N, 2170. päev: Nikolai Gogol, „Audiitor”

Tänasida teadusuudiseid:

• Risk on kvantitatiivne, st arvuline ja suhteline: link. (Peaksin kirjutama sel teemal pikemalt.)
• Muinasjutul on kole hind: link (olge hoiatatud, et lingitud blogi on ameerikalikult sõnaohter).
• Kõik pole kuld, mis internetis hiilgab, ehk 5 märki, et uudis on imetud välja sulepeast: link. (Kuigi Postimehe teenekas teadusajakirjanik IKH on ilmselt müstifikatsioon ehk kollektiivne varjunimi ja teda päriselt olemas ei ole, võiks see loetelu olla PM toimetuses seina peal.)

Õhtul film The Artist (2011), sest see on üks kahest plaadist, mille kursusekaaslane E-le laenas ja peab viima homme tagasi, aga kumbki on vaatamata ning liisk langes just sellele. Film on tehtud mitte eriti arukale vaatajale ja üheainsa tegevusliiniga tegevus on väga etteaimatav ehk üldkokkuvõttes igav. Et see on tummfilm ja vahetiitrid on prantsuse keeli, jääb suur osa tegelikku teksti teadmata. Asendan selle omaloominguga.

Pärast vaimukosutuseks esimene pool filmist For All Mankind (1989). Selles on esimest korda näha seiku, millest olen viimase kahe ja poole aasta jooksul sageli lugenud, aga seni pilti näinud ei ole: beduiinide lõkked öises Saharas, Apollo 13 meeskond kõik kolmekesi Kuu-moodulis, USA astronaudi esimene kosmoses hõljumise kord (mis varem nähtud lavastatuna minisarjas From the Earth to the Moon ja mis paljastas kosmonaut Leonovi häbematu vale, nagu see oleks äärmiselt lihtne).

K, 2169. päev: maraton lõpeb

Kirjutasin eile õhtul HDRsoftile jube viisaka kirja, aga täna enne meili avamist installin Photomatixi uue versiooni uuesti (olemasolevat eemaldamata). Lr-i plugin tuleb tagasi.

Punnitan lõpuni vaadata Speeri filmi. Pärast oleks nagu parem kui alguses (umbes samamoodi nagu on rasvatihane suurem kui sinitihane, aga kumbki ei ole suur, eks ju). Kuigi näitlejatega on jah üritatud tabada näolist sarnasust ajalooliste prototüüpidega, on dokudraama puudus, et vahepeal näidatakse dokumentaallõike ja siis peab sildiga kinnitama, et on sama isik. Vaadatud saab sedasi 4½ tundi dokudraamat, plaadil olevat dokumentaalfilmi enam ei jaksa.

T, 2168. päev: plugin kadunud ja metsvint!

Eile õhtul ei teinud arvutit üldse lahti (lugesin!), täna selgub, et eile hommikul uuendatud Photomatixiga kadus ära selle Lightroomi-plugin. (Ära hõiska enne õhtut, õpetas vanarahvas, ja õige ka, sest mina hõiskasin, et mõelda, Amazon pakub mulle uut versiooni nr 4, mis massap $ 72, aga ma kui Photomatix Pro v.3 täisversiooni ostnu (100 €) saan versiooniuuenduse puhta tasuta.) Plugin on alles, aga Lr ütleb, et ei saa seda käima, ja plugin on Photomatixi installi sees ning seda eraldi ei saa. Pean kirjutama HDRsofti kasutajatoele (meenutades suvel 2009 peetud telefonikõnesid Adobega ja 2011 kohaliku ISP-ga, ikka täitsa kindlasti kirjutan).

Lumi on kõik ära suland, puu otsas laulab metsvint. Üks maja taga ja 1–2 jõeorus. Majataguse linnu laul jääb koguni helipildi peale, tänava pool rühib mööda liiga palju autosid, hästi ei kosta.

Pean sotsiaalses võtmes lugema äärmiselt halba tõlget, mille kohta itsitame, et me kõik teame, kus see on nii tõlgitud, ja üleinimlike ponnistustega, piltlikult öeldes, kisun peast toimetajamütsi ja üritan sisse elada tavalugeja rolli. No raske on. Ükskord prahvatab ka tavalugeja vimm, oodake vaid.

E, 2167. päev: keevitustrafo

Eilse lennukijutu juurde veel selline mälestuskild, et umbes 1984. a suvel käisime külas perekonnatuttaval, kes oli olnud enne sõda ja sõja ajal ohvitser, ning peale keevitustrafo loo*, mida menukalt jutustasin edasi 2010. a jõulupeol, rääkis ta ka loo koolivennast, kellele teine, väliseesti koolivend kirjutas, et su koduhoovi on tekkinud mingi valge ese. Koolivend imestas, et on jah, me tõime söögilaua suveks õue, aga kust sa tead. Sai siis vastuse, et vat meie see-ja-too ühine väliseesti tuttav, kes tööl tõlgendab aerofotosid, märkas. (Kui see laud oli Saaremaal, võis aerofotode spetsialist olla saarlane Aleks Kurgvel (1904–1982), kes töötas kuni 1974 USA sõjaväeluures, nagu märgib üldteose „Saaremaa” II köite peatükk „Tuntud saarlasi”.) 

Hommikul lõpuks postkontoris (3 raamatut, 1 plaat – lemmikfilmi ainus plaat on Eestis, selle asemele siis uus, ja Saksa karikatuurisarja kolm raamatut – noorespõlves oli mu lugemisvara hulgas (eriti maal, kus raamatuid oli võrdlemisi vähe) pakkide kaupa vanu Pikreid). Postipaki silt tuli juba 16. skp ja Eesti oludes hakkaks praegu pakk sõitma juba tagasi saatja poole.

Nädalaks on üles antud selline portsjon tööd, et meel on must kohe, tõlkida on umbes kaks korda nii palju kui kuu kõigil eelmistel nädalatel kokku. Aga noh, elu edeneb.

* Keevitustrafo lugu oli taoline. Jutustaja kõrges vanuses isa naabrile olnud väliseesti (Kanada või Ameerika) sugulane saatnud kettsae, et vanainimene ei peaks ahjupuid saagides pingutama. Bensiinimootoriga saagi ei saanud saata, et ei tea, kas õiget marki bensiini saab, aga elekter on kõikjal ühesugune. No vat, aga ei olnud: saag tehtud 110 voldile, naabril aga stepslis 220 V. Pannud naabrid pea kokku ja kuskil tehases tehtud haltuurana valmis vajalik trafo. Selle mass oli 38 kg, seda pidi tõstma kaks meest ja vedada sai seda ainult kärul. Ent puud said saetud. Paar kuud hiljem tuli Ameerika sugulaselt kiri ja väike pakk teatega, et vabanda, unustasin, et teil on teine pinge, ja, palun, siin on vajalik trafo. Trafo olnud kahe tikutoosi suurune ja mahtunud särgi rinnataskusse. — Ja mida teeb seejuures keevitustrafo? No eks meenus see lugu, kui kuulsin, kuidas kuskil oli tõlgitud alaldi keevitustrafoks, mis on mu ettekujutuses kah umbes 38 kg ja veavad seda kaks meest kärul.

P, 2166. päev: kaugelt näeb selgesti

Palju sellest, mida pingviinide paraadi ajal ütlesime, ei kannata kirjutamist, aga ainult selline tähelepanek: miks ei võiks sedagi kommenteerida ka professionaalsed humoristid nagu Eurovisioni lauluvõistlust?

Luhtus mu mullune ennustus, et tänavu süveneb minevikuihalus selleni, et keegi võtab kaasa hobuse. 150 juhuslikust järjest inimesest (algusega natuke pärast Pentust ja lõpuga esimese katkestuse juures) oli rahvariietes ainult 14 ehk 9,3%, mille sisse on loetud rahvariietes suursaadikud, kuid välja jäetud kirevad kirikutegelased ning teised paelte ja nööridega maskeraadikostüümid. Hiljem ei viitsinud jätkata, nii et pr Rüütel on pealekauba.

Pingviinide paraadi taustamuusika kohta arvasin, et see on pärit telelavastusest „Pisuhänd”, kus see kostab paar korda taustalt, kui ärimees Vestmann on laval, aga ei räägi, vaid „mängib” tšellot.

„Tuulepealse maa” jätkuosa kuulsin rohkem kuuldemänguna ja märkisin paaris kohas skepsist, kas ikka nii oli ja kas „kämbu” juba öeldi, kui läkski lahti üks põhjalik kämbutamine. Vähemalt ses osas ootused täitusid!

Piduliku kontserdi kohta ma muud ei kommenteeri kui ainult seda, et reageerisin väga elavalt häppeningile, kuidas üks Eurocopter Tigeri ja üldsemitte-euro Kamovi ristsugutis tiirles laval kahe Pantheri kohal, algkoolipoisikesed lõid kulpi ja kõigil saalisolijatel oli kohutavalt piinlik. Mul oli ka. Kõige tõenäolisemalt oli asja idee maha viksitud meie koolikoori 1988. a koorifestivali vabakava numbrilt „Häppening” (autor, kui ma ei eksi, autorite kollektiiv koolivend Tõnis L juhtimisel, helikopterite ja tankideta, aga juhuslikult möödunud ehtsate vene sõduritega), kus terve platsitäis kaasfestivallasi arvas, et kohe hakkab midagi juhtuma, aga ei hakanud.

Kodumailt laekunud küsimuse „Kas te paraadi ka vaatasite?” peale imestasin siiralt: „Misjaoks?” Ööpäeva kõige külmem aeg on teadupärast hommikul enne päikesetõusu, veebruar on põhjapoolkera vanarahva kalendri järgi talvekuu ja koolilaste krüogeenne piinamine sedasi täiesti põhjendatud. Mina sedasi aga ei arva.

Sel teemal arutelles jõudsin aga hirmsale äratundmisele. Vene ajal oli Eestis kole palju võõrast sõjaväge, eks ju, ja N. Liit oli kole militaarne maa, kus sõjatööstus oli sedavõrd esirinnas, et selle kõrvalt ei jäänud ressurssi näiteks koduseadmete elektriohutusele (mistõttu hukkus N. Liidus kodus elektrilöökide tagajärjel 20 korda rohkem inimesi kui Läänes, nagu kümmekond aastat tagasi kirjutas hariv üllitis „Elektriohutus kodus”) ega vetsupaberi tootmiseks, mille puudumine oli täiesti tundmatu näiteks sõjaaegsel Saksamaal. Läänesaartel oli täitsa tavaline, et keset päeva käis äkki jube pauk ning vanemad rahustasid lapsi, et see ei old midagi koledat, ainult ülehelikiirusega lennuk (noh, praegu tean, et need startisid näiteks Haapsalust või Pärnust ja selle kohalolekuga sooviti näidata, et N. Liit teab, et tema piiri taga rahvusvaheliste vete kohal kihutab kellavärgi täpsusega mööda Lääne luurelennuk, aga see lendas niikuinii nii kiiresti ja kõrgel, et midagi rohkem teha ei saanud, isegi radar hästi ei võtnud).

No vat, selline oli elu hirmus militaarsel vene ajal, aga sõjaväeparaade oli sel ajal aastas ainult üks.

Praegu on kaks.

L, 2165. päev: maraton algab

Rongiga söömas. Otsime raamatupoest Loriot’ plaate, aga neid ei ole, hoopis kaks saksakeelset anatoomiaatlast. Üks tudengiühingukaaslane on teadusillustraator ja on joonistanud ka anatoomiaraamatute pilte, tema oleks ühe teinud raudselt paremini, sest ühes (mis on vist õpik keskmisele koolieale) on pildid joonistatud kohati otsekui lapsekäega.

Õhtul algab lumesadu ja õhtu täidab televisual feast*, esimesed kaks tundi kuuetunnisest oopusest, mille pealkiri prantsuskeelsel karbil on Speer et Hitler, internetist selgunud algne pealkiri aga Speer und Er (2005). Arvatagi jutustab film Speeri ja Hitleri keerukast suhtest.

* Nagu ütles mister Hutchinson „Fawlty Towersi” osas The Hotel Inspectors, pälvides Basil Fawltylt torke „Why don’t you speak properly?” Hutchinson ütles seda BBC loodusdokumentaali kohta.

Saksakeelsete näitlejate saatus on kurb: kui mujal maailmas mängiksid iseäraliku näovärgiga näitlejad (kes ei saa mängida romantilisi kangelasi) karakterrolle, siis Saksamaal satuvad nad varem või hiljem mängima natse. Ainult et igaüht esimene kord filmis näidates võidaks öelda ka ikka tegelase nimi, sest kes näiteks tunneks ära veidi sorakil vuntside, suure nina ja helesiniste silmadega Hitlerit või vale soengu ja mitteümmarguste prillidega Himmlerit? Ühe munder on hele, see on siis Göring, aga mitme nime teadasaamiseks tuleb kannatada mitu jagu. Admiral Raederi kehastajat nägin eelmine kord ekraanil filmis Good Bye, Lenin! (2003), kui ta oli endine koolidirektor, väga purjus ja pidi pidama sünnipäevakõne koomast ärganule, kes ei teandudki, et Ida-Saksamaad enam ei ole.

Ühes kohas istub Speer saalis, kus on talalagi ja selle keskel pommiauk, ja ma ütlen, et tema asemel ma seal all ei istuks, sest see lagi ei kanna, ja pool minutit hiljem, kui Speer on süvenenud kirjatöhe, kukubki lagi alla.

Speeri sekretär on siivas, toob Nürnbergi Speeri kaitsjale püksis kaitse jaoks olulisi dokumente ja käsib kaitsjal keerata silmad akna poole, kui need välja võtab, aga kui riideid kinni nööbib, on häbelikkus kadunud.

See selleks, aga olen täitsa rabatud, kuidas filmis kaunistas Speer enda ministrikabinetti uute lennukite ja allveelaevade plaanidega, mille paberite peal oli muidu suur tempel Geheime Kommandosache! ning neid tulnuks hoida luku taga, mitte riputada seintele. Samas jaksasin filmi kuuest tunnist vaadata ainult umbes kaks, nii et vahest tagapool Speer äkki teatab, et tegelikult ta kogu aeg õõnestas riiki, pannes uute sõjamasinate plaanid kõigile näha. Saksamaal oli salastatus kohati nii karm, et veel 1943. a ei teadnud riigi söetööstuse juht, kellele allus ka raketitootmine, et sõjavägi on välja töötanud ballistilise suurraketi ja korraldab parasjagu omal käel selle masstootmist (söemagnaadile allus tahkekütusrakettide tootmine, A4-l oli vedelkütusemootor – sellega on seotud ainus nali Dornbergeri mälestustes, sest kui see oli käinud Dornbergeriga kohtumas ja küsinud Wernher von Brauni kohta, kes see on, väitis Dornberger von Brauni tööd otsivaks tudengiks, kes tuli näitama raketiplaane; tööstur tahtis von Brauni endale tööle ja pidas Dornbergeriga sel teemal umbes pool aastat kirjavahetust, kuni viimane lõpuks ütles, et me tegime pisut nalja, tegelikult on von Braun juba raketiasjanduse professor ja teie juures tööd ei vaja). Või et liitlased said teada alles pärast sõda, et 1933. aastast saati tegutses posti, raadiot, telefoni ja telegraafi jälginud tehnikaluureasutus Forschungsamt (sellest on ka mingi raamat).

R, 2164. päev: 7 kulli

Hommikul purjetab üle maja kirde poole kull, mispeale üks meist kisab, et tule vaata, kull, ja siis arenevad hõiked sedasi:

„Kaks... kolm kulli!”

„Veel kaks...!”

„Kuus, seitse... seitse kulli!”

Kull nr 5 pööritab harkis saba, mis osutab kaunis kindlalt, et vähemalt tema on puna-harksaba (Milvus milvus). Teised näivad olevat samasugused. Saksa välimääraja väitel on puna-harksaba põhiliselt rändlind ja saabub märtsis, Wikipedia väitel võib siinkandis elada ka aasta läbi, aga kuskil aasta läbi elamine ei tähenda veel, et sama lind elaks kogu aeg ühe koha peal (nagu Eesti hallvaresed rändavat talveks Poola ja asenduvad Lapimaalt talvituma tulnutega).

* * *

Õhtul käivad külalised ja näitan kogemata jälle valesid pilte: olen oma arust näidanud ilmatu aja etnograafilisi ülesvõtteid nooruspäevilt, nii et suu väsind, ja korraga läheb silm peale plaadimasina näidikule, kus särab kiri Pict 031 – aga pilte on seal 128, johhaidii. 33. pildi juures vahetan teemat ja näitan kunagise näputöö pilte, mis kohati tekitab sama näputööga tegelenud külalises elavat huvi ning vahetame kogemusi, aga need pildid saavad kohe varsti läbi, sest eile seda valikut koostades selgus, et need on nii vanad, et neist teravaid digipilte lihtsalt ei ole, sest näputöö paremik on praeguse suure digifotoka olemasolu aja veetnud pikaajaliseks säilituseks sissepakituna, millest kahel juhul on pakend ise peaaegu sama suur näputöö kui sisu ja avamine tähendaks selle hävitamist.

Pildid, mis ununesid näidata nii see kui ka üle-eelmine kord, olid 2012. aasta paremik, mille trükiversiooni ei ole ikka veel.

N, 2163. päev: talv jätkub

Palju tööd, muud ei mäleta.

K, 2162. päev: no one expects the...

Tagasi on see tõbras tõlkija, kes toimetab omatahtsi osundusi (mis tulevad umbes kolmest kohast, millest kindlasti on ta kasutanud kaht). Kui ei toimetaks, oleks lihtne, päris toimetaja ei peaks osundatud kohti enam tähthaaval üle kontrollima, aga ei! Keegi arvab, et ta saab palka liiga palju, ning teeb rohkem raha saamata rohkem tööd ja sunnib sama tegema ka teisi, kes tegelevad tema kätetööga.

Siis on jälle kokkupuudet ka terminitööga stiilis „tähenduspõhine termin – paha, Silveti sõnavastetest koostatud termin – hea”. Brr. Huvitav, kas vaidluse vastaspool ikka tunnistab, et kontrollis sõna „tähenduse” (loe: Silveti eesti vaste) üle Google Translatoriga. Või, kui häbiga vaikib, siis kas ta tõesti arvab, et kogenud tõlketoimetajal jääb taoline vigur läbi nägemata?!

T, 2161. päev: videolondid

Avastan, et ravimite ja vaktsiinide rahvalikes selgitustes on sageli tehtud tõlkeviga ning arvatud õlanuki peal olev lihas (shoulder muscle, muscle of the shoulder) ehk õla- ehk deltalihas „õlavarreks”. Õlavars on siiski piirkond õla- ja küünarnuki vahel ning õnneks meditsiinitöötaja teab, kuhu süstida, ega juhindu taolistest tõlgetest.

E, 2160. päev: millivannid ja kopsmonautika

Täna näevad minu paljunäinud toimetajasilmad sellise tõlkija loomingut, kelle arvates tähendab trading üksnes vahetamist, aga paraku on teemaks kaubandus.

P, 2159. päev: noore Kreutzwaldi tembud

Eile oli viimane talvepäev, täna on jälle kevad. Metsa all ei ole lund enam ollagi, aknale lendab suur ööliblikas.

Loen: saan läbi Gustav Suitsu „Noore Kreutzwaldi” soome tõlke, mis on ses suhtes põnev raamat, et Suits kirjutas selle millalgi 1950. aasta paiku ja soome tõlge ilmus 1953, aga eesti originaal alles 1983 (Rootsis), nii et mis parata, Kreutzwaldi noorestpõlvest on siin nii mõningaidki üllatusi võrreldes sellega, mida kuulsime koolis ajaloo ja kirjanduse tunnis (nagu et „Viru vanne” ei saanud kuidagi toimuda, sest kuigi Kreutzwald käis Rakveres samas koolis kui Faehlmann, käis ta seal mitu aastat hiljem ja tutvus temaga alles Tartus ülikoolipäevil). Raamatus on ainest värvika eluloofilmi väntamiseks ning pisut vaidleme, kas Kreutzwaldi Tartusse saabumist kujutava filmi pealkiri peaks olema „Peterburi keigar” või „Keigar Peterburist”, mis kõik põhineb Suitsu dokumendiavastustel, et enamik Peterburis saksa koduõpetajana teenitud rahast kulus Kreutzwaldil Peterburis kombekohaste rõivaste hankimiseks, isegi kui ta ei suutnud seltskonnaellu sulanduda (sest vene keelt oskas ta halvasti ja prantsuse keelt üldse mitte), ning esimene Kreutzwaldi Tartus mainiv ürik on ülikooli rektori kiri politseiülemale (paar kuud enne Kreutzwaldi immatrikuleerimist), millega antakse politseile üle paar pedelli kinnivõetud kisakõri ja mainitakse, et üks, keegi Kreutzwald, pääses jooksu, aga tema kuub jäi pedelli kätte. Hiljem muidugi värvikas korporandielu, kehv õppeedukus loodusteadustes (mille põhjendamisel laseb Suits fantaasial lennata) ja kirurgias, arstiabilisena Riias koolerat tõrjumas, tiisikusse manduv andekas arst ja suguvend Faehlmann (kui filmi tegijad otsustavad läheneda peldikuhuumori võtmes, siis võib Faehlmann muidugi saada korraga tiisikuse ja koolera) ja ning korter Saksamaalt sisserännanud tinavalaja pööningul, kelle tütre võtab Kreutzwald hiljem naiseks ja kelle teine tütar läheb mehele Virumaale mõisa, mille usaldusväärsete teenijate hulgas on seesama toapoiss Jaagup, kellelt Kreutzwald kuulis lapsena esimest korda Kalevipojast (kuigi Jaagup ei olnud vana taat, vaid Kreutzwaldist ainult 17 a vanem). Raamatu lõpus saab Kreutzwaldist 3. järgu tohter (kui esimene eksam ei oleks läinud väga halvasti, oleks saanud koguni 2. järgu) ja naisemees ning ta kolib tööle Võrru, jättes katki rahvaluulekorjamise koos baltisaksa estofiilia üleüldise hääbumisega 1830. aastatel.

Kui kätte saate, lugege-lugege (kuigi mina enda eksemplari ei laena, vähemalt mitte enne seda, kui on tagasi toodud siinkandi laadafilmide DVD).

Pärast loen võrdlemisi ühe soojaga läbi Kiviräha „Lood”.

L, 2158. päev: Goethe, Kreutzwald ja Korsakov

Hommikupoole jalutuskäik kohalike linnusevaremete juures (on paks udu) ja linnas (ikka on udu), kunstimuuseumis ning kohvikus (vat seal udu ei ole, vaid on hoopis laupäevalgi päevamenüü, mille kala selgub piltsõnastiku järgi olevat maakeeli koha).

Alustan külalise lahkumise järel Gustav Suitsu raamatu „Noor Kreutzwald” soome tõlke lugemist, mis aktikvaarse teose sain ükspäev soome sõbralt vastusena uusaastaks saadetud kalendrile. Pikemalt siis, kui läbi saab.

Filmiks vaatame Saksa ajaloo-kirjandus-romantikafilmi Goethe! (2010), mida eelmine kord nägin umbes kaheksa meetri kauguselt 14-tollisest telekast, aga nüüd näen suurelt ekraanilt pisut detailsemalt. Alles möödunud sügisel lugesin Goethe noorpõlvemälestusi, aga Lotte episoodi jätab ta seal külmalt vahele. Film on ka teisel vaatamisel romantiline draama, noh. Kaheksa meetri kauguselt vaadata oli täitsa paras.

Vaatame, õigemini kuulame ühe kõrvaga ka „Eesti laulu” I poolfinaali, mille mitme laulu kohta arvan, et selle autor vist ei ole ette kujutanud, kuidas see paistaks ja kõlaks Eurovisioni laval. Üks koolivend, kelle eesnime ja isegi nimetähe jätame praegu targu mainimata, oli enda osalusest kuulutanud feisspukkis, mis põhjustas veikese elevuse, sest E ajas ta segi teise mu samanimelise kooli- ja koorivennaga, kes on praegusel ajal hoopis kaitseväe ohvitser. Lugu osutub aga äärmiselt kahvatuks ja kelle bändis ta mängis, seda ma ka ei ütle. Mu lemmik saab edasi ja ülistan veel kord nende muistset muusikavideot, mida ülistas veel kõrgemini tuntud Eesti filmide asjatundja.

R, 2157. päev: watashi wa totoro des’!

Jaamast kuukaart, siis asjad ära, siis jaama tagasi külalisele vastu. Aega jaamas inimesi vaadata on palju. Jaama viimatise ümberehituse projekteeris vast Jaan Tatikas, mitte insener, sest ühes lageda taevaga on kesksaalis nüüd ka õuekülm. Kas kesksaali ka köetakse, on teadmata, võimalik, et mingil määral siiski, kuid energiatõhususest ei ole igatahes mitte haisugi.

Nädala napakaim unarsõna: „andmekogu”. Kasutage aga kasutage, „ilusate eesti sõnade” kummardajad, ja näidake sellega ainult oma võhiklikkust! Asjatundjad naeravad teie peale (tõsiselt!) ahhahhaa! ja võtavad teie asemel järgmiseks kirjutajaks mõne, kes teab, et tegelikult öeldakse sama asja kohta andmebaas.

Ületan ennast ja avan Postimehe arvamuskülje, kust vaatab vastu Mihkel Muti (keda ma ka muidu lugenud ei ole) arvamuslugu „«Aborigeenlust» ületada püüdes” ajalookirjutuse teemal, mida loen ja mis mulle meeldib! ☻

(Mutt kirjutab just selles võtmes toimuvast ajalookirjutusest, mille kohta käis eesti keeli 1939 ilmunud raamatus „Nüüdse Euroopa juhid” (orig. John Gunther, Inside Europe, 1938) olnud elevandinali, kuidas inglane kirjutas reisiraamatu „Kuidas lasin oma esimese elevandi”, prantslane ajaviiteraamatu „Elevant ja tema armuelu”, sakslase 6-köitelise oopuse „Sissejuhatus monograafiale „Elevant””, venelane filosoofiatraktaadi „Kas elevant on olemas?”, aga poolakas raamatu „Elevant ja Poola koridor”. Ning sama asja pisut laiemalt võttes ei pruugi olla üldse uhked selle üle, kui maailma ajakirjandus jutustab Eestist kui kohast, kus pärismaalased peavad saunamaratone. Kes soovib, selgitagu kommentaaris, kuidas see on parem National Geographicu kaamerate ees liaanidega torni otsast alla hüppamisest!)

Pealkirjaks on täna fraas (私はトトロです), mida Jaapanis tänaval kuulutades saate endale otsekohe palju jaapani sõpru.

N, 2156. päev: paavst ja papagoid

Paavsti peatse lahkumise puhul on kohalikus portugali ajalehes mitu erilehekülge, pilt paavstist tagantvaates, mille peale kangastub mu vaimusilmas skandaal satiiriajakirja Titanic mulluse juulinumbri kaanepildiga Die undichte Stelle ist gefunden! (kohus keelas kaanepildi ära ja käskis asendada, aga Titanic tegi samast pildist postkaardi ja plakati), ning kaks veergu teemal „Kelle kardinali valiksid paavstiks sina?” E arvab, et kõige kaunim on see kardinal, kellel on ainsana huuled värvitud (nagu Alec Baldwinil filmis Pearl Harbor, lisan juurde, kuigi kardinali huuled on ilma huulepliiatsi randita). Ütlen, et mina valiks paavstiks hoopis naise ja kui kardinalide seas oleks naine, saaks ta raudselt vähemalt 75% hääli: kõigilt naistelt ja vähemalt pooltelt meestelt. Edasi tekib koduse pläma seas mõte, miks ei võiks olemas olla usuasju reguleeriv Euroopa Liidu asutus ja mis võiks olla selle tegevus.

Õhtul saavad papagoid kahe naela ja nelja takjateibitüki abil seina. Naelad kannavad ja takjateip kinnitab, et juhuslik puudutus ei kukutaks pilti diivani taha (kuhu see on kukkunud juba vähemalt kaks korda).

K, 2155. päev: keel, loen, huvi

Hiljuti kohatud obsessiiv-kompulsiivse keelekasutuse näidetena olgu mainitud, et tegutseb keegi, kes teab, et mine-liide on „paha”, mis pikapeale selgub tema sõnaveiderdusest, kus samas lauses ei ole mitte kunagi kaht mine-liitega sõna, ja keegi teine, kes teab, et eesti koolon on alati lause keskel, ja, nui neljaks, on punninud koolonijärgse esimese sõna esitähe alati väikeseks, isegi kui see on mitu reavahetust allpool ja juba täitsa omaette lause. Mõnikord on see teguviis tundunud imelik tallegi ja ta on pannud kooloni asemele punkti, mis visuaalse efekti hävitab ja jätab lugeja teadmatusse, et järgnev tekstiosa on tegelikult eelmisega loogiliselt seotud, näiteks näited või seletused.

* * *

Youngi mälestustes jõuan Apollo-järgsesse ajajärku, mil Young oli esialgu Apollo-Sojuzi põkkumise projektis (1975) tähtis tehniline asjapulk. Nimetab projekti väga lihtsaks (ainult põkkumine), aga imestab tähelepanu üle, mida asjale pööras N. Liit (ja kuidas USA-sse komandeeritud kosmoselaevakonstruktorid pildistasid massiliselt ka kõiki muid jooniseid peale dokkimismooduli omade, nii et igaks juhuks kaeti konstrueerimisbüroos muud joonised kinni, ja kuidas ühel N. Liidus toimunud koosolekul nihutas keegi ameeriklastest oma tooli pisut rohkem kui vaja ning selle alt kukkus ära mikrofon). Edasi jõuab jutt juba kosmosesüstikuni, milles Young oli 1981 esmalennu komandör (traditsiooniliselt juhib USA kosmoselaevu, kui neid on vaja juhtida käsitsi, komandör – näiteks maandusid kosmosesüstikud käsitsijuhtimisel) ja õige pikalt selle kuumuskindlatest plaatidest, mida seletab, et esmalennu tegi Columbia, mis 2003 just nimelt purunenud kuumuskindlate plaatide tõttu hävis.

