Palju sellest, mida pingviinide paraadi ajal ütlesime, ei kannata kirjutamist, aga ainult selline tähelepanek: miks ei võiks sedagi kommenteerida ka professionaalsed humoristid nagu Eurovisioni lauluvõistlust?
Luhtus mu mullune ennustus, et tänavu süveneb minevikuihalus selleni, et keegi võtab kaasa hobuse. 150 juhuslikust järjest inimesest (algusega natuke pärast Pentust ja lõpuga esimese katkestuse juures) oli rahvariietes ainult 14 ehk 9,3%, mille sisse on loetud rahvariietes suursaadikud, kuid välja jäetud kirevad kirikutegelased ning teised paelte ja nööridega maskeraadikostüümid. Hiljem ei viitsinud jätkata, nii et pr Rüütel on pealekauba.
Pingviinide paraadi taustamuusika kohta arvasin, et see on pärit telelavastusest „Pisuhänd”, kus see kostab paar korda taustalt, kui ärimees Vestmann on laval, aga ei räägi, vaid „mängib” tšellot.
„Tuulepealse maa” jätkuosa kuulsin rohkem kuuldemänguna ja märkisin paaris kohas skepsist, kas ikka nii oli ja kas „kämbu” juba öeldi, kui läkski lahti üks põhjalik kämbutamine. Vähemalt ses osas ootused täitusid!
Piduliku kontserdi kohta ma muud ei kommenteeri kui ainult seda, et reageerisin väga elavalt häppeningile, kuidas üks Eurocopter Tigeri ja üldsemitte-euro Kamovi ristsugutis tiirles laval kahe Pantheri kohal, algkoolipoisikesed lõid kulpi ja kõigil saalisolijatel oli kohutavalt piinlik. Mul oli ka. Kõige tõenäolisemalt oli asja idee maha viksitud meie koolikoori 1988. a koorifestivali vabakava numbrilt „Häppening” (autor, kui ma ei eksi, autorite kollektiiv koolivend Tõnis L juhtimisel, helikopterite ja tankideta, aga juhuslikult möödunud ehtsate vene sõduritega), kus terve platsitäis kaasfestivallasi arvas, et kohe hakkab midagi juhtuma, aga ei hakanud.
Kodumailt laekunud küsimuse „Kas te paraadi ka vaatasite?” peale imestasin siiralt: „Misjaoks?” Ööpäeva kõige külmem aeg on teadupärast hommikul enne päikesetõusu, veebruar on põhjapoolkera vanarahva kalendri järgi talvekuu ja koolilaste krüogeenne piinamine sedasi täiesti põhjendatud. Mina sedasi aga ei arva.
Sel teemal arutelles jõudsin aga hirmsale äratundmisele. Vene ajal oli Eestis kole palju võõrast sõjaväge, eks ju, ja N. Liit oli kole militaarne maa, kus sõjatööstus oli sedavõrd esirinnas, et selle kõrvalt ei jäänud ressurssi näiteks koduseadmete elektriohutusele (mistõttu hukkus N. Liidus kodus elektrilöökide tagajärjel 20 korda rohkem inimesi kui Läänes, nagu kümmekond aastat tagasi kirjutas hariv üllitis „Elektriohutus kodus”) ega vetsupaberi tootmiseks, mille puudumine oli täiesti tundmatu näiteks sõjaaegsel Saksamaal. Läänesaartel oli täitsa tavaline, et keset päeva käis äkki jube pauk ning vanemad rahustasid lapsi, et see ei old midagi koledat, ainult ülehelikiirusega lennuk (noh, praegu tean, et need startisid näiteks Haapsalust või Pärnust ja selle kohalolekuga sooviti näidata, et N. Liit teab, et tema piiri taga rahvusvaheliste vete kohal kihutab kellavärgi täpsusega mööda Lääne luurelennuk, aga see lendas niikuinii nii kiiresti ja kõrgel, et midagi rohkem teha ei saanud, isegi radar hästi ei võtnud).
No vat, selline oli elu hirmus militaarsel vene ajal, aga sõjaväeparaade oli sel ajal aastas ainult üks.
Praegu on kaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment