitseamet oli taolise tembu peale kole pahane ning linn kole kurb, et äkki võetakse ära. Aga nüüd on asja lõplikult otsustanud kultuuriminister, öeldes, et teate, üks tuulelipp ei ole nüüd nii suur asi, millest taolist tüli tõsta. Kui linn ise seda tahab, las siis olla!
3.2.14
E, 2481. päev: klassiõhtu
Päeval koogipoest karp peeni küpsiseid. Muidu nagu klassiõhtu ikka – klassitoas on lauad lükatud seina äärde, keskel on laual mitmesugust suupoolist, mõningaid jooke kah, ning inimesed seisavad mööda toaääri. Õnneks ei ole pilt täpselt sama, sest puudub meie kooliaegne „drastiline” klassijuhatajata (üks tema lemmikväljendeid meie õpetlikul harimisel oli alati „ma toon teile drastilise näite”, millele vääramatult järgnes hirmu ja õuduse lugu, kus mitu õpilast sai surma või vähemalt väga raskesti vigastada). Ka teeb üks lausa klassitoa nurgas e-piipu, mis (e-ta suitsuga) oleks olnud klassijuhataja vaateväljas mõeldamatu ning tähendanud vääramatult rasket karistust (mis alati meenutab müstilist mõistatust X klassi suusalaagrist, kuidas klassijuhataja kõikenägevate silmade kiuste sõitis Otepääle sama bussi kõhus ka kolm kasti õlut, mis laaditi peale juba koolimaja ees, õppealajuhatajate kabineti akna all, ning ka laagri segasaun möödus temapoolsete repressioonideta – võimalik muidugi, et see tema kõrvu ei jõudnudki).
Nagu klassiõhtutel ikka, saabub tervitama ka teise klassi delegatsioon. Õpetajad hakkavad omavahel vestlema, delegatsiooni neli õppurit istuvad laua peal reas nagu linnupojad.
Kohalikku muusikat esitab plaat (see meil kodus isegi on) ja YouTube. Öeldud oli, et võtke kaasa ka enda maa muusikat, niisiis näeme ühtäkki suht keeruka koreograafiaga balkani tantse, pärastpoole ka punanahkade maa moetantse.
Jälgin videoid huviga (pilt ja koreograafia): kahe-kolme kohta mõtlen, et selles ei ole järel enam mitte midagi loomulikku, ei muusikas ega „lauljas”. Muusikas seeläbi, et iga noot on tõstetud õigele kõrgusele, nagu peaks „laulja” perfektselt viisi (hahaa) – mida mõni aasta tagasi pilas „South Park” lauluga Gayfish (sarjas oli sellest ainult jupp, kogu laulu mp3 on stuudio kodulehel, otsige ja kuulake). „Lauljas” seeläbi, et kui ta oleks ka üleni plastist, ei paneks keegi midagi tähele.
Tehakse endist ja teistest pilte, isegi mina teen.
Minu tavalise koha selja taga on Hiinas trükitud Hiina [propaganda]kaart, kus kõik Spratly saared ja kogu Lõuna-Hiina meri nende ümber on märgitud ainult Hiina omaks.
Õhtul on vaatamisjärg jõudnud omaaegse BBC Euroopa loodusloo minisarjani.
Nagu klassiõhtutel ikka, saabub tervitama ka teise klassi delegatsioon. Õpetajad hakkavad omavahel vestlema, delegatsiooni neli õppurit istuvad laua peal reas nagu linnupojad.
Kohalikku muusikat esitab plaat (see meil kodus isegi on) ja YouTube. Öeldud oli, et võtke kaasa ka enda maa muusikat, niisiis näeme ühtäkki suht keeruka koreograafiaga balkani tantse, pärastpoole ka punanahkade maa moetantse.
Jälgin videoid huviga (pilt ja koreograafia): kahe-kolme kohta mõtlen, et selles ei ole järel enam mitte midagi loomulikku, ei muusikas ega „lauljas”. Muusikas seeläbi, et iga noot on tõstetud õigele kõrgusele, nagu peaks „laulja” perfektselt viisi (hahaa) – mida mõni aasta tagasi pilas „South Park” lauluga Gayfish (sarjas oli sellest ainult jupp, kogu laulu mp3 on stuudio kodulehel, otsige ja kuulake). „Lauljas” seeläbi, et kui ta oleks ka üleni plastist, ei paneks keegi midagi tähele.
Tehakse endist ja teistest pilte, isegi mina teen.
Minu tavalise koha selja taga on Hiinas trükitud Hiina [propaganda]kaart, kus kõik Spratly saared ja kogu Lõuna-Hiina meri nende ümber on märgitud ainult Hiina omaks.
Õhtul on vaatamisjärg jõudnud omaaegse BBC Euroopa loodusloo minisarjani.