Vahepeal lugesin ka raamatu järelmärkusi ja sain näiteks teada, miks mõningad kosmoseajaloolased peavad ajaloo kõige tähtsamaks kosmoselennuks Apollo 8 lendu (21.–27. XII 1968). Sellel toimusid ajaloos esimest korda järgmised kaksteist asja:

1. Inimene lahkus esimest korda Maa-orbiidilt
2. Inimese pilk haaras esimest korda kogu maakera
3. Inimene nägi ilma päikseloojangu ja -tõusuta ööd
4. Inimene tundis päikesekiirgust ilma Maa kaitsva magnetväljata (õnneks oli selle toore päikesekiirguse ja inimese vahel kosmoselaeva kere)
5. Inimene liikus Saturn V täisjõu tõukel (Young mõtleb siin seda, et Apollo 8 lend oli esimene mehitatud Apollo lend, kus kanderakett oli Saturn V, mitte Saturn V suurimat tõukejõudu üldse, mis viimasel kolmel lennul oli I astme täiustatud mootorite tõttu veidi suurem, ja tõukejõud oli muidu ka seda suurem, mida hõredamasse õhku oli rakett jõudnud, kokkuvõttes kõige suurem enne I astme keskmise mootori peatamist)
6. Inimene oli teise taevakeha gravitatsiooniväljas
7. Inimene oli Kuu-orbiidil
8. Inimene oli Kuu taga, Maaga raadiosideta ja tegi seal iseseisvalt kaks keerukat manöövrit – orbiidile pidurdamise ja sealt ära kiirendamise, mille õnnestumist näitas õige Kuu serva tagant väljailmumise hetk. Mõlemad olid täpselt õiged ja tagasilennuks väljailmumist kommenteeris komandör Lovell sõnadega Please be informed, there is a Santa Claus (mida N. Liidu uhvohuvilised tõlgendasid mitte rõõmusõnumina, et tore on, me ei jäägi elupäevade peatse lõpuni tiirlema ümber Kuu, vaid jõuame koju õnne tooma, vaid hoopis teatena, et Kuu oli täis uhvosid, mille kohta kasutatud iks põhjusel koodnimetust „püha Nikolai”. — No teate, ...! ...!!)
9. Inimene nägi Kuu tagakülge
10. Inimene nägi maatõusu (ja pildistas ja pärast nelikümmend aastat vaidles, kes täpselt ikka pildistas)
11. Inimene langes Kuult tulles Maa atmosfääri (muidu orbiidil viibimine on ka põhimõtteliselt vaba langemine, aga Kepleri järgi on orbiit elliptiline ja seega pool langemisest toimub keskpunkti suhtes nagu ülesmäge; Apollo 8 Kuult naasmine püstitas seega inimese allamäge laskumise rekordi – ja kui see oleks olnud mitte jõulude paiku, vaid vastlapäeval, saanuks USA tekstiilitööstus nii pikad linad, et te ette ei kujutagi)
12. Inimene sõitis esimest korda nii kaugele ja nii kiiresti (seniajani on mehitatud lennukõrguse rekord Apollo 13 meeskonnal, sest nende ainus Kuu tagant läbilend (15. IV 1970) viis neid Maa pinnast 400 171 km kõrgusele, ja Maa suhtes püstitatud kiiruse rekord on Apollo 10 meeskonnal, sest see paiskus (26. V 1969) Maa atmosfääri kiirusega koguniste 11,1 km/s).

Hiljem on tehtud igasugu muid asju (näiteks läks iga Apollo lend järjest keerukamaks), aga mitte tervelt kahtteist asja ajaloos esimest korda.

T, 2154. päev: tagurluse näidik ja papagoide saabumine

Küll on maailm ja eriti minevikuihalus imelik: moodsal juugendajal, 1915, arvati hiljem Eesti hümniks saanud laulu sõnad piinlikult vanamoelisteks (ning see arvaja ei olnud keegi muu kui edumeelne keelemees Aavik, isegi kui teda vahendab lingitud kirjutises kolumnist, kelle nime on märgistikuprobleem käkkinud loetamatuks).

Ka järgmise sugupõlve ajal, 1930. aastail, kritiseeriti hümni vanamoelisust (siin näiteks August Annist 1937) ja saadud käima koguni uue hümni võistlus, mis aga riigikorra vahetumise tõttu jäi katki, sest siis, nagu arvasin tudengiajal kirjutatud, aga lavastamata jäänud ajaloonäidendis, avanes maapind ja Konstantin Päts laskus koos murutütardega võluriiki, lubades kord naasta maa peale – kuid jättes surelikud muredega maha.

Aga nüüd, veel kolm sugupõlve hiljem, pealtnäha justkui veel moodsamas maailmas, räägitakse üleskutsest vaikida hümni eriti ajast ja arust ning põhiseaduse vastalise kolmanda salmi ajal kui pühaduserüvetamisest ja Jaan Jannseni luuletusest (millest algupäraseim, aga ka küündimatuim on just see kolmas salm) kui iidsest traditsioonist, ning inimesed viskuvad laskeavale ning paljastavad oma tagurliku palge. (NB! Jutt ei ole täielisest ärakeelmisest, vaid ainult sellest, et kellele ei meeldi, see hoiab suu kinni.) Võimalik, et nad on hingesuguluses just nendesamaste parastajatega, kes 1940. aastail teatasid, et kõiges Eestiga juhtunus olid süüdi just ja ainult need, kes tahtisd hümnist kaotada kolmanda salmi. (Tõsilugu, ei mõtle ma seda välja ega kedagist.)

Näis-näis, kas paari nädali pärast vabariigi aastapäeva kätlemisele mõni ärkamisaegseks talumeheks kehastunu hobuse kaasa võtab, nagu ennustasin aasta tagasi. Kui meeles püsib, teen tänavu kostüümide statistikat.

* * *

Papagoidel käin päeval ise UPSi laos järel, pildi kerge pakend on sisemusest (90 × 60 × 2 cm) palju suurem (127 × 91 × 5 cm ehk 50” × 36” × 2”), just nii suur, et kaenla alla ei mahu ja sirgete käte otsa ei ulatu ning kõige mugavam oleks kanda pea peal nagu aafriklane, nii et pälvin seda tööle toimetades palju imestavaid pilke, õnneks ka turvamehelt, kes pärast õhtul seega enam ei imesta, et ma nagu seina ära viiks. Õnneks ei ole täna tuult ega õhtul bussis palju inimesi. Lifti ka napilt mahub (diagonaalis).

E, 2153. päev: vanad kaardid

Vanadele analoogfotodele võttekoha koordinaatide lisamine on jõudnud 1989. aasta lõppu. Selgub, et Taani-reisi võõrustajad vedasid meid punktist A kümnekonna kilomeetri kaugusele punkti C ja alles siis tagasi A juurde punkti B. Võimalik, et selle manöövri tingis vajadus näidata punkti B romantilisel päikeseloojangul. Pildid on tõesti efektsed – või on siis need lihtsalt veel rohkem alavalgustatud kui teised. (Mäletan, et päris täit selgust ma ORWO slaidifilmi tundlikkuse kohta ei saanudki – slaid tahtis väga täpselt säritust –, ainult seda, et mu kasutatud GOST-ekvivalent oli liiga suur ehk pildid olid kõik alavalgustatud ning slaidi varjust ei võta detaile välja enam ükski ussi- ega püssirohi.)

Võimalik ka, et veerand sajandit tagasi ei tundnud ka taanlased kaarti. [Hilisem lisandus: asi oli sootuks lihtne. Punktis C avastati, et meie koolidirektor on jäänud maha punkti A.]

Ükspäev sõitsin Google’i tänavavaatega mööda Vormsit ja otsisin Vormsi kirikut, sest arvasin Google’is näidatava pastoraadi kirikuks ja ei jõudnud ära imestada, kui palju on veerand sajandiga maastik muutunud (kuigi vähe eemal on: omaaegse rästikuga võsa asemel on nüüd suisa paadisadam).

