L, 2144. päev: kes teab, see teab

Üritan meenutada, millal kadus mu austus tuntud inimese vastu, keda paar aastat tagasi nimetas natuke vähem tuntud inimene väljamaalaslikus ignorantsuses suureks konnaks. (Seekohal arvas E, kas seda kunagi olnud ongi.) Üle kahekümne aasta tagasi nimelt investeerisin tema loodud, aga väljamaal toodetud esemesse 10 marka, millel – arvestamata vähesäiliva materjali kaduvust – peaks olema peamiselt ajalooväärtus, ning et ma seda selle majandusaspekti tõttu ei teind mitte sugugi pilkeks, pidi mus mingi ausutusesuge siiski olema. Või siis ei olnud:

• kui teda näidati vene ajal telekas (põhiliselt Pirita olümpiapurjespordikeskuse taustal või muidu mere ääres, jalad harkis ja juuksed tuules lehvimas), siis suhtles ta ainult vene keeles; küll koleda eesti aktsendiga, aga noh
• veel vanemast ajast on pärit muistend asjaomasest isikust vene sõjaväe kordusõppusel
• võimalik, et minu kollektsioonis on teinegi tema loodud eestikeelne teos, üleliidulise monopolfirma toodang, aga kuivõrd selle hankekoht oli Läti allahinnatud kaupade kauplus, siis oli see kindlasti hangitud kurioosumina, sest selle kasutamist ning hilisemat nägemist ei mäleta
• 1990 tegi ta päikesevarjutusest poliitikaürituse, nagu kurtis üks kauge tudengiaegne tuttav, kes läks omast arust vaatama loodusnähtust
• siis läks ta mõneks ajaks väljamaalt õnne otsima; seda ikka juhtub, aga suisa naeruväärne oli, et tema tagasituleku pärast sunniti rõõmustama tervet noorte laulupidu, justkui see läheks neile korda
• siis hakkasid telekasse tekkima portreesaated ja sealt sai asjaosalise enda suu läbi uhkusega teada, mihukest „töökvaliteeti” tekitas ta noorpõlves tehases ning et see kaks nädalat olnud tal ainus regulaarne palgatöö
• siis mingil ajal selgus, et nooremast kooliõest on saanud tema naine
• siis vähe hiljem näitas „Ärapanija”, kuidas Kroonika portreeloo leheküljesuuruse kodu-esindusfoto serva oli jäänud ka auklik sokk

Nii et jätkake jah samalaadsete ürituste korraldamist ja imestage siis edasi, miks neil mind näha ei ole!