2.2.14
1.2.14
L, 2479. päev: Rosalie saab seltsiks Norberti
Nagu laupäeviti ikka, Kella kõrtsis lõunatamas. Nüüd sööme laupäeviti ka hommikusööki naaberlinnas (homikune logistika on lihtsam), Liha tänava väga praktilises saiapoes. Kahe inimese kohv ja saiad maksavad kokku midagi paarteist raha. Pärast samast kõrvalt raamatupoest (kus on suur minu arust Photomatixi v.2 vaikeseadega Grunge tehtud HDR-linnavaade) äärmiselt toredate piltidega raamat Fritsch Frosch pupst! ehk maakeeli siis, kuidas Konna-Fritsul oli puuksuprobleem, mis teisi Krooksuküla lapsi ja ka teda ennast suplemisel väga lõbustas. Lugu võtab pöörased pöörded ning lõpeb, muidugi, puändiga.
Liha tänava uuest sisekujunduspoest on öökull Rosalie ära ostetud, aga läkiläkiga pingviini Norbertit veel on, üks.
Teisest raamatupoest uus aasta parimate karikatuuride album Beste Bilder 4, mis on aga lahjem kui sarja eelmised.
Õhtul saan läbi John Nettlesi raamatu Briti Kanalisaarte Saksa okupatsioonist, Jewels and Jackboots: Hitler's British Isles, the German Occupation of the British Channel Islands 1940-1945. Lõpus osundatakse huvitavat mõtet: sõda lõpeb alles siis, kui lõpeb vihkamine (mis muidugi meenutab üht teist, vaenulikku riiki, mille identiteedist suur osa on ehitatud Teise maailmasõja võitjariigi mainele).
Millega ühtlasi märgin murega, et ma ei taha mõelda võimalusele, mida üks nimeta riik võib korda saata järgmisel nädalal, kui algab olümpia, nagu ta saatis korda 8.8.2008, kui maailma silmad olid suunatud Pekingi olümpia poole, alustades välksõda teise riiki. Seesama nimeta riik on ka ainus riik, kelle reageering Ukraina sündmustele on olnud riiklikku vägivalda õigustav. Nii et jube. (Vrd BBC 6.2. uudis.) Taolisest stsenaariumist kirjutas üks Dale Browni 1993 ilmunud põnevik, mille tegevus toimus lähitulevikus 2005, kus seesama riik alustas Ukraina vastu tuumasõda ning heade poolel asusid appi lennukid F-111. Lõpp oli õnnelik: sõjaõhutaja riigijuhtide maa-alune punker ja veerand pealinna takkajärele asendus väga suure auguga. Samal autoril oli ka üks vähem värvikas lennukipõnevik, kus Valgevene ründas Leedut ja appi tõttasid V-22-ga lennanud USA eriüksused. Tema B-52-raamatuid ma lugenud ei ole.
Järgmiseks padjaraamatuks võtan saksa metsavenna raamatu „Die Waldbrüder: ein deutscher Soldat bei estnischen Partisanen 1945-1949”, mis stiili poolest (esmatrükk 1958) meenutab kõvasti Holger Puki loomingut („Kaks punast kaelarätti”, „Kes tulistas?”, „Rohelised maskid”). Uustrüki (2010) eessõna märgib, et 1958 pidi autor peategelase nimeks märkima ainult Franz Sch., aga hiljem on läinud õige nimi kaotsi ja keegi enam ei tea. See päris nii ei ole, kümme minutit hiljem leian: Franz-Xaver Schöfmann – teda mainib PAE II („Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988”, II kd, 1998), lk 460:
Guugeldage teiegi, saate teada veel huvitavat.
1958. a esmatrüki pealkiri oli „Der Wolf von Laekvere. Ein Deutscher als Partisan in den estnischen Wäldern”. Kohe samal 1958. a ilmus soome tõlge („Partisaanina Viron metsissä”) ja 1959 rootsi tõlge („Jag flydde för ryssen. Partisan i Estlands skogar”). Leian ka, et eesti tõlge ilmus 1994 („Hundina Virumaa metsades”). Vat ei teagi kohe, kas eesti tõlkes saksa originaali üksikuid lõbusaid eestipäraseid sõnu sees on (kuulmise järgi, justnagu vanas kirjaviisis): nt „Kus saa olid? – Mezas!”, Väike-Maarja kirikuõpetaja „Palumää”*, heinavedamise „kärru”, heinaladustamise „kuhhi”, Roela kurjam „Teitav Komitee Eesimees”, „Viina Puttel” ning raamatu lõpupoole tisler „Kusimetz”.
* Vrd PAE II, lk 347:
(See oli see Uniküla, mis oli kuskil Kiltsi ja Äntu juures, Tuudur Vettiku sünnikoht, praegu sellenimelist küla enam ei ole. Umbes sinna paksu metsa, kus oli saksa metsavenna punker, ehitati 1960. aastatel kaks keskmaa-tuumarakettide baasi.)