P, 2152. päev: kunstinäitusel

Hommikul kaks tundi kunstimuuseumis (kus ma seni veel ei ole käinud), mis osutub vingeks kümnekordseks hooneks vanalinna vanimas osas. Ärge laske end heidutada heidutada välimusest: väljast paistab kunstimuuseum nagu sõjakannatuste memoriaal. Korruste tohutu arvu seletab see, et tegelikult loetakse maja kummagi poole poolkorruseid eraldi korrusteks ning keldrid on süvistatud otse kaljusse.

Meid huvitab eelkõige Jaapani värviliste puulõigete näitus, mille saksakeelse kataloogi (288 lk, 3 cm, 2 kg) eile spetsiaalselt läbi lugesin. Kataloogis on nimelt piltide kohta rohkem teavet kui näitusel pildi kõrvale mahub. Sellele, kuidas kulgeb näituseruumides piltide numeratsioon, me pihta ei saagi; oletan, et pildid on nummerdatud Jaapanis või Saksamaal, aga üles on pannud need muuseumi prantslased ning täiesti abstraktse loogika alusel, näiteks värvide või näitlejate näoilme järgi. Eks looduses ole pildid ikka ehedamad kui kataloogis, näiteks oshi-e-tehnikaga piltide udupeent tööd raamatust ei paista (seal trükiti pilt paberile, lõigati trükkimata paber ära, liimiti allesjäänud värvijooned riidele, lõigati uuesti välja, liimiti paberile).

Pärast kondame veel muuseumis ringi ja siis muuseumipoes ning läbi lõikava kõleda tuulega vanalinna bussipeatuse poole. Koogipood on pühapäeviti kinni ja McDonaldsisse ei lähe, sest siinkandis, nagu teame, võib seal ligi hüpata kelner ja hakata suhtlema prantsuse keeles.

L, 2151. päev: 15 harakat

Järgmises bussipeatuses on puu otsas korraga umbes viisteist harakat. Vareslased kogunevad noorena seltsingutesse, seletan, aga harakaparve näen elus esimest korda.

Siis rongiga söömas ning poes. Naaberlinna turuplatsil esitavad kaks tänava-ooperilauljat Don Giovanni ja Zerlina aariat Là ci darem la mano (e k „Käekene mulle anna”), mille peale heidan pilgu Don Giovanni kehastaja poole ja märgin, et ei tea, mismoodi ta loodab saada tulemuse mille e tre (õigemini in Italia seicento e quaranta; in Alemagna duecento e trentuna; cento in Francia, in Turchia novantuna; ma in Ispagna son già mille e tre).

R, 2150. päev: aluspükstest sõjalaevadeni

Hommikuks on sadanud lund bussipeatuse põõsatuustide peale ja mu eilne mõte meisterdada mõnest neist susuwatari peab ootama, kuni lund on jäänud vähemaks.

Tänase päeva sisustab sellise kemikaali-, materjali- ja masinaloetelu toimetamine, mille on tõlkinud taoline võhik, kelle arust nimetatakse mootorist väljuvat toru summutiks, ainus metall on raud ja Pb = Sn. Kui tema speller ei ole sõna tundnud, on ta vahele pistnud suvaliselt sidekriipse, aga muidu on talle vasteks kõlvanud mis iganes, kui aga sõna algus on sarnane: ühtki sõnastikku ta kasutanud ei ole (kindlasti ei ole ta kasutanud „Inglise-eesti tehnikasõnaraamatut” (2000), mis üldiselt on võrdlemisi veider raamat, aga kui täpselt teada, millest räägib inglise nimetus ja millest eesti vaste, saab seda ettevaatlikult kasutada, ning seal on mitmesuguseid tööstusasju). Võib-olla on ta midagi kelleltki küsinud, sest mõni asi on valesti üles kirjutatud, või on tõlkijaid olnud mitu.

N, 2149. päev: nimetas neid mõrvareiks

Pealkirja selgituseks: seda te kindlasti ei tea, aga Ulan-Batori Lenini kuju võeti 14. oktoobril lõpuks maha.

Veel leian, et lustikummutis on heliteoseid umbes 10 ööpäeva jagu ja mõnd ei ole ma praeguste põhiliste kõrvaklappidega kuulnudki.

Õhtu film on The Good German (2006), mille peamine tõmbemagnet on teadagi George Clooney (kellele antakse filmis kõvasti peksta, hoiatan nõrganärvilisi). Film on mustvalge, vanaaegse 4 : 3 kuvasuhtega ja muidu ka film noir’i stiilis. Ka on film romaani ekraniseering, mis tähendab, et tekst ei mahu filmi hästi ära. Üldkokkuvõttes on segane, ebatäpne ja ebausutav ning saab mult IMDb-s 5 punkti 10st.

Tänased teadusuudised on, et Inglismaal kogutakse maailma helisid ja äsjase teadusuuringu järgi on Eesti laste kõige tavalisem esimene sõna mitte emme, vaid hoopis aitäh. Viisakus maast-madalast, eks ju!

K, 2148. päev: tuhat ja LXVI ehk ei saa me läbi...

Hommikul bussis loen lennundusajakirja. Jaamast tuleb buss täis ja minu kõrvale satub istuma algkoolipoiss, kes mõne aja pärast satub silmapidi mu ajakirja ja seda suuril silmil vahtima jääb, pikalt, buss sõidab ikka mitu peatusevahet. Mõelge ise: sõita iga päev bussis ja inimesed loevad mida iganes, aga äkki on ühel ajakirjas vinged lennuki- ja raketifotod!

* * *

Olen leidnud selgituse, miks on viimastel aastatel hakanud ajakirjandus ja Eesti Vikipeedia kirjutama kuupäevi kirjakeeles muidu tundmatus ning „Eesti keele käsiraamatus” paljude sobilike kuupäevavormingute seas mainimata vormis „2013. aasta 6. veebruar” – see on sulaselge võõrkeele mõju, aga seekord ei ole see inglise keel: nii kirjutatakse kuupäeva läti keeles.

* * *

Peale selle, et on ilmunud omajagu imestamisväärt ordenisaajate nimekiri (siin kirjutan ainult positiivsest imestusest: ordeni on saanud ka õllejoomiskiiruse Eesti rekordit aastakümneid enda käes hoidnu – ja tema mantlipärijat tean ma ka), kuulunekse, et üsna mitmed rahvusromantikud pahandavad, et jõulu eel ilmunud „Eesti ajaloo” II köites (keskaeg) on otsustatud selg keerata C. R. Jakobsonist saati viljeldud muinaslugudele ja kirjutatakse asjadest ilma nendeta. Ühe teemana, mille üle ajakirjanduse arvamuslugudes heideldavat – neid ma ei loe, kesse viitsib, eksju –, olevat see, mida tähendas Henriku Liivimaa kroonikas nimetus „rahvas”. Mõni näib isegi aduvat, et see võib olla olnud tõlkeprobleem, sest eesti tõlkes on rahvaks nimetatud nii seda, mis Henrikul on populus, kui ka seda, mis gēns, ning lisaks öeldud „rahvas” ka mitmel pool mujal, kus Henrikul ei ole kumbagi (Kleisi tõlke I trüki järgi; Jungil on „rahwast” ja Mägistel „rahvast” veel rohkem):

• I:1, IX:14 gentilitas ~ paganarahvas
• X:13 nationibus ~ rahvastele
• XI:5 parrochiani ~ koguduserahvas
• XII:6, XXX:4 paganos ~ paganarahvast, paganis ~ paganarahvale
• XII:6 plebis ~ rahva
• XIV:7, XXVI:13 nationum ~ paganarahvaste, nationibus ~ paganarahvastele
• XV:5 christianitatis ~ ristirahva
• XVI:4 multitudine ~ rahvahulga

Mõni on isegi meenutanud, et keele ja etnilise päritolu järgi hakati end identifitseerima alles uusajal, keskajal samastuti rohkem seisuse järgi (nagu märkis raamatu Nordic Crusades ajel E).

Minuni jõuab link, kus Juhan Luiga analüüsib Henriku Liivimaa kroonikat (1926) (ja selle juurde tuleks lugeda ka Luiga teist kirjutist Lembitu välispoliitika teemal (1921), hehehe).

Aga selle kohta, et Henriku kroonikast võib välja lugeda, et XIII saj algul elas Eestis kolm hõimu, põhjaeestlased, lõunaeestlased ja saarlased, anname saarlaste ja teiste rahvaste võrdlemiseks sõna Henrikule endale, taas Kleisi vahendusel (NB! järjekord):

• XV:3 Osilienses et Revelenses et Rotalienses ~ saarlased ja revalased ja ridalased
• XX:7 Osilienses et Harionenses ~ saarlased ja harjulased
• XXII:8 non venirent Sackalanenses, sed nec Osilienses, sed tantum Harionenses ~ sakalased ei tulnud, aga ka saarlased mitte, vaid ainult harjulased
• XXII:9 Osilienses aut alios Estones ~ saarlasi või muid eestlasi
• XXIII:9 Harionenses et Osilienses ~ harjulased ja saarlased
• XXIII:10 tam Osiliensium quam Harionensium ~ niihästi saarlaste kui harjulaste
• XXVI:5 Osilienses cum Harionensibus ~ saarlased koos harjulastega
• XXVI:11 Osiliani et Maritimi et Warbolenses ~ saarlased, mereäärsed läänlased ning varbolased
• XXVII:3 convocavit ad se Gerwanenses et Vyronenses et Warbolenses cum Osilianis ~ kutsus ta enda juurde kokku järvalasi ja virulasi ja varbolasi koos saarlastega
• XXIX:1 Estones Maritimi et Osiliani ~ mereäärsed eestlased ja saarlased
• XXIX:4 Osiliani quoque et Estones Maritimi ~ saarlased ja mereäärsed eestlased

* * *

Samadel teemadel õhtu ka lõpetame, nimelt vaatame 40 minutit inglise dokudraama 1066 algusest. Ohohooo, see on nagu vägevamate rahadega tehtud „Malev” – või on siis ka „Maleva” võitlusvõtted pärit poolteistsada aastat vanemalt Bayeaux’ vaibalt. Valehabemetega naissõdalasi ei paista, keelte suhtes valitseb paras segapudru (anglosaksi, inglise, ameerika inglise), sageli esitatakse mitmesuguseid anglosaksi kirjandusteoseid (luuletusi, vandeid, vanasõnu). Lahingutes on verd või jõhvikasiirupit vähem, lendavaid odasid ja kirveid ning luumurdude raginat jälle rohkem, hobuseid on raudselt vähem (selle 40 minuti jooksul näeb ainult kaht), laevu tuntakse vähe (jääb mulje, et viikingid tulevad Fulfordi lahingusse ainult kahe laevaga). Parukad on kehvemad, seepi ei tunta üldse, lugu kandev vana sõjamees oleks nagu püksata. Kogu Inglismaa on kaetud tiheda lehtmetsaga, mis tollal pidi olema paksult täis ka mitut sorti päkapikke (mis ei ole ime, sest dokudraama algne pealkiri oli 1066: The Battle for Middle Earth (2009) ja jutustab mitmes filmis Bilbo Bagginsit mänginud Ian Holm).

Hoiatus! Film on Tätte fännidele rangelt keelatud või peavad nad viiking Snorri tegutsemise kohtades kõvasti sulgema silmad ja kõrvad (ning ei mõtle ma teps mitte Snorri pükse, mis on umbes samasugused nagu VR-s sellel Ivo Schenkenbergi kõrilõikajal, kes ütles Gabrielile „sure, koer!”).

T, 2147. päev: salateadused

Suure või vähemalt väga kuuldava osa tänasest päevast täidavad kaks asja: esiteks tuletab telefon meelde umbes kakskümmend korda kaht sünnipäeva ning teiseks lahendab toanaaber saladust, kuidas saab tuntud tekstitoimetis toimetada hüperlinki, ilma et satuks selles viidatud veebiaadressile. Otseteede saladustesse pühendatud teavad, et selleks tuleb vajutada Ctrl-k, aga itiabi oskab õnneks seletada, kuidas see toimub ka hiirega.

Hommikul töömaja poole kõndides sain teada, et jälle on aeg uuendada uute tõlkijate juhendit ning et kas ma oma vana leivanumbrit seal uuendada tahan. Mainisin, et hiljuti avastasin selles juhuslikult seisundi, kus otsetee asemel on kasulikum klõpsata ekraaninuppu, ning saan teada, et kogenud kolleeg on kogu aeg kasutanud vale otseteed, st sellist, mis teeb, mida vaja, aga mis tegelikult on ette nähtud hoopis muuks.

Hommikul on äike ja just sel hetkel, kui pean uksest väljuma, tugev jäme rahe, mis ajaks, kui jõuan alla tänavale, on asendunud tiheda vihmaga. Selle kümne minutiga, kui bussi ootan – kui oodata ooteputka sees, sõidab buss mööda, kui ukse vahel, jääks inimesi välja, seega ootan džentelmenlikult eemal – hakkab vesi tulema küünarnukkidest kergelt läbi.

Õhtul sajab uuesti laia lund ja seetõttu on ummik, aga õnneks valepidi: linnast välja. Lumi jääb kõik puude külge, väga kaunis.

GEs ja GM tänavavaates Riia kesklinnast ühe katuse otsimine. Selgub olevat Riia Jaani kirik. Pärast tuvastan mõnekümne meetri täpsusega Riia vabaõhumuuseumi kaheksa foto võttekohad, leides, et muuseumi ingliskeelne koduleht lubab eestikeelset kaarti (link ei tööta), muuseum on feisspukkis saanud tervelt 1112 laiki ja kohas, kus arvasin muuseumit algul olevat, on Riias hoopis Murjani tänav. Järgmiseks pühendun Läti Valgast Lenini graniitpea kunagise asukoha otsimisele (seda on kolmel 1988. a fotol, esiplaanil algul kaks toredat kooliõde ja pärast rohkem rahvast). Ainsad orientiirid on, et see ei olnud kirikust eriti kaugel, oli nagu pargis ja kohe kuju taga oli tiik. Pea võeti 1991 maha ja viimati mainib internet seda 2001, mil kavatseti see panna uuesti monumendina välja, aga varustatuna asjakohaste hoiatussiltidega ja uputatuna lõuani sohu.

E, 2146. päev: Tervist teile eesti poised!

Täna õhtuks olen jõudnud kooliaegsete piltidega kahe ekskursioonini: esiteks selgub, et 1987. a koorifestivali negatiivimärkmetes oli ööbimiskohaks olnud koolimaja number vale, sest märgitud Valga I kk on praegune Valga Gümnaasium ja see nägi välja hoopis teistmoodi, mida mäletan hästi, sest seal ööbisime 1988. Mäletan, et 1987. a koolimaja oli enam-vähem sama projekti järgi kui Tallinnas praegune Liivalaia Gümnaasium. Ehk siis Lr kinni ja Google Earth lahti (mõlemas jookseb sama kaardimaterjal, aga GE-s paremini) ning Valga servast servani hoolikalt läbi. Leian kõik koolimajad ja kolm lasteaeda, aga mäletatud piirkonnast mitte. Leidub siis vähe mujalt, praegu on seal Valga Vene Gümnaasium. Tänavavaade näitab, et on jah samalaadne kui Liivalaia Gümnaasium. Tollal oli nädalavahetus ja õpilaste asemel olid koorifestivali külalised, meie koolikoor ja Viljandi vanamuusikaansambel. Koorifestival kestis ainult umbes kaks päeva, aga vanamuusikud võtsid asja sellise innuga, et pärast öeldi kooris iga kord, kui keegi nägi kedagi istumas äärekivil ja toetamas käega tänavat, et näe, vanamuusik.