Liha tänava uuest sisekujunduspoest on öökull Rosalie ära ostetud, aga läkiläkiga pingviini Norbertit veel on, üks.
Teisest raamatupoest uus aasta parimate karikatuuride album Beste Bilder 4, mis on aga lahjem kui sarja eelmised.
Õhtul saan läbi John Nettlesi raamatu Briti Kanalisaarte Saksa okupatsioonist, Jewels and Jackboots: Hitler's British Isles, the German Occupation of the British Channel Islands 1940-1945. Lõpus osundatakse huvitavat mõtet: sõda lõpeb alles siis, kui lõpeb vihkamine (mis muidugi meenutab üht teist, vaenulikku riiki, mille identiteedist suur osa on ehitatud Teise maailmasõja võitjariigi mainele).
Millega ühtlasi märgin murega, et ma ei taha mõelda võimalusele, mida üks nimeta riik võib korda saata järgmisel nädalal, kui algab olümpia, nagu ta saatis korda 8.8.2008, kui maailma silmad olid suunatud Pekingi olümpia poole, alustades välksõda teise riiki. Seesama nimeta riik on ka ainus riik, kelle reageering Ukraina sündmustele on olnud riiklikku vägivalda õigustav. Nii et jube. (Vrd BBC 6.2. uudis.) Taolisest stsenaariumist kirjutas üks Dale Browni 1993 ilmunud põnevik, mille tegevus toimus lähitulevikus 2005, kus seesama riik alustas Ukraina vastu tuumasõda ning heade poolel asusid appi lennukid F-111. Lõpp oli õnnelik: sõjaõhutaja riigijuhtide maa-alune punker ja veerand pealinna takkajärele asendus väga suure auguga. Samal autoril oli ka üks vähem värvikas lennukipõnevik, kus Valgevene ründas Leedut ja appi tõttasid V-22-ga lennanud USA eriüksused. Tema B-52-raamatuid ma lugenud ei ole.
Järgmiseks padjaraamatuks võtan saksa metsavenna raamatu „Die Waldbrüder: ein deutscher Soldat bei estnischen Partisanen 1945-1949”, mis stiili poolest (esmatrükk 1958) meenutab kõvasti Holger Puki loomingut („Kaks punast kaelarätti”, „Kes tulistas?”, „Rohelised maskid”). Uustrüki (2010) eessõna märgib, et 1958 pidi autor peategelase nimeks märkima ainult Franz Sch., aga hiljem on läinud õige nimi kaotsi ja keegi enam ei tea. See päris nii ei ole, kümme minutit hiljem leian: Franz-Xaver Schöfmann – teda mainib PAE II („Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988”, II kd, 1998), lk 460:
SCHÖFMANN, Franc-Ksafer sakslane, s. 1925
Saksamaa, 8 kl., tisler, arr. 31.10.49 elas illegaalselt,
erin. 14.06.50 §58-4, 58-8, 58-11, 25a.; Karaganda obl.
Lugovoilag. Oli metsavend. [ar 23431]
Guugeldage teiegi, saate teada veel huvitavat.
1958. a esmatrüki pealkiri oli „Der Wolf von Laekvere. Ein Deutscher als Partisan in den estnischen Wäldern”. Kohe samal 1958. a ilmus soome tõlge („Partisaanina Viron metsissä”) ja 1959 rootsi tõlge („Jag flydde för ryssen. Partisan i Estlands skogar”). Leian ka, et eesti tõlge ilmus 1994 („Hundina Virumaa metsades”). Vat ei teagi kohe, kas eesti tõlkes saksa originaali üksikuid lõbusaid eestipäraseid sõnu sees on (kuulmise järgi, justnagu vanas kirjaviisis): nt „Kus saa olid? – Mezas!”, Väike-Maarja kirikuõpetaja „Palumää”*, heinavedamise „kärru”, heinaladustamise „kuhhi”, Roela kurjam „Teitav Komitee Eesimees”, „Viina Puttel” ning raamatu lõpupoole tisler „Kusimetz”.
* Vrd PAE II, lk 347:
PALUMÄE, Elmar, Juhan, s. 1909 Viljandimaa Leebiku
v., 10 kl., jutlustaja, arr. 01.06.49 Virumaa Vao v.
Uniküla, erin. 19.11.49 §17-58-8, 10a.; Komi ANSV
Retšlag, vab. 02.08.56. [ar 23266]
(See oli see Uniküla, mis oli kuskil Kiltsi ja Äntu juures, Tuudur Vettiku sünnikoht, praegu sellenimelist küla enam ei ole. Umbes sinna paksu metsa, kus oli saksa metsavenna punker, ehitati 1960. aastatel kaks keskmaa-tuumarakettide baasi.)
Subscribe to:
Posts (Atom)