Teine ekskursioon oli 1987 Riiga, mille võttekohad on kergemini äratuntavad ja isegi Wikipediast leitavad (Wikipedias on vaatamisväärsustel sageli juures ka koordinaadid), kõik peale ühe: ühe pildi negatiivimärkmete järgi on see võetud kohas „Riia 54. kk”. Arvates, et ega Riia ole Moskva, et vanad numbrid koolimajadel veerand sajandit hiljemgi kõik alles, ei looda ma eriti leida, kui uurin järele, kuidas on läti keeles „keskkool”, ja guugeldan sõnu „riga 54 vidusskola”. Aga arvake, mis: see on seniajani Riia 54. Keskkool! Vahest on seal ajalooklassis ka seniajani tagaseinas seinast seinani mitmekümnes eksemplaris ja rütmis 1-2-3, 1-2-3 kolmeköitene raamat „Lenins raksti”, mida me vigurvändad muidugi arvasime tähendavat „Lenini surm”, kuni keegi tuvastas impressumist vene pealkirja „Žižn Lenina”.

Tänane põrutav teadusuudis on arheoloogia teemal: täna teatati ametlikult, et sügisel välja kaevatud keskaegsete kontide omanik on Richard III, ning seega Inglismaa ajaloos selliseid kuningaid enam ei ole, kelle matmiskoht oleks tundmatu.

P, 2145. päev: täpseid asjaolusid ma ei tea, aga mis mul saab olla sellise mõistliku teo nagu golfiklubile üürimise vastu

Eile oli täitsa kevad, täna on hall ja tibutav november. Hommikul näen aknast, kuidas metsas tiirutab ühe puu ümber neli-viis varest. Binokkel näitab, et künnivaresed proovivad pesa. Käin poes, näen minnes esimesel kilomeetril viit koera ja lähipoest naasvat joodiknaabrit, mis on raudselt esimene kord kõigi nende aastate jooksul, kui tema tegevuses on vihjeid ise poes käimisele. Tagasiteel näen pargis lendamas mustvarest, kellel on kummagi tiiva peal keskel tumehall laik.

Õhtupoolikul on tuba täis külalisi, kellega saab igasugu nalja, nagu et üks jääb hiljaks ja ei saagi uksest sisse, ning siis olen vahepeal rabatud teiste asutuse kolleegide töömeetoditest ning siis näitan sadu pilte, nii et suu väsind, ning lõppeks ei oska ma maad ega ööd kosta klatšiuudiseid.

Õhtul taastume ning tellime lõpuks toaseina elavdava sisekujunduseseme. (Mida kirjutades meenub, et eelmise aasta pildiparemik ununes näitamata, sest selle trükiversioon ei ole veel päris valmis.)

Analoogfotode võttekohtade märgistamine on jõudnud muistse Moskva-ekskursioonini (mis ausalt öeldes oli viimane kord, mil minu jalg puutus Venemaa pinda ning millest jutustanud koolimälestuste peatüki peaks kopima Eesti-blogisse). Algsed märkmed näivad olevat võttekohtade tuvastamise suhtes täiesti lootusetud: näiteks „Moskva, kaubanduskeskuse Izmailovo ees” või „Moskva 444. kk”. Aga noh kordub ükspäev veel vanematel fotodel olnud Leningradi hotelliga Karelija seoses juhtunu – Google teatel ja näitel on alles seniajani nii Izmailovo kaubanduskeskus kui ka 444. keskkool ning veidral moel on ka kõik muud fotodel jäädvustatud orientiirid säilitanud oma asukoha ja sügavalt NSVL-teemaliste tänavanimedega aadressi. Ainus muudatus on, et VDNH 1950. aastate kanderakett on pööratud rõhtasendist püsti ning kosmosevallutajate monumendi ümber ei ole enam Žigulide ja Moskvitšide parklat.

L, 2144. päev: kes teab, see teab

Üritan meenutada, millal kadus mu austus tuntud inimese vastu, keda paar aastat tagasi nimetas natuke vähem tuntud inimene väljamaalaslikus ignorantsuses suureks konnaks. (Seekohal arvas E, kas seda kunagi olnud ongi.) Üle kahekümne aasta tagasi nimelt investeerisin tema loodud, aga väljamaal toodetud esemesse 10 marka, millel – arvestamata vähesäiliva materjali kaduvust – peaks olema peamiselt ajalooväärtus, ning et ma seda selle majandusaspekti tõttu ei teind mitte sugugi pilkeks, pidi mus mingi ausutusesuge siiski olema. Või siis ei olnud:

• kui teda näidati vene ajal telekas (põhiliselt Pirita olümpiapurjespordikeskuse taustal või muidu mere ääres, jalad harkis ja juuksed tuules lehvimas), siis suhtles ta ainult vene keeles; küll koleda eesti aktsendiga, aga noh
• veel vanemast ajast on pärit muistend asjaomasest isikust vene sõjaväe kordusõppusel
• võimalik, et minu kollektsioonis on teinegi tema loodud eestikeelne teos, üleliidulise monopolfirma toodang, aga kuivõrd selle hankekoht oli Läti allahinnatud kaupade kauplus, siis oli see kindlasti hangitud kurioosumina, sest selle kasutamist ning hilisemat nägemist ei mäleta
• 1990 tegi ta päikesevarjutusest poliitikaürituse, nagu kurtis üks kauge tudengiaegne tuttav, kes läks omast arust vaatama loodusnähtust
• siis läks ta mõneks ajaks väljamaalt õnne otsima; seda ikka juhtub, aga suisa naeruväärne oli, et tema tagasituleku pärast sunniti rõõmustama tervet noorte laulupidu, justkui see läheks neile korda
• siis hakkasid telekasse tekkima portreesaated ja sealt sai asjaosalise enda suu läbi uhkusega teada, mihukest „töökvaliteeti” tekitas ta noorpõlves tehases ning et see kaks nädalat olnud tal ainus regulaarne palgatöö
• siis mingil ajal selgus, et nooremast kooliõest on saanud tema naine
• siis vähe hiljem näitas „Ärapanija”, kuidas Kroonika portreeloo leheküljesuuruse kodu-esindusfoto serva oli jäänud ka auklik sokk

Nii et jätkake jah samalaadsete ürituste korraldamist ja imestage siis edasi, miks neil mind näha ei ole!

R, 2143. päev: mmm

Toanaaber annab tehnikaterminite nõu, nii et mul tõusevad juuksed püsti. Aga vaielda ei söanda, muidu saan jälle külge ülbiku maine – kui inimene oskab keelt emakeelena, siis eks ta ju tea kõike, mida sellega öeldakse, kas pole – vähemalt nii arvavad toanaaber ja need, kes käivad tema käest nõu küsimas. Mina aga sõnamaagiat ei harrasta ja lähenen tõlkimisele teatavasti hoopis mõistete, st tähenduse poolt.

Saksa satiiriajakiri Titanic aitab kaasa tulirelvade tsiviilkäibes keelustamise arutelule ning kirjutab lehekülje pikkuse detailse ülevaate, kuidas on viimase pooleteist aastaga kasutatud Saksamaal tülitsedes kasutuskõlblikke või dekoratiivseid samuraimõõku.